3-23-1100/57 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Oliver Kask ja Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.02.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1100

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 13.04.2023

otsusele nr 12211140019-1

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja AK

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31.10.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

05.02.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 31.10.2023 otsus

haldusasjas nr 3-23-1100 muutmata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.03.2024.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi

soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-23-1100

2(8)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Valgevene kodanik (sünd. XX.XX.XXXX) X lahkus oma päritoluriigist ning saabus

Eestisse viimati 01.10.2022. Ta on registreerinud oma Eestis lühiajalise töötamise vahemikus

12.04.2021–11.04.2022 ning 06.01.2022–05.04.2023. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas ta

Eestis 14.11.2022.

2. Taotlejaga peeti rahvusvahelise kaitse taotleja vestlus 19.12.2022 ning arvamuse ja

vastuväidete ärakuulamine 23.03.2023. Isik taotleb rahvusvahelist kaitset, kuna ta osales

2020. a Valgevenes meeleavaldustel. Kuna Valgevene president kiusab praegu kõiki

meeleavaldustes osalejaid taga, kardab taotleja, et teda võidakse Valgevenesse naasmisel

arreteerida. Taotleja tõi 19.12.2022 vestlusel välja, et ta kardab Valgevenes tagakiusamist

kriminaalmenetluses. Kõik, kes osalesid võimuvastases meeleavalduses, tunnistatakse

ekstremistideks. 23.03.2023 toimunud vestlusel tõi taotleja välja, et igal inimesel, kes osales

demonstratsioonidel, on oht saada kinni võetud ja represseeritud. Kui varem vahistati ja võeti

kinni ainult liidreid, siis nüüd võetakse kinni kõiki neid, kes olid meeleavaldusel valge-

punase-valge lipuga. Taotleja arvates on praegu arreteerimised läinud väiksematesse

kohtadesse ning ametivõimud lihtsalt ootavad, kuni taotleja tagasi pöördub, et ta siis

arreteerida. Kui taotleja Valgevenest lahkus, siis pöördus ta hiljem riiki tagasi, kuna ta poeg

võeti ajateenistusse ja taotleja käis pojaga kohtumas. Oht oli olemas, aga arvatavasti ei olnud

taotleja sel ajal ametivõimudele prioriteediks. Ametivõimude huvi taotlejat taga kiusata võib

seisneda selles, et kõiki, kes ei ole võimuga nõus ja on nende vastu, tuleb enne 2025. a

valimisi karistada. Taotleja ei palunud varem varjupaika, kuna lootis, et võim riigis muutub.

Ta taotles Eestis varjupaika siis, kui tema viisa lõppes ja seda ei pikendatud. Sellest tuleneski,

et ta ei saanud tagasi pöörduda ja ta otsustas varjupaika taotleda. Taotleja rebis oma

kodulinnas maja pealt maha Valgevene lipu ja pani sinna valge-punase-valge lipu. Kuna see

toimus keskväljakul, võib sellest olla videosalvestis.

3. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 13.04.2023 otsuse nr 12211140019-1 punktiga 1 loeti

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt taotlus

põhjendamatuks ning lükati taotlus VRKS § 20 lg 2 alusel taotluse tagasi. Täiendavalt loeti

taotlus selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p-de 6 ja 7 alusel (otsuse punkt 2). Lisaks tehti

taotlejale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7² lg-te 1, 11 ja 4 alusel

ettekirjutus

lahkumiseks

Valgevenesse

vabatahtliku

täitmistähtajaga

päeva.

Lahkumisettekirjutus kuulub täitmisele isiku seadusliku viibimisaluse lõppemise korral

(otsuse punkt 3). VSS § 7⁴ lg 1 alusel kohaldati kaebaja suhtes sissesõidukeeldu (Eestisse ja

Schengeni viisaruumi) kaheks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (otsuse p 4).

