2-21-17871/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. veebruar 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-17871

Kohtuasi

Tesman Ehitus OÜ hagi Saaremaa valla (vallavalitsuse

kaudu)

vastu

vahekohtu

kokkuleppe

puudumise

tuvastamiseks, alternatiivselt tüüptingimuse tühisuse

tuvastamiseks ning võlgnevuse ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 30. novembri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Tesman Ehitus OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

29 685,79 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Tesman Ehitus OÜ (registrikood 14187812),

lepinguline esindaja Jüri Reede

Kostja Saaremaa vald (vallavalitsuse kaudu, registrikood

77000306), lepinguline esindaja vandeadvokaat Veikko

Puolakainen

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 30. novembri 2023. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas 2-21-17871

muutmata, täiendades otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta Tesman Ehitus OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Tesman Ehitus OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Tesman Ehitus OÜ (hageja) esitas 12. novembril 2021 Pärnu Maakohtule Saaremaa valla

(vallavalitsuse kaudu, kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse

96 391 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates 20. detsembrist 2019 kuni põhivõla

tasumiseni.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ning hageja, Osaühing Tesman, ÖSEL PROJEKT

OÜ ja Aktsiaselts Level (ühispakkujad) 7. mail 2018 riigihanke tulemusel töövõtulepingu

nr 10-18 (töövõtuleping), mille alusel tegid ühispakkujad Kuressaare Pargi lasteaia

projekteerimis- ja ehitustöid. Kostja kasutas töövõtulepingu tüüptingimustena nn kollast FIDIC

lepingut, s.o „Töövõtulepingu tingimused seadmestamiseks ja projekteerimiseks-ehitamiseks,

elektri- ja seadmete paigaldamiseks ning ehitus- ja inseneritöödeks, kui projekteerib töövõtja,

esimene väljaanne 1999” („Conditions of Contract for Plant and Design-Build Projects for

Electrical and Mechanical Plant, and for Building and Engineering Works, Designed by the

Contractor. first edition 1999”, edaspidi ka FIDIC üldtingimused). Hageja nõuab kostjalt

lisatööde hüvitamist vastavalt FIDIC üldtingimuste p-le 1.9 jj. Hageja hinnangul on töövõtjal

õigus saada lisatööde eest tasu, kui see on põhjuslikus seoses tellija poolt vigase põhiprojekti

esitamisega ning seda isegi juhul, kui lisakulude hüvitamise kohta ei ole sõlmitud kirjalikku

kokkulepet.

1.2. Hageja taotles vaheotsuse tegemist vahekohtu kokkuleppe kehtivuse küsimuse

lahendamiseks. Hageja palus, et kohus tuvastaks vaheotsusega FIDIC üldtingimuste p 20.6

„Arbitraaž“ kehtetuse poolte kokkuleppel või alternatiivselt selle tühisuse.

1.2.1. Hageja ja kostja on lepingudokumendiga „Vorm 12 – pakkumuslisa“ (pakkumuslisa)

kokku leppinud, et töövõtulepingule kohaldatakse Eesti Vabariigi materiaal- ja protsessiõigust

ning juhtivaks- ja suhtlemiskeeleks on eesti keel. Hageja leidis, et selle kokkuleppega välistasid

pooled FIDIC üldtingimuste p 20.6 kohaldamise ja vaidluse allumise rahvusvahelisele

arbitraažile Rahvusvahelise Kaubanduskoja arbitraažireeglite kohaselt. Seejuures lähtus hageja

töövõtulepingut sõlmides arusaamisest, et Eesti Vabariigi protsessiõiguse sünonüümiks on

menetlusõigus ning lähtuda tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust.

1.2.2. Alternatiivselt leidis hageja, et FIDIC üldtingimuste p 20.6 on vahekohtu kokkuleppe

osas VÕS § 42 lg 3 p 10 tingimustele vastav tühine tüüptingimus, sest vahekohtu kokkulepe

võtab hagejalt võimaluse kaitsta oma õigusi kohtus või vähemalt raskendaks seda

ebamõistlikult. Hageja ei suuda kanda Rahvusvahelise Kaubanduskoja arbitraažimenetluse

äärmiselt suuri menetluskulusid. Põhinõude suurust arvestades oleks hageja keskmine kulu

Rahvusvahelise Kaubanduskoja arbitraažis kolme arbiitri tasule ja administreerimiskuludele

32 863 eurot, maksimaalselt 43 450 eurot, millele lisanduvad administreerimiskulud. Lisaks on

takistuseks keeleprobleemid, sest rahvusvahelise vahekohtu ametlikeks töökeelteks on inglise

ja prantsuse keel.

2. Hageja teatas 18. veebruaril 2022, et teised ühispakkujad on loovutanud kõik töövõtulepingu

täitmisest tulenevad nõuded kostja vastu hagejale.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta see rahuldamata.

3.1. Kostja leidis, et poote vahel on kehtiv vahekohtu kokkulepe, mistõttu ei ole Pärnu

Maakohus kui üldkohus pädev asja lahendama. Pooled on küll FIDIC üldtingimuste sisu

osaliselt muutnud ja täiendanud eritingimustega (loetelu sisaldub tabelina töövõtulepingus),

kuid kohtualluvusega seonduvaid tingimusi muudetud ei ole, mistõttu tuleb selles osas jätkuvalt

lähtuda FIDIC üldtingimustest. Seejuures ei reguleeri FIDIC üldtingimuste p 1.4 vahekohtu

kokkuleppe kehtivuse ega kohtualluvuse küsimust ega välista FIDIC üldtingimuste p 20.6

kohaldamist.

