3-22-991/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-991

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks (nikotiiniplaastrite andmata

jätmine)

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25. oktoobri 2022. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja MR

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla ja X apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Vangla ja X apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 25. oktoobri 2022. a otsus haldusasjas nr 3-22-991 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 1. märtsil 2024

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-22-991

2(10)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vahistatu X esitas Tallinna Vanglale 23.08.2021 (registreeritud 25.08.2021) ja

25.08.2021 (registreeritud 07.09.2021) taotlused, milles on välja toodud, et ta ootab jätkuvalt

nikotiiniplaastrit, ilma selleta enesetunne halveneb ja ta kannatab. Samuti märkis isik, et vangla

piinab ja tekitab talle kahju. Tallinna Vangla selgitas 27.09.2021 vastuses nr 7-8/21/21754-2,

et nikotiiniplaastreid määratakse uutele kinnipeetavatele, kes väljaspool vanglat on suitsetanud

sigarette sellises koguses, mis on põhjustanud tugeva nikotiinsõltuvuse. X on Tallinna

Vanglasse saabunud 17.08.2021 ja vastuvõtus temale nikotiiniplaastreid ei määratud. Vastuse

koostamise ajaks on taotleja olnud juba pikemat aega nikotiinivaba.

2. X esitas 03.10.2021 vaide, milles tõi välja, et erinevad arstid määrasid temale 17.08.2021,

01.09.2021 ja 27.09.2021 nikotiiniplaastrid, kuid meditsiiniõed keelduvad vaide esitajale nende

andmisest. Samuti ei saa vaide esitaja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ (VSKE) §-s 82 ette nähtud muud abi. Vaide esitaja palus alustada tema

ravikuuri, sest vaimne tervis halveneb iga päevaga ja tema soov suitsetada on sama tugev nagu

vanglasse vastuvõtmise päeval.

3. X esitas Tallinna Vanglale 11.10.2021 kahju hüvitamise taotluse, milles märkis, et

teavitas juba vahistamisel 14.08.2021 ja arestimajja vastuvõtmisel, et tal on nikotiinisõltuvus,

ning palus osutada meditsiinilist abi (nikotiiniplaastrid + nõustamine). Paraku informeeriti teda,

et vastavat abi osutatakse ainult vanglas. Taotleja paigutati Tallinna Vanglasse 17.08.2021 ja ta

selgitas vastuvõtmisel arstile, et vajab abi seoses oma nikotiinisõltuvusega. Arst ütles, et määrab

nikotiiniplaastrid ja need toob talle meditsiiniõde. Taotleja püüab alates 18.08.2021 tõestada, et

talle on määratud nikotiiniplaastrid ja tal on probleeme vaimse tervisega (sh nikotiinisõltuvuse

tõttu). Täiendavalt on taotlejale nikotiiniplaastrid määranud kliiniline psühholoog 01.09.2021

ja psühhiaater 27.09.2021, kuid meditsiiniõde teavitas 01.10.2021, et psühhiaatril ei ole õigust

sõltuvust tuvastada ja sõltuvusravi määrata. Taotleja ei ole saanud meditsiiniosakonnalt mingit

abi, vaid teda on üksnes mõnitatud. Taotleja palus tekitatud tervisekahju hüvitada ajavahemiku

17.08.2021–30.09.2021 eest 50 eurot päevas (kokku 2250 eurot) ja alates 01.10.2021 kuni abi

osutamiseni 75 eurot päevas.

4. Tallinna Vangla jättis 03.11.2021 vaideotsusega nr 5-15/21/481-2 vaide rahuldamata.

Vangla käsitas X 25.08.2021 registreeritud pöördumist märgukirjana (vt märgukirjale ja

selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) § 2 lg 1 p

2), millele antud vastusega seonduvalt saab vaidemenetluses nõuda ettekirjutuse tegemist vaid

siis, kui kinnipeetava algsele pöördumisele ei ole vastatud või vastus on sisuliselt puudulik.

Praegusel juhul on selge, et probleemiks ei ole pöördumisele täielikult või osaliselt vastamata

jätmine, vaid vaide esitajat ei rahulda vangla vastus sisuliselt. Vangla 27.09.2021 vastuses on

selgitatud nikotiiniplaastrite määramise korda ja põhjendatud plaastrite väljastamata jätmist.

Vastus on piisav ja asjakohane ning sellega mittenõustumine ei tingi pöördumise uueks

läbivaatamiseks kohustamist. Kuna X ei viibi alates 02.11.2021 enam vanglas, ei saa

meditsiiniosakonna otsustused alates sellest kuupäevast temale mingit mõju avaldada ja vangla

ei saa enam ühelgi juhul otsustada vaide esitajale nikotiiniplaastrite väljastamise vajaduse üle.

3-22-991

3(10)

5. X esitas Tallinna Halduskohtule 18.03.2022 kaebuse mõista Tallinna Vanglalt tema

kasuks välja 3800 euro suurune hüvitis mittevaralise kahju eest, mis seisnes kannatustes, mida

kaebaja pidi taluma seetõttu, et talle ei võimaldatud nikotiinisõltuvusest tingitud vaevuste

leevendamiseks Tallinna Vanglas 17.08.2021–01.11.2021 nikotiiniplaastreid (kokku 76 päeva,

hüvitis 50 eurot päeva eest). Kaebaja teavitas tugevast nikotiinisõltuvusest (suitsetas keskmiselt

ca 35 sigaretti päevas) juba 13.08.2021 arestimajja paigutamisel ja uuesti Tallinna Vanglasse

üleviimisel 17.08.2021. Kuigi kaebajale on nikotiiniplaastrite väljastamist korduvalt lubatud,

siis tegelikult talle plaastrit erinevatel põhjendustel ei antud. Selle tulemusel pani kaebaja

augusti lõpus toime enesekahjustamise ja paigutati seetõttu jälgimiskambrisse, kus viibis kuni

vabanemiseni. Erinevad spetsialistid (perearst, psühholoog, psühhiaater) kirjutasid temale välja

nikotiiniplaastrid, kuid meditsiiniõde plaastreid ikkagi ei toonud. Kaebaja kannatas

nikotiinisõltuvusest tingitud vaevuste käes kogu kinnipidamise vältel. Nikotiinisõltuvusest üle

saamiseks vajaliku abi andmata jätmisega kahjustas vangla kaebaja vaimset tervist. Kaebaja

11.10.2021 kahju hüvitamise taotlusele ei ole vangla vastanud.

