3-23-800/10 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

14. veebruar 2024, Tartu

Haldusasja number

3-23-800

Haldusasi

Xi (endise nimega Y) kaebus Eesti Vabariigi tekitatud

mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xi määruskaebus Tartu Halduskohtu 21. detsembri

2023. a määruse peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Eesti Vabariik

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21. detsembri 2023. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus on lõplik (HKMS § 119 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav X esitas 9. aprillil 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille nõuete

tõlgendamise ja osaliselt tagastamise järgselt jäid halduskohtu menetlusse Eesti Vabariigi

tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise 3 000 eurot väljamõistmine seoses õigustloova akti

andmata jätmisega ning õigusemõistmisega.

Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale mittevaraline kahju sellega, et vaatamata CPT 2018. aasta

raportile Eesti Valitsusele, ÜRO Inimõiguste Komitee 18. aprilli 2018. a raportile nr

CCPR/C/EST/CO/4 (punktid 20-22) ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suunistele ei ole Eesti

Vabariigis vastu võetud õigusnorme, mis kohustaksid läbi viima väärkohtlemise uurimise ning

mille alusel oleks võimalik väärkohtlejad vastutusele võtta. Lisaks tekitati kaebajale

mittevaraline kahju sellega, et Tartu Halduskohtu 30. märtsi 2023. a määruses asjas nr 3-23-

609 olid tema kohta ebaõiged väited.

Kaebus sisaldas kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.

2. Tartu Halduskohus jättis 21. detsembri 2023. a määrusega rahuldamata Xi taotluse

riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel.

2.1. Halduskohus tuvastas, et kaebajal puuduvad rahalised vahendid kaebuselt riigilõivu

tasumiseks ka miinimummääras ja seega on riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud

eeldused täidetud. Eeldatavasti taotleb kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist 3000 euro

ulatuses, mistõttu hüvitamiskaebuselt tuleks tasuda riigilõivu 90 eurot (riigilõivuseaduse § 60

lg 2).

2.2. Kaebaja ei kirjelda kaebuses olukordi, millistel juhtudel tema arvates vajalikke norme ei

ole vastu võetud. Kaebaja väited on üldsõnalised ning kaebusest ei nähtu, milliste konkreetsete

õigusnormide andmise korral oleks kaebaja väidetavalt riivatud õigused olnud kaitstud. Eesti

seadusandlus sisaldub piisavalt norme, mis kohustavad väärkohtlemise korral uurimisorganeid

uurimist läbi viima. Nõustuda ei saa kaebajaga, et absoluutselt igasuguse kuriteoteate alusel

tuleks läbi viia kriminaalmenetlus. See ei oleks mõistlik arvestades menetlusökonoomiat ja

uurimisele kuluvaid ressursse. Lisaks peab uurimisorganitele jääma kaalumisruum, kas

kriminaalmenetluse läbiviimine on põhjendatud. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 lg-s 1

sätestatud hüvitamisnõude eeldused ei ole täidetud.

2.3. Kaebaja arvates on haldusasja nr 3-23-609 Tartu Halduskohtu 30. märtsi 2023. a määruse

p-des 9 ja 14.2.-14.3. esitatud ebaõigeid ja põhjendamata väiteid. Nimetatud määrusega jättis

halduskohus rahuldamata kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse korras teise vanglasse

ümberpaigutamiseks. Määruses on välja toodud, et sisekontroll ei tuvastanud vanglaametnike

poolt kaebaja suhtes ametialaste rikkumiste toimepanemist ning kaebaja on kõrgohtlik

kinnipeetav, kelle viimane füüsiline konflikt kaaskinnipeetavaga leidis aset 15. märtsil 2023;

kaebaja üritab kohtule näidata, et teda väärkoheldakse ja kiusatakse vanglaametnike poolt.

