2-22-3859/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Liis Arrak, Maris Kuurberg, Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.01.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-3859

Kohtuasi

X hagi Y vastu korteriomandi omandiõiguse ja valduse

üleandmiseks või 21 131 euro 97 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.10.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

28 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Määrata tsiviilasja hinnaks 28 000 eurot.

2. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Harju Maakohtu 20.10.2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-3859 osas,

millega maakohus jättis rahalise nõude 16 602 euro ulatuses rahuldamata ning

jaotas ja määras kindlaks hüvitatavad menetluskulud. Teha tühistatud osas uus

otsus, millega mõista Ylt X kasuks täiendavalt välja 16 602 eurot, jätta maakohtus

kantud menetluskuludest 86% kostja ja 14% hageja kanda ning mõista Ylt X

kasuks välja menetluskulude hüvitis 549 eurot 85 senti. Muus osas jätta maakohtu

otsus muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

4. Jätta apellatsioonimenetluse kuludest 86% kostja ja 14% hageja kanda.

5. Mõista Ylt X kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 3797 eurot 40

senti. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase

täitmiseni maksta VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

6. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

6.1. Jätta rahuldamata X nõue kohustada Y andma üle Tallinnas XXX asuva

korteri omand ning asendada Y tahteavaldus kohtuotsusega.

2-22-3859

6.2. Rahuldada X rahaline nõue osaliselt ja mõista Ylt X kasuks välja 18 278 eurot.

6.3. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 86% Y ja 14% X

kanda.

6.4. Mõista Ylt X kasuks välja maa- ja ringkonnakohtu menetluskulude hüvitis

4347 eurot 25 senti. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni

kohustuse kohase täitmiseni maksta VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 16.03.2022 Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi (täiendatud 21.04.2022

ja 26.08.2022), milles palus kohustada kostjat andma hagejale üle Tallinnas XXX asuva

korteriomandi (korter) ning kohustuse 30 päeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist täitmata

jätmisel asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega. Alternatiivselt palus hageja mõista

kostjalt välja 21 131 eurot 97 senti, sh korteri ostuhind või laen 16 500 eurot, korterile tehtud

kulutused 1479 eurot 97 senti ja korteri eest alates 2016. a oktoobrist saamata jäänud üüritulu

3152 eurot.

1.1. Hagiavalduse ja hageja hilisemate seisukohtade järgi on hagejal kaks tütart: kostja ja C

(kostja õde). Kostja õde plaanis 2012. a sügisel asuda Tallinnasse õppima ning soovis, et hageja

ostaks Tallinnasse korteri, kus kostja õde saaks õppeperioodil elada. Hageja ei viibinud 2012.

a suvel Eestis ning sobiva korteri otsimisega tegelesid kostja õde ja W (kostja ema). Kostja õde

teatas 24.07.2012–25.07.2012. a kirjavahetuses hagejale, et ta leidis sobiva korteri ning leppis

kokku notariaalse müügitehingu aja. Kuna kostja õde oli 2012. aastal alaealine ja hageja viibis

välismaal, leppisid hageja ja kostja ema telefoni teel kokku, et hageja teeb korteri ostu

notariaalse vormistamise ülesandeks kostjale, kes oli sel ajal täisealine. Kostja nõustus olema

notaribüroos korteri müügilepingu pooleks. Pärast kostjaga kokkuleppe sõlmimist kandis

hageja 26.07.2012 müügitehingu ja selle vormistamise notarikulude katteks vajaliku raha notari

pangakontole. Notar keeldus tehingut tegemast ja kandis raha hageja pangakontole tagasi, kuna

notari pangakontole ei tehtud ülekandeid notariaalse tehingu poole (kostja) pangakontolt.

Hageja teatas 26.07.2012. a e-kirjas kostjale, kostja õele ja kostja emale, et tehingu tegemiseks

tuleb korteri ostuks vajalik raha kanda esmalt kostja pangakontole, ning tegi kostja

pangakontole vajalikus ulatuses ülekanded, märkides selgitusse „Korteriostu laen”.

2-22-3859

Hageja tegi korteri parendamiseks ja möbleerimiseks mitmeid sihtotstarbelisi ülekandeid nii

kostja kui ka kostja ema pangakontole. Samuti tasus hageja Tallinn, XXX korteriühistule

(KÜ XXX) korteri igakuiseid kommunaalkulusid.

Aastatel 2013–2016 teenis kostja kokkuleppel hagejaga korterilt üüritulu. Hageja täitis kostja

kõrghariduse omandamise ajal lapsevanema kohustust ja andis kostjale regulaarselt

materiaalset abi (mh jättis korteri üüritulu kostjale).

Kostja asus 2016. aastal tööle ja pärast seda ei olnud hagejal enam kohustust kostjat rahaliselt

toetada. Poolte 14.09.2016. a e-kirjavahetuse kohaselt oli korter sel ajal välja üüritud, üüritulu

laekus kostjale, kuid kostja ei kandnud seda hagejale kui korteri omanikule. Hageja ei andnud

kostjale nõusolekut kasutada korteri üüritulu muul otstarbel. Kostja tegi 14.09.2016. a

e-kirjavahetuses hagejale ettepaneku müüa korter ja tagastada korteri ostuks kulutatud raha

hagejale. Pooled otsustasid, et ei müü korterit, vaid jätkavad selle väljaüürimist, ning leppisid

kokku, et jagavad edaspidi korteri üüritulu võrdselt.

Hageja teatas 14.08.2020. a e-kirjas kostjale, et kostja rikkus korteri üüritulu jagamise

kokkulepet. Hageja soovis 14.08.2020. a e-kirjas, et kostja müüks korteri. Kostja keeldus

korterit müümast ning eitas poolte kokkuleppeid. Hageja viitas 02.10.2021. a e-kirjas, et kostja

ei täitnud korteri üüritulu jagamise kokkulepet. Hageja soovis korterit ise kasutada. Kostja

keeldus sellest, väites, et korter on välja üüritud. Hageja nõudis 11.02.2022. a e-kirjas, et kostja

annaks välja korteri, mida kostja kasutas ja valdas õigusvastaselt. Kostja teatas 14.02.2022. a

e-kirjas, et ei ole hagejale võlgu, ja keeldus hagejaga suhtlemast.

1.2. Kostjal on VÕS § 626 järgi kohustus andja hagejale üle käsundi täitmisena saadud korteri

omandiõigus.

Hageja ja kostja sõlmisid käsunduslepingu, mille järgi kostja kohustus olema hageja asemel

korteri müügitehingu notariaalsel vormistamisel ostjaks ning omandama korteri hageja käsundi

alusel. Hageja ja kostja sellist kokkulepet tõendab kostja hilisem käitumine, st notariaalse

müügilepingu sõlmimine ning 31.07.2012. a e-kirjas hageja teavitamine käsundi täitmisest

(notari juures käimisest, korteri müügilepingu sõlmimisest ning korterivõtmete kättesaamisest).

Viidatud e-kirjas märgitu „käisin lõpuks notari juures ära” tõendab, et kostja hinnangul ei

ostnud ta korterit endale, vaid andis hagejale kui käsundiandjale teada käsundi täitmisest.

Samuti lubas kostja 31.07.2012. a e-kirjas, et käib hageja ostetud korteris, et võtta elektri- ja

veenäidud. Lisaks kandis hageja kui korteri omanik korteri sanitaarremondi- ja

sisustamiskulusid.

Seda, et kostja pidas hagejat, mitte ennast korteri omanikuks, kinnitavad järgmised asjaolud.

Kui selgus, et kostja õde ei hakka korterit kasutama, pöördus kostja oma ema kaudu 16.12.2012

e-kirjaga hageja poole sooviga üürida korter ajutiselt mõnele oma tuttavale ning pärast remonti

üürida see tulu teenimise eesmärgil välja. Seega küsis kostja hagejalt nõusolekut korteri

väljaüürimiseks. Lisaks nähtub kostja ema 11.07.2013. a e-kirjast hagejale, et korter üüriti

välja, esimene üür laekus ning kostja soovis hagejalt teada, mida ta peab saadud üüriga tegema.

Käsundusleping ei olnud suunatud kinnisasja omandamisele ega vajanud notariaalset vormi.

Alles saadud käsundi täitmisel sõlmiti kinnisasja omandamiseks notariaalselt tõestatud leping.

Alternatiivselt muutus poolte leping asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 2 alusel kehtivaks, kuna

kostja

sõlmis

hageja

käsundi

kohaselt

asjaõiguslepingu

ja

vastav

kanne

tehti

kinnistusraamatusse. Isegi, kui käsundusleping tuli sõlmida notariaalses vormis, oli selline nõue

isa ja tütre puhul ebamõistlik ning pooled kaldusid seadusest kõrvale VÕS § 5 alusel.

2-22-3859

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1, AÕS § 119 lg 1 ja VÕS § 33 lg 2 tuleb jätta

kohaldamata, kuna nende sätete kohaldamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega.

1.3. Kui kohus leiab, et poolte vahel ei ole käsunduslepingut, siis on poolte vahel sõlmitud

lepingul seltsingulepingu tunnused. Seltsinglaste ühiseks eesmärgiks oli korteri omandamine,

hageja tegi rahalise panuse ja kostja panustas asjaajamisega. Hageja ütleb seltsingulepingu

VÕS § 596 lg 1 p 2 alusel üles ja nõuab VÕS § 603 lg 1 alusel panuste tagastamist. Õiglane

lahendus on korter müüa ning seltsinglaste kulud hüvitada ja jagada tulu seltsinglaste vahel.

1.4. Kui kohus asub seisukohale, et poolte vahel ei olnud käsunduslepingut ega

seltsingulepingut ning kostjal on õigus jätta korter enda omandisse, tuleb pooltevahelist

õigussuhet pidada laenulepinguks VÕS § 396 tähenduses ning kostja peab saadud laenu

hagejale tagastama.

Hageja märkis kostjale tehtud ülekannete selgitusse „Korteriostu laen” ning poolte käitumine

kinnitab, et nende tahteks oli anda kostjale korteri ostmiseks raha laenuna. Kostja tunnistas

2019. aastani hagejalt raha saamist ja hageja õigust saada üüritulu, kuid hiljem eitas

kokkuleppeid. Kostja kinnitas 04.05.2019 (hagiavalduses ekslikult märgitud 14.05.2019)

Facebooki vestluses, et ta ei pea korterit enda omandiks, ning tunnistas hageja panust (raha

andmist) korteri ostmisel („algkapitali“ kujul). Pooled ei leppinud kokku raha tagastamise

tähtaega.

Hageja saatis kostjale 07.01.2022 nõudekirja, milles luges kostja poolt kokkulepete korduva

rikkumise tõttu laenusuhte lõppenuks ning nõudis korteri ostmiseks kostjale laenatud raha

tagastamist. Kostja sai hageja 07.01.2022. a nõudekirja kätte, kuid ei tunnistanud hageja nõuet.

1.5. Kui poolte vahel ei ole lepingulisi suhteid, peab kostja tagastama hagejale saadud raha

alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1027 jj) alusel.

1.6. Lisaks peab kostja hüvitama hagejale korterile tehtud kulutused 1479,97 eurot ja poolte

kokkuleppe alusel saamata jäänud üüritulu 3152 eurot. Üüritulu jagamise kokkuleppest

tulenevate nõuete puhul on kostja aegumise vastuväitele tuginemine vastuolus hea usu

põhimõttega. Kostja jättis mulje, et täidab kokkulepet, kui tasus hagejale aastatel 2016–2021

aeg-ajalt üüri.

1.7. Kostja rikkus mõistlikkuse ja hea usu põhimõtteid, käitus vastuoluliselt ning rikkus poolte

kokkulepetest tulenevaid kohustusi.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Hagejal ei ole kostja vastu korteriomandi üleandmise nõuet. Hageja ei andnud kostjale

korteri ostmiseks volitust ega käsundit. Hageja avaldas selgelt, et korteri omandab kostja.

Hageja märkis 01.08.2012 kostjale saadetud e-kirjas „Palju õnne, korteriomanik“. Hageja

volitus või käsund korteri ostmiseks pidi olema notariaalselt tõestatud, sest kinnisasja

müügileping ja eelleping peavad olema notariaalselt tõestatud. Seega oleks hageja poolt

kostjale väidetavalt antud käsund või volitus vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine ning

sellel ei oleks õiguslikke tagajärgi.

2.2. Pooltel puudus tahe osta korter seltsinguvarana ja sellist tahet ei saa poolte käitumisest ka

hiljem järeldada. Lisaks kehtib kinnisasja omandamise seltsingulepingu sõlmimisele samuti

2-22-3859

notariaalne vorminõue, mida pooled ei järginud.

2.3. Pooled ei sõlminud laenulepingut, mille kohaselt hageja andis kostjale korteri ostmiseks

laenu 16 500 eurot. Hageja ei tõendanud laenulepingu sõlmimist ega laenulepingu tingimusi.

Üksnes see, et hageja kandis kostjale raha selgitusega „laen“, ei tõendan laenulepingu

sõlmimist. Laenulepingu sõlmimiseks oli vajalik hageja ja kostja kokkulepe. Kostjale üle

kantud 16 500 eurot oli antud kostja ja kostja õe koolitee toetamiseks, mitte laenuks.

2.4. Hagejal ei ole kostja vastu kulutuste hüvitamise, sh alusetu rikastumise nõuet.

Hageja kandis 26.07.2012 kostjale üle kahe maksega üle 16 565 euro ja 13.03.2013 40 eurot.

TsÜS § 146 lg 1 kohaselt aegusid hageja võimalikud kulutuste hüvitamise nõuded kostja vastu

vastavalt 27.07.2015 ja 14.03.2016. Hageja esitas kostja vastu hagi ligi kuus kuni seitse aastat

pärast nõuete aegumist.

Hageja kandis 21.03.2013, 14.01.2013, 27.08.2012 ja 09.04.2013 kostja ema pangakontole

kokku 800 eurot. Hagi on esitatud vale kostja vastu. Juhul, kui hagejal on õigus nõuda kostjalt

nende summade hüvitamist, on hageja nõue TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud.

Hageja tasus 2012–2013 kuuel korral korteriühistule korteri kommunaalkulude eest. Sel ajal

kasutas korterit kostja õde ning hageja täitis sellega oma alaealise lapse ülalpidamiskohustust

ega tasunud kostja eest kulusid. Samuti on hageja nõuded ka nimetatud osas TsÜS § 146 lg 1

alusel aegunud.

2.5. Pooled sõlmisid üüri jagamise kokkuleppe. Enne 2019. a maid saadud üüritulu jagamise

nõue on aegunud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Maakohus jättis 20.10.2022 otsusega rahuldamata korteri omandiõiguse üleandmise nõude

ja rahuldas hageja rahalise nõude 1676 euro ulatuses. Menetluskulud jättis maakohus 8%

ulatuses kostja ja 92% ulatuses hageja kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude

suuruseks 1400 eurot ja kostja menetluskulude suuruseks 4672 eurot 50 senti, mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 112 eurot ja hagejalt kostja kasuks 4298 eurot

70 senti, tasaarvestas poolte menetluskulud kattuvas osas ning mõistis tasaarvestuse järel

hagejalt kostja kasuks välja 2510 eurot 70 senti koos kohustusega tasuda hüvitatavatelt

menetluskuludelt seadusjärgses määras viivist.

3.1. Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud:

-

kostja on kantud korteri omanikuna kinnistusraamatusse;

-

hageja tegi 26.07.2012 kostjale korteri ostmiseks kaks ülekannet (1565 eurot ja

15 000 eurot).

3.2. Hageja ei tuginenud sellele, et kostjal oleks seaduse järgi kohustus anda korteri

omandiõigus hagejale üle, ning sellist kostja kohustust ei tuvastanud ka maakohus. Samuti ei

ole pooled sõlminud kokkuleppeid, millest tuleneks hagejale õigus nõuda kostjalt korteri

omandi üleandmist ja kostja tahteavalduse kohtuotsusega asendamist.

3.2.1. Pooled ei ole sõlminud seaduses sätestatud kohustuslikus notariaalselt tõestatud vormis

lepingut, millest tuleneks kostja kohustus anda hagejale üle korteri omand. Selleks, et kostjal

oleks kokkuleppe järgi kohustus anda hagejale korteri kui kinnisasja omand üle, pidi vastav

kokkulepe olema notariaalselt tõestatud vormis (AÕS § 119 lg 1, VÕS § 33 lg 2). Hageja poolt

2-22-3859

kostjale korteri ostmiseks antud volitus või käsund pidi olema notariaalselt tõestatud. Hageja ja

kostja ei sõlminud notariaalselt tõestatud vormis kokkuleppeid korteri kohta (10.08.2022. a

istungil ajatempel 0:02:47, tl 134 p). Kui kostja ja hageja vahel muus vormis sõlmitud leping

kohustaks kostjat andma hagejale üle korteri omandit, oleks see seaduses sätestatud vormi

järgimata jätmise tõttu tühine (TsÜS § 83 lg 1).

Hageja ei tõendanud, et pooled sõlmisid muus (st mitte notariaalselt tõestatud) vormis

käsunduslepingu korteri omandamiseks. Hageja väidete kohaselt leppis ta käsundis kokku

kostja ema, mitte kostjaga. Kostja 31.07.2012. a e-kiri (I kd, tl 62), mille kohaselt käis kostja

notari juures ja kavatseb esimesel võimalusel minna korterisse näite fikseerima, ei tõenda, et

kostja täitis hageja käsundit. Kostja lauset „käisin lõpuks notari juures ära“ ei saa tõlgendada

selliselt, et kostja arvates ei ostnud ta korterit endale. Viidatud kirjast nähtus, et tegemist oli isa

ja tütre kirjavahetusega, mis oli eelkõige informatiivne. Kostja tõendas 31.07.2012. a e-kirjale

vastuseks saadetud hageja 01.08.2012. a e- kirjas (I kd, tl 115) märgituga „Palju õnne

korteriomanik“, et hageja ei andnud kostjale käsundit ning käsitas kostjat korteri omanikuna.

Seega puudus pooltel mistahes vormis kokkulepe, mille alusel oleks kostjal kohustus anda

korteri omand üle hagejale.

Seaduses sätestatud vorminõuded ning nende rikkumise tagajärjed on oma eesmärgi kohaselt

imperatiivsed. Nende puhul ei ole teistsugune kokkulepe VÕS § 5 järgi lubatud, sest see oleks

vastuolus seaduse eesmärgiga. Seega oli asjakohatu hageja väide, et kohustusliku vorminõude

järgimata jätmine kui seadusest kõrvalekaldumine toimus VÕS § 5 alusel poolte kokkuleppel.

Lisaks on põhjendamatu hageja taotlus jätta AÕS § 119 lg 1, VÕS § 33 lg 2 ja TsÜS § 83 lg 1

kohaldamata, sest need on vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna poolte vahel puudus muus

vormis kokkulepe kostjale korteri omandiõiguse üleandmiseks, ei saanud kostja käituda pahas

usus ja rikkuda kokkulepet, mida pooltel ei olnud.

3.2.2. Hageja menetluses esitatud asjaolusid VÕS § 29 kohaselt tõlgendades on välistatud, et

poolte tahe oli suunatud seltsingulepingu sõlmimisele. Hageja selgituste kohaselt oli tema tahe

2012. aastal suunatud kitsamalt käsundi andmisele kostjale. Laiemalt oli hageja tahe suunatud

kostja õele elamispinna võimaldamisele seeläbi, et kostja omandas korteri hageja raha eest

selliselt, et kinnisasja tegelik omanik oli üksnes hageja. Hageja ei väitnud, et ta tahtis omandada

koos kostjaga ühisel eesmärgil kinnisasja seltsinglastena.

3.3. Hageja rahaline nõue tuleb jätta 17 979 euro 97 sendi (26.07.2012 kostjale üle kantud

1565 euro ja 15 000 euro ning korteriga seoses kantud kulude 1414 euro 97 sendi) ulatuses

rahuldamata.

3.3.1. Pooled ei ole sõlminud laenulepingut, millega hageja andis kostjale korteri ostmiseks

16 565 eurot laenu.

Kuigi menetluses on lubatavad ja tavapärased alternatiivsed õiguslikud käsitlused, ei ole

lubatav

samadele

asjaoludele

alternatiivsete

faktiliste

kriteeriumide

omistamine.

Menetlusosalise seisukohad ei saa olla faktilises käsitluses samade asjaolude puhul

vastuolulised. Hageja viitas menetluses läbivalt, et hagejalt kostjale 26.07.2012 tehtud

ülekanded 16 565 euro ulatuses olid mõeldud käsunduslepingu täitmiseks. Seega ei saanud

hageja objektiivselt samal ajal sõlmida kostjaga laenulepingut. Hageja käsitus oli vastuoluline,

kuna samast faktilisest toimingust (kanda kostjale 16 565 eurot) ei saanud samal ajal tuleneda

hageja tahet anda raha käsunduslepingu täitmiseks ja raha laenata. Tegemist oli teineteist

välistava tahtega, mistõttu ei saanud hagejal 26.07.2012. a olla ülekannete tegemisel

2-22-3859

objektiivselt mõlemat tahet.

Maksekorralduste selgitus „laen“ ei tõenda, et poolte vahel oli laenuleping. Käsitlus

laenulepingust ei ole eluliselt usutav ning see on vastuolus hageja muude väidetega. Hageja

tõlgendas poolte suhet laenulepinguna 07.01.2022. a nõudekirjas (I kd, tl 84), s.o pärast poolte

perekondlike suhete oluliselt halvenemist.

3.3.2. Kuna pooled ei sõlminud korteri omandamiseks käsunduslepingut ega laenulepingut, on

hageja andnud kostjale õigusliku aluseta 16 605 eurot, sh 26.07.2012 ülekantud 16 565 eurot,

mida kostja kasutas korteri ostuhinna tasumiseks, ning 13.03.2013 kostjale selgitusega „Ketraja

remondi raha“ ülekantud 40 eurot. Hagejal oli VÕS § 1028 lg 1 kohaselt õigus nõuda kostjalt

alusetult saadu tagastamist, kuid hageja nõuded on TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud. Hageja

nõuded aegusid 26.07.2015 ja 13.03.2016. Hageja pöördus hagiga kohtusse 16.03.2022.

3.3.3. Hageja nõue kostja ema pangakontole 21.03.2013–09.04.2013 tehtud ülekannetest

tuleneva 800 euro saamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei saanud nõuda kostjalt hageja

poolt kostja emale, s.o kolmandale isikule kantud summade tagastamist alusetu rikastumise ega

kahju hüvitamise sätete alusel, sest kummagi nõude eeldused ei olnud täidetud. Hageja ei

toonud kohtu ette õiguslikke ega faktilisi asjaolusid, millest järelduks, et kostja vastutab hageja

ja kostja ema suhetest tulenevate nõuete eest. Kostja ei olnud VÕS § 1028 tähenduses

ülekannete saajaks ning puudus kostja rikkumine VÕS § 115 mõttes, millega võinuks kaasneda

kahju hüvitamine põhjusel, et hageja tegi kostja emale ülekandeid.

3.3.4. Hageja rahaline nõue seoses korteriühistule 04.06.2013, 08.05.2013, 14.12.2012,

29.01.2013, 26.03.2013 ja 30.11.2012 tehtud ülekannetega kokku 574 euro 97 sendi ulatuses

tuleb jätta rahuldamata. Hagejal oli kostja vastu alusetu rikastumise nõue, sest hageja täitis

korteriühistule kostja eest kostja kohustuse. Kostja oli maksete tegemise ajal korteriomanik, kes

oli kohustatud tasuma kommunaalteenuste eest. Arveid tasudes ei täitnud hageja kostja õe

ülalpidamiskohustust. Hageja nõue on TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud. Hageja tegi nõude

aluseks olevad ülekanded kostja eest ajavahemikul 30.11.2012–04.06.2013 ning nõuded

aegusid ajavahemikul 30.11.2015–04.06.2016. Hageja pöördus hagiga kohtusse 16.03.2022.

3.4. Hageja rahaline nõue seoses korteri üüritulu jagamisega tuleb osaliselt, s.o 1676 euro

ulatuses rahuldada.

Pooled sõlmisid 14.09.2016 korteri üüritulu jagamise kokkuleppe. Nimetatut tõendab

14.09.2016. a e-kirjavahetus (I kd, tl-d 77–78), milles hageja pakkus 14.09.2016 kostjale, et

edasiulatuvalt jagavad pooled korteri üüritulu pooleks. Kostja vastas, et pool üürist kannab ta

hagejale alates oktoobrist, ning hageja nõustus ettepanekuga. Kostja võttis 10.08.2022. a

kohtuistungil omaks, et pooled sõlmisid üüri jagamise kokkuleppe ning teatud perioodil maksis

kostja hagejale pool üüritulust. Kuigi kostja väitis pärast omaksvõttu 16.09.2022. a

menetlusdokumendis, et hageja ei põhistanud üüritulu jagamise kokkulepet ning poolte vahel

ei olnud üüritulu jagamise kokkulepet, ei toonud kostja esile ega tõendanud asjaolusid, mis

annaksid TsMS § 231 lg 3 kohaselt alust üüritulu jagamise kokkuleppe sõlmimise omaksvõtt

tagasi võtta.

Hagejal on VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1 alusel õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist.

Üürilepingute ja pangaväljavõtete kohaselt võlgneb kostja korteri üürituluna hagejale

3152 eurot (netotulu 8880 eurot / 2 – hagejale tasutud 1288 eurot).

Osas, milles korteri üüritulu jagamise kokkuleppest tuleneva nõuded muutusid sissenõutavaks

2-22-3859

enne 16.03.2019, s.o 1476 euro suuruse nõude osas, on hageja üüritulu jagamise kokkuleppest

tulenev nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. Hageja esitas hagi 16.03.2022. Q tasus kostjale

korteri eest üüri 2017. a septembrist kuni 2019. a märtsini. Viidatud üüritulust pool oleks kostjal

tulnud perioodil 2017. a september kuni 2019. a märts hagejale üle kanda. Üürilepingu p 4.3

järgi kohustus üürnik tasuma üüri järgneva kuu eest iga kuu 10. kuupäevaks. Üür 2019. a märtsi

eest tuli tasuda hiljemalt 10.02.2019. Seega muutusid kõik hageja nõuded Qlt laekunud üüritulu

jagamise osas sissenõutavaks enne 16.03.2019 ning on aegunud.

Korteri üüritulu jagamise kokkuleppest tulenev hageja hüvitise saamise nõue on põhjendatud

1676 euro ulatuses. Kuna hageja nõue puudutab kuni 2022. a augustini üüritulu jagamist, ei ole

tähtsust kostja väidetel selle kohta, et ta ütles kokkuleppe edasiulatuvalt alates 30.09.2022 üles.

