2-21-15048/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Määruse tegemise aeg ja koht 27.02.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-15048

Kohtuasi

X kaebus Tallinna kohtutäituri Katrin Velleti

08.10.2021 otsuse peale täiteasjas nr 048/2003/2353

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31.03.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Tallinna kohtutäituri Katrin Velleti määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Denis Polman

Puudutatud isik Tallinna kohtutäitur Katrin Vellet,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Martti Peetsalu

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 31.03.2023 määrus muutmata X kaebuse rahuldamise,

Tallinna kohtutäituri Katrin Velleti 08.10.2021 otsuse täiteasjas nr 048/2003/2353

tühistamise ja kohtutäituri kaebust uuesti läbi vaatama kohustamise osas, samuti

menetluskulude jaotuse ning kindlaksmääramise osas (resolutsiooni p-d 2 ja 3).

2. Ülejäänud osas on Harju Maakohtu 31.03.2023 määrus jõustunud.

3. Jätta määruskaebus rahuldamata.

4. Määruskaebusega seotud menetluskulud jätta Tallinna kohtutäituri Katrin Velleti

kanda.

5. Määrata kindlaks Xle hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõista

Tallinna kohtutäiturilt Katrin Velletilt välja X kasuks ringkonnakohtus kantud

menetluskulude hüvitis 592,80 eurot.

6. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

2-21-15048

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (avaldaja, võlgnik) esitas 24.09.2021 Harju Maakohtule kaebuse Tallinna kohtutäituri

Katrin Velleti (kohtutäitur) tegevusetuse peale täiteasjas nr 048/2003/2353 (tsiviilasi nr 2-21-

15048). Avaldaja esitas 20.10.2021 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri 08.10.2021 otsuse

peale täiteasjas nr 048/2003/2353, paludes see otsus tühistada ja kohustada kohtutäiturit

tagastama avaldajale täitemenetluse lõpetamise avalduse käsitlustasu (tsiviilasi nr 2-21-16432).

Harju Maakohus liitis 26.10.2021 määrusega tsiviilasjad nr 2-21-16432 ja 2-21-15048 ühte

menetlusse ning liidetud tsiviilasjade numbriks loeti 2-21-15048. Maakohus keeldus

11.11.2021 määrusega avaldaja poolt kohtutäituri tegevusetuse peale esitatud nõuete

(24.09.2021 kaebus) menetlusse võtmisest ja võttis menetlusse avaldaja kaebuse kohtutäituri

08.10.2021 otsusele (20.10.2021 menetlusdokument; edaspidi kaebus).

2. Kaebuse ja selle täienduste kohaselt on avaldaja suhtes algatatud täitemenetlus täiteasjas

nr 048/2003/2353 (edaspidi täiteasi). Täitemenetlus on algusest peale olnud ebaseaduslik, sest

selle algatas sissenõudja AS Kala, keda ei olnud äriregistris olemas. Avaldaja esitas

kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu, kuid

kohtutäitur edastas 13.07.2021 avaldajale teate aegumise mittekohaldamise, s.o täitemenetluse

jätkamise kohta. Avaldaja uuris seejärel sissenõudja tausta ning selgus, et viimast ei ole

äriregistris olemas, mistõttu palus avaldaja 20.07.2021 e-kirjas kohtutäituril lõpetada

täitemenetlus täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1 p 6 alusel ja tagastada avaldajale

täitemenetluse lõpetamise avalduse käsitlustasu. Avaldajal ei olnud alust varasemalt kahelda

sissenõudja olemasolus. Kohtutäitur tegi 23.07.2021 otsuse, millega ta lõpetas avaldaja suhtes

algatatud täitemenetluse nõude täitmise aegumise tõttu ja mõistis võlgnikult välja kohtutäituri

põhitasu 930 eurot. Kohtutäitur pidanuks menetluse lõpetama sissenõudja puudumise tõttu

(TMS § 48 lg 1 p 6) või täitemenetluse põhjendamatu alustamise tõttu (TMS § 48 lg 1 p 7).

Kohtutäituri 23.07.2021 otsusega määratud tasu 930 eurot on vastuolus seadusega. Võlgnik

esitas 28.07.2021 kohtutäiturile kaebuse, mille kohtutäitur jättis 08.10.2021 otsusega

rahuldamata.

3. Kohtutäitur vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

võlgniku kanda.

Kohtutäitur tõi lisaks avalduses esitatud asjaoludele välja, et võlgniku suhtes on algatatud

täitemenetlus täiteasjas, milles sissenõudjaks on AS KALA (59013713) (pankrotis), esindaja

pankrotihaldur Erika Kübarsepp. Täitedokumendiks on Lääne-Viru Maakohtu 22.10.1997

kohtuotsus või määrus kriminaalasjas nr 1-477 1996.a, millega kohus mõistis avaldajalt välja

352 000 krooni AS Kala pankrotihalduri Erika Kübarsepa tsiviilhagi katteks. Võlgnik esitas

24.05.2021 taotluse täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu.

