3-23-908/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

14. veebruar 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-908

Haldusasi

Palumetsa OÜ, Tornator Eesti OÜ, Metsamaahalduse

Aktsiaseltsi, OÜ Kuku Arendus ja X. X kaebus Vabariigi

Valitsuse 17.03.2023 määruse nr 33 „Varbola

rannamoodustiste maastikukaitseala moodustamine ja

kaitse-eeskiri“ osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja I – Palumetsa OÜ

Kaebaja II – Tornator Eesti OÜ

Kaebaja III – Metsamaahalduse Aktsiaselts

Kaebaja IV – OÜ Kuku Arendus

Kaebaja V – X. X

Kaebajate I–V ühine esindaja vandeadvokaat Heili

Püümann

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, volitatud esindaja

Keskkonnaameti jurist Moonika Järvela

Asja läbivaatamise vorm

Avalikul kohtuistungil 16. jaanuaril 2024

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde kohtuotsuse punktides 2.1–2.8 märgitud kinnisasjade

kinnistusraamatu väljavõtted ning Keskkonnaameti 14.10.2023 kiri nr

7-4/20/14051-3 ja 11.12.2023 kiri 7-4/20/14051-5.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 15.03.2024. Kui apellant ei

ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on

nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus võttis 17.03.2023 vastu määruse nr 33 „Varbola rannamoodustiste

maastikukaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“ (edaspidi määrus), mis jõustus 01.04.2023.

Varbola rannamoodustiste maastikukaitseala (edaspidi maastikukaitseala) territoorium on olnud

kaitse all alates 1973. aastast, kui Rapla Rajooni Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee

moodustas 25.09.1973 otsusega nr 11 „Kohalike tähtsusega geoloogiliste objektide looduskaitse

alla võtmise kohta“ geoloogilise kaitsealuse objekti Varbola vanad rannamoodustised. Määruse

kohaselt on maastikukaitseala kaitse-eesmärk kaitsta, säilitada, uurida ja tutvustada piirkonnale

iseloomulikku ja ajalooliselt väljakujunenud loodus- ja pärandmaastikku, asustusstruktuuri,

maastikuilmet, ajaloolis-kultuurilise ja teadusliku väärtusega Varbola linnamäge ja vanu

rannamoodustisi ning looduse mitmekesisust ja kaitsealuseid liike; kaitsta kaitsealuseid taime-,

sambliku- ja seeneliike püstkivirikku (Saxifraga adscendens), rohelist hiidkupart (Buxbaumia

viridis), serva-kilpsamblikku (Peltigera collina), kääv-neersamblikku (Nephroma resupinatum),

väikest nõgisamblikku (Parmeliella triptophylla), rusket nuisamblikku (Sclerophora

coniophaea) ja kroonliudikut (Sarcosphaera coronaria) ning nende kasvukohti; kaitsta

kaitsealust linnuliiki laanepüüd (Bonasa bonasia) ja tema elupaiku; kaitsta looduse

üksikobjekte, milleks on Varbola linnuse tammed ja Varbola ohvrikivi; kaitsta poollooduslikke

kooslusi.

2. Palumetsa OÜ, Tornator Eesti OÜ, Metsamaahalduse Aktsiaselts, OÜ Kuku Arendus ja X. X

(edaspidi ühiselt kaebajad) esitasid 26.04.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse määruse §-i 2

(määruse lisas esitatud kaart) tühistamiseks osas, millega Varbola rannamoodustiste

maastikukaitseala koosseisu on arvatud järgmised kinnistud Rapla maakonnas Märjamaa vallas1:

2.1. Põlli külas asuv Mäeotsa kinnistu (registriosa nr 79537, katastritunnus nr 50401:005:0312),

mis kuulub Palumetsa OÜ-le;

2.2. Põlli külas asuv Sarapiku kinnistu (registriosa nr 207537, katastritunnus nr

50401:005:0600), mis kuulub Tornator Eesti OÜ-le;

2.3.

Risu-Suurkülas asuv Saula kinnistu (registriosa nr 1068337, katastritunnus

50401:005:1050), mis kuulub Metsamaahalduse Aktsiaseltsile;

2.4. Põlli külas asuv Saueaugu kinnistu (registriosa nr 79637, katastritunnus 50401:005:0330),

mis kuulub OÜ-le Kuku Arendus;

2.5. Põlli külas asuv Aaviku-Selja kinnistu (registriosa nr 73137, katastritunnus

50401:005:0032), mis kuulub OÜ-le Kuku Arendus;

2.6. Põlli külas asuv Jaagu kinnistu (registriosa nr 94637, katastritunnus 50401:005:0362), mis

kuulub OÜ-le Kuku Arendus;

2.7. Põlli külas asuv Koka kinnistu (registriosa nr 262437, katastritunnust 50401:005:0621), mis

kuulub OÜ-le Kuku Arendus;

2.8. Põlli külas asuv Aaviku kinnistu (registriosa nr 1767937, katastritunnus 50401:005:0005),

mis kuulub X. Xle.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. Kaebajate ühine seisukoht

3.1. Kaebajad olid juba määruse kehtestamise menetluses seisukohal, et metsamajandamisele

täiendavate piirangute kehtestamine on ebamõistlik ja ebaproportsionaalne ning aru ei ole saada,

miks senised piirangud ei ole piisavad. Kaebajad esitasid haldusmenetluses vastuväiteid ja

1 Punktides 2.1–2.8 märgitud kinnistud edaspidi ühiselt kinnistud.

2 (18)

seisukohti ning palusid esitada teavet, millised piirangud kinnistutel asuvad, kuid

Keskkonnaamet selgitusi ei andnud.

Piirangute kehtestamine on põhjendamata

3.2. Kinnistutel metsa majandamiseks kehtestatud piirangud on põhjendamata. Määrus on

vastuolus Riigikohtu lahendites 3-3-1-85-10 ja 3-3-1-58-12 antud suuniste ja nõuetega ning

selles puuduvad põhjendused.

3.3. Määruse §-d 11 ja 14 kehtestavad metsa majandamise piirangud, kuid nende piirangute

kehtestamist ei ole seletuskirjas põhjendatud ning need ei haaku seletuskirjas viidatud

ekspertide arvamustega. Sel põhjusel ei ole kaebajatel võimalik ka mõista, miks konkreetsed

piirangud kehtestati ja kuidas need aitavad määruse §-s 1 sätestatud maastikukaitseala kaitse-

eesmärkide saavutamisele kaasa. Aru ei ole saada millistest andmetest, ekspertarvamustest või

kaalutlustest lähtuvalt ei ole määruses peetud piisavaks seniseid metsamajandamise piiranguid.

3.4. Määruse väljatöötamisel kasutati piirangute kehtestamisel mugavuslahendust ning

kaebajate õigusi ei saa kitsendada üksnes seetõttu, et 0,5 ha (lageraie) ja 2 ha (aegjärkne ja

häilraie) suurused langid on kokkuleppelised ja praktikas laialdaselt kasutatavad. Sellest nähtub,

et tegelikult ei kaalutud määruse kehtestamisel sisuliselt, kas metsa majandamisel seni kehtinud

piirangud (aegjärkse langi maksimumsuurus sõltumata puuliigist oli 5 ha ja lageraielangil 2 ha

ja laius 30 m) on olnud kohased. Kui ei ole olnud, siis kas piirangud on ise olnud ebapiisavad

või ei ole piirangutest kinni peetud või on negatiivne mõju tulenenud keskkonnateguritest

(kahjurid, ilmastikunähtused vms). Igasugune selline analüüs, argumentatsioon ja põhjendus

määruse seletuskirjas puudub. Seega ei ole riik piirangute kehtestamisel analüüsinud, kas need

on kaitseala metsade majandamisel sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Eluliselt ei saa olla

võimalik, et erinevate kaitsealade puhul on tingimused niivõrd sarnased, et kavandatavad

piirangud saavad olla õigustatud täpselt ühesuguste põhjendustega (vrdl nt Märjamaa järtjate

maastikukaitseala kaitse-eeskiri).

3.5. Määruses sätestatud piirangud ei tugine looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 8 lg-s 3

nõutud eksperthinnangutele. Nt määruse väljatöötamisel aluseks võetud ekspertarvamuse

kohaselt tuleks lubada lageraielangid maksimumsuurusega 1 ha ja laiusega 30 m, kuid jääb

arusaamatuks, miks seda soovitust ei ole järgitud. Keskkonnaamet selgitas kaebajatele, et P.

Kiristaja ekspertarvamus ei arvesta kaasaegseid väärtusi ning on 12 aastat vana, kuid millised

need uued teadmised on ja millest lähtuvalt on uued kaitsepõhimõtted kujundatud, seda

seletuskirjast ei nähtu. Määruse eelnõu seletuskirjas on määruse § 14 lg 2 punktis 4 sätestatud

metsa majandamise kitsendusi põhjendatud kokku veerandil leheküljel, kuid sisulised

kaalutlused, millest lähtuvalt on määruses valitud kuuse enamusega puistutes lageraie langi

maksimaalseks suuruseks 0,5 ha ja hall-lepikus kuni 1 ha, puuduvad. Sarnaselt Märjamaa

järtjate kaitse-eeskirja seletuskirjale on ka määruse seletuskirjas toodud välja, et lageraie

lubamine põhjustaks suurtel aladel maastikupildis tugevaid, loodusele mitte omaseid kontraste

ning sellel oleks kahjustav mõju maastikuilmele ja metsaliikidele. Seletuskirjas ei ole aga

toodud selgitust või analüüsi, miks on kuusikus suureks lageraieks peetud just lageraie langi

suurust 0,5 ha ja hall-lepikus 1 ha. Puudub ka selgitus, milles seisneb väidetav kahjulik mõju

metsaliikidele. Milliseid liik üleüldse silmas peetud on? Põhjenduste puudumist saab selgitada

mugavuslahendustega – Keskkonnaamet on sarnased piirangud tüüplahendusena välja töötanud

ja ilma igasuguse kaalutluseta peetakse seda sobivaks ja õigeks paljudes eripaikades asuvatel

kaitsealadel. See aga ei arvesta kaebajate õigustega ega ole kaitsealale sobilik.

