2-21-12333/39 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Margit Jäätma, Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 31. jaanuar 2024

Tsiviilasja number

2-21-12333

Tsiviilasi

Piret Ahosepa hagi VT Electric OÜ (pankrotis)

pankrotihaldur Vladimir Kutšmei vastu sõiduki

omandiõiguse

tuvastamiseks

ja

sõiduki

pankrotivarast välistamiseks

VT

Electric

OÜ

(pankrotis)

pankrotihaldur

Vladimir Kutšmei vastuhagi Piret Ahosepa vastu

sõiduki

omandiõiguse

tuvastamiseks,

sõiduki

väljanõudmiseks ning sõiduki kasutamise tasu ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 1. märtsi 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Piret Ahosepa apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

30 257 eurot 79 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) Piret Ahosepp (hageja) (isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Janno Perv

Kostja (vastustaja) VT Electric OÜ (pankrotis)

pankrotihaldur Vladimir Kutšmei

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 1. märtsi 2023. a otsus osas, millega maakohus

rahuldas vastuhagi täies ulatuses ning mõistis Piret Ahosepalt VT Electric OÜ

(pankrotis) kasuks välja 1. märtsi 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise suuremas summas kui 1542 eurot 7 senti.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada vastuhagi osaliselt, jättes VT

Electric OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei vastuhagi Piret

Ahosepalt viivise väljamõistmiseks 699 euro 74 sendi ulatuses rahuldamata.

Jätta maakohtu otsuse resolutsioon ülejäänud osas muutmata, muutes ja

täiendades osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 1. märtsi 2023. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks alljärgnevalt:

"1. Jätta Piret Ahosepa hagi täielikult rahuldamata.

2. Rahuldada VT Electric OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei

vastuhagi osaliselt.

3. Tunnustada VT Electric OÜ (pankrotis) omandiõigust sõidukile Škoda

Kodiaq tehasetähisega XXXXXXXXXXXXXXXXXXX, registreerimismärk

008BTR.

4. Nõuda

sõiduk

Škoda

Kodiaq

tehasetähisega

XXXXXXXXXXXXXXXXXXX, registreerimismärk XXXXXXX Piret

Ahosepa valdusest välja ning kohustada Piret Ahoseppa andma sõiduki

Škoda

Kodiaq

tehasetähisega

XXXXXXXXXXXXXXXXXXX,

registreerimismärk XXXXXXX valdus üle VT Electric OÜ (pankrotis)

pankrotihaldurile.

5. Mõista Piret Ahosepalt VT Electric OÜ (pankrotis) kasuks välja põhinõue

8333 eurot 33 senti, 1. märtsi 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

1542 eurot 7 senti ning viivis põhinõudelt (8333 eurot 33 senti)

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 sätestatud määras alates 2. märtsist 2023 kuni

põhinõude täitmiseni, kuid kokku viivist mitte rohkem kui põhinõude

ulatuses.

6. Jätta VT Electric OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei

vastuhagi Piret Ahosepalt viivise väljamõistmiseks 699 euro 74 sendi ulatuses

rahuldamata.

7. Jätta menetluskulud hageja kanda."

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Piret Ahosepa kanda.

5. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Piret Ahosepp (hageja) esitas 5. augustil 2021 Tartu Maakohtule VT Electric OÜ

(pankrotis) (võlgnik) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei (kostja) vastu hagi, milles palus

tuvastada, et hageja on sõiduki Škoda Kodiaq registreerimismärgiga XXXXXXX (sõiduk)

omanik, ning välistada sõiduk võlgniku pankrotivarast.

Hagiavalduse kohaselt esitas võlgnik 25. mail 2021 pankrotiavalduse. Tartu Maakohus

nimetas 27. mai 2021. a määrusega tsiviilasjas nr 2-21-8382 võlgniku ajutiseks

pankrotihalduriks Vladimir Kutšmei. Tartu Maakohus rahuldas 6. juuli 2021. a määrusega

tsiviilasjas nr 2-21-8382 võlgniku pankrotiavalduse ja kuulutas võlgniku pankroti välja.

Hageja on sõiduki omanik. Sõiduk on hageja valduses alates 30. maist 2017. Hageja sai

sõiduki omanikuks järgmiselt. Folk Auto OÜ ja võlgnik sõlmisid sõiduki müügilepingu

nr 22606041, mille kohaselt oli sõiduki maksumus 26 601 eurot 90 senti (sh käibemaks).

Luminor Liising AS (endise ärinimega: Nordea Finance Estonia AS, liisinguandja) ja

võlgnik sõlmisid liisingulepingu nr XXXXXXXXX, mille kohaselt Folk Auto OÜ müüs

sõiduki. Sõiduk anti võlgniku juhatuse liikmele T.V. 30. mail 2017 üle. Hageja ja võlgniku

juhatuse liige T.V. sõlmisid 2017. a mais suulise kokkuleppe, mille kohaselt hageja omandab

sõiduki, tasub selle eest sularahas sissemaksetega ning pärast liisingulepingu lõppemist

vormistatakse sõiduk hageja nimele. Hageja kanti kokkuleppe kohaselt sõiduki

registreerimistunnistusele (sõiduki passi) kasutajana (müügileping). Müügileping on kehtiv

ja käesoleva ajani hõljumisseisundis. See sõlmiti omandireservatsiooni tingimustel. Hagejal

tekkis ooteõigus sõiduki omanikuks saamise osas.

Hageja ja võlgnik asusid müügilepingut täitma. Hageja andis kostja juhatuse liikmele T.V.

üle sularaha kuue osamaksena, kokku 26 000 eurot T.V. kandis raha võlgniku pangakontole.

Kaks makset tehti 10. augustil 2017, kokku 10 000 eurot, kaks 11. augustil 2017 kokku 10

000 ja kaks 15. septembril 2017 kokku 6000 eurot. Võlgnik kandis hageja ja tema lapsed

kasutajatena sõiduki passi ning esitas liisinguandjale taotluse sõiduki hagejale allrendile

andmiseks. Liisinguandja rahuldas taotluse 11. juunil 2017. Sõiduki allrendileping oli näilik

tehing liisinguandaja nõuete täitmiseks. Hageja ei kohustunud allrendilepingu alusel sõiduki

kasutamise eest tasu maksma, kuna ta oli sõiduki maksumuse tasunud.

Võlgniku juhatuse liige T. V. vormistas 12. novembril 2020 pärast liisingulepingu lõppemist

sõiduki võlgniku nimele ja kandis hageja sõiduki passi kasutajana. Liiklusregistri andmetel

ei ole õiguslikku tähendust.

Hageja sai sõiduki omanikuks seega võlgnikuga sõlmitud müügilepingu alusel, milles lepiti

kokku sõiduki omandiõiguse üleminek võlgnikult hagejale. Hagejale anti sõiduki valdus üle.

Hageja tasus võlgnikule sõiduki eest. Hageja on sõiduki heauskne omanik.

Hageja esitas 28. juulil 2021 kostjale avalduse, milles palus arvata sõiduk võlgniku

pankrotivarast välja, kustutada keelumärge ja taastada sõiduki registreering liiklusregistris.

Võlgniku pankrotimenetluses toimunud üldkoosolek jättis taotluse rahuldamata.

Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Vastuhagis esitatud

nõuded ei ole põhjendatud, kuna hageja on sõiduki omanik.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Kostja vastuse kohaselt oli Luminor Liising AS alates 30. maist 2017 kuni

28. oktoobrini 2020 sõiduki omanik. Võlgnik on alates 28. oktoobrist 2020 sõiduki omanik.

Luminor Liising AS ja võlgnik sõlmisid liisingulepingu nr XXXXXXXXX. Luminor Liising

AS omandas liisingulepingu täitmiseks sõiduki ja andis selle 30. mail 2017 võlgniku

kasutusse. Luminor Liising AS ja võlgnik sõlmisid 28. oktoobril 2020 vara omandiõiguse

ülemineku lepingu nr XXXXXXXXX, millega sõiduki omandiõigus läks Luminor Liising

AS-ilt võlgnikule üle. Sõiduki omandiõiguse hagejale üleminek ei ole tõendatud.

Omandiõiguse tekkimine eeldab, et võõrandajal oli käsutusõigus. Kuna väidetava

müügilepingu sõlmimise ajal ei kuulunud võlgnikule sõiduki omandiõigus, ei saanud

võlgnik anda sõiduki omandiõigust hagejale üle. Hageja ei saanud sõidukit ka heauskselt

omandada, kuna teadis, et Luminor Liising AS oli sõiduki omanik ja võlgnik üksnes selle

kasutaja. Võlgnik ei saanud pärast 28. oktoobrit 2020 anda sõiduki omandiõigust hagejale

üle, sest sõiduki käsutamine oli sel ajal kohtutäituri poolt keelatud.

Hageja väited võlgnikuga müügilepingu sõlmimise kohta on tõendamata. Kui müügileping

oleks sõlmitud, saaks hageja esitada sellega seoses üksnes täitmise või kahju hüvitamise

nõudeid. Hageja ei ole seda teinud, sh võlgniku pankrotimenetluses. Hageja ei tõendanud

võlgnikule raha üle andmist. Sularaha sissemaksetest ei nähtu, et sissemakstud raha oleks

hagejalt saadud. Võlgniku endine juhatuse liige, kellega hageja müügilepingu sõlmis, teatas

võlgniku ajutisele haldurile, et sõiduk on hagejale välja renditud. Võlgniku endine juhatuse

liige ei andnud võlgniku likvideerimisel võlgniku likvideerijale juhiseid, mis viitaksid, et

sõiduk on hageja omandis.

3. Kostja esitas 27. septembril 2021 hageja vastu vastuhagi, milles palus tuvastada, et

võlgnik on sõiduki omanik, nõuda sõiduk hageja valdusest kostja valdusesse välja ning

mõista hagejalt võlgniku kasuks välja sõiduki kasutamise tasu 8333 eurot 33 senti, viivis 27.

septembri 2021. a seisuga 1257 eurot 79 senti ning viivis 8333 eurolt 33 sendilt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 28. septembrist

2021 kuni kohustuse täitmiseni.

Vastuhagiavalduse kohaselt on võlgnik sõiduki omanik. Sõiduk anti hageja kasutusse

võlgniku ja hageja vahel 31. jaanuaril 2018 sõlmitud allrendilepingu alusel alates

31. jaanuarist 2018 kuni 31. detsembrini 2018. Hageja kohustus rendiperioodi lõpus sõiduki

võlgnikule tagastama. Hageja ei ole sõidukit võlgnikule tagastanud, kuigi tal ei ole enam

õiguslikku alust selle kasutamiseks.

Hageja kohustus tasuma sõiduki allrendilepingu järgi sõiduki kasutamise eest 200 eurot

kuus.

