3-21-2163/201 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.02.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2163

Haldusasi /Loetelu eemaldatud/

kaebused Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusele

nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks

vajalikud meetmed ja piirangud“ /Loetelu eemaldatud/

kaebused Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korraldusele

nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse

diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja

nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“

Menetlusosalised

Kaebajad – /Loetelu eemaldatud/

Kaebajate esindajad – vandeadvokaadid Kalev Aavik ja

Jaanika Reilik-Bakhoff ning X seaduslik esindaja Q

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad

vandeadvokaadid Ants Nõmper ja Kairi Kilgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31.05.2022

otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vabariigi

Valitsuse

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

09.01.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 31.05.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-2163 ning teha

asjas uus otsus, millega jätta kaebused rahuldamata.

3. Esimese ja teise kohtuastme menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.03.2024.

3-21-2163

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus andis 28.05.2021 korralduse nr 212 „Karantiini kehtestamine

COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega

lähikontaktis olnud isikutele“, mis jõustus 01.06.2021. Korralduse sissejuhatuse kohaselt

kehtestati see muu hulgas nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 27 lg 3

alusel. Korralduse p 5 alap 1 sätestas, et karantiininõudeid ei kohaldata COVID-19 (edaspidi

ka koroonahaigus) läbi põdenud lähikontaktse suhtes, kelle arst on terveks tunnistanud ning

terveks tunnistamisest ei ole möödunud rohkem kui kuus kuud. Alates 19.07.2021 sätestas

korralduse p 5 alap 1, et karantiininõudeid ei kohaldata COVID-19 läbi põdenud lähikontaktse

suhtes, kelle diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 viiruse (edaspidi ka koroonaviirus) antikehade

testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei olnud möödunud rohkem kui 180

päeva. Korralduse p 5 alap-de 2–3 kohaselt ei kohaldatud karantiininõudeid ka koroonaviiruse

vastase vaktsineerimiskuuri läbinud või vaktsineerituga võrdsustatud isikute suhtes. Korraldus

nr 212 kehtis kuni 30.06.2022.

2. Vabariigi Valitsus andis 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku

tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“, mis jõustus 26.08.2021. Korralduse

sissejuhatuse kohaselt kehtestati see muu hulgas NETS § 27 lg 3 ning § 28 lg 2 p-de 1–3 ja 5

ning lg-te 3, 5 ja 6 alusel. Korralduse p-d 10, 14, 15, 151 ja 16, mida nende kehtivuse ajal

korduvalt muudeti, sätestasid koostoimes muu seas, et teatud tegevustes osalemiseks tuleb

esitada nn koroonatõend, st tõendada COVID-19 läbipõdemist, vaktsineeritust, sellega

võrdsustatust või sellest vabastatust või koroonaviiruse testi tegemist. Selliste tegevuste eest

vastutaval isikul oli kohustus kontrollida tõendi olemasolu, tuvastades ka selle esitaja

isikusamasuse. Koroonatõendi esitamise ja selle kontrollimise kohustus kehtisid kuni

18aastaste ja 2021/22 õppeaasta kestel 19-aastaseks saanute ja koolis õppinute puhul kuni

14.02.2022 ja teiste jaoks kuni 15.03.2022.

3. /Loetelu eemaldatud/ esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, mille kohus liitis ühte

menetlusse ning lahendas järgmistes nõuetes:

1)

tühistada või tuvastada korralduse nr 212 p 5 alap 1 õigusvastasus osas, mis seab või

seadis läbi põdenud isikutele karantiini vabastuseks täiendavaks tingimuseks järgneva:

„diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei

ole möödunud rohkem kui 180 päeva“; alternatiivselt kohustada vastustajat tunnistama

nimetatud punktid kehtetuks;

2(28)

3-21-2163

2)

tühistada või tuvastada korralduse nr 305 ja seda muutvate korralduste õigusvastasus

osas, milles need nõuavad või nõudsid korralduse nr 305 p 10 alap-des 1, 2, 3, 4, 6 ja 7

nimetatud tegevustes osalemiseks korralduse nr 305 punktides 14, 15, 151 ja/või 16 sätestatud

nõuete täitmist; alternatiivselt kohustada vastustajat tunnistama nimetatud p-d kehtetuks.

Kaebajate seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised:

Korraldus nr 305 on formaalselt õigusvastane. Koroonatõendi nõue kujutab sedavõrd

intensiivset põhiõiguste piirangut, et nende otsustamist ei saa delegeerida täitevvõimule.

NETS ei sisalda volitusnormi koroonatõendi ja laste koroonatõendi kontrolliga seonduvaks

isikuandmete töötlemiseks. Samuti ei sisalda NETS volitusnormi kohustuslikuks

vaktsineerimiseks. NETS § 28 lg 2 p-st 5 ning § 28 lg 5 p-dest 1 ja 3 ei tulene piisavalt selget

ja täpset alust piirangute kehtestamisele. Luba kehtestada „ajutiselt muid liikumisvabaduse

piiranguid“ ei ole kooskõlas põhiseaduse (PS) §-s 3 ja § 87 lg-s 6 sätestatud

seadusereservatsiooni nõudega. NETS § 28 lg-s 5 sätestatud meetmeid võib rakendada vaid

eriti ohtliku või uudse ohtliku nakkushaiguse tõkestamiseks, kuid koroonahaigus ei ole

selleks.

Kui koroonatõendi nõuetel on õiguslik alus, sisaldab see äärmiselt laia kaalutlusruumi. Ilma

asjaomases korralduses detailselt põhjendamata, miks on vastav meede nimetatud eesmärgil

vältimatult vajalik, pole seega võimalik hinnata isegi korralduse formaalset õiguspärasust,

rääkimata selle materiaalsest õiguspärasusest. Korralduse nr 305 seletuskirjas ega seda

muutvates korralduste seletuskirjades ei ole selgitatud, milline on koroonatõendi nõude kui

meetme olemus NETS §-s 28 loetletud meetmete tähenduses ja sellest tulenev õiguslik alus.

Seega on korraldus nr 305 ja seda muutvad korraldused selles osas täielikult motiveerimata.

Koroonatõendi nõude ja laste koroonatõendi nõude vajalikkusega seoses oleks tulnud

korralduse nr 305 seletuskirjas põhjendada, miks on vajalik just konkreetses vormis ja

konkreetseid alternatiive sisaldav koroonatõendi nõue.

Koroonatõendi nõudega kehtestatud kaudne vaktsineerimise kohustus tekitab intensiivse PS

§-s 20 sätestatud isikupuutumatuse riive. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt

väljendanud oma seisukohta, et kohustuslikku vaktsineerimist loetakse tahtevastaseks

meditsiiniliseks sekkumiseks ka juhul, kui isikuid pole füüsiliselt sundvaktsineeritud, kuid

vaktsineerimata jätmine toob neile kaasa reaalsed tagajärjed. Korraldusega nr 305 riivatakse

PS §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatust. Viidatud põhiõigusega on hõlmatud nii

inimese vaimne kui ka füüsiline tervis ning sotsiaalne heaolu. Alates 25.10.2021 ei saa

vaktsineerimata, ent terved (sh nakkuskahtluseta) inimesed teha enam mitmeid eraelulisi

valikuid, mis olid varasemalt nende igapäevaelu osaks. Tegevustes osalemiseks tõendi

küsimine sunnib avaldama oma nime, sünniaega ja infot selle kohta, kas isik on vaktsineeritud

või haiguse läbi põdenud.

Koroonatõendi nõuetega riivatakse ka PS §-s 41 sätestatud igaühe õigust jääda truuks oma

arvamustele ja veendumustele. Vaktsineerimisega seotud veendumused – kas vaktsineerida

või mitte ning kui vaktsineerida, siis millal (nt siis, kui SARS-CoV-2 vastased antikehad on

kadunud) – on põhjendatult erinevad, eriti tänases olukorras, kus COVID-19 vaktsiinidel

puudub lõplik heakskiit.

Koroonatõendi nõuded riivavad PS §-des 10 ja 18 sätestatud inimväärikust kui õigusriigi

aluspõhimõtet. Koroonatõendi mitte omamine ja seetõttu ühiskonna tegevustes mitteosalemise

võimaldamine alandab kaebajate inimväärikust ning tekitab neis tunde, et nad pole

täisväärtuslikud ühiskonna liikmed. 12–18 aastased vaktsineerimata isikud, keda sunnitakse

alates 01.11.2021 ühiskonna elus osalemise eesmärgil regulaarselt teste tegema, tunnevad

3(28)

3-21-2163

samuti inimväärikuse alandamist sellega, et nad on kõigile nähtavalt oma teste tehes

eristatavad.

PS § 12 lg 1 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Käesoleval juhul tehakse vahet inimestel

vastavalt sellele, kas nad on vaktsineeritud, haiguse läbi põdenud (seda vaid 180 päeva

ametlikust diagnoosist) või läbinud regulaarse terviseuuringu ehk testimise (seda vaid 12–18

aastaste korral). Enamus kaebajad on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning neil on selle

tõenduseks ametlik läbipõdemise tõend või antikehade test. Tänase teadusliku konsensuse

järgi annab läbipõdemine võrreldes vaktsineeritusega vähemalt sama tugeva ja kauakestva,

enamike teadustööde järgi aga pigem palju tugevama ja kauakestvama kaitse. Neid

antikehadega kaebajaid, kel puudub ametlik tõend läbipõdemise kohta, diskrimineeritakse

põhjendamatult nii võrreldes vaktsineeritutega kui ka võrreldes nende läbipõdenutega, kes on

viimase 180 päeva jooksul teinud positiivse PCR–testi. Jääb arusaamatuks, miks vastustaja

soovib haiguse läbi põdenud isikuid, kes saavad seda tõendada antikehade olemasoluga,

kohelda erinevalt nendest, kes on saavutanud immuunsuse viimase 180 päeva jooksul

tõendatult läbi põdedes või 365 päeva jooksul vaktsineerides.

Juriidiliste isikute puhul on koroonatõendi nõudel ka PS §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabaduse

riive.

PS §-st 11 tuleneb, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas PS-ga. Need piirangud

peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja

vabaduste olemust. Koroonatõendi nõuete eesmärgid on ebaselged ning ajas muutuvad.

Koroonatõend ja laste koroonatõend ei ole sobivad meetmed nakkuse leviku tõkestamiseks.

Nakkuse leviku tõkestamise eesmärki teenib efektiivselt vaid negatiivse testi esitamise tõend,

vähemalt määral ka läbipõdemise tõendi esitamine. Samas ei ole selleks sobiv tõend

vaktsineerimise kohta, kuna vaktsineerimine ei taga nakkusohutust. Asjaolu, et koroonatõend

ei ole sobiv meede, tõendab ka fakt, et pärast koroonatõendi nõude kehtestamist halvenes

epidemioloogiline olukord Eestis ligi 2,5 kuu jooksul plahvatuslikult. Koroonatõendi nõue ei

ole ka vajalik, kuna piirangu esmast eesmärki (COVID-19 nakkuse leviku piiramist) on

võimalik saavutada teiste, isikuid vähem koormavate ning efektiivsemate abinõudega.

Nakkuse leviku tõkestamise eesmärgil ei ole koroonatõend ka mõõdukas meede.

Koroonatõend ei takista nakkuse levikut, vaid vastupidi hoogustab seda, luues laialtlevinud ja

-usutud müüdi vaktsineeritute nakkusohutusest. Lisaks ei saa demokraatlikus ühiskonnas ja

õigusriigis pidada mõõdukaks meedet, kus üks grupp isikuid (antud juhul vaktsineerimata

isikud) kõrvaldatakse ühiskonnast selleks, et teine, neid nakkushaigusega nakatada võiv grupp

(antud juhul vaktsineeritud), saaks vabalt ja ilma nende tegelikku nakkusohutust kontrollimata

ringi käia.

PS §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte, mis kõige üldisemalt tähendab kehtiva õigusliku

olukorra suhtes kindluse loomist. Antud juhul ei ole korralduse kehtestamisel õiguspärase

ootuse põhimõttest lähtutud, sest vacatio legis ehk ajavahemik, mis jääb seaduse avaldamise

ja jõustumise vahele, on olnud põhjendamatult lühike.

Korraldus nr 212 on formaalselt õigusvastane. NETS § 27 lg 1 kohaselt on karantiini lubatud

kehtestada üksnes eriti ohtliku nakkushaiguse korral. COVID-19 haigus ei ole eriti ohtlik

nakkushaigus: a) ei saa väita, et SARS-CoV-2 nakkuse levik on stabiilselt kiire ja

ulatuslik.See sarnaneb teistele hingamisteede ägedatele viirusnakkustele: teatud ajaperioodil

nakkuse levik suureneb ja teatud perioodil taandub; b) ei saa väita, et SARS-CoV-2 viiruse

kulg oleks raske või eluohtlik, kuna suurem osa inimestest põevad seda kergelt ning tihti ka

asümptomaatiliselt (nt mõne uuringu kohaselt vaktsineerimata inimestest 17% ja

4(28)

3-21-2163

vaktsineeritud inimestest 27%); c) Eestis kasutatakse ennetava ravimina COVID-19 vaktsiine,

mis on olnud kõigile alates 16-ndast eluaastast kättesaadavad alates 17.05.2021. Lisaks on

haiglates rasketel juhtudel kasutusel ravim Remdivisir.

Korraldus nr 212 riivab kaebajate õigusi põhiseadusevastaselt. PS § 34 järgi igaühel, kes

viibib seaduslikult Eestis, on õigus vabalt liikuda ja elukohta valida. Koroonatõendi nõue

riivab ilmselgelt ja oluliselt liikumisvabadust, kuna keelab vaktsineerimata isikutel viibida

ruumides ja kohtades, kus viiakse läbi korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevusi, ning neis

tegevustes osaleda. Karantiinikohustusega võib liikumisvabadust piirata üksnes eriti ohtliku

nakkushaiguse puhul, millega COVID-19 näol tegemist ei ole.

Lisaks rikuvad vaidlustatud korraldused avalikkusele teenuseid pakkuvate kaebajate õigust

keelduda teiste isikute põhiseaduslike õiguste rikkumisest. PS mõttega oleks teravas vastuolus

see, kui isik talle riigi asetatud kohustuste täitmisel ei peaks austama ja arvestama teiste

isikute põhiõigusi ning ei võiks keelduda selliste täitevvõimu aktide täitmisest, mis vastuolus

põhiseadusega kohustavad teda rikkuma teiste isikute põhiõigusi.

Korraldusest nr 212 ega selle seletuskirjast ei nähtu kaalutlusõiguse teostamist ega seda,

milliste meetmetevahel on vastustaja valinud. Täielikult puudub korralduses ja seletuskirjas

jälgitav mõttekäik selle kohta, miks on vastustaja otsustanud, et läbipõdenud isikutel on

võimalik enda nakkusohutust tõendada vaid 180 päeva jooksul ning vaktsineeritutel 1 aasta

jooksul. Vastustaja ei ole seletuskirjas arvestanud karantiini mõjudega, mh ei ole vastustaja

arvestanud, milliseid sotsiaalseid probleeme, radikaliseerumist, ühiskonna lõhestamist,

vihakõnesid, vaimse tervise häireid ja diskrimineerimist selline meede tekitab. Täiesti on

jäetud kaalumata sotsiaalsete tagajärgede tekkimine ning sellest tulenevalt on tegemata kasu

ja kahju analüüs.

