2-22-2344/48 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. veebruar 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-2344

Kohtuasi

X hagi Y vastu kohtulahendiga välja mõistetud elatise

vähendamiseks

Y vastuhagi X vastu kohtulahendiga välja mõistetud

elatise suurendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 6. aprilli 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1510,49 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

/

vastukostja

(apellant)

X

(isikukood

XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Kersti Põld

Kostja

/

vastuhageja

(vastustaja)

Y

(isikukood

XXXXXXXXXX), seaduslik esindaja C, lepingulised

esindajad

vandeadvokaat

Keijo

Lindeberg

ja

vandeadvokaadi abi Merili Laansoo

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 6. aprilli 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-2344 muutmata

osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja jaotas hagi menetlemisega seotud

menetluskulud.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Pärnu Maakohtu 6. aprilli 2023. a otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis

vastuhagi rahuldamata ja jaotas vastuhagi menetlemisega seotud menetluskulud.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus X kanda.

5. Mõista Xlt Y kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 586,52 eurot

(km-ga). Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase

täitmiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

2-22-2344

2 (24)

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas kohtule 13. veebruaril 2022 hagi Y (kostja) vastu hagejalt kostja

ülalpidamiseks Pärnu Maakohtu 22. aprilli 2019. a otsusega välja mõistetud igakuise elatise,

mis on Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019. a otsuse sõnastuses 75% perekonnaseaduse

(PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud elatise alammäärast (2019. a kohtuotsus), vähendamiseks 50

euroni kuus alates hagi esitamisest. Hageja täpsustas nõuet 22. detsembril 2022 ja nõudeks jäi

vähendada kostja kasuks välja mõistetud elatist 0 euroni kuus.

1.1. Hageja hinnangul on elatise suuruse muutmise aluseks see, et pärast elatise väljamõistmist

on muutunud nii õiguslik kui ka faktiline olukord. 1. jaanuarist 2022 on oluliselt muutunud PKS

§ 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatise arvutamise alused ja 1. aprillist 2022 on kostja

miinimumelatis elatiskalkulaatori abil arvutatuna 225,64 eurot. Sellest tuleks hagejal tasuda

kohtuotsuse kohaselt 75%, mis on 169,23 eurot. Hageja seda maksta ei suuda. Muutunud on ka

faktiline olukord. Hagejal on pärast 2019. aastat, mil temalt elatis välja mõisteti, tuvastatud

töövõimetus ja puue, mis mõjutavad oluliselt tema võimet elatist maksta. Hageja tervislik

seisund takistab tööga tulu teenimist. Esmalt tuvastati hagejal 2020. aastal osaline töövõime,

seejärel 2021. a detsembris töövõime puudumine. Hagejal on diagnoositud bipolaarne

meeleoluhäire ja mõõdukas depressioon. Detsembris 2021 tuvastati hagejal keskmine puue.

Hagejalt, kellel on tuvastatud puue ja puuduv töövõime, ei saa mõistlikult nõuda, et ta otsiks

aktiivselt tööd. Piirangud vaimses tegevuses seonduvad õppimise ja tegevuste lõpuleviimisega.

Ka füüsiline töö eeldab tegevuste elluviimist. Töövõimetus on hagejal tuvastatud korduvalt ja

seetõttu pole alust arvata, et hageja seisund mõistlikult ettenähtavas tulevikus muutuks.

1.2. Hageja töövõimetus on mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Hageja

sissetulek on u 480 eurot kuus, sh: 1) töövõimetoetus Eesti riigilt (Eesti Töötukassalt).

Töövõimetoetuse suurus ühe kalendripäeva eest on 14,0709 eurot, keskmiselt 338,58 eurot kuus

(töötukassa arvab Eestis makstavast töövõimetoetusest maha samal eesmärgil Soomest

makstava toetuse); 2) hüvitis Soomest 117 eurot; 3) puudetoetus 34 eurot kuus. Vallas- ega

kinnisvara hagejal pole. Hageja arvelduskonto jääk oli 4. juuli 2022. a seisuga 125 eurot. Hageja

ei ole võimeline varasema kohtuotsusega välja mõistetud elatist tasuma, elatise võlg kuhjub.

1.3. Kostjale väljamõistetud ulatuses ülalpidamise andmine kahjustab hageja enda tavalist

ülalpidamist. Lisaks igakuisele elatisele peab hageja tasuma ka varem sissenõutavaks muutunud

elatise. See paneb hageja olukorda, kus tal ei jää vahendeid enda esmaste vajaduste

rahuldamiseks.

2-22-2344

3 (24)

Hageja vältimatud püsikulutused ühe kuu kohta on 485 eurot. Hageja kasutab eluruumi Paldiski

linnas asuvas korteris kokkuleppel omanikuga. Isiklikku mööblit ja kodutehnikat ta seal ei oma.

Hageja peab osalema kommunaalkulude tasumises ning mööbli, kodumasinate ja seadmete

parandamises nende remondivajaduse korral. Hageja eakad vanemad elavad Saaremaal ja

hagejale peab jääma võimalus neid külastada.

Hagejal on tsiviilasjas nr 2-18-18411 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019. a

otsuse alusel elatise võlad, mida nõutakse sisse kahes täitemenetluses: Q (saanud täisealiseks)

täiteasi nr 175/2020/2401, võlg 2894,30 eurot; kostja täiteasi nr 175/2020/2400, võlg 8303,69

eurot. 2022. a aprilli seisuga oli võlgnevus kahes täiteasjas kokku 11 197,99 eurot. Sellele

summale lisanduvad täituri tasu ja täitemenetluse kulud. Kostja avalduse alusel esitas

kohtutäitur töötukassale avalduse sissenõude pööramiseks hagejale makstavale toetusele. 4.

aprilli 2022. a töövõimetoetusest kinnipidamise akti alusel peetakse kuni 31. märtsini 2022

arvestatud elatise võla katteks hagejale arvestatud ja väljamaksmisele kuuluvast toetusest kinni

seaduses ettenähtud maksimaalne summa. Sõltuvalt päevade arvust kuus on kinnipeetav summa

143,79 eurot või 128,61 eurot. Kinnipeetav summa kantakse üle kohtutäituri ametialasele

arvelduskontole. Hagejale pärast kinnipidamist väljamakstav summa on 327 eurot kuus. Hageja

maksab vabatahtlikult kummalegi sissenõudjale 20 eurot, aga ka see läheb varasema võla

katteks. Töövõimetoetusest varasema võla kinnipidamise tõttu ei ole hageja suuteline tasuma

jooksvat elatist kohtuotsusega kindlaksmääratud summas.

1.4. Ansamblis XXX osalemine on hageja hobi. Proove ja esinemisi on harva, kasu hageja oma

muusikalisest tegevusest ei saa.

1.5. Kostja elab jätkuvalt koos ema Cga kinnistul, mille W sai hagejalt kinkelepinguga.

Kinnistu kasutamisest saadava kasutuseelise väärtus on tänaseks suurem kui 67 eurot kuus,

mille määras kindlaks Pärnu Maakohus 22. aprilli 2019. a otsuses. Hageja täidab kostja

ülalpidamiskohustust elamispinna kasutuseelise andmisega iga kuu 178,67 euro ulatuses.

Kostja emale kinnistu kinkimisega üüritulu saamise võimaluse andmisega täidab hageja kostja

ülalpidamiskohustust 3,86 eurot kuus (kinnistu koosseisus oleva haritava maa ja loodusliku

rohumaa renditulu 139,30 eurot aastas jagatuna 12 kuu ja kolme inimesega). Kasutuseelis on

suurenenud ka seeläbi, et kinnistul asuvas elamus ei ela enam viis, vaid kolm inimest.

1.6. Elatise suuruse vähendamisel tuleb mõjuva põhjusena arvesse võtta ka seda, et kostja ema

kehutas psüühikahäirega hagejat võtma omaks isadust kostja osas, kelle bioloogiline isa hageja

tegelikult ei ole.

Kostja seisukohad ja vastuhagi

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see täies ulatuses rahuldamata.

2.1. Üksnes hageja töövõimetus ei anna alust elatise vähendamiseks. Töövõimetus peab olema

püsiv, kuid hagejale on määratud see kaheks aastaks. Töövõimetus peab tingima ka olukorra,

kus hageja pole võimeline ülalpidamist andma. Ülalpidamine ei ole alati seotud töötasuga.

Arvestada tuleb ka hageja varalist seisundit. Hagejale on määratud töövõimetoetus ja sellega

on hageja sissetulekud hoopis suurenenud. Alates 25. jaanuarist 2022 on hageja

töövõimetoetuse ühe kalendripäeva eest 14,0709 eurot, mis on keskmiselt 422,13 eurot kuus.

Alates 1. aprillist 2022 töövõimetoetus suurenes. Hageja saadavatest toetustest piisab nii enda

kui ka lapse ühetaoliseks ülalpidamiseks. Hageja varjab oma sissetulekuid ja esitab eksitavaid

andmeid. Hageja pole tõendanud, miks ta ei saa sissetulekut teenida. Kostja hinnangul on hageja

2-22-2344

4 (24)

tegelikult suuteline tööd tegema. Hagejal tuvastatud puue ei ole seotud tema töövõimega ega

näita subjektiivset võimet sissetulekut teenida.

2.2. Hageja on vokalist bändis, millel tuli 2022. aastal välja uus album ja hageja esineb bändiga

erinevatel üritustel: 23. aprillil 2022 XXX, 3. juunil XXX, 30. juunil XXX ja 22.–23. juulil

festivalil. Uue albumi sõnade autor on hageja. Ei ole usutav, et hageja ei saanud esinemiste eest

tasu, kuid sissetulekute juures pole hageja seda välja toonud. See näitab, et hageja on võimeline

tööd tegema, hageja terviseseisund seda ei takista. Hagejal diagnoositud bipolaarne häire on

episoodiline ja ei välista töö tegemist. Hageja on suuteline osalema konkreetsetel kuupäevadel

suure intensiivsusega üritustel, seega ei muuda hageja tervislik seisund pikaajaliste plaanide

tegemist võimatuks. Kontserdil esinemine eeldab kokkulepetest kinnipidamist ja võimet oma

seisundit teataval määral juhtida, võimet esineda rahvahulga ees, füüsilist vastupidavust.

2.3. Hageja esitatud teave tema kulude kohta on ajas muutuv. Kulutused ei ole tõendatud ja on

ülepaisutatud. Hageja manipuleerib kuludega, näidates enda kuludena ka elukaaslase kulusid.

Hageja pole tõendanud, et ta oleks ise kulusid kandnud.

2.4. 12. oktoobril 2022 kinnitas Tallinna Ringkonnakohus kompromissi, mille kohaselt tasub

kostja seaduslik esindaja W hagejale XXX kinnistu, XXX (XXX kinnistu) registriossa kantud

isikliku kasutusõiguse kustutamise eest rahalise hüvitise 50 000 eurot, millele lisandub intress

4% aastas. Hageja saab hüvitise hiljemalt 11. oktoobriks 2023, kuid juba praegu on tal vastav

nõue olemas. Sissetulekust, mille hageja saab isiklikust kasutusõigusest loobumise eest, piisab

elatise maksmiseks ja elatise võla tasumiseks ning märkimisväärne summa jääb ülegi.

3. Kostja esitas 22. detsembril 2022 vastuhagi elatise suurendamiseks. Kostja taotles, et kohus

mõistaks hagejalt välja elatise PKS § 101 alusel arvutatud summas muutuva suurusega. Alates

vastuhagi esitamisest kuni 31. märtsini 2023 on PKS § 101 alusel arvutatud lapse

miinimumelatise suurus 225,64 eurot kuus.

3.1. Vastuhagi kohaselt on hagejalt välja mõistetud elatise suurust mõjutanud asjaolud

muutunud. Kohus lähtus elatist välja mõistes sellest, et: 1) hagejal oli kaks ülalpeetavat; 2)

hageja on täitnud ülalpidamiskohustust sellega, et on andnud kostjale kasutada eluaset ning

seega on kostja saanud kasutuseeliseid 67 euro ulatuses. Hageja teine ülalpeetav sai 18. aprillil

2020 täisealiseks. Hageja ei täida enam ülalpidamiskohustust kasutuseelise andmisega, sest

Tallinna Ringkonnakohus kinnitas kompromissi, mille kohaselt tasub kostja seaduslik esindaja

W hagejale XXX kinnistu kinnistusregistriossa kantud isikliku kasutusõiguse kustutamise eest

rahalise hüvitise 50 000 eurot, millele lisandub intress 4% aastas.