Kohtutäitur jäi 08.10.2021 otsuses kajastatud seisukohtade juurde, kuid lisas, et kohtutäituri

23.07.2021 otsus on tehtud võlgniku 24.05.2021 aegumise avalduse kohta, mille alusel

kohtutäitur lõpetas täitemenetluse. Võlgniku aegumise avalduse lahendamisel oli ainult kaks

võimalikku lahendust, st kas menetlus lõpetatakse aegumisega või menetlust ei lõpetata

aegumisega. Seega ekslik on eeldada, et kohtutäituril oli võlgniku 24.05.2021 aegumise

2-21-15048

avalduse lahendamisel võimalik lõpetada menetlus muul alusel. Võlgniku 24.05.2021 avalduse

lahendamisel tuvastas kohtutäitur, et täitemenetluses on sissenõudjaks pankrotihaldur Erika

Kübarsepp (XXXXXXXXXXXX), kes ei vaielnud täitemenetluse lõpetamisele vastu. Kuna

võlgnik oli täitemenetluse lõpetamiseks aegumisega taotluse esitanud 24.05.2021, möödunud

oli tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 157 sätestatud tähtaeg ja sissenõudja ei vaielnud

täitemenetluse lõpetamisele vastu, olid TMS § 481 eeldused täidetud ning täitemenetlus tuli

lõpetada. Kohtutäituril puudus alus lõpetada menetlus mõnel muul, sh TMS § 48 lg 1 p 6 või 7

alusel.

Seoses võlgniku vastuväidetega sissenõudja olemasolu kohta märkis kohtutäitur, et

täitedokumendi resolutsiooni kohaselt mõisteti võlgnikult välja AS Kala pankrotihalduri Erika

Kübarsepa tsiviilhagi katteks 352 000 krooni. Esmakordselt on nõue antud sundtäitmisele

kohtutäitur Heleri Nisule ning täitmisavalduse kohaselt nõude esitajaks oli AS Kala

pankrotihaldur Erika Kübarsepp, keda põhjendatult märgiti täitemenetluses sissenõudjaks, kuna

täitedokumendist tulenevalt on ta nõude saamiseks õigustatud isik. Kohtutäituril puudub

pädevus hinnata täitedokumendi õigsust ja õiglust. Täitedokument on tehtud 22.10.1997, mil

kehtis teistsugune õiguskord ja äriregistrit ei eksisteerinud. Seega võlgniku väitest, et

sissenõudjat AS Kala äriregistrist ei nähtu, ei piisa sissenõudja või õigusjärglase puudumise

tuvastamiseks.

Kohtutäitur on lõpetanud täitemenetluse nõude aegumise tõttu ja tal on õigus mõista avaldajalt

välja kohtutäituri põhitasu kuni pooles ulatuses arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt.

Avaldaja ei ole välja toonud, millisel õiguslikul alusel nõuab ta kohtutäiturilt käsitlustasu

väljamõistmist. Kuivõrd kohtutäitur on lahendanud avaldaja taotluse täitemenetluse lõpetamise

nõude täitmise aegumise tõttu, on kohtutäituril õigus saada selle eest seaduses ettenähtud tasu.

Kohtutäituri 23.07.2021 otsusega väljamõistetud kohtutäituri põhitasu suurus on mõistlik ja

avaldaja suhtes õiglane. Kohtutäitur on saanud täitetoimiku praeguses täitemenetluses teiselt

täiturilt. Täitetoimiku üleandmisel ei vabane võlgnik kohtutäituri tasu ja täitekulude tasumisest.

Täituri tasu võetakse nõude summa pealt ja sundtäitmise eest tuleb võlgnikul tasuda olenemata

sellest, millise kohtutäituri menetluses on täitetoimik ja kui palju toiminguid jõudis teha hetkel

asja menetlev kohtutäitur. Võlgnikult väljamõistetud kohtutäituri põhitasu on juba vähendatud

pooles ulatuses ja kaebusest ei tulene, millisel põhjusel ei ole kohtutäituri põhitasu summas 930

eurot mõistlik ja millest tulenevalt peaks kohtutäitur tasu vähendama.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 31.03.2023 määrusega (vaidlustatud määrus) rahuldamata avaldaja

20.10.2021 nõude kohustada kohtutäiturit tagastama täitemenetluse lõpetamise avalduse

käsitlustasu. Maakohus rahuldas avaldaja 20.10.2021 kaebuse kohtutäituri 08.10.2021 otsuse

peale täiteasjas, tühistas kohtutäituri 08.10.2021 otsuse ja kohustas kohtutäiturit avaldaja

28.07.2021 kaebust uuesti läbi vaatama. Menetluskulud jättis maakohus kohtutäituri kanda ja

mõistis avaldajalt kohtutäituri kasuks välja menetluskulud 1481,40 eurot ning alates

kohtulahendi jõustumisest viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

4.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus järgmised asjas tähtsust

omavad asjaolud:

-

Lääne-Viru Maakohus kuulutas 01.03.1996 otsusega tsiviilasjas nr 2-931 välja AS-i Kala

pankroti. Kohus nimetas pankrotihalduriks Erika Kübarsepa;

-

AS Kala (pankrotis) likvideeriti pankroti tõttu ja kanti arhiivi 16.06.1997;

2-21-15048

-

Lääne-Viru Maakohus mõistis 22.10.1997 otsusega kriminaalasjas nr 1-477 avaldajalt AS

Kala (pankrotis) pankrotihaldur Erika Kübarsepa tsiviilhagi katteks 352 000 krooni;

-

AS Kala (pankrotis) pankrotihaldur palus Tallinna Linnakohtu Täitevosakonnale

23.02.1998 esitatud avalduses algatada täitemenetlus Lääne-Viru Maakohtu 22.10.1997

otsuse alusel. Avalduses palus haldur võlgnikult AS Kala (pankrotis) kasuks laekunud

summad kanda AS Kala (pankrotis) pankrotihalduri arvele. Pärast vabakutselise

kohtutäituri institutsiooni loomist 2001. a jätkus täitemenetlus kohtutäituri juures.

