3-21-2290/59 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.02.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2290

Haldusasi

Aktsiaseltsi Generaator kaebus Keskkonnaameti

18.06.2021 kirja nr 6-5/21/11390-2 õigusvastasuse

tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Aktsiaselts Generaator, seaduslik esindaja

Q.K; esindajad vandeadvokaadid Britta Retel ja

Allar Jõks

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindajad Moonika

Järvela, Kaili Viilma, Meelis Järvemägi ja Siret

Punnisk

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15.02.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aktsiaseltsi Generaator apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

19.02.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Lubada kaebust täiendada nõudega kohustada Keskkonnaametit uuesti läbi

vaatama Põlva Vallavalitsuse poolt 21.05.2021 Keskkonnaametile kooskõlastamiseks

esitatud Saesaare elektrijaama kinnistute ja lähiala detailplaneeringut ja

keskkonnamõju strateegilise hindamise aruannet.

2. Jätta aktsiaseltsi Generaator apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 15.02.2023 otsus haldusasjas nr 3-21-2290 muutmata.

3. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 01.04.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-21-2290

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põlva Vallavalitsus esitas 21.05.2021 Keskkonnaametile kooskõlastamiseks Saesaare

elektrijaama kinnistute ja lähiala detailplaneeringu (DP) ja keskkonnamõju strateegilise

hindamise (KSH) aruande.

2. Keskkonnaamet jättis 18.06.2021 kirjaga nr 6-5721/11390-2 planeerimisseaduse (PlanS)

v.r § 17 lg 4, veeseaduse (VeeS) § 32 lg 1, looduskaitseseaduse (LKS) § 14 lg 2 ning

Vabariigi Valitsuse 26.09.2014 määruse nr 147 „Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-

eeskiri“ (kaitse-eeskiri) § 1 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel DP kooskõlastamata.

Planeeringualasse jäävad mh Saesaare elektrijaam ja pais. Valdav kõlvikuline koosseis on

metsamaa. DP-ga nähakse ette hüdroenergia kasutamine elektri tootmise eesmärgil koos

sanitaarvooluhulga tagamisega, ja kalapääsu rajamine. DP p 3.1.1 sätestab, et ette on nähtud

rekonstrueerida olemasolevat liigveelasku ja pinnaspaisu ning rajada kalapääs, mille üheks

tehnilise lahenduse variandiks on KSH-s pakutud kruvikalapääs. Kirja kohaselt on

kooskõlastamisel tähtsust omavateks asjaoludeks, et:

1)

planeeritav ala asub Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala Ahja jõe piiranguvööndis, kus

reguleerib tegevust kaitse-eeskiri. Liikidena kaitstakse mh loodusdirektiivi II lisas nimetatud

paksukojalist jõekarpi (Unio crassus), harilikku hinki (Cobitis taenia) ja harilikku võldast

(Cottus Gobio);

2)

maastikukaitseala kuulub Natura 2000 võrgustiku koosseisu Ahja loodusalana, mille

kaitse-eesmärgiks on lisaks eelnimetatud liikidele loodusdirektiivi I lisas nimetatud kaitstavad

elupaigatüübid jõed ja ojad (3260) jne;

3)

Keskkonnaameti peadirektori 02.12.2014 käskkirjaga nr 1-4.1/14/508 on kinnitatud

„Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala, Eoste hoiuala ja osaliselt Ahja jõe hoiuala

kaitsekorralduskava aastateks 2015‒2024“;

4)

Ahja jõgi kuulub LKS § 51 lg 2 alusel keskkonnaministri 15.06.2004 määrusega nr 73

kehtestatud “Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“

nimekirja. Keskkonnaregistri andmete alusel on Ahja jões jõeforelli ja harjuse kudemis- ja

elupaigad. Täitmata on paisu omanikule või valdajale seatud nõue tagada kalade läbipääs nii

paisust üles- kui ka allavoolu;

5)

veepoliitika raamdirektiivi 2000/60/EÜ kohaselt on vooluveekogude kaitse

põhieesmärgiks kõikide vete, sh pinnavee hea seisundi (kalastik on üheks indikaatoriks)

saavutamine. Ahja jõe seisund on kesine just kalastiku tõttu ja hea seisund 2021. a-ks on

saavutamata;

2(14)

3-21-2290

6)

kruvikalapääsude osas on seni asutud seisukohale mitte rajada kruvitõstukeid Natura

jõgedele; toimiv (kruvi)kalapääs oleks Saesaare paisu puhul vaid poolik lahendus ning

Saesaare paisu ja hüdroelektrijaama säilitamisel tõhus lahendus kalade läbipääsu tagamiseks

puudub; kalapääsu rajamine ei aitaks saavutada soovitud keskkonnaeesmärke;

7)

DP KSH aruandest jääb selgusetuks, kuidas kaasneb pikaajaline positiivne mõju paisu

säilimisel Natura liikide (harilik hink, harilik võldas ja paksukojaline jõekarp) osas ning

kuidas on jõutud tulemuseni, et kruvikalapääsu rajamisega kaasneb pikaajaline positiivne

mõju, kui samas viidatud kalastiku ekspert tõdeb oma hinnangus et: „Seetõttu oleks toimiv

(kruvi)kalapääs siin vaid poolik lahendus“.

Kaitsekorralduskava järgi tuleb nii hingu kui võldase kaitse-eesmärgi saavutamiseks rajada

Saesaare paisule kalapääs või paisutus likvideerida. Mõeldud on kalapääsu, mis tagaks nende

liikide vaba liikumise paisust üles- ja allavoolu. Kavandatava kruvikalapääsu rajamine ja

ulatusliku paisjärve säilitamine ei taga paisjärvest üles- ja allavoolu jääva kalastiku (eelkõige

hingu ja võldase) soodsat seisundit. Seega puudub Keskkonnaametil keskkonnamõju

hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi (KeHJS) § 45 lg-s 2 viidatud veendumus, et

kruvikalapääsu rajamise tulemusena ei mõjutata kahjulikult Natura 2000 võrgustiku ala

terviklikkust ega kaitse-eesmärki. Puudub teaduslikult tõendatud info, kuidas kruvikalapääs

toimiks kaitse-eesmärgiks oleva hingu ja võldase huvides ning kas ja kuidas mõjuks

positiivselt Ahja jões asuvate jõeforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikadele. Samuti ei paranda

kruvikalapääs eeldatavalt oluliselt elupaigatüübi seisundit. Kuni liikide mõlemapoolne

liikumine ei ole (varsematele kogemustele ja seirele tuginedes) usaldusväärselt tõendatud, ei

saa väita, et kalapääsu rajamisega kaasneks senisega võrreldes positiivne mõju. Mõju võib

osutuda pigem negatiivseks, kuna ka mittetoimiva kalapääsu rajamise korral paisjärv

säilitatakse.

Kaitsekorralduskavas seatud eesmärgi saavutamise osas veendumuse puudumiseni ei saa

hinnata kruvikalapääsu ja paisutuse likvideerimist eesmärkide vaatest võrdväärseks. Natura

loodusala kaitse-eesmärkide seisukohast oleks parim lahendus paisu võimalikult kiire

likvideerimine ning loodusliku jõesängi taastamine ja kõik teised lahendused oleks kas

negatiivse või neutraalse mõjuga.

Keskkonnaamet esitas ka täiendavad märkused DP osas (p 5).

3. Aktsiaselts Generaator (AS Generaator) esitas 07.10.2021 Tallinna Halduskohtule

kaebuse Keskkonnaameti 18.06.2021 kirja nr 6-5/21/11390-2 õigusvastasuse tuvastamiseks.

Kaebaja toodab vee erikasutusloa nr L.VV/300535 alusel hüdroelektrienergiat Saesaare

hüdroelektrijaamas, mille kinnistud ja lähiala on DP-ga hõlmatud.