3.2. Alammääras elatise nõudmisel ei pea lapse kulusid tõendama. Kostja igakuine keskmine

kulu on 726 eurot, sh eluasemekulud (elekter, vesi, prügi, küte, maamaks, kindlustus, laenu

tagasimakse, hädapärased remondikulud jms) kostjale langevas osas 170 eurot, kulutused

toidule 150 eurot, kulud hügieenitarvetele u 32 eurot, kulud ravimitele ja tervishoiuteenustele

10 eurot (sh retseptiravimid, vitamiinid, käsimüügiravimid jms), transpordikulud u 175 eurot,

kulutused riietele 86 eurot, kulutused meelelahutusele ja trennile u 55 eurot, kulutused

haridusele (koolitarbed jm vajalik) 18 eurot, sideteenuste kulud u 30 eurot. Lisaks on lapsel

seoses õigusvaidlustega ka märkimisväärsed õigusabikulud (hetkel keskmiselt 120 eurot kuus).

Hageja vastus vastuhagile

4. Hageja vaidles vastuhagile täies ulatuses vastu ja palus jätta see rahuldamata.

2-22-2344

5 (24)

4.1. Hageja on välja toonud ja tõendanud asjaolud, mille alusel tuleb tema hagi rahuldada. Hagi

rahuldamine välistab vastuhagi rahuldamise. Võttes arvesse hageja haigust, puuet ja

töövõimetust, on hagejalt lapse ülalpidamiseks täiendava elatise väljamõistmine vastuhagis

taotletud summas põhjendamatu.

4.2. Kohus ei arvestanud kostja kasuks elatist välja mõistes, et hagejal on kaks ülalpeetavat.

Õige ei ole vastuhagis väidetu, nagu kasutuseelise andmine oleks seotud isikliku

kasutusõigusega, millest hageja 12. oktoobri 2022. a kohtuliku kompromissiga loobus. Isikliku

kasutusõiguse lõpetamine ei lõpeta kostja rahaliselt hinnatavat kasutuseelist. Kostja ema sai

kinnistu omanikuks tulenevalt hagejaga sõlmitud kinkelepingust. Kinnistul asuv elumaja on

jätkuvalt kostja elukoht ja kostja ema on jätkuvalt kinnistu omanik, selles osas ei ole faktiline

olukord muutunud. Kasutuseelise väärtus on hoopis suurenenud ja on täna 178,67 eurot. Lisaks

täidab hageja kostja ülalpidamiskohustust iga kuu 3,86 euro ulatuses sellega, et andis teisele

vanemale kinnistust üüritulu saamise võimaluse.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

5. Pärnu Maakohus rahuldas 6. aprilli 2023. a otsusega hagi osaliselt. Kohus vähendas Pärnu

Maakohtu 22. aprilli 2019. a otsusega tsiviilasjas nr 2-18-18411 hagejalt kostja kasuks kuni

kostja täisealiseks saamiseni välja mõistetud elatise summat järgnevalt: alates 13. veebruarist

2022 kuni 31. märtsini 2022 summani 160,08 eurot, mis on 75% miinimumelatise summast

213,44 eurot (baassumma 200 eurot + kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest

brutokuupalgast 43,44 eurot - 50% lapsetoetusest, s.o 30 eurot); alates 1. aprillist 2022 kuni 31.

detsembrini 2022 summani 169,23 eurot, mis on 75% miinimumelatise summast 225,64 eurot

(baassumma 209,20 eurot + kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast 46,44

eurot - 50% lapsetoetusest, s.o 30 eurot); alates 1. jaanuarist 2023 kuni 31. märtsini 2023

summani 161,73 eurot, mis on 75% miinimumelatise summast 215,64 eurot (baassumma

209,20 eurot + kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast 46,44 eurot - 50%

lapsetoetusest, s.o 40 eurot); alates 1. aprillist 2023 summani 195,25 eurot, mis on 75%

miinimumelatise summast 260,33 eurot (baassumma 249,78 eurot + kolm protsenti Eesti

Vabariigi keskmisest brutokuupalgast 50,55 eurot - 50% lapsetoetusest, s.o 40 eurot). Igakuise

elatise summa, mis on 75% PKS § 101 lg-te 3–5 alusel arvutatud miinimumelatisest, muutub

iga aasta 1. aprillil (järgmine kord 1. aprillil 2024), lähtudes baassumma indekseerimisest ja

brutokuupalga muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ning juhul, kui lapsetoetuse

(perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 esimene lause) suurus muutub (PKS § 101 lg 5).

Väljamõistetud elatis tuleb tasuda kalendrikuu eest ette kostja ema W arvelduskontole

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (Luminor). Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Nii

hagi kui ka vastuhagi menetlemisega seotud kulud jättis kohus poolte endi kanda ning märkis,

et pooltel vastastikku hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

5.1. Maakohus tuvastas, et Pärnu Maakohtu 22. aprilli 2019. a kohtuotsusega mõisteti hagejalt

kostja kasuks välja elatis 203 eurot kuus alates 5. detsembrist 2018 kuni kostja täisealiseks

saamiseni. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 31. oktoobri 2019. a otsusega maakohtu otsuse

osas, millega maakohus jättis igakuise elatise sidumata seaduses sätestatud elatise alammäära

suuruse muutmisega, ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis hagejalt kostja kasuks

välja igakuise elatise 75% PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise alammäärast alates 5. detsembrist

2018 kuni kostja täisealiseks saamiseni. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus 14. jaanuaril

2020.

5.2. Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 497 ja § 459 lg 1 p-dele 1

ja 2 ning leidis, et siinsel juhul on TsMS §-s 459 sätestatud elatise suuruse muutmise formaalsed

2-22-2344

6 (24)

eeldused täidetud nii hagi kui ka vastuhagi puhul. Hageja ja kostja on tuginenud elatise suuruse

muutmise alusena asjaoludele, mis on tekkinud pärast elatiseasjas tehtud kohtulahendi

jõustumist 14. jaanuaril 2020, v.a hageja esile toodud asjaolud, mis seonduvad kostja isaduse

omaksvõtuga.

5.3. Vastuhagi kohaselt on ära langenud kaks asjaolu: hageja ei anna enam ülalpidamist

kasutuseelise andmise teel ning hagejal pole enam kahte ülalpeetavat.

Pärnu Maakohtu 22. aprilli 2019. a otsuses tuvastas kohus vaidlustamata asjaoluna, et kostja

elab elamus, mille hageja kinkis 2017. a jaanuaris kostja emale. Kohus arvestas hagejalt elatist

miinimummäärast 75% ulatuses välja mõistes asjaoluga, et kostja elab majas, mille hageja

kinkis 2017. a jaanuaris kostja emale, ning sedastas, et sellega täidab hageja kostja

ülalpidamiskohustust osaliselt eluasemevajaduse rahuldamisega.

Maakohus leidis, et hageja isiklik kasutusõigus XXX kinnistule ei olnud maakohtu 2019. a

otsuse tegemisel asjassepuutuv. Hageja loobumine isiklikust kasutusõigusest ei muuda asjaolu,

et kostja elab endiselt emale kuuluval kinnistul. Asjaolu, et 2019. aastal oli hagejal kaks

ülalpeetavat, ei võtnud kohus kostjale elatist välja mõistes otsusest nähtuvalt arvesse. Elatise

summa vähendamise ainus põhjus oli kasutuseelis. Seega ei tingi kostja vastuhagis esile toodud

asjaolud elatise suuruse muutmist ja vastuhagi jääb rahuldamata.

5.4. Põhihagi osas viitas kohus muutunud õiguslikule olukorrale. Hageja elatise vähendamise

nõude aluseks saab olla PKS § 2172 lg 2. PKS § 2172 lg 1 kohaselt, kui enne 2022. a 1. jaanuari

tehtud kohtulahendi kohaselt on vanem kohustatud tasuma alaealisele lapsele elatist seadusega

kehtestatud miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus, loetakse, et alates

2022. a 1. jaanuarist on vanem kohtulahendi kohaselt kohustatud tasuma elatist 292 eurot kuus.

PKS § 2172 lg 2 kohaselt, kui kohustatud vanem või laps ei nõustu sama sätte esimeses lõikes

nimetatud elatise summaga, on tal õigus pöörduda elatise suuruse muutmiseks kohtusse,

tuginedes õigusliku olukorra muutumisele. Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019. a

otsusega muudetud maakohtu 22. aprilli 2019. a otsuse resolutsiooni kohaselt on hageja

kohustatud tasuma kostjale igakuist elatist 75% PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäärast.

Kostja kasuks väljamõistetud elatis on enne 1. jaanuari 2022 tehtud kohtulahendis seotud

seadusega kehtestatud elatise miinimummääraga ja seega tuleb kohtu hinnangul PKS § 2172 lg

1 kohaselt lugeda, et alates 1. jaanuarist 2022 on hageja kohustatud tasuma kostjale elatist 219

eurot (75% 292 eurost).

5.5. Pooled ei vaidle ja kohus on 22. aprilli 2019. a otsuses tuvastanud, et hageja on PKS § 96

ja § 97 p 1 alusel kohustatud kostjat ülal pidama. Vaidlust pole ka selles, et kostja ei ela koos

hagejaga, vaid enda emaga, ja PHS alusel makstav lapsetoetus laekub kostja ema arvele. Kohus

tuvastas, et 2019. aastal hagejalt kostja kasuks miinimumelatise 75% ulatuses väljamõistmise

aluseks olnud asjaolu, s.o et hageja kinkis kostja emale maja, milles kostja elab, ei ole

muutunud.

5.6. Pooled olid ühel meelel, et arvestades alates 1. jaanuarist 2022 kehtivaid miinimumelatise

arvutamise aluseid ja kohtuotsuseid, tuleks hagejal kostjale muutunud õiguslikus olukorras

tasuda elatist 75% kehtiva PKS § 101 lg-te 3–5 alusel arvutatud miinimumelatisest. PKS § 101

lg-te 3–5 alusel arvutatud elatisest 75% oli hagi esitamise ajal 13. veebruaril 2022 160,08 eurot

(miinimumelatise täissumma 213,44 eurot). Alates baassumma indekseerimisest 1. aprillist

2022 on 75% 169,23 eurot (miinimumelatise täissummast 225,64 eurot). Arvestades, et PHS §

17 lg 3 järgi on lapsetoetus 2023. aastast 80 eurot (muudatus jõustus 1. veebruarist 2023 ja

rakendatakse tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2023), on perioodil 1. jaanuar 2023 kuni 31.

2-22-2344

7 (24)

märts 2023 arvutatud elatise summa 161,73 eurot ja alates baassumma indekseerimisest 1.

aprillist 2023 195,24 eurot (miinimumelatise täissumma 260,33 eurot).

5.7. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on esile toonud ja tõendanud pärast elatise

väljamõistmist tekkinud asjaolud, mis võimaldavad vähendada kostja kasuks välja mõistetud

elatist nullini.

5.7.1. Hageja väitel on sellisteks asjaoludeks (i) tema töövõimetus ja puue, (ii) hageja enda

vältimatud kulud, mis ei võimalda töövõimetuse ja puude tõttu kasinast sissetulekust elatist

maksta, (iii) elatise võlg on kuhjunud ning jooksvat elatist ja võlga pole koos võimalik maksta,

(iv) kinnistu kostja emale kinkimisest saadava kasutuseelise rahaline väärtus on suurenenud ja

hageja täidab kostja ülalpidamiskohustust elamispinna kasutuseelise andmisega iga kuu 178,67

eurot ning renditulu võimaldamisega maa rentimiselt 3,86 eurot, s.o kokku rohkem kui ta

kohustatud oleks. Kostja leiab mh, et hageja vara hulka tuleb arvata ka 50 000 euro suurune

hüvitis ja lisanduva intressi nõue kostja ema W vastu.

5.7.2. Hageja väidet, et tal tuvastati puuduv töövõime, kinnitab Eesti Töötukassa 30. oktoobri

2021. a töövõime hindamise otsus, mille kohaselt on töövõime vähenemise periood kaks aastat

(25. jaanuarist 2022 kuni 24. jaanuarini 2024). Asjaolu, et hagejal on diagnoositud bipolaarne

meeleoluhäire kaasuva mõõduka depressiooniga, kinnitab haigla ambulatoorne epikriis.

