3-23-1115/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. jaanuar 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1115

Haldusasi

U.U, R.Q ja D.D kaebus Tallinna Vangla tegevusega

tekitatud kahju hüvitamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebajad U.U, R.Q ja D.D

Kaebajate ühine esindaja D.Y

Vastustaja Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika

Raiendik

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada U.Ui, R.Qi ja D.Di kaebus osaliselt ning mõista Tallinna Vanglalt välja

mittevaralise kahju hüvitis U.Ui kasuks summas 1000 eurot, R.Qi kasuks summas 3500

eurot ning D.Di kasuks summas 3500 eurot.

2. Mõista Tallinna Vanglalt kaebajate kasuks välja menetluskulud summas 240 eurot.

Muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses kaebajate ja nende esindaja

nimed tähemärkidega.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.02.2024 (halduskohtumenetluse

seadustik (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi,

tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

3-23-1115

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.

Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele (esindajate kaudu).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. U.U (edaspidi kaebaja I, laste ema ja kinnipeetava abikaasa), R.Q (edaspidi kaebaja II) ja

D.D (edaspidi kaebaja III) külastasid ajavahemikul 18.-19.06.2020, 23.-24.07.2020,

15.-16.09.2020 ja 25.-26.05.2021 pikaajalise kokkusaamise ja 17.08.2020 klaasist

vaheseinaga eraldamata lühiajalise kokkusaamise käigus nimetatud ajavahemikul Tallinna

Vanglas viibivat kinnipeetavat D.Yi (edaspidi kinnipeetav, laste isa või kaebaja I abikaasa).

Enne pikaajalisele kokkusaamisele lubamist teostati nii kinnipeetava abikaasale kui ka

esimese kokkusaamise ajal 6-aastasele kaebajale II ja 2-aastaseks saavale kaebajale III alasti

läbiotsimine.

2. U.U, R.Q ja D.D esitasid 22.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla

tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kokku 15 000 euro ulatuses, st iga

kaebaja kohta 5000 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. Kaebajad leiavad, et Tallinna Vangla teostatud alasti läbiotsimised kaebajate suhtes olid

õigusvastased.

3.1. Kaebajate alasti läbiotsimised ei olnud vajalikud ega ka proportsionaalsed. Kaebajaid

otsiti alasti läbi 7 korral pikaajalisele kokkusaamisele tulles ning 3 korral klaasiga

eraldamiseta lühiajalisele kokkusaamisele tulles. Vanglasse sisenemisel läbisid kaebajad

metallidetektori ja kehaskänneri ning neid vaadati üle teenistuskoeraga. Kaebajate arvates

piisanuks läbiotsimisel asjade läbivaatusest ja kaebajate kompamisest. Sealjuures pärast igat

kohtumist kinnipeetavaga otsiti ka tema alasti läbi enne kambrisse tagasiviimist.

3.2. Vastustaja ei teostanud kaalutlusõigust. Kaalutlusõiguse alusel isiku läbiotsimise viisi

valikul tuleb arvestada, et sellise intensiivse põhiõiguse piiramise korral peavad olema

kaalukalt põhjendatud piirangut õigustavad asjaolud. Vangla ei seostanud läbiotsimise viisi

valikut konkreetsete asjaoludega ega arvestanud laste huvidega. Pikaajalisele kokkusaamisele

tulnud kaebajaid, eriti alaealisi, ei ole karistatud õigusrikkumise eest, mistõttu ei saanud neist

lähtuv oht olla võrreldav kinnipeetavast lähtuva ohuga. Alaealiste külastajate poolt

õigusrikkumiste toimepanemise (vanglasse keelatud esemete toimetamise) tõenäosust ei saa

pidada sedavõrd suureks, õigustamaks kaebajate täielikku läbiotsimist sõltumata konkreetsest

juhtumist. Keelatud esemete vangla eluosakonda toimetamise hoidis ära kinnipeetava alasti

läbiotsimine. Alaealiste läbiotsimine ei ole proportsionaalne meede ning vangla ei ole

fikseerinud ega põhjendanud kaebajate läbiotsimise vältimatut vajalikkust.

3.3. Vangla õigusvastane tegevus alandas kaebajate inimväärikust, riivas kaebajate eraelu ja

privaatsust ning kahjustas kaebajate vaimset tervist. Kaebajad tundsid häbi ja piinlikkust,

alandatuse tunnet iseendi silmis, äärmist ebameeldivust ja vastikuse tunnet, et vaadati nende

intiimpiirkonda ja et neid koheldi kui kurjategijaid. Kaebajad said psüühilise šoki ning

kannatasid pikaajalist hingelist valu ja stressi, lapsed tundsid hirmu ja vanemate turvatunde

puudumist ehk abitust, kuna pidid end valvurite ees täiesti alasti võtma ning neile ei

võimaldatud olla poolenisti alasti. Kaebajad pidid alasti olekus täitma valvuri korraldusi ning

2(11)

3-23-1115

tegema kolm kükki, kummardama ja tõmbama laiali tuharad, end keerama ja käed üles

tõstma, näitama ette peopesad ja jalatallad, tõstma üles juuksed ja avama suu. Kaebajad pidid

ootama alasti kuniks nende riideid läbi otsitakse. Kui kaebajad oleksid läbiotsimisest

keeldunud, ei oleks neid kinnipeetavaga kohtumisele lubatud.

