2-22-142441/7 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hele Kaldma

Otsuse tegemise aeg ja koht

30 jaanuar 2024, Jõgeva kohtumaja

Tsiviilasja nr

2-22-142441

Tsiviilasi

PlusPlus Capital AS hagi E. R. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Hagi hind

1008 eurot 34 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: PlusPlus Capital AS (registrikood 11919806;

asukoht: Tartu mnt 83-601, Tallinn, 10115 Harjumaa)

lepinguline

esindaja:

Carlo

Kask

(e-post carlo.kask@plusplus.ee)

Kostja:

E.

R. (isikukood

xxxxxxxxxx;

elukoht

xxxxxxxxxxxxxx-

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Mõista E. R. PlusPlus Capital AS-i kasuks välja 500 eurot.

3. Mõista E. R. PlusPlus Capital AS-i kasuks välja viivis põhivõlalt 500 eurolt alates

käesoleva otsuse jõustumisest kuni põhivõla 500 euro tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg

1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses.

4. Jätta PlusPlus Capital AS-i hagi E. R. vastu rahuldamata intressi, sissenõutavaks

muutunud viivise, sissenõudmiskulude ja edasiulatuva viivise osas, mis ületab käesoleva

määruse resolutsiooni punktis 3 märgitud ulatust.

5. Jätta menetluskulud 56% ulatuses E. R. kanda ja 44% ulatuses PlusPlus Capital ASi

kanda.

6. Rahuldada

PlusPlus

Capital

AS-i

taotlus

menetluskulude

rahalise

suuruse

kindlaksmääramiseks osaliselt.

7. Mõista E. R. PlusPlus Capital AS-i kasuks menetluskulude katteks välja 369 eurot 60

senti. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

8. Mõista E. R. PlusPlus Capital AS-i kasuks välja viivis väljamõistetud menetluskuludelt

(369 eurot 60 senti) alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

9. Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Toimetada tagaseljaotsus pooltele kätte.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kostja võib esitada Tartu Maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli

tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata

mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale toimetatud kätte muul viisil

kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja

võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajalt tasutakse riigilõiv

poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Kajale tuleb

lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik koos dokumentide ja nende lisade

ärakirjadega vastavalt menetlusosaliste arvule.

Hageja võib esitada Tartu Ringkonnakohtule tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse.

Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kohus selgitab, et ringkonnakohus menetleb apellatsioonkaebust

üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse

normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja

see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 3. novembril 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse ja 8. märtsil 2023 Tartu Maakohtule hagiavalduse E. R. (kostja) võla

väljamõistmiseks.

Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 500 eurot, intressi 72,08 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 206,76 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja edasiulatuva viivise

põhivõlalt alates 9. märtsist 2023 kuni põhinõude täitmiseni 38,90% aastas, kuid kokku koos

sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Hageja palub kostjalt

välja mõista hageja menetluskulud ja menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni.

Hageja nõue tuleneb kostja ja ESTO AS’i vahel 1. oktoobril 2021 sõlmitud krediidikonto

lepingust nr 3670895516.

2. Kohus toimetas hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude kostjale kätte isiklikult allkirja vastu

11. juulil 2023. Kostja ei ole hagiavaldusele vastanud.

3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile

vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud

ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses

õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt. Osas, milles hagi ei ole

õiguslikult põhjendatud, teeb kohus vastavalt TsMS § 407 lg-le 6 otsuse, millega jätab hagi

rahuldamata. TsMS § 444 lg 3 alusel põhjendab kohus tagaseljaotsuses vaid hagi osalist

rahuldamata jätmist ja menetluskulusid.

4. Hagiavaldusest nähtub, et hageja nõude aluseks oleva lepingu puhul on tegemist

tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud

seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034). Kohtul on

kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal

algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt

Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C‑679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46;

Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 järgi enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija

on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija

krediidivõimelisust.

Vastutustundliku

laenamise

põhimõttest

tuleneva

krediidiandja

põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks

tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud

võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu

19. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse

võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta

lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku,

teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate

rahaliste

kohustuste

võimaliku

suurenemise

mõju,

määrates

vajalike

hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta

olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud

kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse

(KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7

sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid

andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt

tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema

pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto

väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus kohtuasjas

nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

5. Kohus selgitas 10. veebruari ja 6. oktoobri 2023 määrustes hagejale vajadust tuua välja

asjaolud, millest nähtuks, et kostjale tarbijakrediidilepingu alusel krediidi andmisel järgiti

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja vastuse kohaselt hindas krediidiandja kostja

krediidivõimelisust laenutaotluses esitatud andmete ja kostja laenutaotluse analüüsi alusel.

