3-23-2597/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2597

Haldusasi

X. Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26.10.2023

otsuse nr 12305240054-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X. X (Venemaa Föderatsiooni kodanik,

sündinud XXX), volitatud esindaja Indrek Põder

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Regina Lider

Asja läbivaatamise vorm

Kinnisel kohtuistungil 23. jaanuaril 2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg ning kohtuotsuse

põhjendava osa punktis 13 märgitud haldusasja number tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 29.02.2024. Kui apellant ei

ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on

nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X (edaspidi ka taotleja) on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes sündis Ukrainas, kuid on

elamisloa alusel elanud Eesti Vabariigis 1972. aastast. Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA)

keeldus 24.05.2023 taotlejale tähtajalise elamisloa andmisest. Samal päeval, st 24.05.2023,

esitas taotleja rahvusvahelise kaitse taotluse, kuna kardab tagakiusu kodakondsusjärgses riigis.

Taotleja sõnul on ta on sõjaväekohuslane ning rahvuselt ukrainlane ja ta ei soovi minna sõtta

enda rahvuskaaslaste vastu ja panna toime sõjakuritegu.

2. PPA 26.10.2023 otsusega nr 12305240054-1 (edaspidi 26.20.2023 otsus) loeti taotleja taotlus

rahvusvahelise kaitse saajana tunnustamiseks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise

seaduse (edaspidi VRKS) § 20 lg 1 alusel ning kooskõlas VRKS § 201 punktidega 6 ja 9

põhjendamatuks ning see lükati VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. PPA 26.10.2023 otsuse

põhjendused on kokkuvõetult järgmised:

2.1. Taotleja ei ole pagulane, ehkki ta väidab enda tagakiusajaks riigivõimu ning tema

tagakiusukartust tuleb hinnata poliitilise meelsuse ja rahvuse perspektiivist. Päritoluriigi infost

nähtuvalt ei saa välistada, et taotleja on mobiliseerimiskõlblik, kuid hirm mobiliseerimise ees ei

ole iseenesest rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Isikut ei saa tunnustada pagulasena pelgalt

seetõttu, et ta on sõjalise väljaõppe läbinud meesterahvas, keda võidakse tulevikus

mobiliseerida. VRKS § 19 lg 2 punkt 5 sätestab, et tagakiusamisena käsitatakse muuhulgas

süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob

kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise. Venemaa kontekstis

eeldaks see, et isik on saanud reaalselt mobilisatsioonikutse ning seda eiranud. Sellise

olukorraga tegemist ei ole. Samuti ei ole alust kahelda, et taotleja on Venemaa suhtes kriitiliselt

meelestatud, kuid ainuüksi riigivõimust erineva poliitilise meelsuse (sh sõjavastase) omamine ei

ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Rahvusvahelise kaitse taotleja peab näitama, et tal on

olemas reaalne oht saada tagakiusatud oma veendumuste ja nende väljendamise pärast. Taotleja

ei ole poliitilist meelsust avaldanud, st ametivõimud ei ole tema meelsusest teadlikud, ning on

ebatõenäoline, et taotleja lähitulevikus oma käitumist muudab ja hakkab Venemaal viibides oma

meelsust aktiivselt avaldama. On vähetõenäoline, et taotleja satuks oma meelsuse tõttu

ametivõimude huviorbiiti.

2.2. Tõenäoline ei ole ka see, et kaebajat pelgalt ukrainapärase nime pärast hakataks

tagakiusama. Ukrainlased on suuruselt kolmas rahvusgrupp Venemaal ning pärast 24.02.2022

on Venemaale kolinud ka väga paljud ukrainlastest sõjapõgenikud. PPA hinnangul ei ole

tõenäoline, et ukraina rahvusest inimesi jälitatakse või kiusatakse taga nende ukrainapärase

perekonnanime tõttu.