4. Vabariigi Valitsus palus jätta kaebused rahuldamata. Vastustaja jäi vaidlustatud

korralduste seletuskirjades toodud seisukohtade juurde.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 31.05.2022 otsusega kaebused ning tunnistas

korraldused nr 212 ja 305 kaebuses taotletud ulatuses õigusvastaseks. Lisaks tunnistas

halduskohus NETS § 27 lg 3 ning § 28 lg-d 2, 5, 6 ja 8 põhiseadusega vastuolus olevaks ja

jättis kohaldamata osas, milles need võimaldavad: a) kehtestada piirangud lähtuvalt haiguse

läbipõdemisest ja vaktsineeritusest; b) määratleda nakkushaiguse vaktsineerimise ja

läbipõdemise tingimused; c) kohustada isikuid terviseuuringuteks ja diagnoosimiseks

korralduse nr 305 p-s 10 kirjeldatud tegevustes osalemise eeldusena. Otsuse põhjendused olid

järgmised:

1)

NETS § 28 lg 2 p 3 kohaselt võib sama paragrahvi lg 2 p-s 3 nimetatud

terviseuuringuks ja nakkushaiguse diagnoosimiseks kohustada isikuid, kes asuvad

haiguskoldes või piirkonnas, kus on oht haiguskolde tekkimiseks, ja nendega seotud

nakkuskahtlaseid isikuid. Terviseuuringust ja nakkushaiguse diagnoosimisest keeldumisel

võib kohaldada isikute suhtes NETS-sätestatud viibimiskeeldu või liikumisvabaduse

piirangut. Nimetatud normist ei tulene vastustajale õigust kehtestada korralduses nr 305

viidatud piiranguid ja meetmeid isiku tegevustes osalemise piiramiseks (sh keelamiseks),

lähtuvalt isiku vaktsineeritusest või haiguse läbipõdemisest. Samuti ei tulene nimetatud sättest

vastustajale õigust kehtestada nõuet nn vaktsineerimise- või läbipõdemise ega testimise

tulemuste tõendamiseks kolmandatele isikutele ega kohustada kolmandaid isikuid tõendit

kontrollima, vaktsineerimise tingimuste reguleerimiseks ega läbipõdemise tingimuste

sisustamiseks.

5(28)

3-21-2163

2)

NETS § 28 lg 2 p 5 ja sama paragrahvi lg 6 kohaselt võib vastustaja nakkushaiguste

epideemilise leviku tõkestamiseks haldusaktiga kohustada isikuid järgima nakkusohutuse

ettevaatusabinõusid. NETS § 28 lg 5 p 3 annab õiguse kehtestada eriti ohtliku nakkushaiguse

leviku tõkestamiseks vältimatu vajaduse korral muid liikumisvabaduse piiranguid. NETS § 28

lg 5 p 1 annab õiguse sulgeda eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vältimatu

vajaduse korral asutusi ja ettevõtteid või piirata nende tegevust. NETS § 28 lg-st 8 tuleneb

seejuures õigus rakendada uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks muu hulgas

nõudeid, meetmeid ja piiranguid, mis on seaduses või seaduse alusel ette nähtud eriti ohtliku

nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Õige on vastustaja seisukoht, et COVID-19 haigus on

seadusandja tahte kohaselt käsitatav uudse nakkushaigusena NETS § 2 lg 2 mõttes. Samas on

haiguse leviku algust ja sellest möödunud aega ning asjaolude muutumist arvestades

COVID19 haiguse uudsus iseenesest kohtuotsuse tegemise aja seisuga küsitav.

Nakkusohutuse ettevaatusabinõude järgmiseks kohustamise õiguse kaudu on vastustajale

antud sisuliselt volitus ka immuniseerimiseks kohustamiseks. Seejuures on

ettevaatusabinõude sisustamise ulatus piiramatu ning arvestades, et NETS § 28 lg 5 p-s 3

nimetatud muud liikumisvabaduse piirangud ei ole samuti määratletud ega sisustatud, on

võimalik järeldada, et haiguse levikut tõkestava ettevaatusabinõuna (koosmõjus

liikumispiirangute kehtestamise õigusega) on käsitletav ka nt vaktsineerimata isikute

liikumise ja viibimise vältimine kohtades, kus käib ja viibib suuremal hulgal inimesi koos.

NETS § 28 lg 5 p-st 1 saab tuleneda, et selliseks kohaks võib olla ka ettevõtete ja asutuste

territoorium, arvestades, et nimetatud säte võimaldab haiguse leviku tõkestamiseks ettevõtete

ja asutuste sulgemise või nende tegevuse piiramise. NETS § 28 lg 8 võimaldab kohaldada eriti

ohtliku nakkushaiguse tõkestamise meetmeid ka COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks.

NETS § 28 lg 2 p 5 ja lg 5 p-de 1 ja 3 alusel on võimalik piirata ka isikute tegevustes

osalemine, kui nad pole vaktsineeritud. NETS § 28 lg 2 p 5 ja lg 5 p 3 alusel ei tulene

vastustajale aga õigust kohustada tegevuse eest vastutavat isikut kontrollima vaktsineerimise

või läbipõdemise tõendatust.

3)

Vaktsineerimise või läbipõdemise tõendi kontrollimine on oma olemuselt käsitletav

isikuandmete töötlemisena ning järelevalve teostamisena NETS nõuete täitmise üle.

Ettevõttele ei saa NETS-i alusel panna järelevalvefunktsiooni ning sellega seotud

isikuandmete töötlemise kohustust. Kõik korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevuste

läbiviijad ei saa olla korrakaitseorganid korrakaitseseaduse (KorS) § 6 lg 1 mõttes. Nii nagu

järelevalve teostamise õigus, peab ka isikuandmete töötlemise õigus tulenema vahetult

seadusest (IKÜM art 5 lg 1, preambul p 45) ning antud juhul selline õiguslik alus puudub.

Vaktsineerimist ja haiguse läbipõdemist puudutavad isikuandmed on terviseandmed ning

käsitatavad eriliigiliste andmetena IKÜM art 4 ja art 9 mõttes. Üks võimalik andmete

töötlemise õiguslik alus on ka inimese nõusolek, kuid nõusolek IKÜM art 7 mõttes peab

olema antud vabatahtlikult ja selle andmata jätmisel ei tohi olla mingeid negatiivseid

tagajärgi. Vaidlust ei saa olla selles, et antud juhul ei saa isik nõusoleku andmata jätmise

korral tegevustes osaleda. Seega ei ole tegemist nõusolekupõhise andmete töötlemisega.

Vastustaja on vähemalt neid kontrollinõudeid kehtestades väljunud volitusnormi raamidest ja

ületanud seadusest tuleneva volituse ulatust ning ainuüksi sel põhjusel on vaidlustatud

korralduse nr 305 p 16 tervikuna ja p 14 alap-d 3 ja 4 tõendi esitamiseks kohustamise osas

õigusvastased.

4)

Vaidlusalused piirangud ja meetmed riivavad isikute põhiõigusi sedavõrd ulatuslikult

ja intensiivselt, et need tulnuks kehtestada seadusega. Seega tuleb jaatada

seadusreservatsiooni põhimõtte rikkumist. Volitusnormidega kehtestatavate piirangute ja

6(28)

3-21-2163

nõuete ulatus on seejuures äärmiselt üldine ja avar ning puuduvad põhiõiguste riivega

kooskõlastatult määratletud piirid, milles täidesaatev võim tohib tegutseda. Üldjuhul on

sobimatu selline volitusnorm, millega antakse volitatavale üldvolitus reguleerida mingit

suhete valdkonda tervikuna. Vastustajale on antud volitusnormiga õigus kehtestada

nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks sisuliselt uus regulatsioon, mille sisu ei ole

seejuures volitusnormi alusel aimatav. Seejuures võimaldavad normid vastustaja omavoli ning

väheste piiride tõttu suvalist muutmist ja piirangute püsivat kohaldamist õigustloovale aktile

omasel viisil. NETS 27 lg 3 ning § 28 lg-d 2, 5, 6 ja 8 ei ole kooskõlas seadusreservatsiooni ja

õigusselguse põhimõttega ning need normid tuleb kaebuse lahendamisel jätta kohaldamata. 5)

Vaidlusalused piirangud riivavad ennekõike PS § 34 kohast liikumisvabadust, PS § 31 kohast

ettevõtlusvabadust, PS §-s 28 sätestatud tervisepõhiõigust, PS §-s 26 sätestatud perekonna- ja

eraelu puutumatust, PS §-st 19 tulenevat õigust vabale eneseteostusele (enesemääramis- ja

enesekujutamise õigus), PS § 37 kohast õigust haridusele, PS §-st 29 tulenevat õigust valida

tegevusala, elukutset ja töökohta, PS § 32 kohast omandipõhiõigust, PS § 41 kohast õigust

jääda truuks oma veendumustele, PS §-st 10 tulenevat inimväärikust, PS §-st 16 tulenevat

õigust elule, PS §-st 20 tulenevat isikupuutumatust.

Materiaalses mõttes peab riivel olema legitiimne eesmärk ja riive peab olema

proportsionaalne, st kaaluma üles riivete ebasoodsa mõju. Korralduse nr 305 põhjenduste

kohaselt on tegemist COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku

tõkestamiseks kehtestatavate meetmetega, mille eesmärk laiemalt on inimeste elu ja tervise

ning ülekaaluka avaliku huvi kaitse, sh riigi toimepidevuse kaitse. Korralduses on rõhutatud,

et esiteks on kaitsealas inimeste õigus nende tervise kaitsele seeläbi, et riik teeb kõik

võimaliku, et takistada viiruse levikut. Samuti on kaitsealas avalik huvi, et viiruse levik ja

inimeste massiline haigestumine ning tervishoiusüsteemi ülekoormus ei suureneks.

Korralduse nr 305 seletuskirja kohaselt on koroonatõendi nõude eesmärk ühiskonna avatuna

hoidmine ning tagada kõigile inimestele kontrollitud tegevustes osalemise võimalus

nakkusohutuse tõendamise kaudu nii vaktsineerituse, haiguse läbipõdemise kui ka eelnevalt

tehtud negatiivse testi tulemuse abil. Seega oli esmalt piirangute (st nii testimiskohustus,

vaktsineerimiskohustus ja nende asjaolude tõendamise kohustus või haiguse läbipõdemise

tõendamise kohustus) eesmärk hoida ära nakkusohutuse tõendamisega nakkushaiguste levik

nakkusohtlike isikute kaudu ja inimeste massiline haigestumine, et vältida tervishoiusüsteemi

ülekoormust ning tagada riigi toimepidevus. Nakkusohutuna käsitles vastustaja korralduse nr

305 kehtestamise hetkel vaktsineeritud isikuid, haiguse läbipõdenud isikuid ning neid isikuid,

kes tõendasid nakkusohutust negatiivse testi tulemuse kaudu. Nakkusohtlikeks peeti seega

kõiki neid isikuid, kes ei olnud vaktsineeritud, haigust läbipõdenud (ega esitanud selle kohta

tõendit) või ei tõendanud nakkusohutust negatiivse testi tulemusega.

Inimeste nakatumise vältimist tuleb pidada NETS kontekstis legitiimseks, samuti tuleneb

selline positiivne kohustus riigile vahetult põhiseadusest. Seejuures on legitiimne ka nende

eesmärkide sidumine tahtega vältida tervishoiusüsteemi ülekoormamist ja tagada riigi

toimepidevus.

6)

Vastustaja kehtestas 21.10.2021 korralduse nr 362 alusel muudatuse, mille kohaselt ei

saanud isikud enam kontrollitud tegevustes osaleda negatiivse testi alusel (alates 01.11.2021

taastati see võimalus 12–18 aastastele isikutele). Seletuskirja kohaselt oli muudatuse

eesmärgiks hoida ära oht nende isikute enda tervisele võimalikel üritusel vaktsineerituna või

läbipõdenuna osalevate asümptomaatiliste viirusekandjate eest. Seega muutis vastustaja selle

muudatusega ühelt poolt seisukohta nakkusohtlike isikute käsitlemise osas, pidades

nakkusohtlikeks ka vaktsineeritud ja haiguse läbipõdenud isikuid, ning sõnastas ümber ka

koroonatõendi eesmärgi. Enam polnud eesmärgiks nakkusohutuse tõendamine. Tegelikkuses

7(28)

3-21-2163

oli koroonatõendi nõude kehtestamise eesmärk sellisel kujul soov saavutada rohkemate

isikute vaktsineerimine, et hoida ühiskonda avatuna. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestati

vaktsineeritud isikutele märkimisväärsed eelised, sh nii haiguse läbipõdenud kui ka

testimiskohustusega isikute ees.

Vaktsineerimine ning vaktsineerimata isikute tegevustes osalemise piiramine ise ei saa olla

põhiõiguste riivamise legitiimne eesmärk. Sel põhjusel ei ole vaidlustatud korralduste

eesmärgid legitiimsed ning sellisele eesmärgile suunatud piirangud ei saa olla

proportsionaalsed. NETS-i kontekstis saab piirangute eesmärk olla varajane nakkushaige või

nakkuskahtlase isiku avastamine ning tema uurimine ja ravimine, haigestunud isiku

nakatumise põhjuste ja viiside selgitamine, nakkushaiguse leviku tõkestamine ning tervete

nakatumise vältimine (NETS § 2 lg 1 p 6).

7)

Järgnevalt tuleb hinnata, kas abinõu – mittevaktsineeritute või haigust mitte

läbipõdenud isikute ning mittetestitud isikute, sj kehtivate normide mõttes 12–18 aastaste

testimata isikute (kui nakkusohtlike isikute), ühiskondlikes tegevustes osalemise keelamine –

aitab kaasa nakkushaigete isikute tuvastamisele, tervete nakatumise ja haigestunud isikute

poolt nakkuse edasikandumise ärahoidmisele ning haigestunud isikute raske haigestumise

ärahoidmisele. Kohtul tuleb lähtuda ennekõike korralduste andmise hetkel vastustajale

teadaolnud andmetest ja teadmistest, kuid arvestades et üldkorralduse vormis kehtestatud

piirangud on kehtinud sedavõrd kaua, ei saa jätta tähelepanuta ka peale korralduste

kehtestamist selgunud teavet. Korralduse nr 305 seletuskirja põhjenduste kohaselt on kõige

efektiivsem viis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks vaktsineerimine, sellele järgnevad

piirangud ja meetmed. Vaktsiinide tõhususe kohta ei ole seejuures seletuskirjas rohkemat välja

toodud, mis viitab põhjendamiskohustuse rikkumisele. Vastustaja kohtumenetluses mainitud

seisukohad ja järeldused viitasid iseenesest vaktsiinide arvestatavale tõhususele nii

nakatumise, haiguse edasikandmise kui ka raske haigestumise ärahoidmisel. Riigikohus on

25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 nõustunud sellega, et COVID-19 vastu vaktsineeritud

haigestuvad elanikkonnas üldiselt harvemini ja kergemalt kui immuunsuseta inimesed, ning

neid järeldusi toetavad süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete

tervikraportid ning riigiülesed vaktsineerimise efektiivsusuuringud, nt ECDC raportid.

Eeltoodule vaatamata ei saanud vastustaja eirata, et kõik viidatud seisukohad ja järeldused

lähtuvad siiski samal ajal asjaolust, et ka vaktsineeritud isikud haigestuvad, levitavad haigust

edasi ning ka vaktsineeritud isikud satuvad haiglasse, sh ajal, mil vaktsineerimise tõend

kehtib. Sellest omakorda järeldub, et nakkushaigete isikute tuvastamise eesmärgil ei ole

vaktsineerimise ega haiguse läbipõdemise nõuded sobivad, vähemalt mitte kogu tõendi

kehtimise perioodil. Vastustaja pole kaalunud vaktsineeritud isikute mõju viiruse levikule.

