2-23-1619/18 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Aleksandr Kondrašov

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.02.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-1619

Tsiviilasi

Nordstaff OÜ hagi K.A vastu leppetrahvi väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

10 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Nordstaff OÜ (registrikood 14600672), lepinguline

esindaja vandeadvokaadi abi Ivo Kallas

Kostja K.A (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Martin Kruus

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Nordstaff OÜ hagi K.A vastu välja mõista leppetrahv 10 000 eurot

või õiglane hüvitis kohtu äranägemisel.

2. Jätta menetluskulud Nordstaff OÜ kanda. Mõista Nordstaff OÜ-lt K.A kasuks välja

menetluskulud 2969,92 eurot (käibemaksuga). Käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni tuleb Nordstaff OÜ-l tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest (23.02.2024). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja poolte seisukohad

1. Nordstaff OÜ (hageja/tööandja) esitas 30.09.2022 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse

K.A (kostja/töötaja) vastu leppetrahvi 10 000 eurot väljamõistmiseks.

2. TVK jättis 30.12.2022 otsusega tööandja avalduse rahuldamata.

3. Hageja esitas 30.01.2023 Harju Maakohtule hagi, paludes mõista kostjalt välja leppetrahv 10

000 eurot või õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14.06.2021 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja

juures tööle personalivärbajana. Pooled leppisid kokku konkurentsipiirangus, mille järgi on

töötajal keelatud töölepingu kehtivuse ajal ja kuue kuu jooksul pärast lepingu lõppemist hageja

konkurentide juures töötada. Piirangu rikkumise korral on tööandjal õigus nõuda töötajalt

leppetrahvi 10 000 eurot. Hageja selgitas, et tööandja edastas töölepingu kostjale tutvumiseks ja

töötaja tagastas selle kahe päeva pärast digiallkirjastatuna. Seega oli kostjal võimalus töölepingu

ja selles sisalduva konkurentsipiirangu kokkuleppega tutvuda. Kokkulepe ei ole tüüptingimus ja

see ei ole töötajat ülemäära kahjustav.

Hagejale sai teatavaks, et kostja asus töölepingu lõpetamisele järgneval päeval tööle hageja

konkurendi juurde W OÜ. Kuivõrd kostja rikkus konkurentsipiirangut, palus hageja mõista

kostjalt välja leppetrahv 10 000 eurot.

Hageja leidis, et konkurentsipiirangu kokkulepe on kehtiv. Hagejal oli kokkuleppe sõlmimiseks

ja oma ärisaladuste kaitsmiseks eriline majanduslik huvi. Hageja soovis vältida olukorda, kus

andmed tema klientide kohta ja muu oluline teave nagu töökorraldus, palgaandmed, teenustasud

jms sattuvad konkurentide kätte. Kostja töötas hageja juures personalihaldurina, mistõttu oli tal

juurdepääs hageja personali- ja kliendiprogrammile, mida kostja oma igapäevatöös aktiivselt

kasutas. Andmebaasides sisalduvat informatsiooni asus kostja konkurendi juurde tööle asumisel

kuritarvitama, meelitades hageja andmebaasides olevaid töötajaid konkurendi juurde. Hageja on

maksnud kostjale hüvitist 500 eurot kokkuleppe järgmise eest. Tegemist on mõistliku tasuga.

Lisaks konkurentsipiirangu rikkumisele on kostja rikkunud ka informeerimiskohustust. Hageja

konkurendi juures tegutsema asumisel tulnuks kostjal teavitada hagejat konkurentsikeelu

rikkumisest või selle ohust. Sellise kohustuse rikkumist saab pidada konkurentsipiirangu

kokkuleppe rikkumiseks.

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja avaldas, et tõele ei vasta hageja väide konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimisest.

Kostja sai kokkuleppest teada alles pärast töösuhte lõppemist hageja poolt esitatud nõude alusel.

Töölepingu sõlmimisel ei saanud kostja aru, et see sisaldab konkurentsipiirangu kokkulepet.