2.3. Taotlejast lähtub oht avalikule korrale ning sel põhjusel saab tema taotluse lugeda ka VRKS

§ 201 punkti 9 alusel selgelt põhjendamatuks. Taotlejat on Eestis karistatud 33 korral

väärteokorras ja neljal korral kriminaalkorras. Seejuures on taotleja mõistetud süüdi

narkootikumidega seotud kuritegude toimepanemises kuritegeliku ühenduse liikmena ning

karistatud tähtajalise vangistusega 9 aastat 11 kuud ja 28 päeva. Taotleja on juba varasemalt

rikkunud Eestis avalikku korda ja seeläbi on ta kahjustanud ühiskonna turva- ja õiglustunnet.

Taotlejast tulenev oht avalikule korrale on juba realiseerunud ja taotleja teod näitavad ilmselgelt

temast lähtuvat reaalset ja tõsist ohtu. Taotleja kuriteod läksid kuni vangistuseni ajas raskemaks

– algsetest vargustest kasvas välja narkootiliste ainete käitlemine suure varalise kasu eesmärgil

kuritegeliku ühenduse liikmena. Kuigi taotleja on rahvusvahelise kaitse taotluses välja toonud,

et ta on olnud vanglast vabaduses 2 aastat ja ei ole selle aja jooksul pannud toime ühtegi

õigusrikkumist, siis arvestades taotleja pikaajalist kuritegelikku tegevust enne vanglakaristuse

kandmist on PPA hinnangul mõistlik järeldada, et on olemas reaalne oht, et taoline käitumis- ja

tegevusmuster võib korduda ka tulevikus.

2.4. Rahvusvahelise kaitse taotlus esitati Eestist väljasaamise vältimiseks ning tegemist on

VRKS § 201 punkti 6 mõistes selgelt põhjendamatu taotlusega. PPA tunnistas 2020. aastal

2 (9)

kehtetuks taotleja pikaajalise elaniku elamisloa ning tähtajalise elamisloa andmisest keelduti

24.05.2023, st samal päeval kui taotleja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse. On alust arvata, et

taotleja on rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud viimase õlekõrrena Eestist väljasaatmise

vältimise eesmärgil. Eeltoodu näitab kogumina, et taotleja soov saada rahvusvahelist kaitset

Eestis ei tulene mitte tagakiusuohust, vaid on kujunenud välja järkjärguliselt tekkinud isiklikest

probleemidest, mh PPA otsustest ja kohtulahendist seoses taotleja riigist väljasaatmisega.

2.5. Taotlejat ei ole alust pidada ka isikuks, kes vajab täiendavat kaitset. Venemaal ei toimu

sellist relvakonflikti, mis hõlmaks kogu riigi territooriumi ja mis lubaks arvata, et taotleja

naasmine sinna võiks tema elu ohtu seada pelgalt Venemaa territooriumil viibimise tõttu.

Puudub informatsioon selle kohta, et Venemaale tagasipöördunud Venemaa kodanikke võiks

ohustada tagakius või tõsine oht põhjusel, et nad on Euroopas varjupaika taotlenud.

3. X. X (edaspidi ka kaebaja) esitas 16.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA

26.10.2023 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse

taotlus uuesti läbi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja seisukoht

4.1. PPA 26.10.2023 otsus on õigusvastane, selles ei ole teostatud diskretsiooni õiguspäraselt

ning selles ei ole toodud välja kaebaja suhtes pagulasena tunnustamist välistavaid asjaolusid.

26.10.2023 otsuse tegemisel tuli kaaluda, kas meede on kaebuse esitaja isikut ja temaga

kaasnevat olukorda arvestades proportsionaalne ja vajalik ning kooskõlas põhiseadusega. Seda

ei ole tehtud. PPA ei ole seadnud kahtluse alla kaebaja ütlusi või tõendite usaldusväärsust,

samuti ei ole PPA asunud seisukohale, et kaebaja oleks andnud tõenäoliselt teadvalt valeütlusi

või esitanud valeandmeid ja -dokumente. Seega taandub peamine küsimus sellele, kas kaebaja

ütlused ja tõendid väidetava tagakiusu võimalikkus tuleb lugeda usutavaks.

