3-23-1206/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.02.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1206

Haldusasi

X kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 02.05.2023 otsuse

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Katrin

Jennsen

Vastustaja – Eesti Advokatuur, volitatud esindaja Kersti

Puuri

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja nr 3-23-1206 toimikusse tsiviilasjas nr 2-22-12919 esitatud

tasutaotlus nr 22-40-127257, tsiviilasjas nr 2-22-9269 esitatud tasutaotlus nr 22-40-127097,

tsiviilasjas nr 2-21-4912 esitatud tasutaotlus nr 21-90-100120, tsiviilasjas nr 2-22-11888

esitatud tasutaotlus nr 22-40-127273, tsiviilasjas nr 2-22-5473 esitatud tasutaotlus nr

22-40-125272, tsiviilasjas nr 2-20-15631 esitatud tasutaotlus nr 20-40-115130 ja tsiviilasjas

nr 2-22-6728 esitatud tasutaotlus nr 22-40-125762.

2. Jätta X kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.03.2024 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimeta-

misest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS

§ 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

3-23-1206

2(12)

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Advokatuuri (advokatuur) aukohtu 02.03.2023 otsusega tunnistati vandeadvokaadi

abi X süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisneb advokatuuri eetikakoodeksi (eetikakoodeks) § 9 lg

1 rikkumises ning määrati Xle karistuseks advokatuuriseaduse (AdvS) § 19 lg 2 p 1 alusel

noomitus. Samuti kohustati X tasuma advokatuurile aukohtu menetluskulude hüvitis suuruses

725 eurot.

1) Vandeadvokaadi abi X töötas kuni 04.10.2022 Advokaadibüroos Tarmo Pilv ja Partnerid

(AB) ning alates 05.10.2022 Advokaadibüroos Sirje Must. Endise advokaadibüroo pidaja

vandeadvokaat Tarmo Pilvega tekkisid erimeelsused riigi õigusabi (RÕA) tasude kuuluvuse üle.

Täpsemalt nende RÕA tasutaotluste osas, mille advokaat esitas kohtule enne töösuhte lõppemist

04.10.2022, kuid mida kohus ei olnud lahendanud enne viidatud kuupäeva. Kokkuleppe

kohaselt toimus töö eest tasustamine lähtuvalt põhimõttest, et büroo tasub advokaadile 60%

büroo poolt advokatuurile väljastatud arvest, millest büroo peab kinni riiklikud töötasumaksud.

AB pidaja peab lubamatuks olukorda, kus advokaat kasutab ühte bürood töö teostamiseks ja

soovib tasu töö eest arveldada läbi teise büroo, millel nende konkreetsete tööde läbiviimisega

puudub igasugune puutumus.

2) Advokatuuri juhatus asus seisukohale, et RÕA tasutaotlused ja arved tuleb üldjuhul esitada

selle advokaadibüroo nimel, milles töötamise ajal on advokaat vastavat õigusteenust osutanud.

Seda eriti olukorras, kus RÕA osutajaks on vandeadvokaadi abi. RÕA osutamisest tekivad

kulud ka advokaadibürool, mille kaudu RÕA-d osutav advokaat õigusteenust osutab. Eelmises

büroos tehtud töö eest tasu nõudmine uue büroo arveldusarvele saab toimuda vaid poolte

kokkuleppel. Juhul kui varasem kokkulepe puudub või sellist kokkulepet ei ole võimalik

sõlmida, siis tuleb lahendada vaidlus tsiviilkohtumenetluses. Samas osas, mis puudutas

büroopidaja viiteid advokaadi poolsele eetikakoodeksi rikkumisele, leidis juhatus, et neile saab

anda hinnangu aukohus. Seetõttu otsustas juhatus edastada advokaatide pöördumised ja

lisamaterjalid aukohtule aukohtumenetluse algatamise otsustamiseks. Aukohtule edastatud

dokumentide kohaselt heidab advokaadi endine tööandja advokaadile ette asjaolu, et advokaat

ei esitanud, vaatamata tööandja korduvatele palvetele, palutud kuupäevaks kogu teavet ja

dokumentatsiooni, mis kajastaks ausalt, täpselt ja üheselt arusaadavalt advokaadi tegevust ajal

kui ta töötas endise tööandja advokaadibüroos.

3) X ei nõustunud büroopidaja seisukohaga, et kui advokaat esitas RÕA taotluse enne

04.10.2022, peab tasutaotlustest saadav raha laekuma advokaadi endisele tööandjale. Advokaat

konsulteeris vanemate kolleegidega, kes samuti osutavad RÕA-d ning on vahetanud bürood.

Nemad olid samuti seisukohal, et RÕA osutamine on seotud advokaadiga ning kui advokaat

vahetab bürood, siis liiguvad RÕA tasutaotlused advokaadiga kaasa. Kuna advokaadil ei olnud

enam vaidlusaluse advokaadibürooga töösuhet, tekkis küsimus, kuidas või mille alusel tekib

advokaadibürool õigus nõuda bürood vahetanud advokaadilt varasemalt esitatud RÕA

tasutaotlustest laekuvaid summasid. Lisaks tuleb arvestada sellega, et RÕA osutamise arve saab

advokaat esitada advokatuurile vaid selle büroo nimelt, kus advokaat tegutseb. Seoses büroo

vahetusega ei ole võimalik advokaadil esitada advokatuurile arvet endise tööandja nimel.

Sõlmitud leping sätestas advokaadi ja advokaadibüroo vahelised tasustamise tingimused vaid

ajaks, kui advokaat töötab AB-s. Samuti sätestas leping advokaadile tehtud töö eest tasustamise

3-23-1206

3(12)

korra, mitte aga seda, millal ja mille alusel peaks advokaat tasuma advokaadibüroole.

Vaidlusalusel ajal advokaat ei kasutanud RÕA osutamisel büroo inventari ega tööjõudu.

Lahendamist vajab vaid üks RÕA tasutaotluse küsimus, kus büroo jurist osutas advokaadile

kaasabi. Selles on advokaat valmis hüvitama juristi poolt dokumendi koostamise ajakulu

vastavalt kohtu määratud summas. Advokaat pakkus endisele büroopidajale, et viimane esitaks

sellekohase arve advokaadi uuele advokaadibüroole, kuid selle ettepanekuga endine tööandja

ei nõustunud. Asjas ei nähtu, millist õigusnormi rikkudes on advokaat väidetavalt käitunud

ebaeetiliselt või omakasu eesmärgil.

4) Aukohus lähtus vaidluse lahendamisel sellest, et poolte vahel kehtis büroos töötamise ajal

töösuhe. Aukohtu pädevuses on võtta seisukoht advokaadi tegevuse kutse-eetika nõuetele

vastavuse küsimuses ning see on ka kõnealuse aukohtumenetluse eesmärgiks. Aukohus on asja

materjale kogumis hinnates seisukohal, et advokaat on käitunud kutse-eetika nõuete vastaselt.

