2-24-176/31 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht 02.02.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-176

Kohtuasi

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus X paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.01.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

psühhiaatriakliinik

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi

korras

määratud

esindaja

vandeadvokaat

Annemarie Kunila

Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 08.01.2024 määrus muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib

2-24-176

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku

valvearst

(avaldaja,

psühhiaatriakliinik) esitas 05.01.2024 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik, patsient)

suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.

2. Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus puudutatud isiku suhtes alates 04.01.2024

kell 20.00 tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11

sätestatule.

2.1. Esitatud

taotlusest

ja

psühhiaatrite

arvamusest

nähtub,

et

patsient

viibib

psühhiaatriakliinikus ravil kolmandat korda. Patsiendil diagnoositi eelnevalt 2009. aastal

segatüüpi ärevushäire ja ta oli seetõttu ambulatoorselt psühhiaatri jälgimisel. Esimest korda

viibis ta psühhiaatriakliinikus haiglaravil 2010 ebaadekvaatse käitumise tõttu, kuna tahtis

aknast alla hüpata ja avaldas jälgimis- ja enesesüüdistusmõtteid. Haiglaraviga seisund paranes

ja luulumõtted jäid tahaplaanile. Patsiendil diagnoositi depressiivne skisoafektiivne häire.

Patsient käis seejärel ambulatoorsetel vastuvõttudel ja talle osutati toetusravi. Aastate jooksul

esines depressiivseid episoode ja psühhoosi ägenemisi, mis taandusid edukalt ambulatoorse

raviga. Teistkordselt vajas patsient statsionaarset ravi 17.03–24.04.2021, mil ta avaldas

paranoilisi luulumõtteid ja oli vanaema suhtes vägivaldne. Patsient oli omaalgatuslikult

katkestanud talle määratud toetusravi. Haiglaravi jooksul patsiendi seisund paranes, kuid

haiguskriitikat ei kujunenud. Diagnoos muudeti segatüüpi skisoafektiivseks häireks. Haiglast

väljakirjutamise järgselt käis patsient vastuvõttudel kuni maikuuni 2022.

2.2. 19.01.2023 toodi patsient psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabi ja politsei poolt, kuna ta

oli muutunud ebaadekvaatseks, oli teadmata ajal lõpetanud toetusravi tarvitamise, keeldus abist,

väitis politseile, et tema elu on ohus ja teda ähvardatakse ning lukustas end korterisse.

Psühhiaatriakliiniku valvetoas vastas patsient küsimustele valikuliselt, mõttekäik oli

inadekvaatsete avaldustega, dissimuleeris. Patsient viibis ravil kohtumääruse alusel 3 kuud.

Patsient avaldas laiahaardelist religioossete varjunditega paranoilist kahjustus-, jälitus-,

suhtumis- ja tähendusluulu, oli veendunud tema vastu suunatud süstemaatilises varguses ja

esinesid kuulmishallutsinatsioonid. Raviga seisund mõneti stabiliseerus, spontaanselt

luulumõtteid ta enam ei avaldanud, kuid haigustaju ei kujunenud, formaalselt nõustus

toetusraviga ja lahkus haiglast 12.04.2023. Patsiendil diagnoositi paranoidne skisofreenia.

Järgnevalt käis patsient vastuvõtul kahel korral. Oktoobris 2023 pöördus ta kahel korral

erakorralise meditsiini osakonda ebaadekvaatsete avaldustega, kui kahtlustas enesel

pahaloomulist kasvajat.

2.3. 04.01.2024 toodi patsient kiirabi ja politsei poolt psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kuna

omaste sõnul oli ta lõpetanud toetusravi, ei lasknud kedagi korterisse, keeldus suhtlemast, oli

toimetulematu ja tal olid tekkinud võlad korteri eest tasumisel. Kiirabile avaldas patsient, et ei

usalda kedagi, kordas, et talle ollakse võlgu ja nõudis kaamerate ees rääkimist. Puudutatud isiku

korter oli pime, peegel oli kaetud, kõikjal olid teravad esemed ja uksel rippusid käärid. Patsiendi

toimetulek oli alanenud. Ta kirjutas raviarstile e-kirja, milles soovis haigla poolt toitlustamist.

