3-20-2137/61 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. jaanuar 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2137

Haldusasi

X kaebus Saue valla kohustamiseks anda talle

sotsiaaleluruum ja Saue valla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19. oktoobri 2022. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja v.adv Keijo Lindeberg

Vastustaja – Saue vald, esindaja AL

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

13. detsember 2023

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19. oktoobri 2022.

a otsuse haldusasjas nr 3-20-2137 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu

otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Xle apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Menetlusosaliste

muud menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi, eluruumide aadressid ja kriminaalasja

number tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 26. veebruaril 2024

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-20-2137

2(10)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X on sügava liikumispuudega ja puuduva töövõimega tööealine isik, kes kasutab

ratastooli ja vajab abi igapäevatoimingute tegemisel. X on alates 07.05.2015 taotlenud

varasemalt Saue linnalt (ja hiljem Saue vallalt) tema erivajadustele vastava eluruumi

võimaldamist Saue linnas, kus elavad tema ema ja vend. Samuti on X taotlenud muid

sotsiaalteenuseid (nt hooldaja määramist) ning -toetusi. Saue linn on selgitanud, et ratastooliga

liikumiseks sobivat sotsiaaleluruumi ei ole Saue linnas pakkuda ning ka üüriturult pole leitud

ühtegi eluruumi, mille omanik nõustuks vajalike ehituslike ümberkohandustega. Samuti ei ole

Saue linnal õnnestunud kohandamiseks sobivat eluruumi leida vahetamise teel. Taotlejale on

pakutud ajutise lahendusena kuni eluruumi leidmiseni kohta hooldekodus, mida ta ei soovinud

vastu võtta, sest see tähendaks viibimist lähedastest ja nende abist kaugel ning tal tuleks tasuda

suur osa sissetulekust omaosaluse maksmiseks. X viibis 2016. a lõpust kuni 2017. a lõpuni

vanglas. Pärast vabanemist jätkati eluruumi otsingut, kuid edutult. X paigutati 2018. a

septembris Keila hooldekodusse, kuid ta lahkus sealt omal soovil ning Saue vallal kadus

taotlejaga kontakt. X ema selgitas 2020. a-l valla sotsiaaltöötajatele, et poeg elab Hispaanias

ning ei ole teada, kas ja millal ta plaanib Eestisse naasta. Vastuseks X esindaja 06.07.2020

päringule selgitas Saue vald 07.08.2020 vastuses, et Saue linnas puuduvad seni jätkuvalt

liikumisraskustega inimestele sobivad eluruumid, kuid need on projekteerimisel ja ehitustööd

algavad 2021. a alguses. Selle ajani oleks Saue vallal võimalik Xle ajutiselt pakkuda

erivajadustele kohandatud eluruumi Laagris asuvas munitsipaalmajas.

2. X esitas Tallinna Halduskohtule 30.10.2020 kaebuse, milles palus Saue valda kohustada

kindlustama kaebaja erivajadustele vastava eluruumi kasutamise võimalus ja osutada kaebajale

abi ning hüvitada sobiva eluruumi pika aja jooksul eraldamata jätmisega tekitatud mittevaraline

kahju kohtu äranägemisel.

3. Kohtumenetluse ajal valmisid Saue linnas erivajadustega isikutele sobivad eluruumid ja

Saue vald pakkus Xle võimalust munitsipaaleluruumi üürimiseks, millega kaebaja nõustus. X

naasis 23.05.2022 Eestisse ja sõlmis pakutud eluruumi kasutamiseks Saue vallaga üürilepingu.

4. Tallinna Halduskohus jättis 19.10.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidlust ei ole

selles, et Xl on sügav liikumispuue ja ta vajab puudest tulenevalt kõrvalabi, sh tema vajadustele

vastavalt kohandatud eluruumi jm sotsiaalhoolekandelist abi. Vaidlus on selles, kas Saue vald

on keeldunud kaebajale sobiva eluruumi eraldamisest ning kas seeläbi on tekitatud kaebajale

mittevaralist kahju. Vastustaja on esitanud põhjaliku ülevaate poolte kirjavahetusest, millest ei

nähtu, et vastustaja oleks keeldunud kaebaja probleemiga tegelemast. Ühelegi kaebaja või tema

esindaja kirjalikule pöördumisele ei ole jäetud vastamata või vastamisega viivitatud.

Kirjavahetusest saab järeldada, et vastustaja on otsinud võimalusi probleemi lahendamiseks ja

astunud samme vastavalt valla võimalustele. Kaebaja on viibinud Keila hooldekodus, kuid

lahkus sealt omal soovil. Kaebaja on soovinud eluruumi ainult Saue linnas, mida ei olnud tol

ajal kaebajale pakkuda, ja lükkas kõik muud variandid (sh ajutised) tagasi. Kohtumenetluse ajal

3-20-2137

3(10)

valmisid Saue linnas erivajadustega inimestele kohandatud munitsipaaleluruumid ja vastustaja

ettepanekul on ühte korterisse alates 23.05.2022 elama asunud ka kaebaja. Samuti osutatakse

kaebajale erinevaid teenuseid (sh koduteenus) ning kaebajale on pärast Hispaaniast Eestisse

naasmist makstud erinevaid toetusi. Seega on kohustamisnõue ära langenud. Samas on kaebaja

menetluse käigus esitanud täiendavalt mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kaebaja leiab, et

vastustaja keeldus tegelemast sobiva eluruumi leidmise või eraldamise probleemiga, mis tekitas

mitmeid üleelamisi: kannatused kehvade elamistingimuste pärast, ebamugavus, frustratsioon.