Sõiduki

lepingujärgne

kasutusperiood

oli

1. veebruarist

2018

kuni

31. detsembrini 2018, s.o 11 kuud. Hageja pidi allrendilepingu järgi sõiduki kasutamise eest

tasuma seega 2200 eurot. Kostja nõuab sõiduki kasutamise tasu 2200 eurot.

Võlgnikul on sõiduki allrendilepingu üldtingimuste p 11 järgi õigus nõuda sõiduki õigeaegse

tagastamata jätmise korral trahvi. Trahvi maksmine ei vabasta sõiduki allrendilepingu

üldtingimuste p 12 järgi korratut rentnikku renditasu maksmisest sõiduki tagastamisega

viivitatud aja eest. Hageja kohustus seega pärast rendiperioodi lõppu tasuma sõiduki

kasutamise eest kokkulepitud tasu, s.o 200 eurot kuus. Hageja kasutas pärast rendiperioodi

lõppu sõidukit alates 1. jaanuarist 2019 kuni 21. juulini 2021, mil kostja lasi sõiduki

liiklusregistrist eemaldada. Kostja nõuab selle aja eest hüvitist 6133 eurot 33 senti.

Kostja nõuab hagejalt alternatiivselt sõiduki kasutamise eeliste hüvitamist ajavahemiku

1. veebruar 2018 kuni 21. juuli 2021 eest 200 eurot kuus. Sõiduki kokkulepitud rendihind

vastab sõiduki kasutamise harilikule väärtusele. Kasutuseeliste suurus on määratud sõiduki

pikaajalise rendi tasudest lähtuvalt. Kasutuseelised on kokku 8333 eurot 33 senti.

Hageja pidi allrendilepingu p-st 6 tulenevalt tasuma sõiduki kasutamise eest vastava

kalendrikuu viimasel päeval. Iga kuumakse muutus seega sissenõutavaks järgneva kuu

esimesest päevast. Samast põhimõttest tuleb lähtuda ka pärast lepingujärgse kasutusperioodi

lõppu ehk alates 1. jaanuarist 2019 nõutava hüvitise puhul. Viivis arvestatuna VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras on 27. septembri 2021. a seisuga 1257 eurot 79 senti.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus jättis 1. märtsi 2023. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi.

Maakohus tunnustas võlgniku omandiõigust sõidukile, nõudis sõiduki hageja valdusest

välja, kohustas hagejat andma sõiduki kostjale ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja

põhinõude 8333 eurot 33 senti, viivise 2241 eurot 81 senti ja viivise põhinõudelt

VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 2. märtsist 2023 kuni põhinõude täitmiseni,

kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda

ning märkis, et määrab need rahaliselt kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 49 lg 1 näeb ette, kui võlgnik on enne pankroti väljakuulutamist

müünud vallasasja omandireservatsiooniga ja ostjale asja valduse üle andnud, on ostjal õigus

nõuda müügilepingu täitmist. Haldur ei või sellisel juhul loobuda müügilepingust tulenevate

võlgniku kohustuste täitmisest. Hageja ei tõendanud, et ta on sõiduki ostnud, sellekohase

lepingu sõlminud ja sõiduki eest tasunud. Hagejal puudub kostja vastu nõue.

Müügilepingu sisu ei ole selge, kuna puudub ajaliselt usutav sündmuste toimumise järjekord,

arvestades sõiduki liisimisega seotut ning müügilepingu sõlmimise ja väidetavate sularaha

maksete tegemise aega. Hageja selgituste kohaselt osteti sõiduk varem, kui tehti väidetavad

sularaha maksed. Sõiduki allrendileping sõlmiti väidetavast müügilepingust aga hiljem.

Asjaolu, et hageja kanti liisingulepingu sõlmimisel kasutajana sõiduki passi, ei anna alust

järeldada, et müügileping sõlmiti T.V. poolt 2017. a augustis. Septembris võlgniku kontole

tehtud sissemakseid ei ole võimalik seostada sõiduki eest tasumisega. Dokumentaalsed

tõendid ei kinnita hageja väidete õigsust. Hageja ja tunnistaja ütlused ei ole piisavad, et

lugeda müügileping sõlmituks.

Asjaõigusseaduse (AÕS) §-de 92–94 alusel omandi tekkimine eeldab võõrandajal

käsutusõiguse olemasolu. Võõrandajal peab tingimuslikuks omandi üleandmiseks olema

õigus asja omandit üle anda. Võlgnikul ei olnud seda ajal, mil sõiduki omanikuks oli

Luminor Liising AS, ega ajal, mil sõiduki käsutamine oli kohtutäituri poolt keelatud.

Luminor Liising AS ei saanud heaks kiita kostja tehtud käsutusi hagejale sõiduki

omandiõiguse üleandmiseks, kuna Luminor Liising AS andis 28. oktoobril 2020 sõiduki

omandiõiguse kostjale üle. Sõiduki omandireservatsiooniga müüki ja hõljumisega omandi

üleminekut ei saanud seetõttu toimuda.

Hageja väitel oli sõiduki allrendileping fiktiivne, sest see oli vajalik selleks, et liisinguandja

annaks nõusoleku hageja sõiduki passi kandmiseks. Hageja kanti 30. mail 2017 sõiduki passi

kasutajana T.V. 19. juuni 2021. a vastusest nähtub, sõiduk on hagejale renditud.

Allrendilepingu olemasolu kinnitab asjaolu, et poolte vahel puudus leping sõiduki hagejale

müümiseks. Sõiduki allrendileping ei olnud seega fiktiivne.

