2-23-16454/6 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 31.01.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-16454

Tsiviilasi

X avaldus Y vastu alaealise lapse Qga suhtluskorra

muutmiseks,

Q

suhtes

ühise

hooldusõiguse

lõpetamiseks ning lapse tervise ja tervishoiuteenustega

seotud

küsimustes

hooldusõiguse

avaldajale

üleandmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.11.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosaline ja tema

esindaja ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 28.11.2023 määrus ja saata asi menetlusse võtmise

otsustamiseks samale maakohtule.

2. Rahuldada X määruskaebus osaliselt.

3. Käesoleva kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust.

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (avaldaja, ema) esitas 21.11.2023 maakohtule avalduse Y (puudutatud isik, isa) vastu

alaealise lapse Qga (laps) suhtluskorra muutmiseks, lapse suhtes ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks ning lapse tervise ja tervishoiuteenustega seotud küsimustes hooldusõiguse emale

üleandmiseks.

2. Avalduse kohaselt sündis vanemate kooselust XX.XX.XXXX laps, kes oli avalduse

esitamise hetkel 7-aastane. Laps oli sünnist saati raskelt haige ja liitpuudega. Isa taotlusel

määrati ringkonnakohtu 15.09.2020 määrusega asjas nr 2-19-6559 kindlaks suhtluskord, mille

kohaselt isa kohtub lapsega kolm korda nädalas lapse kodus ning aasta möödumisel toimub üks

kohtumine lapse isa poolt määratud kohas. Tulenevalt lapse terviseseisundist ja Covid-19

pandeemiast oli ema sunnitud kohtu poolt määratud suhtluskorra täitmise ajutiselt peatama.

Lapse isa seda ei aktsepteerinud ning esitas 22.03.2021 maakohtule avalduse lepitusmenetluse

kohaldamiseks.

Ringkonnakohtu

03.01.2023

määrusega

tunnistati

lepitusmenetlus

ebaõnnestunuks ning määrati 15.09.2020 kindlaksmääratud suhtluskord sundtäidetavaks.

Määrus jõustus 03.04.2023. Seega määrati kohtulikult kindlaks suhtluskord, millega isa kohtub

lapsega kaks korda nädalas tööpäeva õhtutel enne kella 20.00 lapse elukohas ning ühe korra

nädalas puhkepäeva hommikul isa määratud kohas. Ema hinnangul oli eelnimetatud

suhtluskord lapse jaoks liialt intensiivne ning kahjustas oluliselt lapse tervist. Sealjuures ei

arvestanud isa lapse haigusest tingitud eripäradega, kahjustades oma tegevusega aktiivselt lapse

heaolu. Kuivõrd suhtluskorra kindlaksmääramise aluseks olnud asjaolud muutusid vahepeal

oluliselt, tuli ringkonnakohtu 03.01.2023 määrusega kindlaksmääratud suhtluskorda muuta.

Alates 22.04.2023 kannatas laps agressiivsushoogude all, mis olid tingitud lapse isa

käitumisest. Lisaks agressiivsushoogudele hakkas laps ennast vigastama. Kuivõrd nii emal kui

ka vanavanematel ei õnnestunud last maha rahustada, pöördus ema lapsega 25.04.2023 Tartu

Ülikooli Kliinikumi erakorralisele vastuvõtule. Pärast 22.04.2023 toimunut lapse terviseseisund

ei paranenud, vaid halvenes drastiliselt. Laps ärritus jätkuvalt, tegeles enesevigastamisega ja lõi

teisi. Samuti ei näidanud ta üles huvi eelkooli ega lasteaeda minemise vastu, mistõttu ei

õnnestunud alates 22.04.2023 osaleda eelkoolis ega lasteaias. Ema pöördus lapsega 29.08.2023

psühhiaatri poole ning 04.09.2023 Tallinna Lastehaigla erakorralise meditsiini osakonda. Kuigi

laps oleks pidanud alustama 2023. aastal kooliteed, ei olnud ta selleks võimeline.

