3-22-2401/19 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

T a r t u k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-22-2401

Otsuse kuupäev

26. jaanuar 2024

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise

nõudes seoses 07.08.2022 toimunud kambri

läbiotsimisega ja 26.01-03.02.2022.a isolatsiooniga

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Tiiu Miller

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt. Mõista Tartu Vanglalt

X.X.-i kasuks välja hüvitis kokku 154,50 eurot,

sealhulgas

- varalise kahju hüvitis ära võetud pastapliiatsite eest

10,50 eurot;

- mittevaralise kahju hüvitis seoses 26.01-03.02.2022.a

isolatsiooniga 144 eurot.

2. Jätta menetluskulud välja mõistmata.

Edasikaebamise kord ja

muud selgitused

3. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioon-

kaebuse esitamiseks on 26.02.2024. Ringkonnakohus võib

lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui

apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

4. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse

avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 36).

Asjaolud ja poolte seisukohad

1. Kaebaja esitas 05.09.2022 Justiitsministeeriumile kahju hüvitamise taotluse (tl 14-15).

Justiitsministeerium edastas kaebaja taotluse vastustajale, taotlus registreeriti Tartu Vanglas

28.09.2022. Taotluse menetluse käigus esitas kaebaja täiendavaid seisukohti ja selgitusi (tl

23-28). Kaebuse esitamise seisuga ei olnud vastustaja taotlust lahendanud.

Kaebaja nõudis kahju hüvitamist kahel alusel. Esiteks on nõude aluseks 07.08.2022.a

läbiotsimise käigus kaebaja asjade äravõtmine (küünetangid, sh 26.08.2022 anti tagasi valed

ja kasutamiseks kõlbmatud küünetangid, raseerimisvahendid, pastapliiatsid, kaustik koos

fotoga, Eesti Vabariigi põhiseadus) ja isiklike asjade lõhkumine (ravigeel, prillid). Sellega

tekitati kaebajale varaline kahju ning seoses küünetangidega ka mittevaraline kahju. Teiseks

nõude aluseks on ajavahemikul 26.01-03.02.2022 toimunud kaebaja lukustamine, millega

vangla põhjustas kaebajale mittevaralise kahju.

2. Tartu Vangla jättis 31.03.2023.a otsusega nr 1-13/304-4 (tl 32-35) kaebaja kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata.

Vastustaja esitas seoses läbiotsimisega muuhulgas järgmised põhjendused:

- küünetange oli kambris rohkem kui lubatud. Kaebaja küünetangid tagastati 26.08.2022.

Tagantjärele ei ole võimalik kindlaks teha, millisele kirjeldusele vastasid kambrist ära

võetud küünetangid. Ametnikud kinnitasid, et kaebajale tagastati needsamad küünetangid,

mis tema kambrist ära võeti. Praktikas hoitakse äravõetud esemeid koos ettekandega teistest

esemetest eraldi, üldjuhul on need koos ettekandega pakendatud kilekotti. Äravõetud

esemeid ei panda ühte kokku või läbisegi teistelt kinnipeetavatelt ära võetud esemetega. Kui

samad küünetangid on kaebajal olnud alates 2014. aastast, siis on võimalik, et need on nürid;

- ühekordsed raseerijad ja pastapliiatsid võeti ära koguses, mis ületas lubatut. Lubatud on 7

ühekordset raseerijat ja 50 kirjutusvahendit (pastapliiats, värvipliiats, harilik pliiats). Ära

võeti 60 ühekordset raseerijat ja 21 pastapliiatsit. Kaebaja on alates 01.01.2018 ostnud

vangla kauplusest ühe pastapliiatsi ja ei ole üldse ostnud ühekordseid raseerijaid.

Pastapliiatsid võis kaebaja saada kirja teel, kuid raseerijate saatmine kirjaga ei ole lubatud;

- kaustiku ja raamatu äravõtmine ei ole tõendatud. Kambris oli hulgaliselt olmeprügi ja

kaebajale anti võimalus vajalikud asjad nende seast välja võtta. Kaustik võis jääda

olmeprügi hulka;

- tõendatud ei ole, et prillid läksid katki läbiotsimise käigus. Ametnikud ei pannud asju

kappi või riiulile tagasi. Kaebaja sai 09.11.2022 vanglalt uued prillid;

- tõendatud ei ole, et meditsiiniosakond andis kaebajale seljavalu tõttu geeli või et see läks

läbiotsimise käigus ümber.

Seoses kambri lukustamisega põhjendas vastustaja, et kaebaja eraldamine ei olnud tingitud

tema haigestumisest, vaid kaebajal oli kokkupuude koroonapositiivse kinnipeetavaga.

Vanemõde A. Ruubel selgitas seda kaebajale. Kaebaja ei olnud vaktsineeritud ja tema

eraldamine oli teiste isikute nakatumise riski vähendamise eesmärgil põhjendatud.

3. Kaebaja esitas 09.11.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ja menetluse käigus täiendavaid

avaldusi. Kohus võttis kaebuse menetlusse kahju 1200 euro hüvitamise nõudes järgmistel

alustel:

1) varaline kahju 263,30 eurot: kaebajalt võeti 07.08.2022 ära küünetangid, kaustik, 21

pastapliiatsit, 60 ühekordset žiletitera, põhiseadus (raamat) ning lõhuti kaebaja prillid;

2) mittevaraline kahju 937,70 eurot seoses väärikuse alandamise, vabaduse võtmise ja

tervise kahjustamisega:

- kaebajal ei olnud 07-26.08.2022 küünetange ja pärast seda anti talle valed küünetangid;

- kaebaja viibis 26.01-03.02.2022 lukustatud kambris, ei saanud kasutada dušši, jalutada,

raamatuid ja ajalehti, helistada, kasutada keedetud vett.

