2-21-3824/62 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

2-21-3824

K O H T U O T S U S

Kohus

Viru Maakohus

Tsiviilasja menetlev kohtunik

Liina Naaber-Kivisoo

Määruse tegemise aeg ja koht

14.02.2024, Rakvere

Tsiviilasja number

2-21-3824

Tsiviilasi

V.H hagiavaldus Maxima Eesti OÜ vastu töövaidluses

Hagi hind

Menetlusosalised ja nende

esindajad

33 546,24 eurot

Hageja: V.H (isikukood XXX; elukoht: XXX-i; e-post: XXX)

Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Aleksei Vassiljev

(e-post: aleksei.vassiljev@sadekov.ee)

Kostja: Maxima Eesti OÜ (registrikood 10765896)

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Reesa Laur (e-

post: reesa.laur@linklaw.ee)

Kohtuistungid

24.11.2021, 22.12.2023

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Jätta rahuldamata hageja nõue tuvastada et V.H ja Maxima Eesti OÜ vahel

18.03.2020 sõlmitud tööleping ei ole lõppenud TLS § 107 lg 2 alusel alates 04.09.2020.

Lõpetada V.H ja Maxima Eesti OÜ vahel sõlmitud tööleping TLS § 107 lg 2 alusel

alates 04.09.2020.

3. Jätta rahuldamata hageja nõue mõista kostjalt välja tasumata jäänud töötasu

kogusummas 4193,28 eurot ning kõrvalnõudena viivis nimetatud summalt.

4. Mõista Maxima Eesti OÜ-lt V.H kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitis 698,88

eurot (bruto).

5. Jätta menetluskulud (v.a riigi õigusabi kulud) poolte endi kanda ning V.H riigi

õigusabi kulud riigi kanda. Riigi õigusabi tasu ja kulud määrab kohus eraldi

määrusega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata (apellatsioonkaebuse

2-21-3824

esitamisega) otse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile

(apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses.

Kohus selgitab, et juhul kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja

vältel ise sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb

tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses

esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Hagiavaldus

1.

18.03.2020 sõlmisid hageja ja kostja töölepingu nr XX. Töölepingu alusel asus hageja kostja

juures transporttöölisena tööle alates 18.03.2020, täistööajaga ja töötasu kokkuleppega 3,60

eurot tunnis, Lääne-Viru maakonnas aadressil Koidu 16, Tamsalu asuvas MAXIMA X

kaupluses. Töölepingu punkti 3.2 järgi oli tööleping sõlmitud määramata ajaks. 05.09.2020 ei

lubanud kostja hagejat tööle. Tööle mittelubamist põhjendas kostja hageja lepingu tähtaja

saabumisega. Kostja kaupluse juhataja seletuskirja kohaselt oli hagejal Eesti tööluba, mille

kehtivus lõppes 04.09.2020 ja selle alusel koostati tööleping. Peale hageja töölepingu

lõppemist palkas kostja uue transporttöölise.

2.

8.01.2021 tegi töövaidluskomisjon (TVK) töövaidlusasjas nr XX otsuse, millega rahuldas

V.H nõuded Maxima Eesti OÜ vastu osaliselt. 28.01.2021 otsuse resolutsiooni kohaselt

otsustas töövaidluskomisjon: 1) tuvastada V.H ja Maxima Eesti OÜ vahel 18.03.2020

sõlmitud töölepingu lõppemise tühisus tähtaja möödumisel TLS § 80 lg 1 alusel alates

04.09.2020; 2) lõpetada V.H ja Maxima Eesti OÜ vahel 18.03.2020 sõlmitud tööleping TLS

§ 107 lg 2 alusel alates 04.09.2020; 3) välja mõista Maxima Eesti OÜ-lt V.H kasuks hüvitis

TLS § 109 lg 1 alusel summas 2096,64 eurot (bruto); 4) välja mõista Maxima Eesti OÜ-lt

V.H kasuks viivis kindla summana 26,59 eurot; 5) jätta rahuldamata V.H töötasu nõue

Maxima Eesti OÜ vastu summas 2381,83 eurot (bruto); 6) jätta rahuldamata V.H töötasu

nõue Maxima Eesti OÜ vastu 2020 juuli eest summas 40,78 eurot (bruto); 7) jätta

rahuldamata V.H nõue Maxima Eesti OÜ vastu töötasu väljamõistmise otsus viivitamata

täidetavaks tunnistamiseks töötaja kahe kuu keskmise töötasu ulatuses (so 1397,76 eurot

bruto) ning selle viivitamatule täitmisele pööramiseks.

3. Hageja vaidlustas töövaidluskomisjoni otsuse osaliselt. Muuhulgas on hageja nõus

töövaidluskomisjoni otsusega osas, millega töövaidluskomisjon tuvastas V.H ja Maxima

Eesti OÜ vahel 18.03.2020 sõlmitud töölepingu lõppemise tühisus tähtaja möödumisel TLS §

80 lg 1 alusel alates 04.09.2020 (TVK otsuse resolutsiooni punkt 2). Hageja ei ole nõus

töövaidluskomisjoni otsusega osas, millega töövaidluskomisjon lõpetas V.H ja Maxima Eesti

OÜ vahel 18.03.2020 sõlmitud tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 04.09.2020 (TVK

otsuse resolutsiooni punkt 3) ning jättis rahuldamata V.H töötasu nõude Maxima Eesti OÜ

vastu summas 2381,83 eurot (bruto) (TVK otsuse resolutsiooni punkt 6). Hageja ei ole

osaliselt nõus töövaidluskomisjoni otsusega osas, millega töövaidluskomisjon mõistis välja

2-21-3824

Maxima Eesti OÜ-lt V.H kasuks hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel üksnes summas 2096,64

eurot (bruto) (TVK otsuse resolutsiooni punkt 4). Hageja leiab, et arvestades töövaidluse

asjaolusid ja mõlema poole huve on põhjendatud kostjalt suurema hüvitise väljamõistmine.

4. Hageja nõustub põhjendustega, mille alusel tuvastas töövaidluskomisjon poolte vahel

sõlmitud töölepingu lõppemise tühisuse tähtaja möödumisel. Olukorras, kus tööleping ei ole

lõppenud 04.09.2020 peab kostja tasuma hagejale töötasu ja on kohustatud kindlustama

töötajat kokkulepitud tööga. Kui tööandja töötajale tööd ei anna, siis peab ta maksma

töölepingu seaduse (TLS) § 35 alusel keskmist tasu. Poolte vahel ei ole vaidlust, et alates

04.09.2020 ei lubanud tööandja töötajat tööle ja kuna tööleping ei olnud lõppenud, siis peaks

kostja hagejale tasuma keskmist töötasu. Hageja saamata jäänud töötasu on septembrist 2020

– veebruarist 2021 eest 4193,28 eurot. Hageja on seisukohal, et kohaldada ei ole võimalik

TLS § 107 lg 2, kuna selle eelduseks on töölepingu ülesütlemise avalduse tegemine ja selle

tühisuse tuvastamine, käesoleval juhul ei ole töölepingu ülesütlemise avaldust esitatud ja

ülesütlemise tuvastamine ei ole olnud töövaidluse esemeks. Kui kostja ei pea töösuhte

jätkamist võimalikuks, siis on tal võimalik see seaduses sätestatud viisil üles öelda. Hageja ei

ole nõus hüvitise suurusega, kuna seadus võimaldab töövaidlusorganil suurendada TLS § 109

lg 1 kohaselt hüvitise suurust ning hageja leiab, et asjaolusid arvestades peab hüvitise suurus

olema suurem. Hagejal on puudunud sissetulek alates 05.09.2020 ja hageja on olnud pidevalt

valmis tööle ilmuma. Lisaks, TLS 109 lg 1 sätestatud hüvitise maksmine on võimalik ainult

menetlusosalise poolt eelpool nimetatud taotluse esitamise korral, seega hageja palub anda

talle võimalus kasvõi alternatiivselt nõuda TLS § 109 lg 1 hüvitist. Lisaks palub hageja

mõista välja viivis.

5.

23.04.2021 täpsustas hageja nõudeid. Hageja palub tuvastada, et hageja ja kostja vahel

18.03.2020 sõlmitud tööleping ei ole lõppenud TLS § 107 lg 2 alusel alates 04.09.2020.

Hageja palub kostjalt hageja kasuks mõista välja tasumata töötasu kogusummas 4193,28

eurot ning viivis. Alternatiivselt palub hageja kostjalt välja mõista TLS § 109 lg 1 alusel

hüvitis saamata jäänud sissetuleku ulatuses (ehk igakuiselt 698,88 eurot (bruto) ajavahemikul

alates 05.09.2020 kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni).