4.2. Kaebaja peab tagakiusajaks Venemaa riigivõimu. Kaebaja sündis Ukrainas ning asus

seejärel elama Eestisse. Ehkki kaebajal on Venemaa kodakondsus, ei ole ta kunagi Venemaal

elanud. Samuti ei ole tal Venemaal sidemeid. Kaebaja ei soovi astuda sõjategevusse ning ta ei

soovi panna toime sõjakuritegu ning saada ise surma või astuda vastu Ukraina rahumeelsele

elanikkonnale. Kaebaja on sõjaväekohuslane, kes ei soovi minna sõtta enda rahvuskaaslaste

vastu ja panna toime sõjakuritegusid ning tappa ukrainlasi. Kõik isikud, kes kutsutakse välja,

saadetakse Ukraina vastu suunatud sõjategevusse, mille on rahvusvaheline üldsus hukka

mõistnud. Samuti on alustatud sõjakuritegude uurimist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt.

4.3. Kaebaja on avalikult mõistnud hukka Venemaa sõjategevuse Ukraina vastu. Ainuüski

taoline avalik hukkamõist on Venemaal kriminaalkorras karistatav.

4.4. Kaebajat tuleks käsitada täiendava kaitse saajana, kuna Venemaale saatmisel seisaks ta

silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga. Kaebajat ei ähvarda mitte pelgalt vangistus, vaid ka

reaalne surm/hukkumine. Siinjuures on oluline märkida, et Eesti on kuulutanud Venemaa

terrorismi toetavaks riigiks. Alustatud on hulganisti erinevaid sõjakuritegudega seonduvaid

kriminaalmenetlusi sh Venemaa presidendi vastu. Kahtlemata ei ole Venemaa puhul tegu

turvalise päritoluriigiga, kus ei ole probleeme inimõiguste järgimise ega nende tagamisega.

Tegemist on riigiga, kus võimulolijad panevad toime erinevaid sõjakuritegusid.

3 (9)

5. Vastustaja seisukoht

5.1. PPA 26.10.2023 otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. Pelgalt

soovimatus teenida vene sõjaväes või vastumeelsus Venemaa valitseva poliitika vastu ei anna

alust tunnistada isikut pagulasena. Euroopa Kohus on samuti asunud seisukohale, et

sõjaväeteenistusest keelduv isik ei saa kvalifitseeruda pagulasseisundi saamiseks direktiivi

2004/83 artikli 9 lõike 2 punkti e alusel, kui ta ei ole tema jaoks võimalikes menetlustes enne

seda edutult keeldunud sõjaväeteenistusest oma veendumuste tõttu või kui sellised menetlused

ei ole tema jaoks mõistlikult võimalikud. Ka Riigikohus on selgitanud 15.02.2023 lahendis nr 3-

20-1115, et VRKS § 19 lg 2 punkti 5 tagakiusu jaatamiseks peaks olema, et isikule on saadetud

mobilisatsioonikäsk või -kutse ning hinnata tuleks, kas ja millised on isiku keeldumise

võimalused ning kas tal on võimalik neid kasutada. Samuti tuleks hinnata, milliseid

teenistusülesandeid isik täitma peaks. Kaebajale mobilisatsioonikäsku esitatud ei ole ning

samuti ei ole ta veenvalt põhistanud, et tal puuduks võimalus sõjaväeteenistusest keelduda või

taotleda alternatiivteenistust. PPA-le on teada juhtumid, kus ka elukutselised sõjaväelased on

Venemaal keeldunud sõjast osa võtmast, kuid sellele ei järgnenud tagakiusu. Praegusel juhul

pole olukorra hüpoteetilisuse tõttu võimalik tuvastada, milliseid teenistusülesandeid kaebaja

mobiliseerituna täita võiks.