3.2. Töövõtuleping sõlmiti hankedokumentides seatud tingimustel. Seejuures oli hageja kõikide

tingimustega nõus juba pakkumust tehes ning hiljem ka lepingut sõlmides. Kui hagejal oli

tingimuste osas hankemenetluse kestel mingeid vastuväiteid, tulnuks hanketingimusi

tähtaegselt, s.o enne pakkumuse esitamist, vaidlustada. Riigihanke alusdokumentide

tingimused on pärast nende vaidlustamise tähtaja lõppu kehtivad ja siduvad kõigile osalistele.

3.3. Vahekohtu kokkulepe ei ole tühine tüüptingimus. Ka Eestis toimuva kohtumenetlusega

kaasneksid kulud ja lõppastmes võivad jääda need samasse suurusjärku. Arvestades

töövõtulepingu osapoolteks olnud nelja töövõtja käibeid, müügitulu ja kasumeid, on hageja

võimeline kandma väidetavalt kaasnevad kulud. Väidetavate keeleprobleemide osas märgib

kostja, et kui hageja juhatuse liige ise ei oska inglise või prantsuse keelt, siis on alati võimalus

kasutada tõlkide kaasabi. See, et töökeeled on riikides erinevad, ei tähenda, et vahekohtu

kokkulepe oleks VÕS § 42 lg 3 p 10 kohaselt automaatselt tühine.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Pärnu Maakohus jättis 30. novembri 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) hageja nõude

vahekohtu kokkuleppe puudumise või alternatiivselt vahekohtu kokkuleppe tühisuse

tuvastamiseks rahuldamata ning hageja nõude kostja vastu 96 391 euro suuruse põhivõla ja

viivise saamiseks läbi vaatamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, jättes

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.

4.1. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole pooled pakkumuslisaga välistanud FIDIC

üldtingimuste p-s 20.6 sisalduvat vahekohtu kokkulepet ega leppinud kokku üldkohtu alluvust.

Maakohus leidis, et FIDIC üldtingimusi muutvaks lepingu osaks on eritingimused, mis on

esitatud tabelina. Seejuures FIDIC üldtingimuste p 20 ja selle alapunkte, sh vaidlusalust p 20.6

„Arbitraaž“, eritingimustes muudetud, täiendatud või kustutatud ei ole.

4.2. Maakohus asus seisukohale, et hageja väide ja arusaam, et tsiviilkohtumenetluse

seadustiku kohaselt saab tsiviilvaidluste lahendamine olla üksnes üldkohtu pädevus, on ekslik.

TsMS § 9 lg 2 võimaldab tsiviilasja polte kokkuleppel anda lahendada vahekohtule ja sel juhul

ei ole maakohus pädev tsiviilasja lahendama. Seetõttu ei pidanud maakohus põhjendatuks

hageja väidet, et lepingule kohalduva õigusena Eesti Vabariigi materiaal- ja protsessiõiguse

märkimine saab tähendada ainult seda, et välistatud on vahekohtu kokkulepe ning vaidlus allub

üldkohtule. Juhul, kui hageja lähtus arusaamast, et pakkumuslisa on lepingudokument, millega

on lepingu üldtingimusi muudetud või välistatud, saab selline arusaam olla üksnes

hankedokumentidega puuduliku tutvumise tulemus.

4.3. Järgnevalt hindas maakohus kas FIDIC üldtingimuste p-s 20.6 sisalduv vahekohtu

kokkulepe on tühine tüüptingimus. Maakohus asus seisukohale, et hageja, teiste ühispakkujate

ja kostja vahel sõlmitud töövõtuleping on sõlmitud tüüptingimustel ning tüüptingimuseks on ka

hankedokumentides viidatud tingimused, sh FIDIC üldtingimuste p-s 20.6 sisalduv vahekohtu

kokkulepe.

4.4. Maakohus leidis, et hageja ole tõendanud, et ta ei ole suuteline kandma vahekohtu

menetluskulusid. Üldine väide, et vahekohtumenetlus on kulukam kui menetlus siseriiklikus

kohtus, ei ole aluseks lugeda tingimust VÕS § 42 lg 3 p 10 järgi tühiseks. Seejuures on

asjakohane kostja argument, et lepingu sõlmisid ühispakkujatena neli äriühingut ning hageja

esile toodud asjaoludest ei ole võimalik järeldada ühispakkujate kehva majanduslikku olukorda

lepingu sõlmimise ajal. Ka asjaolu, et vahekohtu töökeel on inglise ja prantsuse keel, ei muuda

vahekohtu kokkulepet tühiseks tüüptingimuseks, sest võõrkeele oskuse puudumine ei ole

takistus oma õiguste kaitsmiseks. Hagejal on võimalus leida endale keelt valdav

õigusteadmistega esindaja. Seejuures on pooled määranud suhtlemiskeelena eesti keele, millest

järelduvalt toimuks vahekohtumenetlus eesti keeles. Maakohus ei tuvastanud ka muid

asjaolusid, mis annaks aluse asuda seisukohale, et vahekohtu kokkulepe ei ole kehtiv.

4.5. Kuna maakohus tuvastas, et poolte vahel on kehtiv vahekohtu kokkulepe, ei rahuldanud

maakohus hageja nõuet töövõtulepingus vahekohtu kokkuleppe puudumise või selle tühisuse

tuvastamiseks. Kuna kehtiv vahekohtu kokkulepe välistab üldkohtu pädevuse vaidlust sisuliselt

lahendada, jättis maakohus hagis esitatud sooritusnõude TsMS § 423 lg 1 p 6 alusel läbi

vaatamata.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha uus

vaheotsus, millega tuvastada töövõtulepingu FIDIC tüüptingimuste p 20.6 kehtetus poolte

kokkuleppe või alternatiivselt selle tühisuse tõttu.

