3-23-862/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.02.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-862

Haldusasi

Osaühingu ProFish kaebus Põllumajandus- ja Toiduameti

16.01.2023 otsuste nr 10 ja nr 11 ning 24.03.2023

vaideotsuse nr 1.5-5/137 tühistamiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja – Osaühing ProFish, volitatud esindaja v.adv

Marko Paabumets

Vastustaja – Põllumajandus- ja Toiduamet, volitatud

esindaja v. adv. Jaanus Tehver

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 18.03.2024 (halduskohtumenetluse

seadus (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 11.11.2022 jõustus Vabariigi Valitsuse 04.11.2022 määrus nr 105 „Kutselise kalapüügi

võimalused, lubatud aastasaagid ning kalapüügiõiguse tasumäärad 2023. aastal“ (edaspidi:

Määrus nr 105).

2. 21.11.2022 jõustusid kalapüügiseaduse (edaspidi: KPS) muudatused. Olulisim muudatus

võrreldes seaduse varasema redaktsiooniga seisnes individuaalkvootide rakendamises senise

olümpiapüügi põhimõtte asemel.

3. 09.12.2022 tegi Põllumajandus- ja Toiduamet (edaspidi nimetatud ka PTA) otsused nr 361

ja 362. Viidatud otsuste sisuks oli püügivõimaluste jaotamine. taotlejate vahel 2023. aastaks

vastavalt KPS § 50 lg 1 (otsustes on nende andmise ajaks ekslikult märgitud 08.12.2021 ja

09.12.2021). Otsuste tegemisel lähtus PTA Määruse nr 105 §-ist 4 ja määruse lisast 3.

4. 24.12.2022 jõustus Vabariigi Valitsuse määrus nr 134 „Vabariigi Valitsuse 4. novembri

2022. a määruse nr 105 „Kutselise kalapüügi võimalused ja kalapüügiõiguse tasumäärad 2023.

aastal” muutmine“ (edaspidi: Määrus nr 134). Määrusega nr 134 muudeti mh Määruse nr 105

§-i 4 ja asendati määruse lisad 3 ja 31 uutega.

5. 30.12.2022 väljastas PTA kaebajale kaluri kalapüügiload nr TA23001 ja PÕ230019.

Nimetatud lubade näol on tegemist kutselise kalapüügi õigust andvate lubadega vastavalt KPS

§ 32 lg-le 1 ja §-le 41. Lubadele on mh kantud lubatud aastasaagid (kalakogused) liigiti ja

püügivahendite kaupa.

6. 05.01.2023 esitas kaebaja PTA-le vaide, milles taotles 09.12.2022 otsuste nr 361 ja 362

kehtetuks tunnistamist.

7. PTA tegi 16.01.2023 otsuse nr 10 „Püügivõimaluste 2023. aasta jaotus kalapüügiks Peipsi ja

Lämmijärvel Tartu maakonna kaluri kalapüügiloa alusel“, millega otsustas:

7.1.Lähtudes kalapüügiloa taotlejate poolt esitatud taotlustest, mis on esitatud kalapüügiks

Peipsi ja Lämmijärvel Tartu maakonna kaluri kalapüügiloa alusel ning arvestades taotlejate

poolt eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimalusi, asjakohaseid

ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepinguid ja Vabariigi Valitsuse 04. novembri 2022

määruse nr 105 “Kutselise kalapüügi võimalused, lubatud aastasaagid ning kalapüügiõiguse

tasumäärad 2023. aastal” § 4 lg 1 ja määruse lisa 3, jaotada püügivõimalused

püügivahendite lõikes 2023 aastaks kalapüügiks Tartu maakonna kaluri kalapüügiloa alusel

Peipsi ja Lämmijärvel tehtud ajaloolise püügivõimaluse arvutuste kohaselt vastavalt otsuse

lisale.

7.2.Tunnistada kehtetuks Põllumajandus- ja Toiduameti otsus 09.12.2021 nr 361 (allkirjastatud

09.12.2022) „Püügivõimaluste 2023. aasta jaotus kalapüügiks Peipsi ja Lämmijärvel Tartu

maakonna kaluri kalapüügiloa alusel“.

7.3.Otsus jõustub tagasiulatuvalt 01. jaanuarist 2023.

8. PTA 16.01.2023 otsuse nr 10 Lisa kohaselt on OÜ ProFish püügivõimaluste 2023 aasta

jaotus kalapüügiks Peipsi ja Lämmijärvel Tartu maakonnas kaluri kalapüügiloa alusel mõrd

mõrrajadas APV 3, osak 0,0131.

