3-23-1683/45 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.02.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1683

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29.06.2023

otsusele nr 12301060057-1

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja RL

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19.09.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

26.01.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 19.09.2023 otsus

haldusasjas nr 3-23-1683 muutmata.

2. Jätta kaebajale antud menetlusabi kulud riigi kanda. Muus osas jätta

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Tõlkida otsuse sissejuhatav osa, resolutsioon ja põhjendav osa vene keelde.

4. Kohtuotsuse avaldamisel asendada otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.03.2024.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-23-1683

2(8)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 29.06.2023 otsusega nr 12301060057-1 X

rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS)

§ 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi (p 1); tegi

Xle väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 2 alusel ettekirjutuse

lahkumiseks Gruusia Vabariiki sundtäidetavas korras (p 2) ning kohaldas Xle VSS § 74 lg 2

alusel sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi viieks aastaks alates

lahkumiskohustuse täitmisest (p 3). Otsuse põhjendused:

Taotleja on Gruusia kodanik, kes saabus Gruusiast Eestisse 02.07.2021 ning esitas 06.01.2023

rahvusvahelise kaitse taotluse. Taotluse kohaselt on taotleja Gruusia opositsioonipartei

Ühinenud Rahvuslik Liikumine (UNM – United National Movement) liige ning kardab oma

elu pärast ja vangistust. Ta tegi ajavahemikul 2019–2021 Gruusias seoses parlamendi- ja

presidendivalimistega partei heaks tööd, kutsudes inimesi valima ja täites muid

organisatoorseid ülesandeid. Taotleja kirjelduse järgi on teda röövitud, viidud autosse, läbi

pekstud ning ähvardatud poliitilist tegevust lõpetama ja riigist lahkuma. Politsei poole ta

kaitse saamiseks ei pöördunud.

Rahvusvahelise kaitse taotleja kartus tagakiusamise ees on põhjendatud, kui tema subjektiivne

hirm on objektiivsete asjaoludega tõendatud. Selleks tuleb hinnata taotleja ütluste üldist

usutavust ning seda, kas ütlustele vastavat olukorda saab käsitada tagakiusamisena või tõsise

ohuna taotleja suhtes. X ütlused on küll üldiselt järjekindlad, kuid pealiskaudsed ja

üldsõnalised. Tema ütlustes välja toodud intsidendid ei ole tõenäolised, arvestades taotleja

profiili. Oma ütluste tõendamiseks pole ta materjale esitanud.

Taotleja on 56-aastane mees, kes on elanud Tbilisis ning seal tegutsenud UNM heaks. Ta on

töötanud Poolas ja Gruusias ehitajana ja pidanud muid sarnaseid ameteid. Ta olevat erakonna

liige juba 2012. a-st, kuid enne 2020. a-t ta tagakiusamist ei kogenud. Tema roll

meeleavalduste organiseerimisele kaasaaitamisel olevat olnud inimeste kaasamine ja bussi

juhtimine. Taotleja väitis, et teda on kaks korda röövitud, läbi pekstud ja ähvardatud. Taotleja

väljendas PPA-s toimunud vestluses ka Venemaa vastast meelsust ja muret selle osas, et

Gruusia praegune valitsus hoiab Venemaaga tugevaid suhteid. Eestisse saabus ta 02.07.2021

Poolast eesmärgiga leida tööd. Seega pole rahvusvahelise kaitse taotlus esitatud esimesel

võimalusel.

UNM loodi 2001. a-l opositsiooniks tollasele valitsevale erakonnale. UNM-i juhtis siis MS.

UNM domineeris Gruusia poliitilisel maastikul ajavahemikus 2003–2012. Praegu peetakse

seda üheks peamiseks opositsioonijõuks. Erakonna uus juht on LH. Gruusia juhtiv erakond

Georgian Dream on viimastel aastatel võtnud sihtmärgiks opositsiooni, vahistades ja taga

kiusates nii UNM-i aktiviste kui ka endist presidenti. On teada, et opositsiooniaktiviste on

ebaproportsionaalse jõuga maha surutud. Gruusias on probleemiks ka võimude suurenev mõju

kohtusüsteemi üle ja valikuline kohtupidamine. 2021. a-l sai opositsiooni esindajatele osaks

märkimisväärne hirmutamine ja tagakiusamine. Julgeolekujõud on väidetavalt hirmutanud

mitmete erakondade kandidaate enne 2021. a oktoobris toimunud kohalikke valimisi.

