3-22-207/41 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-207

Haldusasi

A kaebus Maksu- ja Tolliameti 26. oktoobri 2021. a

vastutusotsuse nr 13-7/00917-20 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15. mai 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

A apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja A

esindaja v.adv Kersti Kägi

Vastustaja Maksu- ja Tolliamet

esindaja Karin Kask

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. mai 2023. a otsus

muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada A, Bi, Di, E, Gi ja H nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. veebruar 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) andis 26. oktoobril 2021. a vastutusotsuse nr 13-7/00917-20,

millega kohustas kaebajat tasuma solidaarselt LMTK Servis OÜ-ga maksuvõla 33 723,34 eurot.

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja halduskohtule kaebuse MTA 26. oktoobri 2022. a

vastutusotsuse nr 13-7/00917-20 tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt on vastutusotsus tehtud maksukorralduse seaduse (MKS) §-s 98 lg 1 sätestatud

aegumistähtaega ületades. Vastutusotsuses ei ole sisulisi põhjendusi, milles seisneb kaebaja tahtlik

tegevus või raske hooletus LMTK Servis OÜ endise juhatuse liikmena. Isegi kui maksu- ja

raamatupidamisarvestuse korraldamisel esinesid mõned eksimused, siis oli see vaid eksimus

andmete sisestamisel.

Vigade tekkimise maksuarvestuses põhjustas osaliselt vahetult enne äriühingu suhtes alustatud

maksukontrolli raamatupidamisteenust osutava ettevõtte vahetamine.

Äriühingu likviidsena hoidmiseks andis kaebaja ettevõttele omanikuna laenu. Sõlmiti

krediidileping kuni 20 000 euro summa täitumiseni. Sissemaksed tegi kaebaja ettevõttele vastavalt

vajaminevale summale, makstes vajamineva summa ettevõtte kassasse ja viis selle hiljem ettevõtte

pangakontole.

Arvestades vastutusotsuse mahtu on selle projektiga tutvumisele võimaldatud aeg (10 päeva)

ebaproportsionaalselt

lühike

tähtaeg.

Samas

viivitas

vastustaja

ise

ebamõistlikult

vastutusmenetluse läbiviimisega.

Kontrollakti tabelis 1 märgitud äriühingu pangakontole E poolt tehtud sularaha sissemaksed ei ole

deklareerimata käive, vaid tegemist on äriühingu kassast pangakontole pandud rahaliste

vahenditega, et katta ettevõtlusega seotud kulusid.

Põhjendamatu on kaebaja isiklikult pangakontolt pangaülekandega äriühingule tehtud

sissemaksete (100+100+855=1055 eurot) maksustamine, kuna tegemist oli juhatuse liikme

laenuga äriühingule. Käibena ei ole käsitatavad ka kaebaja poolt äriühingu arvelduskontole tehtud

sularaha sissemaksed. Tegemist on kaebaja isiklikult pangakontolt väljavõetud sularaha

sissemaksetega äriühingu pangakontole eesmärgiga võimaldada äriühingul tasuda hankijatele

teenuste ja kaupade eest.

LMTK Servis OÜ pangakonto nr EE312200221054152071 väljavõttelt nähtub, et G võttis

ettevõtte kontolt välja sularaha 700 eurot, kuid pani kohe ettevõtte kontole tagasi 600 eurot.

Põhjendatud ei ole kummagi summa maksustamine vastavalt tööjõumaksude ja käibemaksuga.

Sama kehtib Gi poolt äriühingule kantud ja hiljem tagastatud 200 euro kohta.

Vastustaja ei arvestanud kaebaja seletuste ja tõenditega. 3-4 aastat pärast sündmusi on kaebajal

keeruline tõendeid leida ja esitada. Vastustaja on valesti teostanud ka kaalutlusõigust. Põhjendatud

ei ole intressi nõudmine perioodi eest, kui kaebaja ei olnud võlgnik. Intressi arvestamine oleks

põhjendatud alates vastutusotsuse jõustumisest kaebaja suhtes.

Suure osa kuludokumente jättis MTA tähelepanuta ja maksusumma vähendamisel arvesse võtmata

ega põhjendanud mittearvestamist.

3. Vastuses kaebusele vaidles MTA kaebusele vastu, kuid nõustus siiski kaebaja väidetega E

poolt detsembris 2016 ja veebruaris 2017 ning Gi poolt jaanuaris 2017 LMTK Servis OÜ

pangakontolt välja võetud sularaha arvestuse ekslikkuse kohta. Sel põhjusel kaebajalt sissenõutav

maksusumma vähenes 963,20 euro võrra.

Vastustaja selgitas, et vastutusmenetluse ajaline kestus ei oma aegumise seisukohalt tähendust.

Vastutusotsus on tehtud 5-aastase aegumistähtaja jooksul ja kaebaja tegevuses on tuvastatud

tahtlus.

Kaebaja omas täielikku kontrolli LMTK Servis OÜ rahade liikumise üle. Kaebajale ei saanud olla

teadmata kohustus deklareerida ning tasuda tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, koguda

ja säilitada väljamaksete tegemise aluseks olevaid kuludokumente, deklareerida töötajatele tehtud

väljamaksed ja tasuda tööjõumaksud ning deklareerida äriühingu käibeandmed õigesti. Samuti

pidi kaebaja teadma, et maksukohustuste deklareerimata ja tasumata jätmine on õigusvastane ja et

sellega kaasneb intressi tasumise kohustus. Kaebaja seisukoht, et tahtlus kaebaja tegevuses tuleks

ära näidata iga üksiku majandustehingu puhul, ei ole põhjendatud ega ole ka kooskõlas asjakohase

kohtupraktikaga.

Vastutusmenetluses äriühingu raamatupidamisdokumentide esitamisest kaebaja poolt võib

järeldada, et pärast äriühingu osa võõrandamist kaebaja polegi tegelikult LMTK Servis OÜ

dokumente üle andnud. Seejuures arvestas vastustaja kaebaja esitatud dokumentidega.

Vastutusmenetluses esitatud dokumendid võimaldasid maksuotsusega määratud maksukohustust

oluliselt vähendada, nt sisendkäibemaksu osas poole võrra ning olulisel määral vähenes ka

määratud tulumaksukohustus. Sellele vaatamata jäi ka vastutusmenetluses suur osa äriühingu

tehtud väljamaksetest ja deklareeritud sisendkäibemaksust jätkuvalt tõendamata.