Tööleping on sõlmitud hageja kasutatavatel tüüptingimustel. Hageja saatis lepingu teksti kostjale

e-posti teel ning palus selle allkirjastatuna tagastada. Hageja ei pööranud kostja tähelepanu

lepingus sisalduvale konkurentsikeelule. Pooled ei pidanud läbirääkimisi konkurentikeelu

kohaldamise osas. Pooltevaheline tööleping lõppes 31.03.2022 ja sellel hetkel ei leppinud pooled

kokku selles, et konkurentsikeeld jääb kehtima.

Lepingus sisalduv konkurentsipiirangu rikkumise korral rakendatav leppetrahv on

tüüptingimusena tühine. Töölepingus ei leppinud pooled kokku selles, et tööandja maksab

töötajale hüvitist konkurentsipiirangu järgimise eest pärast töösuhte lõppemist. Lepingus on

üksnes kokkuleppe, et kostjale makstakse töölepingu kehtivuse ajal konkurentsikeelu järgimise

eest tasu 500 eurot, mis sisaldub igakuises töötasus. Mainitud hüvitis ei ole mõistlik, et inimene

saaks ennast mõistlikult elatada. Hageja ei ole kostjale igakuist hüvitist maksnud. Esimese makse

tegi hageja alles mais 2022 selleks, et enda põhjendamatut leppetrahvinõuet sisustada.

Kostja hinnangul ei tinginud tema töö vajadust sõlmida konkurentsipiirangu kokkulepet. Kostja

tööülesanneteks oli hageja töötajate värbamine ja nendega lepingute sõlmimine. Hageja

klientidega, raamatupidamise andmetega või mistahes ärisaladusega kostja kokku ei puutunud.

Hageja juures töötades ei jõudnud kostjani informatsiooni, mida oleks võimalik kasutada hageja

konkurendi juures töötades. Konkurentsipiirangut rikkuvaks saab lugeda üksnes selliste

töökohustuste täitmist teise tööandja juures, mis saavad töötaja endise tööandja

majandustegevust mõjutada. Hageja nõue on aegunud.

Kui kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi, palus kostja kohtul trahvi suurust

mõistliku suuruseni vähendada.

Kohtu põhjendused

5. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta

järgnevalt.

6. Kohus on tuvastanud, et pooled sõlmisid 11.06.2021 töölepingu, mille alusel asus kostja

hageja juurde tööle personalivärbaja ametikohale (dtl 50-55). Pooled lõpetasid lepingu

kokkuleppel alates 31.03.2022 (dtl 107-108). Töölepingus leppisid pooled kokku

konkurentsipiirangu kohaldamises nii töösuhte ajal, kui ka kuue kuu jooksul pärast töösuhte

lõppemist. Praegune vaidlus on seotud sellega, et kostja on väidetavalt rikkunud kokkulepet

pärast töölepingu lõppemist. Seetõttu ei ole olulised poolte väited konkurentsipiirangu järgmise

kohta (sh piirangu järgimise eest hüvitise maksmise osas) töölepingu kehtivuse ajal. Kohus jätab

vastavad väited tähelepanuta.

7. Töölepingu sõlmimise ajal (11.06.2021) kehtinud TLS § 23 lg 1 sätestas, et

konkurentsipiirangu kokkuleppega võtab töötaja kohustuse mitte töötada tööandja konkurendi

juures või mitte tegutseda tööandjaga samal majandus- või kutsetegevuse alal. Sama sätte lg 2

näeb ette, et konkurentsipiirangu kokkuleppe võib sõlmida, kui see on vajalik, et kaitsta tööandja

erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi, eelkõige kui

töösuhe võimaldab töötajal tutvuda tööandja klientidega või tootmis- ja ärisaladusega ning nende

teadmiste kasutamine võib tööandjat oluliselt kahjustada. Sama sätte lg 3 järgi peab

konkurentsipiirang olema ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale

äratuntavalt piiritletud. TLS § 24 lg 1 sätestab, et pärast töölepingu lõppemist kohaldatav

konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui see: vastab käesoleva seaduse § 23 lg-tes

2 ja 3 sätestatud tingimustele (p 1); on sõlmitud kirjalikult (p 2); selle eest makstakse hüvitist

vastavalt käesoleva paragrahvi lg-le 3 (p 3); see on sõlmitud kuni üheks aastaks arvates

töölepingu lõppemisest (p 4). Sama sätte lg 3 näeb ette, et tööandja maksab töötajale

konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest pärast töölepingu lõppemist igakuist

mõistlikku hüvitist.