4. X esitas 17.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 13.04.2023 otsuse tühistamiseks

ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.

Vastustaja ei arvestanud otsuse tegemisel kõiki riske ega hinnanud olukorra tõsidust.

Valgevenesse naasmine on kaebaja jaoks eluohtlik.

5. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktis toodud põhjenduste

juurde.

Kaebaja väide, et PPA ei arvestanud kõiki riske ja ei hinnanud olukorra tõsidust, on kaebaja

subjektiivne arvamus. Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse selleks, et vältida

lahkumiskohustuse täitmist. Kaebaja selgitused varjupaigataotluse esitamisega viivitamise

kohta (kaebaja väitel oli tal lootus, et võim riigis muutub ning ta ei pea enam kartma), ei ole

usutavad. On üldteada, et 2020. a suvel alanud suuremad meeleavaldused Valgevenes kestsid

3-23-1100

3(8)

2021. a alguseni, mil valitsevale režiimile lojaalsed jõustruktuurid olid suuremad

meeleavaldused maha surunud. Kaebaja aga ootas varjupaigataotluse esitamisega kuni 2022. a

novembrini.

6. Tallinna Halduskohus jättis 31.10.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus

PPA 13.04.2023 otsuse põhjendustega (HKMS § 165 lg 2).

PPA luges olemasolevaid tõendeid ja kaebaja ütlusi hinnates õigesti rahvusvahelise kaitse

taotluse selgelt põhjendamatuks. Haldusmenetluse materjalid viitavad üheselt sellele, et

kaebaja esitas 14.11.2022 taotluse põhjusel, et vältida peatselt saabuvat lahkumiskohustuse

täitmist, mitte seetõttu, et ta vajaks rahvusvahelist kaitset päritoluriigis teda ohustava

tagakiusamise tõttu.

Kaebaja pole enda tagakiusamise kartuse põhistamiseks esitanud ühtegi tõendit. Kuigi

rahvusvahelise kaitse taotluse aluseid on tihti keeruline mingite konkreetsete dokumentaalsete

vm liiki tõenditega tõendada, ei tähenda see siiski, et sellises olukorras tuleb lugeda kahtlused

alati kaebaja kasuks. Rahvusvahelise kaitse taotleja kohustuseks on tulenevalt VRKS § 11 lg-

st 2 esitada oma selgitused ja vastata menetleja küsimustele, mh selgitada intervjuul antud

ütlustes esinevaid vastuolusid. Kui taotleja väiteid kinnitavaid dokumente ei ole, tuleb PPA-l

tugineda taotleja ütluste usutavuse (sisemise ja välimise) hindamisele. Sisemise usutavuse

hindamine hõlmab ütluste detailirohkuse ja järjepidevuse hindamist, välimise usutavusega

seondub ütluste kooskõla päritoluriigi teabe, teadaolevate faktide ja muude PPA kogutud

tõenditega. Nii haldusorgan kui ka kohus saavad asjaolude ja tõendite hindamisel lähtuda ka

nende elulisest usutavusest.

Kuigi PPA otsuses pole selgelt välja toodud isiku üldise usaldusväärsuse kohta antud

hinnangut, nähtub otsusest piisavalt selgelt, et PPA ei pea taotleja ütlusi päritoluriigis teda

ohustava tagakiusamise osas tõenäoliseks ehk teisisõnu ei pea usutavaks kaebaja ütlusi selle

kohta, et ta satuks ainuüksi Valgevenes 2020. a meeleavaldustel osalemise tõttu kodumaale

naastes ohtu.

