3-22-2505/71 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-22-2505

Otsuse kuupäev

08.02.2024

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.11.2022. a

ettekirjutuse

nr

1052262478

tühistamiseks

sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Mitte lubada kaebajal kaebuse täiendamist varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamise nõuetega.

2. Tagastada kaebajale tema 25.12.2023. a avaldusele lisatud rootsikeelne palgatõend

ja ekraanipilt selle tõlkest vene keelde (digitaalse kohtutoimiku lehed 274 ja 275).

3. Rahuldada Xi kaebus ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 24.11.2022. a

ettekirjutus nr 1052262478 osas, milles kaebaja suhtes kohaldati Schengeni

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulud 45,50

eurot.

5. Asendada käesolevas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.03.2024

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

3-22-2505

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (edaspidi ka kaebaja) on 24.02.1989 sündinud Vene Föderatsiooni kodanik. Kaebajale

oli väljastatud Rootsi elamisluba (töötamiseks) kehtivusega alates 02.03.2022 kuni

27.10.2022. Kaebaja lahkus Rootsist 23.11.2022 ning saabus samal päeval läbi Soome

Eestisse ja 24.11.2022 bussiga Narva piiripunkti.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 24.11.2022 kaebajale ettekirjutuse nr

1052262478 (digitaalse kohtutoimiku lehed (dtl) 13, 15) Eesti Vabariigist lahkumiseks 7

päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 01.12.2022, ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu

Schengeni alale kolmeks aastaks. Ettekirjutuse põhjendused on järgmised.

2.1. Pärast kaebaja Eestisse saabumist selgus asjaolude ja kaebaja dokumentide kontrollimisel,

et talle väljastatud Rootsi elamisluba on alates 28.10.2022 kehtetu ning ta viibis sellest ajast

kuni 24.11.2022 Schengeni territooriumil seadusliku aluseta 28 kalendripäeva, nendest 2

päeva Eesti Vabariigis. Isik keeldus küsitluse raames põhjendamast, mis põhjusel ta viibis

Schengeni alal ebaseaduslikult, kuid mainis enne menetluse alustamist, et Rootsi tööandja

lubas tema elamisluba pikendada. Rootsile tehtud päringust selgus, et kaebajale väljastatud

elamisluba oli kehtetu ja taotlusi uueks elamisloaks polnud isik esitanud.

2.2. Vabatahtlikus lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu

kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Isikul puuduvad

perekondlikud sidemed Eesti Vabariigi ja Schengeni territooriumiga, kuid tal on majanduslik

side Rootsi Kuningriigiga seoses seal hooajalise töötamisega. Isik ei ole esitanud vastuväiteid

ega taotlusi sissesõidukeelu kohaldamise kohta, kuid ta ei ole talle kohaldatud 3-aastase

sissesõidukeeluga nõus.

3. X esitas 25.11.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis 22.03.2023. a

määrusega menetlusse nõudes tühistada PPA 24.11.2022. a ettekirjutus nr 1052262478

sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas.

4. Kaebaja lahkus Eestist 29.11.2022.

5. Kohus jättis 13.12.2022. a ja 28.07.2023. a määrustega rahuldamata kaebaja taotlused

esialgse õiguskaitse korras tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse peatamiseks.

6. PPA palus kaebusele 21.04.2023 esitatud vastuses jätta kaebus rahuldamata.

7. Kohus otsustas 19.10.2023. a määrusega lahendada asja kirjalikus menetluses, andis

pooltele tähtajad täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamiseks ning teavitas pooli asjas

kohtulahendi teatavaks tegemise ajast.

8. Kaebaja esitas 25.12.2023 kohtule järgmised taotlused:

- kohustada vastustajat maksma talle tekitatud varalise kahju (ehk seoses Euroopas töötamise

võimatusega tekkinud saamata jäänud tulu) katteks hüvitis 27 500 eurot;

- kohustada vastustajat maksma talle piirivalveametnike tegevusega põhjustatud moraalse

kahju hüvitis 1 miljon eurot;

- mõista vastustajalt välja kaebaja poolt Eestis ajavahemikus 24.11.2022 kuni 29.11.2022

kantud kulud 500 eurot seoses tema õiguste kohtus kaitsmisega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kaebaja palub tühistada PPA 24.11.2022. a ettekirjutuse sissesõidukeelu kohaldamist

3-22-2505

puudutavas osas ning põhjendab kaebust järgmiselt.

