3-22-284/26 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-22-284

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.02.2024, Tartu

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 19.12.2021. a otsuse

nr 15.3-3.1/1925-12 ja 21.01.2022. a vaideotsuse nr 15.3-

3.6/1 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Janika Jürgen-Määr

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada käesolevas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

04.03.2024

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181, § 67 lg 4).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-22-284

1. X (edaspidi ka kaebaja) sündis 1979. aastal Eestis, Kohtla-Järve linnas, ning on rahvuselt

venelane. 2000. aastal anti kaebajale Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (alates 01.01.2010

Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)) otsusega alaline elamisluba, mis seoses 2006. aastal

jõustunud välismaalaste seaduse (VMS) muudatustega muutus automaatselt pikaajalise elaniku

elamisloaks. Kaebaja on alates 2008. aastast Vene Föderatsiooni kodanik.

2. Viru Vangla tegi 13.08.2021 PPA-le ettepaneku tunnistada kaebaja pikaajalise elaniku

elamisluba kehtetuks ning teha talle ettekirjutus Eestist lahkumiseks.

3. PPA tunnistas 19.12.2021. a otsusega nr 15.3-3.1/1925-12 (digitaalse kohtutoimiku lehed

(dtl) 18–47) Xi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 19.12.2021 (punkt 1), tegi talle

ettekirjutuse

Eesti

Vabariigist

lahkumiseks

väljasaatmisega

Vene

Föderatsiooni

kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele Xi kinnipidamisasutusest vabanemisel (punkt 2),

ja otsustas kohaldada talle sissesõidukeeldu 3 aastaks ja 6 kuuks alates lahkumiskohustuse

täitmisest (punkt 3). Otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

3.1. VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa tunnistada kehtetuks, kui

välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

3.2. Kaebajat on alates 20. eluaastast karistatud kriminaalkorras 7 ning väärteokorras 6 korral.

Esimese kuriteo pani kaebaja toime 23-aastasena. Tema seadusekuulekad perioodid süütegude

eest määratud karistuste vahelisel ajal ulatuvad maksimaalselt 3–4 aastani. Kuritegude eest on

kaebaja süüdi mõistetud aastatel 2002, 2005, 2007, 2009, 2015, 2020 ja 2021. Väärteod sooritas

kaebaja aastatel 2013 (kolm korda), 2016, 2017 ja 2020. Kaebaja korduv karistatus viitab

sellele, et tema poolt süütegude toimepanemine ei ole olnud juhuslik, vaid tegemist on isiku

teadliku, riskeeriva ning hoolimatu elustiiliga. Toime pandud süüteod näitavad, et kaebajal

puudub tahe kontrollida oma käitumist, talitseda oma emotsioone, mitte kasutada vägivalda ja

tarvitada alkoholi. Kuigi kaebaja kriminaalkaristused on karistusmäärade poolest alla keskmise

karistusmäära ning ta oli reaalselt vangistuses teist korda, on ta süüdi mõistetud raskete

kuritegude

eest.

Kaebaja

seitsmest

kuriteost

viie

puhul

on

olnud

tegemist

vägivallakuritegudega. Ühel korral põhjustas kaebaja kannatanule üliraske tervisekahjustuse –

koljuluumurru, mis halvemal juhul oleks võinud lõppeda kannatanu hukkumisega. Kaebaja

äkiline iseloom, ükskõiksus ning hoolimatus ümbritseva keskkonna, teiste ühiskonnaliikmete

ja ühiselu reeglite osas, samuti oskamatus probleemseid olukordi lahendada tsiviliseeritult,

verbaalselt, on asetanud ohtu ka isiku enda pereliikmed, sh alaealised lapsed. Süütegude

järjepidev korduvus ning vägivallatsemised naiste ja lastega näitavad kaebaja erilist küünilisust,

tema puuduvat empaatiavõimet, olematut enesekontrolli ning tahet arvestada oma pereliikmete

ja ülejäänud ühiskonnaliikmetega. Katseajad on kaebajal möödunud n-ö mööndustega. Esimest

korda mõisteti kaebaja süüdi grupiviisilises vägivallatsemises ning kaebaja käitumismall ja

suhtumine pole aastatega muutunud. Mõistetud karistused ning kohtute antud võimalused

