3-22-1446/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.02.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1446

Haldusasi

Jõelähtme

valla

kaebus

Maa-ameti

08.06.2022

korralduse nr 1-17/22/1275 tühistamiseks ja Sadama tee

5 ja Tanuma tee 14 vahelise piiri kindlaksmääramise

kohta uue otsuse tegemiseks, maakatastri andmete

parandamiseks ja kinnistusraamatu andmete muutmise

avalduse esitamiseks kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Jõelähtme vald, esindaja vandeadvokaat Karl

Haavasalu

Vastustaja – Maa-amet, esindajad AS, TO ja AK

Kolmas isik – X, esindaja vandeadvokaat Mari-Ann

Veiermann

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25.11.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Jõelähtme valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

09.02.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Jõelähtme valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

25.11.2022 otsus haldusasjas nr 3-22-1446 muutmata.

2. Mõista Jõelähtme vallalt välja X apellatsioonimenetluse kulud 624,95 (kuussada

kakskümmend neli eurot 95 senti) eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste

endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.03.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-22-1446

2(9)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõelähtme vald on Neeme külas asuva Sadama tee 5 kinnistu (katastriüksus

24505:001:0500) omanik. Kinnistu külgneb X omandis oleva Tanuma tee 14 kinnistuga

(katastriüksus 24505:001:1720).

2. Maa-amet määras 08.06.2022 korraldusega nr 1-17/22/1275 maakatastri seaduse

(MaaKatS) § 8 lg 1 ja maakorraldusseaduse (MaaKS) § 15 lg 5 alusel Tanuma tee 14 ja Sadama

tee 5 katastriüksuste ühiseks uueks piiritähiseks maastikul tähistamata Eesti Topograafia

andmekogusse kantud avaliku veekogu kaldajoone punkti, mis paikneb [läbi] seniste

piiripunktide nr 3 ja nr 2 avaliku veekogu kaldajooneni pikendataval sirgel. Sama otsusega

muudeti vastavalt katastriüksuste pindalaandmeid ja otsustati teha kinnistamisavaldus vastavate

kinnistusraamatu kannete muutmiseks.

3. Jõelähtme vald esitas 05.07.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud

17.10.2022 ja 26.10.2022) Maa-ameti 08.06.2022 korralduse nr 1-17/22/1275 tühistamiseks ja

vastustaja kohustamiseks mere arvelt juurde tekkinud maa osas Tanuma tee 14 ja Sadama tee 5

katastriüksuste ühise piiri kindlaksmääramise kohta uue otsuse tegemiseks, maakatastris nende

katastriüksuste

andmete

muutmiseks

ning

kinnistusraamatu

kannete

muutmiseks

kinnistamisavalduse esitamiseks.

Mere arvelt juurde tekkinud maal Tanuma tee 14 ja Sadama tee 5 katastriüksuste vahelise piiri

kindlaksmääramisel oleks tulnud lähtuda asjaõigusseaduse (AÕS) § 129 lg-test 2 ja 3 ehk

arvestada kaebaja ja kolmanda isiku valduse ulatust merest juurde tekkinud maal, nende

kinnisasjade suurust ning vajadusel lisada mõlemale kinnistule mere arvelt juurde tekkinud

maast võrdse osa. Piiri kindlaksmääramisel tuleb eelkõige lähtuda tegelikust olukorrast

looduses (Riigikohtu 12.06.2012 otsus nr 3-2-1-67-12; Tallinna Ringkonnakohtu 07.02.2022

otsus nr 3-20-1301).

Piiri ei olnud võimalik kindlaks teha MaaKS § 15 lg 3 alusel, kuna see säte puudutab ebaselgust

juba kindlaks määratud piiri paiknemise osas. Antud juhul on tekkinud mere arvelt juurde maad,

mille osas varem ei ole kunagi piiri kulgemist kindlaks määratud. Vastustaja seisukoht, et

olukorras, kus mere arvelt tekib juurde maad, tuleb kinnistute, mis mere arvelt juurde tekkiva

maa võrra suurenevad, piirid mere arvelt juurde tekkiva maa osas kindlaks määrata seniste

piiride sirgjoonelise pikendamise läbi kuni avaliku veekogu kaldajooneni, ei tugine ühelegi

normile.

AÕS § 129 lg-st 3 tulenevalt oleks vastustaja piiri kindlakstegemisel pidanud kaaluma kaebaja

ja kolmanda isiku huve, samuti avalikku huvi selle vastu, et mere arvelt juurde tekkinud maale

rajataks avalik rand. Samuti oleks pidanud hindama, kuidas mõjutab piiri määramine Neeme

sadama tegevust ja akvatooriumi. Korralduses oleks tulnud põhjendada, miks ei ole mõeldav

mere arvelt tekkinud maa jagamine kaebaja ja kolmanda isiku vahel proportsionaalselt.