Advokaadi tegevus on vastuolus ka töösuhte põhimõtetega, s.o töö tegemise kohaks on

töölepinguga määratud koht, käesoleval juhul advokaadibüroo. Sel perioodil osutatud teenuste

eest ettenähtud tasud peavad laekuma sellele tööandjale, kelle juures töötades neid teenuseid

osutati. Asjas on tuvastatav, et advokaat esitas endisele tööandjale eksitavaid andmeid enda

poolt teostatud RÕA tööde kohta. Pooltevahelisest kirjavahetusest nähtub, et advokaat kinnitas

tööandjale 29.09.2022, et tal ei ole septembrikuus arveid esitada (v.a ühe kliendi arved), sest ta

ei ole erakliente teenindanud ning RÕA osutamises tegi advokaat pausi. Advokaat on seejärel

samal õhtul siiski edastanud tööandjale tasuarvestuslehe, mille kohta palub tööandjal

advokatuurile arve esitada. Seejuures sisaldab tasuarvestusleht 18-nes erinevas menetluses välja

mõistetud RÕA tasu ning väljamaksmisele kuuluv summa (koos käibemaksuga) ületab 5500

eurot. Eelneva pinnalt on tuvastatud, et advokaat valetas alguses tööandjale, et tal ei ole

septembrikuus töid, mille eest oleks võimalik arve esitada. Aukohtu hinnangul on selline

käitumine nii töösuhte ajal kui ka töösuhte lõpetamisel ebaaus ja heade tavadega vastuolus olev.

Advokaadi ebaausat käitumist tõendab ka see, et advokaat palus oma viimasel tööpäeval (s.o

04.10.2022) kustutada Riigi Õigusabi Infosüsteemist (RIS) 19 juba esitatud tasutaotlust, mis

sisaldasid senise advokaadibüroo kaudu teostatud töid, kuid mida kohus ei olnud selleks hetkeks

veel lahendanud. Seejuures nähtub RIS-i andmetest, et advokaat esitas 16-s tsiviilasjas

kustutatud tasutaotluste asemele samad tasutaotlused uue tööandja nimelt kohe järgmisel päeval

(s.o 05.10.2022). Antud asjaolu kinnitab advokaadi soovi jätta tööandja, kelle juures tegelikult

teenust osutati, ilma ettenähtud tasudest ning saada need tasud uue tööandja arvele.

Aukohus nõustub juhatuse seisukohaga, et RÕA tasutaotlused ja arved tuleb üldjuhul esitada

selle advokaadibüroo nimel, milles töötamise ajal on advokaat vastavat õigusteenust osutanud.

Aukohus leiab, et selliselt tulebki lahendada teenuse osutamisest laekuvate summade küsimus,

kuna see on kooskõlas ka tööõiguse põhimõtetega – töötaja töötamise eest laekuvad tasud sellele

tööandjale, kelle juures töötades neid teenuseid osutati. Seda ka juhul kui advokaat vahetab

tööandjat ajal kui eelmise tööandja juures osutatud teenuste eest ei olnud tasutaotlusi veel

esitatud. Nimetatud põhimõte kehtib kõigi advokaadibüroo kaudu osutatud RÕA tööde suhtes,

mitte üksnes tööde suhtes, mille teostamisel on kasutatud advokaadibüroo teiste töötajate abi.

Tulenevalt AdvS § 49 lg-st 1 saab advokaat õigusteenust osutada üksnes advokaadibüroo kaudu.

Justiitsiministri 26.07.2016 määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude

hüvitamise kord“ (määrus nr 16) § 4 kohaselt on RÕA tasu advokaadibüroole makstav tasu.

Seejuures soovitas juhatus teha büroovahetuse ajal menetluses olevates RÕA asjades vahearve

büroos töötamise viimase päeva seisuga ning uues büroos jätkata RÕA osutamist uue tööandja

advokaadibüroo alt. Juhatus ei välistanud teistsugust lahendust, näiteks võimalust, et eelmises

büroos tehtud töö eest toimub tasu nõudmine uue büroo arveldusarvele, kuid leidis, et see saab

toimuda vaid poolte vastavasisulisel kokkuleppel. Käesoleval juhul advokaadil senise

3-23-1206

4(12)

tööandjaga tööde uue advokaadibüroo kaudu arveldamise kokkulepet ei olnud, st advokaadi

tegevus ei olnud kooskõlastatud senise advokaadibüroo pidajaga.

Neil asjaoludel on büroopidaja T. Pilve etteheited töötajale advokaadile põhjendatud. Seetõttu

on aukohus seisukohal, et advokaat on tegutsenud töösuhtes kehtivate põhimõtete ja sõlmitud

lepingu vastaselt ning on käitunud senise advokaadibüroo ja seal tegutsevate kolleegide suhtes

ebaausalt, kui palus RÕA süsteemist kustutada senise tööandja juures töötamise ajal osutatud

teenuste ja tehtud tööde kohta esitatud tasutaotlused ning esitas nende samade teenuste ja tööde

eest need tasutaotlused uuesti järgmisel päeval uue advokaadibüroo (uue tööandja) kaudu.

Advokaadi rikkumist ei vähenda asjaolu, et ta pöördus vaidlusaluses küsimuses kokkuleppe

mittesaavutamisel advokatuuri juhatuse poole, nagu sätestab eetikakoodeksi § 24 lg 2. Advokaat

pöördus juhatuse poole 14.10.2022 ehk 10 päeva pärast seda, kui oli talle etteheidetavad teod

juba toime pannud. Peale advokatuuri juhatuse selgitusi advokaadile ei ole advokaat teinud

midagi selleks, et oma viga parandada ja ei ole ka hiljem juhatuse otsusest lähtunud. Vastupidi

– advokaat on 20.01.2023 aukohtule esitatud kirjalikus seisukohas märkinud, et tema hinnangul

ei ole juhatuse otsuses märgitud viisil olukorda võimalik lahendada. Advokaat jäi seisukohale,

et ta on endise büroo ees kõik kohustused täitnud ja RIS-i süsteem ei võimalda tasuarvestuslehel

märgitud summade kandmist endisele büroole. Aukohus ei nõustu advokaadiga, et tasutaotluste

kustutamine oli vajalik, sest RÕA tasu väljamaksmine on võimalik üksnes juhul kui

tasutaotlused, tasuarvestuslehed ja arved on esitatud ühe advokaadibüroo kaudu. Advokatuur

maksab RÕA tasu välja pärast seda, kui RIS-i haldur on üle kontrollinud kohtu poolt tehtud

tasumääruse, advokaadi esitatud tasuarvestuslehe ja advokaadibüroo esitatud arve ning need

kinnitanud. Seega olukorras, kus advokaat on tasutaotluse esitamise ja tasuarvestuslehe

koostamise vahel tegevuskohta vahetanud, on võimalik, et advokaat esitab tasuarvestuslehe uue

advokaadibüroo nimel, kuid RIS-i haldurit teavitatakse toimunud büroovahetusest ning tasu

makstakse välja endise advokaadibüroo arve alusel. Endise advokaadibüroo ja töö teostanud

advokaadi vaheline tasu arveldamine peaks toimuma vastavalt pooltevahelisele lepingule.

