3-23-1495/16 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Ene Andresen

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2024, Tartu

Haldusasja number

3-23-1495

Haldusasi

Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22. juuni 2023. a

otsuse tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Andrei Matvejev

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Katrin Kalda

ja Janika Jürgen-Määr

Asja läbivaatamine

Istungimenetlus, istung 13. detsembril 2023

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada otsuse avaldamisel kaebaja ja muude isikute nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 1. märtsil 2024

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) alustas 22. juulil 2020 Viru Vangla 22. juuli 2020. a

ettepaneku alusel Viru Vanglas karistust kandva Xi suhtes tema tähtajalise elamisloa

kehtetuks tunnistamise menetluse.

3-23-1495

2. PPA tegi 22. juunil 2023 otsuse nr 15.3-3.4/695-1, millega tunnistas Xi tähtajalise

elamisloa nr 1046708493/TE alates 22. juunist 2023 kehtetuks (punkt 1); tegi Xile

ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks väljasaatmisega Vene Föderatsiooni

kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele tema kinnipidamisasutusest vabanemisel

(punkt 2) ning kohaldas Xile sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse

täitmisest (punkt 3). Otsuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

2.1. X sündis 1982. aastal Eestis, Narvas. Ta on rahvuselt venelane ning Vene Föderatsiooni

kodanik. Talle on 10. mail 2019 antud tähtajaline elamisluba, mis kehtib kuni 10. maini 2024.

2.2. Tartu Ringkonnakohus tunnistas 2019. a kohtuotsusega Xi süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 113 lg 1 järgi ning mõistis talle karistuseks kaheksa aastat vangistust. Karistuse

hulka arvati vahi all viibitud aeg 2017. a juulist kuni 2018. a detsembrini. Karistuse lõpp on

16. märtsil 2026, tingimisi ennetähtaegne vabastamine on võimalik alates 16. juulist 2023.

2.3. Xit on karistatud kriminaalkorras üheksa korda ning väärteokorras 16 korda. Kuritegude

toimepanemisega on ta loonud mitmel korral ohu erinevatele ühiskonnaliikmetele ning

avalikule korrale. Ta on oma käitumisega näidanud korduvalt lugupidamatust Eesti Vabariigi

õiguskorra, kohtusüsteemi ja põhiseaduslike väärtuste vastu, mistõttu kujutab ta endast ohtu

avalikule korrale. Tema toimepandud süüteod viimase kahekümne aasta jooksul näitavad, et

tal praktiliselt puuduvad õiguskuuleka elu perioodid. Ta viibib vangistuses kolmandat korda.

Varasemad leebemad karistused ei ole teda seadusekuulekalt käituma suunanud. Läbivaks

jooneks tema kriminaalsel käitumisel on olnud alkoholi ja narkootikumide, aga ka keemiliste

toksiliste ainete tarvitamine. Temast lähtuv oht avalikule korrale on jätkuv ja reaalne ka pärast

vanglast vabanemist. Viru Vangla 29. märtsi 2023. a iseloomustuse kohaselt on kaebaja

suhtes algatatud vanglas kriminaalasi kaaskinnipeetava suhtes füüsilise vägivalla kasutamise

tõttu.

2.4. Xil puuduvad isikud, keda saaks käsitada tema perekonnaliikmetena väljasõidukohustuse

ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4 järgi ning kelle suhtes esineks perekonnaeluline

riive. Enne vangistust elas X koos ema ja vanaemaga. Tema emal on samuti Venemaa

Föderatsiooni kodakondsus. Vanaema suri 2022. aastal. Xi isa lahkus pere juurest, kui X oli

6-aastane. Eestis elab ka Xi ema õde. Xi sõnul ei ole ta abielus, kuid elas koos Yga, kellega

kooselust on neil ühine laps W, kes sündis 2013. aastal. Rahvastikuregistri andmetel ei ole Xil

lapsi. W isana on rahvastikuregistris märgitud Q ning emana Y, eelmise nimega Y. Q ja Y on

abielus alates 2014 ning nad elavad alates 2015 koos Wga Soomes. Q on rahvastikuregistris

märgitud täielik vara- ja hooldusõigus W suhtes. Puuduvad kinnitused ja tõendid, et X oleks

W bioloogiline isa.

2.5. Xi ja tema ema vahel puudub erakorraline sõltuvussuhe, mis lubaks neid käsitada

perekonnaliikmetena VSS § 29 lg 4 järgi. X ja ta ema väidavad, et X vanglast vabanedes saab

temast ema hooldaja, sest ema põeb vähki. Xi kuriteo tõttu on ta perekonnast juba kuus aastat

lahus olnud ning ema on pidanud ka ilma tema abita hakkama saama. Seepärast ei saa ema ja

poja vahelist suhet erakorraliseks sõltuvussuhteks lugeda, mis looks perekonnaelulise riive,

mis välistaks Xi elamisloa kehtetuks tunnistamise ja tema riigist väljasaatmise. Lisaks on

emal Eestis teisi sugulasi, kes saavad tema eest hoolitseda. Kuna emal on Venemaa

kodakondsus, saab ta samuti Venemaale elama asuda, kus X saab tema eest igapäevaselt

hoolitseda. Xil on ema ja tädiga eraeluline riive, kuid see pole niivõrd intensiivne, et välistaks

elamisloa kehtetuks tunnistamise.

2(13)

3-23-1495

2.6. Kuigi elamisloa kehtetuks tunnistamine takistab Xil mõnevõrra lähedastega kohtuda,

kaalub avalikust ohust tingitud vajadus elamisluba kehtetuks tunnistada üles tema isiklikud

huvid. Ei ole põhjust arvata, et tal oleks kodakondsusjärgses riigis raske hakkama saada.

Tema emakeel on vene keel. Tal puudub Eestis kinnisvara, mille haldamine oleks Venemaal

elades keeruline – selles osas puudub eraeluline riive. Seega on elamisloa kehtetuks

tunnistamine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 ja

välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p 3 alusel proportsionaalne meede.

2.7. Elamisloa kehtetuks tunnistamise tõttu puudub Xil pärast vanglast vabanemist Eestis

viibimiseks seaduslik alus. Kuna X kujutab vanglast vabanedes ohtu avalikule korrale, on

lahkumisettekirjutuse tegemine põhjendatud. Lahkumisettekirjutus tuleb sundtäita kohe pärast

tema vanglast vabanemist (VSS § 72 lg 2 p 4) ning X tuleb välja saata Venemaa Föderatsiooni

(VSS § 14 lg 1). Tema sidemed Venemaaga on tugevamad kui side Eestiga.