3-22-1446

3(9)

Vastustaja oleks pidanud arvesse võtma ka menetluses olevas Neeme sadama

detailplaneeringus kavandatud lahendust (Riigikohtu 20.03.2014 otsus nr 3-3-1-87-13).

Vastustaja on jätnud vaidlustatud korralduses käsitlemata küsimuse, miks ei võiks vaidlusaluse

piiri kindlaksmääramisel juhinduda maakatastriseaduse, asjaõigusseaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõus ette nähtud põhimõtetest.

Vastustaja on põhjendamatult arvesse võtmata jätnud ka selle, et maa juurdetekkimine on

eelkõige tingitud kaebaja kinnistul asuva sadama rajatistest, samas kui piiri sirgjoonelisel

pikendamisel kuni kaldajooneni tekib olukord, kus Tanuma 14 kinnistu pindala hakkab mere

arvelt juurde tekkinud maa arvelt märkimisväärselt rohkem suurenema kui suureneks Sadama

tee 5 maaüksuse pindala.

4. Maa-amet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Katastripidaja pidi piiri kindlaks määramisel lähtuma MaaKS § 15 lg-st 3, kuna mõlema

vaidlusaluse katastriüksuse moodustamise toimikus olevatelt plaanidelt on selgelt arusaadav

piiri kulgemise suund ja fakt, et piir kulgeb mere piirini. Vaidlusalused kinnistud paiknevad

mere ääres. AÕS § 133 lg-st 1 tulenevalt ulatub kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni,

milleks on veekogu tavaline veepiir, mis tähendab, et kinnistute vahelise piiri merepoolseim

piiripunkt on dünaamiline. Mõlema vaidlusaluse katastriüksuse moodustamisel maareformi

käigus ei määratud piir kulgema risti avaliku veekogu kaldajoonega, vaid teravnurga all Sadama

tee 5 suunas. Sadama tee 5 katastriüksuse kohta 02.06.1997 koostatud piiriprotokolli kohaselt

kulgeb piir „edasi piirijoone 26-1 pikendusel 14,95 m kuni veepiirini“ ning Tanuma tee 14

katastriüksuse kohta 06.05.1998 koostatud piiriprotokollis on piirilõik 1A-1-26 ühine Sadama

tee 5 katastriüksuse varem tähistatud piiriga.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et analüüsida oleks tulnud valduse ulatust, sest merest

juurde tekkinud maa on n-ö uus maa, mille puhul ei saa ajaloolisest valdamisest rääkida, samuti

ei saa sellise maa puhul kehtida reegel, kes esimesena maad valdama asub, selle kinnistu

koosseisu see määratakse.

Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheidetega kaalutlusõiguse rikkumise kohta. Vastustajal puudus

kaalutlusõigus. MaaKS § 15 lg 5 alusel piiri asukoha kindlaksmääramisel lähtub maakorralduse

läbiviija maamõõtja poolt katastriüksuse moodustamisel koostatud dokumentidest ehk tuvastab

piiri asukoha, millega maaomanikud on varasemalt nõustunud. Kaalutlusõigust saab

haldusorgan teostada üksnes ulatuses, milles see on seadusega lubatud, ent katastripidaja ei saa

piiri asukoha otsustamisel asuda korraldama kohaliku elu küsimusi ega kaaluda asjaolusid, mis

piiride asukoha otsustamisse ei puutu.

Asjassepuutumatud on kaebaja viited algatatud detailplaneeringule, kuna seda polnud

vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtestatud. Samuti ei tulene ühestki õigusaktist, et piiride

kindlakstegemisel peaks või võiks planeeringutest lähtuda. Põhjendamatu on kaebaja väide

akvatooriumi piiridega arvestamise vajalikkuse kohta. Neeme sadama akvatoorium oli juba

enne piiride kindlakstegemise menetlust määratud paiknema Tanuma tee 14 kinnisasja ees

olevale vee-alale ning akvatooriumi määramise dokumendid ei saa olla aluseks katastriüksuse

piiride kindlaksmääramisel MaaKS § 15 lg 3 alusel.

Piiride kindlakstegemisel ei oma tähtsust see, mis põhjusel on maad mere arvelt juurde

tekkinud. See, et Tanuma tee 14 kinnisasi suureneb mere taandumisel rohkem kui Sadama tee

5 kinnisasi, ei ole kuidagi tingitud kellegi õigusvastasest tegevusest, mida saaks vastustajale või

kolmandale isikule ette heita.

