3-22-1294/9 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.01.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1294

Haldusasi

X kaebus Eesti Töötukassa 03.03.2022 otsuse nr

TVH/22/009376, 04.03.2022 otsuse nr TVT/22/012416

ja 13.05.2022 vaideotsuse nr VO/22/1031 tühistamiseks

ning Eesti Töötukassa kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindaja WI

Vastustaja Eesti Töötukassa, esindaja MP

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27.04.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde Eesti Töötukassa 09.08.2023 vastuse lisa 1 ja tagastada sama vastuse

lisa 2.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.04.2023 otsus

haldusasjas nr 3-22-1294 muutmata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte endi kanda.

4. Kohtulahendi avalikustamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.02.2024 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-22-1294

2(7)

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) tuvastas 11.01.2017 otsusega nr 1426058 Xl (kaebaja)

töövõime kaotuse 40% kuni 31.01.2022.

2. Kaebaja esitas Eesti Töötukassale (töötukassa) 06.12.2021 taotluse töövõime hindamiseks

ja töövõimetoetuse määramiseks. Kaebaja kirjeldas taotluses, et tal esinevad piirangud

liikumise ja käelise tegevuse valdkondades.

3. Töötukassa tuvastas 13.12.2021 otsusega nr TVH/050278, et kaebaja töövõime ei ole

vähenenud ja jättis 14.12.2021 otsusega nr TVT/21/064616 töövõimetoetuse määramata.

Kaebaja esitas vaide, mille töötukassa jättis 23.02.2022 otsusega rahuldamata. Töötukassa

tunnistas 25.02.2022 otsusega nr TVH/22/008461 oma 13.12.2021 otsuse ja 28.02.2022

otsusega nr TVT/22/011150 oma 14.12.2021 otsuse algusest peale kehtetuks ning otsustas

vaadata kaebaja taotluse uuesti läbi. Töötukassa lähtus otsuste kehtetuks tunnistamisel

kaalutlusest, et kaebajal säiliks õigus saada SKA määratud töövõimetuspensioni, arvestades

SKA 11.01.2017 otsuses määratud töövõimekaotuse ajavahemikku.

4. Töötukassa tuvastas 03.03.2022 otsusega nr TVH/22/009376 tervishoiuteenuse osutaja

(TTO) ekspertarsti eksperdiarvamusele tuginedes, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud.

Kaebaja töötamine ei ole tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise

piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes takistatud. Kaebajal esineb

kerge tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on dorsopaatiad. Taotleja

kirjeldatud piirangud käelise tegevuse valdkonnas ei mõjuta tervise infosüsteemi (TIS)

andmetel töövõimet. Kaebajal on nimmevalude tõttu takistatud pikkade vahemaade käimine,

treppidest liikumine, pikemaaegsem istumine ja kehaasendi muutmine ning talle ei sobi raske

füüsiline koormus (esemete tõstmine ja kandmine). Need piirangud ei mõjuta töövõimet siiski

ulatuses, mis takistaks töötamist.

5. Töötukassa jättis 04.03.2022 otsusega nr TVT/22/012416 kaebajale töövõimetoetuse

määramata, sest kaebaja töövõime ei olnud vähenenud.

6. Kaebaja esitas töötukassa 03.03.2022 ja 04.03.2022 otsuste peale vaide, mille töötukassa

jättis 13.05.2022 vaideotsusega nr VO/22/1031 rahuldamata.

TTO ekspertarst analüüsis veelkord esitatud andmeid, kuid jäi oma varasema seisukoha juurde.

Lisaks hindas kaebaja töövõime hindamise taotlust, terviseandmeid, vaides kirjeldatud

asjaolusid ja TTO ekspertarsti koostatud eksperdiarvamust töötukassa töövõime hindamise

ekspertarst, kes leidis samuti, et TTO ekspertarsti eksperdiarvamuse põhjendused ja hinnangud

vastavad töövõime hindamise määrusele ja metoodikale ning faktilistele asjaoludele ja on

kaalutlusvigadeta. Kaebaja terviseseisund mõjutab küll tema igapäevast elu, kuid see ei

tähenda, et tal puudub töövõime või see on vähenenud. Töövõime hindamisel võetakse arvesse

isiku üldist töövõimet tööturul. Sobimatuid töövõtteid ja -tingimusi on võimalik vältida.