Taotleja subjektiivne hirm ei ole objektiivsete asjaoludega tõendatud. Võimudepoolne

jõukasutus on Gruusias probleemiks, kuid mitte viisil, mis oleks taotlejale ohuks. Võimalik

tagakiusamine on n-ö seadustest lähtuv, kus inimeste vastu esitatakse näiteks potentsiaalselt

valedel alustel süüdistusi või survestatakse tööandjaid teatud töötajaid vallandama. Taotlejale

3-23-1683

3(8)

ei ole kunagi kriminaalsüüdistust esitatud. Taotleja ei kuulu LGBT+ vähemusgruppi ega võta

osa poliitikast esindusliku kandidaadina. Taotleja välja toodud peksmise juhtumitest ei saa

järeldada, et tegu on riigipoolse tagakiusamisena. Taotleja profiil ei ole piisavalt prominentne,

et selgitada tema järjepidevat sihikule võtmist poliitilistel kaalutlustel. Taotleja saabus

Eestisse Poolast töö leidmise eesmärgil ja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse enam kui aasta

hiljem. Tal oli võimalus esitada taotlus nii Poolas kui ka Eestis varasemalt, kuid ta tegi seda

siis, kui kaotas võimaluse Eestis elatist teenida. Taotleja on sellest ajast peale elanud Vao

majutuskeskuses ning taotluse esitamine on seega pealtnäha esitatud Eestis toimetuleku

eesmärgil. Pole alust kahelda taotleja poliitilises meelsuses, kuid see ei tähenda, et Gruusia

ametivõimudel on kavas taotlejat taga kiusata. Gruusia opositsiooni pooldajad kogunevad

rahumeelselt avalikus ruumis järjepidevalt.

Puudub alus anda taotlejale täiendavat kaitset. Gruusia territooriumil ei toimu relvakonflikti,

mis lubaks arvata, et taotleja naasmine sinna võiks tema elu ohtu seada pelgalt Gruusia

territooriumil viibimise tõttu. Puudub ka isiklik soodustav tegur, mis lubaks arvata, et taotleja

võiks olla suuremas ohus kui ülejäänud Gruusia elanikkond. Puudub informatsioon selle

kohta, et Gruusiasse tagasi pöördunud Gruusia kodanikud võiks olla ohus põhjusel, et nad on

taotlenud Euroopas varjupaika. PPA 20.12.2022 käskkirjaga on Gruusia kuulutatud

turvaliseks päritoluriigiks.

Taotleja suhtes esineb alus jätta vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaega määramata ning

põhjendatud on koostada kohe sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis hõlmab ka

kohustust lahkuda Schengeni alalt. Isikul ei esine majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke

põhjuseid, mis võiksid mõjutada talle lahkumisettekirjutuse tegemist ning selle täitmist.

Lahkumise sihtriigiks on Gruusia.

VSS § 74 lg 2 alusel on põhjendatud kohaldada taotlejale sissesõidukeeldu viieks aastaks.

Isikul ei ole Eestis ega teistes Euroopa riikides majanduslikke huve, mis võiksid saada

riivatud. Isik ei tööta ning tal pole Eestis ega mujal Euroopas vara. Tema puhul ei esine VSS

§ 31 mõistes sissesõidukeelu määramist välistavaid asjaolusid. Põhjendatud pole ka

kohaldada VSS § 74 lg-s 4 sätestatud erandit.

2. X esitas 28.07.2023 halduskohtule kaebuse, taotledes PPA 29.06.2023 otsuse tühistamist

ning PPA kohustamist taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtlikult

järgmised.

Vastustaja leidis põhjendamatult, et kaebaja ütlused olid pealiskaudsed ja üldsõnalised.

Ütluste järjekindlus kinnitab, et tegemist on tõeste ütlustega ning olukorra tegeliku

kirjeldusega. Kui vastustajale on jäänud teatud momendid selgusetuks, siis viitab see pigem

haldusmenetluse halvale kvaliteedile ning uurimiskohustuse täitmata jätmisele. Vastustaja

jõudis ebaõigele järeldusele, et kaebaja ütlustes väljatoodud juhtumid ei ole tõenäolised.

Samuti jääb arusaamatuks vastustaja märgitu, et kaebaja ei ole enda ütluste tõendamiseks

esitanud dokumente. Asjaolu, et kaebaja ei ole tagakiusamist kogenud enne 2020. a-t, ei

tähenda, et tal ei ole põhjust tagakiusamist karta praegu.

Kaebajal oli seaduse kohaselt võimalik taotleda rahvusvahelist kaitset Eestis. Ta ei pidanud

seda tegema Poolas. Kaebaja ei esitanud taotlust kohe, kuna ta tundis ennast siin turvaliselt

ega kartnud väljasaatmist koduriiki.

Vastustaja järeldas vääralt, et kaebaja suhtes toime pandud füüsilise vägivalla juhtumite puhul

ei ole tegemist riigipoolse tagakiusamisega. Kaebajaga toimus see just seoses parteilise

kuuluvuse ja sellega seotud tegevuse tagajärjel. Vastustaja ei kahtle seejuures kaebaja

poliitilises meelsuses. Tõendite esitamine juhtumite kohta on ülimalt problemaatiline, kuna

nende toimepanijad ei jäta sellest maha märke.

3-23-1683

4(8)

Arusaamatuks jääb väide, et päritoluriigi informatsioonist ei nähtu riikliku tagakiusamise

motiivi kaebaja profiiliga isikute suhtes. Päritoluriigi informatsioon ei saa kajastada kõike,

mis riigis toimub, seda enam, kui seda soovitakse varjata.

Vastustaja ei ole lahkumisettekirjutuse tegemisel piisavalt põhjendanud, millest täpsemalt

tuleneb kaebaja suhtes määratud põgenemisoht (VSS § 68 p 6) ja mis alustel see määrati.

Kaebaja väljasaatmine Gruusiasse on vastuolus ka VSS §-ga 171. Kaebajale on elukeskkond

Eestis turvaline ning tema väljasaatmine siit ei ole põhjendatud.

Sissesõidukeeld maksimaalses määras on ebaproportsionaalne. Kaebaja puhul esineb VSS §-s

31 märgitud sissesõidukeelu määramist välistav asjaolu. Kaebaja ei ohustanud Eesti Vabariigi

julgeolekut: kaebaja ei ole ohtlik ning pole rikkunud avalikku korda.

3. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktis avaldatud

seisukohtade juurde.

4. Tallinna Halduskohus jättis 19.09.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus

HKMS § 165 lg 2 alusel haldusakti põhjendustega ega korranud neid. Kohtuotsuse

põhjendused olid alljärgnevad.

Kuigi vastustaja on haldusaktis tuginenud sellele, et PPA 20.12.2022 käskkirjaga on Gruusia

kuulutatud turvaliseks päritoluriigiks, pole kaevatavas otsuses viidatud õigusliku alusena

VRKS § 20¹ p-le 1. Samuti pole vastustaja otsuses viidanud VRKS § 20¹ p-le 4, kuigi on

kaevatavas otsuses märkinud, et kaebaja väited tagakiusamise kohta on olnud üldised ja

pealiskaudsed ning ta pole kasutanud võimalust neid täpsustada ega täiendada ning taotlejaga

tõenäoliselt ei toimunud tema väidetud intsidente, kuivõrd seda ei toeta ilmselgelt päritoluriigi

info analüüs. Kui PPA soovis väita, et kaebaja Eestis viibimine on seotud elatise teenimise,

mitte kaitsevajadusega, oleks ta pidanud viitama VRKS § 20¹ p-le 6. Lisaks puudub viide

VRKS § 20¹ p-le 7, kuigi otsuse kohaselt esitas kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse liiga

hilja, mitte esimesel võimalusel. Kõigi asjakohaste viidete esitamata jätmine ei too aga kaasa

sisuliselt õiguspärase otsuse tühistamist. Kaebaja taotlus on mitte lihtsalt põhjendamatu, vaid

selgelt põhjendamatu.