Seejuures näeb ka töölepingu seaduse (TLS) § 84 lg 2 ette võimaluse, et täielikult või osaliselt

pärast töölepingu lõppemist täidetavatelt tehingutelt makstava tasu sissenõutavaks muutumise

võivad töötaja ja tööandja kirjaliku kokkuleppega edasi lükata kuni kuueks kuuks. Aukohtu

arvates on bürool õigus saada vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule 40% nendest RÕA

tasudest, millistes advokaat osutas teenust ja tegi tööd ajal kui tal oli töösuhe AB-ga.

Eelkirjeldatuga on tuvastatud, et advokaat on käitunud kutse-eetika nõuete vastaselt. Tema

tegevus on vastuolus kohustusega käituda ausalt ja kooskõlas heade kommete ning tavadega.

Sellega on advokaat toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb eetikakoodeksi § 9 lg 1

rikkumises. Kuna advokaat ei ole ka peale juhatuselt saadud selgitust võtnud midagi ette, et

rikkumist kõrvaldada ning on jätkuvalt seisukohal, et ta on käitunud õigesti, siis väärib advokaat

karistust. Aukohus arvestab karistuse määramisel asjaolu, et advokaat ei ole vaatamata talle

antud selgitustele (sh juhatuse otsusele) mõistnud jätkuvalt enda tegevuses esinenud rikkumist.

Aukohus arvestab ka, et advokaadil puuduvad varasemad kehtivad distsiplinaarkaristused.

Vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Sellest tulenevalt peab aukohus

otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks noomitust. Advokatuuri

kodukorra § 59 lg 2 alusel maksab advokaat distsiplinaarkaristuse määramisel advokatuurile

üldkogu poolt kehtestatud suuruses menetluskulude hüvitise.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2. X esitas 01.06.2023 (registreeritud 02.06.2023) Tallinna Halduskohtule kaebuse

(täiendatud 07.11.2023 ja 02.02.2024) advokatuuri aukohtu 02.05.2023 otsuse tühistamiseks.

3-23-1206

5(12)

1) Aukohus on ekslikult jõudnud järelduseni, et advokaadi ja büroo vahel sõlmitud leping on

tööleping. Töölepingu üheks oluliseks tingimuseks on kindlaksmääratud töötasu suurus.

Käesoleval juhul ei sätestanud koostööleping töötasu suurust. Samuti eeldab tööleping, et

töötasu maksab töötajale tööandja. Käesoleval juhul selline kokkulepe puudub. Arvestades, et

advokaat oli lepingutingimuste alusel vaba otsustama, kui palju ta ajaliselt igas kuus tööd teeb,

millise hinnaga advokaat teenust osutab, millise ülesande võtab lepingulises või ka RÕA korras

lahendamiseks, saab tegemist olla pigem käsunduslepinguga.

2) Vastustaja seisukoht selles osas, et advokaadi advokaadibüroos tegutsemise aluseks oleva

õigussuhte saab tuvastada kohtupraktika alusel, on üllatav ja arusaamatu. Advokaadi

advokaadibüroos tegutsemise aluseks oleva õigussuhte saab tuvastada ikkagi üksnes poolte-

vahelise lepingu alusel. On tõesti tuvastatav, et viidatud lahendis (tsiviilasi nr 2-18-7937)

käsitletud vaidluses oli poolte vahel tööleping, kuna on tuvastatud lepingu tingimusena kindel

töötasu suurus. Sama aga ei saa kohtupraktika alusel tuvastada käesolevas vaidluses. Olenemata

poolte vahel sõlmitud lepingu pealkirjast, tuvastab vaidluse korral õigussuhte kohus. Seega ei

ole asjakohane vastustaja etteheide, et kaebaja ei ole aukohtumenetluses kordagi vaidlustanud

tema ja advokaadibüroo vahelise suhte töösuhtena käsitlemist. Lisaks ei ole kaebajal kuidagi

võimalik enne aukohtu otsuse saamist tuvastada, kuidas on aukohus käsitlenud kaebaja suhet

advokaadibürooga. Lisaks ei ole selge, kas advokatuuri juhatuse väljendatud seisukoht (millele

tugineb aukohus) on kujundatud üldise juhise või seisukohana või käesoleva vaidluse aluseks

oleva pooltevahelise lepingu analüüsi tulemusena. Igal juhul puudub advokatuuri juhatuse

seisukohal õigustloov mõju ning see seisukoht ei muuda/kujunda/loo advokaadi ja büroo

vahelise lepingu tingimusi. Sellest tulenevalt puudub ka kaebajal (advokaadil) igasugune

vajadus sellise seisukoha vaidlustamiseks, olenemata sellest, kas advokaat avaldatud

seisukohaga nõustub või mitte.

3) Lisaks sellele, et aukohus kvalifitseeris valesti kaebaja ja büroo vahel oleva lepingu liigi,

on aukohus asunud lepingu tingimusi mitte tõlgendama, vaid looma. Aukohtu otsuse aluseks

olevad tingimused ei tulene advokaadi ja büroo vahel sõlmitud lepingust. Advokaadi ja büroo

vahelises lepingus on kokku lepitud, et bürool on õigus advokaadi teenuse eest makstud

tasudele, mis laekuvad büroosse lepingu kehtivuse ajal. Tingimust selle kohta, et sel perioodil

osutatud teenuste eest ettenähtud tasud peavad laekuma sellele tööandjale, ei ole kokku lepitud.

Eelnevast tulenevalt on väärad ka kõik edaspidised aukohtu järeldused lepingu tõlgendamise

osas. Aukohus on advokaadi kahjuks lepingu tingimusi raskendanud, kuid see ei ole aukohtu

pädevuses ega lubatav. Lisaks ei saa TLS § 84 lg 2 kohalduda seetõttu, et poolte vahel puudub

tööleping, samuti selle tõttu, et aukohtu viidatud tingimus eeldab kirjalikku kokkulepet, millist

advokaat ja büroopidaja ei ole omavahel teinud. Aukohtu pädevuses ei ole täiendada poolte

vahelist lepingut lisatingimustega.

4) Aukohus heidab advokaadile ebaõigesti ette büroopidajale valetamist. Aukohus on

ebaõigesti tuvastanud asjaolud, samastades advokaadi poolt lepingulistele klientidele

edastatavad arved büroopidaja poolt advokatuurile edastatava arvega RÕA osutamise eest.

Lepingulistele klientidele koostas ja edastas arved (pidades ka isiklikult teenuse osutamise

ajakulu arvestust) teenust osutav advokaat ehk kaebaja isiklikult, edastades väljastatud arved ka

büroopidajale teadmiseks. Selliste, advokaadi enda poolt esitatavate arvete kohta andiski

kaebaja büroopidajale info, et selliseid arveid tal edastada ei ole, ning see vastas tõele. Kõik

advokaadi poolt klientidele väljastatud arved olid juba varasemalt büroopidajale edastatud.