9.1. Kaebajal oli alates 2022. aasta maikuust Rootsis töötamiseks elamisluba ning ta viibis ja

töötas sellest ajast alates Rootsis, välja arvatud kahenädalase puhkuse ajal suvel. Elamisloa

tähtaja lõppedes esitas kaebaja tööandja Rootsi migratsiooniametile digitaalselt dokumendid

loa tähtaja pikendamiseks, sh üürilepingu (dtl 19–22) ehk töötaja elukoha kinnituse. Rootsi

seadusandlus võimaldab tööandjatel vormistada load töötajate eest. Kaebaja tööandja sõnul oli

avaldus esitatud rakenduse kaudu. Pärast mitu nädalat ootamist, ilma võimaluseta töötada

(tingituna suurest maha sadanud lumest), otsustas kaebaja Rootsi migratsiooniameti vastust

ära ootamata Rootsist lahkuda ja suunduda Venemaale. Kaebajal oli vaja ka uuendada enda

passi. Kaebaja ei välista, et migratsiooniamet ei saanud tööandja avaldust kätte, kuna ka

varem oli kaebaja tööandja esitanud Rootsi maksuametisse avalduse maksunumbri saamiseks,

mida maksuamet kätte ei saanud, ning tuli esitada uus avaldus. Kuna lennuliiklus Venemaa ja

Rootsi vahel puudub, kasutas kaebaja Venemaale lahkumiseks Eestit transiiditsoonina. Kui

kaebaja jõudis bussiga Narva piiripunkti, võttis piirivalveteenistus ta bussilt maha.

Piirivalveteenistuse töötajad olid kaebaja suhtes negatiivselt meelestatud ning kaebajale

tundus, et põhjus oli tema Venemaa kodakondsuses. Kuna dokumentides puudusid kaebaja

ütlused ja selgitused, vaid ainult piirivalveametnike selgitused, mis olid antud justkui kaebaja

nimel, ei hakanud kaebaja talle esitatud dokumente allkirjastama. Kaebaja vastas kõikidele

talle vene keeles esitatud arusaadavatele küsimustele. Kui Eesti piirivalveametnikel tekkisid

probleemid vene keeles väljendumisega või kaebaja venekeelsetest vastustest arusaamisega,

siis oleksid nad võinud kutsuda tõlgi, kuid seda ei tehtud. Protokollis on informatsioon, mida

ainult kaebaja sai esitada, aga vaatamata sellele on märgitud, et kaebaja justkui keeldus

vastamast. Piirivalveametnikud kandsid ülekuulamise protokolli informatsiooni, mida ei

saadud ülekuulamise ajal. Seega on PPA rikkunud menetlusreegleid.

9.2. Ettekirjutuse tekst ei sisalda seadusega ja Euroopa Liidu direktiiviga nõutavaid viiteid

asjaoludele, mis tingisid sellise jäiga otsuse tegemise. Arvestades seda, et kaebaja tegevus ei

toonud kaasa mingeid negatiivseid tagajärgi ja ta ei ole minevikus toime pannud väärtegusid,

on ettekirjutus liiga karm. Vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS)

§-le 29 ei ole välismaalase suhtes sissesõidukeelu kohaldamine kohustuslik. Sissesõidukeelu

kohaldamise otsustamisel ja selle kehtivusaja määramisel tuleb arvestada asjaolusid kogumis,

sealhulgas sissesõidukeelu kohaldamise tagajärgi välismaalase perekonnaliikmetele. PPA

ametnikud diskrimineerisid kaebajat Vene Föderatsiooni kodakondsuse tõttu.

9.3. Kaebajale määrati PPA 27.12.2022. a väärteootsusega maksimaalses määras rahatrahv,

seega on kaebajat topelt karistatud ja mõlemal juhul määratud raskeim karistus. See kinnitab

fakti, et piirivalveametnikel oli kaebaja suhtes eelarvamus. Ühe teo eest kahekordne

karistamine on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

protokolli nr 7 §-ga 4 ning ebaseaduslik.

9.4. Kaebaja ei saa sissesõidukeelu tõttu minna tagasi Rootsi, kus tal on töö, mis

majanduslikult kindlustab teda ja tema pere. PPA ettekirjutuse tõttu on kaebaja sunnitud

jääma pikaks ajaks Venemaale, kus ta võib sattuda sundmobilisatsiooni.

9.5. Kaebaja pidi pärast 24.11.2022 jääma Eestisse 5 päevaks, et kasutada oma õigust

kohtulikule kaitsele. Kaebaja lahkus Eestist alles 29.11.2022, kulutades Eestis ligikaudu 500

eurot. See summa sisaldab majutust, toitlustust, lõivu maksmist kohtusse kaebuse esitamisel

ja sõidukulusid ning tuleb kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista. Kuna Venemaa on SWIFT

süsteemist välja lülitatud, peab kohus valima viisi kaebaja poolt hüvitise saamiseks, näiteks

toimetama selle kaebajani Eesti saatkonna kaudu Moskvas.

10. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, selgitades järgmist.

3-22-2505

10.1.

Riik peab omama kontrolli riigis ebaseaduslikult viibivate ja väljasaatmisele kuuluvate

isikute üle. PPA-l on kohustus teha lahkumisettekirjutus välismaalasele, kes on saabunud riiki

seadusliku aluseta või kellel puudub riigis viibimiseks seaduslik alus. Kaebajal puudus Eesti

Vabariiki saabumisel Schengeni alal ja Eesti Vabariigi territooriumil viibimiseks seaduslik

alus. Lahkumisettekirjutuse koostamisel leidis PPA, et isiku puhul ei esine lahkumiskohustuse

sundtäitmise aluseks olevaid asjaolusid, mistõttu otsustas PPA koostada vabatahtliku

lahkumisettekirjutuse Eestist lahkumiseks tähtajaga 7 päeva. Isik soovis lahkuda Schengeni

alalt 7 päeva jooksul, sest soovis vaidlustada kohtus PPA määratud sisenemiskeelu pikkust.

Kaebaja ei ole esitanud vastuväiteid ega taotlusi sissesõidukeelu kohaldamise kohta ning ta ei

ole nõus üksnes sissesõidukeelu pikkusega.

10.2.

Sissesõidukeelu määramisel leidis PPA, et isiku puhul ei esine sissesõidukeelu

lühendamise või kohaldamata jätmise aluseks olevaid asjaolusid. Menetlustoimingute

tegemise ajal ei teinud isik menetlejaga koostööd, käitus üleolevalt ning keeldus vastamast

esitatud küsimustele ja allkirjastamast menetlusdokumente. Seega oli kaalutlusõiguse

realiseerimine raskendatud, kuid ei olnud siiski võimatu. Enne menetlustoimingute alustamist

mainis kaebaja, et Rootsi tööandja lubas elamisluba pikendada. Kaalutlusõiguse

realiseerimiseks võttis PPA ühendust Interpoliga ning seoses Rootsi Kuningriiki tehtud

päringuga selgus, et kaebajale väljastatud Rootsi elamisluba oli kehtetu ja taotlusi uue

elamisloa saamiseks polnud isik esitanud. Sellega said ümber lükatud kaebaja väited selle

kohta, et kaebaja teada oli tema tööandja siiski taotluse elamisloa pikendamiseks Rootsi

migratsiooniametile esitanud. Eeltoodust lähtudes jäi lahkumisettekirjutuse teinud

politseiametnik seisukohale, et kaebaja püüdis oma väidetega teda eksitada. Interpoli vastuse

põhjal tegi sissesõidukeelu kohaldanud politseiametnik ka järelduse, et igasugused

majanduslikud sidemed Rootsi Kuningriigiga on kaebajal katkenud ja tal puudub seaduslik

alus viibimiseks nii Rootsi Kuningriigis kui ka Schengeni liikmesriikide territooriumil. Võttes

arvesse Interpoli vastust ja kaebaja soovimatust teha politseiga koostööd, oli kaalutlusõigus

piisaval määral realiseeritud ja PPA on teinud kaebaja suhtes proportsionaalse ja õiguspärase

otsuse.

10.3.

Lahkumisettekirjutuse asjaoludes on faktiline viga – kaebaja mitte ei saabunud

Schengeni alale 06.07.2022 Narva-1 piiripunkti kaudu, vaid lahkus 06.07.2022 Eestist

Venemaale Narva piiripunkti kaudu. Kaebaja sisenes uuesti Eestisse 28.07.2022, ületades piiri

kehtiva Rootsi Kuningriigi elamisloa alusel ja selgitades piiriületusel, et suundub Rootsi

Kuningriiki. Nimetatud faktiline viga ei oma tähtsust sissesõidukeelu õiguspärasuse üle

otsustamisel.

KOHTU SEISUKOHT

11. Esmalt käsitleb kohus veel asjas lahendamata menetluslikke küsimusi ja taotlusi (I, II)

ning lahendab seejärel kaebuse (III).