Kaebaja pole enda tagakiusamise kartuse põhistamiseks esitanud ühtegi tõendit. Kuigi

rahvusvahelise kaitse taotluse aluseid on tihti keeruline tõendada, ei tähenda see siiski, et

sellises olukorras tuleb lugeda kahtlused alati kaebaja kasuks. Rahvusvahelise kaitse taotleja

kohustuseks (VRKS § 11 lg 2) on esitada oma selgitused ja vastata menetleja küsimustele, mh

selgitada intervjuul antud ütlustes esinevaid vastuolusid. VRKS § 14 lg 5 kohustab taotlejat

esitama kõik tema valduses olevad dokumendid, mis kinnitavad rahvusvahelise kaitse taotluse

põhjendatust. Kui selliseid dokumente ei ole, tuleb PPA-l tugineda taotleja ütluste usutavuse

(sisemise ja välimise) hindamisele. Nii haldusorgan kui ka kohus saavad asjaolude ja tõendite

hindamisel lähtuda nende elulisest usutavusest. Kuigi PPA otsuses pole selgelt välja toodud

isiku üldise usaldusväärsuse kohta antud hinnangut, võib põhjendustest siiski järeldada, et

PPA ei pea taotleja ütlusi temaga toimunud intsidentide osas tõenäoliseks ehk teisisõnu ei pea

vähemalt selles osas tema ütlusi usutavaks, kuna tema profiil ei vasta isikule, keda võidaks

päritoluriigi info põhjal taga kiusata.

Kuigi võib pidada usutavaks, et kaebaja on UNM-i toetaja ning soovib elada vabas ja Euroopa

Liitu pürgivas Gruusias, ei tähenda see, et tema suhtes oleks võimalik möönda tagakiusamise

ohtu päritoluriigis. Kaebaja, juhul kui ta UNM-i kuulus/kuulub, on ka enda sõnul lihtliige,

kellel pole erakonna juhtimisel rolli. Päritoluriigi info ei võimalda järeldada, et opositsiooni

lihtliikmeid üldiselt taga kiusataks.

Kaebaja väitis haldusmenetluses, et temaga toimusid Gruusias aktiivse poliitilise tegevuse

tõttu kaks intsidenti. Ta rööviti, teda hirmutati ja ta peksti läbi esimest korda 3 aastat tagasi.

3-23-1683

5(8)

Koht, kus see toimus, oli üks kord tänaval ja teine kord demonstratsioonil, kus ta võeti kinni

ja topiti autosse. Teine kord toimus umbes 2 aastat tagasi, kui kaebajat jõhkralt peksti ja öeldi,

et ta peaks ära sõitma või saab halb olema. 28.06.2023 vestlusel kaebaja selgitas, et röövijad

olid endise peaprokuröri grupeeringust ja seotud valitsusega. PPA palus täpsustust, misjärel

kaebaja selgitas, et 5–6 jõulist meest panid ta autosse ning nad olid tavariietuses, osadel olid

maskid ees. Isikud olid mõlemal korral erinevad. Peksmise oletatava põhjusena nimetas

kaebaja seda, et ta vedas inimesi bussidega valimismiitingutele ja protestiaktsioonidele.

Kummalgivestlusel polnud kaebaja endaga toimunud intsidentidest rääkides väga detailne,

vaid üritas lühikese vastuse järel teemat mujale viia, mis tavapäraselt viitab valetamisele.

Samamoodi käitus ta ka selgituste andmisel kohtus.