muuta oma käitumine seadusekuulekaks ei ole tingimisi määratud vabadusekaotuslike

karistuste näol kaebaja puhul oma eesmärki täitnud. Kaebaja on jätkanud erinevate süütegude,

nii väär- kui ka kuritegude toimepanemist. Kuriteoliigid on korduvad ning tema süütegude laad

ja tehiolud näitavad raskekujulist hoolimatust teiste inimeste elu, tervise ning vara suhtes. Ka

kaebaja väärtegudest eristuv õigusvastane ning ükskõikne käitumine näitab hoolimatust nii

kaaskodanikesse kui ka Eesti Vabariigi õiguskorda tervikuna.

3.3. Kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, mis õigustab

talle lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist. Tõenäosus kaebaja

vangistusest vabanemisel tema poolt uute kuritegude toimepanemiseks on suur. Kaebajast

lähtuv oht võib realiseeruda alkohoolses

joobes mootorsõiduki juhtimises ning

vägivallasüütegude toimepanemises teiste ühiskonnaliikmete, sh pereliikmete ja alaealiste laste

3-22-284

suhtes. Arvestades kaebaja kuritegude iseloomu, raskust, juhuslikkust ning korduvust, on

temast lähtuv oht tegelik ning piisavalt tõsine ning kaalub üles tema huvi säilitada tema

pikaajalise elamisloa kehtivus.

3.4. Kaebaja eraelu puutumatuse riive on proportsionaalne ning eesmärgipärane ühiskondliku

turvalisuse ning avaliku korra kaitseks. Kaebaja ning tema Eestis elavate ema ja õe vahel

puudub erakorraline sõltuvussuhe ning Venemaale väljasaatmisel ei muutu kaebaja suhtlus ema

ja õega keerulisemaks. Oma täisealise pojaga ei suhtle kaebaja igapäevaselt ning ka neil on

võimalus jätkata suhtlust telefoni, kirja või sotsiaalmeedia vahendusel. Lisaks on kaebaja

täisealisel pojal Venemaa kodakondsus. Proportsionaalne ning eesmärgipärane ühiskondliku

turvalisuse ja avaliku korra kaitseks on ka kaebaja perekonnaelu puutumatuse riive. Kaebaja

alaealine poeg ei suhtle temaga ning vanem tütar teeb seda ainult telefoni teel. Laste ema sõnul

ei muudaks see laste elus midagi, kui kaebaja saadetaks elama kodakondsusjärgsesse riiki. PPA

kontrollitud andmetel oli kaebaja kasutanud oma eksabikaasa suhtes vägivalda ning kaebaja

vägivald ja agressiivsus on mõjutanud ka kaebaja vanema tütre vaimset tasakaalu. Kaebaja ja

tema 2021. aastal sündinud noorema tütre kokkupuude on olnud väga väike. Noorema tütre ema

ehk kaebaja endine elukaaslane on koos oma lastega kolinud Saksamaale. Seega ei muutuks

kaebaja saatmisega Venemaale nendevahelistes suhetes midagi.

3.5. Kaebaja ei ole Eestis elatud 42 aasta jooksul teinud mingeid katseid siinsesse ühiskonda

lõimumiseks ega ole üles näidanud soovi ja huvi Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlemiseks.

Kuigi kaebaja on alustanud vangistuses 2021. aastal riigikeele A1 taseme õpinguid, näitab tema

suhtumine paraku tegelikku soovimatust eesti keelt omandada, Eesti kodakondsust taotleda

ning Eesti ühiskonda integreeruda. Vangistuses olles ei ole kaebajat küll karistatud

distsiplinaarkorras, kuid Viru Vangla kinnitusel suhtus kaebaja vanglaametnikesse teatud

üleolevusega ning võttis taasühiskonnastavatest tegevustest osa ainult lootes, et see suurendab

tema ennetähtaegse vabanemise või avavangla osakonda paigutamise tõenäosust. Võttes 29-

aastaselt Venemaa kodakondsuse, pidi kaebaja aduma, millised on tema otsuse mõjud ja

tagajärjed. Venemaal käimine on olnud kaebaja jaoks tavapärane tegevus ning tal on kõik

eeldused Venemaa Föderatsioonis edukaks hakkama saamiseks. Kodakondsusjärgsesse riiki

elama asumisel säilib kaebajal võimalus vallata ja käsutada oma Eestis asuvat kinnisvara.