6. Tallinna Vangla palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Nikotiiniplaastreid kaebajale

ei väljastatud, kuna neid ei olnud talle määratud. Tervisekaardi 25.08.2021 lisakandes on selgelt

märgitud, et kuna kaebaja on vanglas suitsetamisvõimaluseta viibinud juba 9 päeva, siis ei ole

nikotiinasendusravi määramine vajalik. Tegelikult viibis kaebaja alates 13.08.2021 arestimajas,

kus samuti puudus suitsetamisvõimalus. Ärajäämanähtusid põhjustada võiv nikotiinisõltuvus

on ajas kiiresti langev (juba esimesel nädalal – vt eksperdi arvamus tsiviilasjas nr 2-20-11990).

Tervisekaardil kajastatu ei kinnita väidetava kahju tekkimise aluseks olevate ärajäämanähtude

esinemist. Kinni peetava isiku võimatus jätkata vanglas viibides oma suitsetamisharjumust, on

vangistusega paratamatult kaasnev ebamugavus. Nikotiinasendusravi ei ole vanglas osutatavate

tervishoiuteenuste loetelus nimetatud ning kaebaja puhul ei olnud selle järele ka vajadust, kuna

kaebajal oli juba enne vanglasse saabumist olnud mitu päeva tubakavaba. Tervishoiutöötaja ei

hinnanud kaebaja vanglasse saabumisel tema nikotiinisõltuvust ja kaebaja avaldas esmakordselt

soovi saada nikotiiniplaastreid alles 25.08.2021 valveõele. Pärast 27.09.2021 psühhiaatri visiiti

soovis õendusjuht kaebajaga nikotiinisõltuvuse teemal vestelda, kuid kaebaja seda ei soovinud.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 25.10.2022 otsusega X kaebuse osaliselt ning mõistis

Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 200 eurot. Muus osas jättis kohus kaebuse

rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kaebus tuleb rahuldada osaliselt, sest

vastustaja jättis õigusvastaselt välja selgitamata kaebaja nikotiinisõltuvuse ulatuse ja sellega

kaasneva võimaliku ravivajaduse ning ei taganud talle nõuetekohast nõustamist eesmärgiga

leevendada suitsetamise võimaluse puudumisest tingitud võimalikke võõrutusnähte. Kaebaja

väidete ja meditsiinikaardi kannete pinnalt on usutav, et kaebaja võis kannatada rahuldamata

nikotiinisõltuvusest tingitud vaevuste käes rohkem kui oli vangistusega kaasnevalt paratamatu.

Seega on tuvastatav hüvitamisele kuuluva tervisekahju tekkimine, kuid arvestades kannatuste

laadi ja kestust ning asjaolu, et konkreetsete vaevuste korral sai kaebaja kohast arstiabi, ei ole

siiski põhjendatud mõista välja hüvitist kaebuses taotletud suuruses.

Vaidlust ei ole, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas 17.08.2021–02.11.2021 ja sellel ajal ei olnud

tal võimalik suitsetada (vt alates 01.10.2017 kehtivad VSKE § 82 lg 2 ja § 641 p 31). Samuti ei

ole vaidlust, et kaebaja avaldas vanglasse vastuvõtmisel, et suitsetab päevas umbes 30 sigaretti.

Vastustaja on selgitanud, et vanglasse vastuvõtmisel ei ole kaebaja nikotiinisõltuvust hinnatud.

Avalike allikate põhjal saab järeldada, et tubakatoodete pikaajalise kasutamisega kujuneb isikul

nikotiinisõltuvus ja suitsetamisest loobumisega kaasnevad esimestel nädalatel inimestel erineva

tugevuse ja kestusega võõrutusnähud. VSKE § 82 lg-st 1 ja § 4 lg-st 1 nende koosmõjust tuleneb,

et vahistatu vanglasse vastuvõtmisel selgitatakse välja, kas ta suitsetab ning kui ta avaldab soovi

suitsetamisest loobuda, tagatakse talle vanglasisene nõustamine. Alates 01.10.2017, kui vanglas

3-22-991

4(10)

ei ole suitsetamine enam võimalik, tuleb seda sätet mõista nii, et isiku vanglasse vastuvõtmisel

on vangla igal juhul kohustatud selgitama välja isiku nikotiinisõltuvuse ja tagama suitsetajale

nõustamise nikotiinisõltuvusest tingitud võimalike vaevustega toimetulekuks ning hindama ka

võimalikku ravivajadust. Seda tõlgendust toetab asjaolu, et suitsetamiskeelu põhiseaduslikkuse

hindamisel oli üheks kaalukaks argumendiks see, et vajaduse korral on võimalik vanglas võtta

võõrutusnähtude leevendamiseks vajalikke meetmeid, et vältida lubamatult suuri füüsilisi ja

hingelisi vaevusi kinnipeetavale (vt Riigikohtu 17.12.2019 otsus nr 5-19-40, p 59). Vastustaja

ei ole kaebaja nikotiinisõltuvust nõuetekohaselt kindlaks teinud, vajalikku nõustamist taganud

ega ravivajadust välja selgitanud.