Need arved aga, mida edastatakse advokatuurile RÕA korras osutatud teenuse eest tasu ja

hüvitise saamiseks, edastab büroopidaja. Seda arvet ei koosta advokaat ning seega ei saanud

advokaat seda arvet ka büroopidajale edastada. Aukohtu põhjendustest nähtub, et otsuses ei ole

vahet tehtud tasuarvestuslehel ja arvel. RÕA osutamisel saab advokaat, kes on RIS-is tellimuse

vastu võtnud, esitada tasuarvestuslehti tasutaotluste osas, millised kohus või menetleja on

3-23-1206

6(12)

lahendanud. RIS ei võimalda ühelgi juhul esitada advokaadil arveid. Ainult advokaadibüroo

saab tasuarvestuslehtede alusel koostada advokatuurile arveid. Seega ei saa olla advokaadi

selgitus arvete väljastamise kohta vale, kuivõrd advokaadil oli õigus arveid esitada vaid

lepingulistele klientidele tehtud tööde kohta. Etteheidet selles osas, et advokaat oleks

lepingulistele klientidele esitatud arvete osas valetanud, ei ole advokaadile tehtud ning selliseks

etteheiteks ei oleks ka alust. Advokaat esitas korrektselt lahendatud tasumääruste alusel

büroopidajale tasuarvestuslehe, mille alusel büroopidaja esitas teenuse arve RÕA osutamise

eest advokatuurile. Tsiviilasjades RÕA osutades ei esine üldjuhul kunagi olukorda, kus

menetleja saab lahendada tasutaotluse samas kuus, kus on tehtud menetlustoiming. Seega väide,

et advokaadi 29.09.2022 esitatud tasuarvestusleht kajastas samas kuus tehtud töid ja toiminguid,

on meelevaldne. Selline järeldus ei põhine kogutud tõenditel. Kokkuvõtlikult ei ole kaebaja

büroopidajale valetanud ega eksinud ka tasuarvestuslehe büroopidajale esitamisel ühegi

kokkulepitud tingimuse vastu.

5) Aukohus on vastuoluliselt viidanud pooltevahelisele lepingul ning leidnud, et advokaat

peab eelmises büroos tegutsemise ajal osutatud RÕA toimingute eest saadava tasu maksma

büroopidajale ka peale lepingu lõppu. Aukohtu viidatud lepingu punkt sätestab, et „--- kajastub

õigusabi eest saadud tasu iga kuu kohta panga kontoväljavõttel“. See kokkulepitud tingimus

näitab üheselt, et bürool on õigus saada lepingus kokkulepitud osa kuu viimaseks päevaks büroo

kontoväljavõttel kajastuvast summast. Kaebaja ei ole esitanud büroopidajale RÕA asjades ega

lepingulistele klientidele tehtud tööde osas ebaõigeid andmeid. Kaebaja ei ole tühistanud ühtegi

büroos töötatud aja jooksul lahendatud tasutaotlust ega jätnud lahendatud tasumääruseid

tasuarvestuslehelt välja. Eeltoodud kokkuleppetingimus tähendab seda, et lepingu objektiks

rahalises mõttes on üksnes lepingu kehtivuse ajal advokaadibüroo kontole laekunud

teenustasud. Aukohtu seisukoht, millise kohaselt võlgneb advokaat büroole raha ka juba teises

büroos töötamise ajal lahendatud tasumääruste alusel, ei põhine poolte kokkuleppel ega

seadusel.

6) Aukohus on kaebajale ette heitnud, et kaebaja ei ole saavutanud uue ja vana büroopidaja

vahel kokkulepet, millisega rahalised suhted selgeks teha. Kaebaja hinnangul on selline

etteheide kohatu. Advokaat on vaba valima, millise büroo kaudu ta teenuseid osutab. Olukorras,

kus vandeadvokaadi abi otsustab, et ta soovib edaspidi osutada teenuseid muu büroo kaudu, ei

saa talle panna kohustust hakata uue patrooni ja vana patroonivahelisi läbirääkimisi vahendama.

Seejuures ei ole aukohus pidanud rikkumist vähendavaks asjaoluks seda, et advokaat pöördus

endise büroopidaja etteheidete osas seisukoha saamiseks advokatuuri juhatuse poole, nagu

sätestab eetikakoodeksi § 24 lg 2 – teostades toimingu, mida advokaat ainukesena

vandeadvokaadi abina teha sai. Vastuseks advokaadi pöördumisele asus juhatus muuhulgas

seisukohale, et büroopidajate vahelisel kokkuleppel on võimalik olukorda lahendada, kuid

milline on kokkuleppele saamisel kaebaja vastutus, seisukohta ei võetud. Sisuliselt on aukohus

otsusega asunud lahendama advokaadi ja endise büroopidaja vahel sõlmitud võlaõiguslikust

lepingust tulenevat vaidlust, heites samas advokaadile ette, et advokaat ei ole asunud aukohtu

viidatud viga parandama.

7) Asjas ei oma tähendust see, millisel viisil on või ei ole võimalik tehniliselt nimetatud

olukorda lahendada. Aukohus viitab õigesti, et advokaadibüroo ja töö teostanud advokaadi

vaheline tasu arveldamine peaks toimuma vastavalt pooltevahelisele lepingule. Olukorras, kus

advokaat on büroo vahetamise ajaks järginud lepingutingimusi ja koostanud kõikide lahendatud

tasutaotluste alusel büroopidajale tasuarvestuslehe ning büroopidaja on selle alusel koostanud

advokatuurile arve, on kaebaja täitnud büroopidajaga sõlmitud lepingut ning etteheideteks ei

anna poolte vahel sõlmitud leping alust.

3-23-1206

7(12)

3. Eesti Advokatuur palub 19.07.2023 vastuses (täiendatud 22.01.2024) jätta kaebus

rahuldamata.

1) Vaidlustatud aukohtu otsus on õiguspärane ning puuduvad mistahes alused selle

tühistamiseks. Aukohtu otsuse puhul on tegemist kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga,

mille aukohus on andnud kooskõlas kaalutlusõiguse piiridega (haldusmenetluse seaduse (HMS)

§ 4 lg 2).