4. Kaebuse kohaselt tehti 07.08.2022 kaebaja kambris nr 481 läbiotsimine, kus võeti ära

kaebaja kambrikaaslasele kuulunud sinised jalanõud ja C-vitamiini purk ning kaebajale

kuulunud küünetangid, raseerimisvahendid (kambrikaaslase raseerimisvahendid jäeti alles),

pastapliiatsid (alles jäeti kambrikaaslase tühjad pastapliiatsid) ja pooleldi täiskirjutatud

kaustik, mille vahel oli kaebaja naise foto. Läbiotsimise käigus lõhuti kaebaja prillide sang.

Kaebaja kamber oli läbiotsimise eel korras. Seda tõendab see, et hommikuse läbiotsimise ajal

ei tehtud kaebaja kohta ettekannet. Kui kaebaja kambrisse kutsuti, siis olid paljud asjad juba

pandud suurde 160 l prügikotti ja sealt ei lubatud kaebajal midagi ära võtta.

Ettekanne koostati nii, nagu oleks kaebaja olnud kambris üksi (tehti ainult kaebaja nimele,

kõik asjad vormistati kui kaebajalt ära võetud). Kaebaja esitas vanglale taotluse ettekande

tühistamiseks ja esemete tagastamiseks, kuid seda pole tehtud. Kaebaja ei saanud küüsi

lõigata. Teiste inimeste küünetange kasutada ei tohi, kuna nii võivad levida haigused.

Läbiotsimist teostanud valvurid ei olnud selleks välja õpetatud. Kaebaja esitas tõendina Ü.

Kivioja kirjelduse, millised küünetangid see isik kaebajale vanglasse saatis (tl 87).

Kaebaja täpsustas vastuseks kohtu küsimusele, et ta esitas 08.08.2022 kirjaliku avalduse

küünetangide tagastamiseks, ta andis selle valvur V. Reimanni (varem Gornjak) kätte. Hiljem

esitas kaebaja veel avaldusi. Kaebaja palus registreerida ennast arsti vastuvõtule seoses

sissekasvanud küüntega mõned päevad pärast läbiotsimist. Valvurid arvasid, et piisav on anda

kaebajale plaastreid. Arstile rääkis ta probleemist 15.09.2022 korralisel vastuvõtul.

15.09.2022 tehtud vereanalüüsi tulemus oli väga halb, selle põhjuseks oli küüneprobleemide

tõttu tekkinud mädanik.

Varaline kahju on kokku 263,30 eurot: küünetangid 4,30 eurot, kaustik 1 euro, pastapliiatsid

21 tk kokku 75 eurot, žiletiterad 60 tk kokku 81 eurot, prillid 67 eurot, põhiseadus (raamat) 35

eurot. Mittevaraline kahju tekkis sellest, et kaebajal ei olnud 07-26.08.2022 küünetange ja

pärast seda anti talle valed küünetangid. Kuna kaebaja ei saanud küüsi lõigata, tekkisid tal

sissekasvanud küüned, mis põhjustasid valu. Hoolitsemata välimuse tõttu pidi kaebaja

kannatama teiste kinnipeetavate halvakspanu.

26.01.2022 lukustati kaebaja kambrisse nr 481 ja ukse kõrvale kleebiti silt COVID-19.

Järgmisel päeval tehti kaebajale koroonatest, see oli negatiivne. Testi tulemus öeldi kaebajale

alles 03.02.2022, kui kaebaja lukustatud kambrist vabastati. Testi tulemus pidi selguma kohe

ning kaebaja oleks tulnud vabastada. Vastustaja väide, et kaebaja vabastati 02.02.2022, ei ole

õige. Kaebaja viibis 9 päeva lukustatud kambris seadusevastaselt, teda ei lastud duši alla

pesema, jalutama, ei antud keedetud kuuma vett, raamatuid ega ajalehti. Kaebaja psüühikale

ja tervisele mõjus lukustamine halvasti. Kaebaja tervist kahjustas jalutuskäikude ja keedetud

vee puudumine. Raskekujulise südamekahjustuse tõttu vajab kaebaja igapäevast jalutuskäiku

värskes õhus. Kaebajal on immuunpuudulikkus (tl 88), selle tõttu võib kaebaja juua ainult

keedetud vett. Keetmata vesi tekitas kaebajal kõhulahtisuse, see omakorda tekitas toitainete

puuduse organismis. Probleemidest keetmata vee joomisel on kaebaja arstidele ja ametnikele

korduvalt rääkinud, samuti on arstid korduvalt selgitanud kaebajale vajadust regulaarselt

jalutada.

Kaebaja vaidles vastu sellele, et ta oli lukustamisega nõus. Valvur tuli kambri uksele ja ütles,

et kaebaja on olnud kontaktis koroonahaigega ja keeldus ütlemast, kes see on. Kaebaja ei

nõustunud sellega, et ta oli kokku puutunud koroonapositiivse kinnipeetavaga, kuna ta

koridoris ei liigu. Kui see inkognito haige liikus koridoris, siis oleks tulnud lukustada terve

osakond. Kaebaja ei olnud küll vaktsineeritud, aga ta põdes koroonat 25.10-21.11.2021. Kuna

ta põdes koroonat pikalt, siis tekkis tal tugev immuunsus.

Kaebaja esitas kohtule tõenditena kaaskinnipeetavate kirjalikud kinnitused tema väidete

õigsuse kohta (tl 8, 86 pöördel).

5. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi kohtueelse menetluse

seisukohtade juurde (vt otsuse punkti 2). Vangla praktikat arvestades on vähe tõenäoline, et

kaebajale tagastati valed küünetangid. Kaebaja esitas vastustajale seoses küünetangidega ühe

avalduse (tl 66) ja seejärel juba kahju hüvitamise taotluse. Kaebaja väide, et tema küüned

kasvasid sisse ja veritsesid, ei ole tõendamist leidnud. Kaebaja ei ole tervishoiutöötaja poole

sellise probleemiga pöördunud. Kaebaja inspektor-kontaktisik selgitas, et kaebaja käib

regulaarselt pesemas, küsib tihti hügieenipakke ja -tarbeid ning kaebaja ei ole talle kordagi

kurtnud, et tema küüned on kasvanud pikaks ja et ta ei saa seetõttu käia duši all, sest teised

kinnipeetavad mõnitavad ja kiusavad teda (tl 70). Kaebajal on praeguseni kambris

küünetangid, mis talle tagastati, ning eeldatavalt kasutab kaebaja neid eesmärgipäraselt.