Kuigi puudub alus kahelda, et kaebaja osales 2020. a-l mõned korrad meeleavaldustel, ei saa

selle põhjal möönda tagakiusamise ohtu päritoluriigis. Vaatamata kaebaja osalemisele

Valgevenes 2020. a-l toimunud meeleavaldustel, pole Valgevene ametivõimud teda

praeguseni sellepärast tülitanud ega temaga muud moodi kontakti otsinud. Taotlejaga

toimunud vestlusel selgus, et taotlejat ei ole Valgevenes varem karistatud, teda ei ole kinni

peetud, praegusel ajal tema osas Valgevenes menetlust käimas ei ole, Valgevenes teda otsitud

ei ole, ta ei kuulu ühtegi parteisse ega liikumisse ning tal puuduvad kokkupuuted Valgevene

ametivõimudega. Taotleja passist nähtuvalt on ta pärast 2020. a meeleavaldusi saanud

Valgevenest lahkuda ja seejärel korduvalt naasta (august–september 2021, november 2021 –

jaanuar 2022, juuni–august 2022, september 2022). Kaebaja on vestlusel PPA-le kinnitanud,

et Valgevenesse sisenedes ta küll kartis, kuid mingeid probleeme tal piiriületustel ei tekkinud.

PPA on koosmõjus päritoluriigi infoga põhjendatult järeldanud, et kui Valgevene võimud

oleksid huvitatud kaebaja vastutusele võtmisest, oleks seda juba tehtud või temaga vähemalt

kontakti otsitud. Päritoluriigi infost nähtuvalt on huvipakkuvaid isikuid juba piiriületustel

kinni peetud. Kõige rohkem saavad inimesed süüdistuse selle eest, et nad postitavad või

kommenteerivad sotsiaalmeedias ja/või nad osalesid 2020. a meeleavaldustel. Asjaolud, et

kaebaja on saanud siiani korduvalt (vähemalt üheksal korral) Valgevene piiri ilma igasuguste

probleemideta ületada, kaebaja ei ole väljaspool Valgevenet tegelenud poliitilise aktivismiga

ega ole ka aktiivne sotsiaalmeedias kommenteerija, annavad kinnitust sellest, et kaebaja isik

ja tegevus ei paku Valgevene ametivõimudele huvi. Kaebaja ei ole haldusmenetluses ega

kohtumenetluses esitanud mingeid tõendeid, mis annaks põhjust arvata, et Valgevene

ametivõimud on huvitatud tema tagakiusamisest. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses ühelegi

3-23-1100

4(8)

asjakohasele allikale tuginevalt põhistanud oma väiteid, mille kohaselt varasemalt võeti kinni

ainult liidreid, kuid nüüd kõiki meeleavaldusel valge-puna-valge lipuga osalenud ja

videosalvestistele jäänud isikuid. Kohtu hinnangul ei ole usutav kaebaja väide, et

ametivõimud lihtsalt ootavad kaebaja tagasipöördumist, et ta seejärel arreteerida.

Kaebaja tagakiusamise ohtu 2020. a meeleavaldustel osalemise tõttu ei kinnita ka kaebaja

19.12.2022 vestlusel välja toodud asjaolu, et tema suhtes alustati Valgevenes haldusasi, mille

kohta koostatud dokumenti kaebaja enda väitel pole näinud ja talle andis sellest teada naaber.

Kaebaja on selgitanud, et talle saadeti hiljem kiri, et haldusasi on lõpetatud. Puuduvad

kontrollitavad andmed selle kohta, et kaebaja viidatud haldusasi olnuks seotud kaebaja

osalemisega meeleavaldustel.

Kaebaja ütlused ei ole olnud järjepidevad. 19.12.2022 vestlusel kaebaja oletas, et Valgevene

riigivõimul on video tema osalemisest meeleavaldustel (küsimus 21). 23.03.2023 vestlusel

kaebaja väitis, et videosalvestused tema osalemisest meeleavaldusel on kindlalt olemas

(küsimus 7), samal ajal aga teisele küsimusele vastates jälle oletas, videosalvestused on

olemas, sest keskväljakul on kaameraid piisavalt (küsimus 11). Kohtule 10.08.2023 esitatud

avalduses kaebaja taaskord tugineb sellele, et uurimiskomisjonil on video kaebaja osalemisest

meeleavaldusel Djatlovi linna keskväljakul.