Dokumendist on ka näha, et hageja on pöördunud arsti poole 17. veebruaril 2020, s.o pärast

eelmise kohtuotsuse jõustumist 14. jaanuaril 2020. Asjaolu, et hagejal on 31. detsembril 2021

tuvastatud keskmise puude raskusastmele vastav vaimne kõrvalekalle (õppimine ja tegevuste

elluviimine), kinnitab sotsiaalkindlustusameti otsus. Hageja on kohtule tõendanud, et asjaolud,

millele ta tugineb, on tekkinud pärast 14. jaanuari 2020, mil jõustus elatisevaidluse lahend.

Ainuüksi asjaolude muutumisest siiski ei piisa, vaid sellest peab tulenema ka vajadus

suurendada või vähendada väljamõistetud elatise suurust. Hageja välja toodud asjaolud, s.o

töövõimetus, haigus ja puue, peavad tooma kaasa olukorra, kus hagejal pole rahalisi vahendeid

ülalpidamise andmiseks.

5.7.3. Hageja esitatud 3. jaanuari 2022. a töövõimetoetuse määramise otsuse resolutsiooni

kohaselt on hageja töövõimetoetus ühe kalendripäeva eest 14,079 eurot. Töövõimetoetuse

suuruse otsustuse aluseks võetud arvutuskäik lähtub Eesti Vabariigi elamisperioodi ja Soome

Vabariigi kindlustusperioodi suhtarvust 0,93 ja seda suhtarvu arvesse võttes arvutatud

hüvitisest 14,0709 eurot päevas, mis teeb keskmiseks hüvitiseks 422,23 eurot kuus. Ka hageja

7. detsembri 2022. a selgitusest ja hageja esitatud töötukassa vastusest ei tulene, et toetus, mida

hageja saab Soome Vabariigist, arvutatakse siinsest toetusest maha. Töötukassa vastuskirjas

märgitud toetussummadest järeldub, et hagejale makstava töövõimetoetuse päevamäär on 15,19

eurot ja see on 93% 16,33 eurost, s.o 1. aprillist 2022 kuni 31. märtsini 2023 kehtinud

töövõimetoetuse päevamäärast puuduva töövõime korral. Hageja on kinnitanud Soome

Vabariigist makstava toetuse suuruseks 117 eurot, millest kohtus lähtub.

Seega oli hageja keskmine töövõimetoetus hagi esitamise ajal 13. veebruaril 2022 kuus 422,23

eurot. Koos Soome Vabariigist samal eesmärgil vastava toetusega 117 eurot oli hageja

sissetulek keskmiselt 539,23 eurot kuus.

Hageja keskmine töövõimetoetus ajavahemikul 1. aprillist 2022 kuni 31. märtsini 2023 oli

463,20 eurot kuus. Koos Soome Vabariigist makstava 117 euro suuruse toetusega oli hageja

sissetulek keskmiselt 580,02 eurot kuus.

2-22-2344

8 (24)

Alates 1. aprillist 2023 on puuduva töövõime korral töövõimetoetuse päevamäär 18,60 eurot.

Koefitsienti 0,93 arvestades on hageja töövõimetoetuse päevamäär 17,298 eurot ja

toetussummaks 30 päeva pikkuse kuu korral 518,94 eurot ning 31 päeva korral 536,24 eurot,

keskmine töövõimetoetus 527,59 eurot kuus. Lisades Soome Vabariigist makstava toetuse 117

eurot, on alates 1. aprillist 2023 hageja keskmine sissetulek 644,59 eurot kuus.

5.7.4. Kohtu hinnangul ei ole hageja puuduv töövõime mõjuvaks põhjuseks, mis tingiks kostja

kasuks välja mõistetud miinimummäärast väiksema elatise täiendava vähendamise. Sõltumata

tuvastatud töövõime puudumisest on hagejal sissetulek, mis võimaldab maksta kostjale elatist

75% ulatuses alates 1. jaanuarist 2022 kehtiva PKS § 101 lg 1 kohasest miinimummäärast.

Kohus ei nõustunud, et hageja sissetulek ei võimalda tal maksta kostjale sellises summas elatist.

Kui vanem on olukorras, milles ta pole oma muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades

siiski võimeline andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist,

peab ta PKS § 102 lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja

lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt. Arvestades alates 1. jaanuarist 2022

muutunud PKS § 101 alusel arvestatud elatise summasid (vt praeguse otsuse p 5.6), ei ole

kostjale makstav elatis ülemäärane, vaid proportsioonis hagejale endale kasutada jääva osaga

sissetulekust. Hagejal tuleks kostjale elatiseks maksta u 1/3 oma sissetulekust ja talle endale

jääb 2/3. Sisuliselt on hageja sissetulekust võimalik katta nii kostja kui ka hageja minimaalsed

vajadused. Ka juhul, kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui ka lapse

minimaalseid vajadusi, ei tähenda see, et elatist tuleks vähendada nullini. Ka sel juhul tuleks

sissetulek PKS § 101 lg 2 teise lause kohaselt jagada proportsionaalselt.

5.7.5. Hageja on väitnud, et tema vältimatud kulutused on keskmiselt 485 eurot kuus:

eluasemekulud (kommunaalkulud jm eluruumiga seonduvad kulud) 100 eurot; kulutused

toidule 200 eurot; kulutused transpordile 50 eurot; sidekulud (telefon ja internetiühendus) 50

eurot; kulutused riietele ja jalanõudele 30 eurot; kulutused juuksurile 15 eurot; kulutused

pesuvahenditele ja hügieenitarvetele 10 eurot; kulutused tervishoiule, sh retseptiravimid,

visiiditasud ja hambaravi 30 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et ta sellises mahus kulutusi iga

kuu kannab. Kohtu hinnangul saab hageja katta kulud tervishoiule ja ravimitele talle määratud

puudetoetuse (34 eurot kuus) arvel. Ülejäänud hageja väidetud kulude katteks jääks tal alates

1. aprillist 2023 saadavat sissetulekut 664,59 eurot ja makstavat elatist 195,24 eurot arvestades

449,35 eurot. Sellest on võimalik kanda esmased eluaseme-, söögi-, side- ja transpordikulud.

Väljaandes Ametlikud Teadaanded 28. jaanuaril 2022 Statistikaameti poolt avaldatud 2021. a

arvestuslik elatusmiinimum oli 233,57 eurot ning 27. jaanuaril 2023 avaldatud 2022. a

elatusmiinimum 303,38 eurot. Hageja kasutada jääv osa enda sissetulekust ületab arvestuslikku

elatusmiinimumi. Lisaks on igakuine kulu ravimitele kaetav puudetoetusega.

5.7.6. Hageja tugineb elatise vähendamisel ka sellele, et tal on elatisevõlgnevus ja kohtutäitur

teeb elatise nõude täitmiseks kinnipidamisi hageja töövõimetoetusest. Kohtu hinnangul ei ole

elatisevõlgnevus asjaolu, mida tuleks lapse elatise suuruse vähendamisel arvesse võtta. See ei

arvestaks lapse õigustatud huve ega elatise maksmise eesmärki.

5.7.7. Kohtu hinnangul tuleb lugeda hageja vara hulka ka jõustunud kohtulahendist tulenev

nõue 50 000 euro ja intressi saamiseks. 12. oktoobril 2022 kinnitas Tallinna Ringkonnakohus

hageja ja kostja seadusliku esindaja W kompromissi, mille kohaselt tasub W hagejale XXX

kinnistu registriossa kantud isikliku kasutusõiguse kustutamise eest rahalise hüvitise 50 000

eurot, millele lisandub intress 4% aastas. Hüvitis tuleb hagejale tasuda hiljemalt 11. oktoobriks

2023. Kohtute infosüsteemi andmetel on määrus jõustunud 12. oktoobril 2022. Hagejale

kohustuse täitmise tähtpäev ei ole sedavõrd kauges tulevikus, et hagejal ei oleks võimalik

saadava summa arvel kostjale ülalpidamist anda. Ka juhul, kui võlgnik kohustust õigeaegselt ei

2-22-2344

9 (24)

täida, ei sõltu hageja nõude täitmine üksnes võlgniku jooksvast sissetulekust. Kohtumääruses

on poolte kokkuleppel seatud rahalise kohustuse täitmise tagamiseks samale kinnistule

hüpoteek hageja kasuks summas 52 000 eurot. Kinnistu sundmüük täitemenetluses võib võtta

aega, kuid arvestades, et kohtule esitatud hindamisakti kohaselt on kinnistu turuväärtuseks

hinnatud 2021. a detsembris 134 000 eurot, pole põhjust arvata, et hageja ei saaks hüpoteegiga

koormatud kinnistu arvel enda nõuet rahuldatud. Seega on hagejal lähitulevikus piisavalt vara,

mille arvelt ülalpidamist anda.

5.7.8. Hageja on õigus selles, et kohus leidis hagejalt elatist välja mõistes kasutuseelise

väärtuse, võttes aluseks Laimjala Vallavolikogu tollal kehtinud 28. septembri 2017. a määruse

nr 15 „Riikliku toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse võetavate eluasemekulude piirmäärade

kehtestamine“ ja seal märgitud üürihinna 5 eurot/m2 kuus. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt

otsustas kohus kasutuseelise väärtuse TsMS §-st 233 juhindudes siseveendumuse kohaselt

olukorras, kus analoogse elamu ja/või hoonestatud kinnistu üürihinda ei õnnestunud välja

selgitada. Elamu kasutuseelise väärtuse saab tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-i 65 kohaldades

kindlaks määrata eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o

eluruumi üürimisel saadava üüri järgi. Maakohus leidis, et uus määrus (s.o Saaremaa

Vallavolikogu 30. juuni 2022. a määrus nr 21 „Riikliku toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse

võetavate eluasemekulude piirmäärade kehtestamine“), mis näeb ette ruutmeeri üürihinna

maksimaalse summa suuremana, ei tähenda, et kohtu siseveendumusel leitud elamu keskmine

üürihind ei oleks enam asjakohane ja automaatselt tuleks määrust arvestades teha ümberarvutus,

võttes aluseks 8 eurot/m2. Hageja ei ole välja toonud, et elamu tegelik keskmine üürihind oleks

suurem või suurenenud pärast kohtulahendi tegemist. Samuti ei ole hageja välja toonud ega

põhjendanud, miks üüritulu saamise võimalus on selline asjaolu, mis on tekkinud pärast eelmise

kohtulahendi tegemist. Kohtu hinnangul sai hageja väite üüritulu saamise võimalusest esitada

ka enne eelmise kohtuotsuse tegemist 2019. aastal, mistõttu seda ei saa praeguses vaidluses

arvesse võtta. Asjaolu, et kinnistul elab nüüd viie inimese asemel kolm inimest, ei ole kohtu

hinnangul piisavalt oluline, et vähendada elatist alla 75% miinimumelatisest.

Maakohtu 22. aprilli 2019. a otsuse põhjenduste kohaselt ei arvestanud kohus üksnes

kasutuseelise rahalist suurust. Olles leidnud kasutuseelise väärtuse, hindas kohus ka seda, et

sellises suuruses kasutuseelise mahaarvamisel miinimumelatisest jääv osa tagab lapsele koos

makstavate peretoetuste ja lapse ema panusega piisava ülalpidamise ja vajaduste rahuldamise.

Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt võeti arvesse väljamõistetud elatise suuruse suhet

miinimumelatisse, kuna vaidlustatud lahendist nähtuvalt oli maakohus arvutanud elatise

suuruse PKS § 101 lg 1 järgi. Ringkonnakohus leidis, et matemaatilise arvutuse kohaselt on

203 eurot 270-st eurost u 75% ja sellest tulenevalt leidis, et lapse nõue elatise saamiseks tuleb

rahuldada 75% ulatuses PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise alammäärast. Oluline on ka asjaolu,

et eelmise kohtuotsuse tegemisel võttis kohus arvesse, et kostja vajadused saab katta

kasutuseelisena arvutatud 67 eurost üle jääva miinimumelatise osa ning peretoetuste arvel lisaks

kostja ema panusele. Alates 1. jaanuarist 2022 kehtiva PKS miinimumelatise arvutamise alused

näevad ette lapsetoetuse arvesse võtmise juba elatise suuruse määramisel (PKS § 101 lg 5).

Elatise summa peab arvestama ja tagama, et lapse kõik muud vajadused saavad kaetud. Seda

eesmärki arvestades on vahetu ülalpidamisena kasutuseelise arvestamine miinimumelatisest

25% ulatuses proportsionaalne.