Kostja vastus

6. Kostja palub hageja tuvastusnõue jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 alusel ja jätta hagi

kogu ulatuses rahuldamata. Kostja leiab, et kuna tegemist ei ole kaebusega

töövaidluskomisjoni otsuse peale, siis ei ole võimalik ka tuvastada, et tööleping ei ole TLS §

107 lg 2 alusel alates 04.09.2020 lõppenud. Töösuhte lõppemine ei ole automaatne seadusest

tulenev järelm, vaid selleks on vajalik TVK või kohtu otsus. Hagis sisalduvad nõuded peavad

olema lubatavad ilma töövaidluskomisjoni otsuseta. Tuvastusnõude saab esitada õigussuhte

olemasolu või puudumise tuvastamiseks, hageja ei ole sellist nõuet esitanud. Samuti ei ole

hageja põhistanud õiguslikku huvi ja ka seda, kuidas aitab tuvastusnõue saavutada hageja

lõppeesmärke.

7. Kostja leiab, et tööleping lõppes TLS § 80 lg 1 alusel tähtaja möödumisel, kuid kostja on

samas ka seisukohal, et pooltevahelise töösuhte saab lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel alates

04.09.2020. Kui töösuhte lõppemine TLS § 80 lg 1 alusel oli tühine ja TVK on selle tühisuse

tuvastanud, siis on täidetud TLS §-st 107 lg 1 tulenev esimene eeldus TLS § 107 lg 2

kohaldamiseks. Kostja on seisukohal, et kuna hageja on avaldanud, et nõustub täies ulatuses

töövaidluskomisjoni põhjendustega, mille alusel tuvastas töövaidluskomisjon poolte vahel

sõlmitud töölepingu lõppemise tühisuse tähtaja möödumisel TLS § 80 lg 1 alusel alates

2-21-3824

04.09.2020, siis on hageja nõustunud ka sellega, et TVK on tühisuse tuvastamisel lähtunud

TLS § 107 lg 1. Kostja jääb TLS § 107 lg 2 taotluse juurde, mis on juba varasemalt esitatud.

Seega on täidetud ka teine eeldus, et tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 04.09.2020

lõpetada. TLS § 107 lg 1 vaikib ülesütlemise avaldusest ning räägib vaid ülesütlemise

tühisusest, TLS § 107 lg 2 kohaldamise eelduseks ei ole ülesütlemise avalduse olemasolu.

8. Kostja on lepingu ka faktiliselt üles öelnud, kostja on nii sõnas kui ka teos väljendanud selget

soovi ja tahet tööleping alates 04.09.2020 lõpetada. Hageja on ise TVK-le esitatud selgituses

avaldanud: „Telefoni teel direktor I M teatas mulle, et minul lõppes tähtajaline tööleping ja

ma olen vallandatud“. Hageja sai ka ise aru, et töösuhe on lõppenud. Kostja esindaja on

hagejale vastuskirjana 15.09.2020 ja 09.10.2020 teatanud, et tööleping on lõpetatud. Samase

sõnumiga e-kirja on kostja edastanud hagejale 22.09.2020 ja 16.10.2020. 15.09.2020 ja

24.09.2020 on kostja vastusena hagejale selgitanud, et tööleping sõlmiti kestvusega kuni

04.09.2020.

9. Kuna hageja ja kostja ei ole töösuhtes, siis ei ole võimalik ka töötasu nõue TLS § 35 alusel.

Kostja viitab pooltevahelisele kirjavahetusele, millest nähtuvalt ei olnud hagejal mingit

põhjust eeldada, et pooltevaheline töösuhe taastub või jätkub pärast 05.09.2020. Hagejal oli

vaba voli leida endale uus töökoht ja teenida sissetulekut. Lisaks oleks hageja võinud töötada

ka mitme tööandja juures. Oluline on arvesse võtta ka seda, et töölepingu sõlmimisel tohtis

hageja kostjale teadaolevalt Eesti Vabariigis tööd teha kuni 05.09.2020, millest tulenevalt

sõlmisid pooled ka tähtajalise lepingu. Kostja ei ole allkirjastanud tähtajatut töölepingut.

Tähtajatu töölepingu sõlmimine hagejaga ei olnud võimalik ega lubatud, kuna lepingu

sõlmimise ajal oli hagejal õigus Eesti Vabariigis töötada kuni 05.09.2020. Töösuhte kestel

ega ka selle lõppemisel 04.09.2020 ei esitanud hageja kostjale uut rahvusvahelise kaitse

taotleja tunnistust. Seega ei olnud kostjal ka teavet selle kohta, et hageja võiks Eestis töö

tegemist jätkata pärast 05.09.2020. Hageja teavitas uue rahvusvahelise kaitse taotleja

tunnistuse saamisest kostjat alles 22.09.2020. Hageja töötasu nõue on vastuolus hea usu

põhimõttega. Samuti on see arvestuslikult põhjendamata. Hageja ei ole arvesse võtnud seda,

et hagejale makstud lõpparves sisaldus töötasu kuni 04.09.2020 ning kostjale teadaolevalt ei

saanud hageja kostja heaks tööd teha (ega üldse Eesti Vabariigis töötada) 05.09.2020 kuni

22.09.2020 ja TLS ei reguleeri olukorda ega kohusta kostjat võtma hagejat nö tööle tagasi

pärast seda, kui selgub, et hagejal on õigus Eesti Vabariigis töö tegemist jätkata. Kuna

töötasunõue on põhjendamata, siis on põhjendamata ka hageja kõrvalnõudena esitatud

viiviste nõue.

10. Kostja on seisukohal, et hageja TLS § 109 lg 1 alusel esitatud nõue on ebaselge: Sisulises

osas ei saa kostja vastutada selles osas, et hagejal sissetulek puudus. Hagejal ei olnudki

kostjale teadaolevalt õigust Eesti Vabariigis vahemikus 05.09.2020 kuni 22.09.2020 tööd

teha. TLS ei võimalda hagejal tugineda nö töösuhte peatumisele või hõljumisele hagejast

lähtuvast põhjusest, milleks on Eesti Vabariigis töötamise õiguse puudumine või vähemalt

ebaselgus sellise õiguse olemasolus. Lisaks eelnevale ei ole hageja väidetav „seotus“

kostjaga olnud takistuseks alternatiivse sissetuleku leidmiseks ja seda eriti veel olukorras, kus

kostja on korduvalt selgelt väljendanud, et hageja ning kostja töösuhe on lõppenud. Kostja

leiab, et maksimaalseks põhjendatud hüvitise summaks, mida saab välja mõista on 1 päeva

keskmine töötasu summas 33,28 eurot.

Hageja 15.06.2021 seisukoht

11. Kui pool ei ole nõus teatud osas töövaidluskomisjoni otsusega, peab ta selles osas

2-21-3824

töövaidluskomisjoni otsuse jõustumise vältimiseks esitama kohtule avalduse. Hageja ei ole

nõus töövaidluskomisjoni otsusega osas, milles TVK otsustas lõpetada V.H ja Maxima Eesti

OÜ vahel 18.03.2020 sõlmitud töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 04.09.2020. TVK

otsuse resolutsiooni punkti 2 jõustumise vältimiseks on vajalik tuvastusnõude esitamine

kohtule. Hageja nõue „tuvastada, et V.H ja Maxima Eesti OÜ vahel 18.03.2020 sõlmitud

tööleping ei ole lõppenud TLS § 107 lg 2 alusel alates 04.09.2020“ on nõue õigussuhte

olemasolu või puudumise tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 tähenduses. TVK otsuse

resolutsiooni punkti 2 jõustumise korral ei saaks hageja nõuda enam saamata jäänud töötasu

2020 septembri, oktoobri, novembri, detsembri, samuti 2021 jaanuari ja veebruari kuude eest

kogusummas 4 193,28 eurot (bruto).

12. TVK otsuse resolutsiooni punktis 1 on TVK otsustanud tuvastada V.H ja Maxima Eesti OÜ

vahel 18.03.2020 sõlmitud töölepingu lõppemise tühisuse tähtaja möödumisel TLS § 80 lg 1

alusel alates 04.09.2020. Kumbki pool ei ole selles osas TVK otsust vaidlustanud. Sellest

tulenevalt on TVK otsuse resolutsiooni punkt 1 jõustunud TvLS § 59 lg 1 p 1 ja lg 11 järgi.

13. Hageja ei ole nõus kostja väitega, et kõik eeldused TLS § 107 lg 2 kohaldamiseks, so

töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamine ja poole taotlus töölepingu lõpetamiseks, on

täidetud. Käesolevas juhtumis ei ole tööandja töölepingu ülesütlemise avaldust töötajale

esitanud ning ülesütlemise tühisuse tuvastamine ei olnud töövaidluse esemeks. Tööle

mittelubamine ei ole samastatav töölepingu ülesütlemisega, mistõttu puudub käesolevas

juhtumis kohtul alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel.

14. Hageja märgib, et lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus realiseerub lepingut lõpetada

sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni (VÕS § 195 lg 1,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimene lause). Käesolevas juhtumis

puudub vaidlus selles, et kostja ei ole väljendanud tahteavaldust töölepingu lõpetamiseks,

rääkimata tahteavalduse jõudmisest hagejani. TLS § 80 lg-s 1 märgitud töölepingu lõppemise

alus ja muud TLS-s sätestatud töölepingu lõpetamise alused ei saa ilmneda alternatiivselt.