Sõiduk anti allrendilepingu alusel hageja kasutusse 31. jaanuarist 2018 kuni

31. detsembrini 2018. Rentnik kohustus allrendilepingu üldtingimuste p 10 järgi tagastama

sõiduki rendiperioodi lõpus rendiandjale, s.o võlgnikule. Sõiduk on hageja valduses, kuigi

tal ei ole seaduslikku alust seda kasutada. Võlgnik on sõiduki omanik ning tal on õigus

sõidukit kasutada ja käsutada.

Hageja ja võlgniku vahel oli allrendileping. Rendisummade tasumist ei ole tõendatud.

Sõiduki kasutamise tasu nõue on põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse, teha uus

otsus, millega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata, või alternatiivselt saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsus ei vasta TsMS § 436 lõikes 1 sätestatud nõuetele. Otsus ei ole põhjendatud

ega seaduslik. Kohus käsitles faktilisi asjaolusid ja tõendeid valikuliselt ning jättis hageja

väited ja tõendid tähelepanuta.

Hageja ostis sõiduki võlgniku seaduslikult esindajalt, lähtudes heast usust ja eeldusest, et

võlgniku seaduslik esindaja teeb tehingu õiguslikult korrektselt. Hageja ja tunnistaja

ütlustest nähtub, et hageja andis võlgniku endisele juhatuse liikmele (tunnistaja) sõiduki

ostuks sularahas kokku 26 000 eurot. Võlgniku endine juhatuse liige pani selle raha võlgniku

pangakontole. Maakohus ei selgitanud, miks ta nende ütlustega ei arvesta.

Müügileping on kehtiv ja kuni käesoleva ajani hõljumisseisundis. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 106 lg 1 kohaselt on hõljumisaeg ajavahemik tehingu tegemisest kuni

tingimuse saabumiseni või selle saabumise võimatuse ilmnemiseni. Hõljumisaeg ei ole

seotud tehingu enda kehtivusega, vaid õiguslike tagajärgede saabumisega. Tehingupooled

on oma tahteavaldusega seotud alates tehingu tegemisest. Hõljumisseisundis on ainult

soovitud õiguste ja kohustuste tekkimine. Edasilükkava tingimuse korral on

hõljumisseisundis soovitud õiguste ja kohustuste tekkimine.

Hageja ja võlgnik sõlmisid teadlikult kokkuleppe, mille kohaselt võlgnik võtab sõiduki (mis

on liisingulepingu lõppemiseni liisinguandja omanduses) liisingusse, hageja maksab

võlgnikule sularahas ning pärast liisingulepingu lõppemist ja sõiduki omandi võlgnikule

üleminekut vormistatakse sõiduki omand hagejale. Maakohus ei selgitanud, miks ta sellega

ei arvestanud.

Hageja ja tunnistaja ütlustest nähtub, et sõiduki allrendileping sõlmiti liisinguandja soovil.

Poolte vahel oli kokkulepe, et tegelikult ei pea allrendilepingut täitma. Maakohus ei

selgitanud, miks ta jättis need ütlused tähelepanuta.

6. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja ei tõendanud, et ta on sõiduki omanik. Võlgnik ei saanud ajal, mil Luminor Liising

AS oli sõiduki omanik, anda sõiduki omandiõigust hagejale üle. Võlgnikul ei olnud õigust

sõidukit käsutada. Hageja teadis seda. Võlgnik ei saanud pärast 28. oktoobrit 2020 anda

sõiduki omandiõigust hagejale üle, kuna sõiduki käsutamine oli kohtutäituri poolt keelatud.

Hageja käsitlus hõljumisseisundi kohta on ekslik. Hõljumisaeg omandi üleminekus tekkib

tingimuslikuna sõlmitud asjaõiguskokkuleppe puhul, st kui vallasasja võõrandamisele

suunatud müügilepingu kõrval on saavutatud kokkulepe omandi üleminekuks, kuid

kokkulepe õiguslike tagajärgede saabumine on seotud tingimuse saabumisega. Omandi

tingimuslikuks üleandmiseks peab võõrandajal olema õigus asja omandit üle anda.

Hageja ei tõendanud müügilepingu sõlmimist. Müügilepingu sõlmimine ei ole ka eluliselt

usutav. Isegi, kui müügileping oleks sõlmitud, saaks hageja nõuda selle täitmist või kahju

hüvitamist. Hageja ei teinud seda. Hageja ei tõendanud võlgnikule raha üleandmist.

Vastuhagi rahuldamine oli põhjendatud. Kostja jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde

ja palub nendega arvestada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb menetlusnormide olulise rikkumise ja materiaalõiguse vale

kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas

vastuhagis esitatud 1. märtsi 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude 1542

eurot 7 senti ületavas ulatuses. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega

rahuldab vastuhagi osaliselt, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 1. märtsi 2023. a seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 1542 eurot 7 senti. Vastuhagis esitatud viivisenõue jääb

699 euro 74 sendi ulatuses rahuldamata. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse

resolutsiooni muutmata, muutes ja täiendades TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel maakohtu otsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Ringkonnakohus esitab TsMS § 654 lg 2² järgi otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

8. Maakohus jättis hageja hagi lõppjäreldustes õigesti rahuldamata. Maakohtu otsuse

põhjendusi hagi rahuldamata jätmise osas tuleb siiski muuta.