Kohtuistungil kaebaja selgitas, et oma röövijaid ta isiklikult ei tundnud, kuid nägi kõigi nende

nägusid. Esimene röövimise juhtum toimus 3 aastat tagasi ja teine paar kuud hiljem (vrd

haldusmenetluses oli juhtumite vaheks ca aasta). Seejuures ütles kaebaja istungil, et mõlemad

röövid toimusid tema elurajoonis, tänaval. Haldusmenetluses ütles kaebaja, et üks röövimine

toimus demonstratsioonil. Röövijaks oli mõlemal korral 5–6 inimest, kelle näod jäid meelde,

mistõttu ta teadis, et need polnud samad inimesed. Kui kohus palus selgitada, kuidas kaebaja

sai mäletada inimeste nägusid, kui osa neist kandis maske, ütles kaebaja, et ei mäleta enam,

kuna kõik toimus ammu, ja möönis, et maskid siiski olid osadel. Samuti selgitas, et kõik

röövijad tulid sama autoga, kuhu topiti ka kaebaja ehk ühes autos oli 5–6 jõulist meest ja

kaebaja, mis ei tundu eluliselt usutav. Kaebaja siiski väitis kohtu küsimusele vastuseks, et

kõik mahtusid ühte autosse ära. Seejärel viis kaebaja jutu kiiresti sellele, et sooviks Eestisse

jääda kasvõi üheks aastaks, et tööd teha.

Seega on kaebaja ütlused teatud osas vastuolulised ja tervikuna vähedetailsed ning eluliselt

ebausutavad ega lähe kokku päritoluriigi infoga, mis kinnitab peamiselt kõrge profiiliga

opositsionääride tagakiusamise võimalikkust. Kaebaja loos ei esine piisavalt detailsust ning

kaebaja eksis ka nendes vähestes detailides, mis ta haldusmenetluses ja kohtus välja tõi.

Kaebaja ei osanud kohtuistungil anda mingit mõistlikku ja eluliselt usutavat selgitust, miks

peaksid endise peaprokuröri grupeeringusse kuuluvad nn mõrtsukad soovima tegeleda

erakonnas nii vähese tähtsusega isikuga, kellest ei sõltu organisatsiooni elujõulisus ega

opositsiooni tugevus laiemalt. Kaebaja selgitustest kohtuistungil ei ilmnenud, et ta ise

tegelikult arvaks, et on endiselt tagakiusamise ohus. Kaebaja väitel pole tema opositsiooni

toetavatel miitingutel käivat poega ja tütart keegi taga kiusanud. Ta ei tea isegi, miks just teda

väidetavalt toimunud ähvardamiseks ja peksmiseks välja valiti. 2020. a-l, kui ta läks Gruusiast

Poola tööle, polnud tegelikult ohtu, mistõttu ta Poolas rahvusvahelist kaitset ei taotlenud.

Poolast läks ta uue viisa saamiseks Gruusiasse, kus oli ligi 3–4 kuud. Kohtu küsimusele, kas

ta ei kartnud, hakkas kaebaja istungil otsima selgitusi, väites, et kuigi oli oht, ta võttis selle

riski. Poolast lahkus ta põhjusel, et ei soovinud rikkuda viisarežiimi. Kaebaja ei esitanud

kohtule mõistlikku selgitust selle kohta, millist tähtsust viisarežiimi järgimine üldse omas, kui

ta oli Gruusias väidetavalt ohus, millisel juhul tulnuks taotleda rahvusvahelist kaitset juba

Poolas, mitte minna päritoluriiki. Kaebaja vastas, et ta lihtsalt ei taotlenud, võttis riski. Selle

kohta, miks ta Eestis oluliselt viivitas rahvusvahelise kaitse taotlemisega, ei andnud kaebaja

samuti mõistlikku selgitust. Kaebaja soovis Eestis enda sõnul saada hoopis elamisluba ning

esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles siis, kui PPA selgitas, et tal tuleb Gruusiasse

lahkuda. Kaebaja esindaja täpsustavale küsimusele, kas kaebaja oli üldse teadlik

rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise võimalikkusest Poolas ja Eestis, vastas kaebaja, et oli

sellest teadlik.