3.6. Kaebajale tuleb kohaldada maksimaalsest pikkusest lühemat, kolme aasta ja kuue kuu

pikkust sissesõidukeeldu Schengeni õigusruumi. Kaebaja viimane kuritegu on toime pandud

füüsilise vägivalla kasutamisega 8-aastase poisi suhtes. Alaealiste vastu suunatud kuriteod on

käsitatavad üldohtlikena ning isiku ohtlikkus säilib ka pärast karistuse kandmist. Arvestades

kaebaja süütegude ühiskonnaohtlikkust, samuti tema enda suhtumist, kus ta leiab, et viimastes

kuritegudes on kannatanuteks hoopiski tema, mitte näiteks 8-aastane kasupoeg, on

seaduskuulekate ühiskonnaliikmete ning kaebaja endise perekonna, sealhulgas tema alaealiste

laste kaitseks põhjendatud sissesõidukeelu kohaldamine. Perioodid, mil kaebaja ei ole toime

pannud mõnda süütegu, on kestnud maksimaalselt 4 aastat. PPA arvestab aga ka seda, et

kaebaja on sündinud Eestis, tal on Kohtla-Järvel korter, Eestis elavad tema ema ja õde, ning

kaebajal on neli last, kellest kolm on alaealised.

4. Kaebaja esitas PPA 19.12.2021. a otsusele vaide, mille PPA jättis 21.01.2021. a

vaideotsusega (dtl 13–17) rahuldamata.

4.1. Vaide lahendaja nõustus vaidlustatud otsuses leituga, et kaebajas on välja kujunenud

järjepidev käitumismuster ning asjaolu, et ta on korduvalt kasutanud vägivalda laste suhtes, on

ühiskonnaohtlik faktor, millele on antud põhjendatult suurem kaal. Haldusmenetluses tehtud

päringutest nähtuvalt ei ole kaebaja tegevus mõjutanud kannatanuid ainuüksi füüsiliselt, vaid

ka vaimselt. Kaebaja pereelu puutumatuse riive suuruse kindlaks tegemisel on ulatuslikult

3-22-284

rakendatud uurimispõhimõtet ja analüüsitud, missugune on olnud kaebaja panus tema laste elus

ning milline oleks kaebaja riigist väljasaatmise eelduslik mõju kaebaja pereliikmetele.

Seejuures tuleb esikohale seada laste parimad huvid, mida on korrektselt tehtud. Olgugi, et

kaebaja on kirjalikult väljendanud märkimisväärset pühendumist ja soovi olla oma lastele parim

eeskuju, näitab tema käitumismuster paraku eluviisi, mis ei ole laste parimates huvides. Kuigi

kaebaja ei ole kasutanud vägivalda enda bioloogiliste laste osas, on ta seda korduvalt teinud

oma viimase elukaaslase ning tema alaealise poja suhtes. Samuti lõppes abielu kaebaja

bioloogiliste laste emaga kaebaja vägivalla tõttu. Ilmselgelt on vägivalla kasutamisel mõju laste

vaimsele tervisele ning käitumisharjumuste kujunemisele.

5. X esitas 03.02.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada PPA 19.12.2021.

a otsuse nr 15.3-3.1/1925-12 ja 21.01.2022. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/1.

6. Tartu Halduskohus võttis 09.03.2022. a määrusega kaebuse menetlusse.

7. PPA esitas 05.04.2022 vastuse kaebusele, milles palus jätta kaebuse rahuldamata.

8. Tartu Halduskohus otsustas 08.01.2024. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus

menetluses ning andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kaebaja leiab, et vaidlustatud PPA otsus ja vaideotsus ei ole õiguspärased ning palub need

tühistada, põhjendades oma seisukohta järgmiselt.