Lisaks kaustikule ei ole ka põhiseaduse äravõtmine tõendatud, see võis sarnaselt kaustikule

jääda olmeprügi hulka. Vastustaja esitas vanglaametnike seletused kambri läbiotsimise kohta

(tl 71, 72). Kaebaja kambrist ära võetud pastapliiatsid on hävitatud (tl 73), kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis otsust selle kohta ei ole. Žiletiterad (ühekordsed raseerijad)

paigutati osakonna varude hulka. Asju ei ole paigutatud lattu kaebaja isiklike asjade juurde.

Meditsiiniosakond vahetas pärast läbiotsimist prillid välja (tl 78). Isegi kui prillid läksid

läbiotsimise käigus katki, siis uute prillide väljastamisega on tekkinud negatiivsed tagajärjed

kõrvaldatud.

Kaebaja viibis vaktsineerimata lähikontaktsena isolatsioonis 26.01-02.02.2022. Eraldi haigus-

juhtu selle kohta ei avatud. Kaebajal oli kokkupuude koroonapositiivse kinnipeetavaga.

Isolatsiooni õiguslik alus on vangistusseaduse (VangS) § 8 lg 2. Vaidlusalusel perioodil

kehtinud Vabariigi Valitsuse 28.05.2021.a korralduse nr 212 „Karantiini kehtestamine

COVID 19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega

lähikontaktis olnud isikutele“ redaktsiooni p 3 alusel tuli haigega kontaktis viibinud isikul

jääda 7 päevaks eneseisolatsiooni. Usutav on vanemõde A. Ruubeli väide, et ta selgitas

kaebajale isoleerimise vajadust ja kaebaja nõustus sellega (tl 79). Vastustaja piiras kaebaja

liikumisvabadust õiguspäraselt VangS § 8 lg 2 alusel koroonaviiruse leviku tõkestamiseks, s.o

teiste isikute elu ja tervise kaitsmise eesmärgil.

Kaebajal ei ole diagnoositud immuunpuudulikkust. Kaebajal on diagnoositud südame-

kahjustusega hüpertooniatõbi ehk kõrgvererõhutõbi. Keedetud vee joomine on kaebaja enda

valik, meditsiinilist näidustust selleks ei ole. Kõhulahtisuse murega on kaebaja pöördunud

tervishoiutöötaja poole enne isolatsiooni (tl 68).

Kaebajal oli 26.01-02.02.2022 olemas kehtiv EL COVID 19 tõend ja vanglas kehtinud

töökorralduse alusel oli tal võimalus käia jalutamas. Tagantjärele ei ole võimalik kindlaks

teha, kas kaebajale jalutamise võimalust pakuti või kas ta jalutama minna soovis. Vastustajal

ei ole põhjust arvata, et ametnikud ei oleks järginud vanglas kehtinud töökorraldust. Kaebaja

ei esitanud isolatsioonis viibimise ajal avaldusi seoses jalutuskäikude mittevõimaldamisega.

Töökorralduse järgi viidi isolatsioonis viibivaid kinnipeetavaid pesema ühel korral nädalas.

Ka pesemise osas ei saa kindlaks teha, kas kaebajale pakuti võimalust minna pesema ja kas

kaebaja seda soovis. Raamatuid ja ajalehti oli kaebajal võimalik saada ametnike kaudu.

Kohtu seisukoht

6. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3,

4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

RVastS § 8 lg 1 alusel hüvitatakse varaline kahju rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline

olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Eeltoodud normist tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva

avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) kaebaja subjektiivse

õiguse rikkumine; 3) kahju tekkimine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise

vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus; 6) mittevaralise kahju korral avaliku

võimu kandja süü. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik need

tingimused.

7. Kohus lähtub asja lahendamisel otsuse punktis 3 toodud kaebuse nõudest ja alusest.

Kaebaja ei ole esitanud menetluse käigus taotlust nõude või selle aluse muutmiseks ning

kohus ei käsitle kaebaja väiteid, mis ei ole seotud menetlusse võetud nõude ja selle alusega.

Isolatsioon

8. Kohtu hinnangul on põhjendatud ja tuleb rahuldada kaebaja taotlus isolatsiooniga tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kahju hüvitamise eeldused on täidetud.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja liikumisvabadus oli piiratud. Kaebaja kambri uks oli kogu

perioodi jooksul pidevalt lukustatud. Kaebaja ei saanud teostada VangS § 8 lg 1 sätestatud

õigust liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud

kohtades ning ajal. Sellest tulenevalt ei saanud kaebaja kasutada ka võimalusi, mille eelduseks

on liikumine osakonna piires (näiteks vee keetmine).

Vastustaja selgitas, et kaebaja õiguste piiramise õiguslikuks aluseks oli VangS § 8 lg 2. See

säte ütleb, et vanglateenistus võib põhjendatud vajaduse korral muuhulgas kambreid

lukustada VangS § 8 lõikes 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku

tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Erandi tegemise otsus tuleb

teha kirjalikult.

9. Kohtu hinnangul piiras vastustaja kaebaja õigusi õigusvastaselt. VangS § 8 lõikes 2

nimetatud kirjalik otsus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 sätestatud

haldusakti tunnustele, kuna vastustaja tegi otsuse, mis olulisel määral piiras kaebaja õigusi.

Haldusakti või kirjalikku otsust kaebaja õiguste piiramise kohta antud ei ole. Kohus ei nõustu

vastustajaga, et asjas kohaldub HMS § 55 lõikes 2 sätestatud erand, mille järgi haldusakti võib

anda muus kui kirjalikus vormis edasilükkamatu korralduse tegemiseks. Esiteks on praegusel

juhul erinormiks VangS § 8 lg 2, mis nõuab kirjalikku otsust. HMS § 55 lõikes 2 ette nähtud

võimalust ei saa kasutada, kui erinorm nõuab selge sõnaga kirjalikku otsust.