8. Pooled vaidlevad selle üle, kas konkurentsipiirangu kokkulepe on kehtiv ning kas kostja on

kokkulepet rikkunud. Menetluse kestel on tõusetunud küsimus ka sellest, kas konkurentsipiirang

ja leppetrahv on tüüptingimused ning kas leppetrahvi kokkulepe on tüüptingimusena tühine.

Kohus peab vajalikuks võtta esmalt seisukoht viimati märgitud küsimuste osas.

9. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut

kõikidele võlaõigusseaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, muu hulgas

töölepingule. Tüüptingimuste mõiste ning nende kasutamine ja tühisuse tingimused on

reguleeritud võlaõigusseaduse üldosa 2. ptk 2. jaos. VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks

loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida

lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav

lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast

võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eeldatakse, et

tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Selleks, et sellisele lepingutingimustele ei kohalduks

tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuste kasutaja tõendama, et lepingupooled rääkisid

tingimuse eraldi läbi (Riigikohtu 06.06.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-12, p 12).

10. Töölepingus sisaldub järgmine konkurentsipiirangu kokkulepe:



töötaja ja tööandja on kokku leppinud, et töötaja kohustub mitte osutada lepingu kehtivuse

ajal ning vähemalt kuus kuud pärast töösuhte lõppemist tööandjale konkurentsi. Tööandjale

konkurentsi osutamiseks loetakse muu hulgas töötamist tööandja konkurendi juures, tööandja

konkurendile teenuste osutamist füüsilise isikuna või füüsilisest isikust ettevõtjana, tegutsemist

tööandja konkurendi juhtimis- või järelevalveorgani liikmena või tööandja konkurendi juures

majanduslike huvide omamist (sealhulgas aktsiate, osade või muude väärtpaberite omamist, v.a

börsil noteeritud äriühingute aktsiad, osad või väärtpaberid) või muul viisil tasu eest või tasuta

tegutsemist tööandja faktilise konkurendina või tööandja konkurentide juures või konkurentide

kasuks. Konkurentsipiirang kehtib konkurentsi osutamisele Euroopa Liidu territooriumil (leping

p 6.2);



tööandja konkurentideks on kõik tööandjaga osaliselt või täielikult samal tegevusalal, st

tööjõu



vahendamise ja tööjõurendi valdkonnas tegutsevad äriühingud, füüsilisest isikust ettevõtjad ja

muud füüsilised isikud, aga ka tööandja kliendid ja partnerid. Kui töötajal tekib kahtlus, kas

kolmanda isiku näol on tegemist tööandja konkurendiga, peab ta arvamuse saamiseks pöörduma

tööandja poole (lepingu p 6.3);



töötaja ei või ilma tööandja eelneva kirjaliku nõusolekuta töötada peale töölepingu kehtivuse

lõppu kuue kuu jooksul tööandja konkurendi juures, samadel tingimustel, mis on toodud

käesoleva töölepingu p-s 6.2. Töölepingu konkurentsikeelu hoidmise eest saab töötaja 500 eurot

kuus bruto alates tööle asumisest ning see tasu sisaldub p-s 3.2 kokkulepitud töötasus (lepingu p

6.4);



kui töötaja rikub lepingu kehtivuse ajal ning vähemalt kuus kuud pärast töösuhte lõppemist

p-s 6.2 ja 6.4 toodud kohustust, hüvitab töötaja tööandjale sellise tegevusega tekitatud kahju ning

kohustub tasuma leppetrahvi 10 000 euro ulatuses (lepingu p 6.5).

11. Töötaja on töösuhtes nõrgem pool (Riigikohtu 27.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11,

p 12; 06.12.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-5834, p 16) ja seda tuleb kohtu hinnangul arvestada ka

töölepingu sõlmimisel. Kohtu hinnangul peaks tööandja juhtima töötaja tähelepanu töölepingus

sätestatud piirangutele, nende rikkumisel kohaldatavatele sanktsioonidele ning töötajaga neid

arutama.