19.12.2022 vestlusel kaebaja selgitas, et osales 2020. a-l Valgevenes meeleavaldustel, sh

2020. a 9. ja 10. augustil Djatlovi linnas ning samal päeval tekkis konflikt miilitsaga: kaebaja

hoidis teiste meeleavaldajatega käest kinni ja ei lasknud miilitsal teisi meeleavaldajaid

ürituselt ära viia (küsimus 22). Samal vestlusel esitatud küsimusele, milles teda tema suhtes

algatatud haldusasjas süüdistati, vastas kaebaja, et ta ei tea, aga võimalik, et miilitsale

vastupanu osutamises (küsimus 33). 23.03.2023 vestlusel aga kaebaja mainis esmakordselt, et

võttis Djatlovi linna keskväljakul meeleavaldusel maha rohelise lipu ning riputas üles valge-

punase-valge lipu. Samuti arvas kaebaja sellel vestlusel, et teda võidakse karistada lipu

rüvetamise eest (küsimused 11 ja 13). Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja juba 19.12.2022

vestlusel poleks maininud sellist asjaolu, et ta võttis linna keskväljakul kaamerate vaateväljas

maha rohelise lipu ja riputas asemele valge-puna-valge lipu. Kaebaja on sellele sündmusele

osutanud alles 23.03.2023 vestlusel seejärel, kui PPA ütles, et tõenäoliselt kaebaja profiil ei

paku Valgevene ametivõimudele huvi.

Taotlejaga 19.12.2022 toimunud vestlusel selgus, et pärast 2020. a meeleavaldustel osalemist

ta lahkus Valgevenest Poola 15.09.2020. Kaebaja selgitas PPA-le, et ta ei pidanud vajalikuks

koheselt Poola jõudes rahvusvahelist kaitset taotleda, samuti kaebaja passist nähtuvalt

vormistas ta omale septembris 2020 Leedu viisa ning hiljem veel kolmel korral Eesti viisad.

Seejuures ei esitanud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust ei Eestis ega mujal EL riikides

esimesel võimalusel, vaid alles 14.11.2022. Kaebaja on PPA-le selgitanud, et pärast

Valgevenest lahkumist oli ta tööviisade alusel kogu aeg välismaal. Kaebaja üritas Eestis oma

viisat pikendada, kuid seda ei pikendatud ja soovitati PPA teeninduses rahvusvahelist kaitset

küsida. Eeltoodu ilmestab seda, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaite taotluse justnimelt

põhjusel, et vältida lahkumiskohustuse täitmist, missugune asjaolu sai talle selgeks, kui tema

viisat keelduti pikendamast. Kui kaebaja oleks reaalselt kartnud tagakiusu päritoluriigis, siis

oleks ta esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse esimesel võimalusel, mitte alles seejärel, kui

tema viisa pikendamata jäeti ja talle sellist võimalust proovida soovitati. Kaebaja oli kursis

olukorraga oma päritoluriigis (sh külastas seda korduvalt) ja pidi juba varasemalt suutma

hinnata, kas tema tegevus 2020. a meeleavaldustel võiks pakkuda huvi Valgevene

ametivõimudele.

Kaebaja on toonud 10.08.2023 menetlusdokumendis uue asjaoluna välja, et 2023. a mai- ja

juunikuus kutsuti tema poeg Valgevene uurimisjaoskonda ja hakati küsitlema kaebaja

3-23-1100

5(8)

tagasituleku ja asukoha kohta. Väidetavalt kaebaja poega ähvardati ja soovitati võtta temaga

ühendust ning öelda, et tal oleks hea tulla kodumaale ülestunnistusega. Pojale mainiti, et

kaebaja on süüdi Valgevene riigisümboolika rikkumises, kuna 2020. a-l ta lehvitas Djatlovi

linna keskväljakul valge-puna-valge värvi lipuga. Kaebaja väide ei ole kontrollitav, kuna

kohtule ei ole esitatud kaebaja poja uurimisjaoskonda kutsumise kohta mis tahes tõendeid (nt

pojale saadetud kutsed). Teisalt on see väide vastuolus kaebaja poolt haldusmenetluses antud

selgitustega ja pole eluliselt usutav, et kaebaja pojal soovitati võtta kaebajaga ühendust ja

öelda, et tal oleks hea tulla kodumaale ülestunnistusega. Usutav pole ka see, et kui kaebaja

juba 2022. a-l oli väidetavalt Valgevene ametivõimude huviorbiidis ja neil oli võimalik

kaebaja piiri ületamistel kinni pidada, hakatakse alles 2023. a suvel kaebaja poja kaudu otsima

temaga kontakti.

Kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on samuti õiguspärased. Kaebaja on

23.03.2023 vestlusel kinnitanud, et ta on nõus vabatahtlikult lahkuma. Kaebajal ei ole Eestis

lähedasi ega vara. Kaebaja tervislik olukord ei ole selline, mis tema väljasaatmist takistaks.

Seega puuduvad põhjused, mille tõttu ei saaks isik lahkuda. Kuna kaebaja on Valgevene

kodanik, tal on kehtiv Valgevene pass ja ta on terve elu elanud Valgevenes, siis on PPA

põhjendatult määranud Valgevene sihtriigiks (VSS § 17 lg 1). Siinses asjas tuvastatud

asjaolud ei võimalda järeldada, et lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmistähtaja

möödumisel oleks isiku väljasaatmine Valgevenesse vastuolus VSS §-s 171 sätestatuga.

VSS § 74 kohaselt tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel üldjuhul kohaldada välismaalase

suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks (lg 1), sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata vaid

humaansetel kaalutlustel (lg 4) või lühendada selle kehtivust, kui eelnimetatud tähtaeg on

kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (lg 3). Kaebaja puhul

lahkumisettekirjutust takistavaid humaanseid kaalutlusi ei nähtu ning kaebaja ei ole ka

tuginenud sellele, et tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu pikkust tuleks mingisugustel

vastustaja arvesse võtmata jäetud asjaoludel lühendada. PPA arvestas kaebaja varasemat

õigusrikkumisteta töötamist Eestis ja seeläbi teatava sideme tekkimist Eestiga ning kohaldas

kaebaja suhtes sissesõidukeeldu 2 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmise päevast. Pole

alust

pidada

kohaldatud

sissesõidukeeldu

ebaproportsionaalseks.

Põhjendatud

varjupaigavajaduse tekkimise korral ei võta sissesõidukeeld õigust taotleda Euroopa Liidus

varjupaika, kuna sissesõidukeelu kehtivus pole asjaolu, millise esinemisel saaks varjupaika

taotleva isiku piirilt tagasi saata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 31.10.2023 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Halduskohus jättis tähelepanuta, et kaebaja ei osalenud meeleavaldustel vaid Djatlovis, vaid

ka Lidas ja Minskis. Selle kohta esitas kaebaja PPA-le video. Seega võivad ka Valgevene

võimudel videosalvestused kaebaja osaluse kohta.

Kohus tõi välja, et kaebaja osales Djatlovis meeleavaldustel 9. ja 10. augustil 2022. Valge-

punase-valge lipu riputas kaebaja üles 14.08.2020. Seda saab tunnistada Y, kes on samuti

Tallinnas. Sel perioodil toimus väga palju sündmusi. Seetõttu ei suutnud kaebaja kõiki

asjaolusid PPA ametnikule öelda. Kaebaja ei ole olnud ebajärjepidev.