5.8. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus põhihagi osaliselt. Kohus vähendas hagejalt välja

mõistetud elatist vastavalt muutunud miinimumelatise arvutamise alustele. Kohus muutis 22.

aprilli 2019. a kohtuotsust TsMS § 459 lg 2 alusel hagi esitamisest ja mõistis hagejalt kostja

kasuks alates 13. veebruarist 2022 välja igakuise elatise, mis on 75% PKS alates 1. jaanuarist

2022 kehtiva § 101 lg-te 3–5 alusel arvutatud miinimummäärast. Elatise summa muutub iga

2-22-2344

10 (24)

aasta 1. aprillil, lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt

PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ning juhul, kui lapsetoetuse (PHS § 17 lg 3 esimene lause) suurus

muutub (PKS § 101 lg 5).

5.9. Kohus jättis TsMS § 164 lg 1 alusel nii hagi kui ka vastuhagiga seotud menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda. Hüvitatavad menetluskulud puudusid. Kohus märkis, et hagejale

on 19. mai 2022. a määrusega antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja

kulud, mistõttu hagejale osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud jäävad riigi kanda.

Apellatsioonkaebus

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha

tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada ja vähendada hagejalt kostja kasuks välja

mõistetud elatist alates 13. veebruarist 2022 0 euroni kuus. Apellatsioonimenetluse kulud palub

hageja jätta kostja kanda.

6.1. Hageja nõustub maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et hagi

lahendamisel tuleb lähtuda muutunud õiguslikust olukorrast; kohaldas PKS § 2172 lg-d 1 ja 2;

tuvastas, et alates 1. jaanuarist 2022 on hageja kohustatud tasuma kostjale elatist 219 eurot kuus

(75% 292 eurost) ja et muutunud ei ole 2019. a kohtuotsusega hagejalt kostja kasuks

miinimumelatise 75% ulatuses väljamõistmise aluseks olnud asjaolu, et hageja kinkis kostja

emale Wle XXX kinnistu, milles asuvas majas kostja elab. Samuti tuvastas maakohus õigesti,

et hageja tõendas pärast 14. jaanuari 2020 tekkinud asjaolud: (i) töötukassa 30. detsembri 2021.

a töövõime hindamise otsusega tuvastati hagejal töövõime puudumine töövõime vähenemise

perioodiga 25. jaanuarist 2022 kuni 24. jaanuarini 2024; (ii) 18. juuni 2020. a ambulatoorsest

epikriisist nähtuvalt pöördus hageja arsti juurde 17. veebruaril 2020 ja tal diagnoositi bipolaarne

meeleoluhäire kaasneva mõõduka depressiooniga; sotsiaalkindlustusameti 31. detsembri 2021.

a otsusega tuvastati hagejal keskmine puude raskusaste kestusega 24. novembrist 2021 kuni 24.

jaanuarini 2024 seoses vaimse kõrvalekaldega õppimise ja tegevuste elluviimise valdkondades.

6.2. Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti, kui hindas hageja väiteid tema majandusliku

olukorra ja võimekuse kohta kostjale ülalpidamist anda. Maakohus jättis asja lahendamisel

ebaõigesti arvesse võtmata elatisevõla ja selle tasumiseks alustatud täitemenetluse.

6.2.1. Maakohtu tuvastatud suurusega töövõimetoetus (2022. a esimeses kvartalis keskmiselt

422,23 eurot kuus, alates 1. aprillist 2022 470,79 eurot kuus) ei võimalda tasuda elatise võlga

ja jooksvat elatist. Hagejale pärast elatise võla kinnipidamist väljamakstav summa oli 2022.

aastal 327 eurot kuus. Isegi kui lisada sellele Soome Vabariigist saadav 115,32 eurot, jäi

hagejale pärast elatise võla tasumist kasutamiseks 442,20 eurot kuus. Kui arvata maha iga kuu

tasumisele kuuluv jooksev elatis, ei jääks hagejale oma tarbeks isegi arvestusliku

elatusmiinimumi jagu rahalisi vahendeid.

6.2.2. Maakohus jõudis järeldusele, et hageja keskmine sissetulek on alates 1. aprillist 2023

644,59 eurot kuus, millest 1/3 tuleks maksta lapsele elatiseks ja 2/3 jääks hagejale enda tarbeks.

Selle käsituse kohaselt peaks hagejal olema võimalik maksta lapsele elatist 214,86 eurot ja talle

endale jääks 429,73 eurot. Paraku on kohus jätnud tähelepanuta, et alates 1. maist 2022 teeb

Eesti Töötukassa kohtutäitur Rannar Liitmaa arestimisakti alusel kinnipidamisi, pidades kinni

poolt alampalka (2022. aastal 327 eurot, 2023. aastal 362,5 eurot) ületava töövõimetoetuse osa.

Statistikaameti poolt väljaandes Ametlikud Teadaanded 28. jaanuaril 2022 avaldatud 2021. a

arvestuslik elatusmiinimum oli 233,57 eurot ja 27. jaanuaril 2023 avaldatud 2022. a arvestuslik

elatusmiinimum oli 303,38 eurot. Täitemenetluses varasema kohtuotsuse täitmine ja maakohtu

2-22-2344

11 (24)

6. aprilli 2023. a otsusega välja mõistetud jooksva elatise maksmise kohustuse täitmine käib

hagejal selgelt üle jõu ja jätab ta aastateks virelema allapoole absoluutse vaesuse piiri.

6.2.3. PKS § 101 lg 2 teise ja kolmanda lause alusel tuleb elatise vähendamisel arvesse võtta

mitte üksnes elatise maksmiseks kohustatud isiku käsutuses olevaid rahalisi vahendeid, vaid ka

tema kohustusi.

6.3. Hageja vältimatud kulutused on keskmiselt 485 eurot kuus, sh eluasemekulud 100 eurot,

toidukulud 200 eurot, transpordikulud 50 eurot, sidekulud (telefon ja internetiühendus) 50

eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 30 eurot, juuksuris käimise kulu 15 eurot, kulutused

hügieenivajaduste rahuldamiseks 10 eurot, kulutused tervishoiule (retseptiravimid, visiiditasud

ja hambaravi) 30 eurot. Ehkki maakohus leidis, et hageja ei ole sellises mahus kulutusi

tõendanud, on need kulutused minimaalsed, millega on võimalik toime tulla. Ei saa mõistlikult

eeldada, et inimene võtab iga kulutuse kohta arve või kviitungi ja säilitab kõiki kuludokumente

pikka aega.

6.4. Maakohus luges ebaõigesti hageja vara hulka tsiviilasjas nr 2-20-15190 jõustunud

kohtulahendist tuleneva nõude W vastu kasutuseelise lõpetamise hüvitise 50 000 euro ja intressi

saamiseks. Kohustus muutub sissenõutavaks 11. oktoobril 2023. Maakohtu seisukoht, et elatise

vähendamisel tuleb arvesse võtta ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet, ei ole seadusega

kooskõlas. Tulevikus sissenõutavaks muutuva nõude järgi saadaolevad rahalised vahendid ei

ole enne nõude edukat sissenõudmist hageja käsutuses PKS § 101 lg 2 teise lause tähenduses

ning hageja ei saa saadaolevat hüvitist praegu kasutada ei enda ega lapse ülalpidamiseks.

6.5. Maakohus jättis ebaõigesti XXX kinnistu kasutuseelise arvestamata varasemast suuremas

ulatuses. Maakohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks tuleb 2023. aastal lähtuda kasutuseelise

summalisel kindlaksmääramisel omaaegsest Laimjala Vallavolikogu 28. septembri 2017. a

määrusest nr 25 „Riikliku toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse võetavate eluasemekulude

piirmäärade kehtestamine“, s.o enam kui viie aasta vanusest ja kehtivuse kaotanud õigusaktist.

Pärnu Maakohtu tsiviilasjas nr 2-18-18411 tehtud otsuses kirjeldatud olukord ei ole muutunud

selles osas, et Saaremaa üüriturul puuduvate võrdlustehingute tõttu ei ole võimalik välja tuua

Ida-Saaremaa piirkonnas analoogse elamu või hoonestatud kinnistu keskmist üürihinda. Selles

olukorras oleks maakohus siinses asjas pidanud lähtuma kasutuseelise väärtuse

kindlakstegemisel kohtuotsuse tegemise, s.o 6. aprilli 2023. a seisuga kehtivast SHS § 113 lg 6

alusel vastu võetud Saaremaa Vallavolikogu 30. juuni 2022. a määrusest nr 21 „Riikliku

toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse võetavate eluasemekulude piirmäärade kehtestamine“,

mille § 3 lg 1 p 1 kohaselt võetakse toimetulekutoetuse määramisel arvesse jooksval kuul

tasumisele kuuluvad eluruumi alalised kulud – üür kuni 8 eurot/m2 kuus. Vastuhagiavalduse

kohaselt elab XXX kinnistul asuvas elamus praegu kolm inimest, st kasutuseelise rahaline

väärtus ühe inimese kohta on 178,67 eurot kuus (= 67 m2 × 8 ÷ 3). Hageja palub lugeda, et ta

täidab kostja ülalpidamiskohustust XXX kinnistu kinkimise teel lapsele elamispinna

kasutuseelise andmisega iga kuu 178,67 euro ulatuses.

6.6. Maakohus jättis elatise kindlaksmääramisel ebaõigesti arvesse võtmata XXX kinnistu Wle

kinkimisega loodud võimaluse saada üüritulu. Hageja sai kinnistu koosseisus oleva haritava

maa ja loodusliku rohumaa üürile andmisest saadava üüritulu suuruse teada alles tsiviilasjas nr

2-20-15190 kinnistu väärtuse kohta tehtud eksperthinnangust, mis allkirjastati 14. detsembril

2021, s.o pärast elatise väljamõistmist tsiviilasjas nr 2-18-18411. W saab XXX kinnistu

koosseisus oleva haritava maa ja loodusliku rohumaa väljaüürimisest OÜ-lt A üüri 139,30 eurot

aastas, mida ta saab kasutada lapse vajaduste rahuldamiseks. Arvestades, et XXX kinnistul elab

kolm inimest, on üüritulu ühe isiku kohta 46,33 eurot aastas, s.o 3,86 eurot kuus. Seega tuleb

2-22-2344

12 (24)

lugeda, et kinnistu kinkimisega teisele vanemale üüritulu saamise võimaluse loomisega täidab

hageja kostja ülalpidamiskohustust iga kuu 3,86 euro ulatuses. Kokku annab hageja XXX

kinnistu omandi loovutamisega Wle elamispinna kasutuseelise andmise ja üüritulu saamise

võimaluse loomisega elatist 182,53 eurot. Täiendava elatise väljamõistmine hagejalt,

arvestades omandi loovutamisega lapsele loodud soodusseisundit, hagejal töövõime puudumist

ja tema halba majanduslikku seisundit, on ebaõige ja ebaõiglane.

6.7. Hageja palub ringkonnakohtul uurida tõendeid, mida maakohus hindas pinnapealselt,

ebaõigesti või ei analüüsinud otsuses üldse:

-

Eesti Töötukassa 30. detsembri 2021. a otsus nr TVH/21/052894 „Töövõime

hindamine“, millega hagejal tuvastati töövõime puudumine töövõime vähenemise

perioodiga 25. jaanuar 2022 kuni 24. jaanuar 2024;

-

kohtutäitur Rannar Liitmaa 19. aprilli 2022. a vastus selgitustaotlusele, millest ilmneb,

et hagejal oli 2022. a aprillikuus Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019. a otsuse

tsiviilasjas nr 2-18-18411 täitmiseks alustatud kahes täitemenetluses võlgnevused

2894,30 eurot ja 8303,69 eurot;

-

kohtutäitur Rannar Liitmaa 12. jaanuari 2023. a teated täitemenetluste kohta täiteasjades

nr 175/2020/2400 ja nr 175/2020/2401, millest nähtuvad võlgnevuste jäägid täiteasjades

ja see, et hageja on mingi osa võlgnetavast elatisest tasunud;

-

4. aprilli 2022. a töövõimetoetusest kinnipidamise akt, millest nähtub, et täiteasjas nr

175/2020/2400 on pööratud kostja kasuks sissenõue hageja töövõimetoetusele;

-

Arco Vara Kinnisvarabüroo OÜ 14. detsembri 2021. a eksperthinnang nr ARE-24535B,

mille järgi oli hageja poolt Wle kingitud XXX kinnistu turuväärtus 134 000 eurot ja

kinnistu omanik saab XXX kinnistu koosseisus oleva haritava maa ja loodusliku

rohumaa väljaüürimisest OÜ-lt A üüri 139,30 eurot aastas.