12. Kohus toob välja, et kogu töölepingu (sh konkurentsipiirangu kokkulepet ja leppetrahvi

punktide) ülesehitus näitab, et pooled ei sõlminud lepingut läbirääkimiste tulemusena, vaid

tegemist on hageja poolt eelnevalt korduvaks kasutamiseks väljatöötatud lepingu vormiga.

Hageja selgitas, et tema edastas töölepingu tutvumiseks kostjale ja kahe päeva pärast tagastas

kostja allkirjastatud lepingu. Hageja väidet kinnitab kirjavahetus, mille järgi saatis hageja

töölepingu kostjale 11.06.2021 ja 13.06.2021 tagastas töötaja allkirjastatud lepingu tööandjale

(dtl 81). Hageja ei ole aga tõendanud, et ta oleks kostjaga konkurentsipiirangu kokkulepet eraldi

läbi rääkinud. Mainitud asjaolule on kostja menetluses tähelepanu juhtinud (nt kostja 05.04.2023

menetlusdokumendi p 2.5 (tl 26–29). Hageja väide, et kostjal oli võimalus soovi korral hagejale

täiendavaid küsimusi esitada, ei asenda tööandja kohustust töötajale kõiki töölepingu tingimusi

selgitada ja töötajaga töölepingus välja toodud tingimused läbi rääkida. Mainitud tööandja

kohustus on eriti oluline konkurentsipiirangu kokkuleppe osas, kuna selle kohaldamine piirab

ulatuslikult töötaja õigust vabalt sissetulekut teenida. Selline piirang võib kehtida nii töölepingu

kehtivuse ajal (nt juhul, kui põhitöökoha kõrvalt sooviks töötaja täiendavat sissetulekut teenida),

kui ka pärast lepingu lõppemist. Viimasel korral saab piirang töötaja jaoks eriti koormav olla,

kuna tal võib teatud aja jooksul olla keelatud töötada erialal, mis oli seni temale põhisissetuleku

taganud. Kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu, et kostjal oleks võimalus konkurentsipiirangu

kokkuleppe sisu (sh leppetrahvi osas) mõjutada. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et

töölepingu p-d 6.2–6.5, mis sisaldavad konkurentsipiirangu kokkulepet ja leppetrahvi on

tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 mõttes.

13. Töölepingu p-des 6.2–6.5 on selgelt viidatud konkurentsipiirangule ja leppetrahvile piirangu

rikkumise korral. Teabe sisu ja väljendusviis on piisavalt selge ja arusaadav. Seetõttu on

konkurentsipiirang ja leppetrahv saanud töölepingu osaks VÕS § 37 lg 1 alusel.

14. Kostja hinnangul on lepingus sisalduv kokkulepe leppetrahvi tasumise kohta

tüüptingimusena tühine, kuna see näeb ette väga ulatusliku leppetrahvi. VÕS § 35 lg 5 kohaselt

on tühine kokkulepe, millega kaldutakse kõrvale VÕS §-des 35–39 ja 41–45 sätestatust selle

lepingupoole kahjuks, kelle suhtes tüüptingimust kasutati. Kohtupraktikas selgitatakse, et

tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 järgi tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi,

lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse,

kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus

piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu

eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid

hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on VÕS §

42 lg 3 p 5 järgi ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega mh nähakse ette, et

teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale

ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist

või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju

suurust. VÕS § 42 lg 3 sätestab tüüptingimuse tühisuse alused eelkõige tarbija kaitseks.

Tarbijaks VÕS § 42 lg 3 mõttes tuleb pidada ka töötajat (Riigikohtu 23.05.2011 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-39-11, p 12).

15. Töölepingu p 6.5 järgi on tööandjal õigus nõuda töötajalt leppetrahvi 10 000 eurot, kui

töötaja rikub pärast töösuhte lõppemist konkurentsipiirangu kokkulepet. Hindamaks seda, kas

tegemist on mõistliku leppetrahviga, arvestab kohus järgmist:

15.1.