4.2. Maakohus leidis, et toimikus esitatud andmete järgi ei olnud avaldaja võtnud tagasi

avaldust täitemenetluse lõpetamiseks. Avaldaja 22.12.2021 menetlusdokumendiga esitatud

võlgniku ja kohtutäituri vahel perioodil juuli–august 2021 toimunud kirjavahetus ei sisalda

avaldaja tahet võtta tagasi avaldus täitemenetluse lõpetamiseks. Vaatamata sellele märkis

maakohus, et avaldaja esitas kohtutäiturile 24.05.2021 avalduse lõpetada täitemenetlus

TMS § 481 alusel jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude ja muust täitedokumendist

tuleneva nõude täitmise aegumise tõttu, mille kohtutäitur edastas AS Kala (pankrotis)

pankrotihaldurile seisukoha esitamiseks hiljemalt 12.06.2021. Sissenõudja ei esitanud

tähtaegselt seisukohta ja kohtutäitur edastas avaldajale 13.07.2021 teate täitemenetluse

jätkamise kohta. Kohtutäituri 13.07.2021 otsustus jätkata täitemenetlust on hinnatav

lõpplahendina võlgniku 24.05.2021 avalduse suhtes, st võlgniku 24.05.2021 esitatud avalduse

läbivaatamine oli lõppenud. Kui avaldaja ei olnud nõus täituri otsustusega täitemenetlust

jätkata, pidanuks ta TMS § 501 lg 4 alusel esitama kohtule avalduse täitemenetluse lõpetamiseks

nõude täitmise aegumise tõttu TMS § 2231 alusel. Peale 13.07.2021 teate edastamist tegi

kohtutäitur aga 23.07.2021 otsuse täitemenetluse lõpetamise kohta. Otsuse järgi sissenõudja

nõustus küll aegumise kohaldamisega, kuid olukorras, kus täitur oli 13.07.2021 teinud

täitemenetluses sisulise lahendi (st täitur otsustas jätkata täitemenetlust, edastades vastava teate

avaldajale), puudus maakohtu hinnangul kohtutäituril 23.07.2021 otsuse tegemise seisuga

võlgniku avaldus täitemenetluse lõpetamiseks TMS § 481 alusel nõude täitmise aegumise tõttu.

Seega lõpetas kohtutäitur täitemenetluse nõude täitmise aegumise tõttu ilma võlgniku

avalduseta, eksides TMS § 481 lg 1 p 1 vastu, kuna viidatud sätte järgi lõpetab täitur menetluse

võlgniku avalduse alusel. Maakohus leidis, et olukorras, kus täitur on teinud otsuse

täitemenetluse jätkamise kohta (TMS § 501 lg 3), ei saa ta hiljem muuta enda seisukohta ja

lõpetada täitemenetlust nõude täitmise aegumise tõttu muu hulgas õiguskindluse põhimõttest

tulenevalt. Kõigile täitemenetluse osalistele peab olema selge menetluse seis, mis annab

nendele võimaluse otsustada õiguskaitsevahendite kasutamise üle. Maakohus leidis, et ainuüksi

viidatud põhjusel tuli kohtutäituri 08.10.2021 otsus tühistada.

4.3. Maakohtu hinnangul tuli rahuldamata jätta avaldaja taotlus tagastada tasu nõude täitmise

aegumise kohaldamise avalduse läbivaatamise eest, kuna kohtutäitur menetles avaldust

sisuliselt ja otsustas jätkata täitemenetlust TMS § 501 lg 3 alusel.

4.4. Lisaks sellele, et kohtutäituril ei olnud alust teha otsust nõude täitmise aegumise kohta,

kuna selleks ei olnud võlgniku avaldust, leidis maakohus, et kohtutäituri otsus tuleb tühistada

ka seetõttu, et AS Kala (pankrotis) pankrotihaldurit ei saa lugeda isikuks, kes on õigustatud

maksma panema Lääne-Viru Maakohtu 22.10.1997 otsusest tulenevat nõuet. Võlgniku

vaidlustatud kohtutäituri 08.10.2021 otsuses tõi kohtutäitur välja ka selle, et pankrotihaldur

saab pankrotimenetluse ajal esitada täitmisavalduse ka siis, kui võlgnikust juriidiline isik on

likvideeritud.

Kohtutäituri

seisukoha

järgi

võidakse

juriidilisest

isikust

võlgnik

pankrotimenetluse ajal likvideerida, kuid halduril on siiski pädevus ise esitada nõudeid

võlgnike vastu, nõudes täitmist pankrotivarasse, ning seda ka siis, kui pankrotimenetlus on

lõpetatud (pankrotiseaduse (PankrS) § 165 lg 4). Maakohus leidis, et selleks, et hinnata

pankrotihalduri õigusi ja tema rolli vaidlusalusest täitedokumendist tuleneva nõude

2-21-15048

realiseerimisel, tuleks kohaldada AS-i Kala (pankrotis) pankroti väljakuulutamise ajal kehtinud

pankrotiseadust. Perioodil 01.09.1992–01.01.1998 kehtinud pankrotiseaduse (PankrS1992)

redaktsiooni § 17 sätestas, et pankrotiotsuse alusel moodustub võlgniku varast pankrotivara

(p 1). Pankrotivara mõiste sätestas PankrS1992 § 41 lg 2, mille järgi on pankrotivara see vara,

mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse

tagasi või mis lisandub pankrotivarale muul viisil pankrotimenetluses. PankrS1992 § 17 p 2

sätestas, et pankrotiotsuse alusel läheb võlgniku vara valitsemise õigus üle kohtu ja

võlausaldajate järelevalve all tegutsevale haldurile (p 2). Võlgniku pankrotihalduri ülesandeks

oli valitseda pankrotimenetluse ajal pankrotivara (sh säilitada vara ja korraldada võlgniku

majandustegevust) ja korraldada selle moodustamist (PankrS1992 § 31 lg-d 2, § 55 lg 1).