Asjasse puutumatu on vastustaja väide, et kaebaja seisundi hindamine ei olnud vajalik, kuna ta

saabus vanglasse arestimajast, kus ta oli samuti olnud juba mitu päeva tubakata. Ainuüksi selle

pinnalt ei saanud vastustaja ühelgi juhul teha järeldust, et kaebajal ei esine nikotiinisõltuvusest

tingitud ja leevendamist vajavaid terviseprobleeme. Lisaks ei nähtu tervisekaardi 17.08.2021 ja

25.08.2021 kannetest, et kaebaja vanglasse vastu võtmisel läbi vaadanud meditsiinitöötajad

olnuks teadlikud asjaolust, et kaebaja ei saanud teatud aja jooksul suitsetada juba enne Tallinna

Vanglasse saabumist. Sissekannete kohaselt ei ole kaebajalt uuritud võimalike võõrutusnähtude

kohta ega mis tahes viisil hinnatud tema nikotiinisõltuvuse ulatust. Kinni peetaval isikul ei ole

iseenesest õigust nõuda mingit ravi (nt nikotiiniplaastreid), kuid kaebaja sellisest soovist pidi

meditsiinitöötaja aru saama, et kaebaja kurdab halba enesetunnet ja peab ise selle põhjuseks

võõrutusnähtusid. Hiljemalt siis tulnuks vanglal VSKE § 82 lg 1 ja vangistusseaduse (VangS)

§ 52 lg 2 kohaselt selgitada välja, kas või millised ärajäämanähud kaebajal esinevad ning kas

ta vajab mingisugust nõustamist või ravi. Arst ei saanud 25.08.2021 pelgalt selle pinnalt, et

kaebaja on olnud juba 9 päeva suitsuvaba, järeldada, et meditsiinilist reageerimist vajavaid

ärajäämanähtusid ei saa esineda. Kaebaja suitsetas päevas umbes 30 sigaretti ning võib pidada

usutavaks, et keskmise inimese puhul vastaks see Fagerströmi testi järgi tugevale sõltuvusele.

Järgmisel korral käsitles meditsiinitöötaja nikotiini ärajäämanähtude küsimust tervisekaardi

01.09.2021 sissekandes, märkides sisuliselt, et kaebajale ei anta nikotiiniplaastreid, kuna talle

ei antud neid vanglasse vastuvõtmisel. See põhjendus lähtub ekslikust eeldusest, et vanglasse

vastuvõtmisel hinnati kaebaja nikotiinisõltuvust ja võimalikku ravivajadust.

Seda, et kaebaja kannatas nikotiini ärajäämanähtude all ning ilmselt pikemalt kui keskmine

inimene, kinnitab psühhiaatri 27.09.2021 sissekanne, mille kohaselt esines kaebajal sõltuvusest

tingitud haigusseisund, mis vajas adekvaatset arstlikku sekkumist ning meditsiinilist jälgimist.

Vangla peab tagama, et arsti ettekirjutused täidetakse. Kui arsti ettekirjutus on arusaamatu,

ebamäärane, ebaloogiline või vastuoluline, siis on vangla ülesanne selgitada, mida arst silmas

pidas ja mida on arsti arvates tegelikult vaja teha. Mõistlik lahendus ei saa olla arsti ettekirjutust

või ravisoovitust lihtsalt ignoreerida põhjusel, et see pole piisavalt selge ja konkreetne. Kinni

peetaval isikul on endal keeruline või isegi võimatu täpsustusi saada, mistõttu tuleb vajalikud

sammud selleks astuda vanglal. Tervisekaardi 07.10.2021 sissekandest saab järeldada, et õde

püüdis psühhiaatri 27.09.2021 sissekande selgitamiseks kaebajaga 05.10.2021 vestelda, kuid

kaebaja ei soovinud vestelda, sest tal oli telefonivestlus pooleli. See võib viidata, et selleks ajaks

võisid nikotiinisõltuvusest tingitud vaevused olla mõnevõrra leevenenud ja kaebaja ei pidanud

probleemi enam sedavõrd tähtsaks, et telefonikõne katkestada. Ka hilisematest sissekannetest

ei nähtu, et kaebaja oleks maininud konkreetselt nikotiinisõltuvust, kuigi kurtis mitmesuguseid

vaevusi, mis üldjoontes vastavad ka ärajäämanähtudele (peavalu, seedehäired, ärrituvus).

Kokkuvõtvalt ei saa väita, et kaebajal ei esinenud selliseid ärajäämanähtusid, mida tulnuks kas

mingisuguse ravi (nt nikotiiniplaastrid) või vähemasti mingisuguse nõustamisega leevendada.

Vastustaja viide tsiviilasjas nr 2-20-11990 esitatud eksperdi arvamusele ei ole asjassepuutuv,

sest selles käsitleti küsimust, kas konkreetne ärajäämanäht sai tekkida suitsetamise lõppemisest

3-22-991

5(10)

ühe kuu möödumisel, kuid praegusel juhul ei ole kaebaja väitnud, et vaevused tekkisid hiljem,

vaid tema väitel tekkisid vaevused kohe pärast suitsetamise lõpetamist. Teatud ärajäämanähud

võivad väldata kauem kui paar nädalat ning nende esinemine ja intensiivsus on inimestel väga

erinev. Nikotiiniplaastri kuuride pikkuseks on tugeva nikotiinisõltuvuse korral 9–12 nädalat ja

mõõduka sõltuvuse korral 6–8 nädalat. See ei tähenda, et kaebaja oleks pidanud saama soovitud

plaastrid, kuid viitab, et ilma konkreetse isiku olukorda hindamata ei saa järeldada, et ka paar

nädalat suitsetamata olnud isik ei vaja mingit abi võõrutusnähtudega toime tulemiseks.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes tervise kahjustamisena on käsitatav ka isiku

panemine keskkonda või olukorda, milles viibimine põhjustab talle füüsilist valu või vaimset

ebamugavustunnet, kui see on suurem sellest, mida isik peaks oma olukorda arvestades taluma.