Riik ei saa keelata sellise planeeringu kehtestamist, mille eesmärgiks on seadusest tuleneva

kohustuse täitmine. Vaidlustatud kiri kohustab toime panema õigusrikkumise ja on tühine.

Kavandatav tegevus ei ole vastuolus LKS ega kaitse-eeskirjaga. Piiranguvööndis on lubatud

kõik, mis ei ole kaitse-eeskirjaga keelatud. Piiranguvööndis on majandustegevus lubatud.

Kalapääsu rajamine, tehnovõrkude asukohtade määramine ja sanitaarvooluhulga tagamiseks

vajalike ehitiste rajamise võimaluste määramine ei ole keelatud tegevuste nimekirjas.

Kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt ala terviklikkust ega kaitse-eesmärki. Ala

kaitsestaatuse soodsaks jäämine tähendab seda, et säilivad püsivalt asjaomase ala olemuslikud

tunnused, mis on seotud teatud loodusliku elupaigatüübi esinemisega. Kaitse-eesmärgi

saavutamiseks on vajaliku meetmena ette nähtud kalapääsu rajamine ning kaebaja on

soovinud seda kohustust täita.

3(14)

3-21-2290

Vastustaja on teinud olulise kaalutlusvea. R. Järvekülje ekspertarvamus kinnitab, et

kruvikalapääs ja -turbiin sobivad enamusele kalaliikidele, nende seas ka harilikule võldasele.

Ükski uuring ei kinnita, et see ei sobi harilikule hingile. Vastustaja pidi võtma arvesse, et

kalapääsu rajamine on vajalik selleks, et saaks jätkata taastuvenergia tootmisega, seetõttu ei

saa vastustaja keelduda põhjusel, et loodusele võiks olla soodsam, kui paisu ei eksisteeri. Eesti

riik ei pea täielikult taastama olukorda, mis valitses enne paisu rajamist. Kalapääsu rajamine

ei ole tegevus, mille keskkonnamõjusid peaks hindama, vaid tegemist on Natura alade üldise

kaitsekohustuse täitmisega.

4. Keskkonnaamet palus 15.12.2021 vastuses jätta kaebus rahuldamata.

Nii LKS kui VeeS sätestavad selgelt kohustuse tagada kalade läbipääs nii üles- kui allavoolu,

mis tähendab, et sobiva tehnilise võimaluse (kalapääsu) puudumise korral tuleb läbipääs

tagada paisutuse likvideerimisega.

Kalastiku hea seisund eeldab, et kogu jõe ulatuses on kalastiku liigiline koosseis ja esinevate

liikide arvukused lähedased looduslikele tüübispetsiifilisetele tingimustele ja kalakoosluste

vanuselises struktuuris ei esine suuri muutusi.

Vaidlusalune DP pakub välja kalapääsu, mis kalade läbipääsu ei taga ega täida seega kaitse-

eesmärke. Vastustaja järeldust kinnitab KSH aruanne ja selles toodud vastuolud; R. Järvekülje

eksperthinnang ning KSH aruande lisad, nt lisa 5, s.o kalastiku eksperthinnang;

inventariseerimistöö ja Saesaare KMH aruanne. Kruvikalapääsu rajamine ja ulatusliku

paisjärve säilitamine ei taga kalastiku soodsat seisundit. Kalapääsu läbinud kalad ei leia

paisjärves teed koelmualadele, kuna tegemist on omaduselt järvelise elupaigaga. Paisu

säilimisel jätkuvad sellele iseloomulikud tagajärjed. Vastustaja on jõudnud tänaste teaduslike

seisukohtade alusel järeldusele, et ainsaks kaitse-eesmärkide täitmise viisiks on paisutuse

likvideerimine. DP menetluse kestel on ka alternatiivsete kalapääsude variantide puhul leitud,

et pakutud variandid, nt kamberkalapääs ei täida oma eesmärki.

Paisu omanikul on kohustus tagada kalade läbipääs, mis võib tähendada ka paisutuse

likvideerimist. Kaitsekorralduskava sätestab, et kalapääsud tuleb rajada Saesaare tammile ja

Kiidjärve paisule 2015. a-ks. Kalapääsude mitterajamisel tuleb paisud avada või likvideerida.

Vastustaja on jõudnud menetluse käigus seisukohale, et mis tahes kalapääsu rajamine oleks

perspektiivitu ja kaaluda tuleks paisutuse likvideerimist. DP koostamise menetluse algatamine

ei tähenda, et DP-d on võimalik ka kehtestada.

Kaitseala valitseja ei kooskõlasta DP menetluses tegevust, kui see võib kahjustada kaitseala

kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit. Mittetöötava kalapääsu rajamine ei ole

põhjendatud ning lükkab edasi toimivate lahenduste rakendamise. Ehitustegevusega

kaasneksid paratamatult häiringud, mis ei ole ebavajaliku tegevuse elluviimiseks põhjendatud.

KSH aruande hinnangud on küsitavad ega lähe kokku aruande lisas 5 toodud

kalastikueksperdi järeldustega. Eksperthinnangus on leitud, et kõik teised lahendused peale

paisutuse likvideerimise on negatiivse või neutraalse mõjuga. Kavandatav tegevus mõjutab

Natura ala terviklikkust, kuna võimaldab jätkata tegevusel, mis ala kahjustab. Kaitseala kaitse-

eesmärgiks ei ole olukorra säilitamine, vaid elupaigatüübi seisundi parandamine. Mittetoimiv

kalapääs ei saa omada soodsat mõju. Tegemist oleks planeeringu elluviimise korral ehitisega,

mis vormiliselt kannab kalapääsu nime, kuid ei toimi kalade läbipääsuna ning tekitaks näilise

olukorra, kus paisutaja on täitnud küll oma seadusest tulenevad kohustused, kuid seaduste

eesmärk (tagada kaladele läbipääs) jääb täitmata.

4(14)

3-21-2290

Kuna hink on tugevasti kohastunud eluks põhjaeluviisiga aeglase vooluga veekogu osades,

siis on tõenäoline, et see liik ei ole võimeline astangulisi kalatreppe ning isegi looduslähedasi

kalapääse läbima. Võldase võime kiirelt elupaiku vahetada on väga piiratud.

5. Tallinna Halduskohus jättis 15.02.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

VeeS § 174 lg 5 p 2 alusel peab paisu omanik või valdaja tagama paisul vee-elustiku kaitse, sh

Keskkonnaameti nõudmisel kalade läbipääsu nii paisust üles- kui ka allavoolu. Kaitstava

loodusobjekti kaitse korraldamiseks võib koostada kaitsekorralduskava (LKS § 25 lg 1).

Keskkonnaamet on kehtestanud Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala, Eoste hoiuala ja osaliselt

Ahja jõe hoiuala kaitsekorralduskava aastateks 2015–2024, mis sätestab järgmist: 1) 2.1.7. –

paksukojaline jõekarp; meede: kalapääsud tuleb rajada Saesaare tammile /…/ 2015. a-ks.

Kalapääsude mitterajamisel tuleb paisud avada või likvideerida; 2) 2.18 hingi ja 2.19 võldase

osas sisaldavad sama meedet.