3-22-1294

3(7)

Töövõime hindamisel ei arvestata varem SKA tuvastatud püsivat töövõimetust ja püsiva

töövõimetuse kestust. SKA hindas töövõimetust teiste õigusaktide ja metoodika alusel.

7. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse töötukassa 03.03.2022 ja 04.03.2022 otsuste ning

13.05.2022 vaideotsuse tühistamiseks ja töötukassa kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi.

Otsustes ei ole märgitud ajavahemikku, mis on võetud töövõime hindamise aluseks. Kaebajal

tuvastati 2017. a-l töövõimetus 40%, seega oli tema töövõime toona 60%. Seisukoht, et

töövõime ei ole vähenenud, tähendab, et töövõime on jätkuvalt 60% ja selle kaotus 40%. Ükski

raviarst ei ole leidnud, et kaebaja tervislik seisund oleks paranenud ja töövõime taastunud.

Kaebaja tervis on hoopis halvenenud. Töötukassa ei tee vahet mõistetel „töövõimetus“ ja

„töövõime“.

8. Töötukassa palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde.

TTO ekspertarst NN hindas kaebaja taotluses ja TIS-s kajastatud terviseandmeid, lähtudes

töövõimetoetuse seadusest (TVTS) ja selle alusel kehtestatud tervise- ja tööministri 07.09.2015

määrusest nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime

hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39). Sama

ekspertarst kontrollis varasema hinnangu õigsust vaidemenetluses, jäädes samale seisukohale,

ning selle hinnanguga nõustus ka töötukassa ekspertarst SO. Kohtumenetluses on sama

seisukohta väljendanud veel teinegi töötukassa ekspertarst KR. Terviseandmed ei kinnita

kaebaja hinnangut oma tegutsemisvõimele. Töötukassa ei ole otsuse tegemisel seotud SKA

otsustega. Töövõime hindamise metoodika ja seda reguleerivad õigusaktid on muutunud.

Terviseandmetest ei nähtu, et kaebaja terviseseisund oleks 2017. a-ga võrreldes halvenenud.

9. Tallinna Halduskohus jättis 27.04.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Töövõime hindamise tulemus võib erineda varasema töövõimetuse hindamise tulemusest, sest

01.01.2017 jõustunud TVTS ning selle rakendusaktid muutsid varem kehtinud töövõime

tuvastamise metoodikat, samuti riigi määratavate toetuste tingimusi.

Vaidlus käib selle üle, kas töötukassa on kaebaja töövõimet õigesti hinnanud. Ekspertarstid ja

töötukassa on töövõime hindamisel lähtunud TVTS-s ja määruses nr 39 sätestatud nõuetest ning

arvestanud kaebajal diagnoositud ja kaebuses viidatud seisundeid, töövõime hindamise

taotluses kajastatud enesehinnangut ja TIS-i andmeid, sh vaevusi leevendavaid ravivõimalusi

ja -potentsiaali. Puudub alus kahelda ekspertarstide järelduste õigsuses. Vaidlustatud

haldusaktide järeldused on seega samuti õiged. Kaebaja terviseandmetest ei nähtu, et tema

tervislik seisund oleks 2017. a-ga võrreldes halvenenud.

Liikumise valdkond

Kaebaja kirjeldas 06.12.2021 taotluses oma tegutsemispiiranguid liikumise valdkonnas

liikumisel eri tasapindadel ja märkis, et tema võimekus liikuda on muutlik. Olenevalt

koormusest võib tal kaks-kolm korda nädalas olla raskusi trepist üles liikumisega ja tal tuleb

toetuda piirdele või vahepeal puhata. Kaebaja suudab treppidel liikuda ja vajaduse korral

takistusi ületada mõõduka raskusega, trepist liikudes võib tekkida valu ja tasakaalutus. Ohutu

ringiliikumise valdkonnas ei märkinud kaebaja piiranguid. Seismise ja istumise kohta selgitas

kaebaja, et suudab väikeste raskustega olla seistes või istudes ühel kohal, tundmata valu või

väsimust. Üle tunni istudes tekib seljavalu ja tuleb asendit vahetada või püsti tõusta, et valu

taanduks. Kaebaja võimekus kehaasendeid vahetada on muutlik. Olenevalt päevasest

koormusest, võib kehaasendite vahetamine tekitada kergeid raskusi. Kaebaja ei märkinud muid

liikumisega seotud piiranguid.