Eelneva põhjal on ilmne, et kaebaja lahkus oma päritoluriigist selge eesmärgiga Euroopa

Liidus töötada ning tema jutt röövimisest ja peksmisest enda opositsioonilisse erakonda

kuuluvuse ja erakonna aitamise pärast on väljamõeldis ning mingit tagakiusamise ohtu tal

3-23-1683

6(8)

päritoluriiki naasmisel olla ei saa. Kaebaja kinnitas, et kolme viimase aasta jooksul pole tal

olnud ühtegi kokkupuudet opositsioonierakonnaga ning ükski riigivõimuga seotud isik pole

teda mingil viisil ähvardanud. Haldusasja materjalide ja kohtuistungil kuuldu põhjal on

kaebaja taotlus ilmselgelt põhjendamatu. Kaebaja on varjupaigasüsteemi kuritarvitaja.

Põhjendatud pole samuti kaebajale täiendava kaitse andmine. Selles osas puudub vajadus

korrata kaevatavas haldusaktis toodut (HKMS § 165 lg 2).

Kaebajale tehtud sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on õiguspärased.

Asjaolu, et kaebaja peab Eestit turvaliseks, ei oma lahkumisettekirjutuse tegemisel tähtsust,

nagu ka väited põgenemisohu puudumise kohta. Varjupaigasüsteemi kuritarvitajale, kes on

haldusmenetluses kinnitanud, et kavatseb enda väljasaatmist edasi lükata senikaua kuni

võimalik, ning kellel puudub Eestiga seos (vara või sotsiaalsete sidemete vm kaudu), ei ole

põhjust määrata lühemat sissesõidukeeldu. Kaebaja tervislik olukord ei takista naasmist

Gruusiasse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 19.09.2023 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja ei ole oma otsuses viidanud õigusliku alusena VRKS

§ 201 p-dele 1, 4, 6 ja 7. See on piisav alus otsuse tühistamiseks.

Kohus märkis põhjendatult, et rahvusvahelise kaitse menetluses on tõendite esitamine

raskendatud, kuid ei arvestanud sellega otsuse tegemisel.

Küsitav on kohtu väide, et kuigi vastustaja pole otsuses selgelt välja toonud kaebaja üldise

usaldusväärsuse kohta antud hinnangut, võib vaidlustatud haldusakti ühest lausest järeldada, et

vastustaja ei pea kaebaja ütlusi usutavaks. Sarnaselt vastustajaga pole ka halduskohus oma

otsuses selgitanud, miks ta kaebajaga toimunud intsidente ei usu. Kohus pole põhjendanud,

miks ta ei pea kaebaja juttu, vaatamata selle järjekindlusele, usutavaks. Kohus märgib vaid

üldiselt, et kaebaja räägitu pole piisavalt detailne. Kaebaja selgitas toimunut nii selgelt, kui tal

oli meeles. Arvestada tuleks ka kaebaja šokiseisundiga intsidentide toimumise ajal.

Asjaolu, et kaebaja polnud organisatsioonis mingil tähtsal positsioonil, ei välista võimalust, et

tema esile toodud intsidendid leidsid aset. Asjaolu, et kaebaja ei osanud kohtuistungil öelda,

kas jätkuvalt on tagakiusamise oht, ei tähenda, et kaebaja oleks selle välistanud.

Rahvusvahelise kaitse taotluse hiljem esitamine ei olnud viivitamine. Kaebaja esitas taotluse

alles siis, kui tema legaalne viibimisaeg hakkas lõppema. Kaebaja arvas, et taotlus tuleb

esitada siis, kui selleks tekib vajadus.

Põhjendamata on kohtu järeldus, et kaebaja lahkus päritoluriigist üksnes eesmärgiga Euroopa

Liidus töötada.

Kaebaja puhul on täidetud ka täiendava kaitse saamise eeldused. Kaebaja on põhjendanud

tagakiusamise ohtu, kui ta peab Gruusiasse naasma. Vastustaja ei ole neid väiteid veenvalt

ümber lükanud.