Pankotihaldur pidi korraldama ja juhtima võlgniku majandustegevust, esinedes seejuures

võlgniku nimel (PankrS1992 § 31 lg-d 3 ja 4, § 55 lg 2). Seega läks AS-i Kala (pankrotis) pankroti

väljakuulutamisega

pankrotihaldurile

üle

võlgniku

pankrotivara

valitsemise

õigus.

Pankrotihaldurist ei saanud aga äriühingu õiguste ja kohustuste kandjat. Lääne-Viru Maakohtu

22.10.1997 otsusest nähtub, et AS Kala (pankrotis) pankrotihaldur esitas kriminaalmenetluses

tsiviilhagi, paludes välja mõista avaldajalt 44 000 DEM ehk 352 000 krooni. Otsuses tuuakse

välja, et viidatud summa väljus avaldaja tegevuse tõttu AS-i Kala arvelt ebaseaduslikult ja

sellega põhjustati äriühingule suur varaline kahju, mistõttu esitati avaldajale süüdistus kuriteo

toimepanemises. Kohus tunnistaski viidatud otsusega avaldaja süüdi kuriteo toimepanemises

ning rahuldas tsiviilhagi ja mõistis Xlt pankrotihaldur Erika Kübarsepa tsiviilhagi katteks

352 000 krooni. Märgitud otsusest nähtub, et nõue avaldaja vastu oli AS-il Kala (pankrotis) ja

selle nõude pani kriminaalmenetluses maksma pankrotihaldur, esitades tsiviilhagi. Seejuures

tegutses pankrotihaldur AS-i Kala (pankrotis) nimel, valitsedes äriühingu pankrotivara. Kuigi

kohtuotsuse järgi mõistis kohus avaldajalt raha pankrotihalduri tsiviilhagi kasuks, tuleb lugeda,

et vara (nõue avaldaja vastu maksta 352 000 krooni) läks AS-i Kala (pankrotis) pankrotivarasse,

sest viidatud nõue avaldaja vastu kuulus algusest peale äriühingule. Pankrotihaldur pani üksnes

selle nõude juriidilise isiku nimel kriminaalmenetluses maksma. Seega tuleb õigustatud isikuks

Lääne-Viru Maakohtu 22.10.1997 otsuse järgi lugeda mitte pankrotihaldurit, vaid

AS-i Kala (pankrotis).

Maakohtule esitatud andmete järgi ei registreeritud AS-i Kala (pankrotis) ümber äriregistrisse.

Registri ja Infosüsteemide Keskus (RIK) esitas vastuseks kohtu päringule väljavõtte

ettevõtteregistrist, mille järgi likvideeriti äriühing pankroti tõttu ja see kanti arhiivi 16.06.1997.

Samad andmed nähtuvad kohtutäituri poolt esitatud RIK-i 16.08.2021 e-kirjast ja Eesti

Ettevõtteregistri likvideerimiskaardilt. Viidatud dokumentide alusel tuvastas maakohus, et

AS Kala (pankrotis) likvideeriti hiljemalt 16.06.1997. Maakohtule esitatud kohtutäituri

materjalide ja kohtumenetlus kogutud dokumentide alusel ei ole kohtul õnnestunud tuvastada

AS-i Kala (pankrotis) likvideerimise põhjust. Perioodil 01.10.1996–01.09.1998 kehtinud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS1996) § 47 lg 3 sätestas, et juriidilise isiku pankroti korral

lõpetatakse juriidiline isik pankrotiseaduses sätestatud korras. PankrS1992 § 31 lg 3 järgi oli

halduri

ülesandeks

muu

hulgas

juriidilisest

isikust

võlgniku

likvideerimine.

PankrS1992 § 57 lg 4 esimene lause sätestas, et juriidiline isik likvideeritakse hiljemalt

pankrotimenetluse lõpuks. Panktorihaldur selgitas 21.03.2023 vastuses, et tema initsiatiivil

AS-i Kala (pankrotis) registrist ei kustutatud ja haldur isegi ei teadnud, et äriühing on

kustutatud. Pankrotihaldur avaldas 23.07.2021 e-kirjas kohtutäiturile, et AS-i Kala (pankrotis)

pankrotimenetlus jäi halduri poolt korrektselt lõpetamata. 13.08.2021 e-kirjas kohtutäiturile

selgitas pankrotihaldur, et pankrot ei ole lõpetatud. Eeltoodust nähtub, et AS-i Kala (pankrotis)

pankrotimenetlus on nõuetekohaselt lõpetamata. Siiski lähtus maakohus sellest, et AS Kala

(pankrotis) likvideeriti 16.06.1997. RIK-i esitatud ettevõtteregistri väljavõttest nähtub, et

äriühing kanti arhiivi 16.06.1997. Maakohtu hinnangul võrdub juriidilise isiku arhiivi

2-21-15048

kandmine selle registrist kustutamisega. TsÜS1996 § 54 lg 2 sätestas, et eraõigusliku juriidilise

isiku registrist kustutamisel juriidiline isik lõpeb. Seega lõppes AS Kala (pankrotis)

TsÜS1996 § 54 lg 2 alusel 16.06.1997. Maakohus ei tuvastanud, et äriühingu õigusvõime oleks

säilinud tänu sellele, et seda ei registreeritud ettevõtteregistrist ümber äriregistrisse või

ettevõtteregistri eripära tõttu. Maakohus ei tuvastanud ka AS Kala (pankrotis) võimalikku

õigusjärglast.