5.2. Rahvusvahelise kaitse õigus näeb ette, et pagulasena tunnustamine on deklaratiivne akt. Isik

on Genfi konventsiooni järgi pagulane niipea, kui tema seisund hakkab vastama määratluse

tunnustele. See peab olema toimunud enne pagulasseisundi ametlikku tuvastamist ja see

tähendab, et pagulaseks tunnistamine ei tee isikut pagulaseks, vaid pagulaseks tunnistamine

tunnistab, et isik on juba pagulane. Seega on isik pagulane niipea, kui isik on oma

päritoluriigist lahkunud ja tema asjaolud kui sellised vastavad pagulasstaatuse definitsioonile.

Sel põhjusel ei ole rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise näol ei ole tegu sanktsiooni

ega meetmega vaid menetluse käigus kogutud teabe põhjal tehtud järeldustest saadud

tulemusega.

5.3. Et Eesti on kuulutanud Venemaa terrorismi toetavaks riigiks ei tähenda, et kaebaja suhtes

esineks tõsine oht. Vastasel juhul võiks iga autoritaarse riigi kodanik saada rahvusvahelist

kaitset ja sellega kaasnevat elamisluba üksnes põhjusel, et nende koduriik ei ole piisavalt

demokraatlik. Kaebaja on Venemaa kodanik, kes ei ole Venemaal tagaotsitav. Samuti on PPA

jõudnud järeldusele, et Venemaale naastes ei oota teda ees kohtlemine, mis võiks viia kaebaja

tagakiusamiseni Venemaal. Hetkel ei toimu Venemaa territooriumil sellist sõjategevust, mis

võimaldaks jaatada siseriiklikku- või rahvusvahelist relvakonflikti, mis omakorda võiks ohtu

seada iga Venemaa territooriumil elava isiku elu. Samuti puudub alus arvata, et taotlejat

ohustaks Venemaale naasmisel surmanuhtlus või mõni muu inimväärikust alandava

kohtlemisviisi kasutamine.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on

tuvastatud pagulasseisund (VRKS § 4 lg 1) või täiendava kaitse seisund (VRKS § 4 lg 3) ning ei

esine asjaolusid, mis vaatamata kaitse vajadusele ei võimalda isikut pagulasena või täiendava

kaitse saajana tunnustada. Pagulasseisund antakse välismaalasele, kes põhjendatult kartes

tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise

pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt

kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu (VRKS § 4 lg 1).

4 (9)

Täiendava kaitse seisund antakse aga välismaalasele, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, ent kelle

suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud

riigis kaasa tuua tõsise ohu (VRKS § 4 lg 3).

7. VRKS § 4 lg-te 1 ja 3 kohaldamise aluseks oleva tagakiusamise ja tõsise ohu tuvastamise

alused on toodud VRKS-is. Tagakiusamisena võib käsitada mh süüdimõistmist või karistamist

sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või käesoleva

seaduse §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise (VRKS § 19 lg 6 punkt 5). Tõsise ohuna aga

käsitatakse muu hulgas olukordi, kus isikule võib päritoluriiki naastes saada osaks nt

surmanuhtluse kohaldamine või täideviimine, piinamine, ebainimlike või inimväärikust

alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamine, konkreetselt tema või üldse

tsiviilisikute elu ohtu sattumine või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamine

rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (VRKS § 4 lg 3). Selleks, et tegu võiks pidada

tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada

endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste

rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1

(VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL1 artikkel 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt

õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust

tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust

või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes

rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus. Igasugune õiguste riive või

ka rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei ole

tagakiusamine VRKS § 4 lg 1 mõistes (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, punktid

13 ja 15).