Keeldudel ja käskudel peab nende tegelikku prognoositavat mõju arvestades olema põhjuslik

seos nakatumise vähenemisega. Vastustaja pole isegi väitnud, et tema seatud piirangutel oleks

seos nakatumise vähenemisega, vaid on aktsepteerinud vaktsineeritud isikute poolt haiguse

levitamist, pidades seda põhjendusi esitamata väheoluliseks. Korralduses nr 305 on rõhutatud,

et esiteks on kaitsealas inimeste õigus nende tervise kaitsele seeläbi, et riik teeb kõik

võimaliku, et takistada viiruse levikut. Korralduse nr 305 seletuskirja kohaselt on

lisapiirangute ja –meetmete eesmärk vähendada nakkuse leviku suurenemise riski.

Aktsepteerides viiruse levitamist vaktsineeritud isikute kaudu, on vastustaja seega

sõnamurdlik ja vastuoluline. Vastustajale pidi juba korralduse kehtestamise ajal olema selge,

et vaktsineeritud isikud ei ole nakkusohutud, sest mitmed uuringud viitasid küll väiksemale

nakatumisriskile, kuid mitte selle puudumisele. Korralduse nr 305 muutmisel korraldusega nr

362 oli aga igal juhul üheselt selge, et vaktsiinide efektiivsus ei ole haiguse leviku

tõkestamiseks piisav, vähemalt määral, mis võimaldaks vaktsineerimisele omistada sedavõrd

8(28)

3-21-2163

olulise kaalu. Kaebajad viitavad õigesti ENPA õigusküsimuste ja inimõiguste komitee

07.06.2021 raportile, mille kohaselt on komitee juba sellel hetkel tõstatanud küsimuse

teaduspõhiste andmete, sh vastustaja viidatud ECDC raportite, ebakindlusest ning järeldanud,

et isegi kui vaktsineerimine ja läbipõdemine vähendavad nakatumisriski, on selle ulatus ja

kestus ebaselge.

Kaebajad esitasid kohtule Terviseameti andmed perioodi 28.08-02.09.2021 testide osakaalu

kohta. Neist andmetest nähtub iseenesest, et vaktsineeritud isikuid on testitud oluliselt vähem

kui vaktsineerimata isikuid (nt 31.08.2021 vastavalt 4095 vaktsineerimata isikut ja 1266

vaktsineeritud isikut), kuid positiivsete testide osakaal vaktsineeritud isikute seas oli suurem.

Vaktsineeritud isikute vähesem testimine tõstatab tõsise kahtluse igasuguste vaktsineeritud ja

vaktsineerimata isikute haigestumist võrdlevatele andmetele tuginedes tehtud uuringute

usaldusväärsuses. Vastustaja ei saanud jätta arvestamata (sh uurimispõhimõttest tulenevalt ka

välja selgitamata) Terviseameti statistikat testide osakaalu kohta, mis oli antud konkreetselt

riigisisese olukorra kohta, ning puudus mõistlik põhjus omistada riigiüleste organisatsioonide

tervikraportite andmetele suurem osakaal kui viiruse leviku tegelike andmeid kajastavatele

riigisisestele andmetele. Täielikult on jäetud arvestamata nende riikide praktikaga, kus

vaktsineerimisnõuded kehtisid kauem ja ulatuslikumalt, samuti, kus vaktsineerituse tase oli

erakordselt kõrge. Mitmed teaduspõhised andmed viitavad vahetult vaktsiinide efektiivsuse

vähenemisele juba esimesel kuul pärast kuuri lõpetamist. Kuigi teadusandmed kinnitasid

vaktsiinide kaitset, oli ilmne, et see on lühiajaline ning nakkushaiguse levikut ei tõkesta.

Kohtuotsuse tegemise hetkeks ja uute viirustüvede leviku taustal teadaolevad andmed

vaktsiinide tõhususe kohta kinnitavad vaieldamatult vaktsiinide sobimatust nakatumise ja

haiguse edasikandumise ärahoidmisel, arvestades, et nakatutakse ja haigus levitatakse edasi

nii vaktsineerimata kui ka vaktsineeritud isikute seas, kusjuures osakaalud selles eristuses olid

2022. a alguses peaaegu võrdsed.

Arvestades vaktsiinide kaitse lühiajalisust, aga ka teadmata terviseriske, peab jääma igal juhul

kõikidele ühiskonnagruppidele vabadus otsustada vaktsineerimine ilma igasuguse poliitilise

või õigusliku surveta.

Seoses haiglaravi vajadusega esitasid kaebajad Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse

(TEHIK) kogutud andmed, mis kajastavad isikute haiglaravil viibimist lähtuvalt sellest, kas

haiglaravil viibinud isik oli vaktsineeritud või vaktsineerimata, haiguse läbipõdenud või mitte

või poolelioleva vaktsineerimiskuuriga. Neist andmetest nähtub üheselt, et juba 10.09.2021

ületas haiglaravil viibivate vaktsineeritud isikute arv vaktsineerimata isikute arvu ning alates

2021. a oktoobri keskpaigast on haiglaravil viibinud vaktsineeritute arv olnud suurem kui

vaktsineerimata isikute arv. TEHIK-u andmete alusel saab järeldada, et haiglaravil viibivate

isikute peamiseks tunnuseks on nende kõrgem iga, mitte niivõrd asjaolu, kas isik on

vaktsineeritud või vaktsineerimata. Koroonaviirusega surnud isikute puhul on seejuures

TEHIK-u andmetel suremus kõrgeim eakamate isikute seas. See asjaolu viitab samuti sellele,

et isikute suremus on seotud pigem nende kõrgema vanusega, mitte niivõrd sellega, kas isik

on vaktsineeritud või mitte. Vaktsineerimissund pole seega ühelgi juhul proportsionaalne ega

põhjendatud.

8)

Mis puudutab laste testimiskohustust, siis tänase teadusteadmise valguses on selge, et

negatiivne test ei kaitse nakatumise ega raske haigestumise eest ega ole efektiivne nakkuse

leviku takistamisel. Küll aga saab testimiskohustust pidada sobivaks nakkushaigete isikute

tuvastamise ja selle kaudu nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärgil ning ennekõike testi

tegemise hetkel. Tegevustes osalemise lubamiseks viisil, nagu testimiskohustust tegelikult

rakendatakse, ei saa testimine olla sobiv, sh koosmõjus sellega, et vaktsineeritud isikud saavad

9(28)

3-21-2163

saamaegselt viirust takistamatult levitada. PCR–testide tulemuse kohta on teada, et see

kajastab inimese terviseseisundit minevikus. Kiirtestide puhul, mis annavad vastuse vahetult

kohapeal, ei ole vastustaja hinnanud nende usaldusväärsust ega arvestanud valenegatiivsete

tulemuste ulatust. Suunates testimiskohustuse üksnes 12–18-aastasetele lastele, kusjuures

piirates selle vaktsineerimata isikutega, jääb testimise efektiivsus ka nakkushaigete

tuvastamise ja selle kaudu haiguse leviku tõkestamise eesmärgil küsitavaks, kuivõrd

nakkushaigus levib kõikides vanusegruppides. Seetõttu ei ole testimiskohustus sobiv viisil,

nagu seda on rakendatud.

9)

Meetmega kaasnev põhiõiguse riive peab olema möödapääsmatu, st vajalik. Kohtu

hinnangul saanuks meetmeid rakendada mõistlikult ja koosmõjus ning vabatahtlikkusel

põhinev vaktsineerimine saanuks olla mitme meetme hulgas üks võimalikest. Vastustaja pidi

igal juhul kaaluma vähemintensiivsete meetmete rakendamist. Inimeste kokkupuutumise

võimaluste piiramine ei võrdu vaktsineerimisega. Samas on selline kokkupuutumise piirang

kohaldatud meelevaldselt vaid vaktsineerimata isikutele ning sõltumata sellest, kas tegemist

on raske haigestumise mõttes riskigruppi kuuluva isikuga või mitte. Samal ajal ei ole

lähikontaktsetel vaktsineeritud isikutel kokkupuuted teiste inimestega piiratud, ehkki viiruse

levik sel moel on ilmne ja võib väita, et ka üldteada. Kohtu hinnangul olnuks nakkushaiguse

leviku ja haigestumise ärahoidmiseks igal juhul tõhusam piirata kõigi lähikontaktsete isikute

kokkupuuted teiste isikutega, mitte eristada piirangute kohaldumist vaktsineerimise staatuse

järgi.

Meetmed pole kehtestatud kujul vajalikud ka raske haigestumise vältimiseks, sest haiglaravi

vajavate inimeste peamiseks tunnuseks on nende kõrge iga. Korralduse nr 305 p-s 10

nimetatud tegevustes osaleb oluliselt suurema tõenäosusega elanikkond, kes on pigem noorem

kui 60 aastat. Seetõttu ei saa tegevustes osalemisega toimuvate nakkuste osas kaasneda olulist

mõju haiglakoormusele. Siinkohal on asjakohane ka statistika, mis kinnitab, et enamasti

toimuvad nakkused hoopis perekonnaringis. Korralduse nr 305 seletuskirja andmetel on

meelelahutusüritustel haigestunute osakaal vaid 4%. Raske haigestumise ärahoidmine

tähendab samal ajal ka aktiivsemaid samme ravivõimaluste uurimisel, propageerimisel ja

toetamisel. Pidades raske haigestumise ärahoidmisel oluliseks isiku immuunkaitse kujunemist

ja püsimist, on aga arusaamatu, miks ei ole vastustaja kehtestanud regulatsiooni, mis

võimaldab isikutel laboratoorsete uuringute kaudu tõendada immuunkaitse püsivust. Pole

vaidlust, et selline võimalus tegelikkuses eksisteerib (antikehade testi kaudu).

10)

Meetme mõõdukus tähendab, et isikute õiguste ja vabaduste riive ja selle õigustused

oleksid teineteisega adekvaatses proportsioonis ehk mida intensiivsem on riive, seda

kaalukam peab olema riive põhistus. Vastustaja ei ole andnud hinnangut vaktsiinide ohutusele.

Vastustaja peab ohutuse mõttes piisavaks, et vaktsiinid on saanud pädevalt organilt müügiloa

mitte üksnes Eestis, vaid ka EL tasandil. Samas puudub vaidlus, et kõik kasutusel olevad

COVID-19 vaktsiinid on saanud tingimusliku müügiloa ning nende ohutusuuringud ei ole

lõppenud. Vaidlus puudub ka selles, et vaktsiinide väljatöötamine on toimunud kordades

tavapärasest kiiremini. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendist asjas 4762/13 tuleb

kohustusliku vaktsineerimise puhul hinnata, kas nimetatud vaktsiin on ennast tõestanud ehk

olnud kaua turul ja läbinud kõik uuringud. Euroopa Komisjoni ja Pfizer Inc ja BioNTech

Manufacturing GmbH vahelisest ostu-müügilepingust nähtub, et vaktsiini pikaajalised mõjud

ja tõhusus pole praegu teada ning vaktsiiniga võib kaasneda kahjulikke kõrvalnähte, mida veel

ei teata. Ühtlasi kinnitasid lepinguosalised teadlikkust asjaolust, et vaktsiinid, nende

komponendid ja koostismaterjalid on välja töötatud kiirkorras COVID-19 pandeemia tõttu

10(28)

3-21-2163

ning nende uuringud jätkuvad pärast vaktsiinide tarnimist osalevatele liikmesriikidele.

Seejuures on lepinguosalised viidatud lepingu alusel tootjal lasuva vastutuse välistanud.

Isiku enda heaolu ja tervise riski sunduslik võtmine ei saa olla põhjendatud üldise huvi tõttu.

Arvestades, et vaktsineerimise puhul saab lühiajaliselt olla sobiv vaid rasket haigestumist

ärahoidev mõju, saanuks vaktsineerimine olla vaid üks võimalik meede isiku enda kaitseks,

mitte niivõrd üldise huvi kaitseks.

Vastustaja ei ole arvestanud meetmetega kaasnevaid sotsiaalseid probleeme ja tagajärgi

ühiskonnast tõrjutud isikutele, mh kaebajatele, ja laiemalt kogu ühiskonnale. Korralduse nr

305 seletuskirjas on viidatud justkui põhiseaduslike väärtuste ja õiguste tasakaalustamise

vajaduse analüüsimisele, kuid sellist analüüsi põhjendustest ei nähtu. Korralduse seletuskirjas

on üksnes nenditud avaliku huvi, inimeste elu ja tervise kaitse kaalukust. Põhiõiguste riivest

on jaatatud vaid ettevõtlusvabaduse ja liikumisvabaduse piiramist. Käsitledes tegevustes

osalemise piiratust vaid mugavusteenustest ilmajäämisena, nagu vastustaja seda

kohtumenetluses on teinud, ei ole vastustaja ka kohtumenetluses esitanud kaalutlusi, millest

võiks järeldada kaasnevate riivete mõõdukust.

Õige pole Riigikohtu 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 väljendatud seisukoht, et

vaktsineerimisnõue ei alanda inimväärikust. Piirangute ulatus ja intensiivsus viitavad sellele,

et piirangute seadmise tegelik eesmärk on inimeste vaktsineerimisele survestamine.

Nimetatud eesmärki kinnitab iseenesest ka asjaolu, et tööandjatele anti luba kehtestada

töötajatele vaktsineerimiskohustus. Tegemist on kaudse vaktsineerimiskohustuse

sisseseadmisega. Kuna sellise kohustuse täitmata jätmine toob isikule kaasa olulised reaalsed

tagajärjed (nt väljaarvamine sotsiaalsest elust, töökohakaotus), siis võib seda nimetada ka

sundvaktsineerimiseks. Kaudne vaktsineerimiskohustus pole kooskõlas inimväärikuse ja

õigusriigi põhimõtetega. Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas inimese (keha)

kasutamine ühiskondliku eesmärgi saavutamise vahendina – antud juhul tervishoiusüsteemi

toimepidevuse tagamiseks, täpsemalt vältimaks hospidaliseerimistest tulenevat haiglate

ülekoormust. Samuti pole inimväärne riigi poolt inimese seadmine sellisesse olukorda, kus tal

tuleb valida eluliselt olulise hüve (nt töökoht) ja vaktsineerimise vahel, ning riigi poolt

inimese survestamine allutama end meditsiinilisele sekkumisele, mille tagajärjeks võib olla

surm, eluohtlikud reaktsioonid, püsivad tervisehäired (sh invaliidsus) ja haiglaravi vajadus.

Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas ka riigi poolt inimese kui sotsiaalse olendi

ulatuslik väljaarvamine ühiskonnast.

11)

Laste testimisnõue pole proportsionaalne, sest testimisega seotud kulud tuleb

tegevustes osalemise tingimusena kanda lastel, kusjuures testimise kulu on samaväärne või

suurem tegevuses osalemise kuluga. Vastustaja on seejuures põhjendanud kulude osalejate

kanda jätmise vaid rahvatervise huviga ja tegevuses osalemise riski maandamisega, kuid on

võimaldanud samal ajal vaktsineerimise kulude katmise riigieelarveliste vahendite kaudu.

12)

Nii korralduse nr 212 kui ka nr 305 alusel esineb ka PS §-st 12 tulenev

võrdsuspõhiõiguse riive. Kuna kaebajad omandasid antikehadel põhineva immuunsuse

haiguse läbipõdemisega, ei kohaldu neile vaidlusalused piirangud 180 päeva vältel

(võrdlusena vaktsineeritud isikutega, kellele piirangud ei kohaldu aasta vältel) ning üksnes sel

põhjusel koheldakse kaebajaid halvemini kui võrreldavat gruppi ning järelikult on tegu

võrdsuspõhiõiguse riivega. Nendele kaebajatele, kellel pole haiguse läbipõdemine

diagnoositud PCR–testiga, kuid sellele viitab antikehade test, ei kohaldu seejuures ka need

eelised, mis kohalduvad haiguse PCR– testiga läbipõdenud isikutele. Seega koheldakse neid

kaebajad halvemini üksnes põhjusel, et nad pole teinud haiguse põdemise ajal PCR–testi,

11(28)

3-21-2163

mistõttu tuleb jaatada nende võrdsuspõhiõiguse riivet võrrelduna nii vaktsineeritud isikutega

kui ka haiguse PCR–testiga tõendatult läbipõdenud isikutega.