Avalike allikate andmetel võib suitsetamisest päevapealt loobumine ilma kõrvalise abita olla

paljudele suitsetajatele väga raske. Kui isik paigutatakse vanglasse, kus ei ole suitsetamine

lubatud, tuleb vanglal võtta mõistlikud meetmed suitsetamiskeelust tingitud ebameeldivuste

vähendamiseks (st tervisekontroll, nõustamine ja vajadusel ravi). Kinni peetav isik ei saa nõuda

konkreetset asendus- või võõrutusravi, ent tal on õigus sellele, et pädev spetsialist hindaks tema

olukorda ja otsustaks, kas või milliseid samme on tarvis astuda. Praegu seda kaebaja puhul ei

tehtud. Kaebajale tervisekahju tekkimine ja põhjuslik seos vastustaja tegevusetusega on usutav

ning kahju hüvitamist välistavaid asjaolusid ei esine. Kuigi kaebaja kannatused võisid olla

nõutavast taluvuspiirist intensiivsemad, ei saanud tegemist olla väga suurte kannatustega ning

kaebaja käitumine 05.10.2021 viitab, et hiljemalt selleks ajaks ei olnud kaebajal enam nõutavat

taluvuspiiri ületavaid vaevusi. Meditsiinikaardilt nähtub lisaks, et konkreetsete vaevuste puhul,

mis võisid, ent ei pruukinud seostuda nikotiini ärajäämisega, anti kaebajale kohaseid ravimeid.

Rahas hüvitamisele kuuluv tervisekahju sai kaebajale tekkida umbes esimese 50 päeva jooksul

pärast vanglasse vastuvõtmist (kuni 05.10.2021). Usutavalt on kaebaja kannatused võrreldavad

põhjendamatult karmide, ent püsivat kahju mitte põhjustavate kinnipidamistingimustega seotud

kannatustega, mille puhul on hüvitised jäänud vahemikku 3–5 eurot ühe päeva eest. Seega on

põhjendatud määrata hüvitiseks 200 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Tallinna Vangla palub 24.11.2022 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada

osas, milles halduskohus kaebuse rahuldas, ja uue otsusega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

Halduskohus lahendas sisuliselt kaks etteheidet: 1) küsimus nikotiiniplaastrite väljastamisest,

mis on tervishoiuteenus; 2) VSKE § 82 lg-s 1 märgitud nõustamise tagamata jätmine. Kuivõrd

nõustamine ei ole käsitatav tervishoiuteenusena ning ei seondu kuidagi kaebaja selge nõudega

saada nikotiiniplaastreid, siis on halduskohus väljunud kahju hüvitamise kaebuse piiridest, kui

asus otsuses lahendama küsimust, kas vastustaja tagas kaebajale VSKE § 82 lg-s 1 märgitud

nõustamise. Halduskohus võttis menetlusse üksnes nikotiiniplaastrite 17.08.2021–01.11.2021

andmata jätmisega tekitatud tervisekahju hüvitamise nõude. Seeläbi on rikutud HKMS § 157

lg-t 1 ja see tingib halduskohtu otsuse tühistamise. Nõustamisega seotud etteheide ei ole lisaks

põhjendatud sisuliselt, sest tervisekaardist (haigusjuht nr A17295) nähtuvalt keeldus kaebaja

konkludentselt arutelust tervishoiutöötajaga ka sellel teemal.

Nikotiiniplaastrite andmata jätmisega seonduvalt on halduskohus kaebuse osaliselt rahuldanud

põhjendamatult. Puuduvad tõendid, et tegu oli raviveaga, mis tõi kaebajale kaasa tervisekahju.

Halduskohtu põhjendused on vastuolulised ja otsus ei ole seetõttu jälgitav, millega on rikutud

põhjendamiskohustust. VangS § 52 kohaselt peab ravi vanglas olema keskmise kvaliteediga

ning Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määruse nr 330 „„Vangistusseaduse“ alusel osutatavate

tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite

soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ (määrus nr 330) näeb ette

3-22-991

6(10)

vanglas osutatavate tervishoiuteenuste loetelu ja sama määruse § 3 lg 2 sätestab ka ravirahade

otstarbeka ja säästliku kasutamise nõude. Kohus on ebaõigesti järeldanud, et kaebaja väidetavat

nikotiinisõltuvust ei ole vanglas hinnatud. Vastupidine nähtub kohtu enda viidatud 25.08.2021

arsti sissekandest. Pole arusaadav, millise tõendi põhjal kohus tuvastas, et nikotiiniplaastrite

vajadust ei tehtud kindlaks nõuetekohaselt. Kuivõrd tegemist oli väidetava raviveaga, pidi see

HKMS § 59 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg 3 kohaselt olema vältimatult tõendatud

ning tõendamiskoormus lasus kaebajal (vt ka Riigikohtu 28.06.2021 määrus nr 3-21-30, p 26).

Kaebaja ei ole selliseid tõendeid esitanud. Vastustaja leiab jätkuvalt, et asjaoludest tulenevalt

ei vajanud kaebaja vältimatult nikotiiniplaastreid. Arestimajades suitsetamise keeld on üldteada

asjaolu ning pole alust eeldada, et vangla tervishoiutöötajad ei teadnud, et kaebaja ei saanud

arestimajas suitsetada. Olukorras, kus isik oli juba ligi kaks nädalat olnud suitsetamata, puudus

igasugune põhjus nikotiiniplaastreid määrata ehk sisuliselt hakata talle uuesti manustama sama

sõltuvusainet. Tegemist ei saanud olla raviveaga. Suitsetamise kui tervistkahjustava tegevuse

lõpetamisel hakkab tervis hoopis taastuma. Plaastrite andmise aluseks ei saanud olla ainuüksi

kaebaja soov neid saada. Tõendatud ei ole kaebajale tervisekahju tekkimine. Tervisekahjustus

on objektiivselt hinnatav muutus, mitte vaimne kannatus ja seda peab samuti tõendama kaebaja.