5. X palus jätta kaebuse rahuldamata.

3-22-1446

4(9)

Piirivaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Vaidlustatud korralduse kehtivus on

kinnistusraamatu kande tegemisega lõppenud. Sellest tulenevalt tuleb menetlus lõpetada või

kaebus jätta läbi vaatamata. Alternatiivselt tuleks kaebus jätta rahuldamata. Vastustaja on

vaidlustatud korralduses piiri asukoha õigesti kindlaks teinud. Kaebaja argumendid, mis

puudutavad Neeme sadama akvatooriumi, sadama detailplaneeringut ning sadamarajatiste mõju

mere arvelt maa juurde tekkimisele, on asjassepuutumatud. Sadama akvatooriumi määramine

on toimunud seejuures õigusvastaselt, kuna puudus selleks vajalik kolmanda isiku kooskõlastus.

Supelranna rajamise vastu avalikku huvi olla ei saa, kuna 4,5 km kaugusel juba asub Punakivi

rand ning pealegi saaks avaliku ranna asukoha määrata kehtestatud planeeringu või

sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise menetluse tulemusena.

6. Tallinna Halduskohus jättis 25.11.2022 otsusega kaebuse rahuldamata ning mõistis

Jõelähtme vallalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulu 1310,98 eurot ja jättis muus osas

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Kui kahe kinnisasja vahelise piiri asukoha küsimus lahendatakse haldusmenetluses nagu

käesoleval juhul, saab lahendusega rahulolematu kinnisasja omanik vaidlustada vastava

haldusotsustuse halduskohtus. Vaidlustatud korraldus on kinnistusraamatus tehtud muudatuste

õiguslikuks aluseks ja selle kehtivus ei ole haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2 tähenduses

lõppenud. Kui piiri asukoha määrab kindlaks haldusorgan avalik-õiguslikku ülesannet täites,

allub selline tegevus halduskohtu kontrollile, kui vaidluse lahendamiseks ei ole ette nähtud

mõnd muud menetluskorda. Antud juhul sellist muud menetluskorda ette nähtud ei ole. Seega

ei pidanud kaebaja tingimata esitama nõuet kolmanda isiku vastu, vaid võis oma õiguste

kaitseks vaidlustada vastustaja korralduse halduskohtus.

MaaKS § 15 lg 3 sõnastusest tuleneb, et esimese võimalusena tuleb piiri asukoht kindlaks teha

kinnisasja ulatust kirjeldavate andmete alusel ning AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 kohaldamise vajadus

tekib juhul, kui nende andmete alusel ei ole piiri kindlakstegemine võimalik. Vastustaja on

õigesti leidnud, et Sadama tee 5 ja Tanuma tee 14 katastriüksuste moodustamisel koostatud

piiriprotokollides on üheselt mõistetavalt kirjeldatud piiri kulgemist merepiiri osas.

Mõlemad vaidlusalused kinnisasjad piirnevad merega. AÕS § 133 lg-st 1 tulenevalt määrab

merega piirneva kinnistu puhul kinnisomandi ulatuse ära mh kaldajoon ehk veekogu tavaline

veepiir. Kaldajoone asukoht on looduslik, mitte õiguslik nähtus. Kaldajoone asukoht võib ajas

muutuda ja selle muutumisega muutub ka kinnisomandi ulatus. See tähendab, et mereäärse

kinnistu merepoolse piiri ja vastavalt kinnisomandi ruumilise ulatuse määrab kindlaks loodus.

Kui katastriüksuse moodustamisel on kinnisasja ühe piirina määratud kaldajoon (merepiir), siis

on kaldajoonega lõikuv maismaapiir dünaamiline oma pikkuses, mitte oma suunas. See

tähendab, et kui katastriüksuse moodustamisel on kaldajoonega lõikuva piirilõigu kulgemist

piiriprotokollis kirjeldatud mingis kindlas suunas, siis mere taandumise või tõusmise korral

liigub see lõikumispunkt vastavalt kas sisemaa või mere poole mööda vastavas suunas kulgevat

joont. Sadama tee 5 katastriüksuse moodustamise toimikus olevalt katastriüksuse plaanilt ja

piiriprotokollist nähtub, et Sadama tee 5 ja Tanuma tee 14 külgnemise kohas lõikub

kaldajoonega piirilõik, mis on tähistatud piiripunktidega nr 26 ja nr 1. Osutatud piiriprotokollis

on märgitud, et „[p]iir kulgeb piirimärkide […]26-1 vahel sirgjooneliselt piirimärgist piirimärki.

Edasi piirijoone 26-1 pikendusel 14,95 m kuni veepiirini, sealt edasi mööda veepiiri […]“.