Äriühingu suhtes toimunud kontrolli ajal ei suutnud kaebaja (kes oli praktiliselt kogu selle aja

vältel äriühingu juhatuse liige) maksuhaldurile vajalikke dokumente esitada. Äriühingu

dokumentide esitamine alles vastutusmenetluses viitab sellele, et äriühingu raamatupidamine

polnud kaugeltki nõuetekohane.

Kaebaja kontolt sularaha väljavõtmise ja äriühingu kontole sularaha sissemaksmise tõendamisega

ei ole võimalik ümber lükata maksuhalduri väidet, et tegemist on deklareerimata käibega.

Filtreeritud väljavõtted kaebaja isiklikust pangakontost ei võimalda kontrollida raha päritolu ega

väära maksuhalduri seisukohta äriühingu käibe varjamisest. Maksuhaldur on äriühingu käibe osas

järelduse tegemisel tuginenud ka LMTK Servis OÜ käibe võrdlusele sama valdkonna ettevõtete

käibega ning asunud seisukohale, et LMTK Servis OÜ deklareeritud käive kontrollitaval perioodil

oli ebareaalselt väike ning et ilma deklareerimata käibeta ei kata äriühingu tulud ära tema kulusid.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohus 15. mai 2023. a otsusega rahuldas kaebuse osaliselt ja tühistas Maksu- ja

Tolliameti (MTA) 26. oktoobri 2021. a vastutusotsuse nr 13-7/00917-20 E ja Gile tehtud

väljamaksetelt arvestatud tööjõumaksude osas, summas 963,20 eurot. Ülejäänud osas jättis

halduskohus kaebuse rahuldamata. Vastustajalt mõistis halduskohus kaebaja kasuks välja

menetluskulud 250 eurot ja jättis ülejäänud osas menetluskulud poolte endi kanda.

5. Halduskohus sedastas, et kaebuse rahuldatud osas võttis vastustaja kaebuse õigeks.

6. Kaebajat on 26. oktoobri 2021. a vastutusotsusega kohustatud tasuma solidaarselt LMTK Servis

OÜ-ga maksuvõlga summas 33 723,34 eurot, mis koosneb: 1) perioodi oktoober 2016 kuni märts

2017 käibemaksust 2824,17 eurot; 2) alusetult deklareeritud sisendkäibemaksust 4267,95 eurot;

3) tööjõumaksudest kokku 17 454,71 eurot (sotsiaalmaks 10 369,08 eurot, väljamaksetelt

kinnipeetud

tulumaks

5699,45

eurot,

kogumispensionimakse

632,07

eurot

ja

töötuskindlustusmakse 754,11 eurot); 4) tulumaks ettevõtlusega mitteseotud väljamakselt 9176,51

eurot.

7. Tahtluse puhul peab äriühingu seaduslik esindaja mõistma, et rikub MKS §-s 8 nimetatud

kohustusi (s.o kohustust tagada esindatava MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja

mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine) ning soovima nimetatud kohustusi rikkuda.

Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel saab lähtuda kaudsete tõendite ja asjaolude kogumist

ning elulise usutavuse kriteeriumist. Vastustaja on tuvastanud, et:

-

alates 19. novembrist 2014 kuni 29. märtsini 2018 oli kaebaja LMTK Servis OÜ juhatuse

ainuliige ja omas täielikku ülevaadet, kas ja millised dokumendid kontrollitaval perioodil

maksudeklaratsioonidel kajastamist leidsid;

-

Kontrollitaval perioodil tehti LMTK Servis OÜ arveldusarvele sularaha sissemakseid

kokku summas 16 945 eurot, sellest 13 625 eurot kaebaja poolt, algdokumente kaebaja

selliste sissemaksete kohta esitanud ei ole;

-

LMTK Servis OÜ tegi kontrollitaval perioodil oma töötajatele väljamakseid, mida tuleb

lugeda palgaväljamakseteks. Kaebaja on teadlikult jätnud kõnesolevad väljamaksed

deklareerimata ning tööjõumaksud neilt maksetelt tasumata;

-

LMTK Servis OÜ on teinud kontrolliperioodil oma pangakontolt väljamakseid, mille kohta

puuduvad raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastavad

algdokumendid ja seos äriühingu ettevõtlusega. Kaebaja on juhatuse liikmena teadlikult

jätnud kõnesolevad väljamaksed deklareerimata ning tulumaksu neilt maksetelt tasumata.

Kuivõrd kaebaja tegeles LMTK Servis OÜ majandustegevuse juhtimisega ning ka

maksudeklaratsioonid esitati kaebaja või kaebaja poolt koostatud/esitatud alusdokumentide alusel,

oli valeandmete esitamine KMD-del ja TSD-del kaebaja teadlik ja eesmärgipärane tegevus. Juhul

kui kaebaja oleks taganud LMTK Servis OÜ maksuarvestuse vastavuse maksuseadustes sätestatud

põhimõtetele ja normidele ning LMTK Servis OÜ deklareerimiskohustuse korrektse täitmise, ei

oleks äriühingul tekkinud maksuotsusega täiendavalt tasumisele määratud ja seni tasumata

maksukohustusi.

Olukorras, kus kaebaja teadlikult näitas enda juhitava äriühingu maksukohustust väiksemana, kui

see tegelikult oli, ei saa rääkida hoolsuskohustuse rikkumisest, vaid tegemist on teadliku ja tahtliku

tegevusega.

8. Ekslik on kaebaja väide, et vastustaja on jätnud tähelepanuta osa maksukohustust vähendavaid

tõendeid (ostuarveid) ja vaadanud mööda kaebaja selgitustest. Maksuhaldur on ostuarveid

hinnanud, kuid leidnud, et valdavalt on esitatud arved kas loetamatud, tasumine on tõendamata,

kaardimakse on tundmatult kontolt või dokument on eraelulise iseloomuga. Vastuvõtukulud tõesti

ei ole osaliselt maksustatavad, kuid maksuvabastuse rakendamiseks tulnuks need deklareerida.

Vaidlust ei ole, et praegusel juhul seda tehtud ei ole, mistõttu on maksuhaldur õigesti lugenud

kulud ettevõtlusega mitteseotuks.

9. Kaebaja ei ole enda väidet äriühingule laenu andmisest tõendanud maksumenetluse,

vastutusmenetluse ega vaidemenetluse raames. Kirjaliku laenulepingu esitas kaebaja alles

halduskohtumenetluses. See tõend on ebausaldusväärne, kuna on esitatud märkimisväärse

hilinemisega.