Alates kohtulahendi jõustumisest (03.04.2023) ei olnud isa huvitatud lapsega kohtumisest.

Aprillikuus toimus kokkulepitud 12 kohtumisest vaid kolm. Kohtumiste kokkuleppimine oli

keeruline, kuivõrd isa välja pakutud ajad ei sobinud lapse ajagraafikuga. Isa oli kohtumistel

vägivaldne, takistades kohtumiste lõpetamist ning temaga ei olnud võimalik konstruktiivselt

lapse tervisest rääkida. Ta oli võimetu aktsepteerima arstide meditsiinilisi otsuseid ja lapse

terviseseisundit, mis tõi kaasa lapse seisundi halvenemise. Suhtluskorraga määrati kindlaks, et

üks kord nädalas, puhkepäeval, on isal õigus lapsega kohtuda vähemalt kolm tundi isa määratud

kohas. Sellest pikem suhtluskord ei olnud mõeldav ning ka kolm tundi kohtumist oli lapsele

traumeeriv ja koormav. Sellises seisundis lapse kaasaviimine oli mõeldamatu ja kahjustaks last

tõenäoliselt pöördumatult. Olukorras, kus laps ei suutnud isegi tavapärase kohtumise lõpuni

isaga vastu pidada, oli tihedamate kohtumiste korraldamine mõeldamatu.

Kuivõrd lapse tervislik olukord halvenes oluliselt pärast suhtluskorra kindlaksmääramist, tuli

suhtluskorda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 480 lg 1 alusel muuta. Ema palus

määrust muuta selliselt, et kohtumised isaga toimuksid üks kord nädalas nädalavahetusel

(laupäeval) kestusega kaks tundi lapse kodus. Samuti tuli muuta poolte ühist hooldusõigust ning

anda hooldusõigus lapse tervisega seonduvates küsimustes perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 1

alusel üle emale. Pooltel olid lapse tervisega seotud küsimustes ületamatud erimeelsused ning

arvestades nende pikaajalisust, oli ilmne, et need ei lahene tulevikus.

Maakohtu määrus

3. Maakohus jättis 28.11.2023 määrusega avalduse menetlusse võtmata.

Asjaosaliste suhtes kehtis jõustunud kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskord.

Ringkonnakohtu 03.01.2023 määrusega määrati eelnimetatud suhtluskord sundtäidetavaks.

Lapse ema ei olnud lahenditega rahul. Käesolevalt esitas ema 2023. aastal teist korda avalduse

kindlaksmääratud suhtluskorra muutmiseks. Eelmise avalduse esitas ema paar kuud pärast

ringkonnakohtu lahendi jõustumist ja käesoleva avalduse paar päeva pärast eelneva avalduse

läbivaatamata jätmise määruse jõustumist. Esimeses avalduses suhtluskorra muutmiseks

argumenteeris lapse ema, et suhtluskord on lapse jaoks liialt intensiivne ning kahjustab oluliselt

lapse tervist. Ema märkis, et isa ei arvesta lapse haigusest tingitud eripäradega, kahjustades

aktiivselt lapse heaolu ning kuivõrd suhtluskorra kindlaksmääramise aluseks olnud asjaolud

muutusid vahepeal oluliselt, tuli ringkonnakohtu 03.01.2023 määrust muuta. Viidatud kohtuasi

lõppes läbivaatamata jätmisega, sest ema võttis oma avalduse tagasi. Kohtumäärus avalduse

tagasivõtmise vastuvõtmise ja menetluse läbivaatamata jätmisega lõpetamise kohta jõustus

18.11.2023. Vaatamata avalduse tagasivõtmisele esitas lapse ema sisuliselt kohe (21.11.2023)

kohtule uuesti sama avalduse, mille põhjendused kattusid esimese avalduse põhjendustega.

Ema kasutas oma menetlusõigusi pahauskselt ja tegeles n-ö forum shoppinguga, püüdes leida

asja teistsuguseks lahendamiseks endale sobivat kohtunikku.