9.1. Riigikohtu 26.01.2022. a otsuses nr 3-20-915 on selgitatud, et Euroopa Kohtu praktika

kohaselt ei võimalda direktiiv 2003/109 pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keelduda ega

pikaajalist elanikku riigist välja saata ainuüksi seetõttu, et teda on kriminaalkorras karistatud,

nt üle aastane vangistus mõistetud. Kaasuse asjaolud on haldusasjaga nr 3-20-915 sarnased ning

viidatud asjas tühistas Riigikohus PPA otsuse isikule tehtud lahkumisettekirjutust ja

sissesõidukeeldu puudutavas osas.

9.2. Otsuse tegemisel on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. VMS § 241 lg 3 kohaselt tuleb

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvesse võtta erinevaid asjaolusid, sh

välismaalase toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi. Kaebaja kuritegu, mida on

mainitud PPA otsuses, on teise astme kuritegu (karistatud karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2

p-de 2 ja 3 alusel). Kaebaja kuritegelik käitumine ei ole sedavõrd intensiivne, et tingiks isiku

riigist väljasaatmise ja tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise.

9.3. Kaebaja ei ole olnud vanglas viibides passiivne. Ta osales vangla majandustöödel (toidu

jagamine), läbis sotsiaalprogrammi “Eluviisitreening” ja tegi vastavaid järeldusi oma käitumise

kohta. Riigikeel on omandatud A1 tasemel. Kaebaja suhtleb oma perekonnaga, nii oma

abikaasa kui ka oma alaealiste lastega. Kaebaja elu on tihedalt seotud Eestiga. Ta sündis ja käis

koolis Eestis. Eestis elavad kaebaja ema ja õde, kes toetavad teda. Venemaaga ei ole tal mingit

seost (ei majanduslikku ega hingelist, kuna kaebajal ei ole seal sugulasi ega lepingulisi

sidemeid). Vabaduses olles on tal võimalik töötada ettevõttes DIMED OÜ. Samuti on olemas

elukoht aadressil XXX (korteriomand on kaebaja omandis).

9.4. PPA on otsuse tegemisel põhjendamatult viidanud juba arhiveeritud kuritegudele. Samuti

ei ole olnud PPA poolt õige ja õiglane viidata vangla riskianalüüsile.

9.5. Kaebaja iseloomustusest tulenevalt ei ole ta sotsiopaat ega õiguskorra raske rikkuja.

Kaebaja käitumises ei esine nii suurt ohtu ühiskonnale, mis tingiks tema riigist väljasaatmise.

PPA otsuse täitmine ei ole kooskõlas seadusega, samuti riivab see kaebaja põhiõigust elule.

10. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel.

3-22-284

10.1. Kaebaja puhul on temast lähtuv oht avalikule korrale piisavalt tõsine ja reaalne, et lisaks

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisele võimaldas see teha sundtäidetava

lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu. Kaebaja järjepidevad teise astme

isikuvastased kuriteod ja üks esimese astme isikuvastane kuritegu, mis olid toime pandud

erinevate isikute, sh kaebaja elukaaslaste, 8-aastase kasulapse ja tuttavate suhtes, ning asjaolud,

et isik viibis teist korda vanglas, on läbinud sotsiaalprogramme, ent on siiski jätkanud

kuritegude toimepanemist, näitavad, et isikust lähtuv oht on piisavalt tõsine ja tegelik. Isik on

ka varasemalt püüdnud tekitada kohtus usku, et ta on muutunud, kuid tegelikkuses polnud tal

huvi oma probleemiga tegeleda ning endale vabatahtlikult võetud kohustust läbida alkoholiravi

ta ei täitnud. Lisaks annab ohu tegelikkusest ning piisavast tõsidusest märku see, et pärast

esimest vanglakaristust 2009. aastal pani kaebaja 2014. aastal toime esimese astme

vägivallakuriteo

ehk

olenemata

varasemast

kinnipidamisasutuses

viibimisest

läks

vägivallakuritegu raskemaks.