5.1. Maakohus on vääralt leidnud, et pooltevahelisele lepingulisele õigussuhtele kohalduvad

VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglid. Tüüptingimuse tõlgendamisel tuleb

lähtuda VÕS § 39 lg-st 1.

5.2. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et pooled on eraldi kokkuleppega välistanud FIDIC

üldtingimuste p 20.6 kohaldamise. Hageja kordas maakohtus esitatud seisukohti. Hageja

rõhutab, et kohtualluvuse küsimuses ei saa jaatada FIDIC üldtingimuste p 20.6 kehtivust, kuna

siis ei oleks olnud vajadust teistes lepingudokumentides märkida Eesti Vabariigi

protsessiõiguse kohaldamist. Kostja hakkas alles vaidluse tekkimisel pahauskselt tuginema

rahvusvahelise vahekohtu kokkuleppe kehtivusele. Hagejaga sarnasele mõistlikule isikule on

arusaadav, et Eesti Vabariigi protsessiõiguse kohaldamise kokkulepe puudutab kitsalt vaid

kohtualluvuse küsimust, välistades vaidluse lahendamisele rahvusvahelise vahekohtu

protsessiõiguse kohaldumise.

5.3. Ka on väär maakohtu järeldus, et vaidlusalune vahekohtu kokkulepet sisaldav tüüptingimus

ei ole tühine. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et tüüptingimusega on hagejalt võetud võimalus

kaitsta oma õigusi kohtus või vähemalt raskendatud ebamõistlikult selle võimaluse kasutamist,

sest hageja ei suuda kanda või vähemalt oli talle ka lepingu sõlmimise aja seisuga äärmiselt

koormav

kanda

Rahvusvahelise

Kaubanduskoja

arbitraažimenetluse

väga

suuri

menetluskulusid. Maakohtu seisukoht, et hagejal tuli tõendada suutmatust kanda

menetluskulusid, on vastuolus VÕS §-ga 44, mis eeldab üksnes väite põhistamist.

Vahekohtusse pöördumist raskendab ka asjaolu, et Rahvusvahelise Arbitraažikohtu ametlikeks

töökeelteks on inglise ja prantsuse keel.

5.4. Kuigi hageja ei ole sellele maakohtus tuginenud, oleks maakohus pidanud omal algatusel

hindama, kas vahekohtu kokkulepe on vastavuses heade kommetega (tsiviilseadustiku üldosa

seadus (TsÜS) § 86 lg 1). Kostjal kui kohaliku omavalitsuse üksusel on kohustus järgida hea

halduse tava põhimõtteid (Euroopa hea halduse tava eeskirja art 6 p 1), mis on samastatavad

heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 mõttes. Kostjaks oleva kohaliku omavalitsuse üksuse poolt

samas piirkonnas väiksemahulise lasteaia ehituse puhul kohaliku ettevõtjaga rahvusvahelise

vahekohtu sätte kasutamine mitte-läbiräägitava tüüptingimusena on vastuolus hea halduse tava

ehk heade kommetega. Seejuures on FIDIC üldtingimused välja töötatud rahvusvahelist mõõdet

omavate lepingute tarbeks ning just lepingu rahvusvahelist olemust arvestades, on selles ette

nähtud ka rahvusvahelise vahekohtu tüüpsäte. Ka on kostja käitumine vastuolus hea usu

põhimõttega.

Vastustaja seisukoht

6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 654 lg 2¹ alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid

täiendada tuleb maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu

otsuse lõppjäreldus õige ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks.

8. Asja materjalide kohaselt on maakohus menetlenud kahte tuvastusnõuet ja ühte

sooritusnõuet. 2. juuni 2023. a määrusega on maakohus rahuldanud hageja taotluse vaheotsuse

tegemiseks (dtl-d 359–361). Kolleegiumi hinnangul on maakohus kohtupraktikale tuginedes

õigesti leidnud, et kui hagis on vaidlustatud vahekohtukokkuleppe kehtivust, on

menetlusökonoomia kaalutlusel analoogia korras kohaldatav TsMS § 449 lg 3, mis käsitab

vaheotsuse tegemist aegumise vastuväite esitamise korral (vt RKTKm 16.01.2008, 3-2-1-130-

07, p 11). Analoogia korras TsMS § 449 lg 3 kohaldamisest tulenevalt leiab kolleegium, et

vaheotsuse tegemise sätte kohaldamine ei eelda iseseisva tuvastusnõude esitamist, sest

vahekohtu kokkuleppe kehtivuse tuvastus tuleb teha kindlaks sooritusnõude lahendamisel (vt

RKTKo 03.05.2016, 3-2-1-20-16, p 24). Praegusel juhul on hageja tuvastusnõuded esitanud

ning maakohus on neid menetledes teinud lõpplahendi, jättes tuvastusnõuded rahuldamata ning

sooritusnõude läbivaatamata. Kuna asi ei allunud maakohtule, siis ei pidanud maakohus

kolleegiumi hinnangul sooritusnõuet lahendama ega teisi kostja vastuväiteid hindama, mis

kostja arvates välistaksid hagi menetlemise.

Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes jaatab ringkonnakohus hageja tuvastushuvi

tuvastusnõuete esitamiseks (TsMS § 368 lg 1). Kuigi vaidlustatud otsuse näol ei ole tegemist

TsMS § 449 lg 3 alusel tehtud otsusega, vastab maakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendused

TsMS § 442 lg 5 nõuetele. Seetõttu ei pea ringkonnakohus praeguses menetlusetapis

mõistlikuks tuvastusnõuete osas maakohtu otsuse tühistamist võimaliku tuvastushuvi

puudumise tõttu. Kuna maakohtu tegevus vaheotsuse tegemise taotluse rahuldamisel ja samal

ajal tuvastusnõuete sisulisel menetlemisel on olnud vastuoluline, lähtub ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse hinna määramisel TsMS § 137 lg-st 5, justkui oleks maakohus teinud

vaheotsuse.

9. Pooled ei vaidle selle üle, et nad on riigihanke tulemusel sõlminud töövõtulepingu ning

töövõtulepingu osaks on FIDIC üldtingimused.

Üldtingimuste p 20.6 sätestab, et „kui vaidlust ei lahendata heatahtliku kokkuleppega, siis iga

vaidluse puhul, mille kohta Komisjoni otsus (olemasolul) ei ole muutunud lõplikuks ning

siduvaks, tuleb see lõplikult lahendada rahvusvahelises arbitraažis. Kui Lepingupoolte vahel ei

ole kokku lepitud teisiti, siis (a) lahendatakse vaidlus lõplikult Rahvusvahelise Kaubanduskoja

arbitraažireeglite alusel; (b) peavad vaidluse lahendama nimetatud reeglite alusel määratud

kolm arbiitrit, (c) peab arbitraaž toimuma Alapunktis 1.4 [Õigus ja keel] suhtlemiskeelena

määratud keeles“ (dtl 261).

Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas töövõtulepingule kohaldub üldtingimuste p 20.6 või

on pooled eritingimustes kokku leppinud, et üldtingimuste p 20.6 ei kohaldu. Kui üldtingimuste

p 20.6 kohaldub, siis tuleb kohtul hinnata selle kehtivust. Vahekohtu kokkuleppe saab

iseseisvalt tühistada (vt RKTKo 15.04.2004, 3-2-1-34-04, p 20). Kolleegium nõustub

maakohtuga, et põhimõte vahekohtu kokkuleppe iseseisvuse kohta, mis on sätestatud ka

TsMS § 730 lg-s 1, on samuti kohaldatav vahekohtu kokkuleppe tühisuse tuvastamise puhul.

10. Pooled ei vaidle selle üle, et riigihanke alusdokumentide kohaselt on töövõtulepingu osaks

FIDIC üldtingimused. Üldtingimuste sisu on muudetud ja täiendatud eritingimustega.

Eritingimustes toodud punktide numbrid ja loetelude tähised kattuvad nende üldtingimuste

punktide numbritega ja loeteludega, mida eritingimuste kaudu muudetakse või täiendatakse.

Eritingimused on üldtingimuste suhtes ülimuslikud (Dokument 2 – Lepingutingimused; dtl 13).

10.1. Kolleegiumi arvates leidis maakohus põhjendatult, et üldtingimuste p-s 20.6 sätestatud

vahekohtu kokkulepet saab lugeda lepingu osaks (VÕS § 37 lg 3). Vaidlusalune tüüptingimus

on arusaadav ning sellele ei saa anda mitmeti mõistetavat tõlgendust. Seda tingimust on

võimalik olulise pingutuseta mõista. Pealegi ei ole VÕS § 37 lg 3 kohaldamiseks vajalik, et

lepingupool oleks tegelikult tüüptingimustega tutvunud ja nende sisust teadlik. Kohtupraktikas

on leitud, et piisab, kui lepingupoolel oli olemas mõistlik võimalus tüüptingimustega tutvuda

(vt RKTKo 18.06.2007, 3-2-1-76-07, p 22). Töövõtulepingu tingimused viitavad selgelt, et

kohalduvad FIDIC üldtingimused ning vastuolude korral üldtingimuste ingliskeelse originaali

ja eestikeelse tõlke vahel on ülimuslik ingliskeelne originaal (Dokument 2 –

Lepingutingimused). Praeguses asjas on ühispakkujad kinnitanud, et on tutvunud riigihanke

alusdokumentidega (Vorm 11 – Kinnitused; dtl 75).

Töövõtulepingu tingimustega on sätestatud, et eritingimused on üldtingimuste suhtes

ülimuslikud. Seega tuli maakohtul hageja väidet hinnates tuvastada, kas pooled on

eritingimustega üldtingimuste p-s 20.6 sätestatud arbitraažiklausli välistanud või seda muutnud.

Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus on lepingutingimuste tõlgendamisel ebaõigesti

kohaldanud VÕS § 29, sest tüüptingimuste tõlgendamiseks on VÕS §-s 39 ette nähtud erisäte.

Kuigi maakohus on otsuse p-s 38 ebaõiget sätet kohaldanud, nõustub kolleegium kostjaga, et

see minetus ei saanud mõjutada asja lahendust.

10.2. VÕS § 39 lg 1 järgi tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse

tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Selle sättega kehtestatakse erand lepingute

tõlgendamise üldistes põhimõtetes tüüptingimuste tõlgendamisel lepingu osana. Kuivõrd

tüüptingimus on osa lepingust, mille sisu on määratud ühe poole tahtega, ei saa kohaldada

TsÜS §-s 75 sätestatud tahteavalduse ega ka VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise

reegleid.