Leppetrahvil võib olla survefunktsioon või kahju hüvitamise funktsioon. Hageja esindaja

selgitas TVK 15.12.2022 istungil, et kui võrrelda leppetrahvi suurust 10 000 eurot kostja

töötasuga, siis tundub see ebaproportsionaalne. Kuid tuleb vaadata, milline risk oli selliste

andmete mööda ilma ringi paiskamisel (dtl 124–128). Sellest seletusest nähtuvalt võis hageja

hinnangul olla leppetrahvil kahju hüvitamise funktsioon. Töölepingu p 6.5 järgi hüvitab töötaja

konkurentsipiirangu rikkumise tõttu tööandjale tekitatud kahju ning kohustub tasuma leppetrahvi

10 000 eurot (dtl 50–55). Töölepingus on pooled selgelt eristanud töötaja kohustust hüvitada

tööandjale konkurentsipiirangu rikkumisega tekitatud kahju ning maksta piirangu rikkumise

korral leppetrahvi. Lepingu sõnastusest nähtuvalt ei leppinud pooled kokku selles, et leppetrahv

peaks konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisega tööandjale tekitatud kahju katma, vaid

lepingu järgi on töötajal kohustus hüvitada kahju ning lisaks sellele maksta leppetrahvi. Kohtu

hinnangul leppisid pooled töölepingus kokku leppetrahvis kui survevahendis, mis pidi töötajat

panema konkurentsipiirangu kokkulepet pärast töösuhte lõppemist täitma.

15.2.

Töölepingu p-i 3.1 järgi oli kostja töötasuks 1500 eurot kuus (bruto). Tööandja

tegevusmahtude olulisel suurenemisel võivad pooled leppida kokku pärast katseaja edukat

läbimist töötasu suurenemises kuni 1875 eurot bruto. Töölepingu p 6.4 teise lause järgi saab

töötaja töölepingu konkurentsipiirangu hoidmise eest 500 eurot kuus (bruto) alates tööle

asumisest ning see tasu sisaldub p-s 3.2 kokkulepitud töötasus (dtl 50–55). Kohus toob välja, et

lepingu p 3.1 on eksitav. Töötasu on töö eest makstav tasu (TLS § 5 lg 1 p 5). Töölepingu p 3.1

on eksitav, sest selles punktis töötasuna nimetatud summa sisaldab peale töötasu ka hüvitist

konkurentsipiirangu järgimise eest. Tööandja poolt töötajale lisaks töötasule makstavad hüved

peaksid lepingus olema eraldi välja toodud. Seega oli kostja töötasu 1000 eurot (1500 eurot –

500 eurot (hüvitis konkurentsipiirangu järgmise eest) või alternatiivselt 1375 eurot (1875 eurot –

500 eurot (hüvitis konkurentsipiirangu järgmise eest); asjaolu, et töösuhte kestel leppisid pooled

kooskõlas lepingu p-s 3.5 märgituga kokku suuremas töötasus kui 1500 eurot (bruto) kinnitavad

kostja pangakontode väljavõtted, mille järgi tegi hageja kostjale perioodil september 2021 kuni

märts 2022 väljamakseid vahemikus ca 1200 eurot kuni ca 1500 eurot (dtl 110-111). Eeltoodust

nähtuvalt ületab leppetrahv 10 000 eurot hageja igakuist töötasu enam kui kümme korda

(eeldusel, et hageja töötasu on 1000 eurot (bruto) või alternatiivselt enam kui ca seitse korda

(eeldusel, et hageja töötasu on 1375 eurot (bruto). Kohus leiab, et leppetrahv, mis ületab enam

kui seitse korda töötaja igakuist töötasu on surveabinõuna ebamõistlikult suur. Sellel põhjusel on

töölepingu p-s 6.5 sisalduv kokkuleppe, mille järgi on tööandjal õigus nõuda töötajalt

konkurentsipiirangu rikkumise korral leppetrahv 10 000 eurot, tühine VÕS § 42 lg 2 p 5 alusel.

Kuivõrd leppetrahvi tasumise kokkulepe on tühine, tuleb jätta hageja nõue rahuldamata.

16. Kuigi kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja nõue ei kuulu rahuldamisele, peab kohus

vajalikuks märkida järgmist.

17. Konkurentsipiirangu kokkulepe pärast töölepingu lõppemist kehtib ainult juhul, kui selle eest

makstakse igakuist mõistlikku hüvitist (TLS § 24 lg 1 p 3 ja sama sätte lg 3). Kohus toob välja,

et pooled ei ole lepingus selgelt leppinud kokku hüvitise tasumises pärast töölepingu lõppemist.