Kaebaja leiab, et ühegi ekspertiisi ega kohtuotsusega ei ole tõendatud, et ta on kõrgohtlik

kinnipeetav. Hinnangud kaebaja ohtlikkuse kohta sisalduvad tema individuaalses täitmiskavas,

millele tuginedes on tehtud viiteid ka kaebaja ohtlikkuse osas. EIK otsuses 66393/10 (X vs

Eesti) käsitletud asjaolude osas võib aru saada, et EIK pidas kaebajat keskmisest ohtlikumaks

ja halduskohus käsitleski oma lahendis neid EIK seisukohti. Kohtule ei nähtu, et kaebaja

ohtlikkuse taseme osas oleks Tartu Halduskohtu 30. märtsi 2023. a määruses esitatud kaebaja

kohta ebaõigeid faktiväiteid. Kohtuasjas nr 3-21-939 pidas kohus võimalikuks, et kaebaja võib

olla manipuleeriv kinnipeetav ja tema enesevigastamine võib olla kantud eesmärgist saavutada

enda tahe. Kohus ei väitnud seda tõsikindlalt, vaid tegi üksnes järelduse, mis ei ole ilmselgelt

vale ega saanud kaebajale põhjustada stressi, lootusetuse tunnet või mõnda muud kaebuses

märgitud tagajärge.

Isiku au ja hea nime teotamine peab olema suunatud avalikkusele ja eeldab toimingut, mis

kahjustab isiku mainet avalikkuse ees. Tartu Halduskohtu 30. märtsi 2023. a määrus ei ole Riigi

Teataja veebilehel avalikustatud. Avalikkusel puudub juurdepääs kohtuasja toimiku

materjalidele.

2.4. Eeltoodut arvestades on vähetõenäoline, et kohus kaebuse rahuldaks ja kaebaja kasuks

mittevaralise kahjuhüvitise välja mõistaks ning ei ole alust eeldada, et kaebaja kavandatav

menetluses osalemine oleks edukas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 111 lg 1

mõttes.

3. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu 21. detsembri

2023. a määruse tühistamiseks. Kaebaja taotleb enda vabastamist riigilõivu tasumisest ja

haldusasja saatmist halduskohtule menetlusse võtmiseks.

Kaebaja leiab, et kohus nõuab kaebajalt riigilõivu kuigi ise tuvastas, et kaebaja on maksejõuetu.

Samuti leidis kohus ebaõigesti, et hüvitamiskaebuse eduväljavaated on kasinad. Kohus ei kaitse

kaebaja õigusi ja huve. EIK on öelnud, et riik on kohustatud läbi viima menetluse iga

kuriteoteate alusel, milles väidetakse väärkohtlemist ja eemaldama menetluse ajaks ametniku

teenistusest. Seda on rõhutanud ka ÜRO ja CPT oma raportites ja nõudnud vastavate normide

vastuvõtmist Eesti seadusandluses. Need nõuded on Eestile kohustuslikud. Riigikohus on

märkinud, et vangla koostatud riskianalüüse ei saa ega tohi arvestada kuna nendest pole aru

saada kuidas neid saadakse (asi nr 1-09-14104 p 27). Kohus ei saa tugineda tuvastamata

asjaoludele ja oletustele ning seeläbi halvustada kaebaja mainet, isegi olukorras, kus pole läbi

viidud ühtegi suulist kohtumenetlust.

4. 12. veebruaril 2024 saabus ringkonnakohtule Xi taotlus Tartu Halduskohtu kohtunike

Maria Lõbusa, Reelika Kitsingu ja Ülle Polluksi taandamiseks kõikidest kaebajaga seotud

kohtuasjadest, mis nimetatud kohtunike menetluses on ning kõikide kohtuasjade

menetlemistest tulevikus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

21. detsembri 2023. a määrus muutmata.

6. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja esitatud kaebuse edulootused

on sedavõrd vähesed, et puudub alus kaebaja vabastamiseks riigilõivu tasumise kohtusest

kaebuse esitamisel.

7. Halduskohus tuvastas, et kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek enne kaebusega

koos esitatud menetlusabi taotlust on ebapiisav selleks, et tasuda riigilõivu isegi

miinimummääras, s.o 20 eurot, kuigi kahju hüvitamise nõudelt 3 000 euro ulatuses tuleb maksta

riigilõiv 90 eurot. Tuginedes HKMS § 111 lg-tele 1-3 märkis halduskohus õigesti, et

menetlusabi andmise eelduseks peab olema ka menetluses osalemise edukus. Selle asjaolu üle

vaidlus käibki.