Eelnevast tulenevalt on sõnastatud selgesõnaline kohustus objekti (Saesaare paisu), tähtaja

(2015. a) kui ka tagajärje osas (paisude avamise või likvideerimise kohustus). Eeldada tuleb,

et kaitsekorralduskavas on tehtud kaalutletud otsused, mis on vajalikud konkreetse liigi

isendite elutingimuste parandamiseks. Seega saab kaitsekorralduskavas paksukojalise

jõekarbi, hingi ja võldase seisundi parandamise meetmeks pidada piisavaks (tõhusa ja

toimiva) kalapääsu rajamist ja toimimist. Kui vastustaja leiab, et mistahes juhul on toimiv ja

tõhus kalapääs liikide elutingimuste parendamiseks ebapiisav, tuleb vastavalt muuta ka

kaitsekorralduskava või liigi kaitse tegevuskava (LKS § 49) ning näha seal ette ainsa

lahendusena paisu ja paisjärve likvideerimine. Seega on kaitsekorralduskava ning ka VeeS §

174 lg 5 p-st 2 tuleneva kalapääsu rajamise kohustus täidetud siis, kui tegemist ei ole üksnes

vormiliselt kalapääsuga, vaid sellise kalapääsu lahendusega, mis reaalselt toimib ja mis tagab

kalapääsu sisulise eesmärgi – kalade läbipääsu nii paisust üles- kui ka allavoolu. Vastupidine

järeldus oleks vastuolus:

1)

veepoliitika raamdirektiiviga (2000/60/EMÜ), milles on seatud eesmärk saavutada

pinnavee ja põhjavee vähemalt hea seisund (preambuli p-d 25‒26) hiljemalt 15 aastat pärast

direktiivi jõustumist (art 4 lg 1 a iii). Haldusakti andmise ajal kehtinud Ida-Eesti vesikonna

veemajanduskava kohaselt on Ahja_2 seisund kesine (lk-d 206, 243, 322). Ka kohtuotsuse

tegemise ajal kehtiva Ida-Eesti vesikonna veemajanduskava ja selle lisa 2 kohaselt on Ahja_2

ökoloogiline seisund jätkuvalt kesine (lisa 2 lk 1);

2)

Natura ala kaitsest tulenevate kohustustega, mis tulenevad elupaikade direktiivist nr

92/43/EMÜ; sh kohustusest kaitsta ühenduse tähtsusega liike (loetletud II lisas) ning

kohustusest kehtestada vajalikud kaitsemeetmed, vältida liikide elupaikade halvenemist ja

häirimist ning hinnata iga kava või projekti tagajärgi, mida see ala kaitse-eesmärkidele

avaldab (art 6 lg-d 1‒3);

3)

kaitse-eeskirjas toodud kaitse-eesmärgiga kaitsta ohustatud, haruldasi ja kaitsealuseid

liike ning nende elupaiku (§ 1 lg 1 p 2). Vastustajal on kohustus jätta kooskõlastamata

tegevus, mis võib kahjustada kaitse-eesmärgi saavutamist (§ 7 lg 1), milleks on mh

vaidlusaluste liikide kaitse. Liikide kaitse on ka piiranguvööndi kaitse-eesmärk (§ 13 lg 1);

4)

kaitsekorralduskava eesmärgipärase tõlgendusega. Nii hingi kui ka võldase kaitse-

eesmärgiks on liigile sobilik elupaigatüüp. Kalapääs, mis ei võimalda hingi ega võldase

liikumist paisust üles- kui ka allavoolu, ei saa olla liigile sobilik elupaigatüüp. Mistahes muu

tõlgendus, mis lubaks küll kalapääsu, aga ei kontrolliks selle eesmärgi täitmist, s.o tõhusust,

oleks vastuolus meetme eesmärgiga, milleks meedet (kalapääsu rajamist) üldse nõutakse.

5(14)

3-21-2290

Vastustaja ei ole keelanud kaebajal tegevust, mis on piiranguvööndis lubatud. Vastustajal on

kohustus seista nii kaitsekorralduskava sisulise, eesmärgipärase täitmise kui ka veestiku hea

seisundi saavutamise eest. Tegevus, millel on negatiivne või parimal juhul neutraalne mõju (nt

mittetöötava kalapääsu lubamine), ei aita kummagi eesmärgi täitmisele kaasa. Vastustaja on

15.12.2021 vastuse p-s 3.2.1 põhjendatult välja toonud, et ehitustegevusega kaasneb

negatiivne mõju. Kui ehitustegevusel on negatiivne mõju ja (mittetöötav) kalapääs ise on

neutraalne, ei ole summaarne tulemus positiivne ega ka mitte neutraalne. Tegevus, mis

mõjutab Natura ala negatiivselt, ei ole lubatud.

Kaebaja toodud kaalutlust – vajadus/soov jätkata taastuvenergia tootmisega – ei olnud

eeltoodust tulenevalt võimalik eraldiseisvalt arvestada. Kaitsekorralduskava ei saa tõlgendada

nii, et taastuvenergia tootmisest tulenevalt saab jätta kalapääsu rajamata või rajada võib

mittetoimiva, n-ö fiktiivse kalapääsu. Kui kalapääs toimib, ei tule kalapääsust tulenevalt

takistusi taastuvenergia tootmisega jätkamiseks. Seetõttu ei sõltu praeguse asja lahendus

kaebaja soovist või avalikust huvist taastuvenergia tootmise vastu.

Nõudes tõhusat kalapääsu, ei ole vastustaja rikkunud seadusest tulenevat kohustust ega

kohusta kaebajat toime panema õigusrikkumist. Kaitsekorralduskava ei anna kohustatud

isikule subjektiivset õigust lugeda mis tahes kalapääsu rajamisega kohustus täidetuks.

Kaitsekorralduskavaga ei ole ära määratud ka kalapääsu liiki ega valitud konkreetset

tehnoloogiat. Kaitsekorralduskavas puudub küll analüüs, kas kalapääsu rajamine on üldse

võimalik, kuid see ei muuda kaitsekorralduskavast tulenevat kohustust tühiseks, vaid jätab

võimaluse arvestada uusimate tehnoloogiliste lahendustega, mis kaitsekorralduskava

kehtestamise ajal ei olnud veel olemas. Kaitsekorralduskava näeb ette ka tagajärje – kui

kalapääsu ei rajata, tuleb paisud avada või likvideerida.

Kruvikalapääse ei ole varem Eestis proovitud ja lähtuda on võimalik üksnes teoreetilistest

käsitlustest, teadusandmetest ning teiste riikide, valdavalt Austria kogemusest. Ei saa asuda

seisukohale, et kuni puuduvad vastupidised andmed, tuleb eeldada, et kruvikalapääsud on

tõhusad. Selline järeldus oleks vastupidine meetme eesmärgiga ega võimaldaks saavutada vee

raamdirektiivi ega Natura loodusdirektiivi eesmärke. Kaitsekorralduskavas märgitud eesmärk

– tõhus kalade läbipääs – tuli saavutada juba a-ks 2015 ning veeseisund hinnangule „hea“ a-ks

2021. Seega ei ole praegu võimalik üksnes proovida ja katsetada, vaid tagada tuleb sellise

kalapääsu olemasolu, mis tõendatuna täidab ka talle seatud eesmärki. Seetõttu peab

kruvikalapääsu osas olema teaduspõhiselt vähemalt tõenäosuslik kindlus, et see tagab

eesmärgi saavutamise. Vastustaja on õiguspäraselt järeldanud, et puuduvad andmed, et

kruvikalapääs võiks käesoleval juhul olla tõhus eesmärgi saavutamiseks. Vaidlustatud kirja p-

s 2.2 on selgitatud, et Keskkonnaametil puudub teaduslikult tõestatud info, kuidas

kruvikalapääs toimiks kaitse-eesmärgiks oleva hingu ja võldase huvides ning kas ja kuidas

mõjuks positiivselt Ahja jões asuvate jõeforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikadele. Asjas

esitatud inventariseerimistöö (OÜ IBUN jt, 2012-2013) ei ole asjakohane, sest see ei puuduta

kruvikalapääsu, selle rajamise võimalusi ega tõhusust.