3.6. Ehkki määruse seletuskirjas on viidatud ka T. Hangi ja K. Lasbergi ekspertarvamusele

rannamoodustiste geoloogia osas ning R. Nellise ekspertarvamusele kaitseala linnustiku osas,

3 (18)

siis ei tulene nendest, et lageraie tuleks lubada üksnes kuusikutes ja hall-lepikutes ning

lageraielangi suurus peaks olema kuusikus kuni 0,5 ha ja hall-lepikus 1 ha.

3.7. Metsa majandamise piiranguid õigustatakse laanepüü kaitsmise vajadusega, kuid kaitseala

linnustiku uuringu kohaselt on laanepüü arvukus kaitseala 2 korda kõrgem Eesti keskmisest.

Määruse seletuskirjas on piiranguvööndis raietele seatud kitsendusi näiliselt põhjendatud

laanepüü kaitsmise vajadusega, kuid määruse § 14 lg 2 punktid 3 ja 4 keelavad igasugused raied

laanepüü elupaigas. Seega puudub igasugune vajadus piirata metsa majandamist veel

täiendavalt. (männikutes, kaasikutes ja haavikutes lageraiete lausaline keeld, kuusikutes ja hall-

lepikutes lageraielangi suuruse märkimisväärne piirang jne). Kuna R. Nellis on oma

ekspertarvamuses toonud välja, et laanepüüde arvukus kaitsealal on Eesti mõistes väga kõrge,

siis saab sellest järeldada, et senised metsade majandamise piirangud (aegjärkse raielangi suurus

5 ha, lageraie langi suurus kuni 2 ha ja laius kuni 30 m), ei ole mõjunud laanepüü arvukusele

halvasti nagu püütakse väita määruse seletuskirjas.

3.8. Langi pindala piiramine ei ole kooskõlas kaasaegsete ja teaduslikult tõestatud

metsamajandamise aluspõhimõtetega. Määruses ettenähtud uuendusraietega ei ole tagatud

metsade kiire looduslik uuenemine ja mis omakorda takistab määruse §-s 1 sätestatud

eesmärkide saavutamise. Teisisõnu – määruses ette nähtud metsade majandamise piirangud

toovad faktiliselt kaasa praeguste puistute järjest suurema killustumise. Määruse seletuskirja

kohaselt näib langi (nii lageraielangi kui ka aegjärkse ja häilraie langi) pindala piiramise üheks

eesmärgiks olevat tagada metsade uuenemine looduslikult. Sellise eesmärgi saavutamiseks on

määruse § 14 lg 2 punktides 3 ja 4 valitud vale abinõu. Metsandusteaduses on uuritud, kuidas

mõjutab langi pindala puittaimede uuenemist ja on jõutud järeldusele, et langi pindalast

olulisem mõjur metsa uuenemisele on langi laius (vt Eesti Maaülikooli teadlase E. Laasi

ekspertarvamus). Vastupidiselt määruse ettevalmistajate ettekujutusele ei soodusta

väikesepinnalised langid (eelkõige väikesed lageraielangid) puittaimede loodusliku uuenduse

teket. Selle tulemusena pikeneb uue metsapõlve kujunemine märkimisväärselt ja vastupidiselt

määruse eelnõu seletuskirjas välja toodud eesmärgile, jäävadki määrusega kehtestatud

piirangute tõttu metsamassiivi pikaks ajaks lagedad alad. Arvestada tuleb, et Liiga väikeste

lankide puhul on langi servas kasvava vanametsa varjav mõju ja juurkonkurent, mis on noorte

puude kasvu pidurdav. Seega on uue metsapõlve tekkimine takistatud. Metsade looduslikult

kiire uuenemise tagamiseks tuleks jääda seni kehtinud nõude juurde, kus lageraielangi

suuruseks on maksimaalselt 2 hektarit ja laiuseks 30 meetrit. Just sellised langid tagavad kõige

suurema tõenäosusega okaspuuenamusega uue metsapõlve tekke mõistliku aja jooksul.

3.9. Määrusega keelati piiranguvööndis veerraie, kuid selle kohta ei ole seletuskirjas sõnagi.

Metsateaduslikult on veerraie siiski üks kohasemaid uuendusraieid just kuuse enamuseega

puistutes. Veerraie keeld on selgelt ebaloogiline ja vastuolus määruse eesmärgiga, kus

maastikukaitseala territooriumist on lausa 197 ha kuuse enamusega puistud. Sama kinnitab ka

E. Laasi ekspertarvamus.

3.10. Määruse koostamisel seati üheks eesmärgiks maastikupildi sujuv ja aeglane muutumine

ning mitmekesise ja erivanuses puistute kujunemine. Lubades männi enamusega puistutes

üksnes aegjärkset raiet või häilraiet ja suunates metsaomanike kasutama samu

metsamajanduslikke meetmeid ka kuuse enamusega puistutes, suurendatakse metsade tormiohtu

oluliselt. Seda eriti õhukese mullaga paepealsetes loometsades. Arvestades seejuures, et

kaitsealal on küpsed okaspuumetsad enamuses, võib ühe tugeva tormi tagajärjel hävida suur

hulk kaitsealal kasvavast metsast. Määruse seletuskirja koostamisel on loometsade suuremat

tormiohtu mööndud, kuid asjakohased järeldused jäetud tegemata. Seega, määruse §-s 1

sätestatud eesmärkide ja seletuskirjas avaldatud seisukohtadele vastupidiselt muutuks

4 (18)

maastikupilt ühe sündmuse tulemusena järsult ja kiiresti. Kahju eraomanikule oleks samuti väga

suur.

3.11. Kaebajatele ei ole teada, milliseid kaitsealuseid liike nende kinnistutel üldse kaitstakse või

kuidas aitavad kehtestatud piirangud kaitse-eesmärke saavutada. Riigikohtu suuniste kohaselt

tuleb loodusobjekti kaitse alla võtmisel ja kaitse-eeskirja kehtestamisel esitada piisavalt

detailsed selgitused ja põhjendused, et maaomanikul oleks võimalik aru saada, mida (milliseid

liike, milliseid kaitse-eesmärke soovitakse saavutada) nende kinnistutele seatud piirangutega

kaitstakse. Määruse seletuskirja ja selles viidatud dokumentide põhjal ei ole kaebajatel võimalik

aru saada, miks üldse neile kuuluvad kinnistud on maastikukaitseala koosseisu arvatud või miks

on nende suhtes rakendatud määruses ette nähtud piirangud. Määruse koostamisel selgitas

Keskkonnaamet vastuseks kaebajate küsimustele, et kinnistupõhiseid selgitusi või analüüse

seletuskirja ei lisata ning kui maaomanikul on soov teavet saada, siis seda antakse.

Keskkonnaamet ei ole kaebajatele selliseid analüüse või selgitusi andnud. Selgituste esitamata

jätmine on vastuolus Riigikohtu juhistega ning toob kaasa määruse põhjendamiskohustuse

rikkumise ning määruse osalise tühistamise. Keskkonnaamet edastas 25.01.2023 koos R. Nellise

ekspertarvamusega ka 2021. aastal inventeeritud lindude elupaikate käärid, kuid see kinnitab, et

Mäeotsa, Koka ja Aaviku kinnistul ei ole tuvastatud ühegi olulise linnu elupaika ning Saula,

Sarapiku ja Aaviku-Selja kinnistutest on üksnes väga väike osa loetud kaitset vajavate lindudele

sobilikuks elupaigaks. Ka poolt Jaagu kinnistust ei ole peetud kaitsekorralduslikult oluliste

lindude elupaigana sobivaks. Jääb arusaamatuks, miks on nendel kinnistutel metsade

majandamine kitsendatud või miks need kinnistud üldse kaitseala koosseisus on.

Piirangute ebaproportsionaalsus

3.12. Kuna kaebajatele arusaadavalt ei ole Mäeotsa, Aaviku ja Koka kinnistutel üleüldse

kaitseala kaitse-eesmärkides toodud liike (ega nende elupaiku), Saula, Sarapiku ja Aaviku-Selja

kinnistutel on neid ainult väga väiksel osal, siis tuleb määrusega kaebajatele kehtestatud

metsamajanduslike piiranguid (mis õiguslikult kujutavad omandipõhiõiguse piirangut) pidada

ebaproportsionaalseks ja nende osas määrus tühistada. Omandipõhiõiguse kitsendamine on

õiguspärane üksnes juhul, kui taotletud eesmärk on hädavajalik ja kaalub üles maaomanikele

kaasnevad põhiõiguse piirangud. Määruse seletuskirjas ei ole huvide või õiguste kaalumist läbi

viidud ning omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivet on käistatud üldsõnaliselt. On välja

toodud, et omandipõhiõiguse piirangud peavad olema sobivad, vajalikud ja mõõdukad, kuid

sellele tõdemusele mingit analüüsi ei järgne. Välja on toodud üksnes see, et piirangute eesmärk

on loodusväärtuste säilitamine. Kuidas määrusega kehtestatavad piirangud loodusväärtusi

säilitavad ja millised loodusväärtused võivad hävida, kui selliseid piiranguid ei kehtestata,

seletuskirjas välja toodud ei ole. Ettevõtlusvabaduse osas on aga seletuskiri lausa arusaamatu,

kuna viitab, et ettevõtlusvabadus ei anna õigust kasutada riigi vara oma ettevõtluse huvides.

Jääb arusaamatuks, kas seletuskirja koostaja hinnangul on kinnistutel kasvav mets riigi oma?

Õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumine

3.13. Kehtestatud piirangud rikuvad õiguspärase ootuse põhimõtet. Varbola vanasid

rannamoodustisi on kaitstud juba alates 1973. aastast ning teatud erisustega on kaitsealal

kehtinud ühesugune kaitsekord juba mitukümmend aastat (enne määruse kehtima hakkamist oli

lubatud lageraie sõltumata puuliigist kuni 2 ha suurusel langil laiusega 30 m, aegjärkse raielangi

pindala oli kuni 5 ha). Kaebajatel on õiguspärane ootus, et ilma märkimisväärsete põhjusteta

nende omandit (PS § 32) puudutav õiguslik regulatsioon halvemaks ei muutu. Kehtivat

õiguslikku olukorda usaldades on kaebajad teinud aastakümneteks ette märkimisväärseid

investeeringuid – kaebajad on omandanud kinnisasju, teinud kulusid metsa majandanud (sh

hooldanud). Nii märkimisväärse õigustatud ja kaitstud õiguspärase ootuse ja huvi murdmiseks

5 (18)

peavad esinema märkimisväärsed ja kaalukad põhjused – näiteks kaitsealal kaitstavad objektid

hävivad vms. Määruse seletuskirjas ei ole metsamajanduslikult rangemate piirangute

kehtestamist sisuliselt põhjendatud ja piirdutud on ainult loosunglike selgitustega, et vastasel

korral loodusväärtused hävivad. Senisest märksa enam kaebajate õigusi kahjustavate

metsamajanduslike piirangute kehtestamist ei saa õigustada ka LKS § 91 lg 1 sätestatuga, mille

kohaselt kehtivad enne selle seaduse jõustumist kaitse alla võetud kaitsealade ja kaitstavate

looduse üksikobjektide kaitseks kehtestatud kaitse-eeskirjad ja kaitsekord seni, kuni

looduskaitseseaduse alusel kehtestatakse uued kaitse-eeskirjad. Seni kehtinud piiranguid ei pea

muutma rangemaks seetõttu, et LKS rakendussätted kohustavad riiki asendama nõukogude ajal

kehtestatud kaitse-eeskirjad Eesti Vabariigi seaduste alusel kehtestatud kaitse-eeskirjadega.

Piirangud on käsitatavad sundvõõrandamisena

3.14. Kuna määrusega arvati osa Saueaugu kinnistust sihtkaitsevööndisse, siis ei ole kaebajal IV

võimalik seda osa kinnistust üldse majandada. Muus osas oleks kaebajatel võimalik kinnistuid

kooskõlas piirantuga siiski mingis osas majandada, kuid majanduslikult ei saa seda pidada

perspektiivikaks. Määruse koostamisel jäeti arvestamata, et väikeste lageraielankidega metsa

majandamine muudab metsaomaniku jaoks metsa majandamise palju kallimaks. Soomes

läbiviidud analüüside kohaselt on kuni 0,5 ha suuruste lageraielankidega kaasnevad

ühikukulutused 40% suuremad, kui suuremate lankide puhul. Seega peab metsaomanik

(kaebaja) tegema palju suuremaid kulutusi metsamaterjali tootmiseks võrreldes näiteks 1 ha või

2 ha suuruse langiga. Lisaks raie läbiviimisel suurenevatele üldkuludele, on määrusega

kehtestatud piirangute tulemusena kaebajatel võimalik nende kinnistutel kasvavat küpset metsa

realiseerida palju väiksemas mahus, kui enne määruse kehtestamist. Selle tulemusena kaotavad

kaebajad võimaluse seni tehtud investeeringuid tagasi teenida. Piisavaks kompensatsioonis ei

saa pidada erametsatoetust 134 eur/ha aastas või 72 eur/ha aastas. Kaebajatele kuuluvate

kinnistuste majandusliku väärtuse sisuline suundvõõrandamine ei ole kooskõlas PS § 32

sätestatuga.

4. Vastustaja seisukoht

4.1. Määrus on osas, millega kaebajate kinnistud arvati kaitseala koosseisu, õiguspärane ning

kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Kaebajatele kuuluvad kinnistud asusid kaitsealal juba enne

määruse kehtestamist ning tegemist ei olnud mitte uute alade kaitsealasse arvamisega (v.a

laiendus hiidkupra kaitseks), vaid piirangute muutmisega. Kaebajad ei saa eeldada, et

kaitstavate loodusväärtuste olemasolu korral jätab riik need tähelepanuta. Määrusega piirangute

kehtestamisel lähtuti kaitse-eesmärkidest ning liikide vajadustest, mitte metsamajandamise

põhimõtetest. LKS keelab kaitsealade piiranguvööndis uuendusraied ning kaitse-eeskirjava võib

sellest keelust teha leevendusi. Seega on eelkõige vajalik põhjendada, miks leevendusi tehakse

ning miks need leevendused ei kahjusta kaitseväärtusi. Kaebajatel oli võimalik esitada määruse

kehtestamise menetluses ettepanekuid ja vastuväiteid ning nii seletuskirjas kui ka määruse

väljatöötamise kavatsuses (edaspidi VTK) on põhjendatud piirangute muutmise vajalikkust.

Samuti on selgitatud, miks Sarapiku, Risti ja Saula kinnistuid kaitsealalt välja ei jäetud.

Maastikukaitseala eesmärk on olla ühtne tervik, mitte killustatud katastriüksuste kogum, ning

jättes kinnistut kaitsealalt välja, siis kaob ala sidusus, mille tagajärjel ei ole tagatud ka kaitseala

kaitse-eesmärgiks seatud väätuste säilimine. Vale on aga väide, et määruse eelnõu menetluses ei

arvestatud ühegi tehtud ettepanekuga. Kaebajad tegid ettepaneku, et leevendada tuleks kindlasti

metsa uuenenuks lugemise piiranguid ning selle tulemusel eemaldati määrusest nõue, et lank

loetakse uuenenuks 2 m kõrguselt.

4.2. Keskkonnaamet lähtub seletuskirjade koostamisel kokkulepitud praktikast ja näidistest ning

kinnistupõhine andmete esitamine seletuskirjas ei ole otstarbekas. Seletuskirjades ei dubleerita

6 (18)

ka andmebaasidest kättesaadavat informatsiooni. Seletuskirjades tehtud analüüs on

vööndipõhine ja lähtub väärtuste paiknemisest. Väärtuste paiknemise kaardipildid on nähtavad

ka protokolli lisana esitatud ettekandes, mida näidati osalejatele avalikul arutelul. Näiteks on

slaidil 22 ära näidatud nii kinnistupiirid kui ka laanepüü elupaigalaigud. Keskkonnaamet on

selgitanud metsamajandamise piiranguid ning kui kaebajad nendega ei nõustu, siis ei saa sellest

teha järeldust, et põhjendusi ei ole esitatud. Lankide suuruste määramisel lähtutakse lisaks

väärtuste kaitse vajaduste analüüsimisel ka vastasemast praktikast ja kokkuleppelistest

suurustest. Lubatud lankide suurused on kaitse-eeskirjades üldjuhul täisarvudena (1 ha, 2 ha)

või erandjuhtudel 0,5 ha. Määruse koostamise menetluses selgitati, miks varasemad piirangud ei

olnud sobivad ning miks on vajalik metsamajandamise intensiivsust alal vähendada.

4.3. Kaitsealal lageraie lubamine kahjustaks kaitseväärtusi (loodusmaastik, maastikuilme, vanad

rannamoodustised, looduse mitmekesisus tervikuna, aga ka laanepüü, laanerähn, valgeselg-

kirjurähn, kroonliudik, pruunikas pesajuur jpm kaitsealused liigid) ning erand tehti kuusikutele,

kus turberaie ei ole kuuskede pinnapealse juurestiku tõttu otstarbekas, ja hall-lepikutele, sest

tegemist on lühiealise puuliigiga ja metsamaa uueneks turberaiel sama puuliigiga. Teiste

puuliikide enamusega metsades on lubatud turberaie 2ha suurusel alal. Senised piirangud

lubasid kaitsealal teostada arvukalt lageraieid, mistõttu on alal moodustunud ulatuslikud lagedad

alad, kus loometsadele iseloomulikult on metsa uuenemine aeganõudev ja vaevaline. Aastatel

2001‒2021 on Varbola rannamoodustiste maastikukaitsealal kadunud 26% metsapindalast.

Sama intensiivsusega metsamajandamist jätkates on 60 aasta pärast kaitseala valdavalt lage ala.

Metsas leiduvad kaitse-eesmärkideks nimetatud liigid nagu roheline hiidkupar ja laanepüü, ning

ka teised ohustatud ja kaitsealused liigid, kelle kaitse on läbi kaitse-eesmärgiks nimetatud liikide

tagatud, raiete tulemusel kaotaksid nad aga oma elu- või kasvupaiga.

4.4. Kaebajale I kuuluval katastriüksusel 50401:005:0312 asuvad vanad rannamoodustised ja

vana okasmets. Piiranguvööndisse kuuluvale maale kehtivad metsamajandamise piirangud on

vajalikud maastikuilme säilimiseks ning vanale metsale omase elurikkuse hoidmiseks. Kuigi

katastriüksusel kaitsealuste liikide elupaiku hetkel inventeeritud ei ole, piirneb kinnistu igast

küljest arvukate kaitsealuste linnu-, taime- ja sammaltaimede elupaikadega. Maastikuilme ning

elurikkuse tõhusa kaitse nimel on oluline vältida edasiste ulatuslike lageraielankide tekkimist

kaitseala piirides. Kaebajale II kuuluval katastriüksusel 50401:005:0600 asub III

kaitsekategooria linnuliigi öösorri elupaik. Lisaks kaitstakse kinnistul maastikuilmet ning

looduse mitmekesisust, mille säilimiseks on keelatud ulatuslikud lageraied. Kaebajale III

kuuluval katastriüksusel 50401:005:1050 asuvad II kaitsekategooria linnuliigi valgeselg-

kirjurähni ning III kaitsekategooria linnuliikide väike-kirjurähni ja väike-kärbsenäpi elupaigad.

Lisaks kaitstakse kinnistul maastikuilmet ning looduse mitmekesisust, mistõttu ei saa alal

lubada ulatuslikke lageraieid. Kaitseala sihtkaitsevöönd loodi lähtuvalt I kaitsekategooria

sammaltaime rohelise hiidkupra elupaigast. LKS § 48 lg 1 alusel tuleb I kaitsekategooria liikide

kõikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitse tagada kaitsealade või hoiualade

moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. See tähendab, et vajalik on määrata

kaitsekord, mis tagab liigi elupaiga või kasvukoha kaitse.

4.5. Määruse kehtestamisel ei lähtutud piirangute seadmisel mugavuslahendusest, vaid

piirangute seadmisel on lähtutud ühtsetest põhimõtetest, aga samas seatud asukohast lähtuvalt

täiendavaid piiranguid või tehtud täiendavaid leevendusi. Näiteks ei ole Märjamaa järtjate

maastikukaitseala puhul seatud raietele piiranguid laanepüü elupaikade kaitse vajadusest

lähtuvalt, nagu seda on tehtud Varbola rannamoodustiste maastikukaitsealal. Mõlema kaitseala

piiranguvööndi puhul on oluline sarnasus, et raiete intensiivsus tuleb piiranguvööndis madalal

hoida ja metsi tuleb majandada säästlikult.