Vaktsineeritud ja haiguse läbipõdenud isikute erineva kohtlemise aluseks on korralduste nr

305 ja nr 212 seletuskirjade kohaselt organismi immuunkaitse kestus, mis vaktsineerimiskuuri

läbinud isikute puhul on immunoprofülaktika ekspertkomisjoni hinnangul 12 kuud

vaktsineerimiskuuri läbimisest ja haiguse läbipõdemise korral 6 kuud läbipõdemisest.

Vaktsineerimisnõue saab olla proportsionaalne üksnes vaktsineeritu enda raske haigestumise

ärahoidmiseks (küll lühiajaliselt), kuid mitte viisil, nagu on kehtestatud vaidlusaluste

normidega. Mitmed uuringud ilmestavad, et haigestumise ja nakatumise ärahoidmisel on

tegelikult haiguse läbipõdemine osutunud tõhusamaks, kui vaktsineerimise puhul. Vastustaja

on rõhutanud, et ka praegu ei nähtu selget teaduslikult kinnitatud arusaama, millest piisaks, et

võrdsustada läbipõdemise teel saadud immuunsust vaktsineerimise teel saadud

immuunsusega. Samal ajal jätab vastustaja tähelepanuta, et kindlad teaduslikud andmed

puuduvad ka ebavõrdse kohtlemise põhjendamiseks.

Arusaamatu on vastustaja järeldus, et vaktsiinide teel inimese organismis esile kutsutud ja

aktsepteeritava taseme saavutanud antikehade hulk on justkui tõhusamalt kaitsvad kui haiguse

läbipõdemisega tekkinud analoogne või isegi kõrgem antikehade tase. Vastustaja ei ole

kaalunud ühelgi moel, kuidas kohaldada meetmeid nendele isikutele, kes on teadmata ajal

haiguse läbipõdenud ja nende organismis on kujunenud antikehad, mis kutsutakse inimese

organismis esile ka vaktsineerimise tulemusel. Vastustaja on märkinud, et praegu ei esine

piisavalt tõendeid järeldamaks, et antikehade testid võiksid sobida inimese nakkusohutuse

tõendamiseks. Samal ajal on aga aktsepteeritud teadusandmeid, mille alusel hinnatakse

vaktsiinide kaitse püsivust nende samade antikehade mõõtmisega. Teadusnõukoda tegi

ettepaneku antikehade alusel koroonatõendi väljastamiseks juba 15.10.2021, sh saadeti

vastava ettepaneku viimane versioon Sotsiaalministeeriumile ja Terviseametile. Ehkki see

ettepanek ei jõudnud Vabariigi Valitsuse istungile, sest ministeerium jättis selle

kooskõlastamata, on selge, et vastustaja oli siiski ettepanekust teadlik. Seega on teadlikult ja

põhjendamatult jäetud kaalumata ka neid isikuid puudutava regulatsiooni kehtestamine. Seega

ei ole objektiivset ega mõistlikku põhjust vaktsineeritud ja haiguse läbipõdenud isikute

erinevaks kohtlemiseks. Põhjendused, mille alusel on määratud erinevad koroonatõendi

kehtivusajad, ei ole veenvad. Vaktsineeritud isikute soodsam kohtlemine ei ole õigustatud

olukorras, kus teadusandmed viitavad pigem läbipõdemise kaitse pikemajalisele püsimisele.

6. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis 31.10.2022 otsusega nr 522-

4 rahuldamata halduskohtu taotluse seoses NETS-i sätete põhiseaduslikkuse kontrolliga.

Nii karantiinikohustusest kui ka kontrollitud tegevustes osalemise keelust tulenevad piirangud

riivasid esmajoones kaebajate liikumisvabadust (PS § 34) ja mõjutasid intensiivselt nende

igapäevaelu, ligipääsu teenustele ja üritustele (PS § 19 lg 1). Samuti riivasid piirangud

vähemalt osa kaebajate puhul õigust haridusele (PS § 37), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja

piirasid õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29 lg 1). Piirangud võisid

negatiivselt mõjutada ka kaebajate perekonna- ja eraelu (PS § 26). Samuti piirab keeld lubada

nõuetele mittevastavaid isikuid kontrollitud tegevustele sõltuvalt asjaoludest mitmesuguseid

vastutava isiku vabadusõigusi, nagu ettevõtlusvabadus, privaatautonoomia, ühinemisvabadus

(PS § 48) ja kunstiline eneseväljendusõigus (PS § 38 lg 1). Ekslik on Vabariigi Valitsuse

seisukoht, et praeguses asjas ei esinenud vastutavate isikute ettevõtlusvabaduse riivet, sest ka

enne piirangute kehtestamist otsustas inimene ise, kas ta soovib ettevõtja pakutavaid

teenuseid. Vaidlusaluste piirangute kehtivusajal ei sõltunud ettevõtjate majandustegevus vaid

potentsiaalsete klientide vabadest valikutest, vaid avaliku võimu meetmetest. Asjakohatu on

12(28)

3-21-2163

väide, et ettevõtlusvabadus ei kohusta riiki tagama turul nõudlust. Vaidluse all ei ole nõudluse

tagamine, vaid keeld pakkuda teenust teatud klientidele.

Piirangud tõid kaasa isikugruppide erineva kohtlemise ja riivasid PS § 12 lg-st 1 tulenevat

üldist võrdsuspõhiõigust: nii kontrollitud tegevustes osalemise piirangute kui ka

karantiinikohustuse seisukohalt koheldi vaktsineeritud ja haiguse läbi põdenud isikuid

erinevalt isikutest, kes ei olnud vaktsineeritud või kelle koroonahaiguse diagnoosi

kinnitamisest oli möödunud rohkem kui 180 päeva. Võrreldavate isikugruppide olukorda ei

saa pidada nii erinevaks, et võrdsuspõhiõiguse riivet eitada.

Vaktsineerimine seati paljude põhiõiguste realiseerimise tingimuseks. Vaktsineerimine ei

olnud praeguses vaidluses tingimuseks eksklusiivsete hüvede või soodustuste saamiseks,

mille üle riik saab otsustada tulenevalt oma heast tahtest, nagu väitab valitsus. Võimalus

otsustada ise oma elukorralduse üle on vabadusõiguste kaitsealas. Vabaduspõhiõigus kaitseb

ka võimalust tegeleda hobidega ja lahutada meelt inimese enda, mitte riigi valitud viisil.

Paljude kontrollitud tegevuste väärtus inimeste jaoks ei sõltu ainult nende sisust, vaid ka

toimumise kohast, viisist ja vahetust iseloomust, sh võimalusest suhelda tegevuse käigus teiste

inimestega. Iseäranis tuleb tegevuse vormi olulisust rõhutada ning kohtutel põhiasja

lahendamisel arvestada koolide ja huvikoolide tegevuse aspektist, kuivõrd see puudutab laste

arengut ja huve.

Piirangutest vabanemist võimaldas täiskasvanud isikule üksnes vaktsineerimine või haiguse

kliiniliselt tõendatud läbipõdemine (v.a lühiajaliselt kehtinud erandid). Ehkki puudus otsene

õigusnormist tulenev kohustus ennast vaktsineerida, tähendas selline riive kaudse

vaktsineerimisnõude kehtestamist, mille puhul ei saa rääkida täiesti vabast otsustusõigusest

enda vaktsineerimise üle. Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub sarnaselt otsese

vaktsineerimiskohustusega inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on

ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames. Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust

tervise kaitsele (PS § 28 lg 1) ja võivad äärmuslikel juhtudel lõppeda surmaga. Riivete

intensiivsust ei vähendanud asjaolu, et need kaitsesid kõrvalmõjuna ka piirangute adressaate

endid. Teovõimelise isiku enda tervise kaitseks vaktsineerimisnõuete kehtestamine, ilma et

see mõjutaks nt haiglakoormuse kaudu teiste isikute õigusi või avalikke huve, ei oleks

vabadusel ja demokraatial põhinevas riigis legitiimne ega vastaks inimväärikuse põhimõttele.

Siiski vähendab kehalise puutumatuse ja õiguse elule riive intensiivsust seni teadaolevaid

andmeid arvestades koroonahaiguse vastu vaktsineerimise surmlõppe või tõsiste

kõrvaltoimete väike tõenäosus.

Samuti ei alandanud kaudne vaktsineerimisnõue inimväärikust, arvestades vaktsiinide toimet

raskete haigusjuhtude hulga vähendamisel. Koroonahaiguse vastu vaktsineerimise nõuet ei

saa 2021. aasta teadmiste taset arvestades käsitada ka tahtevastase meditsiini- ega

teaduskatsena. Vaidlusaluste korralduste andmise ajaks oli maailmas olemas ja Eestis

kättesaadav väga ulatuslik andmestik vaktsiinide soovitavate mõjude ja kõrvalmõjude kohta,

mis põhines nii testimisel kui ka praktilisel rakendamisel.

Vaidlusalune õiguslik regulatsioon korraldustes nr 212 ja nr 305 tõi kaasa kaebajate paljude

põhiõiguste samaaegse riivamise. Kolleegium ei nõustu valitsuse seisukohaga, et see riive oli

väheintensiivne.

Korraldused nr 212 ja nr 305 olid kehtestatud avaralt sõnastatud volitusnormide alusel, mis

sisaldasid määratlemata õigusmõisteid ja jätsid Vabariigi Valitsusele ulatusliku

kaalutlusõiguse. Asjassepuutuvatest normidest või nendega seotud normidest ei tulenenud

piiritlevaid eesmärke või tingimusi, mis oleks välistanud vaidlusaluste korralduste andmise.

13(28)

3-21-2163

Volituse eesmärk oli tulenevalt normide paiknemisest NETS-i 5. ptk-s nakkushaiguste

epideemilise leviku tõkestamine. Kõigi vaidlusaluste korraldustega kehtestatud piirangute

eesmärgiks oli nakkusohu vähendamine uudse ohtliku nakkushaiguse korral NETS § 2 lg 2

tähenduses. See lähtus eeldusest, et vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud inimeste puhul on

nii nakatumise kui raske haigestumise tõenäosus madalam kui vaktsineerimata isikute puhul,

mistõttu pole põhjust nende isikute tegevust muude isikutega samaväärselt piirata.

Vaidlustatud piirangute selline eesmärk on NETS-i normidega hõlmatud.

Samuti oli vaidlusalustest NETS-i sätetest tulenenud volitustega hõlmatud õigus piiranguid

erinevate isikugruppide kaupa põhjendatud juhtudel eristada, st piirata üksnes mõne

isikugrupi õigusi, kui laiema isikulise ulatusega piirangute kehtestamine ei olnud

nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjumiseks vajalik. Kõigi isikute õiguste ühetaoline

piiramine ei oleks võimaldanud tagada piirangute proportsionaalsust nende isikute suhtes,

kelle tegevuse kitsendamine tõrjemeetmete eesmärke samaväärselt ei mõjuta.

NETS-is sisalduvad volitusnormid ei olnud põhikohtuasja puututavas osas siiski nii

intensiivselt kaebajate õigusi piiravad või ebatäpsed, et seaduse reservatsiooni põhimõte oleks

vaidlusaluste piirangute kehtestamise välistanud. Ka Riigikohtu halduskolleegium on varem

leidnud, et kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamist madalama astme õigusaktiga seaduse

alusel ei saa põhimõtteliselt välistada (Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 24).

Ehkki koroonaepideemia algas Eestis juba 2020. a kevadtalvel, järgnes sellele mitme

erinevate omadustega viirustüve levik (teine ja kolmas viiruselaine), mille tõttu jäid

teaduslikud teadmised viiruse omaduste kohta ka haldusasjas vaidlusaluste korralduste

kehtestamise ajal ebakindlaks. Uute tüvede tingimustes tehtud hilisemad uuringud näitasid

vaktsiinide mõjususe langemist üldise nakatumise ärahoidmisel võrreldes varasemaga. Selget

arusaama polnud küsimuses, mil määral põhjustavad uued tüved rasket haigestumist ning kas

riigi elutähtsate ülesannete täitmise tagamiseks on tarvis vältida igasugust haigestumist, nii

palju kui võimalik. Ehkki viirustüved ja vaktsineerituse tase olid võrreldes epideemia

varasemate faasidega muutunud, iseloomustas olukorda jätkuvalt suur dünaamilisus,

teaduslike teadmiste ebakindlus viiruse ja selle põhjustatud haiguse kohta ning paljude isikute

elu ja tervist ning elutähtsaid teenuseid ohustavate tagajärgede võimalikkus. Iseäranis

eksisteeris 2021. a novembri alguses tõsine haiglavõrgu ülekoormamise oht.

Vaidlusalused volitusnormid nägid rakendatavate meetmete suhtes ette vähemalt ajalised,

ruumilised ja isikulised piirid. See kinnitab, et seadusandja käsitas nakkushaiguse reaalse

leviku juhtumit konkreetse olukorrana ja selle õiguslikku reguleerimist üksikjuhtumi

lahendamisena, millele nähakse ette Vabariigi Valitsuse korralduse ehk üksikakti vorm. See

vormivalik kätkeb omakorda piire kohaldatavatele meetmetele. Konkreetse haiguspuhangu

jaoks valitsuse või Terviseameti korraldusega kehtestatud meetmeid ei tohi jätta kehtima

alaliselt – isegi kui haigus ei taandu – ega pärast ohu äralangemist abstraktsena tulevaste

sarnaste ohtude tõrjumiseks.

Vaidlusaluste korralduste puhul ei ole ületatud piiri, mis oleks muutnud need oma

materiaalselt sisult selgelt üldaktideks. Viimati nimetatud juhul oleks korraldused väljunud

volitusnormide piiridest. Hoolimata korralduste pikemaajalisest kehtimisest oli neil siiski

ajutine iseloom. Vabariigi Valitsusel oli kohustus hinnata korralduses nr 305 sätestatud

piirangute vajalikkust hiljemalt iga kahe nädala tagant (korralduse p 19) ning korraldus nr 212

oli kehtestatud tähtajaliselt 1.06.2021–30.06.2022 (korralduse p 13). Praktikas valitsus ka

pidevalt hindas oma korraldusi ümber, leevendas, kaotas ja taaskehtestas meetmeid, lähtudes

epidemioloogilisest olukorrast ja piirangutega kahjustatavatest õigusväärtustest. Kohane

küsimuseastetus ei seisne mitte selles, kas seadusandja võis volitada valitsust tõrjuma

14(28)

3-21-2163

koroonat üksikaktidega, vaid selles, kas põhiasjas arutatavad piirangud jäid NETS §-des 27 ja

28 sisalduvate üksikvolituste piiridesse.

Vaidlusalused normid on kehtestatud nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks ja

selle kaudu inimeste elu ja tervise kaitsmise tagamiseks. Need teenisid seega legitiimset

eesmärki. Pole alust väita, et piirangud, mida vaidlusalused normid kehtestada võimaldavad –

karantiin, koolide, asutuste ja ettevõtete ajutine sulgemine või nende tegevuse piiramine ja

liikumisvabaduse piiramine –, oleksid põhimõtteliselt sobimatud nakkushaiguse epideemilise

leviku tõkestamiseks. Koroonahaigus ei erine selles osas muudest nakkushaigustest. Samuti ei

ole piiranguid alust pidada juba volitusnormi tasandil ebavajalikeks või ebamõõdukateks.