I

12. Kaebaja on esitanud 25.12.2023. a avalduses kohtule uued, seni kohtule esitamata varalise

ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded. Esiteks on kaebaja taotlenud vastustajalt

kahjuhüvitise 27 500 euro väljamõistmist seoses sellega, et PPA tegevuse tõttu ei ole saanud

kaebaja Euroopas edasi töötada, mistõttu jäi tal saamata ka vastav palk. Teiseks palub kaebaja

mõista PPA-lt välja moraalse kahju hüvitis 1 miljon eurot selle eest, et piirivalveametnike

tegevusega on kahjustatud tema mainet ja head nime. Kolmandaks taotleb kaebaja vastustajalt

500 euro väljamõistmist seoses sellega, et kaebaja pidi pärast 24.11.2022. a sündmusi Narva

piiripunktis jääma enda õiguste kohtulikuks kaitsmiseks 5 päevaks Eestisse ning kandis

3-22-2505

seetõttu majutus-, toitlustus- ja sõidukulusid ning tasus kaebuse esitamisel ettenähtud

riigilõivu.

13. Kaebaja taotluse puhul hüvitada 500 eurot seoses Eestis viibimisega 24.11.–29.11.2022 ja

enda õiguste kohtuliku kaitsmise vajadusega on kohtu hinnangul osaliselt tegemist varalise

kahju hüvitamise nõudega riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 tähenduses ning osaliselt

menetluskulude väljamõistmise taotlusega HKMS § 109 lg 1 mõistes.

13.1.

Vastavalt HKMS § 101 lg-le 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja

kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud, sh nt tunnistaja-,

eksperdi- ja tõlgikulud (HKMS § 101 lg 2 ja § 102). HKMS § 103 lg 1 punktide 1-4 kohaselt

on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud (p 1); menetlusosaliste

sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega

(p 2); menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek (p 3) ning

menetluskulude kandmisel menetlusabi taotlemise avalduse menetlemise kulud (p 4).

13.2.

Kaebaja nõuab muu hulgas riigilõivu hüvitamist, mida kaebaja on tasunud summas 40

eurot. Tegemist on menetluskuludega, täpsemalt kohtukuludega HKMS § 101 lg 2

tähenduses, mille kaebaja kanda jätmine või kaebaja kasuks vastustajalt välja mõistmine

sõltub kaebuse kohta tehtavast lahendist (HKMS § 108). Menetlusega seotud kuludeks

(HKMS § 103 lg 1 p 2) on võimalik arvestada ka kaebaja poolt riigilõivu tasumiseks AS-s

Eesti Post tasutud vahendustasu 5,50 eurot (25.11.2022. a kviitung koos riigilõivu

maksekorraldusega dtl 31). Seega on kohtule esitatud tõendid kaebaja poolt menetluskulude

kandmise kohta 45,50 euro ulatuses.

13.3.

Kohtu hinnangul ei ole ülejäänud kaebaja nimetatud kulutuste, s.o Eestis kantud

majutus-, toitlustus- ja sõidukulude näol tegemist kohtuväliste kuludega HKMS § 103 lg 1 p 2

tähenduses. Lisaks sellele, et kaebaja ei ole esitanud kohtule ühtegi dokumenti nende kulude

kandmise kohta, ei saa need ka olla otseselt seotud praeguse kohtumenetlusega. Asja

materjalidest nähtuvalt on kaebaja edastanud Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse

koos lisadega ning ka riigilõivu tasumist tõendava maksekorralduse 25.11.2022. Seega

puudus kaebajal kohtumenetlusest tulenevalt vajadus kauemaks Eestisse jääda. Kuigi kaebaja

oli taotlenud kohtult muu hulgas lahkumisettekirjutuse täitmise peatamist, ei saanud sellest

kaebajale tekkida õigustatud arusaama, et tal tuleb jääda kohtumenetluse ajaks Eestisse.

Seejuures lahkus kaebaja Eestist 29.11.2022, s.o kaks päeva enne vabatahtliku

lahkumiskohustuse täitmiseks määratud tähtaja lõppu (01.12.2022).

13.4.

Eeltoodu pinnalt leiab kohus, et kaebaja taotletud 500 eurot, välja arvatud

menetluskulud 45,50 eurot, tuleb käsitada varalise kahju hüvitisena, mille vastustajalt

väljamõistmiseks on kaebaja esitanud kohtule täiendava kaebuse nõude ehk hüvitamisnõude

HKMS § 37 lg 2 p 4 tähenduses.

14. Lisaks 454,50 euro suuruse varalise kahju hüvitamisele taotleb kaebaja varalise

kahjuhüvitise väljamõistmist 27 500 euro ulatuses, mis seisneb kaebaja poolt Euroopas

viibimise võimatuse tõttu saamata jäänud töötasus. Seega on kohtule esitatud järgmised

täiendavad nõuded: 1) mõista vastustajalt kaebajale välja varalise kahju hüvitis 27 954,50

eurot (27 500+454,50) ning 2) mõista vastustajalt kaebajale välja mittevaralise kahju hüvitis 1

000 000 eurot.