6.8. Maakohus jättis võtmata seisukoha hageja väite kohta, et praeguse tsiviilasja lahendamisel

tuleb PKS § 102 lg 2 tähenduses mõjuva põhjusena arvesse võtta, et W kehutas psüühikahäirega

hagejat võtma omaks isadust kostja suhtes, kelle bioloogiline isa ta ei ole. Nüüd, mil hageja on

veenvalt tõendanud, et tal on psüühikahäire ja sellest tulenevalt tuvastatud puue, tuleks seda

asjaolu elatise väljamõistmisel muu kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjusena arvesse võtta.

6.9. Maakohus rikkus asja läbivaatamisel oluliselt menetlusõiguse norme. Maakohus oli

menetluse juhtimisel passiivne ja menetlus oli lubamatult aeganõudev. Hageja esitas

hagiavalduse kohtule 13. veebruaril 2022. Kohus tegi hagi menetlusse võtmise määruse alles

20. mail 2022, s.o u kolm kuud pärast hagiavalduse esitamist, rikkudes sellega TsMS § 372 lg-

t 1. Eelmenetluses ei teinud kohus pärast hagi menetlusse võtmist mitu kuud toiminguid. Kohus

aktiviseerus alles pärast hageja esindaja 15. septembri 2022. a avaldust istungi määramiseks.

Ka kohtuotsust ei kuulutanud maakohus lubatud ajal, vaid lükkas selle edasi. Maakohus oli asja

läbivaatamisel lubamatult passiivne ja aeglane ning rikkus sellega TsMS §-s 2 sätestatud

põhimõtteid, hageja õigust tõhusale ja efektiivsele menetlusele. Maakohtu otsus ei vasta ka

TsMS § 442 lg-s 8 nõutule, kuna maakohus ei ole kõiki tõendeid analüüsinud ega põhjendanud,

miks ta jättis asja lahendamisel osa tõenditest arvesse võtmata. Menetlusõiguse normide

rikkumine tõi kaasa osaliselt ebaõige kohtulahendi tegemise.

Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik

7. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Koos oma 19. juuni 2023. a vastusega apellatsioonkaebusele esitas kostja ka

vastuapellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse vastuhagi lahendamise ja

2-22-2344

13 (24)

menetluskulude jaotuse osas ning palus vastuhagi rahuldada ja jätta menetluskulud nii maa- kui

ka ringkonnakohtu menetluses hageja kanda.

8. Ringkonnakohus selgitas kostjale 20. juunil 2023 saadetud kirjas, et kostja

vastuapellatsioonkaebus on esitatud pärast TsMS § 635 lg-s 3 sätestatud tähtaega ning kostjal

on võimalik esitada TsMS § 67 lg 1 järgi avaldus menetlustähtaja ennistamiseks. Kohus palus

kostjal teada anda, kas ta soovib esitada vastuapellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise

taotluse. Kostja vastas 21. juunil 2023 ringkonnakohtule, et palub käsitada oma 19. juuni 2023.

a menetlusdokumenti vaid apellatsioonkaebuse vastusena.

9. Ringkonnakohus keeldus 7. juuli 2023. a määrusega kostja vastuapellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest ja jättis vastuapellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud

kostja kanda.

10. Ringkonnakohus saatis pooltele 4. jaanuaril 2024 kirja, milles esitas täpsustavaid küsimusi

seoses hageja varalise seisundiga. Täpsemalt palus kohus:

-

hagejal selgitada, kas ta on käinud töövõime uuel hindamisel ja puude raskusastme

tuvastamise kordusekspertiisis ning millised olid nende tulemused. Kohus palus hagejal

võimalusel esitada Eesti Töötukassa ja Sotsiaalkindlustusameti otsused 24. jaanuarile

2024 järgneva perioodi kohta;

-

hagejal täpsustada, kas tema saadavate toetuste suurus on pärast maakohtu otsuse

tegemist (s.o 6. aprilli 2023) muutunud, ja esitada sellekohaste väidete kinnituseks

tõendid, samuti avaldada, kas hageja on saanud pärast maakohtu otsuse tegemist

täiendavaid sissetulekuid;

-

pooltel esile tuua, kas W on tasunud hagejale Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobril

2022 kinnitatud kompromissi järgse hüvitise 50 000 eurot, millele lisandub intress 4%

aastas, ning esitada sellekohaste väidete kinnituseks tõendid.

11. Kostja esitas 10. jaanuaril 2024 vastuse kohtunõudele, milles teatas, et W on täitnud oma

kohustused tsiviilasjas nr 2-20-15190 tehtud lahendist järgmiselt:

-

tasunud 12. oktoobril 2023 kompromissis ettenähtud kompensatsioonist 36 777,04 eurot

Advokaadibüroo Kersti Põld pangakontole;

-

tasunud 10. oktoobril 2023 kompromissis ettenähtud hüvitise täituri poolt arestitud

ulatuses, s.o 11 072,85 eurot kohtutäitur Rannar Liitmaa pangakontole;

-

tasunud 10. oktoobril 2023 kompromissis ettenähtud hüvitise täituri poolt arestitud

ulatuses, s.o 2150,11 eurot kohtutäitur Rannar Liitmaa pangakontole;

-

tasunud 19. oktoobril 2023 intressi 2000 eurot Advokaadibüroo Kersti Põld

pangakontole.

Kostja hinnangul on seega langenud ära hageja vajadus riigi õigusabi järele ja hagejal on

piisavalt

rahalisi

vahendeid

ülalpidamiskohustuse

täitmiseks.

Koos

kõnealuse

menetlusdokumendiga esitas kostja neli uut tõendit.

12. Hageja esitas 18. jaanuaril 2024 vastuse kohtunõudele, milles teatas, et Eesti Töötukassa

12. jaanuari 2024. a otsusega nr TVH/24/001759 „Töövõime hindamine“ tuvastati tal puuduv

töövõime, töövõime vähenemise perioodiga 25. jaanuar 2024 – 24. jaanuar 2024. Töövõime

puudumise tuvastamise aluseks on asjaolud, et hagejal on:

2-22-2344

14 (24)

-

kerge tegutsemispiirang liikumise valdkonnas mille põhjuseks on liigeste

haigusseisundid, dorsopaatiad;

-

mõõdukad tegutsemispiirangud õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega

kohanemise ja ohu tajumise, suhtlemise valdkonnas, mille põhjuseks on psüühika- ja

käitumishäired;

-

vaimse energia taseme alanemise, psüühilise ja emotsionaalse ebastabiilsuse, une- ja

emotsioonide, tähelepanu- ja mõtlemisfunktsioonide häirumise tõttu piiratud oskuste

omandamine,

tähelepanu

koondamine,

probleemide

lahendamine,

otsuste

vastuvõtmine, igapäevaste rutiinsete tegevuste sooritamine, muutuste, stressi ja muu

vaimse koormusega toimetulek, väljaskäimine, inimestevaheline lävimine, võõrastega

kontakteerumine.

Otsuses on märgitud, et taotleja töövõime on raskesti prognoositav pikemaks ajaks kui üks

aasta, kuna vajab regulaarset psühhoteraapiat, sotsiaalset ja tööalast rehabilitatsiooni.

Eesti Töötukassa 12. jaanuari 2024. a otsusega nr TVT/24/002716 „Töövõimetoetuse

määramine“ määrati hagejale ajavahemikuks 25. jaanuar 2024 kuni 24. jaanuar 2025

töövõimetoetus, mille suurus on 25. jaanuarist 2024 kuni 31. märtsini 2024 17,484 eurot ühe

kalendripäeva eest. Kalendrikuu töövõimetoetuse summa on päevamäär 17,484 eurot korda

konkreetse kuu päevade arv. Näiteks 30-päevase kuu töövõimetoetuse suurus on 524,52 eurot

(30×17,484).

Sotsiaalkindlustusameti 12. jaanuari 2024. a otsusest nr P26-2024-9746 „Puudega tööealise

inimese toetuse määramine“ nähtub, et hagejal tuvastati keskmine puue kehtivusega 25. jaanuar

2024 kuni 24. jaanuar 2025 ja talle määrati selleks ajavahemikuks puuetega inimese

sotisaaltoetus 34,01 eurot kuus. See on sihtotstarbeline toetus, mida makstakse lisakulutusi

põhjustava puude korral.

Nimetatud dokumentidest järeldub, et hageja on jätkuvalt puuduva töövõimega isik, kellel on

tuvastatud keskmise raskusastmega puue. Hagejale töövõime puudumisest tulenev Eesti

Töötukassa makstav igakuine toetus on alates 25. jaanuarist 2024 keskmiselt 524,52 eurot kuus.

Soome Vabariigi poolt temale makstav töövõimetuspension on 125,97 eurot kuus. Seega on

hageja sissetulek alates 25. jaanuarist 2024 kokku 650,49 eurot kuus. Sellele lisandub Eesti

Vabariigilt saadav sihtotstarbeline puuetega inimeste toetus, mille suurus on alates 25.

jaanuarist 2024 34,01 eurot kuus. Kuna tegemist on sihtotstarbelise toetusega, millele ei ole

võimalik sissenõuet pöörata, ei tuleks seda siinses asjas arvesse võtta.

Hageja ei ole pärast siinses asjas maakohtu otsuse tegemist saanud muid, täiendavaid

sissetulekuid. Tal puudub praegu sissetulek töö- või võlaõigusliku lepingu alusel. Puude ja

puuduva töövõime tõttu hageja tööl ei käi.

Pärast tsiviilasjas nr 2-22-2344 maakohtu otsuse tegemist täitis W kompromissi kinnitava

kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-20-15190. Nimetatud tsiviilasja lahendi järgi tuli tasuda hagejale

hüvitist koos intressiga 52 000 eurot. Sellest summast tasus W:

-

19. septembril 2023 Pärnu tööpiirkonna kohtutäitur Rannar Liitmaa täiteasjas nr

175/2020/2400 tehtud rahalise nõude arestimise akti alusel 10. oktoobril 2023

kohtutäituri ametialasele arvelduskontole 11 072,85 eurot. Viidatud täiteasjas viis

kohtutäitur läbi kostja 17. septembri 2020. a avalduse ja Tallinna Ringkonnakohtu 31.

oktoobri 2019. a otsuse nr 2-18-18411 alusel algatatud täitemenetlust elatise

2-22-2344

15 (24)

võlgnevuses. Pärast 11 072,85 euro laekumist kohtutäitur lõpetas selles täiteasjas

täitemenetluse;

-

19. septembril 2023 Pärnu tööpiirkonna kohtutäitur Rannar Liitmaa täiteasjas nr

175/2020/2401 tehtud rahalise nõude arestimise akti alusel 10. oktoobril 2023

kohtutäitur Rannar Liitmaa ametialasele arvelduskontole 2150,11 eurot. Viidatud

täiteasjas viis kohtutäitur läbi kostja 17. septembri 2020. a avalduse ja Tallinna

Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019. a otsuse nr 2-18-18411 alusel algatatud

täitemenetlust elatise võlgnevuses. Pärast 2150,11 euro laekumist kohtutäitur lõpetas

selles täiteasjas täitemenetluse;

-

ülejäänud summa, s.o põhinõude jäägi 36 777,04 eurot ja intressi 2000 eurot maksis W

hageja kasuks Advokaadibüroo Kersti Põld OÜ usalduskontole. Advokaadibüroo on

usalduskontole laekunud summa 2023. a oktoobris hagejale üle andnud.

Eeltoodust nähtub, et suur osa tsiviilasjas nr 2-20-15190 kompromissi alusel saadud rahast läks

elatisevõla katteks. Praegu enam elatise võlga ei ole. Hageja tasub sundtäitmise vältimiseks iga

kuu W arvelduskontole kostja ülalpidamiseks 195,24 eurot. Kostjale makstav elatis moodustab

hageja kuu sissetulekust 30%, s.o ebaproportsionaalselt suure osa. Hagejal jääb oma tarbeks

kasutada 455,25 eurot kuus, mis on elementaarsete elamiskulude kandmiseks ebapiisav.

Hageja tõi esile, et maakohtu otsuse tegemisest möödunud aja jooksul on muutunud tema

igapäevaseks toimetulekuks vajalikud kulutused seoses üldise elukalliduse tõusu ja

muudatustega hageja elukorralduses. Hageja ei ela enam SSS, vaid ta asus elama omaette

elamispinnale RRR ja maksab üüri 300 eurot kuus, millele lisandub tasu tarbitud

kommunaalteenuste eest. Seisuga 18. jaanuar 2024 on hageja vältimatult vajalikud kulud 804

eurot kuus, sh: eluasemekulud jm eluruumiga seonduvad kulud 427 eurot; kulutused toidule

220 eurot; kulutused transpordile 50 eurot; sidekulud (mobiilsidepakett) 18,5 eurot; kulutused

riietele ja jalanõudele 33 eurot; kulutused juuksurile 15 eurot; kulutused pesuvahenditele ja

hügieenitarvetele 10,5 eurot; kulutused tervishoiule, sh retseptiravimid, visiiditasud ja

hambaravi vähemalt 30 eurot kuus. Arvestades, et hageja sissetulek on alates 25. jaanuarist

2024 650,49 eurot kuus, ei piisa sellest vältimatult vajalike kulutuste katmiseks.