7 (18)

4.6. Määrusega kehtestatud 0,5 ha suurune lageraie kuusikutes matkib looduslikku häilu ehk

tegemist on ligikaudu ühe puu pikkuse lageda alaga. Langi suuruse piirang on oluline, et

metsamajandamine sarnaneks rohkem looduslikule protsessile. R. Nellise teostatud

linnustikuekspertiis andis metsamajandamist puudutavad suunised ning ekspertiisi käigus leiti

kaitsealalt 23 kaitsekorralduslikult olulist linnuliiki, kellest 19 on kaitsealused. Lisaks leiti 2021.

aastal alalt I kaitsekategooria sammaltaime hiidkupra elupaik. T. Hangi ja K. Lasbergi

ekspertarvamus käsitleb ala geoloogia ning on õige, et raied vanu rannamoodustisi suure

tõenäosusega ei mõjuta. Küll aga ei võta see uuring arvesse raiete mõju teistele ala kaitse-

eesmärkidele, mille on kaitsealused liigid. Linnustikku kaitstes saab kaudselt kaitsta ka teisi alal

leiduvaid loomi, taimi, samblikke ja seeni, samuti kooslusi ja maastikuilmet.

4.7. Vaidlust ei ole, et kaitseala piiranguvööndis on üldiselt lageraied keelatud ning lubatud on

lageraie kuusikus (langi suurus 0,5 ha) ning hall-lepikus (langi suurus 1 ha). Männikut ja

kaasikut saab turberaiega edukalt majandada. Lageraie keelustamise vajalikkust selgitati avaliku

arutelu käigus. Nt selgitati, et piiranguvööndi metsapiirangute üldine eesmärk on tagada

metsade aeglasem majandamine, et ei tekiks olukorda, et võrdlemisi lühikese aja jooksul

raiutakse kõik metsad ära. Seetõttu seati piiranguid, et metsade majandamine jaotuks pikema

perioodi peale, et mets jõuaks tagasi kasvada ning et säiliks ka vanemaid metsaosi.

4.8. Kaebajate argumendid on seotud metsandusliku maailmapildi ehk tarbepuidu efektiivse

tootmise põhimõttega. Looduskaitselistest põhimõtetest lähtuvalt on elurikkuse säilimiseks

oluline lageraielangi suuruse piiramine. Mida suurema raielangiga on tegu, seda suuremas

ulatuses ka ohustatud liikide elupaik lausaliselt kaob. Suuremad langid tekitavad drastilisemaid

muutusi kohalikus valgus- ja veerežiimis, tuule tugevuses, mullas elavate mikroorganismide

elutegevuses; seeläbi suureneb ka orgaanilise süsiniku lendumine õhku. Kaitsealal on valdavalt

loometsad, mis uuenevad aeglaselt ja vaevarikkalt. Loometsad kasvavad väga õhukestel (alla 30

cm) kergesti läbikuivavatel muldadel vahetult paekivi või räha peal. Õhukesel ja kuival

paepealsel pinnasel on uuendusraiejärgne metsa uuenemine vaevaline ja mets tormihell ning

võrreldes parasniiske metsaga uueneb loomets kordi kauem, kusjuures looduslikku uuendust

loometsades enamasti ei teki.

4.9. Et laadnepüüde arvukus kaitsealal on hea ei tähenda, et täiendavad piirangud ei ole

vajalikud. Kuna metsas elavate laanepüüde elupaigapindala on lageraiete tõttu kaitsealal, aga ka

kaitseala ümbritsevatel aladel vähenenud, on laanepüüd, ning ka mitmed teised kaitsealused

liigid koondunud veel alles jäänud vanadesse metsafragmentidesse. Viimaste aastakümnete

raietempos jätkamine vähendab haruldastele liikidele sobilikke elupaiku veelgi. Väikesed ja

killustunud elupaigad ei paku enam liikidele vajalikke toitumis-, pesitsus- ja varjetingimusi.

Liigid kaovad ebasobilikuks muutunud kohtadest viibega ehk tekib väljasuremisvõlg.

Väljasuremisvõlg on liikide hulk, mis juba toimunud inimmõjuliste keskkonnamuutuste

tagajärjel mingi aja jooksul suure tõenäosusega välja sureb.

4.10. Määrusega kehtestatud katiseala on liigilt maastikukaitseala, st lisaks arvukatele

kaitsealustele liikidele kaitstakse ka maastikku ja maastikuilmet. Maastikukaitseala on ühtne

tervik, mitte killustatud katastriüksuste kogum. Seega, kui alal leidub ka katastriüksus, kus ei

ole registreeritud ühegi kaitsealuse liigi elupaika või väärtuslikku kooslust, on maastikukaitseala

sidususe huvides jäätud juba varasemalt kaitse all olnud katastriüksused ka uue kaitsekorra

alusel kaitseala koosseisu. Seda tingimusel, et katastriüksusel leidub kaitsealustele liikidele

potentsiaalselt sobivaid elupaiku. Hetkel ühegi registreeritud elupaiga või kasvukoha

puudumisel ei ole kaitseala kooseisus olev katastriüksus ilma väärtuseta ‒ liikide elupaigapiirid

on dünaamilised, kohandudes vastavalt looduses reaalselt liikidele oluliste väärtustega, nt

sobivate pesapuude ja toidubaasi kadumine ja tekkimine ruumis.

8 (18)

4.11. Arvestades keskkonnaorganisatsioonide tehtud ettepanekuid, siis ei ole kehtestatud

raiepiirangud ebaproportsionaalsed.

4.12. Piirangute talumiseks on kaitstavatel aladel ette nähtud kompensatsioonimeetmed nagu

väiksem maamaks (piiranguvööndis 50%, sihtkaitsevööndis 100% maamaksuvabastus) ja

väljaspool Natura 2000 võrgustiku ala asuvate erametsaalade looduskaitseliste piirangute

hüvitamise toetus (60 eurot hektari metsamaa kohta aastas).

4.13. Kui kohus leib, et määruse nr 11 vastuvõtmisel on tehtud menetlusvigu, siis ei saa need

iseenesest olla põhjuseks määruse tühistamisele. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-85-10

selgitanud, et tühistamiskaebuse rahuldamise üle otsustamisel tuleb kontrollida, kas tuvastatud

menetlusvead ja vormivead võisid mõjutada ala kaitse alla võtmise otsuse sisu, ning kas

haldusakt on vaatamata neile vigadele kontrollitav (punkt 43). Kaebajad ei saa eeldada, et

kaitstavate loodusväärtuste olemasolu korral jätab riik looduskaitselised väärtused tähelepanuta.

Riigikohus on 16.12.2013 lahendis asjas nr 3-4-1-27-13 punktis 44 toonud selgelt välja, et

ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda rahvusliku rikkuse ega riigi vara kasutamist oma

ettevõtluse huvides.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohtuvaidluse tuuma saab praegusel juhul kokku võtta selliselt, et asjas vaieldakse selle üle,

kas kaebajate kinnisasjade jätkuv arvamine maastikukaitseala koosseisu oli põhjendatud ning

kas määrusega kehtestatud võimalused maastikukaitsealale jäävate metsade majandamisel on

proportsionaalsed, eesmärgipärased ja põhjendatud. Kohtu hinnangul tuleb mõlemale

küsimusele vastata jaatavalt. Seejuures märgib kohus, et isegi kui kohus kaebuse rahuldaks, siis

ei kaasneks sellega olukorda, kus kaebajate kinnistud ei kuuluks kaitseala koosseisu.

Vaidlustatud määruse osalise tühistamise tagajärjeks oleks, et kinnistute osas taastuks

vaidlustatud osas sellele määrusele eelnenud õiguslik olukord.

6. Kaitsealade moodustamine (sh olemasolevatele kaitsealadele uute kaitse-eeskirjade

kehtestamine) toimub avalikes huvides, Eesti loodusväärtuste kaitse tagamiseks. Sarnaselt uue

ala kaitse alla võtmisega ning sellele kaitse-eeskirja kehtestamisega on vastustajal ka enne

LKS-i ja kaitstavate loodusobjektide seaduse2 (edaspidi KLOS) kehtestamist kaitse alla võetud

alale kaitsekorra kehtestamisel ulatuslik kaalutlusruum, millesse kohus sekkuda ei saa. Kaitse-

eeskirja kehtestajana otsustab vastustaja kaalutlusõigusest lähtudes, kas ja milliseid alasid kaitse

alla võtta ning millist kaitserežiimi kohaldada. Samuti on vastusajal ulatuslik kaalutlusõigus

otsustamaks selle üle, milliseid kaitse-eesmärke seada ning milliste piirangute või seadusest

tulenevate piirangute leevendamise kaudu kaitse-eesmärkide saavutamine võimalik on. Kohtu

hinnangul ei ole vastustaja määruse kehtestamisel LKS-iga kehtestatud kaalutlusõiguse piiridest

väljunud ning asjaolu, et määrusega kehtestatud piirangud maastikukaitsealale jäävate metsade

majandamisel on seni kehtinutega võrreldes ulatuslikumad, ei muuda määrust õigusvastaseks.

7. Kohus leiab, et määrus on õiguspärane ning selle tühistamine kaebajatele kuuluvate

kinnistute osas ei ole põhjendatud. Ehkki kohus nõustub kaebajaga, et mets on pidevalt ajas

muutuv ning jätkusuutlik metsamajandamine ja looduskaitse ei ole teineteist välistavad

2 Kaitstavate loodusobjektide seadus võeti vastu 01.06.1994 ning jõustus 09.07.1994. Juba siis oli seaduses kirjas,

et enne käesoleva seaduse jõustumist moodustatud kaitsealade ja kaitstavate looduse üksikobjektide kaitseks

kehtestatud kaitse-eeskirjad ja kaitsekord (tsoneering) jäävad kehtima kuni käesoleva seadusega ettenähtud kaitse-

eeskirjade rakendamiseni niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus käesoleva seadusega (KLOS § 30 lg 6). Enne

käesoleva seaduse jõustumist moodustatud kaitseala ümbritsev kaitsetsoon loetakse piiranguvööndina vastavasse

kaitsealasse kuuluvaks kuni vöönditeks jaotamiseni käesoleva seadusega ettenähtud korras (KLOS § 30 lg 7).