2) Aukohus on vaidlusaluses otsuses selgelt põhjendanud, milliste tõendite alusel käsitleti

advokaadi ja advokaadibüroo vahelist suhet töösuhtena. Aukohus on tuginenud sellele, et nii

advokaat kui ka advokaadibüroo pidaja on käsitlenud enda selgitustes pooltevahelist lepingut

töösuhtena. Lisaks oli aukohtule esitatud poolte vahel 01.07.2017 sõlmitud tööleping, mille

juurde sõlmisid pooled büroopidaja selgituste kohaselt 01.04.2018 koostöölepingu. Kaebaja ei

ole aukohtumenetluses kordagi vaidlustanud tema ja advokaadibüroo vahelise suhte töösuhtena

käsitlemist, sh ei ole kaebaja aukohtumenetluse ajal väitnud, et 01.07.2017 sõlmitud tööleping

oleks olnud lõpetatud enne koostöölepingu sõlmimist. Vastupidi – kaebaja kinnitas suulisel

ärakuulamisel, et tema töösuhe AB-ga kestis 5 aastat ja lõppes 04.10.2022. Selle alusel on

aukohus õiguspäraselt hinnanud kaebaja tegevust lähtudes eeldusest, et kaebaja oli AB töötaja.

Seda, et advokaadi töötamine advokaadibüroos on töösuhe, kinnitab ka kohtupraktika (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2020 otsus asjas nr 2-18-7937).

3) Aukohus ei ole asunud otsuses kaebaja ja advokaadibüroo vahelist lepingut täiendama

lisatingimustega, mida poolte vahel ei kehtinud. Asjas ei ole vaidlust, et poolte vahel puudus

regulatsioon, kuidas toimub töötasude arveldamine olukorras, kus advokaat soovib

advokaadibüroost lahkuda, kui kohus ei ole veel kõiki advokaadibüroos töötamise ajal esitatud

RÕA tasutaotlusi lahendanud (ning pole teada millises ulatuses ja millal kohus tasutaotlusi

lahendab). Pooltevahelises suhtes reguleerimata küsimused tuleb lahendada lähtudes seaduse

regulatsioonist. Seda on aukohus vaidlusalusel juhul ka teinud. Aukohus on otsuses selgitanud,

et töötamise eest laekuvad tasud advokaadibüroole (tööandjale), kelle juures töötades neid

teenuseid osutati. Seejuures viitab aukohus juhatuse 01.11.2022 otsuses olnud soovitusele, et

advokaadibüroo vahetamisel tuleks teha vahearve töötamise viimase päeva seisuga ning uues

advokaadibüroos jätkatakse RÕA osutamist uue tööandja kaudu. Aukohus on otsuses selgitanud

ka viise, kuidas lahendada neid olukordi, kus varem esitatud tasutaotluse kohta tehtud

tasumäärus tuleb kohtult ajal, kui advokaat on juba asunud tegutsema uues advokaadibüroos.

Aukohus on viidanud otsuses võimalusele, et pooled oleksid saanud kokku leppida tasu hilisema

väljamaksmise vastavalt TLS § 84 lg-le 2. Vastustaja hinnangul ei ole aukohus selle käigus

väljunud kaalutlusõiguse piiridest. Aukohus ei ole väitnud, et sellesisuline kokkulepe poolte

vahel oli, vaid üksnes selgitanud seaduses sätestatud võimalust.

4) Nagu vastustaja märkis, ei ole käesoleval juhul vaidlust selles, et pooltevahelised lepingud

ei reguleerinud tasu maksmise küsimust olukorras, kus RÕA osutamisega seotud tasutaotlused

ei ole menetleja poolt veel lahendatud, kuid advokaat soovib advokaadibüroost lahkuda.

Advokaadi kutse-eetika seab advokaatidele sellises olukorras kohustuse proovida lahendada

tekkinud vaidlus pooltevahelise kokkuleppega. Nimelt tuleb eetikakoodeksi § 24 lg-st 1

advokaadile kohustus rajada kolleegide vahelised suhtes vastastikkusel aususel ja usaldusel.

Lahkhelid tuleks püüda lahendada kokkuleppel, vajadusel pöördudes vaidlusel lahendamiseks

advokatuuri juhatuse või aukohtu poole (eetikakoodeksi § 24 lg 2). Eelneva tõttu oli aukohtu

pädevuses ka esitada enda nägemus sellest, kuidas tekkinud vaidlus lahendada lähtudes

töölepingulist suhet reguleerivatest sätetest. Kaebaja vastupidine seisukoht ei anna alust

aukohtu otsuse tühistamiseks.

3-23-1206

8(12)

5) Kaebaja leiab õigesti, et RÕA tasu makstakse välja sellele advokaadibüroole, mille kaudu

advokaat tegutses RÕA tasutaotluse esitamise ajal. Kaebaja aga teeb sellest ebaõige järelduse

justkui oleks süsteem seetõttu vigane, et ei võimalda arve esitamist advokaadi uuel

advokaadibürool. Tegemist ei ole mitte süsteemis oleva veaga, vaid tegemist on selgelt

taotlusliku olukorraga. Kõik kaebaja poolt RIS-i süsteemi kohta esile toodud asjaolud viitavad

sellele, et RÕA tasu tulebki taotleda sellele advokaadibüroole, mille kaudu konkreetseid RÕA

toiminguid (mille eest tasu küsitakse) tehakse. Mõistmatu on, miks kaebaja hinnangul peaks

advokaadiühingu ettevõtlusest (s.o advokaadibüroo kaudu teguseva advokaadi tegevusest)

saadavat tulu saama uus advokaadibüroo, kus advokaat oma tegevust jätkab, mitte aga see

advokaadibüroo, kus advokaat töötas ja konkreetset tööd (osutas RÕA) tegi. Käesoleval ajal on

RIS süsteem korraldatud just nii, et advokaadibüroo, kes saab tegutseda läbi juhatuse liikme või

tema poolt volitatud isiku (nt raamatupidaja), on õigustatud esitama advokatuurile

advokaadibüroo nimel arve RÕA tasude välja maksmiseks nende teenuste eest, mis on osutatud

büroos töötavate advokaatide poolt. See on kooskõlas ka TLS § 1 lg-ga 1, mille kohaselt

töölepingu alusel teeb töötaja tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja

maksab töötajale töö eest tasu. Kaebaja vastupidine seisukoht on alusetu ja põhjendamatu, ega

vasta TLS-i regulatsioonidele.

6) Aukohtumenetlusele eelnevalt oli kaebajale (ja tema endisele tööandjale) selgitatud

advokatuuri juhatuse 01.11.2022 otsusega olukorda ja lahendust. Otsuses on sätestatud, et RÕA

tasutaotlused ja arved tuleb üldjuhul esitada selle advokaadibüroo nimel, milles töötamise ajal

on advokaat vastavat õigusteenust osutanud (antud juhul AB). Seda tuleb mõista nii, et RÕA

tasu peaks juhatuse hinnangul laekuma sellele advokaadibüroole, kus advokaat tegutses

tasustatava RÕA toimingu tegemise ajal, mitte sellele advokaadibüroole, kus advokaat töötab

tasutaotlust lahendava määruse saabumise ajal. Juhatuse otsus tehti kaebajale teatavaks

07.11.2022, kuid sellele vaatamata ei viinud kaebaja oma tegevust kooskõlla advokatuuri

juhatuse otsusega, vaid lähtub jätkuvalt vastupidisest arusaamast.

7) Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja lasi 04.10.2022 kustutada RIS-i süsteemist need

tasutaotlused (19 tk), mis ta oli esitanud AB kaudu, kuid mida kohus ei olnud viidatud

kuupäevaks veel lahendanud ehk milles ei olnud tehtud tasumäärust. Advokaadi selgitustest

järeldub, et viidatud tegevuse eesmärk oli, et tasutaotlused oleksid esitatud selle

advokaadibüroo nimel, kus ta eelduslikult töötab tasutaotlusi lahendava tasumääruse tegemise

ajal. Kaebaja väited, justkui ei oleks teisel viisil võimalik viidatud tööde eest tasu kätte saada,

ei vasta tõele (aukohtu otsuses on seda ka kirjeldatud). Antud asjaolu kinnitab kaebaja tahtlust

jätta tööandja ilma tasust, mille saamiseks tal on seaduslik alus, kuna kaebaja osutas neid

teenuseid selles büroos töötamise ajal. Kaebaja väited, et ta ei ole lasknud tühistada ühtegi

lahendatud tasutaotlust, ei ole asjakohased, sest seda ei ole kaebajale vaidlusaluses

aukohtumenetluses üldse ette heidetud. Vastustaja hinnangul on aukohus õigustatult asjas

kogutud tõendite pinnalt kaebaja käitumises rikkumise tuvastanud, pidades juba esitatud

tasutaotluste kustutamist ebaausaks ja lubamatuks. Juba esitatud tasutaotluste kustutamine ja

nende uuesti esitamine uue advokaadibüroo nimelt tõi kaasa olukorra, kus endine

advokaadibüroo jäeti ilma ettevõtlusega (s.o advokaadi tegevuse alusel) toodud tulust. Selline

käitumine ei ole kooskõlas eetikakoodeksi § 9 lg-s 1 sätestatud kohustustega.

8) Vastustaja ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et ta ei ole tööandjale (endisele

advokaadibüroole) valetanud. Aukohus on otsuses selgitanud, et tugineb advokaadi ja endise

advokaadibüroo juhatuse liikme vahel peetud kirjavahetusele. 29.09.2022 edastatud kirjas on

advokaat märkinud, et tal ei ole sellel kuul (septembris) büroole arveid esitada (välja arvatud

ülikooli arved). Erakliente ei ole advokaat väidetavalt teenindanud ning RÕA-st tegi advokaat

väidetavalt pausi. Samas sama kuupäeva õhtul edastas advokaat advokaadibüroole

tasuarvestuslehe, mille alusel palus advokatuuril esitada arve. Seega on aukohus õigesti

3-23-1206

9(12)

tuvastanud kaebaja väidete vastuolulisuse ehk esialgse valetamise. Ka advokaat ise on enda

25.11.2022 kirjalikes selgitustes möönnud, et tõesti kirjutas endisele tööandjale, et ei ole

septembri kuus RÕA osutanud, kuigi see ei vastanud täielikult tõele.

9) Ebaõige on kaebaja järeldus, et aukohus on ajanud sassi mõisted arve ning tasuarvestusleht.

Tasuarvestusleht on advokatuurile arve esitamise aluseks. Kirjavahetusest nähtub, et advokaat

on palunud büroopidajal advokatuurile arve teha vastavalt advokaadi kinnitatud tasuarvestus-

lehele. Seega kummutab see kiri kaebaja varasema väite, et tal ei ole septembris arve tegemiseks

alust, sest ta pole tööd teostanud (ei eraklientidele ega RÕA).

10) Kaebajal kui advokaadil on tõesti õigus valida, millise advokaadibüroo kaudu ta tegutseb,

kuid see ei anna talle õigust käituda ebaausalt või muul viisil kutse-eetika nõuete vastaselt oma

kolleegide/büroopidaja suhtes. Advokaat ei teinud mingeid järeldusi, kui oli saanud advokatuuri

juhatuselt selgituse, kuidas olnuks/oleks õige käituda olukorras kus RÕA teenuse eest ei ole

kohus tasumäärust teinud, kuid toimumas on tööandja vahetus. Aukohus on õiguspäraselt

tuvastanud advokaadi käitumises kutse-eetika nõuete rikkumised. Seega on aukohtu 02.03.2023

istungi (allkirjastatud 02.05.2023) otsus õiguspärane – see on vastu võetud kehtiva õiguse alusel

ning vastab vorminõuetele. Aukohus ei ole teinud kaalutlusvigu.

11) Kuigi vastustaja hinnangul on aukohus õigesti lähtunud eeldusest, et poolte vahel oli

sõlmitud tööleping, ei ole tegemist sellise asjaoluga, mis mõjutab aukohtu otsuse õiguspärasust.

Aukohtu otsuse kui haldusakti tühistamise aluseks saab olla üksnes rikkumine, mis sai mõjutada

asja otsustamist (HMS § 58). Isegi juhul, kui kaebaja ja advokaadibüroo vahel oleks olnud muu

lepinguline suhe, oli kaebaja käitumine ebaeetiline ehk kaebaja käitumises distsiplinaarsüüteo

tunnused, mille eest kaebajale karistus on määratud. Aukohus heidab kaebajale ette ebaausat ja

heade kommetega vastuolus olevat käitumist (eetikakoodekis § 9 lg 1 rikkumist), mis väljendus

kahes tegevuses: büroopidajale valetamises (ebaõige informatsiooni esitamises) ning juba

esitatud

tasutaotluste

süsteemist

eemaldamise

(kustutamise)

taotlemises.

Mõlemad

eelkirjeldatud tegevused viitavad asjaolule, et kaebaja soovis AB eest varjata õigusabi

toiminguid, mis olid teostatud senise advokaadibüroo kaudu. Sellist tegevust, kus

lepingupartneri eest proovitakse varjata andmeid, mis annavad lepingupartnerile tasu saamise

õiguse, saab pidada ebaausaks ja heade kommetega vastuolus olevaks sõltumata sellest, millise

õigusliku suhtega tegemist on. Seega esinesid kaebaja tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnused

ja aukohus on õigesti kaebajale karistuse määranud.

12) Vastustaja jaoks on arusaamatu kaebaja seisukoht, justkui ei oleks juhatuse otsused

õigustloova sisuga. Advokatuuri juhatus (nagu ka aukohus) on advokatuuri organid AdvS § 6

lg 2 kohaselt ning AdvS § 6 lg 3 kohaselt on advokatuuri organite õigusaktid ja otsused

advokatuuri liikmetele kohustuslikud. Samuti tuleneb AdvS § 43 lg-st 1 advokaadile kohustus

juhinduda õigusteenuse osutamisel seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest,

advokaadi kutse-eetika nõuetest ning headest kommetest ja südametunnistusest. Samasisuline

on ka eetikakoodeksi § 4 lg 1. Eetikakoodeksi § 3 sätestab, et kutse-eetika nõudeid

tõlgendatakse seaduse, advokatuuri üldkogu ja juhatuse otsuste, aukohtu lahendite, eetika- ja

metoodikakomisjoni soovituste, advokatuuris kujunenud praktika ja tava, samuti vanema

kolleegi arvamuse ja advokaadi südametunnistuse alusel. Seega on ebaõige kaebaja seisukoht,

et juhatuse otsusel ei ole õigusloovat jõudu, mistõttu ei ole oluline, kas kaebaja sellega nõustub

või mitte. Tähelepanu tuleb pöörata, et vaidlusalune juhatuse 01.11.2022 otsuse väljavõte on

kaebaja menetlusposti aadressile edastatud 07.11.2022, seega on juhatuse seisukoht kaebajale

teatavaks tehtud, kuid sellele vaatamata ei olnud kaebaja aukohtu otsuse tegemise ajaks asunud

juhatuse suuniseid täitma.