3.5. Menetluskulud tuleb vastavalt hagi rahuldamise ulatusele jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 8%

ulatuses kostja ja 92% ulatuses hageja kanda.

Hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõiv

1400 eurot, millest kostja peab hüvitama 112 eurot (8%). Hageja ei saa nõuda menetluskulude

nimekirjas märgitud hagiavalduse ettevalmistamise kulu (200 euro) hüvitamist. Õigusteenus

menetlusdokumendi koostamiseks ei ole hüvitatav menetluskulu, sest TsMS § 175 lg 2 kohaselt

nõustaja kulusid ei hüvitata.

Kostja põhjendatud lepingulise esindaja kulu oli 4672 eurot 50 senti (22,15 tundi × 175 eurot ×

1,2), millest hageja peab hüvitama 4298 eurot 70 senti (92%).

Menetluskulude tasaarvestuse tulemusena peab kostja tasuma hagejale 2510 eurot 70 senti

(4298 eurot 70 senti–1788 eurot).

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus jättis hagi rahuldamata, jättis menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt välja

menetluskulude hüvitise ja tasaarvestas poolte nõuded, ning teha uue otsuse, millega rahuldada

hageja esmane nõue kinnisasja omandi üleandmiseks või hageja rahaline nõue rahuldamata osas

ja jätta menetluskulud kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt

seaduses sätestatud määras viivist.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus vääralt rahuldamata hageja nõude

kohustada kostjat andma notariaalse lepinguga üle korteri omandiõigus.

Maakohus jättis seda nõuet lahendades täitmata selgitamiskohustuse, kvalifitseeris vääralt

hageja nõude ega võimaldanud hagejal nõudeid täpsustada. Maakohus tuletas hageja nõude

vääralt 10.08.2022. a kohtuistungil arutatust, mitte hagiavaldusest. Hageja palus kohustada

kostjat tegema notariaalse tehingu, millega kostja annaks hagejale üle korteri (kui kehalise

eseme), ning asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega. Maakohus lahendas ekslikult hageja

nõude korteri omandiõiguse kostjalt hagejale üleandmise nõudena. Kuna hagiavalduses ja

10.08.2022. a kohtuistungil avaldatu erinesid, oleks maakohus pidanud võimaldama hagejal

oma nõuet selgitada.

Maakohus hindas tõendeid ebapiisavalt, eiras tõendite igakülgse, objektiivse ja täieliku ning

vastastikuses seoses hindamise nõuet (TsMS § 232 lg 1, § 436 lg- d 2–3) ning jättis osad tõendid

otsuses (vastastikuses seoses) hindamata.

2-22-3859

Maakohus tuvastas vääralt, et poolte vahel toimus 31.07.2012 ja 08.08.2012 eelkõige

informatiivne isa ja tütre kirjavahetus, mis ei tõenda hageja kostjale antud käsundit osta hagejale

korter. Maakohtule esitatud alljärgnevatest asjaoludest ja tõenditest nähtub, et kostja osales

korteri müügitehingus soodsa juhuse tõttu. Kostja õde, kes vajas korterit elamiseks

gümnaasiumisse õppima asudes, ei saanud alaealisena vaidlusaluses müügitehingus ostjana

osaleda, ilma et selleks oleks eelnevalt saadud kohtu luba. Korteri ostu rahastanud hageja ei

viibinud sel päeval Eestis. Pere leppis kokku, et hageja asemel osaleb tehingus kostja. Hageja

märkis maksekorraldusse “laen korteri ostuks”, et kostja ei saaks laenuna saadud raha tulevikus

enda omaks pidada. Kostja sai hagejalt raha kindlal eesmärgil – korteri ostmiseks. Kuigi hageja

ei saa kokkulepet esitada notariaalselt tõestatuna, leidis maakohus vääralt ja põhjendamatult, et

pooled ei leppinud kokku kostja kohustuses anda hagejale üle korteri omand.

Kostja eitab aastaid hiljem korteri müügitehingus ostjana osalemist võimaldanud asjaolusid,

hagejaga sõlmitud kokkulepet korter üle anda ja asjaõigusliku tehinguga korteriomand hagejale

üle kanda, kui viimane seda soovib. Kostja ei väitnud, et sai hagejalt raha kingituse või

tagastamise kohustuseta (hageja vaidleks sellele vastu). See, et kostja maksis hagejale teatud

perioodil ebaregulaarselt osa korteri üüritulust, viitab kostja tahtele käsitada hagejat korteri

omanikuna. Kostja suhtus hagejasse nagu mõistlik isik suhtuks korteri omanikku, kellega tuleb

arutada korteri remondi, sisustamise ning kasutusse andmise asjaolusid ning kellelt saada

nimetatud toiminguteks nõusolek. Sellest, et kostja kasutas hagejalt laenuna saadud raha korteri

ostuks, keeldus hiljem kokkulepet tunnistamast, korterit hagejale üle andmast ning

korteriomandi omandi üleandmiseks asjaõiguslepingut sõlmimast, ei tulene, et pooltel ei olnud

kokkulepet.

Maakohus jättis hageja nõude kohustada kostjat andma korteri omand (korter) hagejale üle

vääralt rahuldamata AÕS § 119 lg 1, VÕS § 33 lg 2 ja TsÜS § 83 lg 1 alusel (notariaalses

vormis antud käsundi puudumise tõttu). Maakohtu erapoolik tõendite käsitlus tingis

materiaalõiguse väära kohaldamise. Maakohus jättis ekslikult tähelepanuta, et kostja käitub

vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega ning eitab omakasu tõttu (soov korter, mille

väärtus on 40 000–50 000 eurot, endale jätta) kokkuleppeid hagejaga. Maakohus pidanuks

jätma vorminõude hea usu põhimõtte järgi kohaldamata, hageja nõude rahuldama ning

kohustama kostjat sõlmima hagejaga notariaalses vormis kokkulepe korteri omandi

üleandmiseks. Maakohus õigustas vääralt notariaalse vorminõudega kostja pahauskset

käitumist.

4.2. Maakohus jättis ekslikult rahuldamata hageja alternatiivse nõude mõista kostjalt välja

17 179 eurot 79 senti, mille kostja sai hagejalt laenuna. Hagimenetluses valib pool, millised

nõuded ja tõendid ta oma väidete põhistamiseks kohtule esitab (TsMS § 5 ja § 230). Hageja

põhistab laenu tagastamise nõuet eespool märgitud asjaoludega, mis võimaldasid kostjal

korteri müügitehingus ostjana osaleda. Hageja tõendab nimetatud nõuet eespool viidatud

tõenditega (hageja ja kostja õe e-kirjavahetus; hagejalt kostjale tehtud ülekannete

maksekorraldused, mille sisuks oli „laen korteri ostuks“). Menetlusõiguse normide kohaselt on

võimalik ühes hagis esitada erinevaid nõudeid. Hageja põhistas erinevaid nõudeid samade

tõendite alusel erinevate asjaoludega.

4.3. Maakohus jättis vääralt aegumise tõttu perioodi 14.09.2016–15.03.2022 eest korteri

üüritulu jagamise kokkuleppest tuleneva hageja nõude rahuldamata. Maakohus kohaldas

ekslikult TsÜS § 146 lg-t 1, kuigi hageja nimetatud nõue aegub TsÜS § 145 lg 2 kohaselt.

Viidatud sätte järgi võib poolte kokkuleppel aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat,

pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani. Kostja tunnustas aastatel 2018, 2019 ja 2021

hagejale korteri üüritulust poole maksmisega hageja õigust vaidlusalusele üüritasule ka

2-22-3859

varasemate perioodide eest. Hagejale üüritulu ülekandmisega loobus kostja aegumise

vastuväite esitamise õigusest perioodi 2016. a oktoober kuni 16.03.2019 eest tulenevate hageja

nõuete puhul. Pärast nõude aegumist võla tunnistamine kokkuleppel võlausaldajaga on

kokkulepe aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (RKTKo 18.12.2013, 3-2-1-

146-13, p 24). Eelnevast tulenevalt ei olnud korteri üüritulu jagamise kokkuleppest perioodi

eest enne 16.03.2019 tulenevad hageja nõuded aegunud.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu

otsuse muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja jäi maakohtus esitatud

vastuväidete juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada

ning maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus jättis hageja rahalise nõude kostja vastu

16 602 euro ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega

mõistab kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja 16 602 eurot. Maakohtu otsuse osalise

tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust,

poolte kasuks vastaspoolelt välja mõistetud maakohtu menetluskulude suurust ning nõuete

tasaarvestamise tulemust. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, kuid

täiendab ja muudab TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

7. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hageja hagi rahuldamata. Seega

vaidlustab hageja maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja esmase

nõude kohustada kostjat andma hagejale üle korteri omandiõigus ja asendada selleks vajalik

kostja tahteavaldus kohtuotsusega. Lisaks vaidlustab hageja maakohtu otsust osas, millega

maakohus jättis rahuldamata hageja alternatiivse nõude mõista kostjalt hageja kasuks välja

17 979 eurot 97 senti. Samuti vaidlustab hageja maakohtu otsust kostjalt hageja kasuks korteri

üüritulu 1476 euro ulatuses välja mõistmata jätmise, menetluskulude jaotuse ning hagejalt

kostja menetluskulude väljamõistmise osas. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega

maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja korteri üüritulu 1676 eurot ja menetluskulude

hüvitise 112 eurot. Kostja ei ole apellatsioonkaebust esitanud.

8. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus õigesti rahuldamata korteri omandiõiguse saamist

puudutava hageja esmase nõude ega ole rikkunud selgitamiskohustust viisil, mis võinuks tuua

kaasa ebaõige otsuse.

8.1. Arvestades hageja hagiavalduses esitatud nõuet ja selle aluseks olevaid asjaolusid, käsitas

maakohus hageja omandiõigust puudutavaid nõudeid õigesti vaidlusaluse korteriomandi

omandiõiguse üleandmisele suunatud nõuetena. Hageja palus hagiavalduses kohustada kostjat

andma hagejale korteriomandi notariaalselt tõestatud lepinguga üle ja asendada kostja

tahteavaldus selle kohustuse 30 päeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist täitmata jätmisel

kohtuotsusega. Ringkonnakohus möönab, et hageja taotluse rahuldamiseks pidanuks maakohus

paluma hagejal oma taotlust täpsustada, kuid olukorras, kus hageja omandiõiguse saamisele

suunatud nõude rahuldamiseks ei olnud alust, ei saanud selle tegemata jätmine tuua endaga

kaasa ebaõiget kohtulahendit. Seda, kuidas oleks maakohus pidanud hageja nõuet

2-22-3859

kvalifitseerima ja sellest tulenevalt paluma hagejal nõuet täpsustada ning kuidas oleks see

võinud kaasa tuua teistsuguse kohtulahendi, ei ole ka hageja lepinguline esindaja

apellatsioonkaebuses välja toonud.

8.2. Kolleegium märgib, et hageja esitatud nõude sõnastust ja selle alusena esile toodud

asjaolusid arvestades, võis hagejal olla kostja vastu eelkõige VÕS § 108 lg 2 alusel kohustuse

täitmise nõue. Sellise nõude rahuldamiseks oleks kostjal pidanud olema kas seadusest või

lepingust tulenev kohustus sõlmida hagejaga korteriomandi omandiõiguse üleandmiseks leping

ja teha kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks vajalik tahteavaldus.

8.2.1. Maakohus asus õigesti seisukohale, et kostja vastav kohustus ei tulene siinsel juhul

ühestki lepingust, sest pooled ei ole sõlminud notariaalses vormis lepingut, millest kostjale

vastav kohustus tuleneks. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega, neid

TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata.

Ringkonnakohus märgib, et tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama

kinnisasja, peab AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema notariaalselt tõestatud. Seejuures on Riigikohus

selgitanud, et kinnisasja omandamise kokkulepe ei piirdu kitsalt üksnes kinnisasja omandamise

otsest kohustust sisaldava müügilepingu või eellepinguga VÕS § 33 mõttes, vaid vorminõude

eesmärk on kaitsta pooli järelemõtlematult ja notari selgitusteta kinnisasja omandamisega või

võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest ka muud liiki kokkulepete puhul,

seejuures tuleb AÕS § 119 lg 1 tähenduses kinnisasja omandama või võõrandama kohustava

tehinguna mõista igasugust võlaõiguslikku kohustust, mis on kasvõi kaudselt suunatud sellele,

et muuta konkreetse kinnisasja senist kuuluvust (omandit) ehk tuua kaasa kinnisasja omandi

üleminek seniselt omanikult uuele omanikule (RKTKo 08.11.2023, 2-20-2851/30, p- d 10–11).

Seega, isegi kui pooltel oleks olnud kokkulepe, et kostja kohustub pärast seda, kui ta on saanud

korteri omanikuks, andma korteri omandiõiguse hagejale hiljem üle, oli tegemist AÕS § 119 lg

1 tähenduses kinnisasja võõrandama kohustava tehinguga, mis pidi olema sõlmitud notariaalselt

tõestatud vormis. Pooled ei ole aga notariaalses vormis lepingut sõlminud, seega ei tulene

kostjale lepingust kohustust teha korteri omandiõiguse üleandmiseks vajalikud tahteavaldused.

Seejuures asus maakohus õigesti seisukohale, et notariaalset vormi sätestav norm on

imperatiivne, st pooled ei saaks sellest kokkuleppel kõrvale kalduda. Samuti leidis maakohus

õigesti, et vorminõuet puudutavaid sätteid ei ole alust jätta hea usu põhimõttest tulenevalt

kohaldamata. Vorminõude rikkumist ei saa ületada VÕS § 6 lg-s 2 sätestatud hea usu

põhimõttele tuginedes (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18404,

p 19).

Lisaks leidis maakohus õigesti, et asjas esitatud tõendid ei kinnita, et pooltel oleks üldse olnud

kokkulepe selle kohta, et korter omandatakse hagejale ja kostja peab andma korteriomandi

hiljem hagejale üle. Sellist kokkulepet ei saa järeldada hageja esile toodud kaudsetest

asjaoludest (kostja maksis hagejale teatud perioodil ebaregulaarselt osa korteri üüritulust ning

arutas hagejaga korteri remondi, sisustamise ning kasutusse andmise asjaolusid ja küsis

nimetatud toiminguteks heakskiitu).

8.2.2. Maakohus leidis õigesti, et kostjal ei ole asjas esitatud asjaolude kohaselt ka seadusest

tulenevalt kohustust teha hagejale korteri omandiõiguse üleandmiseks vajalikke tahteavaldusi.

Vastav kohustus võiks kostjal olla eelkõige juhul, kui hageja oleks kinnistusraamatu kande

väliselt saanud vaidlusaluse korteri omanikuks. Sellisel juhul oleks hagejal AÕS § 65 lg 1 ja

kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 alusel õigus nõuda kinnistusraamatu kande parandamist

ning selleks vajaliku nõusoleku saamist isikult, kelle õigusi parandamine puudutab (mh isikult,

2-22-3859

kes kinnistusraamatust kinnisasja omanikuna nähtub). Kohtuotsus, millega kohustatakse isikut

esitama kindla sisuga tahteavaldust, asendab isiku tahteavaldust ja sellisel kohtuotsusel on isiku

enda antud tahteavaldusega sama toime (TsÜS § 68 lg 5; RKTKo 25.04.2018, 2-14-53722/68,

p 12). Sellise nõude rahuldamiseks pidi hageja tooma esile ja tõendama, et ta on vaidlusaluse

korteriomandi omanik või tal on seadusest tulenev alus nõuda enda omanikuna

kinnistusraamatusse kandmist.

Omand saab AÕS § 68 lg-st 3 tulenevalt tekkida ainult seaduses sätestatud juhtudel. Seejuures

jagunevad omandi tekkimise viisid seadusejärgseteks ja tehingulisteks omandamisviisideks.

Kinnisomand saab seadusjärgselt tekkida näiteks pärimisel ja igamisega ning ühine

kinnisomand ka seltsingulepingu või abielu olemasolu korral. Üldjuhul tekib kinnisasja omand

siiski AÕS § 119 järgi tehinguliselt.

Arvestades hageja esile toodud asjaolusid ja väiteid selle kohta, et hageja ja kostja sõlmisid

korteri omandamiseks seltsingulepingu, võiks hageja nõudeõigus tuleneda VÕS § 589 lg-st 1,

mille kohaselt läheb seltsingu jaoks omandatud vara seltsinglaste ühisomandisse. Juhul, kui

pooled oleksid sõlminud seltsingulepingu, võiks hagejal olla õigus nõuda kostjalt tahteavaldusi

enda ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Samas on Riigikohus nii ühise

tegutsemise lepingu kui ka seltsingulepingu kontekstis juhtinud tähelepanu sellele, et ehitise

kui vallasasja võõrandamise leping, samuti kinnisasja omandiõigust üle andma kohustav tehing

peab olema notariaalselt tõestatud vormis (RKTKo 18.10.2017, 2-14-61664, p 15;

RKTKo 20.12.2005, 3-2-1-142-05, p 14). Seega ei saanud hagejal ilma notariaalses vormis

kokkuleppeta tekkida kostjaga ka VÕS § 589 lg 1 alusel ühist omandiõigust.

Muid asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et hagejal on seaduse alusel õigus nõuda enda

omanikuna kinnistusraamatusse kandmist, ei ole hageja esile toonud.

8.3. Lisaks ülaltoodule märgib kolleegium, et hagis esile toodu kohaselt võis hageja huvi

laiemalt olla suunatud ka kinnisasja omandiõiguse tunnustamisele ja selle enda valdusesse

saamisele, kuid ka sellist nõuet ei oleks kohus saanud rahuldada.

AÕS § 80 lg 1 järgi on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja

valdab. AÕS § 80 lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja

asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Kuigi AÕS § 80 lg 2 viitab

sellele, et omaniku nõue on suunatud lisaks asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma

valdusse ka omandiõiguse tunnustamisele, ei ole omandiõiguse tunnustamise nõudel iseseisvat

tähendust, vaid omandiõiguse tuvastab kohus AÕS § 80 alusel esitatud vindikatsiooninõude

rahuldamise eeldusena (RKTK 15.06.2022, 2-18-17224/67, p 12).

Ringkonnakohtu hinnangul ei saaks kohus ka seda nõuet rahuldada, sest hageja ei ole toonud

esile ja tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja oli vaidlusaluse korteriomandi

omanik. Pooled ei vaidle selle üle, et kinnistusraamatu kande järgi on kostja vaidlusaluse

korteriomandi omanik ning hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks järeldada,

et kinnistusraamatu kanne on ebaõige.

8.4. Ülaltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtul alust muuta maakohtu otsus osas, millega

maakohus jättis rahuldamata hageja omandiõigust puudutava nõude.

9. Kolleegiumi hinnangul on aga maakohus eksinud, kui leidis, et kostjale korteri ostmiseks

16 565 euro ülekandmise aluseks ei olnud laenulepingut, ning sellest tulenevalt jättis maakohus

ekslikult hageja alternatiivse nõude 16 565 euro saamiseks rahuldamata.

2-22-3859

9.1. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping üldjuhul pakkumuse

esitamise ja sellele nõustumuse andmisega. Pakkumus on VÕS § 16 lg 1 järgi lepingu

sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla

ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud, ning

nõustumus on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.

Lisaks pakkumusele ja nõustumisele võib aga leping olla VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitud ka muul

viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe. Seejuures on oluline, et pooled oleksid saavutanud kokkuleppe vastava

lepinguliigi olulistes küsimustes. Laenulepingu puhul saab lugeda lepingu VÕS § 396 lg 1 järgi

sõlmituks, kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe selles, et üks pool

kohustub andma teisele rahasumma ning teine pool kohustub selle rahasumma tagasi maksma.

Kuna laenulepingule ei ole sätestatud seaduses kohustuslikku vormi, võivad pooled sõlmida

selle VÕS § 11 lg 1 järgi ka suuliselt.

9.2. Siinses asjas kinnitavad asjas esitatud tõendid, et pooled olid 2012. a juulis saavutanud

piisavalt selge kokkuleppe selle kohta, et hageja kohustub andma kostjale korteri ostmiseks

raha ning kostja kohustub selle raha tagasi maksma.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kohustus andma vaidlusaluse korteri ostmiseks kostjale

raha. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja kandis vaidlusaluse korteri ostmiseks kostjale

26.07.2012 kahe maksena kokku 16 565 eurot üle ning märkis maksekorralduste selgitustesse

„korteriostu laen” ja „korteriostuks laen“ (I kd, tl-d 59–60). Vaidlust ei ole ka selles, et kostja

ostis saadud raha eest vaidlusaluse korteriomandi. Pooled vaidlevad selle üle, kas olukorras,

kus kostja ostis vaidlusaluse korteri hagejalt saadud raha eest, kohustus kostja saadud raha

hagejale tagastama.

Kuigi kostja on kohtumenetluses asunud vastu vaidlema raha tagastamise nõudele ning leidnud,

et raha oli mõeldud kostja ja tema õe õpingute toetamiseks (tegemist oli perekondliku

(moraalse) kohustuse täitmisega), ei ole kostja oma väiteid täpsemalt sisustanud ega tõendanud.

Samas kinnitavad asjas esitatud tõendid, et kostja on enne kohtumenetluse algust raha

tagastamise kohustust tunnistanud. Poolte 14.09.2016 e-kirjavahetusest (I kd, tl-d 76–78)

nähtub, et pärast seda, kui hageja soovis selgitust vaidlusaluse korteri üüriraha kasutamise

kohta, tegi kostja ettepaneku, et ta lõpetab üürilepingu, müüb korteri ära ja maksab kostjale

sellest rahast korteri hinna tagasi. Kostja e-kiri kinnitab, et kostja tunnistas oma kohustust

saadud raha hagejale millalgi tagastada. Seega kinnitavad asjas esitatud tõendid, et pooled

mõistsid olukorda selliselt, et kostjale korteri ostmiseks üle kantud raha tuleb millalgi tagastada,

st olid saavutanud piisavalt selge kokkuleppe raha andmise ja tagastamise kohta. See, et kostja

seda kohtumenetluses enam ei tunnista, ei anna alust järeldada, et pooled ei olnud raha

tagastamise osas kokkulepet saavutanud.

Eeltoodust erinevale seisukohale ei anna alust asuda ka see, et hageja on siinses menetluses

esitanud esmase nõudena vaidlusaluse korteri omandiõiguse üleandmist puudutava nõude ning

toonud esile, et tema tahteks oli saada vaidlusaluse korteri omanikuks. Arvestades asjas esile

toodud asjaolusid on mõistetav, et hageja soovis esmalt ise saada korteriomanikuks ja soovib

seda jätkuvalt, kuid kuna see ei olnud võimalik, andis ta kostjale raha, et kostja ostaks ise

väljavalitud korteri ära. Eeltoodu ei välista aga kuidagi seda, et hagejal ei saanud olla tahet anda

kostjale korteri ostmiseks raha kohustusega see millalgi tagasi maksta, nagu leidis ekslikult

maakohus. Hageja selgitas 10.08.2022. a kohtuistungil (I kd, tl-d 134–135), et ta ei olnud korteri

2-22-3859

müügitehingu tegemise ajal Eestis; ta kandis korteri ostmiseks vajaliku raha (16 565 eurot)

esmalt notari pangakontole, kuid notar viitas, et raha peab notarile kandma isik, kes on korteri

müügitehingus ostja (kostja); pärast seda, kui notar keeldus hagejalt raha korteri müügitehingu

jaoks vastu võtmast, andis hageja kostjale kui korteri müügitehingu lepingupoolele laenu. Seega

soovis hageja esmalt saada korteri omanikuks, kuid selle võimatuse korral nõustus sellega, et

ta annab kostjale raha, kostja saab korteri omanikuks ning peab raha hagejale millalgi

tagastama.

Eelnevast tulenevalt oli tõendatud, et pooled saavutasid piisavalt selge kokkuleppe, et hageja

kohustub andma kostjale korteri ostmiseks vajaliku raha (16 565 euro) ning kostja kohustub

selle raha tagasi maksma.

9.3. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et pooled oleksid kokku leppinud laenu tagastamise

aja. Seega sõlmisid pooled tähtajatu laenulepingu.

Tähtajatu laenulepingu puhul muutub laenu tagasimaksmise kohustus sissenõutavaks alles

laenulepingu lõppemisel. Kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib VÕS § 389 lg 1

esimese lause kohaselt laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist.

VÕS § 195 lg 1 kohaselt öeldakse leping üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele

lepingupoolele. Seejuures võivad VÕS § 389 lg 1 teise lause järgi nii laenuandja kui laenusaaja

tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Laenulepingu

korraliseks ülesütlemiseks piisab ülesütlemise teate tegemisest ning selleks ei ole vaja eraldi

põhjust.

Hageja saatis kostjale 07.01.2022 nõudekirja (I kd, tl 84), mille kohaselt luges hageja

kokkulepete korduva rikkumise tõttu poolte laenusuhte lõppenuks ning nõudis korteri

ostmiseks kostjale laenatud raha (16 565 euro) tagastamist 07.03.2022. Seega ütles hageja

poolte laenulepingu VÕS § 389 lg 1 esimese lause kohaselt 07.01.2022 korraliselt üles. Kostja

vastas hageja 07.01.2022. a nõudekirjale 20.01.2022. a e-kirjaga. Seega sai kostja hageja

laenulepingu ülesütlemisavalduse kätte hiljemalt 20.01.2022. Arvestades VÕS § 389 lg 1 teises

lauses sätestatud ülesütlemistähtaega, oli kostjal laenulepingu ülesütlemise järel kohustus

tagastada hagejale laenuks saadud 16 565 eurot VÕS § 82 lg 1 järgi hiljemalt kahe kuu

möödudes, s.o 21.03.2022, ning hageja nõue on VÕS § 82 lg 7 järgi muutunud sissenõutavaks.

Sellest tulenevalt on kostjal kohustus 16 565 eurot hagejale tagastada ning kohustuse rikkumise

korral on hagejal õigus nõuda kostjalt selle kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel.

Ülaltoodut arvestades tuleb hageja laenu tagastamise nõue rahuldada ja mõista kostjalt hageja

kasuks laenulepingu alusel välja põhivõlg 16 565 eurot.

9.4. Kuigi hageja viitab apellatsioonkaebuses, et kostja sai hagejalt lisaks laenuna ka 614 eurot

79 senti, ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, et kostja ja hageja sõlmisid nimetatud summa

osas laenulepingu. Vastupidine ei nähtu ka asja materjalidest ega hageja apellatsioonkaebuse

väidetest.