Vastustaja on tuginenud 2018. a aruandele „Kruvikalapääsude efektiivsuse ja selektiivsuse

eksperthinnang Eesti tingimustes“ (kirja p 1.6) ja DP KSH aruande lisale 5 ‒ kalastiku

eksperthinnang „Kruvikalapääs ja selle kasutatavus Saesaare paisul“ (kirja p 1.7). Mõlemad

aruanded tuginevad sisuliselt samadele andmetele (Austrias paigaldatud kalapääsudele), kuid

on jõudnud kardinaalselt erinevatele järeldustele kruvikalapääsu tõhususe ja rakendatavuse

kohta Eestis. Kokkuvõttes on mõlemas analüüsis nähtud kruvikalapääsu olulisi probleeme. Ka

siis, kui on mööndud, et võldasele võiks kruvikalapääs toimida, on küsimusi tekitav põhjalise

eluviisiga kalade laskumisvõimalus, samuti kõigi kalade puhul rändetee leidmine üldse. Sh on

kohastumine nt võldase korral vähetõenäoline. Hingi, harjuse ja jõeforelli osas on isendeid

6(14)

3-21-2290

olnud liiga vähe, et põhjalikumat seisukohta kujundada. Niisiis puuduvad ammendavad

tõenduslikud andmed, et kruvikalapääs kaitseks liikidele, kelle kaitseks vastavad meetmed on

üldse kehtestatud, elupaiku ja läbipääsuvõimalusi. Sellisel juhul tuleb järeldada, et kalapääsu

toimimine on tõendamata ega tule ära oodata neile kalaliikidele tekkivaid negatiivseid

tagajärgi. Kumbki analüüs ei välista, et teoreetiliselt on võimalik konstrueerida kruvikalapääs,

mis võib olla tehniliselt töökindel ja leidnud lahendused erinevatele probleemkohtadele.

Praegusel juhul on aga tegemist Natura alaga, mille pinnavee hea seisund on tähtaegselt

saavutamata ning tuleb täita nii kaebajale kui ka vastustajale haldusaktiga pandud kohustus.

Sellises olukorras ei piisa hüpoteetilisest võimalusest, et võib-olla mingite tingimuste

kokkulangemisel kruvikalapääs töötab. Kuivõrd ehitamisel on negatiivne mõju, ei kaalu

teadmata tõhususe ja töökindlusega kalapääsu rajamise risk üles keskkonnale võimalikku

tekitatavat kahju.

Kaebaja on esitanud kaebuse lisana 15 kruvikalatõstuki hindamise analüüsi Kunda jõel.

Saesaare paisu kõrgust arvestades ei ole uuringu tulemused automaatselt ülekantavad. Ka on

kalade liikuvust (uuringu lk 27; märge „1“ läbimise kohta) arvestades jäetud arvestamata, et

isendite arvud (v.a võldase osas) on väga väikesed ning arvestamata on jäetud ka

möödaviikpääsu kui võrdluse sobimatus. Lugitsch an der Raabi (lk 17) kruvikalatõstuki

vaatluses ei nähtu vaatlusaluste liikide tõendatud liikuvust üles- ja allavoolu. Steiermarki

kruvikalatõstuki korral võib märgata jõeforelli liikumist, kuid nii võldase kui ka harjuse

liikumine piirdub üksiku isendiga (lk 18) ning sama järeldus tuleneb ka Mitterlehneri

kruvikalatõstuki jälgimisest (lk 21). Põhjalise eluviisiga kalade laskumisvõimalust ei ole ka

käsitletud, mistõttu ei saa teha järeldust positiivse tõendatud mõju kohta.

Praeguse vaidluse kese ei ole KSH aruandele tehtud märkused, kuivõrd kalapääsu toimimise

tõendamatuse tõttu tuli igal juhul jätta kooskõlastus andmata. Kooskõlastust küsitakse

planeeringu lahendusele. Vastustaja ei pea planeeringut kooskõlastades laiapõhjaliselt

analüüsima, milliseid kõikvõimalikud lahendused on veel võimalikud või kas tuleks muuta

hoopis teisi haldusakte (käesoleval juhul kaitsekorralduskava). Vastustaja selgitas, et kaalus

ka muid kalapääsu liike (looduslik möödaviik, kalalift), kuid need ei osutunud erinevatel

põhjustel võimalikuks. Sellise analüüsiga on vastustaja teinud ammendavalt koostööd

kaitsekorralduskava meetme täitmisel. Võib olla paratamatu, et kalapääsu planeerimise aja

seisuga puudub sellise kalapääsu tehniline lahendus, mille osas oleks piisav kindlus, et see

tegelikult ka kaitse-eesmärgi täitmist tagab.

Seega ei ole vastustaja kiri tühine ega ka õigusvastane.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. AS Generaator palub 16.03.2023 apellatsioonkaebuses (ja 12.02.2024 täiendavas

seisukohas) tühistada Tallinna Halduskohtu 15.02.2023 otsus ja rahuldada uue otsusega

kaebus.

DP-ga on täidetud KeHJS § 45 lg 1 esimene kriteerium ehk tegevus on kooskõlas

kaitsekorralduskavaga ning LKS-ga. Tulenevalt Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikast on

selline tegevus automaatselt lubatav.

Halduskohus eksis KeHJS § 45 lg 2 ja loodusdirektiivi art 6 lg 3 tähenduses ebasoodsa mõju

kriteeriumi tõlgendamisel. Otsus on vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga ning asjas esitatud

tõenditega. Kohtujuristi arvamuse kohaselt Euroopa Kohtu asjas nr C-258/11 on negatiivne

mõju lubatud, kui projektiga kaasneb teatav ajutine väärtuse vähenemine, mida on võimalik

täielikult tagasi pöörata ehk teisisõnu on võimalik taastada alal lühikese aja jooksul kohane

7(14)

3-21-2290

kaitsestaatus. Negatiivseks tuleb määratleda sellised meetmed, millega hävitatakse püsivalt

sellise elupaiga osa, mille olemasolu tõttu see ala kaitse alla võeti. Järelikult ei tähenda ajutine

negatiivne mõju (nt ehitustegevus), et tegevusel on KeHJS § 45 lg 2 ja loodusdirektiivi art 6 lg

3 tähenduses negatiivne mõju. Euroopa Kohus on 11.04.2013 otsuses C-258/11 (p 60)

selgitanud, et selleks, et loodusliku elupaiga terviklikkusele ei avaldataks negatiivset mõju

loodusdirektiivi art 6 lg 3 teise lause tähenduses, on vajalik, et ala kaitsestaatus jääb soodsaks.

Tegevuse keelamisel on määrav negatiivne mõju võrreldes olemasoleva olukorraga. Juhul kui

ringkonnakohus ei nõustu kaebaja tõlgendusega, sh varasema kohtupraktika pinnalt jääb

loodusdirektiivi tõlgendamine ebaselgeks, oleks põhjendatud Euroopa Kohtult eelotsuse

taotlemine.

DP-ga kavandatav lahendus ei ole fiktiivne. Kohus on ebaõigesti tuvastanud faktilisi

asjaolusid ning jätnud kaebaja väited ja tõendid arvestamata ega ole põhjendanud nendega

arvestamata jätmist. Kruvikalapääs on Austrias ja Saksamaal täiesti töökindel ja sobiv

lahendus. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et Eestisse ei ole rajatud kruvikalapääsu.

Kaitsekorralduskava on kõigi kaitsealuste liikide osas märkinud, et eesmärgi tagab kalapääs.

Võttes arvesse konkreetse paisu eripärasid, tulebki järeldada, et Keskkonnaamet pidas

võimalikuks, et kaitsekorralduskava eesmärki on võimalik tagada mis tahes sobiva

kalapääsuga. Loodusdirektiiviga ei oleks kooskõlas selliste kaitsemeetmete planeerimine, mis

kaitsekorralduskava eesmärke ei taga. Kaitsekorralduskava muutmist ei ole alustatud.