10.2. Kaebajat on kokku karistatud seitsmel korral, millest kaks karistust on kehtivad. PPA

on lähtunud isiku järjepidevast kuritegelikust käitumisest. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika

kohaselt tuleb isikuvastane vägivald lugeda raskeks kuriteoks. Kaebaja on seitsmest

toimepandud kuriteost viis pannud toime isikuvastase vägivallaga. Kaebaja käitumise raskuse

hindamisel on võetud arvesse, et viimane toimepandud kuritegu oli isikuvastane vägivald, mis

oli suunatud korduvalt 8-aastase lapse vastu. Järjepidevad vägivallakuriteod näitavad kaebaja

erilist küünilisust ja puuduvat enesekontrolli. 8-aastase lapse korduv rusikaga näkku löömine

ning hiljem väitmine, et tegemist ei ole intensiivse õigusrikkumisega, annab mõista, et kaebajal

puudub täielikult moraalne arusaamisvõime. Kaebaja on vägivalda kasutanud isiku suhtes, kes

on olnud abitus seisundis nii oma vanusest tingitud väiksema kasvu kui ka sõltuvussuhte tõttu.

PPA on ka tuvastanud, et vägivallal on olnud kaudne mõju laste enesetundele. PPA arvestas

kaebaja sidemeid Eestiga jm ning pidas vajalikuks kohaldada maksimaalsest lühemat

sissesõidukeeldu.

10.3. Karistusregistri arhiiviandmed on olnud menetluses asjakohased, arvestamaks kaebaja

varasemat elukäiku. Arvestades, et vangla omab kinnipeetavaga lähimat kontakti, on PPA igati

asjakohaselt võtnud arvesse ka vangla taasühiskonnastamisametnike koostatavat riskianalüüsi.

Vangla iseloomustuse kohaselt on kaebaja hinnatud kõrgohtlikuks lastele, konkreetsele

täiskasvanule ja avalikkusele.

10.4. Kaebaja puhul on tegemist Eesti Vabariigi õiguskorra ja ühiskonna üldiste

moraalinormide raske rikkujaga. Alaealiste vastu suunatud kuriteod on käsitatavad üldohtlikena

ning isiku ohtlikkus säilib ka pärast karistuse kandmist. Lastevastane vägivald on eriti raske,

mida on PPA ka põhjendatult arvestanud. Vastustajale jääb selgusetuks kaebusele lisatud

KÜ Lehola 12 ja Dimed OÜ toetuskirjade seos PPA otsuse proportsionaalsuse hindamisega.

Pere- ja eraeluriive on proportsionaalne kaebajast lähtuva ohuga, seejuures on PPA seadnud

esikohale laste huvid.

10.5. Ainuüksi vanglas eesti keele õpingute alustamisest, sotsiaalprogrammi läbimisest ja

kohustuslikust töötamisest ei saa järeldada, et isiku kuritegelikus käitumises on toimunud

olulised muutused. Kaebaja on viibinud vanglas ka varasemalt ja talle on korduvalt võimaldatud

karistuse kandmist vabaduses koos käitumiskontrolliga, ent ta on mitmeid kordi tingimisi

karistuse kandmise nõudeid rikkunud.

10.6. PPA on nõuetekohaselt arvestanud kaebaja sidemeid Eesti Vabariigiga, sh siin

sündimist, koolis käimist ja lähedaste olemasolu. Kaebaja taotles 29-aastasena endale ise

Venemaa Föderatsiooni kodakondsust, tehes seega teadliku valiku. Kaebaja on Venemaal

töötanud ning ta räägib emakeelena Vene Föderatsiooni riigikeelt, mis näitab, et vähemalt

3-22-284

mingisugused sidemed on tal oma kodakondsusjärgse riigiga olemas. Ainuüksi korteri

olemasolu Eestis ei oma sellist kaalu, et muudaks otsuse ebaproportsionaalseks. Töökoha

olemasolu ei ole kaebajal varasemalt takistanud vägivallakuritegude toimepanemist lähedaste

ja teiste isikute vastu, mistõttu ei ole kindla töökoha puudumine saanud lahkumisettekirjutuse

ja sissesõidukeelu kohaldamisel määravaks. 3 aasta ja 6 kuu pikkuse sissesõidukeelu

möödumisel on võimalik kaebajal taotleda Eesti Vabariigis viibimisalust, kui temast lähtuv oht

on vähenenud.

KOHTU SEISUKOHT

11. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub

HKMS § 165 lg 2 alusel vaidlustatud PPA otsuses ja vaideotsuses toodud põhjendustega ega

pea vajalikuks neid täiel määral korrata.