3.4. Kaebajatel on tekkinud mittevaraline kahju. Kaebajatele mittevaralise kahju tekkimist

õigusvastaste toimingutega saab ja tuleb eeldada. Võõras keskkonnas võõraste isikute

juuresolekul alasti võtmine riivab ulatuslikult kaebajate enesemääramisõigust. Riive

intensiivsust suurendab kaebajate II ja IIII alaealisus ning nende privaatsfääri sekkumine on

oluliselt traumeerivam võrreldes täiskasvanuga. Hoolimata vangla poolt külastajate jaoks

teatud tingimuste loomisest, mõjub vangla keskkond külastajatele üldiselt rusuvalt. Alaealiste

jaoks on vanglas lähedase külastamine vaimselt keeruline ja segadust tekitav, mistõttu

läbiotsimistega kaasneval riivel privaatsfäärile on oluline mõju. Kaebajate hinnangul on iga

kaebaja kohta 5000 euro suurune hüvitis mõistlik, arvestades rikkumise intensiivsust,

alaealiste kaebajate vanust ning alasti läbiotsimiste episoodide arvu. Nõutav hüvitise suurus

on ka kooskõlas kohtute varasema praktikaga sarnastes vaidlustes. Kui vangla ei oleks

igakordselt teostanud kaebajate lahtiriietamisega läbiotsimist, ei oleks kaebajatele suure

tõenäosusega kahju tekkinud. Kaebajate läbiotsimine ei olnud vajalik, sest alates 01.12.2022

ei ole vanglas külastajaid enam alasti läbi otsitud. Kui vangla oleks kaalunud muude vähem

riivavate meetmete kasutamist, ei oleks kaebajatele sellist riivet tekkinud.

4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

4.1.

Vastustaja ei ole põhjustanud kaebajatele mittevaralist kahju, mis tuleks neile

riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud korras hüvitada. Puuduvad igasugused tõendid,

millest nähtuks, et kaebajate õigust riivati läbiotsimisega rohkem, kui see õigustatud oleks

olnud.

4.2.

Vanglal tuleb tagada, et vangla elukeskkond oleks vanglas viibivatele isikutele ohutu

ning et kinnipeetavate kätte ei satuks keelatud esemeid/aineid, mis võivad ohustada vangla

julgeolekut ja korda. Kinnipeetavad on alati olnud leidlikud vangla territooriumile keelatud

esemete/ainete toimetamisel ning sõltuvushäiretega kinnipeetavate suure mahu tõttu on

selliste esemete/ainete järele suur nõudlus. Suure tõenäosusega jõuavad keelatud esemed

vangla territooriumile just vanglaväliste isikute kaasabil. Pikaajalise ja klaasist vaheseinaga

eraldamata lühiajalise kokkusaamise kaudu on esemete vanglasse toimetamine üheks

reaalseimaks vanglasse esemete sattumise viisiks, mistõttu kujutab iga selline kokkusaamine

ohtu vangla julgeolekule. Kui keelatud ese/aine õnnestub kokkusaamisruumi toimetada, on

vanglal keeruline tõkestada selle jõudmist kinnipeetavate eluosakonda. Vanglal puudub enne

isiku läbiotsimist teave selle kohta, kas külastajal on keelatud esemed või mitte ning kes ja

millal plaanib keelatud esemed/ained vanglasse toimetada. Sellise teabe väljaselgitamise

võimalused on piiratud. Kuna külastajateks on kinnipeetavale lähedane isik, on võimalik, et

kinnipeetava tegevusest mõjutatuna peab külastaja keelatud esemete/ainete vanglasse

transportimist oma kiindumust välja näitavaks tegevuseks. Sellistest mõjutustest on enim

ohustatud just kokkusaamisele tulevad alaealised. Seega olenemata asjaolust et külastajad

üldjuhul õigusrikkumise eest karistatud ei ole, ei välista see täielikult võimalust, et erinevate

mõjutuste tõttu soovivad/on sunnitud nad vanglasse keelatud esemeid/aineid toimetama. Kuna

vangla on kohustatud vältima õigusrikkumiste toimepanemist, peab vanglale jääma

kaalutlusruum nende eesmärkide saavutamiseks õiguspäraste meetmete kasutamise üle.

4.3.

Läbiotsimine on toiming, millele ei kohaldu haldusaktile kohane põhjendamise

kohustus. Vanglaametniku õigus kinnipeetavaga kokkusaamisele tulnud isiku ja tema asjade

läbiotsimiseks tuleneb vangistusseadusest ja vangla sisekorraeeskirjast. Ükski õigusakt ei tee

erandit alaealise läbiotsimisele ega sätesta, millisel konkreetsel viisil tuleb teostada

3(11)

3-23-1115

läbiotsimist. Läbiotsimine on õiguspärase meede keelatud esemete avastamiseks. Ükski teine

alternatiivne meede ei ole keelatud esemete leidmiseks efektiivne, mistõttu on

ainuvõimalikuks lahenduseks pikaajalisele kokkusaamisele tulnud külastajate suhtes läbi

viidav lahtiriietumisega kontroll. Teenistuskoer suudab tuvastada vaid talle tuttavad ained, st

veel tundmatu narkootiline aine jääb leidmata. Metalliotsija abil on võimalik leida teatud

kriitilist massi ületavat metallilist ainet sisaldavaid esemeid, kusjuures metalliotsijat võivad

eksitada tavapärased ja lubatud asjad – riiete needid, lukud jms. Kompamise efektiivsus

sõltub ka riiete materjaliomadustest, sh kanga paksusest ja struktuurist. Kehaskänneri

tehniline võimekus on piiratud. Röntgenseadet on võimalik kasutada külastaja riiete

läbiotsimiseks aga ainult siis, kui riided on seljast võetud. Ei saa ka välistada, et võõra

inimese poolt läbikompamine võib olla hoopis traumeerivam kui lahti riietumine.

4.4.