Töölepingu p 6.4 sätestab, et töötaja ei või ilma tööandja eelneva kirjaliku nõusolekuta töötada

peale töölepingu kehtivuse kuue kuu jooksul tööandja konkurendi juures, samadel tingimustel,

mis on toodud käesoleva töölepingu p-s 6.2. Töölepingu konkurentsikeelu hoidmise eest saab

töötaja 500 eurot kuus bruto alates tööle asumisest ning see tasu sisaldub p-s 3.2 kokkulepitud

töötasus. Sellest punktist nähtub, et pooled leppisid kokku hüvitise tasumises lepingu kehtivuse

aja jooksul. Seda kinnitab p 6.4 teine lause, mille järgi makstakse hüvitist alates tööle asumisest

ja seda tasutakse koos töötasuga. Töölepingu mainitud punktis ja teistes punktides puudub

kokkulepe, mille järgi tasub tööandja hüvitist pärast töölepingu lõppemist.

18. Isegi juhul, kui pooled oleksid lepingus leppinud kokku hüvitise 500 eurot (bruto) tasumises,

ei ole tegemist mõistliku hüvitisega TLS § 24 lg 3 mõttes. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et

kostja töötasu hageja juures oli vastavalt 1000 eurot (bruto) või alternatiivselt 1375 eurot (bruto).

Konkurentsipiirang pärast töösuhte lõppemist võib töötaja õigust valida uus töökoht oluliselt

riivata. Töötajal võib teatud perioodi jooksul olla keelatud töötada erialal, mis oli temale seni

sissetuleku taganud ning millel töötamiseks on inimesel juba omandatud oskused ja kogemus.

Konkurentsipiirangu eesmärgiks ei tohiks olla põhjustada selline olukord, kus töötaja peaks

töölepingu lõpetamise järel asuma erialale, kus ta ei ole varem töötanud. Seega võib

konkurentsipiirangu rakendamine töötaja jaoks koormav olla. Kohtu hinnangul peaks

konkurentsipiirangu eest makstav hüvitis olema võrreldav isiku töötasuga tööandja juures,

kellele ei tohi töötaja töösuhte lõppemise järel konkurentsi osutada. Sellisel juhul oleks töötajale

tagatud ka konkurentsipiirangu kehtivuse ajal varasemaga võrreldav sissetulek, mis

tasakaalustaks konkurentsipiirangust tulenevat töötaja õiguse riivet vabalt töökoht valida. Ka

senises kohtupraktikas on avaldatud, et hüvitis peab kompenseerima töötaja töökoha valiku

piirangust tingitud sissetuleku vähenemise. Vähenenud sissetulek on eelduslikult töötasu, mida

töötaja kuni töölepingu lõpetamiseni sai (Tartu Ringkonnakohtu 28.01.2019 otsus tsiviilasjas nr

2-18-3488, p 8). Olukorras, kus kostjal oli keelatud töötada hageja konkurentide juures kuus

kuud pärast töölepingu lõppemist, ei ole piirangu järgmise eest makstav hüvitis 500 eurot

(bruto), mis on ca 50% hageja töötasust, mõistlik TLS § 24 lg 3 mõttes. Hüvitise ebamõistlikkust

kinnitab ka see, et hüvitise suurus oli väiksem kui töötasu alammäär 2022. aastal summas 654

eurot (vt Vabariigi Valitsuse 09.12.2021 määruse nr 116 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1,

redaktsiooni kehtivus 01.01.2022 kuni 31.12.2022). Eeltoodud põhjusel oleks

konkurentsipiirangu kokkulepe tühine.

19. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja nõude välja mõista kostjalt leppetrahv

10 000 eurot. Kuivõrd hageja nõue jääb rahuldamata, ei pea kohus vajalikuks käsitleda poolte

muid väiteid konkurentsipiirangu kehtivuse kohta.

20. Hageja palus kohtul mõista kostjalt välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Kohus selgitab,

et kohus saab määrata õiglase varalise või mittevaralise kahju hüvitise (VÕS § 127 lg 6,

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 366). Praegu ei esitanud hageja kostja vastu kahju

hüvitamise nõuet. Seetõttu ei saa kohus õiglast hüvitist enda äranägemisel määrata. Hageja on

pöördunud kohtusse nõudega välja mõista kindlas summas leppetrahv. Hageja nõue ei ole kahju

hüvitamise nõue.