2.8. VSS § 74 lg 2 näeb ette, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega,

kohaldatakse talle sissesõidukeeldu viieks aastaks. VSS § 74 lg 4 kohaselt võib jätta

sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata. PPA ei ole tuvastanud, et Xi osas

esineksid humaansed kaalutlused. Arvestades tema eraelulisi sidemeid ja suhteid Eestis,

samuti Eestis elatud aega, tema vanust, sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni ning sidemeid

päritoluriigiga, on põhjendatud kohaldada sissesõidukeeldu kolmeks aastaks.

3. X esitas 3. juulil 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 22. juuni 2023. a otsuse nr 15.3-

3.4/695-1 tühistamiseks täies ulatuses või alternatiivselt samas otsuses sisalduvate

lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu tühistamiseks.

4. Kohus võttis 15. septembri 2023. a määrusega kaebuse menetlusse.

5. PPA esitas 26. oktoobril 2023 vastuse kaebusele. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja

palub jätta kaebuse rahuldamata.

6. Kohus otsustas 9. novembri 2023. a määrusega vaadata asja läbi kohtuistungil ning andis

menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ning neile vastuväidete

esitamiseks.

7. Kohtuistung toimus 13. detsembril 2023. Kohus andis istungil pooltele täiendavate

tõendite esitamiseks tähtaja ning määras seisukohtade ja vastuväidete esitamise tähtajad.

8. Kohus esitas 14. detsembril 2023 Viru Vanglale kohtunõude, milles palus esitada kohtule

vanglal olemasolev teave kaebajal diagnoositud psüühiliste haiguste ja talle vanglas määratud

asjakohase ravi kohta. Viru Vangla vastas kohtunõudele 18. detsembril 2023.

9. PPA esitas 27. detsembril 2023 seisukoha.

10. Kaebaja esitas 15. jaanuaril 2024 tõendid kaebaja ema olukorra kohta.

11. PPA esitas 22. jaanuaril 2023 seisukoha.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

12. Kaebaja on esitanud kokkuvõtvalt järgmised väited.

3(13)

3-23-1495

12.1. PPA otsus ei ole põhjendatud ega proportsionaalne.

12.2. Vaatamata kaebaja toime pandud kuritegudele on Viru Vangla andnud tema kohta

positiivse iseloomustuse. Selles on märgitud, et kaebaja soovib töötada. Ta on töötanud alates

2019. a novembrist majandustöödel koristajana ning 2021. a septembris omandas ta keevitaja

eriala ning töötab keevitajana. Kaebajal puuduvad vanglas distsiplinaarkaristused ning ta on

läbinud sotsiaalprogramme. Need asjaolud näitavad, et kaebaja hoiakud on muutunud

prosotsiaalsemaks ning sekkumised on saavutanud eesmärgi – seega on alust arvata, et ta

suudab edaspidi õiguskuulekat elu elada.

12.3. Kaebaja on elanud kogu elu Eestis ning tal on püsiv elukoht ema juures. Eestis elavad

tema lähedased. Tema poeg ja poja ema elavad Soomes, kuid nad suhtlevad tihedalt

omavahel. Elamisloa kehtetuks tunnistamine põhjustab kaebajale ja ta perele raskeid

tagajärgi. Kaebaja soovib pärast vangistust oma elu Eestis paremaks muuta, perekonnaelu

korraldada, tööle asuda ja õiguskuulekalt elada. Ta sai Venemaa kodakondsuse alaealisena

vanemate algatusel ning see polnud tema tahe. Tal puuduvad peale kodakondsuse ja emakeele

muud sidemed Venemaa Föderatsiooniga. Tal pole seal lähedasi ega elukohta ning puuduvad

sotsiaalsed garantiid ja raha.

12.4. PPA ja Viru Vangla on esitanud kaebajaga seotud asjaolud valikuliselt ja ühekülgselt.

Väide, et kaebaja pole vangistuse ajal pojaga suhelnud, on väär. Ta suhtleb pojaga telefoni

teel. Poeg on käinud vanglas lühiajalistel kokkusaamistel. Kaebaja ema põeb vähki ning emal

puuduvad teised sugulased, kes võiksid teda abistada ja toetada. PPA ei uurinud täies mahus

kaebaja suhteid lähedastega ning tegi seetõttu vale otsuse.

12.5. Arvesse tuleb võtta ka kaebaja haiguseid. Ta on HIV-positiivne. Samuti on tal

diagnoositud süvenev depressioon. Vanglas on talle ravi tagatud, kuid tema väljasaatmisel

Venemaale ei saa selles kindel olla, sest sotsiaalteenuste saamiseks arvele võtmiseks kulub

ligi pool aastat.

12.6. Kaebaja on proovinud eesti keelt õppida, kuid ta ei saanud eksamit sooritada. Asjaolu, et

kaebaja ei ole omandanud eesti keelt, ei võimalda teha järeldust, et ta ei jaga Eesti Vabariigi

väärtusi ja elukorraldust. Tema kognitiivsed võimed ei võimalda tal eesti keelt ära õppida.

12.7. Elamisloa kehtetuks tunnistamisel ei saa piirduda ühelauselise oletusega, et ei ole alust

uskuda, et isik oma elustiili muudab ning rohkem kuritegusid toime ei pane. PPA ei ole

otsuses põhjendanud, miks kujutab kaebaja endast ohtu avalikule korrale. Viidatud on üksnes

süüdimõistvatele otsustele ning asjaolule, et kaebaja toime pandud kuriteod on muutunud

raskemaks. Ainuüksi asjaolu, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud, ei anna alust

hinnanguks, et ta jätkab kuritegude toimepanemist. Viru Vangla prognoos uue kuriteo

toimepanemise riski kohta ei saa kaebaja kuritegeliku käitumise prognoosi allikaks olla.

Direktiivi 2003/109/EÜ art-st 12 tulenevalt peab isiku käitumine kujutama endast tõelist,

vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Samuti tuleb järgida

proportsionaalsuse põhimõtet ning võtta arvesse isiku õigust era- ja perekonnaelu austamisele.