15. HKMS § 49 lg 1 sätestab, et kaebaja võib kaebuse nõuet või alust muuta kuni

kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja

möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning

kaebuse esitamine muudetud kujul oleks HKMS kohaselt lubatav. Kaebetähtaja kontrollimisel

3-22-2505

loetakse uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal. Kohus andis kirjalikus menetluses

pooltele taotluste esitamiseks tähtaja 28.12.2023 ning kaebaja on uued nõuded esitanud selle

tähtaja jooksul. Hoolimata sellest ei pea kohus põhjendatuks lubada kaebajal kaebuse

muutmist ehk selle täiendamist kahju hüvitamise nõuetega. Praegune kaebus on kohtule

esitatud PPA 24.11.2022. a ettekirjutusega nr 1052262478 kohaldatud sissesõidukeelu

tühistamiseks (HKMS § 37 lg 2 p 1). Tühistamiskaebuse lahendamisel kindlaks tehtavad

asjaolud kattuvad küll osaliselt asjaoludega, mida tuleks kohtul hinnata kaebaja kirjeldatud

hüvitamisnõuete lahendamisel, kuid hüvitamisnõuete liitmine praegusele asjale ei ole

tühistamisnõude eesmärgi saavutamiseks, s.o sissesõidukeelu kehtivuse kõrvaldamise

saavutamiseks mingil viisil otstarbekas. Seevastu peab kohus otstarbekaks lahendada vaidlust

selle üle, kas kaebaja on õigustatud saama PPA-lt kahjuhüvitist, just eraldiseisvas vaidluses.

Praegusele kaebusele uute nõuete lisamisel pikeneks uute nõuete lubatavuse ja sisulise

põhjendatuse kontrollimise tõttu käesolev menetlus oluliselt, mis ei ole ei kaebaja huvides ega

ka tühistamiskaebuse eesmärgi saavutamiseks vajalik. Seega keeldub kohus HKMS § 49 lg 1

alusel kaebuse muutmise vastuvõtmisest. Kaebajal on soovi korral võimalus esitada

halduskohtule uus eraldiseisev hüvitamiskaebus.

16. Kuna kohus keeldub kaebuse muutmise vastuvõtmisest, ei puuduta praeguse kaebuse

tõendamiseset kaebaja 25.12.2023. a avaldusele lisatud rootsikeelne palgatõend (dtl 274) ja

mobiilirakenduse abil tehtud venekeelne tõlge sellest tõendist (dtl 275). Kohus tagastab

seetõttu nimetatud dokumendid HKMS § 62 lg 2 alusel, kuna neil ei ole asja lahendamisel

tähtsust.

II

17. Kaebaja on juba kaebuse lisadena esitanud kohtule võõrkeelseid dokumentaalseid

tõendeid. Kohus andis 13.12.2022. a määruses kaebajale tähtaja võõrkeelsete dokumentide

eestikeelsete tõlgete esitamiseks (HKMS § 81 lg 1). Seejuures selgitas kohus, et kui tõlget

tähtpäevaks ei esitata, võib kohus jätta tõendid tähelepanuta (HKMS § 81 lg 4), ning kui

kaebaja ei pea võimalikuks esitada edaspidi kohtule avaldusi eesti keeles, tuleb tal kohtu

määratud tähtajal selgitada põhjuseid, miks on tõlkimise korraldamine tema jaoks võimatu või

ebamõistlikult keeruline (HKMS § 81 lg 2). Kaebaja selgitas enda 26.12.2022. a avalduses, et

tõlke korraldamine on talle võimatu, kuna ta elab Moskvast 1000 km ja Peterburist 1500 km

kaugusel ning sellistes äärelinnades ei ole eesti keelt oskavaid spetsialiste. Veel märkis ta, et

kuna Venemaa on rahaülekandesüsteemidest lahti ühendatud, ei ole kaebajal võimalik

teostada pangaülekandeid kohtu poolt pakutava tõlgi teenuste eest tasumiseks. Kohus,

arvestades kaebaja põhjendusi, andis 22.03.2023. a määrusega kaebajale menetlusabi

kohtulahendite tõlkimiseks vene keelde ja kohtule esitatud võõrkeelsete dokumentide

tõlkimiseks eesti keelde, kohtu korraldamisel, ning vabastas kaebaja tõlkekulude kandmisest.