9. Põllumajandus- ja Toiduamet tegi 16.01.2023 otsuse nr 11 „Püügivõimaluste 2023. aasta

jaotus kalapüügiks Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel Põlva maakonna kaluri kalapüügiloa alusel,

millega kehtestas püügivõimaluste 2023. aasta jaotuse kalapüügiks Peipsi ja Lämmi- ja Pihkva

järvel Põlva maakonna kaluri kalapüügiloa alusel“, millega otsustas:

9.1.Lähtudes kalapüügiloa taotlejate poolt esitatud taotlustest, mis on esitatud kalapüügiks

Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel Põlva maakonna kaluri kalapüügiloa alusel ning arvestades

taotlejate poolt eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimalusi,

asjakohaseid ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepinguid ja Vabariigi Valitsuse 04.

novembri 2022 määruse nr 105 “Kutselise kalapüügi võimalused, lubatud aastasaagid ning

kalapüügiõiguse tasumäärad 2023. aastal” § 4 lg 1 ja eelviidatud määruse lisa 3, jaotada

püügivõimalused püügivahendite lõikes 2023 aastaks kalapüügiks Põlva maakonna kaluri

kalapüügiloa alusel Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel tehtud ajaloolise püügivõimaluse

arvutuste kohaselt vastavalt otsuse lisale.

9.2.Tunnistada kehtetuks Põllumajandus- ja Toiduameti otsus 08.12.2021 nr 362 (allkirjastatud

09.12.2022) „Püügivõimaluste 2023. aasta jaotus kalapüügiks Peipsi, Lämmi- ja Pihkva

järvel Põlva maakonna kaluri kalapüügiloa alusel“.

9.3. Otsus jõustub tagasiulatuvalt 01. jaanuarist 2023.

10. PTA 16.01.2023 otsuse nr 11 Lisa kohaselt on püügivõimaluste 2023 aasta jaotus

kalapüügiks Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel Põlva maakonnas kaluri kalapüügiloa alusel

püügivahendiga avaveevõrk APV-ga 10 osak suurusega 0,0222 ja püügivahendiga mõrd

mõrrajadas APV-ga 2 osak suurusega 0,0077.

11. Kalapüügilubade TA230021 ja PÕ230019 alusel on OÜ-l ProFish püügivõimalus APV 15,

kalapüügiõigus aastasaagiga aastaks 2023 8,025 t.

12. 19.01.2023 otsusega nr 1.5-5/18 tagastati kaebajale viimase poolt 05.01.2023 PTA-le

esitatud vaie. Vaie tagastati põhjusel, et vaide esemeks olnud haldusaktid olid 16.01.2023

kehtetuks tunnistatud.

13. OÜ ProFish teostas aastal 2022 kalapüüki Tartu maakonnas Lämmijärvel ja Peipsi järvel

kaluri kalapüügiloa nr TA2200507alusel, püünisega 3 mõrda mõrrajadas ning Põlva maakonnas

Lämmijärvel, Peipsi järvel kaluri kalapüügiloa nr PÕ2200338 alusel, püünisega 10

avaveevõrku ja 3 mõrda mõrrajadas. PTA poolt 2022 aastal välja antud kalapüügilubade alusel

on OÜ ProFish seisuga 31.10.2022 püüdnud kala kokku 45 895 kg, ehk 45,895 t. Andmed on

pärit kutselise kalapüügi registrist (KIR), mille alusel on PTA kalapüügi- ja turundusosakonna

nõunik Kaidi Kaljula koostanud koondi Peipsi, Pihkva ja Lämmijärvest kaluri kalapüügiloa

alusel kala püükidest seisuga 31.10.2022. PTA 16.01.2023 otsustest nr 10 ja nr 11 tulenevalt

on OÜ ProFish kaotanud olulisel määral kalapüügiõiguse aastaks 2023, võrreldes

kalapüügiõigusega aastal 2022. Kui aastal 2022 oli OÜ ProFish kalapüügiõigus (saak, püük)

45,895 t, siis aastaks 2023 kõigest 8,025 t, mis on enam kui 5,7 kordne vahe.

14. OÜ ProFish esitas 14.02.2023 PTA-le vaide ameti 16.01.2023 otsuste nr 10 ja 11 peale.

15. PTA jättis 24.03.2023 vaideotsusega nr 1.5-5/13711 ProFish OÜ vaide rahuldamata.

16. OÜ ProFish esitas 20.04.2023 Tallinna Halduskohtusse kaebuse nõuetes tühistada

Põllumajandus- ja Toiduameti 16.01.2023 otsused nr 10 ja nr 11 ning 24.03.2023 vaideotsuse

nr 1.5-5/137. Kaebuse punktis 1.3.6. esitas kaebaja alternatiivse nõudena ka kahju hüvitamise

nõude. Ühtlasi taotleb kaebaja tunnistada põhiseadusvastaseks ja jätta kohaldamata Vabariigi

Valitsuse määruse 04.11.2022 nr 105 „Kutselise kalapüügi võimalused, lubatud aastasaagid

ning kalapüügiõiguse tasumäärad 2023. aastal.“ § 4, mis sätestab kalapüügi Peipsi, Lämmi- ja

Pihkva järvel kaluri püügiloa alusel ja § 903, mis sätestab Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel

lubatud aastasaagi püügivahendi kohta.

17. Tallinna Halduskohus võttis 20.04.2023 kaebuse tühistamisnõuetes menetlusse, kuid kahju

hüvitamise osas jättis kaebuse käiguta kaebajale täpsustamiseks. Kaebaja täpsustas, et ei nõua

kahju hüvitamist.