Kaebajad on kaebuse aluseks olevaid asjaolusid tugevalt moonutanud, esitades

ebaõigeid andmeid nii läbiotsimiste arvu kui ka nende suhtes teostatud läbiotsimistoimingute

kohta. Kaebajate lähedane (kaebaja I abikaasa ning kaebajate II ja III isa) D.Y paiknes

Tallinna Vanglas perioodil 01.06.2020–25.06.2021. Kaebajad külastasid kinnipeetavat

pikaajalise kokkusaamise raames neljal korral 18.–19.06.2020, 23.–24.07.2020, 15.–

16.09.2020 ja 25.–26.05.2021 ning klaasist vaheseinaga eraldamata lühiajalisel

kokkusaamisel ühel korral 17.08.2020. Seega toimus lahtiriietamisega läbiotsimist kokku viiel

korral, mitte kümnel korral. D.Y kannab vanglakaristust narkootiliste ainete suures koguses

käitlemise eest ning isikut on varemgi sama teo eest karistatud. Vangiregistri kannetest

nähtuvalt on kinnipeetava suhtes fikseeritud mitmeid distsiplinaarkorda eiravaid sündmusi,

mis on seotud keelatud esemete/ainete omamisega. Seega käitub kinnipeetav vanglas kehtivat

korda eiravalt, misläbi võib ta potentsiaalselt vangla julgeolekut ohustada.

4.5.

Külastajate läbiotsimine on vanglas korraldatud privaatsust tagaval ja inimväärikust

austaval viisil. Vaidlusalusel ajal kehtinud praktika oli selline, et külastajale selgitati enne

lahti riietumisega läbiotsimist täpset läbiotsimise protsessi. Täielik läbiotsimine toimus

eraldatud ruumis. Lapse läbiotsimise juures viibis lapsega koos kokkusaamisele saabunud

vanem. Täiskasvanu täielikul läbiotsimisel eemaldas külastaja esmalt riided ülakehalt ning

pani need selga tagasi, seejärel eemaldas riided alakehalt ning pani need selga tagasi. Riided

ja esemed ulatas täiskasvanu läbiotsija kätte. Väikelapsel paluti järk-järgult riided ära võtta

ning eelkooliealiste laste ja imikute puhul riietas lapse lahti vanem. Enne seljas olevate riiete

ära võtmist kontrolliti lastele selga pandavad vahetusriided läbi ning seejärel kontrolliti

kompamise teel lapsel seljast ära võetud riideesemed/jalatsid, välistamaks laste liigselt pika

poolpaljana oleku. Täiskasvanud külastajal paluti kontrolli käigus nt avada suu ja

kehaõõnsustesse peidetud võimalike esemete avastamiseks teha kükk, lapsele muid

kontrollielemente ei tehtud. Läbiotsimise ajal külastajaid ei puudutatud. Üldjuhul ei otsita

külastajat läbi pärast kokkusaamise lõppu. Kaebajad II ja III ei pidanud erinevalt kaebuses

väidetust kükke tegema ega vasta tõele kaebaja I väited kolme küki tegemise kohta. Vastavalt

tollasele praktikale oli ülakeha läbiotsimise ajal külastaja alakeha kaetud ning alakeha

läbiotsimise ajal ülakeha kaetud, seega ei pidanud kaebajad läbiotsmise ajal kordagi ihualasti

olema. Kaebajad ei pidanud ühelgi juhul seisma paljalt 5 - 10 minutit, sest protseduuri peale

ei kulunud rohkem kui 1,5 minutit. Ebaõiged on kaebajate väited läbiotsimise ajal

kummardamise või tuharate lahti tõmbamise kohta, kuivõrd selliseid läbiotsimistoiminguid

külastajatel teha ei lastud. Kaebajate läbiotsimistega seonduvalt midagi tavapäratut fikseeritud

ei ole, seega läbiotsimistel midagi erakorralist ei toimunud.

4.6.

Kaebaja I, tulles koos lastega (kaebaja II ja kaebaja III) kokkusaamistele, on olnud nõus

laste läbiotsimisega. Kaebajad kasutasid pikaajalisi kokkusaamisi sagedamini kui on ette

nähtud, kuid vastustajale ei nähtu, et kaebajad oleks läbiotsimistega seonduvalt vanglale

kirjalikke pöördumisi esitanud. Seega järeldub, et ilmselt kaebajad läbiotsimise

4(11)

3-23-1115

protseduurides midagi traumeerivat ei täheldanud ning kaebaja I ei ole pidanud vangla

tegevust enda laste õigusi rikkuvaks. Arvestades kaebajate II ja III vanust, ei pea vastustaja

eluliselt usutavaks, et nad kaebuses väidetud isiklike õiguste rikkumist sedastasid või alandust

tundsid. Sisuliselt ei erine kaebajate läbiotsimisest näiteks lahti riietumine

spordiklubide/ujulate riietusruumis/duširuumis sageli mitmete inimeste juuresolekul täiesti

alasti olemisest ega arsti vastuvõtul lahti riietamisest. Lisaks vahetab kogu lastekollektiiv

koolis ja lasteaias ühiselt riideid või käib duši all.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt.

6. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja on õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju

rahalist hüvitamist nõuda muuhulgas juhul, kui avaliku võimu kandja on süüliselt alandanud

tema väärikust või eraelu puutumatust. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega, arvestades süü vormi ja raskust (lg 2).

7. Kahju hüvitamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste

rikkumise tagajärjel on talle tekkinud kahju; 2) avaliku võimu kandja tegevus või tegevusetus

on õigusvastane; 3) kahju ja õigusvastase teo vahel on põhjuslik seos; 4) kahju hüvitamine on

hõlmatud rikutud normi kaitse-eesmärgiga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2) ning 5)

esineda ei tohi aluseid vastutuse piiramiseks (RVastS § 13 lg 1, 3 ja 5). VÕS § 128 lg 5

kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning

kannatusi.

8. Kaebajad taotlevad mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et nad pidid vanglas enne

kinnipeetavast abikaasa ja isaga nii pikaajalisele kohtumisele kui ka klaasist vaheseinaga

eraldamata lühiajalisele kohtumisele minemist taluma lahtiriietumisega läbiotsimist.

9. Käesolevas haldusasjas on vaidluse all küsimus, kas kaebajate läbiotsimine kirjeldatud

viisil on õigusvastane ja kas sellega on neile tekitatud mittevaralist kahju, mis tuleb hüvitada

5000 euro ulatuses. Seega hindab kohus esmalt vastustaja tegevuse õiguspärasust (I) ning

seejärel kaebajatele tekkinud kahju, põhjusliku seose olemasolu ja vastustaja süü vormi (II).