Viimases lauses kasutatud mõistet „piirijoone pikendus“ saab mõista üksnes nii, et pärast

piiripunkti 1 jätkub piiri kulgemine piiripunktide 26 ja 1 vahelise piirijoone kulgemise suunas

kuni veepiirini ning sealt edasi mööda merepiiri Tanuma tee 14 kinnistu suunas. Katastriüksuse

mõõdistamise ajal oli piiripunkti nr 1 ja veepiiri vaheline kaugus 14,95 m. Selle lõigu pikkus ei

määra aga ära kinnisomandi ulatust, kuna viimane sõltub tegelikust olukorrast looduses ehk

3-22-1446

5(9)

asub katastrimõõdistamisel kindlaks määratud piirijoone ja veepiiri igakordses lõikumiskohas.

Ka eelviidatud katastriüksuse plaanilt nähtub üheselt, et piiripunktist 1 algav piirijoone

pikendus järgib piiripunktide 26 ja 1 vahelise piirilõigu suunda ehk tegemist on selle piirijoone

sirgjoonelise pikendamisega.

Seega määrati Sadama tee 5 katastriüksuse moodustamisel üheselt kindlaks Tanuma tee 14

poolse piirijoone kulgemise suund ning mere arvelt maa juurde tekkimise korral kulgeb piir nii,

nagu vastustaja selle vaidlustatud korralduses kindlaks on teinud. Seda järeldust kinnitavad ka

Tanuma tee 14 katastriüksuse moodustamise toimikus olev piiriprotokoll ja katastriplaan, kust

nähtub, et lisaks Sadama tee 5 katastriüksuse moodustamisel maha märgitud piiripunktile 1 on

Tanuma tee 14 katastriüksuse moodustamisel mõõdetud välja piirpunkt 1A, mis jääb

piiripunktide 1 ja 26 vahelise piirijoone sirgjoonelisele pikendusele. Seega on piir kindlaks

määratud selliselt, et kaldajoone muutumise korral on kinnisasjade vaheliseks piiripunktiks

maismaal tähistatud piiripunktide 1 ja 26 vahelise joone sirgjoonelise pikenduse ja veepiiri

lõikumise punkt. Vaidlustatud korralduses märgitud piiripunktide 2, 3 ja 15 vaheline sirgjoon

ühtib Sadama tee 5 katastriüksuse moodustamisel kirjeldatud piirijoonega piiripunktide 26 ja 1

vahel, mida on sirgjooneliselt pikendatud kuni kaldajooneni. Piiripunkt 15 asub Sadama tee 5

ja Tanuma tee 14 katastriüksuse moodustamisel märgitud piirijoone 26-1 pikendusel.

Väär on kaebaja seisukoht, et MaaKS § 15 lg 3 esimene lause ei kuulu antud juhul

kohaldamisele, kuna tegemist on mere arvelt tekkinud uue maaga. Mereäärse kinnisasja

ruumiline ulatus on pidevas muutumises. Katastriüksuse moodustamisel ja piiride tähistamisel

ei ole seega tähtis üksnes piirimärkide asukoht, vaid ka piiri kulgemise suund. Kui see suund

on kindlaks määratud, liigub piir mööda vastava suunaga piirijoont sõltuvalt kaldajoone

liikumisest. Vastupidiselt kaebaja väidetule ongi antud juhul piiri asukoha kindlakstegemise

seisukohast tegemist standardlahendusega, kus piiri kulgemise suund on katastriüksuste

moodustamist käsitlevatest dokumentidest üheselt selge. MaaKS § 15 lg-st 3 tulenevalt saab

AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 kohaldamine kõne alla tulla vaid siis, kui piiri kindlakstegemine

olemasolevate andmete alusel ei ole võimalik. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei

ole. MaaKS § 15 lg-t 3 ei saa tõlgendada nii, et piiri kindlakstegemisel tuleks AÕS § 129 lg-test

2 ja 3 lähtuda igal juhul või neist põhimõtetest saaks lähtuda selleks, et võtta arvesse asjaolusid

ja huve, mis pidid olema teada katastriüksuse moodustamise ajal, ent millele asjaomaste

kinnistute omanikud tookord tähelepanu ei pööranud. Antud juhul pidid Sadama tee 5 ja

Tanuma tee 14 omanikud juba vastavate kinnisasjade moodustamise ajal mõistma seda, kuidas

muutub nende kinnistute vahelise piiri asukoht mere taandumise või tõusmise korral. Vastustaja

ei pidanud kaaluma, kuidas jagada erinevate huviliste vahel mingisugune uus tekkinud ressurss

(merest tekkinud maa), vaid tegema kindlaks eelnevalt katastriüksuse moodustamise käigus

kindlaks määratud, ent looduslikest tingimustest tulenevalt dünaamilise piiri asukoha

konkreetsel ajahetkel. Seetõttu ei pidanud vastustaja välja selgitama, milline on kaebaja või

kolmanda isiku huvi mere arvelt juurde tekkinud maa endale saamise vastu ega kaaluma neid

huve ega leidma mingisugust tasakaalustatud lahendust. Samamoodi ei pidanud vastustaja

hoolitsema selle eest, et kaebaja ja kolmas isik saaksid mere arvelt juurde tekkinud maast võrdse

või õiglase suurusega osa.