Riigi kaitsekohustuse täitmine võib uudsete ohtlike nakkushaiguste puhul eeldada laia

ulatusega volituste kehtestamist. Inimeste elu ja tervise kaitsmine ning ühiskonna kui terviku

toimimise tagamine on kaalukad eesmärgid, mille puhul ei saa välistada, et need kaaluvad

üles muude põhiõiguste tagamise vajaduse.

Volitusnormi proportsionaalsus ei taga iseenesest, et kaalutlusõigust kasutades selle normi

alusel haldusorgani antud haldusakt või tehtud toiming ise oleks alati proportsionaalne või

muul viisil õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Vabariigi Valitsus palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 31.05.2022 otsus

tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebused rahuldamata.

Riigikohus tunnistas NETS-i normid põhiseadusega kooskõlas olevaks. Riigikohtu seisukohti

tuleb halduskohtu otsuse kontrollimisel arvestada.

Halduskohus tõlgendas ebaõigesti kaebajate põhiõigusi ja põhiõiguste riivet. Piirangud olid

vajalikud laiema ühiskondliku huvi kaitseks. Varasemas koroonapiirangutega seotud

kohtupraktikas on leitud, et COVID-19 haiguse ohjeldamiseks kehtestatud meetmed ei olnud

kaebajate õigusi ülemäära riivavad. Ükski 56-st kaebajast ei ole võrreldes varasemate

koroonaasjade kaebajatega kuidagi erilisemas või teistsuguses olukorras. Võrdsuspõhiõiguse

ja diskrimineerimise keelu kaitsealasse ei kuulu kaitse igasuguse erineva kohtlemise eest, vaid

inimese ebaõige ja põhjendamatu erinev kohtlemine, vahetegemine, väljaarvamine või

eelistamine. Halduskohtu otsuses nimetatud inimgruppide erineval kohtlemisel on

põhjendatud alus ning see oli kooskõlas piirangute legitiimsete eesmärkidega. Piirangud ei

riiva kaebajate võrdsuspõhiõigust, kuna kaebajate erineval kohtlemisel võrreldes

vaktsineeritud isikutega oli mõjuv põhjus ning nende eristamise alused on teaduspõhiselt

põhjendatud.

Vaktsineeritud isikutele ja läbipõdenud isikutele erineva kehtivusajaga koroonatõendite

väljastamine oli korralduse kehtestamise ajal olemasolevate teadmiste alusel sobiv meede,

tagamaks piisava kindlusega, et kontrollitud tegevustes ja üritustel ei saaks osaleda inimesed,

kellel on suurem oht nakatuda, nakkust edasi kanda, haigestuda raskelt ja vajada haiglaravi.

Vaktsiinidest saadava immuunkaitse püsivust hinnati sel ajal põhjendatult umbes aasta peale.

Vaktsineerimistõendi kehtivusaega lühendati, kui ilmnesid uued andmed ning arenesid uued

SARS-CoV-2 viiruse tüved, mille vastu vaktsiinid polnud nii efektiivsed. Läbipõdemisest

saadava immuunkaitse kohta puudusid ning puuduvad tänaseni andmed, mille põhjal oleks

võimalik teha üldistavaid järeldusi kaitse kestuse ja efektiivsuse kohta. Nõustuda ei saa

halduskohtu etteheitega, et piirangud ei olnud sobivad, kuna vastustaja seisukohad on olnud

ajas muutuvad ning seisukohtade muudatused väljenduvad korralduste muutmises. Vastustaja

on vaidlustatud korralduse kehtestamisel ja muutmisel lähtunud teaduslikest seisukohtadest, et

vaktsineerimisega saavutatav kaitse on tõhusam kui nn loomulik immuunsus või

15(28)

3-21-2163

mittevaktsineerimine. Koroonatõendi nõudele ega korralduses määratud tähtaegadele polnud

alternatiive, mis oleksid põhiõigusi vähem riivavad, kuid vähemalt sama efektiivsed. Testimist

ei saa pidada efektiivsemaks ega isikute õigusi vähem riivavaks abinõuks. Ühtlasi on

vastustaja piirangute kehtestamisel sellist varianti kaalunud ning testimistõendi alusel

kontrollitud tegevustes osalemine oli mõnda aega võimalik. Testimine ei taga piisavalt, et

omavahel puutuvad kokku ainult terved, viirust mitte kandvad inimesed ning negatiivne test ei

kaitse isikut nakatumise ega nakatumise korral raske haigestumise eest. Testimistõendi alusel

üritustel osalemise võimaldamine oleks eelduslikult kaasa toonud rohkemate isikute

nakatumise ning ohustanud immuunkaitseta inimeste elu ja tervist. Halduskohus ei ole arvesse

võtnud, et testimine oleks paljudele inimestele füüsiliselt ebameeldiv, ajakulukas ja

ressursimahukas (testi hind, tööjõukulud).

Halduskohus leidis vääralt, et isikutele saaks anda õigusi osaleda sotsiaalsetes tegevustes ja

tõendada immuunkaitset antikehade testi alusel. Antikehade test näitab antikehade olemasolu

veres, millest saab järeldada, et isik on vaktsineeritud ja/või olnud COVD-19 haigestunud,

kuid pelgalt antikehade arvu põhjal ei saa teha järeldusi immuunkaitse olemasolu ega selle

tugevuse kohta. Läbipõdemise ja vaktsineerimise järgse immuunsuse kestvust uuritakse ikka

veel. Teadlastel ei olnud korralduse nr 305 kehtimisel ajal ega ole ka praegu üksmeelt

antikehade testide usaldusväärsuse ja referentsväärtuse suhtes.

Halduskohtu hinnangul riivasid piirangud PS § 31 kohast ettevõtlusvabadust. Riigikohus

sedastas, et vaidlusaluste piirangute kehtivusajal ei sõltunud ettevõtjate majandustegevus

üksnes potentsiaalsete klientide vabadest valikutest, vaid avaliku võimu meetmetest. Ometi ei

piiranud avalikes huvides kehtestatud meetmed ettevõtjate põhiõigusi ebaproportsionaalselt.

Piirangud lähtusid eesmärgist lubada sotsiaalsetes tegevustes osaleda vaid maksimaalselt

nakkusohututel inimestel. Korralduse nr 305 p-s 10 loetletud tegevuste korraldajatele

koroonatõendi kontrollimise kohustuse seadmine oli sobiv meede tagamaks piisava

kindlusega, et kontrollitud tegevustes ja üritustel ei saaks osaleda vaktsineerimata ning

läbipõdemata inimesed, sealhulgas läbipõdenud, kellel oli läbipõdemisest möödas üle 180

päeva. Koroonatõendi kontrollimise nõudele ei olnud alternatiive, mis oleksid

ettevõtlusvabadust vähem riivavad, kuid vähemalt sama efektiivsed. Tegemist on

kohustusega, mille täitmine ei takista ega piira ettevõtte majandustegevust, ei nõua erilist

lisaressurssi, täiendavat väljaõpet ega majandustegevuse erilist ümberkorraldamist, pole eriti

aeganõudev, ei too kaasa täiendavat vastutust.

Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et karantiinikohustus kujutas endast intensiivset

liikumisvabaduse riivet. PS § 34 võimaldab piirata ka nende isikute liikumisvabadust, kes ise

ei ole nakatunud. Tegemist oli vajaliku ja proportsionaalse põhiõiguste riivega.

Koroonatõendi nõue oli korralduse kehtestamise ajal olemasolevate teadmiste alusel sobiv

meede, tagamaks piisava kindlusega, et kontrollitud tegevustes ja üritustel ei saaks osaleda

viimase aasta (või 270 päeva) jooksul vaktsineerimata inimesed, COVID-19 läbipõdemata

inimesed ega inimesed, kellel oli läbipõdemisest möödas üle 180 päeva. Nõudele ei olnud

alternatiive, mis oleksid põhiõigusi vähem riivavad, kuid vähemalt sama efektiivsed.

Vaktsineerimata ja läbipõdemata kaebajate puhul on tegemist inimgruppidega, kelle erinevaks

kohtlemiseks on põhjendatud alus. Tegemist ei ole alusetu ega ebaõiglase

diskrimineerimisega. Liikumisvabaduse riive oli mõõdukas, arvestades kaitstavate

õigushüvede olulisust. Liikumisvabaduse riive muudab vähem intensiivseks asjaolu, et

liikumispiirang ei takistanud kellelgi oma esmavajaduste rahuldamist ega elutähtsate kaupade

ja teenuste hankimist. Liikumispiirang ei takistanud töötamist, arstiabi saamist, toidupoodide

ja apteekide külastamist, vaid eelkõige hobi- ja meelelahutustegevustega tegelemist. Lisaks on

16(28)

3-21-2163

oluline, et ka vaktsineerimata ja läbipõdemata isikud ei olnud ühestki eluvaldkonnast

täielikult ära lõigatud, vaid piirangute alla jäävatele tegevustele oli võimalik leida alternatiive,

näiteks teha sporti vabas õhus, tellida restoranitoitu koju või vaadata kultuurisündmusi

televiisori või interneti vahendusel.

Lähikontaktse karantiininõue ning sellega kaasnevad ajutised piirangud kodust väljas vabalt

liikuda, omandada haridust, samuti eneseteostuse ja omandipõhiõiguse riived olid sobivad,

kuna aitasid tagada legitiimset eesmärki hoida ära nakkushaigete isikute kaudu nakkuse

edasikandumist teistele isikutele ehk ära hoida teiste isikute haigestumist. COVID-19 eri

tüved on kõrgete nakatumisnäitajatega. Andmed näitavad, et inimene võib nakkushaigust

levitada ka mõned päevad enne seda, kui tal endal ilmnevad sümptomid. Sellest tulenevalt oli

tuvastatud nakkushaigega lähikontaktis olevate isikute karantiin sobiv meede, kuna sellised

isikud on suurema tõenäosusega ka ise nakkushaiguse kandjad ning seetõttu teistele ohtlikud.

Meede oli vajalik ja mõõdukas.

Tulenevalt parimast teadusteadmisest ja analüüsidest, oli vaktsineerimine piirangute

kehtestamise ja kaebuse esitamise ajal parim võimalik meede inimeste elu ja tervise

kaitsmiseks ning ühiskondliku immuunsuse tekitamiseks ettearvamatu COVID-19 haiguse

vastu. Vaktsiinide ohutust kinnitab muu hulgas ka Ravimiameti statistika COVID-19

vaktsiinide kõrvaltoimete kohta Eestis. Ravimiametile on perioodil 27.12.2020–30.09.2022

COVID-19 vaktsiinidega seoses saadetud 7159 teatist (0,35 % vaktsiiniannustest) võimalike

kõrvaltoimete ja vaktsiini ebaefektiivsuse kohta. Tõsiseid kõrvaltoimeid on kirjeldatud 379

teatises (0,018% vaktsiiniannustest). Nii Euroopa Ravimiamet kui ka Eesti Ravimiamet

kontrollivad pidevalt vaktsiinide ohutust. Vaktsiinide tõhususe ja ohutuse tähelepanelik

jälgimine ning analüüs on regulaarselt jätkunud ka pärast müügiloa väljastamist ning

vaktsiinide kasutusele võtmist.

Vaktsineerimisega seotud meetmete kehtestamine oli vajalik, kuna korralduste kehtivuse ajal

puudusid vaktsineerimisele alternatiivid, millega isikud oleksid saanud enda elu ja tervist

kaitsta, samuti puudus efektiivne ravi. Teadusuuringutest tuleneb, et tõenäoliselt pakub kõige

tõhusamat kaitset nii nakatumise, raske haigestumise kui ka surma vastu SARS-CoV-2

läbipõdemine, mida on tõhustatud vaktsineerimisega. Samuti pakub tõhusat kaitset

tõhustusdoos peale esmast vaktsineerimiskuuri. Samas on läbipõdemine ühiskonnale

tervikuna kõige raskem viis kaitse saavutamiseks. Vaktsineerimisega kaasnevad

ebatõenäolised riskid ei kaalu üles vaktsineerimisest saadavat kasu ega muuda

vaktsineerimisega seotud korralduste norme ebaproportsionaalseteks. Asjakohatult on kohus

mh väitnud, et nii vaktsiinide müügilubades kui ka vaktsiinide ostu-müüki reguleerivas

lepingus on sedastatud, et vaktsiinide pikaajalised mõjud ei ole teada, mistõttu peaks

vaktsiinide ohutust puudutavasse teabesse suhtuma ettevaatlikkusega. Ka enne tingimustega

müügiloa andmist on Euroopa Ravimiametile esitatud piisavat andmeid vaktsiini toime ja

ohutuse kohta.

Riigikohtus märkis õigesti, et kaudne vaktsineerimisnõue ei alandanud inimväärikust,

arvestades vaktsiinide toimet raskete haigusjuhtude hulga vähendamisel. Piirangutega ei

kehtestatud otseselt kohustuslikku ega sunniviisilist vaktsineerimist. Inimestel oli võimalik

end soovi korral vaktsineerida, mis tagas neile võimaluse vabaneda piirangutest, kuid avalik

võim ei kohustanud kedagi end vaktsineerima, mis oleks riivanud inimväärikust.

Halduskohus ei käsitlenud õigesti vastustaja volitusi korraldustega kohustuste kehtestamisel.

Nagu Riigikohus selgitas, ei ole põhjust järeldada, et Vabariigi Valitsus on ületanud

volitusnormidest tulenevat õigust piirangute kehtestamiseks. NETS-i volitusnormide

sõnastusest lähtudes ei saaks põhimõtteliselt välistada ka veelgi ulatuslikumate piirangute

17(28)

3-21-2163

kehtestamist samade volitusnormide alusel tingimusel, et need on sobivad, vajalikud ja

mõõdukad eesmärgi suhtes.

Halduskohus on ebaõigesti järeldanud, et NETS § 28 lg 2 p-st 5 ja § 28 lg 5 p-st 3 ei saa

tuletada vastustajale õigust kohustada isikuid esitama järelevalvega mitteseotud isikutele oma

terviseandmeid ega kohustada NETS-i ja selle alusel kehtestatud normide üle järelevalve

teostamiseks või isikuandmete töötelemiseks tegevuste eest vastutavaid isikuid, s.o ettevõtteid

või asutusi nende töötajate kaudu. Riigikohus kinnitas, et Vabariigi Valitsusel oli volitus, et

määrata kontrollitud sotsiaalse tegevuse eest vastutavale isikule kohustus tagada üksnes

kehtiva COVID-tõendiga inimeste ligipääs sotsiaalsele üritusele. Kaebajate isikuandmeid

töödeldi kooskõlas IKÜM-iga. COVID-19 viirushaiguse läbipõdemise, vaktsineerituse või

vaktsineerituga võrdsustatud isiku tõendi kontrollimise aluseks ehk isikuandmete töötlemise

aluseks võis olla õigusakt (st korraldus nr 305) tulenevalt IKÜM artikkel 6 lg 1 p-st c. Lisaks

võis COVID-19 viirushaiguse läbipõdemise, vaktsineerituse või vaktsineerituga võrdsustatud

isiku tõendi kontrollimise aluseks olla isiku nõusolek (IKÜM artikkel 6 lg 1 p a).

Isikuandmete töötlemisele eelnev nõusolek on vabatahtlik, kuna korralduse nr 305 p-s 10

nimetatud tegevuse külastajal oli sisuliselt võimalik teha valik, kas koroonatõendit näidata või

mitte.