Meetmeid ei saa rakendada pelgalt süüdimõistavate kohtuotsuste tõttu või üldpreventiivsel

eesmärgil. Kuna otsus põhineb muu hulgas prognoosil, tuleb kaebaja isikut, tema elukäiku,

toime pandud õiguserikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem hinnata ning

esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on ohulävend ületatud. Enne väljasaatmise

kohta otsuse tegemist tuleb arvestada isiku elamise kestust riigi territooriumil, isiku vanust,

tagajärgi tema ja ta pereliikmetele, sidemeid elukohariigiga ning sidemete puudumist

4(13)

3-23-1495

päritoluriigiga (direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 3). PPA ei ole otsust tehes nende asjaoludega

arvestanud. Kaebajale ei ole pärast Eesti iseseisvuse taastamist võimaldatud taotleda

pikaajalise elaniku elamisluba. Kaebaja staatuse tuvastamisel ei oma tähtsust, kas ta viibib

Eestis tähtajalise või pikaajalise elaniku elamisloa alusel. Ta on direktiivi 2003/109/EÜ

mõttes pikaajaline elanik, sest on elanud kogu elu Eestis. Seega laieneb kaebajale

pikaajalisele elanikule tagatud tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. Tema elamisloa

kehtetuks tunnistamist saavad õigustada üksnes väga kaalukad põhjused. Kui tema käitumine

on vangistuses positiivne, tuleks talle anda võimalus näidata, et tema käitumine jääb

positiivseks ka vabaduses viibides. Kui ta ei käitu vabaduses seaduskuulekalt, on PPA-l

võimalik menetlus uuendada.

13. Vastustaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

13.1. PPA lähtus otsuse tegemisel kõigist olulistest asjaoludest.

13.2. Kaebaja on Viru Vangla iseloomustusest toonud esile üksnes selles kajastatud

positiivsed asjaolud. PPA seevastu võttis otsuse tegemisel selle iseloomustuse aluseks

tervikuna. Vangla iseloomustuses on negatiivse asjaoluna esile toodud näiteks kaebajal

diagnoositud alkoholisõltuvus. Sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ läbiviija kokkuvõttest

nähtub, et kaebaja oli programmis aeg-ajalt ebakindel, sest ei teadnud, mida ta soovib

saavutada ning kuidas seda teha. Samuti nähtub vangla iseloomustusest, et kaebaja on

kasutanud oma vanaema suhtes vägivalda ning tal on ka emaga konflikte olnud.

13.3. Pelgalt distsiplinaarkaristuste puudumise ja sotsiaalprogrammi läbimise põhjal ei saa

teha järeldust, et kaebaja on õiguskuulekas. Kaebajal on olnud korduvalt võimalik oma

käitumist muuta, kuid ta pole seda teinud. Viru Maakohus jättis 2023. a septembris kaebaja

vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. PPA lähtus kaebajast lähtuva ohu

prognoosimisel mitte üksnes kaebaja viimasest vangistusajast, vaid tunduvalt pikemast

ajavahemikust. Kohtupraktika kohaselt ei muuda isiku viisakas käitumine tema kuritegelikku

mõttelaadi sedavõrd ulatuslikult, et ohuprognoosi tuleks üksnes selle põhjal muuta.

13.4. PPA on otsuses kaalunud kaebaja suhteid lähedastega ning on õigesti leidnud, et tal

puudub perekonnaeluriive. Kaebajal pole pereliikmeid VSS § 29 lg 4 tähenduses. Samuti pole

tal emaga erakorralist sõltuvussuhet. Kaebaja on enda tegevuse tõttu ligi kuus aastat

perekonnast lahus olnud ning teinud võimatuks ema eest hoolitsemise. Ema on seni hakkama

saanud, mistõttu ei saa nende suhet lugeda erakordseks sõltuvussuhteks, mis looks

perekonnaelulise riive. PPA hinnangul ei ole kaebajal W suhtes eraeluriivet. Viru Vangla

iseloomustuse kohaselt on kaebaja väitnud, et ta veetis pojaga koos aega enne vangistust.

Kuna poeb viibib Soomes, tuleks temaga suhelda nii või teisiti sidevahendite abil ning

kohtumiseks reisida Soome, sõltumata sellest, kas kaebaja viibib Eestis või Venemaal.

Puuduvad tõendid, et kaebaja üldse on W isa.

13.5. Kaebajal oli täiskasvanueas võimalik Eesti kodakondsust taotleda 22 aasta jooksul.

Kodakondsus annab tunnistust kaebaja identiteedist ning seob ta kodakondsusjärgse riigiga.

Kaebajal oleks olnud võimalik omandada eesti keele oskus vähemalt A1 tasemel. Avaliku

korra tagamiseks võib riigist välja saata ka neid välismaalasi, kes on riigis sündinud.

Sugulaste või hõimlaste puudumine päritoluriigis ei takista elamisloa kehtetuks tunnistamist.

Kaebajal ei teki Venemaal integreerumisega raskusi: ta saab leida endale elu- ja töökoha ning

võib asuda elama Eesti piiri lähedusse, et lähedased saaksid teda soovi korral külastada.

5(13)

3-23-1495

13.6. Kaebajal pole kunagi olnud pikaajalise elaniku elamisluba. Ta on pidanud arvestama

võimalusega, et talle ei anta uut tähtajalist elamisluba – eelkõige toime pandud süütegude

tõttu. Talle ei laiene tagatised, mis on EL ja Eesti õiguses ette nähtud pikaajalise elaniku

elamisloaga isikutele.

13.7. Kaebaja tervislikku seisundit on otsuses arvesse võetud. Kohtupraktikas ei ole

Venemaad peetud riigiks, kus poleks võimalik saada arstiabi. Venemaal sotsiaalsete tagatiste

saamiseks on kaebajal võimalik teha ettevalmistusi. Enne lahkumisettekirjutuse täitmist on

võimalik taotleda Eesti riigilt lahkumistoetust.

13.8. Otsuses on põhjalikult analüüsitud kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale, võttes

arvesse nii kaebaja käitumist (sh positiivseid asjaolusid) nii vangistuse ajal kui ka varem.

Kohtupraktika kohaselt saab isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale hinnata läbi tema senise

käitumise.

13.9. Vaidlustatud otsuses on arvesse võetud kaebaja Eestis elatud aega ja tema vanust ning

seda, kuidas tema vanus mõjutab kodakondsusjärgses riigis toimetulekut. Eesti riik on andnud

kaebajale korduvalt võimalusi oma positiivset käitumist demonstreerida, kuid kaebaja on

jätkanud kuritegelikku eluviisi. Õiguskuulekad perioodid tema elus on peaaegu olematud.