Järelikult on Keskkonnaametile siduv kaitsekorralduskava, mis võimaldab eesmärke tagada

kalapääsuga.

Kruvikalapääsu toimivus on tõendatud. Kaebajal ei ole kohustust tõendada, et tegevus aitab

kaasa kõigi kaitsekorralduskava pikaajaliste eesmärkide saavutamisele. Kaebaja on täitnud

tõendamiskoormuse kalapääsu toimivuse osas VeeS § 174 lg 4 ja LKS § 51 lg 2 kohaselt.

Kalapääsu toimimist ja tõhusust käsitleb asjas esitatud tõendite põhjal apellatsioonkaebuses

toodud tabel 1. Ülesrände puhul kinnitavad tõendid, et kalapääs on väga efektiivne. Allarände

puhul tuleb täpsem lahendus töötada välja projekteerimise käigus. Kalapääsu rajamisel ei kao

ära kaitsealuste liikide elupaigad, vaid tagatakse kalade liikumine paisust nii üles- kui ka

allavoolu. Kalapääs sobib harjusele ja võldasele, sealjuures ei ole ka Keskkonnaamet

keeldunud DP kooskõlastamisest põhjusel, et see ei sobiks võldasele. Jõekarbi osas ei saa

negatiivset mõju kaasneda, sest seniste uuringute kohaselt ei esine jõekarpi Ahja jões ning ka

riikliku kaitse tegevuskava kohaselt on tegemist liigile ebasobiva alaga. Vastustaja seadis

kahtluse alla pikaajalise positiivse mõju, mitte kalapääsu mittetoimivusega kaasneva

negatiivse mõju kaitsealuste liikide suhtes. Tuvastatud on, et kalapääs on läbitav ka hingile ja

jõeforellile.

DP ei ole vastuolus VeeS § 32 lg-ga 1 või veemajanduskavaga. Keskkonnaministeerium on

kinnitanud kaebajale 21.10.2022 kirjas nr 17-6/22/2368-9, et veemajanduskava

meetmeprogrammis toodud sõnastus „kalade rändetingimuste parandamine ja kaladele

läbipääsu tagamine“ hõlmab ka kalapääsu rajamise võimalust. Antud juhul tagab kalapääs

ühenduse ja tagab juurdepääsu elupaikadele, mis hetkel on tõkestatud.

Halduskohus leidis ekslikult, et vastustajal puudub kohustus arvestada taastuvenergia kui

avaliku huviga. Vastustaja jättis kirja koostamisel põhjendamatult käsitlemata seadusest

tuleneva kalapääsu nõude leevendamise võimaluse. Seda erandit on võimalik võtta arvesse DP

kooskõlastamisel. Kohus ei ole seda asjaolu analüüsinud. VeeS v.r § 17 seaduseelnõu

seletuskiri kinnitab, et erandit saab kasutada ka Natura aladel. Kuna kalapääsu rajamise nõue

tuleneb kaitsekorralduskavast, ei ole tegemist negatiivset mõju omava tegevuse lubamisega.

Kui negatiivne mõju ka esineks, siis on võimalik erandi rakendamine olukorras, kus

loodusdirektiivi art 6 lg 4 eeldused on täidetud. Halduskohus jättis analüüsimata, et otsuse

8(14)

3-21-2290

tegemise hetkeks oli Euroopa Liidu Nõukogu võtnud 22.12.2022 vastu uue ajutise erakorralise

määruse, mille art 3 kohaselt on kõigi taastuvenergiaallikate käitamine Euroopa Liidu õiguse

tähenduses tegevus, mis on ülekaalukalt avalikes huvides, seda ka loodusdirektiivi ja

veepoliitika raamdirektiivi tähenduses. Ka Riigikohus kinnitas 26.05.2021 otsuses nr 3-17-

2013, et pädevad asutused peavad taastuvenergiat puudutavate otsuste tegemisel arvestama

riiklike eesmärkidega. 12.02.2024 menetlusdokumendi koostamise seisuga on vastu võetud

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv (EL) 2023/24137, mille art 16f kohaselt tagavad

liikmesriigid hiljemalt 21.02.2024 kuni kliimaneutraalsuse saavutamiseni, et loamenetluses

eeldatakse taastuvenergiajaamade planeerimise, ehitamise ja käitamise vastavust ülekaalukale

avalikule huvile. Järelikult peaks riik eeldama, et hüdroelektrijaama käitamine, sh selle juurde

kalapääsu võimaluse rajamine, vastab ülekaalukale avalikule huvile, mh loodusdirektiivi

tähenduses. Direktiiv lubab uute tehnoloogiate katsetamist. Eesti kohustub direktiivi

2023/24137 art 5 lg 1 kohaselt selle siseriiklikusse õigusesse üle võtma hiljemalt 21.05.2025.

Asjaolu, et seda pole veel tehtud, ei tähenda, et direktiivist tulenevaid muudatusi ei peaks

vaidluses arvesse võtma.

7. Keskkonnaamet palub 27.04.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

DP-ga kaasneb negatiivne mõju Natura 2000 alale, sest ehitustegevusel on negatiivne mõju.

Keskkonnaamet ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kruvikalapääsu toimivus on tõendatud,

jäädes 14.11.2022 vastuses toodu juurde. Kaebaja on püüdnud leida kalade rändetingimuste

parandamiseks ja kalade läbipääsu tagamiseks tehnilist meedet DP menetluse käigus, kuid see

ei ole kruvikalapääsu näol teostatav lahendus, sest oluliseks rändetõkkeks jääb Saesaare

paisjärv ning veekogumi head seisundit ei saavutata ühenduse puudumise tõttu Ahja jõe ülem-

ja alampiirkonnaga. Asjaolu, et menetlused on kestnud aastaid ning kaebaja pole saanud täita

riiklikke eesmärke, ei saa panna vastustaja süüks. Keskkonnaamet on lähtunud kehtivast

õigusest ja veemajanduskavast.

Kuigi vastustaja osutas 15.12.2021 kirjas nr 1-6/21/230-6 (p 2.9) Saesaare paisu

põhimeetmele, märkis Keskkonnaamet samas, et DP-ga kavandatav tegevus ohustab

veemajanduskava kohast veekaitse eesmärgi saavutamist, kuna tegevuse jätkumisel ei ole

vooluveekogumi Ahja_2 hea seisundi saavutamine võimalik. Vastustaja ei ole jõudnud

järeldusele, et kruvikalapääs ongi tehniline meede, mille lahendus tuleb välja töötada selle

lahendamiseks. Saesaare paisul on põhimeetmeks kalade rändetingimuste parandamine ja

kalade läbipääsu tagamine loa L.VV/300535 tingimustel. Kui aga Natura seisukohast ei ole

võimalik kalapääsu (sh kruvipääsu) meedet rakendada, tuleb kasutusele võtta meede, mis näeb

ette paisutuse likvideerimise. Perspektiivitu oleks rajada kruvikalapääs, kui Natura eesmärgid

jäävad tegelikkuses saavutamata. Kalade rändetee avamise meetmeks ei ole veemajanduskava

kohaselt üksnes kalapääsu rajamine, vaid ka paisutuse likvideerimine.

Keskkonnaamet ei pidanud 18.06.2021 kirja koostamisel käsitlema kalapääsu leevendamise

võimalust. VeeS § 174 lg 4 alusel võib Keskkonnaamet veeloaga leevendada või paisu

omaniku vabastada VeeS § 174 lg-s 3 sätestatud kalade läbipääsu kohustuse täitmisest,

arvestades kaaluka põhjuse olemasolu.

