3-22-2241/40 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.01.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2241

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 01.08.2022 otsuse ja

06.09.2022 vaideotsuse nr 5.2-3/38383-3 tühistamiseks

ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata

kaebaja 11.07.2022 taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja EM

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja MM

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.04.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

26.01.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.04.2023 otsus

haldusasjas nr 3-22-2241 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 01.03.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-22-2241

2(7)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 11.07.2022 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse represseeritu tunnistuse

väljastamiseks okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) alusel ja

represseeritule tervise taastamise toetuse määramiseks.

2. SKA tegi 01.08.2022 otsuse, millega jättis X taotluse represseeritu tunnistuse

väljastamiseks ja represseeritu toetuse maksmiseks rahuldamata. Rahvastikuregistri andmetest

nähtuvalt sündis X XX.XX.XXXX Krasnojarski linnas, Daurski rajoonis, Ust-Derbinos,

Venemaal. SKA infosüsteemis X ema Y represseeritu toimikus nr S01353 on Eesti NSV

Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse õiend nr 19896, välja antud 27.10.1989. Õiendilt

nähtub, et C, sünd.1928, oli kohtuväliselt välja saadetud Eesti NSV-st Tallinnast ja viibis

asumisel 25.03.1949‒20.09.1956 Krasnojarski krai Daurski rajoonis. Tõenditest kogumis

nähtub, et X sündis XX.XX.XXXX pärast ema C vabastamist. Sotsiaalkaitse infosüsteemist

nähtub,

et

Cle

on

arvestatud

kolmekordselt

pensioniõiguslikku

staaži

perioodi

25.03.1949‒20.09.1956 eest. Õiendilt ei nähtu, et Cle oleks tehtud okupatsioonivõimude poolt

pärast asumiselt vabastamist takistusi Eestisse naasmiseks. Eeltoodust tulenevalt ei vasta X

ReprS §-des 1 ja 2 sätestatud tingimustele.

3. X esitas 24.08.2022 SKA 01.08.2022 otsuse peale vaide, mille SKA jättis 06.09.2022

vaideotsusega nr 5.2-3/38383-3 rahuldamata. ReprS-s sätestatud soodustustele annab õiguse

üksnes ajavahemik, millal isikule kaasnesid õigusvastase represseerimise vahetud mõjud.

Esitatud dokumentidest võib teha järelduse, et Eestisse naasmine oli X ema jaoks raskendatud,

kuid mitte võimatu. Olemasolevate tõendite pinnalt ei ole võimalik tuvastada, et

okupatsioonivõimude poolt oleks Cle pärast asumiselt vabanemist 20.09.1956 tehtud mingeid

takistusi Eestisse tagasipöördumiseks või oleks kehtestatud mingid piirangud. Seega ei ole

ReprS § 2 lg 2 eeldused täidetud.

4. X esitas 19.10.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 01.08.2022 otsuse ja

06.09.2022 vaideotsuse nr 5.2-3/38383-3 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata

kaebaja 11.07.2022 taotlus uuesti läbi.

Eesti NSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse õiendites on märgitud asumisel viibimise

lõpu ajaks aeg, millal isikule anti luba lahkumiseks tema asukohast. Loa andmisega ei

tekkinud reaalset kohest võimalust lahkuda. ReprS § 2 lg 2 sõnastuse kohaselt luba ja reaalne

võimalus Eestisse naasmiseks anti võimude poolt ja praktikas lähtudes eeldusest, et luba ja

reaalne võimalus naasmiseks anti samaaegselt. Ei arvestata reaalsete eluliste võimaluste

olemasoluga.

On üldteada fakt, et kohtuväliselt välja saadetud isikutele ei antud asumiselt vabastamise luba

üheaegselt. Samal päeval välja saadetud ja ühe pere inimesed said loa erineval ajal. Ammugi

ei antud neile koos loa andmisega kohe reaalset võimalust Eestisse naasmiseks. Väljasaadetud

ei teadnud, millal neile luba antakse ega saanud seetõttu ette valmistada kodumaale naasmist.

Ärasõiduks oli vaja dokumente, mida väljastati sageli kolhooside esimeeste kaudu koos loaga.