Valgevene võimud kutsuvad alates 2022. a lõpust tagasi kõiki isikuid, kes sõitsid riigist

tagakiusamise kartuses ära. Moodustatud on tagasipöördumise komisjon. Sotsiaalvõrgustiku

andmetel ootavad tagasipöördujaid tagakiusamine ja repressioonid. Valgevene blogijad ja

poliitikud, kes elavad välismaal, kutsuvad üles Valgevenesse mitte tagasi pöörduma, sest see

võib lõppeda vabaduse kaotamisega. Tagasipöördumise komisjon kutsuski kaebaja poja

3-23-1100

6(8)

ülekuulamisele. 2020. a meeleavalduste tavaosalejaid ei võetud kuni 2022. a-ni kinni.

Tänaseks on see aga reaalsus ning selle kohta on palju informatsiooni.

2-aastane sissesõidukeeld ei ole inimlik. Kaebaja ei ole Euroopa Liidu territooriumil viibides

pannud toime ühtegi õigusrikkumist. Kaebaja töötas ja maksis makse.

8. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega ning jäädes vaidlustatud haldusaktis esitatud seisukohtade juurde. Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib vastustaja järgmist.

Lidas ja Minskis meeleavaldustel osalemisest rääkis kaebaja PPA-le 19.12.2022 vestlusel.

Vastustaja ei vaidle sellele vastu. Selles asjaolus ei kahelnud ka halduskohus. Õige on samas

halduskohtu järeldus, et mõnel korral meeleavaldusel osalemine ei tähenda, et oleks võimalik

möönda kaebaja tagakiusamise ohtu. Kaebaja käitumisest ei nähtu, et meeleavaldustel

osalemine moodustaks lahutamatu osa kaebaja elustiilist.

Lipu ülesriputamist mainis kaebaja esmakordselt alles 23.03.2023 vestlusel. Kaebaja ei

maininud, et tegu oleks olnud mitte 9. või 10. augustil toimunud meeleavaldusega, vaid

hoopis kolmanda, varasemalt mainimata 14.08.2020 meeleavaldusega. Kuigi võib möönda, et

isik ei pruugi kõiki detaile täpselt mäletada, ei ole selline põhjendus praegusel juhul usutav.

Kaebaja mainis seda, et lipu ülesriputamine toimus 14.08.2020, alles apellatsioonkaebuses.

Kaebajal oli nii varjupaigamenetluses kui ka halduskohtu menetluses piisavalt aega, et

meenutada sündmuste üksikasju. Taoline ütluste progresseerumine viitab asjaolude

võimendamisele. Ka juhul, kui kaebaja väide lipu ülesriputamisest 14.08.2020 ehk kolmandal

meeleavaldusel on õige, ei ole tegemist asjaoluga, mis mõjutaks PPA otsuse lõppjäreldusi.

PPA otsuses on kajastatud päritoluriigi informatsioon, millest nähtuvalt on Valgevene võimud

hakanud viimastel aastatel välismaale lahkunud inimesi tagasi kutsuma ning esineb näiteid

sellest, et taolisi tagasipöördujaid on vangistatud. Kaebaja pole esitanud oma poja

uurimisjaoskonda kutsumise kohta mingeid tõendeid ning pole usutav, et kaebaja vastu huvi

tundmisel peavad ametivõimud vajalikuks kaebaja poja küsitlemise kaudu ette hoiatada.

Kaebaja toob esile, et kuni 2022. a-ni ei võetud 2020. a meeleavaldustest osavõtjatest

tavakodanikke kinni. Olles sellega kursis, esitas kaebaja varjupaigataotluse ometigi alles

14.11.2022.

Päritoluriigi informatsiooni kohaselt on 2023. a-l Valgevenes suuresti jätkunud laiaulatuslikud

võimukriitikute repressioonid. Vahemikus oktoober 2022 – september 2023 mõisteti üle 400

inimese vangi poliitiliselt motiveeritud kriminaalsüüdistuste alusel ning 3300 isikule esitati

poliitiliselt motiveeritud haldussüüdistused. Eeltoodu ei tähenda samas, et kaebajat tuleks

tunnustada pagulasena 2020. a meeleavaldustel osalemise tõttu.

Sissesõidukeeld ja selle kestus on proportsionaalsed. Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid,

mille tõttu peaks 3-aastast sissesõidukeeldu vähendama.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Kaebaja lahkus Valgevenest Poola 15.09.2020 ning on alates sellest ajast viibinud

Euroopa Liidus nii Leedu kui ka Eesti viisade alusel. Ta on korduvalt käinud Valgevenes

(august–september 2021, november 2021 – jaanuar 2022, juuni–august 2022, september

2022). Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas kaebaja 14.11.2022.

3-23-1100

7(8)

Ringkonnakohus ei pea alati etteheidetavaks, kui rahvusvahelise kaitse taotlust ei esitata

esimesel võimalusel (VRKS § 201 p 7). Kui isikul on muu õiguslik alus riigis viibimiseks, ei

pruugi ta mõista, et tagakiusamise kartuse korral tuleks esitada rahvusvahelise kaitse taotlus.

Samas kinnitab praegusel juhul kaebaja selline käitumine ning asjaolu, et ta viibis korduvalt

Valgevenes, kahtlust, et rahvusvahelise kaitse taotlus oli esitatud lahkumiskohustuse

vältimiseks (VRKS § 201 lg 6). Kui isikul on reaalne tagakiusamise kartus, ei naase ta

kergekäeliselt päritoluriiki. Kaebaja pole väitnud, et tal oleks olnud Valgevenesse saabudes,

seal viibides või riigist lahkudes mistahes negatiivseid kokkupuuteid riigivõimu esindajatega.

Samuti ei ole ta välja toonud, et esines mõjuv põhjus, miks oli vaja sünniriiki külastada.

Viisarežiimist tulenevad nõuded ei saa olla selliseks põhjuseks, sest kaebajal oli võimalik

Valgevenesse naasmist vältida rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega. Kaebaja märkis

19.12.2022 vestlusel, et külastas poega ajateenistuses, aga ka see ei ole ringkonnakohtu

hinnangul piisav põhjus, mis võis ajendada kaebajat tagakiusamise kartust trotsides

Valgevenesse naasma.

11. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja haldus- ja kohtumenetluses antud

selgitused on olnud ajas progresseeruvad.

19.12.2022 toimunud vestlusel rääkis kaebaja, et osales 2020. a meeleavaldustel 9. ja 10.

augustil Djatlovis, 16. ja 30. augustil Minskis ning 23. augustil ja millalgi septembris Lidas.

Kinni kaebajat ei peetud. 10. augustil oli kaebajal konflikt miilitsaga, kes kasutas

rinnakaameraid ja videokaameraid. Konflikt seisnes selles, et kaebaja ei lasknud miilitsal

meeleavaldajaid ära viia, seistes koos teistega ahelas. Kaebajale anti lisaks otsestele

küsimustele võimalus vabalt selgitada rahvusvahelise kaitse põhjusi (küsimus 38), kuid

täiendavat infot kaebaja ei avaldanud.

23.03.2023 vestlusel rõhutas kaebaja, et videosalvestused tema osalemisest Djatlovis ja Lidas

on kindlasti olemas. Repressioonid on liikunud väiksematesse linnadesse. Djatlovos riputas

kaebaja välja rahvuslipu ning teda võib seetõttu oodata karistus lipu rüvetamise eest.

Halduskohtule 17.05.2023 esitatud kaebuses märkis kaebaja esmakordselt, et ta oli lipu

heiskamisel koos Yga, kes viibib ka Eestis. 10.08.2023 menetlusdokumendis kirjeldas

kaebaja, kuidas tema poeg oli 2023. a mai- ja juunikuus kutsutud Valgevenes

uurimisjaoskonda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt toimus rahvuslipu heiskamine 14.08.2020, s.o meeleavaldusel,

millel osalemist polnud kaebaja varem väitnud.

Ringkonnakohus leiab, et sellist sündmuste ja info pidevat lisandumist ei saa selgitada vaid

kaebaja võimetusega kõike korraga meenutada. Tegemist pidi olema pöördeliste sündmustega

kaebaja elus. Ütluste andmise ajaks oli toimunust möödunud mitu aastat, mil kaebajal oli

võimalik sündmusi meenutada ja analüüsida. Kuivõrd tegemist oli kaebaja väidete kohaselt

intsidentidega, mille tõttu ta ei julge ka aastaid hiljem oma sünniriiki naasta, ei ole usutav, et

kaebaja on sündmuste üksikasjad unustanud. Kui isik soovib teiselt riigilt rahvusvahelist

kaitset, peab ta igast küljest kaasa aitama rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolude

väljaselgitamisele (VRKS § 11 lg 2). See tähendab muu hulgas piisavat taotleja poolset

pingutust, et anda vastustajale võimalikult täpsed ja detailsed selgitused sündmuste kohta,

millele tuginedes rahvusvahelist kaitset taotletakse. Kui kaebajal meenusid mõned

rahvusvahelise kaitse menetluses olulised sündmused peale PPA-le seletuste andmist, oli tal

võimalik oma täiendused PPA-le esitada ka kirjalikult.

Ringkonnakohus kuulas 05.02.2024 istungil Y tunnistajana üle, kuid leiab, et tema ütlused ei

muuda kohtu hinnangut kaebaja ütluste usutavusele. Kuigi PPA ja kohus ei eita, et kaebaja

osales 2020. a-l Valgevenes toimunud meeleavaldustel, ei ole usutav, et kaebaja roll oleks

3-23-1100

8(8)

olnud selline, et ta satuks ainuüksi nende sündmuste tõttu kodumaale naastes tagakiusamise

ohvriks.

12. Vastavalt HKMS § 158 lg-le 31 hindab kohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise

otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Ringkonnakohus leiab, et peale PPA

13.04.2023 otsuse tegemist ei ole ilmnenud asjaolusid, mis võiksid tingida rahvusvahelise

kaitse taotluse rahuldamise.

PPA on vaidlustatud otsuses juba arvestanud sellega, et 2021. a-st on A. Lukašenka soovitusel

hakatud emigrante pidama rahva vaenlasteks ning on teada hulgaliselt juhtumeid, kus

Valgevenesse naasnud poliitilised emigrandid vahistati ja anti kohtu alla. Piiril on kinni

peetud nii neid, kes osalesid 2020. a protestiaktsioonides, kui ka isikuid, kes on kirjutanud

internetis kommentaare. On andmeid, et nt perioodil 2022. a algus kuni 05.02.2023 on piiril

kinni peetud 59 valgevenelast. Lisaks on teada, et ka nn tagasipöördumisprogrammi kaudu

naasnud isikuid on kinni peetud.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kui Valgevene võimudel oleks huvi kaebaja vastu,

oleks seda juba üles näidatud. Kaebaja ületas ka 2022. a-l korduvalt probleemideta riigipiiri.

Vastustaja arvestas õigesti asjaoluga, et kaebaja ei ole väljapool Valgevenet olnud poliitiliselt

aktiivne. Kaebaja asus alles 10.08.2023 väitma, et riigivõimud on teda poja vahendusel

otsinud. Samas ei esitanud kaebaja selle kohta mingeid tõendeid (nt pojale saadetud kutse

uurimisjaoskonda), kuigi see poleks tänapäeva tehnilise võimalusi arvestades olnud ilmselgelt

võimatu.

13. Sissesõidukeelu tähtaja osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega.

Need on ammendavad.

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

15. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi otsuses tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)