10. Lisaks ülaltoodule jättis maakohus ekslikult kostjalt hageja kasuks välja mõistmata ka

üüritulu jagamise kokkuleppe alusel 37 eurot ja leidis ekslikult, et hageja nõue on selles osas

aegunud. Ülejäänud osas asus maakohus lõppjäreldusena õigesti seisukohale, et hageja üüritulu

jagamise kokkuleppest tulenev nõue on aegunud.

10.1. Maakohus tuvastas kooskõlas menetlusõiguse normidega, et pooled sõlmisid

14.09.2016. a korteri üüritulu jagamise kokkuleppe, ning asus põhjendatult seisukohale, et

2-22-3859

hagejal oli õigus nõuda kostjalt üüritulu jagamise kokkuleppe täitmist. Pooled ei vaidle selle

üle, et Q tasus kostjale korteri eest üüri 2017. a septembrist kuni 2019. a märtsini ning kostja

tasus nimetatud üüritulust hagejale 2018. a juulist kuni 2019. a märtsini kokku 624 eurot.

Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale enne

16.03.2019 sissenõutavaks muutunud üüritulu (1476 eurot) või on selles osas hageja nõue

aegunud.

10.2. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus hageja nõude aegumist kontrollides ekslikult

seisukohale, et hageja 1476 euro suurune nõue on TsÜS § 146 lg 1 järgi kogu ulatuses aegunud.

Seda järeldades kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse normi. Arvestades seda, et

TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohaldab kohus õigust ise ega ole seotud poolte esitatud

õiguslike väidetega, parandab ringkonnakohus maakohtu eksimuse.

Maakohus jättis ekslikult tähelepanuta, et korteri üüritulu jagamise kokkuleppest tulenevate

hageja nõuete puhul on tegemist korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuetega

TsÜS § 154 mõttes. Õiguskirjanduse kohaselt on TsÜS §-ga 154 hõlmatud kõik kohustused,

mis tuleb täita mingi ajavahemiku järel perioodiliselt, sõltumata sellest, kas kohustuse aluseks

on tehing (nt üüri- või laenuleping) või seadus. Seejuures ei pea maksete perioodiliste

kohustuste suurus olema ühesugune (TsÜS komm (2023), § 154, p 3.1.1). Eelnevast tulenevalt

kohaldus vaidlusaluse nõude aegumisele TsÜS § 154, mille järgi on korduvate kohustuste

täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus,

kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, ning

aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub

sissenõutavaks. Arvestades seda, et pooled ei ole leppinud kokku, millal pidi kostja hagejale

saadud üüritulu üle andma, tuli kostjal VÕS § 82 lg 3 järgi täita oma kohustus mõistliku aja

jooksul alates üürniku poolt üüri tasumisest. Seega hakkasid hageja nõuded Qlt 2019. aastal

laekunud üüritulu jagamise osas aeguma alates 2019. aasta lõppemisest ning hagi esitamise

ajaks (16.03.2022) ei olnud viidatud nõuete kolmeaastane aegumistähtaeg möödunud.

Maakohus tuvastas kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega, et Qga sõlmitud

üürilepingu p 4.3 järgi kohustus üürnik tasuma üüri järgneva kuu eest iga kuu 10. kuupäevaks.

Hageja märkis 26.08.2022. a menetlusdokumendis, et nõustub kostja poolt kohtule esitatud

üürilepingute ja pangaväljavõtete alusel esitatud arvutuskäigu tulemusega, mille kohaselt oli

korteri üüritulu jagamise kokkuleppest tulenevalt hagejal kostja vastu Qlt saadud üüritulu puhul

1476 euro suurune nõue (4200 eurot/2 – 624 eurot). Nimetatud arvutuskäigu aluseks olevast

tõendist nähtub, et kostja pangakontole laekus Qlt nii 08.01.2019 kui ka 10.02.2019 üürituluna

250 eurot. Seega oleks kostja pidanud hagejale viidatud perioodi puhul korteri üürituluna

kandma üle 250 eurot. Pooled ei vaidle, et kostja kandis hagejale 2019. a jaanuarist kuni

märtsini korteri üüritulu jagamise kokkuleppe alusel kokku 213 eurot. Kuigi üürnik Q tegi

kostjale viimase üürimakse 10.02.2019, täitis kostja ringkonnakohtu hinnangul Qga sõlmitud

üürilepingu alusel saadud korteri üüritulu jagamise kokkulepet, kui kandis 11.03.2019 hagejale

71 eurot. Hageja ei ole vaidlustanud kostja 17.08.2022. a menetlusdokumendist nähtuvat, et

pärast Qga 2019. a märtsis üürilepingu lõppemist kasutas kuni 2020. aasta oktoobrini korterit

tasuta hageja poeg.

10.3. Ülejäänud osas saab hageja üüritulu jagamise nõuet pidada ka TsÜS § 154 alusel

aegunuks.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitusega, et pooled sõlmisid TsÜS § 145 lg 2 mõttes

aegumistähtaja pikendamise kokkuleppe. Viidatud sätte järgi võib poolte kokkuleppel

aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne

2-22-3859

aastani. Riigikohus on küll selgitanud, et sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel

võlausaldajaga pärast nõude aegumist võib põhimõtteliselt lugeda aegumise vastuväitele

tuginemisest loobumiseks või kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2

mõttes (RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-129-16, p 49; RKTKo 18.12.2013, 3-2-1-146-13, p 24),

kuid praegu ei olnud tegemist nimetatud olukordadega.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei kandnud hagejale 2017. a septembrist kuni 2019. a juunini

Qga sõlmitud üürilepingu alusel saadud üüritulu üle, st ei täitnud isegi osaliselt korteri üüritulu

jagamise kokkulepet. Seda, et kostja tasus aastatel 2018, 2019 ja 2021 hagejale korteri üüritulust

50%, ei saa pidada aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks korteri üüritulu jagamise

kokkuleppest tulenevate varasema perioodi nõuete osas. Samuti ei olnud tegemist sõnaselge

varasema võla tunnistamisega kokkuleppel hagejaga pärast nõude aegumist, mida saaks pidada

kokkuleppeks pikendada varasema perioodi korteri üüritulu jagamise kokkuleppest tulenevate

nõuete aegumist TsÜS § 145 lg 2 mõttes.

10.4. Eelnevast tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks korteri üüritulu jagamise kokkuleppe

alusel maakohtu välja mõistetud 1676 eurole lisaks välja mõista 37 eurot (250–213).

11. Ülaltoodut arvestades tühistab ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse ning rahuldab

lisaks maakohtule hageja rahalise nõude täiendavalt 16 602 euro ulatuses (16 565+37). Kokku

rahuldab ringkonnakohus hagi 18 278 euro ulatuses (laenulepingust tulenev nõue 16 565 eurot

+ üüritulu jagamise kokkuleppest tulenev nõue 1713 eurot).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine ning tsiviilasja hind

12. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi maakohtust erinevas ulatuses, tuleb TsMS § 173 lg 3

esimese lause järgi vastavalt muuta ka menetluskulude jaotust. Arvestades seda, et hageja

alternatiivne 21 131 euro 97 sendi suurune rahaline nõue tuleb rahuldada 18 278 euro,

s.o ca 86% ulatuses, jätab ringkonnakohus nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 86% ulatuses kostja ja 14% ulatuses hageja kanda.

13. Arvestades seda, et maakohus määras menetlusõiguse norme järgides rahaliselt kindlaks

nii hageja kui ka kostja menetluskulud, saab ringkonnakohus muudetud menetluskulude jaotuse

alusel määrata uuesti kindlaks ka hüvitatavate menetluskulude suuruse. Maakohus määras

hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 1400 eurot, millest kostjal tuleb

hagejale hüvitada 86% ehk 1204 eurot. Maakohus määras kostja põhjendatud ja vajalike

menetluskulude suuruseks 4672 eurot 50 senti, millest hagejal kostjale hüvitada 14% ehk

654 eurot 15 senti. Poolte vastastikuste menetluskulude tasaarvestamise järel tuleb hagejal

hüvitada kostjale maakohtus kantud menetluskulud 549 euro 85 sendi ulatuses.

14. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg 3 ja TsMS § 174 lg 1 esimene lause alusel

rahaliselt kindlaks ka poolte põhjendatud ja vajalikud menetluskulud ringkonnakohtus. Kui

menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma

teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus ka need kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

14.1. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 4320 eurot (km-ga) ja kinnistusraamatu väljavõtte

kulu 3 eurot 60 senti (km-ga). Lisaks on hageja toimikumaterjalide kohaselt tasunud

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1400 eurot ja hagi tagamise taotluse esitamisel

70 eurot.