12. Kaebaja on kaebuses seisukohal, et temast tulenev oht avalikule korrale ei saa olla piisavalt

tõsine ja reaalne ega saanud seetõttu õigustada talle lahkumisettekirjutuse tegemist ja

sissesõidukeelu kohaldamist. Kaebaja sõnul ei ole ta õiguskorra raske rikkuja ning vangistuses

on ta käitunud õiguskuulekalt, läbinud sotsiaalprogramme ja asunud õppima eesti keelt.

13. Vaidlustatud PPA otsusega on tunnistatud kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks

VMS § 241 lg 1 p 2 alusel. Sama otsusega tegi PPA kaebajale väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4 ja § 74 lg-te 2 ja 3 alusel ettekirjutuse Eesti

Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni sundtäitmisega pärast temale määratud

karistuse lõppu ja kohaldas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale 3 aastaks ja

6 kuuks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

14. VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui

välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Viibimisaluseta Eesti

Vabariigis viibivale välismaalasele tuleb vastavalt VSS § 7 lg-le 1 teha ettekirjutus Eesti

Vabariigist lahkumiseks. VSS § 72 lg 2 p 4 annab PPA-le õiguse teha välismaalasele

lahkumisettekirjutus ilma lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks tähtaega määramata,

kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. VSS § 74 lg-st 2

tulenevalt kohaldatakse välismaalasele, kellele ei anta tähtaega riigist vabatahtlikult

lahkumiseks, lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu 5 aastaks. VSS § 74 lg 3 jätab PPA-le

võimaluse kohaldada lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu lühemaks ajaks juhul, kui

sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne.

15. VMS § 241 lg 1 p-s 2 sätestatud alust pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamiseks (ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule) tuleb tõlgendada kooskõlas

Euroopa Liidu Nõukogu 25.11.2003. a direktiiviga 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest

kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (edaspidi ka direktiiv 2003/109/EÜ). Kuigi

direktiivist 2003/109/EÜ tuleneb pikaajalise elaniku staatuse omandanud isikule tugevdatud

kaitse väljasaatmise vastu (vt selgituste p 16), lähtub sama direktiiv ka põhimõttest, et kolmanda

riigi kodanikud, kes soovivad omada pikaajalise elaniku staatust, ei või kujutada ohtu avalikule

korrale või julgeolekule (vt selgituste p 8). Seejuures võib mõiste „avalik kord“ hõlmata

süüdimõistmist tõsise kuriteo eest.

16. Direktiivist 2003/109/EÜ lähtuvalt tuleb eristada ohtu avalikule korrale või julgeolekule,

mis on tegelik ja piisavalt tõsine ja mis tingib isiku riigist väljasaatmise (art 12), ning ohtu

avalikule korrale või julgeolekule, millega väljasaatmist ei kaasne (art 9 lg 3). Seega, riik saab

isiku pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kohaldada tema suhtes samaaegselt

ka sundtäidetavat lahkumisettekirjutust üksnes juhul, kui tuvastatakse, et isikust lähtuv oht

3-22-284

avalikule korrale või julgeolekule on tegelik ja piisavalt tõsine (vt nt Riigikohtu 26.01.2022. a

otsus nr 3-20-915, p 22; 19.02.2019. a otsus nr 3-17-1545, p 19; 03.05.2019. a otsus nr 3-18-

89).

17. Kohtu hinnangul tuleb kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale pidada piisavalt tõsiseks ja

tegelikuks direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tähenduses.

18. Kaebaja on kriminaalkorras karistatud 7 korral (karistusregistri väljavõte dtl 173–178).

Kuigi nendest kriminaalkaristustest 5 on arhiveeritud, on PPA õiguspäraselt arvestanud ka neid

karistusi kaebaja varasemale käitumisele ja elukäigule hinnangu andmiseks ning temast lähtuva

ohu hindamisel (vt karistusregistri seaduse § 5 lg 2 p 1 ja § 20 lg 1 p 4, Riigikohtu 26.01.2022. a

otsus asjas nr 3-20-915, p 18).

