3-23-3017/16 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-3017

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vangla 11. jaanuari 2024. a otsuse nr

5-8/24/21494-2 ja 24. jaanuari 2024. a vaideotsuse nr 5-

15/24/233-2

tühistamiseks

ning

Tallinna

Vangla

kohustamiseks vaadata tema taotlus uuesti läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 26. jaanuari 2024. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja AR

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 26. jaanuari 2024. a

määruse haldusasjas nr 3-23-3017 resolutsiooni punkti 9 peale.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26. jaanuari 2024. a

määruse haldusasjas nr 3-23-3017 resolutsiooni punkt 9 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Tallinna Vanglale 16.10.2023 ja 23.11.2023 taotlused väljastada lisamadrats või

paksem madrats, sest ta ei saa seljavalu tõttu normaalselt magada. X esitas Tallinna Vanglale

28.12.2023 vaide, sest vangla ei ole korduvatele taotlustele vaatamata teist või paksemat

madratsit väljastanud ega tema taotlustele kirjalikult vastanud.

2. X esitas Tallinna Halduskohtule 29.12.2023 esialgse õiguskaitse taotluse. Tallinna

Halduskohus jättis 11.01.2024 määrusega taotluse rahuldamata, kuna terviseandmed ei kinnita,

et taotleja vajab uut madratsit või lisamadratsit. Tallinna Ringkonnakohus tagastas 25.01.2024

määrusega X määruskaebuse HKMS § 207 lg 2 alusel, sest tema võimalused oma õigusi kaitsta

olid ilmselgelt vähesed.

3-23-3017

2(4)

3. Tallinna Vangla jättis 11.01.2024 vastusega nr 5-8/24/21494-2 rahuldamata X taotluse

kambrisse lisamadratsi saamiseks. Vangla haldusosakond saab lisamadratsi väljastada siis, kui

meditsiiniosakond teeb ettekirjutuse lisamadratsi vajaduse kohta. Meditsiiniosakond ei ole

tuvastanud Xl meditsiinilist näidustust lisamadratsile. Selle selgitab edaspidi välja

taastusraviarst MRT-uuringu abil, millele X on juba registreeritud.

4. X esitas 18.01.2024 vaide Tallinna Vangla 11.01.2024 vastuse nr 5-8/24/21494-2 peale,

milles taotles jätkuvalt lisamadratsi väljastamist, sest tal on seljavalud.

5. X esitas Tallinna Halduskohtule 18.01.2024 kaebuse Tallinna Vangla kohustamiseks

väljastada lisamadrats või paksem madrats. Kaebaja palus esialgse õiguskaitse korras kohustada

Tallinna Vanglat väljastama temale lisamadrats või vahetama olemasolev madrats paksema

madratsi vastu juba kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu 14.10.2020 määrus nr 3-19-882, p-d 18–

24).

6. Tallinna Vangla jättis 24.01.2024 vastusega nr 5-15/24/233-2 X 28.12.2023 vaide

rahuldamata, märkides, et Tallinna Vangla 11.01.2024 vastuses nimetatud tingimused ei ole

muutunud.

7. Tallinna Vangla palus 24.01.2024 seisukohas jätta X esialgse õiguskaitse taotlus läbi

vaatamata, sest tegemist on korduva taotlusega ja asjaolud ei ole muutunud. Viivitus kaebaja

23.11.2023 taotluse lahendamisel ei alustanud menetlust uuesti.

8. Tallinna Halduskohus võttis 26.01.2024 määrusega kaebuse menetlusse nõuetega

tühistada Tallinna Vangla 11.01.2024 otsus nr 5-8/24/21494-2 ja 24.01.2024 vaideotsus nr 5-

15/24/233-2 ning kohustada vastustajat vaatama taotlus lisamadratsi väljastamiseks uuesti läbi.

Ühtlasi jättis kohus X esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 9).

Kaebajal puudub jätkuvalt esialgse õiguskaitse vajadus ning kaebuse esitamine seda ei mõjuta.

Kuigi 11.01.2024 määruse tegemise ajaga võrreldes ei ole ilmnenud uusi asjaolusid X tervise

kohta, mis tingiksid esialgse õiguskaitse kohaldamise, tuleb taotlus siiski sisuliselt läbi vaadata.

Varasem esialgse õiguskaitse taotlus esitati vaidemenetluse ajal, mil puudus otsustus kaebaja

esmaste pöördumiste ja vangla tegevusetuse peale esitatud vaide osas. Kuna vastustaja on

sellekohased otsustused nüüdseks teinud, siis on kaebuse aluseks olevad faktilised asjaolud

muutunud. Seega ei saa 18.01.2024 taotlust pidada korduvaks ja see tuleb lahendada sisuliselt.

Kaebaja on esialgse õiguskaitse vajadust jätkuvalt põhjendanud eeskätt enda terviseseisundiga

(st tugevad seljavalud, mille tõttu ei ole tal võimalik öösiti magada ega korralikult välja puhata,

mis tekitab omakorda stressi ja depressiooni). Halduskohus analüüsis kaebaja terviseandmeid

11.01.2024 määruses (p-d 13–14) ja leidis, et tervishoiutöötaja pidas vajalikuks taastusraviarsti

hinnangut kaebaja valude leevendamisele. Tallinna Vangla 11.01.2024 otsuses ja 24.01.2024

vaideotsuses on selgitatud, et tervishoiutöötaja ei ole seni tuvastanud meditsiinilist näidustust

lisamadratsile ja selle selgitab MRT-uuringu põhjal (millele kaebaja on registreeritud) välja

taastusraviarst. Kinnipeetava tervisest tulenevat vajadust lisamadratsi või uue madratsi järele

saab hinnata üksnes arst. Taotletud esialgse õiguskaitse kohaldamine oleks põhjendatud vaid

siis, kui see on arsti kinnitusel kaebaja terviseseisundist tulenevalt vältimatult vajalik. Kohus

on 11.01.2024 määruses selgitanud, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda uut madratsit

või lisamadratsit, vaid kaebaja saaks üksnes nõuda temale määratud ravi, kuid seda ei ole talle

seni määratud. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu 14.10.2020 määrus nr 3-19-882.