Maakohus tuvastas eelnevalt, et AS Kala (pankrotis) pankrotihaldur palus Tallinna Linnakohtu

Täitevosakonnale 23.02.1998 esitatud avalduses algatada täitemenetlust Lääne-Viru Maakohtu

22.10.1997 otsuse alusel. Perioodil 25.04.1997–20.05.1998 kehtinud täitemenetluse seadustiku

redaktsiooni (TMS1997) § 23 lg 1 sätestas, et täitemenetlus algatatakse kohtu või sissenõudja

avalduse

alusel

täitmisele

kuuluva

lahendi

(edaspidi

täitedokument)

esitamisega

täitevosakonnale. TMS1997 § 25 lg 2 nägi ette, et käesoleva seadustiku mõttes on sissenõudja

õigustatud isik, kelle kasuks on sundtäitmisele esitatud lahend varaliste või mittevaraliste

tsiviilnõuete täitmiseks. Kuna AS Kala (pankrotis) oli õigustatud isik Lääne-Viru Maakohtu

22.10.1997 otsuse järgi, tuleb teda pidada ka sissenõudjaks TMS1997 § 25 lg 2 mõttes.

Täitevosakond, saades kätte AS Kala (pankrotis) pankrotihalduri 23.02.1998 avalduse,

pidanuks kontrollima, kas avaldus on esitatud sundtäitmisele esitatud lahendi järgi õigustatud

isiku poolt ning juriidilisest isikust sissenõudja puhul ka seda, kas see isik eksisteerib. Kuna AS

Kala (pankrotis) oli 23.02.1998 avalduse esitamise ajal likvideeritud ja tal puudus õigusvõime,

ei saanud täitevosakond algatada täitemenetlust viidatud avalduse alusel. Kuigi 23.02.1998

avalduse esitas AS Kala (pankrotis) pankrotihaldur, ei olnud tema Lääne-Viru Maakohtu

22.10.1997 otsuse alusel õigustatud isikuks ja järelikult ei kvalifitseerunud tema ka

sissenõudjaks TMS1997 § 25 lg 2 alusel. Maakohtu hinnangul algatas täitevosakond

täitemenetlust 23.02.1998 avalduse alusel ilma õigusliku aluseta. Pankrotihaldur haldab

pankrotivara ja ta paneb maksma pankrotistunud juriidilise isiku nimel viimasele kuuluvad

nõuded. Äriühingu pankroti väljakuulutamisel ei lähe haldurile üle võlgniku õigused ja

kohustused. Haldurist ei saa juriidilise isiku õigusjärglast, et tema saaks enda nimel panna

maksma pankrotistunud isikule kuulunud nõuded. Kui pankrotihaldur esitab täitmisavalduse,

teeb ta seda täitedokumendi alusel õigustatud pankrotivõlgniku nimel. Pankrotihalduril ei ole

võimalik esitada täitmiseks juriidilise isiku nõuet olukorras, kus isik on likvideeritud.

Kuna AS Kala (pankrotis) lõppes 16.06.1997 ja kohtule esitatud andmetest ei nähtu, et tal oleks

õigusjärglane, võib praegusel juhul esineda täitemenetluse lõpetamise alus alates 01.02.2023

kehtiva TMS § 48 lg 1 p 6 järgi või alternatiivselt § 48 lg 1 p 7 järgi. Võlgniku kaebuse uuel

läbivaatamisel saaks täitur otsustada täitemenetluse lõpetamise aluse ja avaldajalt täitekulude

(mh kohtutäituri tasu) väljamõistmise üle.

4.5. Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel menetluskulud

kohtutäituri kanda. Kuigi kohus jättis avalduse rahuldamata avaldaja nõude osas kohustada

kohtutäiturit tagastama täitemenetluse lõpetamise avalduse käsitulustasu, jääb avaldus

rahuldamata ebaolulisest ulatuses, mis ei anna alust jaotada kulusid teisel viisil. Maakohus

rahuldas avaldaja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt, määrates avaldaja

kulud kindlaks summas 1481,40 eurot, millest 1466,40 eurot on õigusabikulud (9,4 tundi x 156

eurot) ja 15 eurot riigilõiv.

Määruskaebus

5. Kohtutäitur esitas määruskaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud määruse resolutsiooni

p-d 2 ja 3, millega maakohus rahuldas avaldaja 20.10.2021 kaebuse kohtutäituri 08.10.2021

otsuse peale täiteasjas ja tühistas kohtutäituri otsuse, kohustas kohtutäiturit kaebust uuesti läbi

2-21-15048

vaatama, jättis menetluskulud kohtutäituri kanda ning mõistis välja kohtutäiturilt avaldaja

kasuks menetluskulude hüvitise 1481,40 eurot koos viivisega. Kohtutäitur palub vaidlustatud

osas teha uus määrus, millega jätta avaldaja kaebus rahuldamata, kohtutäituri otsus muutmata

ja menetluskulud avaldaja kanda.