Valvetoas oli patsient teadvusel, hüpomiimiline, kõhnunud ja avaldas, et pole kuu aega

ravimeid tarvitanud. Ta vastas napilt, esitas paranoilisi luulumõtteid omaste suhtes, keda

kahtlustas ravimite varastamises. Patsiendi avaldused olid stereotüüpsed ja adekvaatseid

2-24-176

selgitusi ta oma käitumisele ei andnud. Ta ütles, et käärid rippusid ukse küljes kaitseks tulekahju

ja üleujutuse eest. Valvetoas viibides jälgis ta kaameraid ja tõlgendas olukorda ebaadekvaatselt.

Patsiendi psüühilisest seisundist lähtuvalt alustas valvearst ravi tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi otsusega 04.01.2024 kell 20.00.

2.4. Avalduse esitamise ajaks patsiendi seisund ei olnud muutunud. Patsient oli veendunud, et

ei vaja ravi ja on terve. Ta avaldas, et lõpetas toetusravi, sest tädi varastas ravimid ja tema mütsi.

Patsient avaldas vihjeliselt paranoilisi jälgimis- ja kahjustusmõtteid, on umbusklik ja formaalse

kontaktiga, eitas meelepetteid, kuid jääb kahtlus nende esinemisele, ning mõttekäik on hüplik,

inadekvaatsete seostega ja absurdsete selgitustega. Patsiendi arvates on ta mõjuvõimas ja tugev

ning inimesed kardavad teda, sest keegi pole tänaval teda õlast müksanud. Patsient on oluliselt

kõhnunud, selgitas, et raha sai otsa ja kõneles paastumise kasulikkusest.

2.5. Patsiendil esineb raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia (F20.02, RHK 10 järgi),

puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel on ta psühhoosist tingitud

ettearvamatu ja ebaadekvaatse käitumise tõttu ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Patsiendi

seisundit ja senist ravikogemust hinnates ei ole tõenäoline tema seisundi paranemine 4-päevase

raviga sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek väljaspool kontrollitud ravikeskkonda,

mistõttu taotles avaldaja luba patsiendile tema tahtest olenematult ravi jätkamiseks ja temale

psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava ravi rakendamiseks haiglatingimustes

kuni 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.

3. Ärakuulamisel õiguskaitse esmasel rakendamisel avaldas arst, et patsiendi seisund ja

ravivajadus ei ole kohtule saadetud kirjaliku arsti arvamusega võrreldes muutunud. Patsient on

viimased kuud nälginud ja terviseandmed on kehvad. Ta soovib süüa saada, kuid ei oska endale

toitu hankida. Korter on kellelegi panditud, kuid isegi see ei olnud kohalikule omavalitsusele

piisav põhjus eestkoste taotlemiseks. Patsient ei ole ise ravimeid tarbima suuteline. Arst leidis,

et diagnoosimine ja ravi võtab aega vähemalt 40 päeva. Haiglas on vajalik esmalt diagnoosi

kinnitamine uuringutega, seejärel ravi määramine ja ravimine haigla tingimustes patsiendi

seisundi jälgimisega.

4. Maakohus rahuldas 06.01.2024 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas hoida

puudutatud isikut tema tahtest olenemata psühhiaatriakliinikus ja kohaldada puudutatud isiku

suhtes tema tahtest olenemata haiglaravi (rahustavat ja psühhoosivastast ravi ja muud vajalikku

ravi arsti poolt valitud viisil) neli ööpäeva alates puudutatud isiku kinnisesse asutusse

paigutamisest, s.o alates 04.12.2023 kell 20.00 kuni 08.01.2024 kell 20.00.

5. Pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist 07.01.2024 kohtule edastatud täiendavas arvamuses

leidis dr KE, et puudutatud isiku seisund ei ole muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt

ravisoostumus ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja

ümbritsevatele isikutele.

6. Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik, et tunneb ennast hästi ja kaebusi ei ole. Ütles oma

nime, vanuse ja elukoha, ta teab, kus ta praegu viibib, ja et kiirabi ja politsei tõid ta haiglasse.

Küsimuse peale, miks ta haiglasse toodi ja mis juhtus, vastas, et tahab ka ise teada, miks ta toodi

siia ja mis juhtus. Patsient selgitas, et on olnud siin üks kord kontrollis. Esimest korda töötas ta

bussis, seal hakkas halb ja ema kutsus kiirabi. Puudutatud isik avaldas, et ta ei karda midagi.

Tal on lähedasi, vennad ja õed, ise ei ole lähedane kellegagi. Tädi L vastu on negatiivsed tunded,

kuna tädi varastab asju ja siseneb korterisse ilma loata. Kodus võttis ta ravimeid (nimetab 4 ja

veel midagi), võttis niikaua, kuni hakkas halb. Viimati võttis ravimeid umbes kuu aega tagasi.

Patsient avaldas, et töötab kodus (mängib spordiloteriisid, nimetab seda tööl käimiseks).

2-24-176

Varaste ja kurja eest kaitseks riputas ta korterisse teravad esemed ja käärid, selgitades, et ei

karda, aga see on vajalik kaitseks, ning peegli katab öösel, et sealt halba ei juhtuks. Märkis, et

tädi on varastanud ühe pakendi ravimeid. XXX, kus ta elas, varastati müts, kuid haiglas tunneb

ennast hästi. Tänaval teda austatakse ja hoitakse distantsi. Patsient rääkis, et kui tal hakkas halb,

jõi kuu aega vett ega söönud. Kodus teeb ta suppi, kartulit jm., valmistab toidu ise. Raha teenib

ta spordipanustega, kuid raha sai otsa. Võlgu on patsiendile vanad tuttavad. Patisent soovib

rääkida kaamerate ees, siis saab kohtusse pöörduda ja tõendada, et räägib puhast tõtt, ning

vaidlustada ravi. Diagnoosi tal enda arvates ei ole, samuti pole nõus ravile jääma.

7. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamist.

Maakohtu määrus

8. Maakohus rahuldas 08.01.2024 määrusega avaldaja avalduse ja pikendas Harju Maakohtu

06.01.2024 määrusega esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, s.o alates 04.01.2024 kell 20.00.

9. Tuginedes PsAS § 11 lg-le 1 ja TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 asus maakohus seisukohale, et

eeldused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks

tähtajaga kuni 40 päeva on täidetud.

10. Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia (F20.02,

RHK 10 järgi). Ärakuulamisel veendus maakohus, et puudutatud isiku käitumine on

psüühilisest haigestumisest mõjutatud ning puudutatud isik ei mõtle selgelt. Seda ilmestasid

puudutatud isiku poolt ärakuulamisel küsimustele antud vastused. Isik on ärev ja umbusklik.

Isik kinnitab teravate esemete ja kääride riputamist ning peegli katmist vajaduse tõttu kaitsta

ennast halva eest. Patsient avaldab tädi kohta negatiivset arvamust, kuna tädi olevat temalt asju

varastanud. Lisaks märkis ta, et ta jõi kuu aega vett ja ei söönud. Ärakuulamisel avaldas

puudutatud isik, et on ühe korra veel käinud siin haiglas (tegelikult on kolm korda) põhjusel, et

tal hakkas bussis halb, kuigi põhjused on olnud tegelikult psühhootilistest elamustest tekkinud

olukorrad. Lisaks avaldas patsient kummalisi väiteid, et isikud ei müksa teda tänaval ja austavad

teda. Samuti avaldas ta, et soovib kaamerate ees rääkida, et kohtusse pöörduda. Eeltoodust

järeldas maakohus, et isik on ilmselgelt segasusseisundis, s.t ei saa aru oma käitumisest ega juhi

seda.