Väga suure osa äriühingu dokumentide esitamine alles vastutusmenetluses viitab sellele, et

äriühingu raamatupidamine polnud kaugeltki nõuetekohane.

10. Kaebaja on saanud anda selgitused tõendite osas, mida maksuhaldur menetluses arvesse ei

võtnud. Samuti on tal võimaldatud vastutusotsuse projekti osas arvamuse esitamiseks. Kaebajale

antud kümnepäevane tähtaeg vastutusotsuse projektiga tutvumiseks ja vastuväidete esitamiseks oli

piisav.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse osalist

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus tervikuna rahuldada.

Kaebaja selgitab, et halduskohus on asunud väärale järeldusele, mille kohaselt, kuivõrd kaebaja

tegeles LMTK Servis OÜ majandustegevuse juhtimisega ning maksudeklaratsioonide

esitamisega, siis on kaebaja tegevuse näol tegemist tahtliku deklareerimis-, tasumis- ja

korraldamiskohustuse rikkumisega. LMTK Servis OÜ majandustegevuse kulusid kajastavad

algdokumentide välistamine põhjendusega, et maksuhalduri arvates ei ole kulutus ettevõtlusega

seotud, ei ole tahtluse tuvastamine. Vastustaja tuvastatud asjaolude ja tõendite pinnalt ei olegi

võimalik kaebaja käitumise subjektiivset külge tuvastada, s.o ei ole võimalik tuvastada, et tegemist

oli kaebaja teadliku, eesmärgipärase tegutsemisega teatava tagajärje saabumist soovides.

Solidaarvastutuse kohaldamine äriühingule ja selle juhatuse liikmele on võimalik üksnes sel juhul,

kui vastutusotsuses osundatakse iga majandustehingu osas tõenditele ja konkreetsele rikkumisele,

millele on maksuhaldur rajanud oma järeldused seadusliku esindaja süülisest käitumisest

äriühingu maksukohustuse täitmata jätmisel. Kuivõrd juhatuse liikme kohustused tulenevad

üldjuhul seadusest ja äriühingu põhikirjast, siis on oluline kindlaks teha, kas äriühingu juhatus on

täitnud oma juhtimiskohustust korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1) või jätnud

õigusvastaselt talle pandud kohustused täitmata (RKHK otsus nr 3-20-2325, p 16).

Olukorras, kus isikule ei saa ette heita algdokumentide loetamatuks muutumist ja nende põhjal

pole võimalik tuvastada ostetud kauba või teenuse sisu, ei saa maksuhalduril olla ka

vastutusmenetluses pelgalt maksuotsusele tuginedes põhjendatud kahtlust, et tegemist on

ettevõtlusega mitteseotud kulutustega (Riigikohtu otsus nr 3-15-706/20, p-d 14-14.3).

Kaebajale ei saa tahtliku rikkumisena maksude deklareerimisel ette heita laenulepingu esitamist

kohtumenetluses, mistõttu on põhjendamatu halduskohtu seisukoht justkui laenulepingu

esitamiseta ei oleks apellant äriühingule kõnealust laenu andnud. Kohus on ise tuvastanud, et

laenusuhe kaebaja ja LMTK Servis OÜ vahel oli olemas. Laenu makseid tõendab pangakonto

väljavõte kaebajalt ülekantud summadest. Kahetsusväärselt ei ole vastustaja ega halduskohus

LMTK Servis OÜ arvelduskontolt nähtuvaid laenumakseid laenuna käsitlenud.

Halduskohtu otsusest ei selgu, milles seisneb kaebaja teadlik töötajate töökoormuse ja neile tehtud

väljamaksete ebaõige kajastamine.

Halduskohus tuvastas kaebaja ülekoormusega kaasnenud tõsise haigestumise LMTK Servis OÜ

maksumenetluse perioodil. Seega on ebaõige kohtuotsuse põhjendus, et kui kaebaja oleks tõesti

raamatupidamist pidanud korrektselt, nagu ta väidab, siis ei oleks maksumenetluses nõutud

dokumentide esitamine saanud olla ülejõukäiv.

Halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebaja 26. jaanuari 2022. a kaebuse väited

raamatupidamisprogrammi vahetamise osas, mis võis põhjustada osa maksuarvestuse aluseks

olevate dokumentide arhiveerimata jätmise.

Halduskohus on kohtuotsuse p-s 27 sedastanud, et vastustaja on esitanud vastutusotsuse p-s 2.2.2

asjaolud kinnitamaks, et kaebaja on maksukohustusi rikkunud tahtlikult. Vastupidiselt oma

eelnevale seisukohale on halduskohus kohtuotsuse p-s 27 järeldanud, et nimetatud asjaoludest ei

ole üheselt arusaadav kaebaja tahtlik maksukohustuse rikkumine. Samas on kohus kohtuotsuse

p-s 39 jõudnud järeldusele, et vastustaja on põhjendatult asunud seisukohale, et tegemist on

tahtlusega ning seetõttu kuulub praegusel juhul kohaldamisele 5-aastane aegumistähtaeg. Selline

seisukoht on vastuoluline ja arusaamatu.

12. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et kohus on otsuse punktis 17 väljendanud nõustumist maksuhalduri

seisukohtadega ning märkinud, et ei pea HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes vajalikuks kõiki

maksuhalduri põhjendusi üle korrata. Sellele lisaks on kohus põhjalikult analüüsinud kaebaja

tahtluse küsimust otsuse punktides 23-27.

Riigikohus on asunud seisukohale, et kui isik teab temal lasuva kohustuse (MKS § 8 lg 1)

olemasolust või peab seda kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis arvestades teadma ja jätab

kohustuse täitmata, siis ei saa olla eluliselt usutav, et ta ei tahtnud õigusvastast tagajärge (s.o

maksuvõla teket).

Kaebaja kajastas juhatuse liikmena äriühingu raamatupidamises teadlikult valeandmeid, mille

tulemusena on tekkinud LMTK Servis OÜ-l käibemaksu-, tööjõumaksu- ja tulumaksuvõlg. Kui

apellant oleks taganud LMTK Servis OÜ maksuarvestuse vastavuse maksuseadustes sätestatud

põhimõtetele ja normidele ning LMTK Servis OÜ deklareerimiskohustuse korrektse täitmise, ei

oleks äriühingul tekkinud ka maksuotsusega täiendavalt tasumisele määratud ja seni tasumata

maksukohustusi.