Kohtutäitur leiab määruskaebuses, et maakohu tõlgendus TMS § 481 lg-st 1 ja § 501 lg-st 3 on

ekslik ja vastuolus seaduse mõttega. Täitemenetluse peaks aegumise korral lõpetama alati, kui

võlgnik on lõpetamist taotlenud ja sissenõudja on lõpetamisega nõustunud. Seadusandja

huvides on aegumise korral täitemenetluse lõpetamine TMS § 481 alusel, kui puudub vaidlus

aegumise üle. TMS § 501 lg-s 1 ja lg-s 3 sätestatud tähtaeg ei oma sisulist tähendust menetluse

lõpetamise aluste seisukohast. Kohtutäiturile kehtestatud tähtaja möödumine ja menetluse

jätkamine otsust tegemata ei tohiks viia olukorrani, kus kohtutäitur on sunnitud suunama

võlgnikku TMS § 2231 lg 4 avaldust esitama või küsima avaldajalt uut avaldust täitemenetluse

lõpetamiseks aegumise tõttu, kui sissenõudja nõusolek saabub hilinenult, tähtaega ületades.

Maakohus on lähtunud valest pankrotiseaduse redaktsioonist. Maakohus on viidanud oma

määruses läbivalt PankrS1992 redaktsioonile, märkides selle kehtivusajaks vahemiku

01.09.1992–01.01.1998. Pankrotiseadus jõustus aga uuendatud redaktsioonis juba 01.02.1997,

mitte

01.01.1998.

Seejuures

nägi

PankrS1997

ette,

et

enne

01.02.1997

alanud

pankrotimenetlustes kohaldatakse nende pankrotimenetluse toimingute suhtes, mida tehakse

pärast 01.02.1997, PankrS1997 sätestatut, kui rakendussättest ei tulene teisiti. Olgugi et AS

KALA pankrot kuulutati välja 01.03.1996, kohaldus likvideerimise ja arhiivi kandmise ajal, s.o

16.06.1997, vastavatele toimingutele 1997. aasta redaktsioon. Seejuures saadi täitedokument

22.10.1997. Maakohus on määruse põhjenduses lähtunud asjakohatutest sätetest, sõltumata

redaktsioonist. Maakohtu viidatud PankrS1992 § 41 lg-st 2, § 17 p-st 2, §-st 31 ega §-st 55 ei

tulene, et pankrotihaldur ei saaks pärast võlgniku pankrotimenetluse lõpetamist ja võlgniku

likvideerimist võlgniku nimel toiminguid teha. 1997. aasta pankrotiseaduse redaktsioonis

sätestati, et halduri saab jätta pankrotimenetluse lõpetamisel kohustustest vabastamata.

PankrS1997 § 572 lg 1 järgi likvideeris pankrotimenetluses juriidilise isiku haldur. Juriidilisest

isikust võlgnik likvideeriti, kui üldkoosolek oli sellise otsuse vastu võtnud ja kohus selle

kinnitanud (PankrS1997 § 57 lg 2, 6). Seejuures kui kohus oli kinnitanud juriidilise isiku

lõpetamise otsuse, likvideeriti juriidiline isik pankrotimenetluse lõpuks (PankrS1997 § 572 lg 2).

Tollal kehtinud äriseadustiku redaktsioonid nägid ette, et äriühingu lõppemisel kustutatakse

äriühing registrist äriühingu enda avalduse alusel või seaduses sätestatud muul alusel –

seejuures kui likvideerimise järel vastavat avaldust ei esitata, on registripidajal õigus ühing

registrist kustutada (ÄS1997 § 59 lg 1, 2). PankrS1997 § 96 lg 1 sätestas, et kohus otsustas

pankrotimenetluse lõpetamisel, kas vabastada haldur kohustustest, märkides selle

pankrotimenetluse lõpetamise määruses. Kohustustest vabastamata jäetud haldur sai

likvideeritud võlgniku nimel esitada mh hagiavalduse. PankrS1997 § 96 lg 2 järgi võis kohus

jätta halduri vabastamata mh juhul, kui pankrotivara ei olnud veel täielikult müüdud või kui

pankrotivarasse oli veel raha laekumas või kui haldur plaanis esitada veel hagisid. Eeltoodust

nähtuvalt sai tekkida olukord, kus pankrotimenetluse võlgnik likvideeritakse pankrotimenetluse

lõpuks ja kustutatakse äriregistrist, kuid pankrotihaldur täidab jätkuvalt võlgniku nimel oma

kohustusi. Järelikult on maakohus ekslikult leidnud, et pankrotihaldur ei saanuks olla

sissenõudja ega anda nõusolekut täitemenetluse lõpetamiseks. Kuna eeltoodust nähtuvalt sai

pankrotihaldur esitada (ja saab ka hilisemate redaktsioonide järgi) hagisid veel pärast võlgniku

äriregistrist kustutamist ning panna seega kohtus maksma õigusi võlgniku nimel, ei ole põhjust

jõuda järeldusele, et haldur ei saanuks algatada võlgniku nimel täitemenetlust sissenõudjana,

kui võlgnik oli likvideeritud ja registrist kustutatud. Samaselt ei saa jõuda seega ka järeldusele,

et pankrotihaldur ei saa anda TMS § 481 lg 1 p 3 tähenduses nõusolekut täitemenetluse

2-21-15048

lõpetamiseks. Halduri õigus esitada likvideeritud juriidilise isiku nimel tahteavaldusi tuleneb

antud juhul PankrS1997 § 96 lg-st 2, mis kujutab endast õiguslikku fiktsiooni.

Avaldaja seisukoht ja menetluse edasine käik

6. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata ning menetluskulud

kohtutäituri kanda.

7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus

§-ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

9. TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus §-ga 659) järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse

põhjal maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Määruskaebuses vaidlustatakse avaldaja kaebuse rahuldamist ja menetluskulude

jaotust ning kindlaksmääramist (vaidlustatud määruse resolutsiooni p-d 2 ja 3), mistõttu on

maakohtu määrus ülejäänud osas jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause koosmõjus §-ga 659).

10. Kolleegiumi hinnangul on vaidlustatud määrus seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6 koosmõjus

§-ga 659). Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

11. Määruskaebemenetluses on endiselt vaidluse all, kas kohtutäitur oli õigustatud lõpetama

23.07.2021 täiteasjas täitemenetluse nõude täitmise aegumise tõttu ja sellega seoses mõistma

võlgnikult välja kohtutäituri põhitasu ja tasumata täitekulud ning jätkama selles osas

täitemenetlust. Maakohus tuvastas, et avaldaja esitas kohtutäiturile 24.05.2021 avalduse

lõpetada täitemenetlus TMS § 481 alusel jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude ja muust

täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumise tõttu. Kohtutäitur edastas avaldajale

13.07.2021 teate täitemenetluse jätkamise kohta. Maakohus leidis, et 13.07.2021 otsustusega

täitemenetlust jätkata oli lõppenud avaldaja 24.05.2021 esitatud avalduse läbivaatamine.

Kohtutäitur leiab, et TMS § 501 lg-s 3 sätestatud tähtaja möödumine ei võta kohtutäiturilt õigust

lõpetada avaldaja avalduse alusel täitemenetlus nõude aegumise tõttu, kui sissenõudja esitab

nõusoleku menetluse lõpetamiseks peale seaduses sätestatud tähtaega. Praegusel juhul väidab

kohtutäitur, et kuna avaldaja oli avalduse täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise

tõttu esitanud 24.05.2021 ja sissenõudja nõustus täitemenetluse lõpetamisega 23.07.2021, võis

kohtutäitur täitemenetluse avaldaja avalduse alusel lõpetada. Ringkonnakohus nõustub

iseenesest kohtutäituri määruskaebuses väljendatud seisukohaga, et mõistlik ei pruugi olla

olukord, kus seetõttu, et sissenõudja esitab nõusoleku täitemenetluse aegumise tõttu

lõpetamiseks hilinemisega, tuleks võlgnik suunata esitama kohtutäiturile uus TMS § 481 järgne

avaldus või pöörduma selleks kohtusse (TMS § 223¹). Praegusel juhul aga tuleb nõustuda

maakohtu seisukohaga, et kohtutäituri 23.07.2021 menetluse lõpetamise otsuse tegemisel ei

olnud kohtutäituril võimalik tugineda avaldaja 24.05.2021 esitatud avaldusele. Kuigi maakohus

leidis, et avaldaja ei olnud võtnud tagasi avaldust täitemenetluse lõpetamiseks, nähtub

maakohtu viidatud avaldaja lepingulise esindaja ja kohtutäituri ning tema büroo töötaja

vahelisest kirjavahetusest, et avaldajal ei olnud soovi, et võimalikult sissenõudjalt nõusoleku

2-21-15048

saamisel lõpetaks kohtutäitur siiski täitemenetluse nõude täitmise aegumise tõttu vaatamata

oma 13.07.2021 teatele täitemenetlust jätkata (tl 94–97). Kolleegiumi hinnangul ei olnud

avaldajal põhjust 24.05.2021 avaldust tagasi võtta, kuivõrd kohtutäitur oli 13.07.2021 teinud

otsustuse täitemenetluse jätkamise kohta ja avaldajale ei saanud olla ettenähtav, et menetluse

jätkamisest hoolimata teeb kohtutäitur siiski menetluse lõpetamise otsuse. Eelviidatud

kirjavahetusest ja avaldaja seisukohtadest nähtuvalt valmistus avaldaja vastavalt kohtutäituri

juhisele esitama kohtule sissenõudja vastu avaldust menetluse lõpetamiseks (avaldaja on

märkinud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi) (tl 95, 138 pöördel). Avaldaja

lepinguline esindaja kirjutas 20.07.2021 kohtutäiturile, et AS-i Kala pole ammu olemas ja

pankrotihaldur Kübarsepp ei ole ilmselgelt sissenõudja, mistõttu on sundtäitmine ebaseaduslik,

täitemenetlus tuleks TMS § 48 lg 1 p 6 alusel lõpetada (täituritasu ei teki) ja kohtutäitur peaks

tagastama täitemenetluse lõpetamise avalduse käitlustasu (tl 95). Avaldaja sai lähtuda sellest,

et kohtutäitur jätkab täitemenetlust ja kui avaldaja soovib siiski täitemenetluse lõpetamist nõude

täitmise aegumise tõttu, tuleb tal selleks pöörduda kooskõlas TMS § 2231 lg-ga 1 kohtusse.