3-23-1206

10(12)

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohus leiab, et X kaebus ei anna alust advokatuuri aukohtu 02.05.2023 otsuse

tühistamiseks.

5. Aukohtumenetlus algatati kaebaja suhtes, et kontrollida advokatuuri eetikakoodeksi § 9 lg

1 rikkumist, mis seisneb advokaadibüroost lahkumisel endisele tööandjale valetamises,

teostatud tööde kohta ebaõige aruandluse esitamises ja RÕA osutamise eest laekuvate tasude

ebaõiges arveldamises bürooga.

Eetikakoodeksi § 9 lg 1 sätestab, et advokaat peab suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja

avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning

kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet

kahjustavast käitumisest.

6. Aukohtu otsuse kohaselt on asjas tuvastatav, et advokaat esitas endisele tööandjale

eksitavaid andmeid enda poolt teostatud RÕA tööde kohta. Aukohus on selle hinnangu andmisel

tuginenud pooltevahelisele kirjavahetusele1, kust nähtub, et kaebaja kinnitas tööandjale

29.09.2022 kell 12.40, et tal ei ole septembri kuus arveid esitada (v.a ühe kliendi arved), sest ta

ei ole erakliente teenindanud ning RÕA osutamises tegi advokaat pausi. Kaebaja on samas

samal õhtul kell 19.40 siiski edastanud tööandjale tasuarvestuslehe2, mille kohta palub tööandjal

advokatuurile arve esitada. Seejuures sisaldab tasuarvestusleht 18-nes erinevas menetluses välja

mõistetud RÕA tasu. Eelneva pinnalt on aukohtu otsuse kohaselt tuvastatud, et advokaat valetas

alguses tööandjale, et tal ei ole septembrikuus töid, mille eest oleks võimalik arve esitada.

Aukohtu hinnangul on selline käitumine nii töösuhte ajal kui ka töösuhte lõpetamisel ebaaus ja

heade tavadega vastuolus olev.

Kaebaja on kaebuses kohtule põhjendanud, et advokaadi 29.09.2022 selgitus arvete väljasta-

mise kohta ei saanud puudutada RÕA teenuse osutamist, kuna RÕA teenuse osutamisel ei saa

advokaat esitada arveid. Advokaat saab RÕA teenuse osutamisel esitada advokaadibüroole

tasuarvestuslehe, mille alusel saab advokaadibüroo koostada advokatuurile arve (määruse nr 16

§ 4). Lisaks on kaebaja põhjendanud, et meelevaldne on väide nagu kajastaks 29.09.2022

esitatud tasuarvestusleht samas kuus tehtud töid ja toiminguid. Nimelt ei esine kaebaja selgituse

kohaselt tsiviilasjades RÕA teenust osutades üldjuhul kunagi olukorda, kus menetleja saab

lahendada tasutaotluse samas kuus, kus on tehtud menetlustoiming.

Kohtu hinnangul on aukohus asunud siiski põhjendatult seisukohale, et kaebaja avaldas

29.09.2022 kell 12.40 e-kirjas advokaadibüroole ebaõiget teavet. Kõnealune kiri on saadetud

alljärgnevas sõnastuses: „Teavitan, et mul ei ole sellel kuul büroole arveid esitada välja arvatud

ülikooli arved. Erakliente ei ole teenindanud ning riigi õigusabist tegin pausi.“ On põhjendatud

järeldada, et kiri puudutab perioodi september 2022. a. Seejuures on küll kaebaja teavitanud, et

tal ei ole büroole arveid esitada, samas on kaebaja eraldi lauses toonud esile, et tegi RÕA

osutamisest pausi. Seega ei saa asuda seisukohale, et kaebaja edastas kõnealuse kirjaga

seisukoha üksnes RÕA teenuse välise töö kohta, mille kohta advokaat esitab arveid. Seisukohast

„riigi õigusabist tegin pausi“ on ühtlasi kõnealuse kirja kontekstis põhjendatud järeldada, et

kaebaja kinnitusel ta 2022. a septembris RÕA teenust ei osutanud. Samas nähtub kaebaja poolt

sama päeva õhtul advokaadibüroole saadetud tasuarvestuslehe pinnalt, et kaebaja on osutanud

RÕA teenust ka 2022. a septembris. Olgugi, et kõnealuses tasaarvestuslehes ei ole märgitud

teenuse osutamise perioodi, siis kohus kontrollis tasuarvestuslehel viidatud kohtuasjade

toimikutest kaebaja esitatud RÕA tasutaotlusi ning asjades nr 2-22-12919, 2-22-9269, 2-21-

1 Advokatuuri 19.07.2023 vastuse lisa 8 (dtl 109-112)

2 Kaebuse lisa 2 (dtl 14-15)

3-23-1206

11(12)

4912, 2-22-11888, 2-22-5473, 2-20-15631 ja 2-22-6728 esitatud tasutaotlused hõlmavad

kaebaja poolt RÕA teenuse osutamist 2022. a septembris. Kohus võtab vastavad tasutaotlused

(nr 22-40-127257, nr 22-40-127097, nr 21-90-100120, nr 22-40-127273, nr 22-40-125272, nr

20-40-115130 ja nr 22-40-125762) käesoleva asja toimikusse (HKMS § 62 lg 2).

Seega on aukohtu otsusega põhjendatult tuvastatud, et advokaat valetas alguses tööandjale, et

tal ei ole septembrikuus töid, mille eest oleks võimalik arve esitada. Kaebaja oli tegelikkuses

osutanud RÕA teenust, mille osas sai AB esitada advokatuurile arved, seejuures oli kaebaja

osutanud RÕA teenust 2022. a septembris.

7. Lisaks seisneb advokatuuri etteheide kaebajale ebaõige aruandluse esitamises teostatud

tööde kohta ning RÕA osutamise eest laekuvate tasude ebaõiges arveldamises bürooga.

Nimetatud etteheited seonduvad asjaoluga, et kaebaja ei võimaldanud AB-l esitada

advokatuurile arveid RÕA teenuse eest, mida kaebaja oli osutanud AB nimel enne AB-st

lahkumist.

Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kaebaja palus oma viimasel tööpäeval AB-s (04.10.2022)

kustutada RIS-is 19 juba esitatud tasutaotlust, mis sisaldasid selleks ajaks teostatud töid, kuid

mida kohus ei olnud selleks hetkeks veel lahendanud. Vaidlust ei nähtu ka selles, et kaebaja

esitas 16-s tsiviilasjas kustutatud tasutaotluste asemele samad tasutaotlused uue tööandja nimelt

kohe järgmisel päeval (s.o 05.10.2022). Samuti ei ole vaidlust selles, et aukohtu otsuse tegemise

ajaks ei olnud AB saanud hüvitist kõnealuste kuni 04.10.2022 kaebaja poolt osutatud RÕA

teenuse eest.

Aukohtu otsusega saab nõustuda selles, et kaebaja ei ole juhindunud advokatuuri juhatuse

seisukohast, et RÕA tasutaotlused ja arved tuleb üldjuhul esitada selle advokaadibüroo nimel,

milles töötamise ajal on advokaat vastavat õigusteenust osutanud. Vastava seisukoha on

advokatuuri juhatus avaldanud küll 01.11.2022 istungi protokollis kajastatud otsuses, s.o

ajaliselt hiljem, kui kaebaja kustutas RIS-is 19 juba esitatud tasutaotlust, samas enne aukohtu

istungit (mis toimus 02.03.2023).

Kaebaja on tuginenud asjaolule, et RIS-i tehnilisest ülesehitusest tingituna puudub tal selgus,

kuidas advokatuuri juhist rakendada. Esmalt tuleb märkida, et tehnilist takistust AB polt RÕA

arvete esitamiseks ei saanud esineda tasutaotluste osas, millised kaebaja oli esitanud enne

AB-st lahkumist (kuid millised tühistas RIS-sis). Tasutaotluste osas, mille advokaat esitas

kohtule enne töösuhte lõppemist 04.10.2022, kuid mida kohus ei olnud lahendanud enne

viidatud kuupäeva, on advokatuur arusaadava lahenduse välja pakkunud, mida on kajastatud

vaidlustatud aukohtu otsuses: „Seega olukorras, kus advokaat on tasutaotluse esitamise ja

tasuarvestuslehe koostamise vahel tegevuskohta vahetanud, on võimalik, et advokaat esitab

tasuarvestuslehe uue advokaadibüroo nimel, kuid RIS-i haldurit teavitatakse toimunud

büroovahetusest ning tasu makstakse välja endise advokaadibüroo arve alusel“. Samuti on

advokatuuri juhatus soovitanud teha büroovahetuse ajal menetluses olevates RÕA asjades

vahearve büroos töötamise viimase päeva seisuga ning uues büroos jätkata RÕA osutamist uue

tööandja advokaadibüroo alt.

Asjaolu, et kaebaja oli advokatuuri vastavate selgituste saamise ajaks juba toiminud selliselt, et

esitas endise tööandja nimel osutatud RÕA teenuste tasuarvestuslehed uue büroopidaja nimel

(sh need, millised oli algselt esitanud eelmise büroopidaja nimel ja seejärel kustutanud RIS-is)

ning mille pinnalt on uus tööandja eelduslikult esitanud arved advokatuurile, ei ole kohtu

hinnangul etteheidetav advokatuurile või ka ühele või teisele advokaadibüroole. Seega ei saa

asuda seisukohale, et kaebaja on pandud kellegi teise tegevuse või tegevusetuse tulemusena

sundolukorda seonduvalt uue ja vana büroopidaja vahelise rahalise vaidluse lahendamisega.

3-23-1206

12(12)

Seejuures ei saa kohtu hinnangul asuda ka seisukohale, et kaebajal oleks enne advokatuuri

01.11.2022 otsuse saamist olnud kaalukad argumendid lähtuda põhimõttest, et ühe advokaadi-

büroo nimel tehtud töö (RÕA teenuse) eest on põhjendatud esitada arve teisel advokaadibürool,

kuhu kaebaja on tööle asunud. Advokatuuri hinnangut, et kaebaja on tegutsenud töösuhtes

kehtivate põhimõtete ja sõlmitud lepingu vastaselt ei saa pidada meelevaldseks. Samas isegi

juhul, kui kõnealune olukord on pooltevahelistes lepingutes reguleerimata, ei tähenda see kohtu

hinnangul, et kaebaja on õigustatud sisustama õigussuhte tingimusi üksnes endale meelepärasel

viisil. Kohtu hinnangul pidi kaebaja mõistlikult eeldama, et AB võib antud küsimuses olla

eriarvamusel ning hilisem praktika kinnitas, et nii see ka oli. Olgugi, et pooltevahelisele

tsiviilvaidlusele saab kokkuvõttes anda lõpliku õigusliku hinnangu tsiviilkohus, nagu on

märkinud nii advokatuur, kui rõhutanud kaebaja, siis advokatuuri aukohtumenetluse esemeks

oli vaidlusalusel juhul muu küsimus. Aukohtumenetluses toimus hinnangu andmine sellele, kas

kaebaja tegevus kõnealuses olukorras vastas advokaadi kõrgendatud ametieetika nõuetele.

Aukohus leidis, et kaebaja on käitunud senise advokaadibüroo ja seal tegutsevate kolleegide

suhtes ebaausalt eetikakoodeks § 9 lg 1 tähenduses.

Eelnevast tulenevalt ei ole kohtu hinnangul määravat tähtsust ka sellel, kas aukohus lähtus

põhjendatult eeldusest, et poolte vahel kehtis büroos töötamise ajal töösuhe. Advokatuuri

seisukohtadest ei saa järeldada, et kui sisustada kaebaja ja AB vahelist õigussuhet näiteks

käsundisuhtena, siis oleks hinnang kaebaja poolt ametieetika järgimisele erinev.

8. Advokatuuril, kui avalik-õiguslikul kutseühendusel, kuhu kuulumine on vabatahtlik, on

voli kehtestada oma liikmetelt oodatav kutse-eetika standard ja seda sisustada. Kohtu hinnangul

puudub alus asuda seisukohale, et advokatuur oleks sisustanud enda eetikakoodeksi § 9 lg-t 1

praegusel juhul ilmselt meelevaldselt, asudes seisukohale, et kaebaja on tegutsenud ebaausalt

ning heade kommetega ja tavadega vastuolus olevalt, s.o kutse-eetika nõuete vastaselt.

Advokatuur ei ole enda kaalutlusõigust eetikakoodeksi § 9 lg 1 sisustamisel rikkunud viisil, et

see annaks aluse vaidlustatud otsuse tühistamiseks.

9. Aukohtu otsusega on kaebajat karistatud noomitusega kui leebeima distsiplinaarkaristusega

(AdvS § 19 lg 2 p 1). Arvestades, et kohus nõustus eelnevalt sellega, et eetikakoodeksi § 9 lg 1

rikkumine on kaebaja poolt toime pandud, siis ei saa lugeda karistust ka ebaproportsionaalselt

rangeks.

10. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole

menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud. Seega jäävad

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee

kohtunik