8. Kaebajad paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu

otsuse põhjendustega ning jäädes oma varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus rahuldab Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebuse, tühistab Tallinna

Halduskohtu 31.05.2022 otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebused

rahuldamata. Ringkonnakohus lähtub alltoodud põhjendustest.

Ringkonnakohtu istungil vastustaja kinnitas, et ei vaidlusta jätkutuvastuskaebuse esitamise

võimalikkust praeguses asjas. Seega ei kajasta ega hinda ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

p-des 36–48 esitatud seisukohti.

10. Riigikohus on praeguse kohtuvaidlusega seoses tehtud 31.10.2022 otsuses nr 5-22-4

avaldanud järgnevad seisukohad:

1)

vaidlusaluste meetmete rakendamine vastustaja poolt NETS-is toodud volitusnormide

alusel oli formaalselt õiguspärane;

2)

karantiinikohustusest ja kontrollitud tegevustes osalemise keelust tulenevad piirangud

riivasid kaebajate põhiõigusi, sh PS § 12 lg-st 1 tulenevat üldist võrdsuspõhiõigust;

3)

ehkki puudus õigusnormist tulenev kohustus ennast vaktsineerida, oli piirangutest

võimalik vabaneda vaid vaktsineerimisel või haiguse kliiniliselt tõendatud läbipõdemisel,

mistõttu tähendas selline riive kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamist;

4)

vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele. Riivete intensiivsust ei

vähendanud asjaolu, et need kaitsesid kõrvalmõjuna ka piirangute adressaate endid;

5)

kehalise puutumatuse ja õiguse elule riive intensiivsust vähendab seni teadaolevaid

andmeid arvestades koroonahaiguse vastu vaktsineerimise surmlõppe või tõsiste

kõrvaltoimete väike tõenäosus;

6)

kaudne vaktsineerimisnõue ei alandanud inimväärikust, arvestades vaktsiinide toimet

raskete haigusjuhtude hulga vähendamisel. Vaktsineerimise nõuet ei saa 2021. a teadmiste

taset arvestades käsitada tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsena;

18(28)

3-21-2163

7)

vaidlusaluste korralduste andmise ajal oli maailmas olemas ja Eestis kättesaadav väga

ulatuslik andmestik vaktsiinide soovitavate mõjude ja kõrvalmõjude kohta, mis põhines nii

testimisel kui ka praktilisel rakendamisel;

8)

korraldused nr 212 ja 305 tõid kaasa kaebajate paljude põhiõiguste samaaegse

riivamise ning riive ei olnud väheintensiivne;

9)

vaidlusaluste korraldustega kehtestatud piirangute eesmärgiks oli nakkusohu

vähendamine uudse ohtliku nakkushaiguse korral NETS § 2 lg 2 tähenduses;

10)

teaduslikud teadmised viiruse omaduste kohta olid vaidlusaluste korralduste

kehtestamisel ebakindlad, sest kuigi koroonaepideemia algas juba 2020. a kevadtalvel, järgnes

sellele mitme erinevate omadustega viirustüve levik. Uuringud näitasid vaktsiinide mõjususe

langemist, kuid selget arusaama polnud küsimuses, mil määral põhjustavad uued tüved rasket

haigestumist ning kas riigi elutähtsate ülesannete täitmise tagamiseks on tarvis vältida

igasugust haigestumist nii palju kui võimalik. Olukorda iseloomustas suur dünaamilisus,

teaduslike teadmiste ebakindlus. 2021. a novembri alguses eksisteeris tõsine haiglavõrgu

ülekoormamise oht;

11)

vaidlusalused normid olid kehtestatud nakkushaiguse epideemilise leviku

tõkestamiseks ning selle kaudu inimeste elu ja tervise kaitsmise tagamiseks. Need teenisid

seega legitiimset eesmärki;

12)

volitusnormi tasandil pole alust pidada piiranguid ebavajalikeks ja ebamõõdukateks.

Volitusnormi proportsionaalsus ei taga aga, et kaalutlusõigust kasutades selle normi alusel

antud haldusakt ise oleks alati proportsionaalne või muul viisil õiguspärane.

Ringkonnakohus lähtub eeltoodud Riigikohtu seisukohtadest ka põhivaidluse lahendamisel.

Kuigi Riigikohtu otsus on tehtud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames, pole

alust väita, et sealne õiguslik analüüs ei ole põhivaidluses asjassepuutuv.

11. Ringkonnakohus lähtub ka Riigikohtu 25.11.2021 määruses asjas nr 3-21-2241 ning

12.09.2023 otsuses asjas nr 3-21-884 antud tõlgendustest, nõustudes nendega.

11.1.

Asjas nr 3-21-2241 leidis Riigikohus, et vaktsineerimisnõude eesmärk on

koroonapandeemia tingimustes üldiselt inimeste elude ja tervise kaitse ning riigi

tuumikfunktsioonide lakkamatu tagamine. Kaitsesüstimine ei välista inimese poolt

koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist. On näiteid vaktsineeritute rasketest

haigusjuhtudest, samuti väheneb vaktsiini toime aja möödudes. Meetme sobivuse test aga ei

nõuagi meetme 100% efektiivsust. Praegune teadmine viitab piisavalt vaktsiinide

efektiivsusele: koroona vastu vaktsineeritud haigestuvad elanikkonnas üldiselt harvemini ja

kergemalt kui immuunsuseta inimesed. Teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud

järeldustele tuginemist ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal.

Teadusandmeid koroonaviiruse teemal tuleb pidevalt juurde. Täiendavad andmed ei muuda

aga prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks.

Vaktsineerimisnõue on suure tõenäosusega vajalik, sest praegu pole näha tõhusaid leebemaid

meetmeid. Ulatuslike karantiinide, liikumispiirangute, viibimiskeeldude jne taastamine ei tule

leebema meetmena kõne alla. Leebema meetmena ei ole samaväärne massiline testimine.

Vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad, selleks on tungiv sotsiaalne vajadus.

Kaitsesüsti nõudega kaasnev riive on mõõdukas. Vaktsineerimise kõrvaltoimed võivad

harvadel juhtudel olla tõsised või ülitõsised. Vaktsineerimisnõude intensiivsust vähendab

täiendavalt tõsiasi, et just enda vaktsineerimata jätmine ohustab inimese elu ja tervist ning

mitte väiksemal, vaid suuremal määral tulenevalt suuremast ülekandumise tõenäosusest.

19(28)

3-21-2163

Vaktsineerimisnõue iseenesest ei alanda inimväärikust. Tegemist pole tahtevastase meditsiini-

ega teaduskatsega, vaid arstiteaduse tulemuste praktilise rakendamisega teiste inimeste elude

ja tervise ning riigi kaitseks.

11.2.

Asjas nr 3-21-884 rõhutas Riigikohus, et koroonahaigus oli uuelaadne, mistõttu oli

tõsikindlate järelduste tegemine selle ohtlikkuse, levikuviiside, nakkavuse, peiteaja, kulu,

efektiivse ravi jne kohta võimalik ainult aeganõudvate teaduslike uuringute tulemusena.

Selliseid haigusi iseloomustab raskesti ettenähtavate või ettenägematute tagajärgede oht.

Ennetava abinõu kohaldamisel tuleb lähtuda kohaldamise otsustamise aja seisuga

teadaolevatest asjaoludest.

12. Tallinna Ringkonnakohtul on samuti arvestatav nn koroonavaidlustes välja kujunenud

praktika. Punktides 12.1‒12.8 käsitatavad Tallinna Ringkonnkohtu lahendid on jõustunud.

12.1.

Ringkonnakohtu 02.12.2021 määruses nr 3-21-2432 (haldusasi liideti hiljem praeguse

asja menetlusse) oli vaidluse all küsimus, kas korralduse nr 212 p-s 5 sätestatud lähikontaktse

karantiinivabastus peaks p 5 alap-s 1 märgitud läbipõdenute puhul kehtima sama pikka aega

ning p 5 alap-des 2‒3 märgitud vaktsineeritute või nendega võrdsustatute puhul (s.o 180

päeva asemel üks aasta). Kohus võrdles läbipõdenuid, kes ei ole saanud ühtegi vaktsiinidoosi,

ja täielikult vaktsineeritud või nendega võrdsustatud isikuid.

Ringkonnakohus rõhutas, et teadusnõukoda või muu sellesarnane asjatundjate kogu on lisaks

Eesti-spetsiifiliste teadmiste koondamisele äärmiselt oluline ja vajalik muu hulgas selleks, et

kriitiliselt analüüsida värskemas erialakirjanduses avaldatud seisukohti või uuringute tulemusi

ning anda ka sellest lähtuvalt soovitusi, kuid see ei tähenda, et vastustaja ei võiks neist

soovitustest kõrvale kalduda näiteks juhul, kui mõne samalaadset rolli täitva asutuse (nt

ECDC) järeldused on teistsugused. Kindlasti tuleks aga hoiduda üksikute uuringute ja

teadusartiklite põhjal väga kaugeleulatuvate järelduste tegemisest (sh kohtumenetluses), sest

avaldatud uurimistöödes tehtud järelduste üle kontrollimine ja konstruktiivne kriitika on osa

tavapärasest teaduslikust diskussioonist, milles kohus ei ole üldjuhul kompetentne osalema.

Kohtu roll on hinnata, kas vastustaja on tähtsust omavates meditsiiniteaduslikes küsimustes

lähtunud üldiselt tunnustatud teadmistest ning on jäänud selle teabe alusel Eestis meetmeid

rakendades oma kaalutlusõiguse piiridesse. Kuna tegemist on globaalse pandeemiaga ja

COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma,

siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise

kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO).

Kaebajad väidavad läbipõdenute ja vaktsineeritute või nendega võrdsustatute ebavõrdset

kohtlemist. Võrreldavad grupid on praegusel juhul vaktsineerimata läbipõdenud (korralduse

nr 212 p 5 alap 1) ja täielikult vaktsineeritud (korralduse nr 212 p 5 alap 2). EL-i digitaalset

COVID-tõendit reguleeriva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.06.2021 määruse (EL)

2021/953 põhjenduse 43 ja lisa p 3 alap h kohaselt ei peaks läbipõdemistõend kehtima kauem

kui 180 päeva. Pidevalt täienevad, kuid siiski jätkuvalt lünklikud ja ebakindlad teadusandmed

ei võimalda üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute

nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse isegi tõhusam ning

seetõttu on meelevaldne kohelda neid isikute gruppe erinevalt. Tuleb arvestada, et erinevalt

haiguse läbipõdemisest on vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine selgemalt

mõõdetav, sest sellekohaseid uuringuid saab teha oluliselt paremini kontrollitud tingimustes

(nt on teada manustatava vaktsiini kogus, uuringusse saab hõlmata eri vanusega inimesi).

Seevastu läbipõdemise puhul on tuvastatav küll nakatumise aeg, kuid märksa keerulisem on

tuvastada seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse inimene haiguse

läbipõdemise järel omandas (sh kas see oleneb inimese vanusest ning asjaolust, kas ta põdes

20(28)

3-21-2163

haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega). Ebaselge on, kas ühe viirusetüve põhjustatud

haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus kaitseb ka teiste viirusetüvede põhjustatud

haiguse eest. CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate kohaselt näitavad olemasolevad

uuringud, et läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakatumisrisk on vähemasti 6 kuu

jooksul madal. Sama on järeldatud ECDC 24.11.2021 riskihinnangus, milles rõhutatakse

siiski, et ehkki praktikas on läbipõdenute uuesti nakatumise tõenäosus vähemasti lühiajaliselt

madal, varieerub nn loomulik immuunsus suurel määral ja seetõttu soovitatakse riikidel

vaktsineerida ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi. CDC 29.10.2021 ülevaates

märgitakse veel, et tõendid läbipõdenute immuunsuse kohta on piiratumad kui vaktsineeritute

puhul osas, mis puudutab tõendite kvaliteeti ja uuringute liike; samuti ei ole piisavalt alust

laiendada läbipõdenute immuunsuse kohta tehtud uuringute tulemusi asümptomaatilistele või

väga kergelt läbipõdenutele ja lastele. CDC on jäänud oma seisukoha juurde, et

läbipõdemisega saavutatud immuunsus pole piisavalt tõendatud, et võrdsustada seda

vaktsineerimisel saaduga (seejuures tuleb võrdlusena arvestada, et erinevalt EL-st ei

aktsepteeri USA kehtiv teaduslik seisukoht läbipõdemisega saadud immuunsust võrdväärsena

vaktsineeritutega üleüldse, rääkimata sellest, et üle 180 päeva).

Kuigi vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla ka pärast

180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel, takistab nende isikute gruppide

võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on

oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul ning samas puuduvad seni

usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldaksid prognoosida immuunsuse kestust.

Korduvnakatumise tõttu haiglaravi vajanud inimeste arv, kes on haiguse varem läbi põdenud,

on Eestis väga väike (2021. a oktoobris ei olnud ühelgi päeval haiglaravil rohkem kui 7

inimest), kuid nendest andmetest ei ole võimalik teha mingeid järeldusi selle kohta, kui pikka

aega võiks omandatud nn loomulik immuunsus kesta. Muu hulgas ei ole teada, millal

haiglasse sattunud inimesed haiguse varem läbi põdesid ja millise raskusastmega. Samuti ei

võimalda kaebaja esitatud absoluutarvud selle kohta, kui suur hulk täielikult vaktsineeritud

inimesi on hiljem nakatunud või vajanud haiglaravi, üldistavalt väita, et vaktsineerimisega

saadav immuunsus on vähem tõhus kui läbipõdemisega saadav immuunsus, sest täielikult

vaktsineerituid on Eestis oluliselt rohkem (788 863 inimest) kui haigusest tervenenud isikuid

(139 509 inimest). Nt CDC 05.11.2021 avaldatud uuringus on hoopis leitud, et haiglaravile

satuvad märksa tihedamini need täiskasvanud, kes olid haiguse 90–179 päeva varem läbi

põdenud, võrreldes nende täiskasvanutega, kes olid 90–179 päeva varem vaktsineeritud.

Uuemad teadusandmed viitavad sellele, et vaktsineerimiskuuri läbimise järel saavutatud

immuunsus kestab esialgu prognoositust lühemat aega. Seetõttu ongi vaktsineeritutele

hakatud võimaldama nn tõhustusdoosi pärast vaktsineerimisest kuue kuu möödumist. Kuivõrd

puudub teaduslik alus hinnata vaktsineerimata läbipõdenutel tekkinud nn loomuliku

immuunsuse kestus vaktsineerimisega omandatust oluliselt pikaajalisemaks, siis ei saa

läbipõdenutel ka olla alust nõuda nende suhtes kehtestatud karantiinivabastuse tähtaja

pikendamist. Kui vaktsineerimisega omandatud immuunsus kestab tegelikkuses vähem kui

üks aasta, tuli Vabariigi Valitsusel asjakohaste teadusandmete täpsustumise korral hinnata

hoopis seda, kas lühendada tuleks ka vaktsineeritute karantiinist vabastamise tähtaega. Võrdse

kohtlemise argumendiga ei saa kaebaja nõuda sisuliselt enda nakkusohutuks tunnistamist,

vaid sellise hinnangu aluseks peaksid olema veenvad teaduslikud andmed, mis kinnitavad, et

läbipõdenu immuunsus kestab üldjuhul kauem kui 180 päeva. Analoogselt ei saa isik võrdse

kohtlemise argumendile toetudes nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist.

21(28)

3-21-2163

Vaidlust ei ole selles, et antikehad kinnitavad, et haldusasjas nr 3-21-2432 kaebuse esitanud

isikud on koroonahaiguse läbi põdenud. Samas puudus sel ajal üldtunnustatud teaduslik

teadmine, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus

madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob

läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu.