Kaitsekorralduskavas nähakse ette kalade vaba liikumise tagamine, mitte konkreetselt

kalapääsu rajamine. Seega ei tulene kaitsekorralduskavast automaatselt kalapääsu rajamise

kohustust, kui paisu taga olev veehoidla jääb endiselt osaliseks rändetõkkeks ning DP-ga

kavandatu ei aitaks ka veekogumi Ahja_2 hea seisundi eesmärki saavutada.

Kaebaja viidatud Euroopa Liidu Nõukogu määrus ei sisusta taastuvenergeetika edendamist kui

absoluutset ülekaalukat avalikku huvi, vaid avalikku ülekaalukat huvi eeldatakse, seejuures

võivad liikmesriigid nimetatud eeldust kohaldada vaid teatavate tehnoloogiate või teatud

9(14)

3-21-2290

territooriumi suhtes. Samuti kehtestab määrus kohustuse eelistada taastuvenergiajaamade ja -

seadmete ehitamist ja käitamist vaid siis, kui võetakse kasutusele ka asjakohased

liigikaitsemeetmed.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Kaebuse muutmine

8. Kaebaja esitas ringkonnakohtu istungil kaebuse muutmise taotluse täiendada kaebust

Keskkonnaameti kohustamise nõudega vaadata uuesti läbi Põlva Vallavalitsuse poolt

21.05.2021 Keskkonnaametile kooskõlastamiseks esitatud Saesaare elektrijaama kinnistute ja

lähiala detailplaneering ja keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne. Ühtlasi esitas

kaebaja kaebetähtaja ennistamise taotluse kohustamisnõude esitamiseks põhjusel, et oli

arvamusel, et kaebaja õiguste kaitseks on piisav ka üksnes tuvastamiskaebuse esitamine ning

õiguslik olukord selles küsimuses ei ole selge.

9. HKMS § 49 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kaebaja võib kaebuse nõuet või alust muuta kuni

kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja

möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning

kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. Kaebetähtaja

kontrollimisel loetakse uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal. Pärast käesoleva

paragrahvi lõike 1 esimeses lauses nimetatud tähtaega, sealhulgas apellatsiooni- või

kassatsioonimenetluses, võib kaebuse nõuet või alust muuta käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatud tingimustel ja üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui seda tingib asjaolu, mida

kõrgema astme kohus peab käesoleva seadustiku kohaselt arvestama, või menetlusnormi

rikkumisel madalama astme kohtu poolt.

10. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole üksnes tuvastamiskaebuse esitamine kaebaja õiguste

kaitseks piisav, kuna kaebuse rahuldamise korral ning Keskkonnaameti menetlustoimingu

õigusvastasuse tuvastamisel ei tuleneks sellest Keskkonnaametile kohustust

menetlustoimingut õiguspäraselt korrata ega kohalikule omavalitsusele kohustust esitada

detailplaneeringut uuesti kooskõlastamiseks. Halduskohus oleks pidanud seda kaebajale

selgitama ja soovitama kaebust täiendada kohustamisnõudega. Seetõttu on kaebuse muutmine

ringkonnakohtu hinnangul otstarbekas ja HKMS § 49 lg 2 alusel ka lubatav.

11. Kohustamiskaebuse esitamiseks on rikutud aga HKMS § 46 lg-s 2 sätestatud

kaebetähtaega. Vaidlustatud menetlustoiming sooritati 18.06.2021, kuid kaebus esitati

kohtusse alles 07.10.2021. Kaebaja ei vaielnud ringkonnakohtu istungil vastu sellele, et

kohustamiskaebuse esitamiseks on kaebetähtaega ületatud ja esitas taotluse kaebetähtaja

ennistamiseks põhjusel, et kohustamiskaebuse esitamise vajadus ei olnud talle arusaadav ning

õiguslik olukord selles küsimuses ei ole selge.

12. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kaebetähtaeg kohustamiskaebuse esitamiseks ennistada.

Kaebajal on õigus, et õiguslik olukord selles küsimuses ei ole selge. Nii on sarnastes asjades

esitatud kohtusse reeglina kohustamiskaebusi (vt nt asjad nr 3-14-51387, 3-17-740, 3-20-

1222), aga on aktsepteeritud ka üksnes tuvastamiskaebuse esitamist (nt asjad nr 3-3-1-15-14,

3-15-2493 ja 3-16-910). Niisiis ei saa kaebajale ette heita, et ta pidas oma õiguste kaitseks

piisavaks (ka kvalifitseeritud õigusabi kasutades) üksnes tuvastamiskaebuse esitamist.

13. Eelnevast tulenevalt lubab ringkonnakohus kaebust täiendada Keskkonnaameti

kohustamise nõudega vaadata uuesti läbi Põlva Vallavalitsuse poolt 21.05.2021

10(14)

3-21-2290

Keskkonnaametile kooskõlastamiseks esitatud Saesaare elektrijaama kinnistute ja lähiala

detailplaneering ja keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne.

Apellatsioonkaebuse lahendamine

14. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei

ole alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

15. Keskkonnaameti 18.06.2021 keeldumine DP kooskõlastamisest ei takista seadusest

tuleneva kohustuse täitmist, vaid vastupidi, soosib seda. 2010. a vee erikasutusloas (dtl 1537

jj), VeeS § 174 lg-s 3, LKS § 51 lg-s 2 ja Ahja jõe hoiuala kaitsekorralduskavas (dtl 168 jj)

ette nähtud kalade läbipääsu rajamise kohustus ei tähenda, et seda eesmärki täidaks ükskõik

millise kalapääsu rajamine, vaid kalade läbipääs peab täitma kaitsealuste liikide ja

elupaigatüübi kaitse-eesmärki ning kalade läbipääsu rajamine võib seisneda ka paisu avamises

ja likvideerimises. Ka R. Kutsari 25.11.2020 memorandumi p-s 2.4 märgitust ei saa järeldada,

lihtsalt kalapääsu kui sellise rajamine oleks igal juhul kooskõlas õigusaktide ja

kaitsekorralduskavaga. Seetõttu ei ole vale käsitleda kalapääsu alternatiivina paisu

likvideerimist, sest mõlemal juhul on tegemist kalade läbipääsu rajamisega. Kalapääsu

rajamise küsimus on olemuslikult seotud paisjärve säilimise või likvideerimise küsimusega ja

kalapääsu rajamise hindamine eraldiseisvalt on lühinägelik. Sellise kalapääsu rajamine, mis ei

tööta eesmärgipäraselt, ei aita tagada Ahja jõe hea seisundi saavutamist (Ida-Eesti vesikonna

veemajanduskava, dtl 417 jj, tabel 6-1 ja p 6.1.4). Loodusdirektiivi art 6 lg 3 kohaselt ei tule

hinnata üksnes kava või projekti elluviimist või ehitamist ennast, vaid ka kava või projekti

tagajärgi laiemalt, mida kava või projekt ala kaitse-eesmärkidele avaldab.

16. Iseenesest on õige kaebaja väide, et kalade rändeteede avamine on kooskõlas

kaitsekorralduskavaga, kuid asjas esitatud tõendite alusel saab järeldada, et kruvikalapääsu

rajamine Saesaare paisule ei kõrvaldaks kalade rändetõket paisu taga oleva veehoidla tõttu.

Teisisõnu jääks kruvikalapääsu rajamisel alles takistus kalade rändeteel säiliva paisjärve näol.