Kohus selgitas, et tõlgib edaspidi kaebajale kohtu koostatud dokumendid vene keelde ning

võimaldab kaebajal pöörduda kohtu poole vene keeles, tõlkides kaebaja pöördumised eesti

keelde. Ka hiljem on kaebaja jätkanud kohtule võõrkeelsete tõendite esitamist.

18. Kohus märgib, et vaidluse eset, kaebaja kirjeldatud asjaolusid seoses võimatusega

tõlkimise eest tasuda ja võõrkeelsete dokumentaalsete tõendite sisu arvestades ei ole kohus

pidanud vajalikuks ja põhjendatuks korraldada nende tõlkimist eesti keelde. Kuigi vastavalt

HKMS § 87 lg-le 2 võivad toimikus olla muukeelsed dokumendid vaid tõlkega varustatult,

näeb sama säte ette erandi juhuks, kui see oleks ilmselgelt ebaproportsionaalne, arvestades

dokumentide sisu ja mahtu. Kaebaja avaldustest nähtuvalt on kaebaja esitanud kohtule

võõrkeelseid tõendeid, näitamaks kohtule, millise dokumendi oli tema tööandja väidetavalt

esitatud kaebaja elamisloa pikendamise taotlusele lisanud (rootsikeelne üürileping dtl 19–22

3-22-2505

ja mobiilirakenduse kaudu tehtud venekeelne tõlge samast üürilepingust dtl 276–279),

millised võimalused on Rootsi Kuningriigis tööandja poolt töötamiseks elamisloa taotlemisel

(venekeelne ekraaniväljavõte dtl 11) ning et ka varem ei olnud Rootsi ametiasutus kaebaja

tööandja avaldust kätte saanud (foto rootsikeelsest dokumendist kaebajale väljastatud Rootsi

maksunumbri kohta dtl 17). Lisaks on asja materjalide hulgas kaebaja esitatud foto

venekeelsest bussipiletist (dtl 95) ja soomekeelne töölepingu projekt (dtl 149). Kohus leiab, et

asja lahendamisel ei oma niivõrd tähtsust viidatud tõendite sisu (välja arvatud üldiselt

kättesaadav info Rootsi elamisloa taotlemise kohta), vaid nende olemasolu. PPA poolt kohtule

esitatud Interpol Stockholm 24.11.2022. a inglisekeelse e-kirja (dtl 115) peamine sisu on aga

eesti keeles avatud PPA menetlusdokumentides, selle maht on väike ning kohtul puudub alus

arvata, et selle sisu on jäänud kaebajale arusaamatuks.

III

19. Kaebaja palub tühistada PPA 24.11.2022. a lahkumisettekirjutuse nr 1052262478 osas,

milles PPA kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale 3 aastaks. Pooled ei vaidle

praeguses asjas enam selle üle, kas kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine oli õiguspärane.

Lahkumisettekirjutus on kaebajale tehtud VSS § 7 lg 1 alusel ehk põhjusel, et kaebaja viibis

Eestis viibimisaluseta, ning kaebajale on antud tähtaeg riigist vabatahtlikult lahkumiseks.

20. Vabatahtliku lahkumise tähtajaga lahkumisettekirjutuse tegemisel on PPA-l õigus

üldjuhul kohaldada välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks (VSS § 74 lg 1).

Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4) või

lühendada selle kehtivust, kui eelnimetatud tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid

arvestades ebaproportsionaalne (VSS § 74 lg 3). Viidatud sätetega on võetud Eesti õigusesse

üle Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta

liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel.

21. Direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 2 sätestab, et sisenemiskeelu kestus määratakse igal

üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist. Direktiivi selgituse 6

kohaselt peaksid liikmesriigid tagama, et kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku riigis

viibimise lõpetamine toimub õiglase ja läbipaistva korra kohaselt. Vastavalt Euroopa Liidu

õiguse üldistele põhimõtetele tuleks direktiivi alusel tehtavad otsused võtta vastu

juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest kriteeriumitest, mis tähendab, et arvesse tuleks

võtta muud kui üksnes ebaseadusliku riigis viibimise asjaolu.