2-22-3859

14.1.1. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa lugeda vajalikuks ja põhjendatud kuluks hagi tagamise

taotlusega seotud kulusid, sest nimetatud toimingu tegemist ei saa pidada hageja õiguste ja

huvide kaitsmiseks vajalikuks toiminguks. Kuigi üksnes hagi tagamise avalduse rahuldamata

jätmisest ei saa järeldada, et selle taotluse esitamisega seotud menetluskulud ei olnud

põhjendatud ja vajalikud, tuleb siinses asjas pidada nimetatud toimingut ebavajalikuks, sest

hageja ei toonud hagi tagamise taotluses vähimalgi määral esile asjaolusid, mis annaksid alust

hagi tagada. Seetõttu olid hagi tagamise taotlusega seotud kulud, sh 70 euro suurune riigilõiv,

kinnistusraamatu väljavõtte kulu 3 eurot 60 senti ja hageja lepingulise esindaja kulu 284 eurot

80 senti (1 tund 29 minutit ×160 eurot × 1,2) hageja õiguste ja huvide kaitseks ebavajalikud.

14.1.2. Ringkonnakohus loeb TsMS § 174 lg 1 I lause alusel vajalikuks ja põhjendatud

menetluskuluks apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 1400 eurot ning hageja lepingulise

esindaja kulu 3264 euro ulatuses (km-ga).

Lepingulise esindaja kulunimekirja kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal (K. Kägi)

apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 22 tundi 31 minutit, sh 04.11.2022 kohtuotsuse

läbitöötamine ja analüüs apellatsioonkaebuse koostamiseks, selgitava meili koostamine

kliendile 2 tundi 28 minutit; 16.11.2022 apellatsioonkaebuse koostamine 1 tund 23 minutit;

18.11.2022 apellatsioonkaebuse koostamine 3 tundi; 19.11.2022 apellatsioonkaebuse

koostamine 8 tundi 53 minutit; 20.11.2022 apellatsioonkaebuse täiendamine 2 tundi;

21.11.2022 apellatsioonkaebuse täiendamine kliendi ettepanekutega 2 tundi 14 minutit;

24.11.2022 hagi tagamise taotluse koostamine 1 tundi 29 minutit; 11.01.2023 kostja

apellatsioonkaebuse vastuse läbitöötamine, selgitava meili koostamine kliendile 1 tund. Lisaks

on hageja esitanud õigusteenuse saamist kinnitava Confere Advokaadibüroo OÜ arve summaga

192 eurot (1 tund × 160 × 1,2).

Esmalt märgib ringkonnakohus, et kuna toimiku materjalide kohaselt esindas hagejat

apellatsioonimenetluses Palladium Advokaadibüroo OÜ vandeadvokaat Kersti Kägi, kes on

teinud hageja nimel ka kõik menetlustoimingud, ei saa lugeda Confere Advokaadibüroo OÜ

arvel märgitud summat (192 eurot) seotuks siinse menetlusega ega pidada seda vajalikuks ja

põhjendatud kuluks.

Edasi märgib kolleegium, et hageja lepingulise esindaja tehtud menetlustoimingutele kulunud

aega ei saa pidada kogu ulatuses põhjendatuks.

Arvestades maakohtu otsuse,

apellatsioonkaebuse, apellatsioonkaebuse vastuse sisu ja mahtu ning asjaolu, et lepinguline

esindaja hakkas hagejat esindama alles apellatsiooniastmes, on ringkonnakohtu hinnangul

hageja lepingulise esindaja maakohtu otsuse läbitöötamise, apellatsioonkaebuse koostamise ja

täiendamise kulud, arvestades asjas esitatud erinevaid nõudeid ja vaidluse keerukust,

põhjendatud ja vajalikud 16 tunni, s.o kahe tööpäeva ulatuses. Lisaks on põhjendatud ja vajalik

menetluskulu ka kostja apellatsioonkaebuse vastuse läbitöötamise ja kliendile selgitava meili

koostamise ajakulu üks tund. Kokku loeb kolleegium hageja lepingulise esindaja toimingud

seega põhjendatuks ja vajalikuks 17 tunni ulatuses.

Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 160 eurot (km-ta) ei ületa vandeadvokaadi keskmist

tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul.

Hageja kinnitas TsMS § 174 lg 10 tähenduses, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, sest ta

ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga.

Eelnevast tulenevalt olid hageja lepingulise esindaja kulud apellatsioonimenetluses

põhjendatud ja vajalikud 3264 euro ulatuses (17 tundi × 160 eurot × 1,2). Kokku olid hageja

2-22-3859

menetluskulud apellatsiooniastmes põhjendatud ja vajalikud 4664 euro ulatuses (3264+1400).

Nimetatud summast tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 86%, s.o 4011 eurot 4 senti.

14.2. Kostja menetluskulude nimekirjade kohaselt on tema apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 1686 eurot 1 sent (km-ga).

Nimekirjade kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele

kokku 8 tundi, sh 20.10.2022 tutvumine maakohtu otsusega ja aruanne kliendile 0,75 tundi;

22.11.2022 apellatsioonkaebuse esialgne analüüs ja e-kiri kliendile 0,75 tundi; 28.11.2022

tutvumine apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrusega, sellega seotud toimingute

tegemine ning selgitava e-kirja saatmine kliendile 0,25 tundi; 28.11.2022 hagi tagamata jätmise

määrusega tutvumine ja suhtlus kliendiga 0,25 tundi; 16.12.2022 apellatsioonkaebusega

tutvumine, sellele vastuse koostamine ning suhtlemine kliendiga 3,75 tundi; 17.11.2023

tutvumine kohtu kirjaga, sellega seotud toimingute tegemine ja aruanne kliendile 0,5 tundi;

12.01.2024 menetluskulude nimekirja koostamine ja kohtule edastamine 0,5 tundi; hageja

menetluskulude nimekirja analüüsimine ja sellele vastuväidete koostamine 1,25 tundi.

Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse, apellatsioonkaebuse vastuse ning kostja

lepingulise esindaja muude toimingute sisu ja mahtu, on ringkonnakohtu hinnangul kostja

lepingulise esindaja toimingud on olnud vajalikud ning neile kulunud aeg põhjendatud, v.a

menetluskulude

kindlaksmääramisega

seotud

toimingute

osas.

Arvestades

kostja

menetluskulude nimekirja sisu ja mahtu, on selle koostamise põhjendatud ajakulu 0,25 tundi

ning hageja menetluskulude nimekirjale vastuväidete esitamise ajakulu hageja menetluskulude

nimekirja ning kostja vastuväidete sisu ja mahtu arvestades 0,75 tundi.

Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 175 eurot (km-ta) ei ületa oluliselt vandeadvokaadi

keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul.

Kostja kinnitas TsMS § 174 lg 10 tähenduses, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, sest ta

ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga,

sh pärast 01.01.2024 tehtud toimingute kulu käibemaksumääraga 22%.

Seega on kostja vajalikud ja põhjendatud apellatsioonimenetluse kulud kokku 1526 eurot

((6,25 tundi × 175 + 20%) + (1 tund × 175 + 22%)).

Nimetatud summast tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 14%, s.o 213 eurot 64 senti.

14.3. Poolte vastastikuste menetluskulude tasaarvestamise järel tuleb kostjal hüvitada

hagejale apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 3797 euro 40 sendi ulatuses.

15. Kokku peab kostja hüvitama hagejale maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

5215 euro 4 sendi ulatuses (1204+4011,04) ning hageja kostjale 867 eurot 79 sendi ulatuses

(654,15+213,64). Ringkonnakohus tasaarvestab kostja ja hageja menetluskulude nõuded

TsMS § 445 lg 1 ja VÕS § 197 alusel kattuvas ulatuses ning tasaarvestuse tulemusena peab

kostja tasuma hagejale menetluskulude hüvitisena 4347 eurot 25 senti. Vastavalt hageja

taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

16. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1

järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale

2-22-3859

võib TsMS § 178 lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab

280 eurot.

17. Viimaks märgib kolleegium, et maakohus määras ekslikult tsiviilasja hinnaks 21 131 eurot

97 senti ning seda tuleb TsMS § 137 lg 11 alusel muuta.

Hageja esitas praeguses asjas korteri omandiõiguse üleandmisele suunatud nõude ning märkis

21.04.2022. a menetlusdokumendis, et korteri turuväärtus on 28 000 eurot. Alternatiivselt esitas

hageja 21 131 euro 97 sendi suuruse rahalise nõude. Alternatiivsete nõuete puhul määratakse

hagihind TsMS § 134 lg 1 teise lause kohaselt suurema nõude järgi. Seega on siinse tsiviilasja

hind 28 000 eurot.

Apellatsioonkaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama, mis

esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kuna hageja vaidlustab maakohtu otsust mh

osas, millega maakohus jättis korteri omandiõiguse üleandmisele suunatud nõude rahuldamata,

on tsiviilasja hind ka ringkonnakohtus 28 000 eurot.

Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 kohaselt tuli hagi ja apellatsioonkaebuse

esitamise ajal kuni 50 000 euro suuruse tsiviilasja hinna puhul tasuda riigilõivu 1400 eurot.

Hageja tasus nii hagi kui apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1400 eurot, st õiges suuruses.

(allkirjastatud digitaalselt)