Tsiviilasjas nr 2-20-15190 saadud hüvitis on hagejale vajalik oma elamispinna soetamiseks,

sest oma varasema kodu kinkis ka kostja emale Wle.

13. Kostja esitas 23. jaanuaril 2024 seisukohta hageja 18. jaanuari 2024. a menetlusdokumendi

kohta. Kostja leiab, et hageja eksitab kohut. Hageja väide, et ta ei ole pärast vaidlustatud otsuse

tegemist täiendavaid sissetulekuid saanud, on väär, kuna hageja kinnitab ka ise kostja

seadusliku esindaja makstud hüvitise saamist. Hageja ei ole esitanud tõendeid talle Soomest

makstava toetuse suuruse kohta. Seda ei saa tõendada Eesti Töötukassa töövõimetoetuse

määramise otsusega, kus on välja toodud Eesti Töötukassale teadaolevad andmed. Eesti

Töötukassa märgib, et tegemist on teadaolevate andmetega, mitte kinnitatud ja tuvastatud

andmetega. Kohtunõude eksitav täitmine viitab hageja soovile varjata oma tegelikke

sissetulekuid. Eesti Töötukassa saab võtta töövõimetoetuse määramisel arvesse vaid samal

eesmärgil määratud toetust, kuid pole välistatud, et Soome riik maksab hagejale ka muid toetusi,

nt rahvapensioni, kindlustushüvitist vms. Hageja sissetulekuks on ka kostja seadusliku esindaja

makstud hüvitis 52 000 eurot, millest kanti advokaadibüroo arvele 38 777,04 eurot. Ka see

kuulub hageja vara hulka. Hagejale jäänud hüvitis ületab mitmekordselt kostja kogu elatise

nõuet (kostja täisealiseks saamiseni on jäänud 68 kuud ja kogu elatise suurusjärk on seega u

14 000 eurot).

2-22-2344

16 (24)

Kostja jääb seisukohale et puuduva töövõime tuvastamine ei välista hageja võimekust tööd teha.

11. jaanuari 2024. a töövõime hindamise otsuse kohaselt on hageja töövõime raskesti

prognoositav pikemaks ajaks kui üks aasta, kuna vajab regulaarset psühhoteraapiat, sotsiaalset

ja tööalast rehabilitatsiooni. Seega saab hageja ise otseselt panustada oma tervise paranemisse,

kuid pole seda teinud. Kostjale teadaolevalt ei osale hageja üheski eelnimetatud tegevuses.

Eelmises hinnangus leidis ekspertarst, et hageja teadmiste ja oskuste hulk on lihtsamateks

töödeks piisav, taotlejal on tõenäoliselt paranev seisund, talle sobivad lihtsad, keskendumist

mittenõudvad tööülesanded, füüsiline töö, nt tema erialane töö puusepp-betoneerija.

Hageja ei ole tõendanud, et ta kulutusi kannab. Hageja esitatud üürileping jm arved ei tõenda,

et hageja on kulud ka kandnud. Kostja nõustub, et puuetega inimeste sotsiaaltoetus on

sihtotstarbeline toetus, mida makstakse lisakulutusi põhjustava puude korral. Hageja on aga

ebakorrektselt esitanud need samad sihtotstarbelised kulud (ravimitele, transpordile) oma

kuludena. Kui hageja ei soovi puuetega inimeste sotsiaaltoetuse arvestamist sissetulekuna, siis

ei saa hageja taotleda ka selle arvelt kaetavate kulude arvestamist.

Hageja põhjendused, et elatist tuleks vähendada mh elukalliduse tõttu tõusnud kulude kasvuga,

on jaburad. Ka kostja kulud on selle võrra tõusnud.

14. Ringkonnakohus lahendas poolte taotlused uute tõendite vastuvõtmiseks 9. veebruari 2024.

a määrusega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja maakohtu otsus vaidlustatud osas muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud

tuleb jätta hageja kanda.

16. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Siinsel juhul

vaidlustas hageja maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Maakohtu

otsus on TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 2 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega maakohus

jättis rahuldamata vastuhagi ja jaotas vastuhagi menetlemisega seotud menetluskulud.

17. TsMS § 459 lg 1 sätestab, et pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja

perioodilised maksed, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse muutmist otsuses, kui

oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud

nõude rahuldamise otsus, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja

arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada.

Sama paragrahvi 2. lõikest tuleneb, et otsust võib muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja

arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. Riigikohus

on leidnud, et kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on TsMS § 459 lg 1

järgi üldjuhul alust siis, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused ja/või kohustatud

isiku(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega

muutunud. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise

kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise

suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist,

millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11).

2-22-2344

17 (24)

18. Hageja tugines elatise vähendamist õigustavate muutunud asjaoludena (i) oma

töövõimetusele ja puudele, sh tal diagnoositud vaimse tervise häiretele, (ii) hageja enda

vältimatutele kuludele, mis ei võimalda töövõimetuse ja puude tõttu kasinast sissetulekust

elatist maksta, (iii) elatise võla kuhjumisele ning korraga jooksva elatise ja võla maksmise

võimatusele, (iv) XXX kinnistu kostja emale kinkimisest saadava kasutuseelise rahalise

väärtuse suurenemisele ja maa rentimisest saadavale renditulule. Samuti tugines hageja

muutunud õiguslikule olukorrale seoses 1. jaanuaril 2022 jõustunud PKS muudatustega.

Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et hagejalt välja mõistetud elatise

suuruse muutmist õigustasid muudatused õiguslikus olukorras, kuid muud hagi aluseks olevad

asjaolud elatise täiendavaks vähendamiseks PKS § 102 lg 2 järgi alust ei anna. Kolleegium

nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

19. Maakohus tuvastas, et pärast tsiviilasjas nr 2-18-18411 tehtud otsuse jõustumist on hagejal:

-

tuvastatud Eesti Töötukassa 30. oktoobri 2021. a töövõime hindamise otsusega puuduv

töövõime perioodiks 25. jaanuar 2022 kuni 24. jaanuar 2024;

-

tuvastatud sotsiaalkindlustusameti 31. detsembri 2021. a otsusega keskmise puude

raskusastmele vastav vaimne kõrvalekalle (õppimine ja tegevuste elluviimine);

-

diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire kaasuva mõõduka depressiooniga.

Apellatsioonimenetluse käigus ringkonnakohtule esitatud ja 9. veebruari 2024. a määrusega

asja materjalide juurde võetud tõenditest nähtub, et Eesti Töötukassa 11. jaanuari 2024. a

otsusega nr TVH/24/001759 „Töövõime hindamine“ on hagejal tuvastatud puuduv töövõime,

töövõime vähenemise perioodiga 25. jaanuar 2024 kuni 24. jaanuar 2025, ning 12. jaanuari

2024. a otsusega nr TVT/24/002716 „Töövõimetoetuse määramine“ on määratud talle

töövõimetoetus ajavahemikuks 25. jaanuar 2024 kuni 24. jaanuar 2025, mille suurus on

ajavahemikul 25. jaanuar 2024 kuni 31. märts 2024 17,484 eurot ühe kalendripäeva eest.

Sotsiaalkindlustusameti 12. jaanuari 2024. a otsusega nr P26-2024-9746 „Puudega tööealise

inimese toetuse määramine“ on määratud hagejale puudega tööealise inimese toetus

ajavahemikuks 25. jaanuar 2024 kuni 24. jaanuar 2025 summas 34,01 eurot kuus. Viimati

nimetatud otsuse kohaselt on sotsiaalkindlustusameti 12. jaanuari 2024. a otsusega nr P26-

2024-9745 tuvastatud hagejal keskmine puue kehtivusega 25. jaanuar 2024 kuni 24. jaanuar

2025. Seega on hagejal jätkuvalt tuvastatud puuduv töövõime ja keskmise raskusastmega puue.

20. Maakohus on siiski põhjendatult leidnud, et ehkki hageja puuduva töövõime ja puude

tuvastamine ning haiguse tuvastamine on käsitatavad asjaoludena, mis on tekkinud pärast

tsiviilasjas nr 2-18-18411 tehtud otsuse jõustumist, ei too need siinsel juhul kaasa olukorda, kus

hageja varaline seisund õigustaks elatise täiendavat vähendamist.

20.1. Vaidlustatud otsuse kohaselt tuleb hagejal maksta kostjale alates 13. veebruarist 2022

elatist summas, mis moodustab 75% PKS § 101 alusel arvutatud minimaalse elatise summast.

Otsuse kohaselt tasutav elatis on järgmine:

-

13. veebruarist 2022 kuni 31. märtsini 2022 – 160,08 eurot;

-

1. aprillist 2022 kuni 31. detsembrini 2022 – 169,23 eurot;

-

1. jaanuarist 2023 kuni 31. märtsini 2023 – 161,73 eurot;

-

alates 1. aprillist 2023 – 195,25 eurot.

2-22-2344

18 (24)

Elatise summa muutub iga aasta 1. aprillil (järgmine kord 1. aprillil 2024), lähtudes baassumma

indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ning juhul, kui

lapsetoetuse (PHS § 17 lg 3 esimene lause) suurus muutub (PKS § 101 lg 5).

20.2. Hageja kuu keskmised sissetulekud tuvastas maakohus järgmiselt:

-

hagi esitamise ajal 13. veebruaril 2022 – 539,23 eurot kuus;

-

1. aprillist 2022 kuni 31. märtsini 2023 – 580,02 eurot kuus;

-

alates 1. aprillist 2023 – 644,59 eurot kuus.

Hageja ei ole oma sissetuleku suuruse tuvastamist apellatsioonkaebuses vaidlustanud (Soomest

saadava hüvitise suuruse osas on maakohus põhjendatult lähtunud hageja enda avaldatud

summast 117 eurot, vt maakohtu otsuse p 38). Eesti Töötukassa 12. jaanuari 2024. a otsuse nr

TVT/24/002716 kohaselt on hageja töövõimetoetuse päevamäär 17,484 eurot, mis teeb toetuse

summaks 30 päeva pikkuse kuu korral 524,52 eurot ja 31 päeva korral 542 eurot, keskmiselt

533,26 eurot kuus. Sama otsuse kohaselt saab hageja Soome Vabariigist toetust 125,97 eurot,

mis tähendab, et hageja keskmine sissetulek on vähemalt 25. jaanuarist 2024 kokku 659,23

eurot kuus. Asja materjalid ei võimalda järeldada, et hageja saaks mingeid täiendavaid

sissetulekuid (v.a sihtotstarbeline puudetoetus).

20.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaatamata hageja töövõimetusele on tema

sissetulek piisav selleks, et maksta kostjale elatist 75% ulatuses alates 1. jaanuarist 2022 kehtiva

PKS § 101 kohaselt arvutatud miinimumsummast.

20.3.1. Kolleegium selgitab, et PKS § 102 lg 1 kohaselt isik vabaneb ülalpidamiskohustusest

selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline

andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi

2. lõikest tuleneb, et vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise

kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutuses

olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel

vähendada elatist alla PKS § 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv põhjus võib olla muu

hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise

korral PKS §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav

laps.

Riigikohus on märkinud, et PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu, mistõttu

kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas on olemas mõjuv põhjus

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka

igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu

on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Muu hulgas ei ole PKS §

102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades välistatud vähendada elatist alla miinimummäära,

arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused,

kui asjas esile toodud asjaolud seda tingivad. Arvestada tuleb sellega, et ebaproportsionaalselt

ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise

maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid

tagatud, ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt

lapsega, st võrdväärselt. Kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui ka lapse

minimaalseid vajadusi, tuleb sissetulek jagada proportsionaalselt (vt nt Riigikohtu 25. aprilli

2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p-d 14 ja 20 ning seal viidatud kohtupraktika; 7.

2-22-2344

19 (24)

veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p-d 12 ja 13 ning seal viidatud

kohtupraktika).