Kaebaja võis sobiva eluruumi puudumise tõttu tõepoolest tunda frustratsiooni ja ebamugavust.

Samas puudub vastustaja süüline käitumine (vt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1).

Vastustaja ei ole kaebaja probleemi lahendamisest (s.o erivajadustega inimestele kohandatud

eluruumi eraldamisest) teadlikult ja tahtlikult keeldunud. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et asus

2018. a-l elama Hispaaniasse ja tuli Eestisse tagasi 23.05.2022, asudes elama temale eraldatud

erivajadustega inimestele kohandatud korterisse I korrusel. Kaebuse rahuldamiseks ei ole seega

alust. Haldusasja raames ei ole tuvastatud, et vastustaja oleks sobiva eluruumi olemasolu korral

keeldunud selle kaebajale eraldamisest. RVastS § 9 kohaldamise eeldused ei ole täidetud ning

kaebajale ei saanud tekkida sellist mittevaralist kahju, mida peaks hüvitama rahas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. X palub 18.11.2022 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada mittevaralise

kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist puudutavas osas ning uue otsusega rahuldada

kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel. Halduskohus ei ole arvestanud

kaebaja seisukohtade ja selgitustega, millega on rikutud menetlusnorme. Vastustaja võimaldas

kaebajale korteri alles kohtumenetluse ajal. Kuna see toimus alles pärast kohtule kaebuse

esitamist, siis on kaebajal igal juhul tekkinud õigus nõuda vastustajalt mittevaralise kahju

hüvitamist. Kahjunõude aluseks on kaebaja kannatused, mis tekkisid seoses sellega, et

vastustaja ei eraldanud temale eluruumi, kuigi oleks seadusest tulenevalt pidanud seda tegema.

Kaebaja oli sunnitud pikka aega ja ilmast sõltumata elama rongijaama kõrval parklas asunud

väikebussis, mida ka vastustaja hästi teadis, kuid ei tundnud huvi tema tervise ja käekäigu vastu.

Kaebaja Eestist lahkumise tingis see, et pikaajaline elu väikebussis muutus väljakannatamatuks.

Vastustaja ei tegelenud kaebaja probleemiga aastaid tõsiselt, vaid asus seda tegema alles pärast

kohtusse pöördumist.

Halduskohus on sisuliselt tuvastanud, et pikaajalised ebainimlikud elamistingimused tekitasid

kaebajale üleelamisi ja kannatusi, kuid ei ole sellega kohtuotsuse tegemisel arvestanud. Ebaõige

on järeldus, et praeguses asjas puudub vastustaja süüline käitumine. Vastupidist kinnitab selgelt

asjaolu, et kaebajal tuli pikka aega elada väikebussis. Vastustaja ei teinud kõike endast olenevat,

et leida kaebajale tema terviserikkest tulenevalt sobiv eluase mõistliku aja jooksul. Kaebaja oli

sobivat eluaset ja toimetulekuabi taotlenud juba alates 2018. a-st, kuid selline eluase leiti alles

2022. a-l. Sobiva eluruumi eraldamine kohtumenetluse ajal tõendab, et vastustaja hinnangul

olid kaebaja nõuded põhjendatud. RVastS § 9 kohaldamise eeldused on täidetud. Vastustaja

õigusvastase tegevuse või tegevusetuse korral tema süüd eeldatakse (nt Riigikohtu 05.12.2017

otsus nr 3-14-52324, p 18.2). Vastustaja ei ole veenvalt põhjendanud, miks ei suudetud sobivat

eluaset ja toimetulekuabi kaebajale pakkuda aastatel 2018–2022. Tegemist pidi olema vähemalt

vastustaja hooletusega (vt ka Riigikohtu 18.06.2020 otsus nr 3-16-1903, p-d 33–34). Kuna valu

ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada, siis ei saa mittevaralise kahju

suurust tõendada (nt Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Kaebaja on piisavalt

selgitanud enda terviserikke olemust ning sellest tulenevat vajadust saada sobiv elamispind ja

sotsiaalhoolekandelist abi. Samuti on kaebaja kirjeldanud seda, milliseid probleeme vastustaja

tegevusetus temale tekitas (st ebainimlikud elamistingimused tõid kaebajale kaasa hingevalu,

moraali languse ja panid teda tundma ennast mittevajalikuna). Vastustaja ei ole kaebaja eest

3-20-2137

4(10)

kuidagi hoolitsenud ega soodustanud paremate elamistingimuste leidmist. Samuti ei näidanud

vald üles mingit huvi ega abivalmidust, et korraldada kaebaja viibimine välismaal hooldekodus.

6. Saue vald palub 23.12.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning

halduskohtu otsus muutmata. Kohus tugines otsuse tegemisel arvukatele dokumentaalsetele

tõenditele, samas kui kaebaja väited on jäänud ainult paljasõnalisteks ja need on ka sisu poolest

vastuolus dokumentaalsete tõenditega. Tõele ei vasta väide, et Saue vald ei ole kaebajale aastate

vältel eluruume pakkunud ja ei ole ka muul viisil püüdnud enne kohtusse pöördumist kaebaja

elukohaprobleemi lahendada. Vastustaja on aastate jooksul järjepidevalt püüdnud X probleeme

lahendada ja pakkunud selleks välja erinevaid võimalusi, kuid kaebaja ei ole neist ühegagi

nõustunud. Kaebaja soovimatust teha probleemide lahendamiseks vallaga koostööd ja

aktsepteerida temale pakutud lahendusi, ei saa arvata vastustaja süüks. Sellest, et kaebaja lõpuks

kohtumenetluse ajal nõustus vastustaja pakutud eluruumi vastu võtma ja Hispaaniast Eestisse

tagasi kolima, ei saa järeldada kohustamiskaebuse õigeksvõtmist. Muu hulgas oli vastustaja ka

enne kohtumenetlust pakkunud kaebajale liikumispuudega isikute jaoks kohandatud I korruse

korterit Laagri alevikus. Sellega oli valla kohustus täidetud, sõltumata asjaolust, et kaebaja ei

võtnud temale pakutud eluruumi vastu.