Kohus menetleb TsMS § 5 lg 1 järgi hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Hageja esitas kostja vastu hagi, milles palus tuvastada, et hageja on sõiduki

omanik, ning välistada sõiduk võlgniku pankrotivarast. Hageja nõude alus on PankrS § 123

lg 1, mille kohaselt peab haldur juhul, kui kolmandal isikul on nõue talle kuuluva eseme

väljaandmiseks, eseme tagastama. Vara välistamise nõude eeldus on seega, et kolmas isik

on eseme, mille pankrotivarast välistamist ta taotleb, omanik.

8.1.

Pooled ei ole menetluses vaielnud maakohtu otsuse põhjenduste p-s 12 tuvastatud

faktiliste asjaolude üle. Viidatud asjaolude üle ei vaidle pooled ka apellatsioonimenetluses

ning ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja lg-st 5 lähtudes aluseks kaebuse

läbivaatamisel ja lahendamisel.

8.2.

Pooled vaidlevad sõiduki omandiõiguse kuuluvuse üle. Hageja väitel sai ta sõiduki

omanikuks nii, et hageja ja võlgniku juhatuse liige sõlmisid 2017. a mais suulise kokkuleppe,

mille kohaselt võlgnik võtab sõiduki liisingusse, hageja maksab võlgnikule sularahas ning

pärast liisingulepingu lõppemist ja sõiduki omandi võlgnikule üleminekut vormistatakse

sõiduki omand hagejale (tl 114, 173 pöördel). Ringkonnakohus rõhutab, et isegi kui hageja

ja võlgnik sõlmisid sellise kokkuleppe, ei läinud sõiduki omandiõigus selle kokkuleppe

alusel hagejale üle.

8.3.

Omand tekib AÕS § 68 lg 3 järgi ainult seaduses sätestatud juhtudel. Sõiduki kui

vallasasja omand saab AÕS § 92 lg-te 1 ja 2 ning AÕS §-de 93 ja 94 järgi sõiduki

võõrandajalt omandajale üle minna, kui sõiduki võõrandaja ja omandaja lepivad kokku, et

sõiduki omand läheb võõrandajalt omandajale üle (s.o sõlmivad asjaõiguslepingu), ning kui

sõiduki omandaja saab sõiduki otsese (AÕS § 92 lg 1) või kaudse valduse (AÕS § 94) või

juhul kui sõiduk on kolmanda isiku valduses, selle kolmanda isiku valdusest väljanõudmise

õiguse (AÕS § 93). Sõiduki omandiõiguse ülemineku eelduseks oleva asjaõiguslepingu

sõlmimine eeldab omakorda, et sõiduki võõrandaja on asjaõiguslepingu sõlmimise ajal

sõiduki omandi üleandmiseks, s.o käsutamiseks õigustatud isik. Sõiduki käsutamiseks

õigustatud isik on AÕS § 68 lõikest 1 tulenevalt ennekõike sõiduki omanik. Kui sõiduki

võõrandaja ei olnud asjaõiguslepingu sõlmimise ajal sõiduki omandi üleandmiseks

õigustatud, saab sõiduki omandaja AÕS § 95 kohaselt siiski sõiduki omanikuks ennekõike

juhul, kui ta oli heauskne, s.o ei teadnud ega pidanudki teadma, et sõiduki võõrandaja ei

olnud sõiduki omandi üleandmiseks õigustatud isik, s.o sõiduki omanik (AÕS § 95 lg 2).

Kui sõiduki võõrandaja ei olnud asjaõiguslepingu sõlmimise ajal sõiduki omandi

üleandmiseks õigustatud isik, saab sõiduki omandaja TsÜS § 114 lg 1 ja 2 järgi siiski sõiduki

omanikuks ka siis, kui sõiduki omandi üleandmiseks õigustatud isik annab sõiduki

omandajaga asjaõiguslepingu sõlmimiseks eelnevalt nõusoleku või kiidab selle hiljem

heaks.

8.4.

Hageja ei saanud 2017. a mais hageja ja võlgniku vahel sõlmitud kokkuleppe alusel

sõiduki omanikuks. Hageja ei vaidlusta, et Luminor Liising AS ja võlgnik sõlmisid

liisingulepingu nr XXXXXXXXX, mille alusel Luminor Liising AS omandas kolmandalt

isikult liisingulepingu täitmiseks sõiduki ja andis selle valduse 30. mail 2017 võlgnikule üle.

Sõiduki omanikuks ja selle omandiõiguse üleandmiseks õigustatud isikuks oli alates

30. maist 2017 seega Luminor Liising AS. Asja materjalidest ei nähtu, et võlgnik oleks olnud

2017. a mais, s.o ajal, mil hageja väidetavalt sõlmis võlgnikuga lepingu sõiduki

omandiõiguse saamiseks, sõiduki omanik. Luminor Liising AS andis sõiduki omandiõiguse

võlgnikule üle alles 28. oktoobri 2020. a vara omandiõiguse ülemineku liisingulepingu

nr XXXXXXXXX alusel. Võlgnik kinnitas lepingus, et sõiduk on tema valduses. Võlgnik

sai AÕS § 92 lg 2 järgi sõiduki omandiõiguse seega alles 28. oktoobril 2020. Kuna võlgnik

ei olnud 2017. a mais sõiduki omanik, ei saanud ta AÕS § 92 lg-te 1 ja 2, §-de 93 ja 94 järgi

anda sõiduki omandiõigust 2017. a mais kehtivalt hagejale üle. Hageja on menetluses

väitnud ja seda kinnitab ka apellatsioonkaebuses, et tema ning võlgniku algse kokkuleppe

järgi võttis võlgnik sõiduki liisingusse ja liisinguandja on sõiduki omanik. Hageja teadis

2017. a mais seega, et võlgnik ei olnud sõiduki omanik ega sõiduki käsutamiseks õigustatud

isik. Hageja ei saanud sõidukit seetõttu 2017. a mais AÕS § 95 lg-te 1 – 2 alusel ka

heauskselt omandada. Luminor Liising AS-i nõusolekut hagejale sõiduki omandi

üleandmiseks ega selle hilisemat heakskiitu asja materjalidest ei nähtu. Hageja ei ole saanud

sõiduki omanikuks seega ka TsÜS § 114 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt.