8. Nii VRKS § 19 lg-s 2 sätestatud tagakiusu viisid kui ka VRKS § 4 lg-s 3 kehtestatud tõsise

ohu liigid ei ole esitatud ammendavalt. Euroopa Kohus on märkinud, et isikut saaks lugeda

täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui on põhjendatult alus arvata, et taotleja seisaks

asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga (Elgafaji,

C - 465/07

, punkt 31, jt). Sama seisukoht kohaldub ka võimaliku tagakiusu hindamisel. Seejuures

tuleb tähele panna, et tagakiusuohu tõendamise standard ei ole rahvusvahelise kaitse asjades nii

kõrge, et esinema peaks täielik kindlus või asjaolude tekkimine peaks olema väljaspool

mõistlikku kahtlust, vaid piisab, kui põhistatakse, et esineb arvestatav võimalus, et oht

realiseerub. Minevikusündmuste ja päritoluriigi teabe baasil tuleb prognoosida tulevikus aset

leida võivaid sündmusi olukorras, kus kaitse taotleja peaks naasma oma päritoluriiki.

Pagulasena tunnustamiseks ei pea taotleja juba olema kogenud põhiliste inimõiguste ränka

ja/või korduvat tõsist rikkumist, vaid varjupaika võib taotleda sellise tagakiusuriski vältimiseks

(direktiivi 2011/95 art 4 – faktide ja asjaolude hindamine).

9. Tuvastamine, kas isik vajab rahvusvahelist kaitset, ei ole kaalutlusotsus vaid hindamisotsus,

mistõttu ei nõustu kohus kaebajaga, et 26.10.2023 otsuse tegemisel tuli kaaluda, kas meede on

kaebuse esitaja isikut ja temaga kaasnevat olukorda arvestades proportsionaalne ja vajalik ning

kooskõlas põhiseadusega. Kohus nõustub PPA 26.10.2023 otsuse2 põhjendustega, ega pea

vajalikuks neid siinkohal korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2).

Kaebaja hirm tagakiusu ees on objektiivsete asjaoludega tõendamata ning ehkki inimlikult võib

olla mõistetav kaebaja soovimatus minna elama oma kodakondsusjärgsesse riiki – riiki, kus ta

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate

riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning

nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava

kaitse sisule

2 Dtl 8–25

5 (9)

kunagi elanud ei ole –, siis ei ole see rahvusvahelise kaitse saajana tunnustamise aluseks.

Rahvusvahelise kaitse süsteem ei ole mõeldud viibimisõiguse andmiseks.

10. Vaidlust ei ole, et ehkki kaebajal on Venemaa kodakondsus, siis ei ole ta kunagi Venemaal

elanud. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebaja elas Eestis elamisloa alusel, kuid seoses tema

korduvate õigusrikkumistega tunnistati tema pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks ning

tähtajalise elamisloa andmisest keelduti. Samuti on kaebajal kehtiv lahkumisettekirjutus.3 Kuna

kaebaja ei ole kunagi Venemaal elanud, siis ei saa olla vaidlust ka selles, et kaebajat ei ole

Venemaal kunagi VRKS-i ja Genfi konventsiooni mõistes tagakiustatud. Seega tuleb kaebaja

väiteid võimalikust mobiliseerimiskohustusest ning sellega kaasnevast tagakiusuhirmust hinnata

n-ö tulevikku vaatavalt.

11. Viimasel ajal on kohtupraktikas korduvalt hinnatud hirmu mobiliseerimise ja Ukraina sõjas

rindele saatmise ees rahvusvahelise kaitse andmise alusena ning leitud, et pelk hirm ei ole

kaitsevajaduse tuvastamise aluseks. Kohus jääb selle seisukoha juurde ka käesolevas asjas,

kuivõrd kaebaja ei ole välja toonud selliseid temaga seotud isiklikke asjaolusid, mis võiks anda

aluse vastupidiseks järelduseks.