Kuna kostja oli veendumisel, et tööleping on lõppenud 04.09.2020 tähtaja möödumise tõttu,

siis puudus tal vajadus väljendada tahet töölepingu lõpetamiseks mingil muul alusel.

Kusjuures kostja menetlusdokumentidest on arusaamatu, millisel „alternatiivsel alusel“ on

kostja töölepingu „faktiliselt üles öelnud“. Hageja oli valmis pärast 04.09.2020 jätkama oma

töölepingust tulenevate tööülesannete täitmist, millest korduvalt teatanud kostjale. Juhul, kui

kostja ei pea mingil põhjusel töösuhte jätkamist võimalikuks on tal võimalus TLS-ga

sätestatud korras hagejaga sõlmitud töölepingu üles öelda. Töölepingu ülesütlemiseks ei vaja

kostja kohtu abi. Selles osas on kostja käitumine vastuoluline.

15. Kostja peab tasuma hagejale TLS § 35 alusel keskmist töötasu, hoolimata asjaolust, et hageja

tööd ei ole teinud. Hageja tahtis ja oli valmis pärast 04.09.2020 kostja heaks tööd tegema.

Töö tegemiseks valmis olev hageja ei teinud tööd ainuüksi põhjusel, et kostja keeldus

õigustamatult hagejat tööle lubamast. Seega on TLS § 35 kohaldamise eeldused täidetud.

Pooltevaheline tööleping kehtib edasi ning hagejale õiguslikult siduv, töölepingus sätestatud

koormuse alusel töötamisel kostja juures on hagejal praktiliselt võimatu leida mujalt teist

töökohta.

16. Hageja leiab, et kostja väidetav mitteteadmine hageja tööloa pikendamisest ei mõjuta

töölepingu kehtivust ega tööandja kohustust maksta töölepingu järgi töötajale töötasu.

17. 28.01.2021 otsuse resolutsiooni punktis 4 otsustas TVK välja mõista Maxima Eesti OÜ-lt

2-21-3824

V.H kasuks hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel summas 2096,64 eurot (bruto). TVK otsuse

resolutsiooni punkt 4 on jõustunud, mille tagajärjel ei saa pooled rahuldatud nõude üle enam

kohtumenetluses vaielda. Kohus saab hageja hagi alusel TLS § 109 lg 1 väljamaksmisele

kuuluva hüvitise suuruse suurendada, kuid mitte vähendada kostja vastuväidete alusel. TVK

otsuse resolutsiooni punkti 4 jõustumise toime vältimiseks oleks kostja pidanud esitama

kohtule TvLS § 58 lg-ga 4 ettenähtud taotluse.

18. Hagejal puudus sissetuleku saamise võimalus ainuüksi kostja õigusvastase käitumise tõttu.

Lisaks tööle lubamise õigustamatule keeldumisele kuritarvitab kostja oma menetlusõigusi ka

käesolevas töövaidluses, millega põhjustab menetluse venimist ja õigusselguse saamise edasi

lükkamist. Muuhulgas esitas kostja avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel

üllatuslikult alles 21.01.2021 toimunud TVK istungil, mille tõttu puudus hagejal võimalus

esitada põhjendatud seisukoht töölepingu lõpetamise ja väljamõistmise kuuluva hüvitise osas,

rääkimata tõenditest.

Kostja 16.11.2021 seisukoht

19. TVK otsuse resolutsiooni punkte 2 ja 3 saab vaadelda vaid koos, kuivõrd käesolevas asjas ei

ole õiguslikult lubatav ega võimalik olukord, kus iseseisvalt jääks kehtima vaid TVK otsuse

resolutsiooni punkt 2. Ennekõike lähtub eelnev TLS §-st 107 lg 2 endast, mis vältimatut

järelmit sätestades teeb viite TLS §-le 107 lg 1. Ka TVK on oma otsuse põhjendusest

resolutsiooni punkte 2 ja 3 käsitlenud koos ning resolutsiooni punktiga 2 seonduvalt viidanud

TLS §-le 107 lg 1 ja selle tõttu TLS §-le 107 lg 2.

20. Kostja on igakülgselt ja korduvalt väljendanud tahet seonduvalt töösuhte lõppemisega: 1)

pooled on ainsana allkirjastanud tähtajalise töölepingu; 2) hageja on ise kinnitanud, et alates

05.09.2020 ei võimaldatud tal tööd teha; 3) hagi vastuse punktis 15 on selgitatud ning

tõendatud, et hageja oli teadlik, et töösuhe lõppes 04.09.2020; 4) kostja esitas TVK-s TLS §

107 lg 2 kohase taotluse. Ennekõike tuleb aga rõhutada, et hageja on ise TVK menetluses

avaldanud, et talle oli arusaadav, et töösuhe lõppes 04.09.2020.

21. Töösuhte kestel ega ka selle lõppemisel 04.09.2020 ei esitanud hageja kostjale uut

rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistust. Kostjal ei olnud teavet selle kohta, et hageja võiks

Eestis töö tegemist jätkata pärast 05.09.2020. Töötaja rahvusvahelise kaitse taotleja

tunnistuse kehtivuse pikendamine töösuhte ajal ei muuda töölepingut tähtajatuks, selline

õiguslik alus puudub. Kostja selgitab, et hageja teavitas uue rahvusvahelise kaitse taotleja

tunnistuse saamisest kostjat 22.09.2020. Seega vähemalt vahemikus 05.09.2020 kuni

22.09.2020 ei saanud hageja kostja heaks tööd teha, kostja ei saanud sellist isikut ka tööle

lubada. Kostjal ei olnud kohustust hagejat tööle tagasi oodata, kui see oli taas kord

õiguslikult lubatav. Samal põhjusel on alusetu ka hageja töötasunõue. Täidetud ei ole TLS §

35 eeldused ning ennekõike on töötaja nõue vastuolus hea usu põhimõttega, lähtudes

muuhulgas sellest, et hageja pani töösuhtes toime võltsimise. Hageja soov tööd teha ei ületa

õiguslikku võimatust (rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistuse puudumine) tööd teha.

22. Käesolevas kohtuasjas vaieldakse TLS § 109 lg 1 kohase hüvitise osas nö kogu ulatuses.

Hageja ei ole TLS § 109 lg 1 kohase hüvitise osas suurendamist TVK-s taotlenud ega

kohtumenetluses põhjendanud. Suurema hüvitise väljamõistmine ei ole kindlasti kostja

huvides. Lisaks eelnevale ei ole hageja väidetav „seotus“ kostjaga olnud takistuseks

alternatiivse sissetuleku leidmiseks ja seda eriti veel olukorras, kus kostja on korduvalt

selgelt väljendanud, et hageja ning kostja töösuhe on lõppenud. Seega on hageja ise vastutav

2-21-3824

selle eest, kui tal väidetavalt sissetulek 09.2020 kuni 02.2020 puudus, milline väide on täiesti

paljasõnaline. Tekib küsimus, mille eest on hageja vaidlusalusel perioodil elatunud. Kui

hageja maksuinfo ei kinnita töötamist, siis ei saa välistada seda, et hageja ei oleks tööd teinud

nö mustalt või üldse teises riigis, kuivõrd hageja ei ole Eesti kodanik. Lisaks eelnevale jääb

kostja TLS § 109 lg 1 kohase hüvitise vähendamise taotluse juurde.

Kostja 17.12.2021 seisukoht

23. Kostja on seisukohal, et tööleping ei ole kehtiv alates 04.09.2020. Kostja jääb seisukoha

juurde, et töövaidluskomisjoni resolutsiooni punkte 2 ja 3 ei ole võimalik vaadelda eraldi ja

sellest annab kinnitust ka töövaidluskomisjoni põhjendav osa. Tuginedes Riigikohtu

praktikale leiab kostja, et oluline ei ole töövaidluskomisjoni otsuse resolutsiooni vormistus,

vaid see kuidas nõuded omavahel seotud on. Maakohus on möönnud, et otsuse punktid 2 ja 3

on omavahel sisuliselt seotud, mille tõttu ei ole põhjendatud hageja tuvastusnõude

menetlemine. Hageja tuvastushuvi ei võrsu ka töövaidluskomisjoni otsusest töösuhe TLS §

107 lg 2 alusel lõpetada.

24. Kostja on seisukohal, et pooltevaheline töösuhe lõppes tähtaja möödumise tõttu. Isegi kui

kohus peaks leidma, et töösuhe ei lõppenud 04.09.2020 tähtaja möödumise tõttu, siis

alternatiivse käsitluse kohaselt tuleb kostja tahteavalduseks töösuhe lõpetada pidada ainuüksi

TLS § 107 lg 2 alusel esitatud taotlust, mis teeb viite TLS § 107 lg 1, mis reguleerib

olukorda, kus töösuhte lõppemine ei olnud õiguspärane.