Kaebaja väide, et maa juurdetekkimine on tingitud Sadama 5 kinnistul olevate sadamarajatiste

poolt loodusele avaldatavast mõjust, võib olla õige, ent on asjassepuutumatu. Kaebajal ei ole

õigust nõuda piiri muutmist tulenevalt oma tegevusest või selle mõjudest. Samamoodi ei

pidanud vastustaja arvesse võtma kaebaja osutatud detailplaneeringut. Detailplaneeringuga ei

saa muuta kinnisomandi ulatust. Ühelgi juhul ei oleks vastustaja saanud muuta katastriüksuste

moodustamisel kindlaks määratud piirijoone kulgemise suunda põhjusel, et kaebaja soovib

merest juurde tekkivale alale rajada supelranda. Avalik huvi supelranna rajamise vastu ei ole

kinnisasjade piiride kindlaks tegemisel asjassepuutuv. Asjassepuutumatud on ka kaebaja väited,

3-22-1446

6(9)

mis puudutavad Neeme sadama tegevuse ja akvatooriumi piiridega arvestamise vajadust.

Kolmanda isiku kinnistu ulatus enne vaidlustatud otsuse tegemist ja ulatub ka pärast seda

veepiirini ega saa juba sel põhjusel kattuda veeteega.

Mis puudutab kaebaja viidet eelnõule, millega kavandatakse täiendada MaaKatS §-i 193, siis

vastustaja ei pidanud kaaluma võimalust valida mõnda selles eelnõus ette nähtud lahendust,

kuna tegemist ei ole kehtiva õigusega. Kuid isegi juhul, kui eelnõus kajastatu oleks vaidlustatud

otsuse tegemise ajal olnud kehtiv õigus, oleks tulnud teha täpselt samasugune otsus, nagu see

vaidlustatud korralduses tehti.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Jõelähtme vald palub 21.12.2022 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

25.11.2022 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada.

Kaebaja nõustub halduskohtu otsuse seisukohaga, et kaebajal on kaebeõigus ja vaidlust on

pädev lahendama halduskohus.

Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud MaaKS § 15 lg 3 esimest lauset ning jätnud

kohaldamata MaaKS § 15 lg 3 teise lause ja AÕS § 129 lg-d 2 ja 3. Halduskohus on küll leidnud,

et maaüksuste vaheline piir mere arvelt juurde tekkinud maa osas tuleb kindlaks määrata

olemasoleva piiri sirgjoonelise pikendamise läbi kuni kaldajooneni, kuid ebaselgeks jääb,

millisele õigusnormile halduskohtu seisukoht rajaneb. MaaKS § 15 reguleerib olukordasid, kus

valitseb ebaselgus kinnistute piiri paiknemise osas ja on mõeldud eelkõige juhtudeks, kus

kinnistute piir on varasemalt küll kindlaks määratud, kuid on ebaselgus selles osas, kus täpselt

kinnistute õige piir paikneb. Praeguse vaidluse põhiküsimus seisneb aga selles, kuidas mere

arvelt juurde tekkinud maa kahe maaüksuse vahel jaotada.

Juurde on tekkinud uut maad, mille osas varasemalt ei ole piiri kulgemist kindlaks määratud.

Sellisel juhul ei aita varasemalt koostatud dokumendid ega olemas olnud piirimärgid, kuna Eesti

õiguses puudub õigusnorm, mis sätestaks, et mere arvelt juurde tekkinud maa puhul peab piir

kulgema üksnes ja ainult senise piiri sirgjoonelise pikendusena. Halduskohus ei ole

analüüsinud, millisest õigusnormist peaks tulenema nõue, et ajaliselt varem koostatud

piiriprotokollis näidatud piirisuunda tuleb üksnes sirgjooneliselt pikendada. Sirgjooneline

pikendamine viiks olukorrani, kus Sadama tee 5 maaüksuse rannajoon hakkaks järjepidevalt

lühenema.

Kui jaatada MaaKS § 15 asjakohasust vaidluse lahendamisel, tuleks kohaldada MaaKS § 15 lg

3 teist lauset koosmõjus sama paragrahvi lõikega 5 ning määrata piiri asukoht kindlaks AÕS §

129 lg-te 2 ja 3 kohaselt. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et viidatud sätted ei kuulu

kohaldamisel ning jätnud tähelepanuta kaebaja viidatud kohtupraktika. Ka kinnisasja avalikes

huvides omandamise seaduse eelnõu esimese lugemise seletuskirja selgitustest (lk 70) ilmneb,

et ebaselguse korral tuleb juhinduda AÕS § 129 lg-test 2 ja 3.