Teda pole 20 aasta jooksul vaid kuuel aastal süütegude eest karistatud. Kaebajale taas uue

võimaluse andmine pole põhjendatud.

13.10. Viru Vanglas alustatud kriminaalmenetlus lõpetati 25. juulil 2023 kriminaalmenetluse

aluse puudumise tõttu. Vaatamata sellele saab antud asjaolu kaebajat iseloomustava asjaoluna

arvesse võtta.

13.11. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb pärast väljasaatmise otsuse tegemist ilmnenud

asjaolusid võtta arvesse üksnes pikaajalise elaniku puhul. Kuna kaebajale ei laiene pikaajalise

elaniku tagatised, tuleb otsuse õiguspärasust hinnata HKMS § 158 lg 2 kohaselt otsuse

tegemise aja seisuga. Eelnevast tulenevalt pole vaja ka analüüsida, kas kaebaja kujutab endast

tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tähenduses. Kaebajast tulenev

jätkuv ja reaalne oht ei ole võrdeline tegeliku ja piisavalt tõsise ohuga direktiivi 2003/109/EÜ

art 12 tähenduses. Kaebajal on Eestis viibimiseks madalam ootus. Hinnang, kas kaebaja on

jätkuvalt ohtlik, kujundati otsuses selleks, et veenduda, kas tähtajalise elamisloa kehtetuks

tunnistamine ja isiku väljasaatmine on ainsad lahendused isikust avalikule korrale tuleneva

ohu ärahoidmiseks. Hinnangut, kas kaebajast tulenev oht on reaalne, oli vaja veendumaks, et

oht avalikule korrale ei ole kuriteo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal ära

langenud (nt kui kaebaja ei suuda tervislikel või ealistel põhjustel enam kuritegusid toime

panna).

13.12. Vastustaja ei nõustu istungil esitatud kaebaja väitega, et lahkumisettekirjutust ei

tohtinud teha, sest maakohus ei määranud kaebajale lisakaristusena riigist väljasaatmist.

Lisakaristuse määramist kaalutakse eelkõige konkreetse süüteo kontekstis, kuid PPA võtab

lahkumisettekirjutuse tegemisel arvesse kaebaja elukäiku tervikuna. Kaebajale jäeti

lisakaristus määramata eelkõige põhjusel, et tema ema elab Eestis. PPA võttis arvesse rohkem

asjaolusid ning jõudis nende põhjal järeldusele, et kaebaja ja tema ema vahel puudub

erakorraline sõltuvussuhe. KarS § 54 lg 1 kohaselt peab kohus väljasaatmise kohaldamist

põhjendama otsuses vaid siis, kui süüdlasel on Eestis koos temaga seaduslikult ühises

perekonnas elav abikaasa või alaealine laps, keda kaebajal aga ei ole.

6(13)

3-23-1495

13.13. Vastustaja jääb oma seisukoha juurde, et kaebaja väljasaatmist takistavaid asjaolusid ei

esine. Kaebaja esitatud tõenditest tema ema tervisliku seisundi kohta ei nähtu, et ema vajaks

igapäevasteks toimetusteks igakülgset tuge. Tõendite kohaselt on ema osaliselt töövõimetu

ning eksperdi hinnangul võimaldab tema tervis tal isegi tööl käia (talle sobib osakoormusega,

füüsiliselt ja vaimselt kergem töö).

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Kaebuse sõnastuse kohaselt taotleb kaebaja PPA 22. juuni 2023. a tähtajalise elamisloa

kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamist täies ulatuses või alternatiivselt selle otsuse

kehtetuks tunnistamist lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas.

Nagu kohus 15. septembri 2023. a määruse p-s 4 selgitas, ei saa kaebuses esitatud nõudeid

käsitada alternatiivsete nõuetena, sest kaebuses on esitatud üks ja sama nõue, tühistamisnõue.

Kaebaja pole kohtu seisukohale vastu vaielnud. Seega taotleb kaebaja PPA 22. juuni 2023. a

otsuse nr 15.3-3.4/695-1 tühistamist. Vaidlus hõlmab kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks

tunnistamise otsuse, lahkumisettekirjutuse ning sissesõidukeelu õiguspärasust.

15. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on kaebaja haldusmenetluses nõuetekohaselt ära

kuulatud. Kaebajat teavitati tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse põhjusest

menetluse alustamise teates. Ühtlasi märgiti, et koos elamisloa kehtetuks tunnistamisega

võidakse talle teha lahkumisettekirjutus ning kohaldada sissesõidukeeldu. Seega oli kaebaja

menetluse võimalikest negatiivsetest tagajärgedest teadlik ning ta sai esitada oma vastuväited.

Kaebaja tegigi seda 14. augustil 2020 ja 26. augustil 2020. 22. märtsi 2023. a kirjaga teavitas

PPA kaebajat, et sissesõidukeeldu võidakse kohaldada kogu Schengeni alale kuni viis aastat

ning tal paluti vastata kirjas esitatud küsimustele. Talle anti tähtaeg arvamuse, vastuväidete ja

tõendite esitamiseks seoses elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise

ja sissesõidukeelu kohaldamisega. Kaebaja esitas sellele kirjale arvamuse 27. märtsil 2023.

16. Kohus kontrollib esmalt kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse

õiguspärasust (I) ning seejärel lahkumisettekirjutuse (II) ja sissesõidukeelu kohaldamise

otsuse õiguspärasust (III). Lõpetuseks teeb kohus kohtuasja tulemusest kokkuvõtte ja

lahendab menetluslikud küsimused (IV).

I

17. Kohus võtab esmalt seisukoha, kas kaebaja on pikaajalise elaniku staatuses.

18. Vaidlust pole selles, et kaebajale pole kunagi antud pikaajalise elaniku elamisluba, vaid tal

on olnud üksnes tähtajalised elamisload. Ka tema viimane elamisluba, mis vaidlusaluse

otsusega kehtetuks tunnistati, oli tähtajaline elamisluba (dtl 97).