18. Vastustaja esitas vastuse kaebusele, kus leidis, et vaidlustatud haldusaktid on

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 mõttes õiguspärased ja kaebusega vaidlustatud

vaideotsus on seaduslik ja põhjendatud. Kaebus ei kuulu rahuldamisele.

19. Tallinna Halduskohus määras 27.09.2023 kaebuse läbivaatamise kirjalikus menetluses.

Kaebaja esitas 23.10.2023 kaebuse täienduse soovides kaebust muuta ja lisada täiendav nõue.

Kaebaja soovis kalapüügilubade TA230021 ja PÕ230019 õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuse

muutmise õigusvastasuse tuvastamise nõude lisamise eesmärgiks oli hilisema kahju hüvitamise

nõude esitamiseks. Tallinna Halduskohtus keeldus kaebuse muutmist vastu võtma, mille peale

esitas kaebaja Tallinna Ringkonnakohtusse määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus jättis

25.01.2024 kaebaja määruskaebuse rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

20. OÜ Profish põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

Kaebaja püügiõigus aastaks 2023 kaluri kalapüügilubade alusel on vähenenud olulisel määral

võrreldes püügiõigusega aastal 2022. Vabariigi Valitsusel oli võimalik teha kaalutlusotsustus

lähtuvalt KPS § 42 lg-st 1, kahjustamata isikute põhiõigusi. Kaebuse esitaja on seisukohal, et

Vabariigi Valitsus on õigusvastaselt kehtestanud määrusega nr 105 Peipsi, Lämmi- ja Pihkva

järvel lubatud aastasaagi püügivahendite arvu piires aastaks 2023. Vastustaja ei ole otsuste

tegemisel hinnanud määruse põhiseadusele vastavust. Kaebaja arvates ei ole vastustaja viited

vaideotsuses KPS muutmise seaduse eelnõu kohta antud arvamusetele asjakohased, kuivõrd

need ei kinnita Vabariigi Valitsuse määruse nr 105 põhiseadusele vastavust ega saa sisustada ja

põhjendada vaidlustatud otsuseid. Kalapüügi loa väljastab PTA, lähtuvalt määruse nr 105 ja

selle lisadest 3 ja 31, mistõttu oleks vastustajal tulnud hinnata määruse kohaldamisel selle

vastavust põhiseadusele, nii otsuste tegemisel kui ka vaide menetlemisel. Vastustaja, jättes

vaide esitaja sellekohased väited vaidemenetluses tähelepanuta ja vaideotsuses käsitlemata, on

rikkunud põhjendamiskohustust, mis on vaideotsuse tühistamise aluseks.

HMS § 3 lg 1 sätestab, et haldusmenetluses võib piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema

muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel, mistõttu on PTA otsused õigusvastased

põhjusel, et PTA ei ole teostanud kaalutlusõigust ega kohaldanud seadust. HMS § 3 lg 2

sätestab, et halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne

seatud eesmärgi suhtes. PTA ei ole otsuste tegemisel lähtunud õiguse üldpõhimõtetest, kuivõrd

on jätnud kontrollimata otsuste vastavuse õiguse üldpõhimõtetele, sest üldpõhimõtetega

vastuolus haldusakt ei saa kohtus vaidlustamise korral jääda kehtima, kui isegi seadus sellise

otsuse tegemist nõuab. PTA oleks pidanud määrust nr 105 põhiseaduspäraselt tõlgendama või

pöörduma olukorra lahendamiseks õiguskantsleri poole.

Proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et riik ei piiraks isikute õigust ega tekitakse neile

koormavaid tagajärgi, kui siis seda olukorras, kus see on hädavalik. See põhimõte nõuab, et

asutus mõtleks oma otsustused läbi piisava põhjalikkusega, et vältida tarbetuid ebameeldivusi

isikutele. PTA pidi aru saama ja nägema, et nende otsuste tagajärjel tekib OÜ-le ProFish oluline

kahju, kalapüügiõiguse kaotamine 5,7 korda. Proportsionaalsuse põhimõttega tuleb arvestada

seal, kus isikule tekitatakse mingi ebameeldiv tagajärg ning sellega piiratakse isiku õigust või

kahjustatakse tema põhjendatud huve. Nii määrus nr 105 kui ka PTA otsused on õigusvastased

tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dest 11 ja § 31, kuivõrd piiravad OÜ ProFish

kalapüügiõigust vastuolus PS-ga ega ole vajalikud demokraatlikus ühiskonnas ning

moonutavad piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, mille tagajärjeks on erakordne erinevus

2022 kalapüügiõiguse ja aastaks 2023 antud kalapüügiõiguse vahel. Määrus nr 105 ja PTA

otsused on põhiseadusega vastuolus ning on tekitanud ebavõrduse taotlejate osas, kuivõrd

kalapüügiõigus on pandud sõltuma püügivahendite(püügivõimaluse) arvust, mis on

diskrimineerimine ja on vastuolus PS §-ga 12, mis sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed ning

kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse,

poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude

tõttu. Kalapüügivõimaluste sõltuvusse panemine püügivahendite arvust taotlejal, tekitab

ebaausa konkurentsi ning kalapüügivõimalustega spekuleerimise. PTA otsustes puuduvad

põhjendused, miks oli vajalik muuta 2022 kehtivat korda kalapüügivõimaluste ja püügiõiguse

arvutamise ja kalapüügiloa andmise korda. Ebavõrdne kohtlemine on erinev kohtlemine ilma

põhjendatud vajaduseta.