20.3.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjale makstava elatise suurus ei ole hageja

sissetulekut arvestades ülemäärane ning hagejale jääv summa on tema minimaalsete vajaduste

rahuldamiseks piisav. Siinsel juhul on põhjendatud lähtuda hageja minimaalsete vajaduste

suurusest, kuna ka kostja puhul on lähtutud tema minimaalsetest vajadustest ja mõistetud elatis

hagejalt välja miinimumsummast isegi väiksemana. Statistikaameti andmetel oli arvestuslik

elatusmiinimum (s.o väikseim summa, millega on võimalik katta ühe liikmega leibkonna 30

päeva igapäevavajadused) 2022. aastal 303,38 eurot ja 2023. aastal 338,23 eurot. Kostjale

makstava elatise osakaal hageja sissetulekust ja hagejale endale kasutada jääv summa on

vaidlustatud otsuse kohaselt alates hagi esitamisest järgmine:

-

13. veebruarist 2022 kuni 31. märtsini 2022 vastavalt u 30% (160,08÷539,25) ja 379,17

eurot (539,25-160,08);

-

1. aprillist 2022 kuni 31. detsembrini 2022 vastavalt u 29% (169,23÷580,02) ja 410,79

eurot (580,02-169,23);

-

1. jaanuarist 2023 kuni 31. märtsini 2023 u 28% (161,73÷580,02) ja 418,29 eurot

(580,02-161,73);

-

1. aprillist 2023 kuni 24. jaanuarini 2024 u 30% (195,25÷644,59) ja 449,34 eurot

(644,59-195,25);

-

alates 25. jaanuarist 2024 u 30% (195,25÷659,23) ja 464 eurot (659,25-195,25).

20.3.3. Eelnevast nähtub, et hageja sissetulekust kulub kostja ülalpidamiseks alla 1/3 ja hageja

enda vajaduste katmiseks jääb üle 2/3 ning hagejale pärast elatise tasumist alles jääv summa

ületab arvestuslikku elatusmiinimumi. Kolleegiumi hinnangul on hageja sissetulek sel viisil

jaotatud proportsionaalselt tema ja lapse minimaalsete vajaduste rahuldamiseks ning hagejale

kui kohustatud vanemale on tagatud elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega

kooskõlas PKS § 102 lg-ga 2, arvestades ka kostja ema panust kostja ülalpidamisse.

20.3.4. Seega leidis maakohus põhjendatult, et vaatamata puuduvale töövõimele on hageja oma

sissetulekuid arvestades võimeline maksma kostjale elatist 75% ulatuses PKS § 101 järgi

arvutatud elatise määrast ning hageja puuduv töövõime, puue ja haigus ning nende mõju hageja

sissetulekule ei õigusta kostjale makstava elatise täiendavat vähendamist.

21. Maakohus on õigesti jätnud kostjale välja mõistetud elatise suuruse vähendamata põhjusel,

et hagejal oli kogunenud elatisevõlg ja tal oli enda väitel raskusi üheaegselt jooksva perioodi

elatise ja võla tasumisega. See, et elatise maksmiseks kohustatud isik on oma kohustusi

rikkunud, jättes varasema perioodi eest elatise nõuetekohaselt tasumata, ei õigusta elatise

suuruse vähendamist. Isegi kui hageja suhtes oli algatatud elatisevõla sissenõudmiseks

täitemenetlus, pidi kohtutäitur selle korraldamisel arvestama täitemenetluse seadustikus (TMS)

sätestatud piirangutega seoses sissetulekule sissenõude pööramisega, mille eesmärk on tagada,

et võlgnikule säiliksid toimetulekuks minimaalselt vajalikud vahendid (vt TMS §-d 131 ja 132).

Oma 18. jaanuari 2024. a menetlusdokumendis on aga hageja ise välja toonud, et W poolt

tsiviilasjas nr 2-20-15190 kinnitatud kompromissi täitmisena tasutud summade arvel on tasutud

elatise võlad, mille sissenõudmiseks hageja suhtes täitemenetlusi täiteasjades nr 175/2020/2400

ja nr 175/2020/2401 läbi viidi, ning 18. jaanuari 2024. a seisuga hagejal enam elatise võlga ei

olnud. Seega on hageja viidatud raskused elatisevõla ja jooksva elatise üheaegse tasumisega

nüüdseks igal juhul lõppenud.

2-22-2344

20 (24)

22. Maakohus luges põhjendatult hageja vara hulka ka tsiviilasjas nr 2-20-15190 jõustunud

kohtulahendist tulenenud nõude 50 000 euro ja intressi saamiseks.

22.1. Maakohus tuvastas, et 12. oktoobril 2022 kinnitas Tallinna Ringkonnakohus hageja ja

kostja seadusliku esindaja W kompromissi, mille kohaselt tasub W hagejale XXX kinnistu

registriossa kantud isikliku kasutusõiguse kustutamise eest rahalise hüvitise 50 000 eurot,

millele lisandub intress 4% aastas. Hüvitis tuleb hagejale tasuda hiljemalt 11. oktoobriks 2023.

Kohtute infosüsteemi andmetel on määrus jõustunud 12. oktoobril 2022. Vanem peab eelkõige

täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga

ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu 25. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 20 ja

seal viidatud kohtupraktika). Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja tsiviilasjas nr 2-20-

15190 kinnitatud kompromissist tulenev nõue kuulus hageja vara hulka (tegemist on rahaliselt

hinnatava õigusega tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 tähenduses), mistõttu sellega sai

elatise vähendamise üle otsustades arvestada. Ehkki nõue ei olnud maakohtu otsuse tegemise

ajaks veel sissenõutavaks muutunud, ei olnud selle sissenõutavaks muutumise tähtpäev enam

kaugel ja nõue oli tagatud hüpoteegiga, mistõttu selle täitmine (vajadusel sundtäitmise korras)

oli tõenäoline. Lisaks oli hagejal võimalik nõuet vajadusel käsutada, nt see vajadusel tasu eest

loovutada.

22.2. Apellatsioonimenetluses tõi kostja uue asjaoluna esile, et ta on tsiviilasjas nr 2-20-15190

tehtud lahendist tulenevad kohustused oktoobris 2023 täitnud. Täpsemalt märkis kostja, et ta

on tasunud 10. oktoobril 2023 hüvitise täituri poolt arestitud ulatuses, s.o 11 072,85 eurot

kohtutäitur Rannar Liitmaa pangakontole; 10. oktoobril 2023 hüvitise täituri poolt arestitud

ulatuses, s.o 2150,11 eurot kohtutäitur Rannar Liitmaa pangakontole; oktoobris 2023 ülejäänud

summa, s.o põhinõude jäägi 36 777,04 eurot (12. oktoobril 2023) ja intressi 2000 eurot (19.

oktoobril 2023) Advokaadibüroo Kersti Põld OÜ pangakontole. Hageja 18. jaanuari 2024. a

menetlusdokumendis avaldatust nähtuvalt ei ole poolte vahel nende asjaolude üle vaidlust, vaid

hageja on neid sõnaselgelt kinnitanud, täpsustades, et kohtutäituri pangakontole kantud

summade arvel täideti hageja elatisevõlad, mida kohtutäitur täitis täiteasjades nr 175/2020/2400

ja nr 175/2020/2401. Eelnevat arvestades on hageja need asjaolud TsMS § 231 lg 2 tähenduses

omaks võtnud ning poolte vahel pole vaidlust selles, et W on tsiviilasjas nr 2-20-15190

kinnitatud kompromissist tulenevad kohustused hageja ees täitnud. Kuna viidatud asjaolud

tekkisid pärast maakohtu otsuse tegemist ning apellatsioonkaebuse ja selle vastuse esitamist,

on nende esile toomine TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi lubatav ja ringkonnakohus saab nende

asjaoludega apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestada.

22.2.1. Eelnevat arvestades on hagejal ka tema igakuist sissetulekut kõrvale jättes piisavalt

vara, mille arvel kostja ülalpidamise kohustust täita. Seejuures on hageja kohustatud ka seda

raha kasutama vajadusel enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt (PKS § 102 lg 2) ega saa

eelistada enda huve kostja omadele.

23. Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja väited XXX kinnistul elamisega kaasneva

kasutuseelise väärtuse tõusu ja saadava üüritulu kohta ei anna alust hagejalt välja mõistetud

elatist vähendada alla 75% PKS § 101 järgi arvutatud summast.

23.1. Kolleegium märgib, et PKS § 100 lg 3 esimese lause järgi võivad vanemad oma lapse

ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks,

missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Riigikohus on

selgitanud, et vanemate kokkulepe ei välista ega piira PKS § 103 lg 3 teise lause järgi üldjuhul

lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist, kuid lapse elatisenõude puhul tuleb arvestada

mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse

2-22-2344

21 (24)

täitmise viisi ja korda. Lisaks on Riigikohus leidnud, et elatist ega selle suurust ei mõjuta

iseenesest asjaolu, kui vanemad leppisid kokku, et üks vanem katab vastutasuna teiselt vanemalt

saadud hüve eest üksi lapse ülalpidamise kulud või teeb seda suuremas kui pooles ulatuses. See

kokkulepe jääb vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist ning selle

kokkuleppe alusel saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise

kokkuleppe järgi ta elatist maksma ei pidanud, nõuda kokkuleppe alusel makstu teiselt vanemalt

tagasi. Kui vanem on kokkuleppe järgi jätnud teisele vanemale lapsele elatise maksmiseks vara,

tuleb juhul, kui see ei kahjusta lapse huve, arvestada seda kokkulepet ka tulevikus täita tuleva

elatise kohustuse kindlaksmääramisel (PKS § 100 lg 3 teine lause) (vt nt Riigikohtu 19. juuni

2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-6499, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika).

23.2. Maakohus tuvastas, et 2019. a kohtuotsuse üheks aluseks ja põhjuseks, miks hagejalt

mõisteti kostja kasuks elatis välja 75% ulatuses miinimumist, oli asjaolu, et hageja oli kinkinud

kostja emale XXX kinnistu, milles asuvas majas kostja elab, ning see asjaolu ei ole muutunud.

Apellatsioonimenetluses ei ole neid maakohtu tuvastatud asjaolusid vaidlustatud. Hageja ei ole

väitnud ja kohtud ei ole tuvastanud, et hagejal oleks olnud kostja emaga kokkulepe, et kinnistu

kingitakse kostja emale kostja ülalpidamiskohustuse täitmiseks või et vanemate vahel oleks

olnud muu kokkulepe kostja ülalpidamiskohustuse täitmise kohta. Kostja väitel ei olnud kinke

eesmärk kostjale elamispinda võimaldada ning hagejal ja Wl puudus kokkulepe, et kinget tuleb

kasutada kostja ülalpidamiseks (vt nt kostja 7. detsembri 2022. a seisukoht, p 2.13; 30. jaanuari

2023. a seisukoht, p 2.7; apellatsioonkaebuse vastus, p 2.13). Ehkki 2019. a kohtuotsuse

tegemisel võeti XXX kinnistu kostja emale kinkimist ja sellega kostjale eluaseme tagamist

hageja ülalpidamiskohustuse suuruse määramisel arvesse ja otsus on jõustunud, ei anna

tsiviilasjas nr 2-18-18411 tuvastatud asjaolud ja siinses asjas esitatud tõendid alust vähendada

XXX kinnistu kostja emale kinkimise tõttu hageja makstavat elatist veelgi.

23.3. Isegi kui XXX kinnistu kostja emale kinkimist oleks alust hageja makstava elatise suuruse

määramisel arvestada, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et sel viisil antava ülalpidamise

osakaal ei ületa 25% PKS § 101 järgi arvutatud elatise suurusest.

