2-22-151490/13 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Kadri Mälberg

Määruse tegemise aeg ja koht

15. veebruar 2024, Pärnu

Tsiviilasja number

2-22-151490

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi K.S.i vastu 2113,17

euro ja viiviste nõudes

Tsiviilasja hind

2865,77 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479)

Hageja lepinguline esindaja: Irina Metsler-Verner (e-

post: jurist@julianus.ee)

Kostja: K.S. (isikukood xxxxxxxxxxx)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi K.S.i vastu võlgnevuse nõudes.

2. Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda ning määrata, et rahaliselt

hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

3. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Pärnu Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus

võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab

menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul

2-22-151490

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Aktiva Portfolio AS esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse hagi K.S.i

(kostja) vastu. Kohus tegi 05.01.2023 kostjale makseettepaneku, millele kostja esitas

15.01.2023 vastuväite. Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond 31.01.2023 määrusega lõpetas

maksekäsu kiirmenetluse ja andis hageja nõude Pärnu Maakohtu menetluse jätkamiseks

hagimenetluses. Aktiva Portfolio AS esitas 21.02.2023 hagiavalduse kostjalt võlgnevuse ja

viivise väljamõistmiseks.

2. Äriregistrist nähtuvalt on 06.11.2023 Aktiva Finance Group OÜ (edaspidi hageja)

registrikaardile tehtud konstitutiivne ühinemiskanne, mistõttu on Aktiva Portfolio AS

äriregistrist kustutatud.

3. Vastavalt 21.02.2023 hagiavaldusele nõuab hageja kostjalt 01.09.2020 sõlmitud

võlatunnistuse nr 220548 ning võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppe alusel

võlgnevust summas 2113,17 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivis 536,13 eurot, kokku summas 2649,30 eurot, viivist tasumata põhivõla jäägilt (912,40

eurot) alates hagiavalduse kohtule esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni

kokkuleppes sätestatud määras 0,065% iga tasumisega viivitatud päeva eest, menetluskulud:

riigilõiv 385 eurot ja esindustasu 527 eurot (ilma käibemaksuta) ning välja mõistetud

menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.

4. Kohus võttis hagi 09.03.2023 määrusega menetlusse ja kohustas kostjat 14 päeva jooksul

materjalide kättetoimetamisest hagile vastama.

5. Kostja on esitanud kohtule vastuse hagile, milles märgib, et hageja hagis toodud summad on

arusaamatud. Kostja ei nõustu põhinõude suurusega. Samuti ei nõustu viiviste nõudega. Kostja

nõustub põhinõudega summas 912,40 eurot ja algses makseettepanekus nõutavate

menetluskuludega.

6. Hageja oma täiendavas seisukohas tõi välja, et hageja on arvestanud kõik kostja laekumised

kostjale kasulikumal moel. Kostja on sõlminud hagejaga kirjaliku lepingu, nõustunud

võlatunnistuses nõutud summadega ning on asunud ka võlatunnistust täitma. Hageja leiab, et

tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega.

7. Kohus 09.01.2024 määrusega andis hagejale tähtaja asjaolude täpsustamiseks ning tõendite

esitamiseks. Kohus kohustas hagejat esitama detailsed andmed selle kohta, et võlatunnistuse

aluseks oleva laenulepingu sõlmimisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet, teabe

andmise kohustust ning muud asjaolud, mis seonduvad nii alussuhte kui ka muutmise

kokkuleppe kehtivusega ja sissenõutavusega. Kohus selgitas kohtunõudes hagejale kohalduvat

õigust ja selgitas, et vaidlusaluse võlatunnistusega on krediidiandja ühemõtteliselt soovinud

välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis algselt

tarbijakrediidilepingust tulenes. Kohus selgitas, et VÕS § 421 alusel kohaldub vaidlusalusele

võlasuhtele tarbijakrediidi regulatsioon.

8. Hageja kohtu poolt määratud tähtajaks täiendavaid selgitusi ega tõendeid ei esitanud.

Kohtuotsuse põhjendused

9. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5.04.1993 Euroopa

Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on

Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast

2-22-151490

(Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo

v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex

officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu

kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada

ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei

pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja

asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

10. Kohus ei nõustu hagejaga, et tulenevalt asjaolust, et hageja väidab nõude aluseks olevat

konstitutiivse võlatunnistuse, on tegemist konstitutiivse kokkuleppega.