Teiseks ei saa HMS § 55 lõikes 2 nimetatud edasilükkamatut korraldust tõlgendada nii, et see

hõlmab ka isiku õiguste olulist piiramist pikema perioodi jooksul. Õiguskirjanduses leitakse,

et edasilükkamatu korraldusena, kui on lubatud kõrvale kalduda kirjaliku vormistamise

nõudest, on käsitletavad kõik haldusaktid, mis tuleb anda viivituseta, et vältida ohtu inimese

elule, tervisele, varale või muule olulisele õigushüvele. Eelkõige kuuluvad siia alla

järelevalveametnike suulised ettekirjutused, kui kirjaliku vormistamisega kaasnev viivitus

võib põhjustada korvamatu kahju tekkimise. Näiteks ettekirjutused, millega keelatakse ohtlik

tegevus või kohustatakse sooritama teatud toiminguid ohu kõrvaldamiseks (A. Aedmaa jt.

Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu 2004. Lk 295). Edasilükkamatu korraldusena oleks

saanud käsitleda näiteks lähikontakti teatavaks saamisel kinnipeetavale antud korraldust

lahkuda ühiskasutuses olevatest ruumidest, siirduda oma kambrisse ja viibida seal kuni otsuse

tegemiseni. Kuid edasilükkamatu korraldusena ei saa käsitleda vastustaja otsustust selle

kohta, et kaebajal tuleb järgmised 7 päeva viibida lukustatud kambris.

Otsus kaebaja õiguste piiramise kohta oli seega õigusvastane vorminõude järgimata jätmise

tõttu.

10. Vastustaja väitel oleks ta ka haldusakti andmise korral teinud samasuguse otsuse. See

väide on ühildatav RVastS § 13 lõikega 3 - avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike

ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka

avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides.

Kohus ei nõustu sellega, et kirjaliku haldusakti koostamise korral oleks otsustus tõenäoliselt

olnud samasugune ja et see otsustus oleks olnud õiguspärane.

11. Alustada tuleb sellest, et olulise tähtsusega on otsuse tegemisel aluseks võetud faktilised

asjaolud. Kaebaja õiguste piiramisel aluseks võetud faktilised asjaolud on ebamäärased

sellises ulatuses, et võib öelda, et need ei ole üldse teada. Meditsiiniõde on 26.01.2022

vangiregistrisse märkinud, et kaebajal oli kokkupuude koroonapositiivse kinnipeetavaga (tl

79). See asjaolu ei ole mingil viisil kontrollitav - ei ole teada, kes oli see kinnipeetav ning

millal, kus ja mil viisil toimus kokkupuude. Kaebajale ei olnud võimalik lähikontakt

äratuntav. Põhjendatud on kaebaja arusaam, et kui kokkupuutena oleks mõistetud liikumist

osakonna koridoris, siis oleks tulnud isoleerida ka teised osakonna kinnipeetavad, kuid seda ei

tehtud. Muid olukordi, mida võiks käsitleda kokkupuutena (rääkimata lähikontaktist) kaebaja

välja tuua ei osanud.

Kaebajat ei kuulatud piirangute kehtestamise otsustamise menetluses ära. See tõi endaga

kaasa, et puuduvad ka kaebaja seletused ja vastuväited seoses väidetava kokkupuutega.

Keegi ei ole täielikult kaitstud vigade eest. Ka haldusorgani puhul on võimalik, et faktilised

andmed, mida ta peab õigeteks, tegelikult õiged ei olnud. On võimalik, et kaebajal ei olnudki

kokkupuudet koroonapositiivse kinnipeetavaga, või kui kokkupuude oli, siis ei saa seda

käsitleda lähikontaktina. Faktiliste asjaolude väljaselgitamine ja vaidluse korral tõendamine

on HMS § 6 alusel vastustaja kohustus ning asjaolu tõendamise koormis lasus vastustajal.

Kaebaja poolt vaadatuna on tegemist negatiivse asjaoluga (kaebaja peaks tõendama, et

kokkupuudet või lähikontakti ei olnud) ning negatiivset asjaolu ei ole reeglina võimalik

tõendada. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 4 alusel tuleb asjaolu hinnata

vastustaja kahjuks ning lähtuda asja lahendamisel sellest, et kaebajal ei olnud kokkupuudet,

ammugi lähikontakti koroonapositiivse kinnipeetavaga.

12. Isegi kui vastustaja oleks tõendanud kaebaja lähikontakti koroonapositiivse

kinnipeetavaga, ei oleks vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjendusi kaebaja õiguste

piiramiseks saanud pidada kohaseks ja piisavaks.

Vastustaja väitel lähtus ta Terviseameti telefoni teel antud soovitusest viiruse levikuperioodil

suunata kinnipeetavad isolatsiooni ka siis, kui neil on olnud kokkupuude koroonapositiivse

kinnipeetavaga ja ise sellist haigust läbipõdenud enne 180 päeva möödumist kokkupuutest

arvestades. Selline soovitus anti vanglale olukorras, kus haigestumist oli palju, elulised

asjaolud näitasid, et haiguse läbipõdemine siiski kaitset 180 päevaks ei anna ja selliselt võib

ikkagi toimuda viiruse levik eluosakonnas.

Ka vastustaja väide Terviseameti suuliselt antud soovituse kohta ei ole kontrollitav, sh ei ole

teada, millal ja millistel asjaoludel esitati küsimus Terviseametile ja saadi viidatud soovitus.