25. Kostja hinnangul ei ole TLS § 107 lg 1 kohaldamise vältimatuks eelduseks

ülesütlemisavaldus, mida kinnitavad ka TVK otsuse resolutsiooni punktid 2 ja 3, milliseid

punkte tuleb käsitleda sisuliselt koos. Esitatud seisukohtades tugineb kostja muuhulgas TLS

seletuskirjale, kus on avaldatud: Tööleping kehtib seega edasi üksnes siis, kui sellega on nõus

mõlemad pooled. Kui näiteks tööandjal puudub soov töösuhet jätkata, siis loetakse leping

tema avalduse alusel lõppenuks ka juhul, kui tööandjal puudus seaduslik alus töölepingu

ülesütlemiseks. Viidatud regulatsiooni eesmärk on tagada, et pooled ei pea jätkama töösuhet

sunniviisiliselt olukorras, kus on tekkinud omavaheline lahkarvamus ning edaspidine koostöö

ei pruugi sujuda. Poolte n-ö sundimine töösuhte jätkamiseks ei ole kokkusobiv

lepinguvabaduse põhimõttega, millest tulenevalt ei saa pooli nende vaba tahte vastaselt

sundida jätkama töösuhet. Kui kumbki pool ei taotle antud olukorras töövaidlusorganilt

töösuhte lõpetamist, siis ei ole töösuhe seaduse alusel lõppenud ning töötaja jätkab töötamist

(st töötaja tuleb tööle ennistada). Seega ei saanud ka käesolevas asjas ühelgi juhul töösuhe

pärast 04.09.2020 jätkuda. Vaid juhul, kui mõlemad pooled oleks soovinud töösuhte

jätkamist, oleks see olnud pärast 04.09.2020 võimalik. Sellist olukorda ei ole käesolevas

asjas tõendatud. Kostja on oma tahet korranud mitmetes tahteavaldustes, kus tööandja on

töötajale viidanud, et pooltevaheline tööleping on lõpetatud, lõpparve on välja makstud jne.

Osundatud selged tahteavaldused, mis jõudsid hagejani, kinnitavad, et kostja on korduvalt ja

selgelt väljendanud tahet töösuhe lõpetada.

26. Hageja on kostjale saatnud 22.09.2020 e-kirja, milles avaldas, et talle on väljastatud uus

isikutunnistus ja tööluba ja põhjus miks kostja ei soovinud tunnistada hageja õigust Maximas

töötada, on kõrvaldatud. Nimetatud e-kirjast ilmneb, et hageja oli teadlik et tema võimalus

kostja heaks töötada sõltub muuhulgas ka sellest, et hagejal on õigus Eesti Vabariigis töötada.

Hageja avaldusest nähtub selge arusaam ja teadmine, et esines takistus kostja kasuks

töötamises ja kolmandaks nähtub avaldusest, et alles 22.09.2022 andis hageja teada, et tal on

õigus Eesti Vabariigis töötada. Ajavahemikus 05.09.2020 – 19.09.2020 ei saanudki kostja

2-21-3824

hageja kasuks tööd teha. 22.09.2020 hageja ainult teavitas kostjat väidetava dokumendi

olemasolust, kuid hageja ei esitanud seda kostjale. Tõendeid kogumina hinnates saab antud

olukorda alternatiivselt käsitleda kui töösuhte lõppemist TLS § 88 lg 1 alusel töötajast

tuleneval põhjusel.

27. Tööandja on kohustatud kontrollima, et tema juures töötaval välismaalasel oleks Eestis

viibimiseks ja töötamiseks õiguslik alus. Nimetatud kohustuse täitmiseks ei piisa hageja

kinnitusest, et tal oli alates 22.09.2020 taas õigus Eesti Vabariigis tööd teha. Töösuhte kestel

ei tõendanud hageja kostjale, et tal on õigus Eesti Vabariigis tööd teha ka pärast 04.09.2020.

Hageja pelka kinnitust ei saa pidada tõendiks ega ka aluseks kostja kontrollikohustuse

täitmise jaatamisele. Tööandja on kohustatud lõpetama lepingu välismaalasega, kellel puudub

õiguslik alus Eestis viibimiseks või töötamiseks. Seda kostja ka tegi. VMS-st tulenevate

kohustuste täitmine ei saa viia olukorrani, kus kostja vastutab TLS-st tulenevatel alustel,

kuivõrd sellisel juhul tuleks jaatada VMS-st lähtuva õiguspärase tegutsemise sisulist

karistatavust.

Hageja 17.12.2022 seisukoht

28. V.H on Vene Föderatsiooni kodanik, kes taotles Eestis rahvusvahelist kaitset ja kellele on

Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) poolt välja antud rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistus nr

XXX. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 101 lg 1 sätestab, et

rahvusvahelise kaitse taotleja võib Eestis töötada, kui kuue kuu jooksul rahvusvahelise kaitse

taotluse esitamisest arvates ei ole temast sõltumatul põhjusel tema taotluse kohta jõustunud

otsust. Sama paragrahvi 2 lõike järgi rahvusvahelise kaitse taotleja võib Eestis töötada kuni

tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse lõppemiseni. VRKS § 31 lg 2 esimese lause

kohaselt lõpeb rahvusvahelise kaitse menetlus lõpliku otsuse tegemisega. Politsei- ja

Piirivalveameti (PPA) vastusest nähtub, et rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus V.H

suhtes on lõppenud 10.09.2021, Tallinna Ringkonnakohtu lahendi jõustumisega.

Rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistusest nr XXX nähtub, et 06.03.2020 välja antud

tunnistus kehtis ajavahemikul 06.03.2020-05.09.2020, 28.08.2020 välja antud tunnistus

kehtis ajavahemikul 28.08.2020-05.03.2021 ning 01.03.2021 välja antud tunnistus kehtis

ajavahemikul 28.08.2020-05.09.2021. Tunnistustel on selle väljastaja kinnitus, et „tunnistuse

valdajale on antud tööluba alates 06.09.2019“. V.H-l oli õigus Eestis töötada vahetpidamata

ajavahemikul 06.09.2019 - 10.09.2021, ehk ka sel perioodil, mille eest on hageja esitanud

töötasu nõue käesolevas hagiavalduses. 28.08.2020 välja antud tunnistusest nähtub, et see

kehtis ajavahemikul 28.08.2020-05.03.2021. Hageja märgib täiendavalt, et rahvusvahelise

kaitse taotleja tunnistuse olemasolu või puudumine ei mõjuta iseenesest rahvusvahelise kaitse

taotleja õigust tegema tööd Eestis. Rahvusvahelise kaitse taotlejal on õigus Eestis töötada,

kui möödus kuus kuud pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist kuni tema

rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse lõppemiseni (VRKS § 101 lg 1 ja lg 2). Perioodil

05.09.2020 kuni detsembrini 2021 puudus V.H-l sissetulek.

Hageja 29.11.2022 seisukoht

29. Hageja on viibinud Eestis ka peale 04.09.2020, mille kohta on hageja esitanud tõendid.

Kostja 12.12.2022 seisukoht

30. Saamata jäänud töötasu nõue on ebaselge. Ka 29.11.2022. a menetlusdokumendis ei ole

hageja täpsustanud seda perioodi, mille eest hageja väidetavalt saamata jäänud töötasu nõuab

ja miks sellise konkreetse perioodi eest on hageja õigustatud töötasu saama. Olukorras, kus

2-21-3824

hageja ei ole suutnud tõendada enda viibimist Eestis pärast 04.09.2020, ei oleks hageja

saanud ka kostja juures töö tegemist jätkata. Eelnev kinnitab täiendavalt hagejal tuvastushuvi

puudumist ja välistab selle, et hageja jaoks on töösuhte jätkumise tuvastamine oluline.

Kostja on esitanud tõendid, et 30.06.2021 on hageja olnud tagaotsitav ja 2.07.2021 ei ole

tema asukoht olnud selge. Kostja leiab, et hageja nõuete põhjendatust ning hea usu

põhimõttele vastavust hinnates ei ole oluline pelk formaalne õigus Eestis tööd teha, vaid ka

selline tegelik võimalus, mida hagejal pärast 04.09.2020 ei olnud. Lisaks eelnevale tuleb

hageja nõuete heausksuse hindamisel arvesse võtta seda, et jõustunud kohtuotsuse kohaselt

vajab hageja sundravi meditsiiniasutuses, mis muuhulgas oleks olnud aluseks töösuhte

lõpetamisele enne 04.09.2020, kuivõrd sellise isiku õigus ja võime transporditöölisena töötaja

on kaheldav.