Maksumenetluse kronoloogiat vaadeldes on selge, et juba 2017. aasta juunis tööjõumaksude osas

kontrolli alustamisest alates esitas apellant erinevaid vabandusi dokumentide ja andmete esitamise

korralduste täitmata jätmise kohta ning taotlusi tähtaegade pikendamiseks, selle asemel, et

korraldusi täita. Sama jätkus 2017. aasta novembris alanud käibemaksu kontrolli puhul ning

hiljem ka vastutusmenetluses. Kaebaja kinnitas 30. oktoobril 2018 maksuhaldurile seletust andes,

et LMTK Servis OÜ raamatupidamisega seotud dokumente tema käes enam ei ole. Ka

halduskohtule esitatud kaebuses on märgitud, et äriühingu osa võõrandamise järgselt puudus

apellandil igasugune juurdepääs LMTK Servis OÜ raamatupidamisdokumentidele. Edasise

vastutusmenetluse käigus aga esitas apellant suures mahus äriühingu raamatupidamise

algdokumente, väites, et need on dokumendid, mida tal maksumenetluse ajal ajalisest survest

tingituna ei õnnestunud esitada. Viide alates 2018. aasta veebruarist toimunud perearsti

külastustele ei ole asjakohaseks õigustuseks dokumentide mitteesitamisele.

Lisaks tõi vastustaja välja ka selle, et mitmed dokumendid olid loetamatud. Maksuhaldur nõudis

asjakohaseid tõendeid juba äriühingu kontrollis, kuid kaebaja jättis maksuhalduri korraldused

täitmata. Seega isegi kui tegemist oleks äriühingu kuludokumentidega, oleks nende loetamatuks

muutumise eest vastutav kaebaja. Ta on esitanud maksuhaldurile aga dokumendid, mille sisu pole

mingilgi määral tuvastatav ning seega ei saa teha ka järeldust, et üldse oleks tegemist LMTK Servis

OÜ majandustegevuse dokumentidega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Halduskohus on selgitanud äriühingu juhatuse liikme vastutuse aluseid äriühingu maksukohustuse

täitmise eest ning asjaolusid hinnates arusaadavalt järeldanud, et eeldused kaebaja vastutuse

tekkimiseks LMTK Servis OÜ maksuvõla eest on täidetud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

14. Kaebaja põhiväide apellatsioonimenetluses on jätkuvalt, et LMTK Servis OÜ juhatuse

liikmena ei ole ta rikkunud deklareerimis-, korraldamis- ega tasumiskohustust. Äriühingu

raamatupidamis- ja maksuarvestus oli korraldatud nõuetekohaselt. Kui maksudeklaratsioonides

esitatud andmetes esineski vigu, siis oli tegemist juhuslike eksimustega, mitte kaebaja teadliku

tegevusega äriühingu maksukohustuse vähendamiseks. Maksuhaldur jõudis teistsugusele

järeldusele maksumenetluses ja vastusotsuse menetluses kaebaja menetluslikke õigusi rikkudes,

tõendeid ühekülgselt hinnates ja põhjendamiskohustust täitmata jättes. Igal juhul ei rikkunud

kaebaja juhatuse liikmekohustusi tahtlikult. Sel põhjusel on vastutusotsuse tegemine aegunud

(puudub alus tahtlusega seotud viieaastase aegumistähtaja kohaldamiseks).

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Esmalt hindab ringkonnakohus kaebaja väidet

vastutusotsuse tegemisest pärast aegumistähtaja möödumist (I), seejärel kaebaja vastutust LMTK

Servis OÜ käibemaksu ja tulumaksu (II) ning tööjõumaksude (III) võla eest ning lahendab

apellatsioonkaebuse (IV). Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud vastutusotsuse andmise muude

eelduste täidetust. Seetõttu ringkonnakohus neid täiendavalt ei analüüsi.

I

15. Vaidlust ei ole selles, et kuna vastutusotsusega kaebajalt nõutud LMTK Servis OÜ maksuvõlad

pärinevad maksustamisperioodidest oktoober 2016 kuni märts 2017, siis vastutusotsuse andmise

ajaks oli möödunud rohkem kui kolm aastat maksuvõla tekkimisest. Samas ei olnud möödunud

viieaastane aegumistähtaeg (MKS § 98 lg 1). Seega sõltub vastutusotsuse õiguspärasus sellest, kas

kaebajale on etteheidetav maksude deklareerimise ja tasumise kohustuse tahtlik rikkumine. Kui

vastutusotsuses kirjeldatud rikkumist ei saa pidada tahtlikuks, tuleb vastutusotsus tühistada

sõltumata sellest, kas äriühingu maksuvõlg on õigesti tuvastatud.

16. Halduskohus selgitas põhjendatult, et MKS § 40 lg 4 järgi lähtutakse tahtluse, raske hooletuse

ja hooletuse tuvastamisel võlaõigusseaduses (VÕS) § 104 lg-des 3-5 sätestatust. VÕS § 104 lg 5

kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine. Riigikohus on leidnud, et tahtluse

tuvastamiseks ei ole nõutav teha kindlaks, et õigusvastase tagajärje soovimine oli isiku ainus või

põhiline eesmärk.

Riigikohtu hinnangul, kui isik teab temal lasuva kohustuse (MKS § 8 lg 1) olemasolust või peab

seda kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis arvestades teadma ja jätab kohustuse täitmata, siis ei saa

olla eluliselt usutav, et ta ei tahtnud õigusvastast tagajärge (s.o maksuvõla teket)1.

17. Praeguses asjas heidab vastustaja kaebajale ette, et ta korraldas LMTK Servis OÜ

majandustegevuse selliselt, et osa teenuste ja kaupade müügikäibest toimus sularahas või muul

viisil väljaspool äriühingu arvelduskontosid ja see osa käibest jäeti kajastamata äriühingu

maksuarvestuses. Teisalt maksti äriühingu töötajatele raamatupidamisarvestuses näidatust

kõrgemat palka ja deklareeriti maksuhaldurile vastavalt tööjõumakse tegelikust väiksemas mahus.

Kolmandaks kasutati äriühingu raha ettevõtlusega mitteseotud, s.h kaebaja eraeluliste, kulutuste

katmiseks, jättes samas väljamaksed deklareerimata ja tulumaksu tasumata.

Ringkonnkohus jagab halduskohtu arusaama, et vastutusotsuse p-s 2.2 esitatud analüüsist saab

järeldada, et kaebaja sai vastutusotsuses kirjeldatud rikkumised toime panna üksnes tahtlikult. On

ilmne, et olukorras, kus äriühingu juhatuse liikmele on teada ettevõtte kogu müügikäive, samuti

kohustus kajastada ettevõtte kogu käive raamatupidamis- ja maksuarvestuses, saab osa käibe

kajastamata jätmine ja seega ettevõtte käibemaksukohustuse tegelikkusest väiksemana näitamine

olla eelkõige teadlik otsustus. Sama kehtib töötajatele makstud palga raamatupidamis- ja

maksuarvestuses kajastamata jätmise kohta. Ka see tegevus laseb paista äriühingu maksukohustust

tegelikkuses väiksemana. Seega saab mõlemal juhul järeldada, et isik on otseselt soovinud

õigusvastase tagajärje saabumist, s.o soovinud jätta seaduse alusel tekkinud maksukohustuse

täitmata.

Äriühingu raha arvel ettevõtlusega mitteseotud kulutuste tegemise korral ei ole olukord aga

sedavõrd ühene. Ettevõtlusega mitteseotud kuludeks loetakse nii sellised kulutused, millega

soetatud kaupa või teenust ei saagi äriühingu majandustegevuses kasutada kui ka sellised

kulutused, millega soetatud kaup või teenus võis küll minna äriühingu majandustegevuse tarbeks,

kuid mille kohta puudub nõuetekohane kuludokument. Ringkonnakohtu hinnangul saab tahtlikuks

deklareerimiskohustuse, samuti maksukohustuse tegelikust väiksemana näitamise tõttu ka

tasumiskohustuse, rikkumiseks pidada siiski ka olukorda, kus juhatuse liige teab, et nõuetekohase

kuludokumendi puudumise tõttu ei ole õiguspärane kulu kajastamine äriühingu tegevuskuluna,

kuid teeb seda siiski. Kuna vastustaja heidab kaebajale ette just seda, et ta ühelt poolt

käibemaksuarvestuses võttis arvesse ja tulumaksuarvestuses jättis deklareerimata kulutusi, mis

ilmselt ei olnud seotud äriühingu majandustegevusega kui ka kulutusi, mille kohta puudus

nõuetekohane kuludokument, siis tuleb ka selles osas jaatada tahtliku rikkumise võimalikkust.

18. Kaebajale etteheidetavad rikkumised on seega tahtlikud rikkumised MKS § 98 lg 1 mõttes ja

nende tuvastamisel on põhjendatud rakendada pikendatud, s.o viieaastast aegumistähtaega.

Ringkonnakohus ei jaga kaebaja arusaama, nagu tuleks tahtlus tuvastada iga vaidlusaluse tehingu

osas eraldi. See oleks maksuhaldurile ebamõistlikult koormav või isegi võimatu ülesanne

olukorras, kus maksukohustuslane ei täida kaasaaitamiskohustust ning tehingute kohta tõendtite

kogumine muudest allikatest ei ole võimalik. Kui kaebaja äriühingu juhatuse liikmena korraldas

ettevõtte tegevuse selliselt, et osa käivet, töötajatele makstud tasu ja ettevõtte arvel tehtud kulutusi

jäi nõuetekohaselt deklareerimata, siis piisab tahtluse tuvastamiseks sellest, et kaebaja oli ettevõtte

tegevuse sellisest korraldamisest teadlik ja nõustus sellega. Kui see tingimus on täidetud, siis pidi

kaebaja vähemalt möönma seda, et ka tal endal ei pruugi olla ülevaadet kogu ettevõtte käibest ja

ettevõtte arvel tehtud kulutustest ja et need andmed jäävad maksudeklaratsioonides nõuetekohaselt

esitamata ja seega äriühingu maksukohustus näib maksuhaldurile tegelikkusest väiksemana.

19. Nõustuda ei saa kaebajaga nagu oleks halduskohus esmalt jaatanud kaebaja tahtlust, kui otsuse

punktis 27 leidis, et maksuhaldur siiski ei ole tahtlust tuvastanud ja tõendanud. Halduskohus on

otsuse punktis 27 üksnes leidnud, et vastutusotsuse p-s 2.2.2. loetletud asjaolud ei ole asjakohased

1 Vt RKHK 18. jaanuari 2023. a otsus asjas 3-19-2430 (p 26.3).

tahtluse tuvastamisel. Sellega halduskohus ei muutnud oma eelnevat seisukohta, et maksuhaldur

on piisavalt põhjendanud tahtluse esinemist. Ka ringkonnakohus ei näe põhjust asuda

halduskohtust erinevale seisukohale.

II

20. Vaidlust ei ole selles, et käibe osaline kajastamata jätmine maksuarvestuses annab äriühingule

maksueelise, kuna sellega väheneb äriühingu deklareeritav käibemaksu summa. Vastustaja leidis

nii 10. mai 2018. a maksuotsuses nr 12.2- 3/040517-25 kui ka 26. oktoobri 2021. a vastutusotsuses

nr 13-7/00917-20, et LMTK Servis OÜ jättis maksustamisperioodidel oktoober 2016 kuni märts

2017 teenuste ja kaupade müügikäibe osaliselt deklareerimata. Täpsemalt tugines vastustaja

sellele, et vaidlusalusel perioodil tehti kaebaja (13 625 eurot), G (1350 eurot) ja E (1770 eurot)

poolt LMTK Servis OÜ arveldusarvele sularaha sissemakseid kokku 16 945 eurot. Sissemaksete

kohta dokumendid puuduvad. Kuigi kaebaja vastutusmenetluses väitis, et tegemist on kaebaja

laenuga äriühingule, ei ole see asjaolu tõendatud.

21. Ringkonnakohus nõustub, et sularaha sissemaksete asjaolud ei kinnita, et tegemist olnuks

kaebaja laenuga äriühingule. Esmalt on tähelepanuväärne, et kaebaja ei esitanud äriühinguga

väidetavalt sõlmitud laenulepingut maksumenetluses ega vastutusotsuse menetluses vaatamata

sellele, et maksuhaldur kummaski menetluses nõudis käibemaksuarvestuse aluseks olevate

dokumentide esitamist. Laenulepingu dokumendi kohaselt (dtl 481-482) on see koostatud 5. mail

2016. aastal. Raske on näha põhjust, miks kaebaja ei esitanud äriühingu maksukohustust ja seega

ka kaebaja võimalikku vastutust vähendavat dokumenti juba maksumenetluses või siis hiljemalt

vastutusotsuse menetluses. On selge, et laenulepingu esitamata jätmise tõttu ei saanud MTA

sellega arvestada vastutusotsuse andmisel. Et väidetavalt oli laenuleping sõlmitud juba 2016. aasta

kevadel ja kaebaja sai selle esitada kohtumenetluses, siis pidi lepingudokument olema kaebaja

valduses ka maksu- ja vastutusotsuse menetluse ajal. Seega jäi dokument esitamata kaebaja

hooletuse või tahtluse tõttu ning tulenevalt MKS § 102 lg 1 p-st 2 ei ole põhjendatud

maksukohustuse vähendamine selle tõendi alusel.