Maakohus on hinnanud üldsätteid koosmõjus eritingimustega (dtl-d 136–161), leides, et

erisätetes ei ole üldtingimuste p 20.6 muudetud, täiendatud ega kustutatud. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu seisukohaga ja neid selles osas ei korda. Edasi on maakohus hinnanud Vorm

12 – Pakkumuslisa tingimusi (dtl-d 2–4). Selles dokumendis on sätestatud, et üldtingimuste

p 1.4 järgi on kohaldatavaks õiguseks „Eesti Vabariigi materiaal- ja protsessiõigus“ ning

juhtivaks ja suhtlemiskeeleks on eesti keel. Sellele tuginedes leiab hageja, et pooled on eraldi

kokkuleppega välistanud üldtingimuste p 20.6 kohaldamise. Kolleegium hagejaga ei nõustu.

10.3. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et pakkumuslisas õiguse ja

keele

kindlaksmääramisega

ei

muudetud

üldtingimuste

p-s 20.6

sätestatud

arbitraažikokkulepet. Maakohtu seisukohta ei väära asjaolu, et maakohus tõlgendas lepingut

VÕS § 29 alusel. Maakohus ei tõlgendanud viidatud sätte alusel lepingupoolte tahteavaldusi,

vaid tõlgendas vaidlusalust tingimust koos teiste lepingutingimustega. Selline tõlgendus ei ole

tüüptingimuse tõlgendamisel välistatud. Asjaolude hindamisel tuleb arvestada VÕS §-s 7

sätestatud mõistlikkuse põhimõttega, mille lg 2 sätestab, et mõistlikkuse hindamisel

arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja

praktikat, samuti muid asjaolusid.

Üldtingimuste p 1.4 „Õigus ja keel“ sätestab: „Lepingule kohaldatakse selle riigi seadusi (või

muid õigusakte), mis on Pakkumuslisas kindlaks määratud. Kui Lepingu erinevate osade

versioonid on koostatud enam kui ühes keeles, siis juhindutakse keelest, mida on nimetatud

Pakkumuslisas. Informatsiooni vahetamise keel on nimetatud Pakkumuslisas. Kui seal ei ole

sellisele keelele viidatud, siis on suhtlemiskeeleks keel, milles on koostatud Leping või suurem

osa sellest.“ Seega on Vormi 12 näol tegemist pakkumuslisaga, milles määratakse kindlaks

üldtingimustes lahtiseks jäetud tingimused. Vormi 12 ülesehitus ja selles kasutatud sõnad

annavad lünkadeta edasi mõtte, et sellega määratakse kindlaks üldtingimuste p-s 1.4 lahtiseks

jäetud tingimused, nt [---] (c) peab arbitraaž toimuma Alapunktis 1.4 [Õigus ja keel]

suhtlemiskeelena määratud keeles. Hageja väidetest saab kohus aru nii, et hageja hinnangul pidi

temaga sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel mõistma, et kui vaidluse lahendamise korda

reguleerib tsiviilkohtumenetluse seadustik, siis sai sellest järeldada arbitraažikokkuleppe

välistamist. Erinevalt hagejast leiab kolleegium, et tõlgendades tüüptingimusi ja Vormi 12 nii,

nagu hagejaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi, ei saa nende põhjal

hageja soovitud järeldust teha.

10.4. Asjas tuleb arvestada, et tegemist oli riigihankega, milles oli selgelt välja toodud

üldtingimuste muutmise loogika – üldtingimuste sisu on muudetud ja täiendatud

eritingimustega; eritingimustes toodud punktide numbrid ja loetelude tähised kattuvad nende

üldtingimuste punktide numbritega ja loeteludega, mida eritingimuste kaudu muudetakse või

täiendatakse; eritingimused on üldtingimuste suhtes ülimuslikud (Dokument 2 –

Lepingutingimused). Pakkumuse esitamine tähendas pakkumuse esitanud isiku täielikku

nõustumist kõigi riigihanke alusdokumentides esitatud tingimustega ja kohustust neid järgida

hankelepingu elluviimisel (juhised pakkujale p 3.2; dtl 7). Üldtingimused ja eritingimused

koosmõjus pakkumuslisas kindlaks määratud tingimustega ei saanud hagejaga sarnasele

mõistlikule isikule tekitada arusaama, et arbitraažikokkulepe, mis asub üldtingimuste peatükis

20, on tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaldamise tõttu välistatud. Üldtingimuste p 1.4 ei

reguleeri vahekohtu kokkuleppe kehtivuse ega kohtualluvuse küsimust ning üldtingimuste

p 20.6 kohaldamist ei välista ega muuda materiaal- ja menetlusõiguse kindlaks määramine.

10.5. Hageja kordab apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud väiteid, mille kohta on maakohus

hinnangu andnud. Maakohus on lisaks analüüsinud, kas vahekohtu kokkulepe vastab seaduses

sätestatud nõuetele (vt maakohtu otsuse p 57). Selles osas on maakohtu otsus seaduslik ja

põhjendatud ning puuduvad ka sisulised väited maakohtu otsuse vaidlustamiseks. Nagu

ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei tingi maakohtu poolt VÕS § 29 kohaldamine ebaõiget

järeldust, et riigihanke tulemusel töövõtulepingut sõlmides ei muutnud pooled üldtingimusi

kohtualluvust puudutavas osas.

11. Järgnevalt on maakohus andnud hinnangu, kas tüüptingimus (üldtingimuste p 20.6) on

tühine. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu otsus selles osas seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada maakohtu otsuse põhjendusi, hinnates vaidlusaluse

tüüptingimuse vastavust hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega (VÕS §-d 6 ja 7). Pooled said

selle kohta esitada ringkonnakohtule oma seisukoha (dtl 475).