Hageja kohtukõne teesid

31. Hageja toob välja, et TVK otsuse resolutsiooni punkt 2 on jõustunud ja sellest tulenevalt ei

saa pooled kohtumenetluses vaielda selle üle, kas pooltevaheline töösuhe lõppes TLS § 80 lg

1 alusel tähtaja möödumisel või mitte. Kui tööleping ei ole lõppenud, siis peab tööandja

töötajale maksma töötasu ja kindlustama töötaja kokkulepitud tööga. Kohaldada tuleb TLS §

35. Hageja tahtis tööd teha ja väljendas seda ka kostjale. Seega on põhjendatud hageja nõue

saamata jäänud töötasu 2020 septembri, oktoobri, novembri, detsembri, samuti 2021 jaanuari

ja veebruari kuude eest kogusummas 4 193,28 eurot (bruto). Eeldused TLS § 107 lg 2

kohaldamiseks, so töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamine ja poole taotlus töölepingu

lõpetamiseks, ei ole täidetud. TLS § 80 lg 1 märgitud töölepingu lõppemise alus ja muud

TLS-s sätestatud töölepingu lõpetamise alused ei saa ilmneda alternatiivselt. Kuna kostja oli

veendumisel, et tööleping on lõppenud 04.09.2020 tähtaja möödumise tõttu, siis puudus tal

vajadus väljendada tahet töölepingu lõpetamiseks mingil muul alusel. Hageja kogu menetluse

käigus rõhutanud, et ta oli valmis ja võimeline pärast 04.09.2020. a jätkama oma töölepingust

tulenevate tööülesannete täitma, millest korduvalt teatanud kostjale. Juhul, kui kostja ei

pidanud mingil põhjusel töösuhte jätkamist võimalikuks oli tal võimalus TLS-ga sätestatud

korras hagejaga sõlmitud töölepingu üles öelda. Kostja ei ole TVK otsust vaidlustanud, mille

tagajärjeks on TVK otsuse resolutsiooni punkti 4 jõustumine kostja suhtes, ehk kostja ei saa

taotleda käesolevas menetluses hüvitise vähendamist. Hagiavalduse resolutsiooni punktis 4

esitatud alternatiivne nõue on kooskõlas kohtupraktikaga. Kohtupraktikas on korduvalt

leitud, et töövaidlusorganil on võimalik TLS § 109 lg 1 hüvitise koosseisus mõista tööandjalt

töötaja kasuks välja hüvitis tulu eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu

ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse

jõustumiseni. Hageja leiab, et arvestades töövaidluse asjaolusid ja mõlema poole huve on

põhjendatud kostjalt suurema hüvitise väljamõistmine. Käesolevas vaidluses puudus hagejal

alates 05.09.2020 kuni käesoleva hagi esitamiseni üleüldse sissetulek, mistõttu on

põhjendatud TLS § 109 lg 1 teise lause alusel kostjalt hüvitise väljamõistmine vähemalt

hageja saamata jäänud sissetuleku ulatuses ajavahemikul alates 05.09.2020 kuni TLS § 107

lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni (või ajani kui hageja saab sissetuleku

teises töökohas). Hageja viitab ka kostja pahatahtlikule käitumisele ja menetlusõiguse

kuritarvitamisele.

32. Repliigi korras palub hageja jätta tähelepanuta kostja 19.01.2024 menetlusdokumendi punktis

11 esitatud paljasõnalised väited, et hageja olevat kostja esindaja allkirja töölepingul

võltsinud. Hageja ei nõustu tema seljataga tehtud ekspertiisiga. Ekspertiis väidab üksnes, et

2-21-3824

töölepingul olev allkiri ei kuulu kostja töötajale. Mistahes tõendeid selle kohta, et kostja

töötaja allkirja töölepingul on võltsinud just hageja pole kostja kohtule esitanud. Hageja on

korduvalt selgitanud töövaidluskomisjoni menetluses, et tööleping sõlmiti sel teel, et hageja

andis tema poolt allkirjastatud töölepingu eksemplari kostja esindajale, kes tagastas hiljem

tööleping hagejale oma allkirjaga. Hageja ei näinud, kuidas kostja esindaja kirjutas alla

töölepingule. Seega käekirjaekspertiisi tulemusest tuleb pigem teha järeldus, et allkirja

töölepingul võltsis keegi kostja esindajatest või töötajatest. Asjakohatu on kostja viite

algatatud kriminaalmenetlusele. Asjaolu, et kriminaalmenetlus ei ole kolme aasta möödudes

lõpule viidud viitab esitatud kuriteokaebuse põhjendamatusele. Töölepingu eksemplaridega

manipuleeris vaidluse käigus hoopis kostja, mille kohta on hageja esitatud põhjalikud

seisukohad töövaidluskomisjoni menetluses.

Kostja kohtukõne teesid

33. Hageja on õigusvaidluse TVK otsuse resolutsiooni punkti 3 osas avanud ja kuna seda punkti

saab vaadelda TVK otsuse resolutsiooni punktiga 2 koos, siis ei ole välistatud õigusvaidlus

ka TVK otsuse resolutsiooni punktiga 2 seonduvalt. Eelnevas tugineb kostja muuhulgas

Riigikohtu seisukohale asjas 3-2-1-176-14: „[…] Töövaidluskomisjoni otsus jõustub selle

osalisel vaidlustamisel ITVS § 25 lg 1 teise lause järgi osas, mis ei ole seotud vaidlustatud

osaga.“ VMS § 286 lg 1 kohustab tööandjat kontrollima, et tema juures töötaval

välismaalasel oleks Eestis viibimiseks ja töötamiseks õiguslik alus. Töösuhte kestel ei

tõendanud hageja kostjale, et tal on õigus Eesti Vabariigis tööd teha ka pärast 04.09.2020.

Nimetatud kohustuse täitmiseks ei piisa hageja kinnitusest, et tal oli alates 22.09.2020 õigus

Eesti Vabariigis tööd teha. Hageja pelka kinnitust ei saa pidada tõendiks ega ka aluseks

kostja kontrollikohustuse täitmise jaatamisele. VMS § 286 lg 3 kohaselt on tööandja

kohustatud lõpetama lepingu välismaalasega, kellel puudub õiguslik alus Eestis viibimiseks

või töötamiseks. Töötaja rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistuse kehtivuse pikendamine

töösuhte ajal ei muuda töölepingut tähtajatuks. Vastav õiguslik alus Eesti õiguskorras

puudub. Kostja selgitab, et hageja teavitas uue rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistuse

saamisest kostjat alles 22.09.2020. Hageja edastas 22.09.2020. a kostjale e-kirja, kus hageja

avaldas: Teatan, et mulle väljastati uus isikutunnistus ja tööluba Eestis. Seepärast on põhjus,

miks te ei tahtnud tunnistada minu õigust töötada Maximas, kõrvaldatud […]. Tsiteeritust

nähtub esiteks, et hageja oli teadlik, et tema võimalus kostja heaks töötada sõltub muuhulgas

sellest, et hagejal on õigus Eesti Vabariigis tööd teha, teiseks nähtub hageja avaldusest selge

arusaam ja teadmine, et esines takistus kostja kasuks töötamises ja kolmandaks nähtub

tsiteeritust, et alles 22.09.2020 andis hageja teada, et tal on õigus Eesti Vabariigis taas tööd

teha.

34. Alternatiivselt saab kohus pooltevahelise töösuhte lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel alates

04.09.2020. Ka TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamisel tuleb lähtuda VMS

regulatsioonist ning asjas esitatud tõenditest ning tööleping lõpetada alates 04.09.2020.

Hageja ei ole menetluses põhjendanud, mis kuupäevast saaks ja peaks pooltevahelise

töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetama. Ühestki teisest kuupäevast kui 04.09.2020

johtuvalt ei saa töösuhet ka lõpetada. Kindlasti ei ole põhjendatud töösuhet lõpetada

kohtuotsuse tegemise aja seisuga või isegi alates 05.03.2021, mil lõppes hagejale väljastatud

rahvusvahelise kaitse taotleja teine tunnistus. Kostja on menetluses kahtluse alla seadnud

hageja viibimise Eesti Vabariigis kuni 05.03.2021 ja seega reaalse töö tegemise

võimalikkuse. Lisaks ei saa tähelepanuta jätta ka kostja poolt pärast 04.09.2020 tehtud

2-21-3824

selgeid tahteavaldusi, millest ei saanud hagejale jääda kahtlust, et töösuhe on lõppenud.

Alternatiivselt ja olukorras, kus see on vajalik TLS § 107 lg 2 kohaldamiseks, saab eelnevalt

osundatud kostja avaldusi pidada ka töölepingu ülesütlemisavalduseks hagejast tuleneval

põhjusel VMS §-st 286 lg 1 ja lg 3 lähtuvalt. Vaidlust ei ole ka selles, et alates 05.09.2020. a

ei teinud hageja kostja kasuks tööd ning seda hagejast tuleneval põhjusel, so hageja ei

tõendanud kostjale enne 04.09.2020. a ega ka 04.09.2020. a, et tal on õigus Eesti Vabariigis

tööd teha. Seega oleks töölepingu lõpetamine TLS § 107 lg 2 alusel pärast 04.09.2020 ka hea

usu põhimõttega vastuolus.

35. Hageja rahalised nõuded on hea usu põhimõttega vastuolus. Käesolevas asjas on tõendatud,

et hageja on kostja esindaja allkirja töölepingul võltsinud. Sellega seonduvalt on käimas ka

kriminaalmenetlus. Hageja nõuab töötasu (ja alternatiivselt hüvitist) aja eest, mil hageja ei

ole reaalselt tööd teinud ega ka saanudki teataval ajaperioodil kostjale teadaolevalt teha.