Viimaks lahendab kohus menetluskulude jaotuse (III).

I

10. Kaebajad taotlevad mittevaralise kahju hüvitamist perioodil juuni 2020-2021 vastustaja

poolt tekitatud kahju eest (vt kaebuse p 2). Asjas on tõendatud, et kaebajad külastasid viidatud

perioodil kinnipeetavat Tallinna Vanglas pikaajalise kokkusaamise raames neljal korral 18.–

19.06.2020, 23.–24.07.2020, 15.–16.09.2020 ja 25.–26.05.2021 ja klaasist vaheseinaga

eraldamata lühiajalisel kokkusaamisel ühel korral 17.08.2020 (vastustaja 09.10.2023 vastuse

lisa nr 1, dtl 94). Vaidlust ei ole ka asjaolus, et kaebajad otsiti iga nimetatud kokkusaamiste

eelselt läbi lahtiriietumisega alasti.

11. Käesolevas kaebuses ei vaidlusta kaebajad läbiotsimistoimingut iseenesest või selle

vajalikkust, vaid vaidluse all on alasti läbiotsimine, mis kaebajate hinnangul on alandav.

Kaebuse kohaselt pidid kaebajad lahtiriietumisega läbiotsimise käigus olema valvurite ees

täiesti alasti ning täitma valvurite korraldusi, sh tegema 3 kükki, kummardama, tõmbama

laiali tuharad, näitama ette peopesad ja jalatallad, tõstma üles juuksed ja avama suu.

Vastustaja leiab, et kaebajate väited läbiotsimise ajal kummardamise või tuharate lahti

5(11)

3-23-1115

tõmbamise kohta on ebaõiged, kuivõrd selliseid läbiotsimistoiminguid kokkusaajatel teha ei

lastud. Kuna menetlusosaliste väited läbiotsimise tegeliku läbiviimise kohta on tõendama,

saab kohus juhinduda vastustaja tegevuse läbiviimisel vaid sellest, et kaebajate osas viidi läbi

lahtiriietumisega alasti läbiotsimine. Seega hindab kohus asja lahendamisel, kas vangla oli

õigustatud korraldama kaebajate lahtiriietumisega läbiotsimist neil kordadel, mil kaebajad

külastasid vanglas oma lähedast pikaajalisel ja klaasist vaheseinaga eraldamata lühiajalisel

kohtumisel.

12. Kokkusaamisele tulijate läbiotsimise õiguslik alus tuleneb vangistusseadusest (VangS).

VangS § 27 lg 1 esimese lause järgi on vanglateenistuse ametnikul õigus kinnipeetavaga

kokkusaamisele lubatud isik ja tema asjad läbi otsida ning läbiotsimise viib läbi külastajaga

samast soost vanglateenistuse ametnik. VangS § 68 lg 3 annab vanglateenistuse ametnikule

õiguse vanglasse saabuvad ja vanglast väljuvad isikud ning nende asjad läbi otsida.

Läbiotsimist teostab isikuga samast soost vanglateenistuse ametnik. Vastavalt VangS § 24 lg-

le 1 on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma

perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud

kahtlusi. Lühiajalise kokkusaamise kestus on kuni kolm tundi ning kokkusaamiste kord

sätestatakse vangla sisekorraeeskirjas (VangS § 24 lg 2). Vastavalt VangS § 25 lg-le 1

võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi mh abikaasa ja lapsega. Pikaajaline

kokkusaamine on üks ööpäev kestev kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides ilma

järelevalveta ning pikaajaliste kokkusaamiste kord, sagedus ja kokkusaajatele lubatud asjade

loetelu sätestatakse vangla sisekorraeeskirjas (VangS § 25 lg 2).

13. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 31 lg 1

kohaselt toimub lühiajaline kokkusaamine vangla territooriumil kokkusaamisruumis või muus

kokkusaamiseks ettenähtud kohas vanglateenistuja järelevalve all ning § 41 lg 1 kohaselt

toimub pikaajaline kokkusaamine vangla territooriumil pikaajalise kokkusaamise ruumides,

kus kokkusaajal ning kinnipeetaval on võimalik ilma järelevalveta suhelda, süüa, pesta ja

magada. VSKE § 37 lg 2 kohaselt (koostoimes §-ga 40) otsitakse kinnipeetav ja kokkusaaja

enne ja pärast kokkusaamist läbi. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et kui kokkusaaja keeldub

asjade hoiule andmisest või läbiotsimisest, siis teda kokkusaamisele ei lubata.

14. Läbiotsimise kord on vastavalt VangS § 65 lg-le 4 kehtestatud Justiitsministri 05.09.2011

määrusega nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44). Määruse nr 44 § 31 lg 1

esimese lause järgi on vanglateenistuse ametnikul õigus koos asjadega läbi otsida vanglasse

sisenev ja vanglast väljuv isik või vanglas viibiv isik. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et

vanglasse ei lubata isikul siseneda keelatud esemetega või kui isik keeldub läbiotsimisest.

Läbiotsimise tõhustamiseks võib kasutada metallidetektorit, riideid ja keha pealispinda

läbivalgustavat seadet ning muid tehnilisi vahendeid või sellekohase väljaõppe saanud

teenistuskoera (samas, lg 5). Seega annavad VangS ja määrus nr 44 vanglale õiguse vanglasse

kokkusaamisele tulija läbi otsida ning VSKE kohustab vanglat isikut läbi otsima.

15. Vastustaja on õigesti leidnud, et läbiotsimise puhul on tegemist toiminguga, millele ei

kohaldu haldusakti andmisele kohalduvad nõuded, sh haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 56

tulenev haldusakti põhjendamise kohustus, ning et toimingu tegemist ei tule ka otsustada

eelneva haldusakti andmisega. Vastustaja on seisukohal, et toimingu põhjendused tuleb

esitada isiku nõudmisel, toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses.