Lahkumisettekirjutuse tegemine oli õigusvastane. Kaebaja väljasaatmine Gruusiasse on

vastuolus VSS §-ga 171.

Maksimaalse sissesõidukeelu seadmise aluseks ei saa olla kaebaja piisavalt hea tervislik

seisund ega majanduslike huvide puudumine Eestis. Kaebaja puhul esineb VSS §-s 31

märgitud sissesõidukeelu määramist välistav asjaolu. Kaebaja ei kujuta endast ohtu Eesti

Vabariigi julgeolekule.

3-23-1683

7(8)

6. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade ja vaidlustatud haldusakti põhjenduste

juurde.

Haldusakti resolutiivosas esineb ebatäpsusi seoses õiguslikele alustele viitamisega, kui see ei

tingi haldusakti tühisust. Vead ei mõjuta lõpptulemust.

Kaebaja ütlusi kogumis hinnates leidis kohus õigesti, et need ei ole usaldusväärsed ega

eluliselt usutavad. Vastustaja ja kohus usuvad kaebajat osas, et ta on opositsioonilise liikumise

toetaja, kuid usaldusväärsed pole ütlused, mis puudutavad kaebajale osaks saanud

tagakiusamist.

Sissesõidukeelu võib kohaldamata jätta üksnes humaansetel kaalutlustel. Seega ei pea

vastustaja põhjendama/kaalutlema, miks sissesõidukeeldu kohaldatakse, vaid peab kaaluma,

kas esineb humaanseid kaalutlusi ning kas sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki

asjaolusid

arvestades

proportsionaalne

või

võib

lahkumisettekirjutuses

kohaldada

sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Kaebaja on rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitaja ning

kohaldatav sissesõidukeeld peab heidutama isikuid rahvusvahelise kaitse taotlemise ja

Schengeni alal viibimise õigusi mitte kuritarvitama.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida

haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kui nimetatud nõuet ei järgita, on tegemist

vorminõude rikkumisega ning lähtuda tuleb HMS §-st 58, mille järgi toob haldusakti

kehtetuks tunnistamise kaasa vaid selline vormiviga, mis võis asja otsustamist mõjutada.

Praeguses asjas pole ilmselgelt taolise olukorraga tegemist. Kuigi vastustaja ei viidanud

otsuses VRKS § 201 p-dele 1, 4, 6 ja 7, ei ole viidete puudumine mõjutanud vastustaja

lõppjäreldust kaebajale rahvusvahelist kaitset mitte anda. Viidete tegemisel poleks tulemuseks

olnud kaebaja jaoks positiivse haldusakti andmine.

9. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et halduskohus ei arvestanud, et

rahvusvahelise kaitse menetluses on tõendite esitamine raskendatud. Vastupidi, halduskohus

möönis sellist raskust ning selgitas, et seetõttu tuleb lähtuda kaebaja ütluste usutavusest.

Halduskohus hindas igakülgselt kaebaja ütluste usaldusväärsust ja elulist usutavust.

Ringkonnakohus ei nõustu seega apellatsioonkaebuses sisalduva etteheitega, et kohus pole

otsuses põhjendanud, miks ta kaebajaga toimunud intsidente ei usu. Sellekohased põhjendused

sisalduvad halduskohtu otsuse p-s 13 ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid korrata.

Haldus- ja kohtumenetluses antud selgituste üldsõnalisust ei saa õigustada vaid kaebaja

šokiseisundiga intsidentide toimumise ajal. Ütluste andmise ajaks oli toimunust möödunud

mitu aastat, mil kaebajal oli võimalik sündmusi meenutada ja analüüsida. Kuivõrd tegemist oli

kaebaja väidete kohaselt intsidentidega, mille tõttu ta ei julge ka aastaid hiljem oma sünniriiki

naasta, ei ole usutav, et kaebaja on sündmuste üksikasjad unustanud. Kui isik soovib teiselt

riigilt rahvusvahelist kaitset, peab ta igakülgselt kaasa aitama rahvusvahelise kaitse taotlemise

asjaolude väljaselgitamisele (VRKS § 11 lg 2). See tähendab muu hulgas piisavat taotleja

poolset pingutust, et anda vastustajale võimalikult täpsed ja detailsed selgitused sündmuste

kohta, millele tuginedes rahvusvahelist kaitset taotletakse.