11. Riigikohus on 3. juuni 2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et tõendamaks, et

võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb

hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse

deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-

34922/124, p 12.2; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36; 10. detsembri

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seega on tegemist konstitutiivse

võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata

poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest

sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte

ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse

loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega,

millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega

lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-

34922/124, p 12.2; 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 6. veebruari

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20).

12. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel

lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade

üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks

lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu

sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust

selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus

poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud

asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist

(VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud

asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste

lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja

eesmärgist (vt RKTKo 26.11.2015, 3-2-1-112-15, p 15).

13. Kohus hindab võlatunnistust (dtl 41-43) ning asub seisukohale, et poolte ühiseks tahteks,

eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu

kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud

kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni

kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust

oluliselt kehvemasse olukorda.

14. Kohus arvestab võlatunnistuse tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1 alusel võlatunnistuse

sõlmimise asjaolusid, st seda, et võlatunnistuse on ette valmistanud hageja ning puudub alus

kahelda, et maksekokkulepe ja võlatunnistus (dtl 41-43) on tüüptingimustega leping VÕS § 35

tähenduses. Võlatunnistust allkirjastades on kostja olnud olukorras, kus tal oli juba tähtaegselt

tasumata võlgnevus 3145,51 eurot (dtl 41). Seega on suure tõenäosusega võlatunnistus sõlmitud

olukorras, kus kostjale selgitati, et alternatiivina pöördutakse kostja vastu koheselt nõudega

2-22-151490

kohtusse ning kostja, suure tõenäosusega väheste õigusalaste teadmise tõttu, on pidanud

võlatunnistuse ja selle sisuks oleva maksegraafiku sõlmimist soodsamaks ja mõistlikumaks

lahenduseks, mõistmata võlausaldaja kavatsusi.

15. Kohtu hinnangul ei ole hageja poolte ühist tegelikku tahet tõendanud, samuti ei ole ühise

tahte tuvastamine tulenevalt kõnealuse lepingu sõlmimise asjaoludest ja eesmärgist ilma

vastavate tõenditeta võimalik. Kohus saab lepingu tõlgendamisel seega lähtuda mõistliku isiku

positsioonist (VÕS § 29 lg 4), võttes samal ajal arvesse VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid.

16. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas

lepingueelseid läbirääkimisi (VÕS § 29 lg 5 p 1). Lepingu sõlmimise asjaoludena tuleb arvesse

võtta, et hageja on inkassoettevõte, kelle tegevusalaks on võlgade kokkuostmine ning võlgade

sissenõudmine. Kostja on võlgnik, kes on jäänud juba esialgsele võlausaldajal võla tasumisega

viivitusse, mille järel on loetud leping ülesöelduks ja kogu võlgnevus sissenõutavaks muutunud.

Kostja on seega hagejaga mistahes kokkulepete sõlmimisel sundseisus. Hageja saab nõuda

kostjalt kogu võlgnevuse kohest tasumist ning tasumata jätmisel pöörduda kohtusse ja

kohtutäituri juurde, mille tagajärjel suureneksid kulud kostja jaoks veelgi. Lepingueelsete

läbirääkimiste piiritlemisel tuleb seega arvestada, et ei toimunud klassikalises mõttes

lepingueelseid läbirääkimisi vaid võlgnevuse sissenõudmine.

17. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada ka lepingu olemust ja eesmärki (VÕS § 29

lg 5 p 4). Lepinguna pakutakse kostjale maksegraafikut, mis hõlmab endast tüüptingimusena

ka võlatunnistuse sõlmimist. Kostja eesmärgiks on seejuures just maksegraafiku sõlmimine, et

maksta võlgnevust enda rahaliste võimalustega arvestaval viisil ja ajal. Samuti on kostja

eesmärgiks, et võlgnevus ei suureneks ning hageja ei pöörduks tema vastu kohtusse ega

kasutaks muid õiguskaitsevahendeid.