Kui luba anti, tuli endal osta sõidupilet ja korraldada Eestisse naasmine. Samuti pidi endal

3-22-2241

3(7)

olema reisiraha. Raha tuli endal teenida ja aastatega kogunenud majapidamine maha müüa.

Eestisse naasmist ei korraldanud ametivõimud.

Seega ei saanudki reaalne võimalus Eestisse naasmiseks tekkida koos loa saamisega. Seda

kinnitab ka kaebaja ema ja vanaema, Q, Eestisse naasmise aeg ‒ aprill 1957. Cle ja Qle loa

andmisest kuni faktiliselt Eestisse naasmise vahele jääv aeg pool aastat on mõistlik aeg

ärasõiduks reaalsete võimaluste tekkimiseks või leidmiseks.

Konkreetselt mõjutasid Eestisse naasmist kolm asjaolu: 1) Ql ei olnud luba ärasõiduks; 2) Y

oli üheksandat kuud rase, laps sündis enne Q loa saamist. Ema ja lapse tervislik seisund ei

võimaldanud pikka reisi ette võtta; 3) talv ja sellega reisimisel kaasnevad ilmastikuoludega

toimetuleku raskused. Ei ole mingit konkreetset asjaolu, miks Y pidi rasedana viivitamatult

pikale reisile asuma. Lahkumisega viivitamine ei toonud ka kaasa loa tühistamist. Vastupidi,

rasedana ja hiljem imikuga oma ema Q juurde jäämine oli konkreetsetel asjaoludel parim

kõigi huvides. Vaideotsuses ei ole neid asjaolusid kaalutud.

Igat väljasaadetuga seotud küsimust tuleb lahendada sisuliselt, mitte formaalselt. Q oli 1956.

a-l 63-aastane ning oma ea tõttu kahtlemata pere tuge vajav. Tema üksi asumisele jätmine ei

oleks olnud pere poolt eetiline. Asumisel elati ühe perena.

Kaebaja sündis XX.XX.XXXX, s.o tema emale ja vanaemale asumiselt vabastamiseks lubade

väljastamise vahelisel ajal. Reaalselt Eestisse naasmise võimalus tekkis pärast Qle loa andmist

16.10.1956. Kuna kaebaja sündis ajal, kui tema emal vaatamata loa olemasolule puudus

reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, on põhjendatud lugeda kaebaja ReprS § 2 lg 2 järgi

represseerituks ja väljastada talle represseeritu tunnistus.

5. SKA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Represseeritu tunnistus on dokument, mis tõendab isiku vastavust ReprS § 2 lg-tes 1 või 2 või

§ 4 lg-s 1 sätestatud tingimustele (ReprS § 8 lg 1). Represseeritule makstakse represseeritu

toetust (ReprS § 61 lg 1).

Kaebaja sündis pärast ema asumiselt vabastamist ehk ta ei sündinud vanema asumisel oleku

ajal. Haldusmenetluses ei leidnud tõendamist, et kaebaja emale ei antud luba või tal ei olnud

reaalset võimalust Eestisse naasta.

Dokumentidest

ei

nähtu,

et

pärast

asumiselt

vabastamist

oleks kaebaja emale

okupatsioonivõimude poolt kehtestatud liikumispiiranguid või oleks muul moel õigusvastaselt

takistatud Eestisse naasmist. Lapseootus ja sünd ning seejärel raskused väikese lapsega

reisimisel ei ole käsitatavad okupatsioonivõimude poolt õigusvastaselt võetud õigusena asuda

elama Eestisse ning reaalse tagasipöördumise võimatusena. Sellele seisukohale on asunud

Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-16-897. Samas asjas leiti, et ReprS § 2 lg-s 1

(kaebaja ema) ja lg-s 2 (kaebaja ehk laps) nimetatud isikud ei saa olla represseeritud ajateljel

erinevatel aegadel sel viisil, et lapse represseerimine algab pärast vanema represseerimise

lõppemist.

Tõendamist ei leidnud kaebaja väide, et emal puudusid isikut tõendavad dokumendid. ReprS §

2 lg 2 puhul lasub oma väidete tõendamise kohustus kaebajal.