8.5.

Samuti ei saanud võlgnik anda hagejale sõiduki omandiõigust üle 28. oktoobril 2020

ega sellele järgnevalt. Kohtutäitur Reet Rosenthal eelarestis 16. septembril 2020 täiteasjas

nr 186/2020/121 sõiduki, lubas algatada Maanteeameti e-teeninduses sõiduki omandiõiguse

vahetuse ja palus Maanteeametil seada võlgniku nimele kantavale sõidukile käsutamise

keelumärge kohtutäituri kasuks. Kohtutäituri seatud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on

TsÜS § 88 lg 1 alusel tühine. Sellisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale

õiguslikke tagajärgi.

8.6.

Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et tal tekkis võlgnikuga 2017. a mais sõlmitud

kokkuleppe alusel TsÜS § 106 lg 1 järgne ooteõigus sõiduki omandiõiguse saamiseks.

Asjaõigusleping on TsÜS § 67 lg 1 mõttes tehing. Asjaõiguslepingu vallasasja omandiõiguse

üleandmiseks saab TsÜS § 102 lg 1 järgi sõlmida edasilükkava või äramuutva tingimusega.

Tulenevalt TsÜS § 102 lõigetest 2 ja 3 saab aga tehingus tingimuse saabumisega siduda

tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede tekkimise või lõppemise, mitte tehingu

kehtivuse eelduseks olevate asjaolude saabumise. Asjaõiguslepingu õiguslik tagajärg on

omandajal omandiõiguse tekkimine. Selle tekkimise või lõppemise saab siduda tingimuse

saabumisega. Sõiduki võõrandaja sõiduki käsutamise õigus on asjaõiguslepingu sõlmimise

eeldus. Seda ei saa TsÜS § 102 lg 2 ega 3 järgi seetõttu siduda edasilükkava ega äramuutva

tingimusega. Kuivõrd hageja ja võlgnik ei saanud võlgniku käsutusõiguse puudumise tõttu

sõlmida sõiduki hagejale üleandmiseks kehtivat asjaõiguslepingut, ei saanud hagejal tekkida

ka TsÜS § 106 lg 1 järgset ooteõigust sõiduki omandiõiguse saamiseks.

8.7.

Hageja väidetest 2017. a mai kokkuleppe sisu kohta ei tulene, et see sõlmiti

omandireservatsiooniga. Omandireservatsioon eeldab VÕS § 233 lg 1 järgi, et hageja ja

võlgnik oleksid kokku leppinud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale.

Hageja väidetest ei saa järeldada, et hageja ja võlgnik oleksid sidunud omandi ülemineku

ostuhinna tasumise hetkega. Maakohtu poolt PankrS §-le 49 tuginemine oli seetõttu

ringkonnakohtu hinnangul asjakohatu.

8.8.

Hageja ja võlgniku vahel 2017. a mais sõlmitud kokkuleppest saab seega eeldusel, et

see sellisena sõlmiti, tulla üksnes võlgniku võlaõiguslik kohustus hagejale sõiduki

omandiõiguse üleandmiseks. Võlaõigusliku kohustuse rikkumine annaks hagejale õiguse

nõuda võlgnikult VÕS § 108 lg 2 alusel kohustuste täitmist või kasutada võlgniku vastu

muid VÕS §-s 101 nimetatud õiguskaitsevahendeid, näiteks taganeda VÕS § 116 lg 1 alusel

lepingust ning nõuda VÕS § 189 lg 1 alusel võlgnikule lepingu alusel üleantu tagastamist.

Võlaõigusliku kohustuse võimalik rikkumine ei ole aga omandiõiguse tekkimise aluseks.

Seda sõltumata sellest, kas lepingu teine pool on oma kohustused kohaselt täitnud või mitte.

Ringkonnakohus samas nõustub maakohtuga, et asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks enda

poolt sõiduki ostuhinna tasumise (väidetava) kohustuse täitnud (vt ka käesoleva otsuse

p 9.2).

8.9.

Maakohus leidis eeltoodust tulenevalt kokkuvõttes seega õigesti, et hageja ei ole

sõiduki omanik. Hagi jääb PankrS § 123 lõikest 1 tulenevalt rahuldamata.

9. Kostja esitas vastuhagi, milles palus tuvastada, et võlgnik on sõiduki omanik, nõuda

sõiduk hageja valdusest kostja valdusesse välja ning mõista hagejalt kostja kasuks välja

sõiduki kasutamise tasu koos viivisega.

9.1.

Maakohus leidis käesoleva otsuse ülalesitatud põhjendustest tulenevalt õigesti, et

sõiduk on kostja omandis. Maakohus rahuldas VÕS § 80 lg 1 alusel kostja vastuhagi sõiduki

hageja valdusest kostja valdusesse väljanõudmiseks põhjendatult. Ringkonnakohus nõustub

selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel siinkohal.