11. Kuna puudutatud isiku käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, on

ta haiglaravita jätmisel ohtlik nii talle endale kui ka ümbritsevatele isikutele. Kuna isik ei saa

aru oma käitumisest ega suuda seda adekvaatselt juhtida, on ilmne, et isik ei suuda enda eest

mistahes adekvaatseid otsuseid teha. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema

iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Isik on küll varasemalt olnud teatud perioodidel ka

raviga nõus, kuid on katkestanud korduvalt ravi, mistõttu ei saa järeldada ravisoostumust.

Seetõttu jääks isik tahtevastase haiglaravita ilma vajalikust ravist, mis on oluline tema tervise

kaitseks. Asjakohase ravita jäämisel võib isiku haigusseisund halveneda, sh paranoidsed luulud

süveneda. Ümbritsevatele võib puudutatud isik olla ohtlik, kuivõrd ta ei saa enda käitumisest

aru ega juhi seda ning sellest tulenevalt võib olla ka agressiivne (on vanaema suhtes olnud

varasemalt vägivaldne, on negatiivselt paranoidne enda tädi suhtes). Samuti võib luululiste

paranoiade tõttu unustada muu eluks olulise, sh söömise. Arst avaldas, et isik on nähtavalt

kõhnunud ning ta suust tuli atsetooni lõhna, mis viitab nälgimisele. Samuti rääkis patsient arstile

paastumise vajalikkusest. Isik on 2010 üritanud luulumõtete tõttu aknast alla hüpata, mida ei

saa ilmselt ka käesoleval ajal haigusseisundi süvenemisel välistada. Isik paneb teravaid esemeid

igale poole „halva“ eest kaitseks ja võib seetõttu ka ennast või teisi vigastada. Maakohus leidis

2-24-176

arsti arvamusele ning isiku ja arsti ärakuulamisele tuginedes, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on

pigem kindel.

12. Ärakuulamisel veendus maakohus, et puudutatud isik ei mõista ravivajadust ning seega ei

oleks muu psühhiaatriline abi küllaldane. Puudutatud isik end ise haigeks ei pea ja on korduvalt

katkestanud ravimite võtmise, mistõttu ei ole tagatud ega kontrollitav kodustes tingimustes

puudutatud isiku poolt ravimite korrektne vabatahtlik manustamine. Tahtest olenematult saab

aga isikut ravida ainult haigla tingimustes.

Määruskaebus

13. Puudutatud isik esitas määruskaebuse ja riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel

täpsustatud määruskaebuse, milles palub maakohtu 08.01.2024 määruse tühistada.

14. Puudutatud isik on seisukohal, et tema ravi ja kinnipidamine psühhiaatriakliinikus tuleb

lõpetada. Puudutatud isiku hinnangul toodi ta haiglasse tõenäoliselt seetõttu, et talle on varem

ekslikult skisofreenia diagnoos pandud. Arstid oleksid pidanud teda kaameratest jälgides

mõistma, et ta on vaimselt terve ega vaja haiglaravi. Ravi pikendamine 40 päevani on

pahatahtlik tegevus.

Menetluse edasine käik

15. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata, sest täidetud on kõik tahtevastase

psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.

16. Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) palus jätta määruskaebuse

rahuldamata.

17. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

18. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja määruskaebuse väited ei anna

alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu

määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).

19. Maakohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset kuni neli päeva 06.01.2024 määrusega ja

pikendanud psühhiaatriahaiglasse paigutamist 08.01.2024 määrusega kuni 40 päevani.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja

TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud

selliseid asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse

tahtest olenematu ravi kohaldamiseks põhjendamatult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena

puudutatud isiku määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

20. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses välja toodud seisukohaga, et puudutatud isikul

puudub raske psüühikahäire ja ta ei vaja seetõttu ravi. Puudutatud isiku haiglasse sattumisele

eelnenud sündmusi on nii psühhiaatrid kui maakohus tõlgendanud õigesti. Puudutatud isikul

diagnoositi ärevushäire juba 2009. aastal, esmakordsel haiglaravil viibides 2010. aastal raske

psüühikahäire, diagnoos muudeti teistkordsel haiglaravil viibides 2021. aastal segatüüpi

2-24-176

skisoafektiivseks häireks ja seekordsel haiglas viibimise ajal on diagnoosi täpsustatud ning

diagnoositud paranoidne skisofreenia. Kohtul puudub alus kahelda arstide pandud

diagnoosides. Puudutatud isik on korduvalt vajanud haiglaravi. Asjas esitatud psühhiaatrite

arvamused koosmõjus avalduse ning puudutatud isiku ja raviarsti poolt ärakuulamisel

avaldatud asjaoludega kinnitavad, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, millest

tuleneb nii teda ennast kui ka tema lähedasi ohustav käitumine, seejuures puudub puudutatud

isikul toimunu suhtes kriitika ning ta ei ole võimeline mõistma ravi vajadust.

21. Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse

hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi

osas seisukoha võtmisel hindama. Psühhiaatrite eriteadmistest lähtuva hinnangu järgi häire ei

möödu 4 päevaga ja ravi pikendamise taotluse esitamisel oli ette näha, et patsiendi seisundist

tuleneva haiglaravi vajadus ületab 4 päeva. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

arvestades teadmisi puudutatud isiku haiguse kohta ning puudutatud isiku senist haiguskulgu,

ei ole raskest psüühikahäirest paranemine nelja ööpäeva vältel realistlik. Ringkonnakohtul

puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Seda ei lükka ümber puudutatud isiku enda

hinnang oma tervise kohta. Puudutatud isiku käitumine enne psühhiaatriosakonda suunamist

viitas selgelt puudutatud isiku ebaadekvaatse psühhootilise käitumise süvenemisele. Psühhoosi

tõttu oli tema käitumine ebaadekvaatne ja ettearvamatu. Haiglaravita jätmisel ohustanuks

puudutatud isik psüühikahäire tõttu enda elu ja tervist. Seejuures leidsid psühhiaatrid, et

puudutatud isiku luulumõtetest ajendatud käitumine võis olla ohtlik ka teda ümbritsevatele.

Maakohtu määrus on selles osas piisavalt põhjendatud. Puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu

tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus seega pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ohtlikkusele

võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest

(RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1).

22. Riigikohus on leidnud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid

abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus isik eitab jätkuvalt temal diagnoositud rasket

psüühikahäiret ning ei mõista enda ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik

puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut

ravi kohaldades. Puudutatud isiku senine käitumine ja tema seisukohad ärakuulamisel annavad

alust kahelda, et puudutatud isik iseseisvalt ravimeid võtaks. Seega on maakohtu järeldused

põhjendatud ja need vastavad tsiviilasjas esitatud tõenditele.

23. TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri

või muu pädeva arsti arvates. Kuna psühhiaatri arvates vajas puudutatud isiku tervislik seisund

esialgse õiguskaitse pikendamist, oli maakohtul selle alusel õigus esialgset õiguskaitset

pikendada, hinnates, kas puudutatud isiku tervislik seisund seda vajab. Kuna maakohus leidis,

et puudutatud isiku tervislik seisund ei olnud piisavalt paranenud ja endiselt olid täidetud tahtest

olenematu ravi kohaldamise eeldused, võis maakohus TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset

õiguskaitset pikendada.

24. Tulenevalt eelmainitust on maakohus kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes

hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

tingimused. Määruskaebus ei ole seega põhjendatud ja jääb rahuldamata.

25. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

2-24-176

26. Arvestades, et maakohus edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas

sissejuhatust ja resolutsiooni, peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule

teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse ja resolutsiooni (TsMS § 541 lg 1 teine lause).

(allkirjastatud digitaalselt)