22. Euroopa Komisjoni 16.11.2017. a soovitusega (EL) 2017/2338 on võetud kasutusele

ühine tagasisaatmise käsiraamat, mida liikmesriikide pädevad asutused peavad kasutama

tagasisaatmisega seotud ülesannete täitmisel. Tulenevalt käsiraamatu punktist 11.5 tuleb

liikmesriikidel sisenemiskeelu kehtivusaja määramisel kaaluda hoolikalt kõiki konkreetse

juhtumi olulisi asjaolusid ning võtta arvesse ametiasutusele teada olevaid raskendavaid või

leevendavaid asjaolusid, sh kas rikkumine on esmakordne või korduv, kas isik on teinud

koostööd või näidanud üles soovimatust selleks, kas isik on näidanud üles valmidust lahkuda

vabatahtlikult. Näiteks soovitab käsiraamat leevendavate asjaolude esinemise korral kolmest

aastast oluliselt lühemat sisenemiskeelu tähtaega. Ka Eesti kohtupraktikas on rõhutatud, et

VSS § 74 kohaldamisel tuleb PPA-l teostada kaalutlusõigust ning pärast kõigi oluliste

asjaolude hoolikat kaalumist igal üksikjuhul otsustada, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja

milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt näiteks

Riigikohtu otsused asjades nr 3-17-1545, nr 3-17-1927, nr 3-18-1891; Tallinna Halduskohtu

otsused asjades nr 3-21-347, nr 3-21-444, nr 3-21-509; Tartu Halduskohtu otsused asjades nr

3-21-1714, nr 3-21-463).

23. Kohus leiab, et PPA ei ole kaebajale kohaldatava sissesõidukeelu kestuse üle otsustamisel

3-22-2505

võtnud nõuetekohaselt arvesse kõiki kaebaja puhul tähtsust omanud asjaolusid.

24. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 24.11.2022, kui PPA ametnikud kaebajat

kontrollisid, oli kaebajale väljastatud Rootsi elamisluba (kehtivusajaga 02.03.2022 kuni

27.10.2022, dtl 44–45) kaotanud kehtivuse ning kaebajal puudus muu õiguslik alus Schengeni

alal viibimiseks. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kuigi kaebaja avaldas tema Schengeni

alal viibimist puudutavat mõningast informatsiooni ametnikele enne menetluse alustamist, ei

soovinud ta küsitluse raames talle esitatud küsimustele vastata.

25. Kohtu hinnangul ei piisa PPA osutatud asjaoludest – ennekõike sellest, et kaebaja viibis

Schengeni alal 28 päeva ebaseaduslikult ning ei olnud koostööaldis – kaebajale maksimaalse,

s.o kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamiseks. Tulenevalt VSS § 74 lg-test 1 ja 3

koosmõjus eespool viidatud direktiivis 2008/115/EÜ ja tagasisaatmise käsiraamatus tooduga

oleks tulnud PPA-l arvesse võtta ka muid ametnikele teadaolnud kaebaja kasuks või kahjuks

rääkivaid asjaolusid. Näiteks tuleneb vaidlustatud ettekirjutusest selgelt, et selle koostamisel

oli PPA ametnikele teada, et kaebajal oli majanduslik side Rootsi Kuningriigiga seoses seal

hooajalise töötamisega ning selleks oli talle olnud väljastatud Rootsi elamisluba (täpsemalt

metsatöödel töötamiseks, vt rootsikeelne märge kaebaja elamisloal „skogsarbetare hos

Skogsträd Ingar“). Kaalumisotsuse tegemisel selle asjaolu arvesse võtmist, hoolimata sellest,

et ettekirjutuse tegemise ajal kaebajal kehtiv elamisluba puudus, ettekirjutusest ei nähtu.

Ühtlasi on PPA tegevus olnud selles osas vastuoluline, kuivõrd kaebaja küsitluse protokolli

(dtl 41–43) on vastupidiselt märgitud, et kaebajal ei ole sidemeid Schengeni alaga.

Ettekirjutusest nähtub, et kaebaja mainis enne menetluse alustamist ametnikele, et Rootsi

tööandja lubas kaebaja elamisluba pikendada. PPA on teinud küll Rootsi Kuningriiki

järelepärimise (dtl 47) ning saanud sealt vastuse, et Rootsi migratsiooni andmebaasist

nähtuvalt ei olnud esitatud taotlust kaebaja elamisloa pikendamiseks (dtl 47), kuid piirdus

sellest vastusest järelduste tegemisel üksnes sellega, et kaebajal puudus Schengeni alal

viibimiseks õiguslik alus ja uut elamisloa taotlust ei olnud esitatud. Interpol Stockholm

vastusest PPA-le nähtub muu hulgas ka see, et kaebaja oli kantud Rootsi rahvastiku

andmebaasi aadressiga Rootsis, mis samuti kinnitab kaebaja seotust Rootsi Kuningriigiga.