Vastustaja on selgitanud, et külastajate lahtiriietamisega läbiotsimine on vajalik tagamaks

vangla julgeolek, tõkestades vanglasse keelatud esemete/ainete sattumine.

16. Kohus on seisukohal, et kuigi vastustaja ei pidanud läbiotsimist haldusakti kombel

põhjendama, oli vastustaja kohustatud kaaluma julgeoleku tagamise meetme valikut,

juhindudes konkreetse juhtumi asjaoludest ja proportsionaalsuse põhimõttest ning teostama

6(11)

3-23-1115

lahtiriietumisega läbiotsimist juhul, kui see vastustaja hinnangul asjaoludest tulenevalt oli

põhjendatud. Kohtupraktikas on kujunenud kindel seisukoht, et vanglal puudub kaalutlusruum

kas pikaajalisele kokkusaamisele saabuv või sealt lahtuv isik läbi otsida või mitte, ent vanglal

on kaalutlusruum läbiotsimise viisi valikul (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2022 otsus

asjas nr 3-21-161, p 10; Tallinna Ringkonnakohtu 28.07.2023 otsus asja nr 3-22-311, p 14;

Tallinna Ringkonnakohtu 19.05.2023 otsus asjas nr 3-21-2616, p 9). Toiming peab olema

kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes (HMS § 3 lg 2). Käesoleval

juhul puudub vaidlus selles, et läbiotsimist ei tohiks külastajate suhtes üldse läbi viia, vaid

vaidlus on selles, kas konkreetsel juhul oli tegemist proportsionaalse meetmega vangla

julgeoleku tagamise eesmärgi saavutamiseks.

17. Alasti läbiotsimine riivab intensiivselt inimese õigust nii kehalisele puutumatusele

(põhiseaduse (PS) § 19 lg 1 ja § 26), väärikale kohtlemisele (PS § 18 lg 1) kui ka kinnipeetava

ja tema külastaja õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele (PS § 26). Vastustajal tuleb

läbiotsimise viisi valikul seega arvestada, et mida intensiivsem on isiku põhiõiguste piirang,

seda kaalukamad ja enam põhjendatud peavad olema piirangut õigustavad asjaolud. Kui

seadusandja ei ole ette näinud kinnipeetavat külastavate isikute alasti läbiotsimist iga kord,

tuleb vanglal läbiotsimise viisi valikul pidada seda kui eriti intensiivset läbiotsimise viisi

erandlikuks. Selline erandlik valik nõuab konkreetsete asjaoludega seostamist (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 28.02.2022 otsus asjas nr 3-21-161, p 11). Külastaja lahtiriietamisega

läbiotsimise meetme erandlikkust ja selle faktiliste asjaoludega seostamise olulisust on lisaks

Tallinna Ringkonnakohtu seisukohtadele kinnitanud ka Piinamise ja ebainimliku või alandava

kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT), õiguskantsleri ja Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohad (nt Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2022 otsuses asjas

nr 3-21-161 p-des 15-20 viidatud ÕK seisukohad, EIK otsused asjades Wainwright vs.

Ühendkuningriik, p 42 ja Bojar vs. Poola, nr 11148/18, p-d 15 ja 16). Eeltoodu tähendab, et

vastustajal on lubatud külastajate suhtes lahtiriietumisega läbiotsimisi teostada vaid siis, kui

see on konkreetse külastaja suhtes põhjendatud ja meetme valik tugineb konkreetsele

ohuhinnangule. Külastajate läbiotsimine ei saa olla tavapärane igakordselt ja automaatselt

kasutatav praktika, kuivõrd vastustajal on võimalus kaaluda võimaliku ohu vältimiseks teiste

läbiotsimise viiside vahel (vt määruse nr 44 § 31 lg 5). Lahtiriietumisega läbiotsimisele tuleb

eelistada teisi läbiotsimise viise. Võimalikku ohtu aitab tõrjuda ka kinnipeetava läbiotsimine

pärast pikaajalist kokkusaamist (määruse nr 44 § 32 p 2), mida käesoleval juhul on ka tehtud.

18. Praegusel juhul ei ole vangla põhjendanud kaebajate lahtiriietamisega läbiotsimise

vajadust konkreetse juhtumi asjaoludega. Vastustaja peamine argument lahtiriietumisega

läbiotsimise igakordse teostamise suhtes on olnud läbivalt, sh ka teistes sarnastes

kohtuvaidlustes, vangla üldise julgeoleku tagamine. Seega kohtule nähtub, et vastustajal

puudus kaebajatest külastajate suhtes vastav ohuhinnang, millest oleks tuletatav nendest

kaasnev oht või riskitase vangla julgeolekule. Vastustaja ei ole ka väitnud, et kaebajad oleksid

külastustele tulles omanud keelatud esemeid/ained või et kaebajad oleksid toime pannud

külastuse käigus õigusrikkumisi või tekitanud mistahes muul moel kahtlust selliste tegude

toimepanemise võimalikkusest. Sealjuures tuleb vastustajal selliste ohujuhtumite korral

külastajatest tingitud vangla julgeolekut mõjutatav teave registreerida ja säilitada (nt VangS §

53 lg 1 p-d 10, 16 ja 18). Vastustaja ei ole kaebajate kohta sellist teavet kohtule esitanud,

mistõttu eeldab kohus, et kaebajate osas ohuhinnang ja juhtumipõhine info sootuks puudus.

Vastustaja on kohustatud kontrollima iga külastuse järgselt ka kinnipeetavat, kuid vastustaja

ei ole kinnitanud ega tõendanud, et kinnipeetavast külastatavalt oleks leitud vahetult pärast

külastuse lõppemist keelatud esemeid/ained, mis oleks olnud seostatav kaebajate

külaskäiguga.