18. Hageja eesmärgiks on kostjalt võlgnevuse kättesaamine ning seda hagejale soodsaimal

viisil. Hageja on selle eesmärgi täitmiseks kokku leppinud nii maksegraafiku kui ka lisanud

lepingusse tüüptingimusena, et kostja kaotab võimaluse vaidlustada võlgnevuse olemasolu ja

suurust, esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid ning väite, et tegemist

on konstitutiivse võlatunnistusega mille tagajärjel tekib uus iseseisev kohustus.

19. Võlatunnistuse tõlgendamisel tuleb seega arvestada, et poolte eesmärgid ühtivad osas, kus

kostjal võimaldatakse võlgnevuse tasumist maksegraafiku alusel. Poolte ühiseks eesmärgiks ei

saa lugeda tunnistatava võlgnevuse kõrvale uue iseseisva kohustuse tekitamist. Seejuures on

tähtis, et kostja oli lepingu sõlmimisel sundolukorras. Kostjal oli küll võimalus jätta leping

sõlmimata, kuid selle tagajärjeks oleks olnud hageja õigus nõuda võlgnevuse kohest täitmist,

seejuures kohtu kaudu ning täiendavate kuludega. Kostjal ei olnud seejuures võimalik

kujundada lepingutingimusi muus osas kui ainult maksegraafiku pikkuses.

20. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 4 kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha,

tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel

pidi mõistma. Et võtta lepingupooltega sarnase mõistliku isiku positsioon tuleb arvestada, et

hageja poolelt on lepingu koostanud võlgade sissenõudmisega tegelev ning vastava eriala

kogemusega õigusteadmistega spetsialist. Kostja puhul tuleb eeldada, et tegemist on tavalise

mõistliku isikuga, kes on jäänud oma kohustuste tasumisega hätta, kes on sundolukorras ning

kellel valdkonna õigusteadmised puuduvad. Kohtu hinnangul pidi lepingupooltega sarnane

mõistlik isik mõistma, et kokku ei lepita uues iseseisvas kohustuses vaid tunnistatakse

olemasolevat kohustust. Seejuures pidi hageja tulenevalt oma õigusteadmistest teadma, et

kostja tegi tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest ning seetõttu oli iseseisva

nõudealuse loomine ning sellega võimalikest tarbijat kaitsvatest vastuväidetest loobumine

eelduslikult heade kommetega vastuolus ning tehing seetõttu tühine (TsÜS § 86 lg 2 p 1). Kostja

positsioonilt ei saanud kohtu hinnangul temaga sarnane mõistlik isik lepingut sõlmides lepingut

2-22-151490

tõlgendada nii, et sundolukorras tehtud tehinguga saab loobuda tarbija kaitseks seaduses

imperatiivselt ettenähtud vastuväidetest ning pöörata ümber seadusega tarbija kaitseks

sätestatud tõendamiskoormise. Samuti ei saa tüüptingimustel ja seetõttu selles osas läbi

rääkimata lepingu põhjal õigusteadmisteta isik tõlgendada vastavat lepingut viisil, et tema

senise kohustuse kõrvale luuakse uus abstraktne kohustus.

21. Kohus asub võlatunnistuse hindamise tulemusena seisukohale, et poolte ühiseks tahteks,

eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu

kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud

kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni

kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust

oluliselt kehvemasse olukorda. Kohus ei tuvastanud pooltel ühist abstraktse kohustuse loomise

tahet, samuti ei saaks kohtu hinnangul lepingust niimoodi aru lepingupooltega sarnane mõistlik

isik.

22. Seega hoolimata sellest, et võlatunnistuses on märgitud, et see on konstitutiivne, ei tuvasta

kohus, et poolte tegelik ühine tahe oli konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele suunatud.

Kohtu hinnangul tuleb poolte vahel sõlmitud võlatunnistus lugeda deklaratiivseks

võlatunnistuseks.

23. Riigikohus on 3. juuni 2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et kui võlatunnistus

tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja

sai loobumise tagajärjest aru (vt RKTKo 18.12.2013 nr 3-2-1-146-13, p 24), on

võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada

üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks.

Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja

selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust,

poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki.