Karantiinikohustus riivab tugevalt kaebajate olulisi põhiõigusi, kuid vaidlusaluse meetmega

ka kaitstakse teiste ühiskonnaliikmete vähemalt sama olulisi põhiõigusi (nt PS § 28 lg-s 1

sätestatud õigust tervise kaitsele) ja äärmiselt olulisi avalikke huve vältida tervishoiusektori

ülekoormamist ning tagada riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete

täitmine.

12.2. Ringkonnakohtu 02.12.2021 määruses nr 3-21-2473 (haldusasi liideti hiljem praeguse

asja juurde) olid vaidluse all korralduses nr 305 sätestatud tegevuspiirangud. Ringkonnakohus

selgitas määruses veelkord, millistele tingimustele peavad vastama teadusandmed, et nendele

saaks tugineda haldusorgan tervisekriisi ajal nakkuse leviku tõkestamise meetmete võtmisel ja

halduskohus nende prognoosotsuste kontrollimisel.

Isikute puhul, kelle haigestumine on SARS-CoV-2 RTPCR testiga tuvastamata, ei ole

võimalik tõsikindlalt tuvastada haigestumise aega. Et uus koroonaviirus hakkas levima 2019.

a lõpust ja 2020. a algusest alates ja sageli kulgeb haigus asümptomaatiliselt, on teoreetiliselt

võimalik, et isik haigestus mistahes ajal sellel perioodil. Senini puudub üldtunnustatud

teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku

nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja

kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse

vastu. Massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla

saamiseks, kuna sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured

kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on

tipus. Neil kaalutlustel näib ratsionaalne Eesti riigi ametlik tervishoiupoliitiline seisukoht, et

eelistada tuleb inimeste vaktsineerimist, mitte õhutada nn loomulikule immuunsusele lootma

jäämist. Isiku puhul, kelle haigestumise aeg pole teada, ei ole asjakohane arutleda selle üle,

kas immuunsus kestab vaid 180 päeva või aasta aega.

Haigestumise järel tekkinud antikehade kontsentratsiooni põhjal ei ole seniste teadusandmete

põhjal võimalik piisava kindlusega sedastada, et isik ei ole nakkusohtlik. Esineb kaalukas

avalik huvi sellisele inimesele piirangu kehtestamiseks, sest antikehade kontsentratsiooni

põhjal ei ole võimalik teha järeldust, kui pikka aega on tema puhul vähetõenäoline raske

haigestumine COVID-19 haigusesse. Isiku enda raskelt haigestumise ohust ehk olulisemgi on

vajadus arvesse võtta ja tõrjuda temast võimaliku taashaigestumise järgselt lähtuvat ohtu

nakatada teisi inimesi.

12.3. Ringkonnakohtu 06.05.2022 otsuses nr 3-21-1079 analüüsiti välitingimustes

korraldatavatele avalikele koosolekutele kehtestatud piiranguid.

Ringkonnakohus jäi 02.12.2021 määruses nr 3-21-2473 toodud selgituste juurde, millistele

tingimustele peavad vastama teadusandmed, et nendele saaks tugineda haldusorgan

tervisekriisi ajal nakkuse leviku tõkestamise meetmete võtmisel ja halduskohus nende

prognoosotsuste kontrollimisel. Eeskätt on nendeks süsteemselt kogutud, analüüsitud ja

hinnatud teadusandmete tervikraportid ning riigiülesed uuringud, nt ECDC raportid. Kohtu

roll on hinnata, kas vastustaja on tähtsust omavates meditsiiniteaduslikes küsimustes lähtunud

üldiselt tunnustatud teadmistest ning on jäänud selle teabe alusel Eestis NETS § 28 lg 5 alusel

piiranguid rakendades oma kaalutlusõiguse piiridesse. Kuna tegemist on globaalse

22(28)

3-21-2163

pandeemiaga ja COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle

maailma, siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise

kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, Center for Disease Control and

Prevention (CDC), WHO).

Vabariigi Valitsus kogunes kogu koroonaviiruse leviku II laine perioodil vähemalt kaks korda

nädalas ning hindas piirangute ja meetmete proportsionaalsust, arvestades mh Terviseameti

epidemioloogilist hinnangut ning teadusnõukoja soovitusi. Vabariigi Valitsuse kehtestatud

piirangud olid proportsionaalsed. Olukorras, kus ühiskonnas levib kiiresti ja ulatuslikult suure

nakatuvusega haigus, mille kulg võib olla raske või eluohtlik ning millel puudub või ei ole

kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust, ei saanud

vastustaja jääda ära ootama äärmiselt kaalukate avalike huvide rasket kahjustamist, vaid tal

tuli tegutseda proaktiivselt ja rakendada ennetavaid meetmeid.

12.4. Ringkonnakohtu 29.11.2022 otsuses nr 3-21-2210 kontrolliti korralduse nr 305

õiguspärasust osas, millega kehtestati koroonahaiguse vastu vaktsineerimata inimese suhtes

sellised Eesti riigipiiri ületamist ning tegevustes osalemist puudutatud piirangud, mida ei

kohaldatud isikute suhtes, kes on selle haiguse vastu vaktsineeritud.

Ringkonnakohus leidis, et usaldusväärsed teadusandmed näitavad, et põhjendatud on

vaktsineeritute ja vaktsineerimata isikute suhtes erinevate meetmete ja piirangute

kehtestamine, kuna vaktsineeritud isikutel on väiksem tõenäosus nakatuda ja ka viirust edasi

levitada. Ühtlasi on nakatumise korral vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem risk haigestuda

raskelt ning vajada haiglaravi. Seega tõi vaktsineeritute nakatumine kaasa väiksema koormuse

tervishoiusüsteemile. Neid järeldusi toetavad süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud

teadusandmete tervikraportid ning riigiülesed vaktsineerimise efektiivsusuuringud, nt ECDC

raportid. Apellatsioonkaebuses viidatud üksikuuringud ja ühe riigiametniku seisukohad

viitavad vaktsineeritute nakatumise võimalusele, kuid ei lükka ümber eelnevaid üldisi

järeldusi. Neid järeldusi ei lükka ümber ka asjaolu, et kaebaja ei usalda ega aktsepteeri K.

Fisheri nakatumiste statistikat. Teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele

tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel

seisukohal. Tõsiseltvõetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate,

ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta ei olnud.

Arvestades kaitstavate õigusväärtuste kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise

kui ka vabaduse seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus.

Koroonavastase kaitsesüsti nõudega kaasneva riive hindas Riigikohus asjas nr 3-21-2241

mõõdukaks, võttes mh arvesse, et vaktsineerimise kõrvaltoimed võivad harvadel juhtudel olla

tõsised või ülitõsised.

Korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevustele kehtestatud piirangud olid iseenesest

mõistlikud ning vajalikud COVID-19 haiguse leviku piiramiseks. Lahendus, kus piiranguid ei

kohaldata olemasolevate teadusandmete põhjal usutavasti immuunsuskaitset omavate isikute

suhtes (st vaktsineeritud, vaktsineeritutega võrdsustatud ja tõendatult haiguse läbi põdenud

isikud), on mõistlik ja loogiline tasakaalupunkt, mis võimaldas ühelt poolt majandus- ja

sotsiaalsete suhete jätkuvat toimimist, toetades samas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu

suurendamist elanikkonnas ning seeläbi haiguse leviku piiramist ja eelkõige avalike teenuste

ja sealhulgas meditsiiniteenuste toimepidevuse tagamist.

12.5. Ringkonnakohus hindas 05.12.2022 otsuses nr 3-21-2458, kas õiguspärane oli

korralduse nr 305 muutmine vastustaja 21.10.2021 korraldusega nr 362, millega kaotati ära

võimalus esitada erinevates tegevustes osalemiseks negatiivne koroonaviiruse test.

23(28)

3-21-2163

Ringkonnakohtu järjepideva praktika kohaselt (vt nt haldusasjad nr 3-21-2412, 3-21-2473, 3-

21-2555) ei oleks testimine saanud viirusohu tõrjel asendada vaktsineerimist.

Ringkonnakohus kaalus nendes asjades kaebajatele kohtumenetluse ajaks testimisvõimaluse

andmist esialgse õiguskaitse korras ja leidis, et avalikes huvides on võimalikult suure hulga

inimeste vaktsineerimine. Muu hulgas seetõttu ei pidanud ringkonnakohus proportsionaalseks

kaebajatele esialgse õiguskaitse korras täiendava testimise võimaluse loomist kohtumenetluse

ajaks, arvestades ka antigeeni testi tulemuste ebakindlust ning nii antigeeni kui ka PCR testide

korralduse nr 305 p-ga 15 lubatud pikaajalisi ajalisi nihkeid testi tegemise ja esitamise vahel.

Ringkonnakohus leidis, et avalikku huvi kahjustaks oluliselt juba see, kui mõni kaebajatest

nakatab ebaõige negatiivse testi tulemusel või testimise järgselt vahetult nakatudes kasvõi

ühte inimest, kes võib põdeda haigust raskelt.

Korralduse nr 362 seletuskirjast nähtuvalt lähtuti korralduses ettenähtud muudatuste tegemisel

hüppelisest nakkuse levikust ning suurest haiglaravi vajajate arvust. 2021. a 41. nädala (11.–

17. oktoober) jooksul lisandus 7999 haigusjuhtu. Seisuga 18. oktoober 2021. a oli viimase 14

päeva haigestumus 100 000 elaniku kohta 1087,2. Terviseamet ennustas järgnevatel nädalatel

kasvu jätkumist. Võrreldes 41. nädalaga suurenes uute juhtude arv 23,9% võrra. Alates

septembrist 2021. a kasutusel olnud riskimaatriksi järgi, mis arvestab hospitaliseerimist, oli

koroonaviiruse leviku riskitase kõrge. Võrreldes teiste Euroopa riikidega, oli Eesti

epidemioloogiline olukord üks halvimaid ja elanike vaktsineerimisega hõlmatus üks Euroopa

madalamaid. Haigestunute kasvu foonil kasvas haiglaravi vajavate inimeste arv ning

hospitaliseeritutest 72% olid vaktsineerimata isikud. Surve tõttu haiglatele anti neile

19.10.2021 seisuga suunis piirata plaanilist ravi ja rakendada vähendatud koosseisuga

kiirabibrigaade. Vastustaja püüdis COVID-19 haiguse levikut vähendada peamiselt kahel

moel: inimestevaheliste kontaktide minimeerimise kaudu ja elanikkonnas immuunsuskaitsega

inimeste osakaalu suurendamise kaudu ning seda nii haiglates kui haiglaväliselt. Ka pärast

testimisvõimaluse kaotamist oli ECDC 24.11.2021 avaldatud dokumendi kohaselt Eesti

jätkuvalt riik, kus epidemioloogiline olukord oli kõige murettekitavam ning teadusandmed,

mis puudutasid vaktsineerimata ja täielikult vaktsineeritute immuunsuskaitse tõhustust, olid

ka siis lünklikud ja ebakindlad. Niisiis ei saa asuda seisukohale, et valitsuse korraldus oleks

testimisvõimaluse kaotamise küsimuses olnud meelevaldne.

Põhjendatud pole seisukoht, et mingi vanusegrupp (nooremad ja keskealised) oleks tulnud

piirangute alt välja arvata. Vastustaja viitas õigesti, et puuduvad selged teaduslikud teadmised,

et kindlatele kriteeriumitele vastavasse gruppi kuuluvad isikud põhimõtteliselt ei haigestu või

haigestuvad väga harva või väga kergelt ning mitte mingil juhul ei vaja teatud inimgrupp

haigestumisel haiglaravi. Ainuüksi asjaolust, et nooremad inimesed põevad haigust üldiselt

kergemalt kui vanemad inimesed, ei saa sellist järeldust teha. Lisaks on nooremad inimesed

haigestudes sama nakkusohtlikud kui vanemad ning võivad omakorda nakatada igas eas

inimesi.

Ulatuslike piirangute kehtestamine, näiteks kõigi korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud

tegevuste täielik keelamine (ja vaktsineeritud inimestele erandi tegemisest loobumine) või

ühiskonna täielik sulgemine oleks kaasa toonud hukatuslikud majanduslikud ja sotsiaalsed

tagajärjed, kuna nende tegevustega oli töiselt hõlmatud väga suur hulk inimesi. Kohane ei ole

võrrelda näiteks tööl käimist kohviku külastamisega ega hariduse omandamist spordiüritustel

osalemisega. Tööl käimine ja hariduse omandamine kontaktõppes oli kõigile inimestele

eluliselt oluline. Vaba aja veetmisel kohaldatud piirangud immuunsuskaitset mitteomavatele

isikutele olid küll märkimisväärsed, kuid siiski mitte absoluutsed ega ülemäärased ning

inimestel oli võimalik kasutada alternatiive (toidu koju tellimine restorani külastamise asemel,

teatrietenduse jälgimine teleri või muu tehnilise abivahendi abil teatrikülastuse asemel jne).

24(28)

3-21-2163

Tuleb möönda, et testimisvõimaluse kaotamise üks eesmärkidest oli võtta meetmeid

vaktsineeritud inimeste osakaalu suurendamiseks (n-ö kaudne vaktsineerimisnõue).

Riigikohus selgitas 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241, et vaktsineerimisnõude eesmärgid on

äärmiselt kaalukad. Ringkonnakohtu hinnangul on need seisukohad asjakohased ka n-ö

kaudse vaktsineerimisnõude puhul.

12.6. Ringkonnakohus analüüsis 31.01.2023 otsuses nr 3-21-2723 korralduse nr 305

õiguspärasust ehk kas korraldus nr 305 piiras kaebajate õigusi ebaproportsionaalselt põhjusel,

et kaebajatel kui vaktsineerimata inimestel oli välistatud korralduses nr 305 märgitud

tegevustest osa võtta SARS-Co-2 RT-PCR või antigeen-RTD negatiivse testi alusel. Lisaks

hindas kohus, kas tegemist oli diskrimineeriva piiranguga.

Vastustaja otsustas loobuda erandist, mille kohaselt võisid korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud

tegevustest osa võtta ka vaktsineerimata inimesed, kontekstis, kus üldine inimeste nakatumine

oli tõusuteel, vaktsineerimata inimesi oli jätkuvalt suur hulk ning prognooside kohaselt esines

oht, et meditsiinisüsteemi jätkusuutlik toimimine satub ohtu. Seletuskirjast nähtub, et

vastustaja võttis isikute gruppide moodustamisel kaalutlusõiguse teostamisel arvesse seda, et

üldine nakatumisfoon oli kõrge ja lisandus haigeid, mis omakorda seadis ohtu

meditsiinisüsteemi toimimise, kuna mida rohkem inimesi vajas koroonaviirusega haiglaravi,

siis seda suurem oli meditsiinisüsteemi koormus ja oht, et meditsiinisüsteem ei tule oma

ülesannetega nõutaval tasemel toime. Toimiva meditsiinisüsteemi kaitsmiseks esineb seega

kaalukas avalik huvi. Tegemist oli legitiimse ja väga kaaluka eesmärgiga, piiramaks kaebajate

kui vaktsineerimata inimeste õigusi vaidlusalusel ajavahemikul. Eesmärgi legitiimsuse

hindamisel ei oma tähendust see, kuidas esialgne prognoos hiljem realiseerus, kuna meetmete

kohaldamise tegemise ajal pole seda võimalik teada. Meetme kohaldamise õiguspärasust, sh

prognoosi aluseks olevaid asjaolusid tuleb hinnata otsuse andmise seisuga.