PTA on rikkunud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. Õiguskindluse põhimõte

nõuab, et asutus oleks oma tegevuses järjekindel ja et kord antud haldusaktidele ja lubadustele

saaks ka tulevikus tugineda. Halduse tegevus peab olema isikule võimalikult ettenähtav. OÜ

ProFish ei saanud kuidagi ette näha ja kujutada, et kui aastal 2022 oli talle kalapüügiõigus ca

45 t, antakse talle aastaks 2023 kalapüügiõigus 8 t. Koos VVS määrusega nr 105 ja PTA

otsustega on kahjustatud OÜ ProFish õiguspärast ootust ja tekitatud kahju.

HMS § 56 lg 1 sätestab, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine

peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või

menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. PTA otsused nr

10 ja nr 11 on täielikult põhjendamata. Tegemist ei ole rutiinsete haldusaktidega, mille puhul

oleks olnud piisav pelgalt viide haldusakti andmise õiguslikule alusele põhjusel, et ilmselt keegi

neid vaidlustama ei hakka. Antud juhul on aga tegemist olukorraga, kus on vajalik õigusloova

akti vastavuse põhiseadusele tuvastamine, seaduse tõlgendamine, faktiliste asjaolude

väljaselgitamine ning vajalik haldusorgani kaalutlusõiguse teostamine, kuivõrd otsuse

tegemisel põrkuvad kaalukad põhiseaduslikud huvid ning otsuste tagajärjel tekib isikutele

kahju. PTA oleks pidanud haldusakti motiivid otsustes lahti kirjutama. Otsustes esitatud viited

kalapüügiseadusele ning Vabariigi Valitsuse määrustele ei ole piisavad selleks, et lugeda

haldusakti põhjendamiskohustus PTA poolt täidetuks HMS § 56 lg 1 järgi.

HMS § 64 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada haldusakti andmise ja

haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust,

haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega

haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega

ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. OÜ ProFish on sattunud PTA õigusvastaste

haldusaktide andmise tõttu väljapääsmatusse olukorda, kus temalt on aastaks 2023 erakordselt

suures mahus ära võetud kalapüügiõigus võrreldes aastaga 2022. Kehtestatud on õigusvastane

ebavõrdne konkurents majandustegevuses, mis piirab ettevõtlusvabadust ja on vastuolus õiguse

üldpõhimõtete ja seadusega ning mille tagajärjel on tekkinud vaide esitajale kahju, mille

hüvitamist kavatseb kaebaja nõuda.

21. Põllumajandus- ja Toiduameti põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Kaebajale antud kalapüügiõigus, sh lubatud aastasaak, on

määratud kalapüügilubadega, milleks on kaluri kalapüügiload nr TA23001 ja PÕ230019.

Kaebaja ei ole neid lube (sh lubades määratud tingimusi) vaidlustanud ei vaidemenetluses ega

kohtumenetluses. Kaebuse esemeks olevate haldusaktide tühistamine ei saa põhimõtteliselt

tuua kaasa seda tagajärge, mida kaebaja näib kaebusega taotlevat: isegi kui kohus tühistaks

PTA 16.01.2023 otsused nr 10 ja 11 kaebajat puudutavas osas, oleks kaebaja 2023

kalapüügiõigus – sh lubatud aastasaak – jätkuvalt määratud kaluri kalapüügilubadega nr

TA23001 ja PÕ230019 ning nende lubade alusel ei saa kaebaja poolt 2023 püütava kala kogus

kokku olla suurem kui 8,025 tonni.

PTA-l puudub võimalus püügivõimalusi jaotada ja/või püügivahendi lubatud aastasaaki

kehtestada viisil või tingimustega, mis irduvad määrusest nr 105 – selline kõrvalekaldumine

tähendaks vältimatult PTA haldusaktide vastuolu KPS-iga ning ühtlasi selle põhimõtte

rikkumist, mille kohaselt õigusakt (milleks Vabariigi Valitsuse määrus kahtlemata on) on

täitmiseks kohustuslik kõigile, sh õigusakti rakendamisega tegelevale ametiasutusele.

Kaebusest ei nähtu, et kaebaja heidaks vastustajale ette püügivõimaluste jaotamist viisil, mis

oleks määruse nr 105 nõuetega vastuolus või oleks muul põhjusel vastuolus KPS-is sätestatuga.

Kaebuse p 2.2, 2.3 ja 2.6 esitatud argumendid taanduvad seisukohale, et Vabariigi Valitsus on

asjassepuutuvat õigusakti (Määrus nr 105) kehtestades mingeid õiguse põhimõtteid rikkunud ja

see annab kaebaja arvates põhjust väita, et asjassepuutuvad määruse nr 105 sätted on vastuolus

põhiseadusega.