3-22-1294

4(7)

TTO ekspertarst NN leidis 08.12.2021 eksperdiarvamuses (hiljem ka 21.02.2022 ja 14.04.2022

eksperdiarvamuses) kokkuvõtvalt, et kaebajal esineb liikumise valdkonnas kerge

tegutsemispiirang. Nimmevalude tõttu esinevad kaebajal piirangud pikkade vahemaade

läbimisel ja treppidest liikumisel. Valude tõttu on pikemaaegsem istumine raskendatud. Ka

kehaasendi muutmine võib olla raskendatud. Kaebajale ei sobi raske füüsiline koormus.

Piirangu põhjuseks on lülisamba struktuur. Kaebajal esinevad kroonilised nimmevalud ja valud

kiirguvad mõlema reie tagaküljele. Liikuvus on mõõdukalt piiratud taha ja külgedele. Puuduvad

pareesid, atroofiad ja tundlikkuse häired. Kõõlusperiostaalrefleksid vallanduvad külgühtlaselt.

MRT-uuringul ei esine närvijuurte survet ja lülisambakanali ahenemist, on mõõdukas

neuraalava ahenemine. Kaebaja on saanud taastusravi, kuid valuravi vajaks korrigeerimist,

regulaarsemalt on ta seda saanud viimase kahe aasta jooksul, soovitatav on pöörduda

valuraviarsti vastuvõtule. Terviseandmed ei kinnita tasakaaluhäireid.

Töötukassa ekspertarst KR hindas kohtumenetluses veelkord kaebaja taotlust ja täiendas TTO

ekspertarsti seisukohti, kuid nõustus TTO ekspertarsti lõppjäreldusega (07.07.2022 arvamus).

KR selgituse kohaselt nähtub TIS-st, et kaebaja on alates 2017. a-st regulaarselt pöördunud

perearsti poole seljavalu ravi saamiseks. Kaebajal esineb seljavalu kiirgumist jalgadesse, mis

segab liikumist. Seljavalu on esialgu kirjeldatud seoses ülekoormusega (perearsti 16.08.2017 ja

10.01.2020 epikriisid, neuroloogi 07.11.2017 epikriis). Peaasjalikult on kaebaja saanud

leevendust valuvaigistavast tablettravist, perearst on väljastanud valuvaigistite retsepte

regulaarsusega 1 kuni 2 korda kvartalis (olenevalt määratud tablettide arvust), aastate jooksul

ei ole raviannust muudetud. Neuroloogi 07.11.2017 epikriisis on selja kompuutertomograafilise

uuringu (teostatud 27.03.2017) kirjeldus, mille kohaselt ei ole tuvastatud spinaalkanali olulist

ahenemist ja neuraalavade olulist kitsenemist, neuroloog on saatnud kaebaja taastusravile.

Taastusraviarsti 26.04.2018 epikriisi järgi on kaebaja läbinud taastusravikuuri selja liikuvuse

parandamiseks. Neuroloogi 07.07.2021 epikriisis on selja liikuvust objektiviseeritud:

nimmelordoos on normis, selja pikilihased on mõõdukas pinges, liikuvus on mõõdukalt piiratud

taha ja külgedele, Laseque 80 mõlemapoolselt, ei ole pareese, atroofiaid ja tundlikkuse häireid,

kõõlusperiostaalrefleksid vallanduvad külgühtlaselt. Neuroloog märgib, et kaebajat on aidanud

füsioterapeudi teenus, aparaatne füsioteraapia ja valuvaigisti Arcoxia kuuridena, väljastatud on

saatekiri taastusraviarstile, kuid kaebaja ei ole sinna pöördunud. Viimast ägenemise episoodi

kirjeldab perearsti 05.04.2022 epikriis, raviks on taas määratud valuvaigistid, taastusravile või

valuraviarsti konsultatsioonile suunamist ei ole tehtud. Kaebaja töötab koormusega 1,0

mootorsõidukite ülevaatajana, ajutisel töövõimetuslehel on seljavalu tõttu viibinud lühiajaliselt

vaid ühel korral 03.–16.02.2021, diagnoos M54.1 – radikulopaatia.