Kaebaja väiteid sellest, et ta oli oodanud tööandja poolt tema elamisloa pikendamist, ei

saanud Rootsi Kuningriigilt saadud vastus aga ümber lükata. See, et kaebaja ei olnud

ebaselgetel põhjustel nõus küsitluse raames enda Schengeni alal viibimisega seotud asjaolusid

täiendavalt selgitama, ei tähenda, et PPA võis jätta ametnikele juba antud ja teadaoleva

informatsiooni arvesse võtmata. See aga, et kaebajal võis olla alus arvata, et ta saab Rootsis

edasi töötada ning et tema tööandja (varasem või tulevane) oli taotlenud või oli taotlemas talle

uut elamisluba Rootsis töötamiseks, on pigem usutav. Seda kaebaja väidet toetab kohtule

esitatud rootsikeelne üürileping (dtl 19–22), millelt nähtuvad (eeldatavasti kehtivuse kestust

tähistavad) kuupäevad 31.10.2022 ja 16.04.2023 ning tõenäoliselt metsatöödega tegeleva

ettevõtte nimi MJK SKOGSVÅRD AB.

26. Vaidluse asjaoludest ilmneb, et kui PPA ametnikud kaebajat Narva piiripunktis

kontrollisid, oli ta sõitmas bussiga Tallinnast Peterburi. Kohtule on esitatud Ecolines

bussipilet (dtl 95), millest nähtuvalt lahkus buss Tallinnast 23.11.2022 kell 22.00 ning jõudis

Peterburi 24.11.2022 kell 05.45. Kaebaja kohta koostatud isikuandmete ankeeti (dtl 36–40)

märgitu kohaselt oli kaebaja lahkunud Rootsist 23.11.2022 Soome ning samal päeval tulnud

Soomest Tallinna-11 piiripunkti (Vanasadam) kaudu Eestisse. Eelnevast nähtub selgelt, et

kaebaja oli soovinud läbida Soomet ja Eestit üksnes selleks, et lahkuda Schengeni alalt oma

kodakondsusjärgsesse riiki. Ka seda asjaolu ei ole PPA kaebajale sisenemiskeelu määramisel

arvestanud. Lisaks oli PPA-le teada kaebaja valmidus Schengeni alalt vabatahtlikult lahkuda

ning ka ettekirjutuses on märgitud, et lahkumiskohustuse sundtäitmise aluseks olevaid

3-22-2505

asjaolusid kaebaja puhul ei esinenud.

27. Kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja on teinud kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu

kestuse määramisel mitmeid kaalutlusvigu, mis võisid mõjutada otsuse tegemist – vastustaja

on omistanud ülemäärase kaalu asjaoludele, et kaebaja viibis Eestis õigusliku aluseta ega

teinud ametnikega piisavalt koostööd, ning on alahinnanud või ei ole kaalunud kaebaja kasuks

rääkivaid asjaolusid, nagu kaebaja senised sidemed Rootsi Kuningriigiga; kaebaja selgitused

sellest, et Rootsi tööandja oli lubanud tema elamisluba pikendada; kaebaja kavatsus läbida

Eesti territoorium viivitamata oma elukohariiki jõudmiseks, sh valmidus Schengeni alalt

vabatahtlikult lahkuda ja lahkumiskohustuse sundtäitmise aluseks olevate asjaolude

puudumine; samuti kaebaja rikkumise esmakordsus. Kohus rahuldab seetõttu kaebuse ja

tühistab vastustaja 24.11.2022. a ettekirjutuse nr 1052262478 kaebajale kolmeaastase

sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas.

28. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja

esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1).

29. Kaebaja on tasunud kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 40 eurot

ning on pidanud riigilõivu tasumiseks AS-le Eesti Post maksma vahendustasu 5,50 eurot (dtl

31). Need menetluskulud, s.o 45,50 eurot tuleb HKMS § 108 lg 1 alusel vastustajalt kaebaja

kasuks välja mõista. Muude menetluskulude kandmist või nende kandmise kohustust

tõendavaid dokumente ei ole kaebaja kohtule esitanud.

30. Kohus selgitab, et PPA-l tuleb nimetatud menetluskulude hüvitis kaebajale välja maksta

käesoleva kohtuotsuse jõustumisel ning kaebajal tuleb endal leida võimalus, kuidas talle välja

mõistetud menetluskulude hüvitis kätte saada. Näiteks saab kaebaja PPA-l paluda kanda

kõnealune summa mõne tuttava pangakontole, mis on SWIFT süsteemi lülitatud, ja kelle

kaudu oleks kaebajal võimalik rahasumma kätte saada.

31. Kohus asendab kaebaja taotlusel tema nime käesoleva otsuse avaldamisel tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)