Kaebaja ei ole kaebuses osutanud mitte ühelegi viisile, kuidas tuleks määrust nr 105 ning KPS

§ 903 antud juhul tõlgendada, et oleks tagatud selle regulatsiooni põhiseaduspärasus. Asjaolu,

et kaebaja taotleb määruse nr 105 ja KPS § 903 kohaldamata jätmist nende põhiseadusvastasuse

tõttu, osutab ühemõtteliselt sellele, et kõnealused normid on kaebaja arvates põhiseadusega

vastuolus. Järelikult ei ole antud kaasuses küsimus mitte õigusaktide tõlgendamises vaid selles,

kas asjassepuutuvad normid on või ei ole põhiseadusega kooskõlas. Vastustaja hinnangul ei ole

KPS § 903 ega ükski määruse nr 105 säte vastuolus põhiseadusega. Kalavarude kui piiratud

ressursi kasutamise reguleerimine on küsimus, mis kuulub seadusandja pädevusse ning viisis,

kuidas vastavat küsimust on reguleeritud KPS-is ja selle rakendusaktiks olevas Vabariigi

Valitsuse määruses, ei ole vastustaja arvates midagi põhiseadusvastast. Kalapüügiload olid ka

enne kaebuses vaidlustatud regulatsiooni kehtestamist väljastatud üheks aastaks ning seega ei

saanud kaebajal põhimõtteliselt tekkida õigustatud ootust sellele, et tema kalapüügiõigus on

2023 samas mahus kui see oli 2022 PTA on vaidlustatud haldusaktide andmisel kohelnud kõiki

asjassepuutuvaid isikuid (kalapüügilubade taotlejaid) võrdselt selles tähenduses, et kõigi suhtes

on ühetaoliselt kohaldatud määrusega nr 105 kehtestatud tingimusi. PTA ei ole ühtegi taotlejat,

sh kaebajat, diskrimineerinud ühegi PS §-is 12 loetletud asjaolu alusel.

Kaebaja etteheide, mille kohaselt PTA otsustes puuduvad põhjendused, miks oli vajalik muuta

2022 kehtivat korda kalapüügivõimaluste ja püügiõiguse arvutamise ja kalapüügiloa andmise

korda, on alusetu. PTA ei ole antud küsimuses regulatsiooni kehtestaja ehk laias tähenduses

seadusandja. PTA on ametiasutus, kelle ülesanne on õigusaktide rakendamine. Võimude

lahususe põhimõttest ja oma pädevusest tulenevalt ei ole PTA ülesanne hakata õigusakti

rakendamise käigus toimuva haldusmenetluse tulemusena antavas haldusaktis esitama

põhjendusi selle kohta, miks on seadusandja(d) pidanud vajalikuks asjassepuutuva

regulatsiooni kehtestada. Kaebaja viide HMS § 64 lg 3 on ilmselgelt asjakohatu. Kõnealune

norm reguleerib haldusakti kehtetuks tunnistamist. See norm puutub vaidlustatud

haldusaktidega seoses asjasse üksnes niivõrd, kuivõrd nendega otsustati PTA varasemate

otsuste (otsused nr 361 ja 362) kehtetuks tunnistamine. Selles osas aga pole täiesti ilmselgelt

aset leidnud mitte mingit eraldiseisvat kaebaja õiguste rikkumist, sest kaebajat puudutavas osas

oli otsuste nr 361 ja 362 sisu täpselt sama, mis kehtestati käesolevas haldusasjas vaidlustatud

16.01.2023 otsustega nr 10 ja 11. Mis puutub üldiselt kaebaja etteheitesse kaalutlusõiguse

rikkumise kohta, siis kehtiva õiguse põhiseaduspärasus või põhiseadusvastasus ei kuulu nende

asjaolude hulka, mis allub haldusorgani kaalutlusõigusele ning mille teostamist peab siis

haldusaktis ka vastavalt põhjendama. Kaebaja seisukohaga nõustumine tähendaks de facto

seda, et eranditult iga haldusakti andmisel peab haldusorgan hakkama kaaluma kohaldamisele

kuuluvate õigusnormide põhiseaduspärasust ning esitama haldusaktis kaalutlused, millest

tulenevalt võttis haldusorgan seisukoha normide kohaldamise või mittekohaldamise kohta.

Ilmselgelt oleks selline olukord õigusriigis lubamatu, sest see on vastuolus PS-s sätestatud

võimude lahususe põhimõttega ja täitevvõimu ülesannetest johtuva pädevusega.

KOHTU PÕHJENDUSED

22. Kohtule arusaadavalt on kaebus esitatud põhjusel, et vaidlustatud otsuste nr. 10 ja 11 tõttu

vähenes kaebaja püütava kala kogus 2023 aastal arvestades eelnevat 2022 aasta perioodi 5, 7

korda. Kaebaja seisukohast ei saanud talle olla kuidagi ettenähtav, et kui aastal 2022 oli talle

kalapüügiõigus ca 45 t, antakse talle aastaks 2023 kalapüügiõigus 8 t ehk kaebaja on kaotanud

olulisel määral kalapüügiõiguse .