9 (18)

tegevused, siis praegusel juhul ongi vastustaja määruses püüdnud selle tasakaalupunkti leida.

Kohtu hinnangul ei saa pidada määrust õigusvastaseks põhjusel, et vastupidiselt vastustaja

hinnangule, mille kohaselt ei võimalda senistes piirides raietegevuse lubamine

maastikukaitsealal kaitse-eesmärke saavutada, on kaebajad seisukohal, et senistes piirides

raietegevuse jätkamine maastikukaitsealal oleks metsa vanuselist koosseisu arvestades

ainuvõimalik. Looduskaitse ei pea astuma sammu tagasi põhjusel, et kaitsealale jääb raieküps

mets, mida omanikud soovivad majandada. Võttes aluseks põhiseaduse §-d 5 ja 53, mis

sätestavad kohustuse säästa elu- ja looduskeskkonda, ning kõrvutades seda ettevõtlusvabaduse

(põhiseadus § 31) ja omandi põhiõigusega (põhiseadus § 32), siis on nii ettevõtlusvabadus kui

ka omandi põhiõigus mõlemad lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigused. Vaidlust ei saa olla, et

nii LKS kui ka keskkonnaseadustiku üldosa seadus lubavad omandiõigust ja ettevõtlusvabadust

riivata tingimusel, et piirangud on proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi saavutamiseks

sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Määruse ning sellega seatud piirangute eesmärk on

maastikukaitsealal leiduvate loodusväärtuste (sh maastiku) säilimine järeltulevatele põlvedele.

Võttes aluseks vastustaja esitatud andmed senise raiesurve kohta (viimase 20 aasta jooksul on

maastikukaitsealal kadunud ca 26% metsa pindalast), siis ei saa pidada põhjendamatuks

vastustaja järeldust, et sel viisil jätkates intensiivsusega metsamajandamist jätkates on 60 aasta

pärast kaitseala valdavalt lage ala ning maastikukaitseala kaitse-eesmärgid ei oleks

saavutatavad. Intensiivse metsade majandamise jätkumisel kaotaks oma elu- või kasvupaiga

metsas leiduvad kaitse eesmärkideks nimetatud liigid nagu roheline hiidkupar ja laanepüü, ning

ka teised ohustatud ja kaitsealused liigid, kelle kaitse on tagatud läbi kaitse eesmärgiks

nimetatud liikide.

8. Haldusmenetluses esitasid kaebajad vastuväiteid metsamajandamise piirangutele ja enda

kinnistute jätkuvalt maastikukaitsealal koosseisu arvamisele; samuti tõid kaebajad

haldusmenetluses välja, et määrus on ebaproportsionaalne, õiguspärast ootust rikkuv ning

sisuliselt on tegemist sundvõõrandamisega. Kuna kaebajate argumentatsioon on

kohtumenetluses samasisuline, siis kooskõlas HKMS § 165 lg-ga 2 on kohtul õigus jätta

kaebuse rahuldamata jätmisel kohtuotsuses kohtu seisukoht põhjendamata, kui kohus

haldusaktis esitatud põhjendust järgib. Kuna kohtu hinnangul on määruse koostamisele

eelnenud VTK, määruse seletuskiri ning samuti kaebajate küsimustele esitatud vastused

piisavalt põhjalikud ja määruse seletuskirjas on esitatud ka põhjendused, miks lubatakse

vastupidiselt LKS § 31 lg 2 punktist 5 tulenevale üldisele raiepiirangule määruses toodud viisil

erandeid, siis kuna kohus järgib neid põhjendusi, ei pea kohus vajalikuks määruse seletuskirja

põhjendusi otsuses korrata.

9. Vaidlust ei ole, et:



Määrusega ei moodustatud uut kaitstavat loodusobjekti, vaid olemasolevale kaitse all

olevale alale kehtestati kehtivate õigusaktide kohane kaitsekord (vt ka LKS § 13).



Kõik punktides 2.1–2.8 nimetatud kinnisasjad asuvad Varbola rannamoodustiste

piiranguvööndis, va Saueaugu kinnistu, mis lisaks Varbola rannamoodustiste

piiranguvööndile asub osaliselt ka Põlli sihtkaitsevööndis, kuna kinnisasja

sihtkaitsevööndisse jääval osal kasvab I kaitsekategooria sammaltaim roheline

hiidkupar;



Kuni määruse kehtestamiseni oli kinnistutel kaitseala valitseja nõusolekul lubatud

lageraie langi pindalaga kuni 2 ha ja laiusega kuni 30 m ning turberaie langi pindalaga

kuni 5 ha (LKS § 91 lg 13);



Määruse kehtestamise järgselt on kaitsealal piirangu- ja sihtkaitsevöönd, kusjuures

sihtkaitsevööndis ei ole metsa majandamine lubatud (määruse § 11) ning

piiranguvööndis (va laanepüü elupaigas) on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud

10 (18)

(määruse § 14 lg 2 punktid 3 ja 4) turberaiena aegjärkne raie3 ja häilraie4 langi pindalaga

kuni kaks hektarit. Lageraie kuusikus langi pindalaga kuni 0,5 hektarit ja hall-lepikus

langi pindalaga kuni üks hektar, kui hall-lepa või kuuse koosseisu kordaja on suurem kui

70%. Lage- ja turberaie kuusikus ei ole lubatud kõrvuti paiknevatel eraldistel.



Kaebajad olid määruse kehtestamise menetlusse kaasatud ning neil oli võimalik esitada

ettepanekuid ja vastuväiteid ning kaebajate vastuväidetest lähtuvalt kaotati määrusest

langi uuenemise nõue 2 m.

Ala jätkuv kaitsevajadus

10. Määruse § 1 lg 2 kohaselt on kaitseala kaitse-eesmärgid:

1) kaitsta, säilitada, uurida ja tutvustada piirkonnale iseloomulikku ja ajalooliselt

väljakujunenud loodus- ja pärandmaastikku, asustusstruktuuri, maastikuilmet, ajaloolis-

kultuurilise ja teadusliku väärtusega Varbola linnamäge ja vanu rannamoodustisi ning

looduse mitmekesisust ja kaitsealuseid liike;

2) kaitsta kaitsealuseid taime-, sambliku- ja seeneliike püstkivirikku (Saxifraga

adscendens), rohelist hiidkupart (Buxbaumia viridis), serva-kilpsamblikku (Peltigera

collina), kääv-neersamblikku (Nephroma resupinatum), väikest nõgisamblikku

(Parmeliella triptophylla), rusket nuisamblikku (Sclerophora coniophaea) ja

kroonliudikut (Sarcosphaera coronaria) ning nende kasvukohti;

3) kaitsta kaitsealust linnuliiki laanepüüd (Bonasa bonasia) ja tema elupaiku;

4) kaitsta looduse üksikobjekte, milleks on Varbola linnuse tammed ja Varbola ohvrikivi;

5) kaitsta poollooduslikke kooslusi.

11. LKS § 7 lg 1 kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võitmise eeldus selle ohustatus, haruldus,

tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust

tulenev kohustus. Kaitstav loodusobjekt võib olla kaitseala (LKS § 4 lg 1). LKS § 4 lg 2

kohaselt on kaitseala inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala,

kus säilitatakse, kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust. Kaitsealad on

rahvuspargid, looduskaitsealad ja maastikukaitsealad.

12. Praegusel juhul võeti ala kaitse alla maastikukaitsealana. Maastikukaitseala on kaitseala

maastiku säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks, tutvustamiseks ja kasutamise reguleerimiseks.

Maastikukaitseala võimalikud vööndid on sihtkaitse- ja piiranguvöönd (LKS § 28).

Piiranguvööndi ja sihtkaitsevööndi erinevus õigusliku regulatsiooni kohaselt seisneb selles, et

kui sihtkaitsevööndis (rangemate piirangutega vöönd võrreldes piiranguvööndiga) on

aktsepteeritavad üksnes tegevused, mis on vajalikud kaitse-eesmärgi täitmiseks, siis

piiranguvöönd võimaldab ka neid tegevusi, mis ei pea kaitse-eesmärgi saavutamiseks vajalikud

olema, kuid ei tohi kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist ja seisundit.

13. Kohtu hinnangul on vastustaja nii VTK-s5, seletuskirjas6 kui ka kirjades kaebajatele7

põhjendanud, miks on Varbola rannamoodustiste ala edaspidine kaitsmine maastikukaitsealana

3 Aegjärkne raie – üks turberaie viis, kus raiutakse uuendamisele kuuluvas metsas puid hajali üle raielangi kahe või

enama raiejärguna (metsaseadus § 30 lg 1 ja 2). Aegjärksel raiel ei tohi raiega viia puistu esimese rinde täiust pärast

esimest raiejärku madalamale kui 30% (metsa majandamise eeskiri § 5 lg 2).

4 Häilraie – üks turberaie viis, kus raiutakse uuendamisele kuuluv mets häiludena korduvate raiejärkudena.

Sisseraiutavate häilude arvu ja suuruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister metsa majandamise eeskirjaga

(metsaseadus § 30 lg 1 ja 3). Häilraiel võib ühe hektari kohta sisse raiuda kuni viis häilu. Esimesel raiejärgul võib

häilu läbimõõt olla kuni 40 m, teisel raiejärgul võib seda suurendada kuni 30 m ja kolmanda raiejärguga võib

häiludevahelisel alal kõik puud raiuda. Sisseraiutavate häilude pindala pärast esimest raiejärku ei tohi olla suurem,

kui 25% puistu pindalast (metsa majandamise eeskiri § 5 lg 3).