Kaebaja ei ole suutnud vastustajale ja kohtule põhistada ka seda, miks isegi juhul, kui möönda

2020. a-l toimunud kahe intsidendi toimumist, on kaebaja elu ja tervis ohus ka 3‒4 aastat

3-23-1683

8(8)

hiljem Gruusiasse naastes. Vastustaja on päritoluriigi informatsioonile tuginedes veenvalt

põhjendanud, miks kaebaja profiiliga isiku tagakiusamine on ebatõenäoline.

10. Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus oleks ilmselgelt jäänud rahuldamata ka juhul, kui

vastustaja poleks tuginenud VRKS § 201 p-s 7 nimetatud asjaolule (taotlust ei esitatud

esimesel võimalusel). Seega ei analüüsi ringkonnakohus seda küsimust lähemalt.

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kaebaja lahkus päritoluriigist üksnes

eesmärgiga Euroopa Liidus töötada. Vastasel korral oleks ta esitanud kohe rahvusvahelise

kaitse taotluse. Asjaolu, et kaebajal ei ole reaalset kartust tagakiusamise ees, kinnitab muu

hulgas see, et uue viisa saamiseks viibis ta vahepeal mitu kuud Gruusias.

12. Põhjendatud pole apellatsioonkaebuse väide, et kaebaja puhul on täidetud täiendava kaitse

saamise eeldused. Täiendava kaitse puhul ei ole tagakiusamise küsimus relevantne.

Täiendavat kaitset võimaldatakse VRKS § 4 lg-s 3 nimetatud juhtudel isikutele, kes ei

kvalifitseeru pagulaseks ehk kellel ei ole põhjust karta VRKS § 4 lg-s 1 kirjeldatud

tagakiusamist.

Gruusia on PPA 20.12.2022 käskkirjaga kuulutatud turvaliseks päritoluriigiks. Puudub

mõistlik põhjus kahelda, et kaebajale võiks Gruusiasse naastes osaks saada surmanuhtluse

kohaldamine, piinamine või ebainimlik kohtlemine. Samuti ei toimu Gruusias relvakonflikti,

mille tõttu võiks kaebaja elu sattuda ohtu või rakendataks tema kallal vägivalda.

13. Kuna eelnevalt on kinnitust leidnud, et kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus jäeti õigesti

rahuldamata, ei välista VSS § 171 kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemist. Nimetatud sättes

toodud aluste esinemisel oleks kaebajale omistatud pagulase staatus või oleks teda tunnustatud

täiendava kaitse saajana.

14. VSS § 74 lg 2 kohaselt juhul, kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega,

kohaldatakse tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Lühemaks asjaks võib

sissesõidukeeldu kohaldada või jätta kohaldamata, kui eelnimetatud tähtaeg oleks asjaolusid

arvestades ebaproportsionaalne (VSS § 74 lg 3) või esineksid humaansed kaalutlused (VSS §

74 lg 4). Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, miks tingiksid sissesõidukeelu tähtaja

lühendamise või selle täies ulatuses kohaldamata jätmise. Väide, et kaebaja ei kujuta endast

ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule, ei ole selliseks asjaoluks. Kaebaja viide VSS §-le 31 ei ole

praegusel juhul asjakohane. Vastavalt VSS §-le 27 ei kohaldata lahkumisettekirjutuses

kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusasja

määramisele 5. ptk-s ehk sealhulgas VSS §-s 31 sätestatut. VSS § 31 lg-s 3 loetletud asjaolud

võivad olla asjassepuutuvad ka VSS § 74 lg 3 või 4 kohaldamise kontekstis, kuid

kaalutlusotsuse tegemisel lähtub vastustaja siiski VSS § 74 sätetest, mitte VSS §-st 31.

15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Kaebajale menetlusabi andmisega seotud kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 118

lg 3). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

16. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi otsuses tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)