2022 aasta lõpus jõustusid mitmed KPS muudatused, millega tegi seadusandja põhimõttelised

muudatused seni kehtinud püügikorralduses. Kui varasemalt toimus kalapüük Peipsil, Pihkva

ja Lämmijärvel nn olümpiapüügi vormis, kus kalur saab loale märgitud püügivahendiga püüda

kala nii palju, kui ta jõuab, kuni riigi kehtestatud kvoodi täitumiseni, siis muudatuste

eesmärgiks on olümpiapüügilt üle minna individuaalkvootide süsteemile. Eeltoodu tähendab,

et KPS § 42 lõike 1 muudatuse jõustumisega anti Vabariigi Valitsusele võimalus kehtestada

püügiõiguse

omanikele

püügivahendite

alusel

(arvestades

ajaloolist

püügiõigust)

individuaalkvoot. Aastasaagi kehtestamine püügivahendi kohta võimaldab jaotada veekogu

riigikvoodi selliselt, et iga püügivahendi omanikule on teada, kui palju tema püügivahendiga

on lubatud aastas kala liigiti püüda. Nimetatu aga muudab kalapüügisüsteemi oluliselt, sest

olümpiapüügi korral võis kalur lühikese aja jooksul püüda välja nii palju kui võimalik, sest

kalurile polnud otseselt loale kehtestatud konkreetseid maksimaalseid koguseid, siis

individuaalkvootide kehtestamisel on vastavad kogused kalurile kalapüügiloas välja toodud.

KPS § 903 kohaselt KPS § 42 lõike 1 teises lauses sätestatut rakendatakse esimest korda 2023.

aastaks Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kalapüügiks antavate kutselise kalapüügi lubade suhtes

(lg 1) ja Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel lubatud

aastasaagi püügivahendite arvu piires esimest korda 2023. aastaks. Peipsi, Lämmi- ja Pihkva

järvel lubatud aastasaagi püügivahendite arvu piires kehtestamist ei loeta püügivõimaluse

esmakordseks kehtestamiseks KPS § 53 tähenduses. Vabariigi Valitsuse määrusega nr 105

kehtestati aastasaagid Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kaluri kalapüügiloa alusel esmakordselt

aastaks 2023.

KPS § 32 lg 1 ja § 41 kohaselt annab kutselise kalapüügi õiguse kalapüügiluba, antud juhul

konkreetselt kaluri kalapüügiluba. Kutselise kalapüügi luba (sh kaluri kalapüügiluba) antakse

(1) püügivõimaluste piires tähtajaliselt ja mitte kauemaks kui üheks kalendriaastaks ning (2)

kui lubatud aastasaak on kehtestatud Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel püügivahendi kohta, siis

nende püügivahenditega püügiks kutselise kalapüügi loa andmisel arvestatakse lisaks esimeses

lauses sätestatule ka lubatud aastasaaki (KPS § 42 lg 1). Kalapüügiloas määratakse lubatud

püügivahend, püügivõimalus, püügiaeg ja kalapüügi koht ning loale kantud püügivahendi

lubatud aastasaak, kui see on ühele või mitmele loale kantud püügivahendile kehtestatud (KPS

§ 42 lg 7). Kui samale kalapüügiloale kantakse mitme püügivahendi püügivõimalus ja neile

kehtestatud lubatud aastasaak, siis kalapüügiloale märgitakse kõikide kalapüügiloale kantud

püügivahendite aastasaagi ja nende püügivahendite püügivõimaluste korrutiste kogusumma

(KPS § 42 lg 71 ). Kaebajale antud kalapüügiõigus, sh lubatud aastasaak, on määratud

kalapüügilubadega, milleks on kaluri kalapüügiload nr TA23001 ja PÕ230019. Kaebaja ei ole

neid lube (sh lubades määratud tingimusi) vaidlustanud ei vaidemenetluses ega

kohtumenetluses.

Kaebaja poolt vaidlustatud otsused määrasid kindlaks muu hulgas kaebaja suhtes

püügivõimaluste jaotuse sisuliselt kaebaja püügivahendite osas, mis lähtub kaebaja ajaloolisest

püügiõigusest. Vastustaja on 24.03.2023 tehtud vaideotsuses nr. 1.5-5/137 välja toonud, et

esitajale jaotatud püügivõimalus viimastel aastatel ei ole muutunud ning väide, et PTA