Piirangu kehtestamise ajal olnud parim teadmine võimaldas järeldada, et vaktsineerimine oli

tõhus meede koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ning täielikult vaktsineeritud inimestel oli

oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda ja nakatumise korral oluliselt väiksem tõenäosus põdeda

haigust raskelt. Olemas olnud teadusandmed võimaldasid järeldada ka seda, et haiglaravi

vajasid mitte üksnes vanemad ja riskigruppidesse kuuluvad inimesed, vaid ka teised grupid,

ning haiglaravi vajadus oli suurem nende inimeste rühmas, kes olid vaktsineerimata. Professor

K. Fischeri 23.08.2021 avaldatud Eesti juuli ja augusti andmete kohaselt sai järeldada, et

täielikult vaktsineeritud inimestel oli 4 korda väiksem tõenäosus nakatuda kui inimestel, kes

ei olnud vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud. Samuti sai järeldada, et vaktsineeritud

inimesel on üle 8 korra väiksem tõenäosus põdeda haigust raskelt kui vaktsineerimata

inimesel. Professor J. Starkopfi väidete kohaselt põdesid haiglaravi vajanud vaktsineeritud

inimesed haigust võrreldes vaktsineerimata inimestega kergemalt ja lühemalt. Vaktsineeritud

inimesed vajasid umbes viis korda vähem haiglaravi ja umbes kuus korda vähem intensiivravi

kui vaktsineerimata inimesed. Uuringud lubasid järeldada ka seda, et vaktsineeritud inimese

haigestumise korral võis temalt leida elujõulist viirust paari päeva jooksul, kuid

vaktsineerimata inimene võis olla nakkusohtlik nädala või enam. ECDC 29.03.2021 tehnilise

raporti kohaselt võis vaktsineeritud isikutel tekkida nakatumisel vähem viiruseosakesi ning

vaktsineerimine vähendas nii sümptomaatilist ja asümptomaatilist nakatumist.

Vaktsineerimata inimese negatiivne testitulemus ei kaitsenud teda nakatumise ega raske

haigestumise eest, sh selle eest, et kui ta viirusega nakatus, siis võis esineda suurem

tõenäosus, et ta on pikemat aega ka teistele inimestele nakkusohtlik. Piisavaks ei saanud

lugeda ka antikehade testi tulemustest lähtumist, kuna puudus piisav tõenduslik teadmine selle

kohta, kas ja millise immuunsuse annab inimesele haiguse loomulik läbipõdemine. ECDC oli

25(28)

3-21-2163

seisukohal, et vaidlusalusel hetkel kättesaadavad antikehade testid ei sobinud inimese

nakatumisaja ja immuunsuse hindamiseks.

Vabariigi Valitsus võttis otsuse tegemisel arvesse ka asjaolu, et vaktsineeritud inimeste tase oli

21.03.2021 suhteliselt madal võrreldes teiste enamike Euroopa Liidu riikidega. Mida rohkem

inimesi oli vaktsineerimata, siis seda suurem oli tõenäosus, et haiguse levik suureneb ja see

omakorda omab negatiivset mõju meditsiinisüsteemi toimimisele ja selle teenuse

kättesaadavusele. Eesti epidemioloogiline olukord oli seisuga 28.12.2021 võrdlemisi halb,

kuna ööpäevas lisandus üle 600 nakatunu ning haiglaravil oli üle 200 inimese. Teadusnõukoja

23.12.2021 hinnangu kohaselt oli COVID-19 nakatumine Eestis võrreldes eelneva perioodiga

kasvanud umbes 20%.

Seletuskirjas esitatud põhjendused ei luba järeldada seda, et testide kasutamise lõpetamise

mõtteks oli varjatult sundida inimesi vaktsineerima. Vaidlusalune meede võis küll praktikas

omada positiivset mõju vaktsineerimisele, kuna täielikult vaktsineeritud inimene sai osaleda

korralduse nr 305 p-s 10 märgitud tegevustes ja see võis motiveerida inimesi ennast

vaktsineerima.

Samas kinnitab

seletuskiri,

et

tegelikuks

eesmärgiks

oli

hoida meditsiinisüsteem sellel ajahetkel toimimas.

Vabariigi Valitsus piiras vaktsineerimata inimeste ligipääsu eeskätt sellistele tegevustele, mis

ei olnud inimese õiguste realiseerimise seisukohalt esmatähtsad, kuid kus inimesed võisid

kergesti haigusega nakatuda ja seeläbi mõjutada meditsiinisüsteemi jätkusuutliku toimimist ja

selle teenuse kättesaadavust. Riive intensiivsust vähendas ka asjaolu, et vaidlusalused

piirangud ei kehtinud liiga kaua. Seejuures oli kaebajatel võimalik teha valik vaktsineerimise

kasuks, kaaludes seejuures ühelt poolt võimalikke riske ja teiselt poolt saadavat kasu, ning

seeläbi mõjutada korraldusest nr 305 tulenevaid piiranguid.

12.7. Ringkonnakohtu 17.02.2023 otsuses nr 3-21-2471 oli samuti kontrolli all korraldus nr

305 koroonatõendi kontekstis.

Ringkonnakohus leidis sarnaselt varasemate kohtulahenditega, et 2021. a sügisel näitasid

usaldusväärsed teadusandmed, et vaktsineeritud isikutel on väiksem tõenäosus nakatuda ja ka

viirust edasi levitada ning ühtlasi on nakatumise korral vaktsineeritud isikutel oluliselt

väiksem risk haigestuda raskelt ning vajada haiglaravi.

Vastustaja möönis, et vaktsineerimistõend teenis ka ühiskonnas vaktsineeritud inimeste

osakaalu suurenemise eesmärki, kuna laiapõhine vaktsineerimine ja seega

vaktsineerimistõend andis vastustajale võimaluse COVID-19 levikut paremini tõkestada ning

ühiskonnaliikmete elu ja tervist efektiivsemalt kaitsta. Ka sellist eesmärki (n-ö kaudset

vaktsineerimisnõuet) saab pidada lubatavaks.

Asjakohane pole kaebaja etteheide, miks rakendati koroonatõendi nõuet eelkõige kohtades,

kus registreeritud haigusjuhtude arv oli madal ja jäi madalaks, ning mitte kohtades, kus see oli

kõrge ja jäi kõrgeks (nt töökohad). Kuigi kaebaja osutatud epiidülevaadete kohaselt on

huvitegevuses ja meelelahutusüritustel nakatunute osakaal tõepoolest vaid mõni protsent,

nähtub samas, et märkimisväärne on selliste nakatumiste osakaal, mille päritolu pole teada.

Nii on nt 25.10.2021 ja 01.11.2021 ülevaadete järgi olnud nakatumiskoht teadmata 26,3%

analüüsitud juhtumi puhul. Suurema osakaaluga on olnud ainult nakatumine perekonna ringis

(vastavalt 38,4% ja 41%). Ringkonnakohtu hinnangul saab pidada tõenäoliseks, et just

avalikes kohtades (sh treeningsaalides) nakatumise korral on täpse nakatumiskoha

kindlakstegemine raskem.

26(28)

3-21-2163

Kohaldatud meetme eesmärk oli vähendada ühiskonnas nakatumist üleüldse, sest võis

eeldada, et selle kaudu väheneb ka haiglaravi vajavate haigestunute osakaal ja haiglate

koormus. Kuivõrd tollaste teadmiste kohaselt võis eeldada vaktsineerimata inimeste suuremat

nakkusohtlikkust, ei saa kasutatud meedet pidada ilmselgelt põhjendamatuks. Teadusnõukoda

leidis 30.11.2021 seisuga, et COVID-19-sse nakatumine on Eestis endiselt kõrge, kuid on

langustrendis; teadusnõukoja hinnangul olid kõik kehtivad meetmed endiselt asjakohased ja

vajalikud. Kuna COVID-19 puudutas kiire leviku ja uuelaadsuse tõttu lühikese aja jooksul

sisuliselt kõiki Eestis viibivaid inimesi, ei olnud piirangute kehtestamisel võimalik võtta

arvesse iga üksiku inimese või eluvaldkonna eripärasid. Samamoodi nagu kaebaja

ettevõtlusvabaduse piiramisel, kaalus ka füüsiliste isikute puhul kohaldatud meetme eesmärk

– tagada nakkuse leviku ja haigestumise vähendamise kaudu meditsiinisüsteemi toimimine

ning selle kaudu elu ja tervise kaitse – nende õigustele kaasneva riive üles.

Korralduse nr 373 p 1 alap-ga 6 kehtestati muudatus, mille järgi ilma piiranguteta võis

kontrollitud tegevustes osaleda alla 12-aastane isik. 12–18-aastane isik, kes õpib

üldhariduskoolis või kutseõppeasutuses ning kellel puuduvad haiguse tunnused, võis ilma

koroonatõendita võtta osa korralduse nr 305 p 10 alap-s 1 (s.t sportimine, treenimine,

noorsootöö, huvitegevus, huviharidus, täienduskoolitus ja täiendõpe) loetletud tegevustest.

Lisaks koroonatõendi esitamisele võis 12–18-aastane isik kontrollitud tegevustes osaleda, kui

ta esitab tõendi SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus on negatiivne (korralduse nr

373 p 1 alap 7 ja korralduse nr 305 p 151). Seletuskirjas toodud põhjendused on asjakohased.

Ka 12–18-aastaste isikute puhul aitas piirangute kehtestamine kaasa sellele, et vähendada

ühiskonnas nakatumist ja selle kaudu ühtlasi koormust meditsiinisüsteemile. Koroonatõendi

või negatiivse testi esitamise nõue ei kehtinud õpilastele korralduse nr 305 p 10 alap-s 1

nimetatud tegevustes, s.t sportimisel, treenimisel, huvitegevuses, huvihariduses ja

noorsootöös. Nagu korralduse nr 373 seletuskirjas märgitud, lähtuti eesmärgist hoida haridus,

sh huvihariduse omandamine ning sportimise võimalused kui lapse või noore arengu ja

täisväärtusliku hariduse omandamise perspektiivist olulised ning vaimset tervist toetavad

tegevused avatud ka neile noortele, kes ise või kelle vanemad ei ole nõus vaktsineerimise ega

SARS-CoV-2 RT-PCR või antigeen-RT testi tegemisega. Lisaks oli lastel ja noortel võimalik

ülejäänud kontrollitud tegevustes osaleda siiski ka negatiivse testi ettenäitamisel. Kuigi selle

tegemine võis olla kulukas, vähendab jällegi piirangust tuleneva riive intensiivsust selle

lühiajalisus (piirang kehtis kuni 14.02.2022). Ebaproportsionaalne ei olnud ka korralduse nr

373 p 1 alap 6 osas, millega muudeti korralduse nr 305 p 14 alap 1 nii, et ilma koroonatõendi

või negatiivse testitulemuseta sai kontrollitud tegevustes edaspidi osaleda vaid alla 12-aastane

isik.

Kohustust kontrollida enne treeningule lubamist isiku tõendit läbipõdemise, vaktsineerituse

või negatiivse testitulemuse kohta ja isikut tõendavat dokumenti ei saa ülemääraseks pidada.

Riik lõi selleks rakenduse kontroll.digilugu.ee.

12.8. Ringkonnakohus leidis 14.04.2023 otsuses nr 3-21-2469, et ringkonnakohtu järjepideva

praktika kohaselt (vt nt haldusasjad nr 3-21-2412, 3-21-2473, 3-21-2555) ei oleks testimine

saanud viirusohu tõrjel asendada vaktsineerimist. Igasugune ebavõrdne kohtlemine ei ole

käsitatav diskrimineerimisena. Ringkonnakohus kordas varasemates lahendites avaldatud

seisukohti.

12.9. Ringkonnakohtu 31.01.2024 otsus asjas nr 3-21-2091 ei ole küll veel jõustunud, kuid

oluline on märkida, et ringkonnakohus jäi oma varasema praktika juurde.

Korralduse nr 305 õiguspärasust tuleb hinnata nende andmise aja seisuga (nn ex ante

vaatlusviis) ning arvesse ei saa võtta tänast olukorda ning tänaseks teada olevaid asjaolusid ja

27(28)

3-21-2163

nende alusel antud hinnanguid (haldusmenetluse seadus (HMS) § 54). Haldusorganil tuli

ohtude prognoosimisel ja nende tõrjumisel, sh kaalutlusõiguse teostamisel arvestada nende

asjaoludega, mis olid talle otsuse tegemise hetkel teada või pidid teada olema.

Teadusnõukoda pakkus Vabariigi Valitsusele kaalumiseks erinevaid abinõusid, vähendamaks

COVID-19 haigusesse nakatumise tõenäosust. Millised meetmed tuli kohustuslikena

kehtestada, seda otsustaski Vabariigi Valitsus, arvestades lisaks meditsiinilistele kaalutlustele

ka muid olulisi kaalutlusi. Ka üksikute teadlaste teistsugustele arvamustele ei saa omistada

märkimisväärset tähendust, kuna tegemist oli prognoosotsusega ning COVID-19 haigust

puudutavates olulistes küsimustes polnud ühest aktsepteeritavat teaduslikku konsensust välja

kujunenud. Sellel ajal oli tegemist uudse ohtlikku nakkushaigusega. Arvesse tuligi võtta

toonast parimat teadmist.

13. Ringkonnakohus jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Praeguses vaidluses pole

ilmnenud asjaolusid, mis tingiksid väljakujunenud ja järjepidevast kohtupraktikast kõrvale

kaldumise. Ringkonnakohus on eeltoodud lahendites hinnanud samu tõendeid, mis on esitatud

praeguste kaebuste juurde. Apellatsioonimenetluses esitatud Terviseameti „COVID-19

pandeemia kirjeldav analüüs ja õppetunnid“ ning uurimus „Risk of SARS-CoV-2 infection

and hospitalization in individuals with natural, vaccine-induced and hybrid immunity: a

retrospective population-based cohort study from Estonia“ on mõlemad koostatud 2023. a-l.

Need võivad sisaldada andmeid, mis panevad 2021‒2022 tehtud otsustused kahtluse alla, aga

nagu eelpool viidatud lahendites on ringkonnakohus korduvalt selgitanud, tuleb

prognoosotsuste kontrollimisel lähtuda otsuste tegemise ajal olemas olnud parimast

teadmisest.

Kohtud on nii korralduse nr 212 kui ka korralduse nr 305 puhul kontrollinud kehtestatud

piirangute proportsionaalsust ning samuti seda, kas vastustaja lähtus asjakohasest teabest.

Rikkumisi ei ole tuvastatud. Seejuures ei ole määrav, kas varasemates vaidlustes on kaebajad

korraldusi vaidlustanud samadel põhjendustel kui praeguses asjas. Halduskohus on seotud

kaebuse esemega, kuid tuvastab haldusasja raames iseseisvalt ja lõplikult kõik selle

lahendamisel tähtsust omavad asjaolud (HKMS § 4 lg 4). Otsuses hindab kohus, millised

asjaolud on tuvastatud ning millist õigusakti tuleb asjas kohaldada (HKMS § 158 lg 1). Seega

saab eeldada, et kohtud on korralduste nr 212 ja 305 õiguspärasust kontrollinud igakülgselt.

Praeguses asjas menetluses olevatest kaebustest ei nähtu, et kaebajateks oleksid isikud, kelle

puhul võib korraldustest nr 212 ja 305 tulenev põhiõiguste riive olla intensiivsem, kui juba

jõustunud kohtulahendites kaebajateks olnud isikutel. Seega ei ole proportsionaalsuse

kontrolli kohta käivaid seisukohti vaja korrata.

14. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ning jätab kaebajate kaebused

rahuldamata, jäävad esimeses ja teises kohtuastmes kantud menetluskulud kaebajate kanda

(HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)

28(28)