7(11)

3-23-1115

19. Vastustaja on kohtule esitanud loetelu kinnipeetavaga seotud distsiplinaarkorda

rikkuvatest intsidentidest, mis leidsid aset 05.10.2020, 03.12.2020, 04.12.2020, 05.12.2020,

05.05.2021, kuid ei ole esitanud tõendeid ega ka väitnud kinnipeetava tegelikku

distsiplinaarkaristamist, vaid üksnes sedastanud sellistele korda häirivatele juhtumitele,

eelkõige keelatud esemete/ainete omamisele. Vastustaja hinnangul näitab selline kinnipeetava

käitumine korra eiramist ja kujutab potentsiaalset ohtu vangla üldisele julgeolekule.

Arvestades selliste tegude ajalist toimumist, ei saa neid kohtu hinnangul siduda kaebajate

konkreetsete külaskäikudega, kuivõrd 2020.a viimane külaskäik toimus kaebajatel 15.09.-

16.09. ning 2021.a külaskäik 25.05.-26.05. Kinnipeetava käitumine vanglas ei saa olla

ülekantav tema lähedastele, kes kinnipidamisasutuses õigusrikkumise toime panemise eest ei

viibi. Samuti ei saa kinnipeetava kuriteod (suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik

grupiline käitlemine) olla seostatavad kaebajatest lähedastega ega anna alust pidada

külastajast pereliikmeid õigusrikkujateks või automaatselt vangla julgeolekut ohustavateks.

Kinnipeetavate lähedased on väga erineva taustaga inimesed ning on meelevaldne eeldada, et

kõigi kinnipeetavate ja neid külastama tulnud lähedaste puhul on ühtviisi kõrgendatud oht

keelatud esemete ja ainete vanglasse toimetamiseks. Kohus juhib ka tähelepanu, et lisaks

abikaasast kaebajale külastasid kinnipeetavat ka 6- ja 2-aastane laps, kelle puhul ei ole

võimalik kõrgendatud ohtu õigustatuks pidada. Seejuures ei nähtu kohtule, et vastustaja oleks

lastest kaebajate lahtiriietumisega läbiotsimise viisi valikul juhindunudd laste huvidest või

nende heaolu tagamise põhimõttest (lastekaitseseadus (LasteKS) § 5 p 3, 21 lg 1, ÜRO lapse

õiguste konventsioon). Pikaajalisele kokkusaamisele tulevaid isikuid ei ole üldjuhul karistatud

õigusrikkumise eest, mistõttu on neist lähtuv korrarikkumise ohu tõenäosus väike. Kohtule ei

nähtu haldusasjas esitatud asjaoludest, et nii abikaasa kui lapsed oleksid keelatud

esemeid/aineid proovinud sisse tuua, et neid oleks sel eesmärgil ära kasutatud, et kinnipeetav

oleks neid sellisele tegevusele kuidagiviisi mõjutanud.

20. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et nii pikaajalised kui ka klaasist vaheseinaga

eraldamata lühiajalised kokkusaamised on üheks reaalseimaks esemete vanglasse toimetamine

viisiks, kuivõrd pikaajalised kohtumised toimuvad kaamerateta ruumides ning vaheseinaga

eraldamata kohtumisel võimaldatakse kinnipeetavale külastajatega lähikontakti. Kohus

nõustub, et nii pikaajaliste kui ka vaheseinata kohtumiste puhul esineb vangla üldise

julgeoleku jaoks vahetu kontakti esinemise tõttu rohkem riske potentsiaalset ohtu vangla

julgeolekule, kuid see ei õigusta iseenesest automaatset läbiotsimist lahtiriietumisega

olukorras, kus vangla peab konkreetsest külastajast tulenevaid asjaolusid läbiotsimise viisi

valikut kaaluma. Vangla julgeolekut ohustav keelatud esemete/ainete vanglasse toomine on

abstraktne oht, mitte konkreetsetest kaebajatest lähtuv oht (Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr

3-22-311, p 18.3). Kohus märgib ka, et vaheseinaga eraldamata kohtumistel tuleb vanglal

korraldada oma töö selliselt, et lahtiriietumisega läbiotsimist teostataks väga erandlikel

juhtudel, kuivõrd lühiajalised kohtumised toimuvad vanglateenistuja järelevalve all ning

ohukahtluse või rikkumise korral on teenistujal võimalik vastav olukord fikseerida, vajadusel

saab kohtumise katkestada (vt VSKE § 31 lg 1, § 37 lg-d 5-6). Kohtu hinnangul ei ole nii

pikaajaliste kui ka kindlasti mitte lühiajaliste kokkusaamiste raames, arvestades viimase

ajalist kestust (3 h), lahtiriietumisega läbiotsimine, ilma konkreetsete asjaoludega seostamata

proportsionaalne.

21. Vastustaja on selgitanud, et teised läbiotsimise viisid ei pruugi olla alati sama tõhusad kui

lahtiriietamisega läbiotsimine. Teenistuskoer suudab tuvastada ained, mille tuvastamiseks on

ta treenitud. Metalliotsija abil on võimalik leida teatud massi ületavat metallilist ainet

sisaldavaid esemeid, kuid tavapärased ja lubatud asjad võivad seadet eksitada. Kompamise

efektiivsus sõltub riiete materjaliomadustest ning kehaskänneri tehniline võimekus on

piiratud. Röntgenseadet on võimalik kasutada külastaja riiete läbiotsimiseks, kui riided on

seljast võetud.