21. Hageja avaldas, et kostja, asudes tööandja konkurendi juurde, rikkus informeerimiskohustust.

Võimalik on, et töötajal on ka pärast töölepingu lõppemist teatud kohustused endise tööandja

ees. Hageja ei ole aga väitnud, et informeerimiskohustuse väidetav rikkumine on põhjustanud

talle kahju. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks hageja väited kohustuse rikkumise kohta käsitleda.

22. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jätab kohus menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1).

23. Kostja esitas menetluskulude nimekirja 12.01.2024. Menetluskulude nimekirja kohaselt on

kostja kandnud menetluskulusid 2969,92 eurot (koos käibemaksuga). Nimetatud menetluskulude

nimekirja kohaselt esindas kostjat menetluses vandeadvokaat, kes osutas kostjale

õigusabiteenuseid tunnihinnaga 160 eurot, s.o kuni 31.12.2023 tunnihinnaga koos käibemaksuga

192 eurot ja alates 01.01.2024 tunnihinnaga koos käibemaksuga 195,20 eurot. Kostja on

kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohuslane ning palub menetluskulud hüvitada koos

käibemaksuga. Kokku on kostja lepinguline esindaja seoses asjas toimunud vaidlusega

töövaidluskomisjoni ja kohtus osutanud kostjale õigusabiteenuseid mahus 14,9 tundi.

24. Kohus, tutvunud kostja poolt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjaga, on seisukohal, et

avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks kuulub rahuldamisele. Kohus põhjendab oma

seisukohta järgnevalt.

25. Kohus leiab, et kostja poolt TVK menetluses kantud kulude näol on tegemist kohtuväliste

kuludega TsMS § 138 lg 1 ja § 144 p 4 kohaselt.

26. Kostjale osutati vandeadvokaadist lepingulise esindaja poolt õigusabiteenust tunnihinnaga

160 eurot (ilma käibemaksuta), s.o kuni 31.12.2023 tunnihinnaga 192 eurot (koos käibemaksuga)

ja alates 01.01.2024 tunnihinnaga 195,20 eurot (koos käibemaksuga). Kohtu hinnangul on

käesolevalt põhjendatud kostja menetluskulude hüvitamine koos käibemaksuga. Kohus leiab, et

õigusabi osutamisel rakendatud tunnitasumäär on vajalik ja põhjendatud. Tunnitasumäär ei ületa

vandeadvokaadist lepingulise esindaja keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohus

leiab, et tunnitasumäär on kooskõlas turu keskmise tasuga, on käesoleva vaidluse sisu, mahtu

ning keerukust ja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni arvestades mõistlik, põhjendatud ja

vajalik.

27. Hinnates ja analüüsides kostja menetluskulude nimekirjas välja toodud lepingulise esindaja

poolt nii asja menetlemisel töövaidluskomisjonis kui ka maakohtu menetluses tehtud toiminguid

ja neile kulunud aega, samuti arvestades kõikide asja materjalidest nähtuvate ning tehtud

menetlustoimingutega ja esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahuga, asub kohus seisukohale,

et kostja menetluskulude nimekirjas kajastuvad lepingulise esindaja poolt käesolevas asjas tehtud

menetlustoimingud ning neile kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik.

28. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et põhjendatuks ja vajalikuks tuleb lugeda

kostjale osutatud õigusabiteenuse mahtu käesoleva asja menetluses (nii asja läbivaatamisel

töövaidluskomisjonis kui maakohtus) kokku 14,9 tundi. Arvestades kohtu poolt põhjendatuks ja

vajalikuks peetud tunnitasumäära, loeb kohus käesolevas tsiviilasjas põhjendatuks ja vajalikuks

kostja õigusabikulusid kokku 2969,92 eurot (koos käibemaksuga).

29. Kostja taotlusel märgib kohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni

tuleb hagejal tasuda tema poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS §

113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

30. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos

menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab

hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS

§ 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Aleksandr Kondrašov

kohtunik