Teiseks leiab ringkonnakohus, et laenuleping tõendina ei ole usaldusväärne. Lepingudokument on

koostatud lihtkirjalikult, sellele on käsikirjaliselt mõlema poole nimel alla kirjutanud kaebaja ja

dokumendile märgitud kuupäevale lisaks puuduvad sellel tunnused, mille alusel tuvastada lepingu

koostamise aega. Kaebaja poolt alles kohtumenetluses esitatud tõendi usaldusväärsust vähendab

lisaks kaebaja käitumine maksumenetluse ja vastutusotsuse menetluses, kus kaebaja jättis olulises

osas esitamata maksuhalduri nõutud raamatupidamisandmed ja nende aluseks olevad dokumendid

väites, et neid tema valduses ei ole (dtl 456), kuid esitas seejärel arvukalt dokumente

vastutusotsuse menetluses. Seega väitis kaebaja maksuhaldurile maksumenetluses ilmselt tõele

mittevastavat asjaolu. See viitab võimalusele, et kaebaja ka muus osas on valmis esitama tõele

mittevastavaid andmeid ja/või tõendeid, kui ta peab seda endale soodsaks. Kaebaja tegevus

ilmestab valmidust esitada teadlikult valeandmeid ning suurendab tõenäosust, et ka kaebaja

koostatud kirjalik lepingudokument ei kajasta õigesti kaebaja ja äriühingu suhteid. Laenusuhte

olemasolu hindamisel ei saa mööda vaadata sellestki, et ainult väike osa väidetavast laenust jõudis

äriühingu pangakontole ülekandega. Ülejäänud osas tegi kaebaja sularahas sissemakse äriühingu

arvelduskontole. Laenuna antud raha äriühingu arvelduskontole sissemaksmist ei saa pidada

tavapäraseks, kuna kaebaja pidi selleks sularaha väidetavalt oma arvelduskontolt esmalt välja

võtma. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta pidas väidetava laenu andmist vajalikuks sularaha

sissemaksete tegemisega, kui ilmselt lihtsam ja selgem olnuks teha ülekanne oma arvelduskontolt

äriühingu arvelduskontole. Samuti peab ringkonnakohus oluliseks, et kaebaja ei ole kuidagi

selgitanud laenu tagastamisega seonduvat – kas LMTK Servis OÜ tegi makseid laenu

tagastamiseks; kui makseid ei tehtud, siis miks ning kuidas reguleeriti omaniku laenu osaühingu

osa võõrandamisel. Tegeliku laenusuhte korral oleks laenu tagastamise küsimus ilmselt tõusetunud

hiljemalt äriühingu osa võõrandamisel ja kaebaja oleks seda vastutusotsuse menetluses selgitanud.

Andmete puudumine laenu tagastamise kohta viitab samuti sellele, et tegelikkuses ei olnud kaebaja

ja äriühingu vahel laenusuhet. Selge on seegi, et G ja E sularaha sissemaksete tegemisega ei

vahendanud kaebaja laenu LMTK Servis OÜ-le.

22. Kokkuvõttes on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et teadmata allikast pärit vahendite arvel

tehtud maksed tuleb lugeda äriühingu käibeks. Ka Ringkonnakohtule ei ole teada, et äriühing võiks

teenida sularaha muul viisil kui kaupu ja teenuseid müües. Kuna puuduvad andmed selle kohta, et

tegemist võinuks olla maksuvaba käibega, siis on põhjendatud sissemaksete maksustamine

käibemaksuga. Kuigi kaebajal võib olla õigus selles, et tavapäraselt toimub veoteenuse eest

tasumine äriühingute vahel ülekandega müüja arvelduskontole, ei välista see siiski, et LMTK

Servis OÜ võis leida võimaluse pakkuda mingis osas teenuseid ka füüsilistele isikutele, kes olid

valmis tasuma selle eest sularahas. Näiteks selgitas G 13. märtsil 2018 (dtl 1270), et E tegeles

ettevõtte nimel vahel ka „puu müügiga“.

23. Tõendite kogum ei kinnita seega kaebaja selgitust, et sularaha sissemaksed tehti äriühingule

laenu andmiseks. Kui tegemist ei olnud laenu, vaid äriühingu müügist laekunud vahenditega

(käibega), siis kaebaja teadis seda ning nagu ringkonnakohus eelnevalt põhjendas, jättis teadlikult

käibe osaliselt deklareerimata. Seega on vastutusotsusega kaebajale selles osas solidaarkohustuse

panemine õiguspärane.

24. Kaebaja tegevuse ja käitumise LMTK Servis OÜ raha kasutamisel ja selle kajastamisel

äriühingu maksuarvestuses on vastustaja samuti põhjendatult hinnanud MKS § 8 lg-s 1 sätestatud

kohustusi tahtlikult rikkuvaks.

Vastustaja on äriühingu arvel tehtud kulutusi põhjalikult analüüsinud ning kõrvutanud neid talle

esitatud kuludokumentidega. Seejuures on vastustaja maksukohustust vähendavana arvestanud

neid kuludokumente, mida kaebaja LMTK Servis OÜ (endise) juhatuse liikmena

maksumenetluses ei esitanud, väites, et dokumendid ei ole tema valduses, kuid esitas siiski

vastutusotsuse menetluses. Vastustaja esitas halduskohtule detailse tabeli (25. märtsi 2022. a

menetlusdokumendi lisa Lisa_1 Vastusmenetluse materjalid ja nimekiri.zip, fail 8) vaidlusalusel

perioodil LMTK Servis OÜ arvel sularahas, kaardimaksetega ja arvete alusel ülekandega tehtud

kulutuste kohta. Vastustaja esitas tabelis andmed kokkuvõttes ning iga maksustamisperioodi kohta

eraldi nimekirjana maksustamisel maksukohustust vähendavana arvesse võetud ja arvestamata

jäetud maksete kohta. Kaebaja omakorda esitas täiendavad selgitused mõnede maksete kohta

täiendustena maksuhalduri koostatud tabelis ühes kaebusega (dtl 239)2. 16. veebruaril 2023 esitas

vastustaja täiendava selgituse (dtl 1781-1782) maksete kohta, mille kohta kaebaja vastutusotsuse

menetluses esitas kuludokumendi, kuid mida vastustaja ei arvestanud.

25. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja piisava põhjalikkusega uurinud äriühingu vahendite

arvel tehtud makseid ja objektiivselt hinnanud nende seotust äriühingu majandustegevusega.

Suures osas on tegemist maksetega, mille kohta kuludokumendid puuduvad. Kui kaebaja otsustas

kajastada neid kulusid äriühingu maksuarvestuses sõltumata kuludokumentide puudumisest, pidi

ta möönma, et rikub sellega enda kohustusi LMT Servis OÜ seadusliku esindajana, s.t esitab

andmed sisendkäibemaksu mahaarvamiseks vastuolus KMS § 29 lg-ga 1. Seega kaebaja vähemalt

kaudselt soovis õigusvastase tagajärje saabumist.

Siinkohal on arusaamatu kaebaja väide, et dokumentide arhiveerimata jätmise võis tingida LMTK

Servis OÜ-le raamatupidamisteenuse osutaja vahetus. Kaebaja on küll selgitanud, et Tarkavara

vahetamise tõttu tuli suures mahus andmeid käsitsi uuesti sisestada, kuid see ei selgita, miks

äriühingu majandustegevuse dokumendid võinuks kaduma minna. Pigem osutab andmete käsitsi

uuesti sisestamine sellele, et võis tekkida vajadus kontrollida andmeid algdokumentidelt ja seega

neid just säilitada.

2 Tabel ei avane digitoimikus, kuid on failina allalaetav.

26. Samuti on vastustaja arusaadavalt põhjendanud vastutusotsuse menetluses kaebaja esitatud

dokumentide alusel osa kulude osas siiski järeldust, et need ei ole seostatavad kaebaja

majandustegevusega. Maksuhalduri põhjendused on asjakohased ning kaebaja selgitused ei ole

piisavad, et asuda vastustajast erinevale seisukohale kulutuste käibemaksuarvestuses kasutamise

lubatavuse osas. Kaebaja selgitused mõne kulutuse kohta on ilmselt tõele mittevastavad. Nii ei ole

äriühingu majandustegevusega seostatavad näiteks kulutused mänguasjadele, kontaktläätse

vedelikule või väikekiskjate (minkide) püüdmiseks mõeldud kastlõksu soetamine. Ka teiste

kulutuste puhul saab järeldada, et selgitused on hiljem otsitud. Otsitud ja ilmselt põhjendamatute

selgituste andmine seab kahtluse alla ka kaebaja selgitused muude kulutuste kohta. Kuna need

selgitused on antud alles kohtumenetluses, siis ei saanud vastustaja arvestada nendega

vastutusotsuse andmisel. Maksumenetlus ega vastutusotsuse andmise menetlus ei saa kanduda

olulises osas kohtumenetlusse, kuna halduskohtu ülesanne on kontrollida haldustegevuse

õiguspärasust. Lisaks oli kulutuste osas väljaminekuid, mille arvesse võtmine eeldas nende

deklareerimist maksudeklaratsiooni lisas, kuid LMTK Servis OÜ seda ei teinud. Kokkuvõttes leiab

ringkonnakohus, et olukorras, kus vastustaja talle teadaolevate andmete pinnal arusaadavalt

põhjendas kulutuste ettevõtlusega mitteseotuks lugemist vastutusotsuses ja täiendavalt veel ka

vaideotsuses, ei ole kaebaja kohtumenetluses esitatud selgitused piisavad, et asuda vastupidisele

seisukohale.

27. Seejuures on oluline, et vastustaja olulises osas võttis arvesse kaebaja vastutusotsuse

menetluses esitatud dokumente ja vähendas vastavalt maksukohustust ning seega ka kaebajalt

vastutusotsusega nõutavat summat. Vastustaja osutas, et need kulutused, mida vastutusotsuse

menetluses ei arvestatud LMTK Servis OÜ majandustegevusega seotud kuludena on tõendatud

loetamatute kuludokumentidega, kulude tasumine on tõendamata, tasutud on kaardimaksega

tundmatult kontolt või on kulutus omane füüsilise isiku tarbimisele. Ringkonnakohus jagab

arusaama, et loetletud tunnustega kulutusi ei saanud käibemaksuarvestuses arvesse võtta ja

tegemist on ettevõttest väljaviidud vahenditega, millest tekkis kohustus tasuda tulumaksu.

Vastupidist väites vaatab kaebaja jätkuvalt mööda sellest, et iga kviitung kulutuse kohta ei anna

alust lugeda kulutust konkreetse äriühingu ettevõtlusega seotuks.

Kui kuludokument ei ole loetav, siis on kahjustatud selle kvaliteet tõendina. Erinevalt kaebajast

leiab ringkonnakohus, et kuludokumentide loetamatuks muutumist ei ole põhjendatud arvestada

kaebaja kasuks. Nimelt saab asjaoludest järeldada, et kuludokumendid olid kaebaja valduses juba

maksumenetluse ajal ning nende esitamata jätmine varem oli tingitud kaebaja hooletusest või

teadlikust otsusest. Olukorras, kus kaebaja kuludokumente ei esitanud, ei olnud maksuhalduril

võimalik koguda maksukohustust vähendavaid tõendeid ega neid maksukohustuse määramisel

arvestada. Seega on tegemist erineva olukorraga, kui kaebaja viidatud Riigikohtu otsuses asjas nr

3-15-706/20, kus loetamatuks muutunud tõend ei olnud isiku valduses.

Sarnaselt ei saa äriühingu kuluna arvestada kulutusi, millega soetatu võib olla kasutatav äriühingu

majandustegevuses, kuid mille eest tasumine äriühingu poolt ei ole tuvastatav. Nii ei piisa kulutuse

lugemiseks LMTK Servis OÜ kulutuseks, kui sularaha arvele on arve saajana märgitud äriühingu

nimi, kui arve tasumine äriühingu arvel sularaha eest või ülekandega ei ole tuvastatav. Sama

kehtib kolmandate isikute arvelduskontolt kaardimaksena tasutud arvete kohta. Ka sellist kulutust

saab pidada äriühingu kuluks, kui äriühing on kulutuse hüvitanud selle tegijale. Vaidlusaluste

kulutuste kohta aga sellised andmed ja tõendid puuduvad.

28. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda kaebaja väited menetluslike minetuste kohta maksu- ja

vastutusotsuse menetluses, eelkõige menetlusega kiirustamine ja kaebaja tõendite ning

seisukohtade esitamise võimalusest ilmajätmine. Vastustaja ja halduskohus on ammendavalt

selgitanud, miks kaebaja väited ei ole põhjendatud. Mõlemas menetluses on vastustaja kaebaja

palvel korduvalt pikendanud menetluses tõendite ja seisukohtade esitamiseks seatud tähtaegu.

Sarnaselt vastustajale ja halduskohtule ei ole ringkonnakohtule äratuntav, et äriühingu

raamatupidamisarvestuse andmete ja alusdokumentide esitamine neis menetlustes olnuks kaebaja

jaoks ülemäära koormav sõltumata kaebaja haigestumisest maksumenetluse ajal. Pigem viitab

kaebaja tegevus dokumentide ja andmete esitamata jätmisel ning äriühingu osa võõrandamisel

tõesti sellele, et kaebaja teadis ja mõistis, et LMTK Servis OÜ nimel maksudeklaratsioonides

esitatud andmed ei kajasta õigesti äriühingu maksukohustust. Seega võis kaebaja ette näha, et

tõenäoliselt määratakse täiendav maksukohustus ning kaebaja juhatuse liikmena võib vastutada

selle kohustuse täitmise eest. Seetõttu võis kaebaja pidada endale soodsaks raamatupidamise

algdokumentide valikulist esitamist ja enda taandumist äriühingu juhatusest. Menetlustest

tervikuna ilmneb, et kaebajal oli piisavalt aega ja võimalusi oma seisukohtade ja tõendite

esitamiseks ning maksuhalduri tegevus või seatud menetlustähtajad ei takistanud kaebajal oma

õigusi teostada. Isegi, kui möönda, et vastutusotsuse projektiga tutvumiseks antud kümnepäevane

tähtaeg võinuks olla, pikem, ei ole kaebaja siiski suutnud näidata, millised asjaolud, väited või

tõendid oleks ta pikema tähtaja korral soovinud veel esitada. Võimalikud vead oli nii kaebajal kui

vastustajal võimalik kõrvaldada vaidemenetluses. See vähendas oluliselt riski, et vastutusotsuse

andmisel olulised asjaolud jäidki tähelepanuta.

III

29. Tööjõu maksude osas on vastustaja nii maksuotsuses kui ka vastutusotsuses eraldi iga töötaja

kohta välja toonud talle sularahas või ülekandega tasutud summad, mis loeti isiku töötasuks.

Samuti selgitas maksuhaldur, miks ei saa pidada tõeseks tööjõu makse tasudes esitatud andmeid

töötasude kohta. Autojuhtidena tööl olnud isikute kohta nähtub vastuolu töötasu arvestamises

osakoormusega töötamise eest olukorras, kus töölepingu järgi oli töötaja tööl täiskoormusega ning

sõidumeeriku andmed kinnitavad töötamist täistööajaga. Töötajatele makstud töötasuna

deklareeritud summad kontrollitud maksustamisperioodidel on selges vastuolus elulise usutavuse

kriteeriumiga. Näiteks märgiti E koormusena 0,1 (4 tundi nädalas) ja kuupalgana 43 eurot kuus

(10% palga alammäärast), kuigi ta töötas ekspordi-arendusjuhina, viis läbi töövestlusi, valis uusi

töötajaid, leppis kokku töötingimusi, tegeles autodega seotud probleemide lahendamisega, autode

remontimisega ja vedas ise ka kaupa. Seega vastasid tema töökohustused ja ka maksuhalduri poolt

kogutud tõenditega tuvastatud tegelik tööpanus ilmselt enam täiskoormusega tööle kui 10%-lise

koormusega tööle. Sama kehtib teiste töötajate osas, kelle deklareeritud töötasu ilmselt ei olnud

piisav igakuiste kulutuste katmiseks ja kelle puhul on tuvastatud töötamine täistööajaga või sellele

lähedases mahus. Tähelepanuväärselt kinnitas Gi 13. märtsi 2018. a selgitustes (dtl 1272), et

äriühingus makstud kuupalga määr on ca 1200 eurot kuus, s.o ca kolm korda rohkem kui palga

alammäär. Samas deklareeriti töötajate palku pigem osakoormusega palga alammääras. Kaebaja

ei ole maksuhalduri järeldusi selles osas ka otseselt kahtluse alla seadnud, märkides üksnes, et

töötajatele makstud või nende poolt äriühingu arvelduskontolt välja võetud raha oli vajalik

ettevõtte majandustegevuse tarvis kulutuste tegemiseks või näiteks välislähetuse avansiks. Samas

puuduvad tõendid nende väidete kinnitamiseks.

Nendel asjaoludel, muude andmete puudumisel, tuleb pidada põhjendatuks, et vastustaja lähtus

tööjõumaksude määramisel andmetest töötajatele makstud ja nende poolt sularahas äriühingu

arvelduskontolt väljavõetud summade kohta. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja sellele ka

otsesõnu vastu vaielnud.

IV

30. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna maksuhalduri etteheited kaebajale

erinevate maksude osas on põhjendatud, siis nagu eespool selgitatud, on rikkumiste olemusest

tulenevalt põhjendatud ka järeldus, et kaebaja rikkumine oli tahtlik MKS § 98 lg 1 tähenduses.

Vastavalt on vastutusotsus antud enne aegumistähtaja möödumist ja tervikuna õiguspärane.

31. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja selles osas on halduskohtu otsus jõustunud.

Apellatsioonimenetluses oli seega vaidluse all vastutusotsuse õiguspärasus osas, milles see jätkuvalt

kehtib. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks lähtuda menetluskulude jagamisel HKMS § 108

lg-st 1, mitte HKMS § 108 lg-st 2, mis näeb ette, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Vastustaja ei ole esitanud

menetluskulude

nimekirja

ega

kuludokumente

apellatsioonimenetluses.

Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja

apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda.

32. Jõustunud kohtulahendi avaldamisel Riigi Teatajas tuleb kaebaja, B, D, E, Gi ja H nimed

asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)