8(11)

3-23-1115

22. Kohtu hinnangul ei saa neid meetmeid pidada selgelt ebapiisavateks, õigustamaks

eranditeta lahtiriietumisega läbiotsimise valikut. Kui vastustaja leiab, et seadmete tehniline

võimekus ei ole piisav, tuleb vastustajal muretseda vahendid, mille töötase vastab vastustaja

tegevuse nõudlustasemele. Lahtiriietamisega läbiotsimine saab kohtu hinnangul olla

põhjendatud üksnes juhul, kui muul viisil läbiotsimise (teenistuskoeraga, kompimise teel,

metallidetektoriga jms) käigus jääb vastustajale põhjendatud kahtlus, et külastaja võib varjata

keelatud esemeid. Eelkõige siis, kui külastaja juures on varem leitud keelatud esemeid/aineid

või kelle puhul on vanglal eelnev teave või ohuhinnang konkreetse külastaja osas sellise

rikkumise toimepaneku võimalikkusest.

23. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna vastustaja ei kaalunud kaebajate 18.–

19.06.2020, 23.–24.07.2020, 15.–16.09.2020 ja 25.–26.05.2021 pikaajalise ning 17.08.2020

klaasist vaheseinaga eraldamata lühiajalisel kokkusaamise eelselt läbiotsimise viisi valikut

ning lahtiriietamisega läbiotsimiseks puudusid konkreetsed põhjused, oli vastustaja tegevus

ebaproportsionaalne. Seega tuleb vastustaja tegevus lugeda õigusvastaseks. Kohtu hinnangul

ei muuda vastustaja tegevust õiguspäraseks ka see, et kinnipeetava abikaasa andis lastega

kokkusaamisele tulemisel läbiotsimiseks nõusoleku. Läbiotsimisest keeldumine toonuks

kaebajatele kaasa kokkusaamisele mitte lubamise (VSKE § 37 lg 4), jättes kaebajad ilma neile

ette nähtud kohtumisõigusest.

II

24. Kohus tegi eelnevalt kindlaks, et vastustaja tegevus oli õigusvastane. Kohus leiab, et

õigusvastase läbiotsimisega rikkus vastustaja kaebajate eraelu puutumatust ja alandas

kaebajate väärikust. Kaebajad on selgitanud, et pärast iga külaskäiku tundsid nad piinlikkust,

häbi ja end alandatuna, sh iseendi silmis, vastumeelsust läbiviidavate toimingute suhtes,

ebameeldivuse ja vastikuse tunnet, kuna alasti läbiotsimise käigus vaadati nende

intiimpiirkonda ja tundsid endi kohtlemist kurjategijatena. Seega saab RVastS § 9 lg st 1

tulenevalt eeldada, et kaebajatele tekkis mittevaraline kahju.

25. Kohus peab usutavaks, et võõras keskkonnas võõraste isikute juures alasti võtmine oli

kaebajate jaoks ebameeldiv ja häiriv üleelamine, tekitas ebameeldivustunnet, ärevust, stressi,

alandustunnet. Käesoleval juhul ei oma tähtsust, et kaebajad ei loobunud kinnipeetava

külastamisest läbiotsimisega kaasnevast riivest sõltumata ning külastasid kinnipeetavat

pikaajalistel ja klaasvaheseinaga eraldamata lühiajalisel kohtumisel, taludes läbiotsimist,

kokku 5-l korral. Kaebajatele ei ette heidetav, et nad soovisid perekondlikke sidemeid hoida ja

lähedast külastada, sest selleks oli neil õigus. Vastustaja kohustus on seevastu soodustada

kinnipeetava vanglavälist suhtlemist, sh vältides kinnipeetava ja tema lähedastega sotsiaalsete

sidemete katkemist (VangS § 23) ning vastustaja kohustub seda tegema õiguspäraselt.

Kaebajatele ei ole ka ette heidetav, et nad vastustajale lahtiriietumisega läbiotsimise osas

taotlusi või pretensioone ei esitanud. Kaebajad on selgitanud, et vanglaametnike käest

läbiotsimise ajal küsisid nad lahtiriietumise vajadust, kuid vangla põhjendas seda eeskätt

sisekorrareeglite järgimisega ning kaebajate võimalusega sellest keelduda, jäädes

külastusõigusest ilma. Vastustaja kohtule esitatud selgitustestki nähtub, et lahtiriietumisega

läbiotsimine oli vaidlusalusel perioodil vanglas kujunenud regulaarseks praktikaks, mida

kohaldati ühetaoliselt kõigi külastajate suhtes. Juhul, kui kaebajad oleksid vastustaja poole

pöördunud neile erandi tegemisega, ei pea kohus usutavaks, et vastustaja oleks vastava

taotluse saamisel kaebajate osas oma regulaarset praktikat muutnud ega oleks jätnud neid

lahtiriietumisega läbi otsimata. Seega ei oleks kaebajate eelnev pöördumine olnud suure

tõenäosusega tulemuslik.

26. Kui vangla otsib regulaarselt kõik külastajad läbi, võtab ta endale teadlikult riski, et

läbiotsitavate hulgas võib olla ka tavapärasest enam haavatavaid inimesi, kellele läbiotsimine

9(11)

3-23-1115

rängemalt mõjub. Vastustaja ei pea eluliselt usutavaks, arvestades kaebajate II ja III vanust, et

nad kaebuses väidetud isiklike õiguste rikkumist sedastasid või alandust tundsid. Kohus

sellega ei nõustu ning selgitab, et olukorras, kus lahtiriietamisega läbiotsimist peetakse

erandlikuks, tuleb alaealiste laste läbiotsimist pidada äärmiselt erandlikuks meetmeks. Vangla

peab laste turvakontrolli korraldama lapsesõbralikult, austades laste inimväärikust ja õigust

privaatsusele, tagades laste psühholoogilise ja füüsilise turvalisuse. Kohtu hinnangul ei saa

välistada alaealisest laste alandatuse tunnet olukorras, kus nad peavad lahti riietuma võõra

isiku osavõtul, kes neid lähedalt läbi vaatab. Täiskasvanugi jaoks on lahtiriietumine võõra

isiku ees raskesti talutav, väikeste laste jaoks võib see olla kordades keerulisem ning nende

hingelist läbielamist on kõrvalseisja jaoks raske hinnata. Olukorras, kus vanglaametnik täidab

sisekorrast tulenevaid reegleid kõigi külastajate suhtes ühetaoliselt, asetseb vanglaametnik

võimupositsioonil. On paratamatu, et külastaja, kes soovib oma lähedasega kohtuda, on

kohustatud läbiotsimist taluma ja on seetõttu haavatav, seega ei saa välistada kaebajate abituse

või alandatuse tunnet.