16.01.2023 otsusest nr 10 ja 16.01.2023 otsusest nr 11 püügivõimaluste jaotuse kohta on vaide

esitaja kaotanud olulisel määral kalapüügiõiguse aastaks 2023 võrreldes kalapüügiõigusega

aastal 2022, ei ole asjakohane. PTA ei ole muutnud kalapüügivõimaluste jaotamise korda, kuna

see ei ole PTA pädevuses ning antud püügivõimaluse jaotamise süsteemi on seadusandja

kehtestanud juba 2003 aastast. Kokkuvõtvalt ei mõjutanud kaebaja võimalikku püügikoguste

vähenemist aastal 2023 mitte püügivõimaluste jaotamine, vaid esmakordselt kaluritele 2023

aastal individuaalkvootide kehtestamine, mis toimus KPS alusel antud määruse nr 105 alusel ja

mis tehti kaebajatele kohustuslikuks kaluri kalapüügiloa väljastamisega mitte püügivõimaluste

jaotamise otsusega. Arvestades, et kaluri kalapüügilube vaidlustatud ei ole, ei saaks

püügivõimaluste jaotamise otsuste tühistamine või tühistamata jätmine täita kaebuse eesmärki

tühistada otsused kalapüügiõiguse olulise vähenemise tõttu. Väljastatud kalapüügiload lubasid

siiski püüda 45 t asemel vaid ca 8 t ja vaidlustatud otsuste tühistamine kaluri kalapüügilubade

õigusjõudu ei murra.

23. Samas kaebaja on esitanud tühistamiskaebuse otsuste nr 10 ja 11 tühistamiseks. HMS § 52

lg 1 p 2 kohaselt võib haldusorgan enne haldusakti lõplikku lahendamist teha õiguslikult

siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu. Kohtu hinnangul on

vaidlustatud otsuste puhul tegemist eelhaldusaktidega, mis määravad ära püügivõimaluste

jaotuse,

mis

on

kohustuslikuks

tingimuseks

kalapüügilubade

väljastamisel.

Ilma

püügivõimaluste jaotamiseta pole võimalik kalapüügilube väljastada, kuid samas ei anna

püügivõimaluste jaotamiseks tehtavad otsused iseseisvalt adressaatidele püügiõigust.

Püügiõiguse annab kalapüügiluba. Eelhaldusaktid on halduskohtus vaidlustatavad. HMS § 52

lg 2 sätestab, et osahaldusakti ja eelhaldusakti suhtes kohaldatakse haldusakti sätteid. Haldusakt

on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel

ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS §

54). HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest

keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti

andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2). Kirjaliku haldusakti põhjendused peavad

olema lihtsad ja arusaadavad ning eesmärgipärased. Kirjalike põhjenduste olemasolu aitab

kohtul välja selgitada, kas otsused on tehtud meelevaldselt ning tagab ka reaalse kaebeõiguse

teostamise võimaluse.

Vaidlustatud otsustes on teatavaid puudujääke, kuid need pole sellised, mis tingiksid otsuste

tühistamise vajaduse. Otsused on antud pädeva haldusorani poolt ja kooskõlas kehtivate

õigusaktidega. Püügivõimaluste jagamisel on kesksel kohal Vabariigi Valitsuse 17. novembri

2017 määruse nr 164 “Kutselise kalapüügi loa taotlemisel esitatavate dokumentide loetelu,

kalapüügiloa andmise, kehtivuse peatamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja kalapüügiloa

taotluse ning kalapüügiloa vormid” sätestatud tingimused ja metoodika, mille kohaselt on

arvutatud muu hulgas kaebaja püügivõimalused. Metoodika on kehtestatud Vabariigi Valitsuse

tasemel, mis likvideerib PTA suvaotsuse tegemise võimaluse püügivõimaluste määramisel ja

seetõttu kohtleb taotlejaid võrdselt. Püügivõimaluste jaotamine toimub iga- aastaselt sama

metoodika alusel. Eelnimetatud Vabariigi Valitsuse määrus, millega püügivõimaluste

arvutamise metoodika on kehtestatud, kehtib aastast 2017. Kaebaja suhtes on viimasel neljal

aastal määratud püügivõimalus samal viisil ja PTA ei ole muutnud püügivõimaluste jagamise

korda. 2022 aasta lõpus jõustunud KPS muudatused püügivõimaluste jaotamise metoodikat ei

muutnud, mistõttu ei riku püügivõimaluste jaotamiseks tehtud otsused kuidagi ka õiguskindluse

põhimõtet. Ühtsel metoodikal kõikide taotlejate vahel püügivõimaluste jaotamine on ka

proportsionaalne meede, kus ei toimu ühegi taotleja ebavõrdset kohtlemist ilma põhjendatud

vajaduseta.

Vastustajale võib ette heita, et vaidlustatud otsustes pole piisavalt täpselt välja toodud kaebaja

poolt eelnevatel aastatel omandatud püügivõimalused, et oleks paremini jälgitav kaebajale 2023

aastaks antud püügivõimaluste arvutuskäik. Samas ei saa nimetatud selgituste esitamata

jätmisest järeldada vajadust otsused tühistada. Kaebajatele on eelnevatel aastatel samadel

alustel püügivõimalusi jagatud ja otsuste puhul on tegemist selliste eelhaldusaktidega, millega

on püügivõimalused jagatud mitme erineva taotleja vahel korraga (teostatud on nn

massmenetlus, kus on rohkem kui 50 adressaati). Kaebaja ei ole kaebuses ka välja toonud, et

PTA oleks teinud arvutusvea, mille kohaselt oleks püügivõimalus pidanud tulema teistsugune.