11.1. Riigihangete seadus (RHS) ei sisalda otsesõnu nõuet, et hankelepingu tingimused ei

kahjustaks hankelepingu teist osapoolt ega oleks ebamõistlikud. Hankelepingu tingimuste

õiguspärasust saab vaidlustada Riigihangete vaidlustuskomisjonis juhul, kui tingimus läheb

vastuollu riigihangete seadusega, nt riigihanke korraldamise üldpõhimõtetega (RHS § 3).

Hankelepingu tingimus võib olla vastuolus riigihangete seadusega, kui see takistab riigihanke

avamist konkurentsile, tekitab isikute ebavõrdset kohtlemist või on vastuolus läbipaistvuse või

proportsionaalsuse nõuetega. Kui hageja leidis, et vaidlusalune tingimus on vastuolus

riigihanke korraldamise üldpõhimõtetega, tulnuks tal esitada vaidlustus riigihanke

alusdokumendi peale vaidlustuskomisjonile. Kui hankemenetluses on sõlmitud leping

tüüptingimustel, siis saab hankelepingu sõlmimise korral isik vajadusel kaitsta oma õigusi

tsiviilkohtumenetluses (nt RKTKo 19.12.2017, 2-15-15662/55, p 21). Tsiviilasja lahendamisel

hinnatakse, kas tüüptingimus ja selle kohaldamine on kooskõlas võlaõigusseadusega, sh

hinnatakse selle tingimuse kohaldamise ebamõistlikkust. VÕS § 42 lg 1 esimese lause kohaselt

on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja

teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui

tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole

kahjuks oluliselt rikutud.

11.2. VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimused tuleb lugeda tarbijast lepingupoole suhtes

ebamõistlikult kahjustavaks (nn must nimekiri), majandus- või kutsetegevuses sõlmitud

lepingute puhul saab samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt

ebamõistlikult kahjustavad (nn hall nimekiri). Järelikult tuleb kohtumenetluses majandus- või

kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse

kasutajal lükata ümber eeldus, mille kohaselt on tingimus tühine VÕS § 42 lg 3 järgi. Praegusel

juhul tuleb kõne alla VÕS § 42 lg 3 p-s 10 sätestatu, mille kohaselt on ebamõistlikult kahjustav

eelkõige tüüptingimus, millega võetakse teiselt lepingupoolelt võimalus kaitsta oma õigusi

kohtus või raskendatakse ebamõistlikult selle võimaluse kasutamist.

11.3. Esmalt peab hageja põhistama tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustavat toimet ning

kostja saab ebamõistlikult kahjustamise eelduse ümber lükata, kui ta tõendab, et vaieldava

lepinguklausli kasutamine on majanduskäibes selliste lepingute puhul tavaline. Hageja on

vastavad põhistused kohtu ette toonud – hageja arbitraaži maksimaalseks kuluks oleks

43 450 eurot, millele lisanduvad administreerimiskulud, samuti tõlkekulud, mida riigisiseses

menetluses ei kaasneks. Hageja toob esile, et tegemist on kohaliku omavalitsuse poolt samas

piirkonnas väiksemahulise lasteaia ehituse hankemenetluses kohaliku ettevõtjaga sõlmitud

töövõtulepinguga, mistõttu ei ole üldtingimuste p 20.6 „Arbitraaž“ proportsioonis taotletava

eesmärgiga ning raskendab ebamõistlikult hageja kohtu poole pöördumise õigust. Pooled ei

vaidle selle üle, et arbitraažiklausli kohaselt tuleb vaidlused lahendada Rahvusvahelises

Arbitraažikohtus, mis asub Prantsusmaal Pariisis. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus

tõendamiskoormise jaotamisel eksinud ega pannud hagejale esmast tingimuse ebamõistliku

kahjustamise tõendamiskoormist. Küll aga pidi hageja põhjendama, miks tuleks tingimus

ebamõistlikult kahjustavaks lugeda. Kui kostja esitas ebamõistlikult kahjustamise eelduse

ümberlükkamise kohta tõendid, tulnuks hagejal kostja väidete ümberlükkamiseks omakorda

oma väiteid TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada.

11.4. Majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul tuleb kohtualluvuse ja vahekohtu

kokkulepete ebamõistlikkust hinnata lähtudes konkreetse lepingu asjaoludest, võttes arvesse

VÕS §-s 44 sätestatud ebamõistliku kahjustamise eeldust. Ebamõistlikult kahjustavad ei ole

sellised tüüptingimused, mille kasutamine on teatavas ettevõtlusvaldkonnas või teatud tüüpi

lepingute puhul tavaline ega kujuta endast seetõttu ebamõistlikku lepingulise riski

ümberjaotust. Tüüptingimuse kasutaja võimalus tõendada kahjustamise puudumist piirdubki

enamikul juhtudel tõenditega, mis kinnitavad, et sellise tingimuse kasutamine on

majanduskäibes tavaline, mistõttu tegelikku ebamõistlikku kahjustamist ei esine.

Eeltoodu põhjal tuleb kolleegiumi hinnangul tingimuse ebamõistliku kahjustava toime

väljaselgitamisel arvestada, et tegemist oli riigihanke tulemusel sõlmitud töövõtulepinguga. Kui

riigihanke tulemusel sõlmitud töövõtuleping sõlmitakse FIDIC üldtingimustel, siis on tavaline

(kui eritingimustega ei sätestata teisiti), et pakkujad peavad arvestama selles sätestatud

tingimustega, sh rahvusvahelise arbitraažiklausliga. Ka praegusel juhul otsustas hanke

korraldanud kohalik omavalitsus sõlmida töövõtulepingu FIDIC üldtingimustel. Kolleegium

leiab, et kuigi kostja ei tuginenud sellele, et FIDIC üldtingimuste kasutamine oli vaidlusaluses

hankes kohustuslik (nt Euroopa Liidu struktuurfondide rahastuse tõttu), oli FIDIC

üldtingimuste kasutamine kostja esile toodud asjaoludel siiski põhjendatud. Kostja selgituste

kohaselt on FIDIC üldtingimused ehitussektoris nii rahvusvaheliselt kui ka riigisiseselt

laialdaselt kasutuses oma universaalsete tingimuste tõttu sõltumata sellest, milline on

konkreetse

riigi

õigus.

FIDIC

üldtingimustel

sõlmitud

töövõtuleping

arvestab

konkurentsiõiguse reeglistikuga, andes hankel osalemise võimaluse kõigile Euroopa Liidus

registreeritud ettevõtjatele. Kolleegiumi hinnangul saab praegusel juhul arvestada ka

töövõtulepingu tasu suurusega, mida kohaliku omavalitsuse tellimuse puhul ei saa pidada

väiksemahuliseks

–

vaidlusaluse

töövõtulepingu

heakskiidetud

lepingusumma

oli

3 515 434,45 eurot (koos käibemaksuga 4 218 521,34 eurot).

11.5. Kolleegium nõustub kostjaga, et see, et hanke võitis nn kohalik ehitusettevõte, ei tohiks

riigihanke tulemusel sõlmitud töövõtulepingu tingimuste tõlgendamisel anda teisele lepingu

poolele pärast töövõtulepingu täitmist suuremat eelist hanketingimuste muutmiseks. Siinjuures

tuleb arvestada, et VÕS § 42 lg 1 kolmanda lause kohaselt hinnatakse tüüptingimuse tühisust

ja sellega seotud asjaolusid lepingu sõlmimise aja seisuga. Hanke väljakuulutamisel ei ole

teada, kui palju pakkujaid hankemenetluses osaleb ning kas osalejateks on ainult riigisisesed

pakkujad. Seega ei saa ebamõistlikuks pidada seda, kui kohalik omavalitsus soovib kasutada

FIDIC üldtingimusi valla lasteaia ehitamiseks. Nagu kolleegium eelnevalt maakohtuga

nõustudes märkis, siis oli üldtingimuste p 20.6 lepingutingimusena selge ning seda

eritingimustega ei muudetud. Kõik pakkujad pidid riigihankes osalemisel rahvusvahelise

arbitraažiklausliga arvestama, sh oli see tingimus siduv ka kostjale endale. Kolleegium märgib,

et ebamõistliku tüüptingimuse tühisuse korral võib tekkida vastuolu riigihangete seadusega

juhul, kui tühisuse tulemuseks oleks sisuliselt riigihanke alusdokumendi tagantjärele muutmine

või hankelepingu oluline muutmine, mis on vastuolus RHS §-ga 123. Vastuolu tekib eeskätt

juhul, kui hankelepingu väidetavalt ebamõistliku tingimuse puudumine oleks tõenäoliselt

muutnud riigihankes osalenud pakkujate ringi.

11.6. Eeltoodud

põhimõtteid

silmas

pidades

nõustub

kolleegium

maakohtuga,

et

arbitraažikokkulepe ei ole ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Praegusel juhul on küsimus

selles, kas arbitraažikokkuleppega raskendatakse ebamõistlikult hageja võimalusi kaitsta oma

õigusi kohtus. Hageja on takistustena esile toonud rahvusvahelise arbitraažimenetluse kulukuse

ja võõrkeele kasutamise.

Asja materjalidest nähtuvalt on hageja ehituse valdkonnas teenust pakkuv äriühing ning

tegemist oli nelja ühispakkuja pakkumusega. Teised äriühingud on hageja väitel loovutanud

nõude kostja vastu talle. Kolleegiumi hinnangul on kostja tõendanud, et arbitraažikohtu kulude

suurus ei raskenda ebamõistlikult ühispakkujate õiguste kaitsmise võimalust. 2019 aastal oli

hageja puhaskasum 211 196 eurot, Aktsiaseltsil Level 403 233 eurot, ÖSEL PROJEKT OÜ-l

191 231 eurot. Osaühingul Tesman on majandustegevuse kohta andmed alates 2021 – IV

kvartali müügitulu 2 414 868 eurot (dtl-d 315–335, 376–399). Hageja ei ole nendest tõenditest

tulenevat järeldust, et ühispakkujad on võimelised arbitraažikohtu menetlusega seotud kulusid

kandma, sest tegemist on kasumit teenivate äriühingutega, ümber lükanud. Maakohus on hageja

väiteid koos kostja esile toodud väidete ja esitatud tõenditega nõuetekohaselt hinnanud ning

jõudnud põhjendatud järelduseni, et iga kohtumenetlusega kaasnevad kulud ning

rahvusvaheline arbitraažikohtu menetlus ei aseta hagejat raskemasse olukorda ega vii

lepingupoolte õigusi ja kohustusi tasakaalust välja. Arbitraažikohtu menetlusega kaasnevad

mõlemale lepingupoolele samad kulud, sõltumata sellest, kumb pooltest menetluse

alustamiseks hagi esitab.