Vastustaja on korralduse andmisel jätnud kaalutlusõiguse teostamata ja seda viga ei saa

kõrvaldada kohtumenetluses. MaaKS § 15 teise lause koosmõjus sama paragrahvi lõikega 5

ning AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 kohaldamisel oleks halduskohus pidanud korralduse

diskretsioonivea tõttu tühistama. Kinnisasja piiride kindlakstegemine on maakorraldustoiming

ja lähtuda tuleb MaaKS § 2 lg-st 3 ehk võtta arvesse maakorralduse nõudeid,

planeeringulahendusi, kinnisasja omanike õigusi ning avalikku huvi. See on võimalik üksnes

kaalutlusõiguse teostamise läbi.

Ebaõige on halduskohtu seisukoht, nagu oleks küsimus sellest, kuidas maaüksuste vahel jaotada

mere arvelt tekkiv maa, lahendatud juba katastriüksuste moodustamisel, määrates kindlaks

3-22-1446

7(9)

kaldajoonega lõikuva piirjoone paiknemise ja suuna. Kuna Eesti õiguskorras puudub

regulatsioon, kuidas mere arvelt juurde tekkiv maa kinnistute vahel jaotada, puudub õiguslik

alus väita, et mere arvelt juurde tekkiva maa jaotamine kahe maaüksuse vahel on määratud juba

kindlaks 1997. ja 1998. a piiriprotokollide koostamisega.

Kaebaja ei nõustu kohtuga, et antud juhul ei oma tähendust Sadama tee 5 maaüksusel paiknevate

sadamarajatistega, Neeme sadama menetletava detailplaneeringuga, avaliku huviga rajada

supelrand ning Neeme sadama akvatooriumiga seonduv. Kõiki neid teemasid oleks pidanud

korralduse andmisel vaagima.

Kaebajalt kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmine oli õigusvastane.

8. X palub 13.01.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastustaja pidi kolmanda isiku taotlusest tulenevalt kohaldama AÕS § 133 lg-t 1 ja MaaKS

sätteid. MaaKS § 5 lg 2 p 5 koostoimes MaaKS § 15 lg 3 esimese lausega andis vastustajale

juhised ja nõuded ühispiiri kulgemise viisi osas seni kindlaksmääratud punktist, mis ristus

varasemalt kaldajoonega. Eelöeldu tähendab, et varasemalt olemasolevad katastriüksuste

moodustamise toimikud kummagi naaberkinnisasja kohta määrasid olemasoleva ühispiiri

sirgjoonelisena. On selge, et MaaKS § 15 lg 3 esimene lause reguleerib ammendavalt

vaidlusalust olukorda ning annab aluse sama seaduse § 5 lg 2 p-s 5 sisalduvate põhimõtete alusel

naaberkinnisasjade vahelise piiri kindlaks määramiseks uuel maismaa osal. Eelviidatu tähendab

ka seda, et õiguslünka vaieldavas küsimuses ei esine. Ühtlasi võimaldab eeltoodu teha järelduse,

et kaebaja viited AÕS § 129 lg-tele 2 ja 3 ning MaaKS § 15 lg 3 teisele lausele on väärad.

Kaebaja viidatud kohtupraktika ei ole praeguse vaidluse lahendamisel asjakohane. Kuivõrd piiri

kindlaks tegemise toiming on lihtne maakorraldustoiming, on põhjendamatu kaebaja etteheide,

mille

kohaselt

jättis

vastustaja

haldusakti

andmisel

kaalutlusõiguse

teostamata.

Maakorraldustoiming kui selline ei sisalda endas haldusorgani diskretsiooni ja seega volitust

erinevate otsuste vahel valikute tegemiseks. Kaebajalt kolmanda isiku menetluskulude

väljamõistmine oli õiguspärane.

9. Maa-amet palub 27.01.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Avaliku veekoguga piirneva kinnisasja piir on vastavalt AÕS § 133 lg-le 1 alati kaldajoon,

olenemata sellest, kuidas see on hetkel katastrikaardil. Kui kahe kinnisasja ette tekib veekogu

taganemisel uut maad, siis pikendatakse nende vaheline piir vastavalt MaaKS § 15 lg 3

esimesele lausele. See tähendab, et tuvastatakse, kuidas piir on kinnisasjade vahel varasemalt

kulgenud, sh piiri kulgemise suund ja see, kas piir on määratud kulgema konkreetse piirimärgini

või seotud loodusliku objektiga, käesoleval juhul kaldajoonega.