Kaitsekorralduskavas esitatud alternatiivi – rajada kalapääs või kalapääsu mitterajamisel pais

likvideerida ‒ tuleb mõista nii, et kui tehnoloogiliselt ei ole võimalik kalade rände eesmärki

täitvat kalapääsu rajada, tuleb pais likvideerida. Kalade rände eesmärk ei ole kalu lihtsalt

mööda kalapääsu üles ja alla rändama panna, vaid rändama sobiva kudemispaiga leidmise ja

kudemise eesmärgil, aga ka sobivate sigimis-, talvitus- ja toitumisalade leidmiseks. Lisaks

tuleb tähele panna, et Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala kuulub Vabariigi Valitsuse

05.08.2004 korralduse nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade

nimekiri“ p 2 alap-i 8 kohaselt Natura 2000 võrgustiku koosseisu Ahja loodusalana. Ahja

loodusala kaitse eesmärgiks on mh ka loodusdirektiivi I lisas nimetatud kaitstavad

elupaigatüübid jõed ja ojad (3260) ning liivakivipaljandid (8220). Paisjärve säilimisel ei

paraneks jõelise elupaigatüübi ega liivakivipaljandite seisund, vaid nende olukord oleks

määratud pikemas perspektiivis aina halvenema. Loodusdirektiivi art 2 lg 2 kohaselt ei ole

võetavate kaitsemeetmete eesmärk mitte üksnes looduslike elupaikade ning looma- ja

taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamine, vaid ka nende taastamine.

17. Kruvikalapääsu rajamine ei täida kaitsealuste liikide ja elupaigatüübi kaitse-eesmärki ega

kalade rände eesmärki ning sellega kaasneb ebasoodne mõju KeHJS § 45 lg 2 ja

loodusdirektiivi art 6 lg 3 tähenduses. Keskkonnaagentuuri poolt korraldatud programmi

„Tõkestusrajatiste inventariseerimine vooluveekogudel kalade rändetingimuste

parandamiseks“ raames koostatud koondaruande seletuskirja1 p-s 2.6.6 on välja toodud, et

sageli unustatakse, et paisude negatiivne mõju kalastikule on väga ulatuslik ja mitmekülgne

1 Kättesaadav: https://keskkonnaagentuur.ee/tokestusrajatiste-inventariseerimine-vooluveekogudel-kalade-

randetingimuste-parandamiseks#ii-hange-919-tokest

11(14)

3-21-2290

ning keskendutakse vaid ühele negatiivsele aspektile – kalade läbipääsu tõkestatusele paisude

juures. Tuleb teadvustada, et paisu säilimisel säilib suur osa negatiivsetest mõjudest kalade

jaoks igal juhul, isegi siis, kui kalade rändetee õnnestub avada ning rajatakse kalapääs, mis

tõesti hästi toimib. Hästi toimiv kalapääs saab parimal juhul ainult osaliselt leevendada paisu

poolt kalastikule tekitatavat kahju. Sama programmi raames jõudsid eksperdid seisukohale, et

Saesaare paisu ja hüdroelektrijaama säilitamisel puudub tõhus lahendus kalade läbipääsu

tagamiseks, kalapääsu rajamine ei aitaks saavutada soovitud keskkonnaeesmärke. Saesaare

paisu puhul on valikus kas paisutuse likvideerimine või rändetee avamisest loobumine (vt ka

viide Keskkonnaameti 18.06.2021 kirja p-s 1.8).

18. DP-ga taotletav ehitustegevus Natura 2000 alal, millel puudub soodne mõju ala

terviklikkusele ja kaitse-eesmärkidele (või kui ka see mõju on neutraalne), on konkreetsel

juhul oma olemuselt ebasoodsa mõjuga just pikas perspektiivis, sest see põlistab olukorra, kus

kalade ränne ja jõelise elupaigatüübi olukord jätkuvalt ei parane. DP-ga taotletud

ehitustegevuse puhul poleks tegemist ajutise ebasoodsa mõju või väärtuse vähenemisega

(nagu see oleks paisu lammutamise puhul, kus pärast ehitustegevust oleks kaitstavate liikide

kaitse-eesmärk täidetud), vaid pikaaegse ebasoodsa mõjuga. Kavale või projektile võib anda

loa direktiivi art 6 lg 3 tähenduses vaid tingimusel, et pädev asutus on pärast kõigi kava või

projekti aspektide väljaselgitamist ning parimate teadussaavutustega arvestades kindlaks

teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele püsivat negatiivset mõju. Nii on see

juhul, kui teaduslikust seisukohast ei ole mingisugust põhjendatud kahtlust sellise mõju

puudumise osas (Euroopa Kohtu 11.04.2013 otsus nr C-258/11 p 40 ja seal viidatud lahendid).

Praegusel juhul see nii ei ole. On tõendamata, et planeeritav kalapääs aitaks kaasa kaitstavate

liikide ja nende elupaigatüübi seisundi parandamisele ning mittetoimiva kalapääsu rajamisel

puuduks kaitstavate liikide ja nende elupaigatüübi seisundile püsiv negatiivne mõju. Kui

lubada eesmärgitu kalapääsu rajamine, lükkab see elupaigatüübi seisundi parandamisele

suunatud lahenduse saavutamise teadmata ajaks edasi, millega kaasneb pikaajaline negatiivne

mõju. See tähendab, et jõelise elupaigatüübi, liivakivi paljandite ja kaitstavate liikide olukord

halveneks jätkuvalt. Eelnevast tulenevalt ei ole Keskkonnaameti 18.06.2021 menetlustoiming

vastuolus ka apellatsioonkaebuses viidatud Euroopa Kohtu lahenditega. Õiguslik olukord on

selge ja puudub vajadus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.

19. Nagu eelmises punktis viidatud, ei ole asjas esitatud tõendeid, mis lükkaks ümber

järelduse, et kavandatava projektiga kaasneb Natura alale pikaajaline ebasoodne mõju. T.

Jürgensteini 2017. a analüüsis (dtl 2018 jj) on märgitud, et Eesti oludes ei piisa alati jõe hea

seisundi jaoks üksnes rännete võimaldamisest. Peab olema ka elupaik, kuhu kalal on mõtet

rännata. Seega tuleb kalapääsu rajamist planeerides vaagida mõlemaid aspekte – rännete

võimaldamist ja elupaiku teisel pool paisu. Saesaare paisu puhul toimiks kruvikalatõstuk

eeldatavasti kõigi indikaator- ja tüübiomaste liikide puhul, aidates need rändel paisust üles.

Kuid erinevate probleemide tõttu on vastuseta küsimus, kuidas tagada kõigile üles pääsenuile

nende bioloogiakohane allarändevõimalus. Kokkuvõtvalt leiab ekspert, et isegi kui

läbimõeldud konstrueerimise korral peaks olema tehniliselt võimalik avada kalade rändetee

kruvipääsu abil üle Saesaare paisu üles ning vähemalt mingis ulatuses ka paisurajatisest alla,

säilib küsimus, kuidas panna kalu leidma ökoloogilises mõttes ohutu ajaperioodi vältel

rändeteed praktiliselt seisvas, ilma vooluimpulsita paisjärves ülesvoolu ning samuti laskuvale

rändele allavoolu? Ekspert järeldab, et Saesaare paisjärve suguse veekogu puhul oleks

efektiivse kalapääsu rajamine ainult pool lahendust. Seda iseäranis seetõttu, kuna

hüdromorfoloogiat arvestades on kogu Ahja jõe väärtuslikeim elupaik asunud just tänase

veehoidla ja selle alla jäävate muudetud sängiosade kohal.