Koroonaviirusega võitlemise perioodi jooksul esinesid erinevad viiruse tüved, mis muuhulgas

põhjustasid erineva raskusega haigestumist. Kohus peab üldiselt teadaolevaks, et

koroonaviiruse puhul lähtuti arusaamast, et nii vaktsineerimise kui ka läbipõdemisega saadud

kaitse viiruse vastu aja jooksul väheneb. Kuid ka siin tuleks vahet teha, kas läbipõdemine

toimus näiteks 175 päeva enne kokkupuudet või oli isik just äsja koroonast tervenenud.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja põdes koroonat 27.10-21.11.2021. Seda tõendavad ka

kaebaja terviseandmed (tl 95-97 pöördel). Kaebaja puhul oli diagnoosi 27.10.2021 ja

väidetava kokkupuute vahel ligikaudu kolm kuud ning tervenemise ja väidetava kokkupuute

vahel kaks kuud. Vastustaja selgituse põhjal oli kaebajal õigus käia jalutuskäikudel, kuna tal

oli kehtiv koroonatõend.

13. Vabariigi Valitsuse korralduse „Karantiini kehtestamine COVID 19 haiguse diagnoosiga

või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ 24-

31.01.2022 kehtinud redaktsiooni (edaspidi korraldus) punkti 5 alapunkti 1 alusel ei olnud

kaebajal ka lähikontakti esinemise korral kohustust jääda eneseisolatsiooni, kuna seda nõuet

ei kohaldatud lähikontaktse suhtes, kes on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi

kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole

möödunud rohkem kui 180 päeva.

Vastustaja on kohtueelses menetluses ja kohtus läbivalt toonud kaebaja õiguste piiramise

alusena välja selle, et kaebaja ei olnud vaktsineeritud. See on õige, kuid see asjaolu ei muuda

kaebaja õiguste piiramise põhjendusi arusaadavamaks. Korralduse punkti 5 alapunktide 1 ja 2

põhjal ei olnud korralduse punktis 3 sätestatud eneseisolatsiooni kohustust samaväärselt

vaktsineeritutel (s.o isikul, kes on läbinud vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase

vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud

rohkem kui üks aasta) ja läbipõdenutel (s.o isikutel, kes on läbi põdenud COVID-19 haiguse

ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast

ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva). Kohus mõistab vastustaja seisukohti nii, et kui

kaebaja oleks olnud vaktsineeritud, siis ei oleks tema suhtes piiranguid kohaldatud. Kui

vastustaja usaldas korralduse seletuskirjas viidatud andmetel ja teadlaste arvamustel põhinevat

valitsuse otsustust osas, mis käsitles lähikontaktis olnud vaktsineeritu võimalikku ohtlikkust,

kuid ei usaldanud seda osas, milles see käsitles läbipõdenud lähikontaktse võimalikku

ohtlikkust, siis nõudis see täiendavat põhjendamist. Täielikku kaitset nakatumise vastu ei

andnud neist kumbki. Viide teadmata ajal ja asjaoludel suuliselt antud Terviseameti

soovitusele ei ole piisav.

14. Kohus märgib, et vaidluse all olev juhtum leidis aset viirushaiguste hooajal 2021/2022.

Koroonaviirus jõudis Eestisse 2020. aasta alguses, seega oli tegemist kolmanda viirushaiguste

hooajaga, mil Eestis tuli tegelda koroonaviiruse leviku tõkestamisega (esimene oli 2019/2020

viirushaiguste hooaja teine pool, teine 2020/2021 ja kolmas 2021/2022). Kohtupraktikas on

üldteada, et vastustaja on alates 2020. aasta algusest andnud haldusakte, sh üldkorraldusi

koroonaviiruse leviku tõkestamise abinõude kehtestamise kohta Tartu Vanglas. Vastustajal oli

piisav võimalus reguleerida seda, mida pidada kokkupuuteks või lähikontaktiks vangla

keskkonnas, kuidas see dokumenteerida, kuidas korraldada kinnipeetava ärakuulamine ja

vormistada otsus piirangute kohaldamise kohta.

15. Kaebaja õiguste piiramist ei muuda õiguspäraseks see, et vastustaja väitel oli kaebaja

nõus jääma eneseisolatsiooni. Kohus ei nõustu sellega, et kaebaja nõusolekut saab pidada

tõendatuks. Kaebaja väitel ei ole meditsiiniõde temaga sel teemal vestelnud ning valvurid ei

küsinud tema nõusolekut, vaid teatasid talle, et tal liikumisvabadus järgmise 7 päeva jooksul

puudub. Ka see asjaolu tuleb hinnata vastustaja kahjuks, kuna kindluse selles, kes ja mida

kaebajale selgitas ja milline oli kaebaja vastus, oleks andnud haldusmenetluse korrektne

läbiviimine ja dokumenteerimine, sh kaebaja ärakuulamine. Samuti oleks abiks, kui vastustaja

oleks kajastanud kaebaja tervisekaardis tema isoleerimist, kaebaja tervise kontrollimist

isolatsiooni ajal vms. Kuid tervisekaardis ei ole isolatsiooni kohta mingeid kandeid.

Isegi kui kaebaja oli nõus eneseisolatsiooni jääma, ei võrdu vabatahtlik eneseisolatsioonis

viibimine sellega, et vastustaja lukustab kaebaja kambri.

16. Vastustaja viitas sellele, et kaebaja haigestus uuesti koroonasse 01.03.2022 (tl 97

pöördel), kuigi eelmisest koroona põdemise lõpust ei olnud möödas rohkem kui 180 päeva.

Vastustaja väitel näitab see, et kaebaja isoleerimine oli põhjendatud.

Kohus sellega ei nõustu. Tegemist ei ole asjaoluga, millest vastustaja oleks saanud lähtuda

kaebaja isoleerimise ajal. Kohus nõustus eespool sellega, et üldise arusaamise põhjal

vaktsineerimise või läbipõdemisega saadud kaitse koroonaviiruse vastu vähenes aja jooksul.

Kaebaja uue nakatumise ajal 01.03.2022 oli eelmisest haiguse põdemisest möödas rohkem

aega kui vaidluse all oleva isolatsiooni ajal. Kohtu arusaamisel lähtuti viirushaiguste leviku

perioodil 2021/2022 mitte eesmärgist nakatumine täielikult ära hoida, vaid piirangud olid

kehtestatud eesmärgil vältida raskeid haigestumisi sellises hulgas, mis käib haiglasüsteemile

üle jõu. Nii vaktsineerimisest kui ka läbipõdemisest oodati kaitset raske haigestumise vastu.