Ebaõiged on kaebaja väited pikaajalisest elamisest väikebussis. Kaebaja viibis 2016. a lõpust

kuni 2017. a lõpuni vanglas. Pärast seda elas ta mõnda aega Saue linnas oma emale kuuluvas

korteris ja seejärel alates 2018. a oktoobri algusest kuni 23.05.2022 elas kaebaja Hispaanias.

Pärast vanglast vabanemist pöördus kaebaja Saue valla poole taotlusega saada enda kasutusse

elamispind, mis asuks Saue linnas. Kuna vastustajal puudusid Saue linnas elamispinnad, mis

oleksid ligipääsetavad ratastooliga, ning kaebaja ei soovinud eluruumi väljaspool Saue linna,

siis pakuti kaebajale ja tema emale võimalus, et emale antakse üürile III korruse sotsiaalkorter

ja kaebaja saab elada emale kuuluvas I korruse korteris, mille ligipääsu ja pesemisvõimalused

kohandab vastustaja enda kulul kaebaja vajadustele vastavaks. Kaebaja ja tema ema sellega ei

nõustunud. Vastustaja on pakkunud ajutise lahendusena kuni sobiva eluruumi valmimise või

leidmiseni kaebajale kohta Keila hooldekodus, kuid ka sellest kaebaja keeldus. Kaebaja esitas

06.07.2020 avalduse anda haldusakt temale eluruumi eraldamiseks. Vastustaja tegi kaebajale

ettepaneku asuda elama Laagri alevikus asuvasse munitsipaalmajja, milles on erivajadustega

isikutele kohandatud korterid I korrusel. Kirjale vastamise asemel pöördus kaebaja kaebusega

halduskohtusse, paludes kohustada valda eraldama talle puudest tulenevalt sobiv eluase. Isegi

kaebuses ei olnud selgitatud, miks pakutud korter kaebajale ei sobinud. Vastustaja pakkus veel

kohtumenetluse ajal kaebajale erinevaid liikumispuudega isikutele kohandatud eluruume, kuid

kaebaja ei võtnud ka neid vastu.

Kaebaja väitel tohtis vastustaja temale pakkuda kortereid ainult Saue linnas, mitte mujal Saue

valla territooriumil, kuid seda seisukohta ei ole millegagi põhjendatud. Eluruumi tagamise

teenust reguleerivad sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §-d 41–43. Kuigi SHS § 12 lg 1 kohaselt

arvestatakse sotsiaalteenuste osutamisel isiku tahet, ei tulene õigusaktidest kohustust tagada

isikule eluruum konkreetses asulas. Isiku eelistusi tuleb võimaluse korral arvesse võtta, kuid

olukorras, kus puudub võimalus pakkuda eluruumi isiku soovitud asulas, ei keela õigusaktid

tagada isikule eluruumi sama kohaliku omavalitsuse üksuse teises asulas. Vastustaja selgitas

kaebajale, et Saue linnas olid liikumispuudega inimeste jaoks kohandatud sotsiaaleluruumid

ehitamisel ja kaebaja oleks saanud mõnda varem pakutud eluruumidest soovi korral kasutada

ka ajutiselt (st kuni Saue linnas asuvate eluruumide valmimiseni). Kaebaja ei nõustunud sellele

vaatamata ühegi pakkumisega (sh ajutise viibimisega hooldekodus). Saue vald ei ole kaebaja

probleemi lahendamisest keeldunud ega sellega viivitanud ning kaebaja väited temale kahju

tekitamisest on alusetud. Eluruumide pakkumisega sai vastustaja kohustuse lugeda täidetuks,

sõltumata sellest, et kaebaja ei võtnud talle pakutud eluruume vastu. Vastustaja on 07.08.2020

3-20-2137

5(10)

kirjas kaebajale selgitanud ka sotsiaalkaitse põhimõtteid: koostöö põhimõtet (sotsiaalseadustiku

üldosa seaduse (SÜS) § 9 lg 1) ja isiku omavastutuse põhimõtet (SÜS § 5 lg 2). Kuna kaebaja

on vastustaja pakutud lahendustest ise korduvalt keeldunud, ei saa ta enda väidetavalt raskesti

talutavaid elamistingimusi (sh väidetavat elamist sõidukis või koos emaga 1-toalises korteris)

panna vastustaja süüks. Seega puudub Saue valla õigusvastane tegevus või tegevusetus, nagu

on tuvastanud ka halduskohus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et X apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata.

8. Apellatsiooniastmes on vaidluse all üksnes mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kaebaja

on seostanud temale kahju tekkimist Saue valla (ja ühinemiseelse Saue linna) tegevusetuse või

viivitusega kuni 31.12.2015 kehtinud SHS v.r §-s 14 ettenähtud eluasemeteenuste või alates

01.01.2016 kehtiva SHS §-des 41–43 sätestatud eluruumi tagamise teenuse osutamisel alates

tema 07.05.2015 pöördumisest, kuid eelkõige pärast kaebaja vanglast vabanemist 2017. a lõpus.

Vaidluse all ei ole, et vastustaja väidetav tegevusetus või viivitus lõppes hiljemalt 23.05.2022,

kui Saue vald andis Xle üle tema vajadustele vastava eluruumi Saue linnas. Kaebaja on

märkinud, et ratastooliga liikumiseks kohandamata eluruumi puudumise tõttu oli ta sunnitud

mitme aasta vältel elama kas ema korteris või väikebussis ebainimlikes ja antisanitaarsetes

tingimustes (sh pesemisvõimaluseta). Sellest järeldub, et X hinnangul on vastustaja süüliselt

alandanud tema väärikust ja/või rikkunud tema kodu või eraelu puutumatust. Tervise

kahjustamist ei ole kaebaja väitnud ega selle kohta ka tõendeid esitanud. Mittevaraline kahju

hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (võlaõigusseaduse

§ 128 lg 5). Mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed

olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad ehk rikkumise raskus peab õigustama selle eest

valuraha maksmist (nt Riigikohtu 26.09.2022 otsus nr 3-20-1449, p 30.4). Ringkonnakohus on

seisukohal, et kaebaja välja toodud asjaolude põhjal ei saa välistada temale selliste kannatuste

tekkimist, mis tuleks RVastS § 9 lg-te 1 ja 2 alusel rahaliselt hüvitada.

9. Kaebaja esindaja kinnitas ringkonnakohtu 13.12.2023 istungil, et menetlusosaliste vahel

ei ole vaidlust poolte vahelist suhtlust käsitlevate faktiliste asjaolude üle, mis on kajastatud Saue

valla menetlusdokumentides (nt vastustaja 11.03.2022 ja 21.09.2022 seisukohad), ning kaebajal

ei ole omalt poolt esitada täiendavaid tõendeid.

10. Saue vald on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõudele esiteks vastuväite, et nõue

on esitatud hilinenult. Kaebaja esitas eluruumi võimaldamata jätmisega tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamise nõude 22.10.2021 menetlusdokumendis ja sisulised põhjendused 18.02.2022

seisukohas. RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 kohaselt tuleb kahju hüvitamise kaebus esitada

kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada

sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle

põhjustanud sündmusest arvates. Seega on kahjunõude esitamiseks kehtestatud kolmeaastase

tähtaja kulgema hakkamine seotud kaebaja subjektiivse arusaamaga kahju tekkimisest. Jätkuva

toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kohtupraktika kohaselt

siiski kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada

varem (nt Riigikohtu 11.10.2022 määrus nr 3-19-1340, p 18; 14.06.2017 otsus nr 3-3-1-15-17,

p 11). Praegusel juhul on kaebaja väitnud mittevaralise kahju tekitamist vastustaja tegevusetuse

või viivitusega, mis algas 07.05.2015 ja kahju hüvitamise nõue esitati 22.10.2021 ehk peaaegu

6,5 aastat hiljem.

3-20-2137

6(10)

11. Ringkonnakohus märgib esiteks, et esmase pöördumise ajal oli kaebaja elukohaks Soome.

Varasema SHS v.r § 4 lg 1 ja ka kehtiva SÜS § 3 lg 1 kohaselt eeldab sotsiaalteenuste saamise

õigus, et isik elab Eestis. SHS § 5 lg 1 kohaselt oli Saue vald (sh varasem Saue linn) kohustatud

korraldama sotsiaalteenuste andmist vaid nendele isikutele, kelle rahvastikuregistrisse kantud

elukohaks on Saue vald (või Saue linn). Asjaolule, et sotsiaalteenuste saamiseks tuleb kaebajal

registreerida elukoht Eestis, on kaebajale selgitatud nii Saue linna 11.05.2015, 26.11.2015 ja

27.11.2015 e-kirjades kui ka Saue Linnavalitsuse 09.09.2015 korralduses nr 310 (vt 05.01.2022

vastuse lisad 2, 6, 11, 13). Muu hulgas on vastustaja selgitanud elukoha registreerimise korda

(sh juhuks, kui eluruumi omanik keeldub elukohateate esitamisest). Seega ei saanud vastustaja

õigusvastast tegevusetust või viivitust esineda enne 16.12.2015, mil X registreeris enda

elukohaks Saue linna.

12. Kaebaja seisukohtadest nähtuvalt oli talle algusest peale selge, et elamistingimused ema

juures olid tema puudest tingitult sedavõrd sobimatud, et võivad rikkuda kaebaja inimväärikust

(sh olulised raskused pesemisel ja tualetis käimisel ning värskes õhus viibimiseks). Samuti on

kaebaja korduvalt rõhutanud, et vajab liikumispuudega isikule kohandatud elukohta viivitamata

(nt 04.01.2016, 02.08.2016 ja 21.11.2016 e-kirjad – vt 05.01.2022 vastuse lisad 17, 29, 32).

Kuigi SHS-s ei ole sätestatud kindlat tähtaega, mille jooksul peaks kohaliku omavalitsuse üksus

isikule eluruumi kasutamise võimaluse kindlustama, on isikul õigus saada seaduses sätestatud

hüve siis, kui ta seda vajab, või mõistliku aja jooksul (nt Tallinna Ringkonnakohtu 10.06.2005

otsus nr 2-3/756/05, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul pidi kaebajale hiljemalt 21.11.2016

e-kirja saatmise ajaks olema arusaadav, et mõistlik aeg taotluse lahendamiseks on möödunud

ja temale võib olla tekkinud mittevaraline kahju. Täiendavalt tuleb arvestada, et kaebaja peeti

14.12.2016 kinni ja kandis seejärel Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega nr X-XX-XXXX

(jõustus 20.06.2017) mõistetud vangistust, mille kandmisest ta vabastati enne tähtaega

parandamatu raske haiguse tõttu Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega nr X-XX-XXXX

(jõustus 21.11.2017). Vanglas viibimisel ajal ei saanud kaebajal esineda vajadust kohandatud

eluruumi järele Saue linnas ning seejuures oleks karistusaja tähtajaline lõpp saabunud alles

12.06.2021. Vangistusest vabanemise järel esitas kaebaja Saue vallale 11.12.2017 uue avalduse

(vt 05.01.2022 vastuse lisa 34) Saue linnas eluruumi võimaldamiseks. Pidades silmas kaebajale

mõistetud vangistuse pikkust, mille kandmisest enne tähtaega vabastamine ei saanud olla

ettenähtav, ja kaebajale sotsiaaleluruumi andmata jätmisega kaasnenud tagajärgi (st

mittevaralise kahju tekkimine pidi olema äratuntav), ei saa kahjunõuet pidada ajavahemikku

07.05.2015–11.12.2017 puudutavas osas tähtaegseks. Kohtumenetluses esitatud seisukohtadest

ei nähtu lisaks tähtaja ennistamise aluseid. Seega tulnuks 22.10.2021 kahjunõue jätta

ajavahemiku 07.05.2015–11.12.2017 osas läbi vaatamata. Kuivõrd kaebaja õigusi ei saa

rikkuda, et kohus lahendas kaebuse ka eeltoodud perioodi osas, siis ei ole tema

apellatsioonkaebuse põhjal alust halduskohtu otsuse resolutsiooni selles osas muuta.

13. Pärast X 11.12.2017 avalduse esitamist on Saue vald teinud 30.05.2018 kirjaga (vt

05.01.2022 vastuse lisa 38) kaebajale ja tema emale ettepaneku kohandada elutingimusi,

millega kaebaja ema 04.06.2018 ei nõustunud (vt 05.01.2022 vastuse lisa 39). Kaebaja on

eluruumi tagamisega seoses pöördunud Saue valla poole 05.06.2018, 23.08.2018, 28.09.2018,

30.09.2018 e-kirjadega (vt 05.01.2022 vastuse lisad 40, 43, 44, 45), millele Saue vald on

vastanud 26.06.2018, 26.09.2018, 28.09.2018 ja 01.10.2018 (vt 05.01.2022 vastuse lisad 41,

44, 46). Täiendavalt on 07.08.2018 toimunud Saue valla esindajate kohtumine kaebaja ja tema

emaga (vt 05.01.2022 vastuse lisa 42).

14. X esitas 14.08.2018 avalduse riigi õigusabi saamiseks, milles märkis, et vajab õigusabi

seoses sellega, et kohaliku omavalitsuse üksus on olnud puudega isiku probleemide

lahendamisel tegevusetu või viivitanud (viie aasta jooksul ei ole eluruumi eraldatud) ja soovib

3-20-2137

7(10)

mh esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Tallinna Halduskohtu 22.08.2018 määrusega

nr 3-18-1651 anti riigi õigusabi isiku esindamiseks haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses

seoses nõudega Saue valla vastu. Riigi õigusabi infosüsteemi kohaselt asus advokaat õigusabi

osutama 27.08.2018. Esindaja on Saue vallale esitanud pöördumised 29.04.2019 ja 06.07.2020

(vt 05.01.2022 vastuse lisad 47, 49), millele Saue vald on vastanud 29.05.2019 ja 07.08.2020

kirjadega (vt 05.01.2022 vastuse lisad 48, 50). X esindaja esitas 30.10.2020 kaebuse, milles

palus kohustada Saue valda kindlustama kaebajale tema erivajadustele vastava eluruumi

kasutamise võimalus. Advokaadi vahendusel esitatud 29.04.2019 ja 06.07.2020 pöördumised

ega 30.10.2020 kaebus ei sisaldanud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, vaid see esitati alles

22.10.2021 menetlusdokumendis. Haldusasja materjalidest (sh Saue valla 07.08.2020 e-kirjast

– 06.01.2021 vastuse lisa 2) nähtuvalt oli vastustajal viimane kontakt kaebaja endaga 2018. a

septembri lõpus ning kaebaja ema on vallaametnikele 2020. a jaanuaris ja augustis selgitanud,

et poeg viibib juba pikemat aega Hispaanias ja teadaolevalt saab endaga hakkama ning ei plaani

hetkel Eestisse tagasi tulla. Saue vald selgitas 07.08.2020 kirjas nr 8-11/4167-3, et kaebajal

tuleks abivajaduse hindamiseks ja vajalike teenuste taotlemiseks pärast Eestisse naasmist tulla

valla sotsiaaltöötaja vastuvõtule. Samuti küsis Saue vald 07.08.2020 e-kirjas kaebajalt, kas ja

millal ta plaanib Eestisse naasta, kuid kaebaja ei ole vastustaja sellele pöördumisele vastanud.

15. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kaebaja puudele vastavate elamistingimuste tagamise

taotluse menetlemist ajavahemikul 11.12.2017–01.10.2018 käsitada eraldiseisva toiminguna,

kuivõrd pärast teadmata ajaks Eestist lahkumist ei saanud kaebajal säilida vajadust Saue linnas

asuva sotsiaaleluruumi järele ja puuduvad tõendid, et kaebaja oleks Saue valda teavitanud, kas

ja millal ta eluruumi jälle vajab. Hüvitamisnõude esitamiseks ettenähtud 3-aastane tähtaeg oli

seega 22.10.2021 menetlusdokumendi esitamise ajaks möödunud. Samas oleks hüvitamisnõude

esitamise tähtaeg tulnud ringkonnakohtu hinnangul ennistada, sest tähtaja möödalaskmise on

tinginud riigi õigusabi osutanud advokaadi tegevusetus või viivitus. Riigi õigusabi mõte seisneb

selles, et kaebeõigus oleks riigi toel tagatud. Kui kaebus jääb tähtaegselt esitamata riigi õigusabi

osutava advokaadi tegevusetuse tõttu, siis ei oleks kaebeõigus riigi toel tagatud. Kaebeõiguse

tagamiseks tuleb sellisel juhul kaebuse esitamise tähtaeg ennistada (vt Riigikohtu 03.12.2012

määrus nr 3-3-1-61-12, p 13).

16. Toimikus on olemas X 15.09.2021, 18.09.2021 ja 12.10.2021 e-kirjad (kohtule edastatud

20.09.2021 ja 22.10.2021) temale riigi õigusabi varem osutanud advokaadile, millest nähtub, et

kaebaja avaldas rahulolematust esindaja tööga mh selles osas, et esitamata on jäetud

mittevaralise kahju hüvitamise nõue. X seisukohtadest tulenevalt täiendas esindaja 22.10.2021

menetlusdokumendis kaebust mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. Arvestades, et kaebaja

viitas mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise soovile juba 14.08.2018 riigi õigusabi

taotluses, siis oli advokaadil kohustus selgitada hüvitamiskaebuse esitamise vajadus välja

aegsasti enne kaebetähtaja möödumist. Kuna riigi õigusabi osutaja seda ei teinud, tulnuks

kaebetähtaeg ennistada ning järelikult vaatas halduskohus kaebuse selles osas põhjendatult läbi.

Ringkonnakohus kontrollib seega, kas vastustaja oli kaebaja vajadustele sobivate elutingimuste

tagamisel õigusvastaselt tegevusetu või viivitas sellega ajavahemikul 11.12.2017–23.05.2022.

17. Asja materjalidest ei nähtu, et Saue vald oleks teinud kaebaja 11.12.2017 avalduse kohta

eraldi otsust. Samas oli enne kaebaja vangistuses viibimist (16.12.2016–21.11.2017) vastustaja

temale viimati 22.11.2016 e-kirjas (vt 05.01.2022 vastuse lisa 33) selgitanud, et kuna vastustaja

ei plaani Saue linna lähiaastatel munitsipaalmaju ega -kortereid ehitada, siis on Xle võimalik

ajutiselt pakkuda kolme lahendust: 1) koht hooldekodus; 2) korteri üürimine Sauel + omaniku

nõusolekul korteri ümberehitamine; 3) kaebaja ema kolimine linnavalitsuse pinnale ja tema

korteri kaebajale sobivaks kohandamine (kaebaja ema ei olnud sellega nõustunud). Seega olid

võimalikud variandid kaebajale iseenesest teada, olenemata sellest, et haldusterritoriaalne

3-20-2137

8(10)

korraldus oli 24.10.2017 muutunud ning varasema Saue linna ning Kernu, Nissi ja Saue valdade

ühinemise tulemusel tekkinud uus Saue vald. Saue Vallavalitsus pakkus 30.05.2018 kirjas nr

8-2/3723 (vt 05.01.2022 vastuse lisa 38) kaebajale korduvalt välja, et kaebaja ema kolib XXX

eluruumist (1. korrusel asuv 1-toaline korter) ümber suuruse ja planeeringu poolest identsesse

YYY asuvasse munitsipaaleluruumi, mis paikneb 3. korrusel, ning kaebaja asub elama tema

emale kuuluvasse XXX korterisse, mille Saue vald kohandab kaebaja puudele vastavaks. Nagu

märgitud, kaebaja ema selle ettepanekuga ei nõustunud.

18. Saue vald on 26.06.2018 kirjas nr 8-2/3223-3 (vt 05.01.2022 vastuse lisa 41) selgitanud,

et Laagrisse on asutud ehitama korterelamut, kuhu on planeeritud juurdepääs ka ratastooliga

inimestele (peaks valmima 2019. a suveks). Samuti plaanib vald renoveerida ja erivajadustega

inimestele (sh liikumispuudega inimestele nagu kaebaja) sobivaks kohendada kortermaja Turba

alevikus. Valla sotsiaaltöötajad on jätkuvalt otsinud sobivat eluruumi Saue linnas, kuid see pole

õnnestunud. Vastustaja pakkus ajutise lahendusena kaebajale hoolekandeasutusse paigutamist

kuni sobiva eluruumi valmimise või leidmiseni. X, tema ema ja Saue valla esindajate