MaaKS § 15 lg 3 esimese lause ja AÕS § 133 lg 1 järgi on võimalik otsustada piiri asukoht

varasemalt olemasolevate andmete alusel, kuna Sadama tee 5 katastriüksuse kohta 02.06.1997

koostatud piiriprotokolli kohaselt kulgeb piir „edasi piirijoone 26-1 pikendusel 14,95 m kuni

veepiirini“ ning Tanuma tee 14 katastriüksuse kohta 06.05.1998 koostatud piiriprotokollis on

piirilõik 1A-1-26 ühine varem mõõdistatud katastriüksuse piiriga ehk sama Sadama tee 5

katastriüksuse varem tähistatud piiriga. Mõlema vaidlusaluse katastriüksuse moodustamise

plaanidelt on selgelt arusaadav piiri kulgemise suund ja fakt, et piir kulgeb mere piirini. Seega

ongi korralduses piir määratud kulgema olemasoleva piiri pikendusena, mitte ei ole asutud

tegema meelevaldseid otsuseid merest juurde tekkinud maa jagamisest kinnistuomanike vahel

selliselt, et piiri kulgemise suund muutuks või tekiks käänupunkt. Omand määrati kindlaks

maareformi käigus moodustatud dokumentide alusel. Piiride kindlakstegemise menetluses ei

saa omandi ulatust ega ühise piiri kulgemise suunda ilma omanike vastava kokkuleppeta muuta.

3-22-1446

8(9)

MaaKS § 15 lg 3 teise lause kohaldamine ei ole põhjendatud, kuna piiri asukoha sai kindlaks

teha vastavalt MaaKS § 15 lg 3 esimeses lauses nimetatud andmetele tuginedes.

Kinnisasja piir on kaldajoonel dünaamiline ning kinnisasja ja kalda vahel jaotamata maad kui

sellist ei eksisteeri. AÕS § 133 lg 1 järgi ulatub kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni,

mis on veekogu tavaline veepiir. Külgnevate kinnisasjade vaheline piir kuni kaldajooneni

määratakse AÕS § 128 lg-st 1 tulenevalt plaanide ja piirimärkidega seaduses sätestatud korras.

Kuna Sadama tee 5 ja Tanuma tee 14 katastriüksuste piir on määratav MaaKS § 15 lg 3

esimesele lausele ning AÕS § 128 lg-le 1 ja § 133 lg-le 1 tuginedes, samuti arvestades asjaolu,

et maareformi käigus vormistatud katastriüksuste andmetes vastuolusid ei esine, ei ole piiri

asukoha kindlakstegemisel põhjendatud MaaKS § 15 lg 3 teise lause alusel, sh AÕS § 129 lg-

te 2 ja 3 kohaldamine.

Kaalutlusõiguse teostamata jätmise etteheide on asjassepuutumatu. Piiride kindlakstegemise

menetluses teostatakse kaalutlusõigust üksnes ulatuses, kas maakorralduse läbiviija on piiri

asukoha õigesti tuvastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei

ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega neid kõiki üle kordamata

(HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Halduskohus on õigesti tuvastanud Jõelähtme valla kaebeõiguse. Halduskohtu põhjendused

on ses küsimuses ammendavad.

12. Halduskohus ei ole eksinud materiaalõigust kohaldades. Ebaõige on apellandi seisukoht, et

viidatud ei ole ühelegi õigusnormile, mis määraks kindlaks piiri kindlaks tegemise mere arvelt

juurde tekkinud maa osas. Sellisteks normideks on AÕS § 133 ja MaaKS § 15 lg 3 esimene

lause. Arvesse tuleb võtta ka Oolu katastriüksuse (dtl 202) ja Neeme Sadama katastriüksuse (dtl

217) mõõdistamise toimikutes sisalduvaid piiriprotokolle. Kuna AÕS § 133 kohaselt ulatub

kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni; Neeme Sadama 1997. a piiriprotokolli (dtl 228 jj)

kohaselt kulgeb piirijoon piirijoone 26-1 pikendusel 14,95 m kuni veepiirini; Oolu

katastriüksuse 1998. a piiriprotokolli (dtl 54 jj) kohaselt on piiripunktid 1A-1-26 ühised

varemmõõdistatud katastriüksuse piiridega ning MaaKS § 15 lg 3 esimese lause kohaselt teeb

maakorralduse läbiviija piiri asukoha kindlaks kinnistusraamatus, maakatastris, arhiivis või

asjakohases registris leiduvate andmete ning piirimärkide alusel, ei olnud vastustajal võimalik

piiri teistmoodi kindlaks teha kui 08.06.2022 korralduses (dtl 121) määrati.