KR eksperdiarvamuse kohaselt ei kirjeldata TIS-s püsivaid tasakaaluhäireid. TIS-s on üks

pearinglusepisoodi kirjeldus: perearsti 23.07.2019 epikriisis on 16.07.2019 sissekandes

märgitud, et kaebaja pöördus perearsti poole pearingluse tõttu, talle määrati raviks beetahistiin

ning kordusvisiidil 23.07.2019 ei kurtnud kaebaja enam pearinglust. Lisaks on kirje teise

pearinglusepisoodi ja tasakaaluhäirete kohta: neuroloogi 11.09.2019 epikriisis on märgitud

kaebusena pearinglus ja tasakaaluhäired, diagnoosiks H81.9 – vestibulaarfunktsiooni

täpsustamata haigusseisund, kuid täiendavaid uuringuid ja eriravi ei ole määratud ning

tagasikutset ei ole vormistatud. Perearsti 03.06.2021 epikriisis on mainitud kaebusena

pearinglust, objektiivselt on kirjeldatud vaid pinges kaelalihaseid, eriravi ei ole määratud.

Perearst on suunanud kaebaja neuroloogile, kuhu kaebaja ei ole läinud. Üheski hilisemas

sissekandes ei kirjeldata pearinglust ja tasakaaluhäireid, mistõttu saab järeldada, et tegemist ei

olnud püsipiiranguga.

KR lisab, et kaebaja terviseandmed ei kinnita tema terviseseisundi märkimisväärset muutumist,

sh halvenemist. Ükski raviarst ei kirjelda epikriisides haiguse negatiivset dünaamikat. Kaebaja

ravi ei ole alates 2017. a-st muudetud – perearst määrab regulaarselt valuvaigisteid tablettide ja

3-22-1294

5(7)

geelina, raviannus püsib stabiilsena. Kaebaja ei ole realiseerinud või ei ole vajanud kõiki talle

pakutud ravivõimalusi, töötab koormusega 1,0 ning on vaid ühe korra ja lühikest aega viibinud

ajutisel töövõimetuslehel seljavalu tõttu.

Töötukassa ekspertarst KR leiab kokkuvõtvalt, et kaebaja terviseandmete ja isiku

enesekirjelduse alusel on võtmetegevuse piirang hinnatud kergeks, sest ravipotentsiaal on

kasutamata, st tegemist ei ole lõplikult välja kujunenud püsipiiranguga. Kaebaja saab

leevendust valuvaigistavast ravist, valuravi on võimalik tõhustada. Positiivset mõju on

avaldanud taastusravi, kuid kaebaja ei ole realiseerinud kõiki talle pakutud ravivõimalusi.

Kaebaja saab ise tegeleda kodus ravikehakultuuriga ning vajadusel vahetada töökoha vähem

füüsilise töö vastu.

Käelise tegevuse valdkond

Kaebaja kirjeldas taotluses tegutsemispiiranguid käelise tegevuse valdkonnas järgmiselt: käsi

suudab ta tõsta mõõdukate raskustega; parema käega tehtavad toimingud on piiratud ja

põhjustavad mõnes asendis valu; parema käega ei suuda alati eset hoida ilma vasaku käe abita

ja käsi võib painutamisel/sirutamisel põhjustada valu.

TTO ekspertarst NN selgitas, et neuroloog ei ole kirjeldanud käte kahjustust. Töötukassa

ekspertarst KR lisas, et vanemates terviseandmetes on ortopeedi 16.03.2016 epikriis, mille

14.01.2016 sissekande kohaselt on kaebaja pöördunud arstile parema õlaliigese valu tõttu,

diagnoosiks on M75.4 – õlanuki kiildumise sündroom, liigesevalu ning raviks on määratud

ravikehakultuur ja valuvaigistid. 16.03.2016 on epikriisis märge väljendunud positiivse

dünaamika kohta. Taastusraviarsti 01.12.2016 epikriisi kohaselt on kaebaja läbinud

taastusravikuuri käelise tegevuse funktsioonide parandamiseks. Hilisemates sissekannetes ei

märgita enam õlaliigese probleeme. Neuroloogi 07.07.2021 epikriisis ei kirjeldata käelise

tegevuse piiranguid, kaebaja ei vaja ravi. Terviseandmete alusel ei esine kaebajal püsivaid

piiranguid käelise tegevuse valdkonnas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada.