Samuti kasutas krediidiandja kostja krediidivõimelisuse analüüsimisel nii sisemisi kui ka

krediidiandjale kättesaadavaid avalikke andmebaase (sh Creditinfo Eesti AS maksehäireregistrit

ja TAUST.EE). Krediidiandja kinnitas, et kontrollis kostja sissetulekut, olemasolevaid kohustusi,

olemasolevat krediidiajalugu, kostja vanust krediidi taotlemisel ja soovitud laenuperioodi lõpus,

residentsust,

isikut

tõendava

dokumendi

kehtivust,

teostas

Creditinfo

Eesti

AS-i

maksehäireregistri päringut, kontrollis ametlikke teadaandeid ja karistusregistrit. Kostjal

puudusid kehtivad maksehäired, ametlikud teadaanded ja karistused. Kostja igakuine keskmine

netotöötasu oli 1300 eurot. Krediidiandja tuvastas nimetatud andmete õigsust kostja laenutaotluse

analüüsi tulemusena. Krediidiandja arvestas kostja igakuiste finantskohustustena 215,30 eurot.

Kogutud andmeid analüüsides ei tekkinud krediidiandjal kahtlust saadud andmete õigsuses ja

krediidiandja jõudis järelduseni, et kostja koondreiting on hea, kostja on krediidivõimeline ja

suuteline teenindama krediidikontot limiidiga 3300 eurot, tasudes krediidi kasutamise korral

igakuiseid makseid summas 55 eurot (minimaalne igakuine kasutusse võetud krediidi

tagasimakse, 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist).

Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat

teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja

krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Hageja esitatust nähtuvalt on krediidiandja

kontrollinud kostja igakuise töötasu suurust. Kostja on märkinud oma finantskohustuste

suuruseks 0 eurot ja seetõttu on krediidiandja arvestanud kohustustena minimaalset

majapidamiskulude määra 215,30 eurot. Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks

kontrollinud teavet kostja kohustuste kohta. Hageja nimetatud andmekogude kontrolli ei saa

pidada piisavaks. Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks nõudnud kostjalt tema

pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et kostja krediidivõimet

adekvaatselt hinnata.

6. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks

lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse

äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Kostja on krediiti kasutusele võtnud kokku 500 eurot. Kostja ei ole tagasimakseid teinud. Seega

rahuldab kohus hageja põhinõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 500 eurot.

Seadusjärgne intressimäär 1. oktoobril 2021 sõlmitud lepingu jaoks on 0%. Seega jätab kohus

hageja nõude intressi väljamõistmiseks rahuldamata.

Hageja nõuab kostjalt viivist lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 38,90% aastas.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates

ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis

arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete

tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas

nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu

ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Seega jätab kohus hageja sissenõutavaks muutunud

viivisenõude rahuldamata.

Kuna kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 500 eurot, mis muutub sissenõutavaks

alates käesoleva otsuse jõustumisest, on hagejal õigus nõuda põhivõlalt viivist alates maakohtu

otsuse vastavas osas jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni. Hageja nõuab kostjalt viivist

lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 38,90% aastas. VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113

lg 1 järgi võib krediidiandja nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette

tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kohus märgib, et tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 7 on

lepingu intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne intressimäär ning seega ei ole

kohtu hinnangul hagejal õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgsest

määrast kõrgemat viivist.

Kohus mõistab kostjalt välja viivise põhivõlalt (500 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni.

7. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulusid 35 eurot. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 ei võlgne

kostja hagejale muid lepingust tulenevaid tasusid. Kohtu hinnangul tuleb sellise muu tasuna võtta

ka lepingus kokkulepitud sissenõudekulu. Lisaks on sissenõudekulud põhjendamatud selle tõttu,

et vastavalt eelmistes punktis väljatoodule ei olnud kostja sattunud sissenõudetoimingute

tegemise ajal maksetega viivitusse. Hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega

rahuldamata.

8. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega jätab kohus menetluskulud 56% ulatuses kostja

kanda ja 44% ulatuses hageja kanda.

Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 280 euro, maksekäsu kiirmenetluse

kulu 20 euro ja hageja õigusabikulude 420 euro (ajakulu 3,5 tundi, tunnitasu 120 eurot, sh

käibemaks) väljamõistmiseks.

Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses põhjendatud

kuluga.

Maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral arvatakse asja maksekäsu

kiirmenetluse kulud TsMS § 172 lg 9 kolmanda lause järgi hagimenetluse kulude hulka. See

tähendab, et need kulud kannab TsMS § 162 lg 1 alusel kostja. Seadusega on avaldajale

maksekäsu kiirmenetluses tekkivate menetluskulude katteks ette nähtud 20 eurot, mistõttu on ka

maksekäsu kiirmenetluse kulu kostjalt väljamõistmine põhjendatud.

Kohus leiab, et hageja esindaja ajakulu on ülepaisutatud. Arvestades nõude olemust, keerukust ja

mahtu, leiab kohus, et põhjendatud ja vajalik ajakulu on 3 tundi (TsMS § 175 lg 1). Hagejale

osutatud õigusabi tunnitasu on kohtupraktikas peetud põhjendatuks. Hageja on kinnitanud, et on

piiratud käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna

maha arvestada. Seega kuuluvad lepingulise esindaja kulud hüvitamisele koos käibemaksuga

(TsMS § 174 lg 10).

Eeltoodu alusel loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks hageja menetluskuluks kokku 660 eurot

(280+20+360).

Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 369 eurot 60 senti (56% 660-st).

Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt

välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).

9. Kohus tunnistab TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik