2-23-4893/16 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu

Määruse tegemise aeg ja koht 06.02.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-4893

Kohtuasi

VALICECAR OÜ avaldus RMK-Invest OÜ pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.04.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

VALICECAR OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

VALICECAR

OÜ,

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Lea Suurkivi

Puudutatud isik (võlgnik) RMK-Invest OÜ, lepinguline

esindaja Kaili-Helina Kolts

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 19.04.2023 määruse resolutsiooni p-d 2–4 muutmata, kuid

muuta osaliselt määruse põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud VALICECAR OÜ kanda.

4. Mõista RMK-Invest OÜ kasuks VALICECAR OÜ-lt välja RMK-Invest OÜ

määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud 180 eurot. Nimetatud summalt

tuleb alates määruse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule.

2-23-4893

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. VALICECAR OÜ (avaldaja) esitas 30.03.2023 Harju Maakohtule avalduse RMK-Invest OÜ

(võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

2. Maakohus tegi 04.04.2023 määruse, millega andis avaldajale tähtaja 3000 euro tasumiseks

kohtu deposiiti ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks. Maakohus märkis määruses, et kui

deposiiti tähtajaks ei tasuta, jätab kohus pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 p 5 alusel ajutise

halduri nimetamata. Deposiiti ei tasutud.

3. Võlgnik esitas 17.04.2023 maakohtule taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks koos

menetluskulude nimekirjaga, paludes avaldajalt võlgniku menetluskulude hüvitisena välja

mõista 600 eurot (käibemaksuta summa) ja viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni.

4. Avaldaja esitas 18.04.2023 maakohtule seisukoha menetluskulude jaotuse kohta ning

vastuväited võlgniku menetluskulude rahalise suuruse kohta.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Maakohus tegi 19.04.2023 määruse, millega jättis ajutise halduri määramata, lõpetas asja

menetluse, jättis menetluskulud avaldaja kanda, määras võlgniku menetluskulud rahaliselt

kindlaks ja mõistis avaldajalt välja võlgniku menetluskulud 600 eurot ning viivise

menetluskuludelt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates määruse

jõustumisest kuni täitmiseni (vaidlustatud määrus).

5.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt jätab kohus PankrS § 15 lg 3 p 5 alusel ajutise

halduri nimetamata, kuna avaldaja jättis deposiidi ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks

tasumata. Ajutise halduri nimetamata jätmisel pankrotiavalduse edasist menetlust ei toimu ja

menetlus lõpeb (PankrS § 15 lg 7).

5.2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 järgi kannab hagita menetluses

menetluskulud isik, kelle huvides menetlus toimus. Pankrotiseaduses menetluskulude jaotuse

kohta erinorme ei ole. Kuna menetluse algatas avaldaja ning menetlus lõpetatakse seetõttu, et

avaldaja jättis kohtu määratud deposiidi tasumata, tuleb menetluskulud jätta avaldaja kanda.

Maakohtu hinnangul pöördus avaldaja kohtu poole ennatlikult – arve, mille tasumata jätmisele

avaldaja tugines, tähtaeg oli 17.01.2023. Avaldaja esitas avalduse kohtule aga juba 30.03.2023.

Muid põhjendusi, miks võlgnik võib olla püsivalt maksejõuetu, avaldaja välja ei toonud.

5.3. Maakohus leidis, et võlgniku menetluskulude nimekirjas märgitud lepingulise esindaja

toimingud ja neile kulunud aeg (neli tundi) olid põhjendatud ja vajalikud. Arvestades avalduse

ja võlgniku vastuse mahtu saab mõistlikuks ajakuluks materjalidega tutvumiseks ja seisukoha

koostamiseks pidada nelja tundi. Esindaja tunnitasu 150 eurot (millele lisandub käibemaks)

vastab keskmisele sarnasele õigusteenuse hinnale. Seega tuleb avaldajalt võlgniku kasuks välja

mõista võlgniku menetluskulud 600 eurot.

Määruskaebus

6. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada osas, milles

maakohus jättis menetluskulud avaldaja kanda ja mõistis avaldajalt võlgniku kasuks välja

2-23-4893

võlgniku menetluskulude hüvitise, ja teha uus määrus, millega jätta menetluskulud võlgniku

kanda.

6.1. Avaldaja esitas pankrotiavalduse seetõttu, et võlgnik viivitas võlgnevuse tasumisega üle

kahe kuu. Enne kohtule pankrotiavalduse esitamist esitas avaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse,

millele võlgnik ei vastanud. Pärast pankrotiavalduse esitamist tasus võlgnik võlgnevuse osade

kaupa selliselt, et võlgnevuse jääk langes alla 2500 euro. Seega, kuna kohus ei oleks pärast

võlgnevuse (suuremas osas) tasumist saanud pankrotiseaduse järgi ajutist haldurit nimetada,

ei olnud avaldajal majanduslikult mõttekas deposiiti tasuda.

6.2. Pankrotiavalduse esitamine ei olnud ennatlik. Avaldaja põhistas võlgniku maksejõuetuse

PankrS § 10 lg 2 p 1 alusel. Avaldaja esitas võlgnikule pankrotihoiatuse 13.03.2023 ning selleks

ajaks oli võlgnik tasumisega viivitanud 54 päeva. Võlgnik ei vastanud pankrotihoiatusele,

mistõttu avaldaja esitas 30.03.2023 (s.o 17 päeva pärast pankrotihoiatust) pankrotiavalduse.

Maakohtu hinnang, et pankrotiavaldus oli ennatlik ja et võlausaldaja peab kandma võlgnevuse

tasumisega viivitanud võlgniku menetluskulud, on ebaõiglane ja piirab alusetult võlausaldajate

õigust kasutada seadusega ettenähtud õiguskaitsevahendeid.

6.3. Pankrotiavaldust menetletakse hagita menetluses. Hagita menetluses kannab TsMS § 172

lg 1 järgi menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu

isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni

menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see

menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Praegusel juhul osales

menetluses kaks isikut – avaldaja ja võlgnik. Arvestades, et võlausaldaja pankrotiavaldus oli

nõuetekohaselt põhistatud ning võlgnik tasus suure osa nõudest alles pärast pankrotiavalduse

kättetoimetamist, oleks kohus pidanud asjaolusid arvestades jätma kõik menetluskulud

võlgniku kanda. Pankrotiavalduse esitamise tingis võlgniku käitumine – võlgnik ei täitnud oma

kohustusi ca kaks kuud ning ignoreeris võlausaldaja pankrotihoiatust.

Võlgniku seisukoht määruskaebuse kohta

7. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Maakohtu määrus on

kooskõlas PankrS § 15 lg-ga 6, mille järgi juhul, kui kohus ei nimeta võlausaldaja

pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud

pankrotiavalduse esitaja.

Menetluse edasine käik

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse

tühistamiseks vaidlustatud osas, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koostoimes §-ga 659 tuleb

osaliselt muuta maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata. Osas, milles

ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi ei muuda, nõustub ringkonnakohus TsMS § 654

lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.

10. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651

lg 1 ja § 659 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebuse kohaselt

2-23-4893

vaidlustab avaldaja maakohtu määruse menetluskulude jaotuse kindlaksmääramise osas

(maakohtu määruse resolutsiooni p 2) ja osas, milles võlgniku menetluskulud kindlaks määrati

ja avaldajalt välja mõisteti (maakohtu määruse resolutsiooni p-d 3 ja 4). Avaldaja ei ole esitanud

vastuväiteid menetluskulude rahalisele suurusele. Maakohtu määruse resolutsiooni p-d 3 ja 4

on seega vaidlustatud kaasnevalt menetluskulude jaotuse vaidlustamisega, kuna avaldaja

taotletava uue menetluskulude jaotuse korral tuleks tühistada ka võlgniku menetluskulude

väljamõistmine avaldajalt. Maakohtu määrus on TsMS § 456 lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 alusel

jõustunud resolutsiooni p 1 osas.

11. Ringkonnakohus

muudab

maakohtu

põhjendusi

menetluskulude

jaotuse

kindlaksmääramisel kohaldatava õigusnormi osas. PankrS § 3 lg 2 esimese lause järgi

kohaldatakse

pankrotimenetlusele

tsiviilkohtumenetluse

seadustikus

sätestatut,

kui

pankrotiseadusest ei tulene teisiti. PankrS § 15 lg-s 6 on sätestatud, et kui kohus ei nimeta

võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud

menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Seega näeb pankrotiseadus ette erinormi

menetluskulude jaotuse kindlaksmääramiseks ajutise halduri nimetamata jätmise korral.

Praegusel juhul jäi ajutine haldur nimetamata, mistõttu menetluskulude jaotuse

kindlaksmääramisel tuleb kohaldada PankrS § 15 lg-t 6, mitte TsMS § 172 lg-t 1, nagu

maakohtu märkis. Maakohtu viide TsMS § 172 lg-le 1 ei ole asjakohane, kuid õige on maakohtu

lõppjäreldus, et menetluskulud tuleb jätta avaldaja kanda.