Kohtutäiturile oli teada avaldaja rahulolematus seoses segadusega sissenõudja olemasolu ja

isiku osas, kuivõrd avaldaja väljendas seda 20.07.2021 kirjas kohtutäiturile. Seetõttu ei ole

võimalik jõuda järeldusele, et avaldaja tahe oleks olnud peale kohtutäituri 13.07.2021

täitemenetluse jätkamise teadet endiselt, et kohtutäitur hoolimata menetluse jätkamisest siiski

võimaliku sissenõudja nõusoleku saamisel täitemenetluse nõude täitmise aegumise tõttu

lõpetaks. TMS § 481 lg 4 sätestab, et täitemenetluse lõpetamine aegumise tõtte ei vabasta

võlgnikku täitekulude kandmisest. Praegusel juhu on võlgnikul põhjendatud huvi, et kohtutäitur

lõpetaks täitemenetluse TMS § 48 lg 1 p 6 alusel, et võlgnik vabaneks täitekulude kandmisest.

Kohtutäituril ei olnud seega alust 23.07.2021 otsusega täitemenetlust nõude täitmise aegumise

tõttu lõpetada ja sellega seonduvalt ka kohtutäituri põhitasu ja täitekulusid välja mõista.

12. Kuna täitmata on TMS § 481 lg-s 1 sätestatud esmane eeldus täitemenetluse nõude täitmise

aegumise tõttu lõpetamiseks, kuivõrd 23.07.2021 otsuse tegemisel ei saanud kohtutäitur lähtuda

avaldaja 24.05.2021 avaldusest, siis ei ole vaja analüüsida, kas täidetud oli selle sätte p-s 3

sätestatud eeldus, et sissenõudja ei vaidle täitemenetluse lõpetamisele vastu. Seetõttu ei käsitle

kolleegium menetlusosaliste väiteid seoses sellega, kas pankrotihaldur sai anda likvideeritud

äriühingu nimel nõusoleku täitemenetluse lõpetamiseks. Arvestades avaldaja väiteid, et

sissenõudja on lõppenud ja täitemenetlust võib olla alustatud põhjendamatult, nõustub

kolleegium maakohtu selgitustega, et kohtutäitur saab kaebuse uuel läbivaatamisel otsustada

täitemenetluse lõpetamise üle TMS § 48 lg 1 p 6 või p 7 alusel.

13. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust vaidlustatud määrust tühistada ja määruskaebus jääb

rahuldamata.

14. TMS § 218 lg 3 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. Kuna maakohtu määrus jääb muutmata ja määruskaebus rahuldamata, ei ole alust muuta

maakohtu menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Kuigi kohtutäitur on palunud tühistada

maakohtu määruse terves ulatuses, ei ole ta menetluskulude jaotuse kohta sisulisi väiteid

esitanud. Kohtutäitur ei ole väitnud, et maakohtu menetluskulud oleks tulnud teisiti jaotada

sõltumata sellest, et maakohus rahuldas kaebuse osaliselt. Maakohus on oma otsustust

menetluskulude jaotamise osas piisavalt põhjendanud.

16. Samuti ei ole ringkonnakohtul alust sekkuda maakohtu diskretsiooni menetluskulude

kindlaksmääramise osas, kuivõrd kohtutäitur ei ole määruskaebuses esitanud sellega seoses

2-21-15048

ühtegi väidet, mille pinnalt maakohtu kaalutlusotsust kontrollida. Maakohus on avaldaja

menetluskulude

nimekirja

analüüsinud

ja

rahuldanud

avaldaja

menetluskulude

kindlaksmääramise taotluse osaliselt, vähendades põhjendatud ja vajalikuks peetavat

õigusabitoimingute ajakulu.

17. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluse kulud TsMS § 171

lg 1 alusel kohtutäituri kanda.

18. TsMS § 174 lg 3 järgi määrab ringkonnakohus kindlaks määruskaebemenetluses kantud

menetluskulude rahalise suuruse.

19. Avaldaja 05.05.2023 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on avaldaja õigusabikulu

määruskaebemenetluses 3,8 tundi, mis vastab summale 592,80 eurot (sh käibemaks).

Avaldajale osutati õigusabiteenust hinnaga 130 eurot tunnis (lisandub käibemaks). Avaldaja ei

ole käibemaksukohustuslane, mistõttu on kulu arvestatud käibemaksuga. Avaldaja lepingulisel

esindajal kulus vaidlustatud määrusega tutvumisele ja analüüsile 0,8 tundi, määruskaebusega

tutvumisele 0,6 tundi, määruskaebusele seisukoha koostamisele ja esitamisele 2 tundi ja

menetluskulude nimekirja koostamisele ning esitamisele 0,4 tundi. Kohtutäitur jättis avaldaja

menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamise kohtu otsustada.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja

vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on asja keerukust ja menetlusdokumentide sisu

ning mahtu arvestades avaldaja lepingulise esindaja ajakulu 3,8 tundi määruskaebemenetluses

põhjendatud ja vajalik. Avaldaja vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu 130 eurot

(lisandub käibemaks, s.o koos käibemaksuga 156 eurot tunnis) ei ületa oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ning seda saab pidada põhjendatuks. Avaldaja on

kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Eeltoodust tulenevalt mõistab ringkonnakohus

kohtutäiturilt avaldaja kasuks välja menetluskulude hüvitise summas 592,80 eurot koos

käibemaksuga (3,8 x 156). Lisaks peab kohtutäitur tulenevalt avaldaja taotlusest tasuma

hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni.

20. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). TsMS § 178 lg 2 sätestab, et menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)