Tervisekaardi andmetel põdes kaebaja koroonat teisel korral kergelt (tl 97 pöördel - 98).

17. Eeltoodu kokkuvõttena piiras vastustaja kaebaja liikumisvabadust õigusvastaselt ja see

rikkus kaebaja õigusi. Põhjusliku seose üle vaidlust ei ole, samuti ei väida vastustaja süü

puudumist. Kohtule ei ole äratuntav, et kaebaja oleks saanud isolatsiooniga tekitatud kahju

tekkimise õiguskaitsevahendite kasutamisega ära hoida.

Olukorras, kus piiratud on kinnipeetava VangS § 8 lg 1 sätestatud õigust (näiteks täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisel) eeldatakse kohtupraktikas mittevaralise kahju tekkimist.

Kohus nõustub sellega. RVastS § 9 lg 1 tähenduses on kahju tekkinud vabaduse võtmise tõttu.

18. Kaebaja väitel tekitas vastustaja talle kahju ka sellega, et kaebajat ei viidud isolatsiooni

ajal jalutama ja duši alla (VangS § 55 lg 2, § 50 lg 2). Samuti väidab kaebaja, et lisaks

vabaduse võtmisele tekitas vastustaja kahju tema tervisele.

Kaebaja väide tervise kahjustamise kohta ei ole tõendatud. Kaebaja ei ole pöördunud arsti

poole tervisemuredega, mida saaks seostada vaidluse all oleva isolatsiooniga (tl 95-101).

Kaebaja ei ole pärast isolatsiooni kurtnud arstile südamehäireid või kõhulahtisust. Samuti ei

ole tõendeid selle kohta, et kaebajal oleks diagnoositud immuunpuudulikkus. Kaebaja esitatud

väljalõige tervisekaardist (tl 88) ei tõenda seda diagnoosi. See näitab, et vangla uuris, kas

kaebaja on nakatunud inimese immuunpuudulikkuse viirusega (HIV). Vastus oli negatiivne,

s.o kaebaja ei ole nakatunud. Fraas „HIV 1,2 Ag + Ab“ ei ole kaebaja terviseseisundi

kirjeldus, vaid tehtud analüüsi nimetus.

19. Kaebaja väiteid selle kohta, et isolatsiooni ajal ei saanud ta jalutada ja teda ei viidud duši

alla, on keeruline kontrollida. Ühelt poolt viitab vastustaja põhjendatult sellele, et kaebaja ei

ole esitanud kirjalikult küsimusi või teinud etteheiteid seoses sellega, et teda jalutama ei

viidud. Teiselt poolt võis kaebaja isolatsioonist ja kambri lukustamisest aru saada nii, et see

ühtlasi tähendab jalutamise võimaluse puudumist. Ka kohtul on keeruline aru saada sellisest

kahetisest olukorrast, kus ühelt poolt vastustaja keelas kaebajal kambrist väljuda, kuid teiselt

poolt jalutamiseks takistust ei olnud. Eeltoodu ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust,

kuna kaebaja põhinõudeks on isolatsiooniga tekitatud kahju hüvitamine ning jalutuskäikude

jms puudumisele tugineb kaebaja kui isolatsiooni tagajärgedele.

20. Pooled vaidlevad isolatsiooni kestuse üle. Vaidlust ei ole selles, et isolatsioon algas

26.01.2022.

Vastustaja lähtub sellest, et isolatsioon pidi kestma 7 päeva ja seega pidi lõppema 02.02.2022.

Isolatsiooni lõpetamist kui konkreetset toimingut (näiteks kaebaja kambri ukse avamist)

dokumenteeritud ei ole.

Kaebaja väitel lõpetati isolatsioon (tema liikumisvabadus taastus) 03.02.2022. Kaebaja on

esitanud kaaskinnipeetavate D. Malkini ja J. Kolesnikovi kinnitused, et ta viibis lukustatud

kambris kuni 03.02.2022 (tl 8). Kinnituse on andnud ka Eduard Kask, kuid seda ei saa arvesse

võtta, kuna selles on kuupäeva parandatud. Kaebaja on rääkinud ka veel hilisemast

kuupäevast ja 9 päeva pikkusest isolatsioonist, kuid see on vastuolus kaebaja enda esitatud

tõenditega. Kohus lähtub sellest, et kaebajalt isolatsiooni tõttu ära võetud liikumisvabadus

taastus 03.02.2022.

21. RVastS § 9 lg 2 ja § 13 lg 1 kohaselt:

- hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning

arvestades süü vormi ja raskust;

- arvestatakse hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid

takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid

seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju

hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.

Kohus peab õigeks lähtuda lisaks ka sellest, kuidas on süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise seaduses (SKHS) reguleeritud vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine

isikule, kes hiljem õigeks mõisteti. Seda põhjusel, et vabaduse võtmise eest määratud

hüvitised peaksid olema omavahel võrreldavad ja määratud sarnaste põhimõtete järgi. SKHS

§ 11 lg 4 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel ning päevamäära suurus

on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud

kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Keskmine brutokuupalk 2022. aasta II

kvartalis oli 1666 eurot ning päevamäär 55,53 eurot.

22. Kaebajat ei saa samastada SKHS § 5 lg 1 ja 2 ning § 11 lg 4 nimetatud isikutega.

Kaebajalt oli vabadus suures osas juba võetud, kuna kaebaja on kinnipeetav. Samavõrd

väiksem on ka kaebaja vabaduse täiendava piiramisega tekitatud mittevaraline kahju.

Isolatsioon mõjutas siiski olulisel määral kaebaja õigusi ja võimalusi. Kaebajal ei olnud

võimalust liikuda osakonna piires selleks ette nähtud ajal, kasutada kööki ja muid võimalusi

oma aja sisustamiseks. On võimalik, et isolatsiooni tõttu ei saanud kaebaja käia ka

igapäevastel jalutuskäikudel. Kohus hindab rikkumist pigem raskeks, kuna vastustaja on

suhtunud kaebaja liikumisvabaduse piiramisse kergekäeliselt, sh jätnud selle täielikult

dokumenteerimata. Kaebajal ei olnud mingit osa kahju tekkimises.