Kaebaja väitel ei oma tähtsust, kas ta on Eestis elanud tähtajalise või pikaajalise elaniku

elamisloa alusel, sest tal on pikaajalise elaniku staatus direktiivi 2003/109/EÜ alusel. Kohus

selle seisukohaga ei nõustu. Direktiivi 2003/109/EÜ art 7 lg 1 näeb ette, et pikaajalise elaniku

staatuse saamiseks tuleb esitada taotlus ning taotlusele tuleb lisada tõendid selle kohta, et

taotleja puhul on pikaajalise elaniku staatuse saamiseks vajalikud tingimused täidetud. Sellest

sättest nähtuvalt ei võimalda EL õigus liikmesriigis sündinud või seal pikalt elanud

välismaalasel omandada pikaajalise elaniku staatust automaatselt. Ka Eesti õiguse kohaselt

tuleb pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks esitada taotlus (VMS § 245 lg 1).

7(13)

3-23-1495

Seega ei olnud kaebaja enne tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist pikaajalise elaniku

staatuses.

19. PPA tunnistas kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks VMS § 135 lg 2 p 3 alusel. Selle

sätte kohaselt tunnistatakse tähtajaline elamisluba kehtetuks, kui välismaalase tegevus kujutab

ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.

20. PPA tunnistas kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks põhjusel, et temast lähtub oht

avalikule korrale.

Kaebaja väitel ei ole PPA seda seisukohta vaidlustatud otsuses põhjendanud, sest ainuüksi

viited süüdimõistvatele kohtuotsustele ja nending, et kaebaja toime pandud kuriteod on

muutunud aja jooksul raskemaks, ei ole piisav.

PPA otsusest nähtuvalt ei ole otsuse tegemisel piirdutud üksnes kaebaja toime pandud

süütegude ja nende eest määratud karistuste kirjeldamisega. Otsuses on muu hulgas esile

toodud, et esimest korda mõisteti kaebaja kriminaalkorras süüdi 1999. aastal, kui ta oli alles

16-aastane. Vaatamata noorele eale ei kohkunud ta osalemast kuriteos, mille sooritamisel

kasutati nuga, ning ta ähvardas relvataolist eset kasutades kannatanu tappa. Samuti on otsuses

tehtud järeldus, et kaebaja elus ei ole praktiliselt olnud õiguskuulekaid perioode. Aastate

1999–2019 lõikes ei ole teda vaid kuuel aastal süütegude toimepanemise eest karistatud

(2001, 2004, 2006, 2010, 2016 ja 2018). Enamuse süütegude toimepanemisel on kaebaja

olnud narko-, alkoholi- või toksilises joobes. Viimase kuriteo – tapmise – toimepanemisel oli

kaebaja alkoholijoobes. Tema süüteod on muutunud ajas raskemaks: varasemad

ähvardamised, füüsiline vägivald ja kergete vigastuste tekitamine päädis viimasel korral

kannatanult elu võtmisega. Kaebaja on vägivalda tarvitanud nii võõraste inimeste kui ka oma

vanaema suhtes (PPA otsuse p 29). Varasemad leebemad karistused ei ole teda

seaduskuulekalt käituma suunanud. Üheks riskifaktoriks kuritegude toimepanemisel on

alkoholi tarvitamine ning oskamatus konflikte vägivallata lahendada. Tema kriminaalsest

käitumismustrist järeldub, et ta on impulsiivne ja hoolimatu teiste inimeste tervise ja elu

suhtes ning ohtu võivad sattuda nii tema lähedased kui ka muud isikud, kellega tal konflikt

tekib. Ei ole alust uskuda, et kaebaja enam kuritegusid toime ei pane. Temast lähtuv oht

avalikule korrale pärast vanglast vabanemist on jätkuv (PPA otsuse p 30). Samuti on temast

lähtuv oht reaalne. Kaebaja on küll möönnud, et ta on kuritegude toimepanemises ka ise

süüdi, kuid leiab, et kannatanute käitumine koos alkoholi kuritarvitamisega olid peamisteks

põhjusteks, miks ta hakkab kannatanute kallal vägivalda tarvitama. Selline suhtumine osutab,

et kaebaja ei suuda toimepandut mõista ja tunnistada. See suurendab isikust lähtuvat ohtu

(PPA otsuse p 31).

Eeltoodust nähtuvalt pole kaebaja väide õige. Kohtu hinnangul on PPA otsuses arusaadavalt

ja piisavalt põhjendanud, miks PPA hinnangul lähtub kaebajast oht avalikule korrale.

21. Kaebaja väitel on tal pikaajalise elaniku staatusest tulenevalt kõrgendatud kaitse

väljasaatmise vastu ning seetõttu tuleks tema puhul tuvastada, kas ta kujutab endast tõelist,

vahetut ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja puhul ei

tule tuvastada, kas ta kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu direktiivi 2003/109/EÜ

art 12 tähenduses.

Kohus nõustub vastustaja seisukohaga. Kuna kaebaja ei ole pikaajalise elaniku staatuses, ei

kohaldu talle direktiivi 2003/109/EÜ art-s 12 sätestatu.

8(13)

3-23-1495

22. Kohtu hinnangul on PPA otsuses veenvalt põhjendanud, miks kaebaja kujutab endast ohtu

avalikule korrale. Kohus nõustub vastustaja hinnanguga.

Kaebajast lähtuva ohu hindamine on prognoosotsus ning seetõttu saab anda hinnangu üksnes

ohu tekkimise tõenäosusele. Kaebajast lähtuv oht avalikule korral seisneb tema toime pandud

süütegudes. Vaidlustatud otsuse kohaselt on kaebajat karistatud kriminaalkorras üheksa korda

ning väärteokorras 16 korda. Viimase kuriteo pani kaebaja toime 2017. aastal ning see oli

tema toime pandud kuritegudest raskeim: ta mõisteti süüdi inimese tapmise eest ning talle

mõisteti karistuseks kaheksa aastat vangistust. Seega on PPA õigesti leidnud, et kaebaja

süüteod on muutunud aja jooksul raskemaks (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-

20-915/47, p 23). Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja õiguskuuleka elu perioodid

on olnud pea olematud. Seegi annab tunnistust, et temast lähtuv oht avalikule korrale on aja

jooksul suurenenud. Kaebaja ei ole esile toonud, et vastustaja oleks tuginenud hinnangu

andmisel ebaõigetele või lubamatutele andmetele. Ka kohus ei tuvastanud sedalaadi viga.

23. Kohus nõustub vastustaja hinnanguga, et varasemad leebemad karistused ei ole kaebajale

eesmärgipärast mõju avaldanud. Kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud ei muuda

kaebajast lähtuva ohu tõsidust märkimisväärsel määral. Kaebaja hea käitumine ja töötamine

vanglas on kahtlemata kaebajale soodsa mõjuga, kuid seejuures tuleb arvesse võtta, et

vangistuses viibib kaebaja kontrollitud tingimustes, kus tal ei ole võimalik tarvitada alkoholi

ega muid tema otsustusvõimet pärssivaid aineid, mis on tema puhul soodustanud kuritegude

toimepanemist. Võttes arvesse, et kaebaja on pärast eelmisi vangistusi jätkanud süütegude

toimepanemist ning puuduvad asjaolud või sündmused, mis osutaksid, et ta on oma

ellusuhtumist otsustavalt ja kardinaalselt parandanud, ei pea ka kohus tõenäoliseks, et kaebaja

jätkab vangistusest vabanedes õiguskuulekat elu. Kaebaja on küll omandanud vanglas

keevitaja eriala, tal ei ole vangla iseloomustuse kohaselt vanglas töötamisega probleeme

olnud ning ta on vanglas läbinud sotsiaalprogramme (dtl 126), samuti on tema varasem

tööandja kinnitanud 2020. aastal valmisolekut talle tööd pakkuda (dtl 110). Siiski on vangla

hinnanud teda avalikkusele kõrgohtlikuks (vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe

aasta jooksul 65%; vangla iseloomustus 1. märtsi 2022. a seisuga), sest vangla hinnangul ei

suuda kaebaja alkoholi tarvitades probleeme rahumeelselt lahendada (dtl 129). Kaebaja ei ole

esile toonud ning kohtule ei ole äratuntav, et esineksid asjaolusid, millest tulenevalt oleks see

risk viimasel paaril aastal märkimisväärselt vähenenud. Kohus ei nõustu kaebaja arvamusega,

et talle tuleks anda veel üks võimalus näidata, et suudab vabaduses viibides kuritegude

toimepanemisest hoiduda. Eesti riik on kaebajale neid võimalusi andnud, kuid kaebaja ei ole

paraku neid kasutanud. Tähtajalise elamisloa alusel Eestis elades pidi kaebaja arvestama

võimalusega, et uue tõsise süüteo toimepanemisel võidakse tema elamisluba kehtetuks

tunnistada ning selle tagajärjel tuleb tal lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki.

24. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise

otsuse tegemisel ka õigusliku tagajärje kohaldamisel eksinud.

25. VMS § 135 lg 2 p 3 sõnastuse järgi ei ole PPA-l selle normi kohaldamisel kaalutlusõigust.

Kohtu hinnangul on siiski tegemist kaalutlusõiguse normiga, sest ilmselgelt tuleb elamisloa

kehtetuks tunnistamisel arvestada lisaks avalikule huvile ka isiku põhiõigustega. Ka muud

sarnased sätted on kaalutlusõiguse normid (vt nt VMS § 124 lg 1 p 1, VMS § 237 lg 1 p 1,

VMS § 241 lg 1 p 2). Ka PPA otsuses on asutud seisukohale, et tegemist on kaalutlusõiguse

normiga (vt PPA otsuse p-d 17 ja 25, 26 ja 32).

26. Kohtulik kontroll kaalutlusõiguse teostamise üle on piiratud (HKMS § 158 lg 3).

9(13)

3-23-1495

27. PPA otsuse kohaselt kaalutakse VMS § 135 lg 2 p 3 kohaldamisel välismaalase toime

pandud õigusrikkumise raskust, laadi või isikuga seotud ohte, võttes arvesse tema Eestis

elamise kestust ja vanust, samuti tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi

välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.

Seadusandja on näinud sarnase kohustuse ette pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamise korral (VMS § 241 lg 3). Kuna elulised olukorrad on väga sarnased, on selline

lähenemine igati põhjendatud.

28. Vaidlust pole selles, et PPA otsus riivab kaebaja eraelu puutumatust. Küll aga on pooled

erineval seisukohal küsimuses, kas PPA otsus riivab kaebaja perekonnaelu puutumatust.

28.1. PPA otsuse kohaselt puuduvad kaebajal perekonnaliikmed VSS § 29 lg 4 tähenduses.

Selle sätte kohaselt loetakse välismaalase perekonnaliikmeks Eestis seaduslikult

välismaalasega ühises perekonnas koos elav abikaasa, registreeritud elukaaslane, alaealine

laps ning vanem, kui välismaalane on alaealine. Otsuses osutati, et EIÕK art 8

rakenduspraktika kohaselt ei ole täisealiste laste ja vanemate suhted käsitatavad perekonnana,

kui ei esine erakorralist sõltuvussuhet.

Kaebaja märkis istungil, et ta peab oma perekonnaliikmeteks ema, vanaema, vanaisa, tädi,

täditütart, kasupoega ja oma poega Wi. Samas ta nentis, et vanaisa on surnud. Kaebaja ei ole

vastu vaielnud ka PPA otsuses märgitule, et tema vanaema suri 2022. aastal (PPA otsuse p

32). Samuti puudub vaidlus selles, et kaebaja elas enne vangistust koos oma emaga, kuid

mitte ülejäänud sugulaste ja hõimlastega (tädi, täditütar, kasupoeg). Wi osas juhtis kohus 15.

septembri 2023. a ja 9. novembri 2023. a määrustes kaebaja tähelepanu vajadusele tõendada,

et W on tema poeg, sest PPA otsuses osutatud andmete kohaselt pole kaebaja selle lapse isa.

Kaebaja kohtumenetluses tõendeid ei esitanud. Ta selgitas kaebuses, et W on käinud vanglas

lühiajalistel kokkusaamistel, ning väitis istungil, et W käib iga kuu tema ema juures ning ta

peab lapsega sidet. Kuna kaebaja ei ole vastu vaielnud vastustaja väitele, et W elab püsivalt

Soomes, ei saa teda pidada kaebaja pereliikmeks sõltumata sellest, kas kaebaja on tema

bioloogiline isa.

28.2. Vaidlust pole selles, et enne kaebaja vangistust elas ta koos oma emaga. Põhiseaduse §

27 lg 5 kohaselt on perekond kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest.

Kohtupraktika kohaselt hõlmab perekond ka täiskasvanud lapsi ja vanemaid, kelle vahel on

sõltuvussuhe (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-23-6/13, p

54). Seepärast peab kohus vajalikuks põhjalikumalt analüüsida, kas kaebaja ema on käsitatav

tema perekonnaliikmena.