12. Tulenevalt PankrS § 15 lg 6 kohaldumisest ei oma menetluskulude õige jaotuse määramisel

tähtsust maakohtu määruses ja määruskaebuses esitatud põhjendused selle kohta, kas avaldaja

esitas pankrotiavalduse ennatlikult. Osundatud põhjendused on välja toodud seoses eksliku

tuginemisega TsMS § 172 lg-le 2, mis annab kohtule menetluskulude jaotuse

kindlaksmääramisel kaalutlusõiguse, võimaldades jaotada menetluskulud vastavalt sellele, mis

on konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiglane. PankrS § 15 lg 6 ei anna kohtule

kaalutlusõigust, mistõttu sõltumata asjaoludest, mis viisid pankrotiavalduse esitamiseni ning

ajutise halduri nimetamata jätmiseni, tuleb praegusel juhul menetluskulud jätta avaldaja kanda.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus avaldaja

kanda (TsMS § 171 lg 1). Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus

määruse resolutsioonis kogu seni kantud menetluskulude jaotuse.

14. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 3 määrab ringkonnakohus kindlaks väljamõistetavad

menetluskulud ringkonnakohtu menetluses.

14.1. Võlgnik

esitas

26.01.2024

ringkonnakohtule

määruskaebemenetlusega

seotud

menetluskulude nimekirja, milles taotleb avaldajalt võlgniku lepingulise esindaja kulude

katteks 240 euro (käibemaksuta summa) väljamõistmist. Võlgnikule osutatud õigusabiteenuse

sisuks on määruskaebusega tutvumine, seisukoha koostamine, kliendiga nõupidamine ja

e-kirjad kliendiga ning menetlusdokumendi kohtule esitamine – 1,5 tundi; ning menetluskulude

kindlaksmääramise

taotluse

koostamine,

apellandi

menetluskulude

osas

seisukoha

kujundamine – 0,5 tundi. Võlgnikule on osutatud õigusteenust hinnaga 120 eurot/tund

(käibemaksuta). Võlgnik kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses siinse kohtuasja

määruskaebemenetlusega. Võlgnik märkis, et saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi

arvestada, mistõttu menetluskulud tuleb avaldajalt välja mõista ilma käibemaksuta.

2-23-4893

14.2. Avaldaja esitas 05.02.2024 vastuväited võlgniku menetluskulude nimekirjale, pidades

võlgniku menetluskulude suurust ülemääraseks.

14.3. Arvestades määruskaebuse ja sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu, peab ringkonnakohus

võlgniku lepingulise esindaja toimingutele kulunud aega vajalikuks ja põhjendatuks 1,5 tunni

ulatuses. Määruskaebusega tutvumiseks ja esitatud vastuse koostamiseks vajalikuks ajaks saab

ringkonnakohtu hinnangul pidada 50 minutit, millele lisandub kliendiga suhtlemiseks ja vastuse

kohtule esitamiseks vajalik aeg 20 minutit ning menetluskulude nimekirja koostamiseks vajalik

aeg 20 minutit. Võlgnikule osutatud õigusteenuse hinda, milleks oli 120 eurot/tund

(käibemaksuta), saab pidada mõistlikuks tasuks, mis vastab võlgniku esindaja kvalifikatsioonile

ja sarnase õigusteenuse keskmisele hinnale. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus

võlgniku määruskaebemenetlusega seotud menetluskulude vajalikuks ja põhjendatud

rahaliseks suuruseks 180 eurot (1,5 × 120) (käibemaksuta summa) ning mõistab need avaldajalt

võlgniku kasuks välja.

15. Vastavalt võlgniku taotlusele tuleb avaldajal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

16. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. PanrkS § 5 lg 2

järgi võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta pankrotiasjas edasi kaevata

üksnes siis, kui see on samas seaduses ette nähtud. PankrS § 150 lg 1 p 1 alusel on

menetluskulud pankrotimenetluse kulud. PankrS § 150 lg 5 kohaselt võib pankrotimenetluse

kulude kohta tehtud määruse peale esitada määruskaebuse. Maakohtu määruse peale esitatud

määruskaebuse lahendamisel tehtud ringkonnakohtu määruse peale PankrS § 150 lg 5

kaebeõigust ette ei näe. Seega ei ole pankrotimenetluse kulude (sh menetluskulude) kohta

tehtud ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamist Riigikohtule ette nähtud

(vt RKTKm 04.04.2022, 2-20-18512, p 5 teine lõik ja selles viidatud RKTKm 26.06.2013

määrus 3-2-1-48-13, p 12).

(allkirjastatud digitaalselt)