24. Kohus asub seisukohale, et tüüptingimustega lepinguna vormistatud deklaratiivne

võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on

käsitletav VÕS § 421 teises lauses nimetatud kokkuleppena. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja

vahelisele

õigussuhtele

kohaldub

tarbijakrediidilepingu

regulatsioon,

sealhulgas

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus. Kohus tuvastab samuti, et ülaltoodud

asjaolusid arvestades ei ole kostja loobunud vastuväidetest, millised on kostjale kui tarbijale

VÕS § 421 alusel tagatud tulenevalt sätete imperatiivsest iseloomust. Isegi kui lugeda, et kostja

tahe oli suunatud vastuväidetest loobumisele, on mistahes seadusest kostja kahjuks

kõrvalekalduv kokkulepe, mida vastuväidetest loobumine vaieldamatult on, VÕS § 421 alusel

nii või teisiti tühine.

25. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise

viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse,

kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus

piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu

eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. VÕS § 42 lg 3 p 11 kohaselt on lepingus, mille

teiseks pooleks on tarbija , ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega piiratakse

ebamõistlikult

teise

lepingupoole

õigust

kasutada

tõendeid

või

pannakse

talle

tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal.

26. Vaidlusaluse võlatunnistusega on krediidiandja ühemõtteliselt soovinud välistada

tarbijakrediidilepingute

regulatsiooni

kohaldamise

võlasuhtele,

mis

algselt

tuleneb

tarbijakrediidilepingust. Seega on hageja tüüptingimuste kasutajana soovinud oluliselt ümber

2-22-151490

kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning

seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (VÕS § 421).

27. TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu

mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on

sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. TsÜS § 85 sätestab, et tehingu ühe osa tühisus ei

too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks

tehtud ka tühise osata. Poolte vahel sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus on tühine osas, millega

selles kalduti tarbija kahjuks kõrvale VÕS § 402 – 421 sätestatust. Eelkõige tähendab see, et

hageja pidi tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (VÕS § 4034 lg 13) ning

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise korral rakenduvad VÕS § 4034 lg 7

sätestatud tagajärjed

28. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste

täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses seega hagejal. Kohus andis

hagejale võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja ei ole vaatamata vastavate selgituste saamisele ja tähtaja

andmisele tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud.

Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet

järginud, tuvastab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.

29. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus ei saa asja lahendada

vaid hageja esitatud võlatunnistuse alusel, kuna krediidiandja poolt tagasimaksete uuesti

määramata jätmise tõttu ei ole eelduslikult võlatunnistuses kokkulepitud võlgnevus arvestatud

õigesti. Kohus andis hagejale tähtaja algse võlasuhtega seotud asjaolude ja tõendite esitamiseks,

kuid hageja algse võlasuhte kohta ühtegi asjaolu ega tõendit ei esitanud.

30. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

31. Tallinna Ringkonnakohus on 12. juuli 2023 määruses tsiviilasjas 2-22-147995 selgitanud,

et kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile,

et krediidiandja oleks VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale

teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades

hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei

ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile

ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed

maksed on muutunud sissenõutavaks.

32. Hageja ei ole välja toonud algse võlasuhte asjaolusid. Kohtul tuleb seetõttu eeldada, et algse

tarbijakrediidilepingu erakorralise ülesütlemise aluseks oli algse tagasimaksegraafiku järgsete

maksetega viivitusse sattumine. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuli

krediidiandjal vastavalt VÕS § 403⁴ lg-le 7 määrata uus tagasimaksegraafik, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist, seega ei saanud kostja olla tarbijakrediidilepingu

ülesütlemise ajal veel viivituses kolme uue maksegraafikujärgse järjestikuse osamakse

tasumisega ning tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks ei oleks olnud alust. Põhivõla

sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt uuesti tagasimaksed ja

2-22-151490

tegema need kostjale teatavaks ning kasutama vastavalt uuele maksegraafikule kohaseid

õiguskaitsevahendeid.

33. Kuivõrd hageja ei ole hoolimata kohtunõudest esitanud esialgse võlasuhte sõlmimise

asjaolusid, asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja on

ebaselged. Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

34. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162

lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja

põhjusel, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

35. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et kostjal oleks käesolevas

tsiviilasjas menetluskulusid tekkinud. Kohus määrab, et hageja poolt kostjale hüvitamisele

kuuluvad menetluskulud puuduvad.

36. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS

§ 178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadri Mälberg

kohtunik