Kaebaja kirjeldatud vaimsed kannatused võivad hüpoteetiliselt vastata muudele mittevaralise

kahju liikidele, kuid sellist nõuet ei ole halduskohtus esitatud ega menetlusse võetud.

9. X palub 28.12.2022 vastuses jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus vaidlustatud osas muutmata. Vastustaja märkis 25.07.2022 vastuses, et

Tallinna Vanglas ei määrata enam nikotiiniplaastreid, vaid vajaduse korral määrab psühhiaater

asendusravi. See viitab, et vangla ei kavatsenud kaebajale põhimõtteliselt arstiabi osutada.

Apellatsioonkaebuses on vastustaja asunud seevastu väitma, et teistel asjaoludel oleks kaebajale

nikotiiniplaastreid antud. Tervisekaardi 25.08.2021 lisasissekanne erineb vormiliselt teistest

sissekannetest ja on ilmselt kunstlikult loodud. Kaebaja 23.08.2021 taotlusest nähtuvalt ta juba

siis „ikka ootas“ nikotiiniplaastrit. Vastustaja väited, et kaebaja keeldus mingist ravist, on

absurdsed ja põhjendamatud. Psühhiaater on veel 27.09.2021 teinud kindlaks, et kaebajal on

probleeme nikotiinisõltuvusega (diagnoos F17.2) ja andis vanglale korralduse, mida ei järgitud.

Tõele ei vasta väide, et nikotiinisõltuvuse ravi andmata jätmine ei kahjustanud kaebaja tervist.

See viis kaebaja enesevigastamiseni ning tõi talle kaasa peavalu, mis nähtub ka tervisekaardilt.

Vangla tegi kõik endast oleneva, et kaebaja abi ei saaks. Kõik tõendid (sh kaebaja avaldused,

mida oli palju rohkem kui vangla poolt kohtule esitatud kaks avaldust, kindlasti enam kui 30,

ja terviseandmed) on vangla kontrolli all, kes on need kohtule esitanud valikuliselt (nt ei kajasta

haiguslugu kaebaja vaimset seisundit ja enesevigastamise põhjuseid).

10. X palub 24.11.2022 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles

halduskohus mõistis vastustaja tekitatud kahju hüvitamiseks kaebaja kasuks välja üksnes 200

eurot, ning uue otsusega mõista välja taotletud 3800 euro suurune hüvitis. Kohtu võrdlus

põhjendamatu kartseris hoidmise või ülerahvastatud kambris pidamise vaidlustes välja

mõistetud hüvitistega ei ole asjakohane. Kaebaja vaimsed kannatused olid nii suured, et tingisid

tema enesevigastamise ja selle tõttu jälgimiskambrisse paigutamise. Lähtuda tuleks nt Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendites nr 51933/08, 46248/07 kirjeldatuga sarnastest hüvitistest.

11. Tallinna Vangla palub 28.12.2022 kirjalikus vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus

rahuldamata ja halduskohtu otsus vaidlustatud osas muutmata, jäädes oma apellatsioonkaebuse

väidete juurde. Isegi kui halduskohus oleks kaebuse osaliselt rahuldanud põhjendatult, ei saaks

välja mõistetud hüvitist pidada ülemäära väikeseks. Suitsetamisvõimaluse kadumisel väheneb

suitsetajate nikotiinivajadus aja jooksul. Esimesed päevad võivad olla ebamugavad, kuid samas

ei pruugi ärajäämanähte üldse esineda. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja enesevigastamine oli

seotud suitsetamisvõimaluse kadumisega.

3-22-991

7(10)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla ja X apellatsioonkaebused ei ole põhjendatud

ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse enamike

põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4).

13. Esiteks ei saa nõustuda Tallinna Vangla hinnanguga, et halduskohus on asja lahendades

väljunud kaebuse piiridest. RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju hüvitamise nõude

puhul tuleb välja tuua selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja tagajärjed,

mida isik käsitab kahjuna. Tagajärgede kohta, mida kaebaja pole kaebuses ära näidanud, ei saa

kohus otsust teha. Samas ei tule kaebuses kvalifitseerida vangla tegevust RVastS § 9 lg-s 1

sätestatud konkreetse õigushüve riivena. Seda, kas ja millist RVastS § 9 lg-s 1 märgitud õigust

on riivatud, peab kaebuses kirjeldatud tagajärgedest lähtudes otsustama kohus. Seega on kohus

seotud küll kaebuses kahjuna kirjeldatud tagajärgedega, kuid mitte kaebaja õiguslike väidetega

ühe või teise õiguse riive kohta. Õigust kohaldab kohus ise (nt Riigikohtu 30.11.2023 määrus

nr 3-22-1679, p-d 13–15). Siinsel juhul on kaebaja selgelt välja toonud, et kannatas füüsiliselt

selle tõttu, et vangla ei taganud temale vajalikku ravi, et leevendada nikotiinisõltuvusest tingitud

vaevusi olukorras, kus kaebajal ei olnud vanglas viibides võimalik suitsetada. Halduskohus on

sellest lähtudes õigesti hinnanud, kas vangla on kaebaja tervisemurele adekvaatselt reageerinud,

arvestades seejuures asjaoluga, et kinni peetav isik ei saa nõuda konkreetse ravi osutamist ja

ärajäämanähtudega toime tulekuks võis piisata ka tervishoiutöötajate poolsest nõustamisest.