Kaebaja sündis pärast ema asumiselt vabanemist ning ei ole tõendatud, et okupatsioonivõim

oleks teinud takistusi tema Eestisse naasmiseks või et oleks puudunud reaalne võimalus

Eestisse naasmiseks. Seetõttu ei ole vastustajal võimalik väljastada kaebajale ReprS § 8 alusel

represseeritu tunnistust ega maksta ReprS § 61 alusel represseeritu toetust.

3-22-2241

4(7)

6. Tallinna Halduskohus jättis 28.04.2023 otsusega kaebuse rahuldamata.

Tuginedes ringkonnakohtu praktikale haldusasjades nr 3-20-283 ja nr 3-15-1468, tuleb

kaebaja asumisel oleku aja kindlakstegemiseks lähtuda tema represseeritud ema C asumisel

oleku ajast ning Eestisse naasmiseks reaalse võimaluse olemasolu hindamisel tuleb aluseks

võtta just temal olnud võimalused.

Asjas ei ole tõendatud, et kaebaja emal oleks enne aprilli 1957 esinenud reaalne takistus

Eestisse naasmiseks. On usutav, et tõend kaebaja ema vabastamise kohta 20.09.1956 ei

jõudnud samal päeval kaebaja emani. Seega ei saanud eeldada, et kaebaja emal oleks olnud

reaalne võimalus lahkuda 20.09.1956, st vabastamise päeval. Kaebaja selgitas istungil, et tema

ema sai enda vabastamisest teada pärast kaebaja sündi. Nimetatud asjaolu ei ole aga

tõendatud. Samuti ei ole tõendatud, et kaebaja emale tehti vabastamise loa teatavaks tegemata

jätmisega takistusi Eestisse naasmisel. Kuivõrd nimetatud asjaolud ei ole tõendatud, tuleb

lugeda, et kaebaja ema vabastati enne kaebaja sündi XX.XX.XXXX ning talle ei tehtud enne

lapse sündi takistusi Eestisse naasmisel.

On usutav, et olukorras, kus kaebaja ema oli vabastamise hetkel kaheksandat kuud rase, võis

tal olla majanduslikke raskusi Eestisse naasmisel, kuid ReprS § 2 lg 2 kehtiv sõnastus ei

võimalda nimetatud isiklike asjaoludega arvestamist. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas

nr 3-16-897 tehtud otsuses selgitanud, et lapseootus ja sünd ning seejärel raskused väikese

lapsega reisimisel ei ole käsitatavad okupatsioonivõimude poolt õigusvastaselt võetud

õigusena asuda elama Eestisse ning reaalse tagasipöördumise võimatusena. Samas lahendis

leidis ringkonnakohus ka seda, et ReprS § 2 lg 1 (vanem) ja lg-s 2 (laps) nimetatud isikud ei

saa olla represseeritud ajateljel erinevatel aegadel sel viisil, et lapse represseerimine algab

pärast vanema represseerimise lõppu. Nimetatud tõlgenduse kohaselt sündis kaebaja ajal, mil

tema ema suhtes oli asumisel oleku aeg lõppenud. Tõendamist ei ole ka leidnud, et kaebaja

emal puudusid isikut tõendavad dokumendid ja rahalised vahendid Eestisse naasmiseks.

Kaebaja ema jaoks ei saabunud reaalne võimalus asumiselt lahkuda ajal, mil tema emale

(kaebaja vanaemale) Qle anti luba asumiselt lahkumiseks. Puudub vaidlus, et nimetatud luba

anti 16.10.1956. ReprS § 2 lg 2 tähenduses on oluline, millal kaebaja emale anti reaalne luba

ja võimalus asumiselt lahkumiseks ning tähendust ei oma, kas vastav luba anti ka mõnele

teisele pereliikmele. Seadusandja ei ole näinud ette võimalust, et perekond oleks saanud

reisida Eestisse koos, oodates ära teiste pereliikmete vabastamise otsused. Nimetatud n-ö

ootamise aega ei ole ReprS § 2 lg-te 1 ja 2 ning kehtiva kohtupraktika kohaselt võimalik

arvata okupatsioonivõimu repressiooni all oldud aja hulka. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on

oluline tuvastada, millal vanema (mitte vanavanema) suhtes tehti vabastamise otsus ning anti

reaalne luba ja võimalus lahkumiseks. Asjas puudub vaidlus, et pere naasis Eestisse alles

aprillis 1957, st 8 kuud pärast kaebaja ema asumiselt vabastamist ja 6 kuud pärast vanaema

asumiselt vabastamist.