9.2.

Hageja väitel on hageja ja võlgniku vahel 31. jaanuaril 2018 sõlmitud allrendileping

näilik tehing. Allrendileping sõlmiti liisinguandja soovil, et täita liisingulepingust tulenevaid

nõudmisi, s.o selleks, et liisinguandja annaks nõusoleku hageja sõiduki passi kandmiseks

(tl 113). Hageja väitel leppisid hageja ja võlgnik kokku, et allrendilepingut ei pea täitma,

kuna hageja tasus sõiduki maksumuse võlgnikule.

TsÜS § 89 lg 1 järgi on tehing näilik, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel

tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled

tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha

tahavad. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et hageja ja võlgnik soovisid

allrendilepinguga luua liisinguandja ees õigusnäivuse allrendilepingus nimetatud kohustuste

olemasolust hageja ja võlgniku vahel ega soovinud tegelikult lepingus nimetatud õiguslikke

tagajärgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et allrendilepingu sõlmimine ei saanud olla

vajalik hageja sõiduki kasutajana sõiduki passi kandmiseks, kuna hageja oli kantud

kasutajana sõiduki passi juba 30. mail 2017 (tl 46), s.o enne allrendilepingu sõlmimist

31. jaanuaril 2018 (tl 76–77 pöördel). Hageja kinnitusel sai ta sõiduki valduse hageja ja

võlgniku kokkuleppe alusel 30. mail 2017 (tl 80 pöördel, 114). Arvestades, et hageja kanti

samal kuupäeval sõiduki passi, ei olnud hagejal ja võlgnikul vaja 31. jaanuaril 2018 sõlmida

allrendilepingut selleks, et luua liisinguandja ees õigusnäivust, mis võimaldaks hagejal

sõidukit kasutada. Allrendileping sõlmiti rendiperioodiga 1. veebruar 2018 kuni

31. detsember 2018. Liisingulepingust tulenevad lepingupoolte kohustused said täidetuks

28. oktoobriks 2020, mil liisinguandja andis sõiduki omandi võlgnikule üle. Sõidukile

väljastati 12. novembril 2020 uus pass, mille kohaselt oli sõiduki omanik võlgnik ja kasutaja

jätkuvalt hageja (tl 14). Hageja kinnitusel oli ja on sõiduk hageja valduses (tl 114). Hageja

väidetest ei ole aru saada, miks oli vajalik hageja sõiduki passis kasutajana kajastamiseks

luua liisinguandjale allrendilepingust tulenevate kohustuste osas õigusnäivus just 2018. a

veebruarist kuni detsembrini, ent mitte kogu liisingulepingu perioodi osas. Hageja esitatud

liisinguandja nõusolek (tl 86) ei tõenda, et liisinguandja nõusolekut olnuks vaja hageja

sõiduki passi kandmiseks. Nimetatud nõusolek on antud sõiduki hagejale allrendile

andmiseks, mitte hageja sõiduki passi kasutajana kandmiseks. Võlgniku endine juhatuse

liige T.V. kinnitas 19. juuni 2021. a kirjas, et sõiduk oli hagejale renditud (tl 61)T.V. väitis

tunnistajana, et tegemist oli fiktiivse allrendilepinguga, mida oli vaja panga jaoks, et hageja

saaks sõiduki vastutavaks isikuks. Liisinguandja nõusolekust allrendilepingu sõlmimise

kohta nähtub aga, et ka allrendilepingu sõlmimise järgselt jäi sõiduki eest täielikult

vastutavaks isikuks võlgnik (tl 86). Hageja ja T.V. ütlused allrendilepingu näilikkuse kohta

ei ole seega kooskõlas nende endi teiste väidete ega ka muude tõenditega.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et hageja ja võlgnik ei soovinud

allrendilepingust tulenevate kohustuste täitmist, kuna hageja tasus sõiduki maksumuse

võlgnikule. Hageja ei eita, et ta soovis sõidukit kasutada ja tegelikult kasutas seda. Võlgniku

endise juhatuse liikme T.V. ütlustest nähtub samuti, et võlgniku sooviks oli, et hageja

kasutab sõidukit. Allrendilepingu poolte tegelik tahe oli seega suunatud sellele, et võlgnik

võimaldab hagejal sõidukit kasutada. Hageja väide, et ta ei pidanud sõiduki kasutamise eest

tegelikult tasu maksma, kuna ta maksis sõiduki eest võlgnikule 26 000 eurot, ei ole

tõendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 2017. a augustis ja septembris võlgniku

kontole laekunud summasid (kokku 26 000 eurot) ei ole võimalik seostada hageja poolt

võlgnikule sõiduki eest tasumisega. Ringkonnakohus ei korda selles osas TsMS § 654 lg 6

alusel maakohtu põhjendusi. Nii hageja kui ka võlgniku endine juhatuse liige T.V. väidavad

endi ütlustes, et võlgniku kontole T.V. poolt kantud summad pärinesid hagejalt. Võlgniku

pearaamatu väljavõte seda ei kinnita (tl 117–119). Hageja vande alla antud seletused ja T.V.