23.3.1. Asjas esitatud kohtuotsustest tsiviilasjas nr 2-18-18411 (dtl-d 85–96) nähtuvalt hindas

maakohus hageja poolt kostja eluasemevajaduse rahuldamise rahalist väärtust eluaseme

kasutamisest saadava varaliselt hinnatava eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu. Maakohus

tuvastas, et XXX kinnistu asub XXX külas, mis on Kuressaarest 39 km kaugusel. Sellel asuv

elamu, kus kostja elab, on ehitatud 1928. aastal, selle suletud netopind on 67 m2 ning see on

varustatud vee ja kanalisatsiooniga. Kinnistu suurus on kokku 21,97 ha ning lisaks elamule

asuvad seal saun, laut ja kuur. Kuna kohtul ei õnnestunud välja selgitada Laimjalas ega Ida-

Saaremaa piirkonnas analoogse elamu ja/või hoonestatud kinnistu keskmist üürihinda, lähtus

kohus kasutuseelise väärtuse kindlaksmääramisel Laimjala Vallavolikogu 28. septembri 2017.

a määrusest nr 25 „Riikliku toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse võetavate eluasemekulude

piirmäärade kehtestamine“, mille § 3 lg 1 p 1 kohaselt võetakse toimetulekutoetuse määramisel

arvesse jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluruumi alalised kulud – üür 5 eurot 1 m2 kohta

kuus. See tegi kasutuseelise suuruseks ühe inimese kohta 67 eurot kuus (67 m2 × 5 ÷ 5 in),

millises ulatuses tuli kohtu arvates lugeda, et hageja täidab kostja ülalpidamiskohustust

(maakohtu otsuse p 6). Maakohus arvestas elatise suuruse 2019. aastal kehtinud PKS § 101 lg

1 järgi, lähtudes 2019. aastal kehtinud töötasu alammäärast (540 eurot) ja lahutades poolest

töötasu alammäärast 270 eurot maha 67 eurot, saades elatise suuruseks 203 eurot (maakohtu

otsuse p-d 6 ja 7). Seejuures võttis maakohus hagejalt välja mõistetava elatise suuruse

määramisel arvesse ka seda, et välja mõistetud summas makstav elatis ja kostjale makstav

riiklik peretoetus tagab koostoimes kostja ema rahalise panusega kostjale piisava ülalpidamise

ja vajaduste rahuldamise, samuti on elatise maksmise järel tagatud hageja toimetulek

2-22-2344

22 (24)

ühetaoliselt

kostjaga

(maakohtu

otsuse

p

7).

Ringkonnakohus

arvutas

välja

ülalpidamiskohustuse vahetu täitmisena arvestatud 67 euro osakaalu sel ajal kehtinud

miinimumelatise suurusest (s.o u 75% 270-st eurost) ja muutis maakohtu otsust selliselt, et

hagejalt mõisteti elatis välja 75% ulatuses PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise alammäärast,

mitte kindla summana (vt ringkonnakohtu otsuse p 12).

23.3.2. Ringkonnakohus nõustub siinses asjas maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et XXX

kinnistu üürihind ja seal elamisega kaasneva kasutuseelise väärtus oleksid pärast tsiviilasjas nr

2-18-18411 tehtud otsuse jõustumist suurenenud. Sellist järeldust ei saa teha ainuüksi Saaremaa

Vallavolikogu 30. juuni 2022. a määrusega nr 21 „Riikliku toimetulekutoetuse arvestamisel

arvesse võetavate eluasemekulude piirmäärade kehtestamine“ kehtestatud ruutmeetri üürihinna

maksimaalse summa („üür kuni 8 eurot 1 m² kohta kuus“) põhjal, mh kuna tegemist on

maksimaalse summaga.

23.3.3. Teiseks märkis maakohus põhjendatult, et 2019. a otsuste puhul ei lähtunud kohtud

üksnes XXX kinnistul elamisest saadava kasutuseelise rahalisest väärtusest, vaid arvesse võeti

ka seda, kas kasutuseelise maha arvamisel miinimumelatisest saadav summa tagab lapsele koos

makstavate peretoetuste ja lapse ema panusega piisava ülalpidamise ja tema vajaduste

rahuldamise. Lapsel on eluaseme kõrval ka muid vajadusi, mida hageja makstav elatis peab

koos kostja ema panusega võimaldama rahuldada. Seejuures hõlmavad ainuüksi lapse

eluasemekulud lisaks elamispinna kasutamise võimalusele ka selle kasutamisega kaasnevaid

jooksvaid kulusid küttele, elektrile jm teenustele. Lapse muid vajadusi ja nende rahuldamise

kulusid arvestades on eluaseme kasutamise võimalusest saadava kasutuseelise arvestamine

25% elatise katteks proportsionaalne. Isegi kui XXX kinnistul elamisest saadava kasutuseelise

rahaline väärtus on aja jooksul tõusnud, on eelduslikult samas proportsioonis tõusnud ka kostja

muude vajaduste rahuldamiseks vajalike kaupade ja teenuste hinnad. Hageja ei ole toonud esile

asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest nähtuvalt oleks muutunud kostja eluasemekulude (s.o

eluaseme kasutamise võimalusest saadava kasutuseelise) osakaal tema kogukuludest.

23.3.4. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ka asjaolu, et kinnistul elab nüüd viie inimese

asemel kolm inimest, ei ole piisavalt oluline, et hinnata kinnistul elamisest saadavat

kasutuseelist oluliselt suuremaks ja vähendada hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatist alla

75% miinimumelatisest. Seejuures nähtub tsiviilasjas nr 2-18-18411 tehtud otsustest, et kostja

ema väitel elas ka 2019. aastal kostja õde Q nädala sees KKK ühiselamus, mitte kodus.

23.4. Seoses hageja väidetega XXX kinnistult (s.o selle koosseisus olevalt haritavalt maalt ja

looduslikult rohumaalt) üüritulu saamise võimalusega märkis maakohus põhjendatult, et

üüritulu saamise võimaluse näol ei ole tegemist uue asjaoluga, mis oleks tekkinud pärast 2019.

a kohtuotsuse tegemist, mistõttu sel alusel pole alust hagejalt välja mõistetud elatist vähendada.

Lisaks on hageja väidetud üüritulu (ühe isiku kohta 3,86 eurot kuus) marginaalne ning üüritulu

saamine ja selle suurus võivad ka ajas muutuda.

24. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et elatise vähendamisel tuleb arvesse võtta

ka seda, et W kehutas psüühikahäirega hagejat võtma omaks isadust kostja suhtes, kelle

bioloogiline isa hageja ei ole. Maakohus märkis põhjendatult, et hageja esile toodud asjaolud,

mis seonduvad kostja isaduse omaksvõtuga, ei ole tekkinud pärast 2019. a kohtuotsuse

jõustumist (s.o 14. jaanuari 2020). Juba tsiviilasjas nr 2-18-18411 tehtud 22. aprilli 2019. a

otsuses märkis maakohus, et asjas ei olnud vaidlust selles, et hageja on PKS §-de 87 ja 89 alusel

isaduse omaksvõtuga tunnistatud kostja isaks, kusjuures kõik asjaosalised teadsid, et hageja ei

ole kostja bioloogiline isa (vt dtl 89). Kui kostja ei ole hageja bioloogiline laps, andnuks see

hagejale aluse isadus PKS §-s 93 sätestatud tähtaja jooksul vaidlustada. Olukorras, kus hageja

2-22-2344

23 (24)

seda ei teinud, ei mõjuta tema väited isaduse omaksvõtmise asjaolude kohta tema PKS § 96 lg-

st 1 ja § 97 p-st 1 tulenevat kostja kui alaealise lapse ülalpidamise kohustust ega ole käsitatavad

mõjuva põhjusena PKS § 102 lg 2 järgi elatise vähendamiseks.

25. Hageja väited maakohtu menetlusõiguse normide rikkumise kohta ei ole põhjendatud.

Arvestades, et hagi esitati 13. veebruaril 2022 ja maakohus tegi otsuse 6. aprillil 2023, ei olnud

menetlus keskmisest oluliselt aeganõudvam. Ehkki hageja hinnangul ületas maakohus

hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel mõistlikku aega TsMS § 372 lg 1 mõttes, ei ole

hageja välja toonud, kuidas see tema õigusi kahjustas või asja lahendamise tulemust mõjutas.

Hageja ei ole täpsustanud, milles väljendus maakohtu väidetav passiivsus, st millise

menetlustoimingu maakohus tegemata jättis. Menetlusõiguse rikkumisena ei saa käsitada seda,

et hagi menetlusse võtmisele järgnes mõni kuu, mille jooksul maakohus ei teinud siinses

tsiviilasjas menetlustoiminguid. Kuna hageja ei esitanud seoses maakohtu eelnimetatud

tegevusega menetluse juhtimisel vastuväiteid, ei saa ta neile väidetavatele rikkumistele TsMS

§ 333 lg-te 1–3 järgi ringkonnakohtus ka tugineda. Ehkki maakohus lükkas kohtuotsuse

avalikult teatavaks tegemise aja esialgu lubatud 27. märtsi 2023. a pealt 6. aprillile 2023,

teavitas kohus sellest kooskõlas TsMS § 452 lg 3 kolmanda lausega menetlusosalisi 27. märtsi

2023. a määrusega ning selgitas ka viivituse põhjusi, käitudes seega menetluslikult korrektselt.

Eelnevat arvestades ei ole maakohus rikkunud TsMS §-s 2 sätestatud põhimõtteid ega hageja

õigust tõhusale menetlusele. Maakohus on kõiki asja lahendamiseks olulisi tõendeid hinnanud

ja otsust nõuetekohaselt põhjendanud. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka muid menetlusõiguse

normi rikkumisi maakohtus, mis oleks võinud mõjutada asja lahendamise tulemust.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

26. Maakohus jättis TsMS § 164 lg 1 alusel hagiga seotud menetluskulud põhjendatult

menetlusosaliste endi kanda. Apellatsioonkaebuses hageja menetluskulude jaotust ei vaidlusta.

27. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS

§ 171 lg 1 järgi hageja kanda. Olukorras, kus ükski hageja apellatsioonkaebuse väide ei andnud

alust maakohtu otsuse muutmiseks, on õigustatud jätta menetluskulud põhjendamatu

apellatsioonkaebuse esitanud poole kanda. Menetluskulude selline jaotus on põhjendatud ka

siinse vaidluse asjaolusid arvestades.

28. Kuna menetluskulude jaotusest tulenevalt on siinsel juhul vaja määrata kindlaks üksnes

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulude

rahaline

suurus,

määrab

ringkonnakohus

menetlusökonoomia kaalutlustel kostja ringkonnakohtu menetluskulud ise kindlaks (vt TsMS

§ 174 lg 3). Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 määrab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud kindlaks ja mõistab need välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

28.1. Kostja esitas 19. veebruaril 2024 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on talle

osutatud apellatsioonimenetluses õigusabi 3 t 28 min, millega seoses on tekkinud kulu 485,34

eurot ja käibemaks 101,18 eurot, kokku 586,52 eurot. Kostjale on osutatud õigusabi seoses

järgmiste toimingutega:

-

16. juunil 2023 apellatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse koostamine – 2 t;

-

5. jaanuaril 2024 kohtu kirjaga tutvumine ja vastuse koostamine, kliendilt tõendite

küsimine – 14 min;

-

23. jaanuaril 2024 vastaspoole seisukohaga tutvumine, omapoolse seisukoha

koostamine ja esitamine – 50 min;

-

7. veebruar 2024 kohtunõudele vastamine – 10 min;

2-22-2344

24 (24)

-

19. veebruaril 2024 menetluskulude nimekirja koostamine – 14 min.

Kostja lepingulise esindaja tunnitasu on 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja on

eraisik, mistõttu menetluskulud tuleb hüvitada koos käibemaksuga. Kostja palus kohustada

hagejat tasuma kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

28.2. Kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvad toimingud ja nende ajakulu on

ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Ehkki kostja 19. juuni 2023. a menetlusdokument

sisaldas

lisaks

vastusele

apellatsioonkaebusele

ka

vastuapellatsioonkaebust,

mille

ringkonnakohus jättis 7. juuli 2023. a määrusega menetlusse võtmata ja mille esitamisega

seotud menetluskulud jäeti sama määrusega kostja kanda, on 2 t kostja 19. juuni 2023. a

menetlusdokumendi koostamiseks põhjendatud aeg ka juhul, kui mitte arvestada selles

sisalduvat vastuapellatsioonkaebust. Menetlusdokument on 9 lk pikk ja vastusena

apellatsioonkaebusele esitatud õiguslikud põhjendused moodustavad sellest u 4 lk. Kostja

lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot (käibemaksuta) on vaidluse sisu ja keerukust arvestades

mõistlik ning jääb advokaadist esindaja puhul hagimenetluses põhjendatuks peetava tasumäära

piiresse. Kuna kostja on füüsiline isik ja ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada,

tuleb kostja menetluskulud määrata kindlaks ja hüvitada koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg

10).

28.3. Eelnevast tulenevalt olid kostja menetluskulud apellatsioonimenetluses põhjendatud ja

vajalikud 586,52 euro ulatuses (km-ga) ning nimetatud summa tuleb hagejalt kostja kasuks

välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

29. Hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja 19. veebruaril 2024 esitatud taotluse riigi

õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab kohus eraldi määrusega.

30. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotust või

hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega vastavalt menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks määrati. Sama

paragrahvi 2. lõikest tulenevalt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)