27. Vastustaja võrdleb lahtiriietumisega läbiotsimist tavapärase spordiklubi/ujula riietus-või

dušširuumis riietumisega, kus seda tehakse mitme võõra inimese juuresolekul täiesti alasti,

või arsti juures lahtiriietamisega, kus võib kaasneda lisaks füüsiline kontakt, või

koolis/lasteaias ühise riiete vahetamisega. Kohus sellega ei nõustu ning leiab, et vastustaja

võrdlus on utreeritud. Spordiklubis ja ujulas käimine on nii täiskasvanu kui ka lapse jaoks

meelelahutuslik tegevus, mille käigus puudub kohustus riiete vahetamiseks läheduses asuva

võõra isiku ees ja jälgimisel. Riietumist on võimalik korralda ka kodustes tingimustes (nt

panna trenniriided eelnevalt selga) või vahetada riideid privaatses kabiinis (selle puudumisel

nt tualettruumis), kus võõras isik riiete vahetamise ajal ei viibi. Sealjuures ei jälgita avalikes

spordiklubides/ujulates isiku alasti keha sellise põhjalikkusega, sh intiimpiirkonda, nagu seda

tehakse vanglas. Arsti vastuvõttu korraldab üldjuhul üks ja kindel arst, kes vaatab üksnes

vajadusel patsiendi keha alasti olekus läbi, üldiselt teostab arst kontrolli selliselt, et tõstetakse

riideid vaid piirkondades, mida on parasjagu vajalik läbi vaadata. Nii kooli kui ka lasteaia

tingimustes kui ka arsti vastuvõtul vajalik riiete vahetamine toimub tuttavas ja turvalises

keskkonnas. Vanglat ei saa erinevatel julgeoleku kaalutlustel pidada vaba atmosfääriga

keskkonnaks, seda eriti väikeste laste jaoks, mistõttu mõjub selline vahetus läheduses

jälgimise all lahtiriietumine inimese emotsionaalsele seisundile rusuvalt.

28. Mittevaralise kahju rahas hüvitamise eelduseks on ka vastustaja süü (RVastS § 9 lg 1).

Läbiotsimist võimaldav norm ei nõudnud seda, et läbiotsimine teostatakse just lahtiriietumise

teel, vaid vastustajal oli läbiotsimise viisi valikul kaalutlusõigus, mille vastustaja jättis

kaebajate puhul teostamata. Läbiotsimise viisi valiku kaalumata jätmine sai toimuda vähemalt

raske hooletusega (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 104 lg 4). Kohtu hinnangul ei esine käesoleval

juhul muid RVastS §-s 13 sätestatud vastutuse piiramise aluseid.

29. Kaebajad on soovinud vastustajalt mittevaralisekahju hüvitamiseks mõista välja 5000

eurot kaebaja kohta. Kohus leiab, et kaebajate soovitud hüvitise suurus ei ole täies ulatuses

põhjendatud. Hüvitise suuruse üle otsustab kohus kaalutlusõiguse alusel, hinnates kõiki

kaebuse asjaolusid kogumis. Kaebajad ei ole põhjendanud, et alasti läbiotsimine oleks

mõjunud neile kuidagi eriliselt kahjustavalt, nt et kaebajatel tekkisid sedavõrd rasked ja

kestvad psüühilised häired, meeleolu või unehäired, mis vajasid igakordset meditsiinilist

sekkumist (nt diagnoos või määratud ravi). Kaebajad ei ole väitnud, et kõrvalistel isikutel oli

läbiotsimise ruumile juurdepääs või et vanglaametnikud oleksid neid kuidagi eriliselt

alandavalt enda käitumisega kohelnud (nt solvanud, mõnitanud, lubamatult puudutanud vms).

Kohus võtab arvesse ka rikkumiste korduvust – 5 külastust, millele eelnes õigusvastane

toiming. Kohus leiab, et käesoleval juhul on piisav hüvitis mittevaralise kahju korvamiseks

kaebajale I 1000 eurot ning kaebajatele II ja III kummagi kohta 3500 eurot.

10(11)

3-23-1115

30. Eeltoodud põhjustel rahuldab kohus kaebuse osaliselt ning mõistab vastustajalt kaebajate

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas kokku 8000 eurot, millest vastustajal tuleb

1000 eurot hüvitada kaebajale I ning 3500 eurot kaebajale II ja III.

III

31. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul on otsus tehtud vastustaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud vastustaja

kanda.

32. HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus rahuldas kaebuse osaliselt – kaebaja I osas

20% ulatuses (kaebaja I taotles hüvitist suuruses 5000 eurot, kohus mõistab välja hüvitise

suuruses 1000 eurot) ning kaebajate II ja III osas 70% ulatuses (kaebajad II ja III taotlesid

hüvitist 5000 eurot, kohus mõistab välja 3500 eurot). Kaebajad tasusid kaebuse esitamisel

riigilõivu kokku 450 eurot, iga kaebaja kohta 150 eurot. Arvestades kaebuse rahuldamise

proportsiooni, tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista riigilõiv summas 240 eurot

(150x0,2+150x0,7x2) eurot. Muude võimalike menetluskulude kandmise kohta ei ole kaebaja

kohtule kuludokumente esitanud, seetõttu jäävad need kaebajate enda kanda (HKMS § 109 lg

1).

33. Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb kaebajate ja nende esindaja nimed

avaldatavas otsuses tähemärkidega.

(allkirjastatud digitaalselt)

OSALISELT JÕUSTUNUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 15. SEPTEMBRI 2025

KOHTUOTSUSEGA.

11(11)