Lisaks eelnevale tuleb hea usu põhimõtte kohaldamisel arvesse võtta seda, et pooled sõlmisid

tähtajalise töölepingu ning seda kahel põhjusel. Esiteks oli töösuhte alguses pooltele

teadaolevalt hagejal õigus Eesti Vabariigis tööd teha kuni 05.09.2020. Teiseks on töölepingus

selgelt välja toodud teine tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjus, so töömahu ajutine

suurenemine.

36. Kehtiva TLS § 109 lg alusel ei kohaldata nimetatud hüvitisele VÕS kahju hüvitamise

regulatsiooni, seega ei saa TLS § 109 lg 1 kohast hüvitist vaadelda ka kahju hüvitisena.

Eelnevast lähtuvalt ei saa hageja TLS § 109 lg 1 alusel nõuda ka väidetavalt saamata jäänud

tulu, mis on üks võimalik kahju liike. Seega tuleb TLS § 109 lg 1 kohast hüvitist vaadelda

just hüvitisena ning lähtuda seejuures seaduses sätestatud kolme kuu keskmisest töötasust

hüvitise summana, mida kohtul on muuhulgas õigus vähendada. Põhjendatud on hagejale

TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetava hüvitise summat vähendada minimaalse võimaliku

summani, mis on ühe päeva keskmine töötasu 33,28 eurot.

Kohtuistungid

37. Kohtuistungitel jäid pooled oma seisukohtade juurde ning kohus täitis selgitamiskohustust.

KOHTU PÕHJENDUSED

38. Kohus, tutvunud hagiavalduse, poolte seisukohtade ja menetluse käigus esitatud tõenditega ja

hinnates tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud

tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis, leiab oma siseveendumuse

kohaselt, et tuleb hagi osaliselt rahuldada.

39. Pooltel puudub vaidlus järgnevate asjaolude üle: (i) hageja ja kostja vahel sõlmiti

18.03.2020 tööleping (dtl 55); (ii) hageja taotles rahvusvahelise kaitset (dtl 60 – 61, dtl

594 - 595); (iii) töötaja töötasu oli 3,85 eurot tunnis (bruto) (dtl 80), (iv) pooled ei vaidle

hagejale tehtud töötasu väljamaksete üle (dtl 81 – 84, dtl 128 – 133, dtl 32, dtl 135, dtl

262); (v) hageja keskmine töötasu oli 698,88 eurot (dtl 48, 134). Kostja registreeris

töölepingu lõppemise töötamise registris 05.09.2020, alus TLS § 80 lg 1 (dtl 31, dtl 34, dtl

156, dtl 261, dtl 263 - 264).

40. Pooled ei ole üksmeelel selles osas, kas leping oli sõlmitud tähtajatult või määratud tähtajaga

(dtl 8 jj, 55 jj, dtl 63, dtl 85 jj, dtl 109 jj).

2-21-3824

TVK 28.01.2021 otsuse p 2 jõustumine

41. Pooltel on vaidlus, kas TVK 28.01.2021 otsuse p 2 on jõustunud (dtl 40 jj). TVK otsuse

punktis 2 on TVK tuvastanud V.H ja Maxima Eesti OÜ vahel 18.03.2020 sõlmitud

töölepingu lõppemise tühisuse tähtaja möödumisel TLS § 80 lg 1 alusel alates 04.09.2020.

Kostja on leidnud, et nimetatud resolutsiooni punkti ei saa vaadelda iseseisvalt ning seda on

vajalik vaadelda koos resolutsiooni punktiga 3 (TVK otsus lõpetada hageja ja kostja vahel

18.03.2020 sõlmitud tööleping alates 04.09.2020). Kohus ei nõustu sellise käsitlusega.

Olenemata nende kahe punkti sisulisest seosest (töösuhte lõppemise küsimus), on need siiski

omavahel eraldatud. Punkti 2 sisu on tuvastada asjaolu, et töösuhte lõppemine tähtaja

möödumise tõttu on tühine. Punkti 3 sisu on tööandja avalduse rahuldamine (ei ole isegi

seotud töötaja nõudega). Riigikohus on 04.03.2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-176-14 tehtud otsuse

punktis 10 selgitanud, et: „[individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse] ITVS §-st 24

tuleneb, et töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamisel kehtivad mõlemale poolele ühesugused

põhimõtted, st et juhul, kui töövaidluskomisjon jätab rahuldamata või rahuldab talle

esitatud avalduse osaliselt, siis avaldajal on võimalus taotleda maakohtult asja läbivaatamist

töövaidluskomisjoni otsuse rahuldamata osas ja vastaspoolel on võimalus taotleda

maakohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse

rahuldatud osas.

Töövaidluskomisjoni otsus jõustub selle osalisel vaidlustamisel ITVS § 25 lg 1 teise lause

järgi osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga.“ Kostja ei ole TVK otsust üheski osas

vaidlustanud, mis oleks kohtu hinnangul olnud vajalik selles, et TVK 28.01.2021 otsuse

punkt 2 ei oleks jõustunud. Kohus leiab, et kostja viited välismaalaste seaduse regulatsioonile

ning argumendid seonduvalt hageja staatusest rahvusvahelise kaitse taotlejana ei ole

käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt asjakohased ning kohus ei anna selles osas

poolte väidetele ega tõendite (dtl 581-584) hinnangut. Kui kostja ei olnud nõus sellega, et

töövaidluskomisjon tuvastas töölepingu lõppemise tühisuse, siis oleks kostja pidanud esitama

avalduse, et töövaidlus hagimenetluses läbi vaadatakse.

TLS § 107 lg 2 alusel lepingu lõpetamine

42. Kohus on 22.12.2023 istungil selgitanud, et leiab, et käesoleva kaasuse asjaolude alusel tuleb

siiski jaatada kostja õigust taotleda TLS § 107 lg 2 alusel lepingu lõpetamist. (kohus on selles

osas muutnud oma 08.12.2021 (dtl 564) väljendatud seisukohta ning on seda ka 22.12.2023

istungil selgitanud).

43. TLS § 107 lg 2 järgi ei ole kohtul õigust kaaluda töölepingu lõpetamata jätmist, kui vähemalt

üks pool on palunud tööleping lõpetada (vt ka Riigikohtu üldkogu 14.05.2014 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 27 ja 32.2). Kohus leiab, et TLS § 107 lg 2 kohaldamine ei saa

olla piiratud üksnes juhtudel, kus arutluse all on ülesütlemise sisuline õiguspärasus (mida on

selgitatud Riigikohtu 11.06.2014 otsuses tsiviilasjas 3-2-1-52-14, p 14). Töölepingu seaduse

eelnõu seletuskirjas on TLS § 107 lg 2 osas selgitatud: „Kuna praktikas pole töösuhte

jätkamine pärast ennistamist enamikel juhtudel poolte vahel lahkarvamuste tõttu võimalik

ning vajadusel leitakse töösuhte lõpetamiseks mõni muu viis, siis on eelnõu koostamisel

leitud, et töövaidlusorgan peab saama töötajat tööle ennistada vaid juhul, kui mõlemad

pooled sellega nõus on. Poolte nö sundimine töösuhte jätkamiseks ei ole ühtlasi kokkusobiv

lepinguvabaduse põhimõttega, millest tulenevalt ei saa pooli nende vaba tahte vastaselt

sundida jätkama töösuhet kui kestvussuhet.“ Kuigi käesoleval juhul ei ole vaidluse all

ennistamise juhtum, siis siiski ei ole võimalik sundida lepingupartnereid töösuhtes olema, kui

selleks puudub nende vaba tahe. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus tööandja on taotluse

2-21-3824

TLS § 107 lg 2 kohaldamiseks esitanud (dtl 308) ning seda ka igati põhistanud, siis peab

töövaidlust lahendav organ saama seda ka lahendada ning lepingu lõpetada.

44. Riigikohus on 20.05.2020 tsiviilasjas nr 2-18-6908 punktis 10 selgitanud, et: „Lisaks

eeltoodule tuleb õigussuhte kindlaksmääramisel arvestada ka konkreetse juhtumi muude

asjaoludega. Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu

pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu

kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud

tõlgendamisreeglitega (vt nr 3-2-1-7-09, p 10). Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29

lg-te 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega

sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu

tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega. […]

Selliselt võib olla põhjendatud arvestada mh nt töötamise registri kannetega ja poole

avaldatuga teistes menetlustes. Kuigi viidatud Riigikohtu lahend käsitleb lepingu olemuse

tõlgendamise küsimust, siis on nimetatud seisukohad laiendatavad ka lepingu ülesütlemisele

– töösuhte asjaolude tõlgendamisel peab arvestama nii registri kannetega (dtl 31, dtl 34, dtl

156, dtl 261, dtl 263 – 264) kui ka poole avaldatuga. Kohus leiab, et on tuvastatud, et hageja

sai kostja tahteavaldusest teada hiljemalt 05.09.2020. Hageja kinnitab oma avalduses

töövaidluskomisjonile, et „telefoni teel direktor I M teatas mulle, et minul lõppes

tähtajaline tööleping ja ma olen vallandatud. Ma helistasin ja kirjutasin juhtkonnale ja sain

sama vastuse.“ (dtl 68). Tallinna Ringkonnakohus 01.07.2022 tsiviilasjas 2-21-3029 tehtud

lahendis samuti jaatanud võimalust kohtul lahendada TLS § 107 lg 2 taotlus, kuigi töölepingu

ülesütlemine ei olnud tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Lisaks on kostja

läbivalt menetluse kestel selgitanud, et kostja on ka peale 04.09.2020 teinud mitmeid

tahteavaldusi, mille pinnalt on võimalik tuvastada kostja tahe leping lõpetada (dtl 399-400 ja

403, 411- 412).