14. Praeguse vaidluse lahendamist ei mõjuta see, kas VSKE § 82 lg 1 teises lauses märgitud

nõustamine juhuks, kui kinnipeetav on avaldanud soovi suitsetamisest loobuda, on käsitatav

tervishoiuteenusena või mitte. Nõustamise sisu ei ole õigusaktides sätestatud ja vastustaja ei ole

sellekohast praktikat üksikasjalikumalt selgitanud. Ringkonnakohtu arvates on põhimõtteliselt

võimalikud mõlemad variandid. Kui kõnealune nõustamine on osaks vanglasse vastuvõtmisel

arsti tehtavast tervisekontrollist (vt VangS § 14 lg 1 koosmõjus § 90 lg-ga 1), siis tuleks seda

käsitada tervishoiuteenusena. Kui nõustamine ei hõlma samas isiku terviseseisundi hindamist,

vaid seisneb sisuliselt üksnes vanglasse saabuvale isikule nt asjakohase teabelehe andmises ja

vajaduse korral selle sisu selgitamises, siis ei oleks ka põhjust käsitada kõnealust nõustamist

tervishoiuteenusena ja seda ei peaks tegema tervishoiutöötaja. Kohtuotsuse põhjendustest saab

järeldada, et halduskohus on siiski pidanud silmas üksnes tervishoiutöötaja poolset nõustamist,

mis lähtub kinni peetaval isikul tuvastatud konkreetsest terviseseisundist (nikotiinisõltuvuse

suurus ja suitsetamisvõimaluse puudumisest tingitud vaevuste laad ja intensiivsus).

15. Asjakohatu on lisaks vastustaja viide, et nikotiinasendusravi ei ole välja toodud Vabariigi

Valitsuse 19.12.2003 määruse nr 330 lisas 1 „Riigieelarvest rahastatavate tervishoiuteenuste

loetelu“, sest tegemist ei olegi mingi kindla uuringu, protseduuri, operatsiooni või muu sarnase

teenusega, vaid medikamentoosse raviga. Loetelu mõttes on nikotiinasendusravi määramiseks

vajalikuks tervishoiuteenuseks seega arsti ambulatoorne vastuvõtt. Määruse nr 330 § 2 lg 2 järgi

rahastatakse riigieelarvest kuni 28.02.2005 kehtinud ravimiseaduse § 3 lg 2 nõuete kohaste (st

Eestis registreeritud) ravimite soetamist (sellele sättele vastab kehtiva ravimiseaduse § 13 lg 1).

Ravimiregistri1 andmetel omavad Eestis kehtivat müügiluba mitmed nikotiinasendusraviks

kasutatavad ravimid (näiteks kaubamärkide Nicorette ja NiQuitin all turustatavad nikotiini

sisaldavad transdermaalsed plaastrid, ravimnärimiskummid, losengid, suuõõnespreid) ja seega

ei saa nende määramine olla kuidagi takistatud. Määruse nr 330 § 3 lg-st 2 tulenevalt peab

vangla volitatud tervishoiutöötaja muu hulgas ravimi valikul lähtuma isiku vajadustest ja raha

otstarbeka kasutamise põhimõttest. Vastustaja ei ole esitanud mingeid andmeid, millest võiks

1 https://ravimiregister.ee/ – nt müügiloaga humaanravimite päringule toimeainega „nikotiin“ annab registri otsing

30.01.2024 seisuga 25 vastet, millest Eestis turustatavad 17 nimetust ravimeid.

3-22-991

8(10)

järeldada, et kinni peetava isiku vajadus nikotiini sisaldava ravimi järele ei saaks ühelgi juhul

olla kaalukam asjaomase ravimi soetamise kuludest. Üheks nädalaks piisavat kogust (7 tk)

nikotiiniplaastreid sisaldava müügipakendi jaemüügihind apteekides on ca 20 eurot.2 Tallinna

Vangla 25.07.2022 vastuses (punkt e) sisalduv väide, et vanglas nikotiiniplaastreid enam ei

määrata ning vajaduse korral määrab psühhiaater asendusravi, jääb arusaamatuks. Ebaselge on,

kas silmas peetakse seda, et nikotiiniplaastreid ei määrata enam vanglasse vastuvõtmisel, või

seda, et asendusraviks kasutatakse muid ravimeid. Samas ei oma eeltoodu praeguse vaidluse

lahendamisel ka tähtsust, sest kaebajale ei ole mingit asendusravi üldse määratud.

16. Halduskohus on õigesti leidnud, et tervisekaardi andmed ei kinnita, et Tallinna Vanglas

oleks kaebaja nikotiinisõltuvust ja suitsetamisvõimaluse puudumisest põhjustatud võimalikke

vaevusi sisuliselt hinnatud. Vanglasse vastuvõtmisel tehtud tervisekontrolli tulemusi kajastavas

17.08.2021 sissekandes (haigusjuht nr A14633) on üksnes märgitud, et kaebaja suitsetab umbes

30 sigaretti päevas, kuid sellega seoses pole antud ühtegi hinnangut ega tehtud ühtegi järeldust,

samuti ei nähtu täpsustavate andmete küsimist (vt nt Fagerströmi testi küsimustik3), et selgitada

välja tema nikotiinisõltuvuse suurus, ehkki kaebaja ütlustest enda suitsetamise mahu kohta pidi

vastustajal tekkima kahtlus, et kaebajal võib olla üsna tugev nikotiinisõltuvus. Tervisekaardi