Kuigi eelnimetatud faktiliste asjaolude puudulik kajastamine võib tuua kaasa otsuste teatava

ebaselguse ei too see kaasa antud juhul otsuste tühistamist vastavalt HMS § 58.

Kokkuvõtvalt on vaidlustatud otsused nr. 10 ja 11antud pädeva haldusorgani poolt, kooskõlas

kehtiva õigusega ja proportsionaalsed ega riku võrdse kohtlemise või õiguskindluse

põhimõtteid.

24. Kaebaja on kaebusega esitanud ka nõuded tunnistada põhiseadusvastaseks ja jätta

kohaldamata Vabariigi Valitsuse määruse 04.11.2022 nr 105 „Kutselise kalapüügi võimalused,

lubatud aastasaagid ning kalapüügiõiguse tasumäärad 2023. aastal.“ § 4, mis sätestab kalapüügi

Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kaluri püügiloa alusel ja § 903, mis sätestab Peipsi, Lämmi- ja

Pihkva järvel lubatud aastasaagi püügivahendi kohta. Vastavalt HKMS § 158 lg 4 jätab kohus

asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti

Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. HKMS § 162 lg 2 kohaselt kui kohus

jätab haldusasjas seaduse või muu õigustloova akti kohaldamata selle vastuolu tõttu

põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega, tehakse selle kohta märge resolutsioonis. Kohtule

arusaadavalt soovib kaebaja, et kohaldamata jäetakse KPS § 903 ja Vabariigi Valitsuse määruse

04.11.2022 nr 105 „Kutselise kalapüügi võimalused, lubatud aastasaagid ning kalapüügiõiguse

tasumäärad 2023. aastal.“ § 4 lg 2, sest need seonduvad muudatustega kehtestada

individuaalkvoodid (aastasaagid ja lubatud aastasaagid püügivahendi kohta).

Kohtu hinnangul ei ole eelnimetatud kaebaja poolt toodud normid, mis tuleks jätta

kohaldamata, antud asjas asjakohased. Nagu eelnevalt selgus on kaebuse üheks ajendiks 2022

aasta lõpus jõustunud KPS muudatused, millega nn olümpiapüügilt mindi üle

individuaalkvootide süsteemile. Vaidlustatud otsused, millega jagati püügivõimalused,

individuaalkvoote ehk lubatud aastasaake ei kehtesta. Aastasaagid kehtestatakse kalurile

kalapüügiloa alusel. Vabariigi Valitsus võis määrusega kehtestada Peipsi, Lämmi- ja Pihkva

järvel lubatud aastasaagi püügivahenditele esimest korda 2023. aastaks. Kui Vabariigi Valitsus

on 2023. aastaks lubatud aastasaagi kehtestanud, siis saab anda taotlejatele 2023. aastaks ka

kalapüügiload, millele on märgitud nii püügivahendite arv kui ka lubatud aastasaak kalaliikide

kaupa. Vaidlustades kalapüügiluba oleksid eelnimetatud normid asjakohased, kuid

püügivõimaluste jagamisel nimetatud normid asjakohased ei ole. Püügivõimaluste jagamise

süsteemi 2022 aasta lõpus jõustunud KPS muudatustega ei muudetud. Kui kaebajal on soov, et

kohus hindaks eelnimetatud normide kohaldamise õigsust, tuleb kaebajal vaidlustada

kalapüügiluba. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2023 kohtumääruse nr 3-23-142 p-s 11

leidis ringkonnakohus, et kalapüügiga tegelev ettevõtja saab oma õigusi tõhusalt kaitsta

kalapüügilubade kui haldusaktide vaidlustamisel ning sellise vaidluse raames saab käsitleda ka

KPS-i ja määruse nr 105 võimalikku põhiseadusvastasust.

25. Kaebaja on esitanud tühistamisnõude ka vaideotsusele. HMS § 87 lg 1 kohaselt on isikul,

kelle vaie jääb vaidemenetluses rahuldamata või kelle õigusi on vaidemenetluses rikutud, õigus

pöörduda

kaebusega

halduskohtusse.

Kaebuse

võib

esitada

haldusakti

kehtetuks

tunnistamiseks, mille kehtetuks tunnistamist on rahuldamata jäetud vaidega taotletud (HMS §

87 lg 2 p 1) või vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest

sõltumatult (HMS § 87 lg 2 p 2). Kaebaja on esitanud tühistamisnõude vaideotsusele koos

vaidlustatud otsustega. Kohus jätab tühistamisnõuded otsuste tühistamiseks rahuldamata,

mistõttu ei esine ka alust vaideotsuse tühistamiseks. Vastustaja otsused pole õigusvastased, sest

nad ei riku kaebaja õigusi. Kohtu hinnangul ei riku vaideotsus kaebaja õigusi ka iseseisvalt.

Kohus jätab kaebuse vaideotsuse tühistamiseks rahuldamata.

26. Kokkuvõtvalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud riigilõivu 20 eurot ja

õigusabikulusid 2688 eurot. Menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda. Kuna vastustaja ei ole

menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)