12(14)

3-21-2290

20. Eeltoodud järeldust ei lükka ümber ka C. Mitterlehneri 12.03.2018 ekspertarvamus (dtl

340 jj) ega apellatsioonimenetluses täiendavalt esitatud E. Prommiku ja T. Tamme analüüs

(dtl 2683 jj). Küsimus ei ole selles, et teoreetiliselt oleks võimalik konstrueerida kalapääs,

mida mööda saaksid kalad iseenesest paisust üles ja alla liikuda. Halduskohus ei ole sõna

„fiktiivne“ kasutanud tähenduses „näilik“, vaid pidanud silmas, et taotletud kalapääsu

rajamisega ei täidetaks kalarände eesmärke. C. Mitterlehneri ega E. Prommiku ja T. Tamme

analüüsid ei tõenda, et kruvikalapääs tagaks kalade rände ja elupaigatüübi kaitse-eesmärgi

Saesaare paisul ja paisjärvel. Asja materjalidest nähtuvalt teeb Saesaare paisu eriliseks see, et

kõrguste vahe on väga suur (7,5 m) ja paisutuse tulemusel on tekkinud väga suur paisjärv,

mistõttu ei ole võrdlused Austria ja Saksamaa jõgede, aga ka Kunda jõe või Võhandu jõe

Viira veski näidetega asjakohased. Asjas ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et Saesaare

paisu tulemusel tekkinud paisjärv ei ole oluliseks takistuseks kalade rändele läbi paisjärve.

21. LKS § 32 lg 2 ja loodusdirektiivi art 6 lg 2 laienevad alates Natura ala moodustamisest

püsivalt projekti elluviimisele ja selle tagajärgedele, nt rajatise kasutamisele ka siis, kui

projekti elluviimisega on alustatud enne Natura ala moodustamist (Euroopa Kohtu otsused

asjades nr C-293/17: Coöperatie Mobilisation, p 85; C-404/09: Alto Sil, p 125; C-226/08:

Stadt Papenburg, p 48-49). Euroopa Kohus on asjas nr C-399/14: Grüne Liga selgitanud, et

kuigi loodusdirektiivi art 6 lg 2 ei määra kindlaks ühtegi konkreetset kriteeriumi selle sätte

alusel võetavate meetmete rakendamiseks, võib sellest sättest tuleneda vajadus hinnata

tagantjärele projekti mõju asjaomasele alale. Sellisel juhul peab hindamine võimaldama

pädeval asutusel tagada, et projekti elluviimine ei too kaasa elupaikade halvendamist või

liikide häirimist, mis võib oluliselt mõjutada direktiivi eesmärkide saavutamist. Ennekõike on

loodusdirektiivi art 6 lg 2 eesmärgiks hoida ära kaitstava elupaiga ja liigi seisundi edasine

halvenemine. Tegemist on esmajoones ennetusmeetmetega (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-

387/15: Orleans jt, p 33). Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et erikaitsealade kaitse ei

tohi piirduda meetmetega, mis on mõeldud inimtegevusest tuleneva välise kahjustamise ja

häirimise vältimiseks, vaid peab ka vastavalt olukorrale hõlmama positiivseid meetmeid ala

seisundi säilitamiseks ja parandamiseks (Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-404/09: Alto

Sil, p 135; C-535/07: komisjon vs. Austria, p 59; C-418/04: komisjon vs. Iirimaa, p 154; vt ka

Riigikohtu 28.01.2021 otsus nr 3-17-1739, p-d 24 ja 29).

22. Ebaõige on Keskkonnaameti seisukoht, et DP kooskõlastamisel ei pidanudki arvestama

avaliku huviga. Ehkki avalikku huvi tuleb arvesse võtta ka veeloa menetluses (VeeS § 174 lg

4), ei tähenda see, et loodusdirektiivi art 6 lg 3 tähenduses kava või projekti kooskõlastades

tuleks avaliku huviga seonduvad argumendid jätta tähelepanuta. See kohustus tuleneb

loodusdirektiivi art 6 lg-st 4 ja KeHJS § 45 lg-st 3. Ka siis, kui jätkuv tegevus toob hoolimata

leevendavatest meetmetest kaasa Natura ala kaitse-eesmärgi olulise kahjustamise, võib pädev

asutus seda erandina art 6 lg-st 2 lubada sama artikli lõikes 4 ette nähtud menetlusega, kui

selles sättes kehtestatud tingimused on sisuliselt täidetud (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-

399/14: Grüne Liga, p 55; vt ka Riigikohtu 28.01.2021 otsus nr 3-17-1739, p 32). Et

kooskõlastamismenetluses tuleb kaaluda ka avalikke huve, on Riigikohus kinnitanud mh

lahendites nr 3-3-1-15-14, 3-17-1739 ja 3-21-150.

23. Loodusdirektiivi art 6 lg 4 ja KeHJS § 45 lg 3 erand ei näe ette aga igasuguse avaliku

huviga arvestamist, vaid see huvi peab olema ülekaalukas (eriti mõjuvad põhjused).

Loodusdirektiivi art 6 lg 4 sätestab: kui hoolimata negatiivsest hinnangust kava või projekti

tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel tuleb kava või projekt üldiste

huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel

põhjustel siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada

Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Liikmesriik teatab komisjonile vastuvõetud

asendusmeetmetest. Kui asjaomasel alal esineb esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/või

13(14)

3-21-2290

esmatähtsaid liike, võib kaaluda ainult neid seisukohti, mis on seotud rahva tervise või avaliku

julgeolekuga, esmatähtsate soodsate tagajärgedega keskkonnale või komisjoni arvamuse

kohaselt muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjustega. KeHJS § 45 lg 3

sätestab nende eriti mõjuvate põhjustena avalikkuse jaoks esmatähtsad ja erakordselt

tungivad, sealhulgas sotsiaalset või majanduslikku laadi põhjused.

24. Avaliku huvina, millega kaebaja arvates tulnuks arvestada, on kaebaja toonud välja

piirkonna sotsiaalmajanduslikud põhjused ja hüdroenergia tootmise. Kuna tegemist on

hindamisotsusega, saab ringkonnakohus ise hinnata, kas tegemist on eriti mõjuvate põhjustega

loodusdirektiivi art 6 lg 4 ja KeHJS § 45 lg 3 tähenduses. Kui vastus sellele küsimusele on

jaatav, oleks Keskkonnaamet pidanud nendega arvestama kaalutlusotsust tehes. Kui vastus on

eitav, ei saanud need asjaolud mõjutada Keskkonnaameti kaalutlusotsuse õiguspärasust.

25. Sotsiaalmajanduslikke huve on KSH aruandes (dtl 2230 jj) hinnatud (lk 70 jj). Esile ei ole

toodud eriti mõjuvaid põhjuseid (nt rahva tervis või avalik julgeolek) loodusdirektiivi art 6 lg

4 ja KeHJS § 45 lg 3 tähenduses, mis võiksid õigustada projektile kooskõlastuse andmist.

Arvestades Saesaare paisul elektrit tootva hüdroelektrijaama väikest tootlikkust, ei saa ka

hüdroenergia tootmisega jätkamist pidada ülekaalukaks avalikuks huviks või eriti mõjuvaks

põhjuseks planeeringu kooskõlastamiseks. Vastustaja on vastuses apellatsioonkaebusele

õigesti märkinud, et Euroopa Komisjoni Nõukogu 22.12.2022 ajutine erakorraline määrus ei

käsitle hüdroenergiat, kuid toob eraldi välja tuuleenergia, päikeseenergia ja soojuspumba

tehnoloogia. Varustuskindluse seisukohast on vastustaja asjakohaselt viitega Eesti

elektrivarustuskindluse aruandele esile toonud, et Eesti hüdroelektrijaamadest toodetav elekter

ei oma varustuskindluse tagamisel mingit mõju. Järelikult ei ole vastustaja kooskõlastuse

andmata jätmisel teinud kaalutlusvigu.

26. Eelnevast tulenevalt jääb AS Generaator apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata (HKMS § 200 p 1).

Menetluskulude jagamine

27. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi apellatsioonimenetluse kulud

vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist

taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)

14(14)