Kohus peab eeltoodut kogumis arvestades õigeks määrata hüvitise suuruseks ligikaudu 1/3

keskmise brutokuupalga alusel arvutatud päevamäärast. Kohus määrab kaebajale

liikumisvabaduse piiramise ja selle mõjude eest hüvitise 18 eurot päevas ehk 8 päeva eest

kokku 144 eurot.

23. Kohus selgitab selle alateema lõpetuseks kaebajale, et kui tal oleks olnud tõendatud

lähikontakt koroonapositiivse inimesega ning haldus- või õigusakti alusel kohustus jääda

isolatsiooni, siis ei oleks tähtsust omanud negatiivne testitulemus või see, et kaebajal ei olnud

haigusnähte. Isolatsiooni kohaldatakse sellepärast, et nakatunuga kokku puutunud inimese

puhul ei ole esialgu võimalik aru saada, kas ta nakatus või mitte. Haigusnähud ei ilmne kohe

ning ka analüüs ei anna kohe pärast nakatumist õiget tulemust. Isolatsiooni eesmärgiks on, et

inimene ei levitaks nakkust haiguse peiteajal.

Varaline kahju - pastapliiatsid

24. Kohtu hinnangul on põhjendatud kaebaja nõue hüvitada varaline kahju seoses

pastapliiatsite äravõtmisega.

Vaidlusaluse läbiotsimise ajal kehtinud Tartu Vangla kodukorra punkti 7.1.18 redaktsiooni

järgi oli kinnipeetavale lubatud vangla vahendusel soetatud või vanglasse saabudes kaasas

olnud töötav ja lahtikäiv või läbipaistvast materjalist sinine pastapliiats, värvipliiatsid ja

harilik pliiats, loetletud kirjutusvahendite hulk kokku võib olla 50 tk.

Ettekande (tl 3) järgi võeti 07.08.2022.a läbiotsimisel kaebaja kambrist erinevatest kohtadest

ära 21 pastapliiatsit, sündmusega seotud isikuna on märgitud kaebaja. Ettekandest ei nähtu,

kui palju oli pastapliiatseid kambris kokku ja kuidas arvestati lubatud kogust ületav

pastapliiatsite arv. See ei selgu ka läbiotsimisega seotud vanglaametnike seletustest.

17.03.2023 selgitas vanglaametnik A. Mägi, et pastapliiatsid ei vastanud nõuetele ja oli

kambris liiga palju (tl 71). 15.03.2023 selgitas läbiotsimise asjaolusid vanglaametnik K.

Heering, pastapliiatseid käsitletud ei ole (tl 72).

25. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal oli 07.08.2022.a läbiotsimise ajal kambrikaaslane. Seda

on kinnitanud ka läbiotsimist teostanud ametnik (tl 71). Põhjendatud on kaebaja etteheide, et

ettekanne asjade äravõtmise kohta on koostatud nii, nagu oleks kaebaja olnud kambris üksi (tl

3). See võis mõjutada asja lahendamist, kuna kahe kinnipeetavaga kambri puhul oleks

vastustajal tulnud kindlaks teha, millised esemed kellelegi kuuluvad (kaebaja väitel jäeti

kambrisse alles pastapliiatsid, mis kuulusid tema kambrikaaslasele), samuti sõltub lubatud

pastapliiatsite arv isikute arvust. Ühele kinnipeetavale lubatud kirjutusvahendite arv on suur,

50 kirjutusvahendit. Kui kirjutusvahendite arvu oleks arvestatud kahe kinnipeetava järgi, siis

oleks kaebaja pastapliiatsid võinud alles jääda. Ei saa kindel olla, et ettekande korrektse

koostamise korral oleks pastapliiatsid olnud keelatud esemeteks.

Praegu ei ole enam võimalik kindlaks teha, kas mõnede pastapliiatsite puhul oli nende

keelatuse aluseks eseme omadused (s.t tegemist ei olnud töötava või lahtikäiva või

läbipaistvast materjalist või sinise pastapliiatsiga). Selle põhjuseks on, et vastustaja ei ole

järginud eseme leidmise dokumenteerimise korda - vangla sisekorraeeskirja § 71 lg 1 p 3

nõuab ka leitud eseme kirjeldust. Ülemäärane oleks iga pastapliiatsit ükshaaval kirjeldada.

Kuid akt peaks siiski võimaldama eristada esemeid äravõtmise aluse järgi, pastapliiatsite

puhul mitu neist ei vastanud nõuetele ja mitu ületasid kambrisse lubatud kirjutusvahendite

kogust.

26. Vastustaja ei tugine sellele, et pastapliiatsid ei kuulunud kaebajale. Vastustaja möönis, et

kaebaja võis saada need kirja teel.

27. VangS § 68 lg 2 sätestab, et vanglateenistuse ametniku poolt läbiotsimisel leitud keelatud

esemed ja ained kuuluvad äravõtmisele ning realiseerimisele või hävitamisele.

Samas vangla sisekorraeeskirja § 65 lg 1 ütleb, et vangla, mille territooriumilt on keelatud ese

leitud, korraldab eseme hoidmise, võõrandamise, tagastamise ja hävitamise ning kannab

hoidmise, tagastamise ja hävitamisega seotud kulud. Vangla sisekorraeeskirja § 71 lg 3

sätestab leitud või äravõetud eseme kohta, et vangla direktor või tema määratud

vanglateenistuja otsustab eseme saatjale tagastamise, politseile edastamise, eseme

võõrandamise, hävitamise, riigi tuludesse pööramise või kinnipeetavale vabanemise korral

tagastamise. See tähendab, et õigusnormid jätavad vanglale vähemalt võimaluse jätta

kinnipeetavalt ära võetud keelatud ese hävitamata ja paigutada see lattu kinnipeetava isiklike

asjade juurde. See ei oleks olnud vastustajale koormavam kui esemete hävitamine ja oleks

kahju tekkimise ära hoidnud.