19. Kaebaja on mõistetud esimest korda kriminaalkorras süüdi Lääne-Viru Maakohtu

17.10.2002. a otsusega (dtl 179–182) salajase varguse ning grupis ja relvataolist eset kasutades

toime pandud huligaansuse (sh isikuvastane vägivald) eest. Teisel ja kolmandal korral mõisteti

kaebaja kriminaalkorras süüdi joobes juhtimise eest (Ida-Viru Maakohtu 07.06.2005. a otsus,

dtl 186–187; Viru Maakohtu 05.12.2007. a otsus, dtl 188–189). Ka kaebaja neljas

süüdimõistmine oli muu hulgas joobes juhtimise eest (5 episoodis), kuid selle kõrval mõisteti

kaebaja Viru Maakohtu 08.05.2009. a otsusega (dtl 190–193) süüdi ka KarS § 121 järgi teise

isiku väärkohtlemises ja karistuse täitmisest kõrvalehoidmises (kohtuotsusega mõistetud

lisakaristuse mittetäitmises) ning talle määrati liitkaristusena reaalne vangistus 1 aasta ja

2 kuud. Kaebaja vabastati karistuse kandmiselt enne tähtaega. Pärast seda mõisteti kaebaja

süüdi järjekordse vägivallateo toimepanemises Viru Maakohtu 11.09.2015. a otsusega (dtl 200–

202), sest kaebaja oli tekitanud teisele isikule raske tervisekahjustuse, millega põhjustas ohu

selle isiku elule. Järgmised kaebaja süüteod seisnesid kaebaja poolt vägivalla kasutamises tema

elukaaslase ja viimase sõbranna vastu (Viru Maakohtu 15.06.2020. a otsus, dtl 218–220) ning

vägivalla kasutamises elukaaslase 8-aastase poja vastu (Viru Maakohtu 21.06.2021. a otsus,

dtl 221–223). Seejuures oli viimane kuritegu toime pandud Viru Maakohtu 15.06.2020. a

otsusega määratud katseaja kestel ning Viru Maakohtu 21.06.2021. a otsusega mõisteti

kaebajale liitkaristuseks 1 aasta ja 9 kuud reaalset vangistust. Väärteokorras on kaebajat

karistatud liiklusseaduse rikkumiste eest, sh sõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära

ületades.

20. Kaebajale mõistetud karistused on olnud küll süüteokooseisus sätestatud karistusmäära

miinimumi lähedased, kuid süütegude laad ja korduvus kinnitavad kohtu hinnangul siiski seda,

et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on piisavalt tõsine. Vastustaja on asjakohaselt viidanud

kaebaja toime pandud isikuvastaste süütegude korduvusele ja nende ajas raskemaks

muutumisele, tema käitumises välja kujunenud mustritele ning tegude toimepanemisel

esinenud raskendavatele asjaoludele, et vägivalda on tarvitatud ka sõltuvussuhtes ning 8-aastase

lapse suhtes (rusikaga näkku löömine). PPA on õigustatult võtnud arvesse Viru Vangla

hinnangut, et kaebaja on kõrgohtlik lastele, konkreetsele täiskasvanule ja avalikkusele (dtl 98).

PPA kogutud täiendavad andmed (PPA 17.09.2018. a teade Kohtla-Järve Linnavalitsusele,

dtl 134–135; kaebaja endise abikaasa selgitused, dtl 138; Kohtla-Järve Linnavalitsuse

15.11.2021. a vastus PPA-le, dtl 142–143; Virumaa SOS Lasteküla perede tugitöötaja vastus

PPA-le ja tugitöötaja aruanded, dtl 150–165) kinnitavad selgelt ka PPA järeldust, et kaebaja

eluviis ja käitumine on tekitanud tema lähedastele, sh väikestele lastele hirmu ja kannatusi ka

muul ajal kui kriminaalmenetluses tuvastatud sündmuste käigus.

21. Kaebajast lähtuvat ohtu tuleb pidada tegelikuks. Kohus ei nõustu kaebajaga, et PPA on

jätnud vaidlustatud otsuses kaebajast lähtuva ohu hindamisel temaga seotud positiivsed

asjaolud arvesse võtmata. Vaieldamatult iseloomustab kaebajat positiivsest küljest see, et talle

3-22-284

ei olnud vangistuse jooksul määratud ühtegi distsiplinaarkaristust, ta on läbinud vanglas

sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ (tunnistus dtl 11), on seal töötanud ning õppinud eesti

keelt. Küll aga on PPA võtnud asjakohaselt arvesse, et hoolimata ka varasematest

sotsiaalprogrammi

läbimistest,

kriminaalkorras

karistamistest

ning

käitumiskontrolli

kohaldamistest on kaebaja jätkanud kuritegelikku käitumist. Seejuures on kaebaja toime

pandud kuriteod muutunud ajas raskemaks ning ainsa esimese astme kuriteo pani kaebaja toime

siis, kui teda oli vägivallakuritegude eest eelnevalt kahel korral kriminaalkorras karistatud.