Hageja ei ole oma väite põhistamiseks esile toonud, kui palju oleks talle menetlus

Rahvusvahelises Arbitraažikohtus kallim kui riigisiseses kohtus. Kolleegium märgib, et hagi

menetlemine Eestis ei pruugi olla märkimisväärselt odavam, sest tsiviilkohtumenetluses saab

läbida kolm kohtuastet, tuleb tasuda riigilõivu ja lepingulise esindaja õigusteenuse eest, lisaks

võivad kaasneda eksperdikulud. Arbitraažimenetluses tehtav otsus on ühekordne ja reeglina

edasikaebamisele ei kuulu. Võõrkeelse asjaajamise osas on põhjendatud maakohtu seisukoht,

et hageja saab leida võõrkeelt valdava õigusteadmistega esindaja või kasutada tõlgi abi.

Kolleegiumi hinnangul ei ole Rahvusvaheline Arbitraažikohus geograafiliselt ebamõistlikult

kaugel (Pariis), arvestades tänapäeva elektroonilise õigusemõistmise võimalusi. Teised

tingimused (kohaldatav õigus ning juhtiv- ja suhtlemiskeel) ei põhjusta suuremaid kulutusi kui

asja üldises korras menetlemine Eestis. Pakkumuslisas on pooled kokku leppinud, et

arbitraažimenetlus toimub eesti keeles, mida Rahvusvahelise Kaubanduskoja arbitraažireeglid

võimaldavad.

12. Hageja tugineb Euroopa hea halduse tava eeskirjale, samuti tüüptingimuse heade kommete

vastasusele ning kostja poolt hea usu vastasele käitumisele (apellatsioonkaebuse p-d 21–23).

Kolleegiumi hinnangul saab hageja esile toodud asjaolude põhjal (hea halduse tava ja

proportsionaalsuse põhimõte) hinnata vaidlusaluse tüüptingimuse kooskõla hea usu ja

mõistlikkuse põhimõttega. Hageja viidatud TsÜS § 86 lg 1 (heade kommetega vastuolus olev

tehing) asjas kohaldamisele ei kuulu.

12.1. Kolleegiumi hinnangul ei ole Euroopa hea halduse tava eeskirja art 6 p 1, mis sätestab

proportsionaalsuse põhimõtte, praeguses vaidluses kohaldatav. Kõnealuse eeskirja eesmärk on

aidata kodanikel ehk füüsilistel isikutel mõista ja kasutada oma õigusi ning edendada avalikkuse

huvi avatud, tõhusa ja sõltumatu Euroopa halduse vastu. Ühtlasi annab eeskiri avalikele

teenistujatele kasulikke näpunäiteid üldsusega suhtlemiseks.

12.2. TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see

ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärk on kahju

tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise

suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõtte funktsioon on ka piirata

lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamist. TsMS § 106 lg 1 p 5

sätestab, et kohtualluvuse kokkulepe on tühine, kui üks pooltest on hea usu põhimõtte vastaselt

jäetud ilma Eesti kohtualluvusest.

Kolleegiumi hinnangul ei ole rahvusvaheline arbitraažikokkulepe riigihanke tulemusel

sõlmitud töövõtulepingu puhul iseenesest vastuolus hea usu põhimõttega. Seda ka praeguse

vaidluse asjaolusid arvestades. Eesti tsiviilkohtumenetluses on võimalus poolte kokkuleppel

anda nende vahel tekkinud vaidlus vahekohtu lahendada (TsMS § 717 lg 1). Kolleegium on

eelnevalt andnud tüüptingimusele hinnangu lepingu olemust ja eesmärki arvestades, märkides,

et riigihangete puhul on tavaline, et kasutatakse FIDIC üldtingimusi. Kui hageja leiab, et

Rahvusvaheline Arbitraažikohus lahendab vaidlusi, mis omavad „rahvusvahelist mõõdet“ ja

milles on piiriülene element, siis tuleb arvestada, et FIDIC üldtingimused (koos rahvusvahelise

arbitraažiklausliga) võtab arvesse ka selle, kui riigihankes osaleb mõni rahvusvaheline ettevõte.

Seetõttu ei saa Eesti kohtusse pöördumisest ilmajätmine olla riigihanke tulemusel sõlmitud

lepingu teise poole suhtes hea usu põhimõtte vastane. Samuti ei ole selline kokkulepe vastuolus

TsMS § 104 lg-s 1 sätestatuga. Tüüptingimuse tühisusega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu

sõlmimise aja seisuga ning see konkreetne asjaolu, et hanke võidavad ühispakkujatena Eestis

registreeritud äriühingud, ei olnud hanke väljakuulutamisel teada.

12.3. Samuti ei nõustu kolleegium hageja väitega, et kostja on käitunud vastuolus hea usu

põhimõttega, sest kostja ei olnud nõus kokkuleppel asja lahendama Eesti Kaubandus-

Tööstuskoja Arbitraažikohtus. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohus jättis hageja

arbitraažimenetluse alustamise taotluse läbivaatamata põhjusel, et Eesti Kaubandus-

Tööstuskoja Arbitraažikohus ei olnud nõukogu arvates pädev asja lahendama (dtl-d 186–187).

Nagu kolleegium on eelnevalt põhjendanud, tuleb riigihanke tulemusel sõlmitud lepingu puhul

riigihanke alusdokumentides sätestatud tingimuste tagantjärele muutmisse, sh hankelepingu

olulisse muutmisse suhtuda rangelt. Seega ei saa kostjale pärast vaidluse tekkimist uue

kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimata jätmist ette heita.

Menetluskulude jaotus

13. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Pooled ei ole esitanud sisulisi väiteid, et tulenevalt lahendamise

tulemusest oleks maakohus pidanud menetluskulud jaotama teisiti.

14. Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 1 märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude

jaotuse. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1

järgi hageja kanda.

15. Menetluskulud määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus.

16. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)