9. X palub 30.01.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu 26.01.2024 määruse

resolutsiooni p 9 ja rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus. Kaebajal on tugevad teravad

3-23-3017

3(4)

seljavalud, mille tõttu ta ei saa öösiti magada ja korralikult välja puhata. See omakorda

põhjustab stressi ja depressiooni. Kaebajal diagnoositi 02.02.2018 seljavalud ja samuti on tal

diagnoositud S-kujuline skolioos. Seljavalude tõttu on kaebaja haigusloo 01.03.2018 kandest

nähtuvalt soovinud pikendada ravikuuri Ketonaliga ja seda pikendati. Ravikuuri on pikendatud

kuni 2024. a-ni. Seoses valudega seljas on arst määranud kaebajale ka üldteraapilist massaaži.

Kaebaja palub nõuda Tallinna Vanglalt välja tema terviseandmed ajavahemikust 08.02.2022–

01.01.2024. Kaebaja viitab Riigikohtu üldkogu 28.06.2021 määrusele nr 3-21-30 (p-d 15–27).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ning vastab selle läbivaatamist võimaldaval määral HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele.

Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1; riigilõivuseaduse § 22

lg 1 p 9). Kuna määruskaebus ei sisalda uusi asjaolusid, ei pea ringkonnakohus määruskaebuse

kiiremaks lahendamiseks vajalikuks nõuda vastustajalt sellele vastust, vaid arvestab tema poolt

varem esitatuga. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuigi esialgse õiguskaitse taotlust ei ole alust

pidada korduvaks (HKMS § 55 lg 3), ei ole sellele vaatamata muutunud taotluse aluseks olevad

terviseandmed. Tallinna Vangla edastas 08.01.2024 kohtule kaebaja tervisekaardi 03.01.2024

väljavõtte, milles kajastuvad sissekanded alates 09.10.2023. Kaebaja on kaevanud seljavalusid

üksnes perearsti 20.12.2023 vastuvõtul (haigusjuht nr A22431). Sissekande kohaselt olevat

kaebajale tehtud seljast MRT-uuring 2022. a-l, kuid see ei olnud arstile leitav. Samuti viidatakse

digiloo andmetele, et kaebaja on perearstile 15.08.2023 kaevanud öist selja- või nimmevalu

ning tal on 2018. a-l röntgenuuringuga tuvastatud kerge S-kujuline skolioos. Perearst on teinud

20.12.2023 saatekirja taastusraviarsti vastuvõtule, kuid puuduvad andmed, et kaebaja oleks seal

praeguseks juba käinud. Tervisekaardilt ei nähtu lisaks, et kaebajale oleks seljavaluga seoses

määratud mingeid pikemat aega tarvitatavaid ravimeid või ta oleks vajanud nt valuvaigisteid.

Tervisekaardil näidatud ravimid (Gabagamma, Ketipinor, Mirtazapin, Lamotrigin (Lamictal),

VenlafaXn) on ravimiregistrist nähtuvalt seostatavad peamiselt vaimse tervise häiretega. Kuna

kaebaja ei ole väitnud, et ta on pärast 29.12.2023 esialgse õiguskaitse taotluse esitamist käinud

seljavalu tõttu mõne arsti vastuvõtul, siis ei pea ringkonnakohus määruskaebuse lahendamiseks

vajalikuks nõuda vastustajalt tervisekaardi esitamist hilisema perioodi kohta. Enne 09.10.2023

tehtud tervisekaardi sissekanded (sh Tartu Vanglas) ei saaks seejuures üldse kinnitada esialgse

õiguskaitse vajadust praeguse määruse tegemise seisuga (s.o ligemale neli kuud hiljem).

12. Halduskohus on õigesti järeldanud, et tervisekaardi andmed ei kinnita kaebajal esialgse

õiguskaitse vajaduse esinemist. Tallinna Vangla on kohustatud kaebajale andma lisamadratsi

või paksema madratsi, kui arst on tuvastanud selleks meditsiinilise näidustuse (vrd Riigikohtu

24.11.2021 otsus nr 3-18-2420, p 5; 14.10.2020 määrus nr 3-19-882, p 6; Tartu Ringkonnakohtu

11.10.2022 otsus nr 3-19-882, p-d 7–9). Puuduvad andmed, et arst oleks kaebajal tuvastanud

vajaduse lisamadratsi või paksema madratsi järele, mistõttu ei saa väita, et vastustaja on jätnud

enda kohustuse täitmata. Ehkki esialgse õiguskaitse korras oleks ajutise lahendusena võimalik

kohustada vanglat taotletud madratsit kaebajale väljastama ka enne sellekohase meditsiinilise

vajaduse lõplikku selgumist (nt Tartu Ringkonnakohtu 30.04.2019 määrus nr 3-19-421, p 10),

ei anna kaebaja terviseandmed selleks praegusel juhul alust. Eelkõige ei nähtu tervisekaardilt,

et kaebajal esineks pidevalt vajadus saada valuvaigistavaid ravimeid ning kaebuses väidetud

stress ja depressioon on seostatavad eeskätt kaebaja muude vaimse tervise probleemidega, mille

ravi on temale tervisekaardi andmete kohaselt tagatud.

3-23-3017

4(4)

13. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.01.2024

määruse resolutsiooni p 9 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)