13. Asjas ei oma tähtsust, millistel põhjustel on konkreetsel juhul tekkinud maad juurde mere

arvelt. Apellandi väide, et viidatud viisil piiri pikendades hakkab Sadama tee maaüksuse

rannajoon järjepidevalt lühenema, võib olla õige, kuid pole asjakohane, sest seda maad, mis on

praegu vee all (või oli enne vee all), ei saa apellant enda omaks pidada, kuna vastavalt AÕS §-

le 133 ulatub ka tema kinnisasi üksnes veepiirini. Praegu ei saa ette ennustada, kas, millal, kui

palju ja millisel viisil võib veel maad mere arvelt juurde tekkida. Juhul, kui tekib uus piiri

kindlakstegemise vajadus, kohaldub MaaKatS alates 27.03.2023 kehtiv § 193 lg 5, mille

kohaselt pikendatakse avaliku veekogu taandumise korral katastriüksuse avaliku veekogu

kaldajoone suunal kulgevaid viimaseid ühiseid piirilõike sirgjooneliselt avaliku veekogu

kaldajooneni või kuni pikendatavate piirilõikude lõikumiseni, st sisuliselt parandataks

katastriandmeid samamoodi, nagu tegi vastustaja praegusel juhul.

14. Kuna piir oli võimalik kindlaks määrata MaaKS § 15 lg 3 esimese lause, 1997. ja 1998. a

piiriprotokollide ning AÕS § 133 alusel, ei ole apellandi viidatud MaaKS § 15 lg 3 teine lause

3-22-1446

9(9)

ning AÕS § 129 lg-d 2 ja 3 praeguse vaidluse lahendamisel asjakohased. Eelnevast tulenevalt

on asjakohatud ka apellatsioonkaebuse p-des 1.4.3, 2.1‒2.2 ja 2.4 esitatud väited – apellandi

viidatud asjaolusid ei pidanud vastustaja maakorraldustoimingut tehes arvestama ja järelikult ei

saa läbi viidud maakorraldustoiming olla ka diskretsiooniveaga. Apellandi viidatud Riigikohtu

12.06.2012 otsus nr 3-2-1-67-12, 05.12.2012 otsus nr 3-2-1-143-12 ja Tallinna Ringkonnakohtu

07.02.2022 otsus nr 3-20-1301 ei ole praeguse vaidluse lahendamisel asjakohased, sest tegemist

ei ole sarnaste vaidlustega – praeguse vaidluse puhul ei ole kahtluse alla seatud Sadama tee 5 ja

Tanuma tee 14 senist katastriüksuste piiride õigsust ega nende piiride selgust. Kuna piiride

kulgemine oli kuni merepiirini vastavalt AÕS §-le 133 ja 1997. ning 1998. a piiriprotokollidele

selge, on see samadel alustel MaaKS § 15 lg 3 esimese lause alusel kindlaks määratav ka

merepiiri taandumisel. Samal põhjusel ei ole asjakohased ka kaebaja viited KAHOS-le.

15. Kui Sadama tee 5 ja Tanuma tee 14 maaüksuste vahelise piiri kindlaks määramine mere

arvelt juurde tekkinud maa osas vastavalt vaidlusalusele korraldusele toob kaasa Neeme sadama

akvatooriumi vähenemise, siis muudetakse vastavalt sadamaseaduse § 9 lg 6 p-le 4

akvatooriumi piire, kui akvatooriumi kaldapiiripunktid asuvad väljaspool sadama pidaja

omandis või kasutuses oleva maaüksuse piire, mitte ei asuta vastavalt (õigusvastaselt)

vähendama kolmanda isiku omandit.

16. Halduskohus ei ole eksinud esimese kohtuastme menetluskulude jagamisel. Õiguslikult

vaieldavate seisukohtade esitamine oma õiguste kaitsel ei too kaasa menetluskulude välja

mõistmata jätmist. Kolmas isik ei ole oma seisukohtades olnud pahatahtlik ega kohut eksitanud.

17. Eelnevast tulenevalt jääb Jõelähtme valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata (HKMS § 200 p 1).

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama

paragrahvi lõikest 8 tuleneb, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool

samade reeglite järgi nagu poolele. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus

tehtud apellandi kahjuks. Vastustaja ei ole enda kasuks menetluskulude välja mõistmist

taotlenud. Kolmas isik osales kohtumenetluses vastustaja poolel ja tema menetluskulud tuleb

välja mõista apellandilt.

Kolmas isik taotleb apellatsioonimenetluse kulude katteks 624,45 euro väljamõistmist

apellandilt (arved dtl 461 ja 479). Vaidluse sisu ja mahtu arvestades ei ole kulu ülemäärane ning

see tuleb apellandilt täies ulatuses välja mõista. Muus osas jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)