Temaga sõltuvussuhtes olevate isikute suhtes vägivalla tarvitamises seisnenud süüteod on

kaebaja pannud aga toime pärast esimest korda vangistuses viibimist. Eelnev kinnitab kohtu

hinnangul, et kaebajast lähtuvat ohtu ennekõike vägivallakuriteo korduvaks toimepanemiseks

tuleb pidada tegelikuks. Seejuures on vanglas hinnatud kaebaja poolt vägivaldse kuriteo

toimepanemise tõenäosuseks 2 aasta jooksul 52% (dtl 98).

22. Hinnangut kaebajast lähtuvale ohule ei muuda kaebaja poolt kohtule esitatud korteriühistu

juhatuse liikme ja kaebaja endise tööandja iseloomustused. See, et kaebaja on täitnud

korrektselt tööülesandeid, maksnud regulaarselt kommunaalarveid ning on olnud naabritega

seltsiv ja sõbralik, ei ole takistanud tal varasemate süütegude toimepanemist. Seetõttu ei ole

alust järeldada nendest asjaoludest ka praegusel ajal kaebajast lähtuva tegeliku ja piisavalt

tõsise ohu puudumist.

23. Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 3 kohaselt tuleb liikmesriigil pikaajalise elaniku

väljasaatmise otsustamisel arvestada järgmiste teguritega: a) elamise kestus tema territooriumil,

b) asjaomase isiku vanus, c) tagajärjed asjaomase isiku ja tema pereliikmete jaoks, d) sidemed

elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga (vt ka VMS § 241 lg 3). Kaebaja ei ole

kohtumenetluses osutanud sellistele asjaoludele, mille pinnalt saaks pidada tema väljasaatmist

ebaproportsionaalseks. Muu hulgas ei ole kaebaja vastu vaielnud PPA väidetele, et tema

lähedastel on soovi korral võimalik temaga suhelda telefoni, kirja või sotsiaalmeedia

vahendusel. Lähedaste ja alaealiste laste olemasolu on aga PPA võtnud arvesse kaebajale

kohaldatud sissesõidukeelu kestuse vähendamisel 5 aastalt 3 aastale ja 6 kuule (VSS § 74 lg 3).

24. Kohtu hinnangul on kaebajale olnud nõuetekohaselt tagatud õigus olla haldusmenetluses

ära kuulatud. Haldusmenetluse seaduse § 40 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti

andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas

vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Praegusel juhul on kaebajale antud võimalus

esitada haldusmenetluses oma selgitusi kahel korral: PPA 18.08.2021. a kirjaga menetluse

algatamise kohta (dtl 93–94) ja asjaolude täpsustamiseks koostatud PPA 16.11.2021. a kirjaga

(dtl 127–128). Menetluse algatamise kirjas on PPA kaebajale selgitanud, et elamisloa kehtetuks

tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ning sissesõidukeelu

kohaldamine. Kaebaja esitas menetluse käigus enda selgitused ja vastuväited 22.08.2021. a

avalduses (dtl 96) ning vastas PPA täiendavatele küsimustele 18.11.2021. a vastuses (dtl 131–

132, tõlge eesti keelde dtl 133, 298).

25. Kokkuvõttes leiab kohus, et nii vaidlustatud PPA otsus kui ka vaideotsus on õiguspärased

ning kaebus nende tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata.

26. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

27. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot ja esialgse õiguskaitse taotluse

esitamisel riigilõivu 20 eurot. Need menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja

enda kanda. Kaebaja muud võimalikud menetluskulud ja ka vastustaja võimalikud

menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1 neljas lause).

3-22-284

28. Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel käesolevas otsuses kaebaja eraeluliste andmete

kaitse eesmärgil kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)