Praegusel juhul ei oma eeltoodu määravat tähtsust, kuna vastustaja ei ole õiguspäraselt

kindlaks teinud, et tegemist oli keelatud esemetega.

28. Kokkuvõttes oli pastapliiatsite äravõtmine õigusvastane, kuna see ei ole nõuetekohaselt

dokumenteeritud. Puudused dokumenteerimisel tõid kaasa selle, et praegu ei ole enam

võimalik kindlaks teha, kas pastapliiatsid oleks ära võetud ka korrektse dokumenteerimise

korral. Pastapliiatsite äravõtmine tõi endaga kaasa selle, et kaebaja on omandi neile lõplikult

kaotanud. Kaebajale tuleb määrata hüvitis varalise kahju eest.

Kaebaja väide, et 21 pastapliiatsi väärtus oli kokku 75 eurot, ei ole usutav. Kohtu hinnangul

on enam kui piisav, kui ühe pastapliiatsi hinnaks arvestada 0,50 eurot. Hüvitise suurus on

seega 21 x 0,50 = 10,50 eurot.

Kaebaja muud nõuded

29. Kaebaja muid nõudeid kahju hüvitamiseks ei saa rahuldada, kuna nende puhul on

täitmata vähemalt üks kahju hüvitamise eeldus.

Küünetangide osas on vaidluse põhiraskus sellel, kas kaebaja sai tagasi samad küünetangid,

mis temalt ära võeti. See ei oma asja lahendamisel tähtsust. Vastustaja andis kaebajale

küünetangid, mis on samaväärsed nendega, mis kaebajalt ära võeti. Põhjendatud on vastustaja

seisukoht, et kui kaebajal on samad küünetangid olnud aastaid (on kaebajal kambris alates

01.03.2016, tl 5 ja 74), siis võisid need olla nürid. Kui kaebaja on tagasi saanud sama või

samaväärse eseme, siis on täitmata tingimus, et kaebajal peab olema tekkinud kahju.

Eeltoodu kehtib ka prillide kohta - vaidlust ei ole selles, et kaebajal on praegu olemas

vastustaja antud uued ja terved prillid. Seda tõendab ka inspektor-kontaktisiku seletus ja

tervisekaardi kanne (tl 78, 101).

30. Kaebajalt žiletiterade äravõtmisega ei ole vastustaja tekitanud kahju. Vastustaja selgitas,

et žiletiterasid ei ole lubatud saada kirja teel ning kaebaja ei ole neid kauplusest soetanud.

Tegemist ei saanud olla kaebajale kuuluvate esemetega.

31. Kaustiku (ja võimaliku selle vahel olnud pildi) ning raamatu äravõtmine vaidlusalusel

läbiotsimisel ei ole tõendatud. On võimalik, et need sattusid prügi hulka. Kohus peab

usutavaks vanglaametnike seletusi, et kaebaja kamber oli täis erinevaid asju ja väga segamini

(tl 71, 72). See ühtib kaebaja väitega, et kui ta kambrisse kutstuti, siis olid osad asjad juba

pandud 160-liitrisesse prügikotti (tl 83 pöördel). Sel juhul oli asjade kaduma minek kaebaja

enda riisiko.

32. Kaebaja ei ole tõendanud sündmusi, millega ta seostab mittevaralist kahju seoses

küünetangide puudumisega. Tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja oleks pärast 07.08.2022.a

läbiotsimist pöördunud arsti poole sissekasvanud varbaküünte tõttu või muul põhjusel, mida

saaks seostada küünetangide puudumisega.

Kaebaja väitel rääkis ta küüntega seotud probleemidest arstile 15.09.2022. Tervisekaardi

kanne (tl 99 ja pöördel) seda ei kinnita. Sissekasvanud küüntest või pikaks kasvanud küünte

põhjustatud vigastustest ei ole juttu. Tervisekaardist ei nähtu, et 04.10.2022.a analüüside

(kaebajal ekslikult 15.09.2022) järel oleks arst diagnoosinud põletiku (mädaniku) esinemist.

Tervisekaart näitab, et kaebajal oli kokkupuude tervishoiutöötajaga ka 11.08.2022 (kaebajat

kutsuti andma HIV analüüsi, kuid kaebaja soovis seda teha hiljem) ning 02.09.2022 (kaebaja

soovis nasometiini, mis talle anti). Õige ei ole seega kaebaja väide, et ta taotles korduvalt

kontakti tervishoiutöötajaga, kuid valvurid seda ei võimaldanud.

Inspektor-kontaktisiku selgituse põhjal käis kaebaja regulaarselt pesemas ja ei ole kordagi

kurtnud pikaks kasvanud küünte või teiste kinnipeetavate halvakspanu üle (tl 70).

33. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus määrab kaebajale hüvitise kokku

154,50 eurot: varalise kahju hüvitis ära võetud pastapliiatsite eest 10,50 eurot ja mittevaralise

kahju hüvitis seoses 26.01-03.02.2022.a isolatsiooniga 144 eurot.

Menetluskulud. Selgitused

34. HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et

menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid, nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid

teada ei ole (vt ka otsuse punkti 35). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel

juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid

oli, siis jäävad need poolte endi kanda.

35. Kohus vabastas kaebaja 22.05.2023.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise

kohustusest. Vastustajalt riigilõivu välja mõista ei saa (HKMS § 104 lg 10). Tegemist ei ole

olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (HKMS § 118 lg 3)

ning puudub ka reaalne nõue või kulu, mille üle otsustada. Riigilõivu küsimus ei vaja

lahendamist otsuse resolutsioonis.

36. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi

Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige

tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane

taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus

apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid

kohtulahendis ei varjata.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik Karin Jõks

Tartu Halduskohtu 26.01.2024.a lahend muudetud Tartu Ringkonnakohtu 20.02.2025.a

lahendiga