07.08.2018 kohtumise kokkuvõttest (vt 05.01.2022 vastuse lisa 42) nähtuvalt ei olnud kaebaja

valmis Saue linnast väljapoole kolima, sest pere ja lähedased elavad Sauel. Hooldekodusse ei

soovinud kaebaja minna põhjusel, et selle peale kuluks kogu tema sissetulek ja samas ei söö ta

seda toitu, mida seal pakutakse. Kohtumise kokkuvõtte lõpus on küll märgitud, et kaebaja on

nõus kolima Laagrisse, kui tuleb uus sotsiaalmaja, kuid X 28.09.2018 ja 30.09.2018 e-kirjadest

(vt 05.01.2022 vastuse lisad 45, 46) nähtuvalt see tegelikult talle ei sobinud. Kaebaja rõhutas

korduvalt, et vajab elukohta just Saue linnas, kus on olemas tema võimalikud abistajad (sh vend

ja ema), poed ja infrastruktuur, mitte Saue linna „lähiümbruses“ (nt Laagri, Riisipere, Turba).

Kaebaja 11.12.2017 avalduse lahendamine ja menetlusosaliste vaheline suhtlus katkes 2018. a

oktoobri alguses, kui kaebaja lahkus Eestist Hispaaniasse, kust naasis alles 23.05.2022.

Kaebajale riigi õigusabi osutanud advokaadi 29.04.2019 avalduse ja 06.07.2020 päringu põhjal

pidi vastustajale olema siiski arusaadav, et kaebaja soovib jätkuvalt eluruumi Saue linnas, ning

Saue valla 29.05.2019 ja 07.08.2020 vastuste põhjal pidi kaebajale olema samuti arusaadav, et

jätkuvalt on kasvõi ajutiselt n-ö laual samad lahendusvariandid, mida Saue vald on temale kogu

aeg pakkunud (koht hooldekodus; kohandatud eluruum Saue linna lähiümbruses, nt Laagris).

Kaebaja neile ei vastanud, vaid pöördus enda erivajadustele kohandatud eluruumi saamiseks

30.10.2020 kaebusega halduskohtusse.

19. Eespool viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 10.06.2005 otsus nr 2-3/756/05 puudutas

olukorda, kus samuti liikumisraskustega (küll mitte ratastoolis, vaid keskmise puudega) isik oli

enam kui aasta olnud Tallinna linnas sotsiaal- või munitsipaaleluruumi järjekorras. Selles asjas

leiti, et kohaliku omavalitsuse üksuse tegevus ei olnud SHS v.r § 14 lg-s 1 sätestatud kohustuse

täitmiseks piisav ning kohustati linna kahe kuu jooksul andma isikule tema vajadustele vastav

eluruum. Pidades silmas, et Xl on sügav liikumispuue ning ta vajab pidevat kõrvalabi mh

hügieenitoimingute tegemiseks, ei saa mõistlik aeg SHS § 42 alusel eluruumi tagamiseks ka

siinsel juhul ületada kahte kuud, vaid on pigem sellest isegi lühem. Vaidlust ei saa olla, et

11.12.2017 avaldust ei ole lahendatud kahe kuu jooksul. Samas ei saa lähtuda üksnes sellest,

millal kaebajale pakuti lõpuks eluruumi, mida ta pidas ise endale sobivaks, vaid vastustaja on

oma seadusest tuleneva kohustuse täitnud siis, kui ta pakub isikule eluruumi, mis vastab SHS

§-dest 41–43 tulenevatele kriteeriumitele ja mille vastuvõtmisest keeldumiseks puudub isikul

ülekaalukas põhjus.

20. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et SHS §-de 41–43 tähenduses eluruumi tagamiseks ei

saaks pidada kaebaja ema eluruumi sobivaks kohandamist, kui kaebaja peaks selles elama koos

emaga. Ema eluruumi ei saa käsitada kaebaja eluruumina. Emal ei olnud kohustust võimaldada

kaebajal elada enda eluruumis (1-toaline korter). Perekonnaseaduse § 97 p-s 3, §-s 99, § 100

3-20-2137

9(10)

lg-s 1 ja § 102 lg-s 1 sätestatud vanema ülalpidamiskohustusest abivajava täisealise lapse suhtes

ei tulene vanemale kohustust tagada talle eluruum, kui vanemal selleks mõistlikud võimalused

puuduvad. Praegusel juhul ei olegi Saue vald sellist võimalust kaebajale välja pakkunud, vaid

vastustaja ettepanek hõlmas lisaks kaebaja ema eluruumi kohandamisele ka kaebaja emale teise

samaväärse eluruumi kasutusse andmist. Eluruumi tagamisena ei ole käsitatav mh kaebajale

hooldekodus koha pakkumine, sest see ei kujutaks endast elamist koduses keskkonnas (SHS

§ 42 lg 2). Kuigi hooldekodu koha pakkumist (sh ajutiselt) ei saa pidada SHS §-s 42 sätestatud

kohustuse täitmiseks, võib see siiski olla asjakohane vastutuse piiramisel (RVastS § 13).

21. Saue linnas ei ole Saue vallal (ega varasemal Saue linnal) olnud kaebajale enne YYY

munitsipaalmaja valmimist 2022. a-l pakkuda ühtegi ratastooliga liikumiseks sobivat eluruumi.