PPA asus seisukohale, et kaebaja ja tema ema vahel ei ole erakorralist sõltuvussuhet, mis

lubaks neid käsitada perekonnaliikmetena. PPA otsuses on osutatud sellele, et kaebaja on

nende eraldatuse kuriteo toimepanemisega ise tekitanud ning seetõttu ei muutuks ema olukord

ka kaebaja riigist väljasaatmise korral. Lisaks on kaebaja emal ka teisi sugulasi, kes saavad

tema eest hoolitseda, ning Venemaa kodanikuna saab ta koos pojaga Venemaale elama asuda.

Kaebaja väitel põeb ema vähki ning tal pole teisi sugulasi, kes teda abistaksid ja hooldaksid.

Kaebaja väitis istungil, et praegu aitab tema ema naabrinaine, kes käib sisseoste tegemas.

Kaebaja esindaja esitas 15. jaanuaril 2024 kohtule tõendid kaebaja ema tervise kohta. Tema

selgituse kohaselt kinnitavad tõendid, et kaebaja ema on praegu töötu ning tal on tõsised

terviseprobleemid, mis muudavad tema olukorra eriti keeruliseks, mistõttu vajab kaebaja ema

hädasti toetust ja abi. Tõenditena on esitatud kaebaja ema andmed Töötukassas (lisa 1),

Dokumendipõhine töövõime hindamise eksperthinnang 10. märtsi 2021. a seisuga (lisa 2),

10(13)

3-23-1495

Dokumendipõhine töövõime hindamise eksperthinnang 13. novembri 2021. a seisuga (lisa 3)

ning Dokumendipõhine töövõime hindamise eksperthinnang 14. mai 2023. a seisuga (lisa 4).

Kaebaja esindaja ei täpsustanud, millistele nendes dokumentides esitatud konkreetsetele

andmetele ta oma väites tugineb.

Töötukassa andmetest nähtub, et kaebaja ema on registreeritud alates 6. juulist 2023

töötukassas töötuna (dtl 239). Töövõime hindamise eksperthinnangutest peab kohus kõige

asjakohasemaks 14. mai 2023. a hinnangut, sest see on PPA otsusele ajaliselt kõige lähemal.

Nimetatud dokumendis on töövõime ulatuse kokkuvõttes muu hulgas märgitud, et kaebaja

emal on raskendatud pikkade vahemaade käimine, erinevatel pindadel liikumine ning

kehaasendite muutmine ja säilitamine. Piirangud tulenevad peamiselt seljavaludest, tal on

kergelt piiratud hingamisfunktsioon. Samuti on tal kerge piirang igapäevaste rutiinsete

tegevuste ning stressi ja muu vaimse koormusega toimetuleku osas. Töövõime kohta on

kokkuvõttes märgitud, et kaebaja emal on osaline töövõime. Talle ei sobi füüsiliselt raske töö

ega vaimselt väga pingeline ja stressirohke töö. Küll aga sobib talle füüsiliselt ja vaimselt

kergem, osakoormusega töö (dtl 272). Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja ema

vajaks igapäevaseks toimetulekuks pidevat kõrvalist abi ja hooldamist. Seepärast ei ole

leidnud tõendamist, et kaebaja ja tema ema vahel oleks sõltuvussuhe, millest tulenevalt tuleks

neid käsitada perekonnaliikmetena. Ka ülejäänud kaebaja nimetatud isikud pole tema

perekonnaliikmed.

29. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse

tegemisel kaalutlusvigu teinud. Vastustaja on otsuse tegemisel arvesse võtnud asjakohaseid

kaebaja eraelu seisukohalt tähtsust omavaid asjaolusid. Kaebajal ei ole VSS § 29 lg-s 4

nimetatud perekonnaliikmeid ega muid perekonnaliikmeid, kellega ta oleks erakorralises

sõltuvussuhtes. Kaebaja ema on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning saab seega samuti

Venemaale elama asuda või teda seal külastada. Samuti saab kaebaja oma lähedastega

sidevahendite kaudu ühendust pidada. Kaebaja on rahvuselt venelane, tema emakeel on vene

keel ning ta on tööealine – seega ei ole tal kodakondsusjärgses riigis integreerumiseks

ülemääraseid takistusi. Kaebajal on võimalik saada Venemaal meditsiinilist abi ja ravi (vt nt

Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-84-11, p 51). Vastustaja on õigesti märkinud, et

kaebajal on võimalik taotleda Venemaal sotsiaalabi. Samuti on vastustaja märkinud, et

kaebajal on võimalik taotleda Eesti riigilt lahkumistoetust, mis on muu hulgas abiks

Venemaal elukoha hankimisel. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja esile toodud asjaolud sedavõrd

kaalukad, et õigustaksid talle elamisloa allesjätmist ning osutaksid ühtlasi elamisloa kehtetuks

tunnistamise otsuse ebaproportsionaalsusele.

30. Kohus märgib selgitavalt järgmist. PPA otsuse p-s 34 (lk 25) on lisatud täiendava teabena,

et Viru Vangla 29. märtsi 2023. a iseloomustuse kohaselt on kaebaja suhtes algatatud vanglas

kriminaalasi kaaskinnipeetava suhtes füüsilise vägivalla kasutamise tõttu. Vastustaja täpsustas

27. detsembri 2023. a seisukohas, et selle kriminaalasja menetlus lõpetati 25. juulil 2023

kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, kuid vastustaja hinnangul saab seda asjaolu võtta

kaebajat iseloomustava asjaoluna arvesse. Kuna PPA otsuses ei ole märgitud, et seda asjaolu

oleks otsuse tegemisel arvesse võetud ning see ei nähtu ka otsuse põhjendustest, ei mõjuta

nimetatud kriminaalasja menetluse alustamine ega lõpetamine kaebaja tähtajalise elamisloa

kehtetuks tunnistamise otsuse õiguspärasust.

31. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus

õiguspärane.

11(13)

3-23-1495

II

32. VSS § 7 lg 1 kohaselt tuleb viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele teha

lahkumisettekirjutus. Kaalutlusõigus on PPA-l üksnes lahkumiskohustuse täitmise tähtaja

määramisel. VSS § 72 lg 2 p 4 kohaselt võib jätta lahkumiskohustuse vabatahtliku tähtaja

määramata ning lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule

korrale. PPA otsuse kohaselt otsustati kohaldada VSS § 72 lg 2 p 4 põhjusel, et kaebaja

õiguskuulekad perioodid kuritegude toimepanemise vahelisel ajal on olnud lühikesed ning

seetõttu on tõenäoline, et ta jätkaks pärast vanglast vabanemist uute kuritegude

toimepanemist.

Kohtu hinnangul on see kaalutlus asjakohane ning vastustaja pole kaalutlusviga teinud.

33. Lahkumisettekirjutuses on nõuetekohaselt märgitud sihtriik, kuhu kaebaja pärast vanglast

vabanemist välja saadetakse. Kohtu küsimusele, kas esineb mõni põhjus, miks kaebajat ei

tohiks Venemaa Föderatsiooni välja saata, vastas kaebaja istungil, et selle meetmega

katkestatakse tema perekondlikud ja eraelulised sidemed Eestiga, samuti ei soovi ta elada

agressorriigis. Kohtu hinnangul ei takista need asjaolud kaebaja väljasaatmist.

Kaebaja esindaja märkis istungil, et kaebajal on psüühikahäired ning ta vajab seetõttu

ravimeid. Kaebaja lisas, et ta on psühhiaatri juures arvel ning saab praegu vajalikke ravimeid,

ravi on kestnud mitu aastat ning seisund halveneb. Tablette võttes on seisund stabiilne. Ilma

ravita on tal suitsidiaalsed kalduvused. Kaebuses on märgitud, et kaebajal on diagnoositud

süvenev depressioon. Selleks, et kontrollida kaebaja väljasaatmise lubatavust, küsis kohus

Viru Vanglalt teavet kaebajal diagnoositud psüühiliste haiguste ja talle vanglas määratud ravi

kohta. Viru Vangla teatas 18. detsembri 2023. a vastuses, et psühhiaater diagnoosis 2019. a

novembris kaebajal haiguse koodiga F23.9 (täpsustamata äge psühhootiline episood).

Vastuses lisati, et kaebaja on vanglas viibides saanud psühhiaatri määratud ravimeid ning

vastuse esitamise ajal tema raviskeem neid ei sisalda (dtl 223). Kaebaja ei ole sellele tõendile

vastu vaielnud ega täiendavaid tõendeid esitanud.

Mittetagasisaatmise põhimõttest tulenevalt ei tohi lahkumisettekirjutusega kohustada isikut

lahkuma riiki, mille puhul on põhjendatult alust arvata, et lahkumisettekirjutuse täitmise

korral ohustab teda seal surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine

või karistus (Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 19 lg 2). Isiku väljasaatmine tema tervisliku

olukorra tõttu on keelatud üksnes väga erandlikel juhtudel, kui väljasaadetav on füüsiliselt või

psüühiliselt raskelt haige isik, kellel esineb peatse surma oht, või kui on põhjendatud alus

arvata, et sihtriigis sobiva ravi puudumise tõttu või selle tõttu, et ravi pole isikule seal

kättesaadav, esineb reaalne oht tema terviseseisundi olulisele, kiirele ja pöördumatule

halvenemisele, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-20-1115/147, p 33). Asja materjalidest, sh kaebaja

selgitustest ja kohtule esitatud tõenditest, ei nähtu, et kaebaja väljasaatmine Venemaale oleks

praegu mittetagasisaatmise põhimõttega vastuolus (vt samas, p-d 32.5 ja 32.6). Kohtule

esitatud vangla tõendi kohaselt on kaebaja haigusseisund ravitav ning ravimite abil on

võimalik tema seisundit stabiliseerida. Kui kaebaja tervislik olukord peaks väljasaatmise

eeldatavaks ajaks märkimisväärselt halvenema, on tal võimalik esitada kohtule kaebus ja

esialgse õiguskaitse taotlus tema Venemaale väljasaatmise keelamiseks.

34. Eeltoodust tulenevalt on kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus õiguspärane ning selle

tühistamiseks puudub alus.

12(13)

3-23-1495

III

35. VSS § 74 lg 2 kohaselt kohaldatakse juhul, kui välismaalasele ei anta vabatahtlikku

lahkumise tähtaega, talle lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu viieks aastaks. VSS § 74 lg

3 võimaldab kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, kui üldine sissesõidukeelu

kohaldamise tähtaeg oleks kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvesse võttes

ebaproportsionaalne.

PPA otsusega kohaldati kaebajale VSS § 74 lg-te 2 ja 3 alusel sissesõidukeeldu Schengeni

alale kolmeks aastaks. Otsuses märgiti, et kaebaja puhul ei esine humaanseid asjaolusid,

millest tulenevalt võiks jätta sissesõidukeelu VSS § 74 lg 4 alusel kohaldamata. Samas ei

pidanud PPA sissesõidukeelu kohaldamist viieks aastaks kaebaja eraeluliste sidemete ja

Eestiga seotuse tõttu proportsionaalseks. Otsuse tegemisel võeti arvesse, et Eestis elavad

kaebaja ema ja tädi. Kaebaja ei ole sissesõidukeelu tähtaja kohta vastuväiteid esitanud.

Kohus on seisukohal, et vastustaja ei ole kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel eksinud.

Kuna humaanseid asjaolusid ei esine, tuli lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu kohaldada.

Kaebajale sissesõidukeelu tähtaja määramisel on vastustaja kaebaja seotud asjaolusid arvesse

võtnud ning neid nõuetekohaselt kaalunud ning kaalumise tulemus ei ole ebaproportsionaalne.

Seega ei ole vastustaja ka kaalutlusvigu teinud ning PPA 22. juuni 2023. a otsus on ka

sissesõidukeelu kohaldamise osas õiguspärane.

IV

36. Kohus leiab kokkuvõtlikult, et PPA 22. juuni 2023. a otsus nr 15.3-3.4/695-1 kaebaja

tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise, talle lahkumisettekirjutuse tegemise ning

sissesõidukeelu kohaldamise kohta on õiguspärane. Seega puudub kaebuse rahuldamiseks

alus ning kohus jätab kaebuse rahuldamata.

37. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu. Esindajakulu kohta pole dokumente

esitatud. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda

kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad

tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

38. Kohus asendab avaldatavas otsuses kaebaja ja muude isikute nimed tähemärkidega

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Ene Andresen

13(13)