8. Kaebaja on märkinud, et vanglaametnikud kuritarvitavad ametiseisundit ja väärkohtlevad

kaebajat, seades ohtu tema elu ja tervise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja

väited on üldsõnalised ja kaebaja seisukohtadest ei selgu, millised konkreetsed õigusnormid,

mis kaebaja õigusi paremini kaitseks, on välja andmata. Kaebajal on konflikti tõusetumisel

vanglaametnikuga alati õigus pöörduda kohtu poole, kuid sealjuures tuleb täpselt välja tuua,

kelle vahel, millal ja milline sündmus toimus. Oluline on märkida ka kahjulikud tagajärjed, mis

konflikti järgselt kaebajale tekkisid. Kaebaja saab taotleda kohtult nii kaebajale tekitatud kahju

hüvitamist, kui ka vastustaja kohustamist mõne toimingu tegemiseks või sellest hoidumiseks.

Kohus saab lähtuvalt uurimispõhimõttest nõuda välja asjakohaseid tõendeid ja kuulata üle

vanglaametnikke, kes on väidetava intsidendiga seotud. Antud juhul ei ole kaebaja neid

asjaolusid ja ka temale tekkinud tagajärgi välja toonud. Paslik on rõhutada, et isikul puudub

subjektiivne õigus nõuda ja taotleda, et teine isik saaks karistada või töölt eemaldataks. Sellist

subjektiivset õigust ei ole kellelegi ette nähtud, kaasaarvatud kinni peetud isikule. Seega ei saa

kaebaja eeldada ega nõuda, et kuriteoteate esitamine viib ametniku karistamiseni.

9. RVastS § 14 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega

tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste

olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub

õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Viidatud

sätte alusel peaks kaebaja välja tooma, kuidas tema kuulub õigustloova akti andmata jätmise

tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Kohus mõistab, et kinni peetavad isikud puutuvad

kinnipidamisasutuses igapäevaselt kokku vanglaametnikega. Kuid selgusetuks jääb, kuidas

kaebaja on vanglas võrreldes teiste kinnipeetavatega eriliselt koheldud isik.

Nagu kohus juba märkis, saab kaebaja alati vaidlustada kohtus ka vanglaametnike tegevusi.

Kaebusega kohtu poole pöördudes tuleb valida enda jaoks kõige sobivam nõue vangla väidetava

rikkumise vaidlustamiseks, tulemuslik võib olla eelkõige nõue kohustada vanglat midagi

tegema või tegevus lõpetada ning ka nõue mingi vangla tegevuse keelamiseks. Kui põhivaidluse

lõpptulemusena selgub, et vangla on kaebaja suhtes olulise rikkumise toime pannud, on õigus

esitada kahju hüvitamise nõue vangla kui vastustaja vastu.

Seega nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kaebaja puhul on RVastS § 14 lg-s 1 ette

nähtud kahju hüvitamise eeldused täitmata.

10. Kaebaja nõude osas, et halduskohtu 30. märtsi 2023. a määrus sisaldab ebaõigeid väiteid

kaebaja kohta ning seetõttu on õigusemõistmisega tekitatud kaebajale mittevaraline kahju,

puudub ringkonnakohtu hinnangul edulootus. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kohtulahendi

ebasobivuse korral on kaebaja õigus kohtulahend vaidlustada kõrgema astme kohtus. Esimese

astme kohtu määruse peale saab kaebaja esitada määruskaebuse ringkonnakohtule.

Kohtulahendi vaidlustamisel saab kaebaja ära märkida kõik enda seisukohad ja arvamused,

miks halduskohtu lahend ei ole õiguspärane. Ringkonnakohtul on kohustus kontrollida esimese

astme kohtulahendi seaduslikkust ja põhjendatust. Nii saab kaebaja esmajärjekorras

edasikaebekorras oma õigusi kaitsta ja kohtu võimalikele möödalaskmistele tähelepanu juhtida.

RVastS § 15 lg 1 näeb ette, et isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas

kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus

toime pannud kuriteo.

11. Eeltoodu alusel jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21. detsembri

2023. a määrus muutmata.

12. Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 13 kohaselt kohaldatakse kohtuniku taandamise

suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-e 23-30. TsMS § 24 lg 2 alusel esitatakse

kohtuniku taandamise avaldus kohtule, kelle koosseisu taandatav kohtunik kuulub. Seega tuleb

halduskohtu kohtunike taandamise avaldus esitada halduskohtule.

(allkirjastatud digitaalselt)