11.1. VRKS § 19 lg 2 punkt 5 kohaselt käsitatakse tagakiusamisena mh süüdimõistmist või

karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude

või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise. Tagakiusu jaatamiseks peaks olema isikule

saadetud mobilisatsioonikäsk või -kutse. Hinnata tuleks, kas ja millised on isiku keeldumise

võimalused ning kas tal on võimalik neid kasutada, samuti milliseid teenistusülesandeid isik

peaks täitma (Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, punkt 26). Rahvusvahelise kaitse

saamise välistab see, kui sõjaväekohustusest pääsemiseks on olemas seaduslik alus (Euroopa

Kohtu otsus C-280/21, punkt 35; C-238/19, punktid 27–32). Euroopa Kohus selgitas otsuses

C - 472/13

direktiivi asjakohaste sätete kohta järgmist: a) sätetega on hõlmatud kõik

sõjaväelased, sh logistiline ja abipersonal; b) sättes peetakse silmas olukordi, kus läbitav

sõjaväeteenistus iseenesest eeldab konkreetses konfliktis sõjakuritegude toimepanemist, sh

olukorrad, kus pagulasseisundi taotleja osaleb vaid kaudselt nende kuritegude toimepanemises,

kuna oma teenistusülesandeid täites pakub ta mõistliku usutavusega vältimatut abi nende

kuritegude ettevalmistamisel või täideviimisel; c) silmas ei peeta eranditult neid olukordi, kus

on tõendatud, et sõjakuriteod on juba toime pandud või võivad kuuluda Rahvusvahelise

Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla, vaid ka neid, kus pagulasseisundi taotleja suudab tõendada,

et niisuguste kuritegude toimepanemine on väga tõenäoline; d) faktide hindamine peab

tuginema tõendite kogumile, mis kõiki kõnealuseid asjaolusid arvesse võttes saab tõendada, et

see teenistusolukord võib usutavalt viia väidetavate sõjakuritegude toimepanemiseni; e)

hindamisel tuleb arvesse võtta, et sõjaline sekkumine põhineb ÜRO mandaadil või

rahvusvahelise üldsuse konsensusel, ning et sõjalisi operatsioone läbiviivas riigis või riikides on

sõjakuriteod karistatavad; f) teenistusest keeldumine peab olema ainus vahend, mille abil

pagulasseisundi taotleja saab vältida väidetavates sõjakuritegudes osalemist, ning järelikult

asjaolu, et ta hoidus kasutamast menetlust, mis andnuks talle sõjaväeteenistusest keelduja

staatuse, välistab igasuguse kaitse andmise direktiivi alusel, välja arvatud siis, kui nimetatud

taotleja tõendab, et ühtki seda laadi menetlust ei olnud tema konkreetses olukorras võimalik

kasutada. Euroopa Kohus märkis asjades C-238/19 ja C-472/13, et pelgalt süüdimõistmine või

karistamine ei ole piisav, vaid see peab olema seotud ühega viiest tagakiusu alusest ning

karistus peab olema ebaproportsionaalne või diskrimineeriv.

11.2. Eespool toodud kriteeriume arvestades on kaebaja kartus, et ta peab osalema sõjategevuses

Ukrainas ja panema seal toime VRKS §-s 22 nimetatud tegusid, sh rahu- või inimsusvastaseid

3 PPA 26.10.2023 otsuse punkt 7

6 (9)

või sõjakuritegusid, hüpoteetiline. PPA selgitas 26.10.2023 otsuses, et kaebaja enda sõnade

kohaselt ei ole tal sõjaväepiletit ning kuna ta ei ole reaalselt Venemaal kunagi elanud, on alust

arvata, et ta ei ole ka üheski Venemaa sõjaväekomissariaadis arvel. Sel põhjusel leidis PPA, et

usutavaks ei saa pidada, et Venemaa sõjaväekomissariaadid on taotleja Nõukogude Liidu ajal

läbitud sõjaväeteenistusest teadlikud ning soovivad teda mobiliseerida. Kohus nõustub PPA

järeldusega ning kaebaja kaebuses esitatud väiteid ei anna alust seda PPA järeldust kahtluse alla

seada. Kohus ei välista, et Venemaale naastes võidakse kaebaja kutsuda sõjaväekomissariaati,

kuid teada ei ole, kas kaebaja üldse arvele võetaks ning kui võetaks, siis milline oleks tema

sõjaväekõlblikkuse tase.