Tuvastatud asjaolude pinnalt nähtus, et juba eelnevas jõustunud kohtulahendiga lõppenud

suhtluskorra vaidluses käsitleti lapse tervist ja asjaolu, et lapse isa ei arvesta väidetavalt lapse

haigusest tuleneva eripäraga. Eelnevates menetlustes arutati põhjalikult lapse terviseküsimusi

ja suhteid isaga ja kohtu hinnangul ei toodud uues avalduses esile selliseid asjaolusid, mis

annaksid aluse vaidluse uuesti läbi vaadata. Ema esitles lapse raevu ja eneseagressiivsust justkui

uut asjaolu, kuid ta esitas juba varasemates menetlustes tõendid, milles viidati lapse

eneseagressiivsusele. Ema esitas pärast 15.09.2020 suhtluskorra kindlaksmääramist järgnevates

menetlustes väite, et senisest oluliselt intensiivsema suhtluskorra rakendamine tõi kaasa lapse

tervise olulise halvenemise. Tegemist oli sisuliselt sama väitega, mis esitati käesolevalt. Seega

tugines ema sisult samadele mittemuutunud asjaoludele, ei olnud nähtavalt rahul sellega, kuidas

kohtud eelnevalt olukorda hindasid ja soovis asja uuesti arutada. Eeltoodust tulenevalt keeldus

kohus avalduse menetlusse võtmisest suhtluskorra muutmise nõude osas.

Käesolevale avaldusele lisandus võrreldes eelneva suhtluskorra muutmise nõudega uus nõue,

milles lapse ema palus lõpetada vanemate ühise hooldusõiguse lapse tervise ja

tervishoiuteenustega seotud küsimustes. Tegelikult oli ka vastav nõue juba kohtu menetluses ja

selles osas tehti ringkonnakohtu poolt jõustunud lahendid tsiviilasjas nr 2-19-6559. Esmalt leiti

15.09.2020 määruses, et tervise küsimuses puudusid vanematel erimeelsused määral, mis

tingiksid selles osas hooldusõiguse lõpetamise. 03.03.2023 lepitusmenetluse lahendis leiti, et

ema tugines endiselt sisult samadele asjaoludele, millele ringkonnakohus andis hinnangu juba

15.09.2020 määruses. Maakohus ei näinud uue avalduse pinnalt seda, kuidas asjaolud selles

küsimus vahepeal muutunud oleksid. Käesolevas avalduses ei toonud ema välja ühtegi asjaolu,

millest nähtuksid vanemate erimeelsused, mis takistaksid lapse huvide vastaselt ühise

hooldusõiguse teostamist ja hoolduskohustuse teostamist lapse terviseküsimustes. Eeltoodust

tulenevalt keeldus kohus avalduse menetlusse võtmisest ka ühise hooldusõiguse lõpetamise

nõude osas.

Määruskaebus

4. Lapse ema esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja

kohustada maakohut võtma avaldus menetlusse.

Avaldus esitati lapse huvidest lähtuvalt ning asjaolu, kas ema oli eelnevate lahenditega rahul,

oli asjassepuutumatu. Ekslik oli kohtu etteheide, et ema püüdis leida asja lahendamiseks sobivat

kohtunikku. Maakohtu seisukoht, et samu asjaolusid käsitleti eelnevates menetlustes, ei

vastanud tegelikkusele. Ringkonnakohus tegi asjas nr 2-19-6559 määruse 03.01.2023. Lapse

ema esitas viimati ringkonnakohtule seisukohti 24.10.2022 ja isa 18.11.2022. Seega andis

ringkonnakohus õigusliku hinnangu tänaseks juba rohkem kui aastatagustele sündmustele.

Paraku ei hinnanud kohus ka tookord lapse tervise halvenemisega seotud küsimusi, vaid

lahendas asja teistsugustel põhimõtetel ja leidis, et määruse tegemise hetkel ei olnud teada,

kuidas mõjub raske puudega ja muude terviseprobleemidega lapsele määrusega kehtestatud

suhtluskord pikaajalisel rakendamisel. Kohtu hinnangul tuli asuda suhtluskorda rakendama

selleks, et katsetada, kuidas see lapsele mõjub. Käesolevaga oli teada, et vaidlustatud

suhtluskord tõi kaasa lapse tervise drastilise halvenemise 2023. aasta aprillis ja juulis.

Kohtul oli lapsega seotud hagita asjades TsMS § 477 lg 5 kohaselt uurimiskohustus. Maakohus

oleks avalduse saamisel pidanud asjaolud välja selgitama enda initsiatiivil. Lapse ema tõi

asjaolud kohtu ette, kuid kohus jättis need tähelepanuta. Alates 22.04.2023 halvenes lapse tervis

drastiliselt ning juulikuu teisest poolest toimus lapse tervises uus oluline tagasilangus. Laps

hospitaliseeriti statsionaarselt korduvalt ning ta ei olnud võimeline eelkoolis ja lasteaias käima.

Kuivõrd lapse tervislik seisund halvenes pärast suhtluskorra kindlaksmääramist oluliselt, tuli

suhtluskorda TsMS § 480 lg 1 alusel muuta. Maakohtu vastupidine ekslik arusaam tõi kaasa

olukorra, kus lapse tervise halvenemist peeti ebaoluliseks. Kohus pidi lähtuma eelkõige lapse

huvidest ja seega tuli last kahjustavat suhtluskorda muuta. Kohus ei saanud võtta eelhoiakut, et

selline kahjustamine ei olnud võimalik või õiguslikult relevantne. Sellised küsimused sai

lahendada vaid menetluse käigus.

Maakohtu põhjendustest ei olnud arusaadav, kas kohus jättis avalduse menetlusse võtmata

TsMS § 371 lg 2 p 1 või p 2 alusel. Samuti ei käsitlenud maakohus TsMS § 480 lg 1 ja § 618

probleeme. Lapse ema tõi esile uued asjaolud, kirjeldades põhjalikult 2023. aastal esinenud

probleeme lapse tervises. Samuti esitas ema enda väidete kinnitamiseks tõendeid, mis pärinesid

2023. aastast ja mis ei olnud kättesaadavad asja lahendanud eelnevatele kohtutele. Seega oli

ainetu väita, et ema ei toonud esile uusi asjaolusid. Kohus ei saanud tõendeid hindamata oletada,

et asjaolud ei olnud muutunud ning ilma avaldust menetlusse võtmata tõendeid hinnata.

Ebatäpne oli maakohtu seisukoht, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise nõue lapse

tervise ja tervishoiuteenustega seotud küsimuses oli eelnevalt kohtu menetluses. Kohus käsitles

hooldusõiguse küsimusi viimati 15.09.2020. Lapse ema tõi kohtu ette, et vahepeal halvenes

lapse tervis oluliselt ja mistahes koostöö lapse isaga ei olnud võimalik. Seega muutusid asjaolud

vahepeal oluliselt ja avaldus oleks tulnud TsMS § 618 alusel menetlusse võtta. Tegemist oli

asjaolude olulise muutumisega, millele kohus pidi andma sisulise hinnangu.

Menetluse edasine käik

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas TsMS §

663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ning

saata asi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks tagasi samale maakohtule (TsMS § 667 lg

2). Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt, kuivõrd ringkonnakohus ei saa kohustada maakohut

avaldust menetlusse võtma.

7. TsMS § 371 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui

hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse

võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt võib

kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud

õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei

ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kohus vaatab TsMS § 477 lg 1 alusel hagita

asju läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi.

Kohus saab tulenevalt TsMS § 477 lg-st 1 jätta lisaks hagile TsMS §-s 371 sätestatud alustel

menetlusse võtmata ka hagita menetluses esitatud avalduse, kui see ei ole vastuolus hagita

menetluse olemusega (RKTKm 23.10.2015, 3-2-1-73-15, p 18).

8. Riigikohus on selgitanud, et jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või p 2 alusel menetlusse

võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse

võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet

võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (RKTKm 08.03.2017, 3-2-1-177-16, p

10). TsMS § 371 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohus

hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust

(RKTKm 01.02.2017, 3-2-1-146-16, p 9).