Eeltoodust tulenevalt ei leidnud haldus- ega kohtumenetluses tõendamist, et kaebaja emal

puudus Eestisse naasmiseks reaalne võimalus ajavahemikul 20.09.1956 kuni aprill 1957.

Vastavate asjaolude tõendamise kohustus lasub ReprS § 2 lg 2 kohaselt kaebajal. Kuivõrd

kaebaja sündis pärast tema ema asumiselt vabastamist ning ei ole tõendatud, et

okupatsioonivõimud oleksid teinud takistusi tema emale Eestisse naasmiseks või et oleks

puudunud reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, on vastustaja õigesti jätnud vaidlustatud

otsusega väljastamata represseeritu tunnistuse ning keeldunud maksmast represseeritu toetust.

Eeltoodud tõlgenduse õigsust kinnitab 22.02.2023 vastu võetud ja 01.01.2024 jõustuv ReprS

muutmise seadus (770SE), millega muudetakse ReprS § 2 lg-t 2 viisil, et edaspidi ei sõltuks

lapsele represseeritu staatuse andmine sellest, millised olid vanemate Eestisse mitte naasmise

3-22-2241

5(7)

sisulised põhjused. Seadusemuudatuse kohaselt loetakse represseerituks asumisel sündinud

lapsed, kes on sündinud 5 aasta jooksul vabanemise otsuse saamisest alates, sõltumata sellest,

millised olid vanemate Eestisse mitte naasmise põhjused. Seaduseelnõu seletuskirjas on

viidatud probleemidele seoses ReprS § 2 lg 2 sisustamisel ning sellega kaasnenud mõjudele.

Nimetatust järeldub, et seadusandja on otsustanud muuta oma varasemat seisukohta

küsimuses, keda on võimalik lugeda represseerituks. Kohus saab otsuse tegemisel lähtuda

vaid otsuse tegemisel kehtivast õigusest ega saa kohaldada 01.01.2024 jõustuvaid sätteid.

Samas võib kaebajal olukorras, kus seadusemuudatus 01.01.2024 jõustub, tekkida õigus nõuda

oma avalduse uuesti läbi vaatamist ja represseeritu tunnistuse väljastamist või esitada pärast

01.01.2024 uue avalduse represseeritu tunnistuse saamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X palub 23.05.2023 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 28.04.2023

otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus.

Halduskohtu otsuses viidatud ringkonnakohtu lahendid asjades nr 3-17-2270, 3-16-897 ja 3-

15-1468 ei ole asjakohased. Nendes on lahendatud vaidlust ReprS alusel soodustingimustel

vanaduspensioni taotlemiseks ja selleks vajaliku asumisel viibimise aja kindlaksmääramiseks.

Kaebaja ei taotle soodustingimustel vanaduspensioni, vaid soovib, et tunnustataks tema õigust

määratleda end represseeritud isikuga võrdsustatud isikuna, kuna ta sündis õigusvastaselt

represseeritud isiku asumisel oleku ajal.

Kohus on määratlenud ebatäpselt peamise vaidlusküsimuse – Eestisse naasmise reaalse

võimaluse aja aprill 1957. Y ei saanud enne lapse sündi teada loa olemasolust. Kohus pidas

usutavaks, et tõend kaebaja ema vabastamise kohta 20.09.1956 ei jõudnud samal päeval

kaebaja emani. Seega ei saanud eeldada, et kaebaja emal oleks olnud reaalne võimalus

lahkuda 20.09.1956. Kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja selgituse, et tema ema viibis

raseduse viimasel kuul raske rasedustoksikoosiga haiglaravil ning oli haiglas kuni lapse

sünnini ja sellele järgnevalt. Olukorras, kus isik on küüditatud õigusvastaselt teadmata ajaks