12. Mis puudutab aga kaebaja vajadust rahvusvahelise kaitse järele põhjusel, et ta ei poolda

Venemaa agressioonisõda Ukrinas, siis ei ole kaebaja oma poliitilisi vaateid avalikult

väljendanud. Isegi kui kaebaja on teinud mõne üksiku sotsiaalmeedia postituse, mille kohta

tõendeid esitatud ei ole, siis ei pea kohus usutavaks, et Venemaa ametivõimud oleks nendest

postitustest teada saanud ning sel põhjusel võidaks kaebajat hakata Venemaal tagakiusama.

Kohtul puudub igasugune veendumus, et Venemaale elama asudes võiks kaebaja asuda

aktiivselt väljendama oma poliitilisi vaateid. Ent isegi kui eeldada, et kaebaja poliitilised vaated

võivad Venemaale elama asudes saada teatavaks Venemaa ametivõimudele, siis ei saa ka

pelgalt sellest järeldada kaebaja tagakiusamist. Pole vaidlust, et põhimõtteliselt võib kaebaja

tegevus sõjas Ukraina toetamisel olla Venemaal kriminaalkorras karistatav. Tuleb aga

arvestada, et Venemaa rahvaarv on ligikaudu 140 miljonit, kellest paljud on Ukraina sõja vastu.

Kõigi selliste vaadetega inimeste tegevuse jälgimine ja karistamine ei ole Venemaa

ametiasutustele ilmselt jõukohane. Ehkki päritoluriigi infost nähtub, et Venemaal on seoses

sõjavastase tegevusega algatatud inimeste suhtes kriminaalasju ning isikuid on ka süüdi

mõistetud, siis kaebaja isikulist profiili arvestades ei ole tõenäoline, et teda võidaks karistada

Ukraina toetamise ja Ukrainaga peetava sõja vastasuse eest viisil, mis ületab VRKS § 4 lg-s 1

sätestatud tagakiusamise künnise.

13. Kohus nõustub PPA-ga ka selles, et kaebaja taotlust saab lugeda selgelt põhjendamatuks,

kuna taotlus on esitatud eesmärgiga kuritarvitada rahvusvahelise kaitse süsteemi ja 1) taotlus

esitati üksnes selleks, et vältida lahkumiskohustuse täitmist; ning 2) taotleja ohustab avalikku

korda (VRKS § 201 punktid 6 ja 9). Et taotlus esitati lahkumiskohustuse vältimiseks kinnitab

kohtu hinnangul asjaolu, et taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks esitas kaebaja täpselt samal

päeval, kui PPA keeldus talle tähtajalise elamisloa andmisest. Kohtu hinnangul ei saa selle olla

juhuslik. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajal oli kaebajal olemas kehtiv

lahkumisettekirjutus, mille täitmine oli küll haldusasjas XXX esialgse õiguskaitse korras

peatatud, kuid selle kehtivust peatatud ei olnud. Samuti nõustub kohus PPA-ga, et kaebaja

käitumine minevikus annab aluse väiteks, et taotleja ohustab avalikku korda. Asjaolu, et taotleja

ei ole vanglast vabanedes 2 aasta jooksul uut süütegu toime pannud, ei tähenda, et kaebaja ei

võiks ohtu avalikule korrale kujutada.

14. Õige on ka PPA seisukoht, et kaebaja ei vaja täiendavat kaitset ning viimase aja sündmused

Venemaal ei anna alust vastupidiseks järelduseks. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava

kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse

andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või

väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas

surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (punkt 1), tema piinamise või tema suhtes

ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (punkt 2)

või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal

vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (punkt 3). Täiendava

kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab

7 (9)

tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt

Euroopa Kohtu otsus C-353/16, punktid 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi

peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).