9. Hagita asjades tuleb arvestada ka TsMS §-ga 480, mille lg 1 teine lause annab kohtule õiguse

tühistada või muuta määrust, millel on kestev, mitte ühekordne toime, ning mille aluseks olevad

asjaolud või õiguslik olukord on oluliselt muutunud. Hagita asjades on esmatähtis, et lahend

oleks sisuliselt õige ja tegelikule olukorrale vastav, mistõttu on kohtule antud õigus määrus

tühistada või seda muuta, kui senine regulatsioon enam ei toimi. Kestva toimega määruseks on

mh määrus, millega on kindlaks määratud vanema suhtluskord lapsega. Asjaolude muutusega

on tegemist siis, kui lahendi tegemise aluseks olnud faktiline olukord on olemuslikult

teistsugune. Tegu peab olema asjaolude või olukorraga, mida eelmise lahendi tegemise ajal ei

olnud olemas või ei saanud kohus nendega arvestada (RKTKm 22.11.2017, 2-16-5794, p 21.1).

Muutus peab olema toimunud pärast esialgse lahendi tegemist ning olema piisavalt oluline.

10. Käesoleval juhul esitas lapse ema avalduse suhtluskorra muutmiseks ja ühise hooldusõiguse

osaliseks lõpetamiseks, põhjendusel, et suhtluskorra kindlaksmääramise aluseks olnud asjaolud

muutusid vahepeal oluliselt. Maakohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest, kuivõrd kohtu

hinnangul ei nähtunud avalduse pinnalt asjaolude olulist muutumist. Avalduse menetlusse

võtmisest keeldumisel viitas maakohus TsMS § 371 lg 2 p-le 1 ja 2.

11. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus avalduse ennatlikult menetlusse võtmata. Kui

jõustunud kohtulahendiga on kindlaks määratud vanema ja lapse suhtluskord, siis saab vanem

TsMS 480 lg 1 alusel esitada kohtule avalduse senise suhtluskorra muutmiseks või

tühistamiseks. Sellise avalduse esitamisel peab vanem esile tooma ka muutunud asjaolud või

õigusliku olukorra muudatuse, mis tema hinnangul tingib vältimatult varasema lahendi

muutmise või tühistamise. Arvestades, et lapse ema tõi välja, et alates 2023. aasta aprillist on

lapse tervis oluliselt halvenenud, võivad olla suhtluskorra määramise aluseks olevad asjaolud

TsMS § 480 lg 1 teise lause tähenduses oluliselt muutunud.

12. Samuti asus maakohus määruses asja sisuliselt hindama, mis ei ole menetlusse võtmise

staadiumis lubatud. Riigikohus on selgitanud, et kui hagiavalduses toodud asjaoludel ei saa

menetlusse võtmise üle otsustada tõendeid hindamata, tuleb asjaolud välja selgitada asja

sisulisel läbivaatamisel (RKTKm 13.02.2018, 2-17-8939, p 9). Seega tuleb maakohtul asja

sisulisel läbivaatamisel välja selgitada, kas eelneva suhtluskorra määruse aluseks olevad

asjaolud on muutunud ulatuses, mis annaksid aluse rahuldada käesolevalt esitatud avalduse

suhtluskorra muutmiseks ja ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks.

13. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja asi

tuleb saata tagasi maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Avalduse

menetlusse võtmise saab otsustada maakohus, mistõttu jääb määruskaebus rahuldamata osas,

milles avaldaja taotleb, et ringkonnakohus kohustaks maakohut avaldust menetlusse võtma.

14. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada vastavalt

asja sisulise lahendamise tulemusele.

15. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse

esitada üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5 esimese lause kohaselt

(koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1) võib avaldaja avalduse menetlusse võtmisest keeldumise

määruse peale esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus saadab asja menetlusse võtmise

otsustamiseks tagasi maakohtule, ei saa määruse peale määruskaebust esitada.

(allkirjastatud digitaalselt)