5 Kaebuse lisa 1, dtl 22–39

6 Kaebuse lisa 7, dtl 57–80

7 Kaebuse lisa 2, dtl 40–42

11 (18)

vajalik ja otstarbekas ning miks ala ning sellel asuvate väärtuste kaitsmine ei ole võimalik muul

viisil. Seletuskirja kohaselt asuvad alal Eestis ainulaadsed rannamoodustised, millel on teaduslik

ja üldhariduslik väärtus ning kuna kaitsealuste rannamoodustiste hulgas ei ole Varbola vanade

rannamoodustiste analooge, siis on jätkuva kaitse vajaduse põhjendatud. Lisaks on määruses

välja toodud, et ala on väärtuslik elu- või kasvupaik mitmele kaitsealusele liigile, seal leidub ka

kaitsealuseid üksikobjekte ja ajaloolise väärtusega Varbola linnamägi ning alal olevatel

kooslustel on elustiku mitmekesisust ja maastikuilmet toetav väärtus.

14. Kohus ei nõustu kaebajatega, et kaitseala koosseisu arvatavad kinnisasjad peavad kõik

olema võrdselt väärtuslikud ning sisaldama eraldiseisvalt igaüks määruse § 1 lg-s 2 sätestatutud

kaitse-eesmärke. Kohus jääb Tallinna Ringkonnakohtu 24.04.2018 otsuse punktis 18

väljendatud seisukohale, et kaitseala hulka on võimalik ka sellise maa-ala arvamine, kus

kaitsealuseid liike ei paikne. Kuna kaitseala tuleb vaadata terviklikult, siis on iseenesest

mõistatav, et lõplike piiride kujunemise järgselt ei ole kaitsealas kõik alad võrdväärselt

väärtuslikud ja esinduslikud ning väärtuslike ja esinduslike alade vahele jäävad ka

vähemväärtuslikud või kaitstavaid liike mitte sisaldavad alad. See ei saa aga viia järelduseni, et

kaebajate kinnisasjad on põhjendamatult jätkuvalt loetud kaitseala koosseisu. Seejuures ei

nõustu kohus kaebajate väitega, et vastustaja haldusmenetluses ei põhjendanud kinnistute

maastikukaitseala koosseisu arvamist. Haldusmenetluses ja ekspertarvamustes on punktides

2.1–2.8 märgitud kinnisasjade maastikukaitseala koosseisu arvamist põhjendatud järgmiselt:



Mäeotsa kinnistu: Mäeotsa jääb kaitsealale jätkuvalt, kuna katastriüksusel asub kaitse-

eesmärgiks oleva pinnavormi (rannamoodustise) osa ning ala on ka ajalooline

metsamaa8. ja vana okasmets. Piiranguvööndisse kuuluvale maale kehtivad

metsamajandamise piirangud on vajalikud maastikuilme säilimiseks ning vanale metsale

omase elurikkuse hoidmiseks. Kuigi katastriüksusel kaitsealuste liikide elupaiku hetkel

inventeeritud ei ole, piirneb kinnistu igast küljest arvukate kaitsealuste linnu --, taime ja

sammaltaimede elupaikadega. Maastikuilme ning elurikkuse tõhusa kaitse nimel on

oluline vältida edasiste ulatuslike lageraielankide tekkimist kaitseala piirides9.



Sarapiku kinnistu: jääb kaitsealale ka edaspidi peamiselt selle tõttu, et sellele jääb samuti

osaliselt ajalooline metsamaa kui ka katastriüksuse asukoha tõttu keset kaitseala10.

Katastriüksusel 50401:005:0600 asub III kaitsekategooria linnuliigi öösorri elupaik.

Lisaks kaitstakse kinnistul maastikuilmet ning looduse mitmekesisust, mille säilimiseks

on keelatud ulatuslikud lageraied11.



Saula kinnistu: tegemist on ajaloolise metsamaaga12. Katastriüksusel 50401:005:1050

asuvad II kaitsekategooria linnuliigi valgeselg kirjurähni ning III kaitsekategooria

linnuliikide väike kirjurähni ja väike kärbsenäpi elupaigad. Lisaks kaitstakse kinnistul

maastikuilmet ning looduse mitmekesisust, mistõttu ei saa alal lubada ulatuslikke

lageraieid13.



Aaviku-Selja kinnistu: Pinnavormi terviku kaitse. Piiriks mõtteline sirgjoon läbi

maaüksuse, kuna head orientiirid looduses ja kaardil puuduvad



Jaagu kinnistu: Vana rannavalli kaitse. Piiriks maaüksuse piir, kuna paremad orientiirid

looduses ja kaardil puuduvad14.

15. Ehkki Koka kinnistu ja Aaviku kinnistu osas ei ole haldusmenetluses katiseala koosseisu

arvamise põhjendusi esitatud, kuid kohtule ei nähtu kaebajate esitatud dokumentidest, et

kaebajad IV–V oleks seda ka taotlenud. Saueaugu kinnistu osas on kaitstavad väärtused

8 Keskkonnaameti 14.10.2023 kiri 7-4/20/14051-3

9 Vastus kaebusele, punkt 3.16; dtl 371

10 Keskkonnaameti 14.10.2023 kiri 7-4/20/14051-3

11 Vastus kaebusele, punkt 3.16; dtl 371

12 Keskkonnaameti 11.12.2020 kiri 7-4/20/14051-5

13 Vastus kaebusele, punkt 3.16; dtl 371

14 P. Kiristaja ekspertarvamus, dtl 89

12 (18)

nähtuvad metsateatisest15 ning selle kohaselt asub kinnistul III kaitsekategooria lindude

musträhni, hoburästa, laanepüü ja punaselg-õgija elupaik; II kaitsekategooria linnu laanerähni ja

väike-kärbsenäpi elupaik, I kaitsekategooria taimeliigi rohelise hiidkupra elupaik.

16. Eelnevast tulenevalt nõustub kohus vastustajaga, et ala vastab loodusobjekti kaitse alla

võitmise eeldustele ning seda ei muuda ka asjaolu, et kaebajate sõnul ei ole mitte kõigil kaebuse

punktis 2.1–2.8 loetletud kinnisasjadel tuvastatud kaitse-eesmärgina välja toodud linnu-, taime-

või loomaliikki. Kohtu hinnangul on määruse § 1 lg-s 2 sätestatud kaitse-eesmärgid

saavutatavad üksnes seeläbi, et ala on terviklik. Ala terviklikkuse all tuleb arvestades

maastikukaitseala olemust mõelda lisaks ökoloogiliste funktsioonide toimimisele ka

maastikukaitseala enda loomisega kaasnevaid eesmärke, st piirkonnale iseloomuliku ja

ajalooliselt väljakujunenud loodus- ja pärandmaastiku, asustusstruktuuri, maastikuilme jne

säilimise. Kuna ala terviklikkuse olemasolu vaadeldakse ala kaitse-eesmärkide saavutamise

seisukohast, siis ei nähtu kohtule, et määruse § 1 lg-s 2 sätestatud eesmärgid pole määrusega

ning sellega kehtestatud piirangute kaudu saavutatavad.

Metsamajandamise piirangud

17. Kohus ei nõustu kaebajatega, et määrusega kehtestatud metsamajandamise piirangud on

põhjendamata, mistõttu on määrus formaalselt vastuolu tõttu HMS §-ga 56 õigusvastane.

Määruse põhjendused on esitatud selle seletuskirjas, VTK-s ja kaebajate vastuväidetele esitatud

seisukohtades16 ning asjaolu, et kaebajatele välja toodud põhjendused ei meeldi või need ei ole

kaebajate hinnangul piisavad, ei ole aluseks määruse tühistamiseks kaebajatele kuuluvate

kinnistute osas. Määrust ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et määruse seletuskirjas ei nähtu

konkreetselt otsuse punktides 2.1–2.8 märgitud kinnistutega seotud põhjendusi või miks keelati

veerraie. Kohtu hinnangul on võimalik tugineda nii VTK-s kui ka määruse seletuskirjas toodud

üldistele põhjendustele, sh põhjendustele mis puudutavad piiranguvööndis raielankide

lubatavaid suurusi ja lubatavaid raieliike, mistõttu on võimalik kontrollida ka määruse sisulist

õiguspärasust. Sel põhjusel ei nõustu kohus ka kaebajate seisukohaga, mille kohaselt ei ole

arvestatud määruse andmisel Riigikohtu antud suuniste ja nõuetega.

18. Samuti ei nõustu kohus kaebajatega, et kuna teistes kaitse-eeskirjades on analoogsed

metsamajandamise piiranguid kehtestatud, siis on konkreetsel juhul kehtestatud piirangud

mugavuslahendus. Vaadates määruse kujunemist ning seda, et maastikukaitsealale jäävate

metsade majandamiseks otsiti kompromissi ning arvestati ka kaebajate tehtud ettepanekutega,

siis ei nõustu kohus, et kaitse-eeskirjaga seadusest tehtud leevendused oleks olnud

mugavuslahendus. Tegemist on olnud pigem kompromissiga kaitse-eesmärkide tagamiseks

võetud meetmete ja maaomanike õiguste tagamiseks tehtud kompromissiga. Asjaolu, et tehtud

kompromiss on kaebajate hinnangul ebapiisav ega võimalda neil varasemaga võrreldes samas

mahus metsade majandamisega jätkata, ei tähenda, et määrus oleks õigusvastane.

19. Haldusakti põhjendamise nõue ei tähenda seda, et haldusorgan peaks esitama põhjendusi

kõikvõimalike asjaolude kohta. Haldusakti põhjendamise kohustus tähendab seda, et

haldusorgan põhjendab konkreetse akti andmisega seonduvat. Sel põhjusel ei pea kohus

põhjendatuks kaebajate etteheiteid selles osas, et määruse seletuskirjast ei nähtu, miks on

looduslikule häilule kõige lähedasemaks peetud just kuusikute lageraielanki suurusega 0,5 ha,

mitte 0,8 ha või 1 ha. Vastustaja on raiepiiranguid seletuskirjas selgitanud läbivalt ning

kaebajatele 16.01.2023 kirjas selgitanud, et 0,5 ha suurune lageraie matkib looduslikku häilu

ehk tegemist on ligikaudu ühe puu pikkuse lageda alaga. Sama selgitas vastustaja ka

kohtuistungil. Kohus peab täiendavalt vajalikuks lisada, et Eesti Entsüklopeedia kohaselt on häil

15 Dtl 885

16 Kaebuse lisa 2, dtl 40–42; kaebuse lisa 4, dtl 46–52; kaebuse lisa 5, dtl 53–55

13 (18)

väike tühik (Ø umbes 25–50 m), mis tekib peamiselt eelküpses, küpses või üleseisnud metsas

tormikahjustuse või üraskirüüste tagajärjel, aga ka puude väljalangemisest või rühmiti

väljaraiumisest. Seega langi suurus 0,5 ha vastab suuremale metsahäilule läbimõõduga ca 50 m.