Haldusasja materjalidest nähtuvalt on vastustaja püüdnud (sh kinnisvaramaakleri vahendusel)

leida Saue linnas kaebaja vajadustele kohandamiseks sobiva eluruumi üürimise või vahetamise

võimalust, kuid edutult (nt 17.10.2016, 22.12.2016, 30.05.2018, 26.06.2018, 26.09.2018 – vt

05.01.2022 vastuse lisad 29, 33, 38, 41, 44). Kuna kaebaja ei ole olnud nõus kolimisega Saue

linnast väljapoole, siis ei ole vastustaja mujal vallas sobiva eluruumi üürimise, omandamise või

vahetamise võimalusi otsinud. Ainsa Saue linna piiresse jääva variandina on juba varasem Saue

linn ja ka praegune Saue vald pakkunud kaebajale ja tema emale alates 17.10.2016 korduvalt

võimalust, et ema kolib ümber munitsipaalpinnale ja emale kuuluva korteri kohandab vastustaja

kaebaja vajadustele sobivaks, kuid sellega pole kaebaja ega tema ema nõustunud (vt kaebaja

21.11.2016 e-kiri; ema 04.06.2018 seisukoht – 05.01.2022 vastuse lisad 32, 39). Kaebaja ema

keeldumist ei saa seejuures heita ette kaebajale. Kuigi esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja

11.12.2017 avaldusele võimaldada temale eluruum Saue linnas oleks vastatud enne 30.05.2018,

pidi kaebajale olema varasema suhtluse pinnalt (sh 22.11.2016 selgitustest, et Saue linna ei ole

lähiaastatel plaanitud ehitada erivajadustega isikutele sobivaid munitsipaalmaju ega -kortereid)

arusaadav, et vastustajal on kohe välja pakkuda üksnes sama lahendus, mis eeldab kaebaja ema

nõusolekut ümberkolimiseks, ja Saue linna üürituru piiratust arvestades ei ole ka tõenäoline, et

lähiajal oleks võimalik leida mõni eluruum, mida oleks võimalik kohandada kaebajale sobivaks.

22. Kirjeldatud asjaoludel oleks põhjendatud tuvastada vastustaja õigusvastane tegevusetus

või viivitus, kui kaebajal oli ülekaalukas põhjus nõuda eluruumi tagamist üksnes Saue linnas.

Kaebaja põhjendas Saue linna eelistamist ja muudes asulates elamise (sh ajutiselt) välistamist

esmajoones lähedaste elukoha ja nende abi (hoolduse) kasutamise vajadusega (vt 28.07.2016

taotlus, 21.11.2016 ja 30.09.2018 e-kirjad – vt 05.01.2022 vastuse lisad 22, 32, 46). Täiendavalt

on kaebaja viidanud soovile jätkata elu harjumuspärases keskkonnas (nt 28.09.2018 e-kiri – vt

05.01.2022 vastuse lisa 45), kuid see ei saa iseseisvalt olla mõjuvaks põhjuseks, sest Saue linna

lähiümbruse asulates on samuti olemas poed, ühistransport jm. Ringkonnakohtu hinnangul oli

kaebajal iseenesest kaalukas vajadus elada lähedastele võimalikult ligidal, et vähendada seeläbi

nende koormust kaebaja abistamisel või hooldamisel. Sellele vaatamata ei ole kaebaja esitanud

üheski pöördumises vastustajale ega ka kohtumenetluses sisulisi põhjendusi, miks ei oleks tema

lähedastel olnud mõistlikult võimalik kaebajat abistada mõnes lähiümbruse asulas (nt Laagri)

või hea transpordiühendusega kaugemas asulas (nt Riisipere, Turba) elamise korral (sh ajutise

lahendusena) või miks olnuks väljaspool Saue linna ebamõistlikult keeruline leida hooldajat

või saada muid temale vajalikke sotsiaalteenuseid. Mõjuvaks põhjuseks ei saa pidada seda, et

Saue linnas olnuks lähedastel mugavam kaebajale abi osutada. Kuna kaebaja ei ole tõendanud

ega ka põhistanud (HKMS § 63), et kui ta oleks kasvõi ajutiselt asunud elama mujale kui Saue

linna, jäänuks ta vajaliku kõrvalabita, siis ei ole alust tuvastada vastustaja süülist õigusvastast

tegevusetust või viivitust. Kuigi vastustaja ei ole kaebajale mõistliku aja jooksul suutnud tagada

eluruumi Saue linnas, puudus kaebajal ülekaalukas põhjus välistada eluruumi vastuvõtmine

muus asulas. Pole põhjust eeldada, et kui kaebaja ei oleks järjepidevalt nõudnud eluruumi just

Saue linnas, oleks sobiva eluruumi leidmine võtnud ikkagi ebamõistlikult kaua aega (mh valmis

3-20-2137

10(10)

2019. a-l ratastooliga isikutele kohandatud munitsipaalmaja Laagris). Kui õigusvastane tegevus

puudub, siis ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks alust (RVastS § 7 lg 1).

23. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ning

Tallinna Halduskohtu 19.10.2022 otsus muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu

otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Tallinna Halduskohtu 22.08.2018 määruse nr 3-18-1651 alusel on Xle antud riigi õigusabi mh

esindamiseks halduskohtumenetluses nõude esitamiseks Saue valla vastu seoses eluruumi

eraldamata jätmisega. Riigi õigusabi anti kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi

õigusabi kulud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad Xle apellatsiooniastmes

antud menetlusabi kulud HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Kaebaja võimalikud

muud menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Saue vald ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka

vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Riigi õigusabi

osutaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.

25. Kuna otsus kajastab andmeid kaebaja terviseseisundi kohta, siis tuleb otsuse avaldamisel

asendada kaebaja nimi, otsuses viidatud eluruumide aadressiandmed ja kriminaalasja number

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)