45. Seega olenemata asjaolust, et TVK 28.01.2021 otsuse p 2 töölepingu lõppemise tühisuse

tuvastamise osas on jõustunud, siis on vajalik rahuldada tööandja avaldus TLS § 107 lg 2

kohaldamiseks.

46. Seega jätab kohus rahuldamata hageja nõue tuvastada et V.H ja Maxima Eesti OÜ vahel

18.03.2020 sõlmitud tööleping ei ole lõppenud TLS § 107 lg 2 alusel alates 04.09.2020.

Kohus lõpetab V.H ja Maxima Eesti OÜ vahel sõlmitud töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel

alates 04.09.2020. Arvestades, et hageja ei ole vaidlustanud töövaidluskomisjoni poolt

töölepingu lõpetamise kuupäeva, siis leiab kohus, et ta on seotud samuti antud kuupäevaga ja

lõpetab töölepingu alates 04.09.2020.

TLS § 109 lg 1 hüvitis

47. Võttes arvesse, et kohus lõpetas hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu TLS § 107 lg 2

alusel, siis ei ole alust rahuldada hageja nõuet mõista kostjalt välja tasumata jäänud töötasu

kogusummas 4193,28 eurot ning kõrvalnõudena viivis nimetatud summalt. Kohus leiab, et

vajalik ei ole antud nõude täiendav analüüs, kuna poolte vahel ei ole alates 04.09.2020

kehtivat töösuhet ning selle tõttu ei anna kohus hinnangut ka poolte väidetele, mis töötasu

maksmist puudutavad.

48. Küll aga on hagejal õigus nõuda hüvitist TLS § 109 lg 2 alusel. Kohus selgitab, et arvestades

vaidluse asjaolusid, siis tuleb kohaldamisele kuni 17.03.2023 kehtinud töölepingu seaduse

2-21-3824

redaktsioon ja ka sellekohane praktika.

49. Hageja on väitnud, et arvestades, et kostja ei ole TVK 28.01.2021 otsust vaidlustanud, siis

selle tagajärjeks on TVK otsuse resolutsiooni punkti 4 jõustumine kostja suhtes, ehk kostja ei

saa taotleda käesolevas menetluses hüvitise vähendamist. Kostja nimetatud seisukohaga nõus

ei ole. Esmajoones annab kohus hinnangu, millised on nõude piirid.

50. TLS § 109 lg 1 (kuni 17.03.2023 kehtinud redaktsioon) kohaselt kui kohus või

töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja

töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon

võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole

huve. Kohus leiab, et hüvitise näol on tegemist nö terviknõudega (mõista välja hüvitis), siis ei

saa see osaliselt jõustuda. Vastava nõude osas saab see jõustuda kas tervikuna või üldse

mitte. Riigikohus on 29.03.2011 lahendis 3-2-1-6-11 p 13 leidnud, et: „Sellises olukorras

saab rääkida töövaidluskomisjoni otsuse osalisest jõustumisest ITVS § 25 lg 1 teise lause

mõttes üksnes osas, mis ei ole seotud nende hageja esitatud nõuetega, mille läbivaatamist

kohtus kostja soovib.“ ITVS § 25 lg 1 II lause on hetkel kehtiva TvLS § 59 lg 11 I lausega

sarnases sõnastuses ning kohus leiab, et kui kostja (tööandja) on esitanud avalduse vaadata

asi läbi hagimenetluses hüvitise nõude osas, siis ei saa vastavas osas pidada

töövaidluskomisjoni otsust tervikuna jõustunuks ja nõue kuulub kohtumenetluses esitatud

hagiavalduse alusel hüvitise suuruse osas lahendamisele tervikuna.

51. TLS § 109 lg 1 (kuni 17.03.2023 kehtinud redaktsioon) alusel hüvitise nõuet menetledes on

kohtul ulatuslik diskretsioon. Eelnevalt töövaidlust lahendava komisjoni poolt kindlaks

määratud (väljamõistetud) hüvitise suurusega arvestamine kohtumenetluses piiraks kohtu

jaoks põhjendamatult selle põhimõtte rakendamist ning ei saa olla sätte eesmärgiks. Kohus

peab olema vaba rakendama kaalutlusõigust vajalikus ja põhjendatud ulatuses vastavalt

asjaoludele ja poolte huve kaaludes, arvestamata varasema komisjoni seisukohaga hüvitise

suuruse osas.

52. Samuti on Tallinna Ringkonnakohus asjas 2-18-8896/23 leidnud, et: „asjaolu, et hageja ei

esitanud TVK-le esitatud avalduses viivisenõudeid ja esitas väiksema puhkusehüvitisenõude,

ei tähenda seda, et hageja ei saanud hagiavalduses viivisenõudeid esitada ja

puhkusehüvitisenõuet suurendada. Kuigi TVK-s avalduse rahuldamata jätmise või osalise

rahuldamise korral võib avaldaja esitada TvLS § 58 lg 3 järgi kohtusse hagi töövaidlusasja

lahendamiseks rahuldamata osas ning hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati

töövaidluskomisjonile, ei tähenda see seda, et hageja ei saanud kohtule esitada uusi nõudeid

või olemasolevaid nõudeid suurendada. Ka Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et

samasuguse sisuga ITLS § 24 lg 3 ei keelanud edaspidises menetluses hagi

muutmistoiminguid tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel (RKTKo 3-2-1-139-06, p 11) ning

hageja uued nõuded ja asjaolud on käsitatavad iseseisva hagiavaldusena ja seega lubatavad

(RKTKo 3-2-1-48-08, p-d 13–15). Ringkonnakohtu kolleegiumi hinnangul saab sellest

tõlgendusest juhinduda ka TvLS § 58 lg 3 kohaldamisel.“

53. Kohus on seisukohal, et nimetatud tõlgendusest saab lähtuda ka olukorras, kus kohus hindab

esitatud nõude suurust, kui seda nõuet saab suurendada, siis peab olema kohtul võimalik seda

diskretsiooni otsusena vähendada. Kui hagiavaldus esitatakse TvLS § 58 lg 3 alusel, siis

kuulub hagiavaldus läbi vaatamisele tervikuna, st nende nõuete osas, millega hageja ei

nõustunud tuleb asi kohtus läbi vaadata tervikuna.

2-21-3824

54. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa juhinduda ka Riigikohtu 04.03.2015 lahendist

tsiviilasjas 3-2-1-176-14 p 10 jj, kus Riigikohus on andnud hinnangu töötasu osalisele välja

mõistmisele töövaidluskomisjonis ning töövaidluskomisjoni otsuse jõustumise käsitlusega.

Nimetatud lahendis oli vaidlusaluseks summaks töötasu, mille saab kohus välja mõista

vastavalt poolte arvestustele, selles osas puudub kohtul omapoolne diskretsioon summa

suuruse määramisel. TLS § 109 lg 1 (kuni 17.03.2023 kehtinud redaktsioon) hüvitise puhul

aga kohtul see diskretsioon on olemas ning kohus leiab, et tal peab olema võimalik ka seda

kasutada.

55. Hageja on palunud mõista välja hüvitis saamata jäänud sissetuleku ulatuses (ehk igakuiselt

698,88 eurot ja ajavahemikul alates 05.09.2020 kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu

lõpetamise otsuse jõustumiseni. Hageja tugineb asjaolule, et hagejal ei ole olnud sissetulekut,

kuna hageja on seotud kostjaga sõlmitud töölepinguga (dtl 598 – 600). Kostja on käitunud

pahatahtlikult ja muuhulgas esitanud avalduse TLS § 107 lg 2 kohaldamiseks alles

töövaidluskomisjonis. Samuti on kostja esitanud käekirja ekspertiisi, mis hageja hinnangul on

tõendiks kostja pahatahtlikkusest. Kostja on palunud hüvitist vähendada ja mõista

maksimaalselt välja 33,28 eurot. Kostja on leidnud, et kõik hageja rahalised nõuded on olnud

vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja on viidanud sellele, et kehtiv seadus ei võimalda

saamata jäänud tulu arvestada hüvitise välja mõistmise juures. Kostja tugineb asjaolule, et

lepingut ei saanud sõlmida määramata ajaks, kuna puudus teadmine hageja õigusest töötada,

hagejal puudus takistus teha muud tööd.