17.08.2021 sissekande juurde on 25.08.2021 lisatud tervishoiutöötaja täiendus, mille kohaselt

soovis kaebaja nikotiiniplaastreid, kuid kuna ta viibib vanglas alates 17.08.2021 ja on seega

olnud ilma sigarettideta 9 päeva, siis ei määrata talle nikotiinasendusraviks nikotiiniplaastrite

kasutamist. Samas täienduses on märgitud, et kaebaja väide, et temale oli vastuvõtus lubatud

nikotiiniplaastreid, ei vasta tõele. Tervisekaardi 01.09.2021 sissekande (haigusjuht nr A15339)

kohaselt palus kaebaja arstilt taas nikotiiniplaastrit, kuid selle kohta on üksnes märgitud, et

nikotiiniplaastrite üle otsustab vastuvõtt ja seal neid kinnipeetavale määratud ei ole. Seejärel on

suitsetamisega seonduvat kajastatud alles psühhiaatri 27.09.2021 sissekandes (haigusjuht nr

A16632), millest nähtuvalt tunnistas kaebaja enda nikotiinisõltuvust ning psühhiaater määraski

kaebajale põhidiagnoosiks F17.2 „TT – SÕLTUVUS“ ja palus ühtlasi tagada tema tubakanälja

leevendamine. Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni4 järgi vastab diagnoosile F17.2 tubaka

tarvitamisest tingitud sõltuvus. Tervisekaardi 05.10.2021 sissekandes (haigusjuht nr A17295)

on õde märkinud, et psühhiaater palus tagada kaebaja tubakanälja leevendamine, kuid arsti

sissekandes puuduvad andmed kaebaja sõltuvustaseme, loobumismotivatsiooni, nõustamise ja

võimaliku raviplaani (sh ravimite) kohta. Õe sissekandest nähtub veel, et õde soovis asjaolude

täpsustamiseks kaebajaga vestelda, kuid kaebajal oli telefonivestlus pooleli ning ta ei soovinud

nikotiinisõltuvuse teemal rääkida, vaid ütles, et selle info saab kohtust.

17. Eeltoodust saab järeldada, et kaebaja nikotiinisõltuvuse suurust ega suitsetamisvõimaluse

puudumisest tingitud vaevuste (ärajäämanähtude) laadi ja intensiivsust ei ole Tallinna Vanglas

kas üldse hinnatud või on seda tehtud või tervisekaardil kajastatud puudulikult (st psühhiaatri

27.09.2021 sissekanne). Vastustaja viidatud 25.08.2021 sissekanne ei kajasta vähimalgi määral

kaebaja terviseseisundit, vaid selles on üksnes eeldatud, et kuna isik viibib vanglas suitsetamata

juba 9 päeva, siis ei ole temale nikotiiniplaastrite andmine põhjendatud. Sellist järeldust toetab

ka Tallinna Vangla 25.07.2022 vastuses (punkt a) sisalduv selgitus, et alates 3. päevast enam

nikotiinisõltuvust ei hinnata. Vastustaja viitab täiendavalt, et arestimajades suitsetamise keeld

oli vangla tervishoiutöötajate jaoks üldteada asjaolu ja seetõttu said nad arvestada ka sellega, et

kaebaja oli olnud suitsuvaba juba veelgi kauem (ligi kaks nädalat). Ringkonnakohus nõustub

iseenesest sellega, et arestimajas suitsetamise keeld ei saanud olla vangla tervishoiutöötajatele

teadmata. Samas ei olegi halduskohus väitnud vastupidist, vaid on igati asjakohaselt viidanud,

2 Nt https://www.apotheka.ee/tooted/tervis/delikaatne/suitsetamine-ja-alkohol/suitsetamisest-loobumine;

https://www.benu.ee/tooted/tervisetooted/suitsetamisest-loobumine (30.01.2024)

3 https://www.tubakainfo.ee/loobu-suitsetamisest/testi-oma-nikotiinisoltuvust/ (30.01.2024)

4 https://rhk.sm.ee/ (30.01.2024)

3-22-991

9(10)

et arestimajas viibimisest ei saa tuletada nikotiinisõltuvusega seotud tervisemurede puudumist.

Vangla tervishoiutöötajate teadmatuse all ei pidanud halduskohus silmas mitte seda, et vangla

tervishoiutöötajad poleks olnud teadlikud arestimajas kehtivast suitsetamise keelust, vaid kohus

viitas hoopis sellele, et tervisekaardi sissekannetest ei nähtu, et tervishoiutöötajad oleksid olnud

teadlikud, kui pikka aega oli kaebaja enne vanglasse saabumist arestimajas viibinud. See nähtub

nt 25.08.2021 sissekandes märgitud n-ö tubakavabade päevade arvestusest. Kui aluseks oleks

võetud kaebaja arestimajja saabumine 13.08.2021, siis oleks tervishoiutöötaja 9 päeva asemel

kirjutanud 13 päeva. Tervisekaardil on märge, et kaebaja saabus vanglasse „PP kambrist“, kuid

puuduvad andmed selle kohta, kui kaua oli kaebajat eelnevalt seal kinni peetud. Samuti ei ole

andmeid, et kaebaja nikotiinisõltuvust oleks hinnatud tema arestimaja viibimise ajal, mistõttu

ei saanud vangla tervishoiutöötajad ka eeldada probleemide puudumist.

18. Ringkonnakohus möönab, et suitsetamisvõimaluse puudumisest tingitud tervisemuredele

reageerimata jätmise tagajärjel kaebajale tekkinud tervisekahju kohta ei ole otseseid tõendeid.

Selliseid tõendeid ei saagi olla, kuna vangla tervishoiutöötajad ei ole kaebaja nikotiinisõltuvust

ja ärajäämanähtude esinemist sisuliselt hinnanud ning samas on tegu mööduvate vaevustega,

mis olid vähemasti olulises osas leevenenud juba enne kaebaja vanglast vabanemist 02.11.2021.

Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja väidete, tervisekaardi kannete ja võõrutusnähtude

kohta avalikest allikatest kättesaadavate andmete põhjal tuleb tervisekahju tekkimist eeldada.

Nikotiini võõrutusnähtudeks võivad olla: unehäired, korratu südametegevus, meeleolulangus,

peavalu, seedehäired, kõrgenenud ärrituvus ja rahutus, liighigistamine, söögiisu muutus, üldine

ärevus, tähelepanuvõime ja töövõime langus.5 Kaebaja tervisekaardil on sagedaste kaebustena

kajastatud peavalu (07.09.2021, 19.09.2021, 21.09.2021, 26.09.2021, 06.10.2021, 07.10.2021,

08.10.2021, 09.10.2021, 11.10.2021, 15.10.2021). See ei ole siiski seostatav üksnes tubakast

loobumisega, sest tervisekaardi järgi oli kaebajal ca viis aastat varem diagnoositud migreen ja

peavalude raviks on ta kasutanud Algocalm tablette6 (vt 17.08.2021, 01.09.2021, 13.10.2021

sissekanded). Lisaks on kaebused peavalule jätkunud ka pärast 05.10.2021, mil kaebaja enam

ei soovinud vangla tervishoiutöötajaga enda nikotiinisõltuvuse teemal vestelda. Seedehäireid

on kaebaja kurtnud 13.10.2021, mil ärajäämanähud ei saanud halduskohtu hinnangul enam olla

kuigi tõsised. Seega ei ole kõhukinnisuse kaebus seostatav suitsetamisvõimaluse puudumisega.

Kaebaja väidetud enesevigastamise ja selle võimalike põhjuste kohta tervisekaardil andmed

puuduvad. Kuigi kaebaja on väitnud, et vangla edastas kohtule tervisekaardi üksnes osaliselt,

ei ole ta esitanud selle kinnituseks mingeid täpsemaid andmeid (sh andmeid selle kohta, et ta

oleks püüdnud vanglalt saada väidetavalt puuduvaid terviseandmeid, kuid neid talle ei antud).

19. Kokkuvõtlikult on põhjust eeldada, et kaebaja nikotiinisõltuvuse piisava tähelepanuta

jätmise tagajärjel on kaebajale ajavahemikul 17.08.2021–05.10.2021 tekkinud mõningal määral

tervisekahju. Usutavaks ei saa pidada, et kui kaebajal ei oleks ärajäämanähte esinenud või need

oleksid paari nädalaga kadunud või oluliselt leevenenud, jätkanuks kaebaja sellele vaatamata

järjekindlaid püüdeid saavutada nikotiiniplaastrite väljastamine (mh 25.08.2021 ja 07.09.2021

registreeritud taotlustega vanglalt; 25.08.2021, 01.09.2021 ja 27.09.2021 tervishoiutöötajatelt).

Küsimus ei ole ravivea tõendamises (nt eksperdiarvamusega), vaid tegemist on olukorraga, kus

kaebaja ravivajadust ei ole vanglas üldse asjakohaselt välja selgitatud. Lisaks ei ole põhjendatud

vastuväide, et kuna suitsetamine on tervist kahjustav tegevus, siis hakkas kaebaja terviseseisund

pärast suitsetamisvõimaluse kadumist hoopis paranema. Pikemas perspektiivis on suitsetamise

lõpetamine inimese tervisele kahtlemata kasulik, kuid sellega ei saa õigustada vajaduse korral

võõrutuse ajaks nikotiinasendusravi määramata jätmist. Kuna tervisekaardi andmed ei kinnita

siiski, et kaebajal oleks vaevusi esinenud väga arvukalt ja ka peavalude (mida tuleks vähemasti

5 https://www.tubakainfo.ee/loobu-suitsetamisest/nikotiini-voorutusnahud/ (30.01.2024)

6 https://www.ravimiregister.ee/Data/SPC/SPC_1485200.pdf (30.01.2024)

3-22-991

10(10)

osaliselt seostada kaebajal diagnoositud migreeniga) korral on kaebajale antud valuvaigistavaid

ravimeid (paratsetamool), on halduskohus kaebaja kasuks välja mõistetud kahjuhüvitise suurust

põhjendatult vähendanud.

20. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohtu määratud hüvitise suurendamiseks alust.

Eelkõige saab kaebajale teatava tervisekahju tekkimist üksnes eeldada, sest puuduvad tõendid,

mille alusel oleks võimalik tuvastada, mil määral kaebajal võõrutusnähud tegelikult esinesid ja

mõistlikku kahtlust ei saa olla, et aja möödudes pidid vaevused leevenema sedavõrd, et need ei

vajanud enam vangla poolset kontrolli ja sekkumist. Jälgimiskambrisse paigutamisega seonduv

ei ole asjassepuutuv, sest sellel alusel ei ole kahju hüvitamist taotlenud. Kaebaja viidatud EIK

31.03.2020 otsus nr 51933/08 (Murdalovy v. Venemaa) ning 28.03.2017 otsus nr 46248/07

(Shestopalov v. Venemaa) ei ole asjassepuutuvad, sest vaidluste asjaolud olid märkimisväärselt

teistsugused. Kaebaja nikotiinisõltuvuse adekvaatselt käsitlemata jätmine ei ole võrdsustatav

kaebaja suhtes vägivallatsemisega.

21. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jäävad Tallinna Vangla ja Xi

apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 25.10.2022 otsus muutmata.

22. Mõlemad menetlusosalised on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise

kohustusest vabastatud ning pole esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta.

Kuivõrd apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, siis jäävad kaebaja ja vastustaja võimalikud

menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

23. Kuna otsus kajastab andmeid kaebaja terviseseisundi kohta, siis tuleb otsuse avaldamisel

asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)