Siberisse, ei ole mingit põhjust eeldada, et pärast seitset aastat asumisel olekut on isikul

teadmine tema vabastamise ajast ja kohene valmidus asumiselt lahkumiseks. Vabastamise loa

teatavaks tegemata jätmine oli võimuorganite tegemata jätmine ja seega takistuse tegemine

Eestisse naasmisel. Ei ole tõendatud, et kaebaja emale anti vabastamise luba kätte enne lapse

sündi haiglas. Kohtu järeldus, et kaebaja ema vabastati enne kaebaja sündi ning talle ei tehtud

enne lapse sündi takistusi Eestisse naasmisel, ei tugine tuvastatud asjaoludel. Kohus on

pidanud usutavaks, et olukorras, kus kaebaja ema oli vabastamise hetkel kaheksandat kuud

rase, võis tal olla majanduslikke raskusi Eestisse naasmisel. Samas on kohus teinud väära

järelduse, et ReprS § 2 lg 2 kehtiv sõnastus ei võimalda nimetatud isiklike asjaoludega

arvestada.

Kohus on kohaldanud ebaõigesti ReprS § 2 lg-t 2, lähtudes kitsast ja kaebajale kahjulikust

tõlgendusest. Kohus on ületähtsustanud Eesti NSV Siseministeeriumi Infokeskuse õiendit ja

hinnanud tuvastatud asjaolusid valikuliselt. Reaalset võimalust naasta ei tekkinud enne, kui

isik sai talle antud loast teada. Alles seejärel oli võimalus taotleda pass ja asumiselt ära minna.

Passita liikumine ei olnud lubatud ja oli karistatav. Passi ei antud isikule kätte koos

vabastamise tõendiga ja selle taotlemiseks kulus aega. Nii, nagu hoiti saladuses küüditamise

ettevalmistamist, hoiti saladuses ka seda, kes ja millal saab vabastamise tõendi. Kuna kaebaja

ema oli 20.09.1956 ja pärast seda haiglas, sai ta enda vabastamisest teada pärast lapse sündi.

Samuti ei ole tõendatud, et kaebaja ema sai enda vabastamise loast teada enne Qle

3-22-2241

6(7)

vabastamise loa andmist. Kuna millegagi ei ole tõendatud kuupäev, millal kaebaja ema sai

vabastamistõendist teada, ei saa järeldada, et see toimus enne lapse sündi.

Kaebaja sündis XX.XX.XXXX, s.o tema emale ja vanaemale Qle vabastamise lubade

väljastamise vahelisel ajal. Eaka pereliikme üksi asumisele jätmine ei olnud eetiline. Fakt, et

Ql ei olnud luba, on küllaldane, et lugeda ka Cle reaalse Eestisse naasmise võimaluse

tekkimise ajaks vähemalt Qle loa andmise aeg (16.10.1956). Ühe nädala pikkune aeg lapse

sünnist ema vabastamiseni on väga lühike aeg passi taotlemiseks, mille olemasolu alles

muutis ärasõidu võimaluse reaalseks.

Kaebaja on nõus, et HKMS § 59 lg 1 esimese lause kohaselt peab ta tõendama asjaolusid,

millele tema väited tuginevad. Samas ei küsinud kohus kordagi kaebajalt täiendavaid tõendeid

ega teinud ettepanekuid tähtsust omavate asjaolude tõendamiseks (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5).

Kaebaja valduses ei ole rohkem dokumentaalseid tõendeid. Suuliste tõendite võimalikkusest

kohus juttu ei teinud. Kohtuotsusest ei selgu, kas kaebaja seletusi kohtuistungil on käsitatud

tõendina või mitte. Kaebaja ei osanud taotleda enda vande all üle kuulamist.

8. SKA vaidleb 26.06.2023 vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

Kaebaja sündis pärast ema asumiselt vabastamist ning ei ole tõendatud, et okupatsioonivõim

oleks teinud takistusi tema emale Eestisse naasmiseks või et oleks puudunud reaalne võimalus

Eestisse naasmiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsust tühistada. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS §

201 lg 4).

10. Ringkonnakohtu varasem praktika küsimuses, kuidas sisustada kuni 31.12.2023 kehtinud

ReprS § 2 lg-t 2, on asjakohane ka praeguses asjas, sest sõltumata sellest, kas isik taotleb

ReprS § 12 alusel soodustingimustel vanaduspensioni või ReprS § 61 alusel represseeritu

toetust, tuleb taotluse rahuldamise eeldusena tuvastada, et isik vastab represseeritu tunnustele.

11. Senises kohtupraktikas on reaalse võimaluse puudumisena ReprS § 2 lg 2 tähenduses

käsitatud õiguslikke või administratiivseid, sh ametnike omavolist tingitud takistusi, samuti

okupatsioonivõimude poolseid liikumispiiranguid, kuid mitte olmeküsimusi, sobiva aja või

ilmastikutingimuste

ootamist

(haldusasjad

nr

3-16-897,

3-12-1483,

3-15-1468).

Ringkonnakohus on oma varasemas praktikas ka rõhutanud, et kui ReprS § 2 lg-s 1 nimetatud

isiku laps sündis pärast ReprS § 2 lg-s 2 märgitud aega, ei ole tegemist isikuga, keda saab

ReprS § 2 lg 2 alusel lugeda represseerituks. Represseeritu ja tema laps ei saa olla

represseeritud ajateljel erinevatel aegadel sel viisil, et lapse represseerimine algab pärast

vanema represseerimise lõppemist. ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isiku represseerimine ei saanud

alata ega lõppeda tema vanema represseerimise lõppemisest ajaliselt hiljem (pärast vanema

asumiselt vabanemist, ilma et talle oleks tehtud takistusi asuda elama Eestisse), vaid sai

lõppeda üksnes varem, ning seda juhul, kui lapsele anti luba ja reaalne võimalus Eestisse

naasmiseks enne, kui selline luba ja reaalne võimalus oli tema vanemal (Tallinna

Ringkonnakohtu 04.05.2017 otsus nr 3-16-897, p-d 8‒9). Last, kes elab koos oma vanemaga

viimase valitud kohas, ei saa pidada õigusvastaselt represseerituks (Tallinna Ringkonnakohtu

17.06.2013 otsus nr 3-12-1483, p-d 9‒10, Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2016 otsus nr 3-15-

1468).

3-22-2241

7(7)

12. Niisiis ei oma praeguses asjas tähendust, millal vabanes asumiselt kaebaja vanaema,

milline oli tema tervislik seisund, milline oli kaebaja ema tervislik seisund, kas rasedana oli

võimalik asuda pikale teele, milline oli perekonna valmisolek lahkumiseks ja millised olid

Siberi ilmastikuolud vastu talve, vaid vajalik on tuvastada, millal lõppes kaebaja ema asumisel

oleku aeg ja kas Nõukogude võim tegi pärast kaebaja ema vabastamist takistusi tema

naasmiseks Eestisse.

13. Ainuke tõend, millest nähtub kaebaja ema asumiselt vabastamine, on Eesti NSV

Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse 27.10.1989 õiend (dtl 45), millest nähtuvalt vabanes

kaebaja ema asumiselt 20.09.1956, s.o enne kaebaja sündi XX.XX.XXXX. Puuduvad tõendid,

et Nõukogude võim oleks kuidagi takistanud kaebaja ema naasmist Eestisse, mh sel viisil, et

dokumenti ema vabastamise kohta ei oleks kaebaja emale, vanaemale või isale kätte

toimetatud enne kaebaja sündi või oleks tehtud takistusi passi taotlemisel. HKMS § 59 lg 1

esimese lause kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Represseeritud isiku tunnistust sooviv kaebaja pidi

tõendama, et Nõukogude võim tegi tema emale Eestisse naasmiseks õiguslikke või

administratiivseid takistusi ajavahemikul 20.09.1956 kuni kevad 1957 (mil perekond naases

Eestisse), arvestades seejuures mõistele „reaalne võimalus“ kohtupraktikas antud tõlgendust.

Kaebaja selliseid tõendeid esitanud ei ole ja vastavat asjaolu ei oleks saanud tõendada ka

kaebajat vande all üle kuulates, kuna temal endal ei saanud vahetult selliseid teadmisi olla.

14. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

15. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole

menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)