20. Mis puudutab aga veerraie piirangute kajastamata jätmist seletuskirjas, siis on veerraie

piiranguid selgitatud juba VTK-s ning selle kohaselt on varasemalt veerraie lubamise

tulemusena kaitsealal näha metsas pikkade kitsaste ribadena tehtud raieid ning et tulevikus

taolisi mitteloodusliku ilmega lagedaid „koridore“ enam kaitsealale ei tekiks, on kavas veerraie

keelata. Kohtule ei nähtu, et arvestades kaitse-eesmärke ning eeltoodud põhjendust, siis oleks

veerraie keelamine kuidagi meelevaldne.

21. Kaebajad keskenduvad suuresti seni LKS §-st 91 lg-st 13 tulnud erisuse jätkumise

õigustamisele, kuid jätavad tähelepanuta, et selle normi eesmärgiks oli tagada n-ö õigusrahu

ajaks, mil kehtiva õigusega kooskõlas olevaid kaitse-eeskirjasid ei olnud kehtestatud ning ala

kaitse-eesmärke välja selgitatud. LKS § 91 lg 13 mõte oli siiski võrreldes metsaseadusega

piirata raieid kaitsealadel, et tagada loodusliku mitmekesisuse säilimine ja kaitse. Kaebajad

jätavad täielikult tähelepanuta, et ilma kaitse-eeskirjas leevendusi tegemata oleks LKS 31 lg 2

punkti 5 kohaselt piiranguvööndis uuendusraie17 tegemine keelatud. Kaebajad toovad kaebuses

välja seletuskirja üksikud fragmendid, kuid jätavad tähelepanuta, et seletuskirja tuleb lugeda

siiski kogumis ning seejuures peaksid kaebajad arvestama ka neid Keskkonnaameti kirju,

millega vastati nende ettepanekutele ja vastuväidetele. Kohtu hinnangul on vastustaja määruse

seletuskirjas läbi kaitse-eesmärkide selgitanud, millistel tingimustel saab raieid lubada ja miks

just konkreetsetel tingimustel on kaitse-eesmärke kahjustamata võimalik raieid lubada. Kuna

looduskaitse toimub läbi tuleviku ennustamise ning minevikus toimunu hindamise, siis on igati

loogiline, et kaitse-eeskirjaga lubatud tegevused on kattuvad varem kehtestatud kaitse-

eeskirjadega kattuvad. Samuti ei saa eeldada, et kui piirangud seatakse samal eesmärgil

(praegusel juhul põhjusel, et metsamajandamine sarnaneks rohkem loodusliku protsessiga), et

siis sellisel juhul peaks vastustaja seletuskirjas igakord looma unikaalsed põhjendused, et

vältida süüdistust mugavuslahenduse kasutamisest.

22. Kohus ei nõustu kaebajaga, et määrusega kehtestatud piirangud ei tugine seadusega nõutud

eksperthinnangutele. Vaidlust ei ole, et kaitsekorra väljatöötamisel kasutati Piret Kiristaja18, Tiit

Hangu ja Katrin Lasbergi19 ning Renno Nellise20 ekspertarvamusi ning asjaolu, et kaitse-

eeskirjaga on otsustatud, et eksperthinnangus toodu ei ole piisav ning uusi kaitsealuseid liike

ning maastikukaitseala kaitse-eesmärke silmas pidades võiksid lubatavad raied matkida

looduslikke protsesse, ei tähenda, et vastustaja oleks kaitse-eeskirja kehtestamisel jätnud

ekspertarvamustega arvestamata.

23. P. Kiristaja koostas eksperthinnangu kaitsekorrale 2011. aastal ning selles tehti ettepanek

reorganiseerida kaitseala maastikukaitsealaks ning vähendada kaitseala pindala. Seejuures

nähtub P. Kiristaja ekspertarvamusest, et kaitseala koosseisu jääksid punktis 2.1–2.8 märgitud

kinnisasjad. P. Kiristaja analüüsib eksperthinnangu punktis 1.2 metsaelupaiku ning sellest

peatükist nähtub, et juba aastaks 2011 oli metsamajandamise tulemusel jõutud olukorda, et

ekspert tõi välja: „Nii laiaulatuslike raiete puhul jääb mulje nagu polekski tegemist kaitstava

alaga. Praeguseks kasvama jäänud vanemad metsaosad on killustunud ja suhteliselt väikeste

pindaladega.21 /…/ Varbola maastikukaitsealal asuvate loodusväärtuste, eelkõige vanade

17 Uuendusraie hulka kuuluvad lage- ja turberaie (MS § 28 lg 4 punkt 1). Turberaie jaguneb aegjärkseks, häil- ja

veerraieks (MS § 30 lg 1)

18 Kaebuse lisa 9; dtl 82–94

19 Kaebuse lisa 10; dtl 95–133

20 Kaebuse lisa 11; dtl 134–141

21 Eksperthinnangu lk 5

14 (18)

rannamoodustiste, säilitamiseks on vajalik reguleerida järgmisi tegevusi: /…/ 2) metsade

raiet; /…/. Ala metsades tuleb rakendada kaitsemetsade majandamise põhimõtteid, seega tuleb

metsa majandada eelistatult püsimetsana või väikesepinnaliste uuendusraietega, kusjuures

langid võiksid järgida pinnavorme. Lageraie langi suurus ei tohiks ületada 1 hektarit ja laius

30 meetrit. Metsade majandamisel tuleb järgida, et üle 60 aasta vanuste metsade osakaal

kaitsealal ei langeks alla 50 %. Seega tuleb keelata tulundusmetsades kasutatavad

suurepinnalised lageraied. Metsad peavad säilima sellises ulatuses, mis on vajalik suurematele

loomadele elupaigana ning rohekoridori mööda liikumiseks. Samuti peab metsamaastik

säilitama oma rekreatiivsed omadused . Metsatöid peab reguleerima kaitseala valitseja, et

vältida kaitsealal ebasobivate raievõtete kasutamist.22“. Eelnevast ei nähtu, et ekspert oleks

öelnud, et soovitatav raielank ei võiks ühelgi juhul olla alla 1 ha ja peaks igal olema laiusega 30

m.

24. Kohtu hinnangul on vastustaja P. Kiristaja eksperthinnangust lähtunud ning leidnud, et kuna

kaitse-eesmärgiks on muu hulgas maastikuilme ning soov on viia metsade majandamine

maksimaalselt sarnaseks looduslikule protsessile, siis vastab sellele 0,5 ha suurune looduslikku

häilu matkiv lageraie lank. Asjaolu, et P. Kiristaja ekspertarvamus oli langi suuruse mõttes

leebem ei tähenda, et vastustaja eksperthinnanguga ei arvestanud. Vastustaja võttis arvesse ka

pärast 2011. aastat toimunud muudatusi. Kohtu hinnangul saavad sellisteks muudatusteks olla

muu hulgas maastikukaitsealal leitud kaitsealused taime-, looma- ja linnuliigid ning

metsamajandamisega kaasnenu. Seega ei nõustu kohus kaebajaga, et määruse andmisel on

mindud vastuollu P. Kiristaja ekspertarvamusega. Vastustaja on ekspertarvamust arvestanud

kooskõlas teiste ekspertide arvamustega.

25. Analüüsides aga T. Hangi ja K. Lasbergi ühist ekspertarvamust ning R. Nellise linnustiku

analüüsi, siis ei saa nendest teha järeldust, et ekspertide hinnangul oleks kuni määruse

kehtestamiseni lubatud mahus senise raietegevuse jätkamine aktsepteeritav. Ekspertidelt ei ole

selle kohta küsitud. R. Nellise ekspertarvamusest nähtub, et senised LKS § 91 lg-ga 13

kooskõlas toimunud raied on olnud ülemäärased. Kohtu hinnangul võimaldab ka kehtiv määrus

kaitse-eesmärgile vastava koosluse kujundamist ehk nagu eksperdid välja tõid, st avada vaateid.

Selline tegevus peab aga toimuma selgelt kaitseala valitseja juhtimisel.

26. Kaebajad esitas kohtule tõendina Eesti Maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur J. Aosaare

ekspertarvamuse „Varbola maastikukaitseala kaitse-eeskirjas metsade majandamiseks

ettenähtud piirangute mõju sealsete metsade kestlikkusele ja maastikuilme säilimisele“23 ning

Eesti Maaülikooli eksperthinnangu majandatavate ja majanduspiirangutega (piiranguvööndid)

metsade majandamise kohta24. Kohus nõustub vastustajaga, et need eksperthinnangud ei lähtu

mitte looduskaitselisest vaatest, vaid metsamajandamise vaatest ning kohtu hinnangul ei lükka

esitatud ekspertarvamused ümber vastustaja järeldust, et Varbola rannamoodustiste

maatikukaitseala kaitse-eesmärkide saavutamiseks on pärast pikaaegset raiesurvet vajalik viia

metsade majandamine tasemele, mis matkiks looduslikke protsesse. Nagu kohus eelnevalt

selgitas, siis on maastikukaitseala eesmärgiks maastiku säilitamine, uurimine, tutvustamine ning

selle kasutamise reguleerimine ning kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. Lisades sellele juurde

kaitseala mõiste, milleks on inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt

kasutatav ala, kus säilitatakse, kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust, siis

puudub kaebajatel subjektiivne õigus nõuda, et kaitseala kaitse korraldamisel seatakse soov

metsa majandada kõrgemale keskkonnakaitselistest väärtustest.

22 Eksperthinnangu lk 10–11

23 Kaebajate 04.12.2023 lisa 1; dtl 824–884

24 Kaebuse lisa 12; dtl 142–178

15 (18)

27. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis vastustaja peab seletuskirjas põhjendama neid asjaolusid,

mida ta määrusega reguleerib. Seda on vastustaja uuendusraie keelu asemel seda osaliselt

lubades ka teinud. Kohtu hinnangul nähtub määruse seletuskirjast, miks on raiesurve

vähendamine vajalik. Vaadates seletuskirja punktis 2.5.5. „Piiranguvöönd“ antud selgitusi, siis

on kaitseala piiranguvööndi metsade eesmärk looduse mitmekesisuse ja maastikuilme

säilitamine. Seejuures selgitab vastustaja, et raie intensiivsuse vähendamisega tagatakse

loodusliku mitmekesisuse säilimine, sest siis on metsade vanuseline jaotus ühtlasem ning see

tagab eri liigirühmadele sobiliku elukeskkonna. Kohtule jääb arusaamatuks kaebajate loogika, et

kuidas seni kehtinud 2 ha suuruse lageraielangi või 5 ha turberaielangi lubamine aitaks

saavutada määruse § 1 lg-s 2 sätestatud kaitse-eesmärke.

28. Ehkki kaitse-eeskirjaga kehtestatud uute võimalustega metsa majandamine on varasemaga

võrreldes piiratum, siis ei nõustu kohuse kaebajatega, et maaomaniku soov tulu teenida peaks

prevaleerima looduskaitse üle. Määruse koostamise haldusmenetlusest nähtuvalt kaaluti ka kogu

maastikukaitseala määramist sihtkaitsevööndisse, kuid sellest loobuti. Lisaks otsis vastustaja

maastikukaitsealale jäävate maaomanikega kompromissi ning kui algselt oli määruse eelnõus

lisaks langi suurustele ka piirang, et lank loetakse uuenenuks 2 m kõrguselt, kuid sellest nõudest

loobuti.

Laanepüüga seotud kaalutlused ja põhjendused

29. Kohtule jääb tabamatuks kaebajate loogika, et kuna III kaitsekategooria linnuliigi laanepüü

seisund on maastikukaitsealal võrreldes Eesti teiste piirkondadega parem, siis puudub vajadus

piirata väljaspool elupaiku metsade majandamist, kuna määrusega on laanepüü elupaigas raied

keelatud. Nagu Keskkonnaamet kaebajatele 16.01.2023 selgitas, siis: „Laanepüü stabiilseimaks

pesitsusbiotoobiks, mis täidab laanepüü erinevaid elupaiganõudeid, on raiumata eririndelised

tuulemurdude ja häiludega vanad mitmekesised metsad. Tüüpiliselt tsoneeritakse laanepüü

elupaigad sihtkaitsevööndisse. Varbola rannamoodustiste MKA puhul oleme lähtuvalt

maaomanike huvidest ning laanepüü elupaikade hajusast paiknemisest üle kogu kaitseala

otsustanud leebema kaitsekorra ehk piiranguvööndi kasuks, võimaldades Varbola

rannamoodustiste piiranguvööndis väiksemas mahus metsamajandamist jätkata. Uuendusraiete

piiramisega on võimalik säilitada just laanepüüle sobilikke metsaosi.“25. Seega eeldab laanepüü

elupaikade kaitse ka seda, et kaitse-eeskirjaga lubatud tegevused aitavad selliste elupaikade

säilimisele ja tekkele kaasa.

30. Laanepüü elupaigad koos kinnistute piiridega on eraldi välja toodud kohtule esitatud

Varbola rannamoodustiste maastikukaitseala kaitse-eeskirja eelnõu avaliku arutelu slaididel26. III

kaitsekategooriasse arvatakse liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade

hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime

jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka; või mis kuulusid I või II

kaitsekategooriasse, kuid on vajalike kaitseabinõude rakendamise tõttu väljaspool hävimisohtu

(LKS § 46 lg 3). LKS § 48 lg 3 kohaselt tagatakse III kaitsekategooria liikide vähemalt 10

protsendi teadaolevate ja keskkonnaregistris registreeritud elupaikade või kasvukohtade kaitse

kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega lähtuvalt

alade esinduslikkusest. Piiritlemata III kategooria kaitsealuste liikide elupaikades rakendub

isendi kaitse (LKS § 48 lg 4). Kohtu hinnangul saab R. Nellise ekspertarvamusest järeldada, et

maastikukaitseala on laanepüü arvukust aluseks võttes esinduslik ala ning maastikukaitseala

eesmärgiks on kaitsta kaitsealust linnuliiki laanepüüd) ja tema elupaiku (määruse § 1 lg 2 punkt

3). Vaadates eelpoolviidatud laanepüü elupaikade kaarti, siis nähtub sellest, et laanepüü

elupaiku on tuvastatud üle kogu kaitseala. Seega tuleb praegusel juhul laanepüü kui kaitsealuse

25 Dtl 41

26 Dtl 706–730; laanepüüelupaigad on toodud dtl 727

16 (18)

liigi elupaigana käsitada maastikukaitseala tervikuna, kuivõrd kaitse-eeskiri ei sätesta, et

kaitsealuste liikide elupaikade kaitse toimuks üksnes piiritletud väiksemas kaitseala osas.

Teisisõnu, kui ala vastab ökoloogilisele nõudlusele, siis ongi see käsitletav elupaigana ning

seetõttu ongi see hõlmatud kaitsealasse, mistõttu on põhjendatud ka konkreetset kaitse-eesmärki

silmas pidavad matsamajandusliku piirangud ka väljaspool elupaiku. Kaebajad ei väida, et

maastikukaitseala laanepüüd puudutav kaitse-eesmärk oleks kuidagi meelevaldne või

õigusvastane, vaid kaebajad leivad, et muude metsamajanduslike piirangute seadmine

laanepüüle viidates on põhjendamatud. Kuna maastikukaitseala piiranguvööndi metsad on

piiranguvööndi metsad, mille osas on vastustaja ja eksperdid välja toonud, et neid on

intensiivselt majandatud, siis nõustub kohus vastustajaga, et laanepüü elupaiga nõudeid

arvestades oli vajalik tagada ala sidusus. Seega nõustub kohus vastustajaga, et

maastikukaitsealal tervikuna üldisest raiepiirangust erandite tegemisel tuli vastustajal sellega ka

arvestada. Sel põhjusel ei nõustu kohus ka kaebajatega, et kuna laanepüü olemasolevates

elupaikades on metsaraied keelatud, siis võiks sel põhjusel mujal luba metsa intensiivsemat ja

laiaulatuslikumat majandamist.

Piirangute ebaproportsionaalsus ning õiguspärase ootuse rikkumine

31. Kohus ei nõustu kaebajaga, et määrusega kehtestatud piirangud on maastikukaitseala kaitse-

eesmärke arvestades ebaproportsionaalsed. Samuti ei nõustu kohus kaebajatega, et määrusega

kehtestatud piirangud oleks kaebajate õiguspärast ootust rikkuvad. Nagu kohus varem välja tõi,

siis kaitsealade moodustamine (sh olemasolevatele kaitsealadele uute kaitse-eeskirjade

kehtestamine) toimub avalikes huvides – Eesti loodusväärtuste kaitse tagamiseks. Vaidlust ei

saa olla, et kaebajad pidid juba kinnistuid omandades mõistma, et need asuvad kaitsealal27.

Seejuures 2021. aastal Saueaugu kinnisasja omandades pidi kaebajad IV juba teadma, et uue

kaitse-eeskirjaga soovitakse oluliselt metsamajandamise piiranguid muuta.

32. Kohtu hinnangul ei saanud kaebajatel olla ootust, et LKS § 91 lg 13 alusel lubatud jääks

kehtima ka pärast seda, kui LKS alusel koostatakse alale kaitse-eesmärke arvestav kaitse-

eeskiri. Nimelt kehtestas juba LKS-le eelnenud KLOS, et vanad kaitse-eeskirjad kehtivad osas,

mis ei ole vastuolus LKS-ga, kuni uute kehtestamiseni. Seega pidi kaebajatele olema arusaadav,

et olemasolevad kaitse-eeskirjad ning sellega kaasnevalt LKS § 91 lg-st 13 tulenev erand ei saa

jääda kehtima lõputult ning et kui vastustaja hiljemalt 01.05.2023 uue kaitse-eeskirja kehtestab,

siis võivad piirangud muutuda. Seega omandades olemasolevale kaitsealale metsamajandamise

eesmärgil maad, pidi olema kaebajatele ka ettenähtav, et kaitsekord ning seadusest tulenev õigus

metsa majandada võib oluliselt muutuda ning seejuures selliselt, et uuendusraied võivad olla

üldse keelatud.

Metsamajanduslikud piiranguid kui majandusliku väärtuse sisuline sundvõõrandamine

33. Nagu kohus on eelnevalt välja toonud, siis ei ole vaidlust selles, et määruse jõustumisest

saab maastikukaitsealal metsi majandada väiksemas mahus ja aeglasemalt, kuid kohtu

hinnangul ei ole tegemist sundvõõrandamisega. Kaebajatel on võimalik metsi majandada. Kohtu

hinnangul tuleb selleks, et hinnata kas tegemist on sundvõõrandamise olukorraga või mitte,

aluseks võtta Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti

sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid,

mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning

kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ kehtestatud kriteeriumid. Selle määruse § 31 lg 3

punkti 1 kohaselt ei piira kaitseala, püsielupaiga või kaitstava looduse üksikobjekti

piiranguvööndis kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, välja arvatud juhul,

27 Kinnistusraamatu andmetel omandati kinnisasjad aastatel 2000, 2010, 2013, 2020 ja 2021.

17 (18)

kui kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel kasvava

metsa vanuseline struktuur on valdavalt kategoorias „valmiv” või „küps” ja kaitsekord keelab

täielikult uuendusraie. Vaidlust ei saa olla, et punktides 2.1–2.8 märgitud kinnisasjad sellele ei

vasta.

Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused

34. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et määrus on õiguspärane ning selle osaliseks

tühistamiseks ei ole alust. Vastustaja on põhjendatult arvanud kaebajate kinnisasjad jätkuvalt

maastikukaitseala koosseisu ning määranud kinnisasjad või nende osad kaitsevajadust

arvestades põhjendatult piirangu- või sihtkaitsevööndisse. Samuti leiab kohus, et arvestades

kaitse-eesmärke on õiguspärased ka üldisest uuendusraie keelust tehtud erisused.

35. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

otsus tehti kaebajate kahjuks, jäävad kaebajate menetluskulud nende enda kanda. Vastustaja ei

ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud

tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

18 (18)