Kaebaja väljatoodud asjaolud ei anna alust arvata, et tema elu ja tervis oleks Venemaal elades

ohus pelgalt põhjusel, et ta Venemaa territooriumil viibib. Juhuslikku vägivalda võib aset leida

igas riigis ning seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et viimasel ajal on Ukraina relvajõududel

õnnestunud viia Venemaa territooriumil läbi sihitud rünnakuid Venemaa sõjategevust rahastava

ja toetava tootmistaristu suhtes. Tegemist on väga sihitud rünnakutega, mis ei sarnane Venemaa

valimatule agressioonile Ukraina rahumeelse elanikkonna vastu.

15. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA leidis õiguspäraselt, et kaebaja ei ole pagulane või

täiendava kaitse saaja, kes vajaks kodakondsusjärgse riigi eest rahvusvahelist kaitset. Seda

järeldust ei muuda ka kaebaja esitatud julgeolekuasutuste aastaraamatud, julgeolekuekspertide

artiklid või reisihoiatused4. Välisministeeriumi reisihoiatus on suunatud Eesti kodanikele ning

sellest ei saa mingil viisil välja lugeda, et kogu Venemaal oleks juhusliku vägavalla tase nii

kõrge, et kaebaja elu või tervis võiks tõsisesse ja reaalsesse ohtu sattuda pelgalt seal viibimise

tõttu. Ka M. Grosbergi, E. Koorti ja R. Saksa artiklitest ei saa järeldada tõsist ohtu või

võimalikku tagakiusu kaebajale, kuna kaebaja lahku Venemaale võõrtöölisena, kes oleks

pannud toime mõne õigusrikkumise. Asjaolu, et Venemaa võib valmistuda laialdaseks

mobilisatsiooniks ei tähenda, et kaebajat mobiliseeritaks. Asjaolu, et olukord Venemaal on seal

elavatele inimestele keeruline, ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks.

16. Kaebus jääb koguulatuses rahuldamata.

Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused

17. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus

tehakse kaebaja kahjuks, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. PPA ei ole

menetluskulude väljamõistmist taotlenud.

18. Ehkki kohus on menetluse kinniseks kuulutanud, siis kohtupraktika ühtlustamise ja

kujundamise eesmärgil saab kinniseks kuulutamise alust kahjustamata avalikustada käesoleva

kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse avaldamisel asendatakse kaebaja nimi ja sünniaeg ning

punktis 13 märgitud haldusajas number tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Kui esineb vajadus

käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda HKMS §-s 175 toodud alustel taotleda,

jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist.

19. VRKS § 251 lg 2 kohaselt on taotlejal rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse

vaidlustamisel kaebetähtajal ja kohtumenetluse ajal VRKS-is nimetatud õigused ja kohustused,

sealhulgas õigus viibida Eesti territooriumil kuni lõpliku otsuse tegemiseni. VRKS § 31 lg 1

punkti 2 kohaselt on lõplik otsus VRKS-i tähenduses PPA otsus taotluse tagasilükkamise või

rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus

jätnud rahuldamata. Nimetatud normis ei peeta silmas jõustunud halduskohtu lahendit. VRKS §

31 lg 1 punkti 2 kohane lõplik otsus lõpetab rahvusvahelise kaitse menetluse, kuid ei välista

isiku üldist kaebeõigust ega ka õigust taotleda õiguskaitsevahendi kohaldamist. Isiku õiguse üle

viibida kohtuvaidluse ajal Eestis saab pärast halduskohtu otsuse tegemist kohus otsustada

esialgse õiguskaitse kohaldamise teel (Riigikohtu 02.03.2017 määrus nr 3-3-1-54-16, punktid

15–17). Õiguskaitsevajaduse korral tuleb kaebajal esitada nõuetekohane taotlus esialgse

õiguskaitse kohaldamiseks.

4 Kaebaja 17.01.2024 menetlusdokumendi lisad

8 (9)

(allkirjastatud digitaalselt)

9 (9)