56. Töövaidlusorganil on õigus kaaluda iga kaasuse lahendamisel hüvitise suurust, kui tööleping

on lõpetatud TLS § 107 lg 2 alusel. Seaduseandja on ette näinud kolme kuu hüvitise, kuid

kaalutlusõigus selle suuruse muutmiseks on jäetud töövaidlusorganile (töövaidluskomisjon,

kohtud). Hageja poolt nõutud hüvitise summa ei ole kohtu hinnangul kooskõlas

väljakujunenud praktikaga. Kuigi kindlasti on kohtul võimalik mõista välja suuremat hüvitise

summat kui kolm kuud, siis hüvitise suurus, mis on seotud mingi tulevikus saabuva tähtajaga

ei ole kohtu hinnangul võimalik välja mõista. Samuti ei ole selline hüvitis kuidagi sisuliselt

põhjendatud. Hageja pole isegi tõendanud, et ta oleks kogu selle aja Eestis viibinud, et

põhistada oma töö tegemise võimalikkust. Hageja on esitanud tõendid, mille alusel võib

asuda seisukohale, et hageja on Eestis olnud 29.03.2021 (dtl 626, dtl 627), viibides notaris ja

arsti juures, kuid muus osas ei ole hageja oma Eestis viibimist kinnitanud, toimikuga

tutvumise foto ei ole kohtu hinnangul selleks piisav kinnitus (dtl 631). Samas kostja on

esitanud tõendid, et vähemalt 30.06.2021 on teada, et hageja on olnud tagaotsitav (dtl 638 jj).

57. Kohus selgitab, et TLS § 109 lg 1 teise lause alusel arvestab kohus hüvitise suuruse

muutmisel mh nii töötatud aja kui ka poolte käitumisega. Seega tuleb hüvitise määramisel

arvestada töölepingu ülesütlemise asjaolusid, osapoolte käitumist töösuhte ajal ja selle

lõpetamisel, töötamise aega ja osapoolte huve. Riigikohus on 14.05.2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-

79-13 tehtud lahendi punktis 32.3 selgitanud, et: „TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on

lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse TLS § 1 lg-st 3

tulenevalt VÕS-i 7. peatüki sätteid. Üldkogu leiab, et töövaidlusorganil on võimalik selle

hüvitise koosseisus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis tulu eest, mis töötajal jäi

saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni TLS § 107 lg 2

alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni. Lisaks on TLS § 109 lg-s 1 sätestatud

hüvitise koosseisus töötajal võimalik nõuda ja töövaidlusorganil tööandjalt töötaja kasuks

välja mõista hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu

2-21-3824

ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Seega hõlmab TLS § 109 lg-

s 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada

tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv

tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju.“.

58. Kohus lähtub sellest, et hageja töötas kostja juures väga lühidalt. Kohus peab oluliseks

arvestada töölepingu ülesütlemise asjaolusid. Olenemata sellest, et TVK tuvastas, et

töölepingu lõppemine oli tühine, siis leiab kohus, et hageja ei saanud selles olukorras sellisel

viisil kahjustatud, et oleks põhjendatud rohkem kui ühe kuu keskmise töötasu suuruse

hüvitise välja mõistmine. Kostja andis oma tegevusega igati mõista, et tööleping on lõppenud

ning hagejal oleks olnud tegelikult ka selles olukorras võimalik uut tööd leida. Kohus leiab,

et kostja ei ole kuidagi pahauskselt käitunud, kõik avaldused on esitatud õigeaegselt,

vastavalt menetluse reeglitele. Kohus leiab, et oluline on arvestada ka dokumentaalse

tõendiga, kus on analüüsitud tööandja esindaja allkirja. Hageja on nimetatud dokumendile

vastu vaielnud ja leidnud, et see on tehtud hageja selja taga. Käekirja ekspertiisi (dtl 276 –

287) kokkuvõttes asutud seisukohale, et allkirjade kujutis, mis on teostatud lahtris „tööandja“

dokumendil, mis algab sõnadest „TL XX 10.3. Tööandja võimaldab Töötaja“ ja lõpeb

sõnadega „antud Töötajale ja teine Tööandjale“ ja allkirjade näidised, esitatud võrdluseks, on

teostatud erinevate isikute poolt. Kohus ei anna dokumendile muus valguses hinnangut, kui

vaid arvestab seda hüvitise määramisel. Kui töölepingul olev allkiri ei ole tööandja oma, siis

tekib kahtlus dokumendi tõesuses ja kohus leiab, et see asjaolu on oluline hindamaks ka

hagejale välja mõistetava hüvitise suurust. VMS regulatsiooni hindamine seondub kohtu

hinnangul pigem töölepingu tähtajalisuse küsimusega ja selles osas on TVK otsust jõustunud,

seega kohus antud seisukohtadele hinnangut ei anna. Kostja väited, et kõik hageja rahalised

nõuded on vastuolus hea usu põhimõttega on ülepaisutatud. Kohus möönab, et hageja nõude

suurus on põhjendamatu, kuid samas arvestades vaidluse asjaolusid, siis ei saa väita, et

hageja oleks käitunud kostja suhtes TLS § 109 lg 2 nõude esitamisel pahasukselt. Kostja

etteheited hageja käitumise osas seonduvad töölepingu lõpetamise asjaoludega, kuid sellele ei

anna kohus käesolevas vaidluses hinnangut, kuna TVK otsus on selles osas jõustunud. Kohus

ei nõustu ka sellega, et hüvitise suurus peaks olema ühe päeva töötasu. Tööleping on

lõpetatud TLS § 107 lg 2 alusel ja seadusandja on sellel alusel töölepingu lõpetamisele

näinud ette tagajärje – töötajale hüvitise maksmise, ühe päeva töötasu suurune hüvitis ei täida

antud eesmärki.

59. Seega leiab kohus, et põhjendatud on välja mõista hageja ühe kuu keskmise töötasu suurune

hüvitis summas 698,88 eurot (bruto).

60. Hageja ei ole hagi hinda nimetanud. Hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad

nõuded. Kui nõuded on alternatiivsed, määratakse hagihind suurema nõude järgi.(TsMS §

134 lg 1). Kohus on arvestanud hageja hüvitise nõude ühe kuu summa ja korrutanud selle 48

kuuga.

61. Töölepingu allkirjastamise asjaolud ei oma kohtu hinnangul käesoleva vaidluse lahendamise

seisukohalt tähendust, seega ei ole kohus antud dokumentidele hinnangut andnud (dtl 13 –

14, dtl 23 – 28, dtl 114 – 127, dtl 136 – 139, dtl 152 – 155, dtl 157 – 160, dtl 253 - 258). Dtl

190 – 240, dtl 290 – 305 on topelt dokumendid, mille kohus on digitaalsest toimikust

eemaldanud.

Menetluskulud

2-21-3824

62. Kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg

1). Kohus rahuldas hagi osaliselt. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda

(TsMS § 163 lg 1). Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on

kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud

tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud (TsMS § 163 lg

2). Kostja on teinud hagejale ettepaneku sõlmida kokkulepe (dtl 419) ja hageja ei ole seda

vastu võtnud. Kostja on taotlenud menetluskulude välja mõistmisel anud asjaoluga arvestada.

Tegemist on kohtu õigusega, mitte kohustusega. Riigikohus on 23.09.2013 tsiviilasjas 3-2-1-

87-13 tehtud otsuse punktis 15 selgitanud, et: „kohus [võib] olukorras, kus pool on teinud

menetluses kompromissiettepaneku ning hagi rahuldatakse pakutud kompromissiga sarnases

ulatuses, teha TsMS § 163 lg 2 alusel kaalutlusotsustuse ja jätta menetluskulud tervikuna või

suuremas ulatuses poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud, kuid seda üksnes juhul, kui

kõiki asjaolusid arvestades oleks selline menetluskulude jaotus õiglane.“ Käesoleval juhul

leiab kohus, et ei oleks õiglane jätta menetluskulusid hageja kanda, olenemata sellest, et

hageja ei nõustunud kompromissettepanekuga. Töötaja on töövaidluses nõrgem pool ning

seetõttu on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda.

Menetluskulude välja mõistmise hirmus ei saa jätta osapooled kohtusse pöördumata ja oma

õigusi kaitsmata ja seda just olukorras, kus nad on õigussuhte nõrgemaks pooleks. Kuna

kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, siis ei ole vaja määrata kindlaks

menetluskulude rahalist suurust.

63. Kuna hagejale anti riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud RÕS § 8 p

1 mõttes, on hageja vabastatud riigi õigusabi tasu ja kulude riigituludesse tasumise

kohustusest (dtl 586 – 588).

64. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(digitaalallkiri)

Liina Naaber-Kivisoo

Kohtunik

Viru MK 14.02.2025 kohtuotsus on tühistatud osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 06.03.2025

otsusega.