ütlused on seega teiste tõenditega vastuolus. Hageja ega T.V. ei osanud usutavalt selgitada,

miks oli hagejal vaja hageja kirjeldatud viisil võlgniku vahendusel sõidukit osta olukorras,

kus hagejal oli sõiduki ostmiseks väidetavalt kogu raha olemas. Eeltoodu põhjal ei ole seega

võimalik järeldada, et allrendilepingus sätestatud kokkulepe sõiduki kasutamise tasu

maksmise kohta ei põhinenud poolte tegelikul tahtel, vaid oli näilik.

Allrendileping ei ole TsÜS § 89 lg 1 mõttes seega näilik tehing. See ei ole TsÜS § 89 lg 2

alusel tühine.

9.3.

Kostja nõuab hagejalt allrendilepingus kokku lepitud sõiduki kasutamise tasu.

Hageja ja võlgnik leppisid allrendilepingu p-des 1 ja 2 kokku, et hageja võib kasutada

sõidukit alates 1. veebruarist 2018 kuni 31. detsembrini 2018 ning kohustub maksma selle

eest tasu 200 eurot (lisandub käibemaks) kuus. Tasu tuli allrendilepingu p 6 järgi maksta

vastava kalendrikuu viimasel päeval arve alusel (tl 76). Allrendileping vastab VÕS § 271

sätestatud üürilepingu tunnustele. Tegemist on seega üürilepinguga, mitte VÕS § 339 mõttes

rendilepinguga. Vaidlust ei ole, et hageja ei maksnud võlgnikule sõiduki kasutamise eest

tasu. Kostjal on allrendilepingu ja VÕS § 271 ja § 108 lg 1 alusel seega õigus nõuda hagejalt

allrendilepingu järgse tasu maksmist 2200 (200 eurot × 11 kuud) eurot.

9.4.

Kostjal on VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel õigus nõuda hagejalt iga kuumakse

tasumisega viivitamise eest viivist alates iga kuumakse sissenõutavaks muutumisest kuni

selle tasumiseni. Kuna tasu tuli allrendilepingu p 6 järgi maksta vastava kalendrikuu viimasel

päeval arve alusel, muutus iga makse VÕS § 82 lg 7 alusel sissenõutavaks järgmise kuu

esimesel päeval. Sõiduki kasutamise tasu (alates 1. veebruar 2018 kuni 31. detsember 2018)

maksmisega viivitamise eest oli VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud

viivis vastuhagi esitamise seisuga 558 eurot 5 senti (tl 68 pöördel ja 69).

9.5.

Kostja nõuab hagejalt pärast allrendilepingus märgitud sõiduki kasutamise tähtaja

lõppemist sõiduki kasutamise eest tasu. Hagejal oli allrendilepingu p 1 järgi õigus sõidukit

kasutada kuni 31. detsembrini 2018. Hageja pidi allrendilepingu p-de 7 ja 10 järgi sõiduki

selleks kuupäevaks võlgniku esindajale tagasi andma. Vaidlust ei ole, et hageja ei teinud

seda ja sõiduk on jätkuvalt hageja valduses. Kostjal on VÕS § 335 alusel seega õigus nõuda

sõiduki tagastamisega viivitatud aja eest kahjuhüvitisena allrendilepingus kokkulepitud tasu.

Kostja poolt viidatud allrendilepingu p 12 ei ole nõude aluseks, kuivõrd see viitab üksnes

sellele, et trahvi maksmine ei vabasta hagejat renditasu maksmisest sõiduki tagastamisega

viivitamise aja eest. Sõiduki tagastamise viivitus algas 1. jaanuarist 2019. Kostja võib seega

nõuda hagejalt sõiduki kasutamise eest tasu 200 eurot kuus alates 1. jaanuarist 2019 kuni

21. juulini 2021, s.o kokku 6133 eurot 33 senti (30 kuud ja 20 päeva × 200 eurot).

9.6.

Samas ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et pärast allrendilepingu lõppemist

sissenõutavaks muutunud tasu maksetega viivitamise korral saab viivist nõuda alates makse

arvestusperioodiks olevale kuule järgneva kuu esimesest päevast. VÕS § 335 järgne nõue ei

ole allrendilepingust tuleneva üüri maksmise nõue, mille puhul tuli kohustuse täitmise aeg

allrendilepingu (eritingimuste) punktist 6. VÕS § 335 järgne nõue on seaduses sätestatud

lihtsustatud kahjuhüvitise nõue juhuks, kui üürnik rikub oma kohustust lepingu ese lepingu

lõppemisel tagastada (RKTKo 30.04.2013, 3-2-1-43-13, p 11). Kuna VÕS § 335 järgse

nõude täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, saab VÕS § 113 lg 2 järgi arvestada

võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlgnik või kostja teatas hagejale oma nõudest või

esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuna kostja ei

tugine sellele, et ta oleks enne vastuhagi esitamist nõudnud hagejalt ajavahemiku 1. jaanuar

2019 kuni 21. juuli 2021 eest tasu, saab kostja nõuda 6133 euro 33 sendi tasumisega

viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel viivist alates vastuhagi esitamisest,

s.o 27. septembrist 2021.

9.7.

Maakohtu otsus ei ole eeltoodust tulenevalt seega põhjendatud ulatuses, milles

maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise suuremas summas kui 1542 eurot 7 senti.

10. Ringkonnakohus muudab käesoleva otsusega maakohtu otsust, kuid kogu vaidluse

sisu ja mahtu arvestades üksnes väikeses ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seetõttu

alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Samal põhjusel jäävad

apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

11. Kuna maakohus vaidlustatud otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei

määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. TsMS § 177 lg 1

p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes käesoleva otsuse peale edasi kaevates

(TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)