Halduskohus oli ekslikult seisukohal, et menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas kaebaja

töövõime on vähenenud. Vaidlus puudub selles, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud. Kaebaja

vaidlustab töövõimetoetuse määramata jätmist. Kuna töötukassa leidis, et kaebaja töövõime ei

ole vähenenud, ja varem oli kaebajal tuvastatud töövõimetus 40%, on töövõimetus jätkuvalt

40%. SKA tuvastas töövõimetuse ajal, mil TVTS juba kehtis. Seepärast ei ole asjakohased

selgitused töövõime hindamise metoodika muutumise kohta.

11. Töötukassa palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade

juurde.

TVTS § 11 kohaselt makstakse töövõimetoetust TVTS-s sätestatud tingimustel sissetuleku

tagamiseks isikule, kellel on tuvastatud osaline või puuduv töövõime. Kaebajale jäeti töötukassa

04.03.2022 otsusega töövõimetoetus määramata, sest töötukassa 03.03.2022 otsuse kohaselt ei

ole tema töövõime vähenenud. Kaebajale töövõimetoetuse määramata jätmine on otseses seoses

tema töövõime hindamisega. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et vaidlusaluseks

küsimuseks on see, kas ja millises ulatuses on kaebaja töövõime vähenenud. Kaebaja töövõime

vähenemist hinnati kooskõlas TVTS-i ja määrusega nr 39. Hinnang „töövõime ei ole

vähenenud“, mida on kirjeldatud TVTS § 5 lg 3 p-s 1, ei ole võrdlus kaebajal varem SKA

3-22-1294

6(7)

tuvastatud töövõime ulatusega, vaid tähendab, et isiku töötamine ei ole õigusaktides ettenähtud

asjaolusid arvesse võttes takistatud ehk isik on töövõimeline.

SKA 11.01.2017 otsusega tuvastati kaebajal püsiv töövõimetus 40% kuni 31.01.2022, lähtudes

riikliku pensionikindlustuse seadusest (RPKS) ja selle alusel kehtestatud määrustest.

Seadusandja soovis tööhõivereformi käigus töövõime tuvastamise süsteemi muutmisega

kaasata senisest rohkem tööealisi inimesi tööjõuturule ning vähendada riigi kulutusi

töövõimetuspensionide ja -toetuste maksmisele, sest seni kehtinud töövõimetusskeem ei olnud

jätkusuutlik. Püsiva töövõimetuse asemel hakati hindama säilinud töövõimet. Töötukassa

kasutatav töövõime hindamise metoodika tugineb täiesti uutele alustele, arvestades lisaks

inimese

terviseseisundile

ka

tema

funktsionaalset

ja

tööalast

võimekust.

Uus

hindamismetoodika ei ole seotud püsiva töövõimetuse protsentidega ning töövõime hindamisel

ei lähtuta inimesele varem määratud töövõime kaotuse ulatusest. Seega ei too inimesel esinevad

terviseprobleemid tingimata kaasa seda, et tal tuvastatakse vähemalt osaline või isegi puuduv

töövõime. Iga inimese puhul tuleb hetkel olemasolevate terviseandmete alusel individuaalselt

hinnata, kas tema terviseprobleemid takistavad tal igal juhul töötamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus võtab HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3 alusel asja juurde vastustaja

09.08.2023 vastuse lisa 1 (töötukassa ekspertarst Lembi Augi 07.07.2023 arvamus kaebaja

töövõime kohta). Sama vastuse lisa 2 (ekspertarst KR 07.07.2022 arvamus) tuleb vastustajale

tagastada, sest see on toimikus juba olemas (dtl 104 jj).

13. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

14. Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et kuna varem oli tal SKA 11.01.2017

otsusega tuvastatud töövõimekaotus 40% ja töötukassa uue hinnangu järgi ei ole tema töövõime

vähenenud, siis on tema töövõimekaotus jätkuvalt 40% ja töövõime 60% ning talle oleks

pidanud määrama töövõimetoetuse.

15. Töövõimereform käivitus 2016. a-l. Selle eesmärk oli tuua vähenenud töövõimega inimesed

tagasi tööturule, leida neile sobiv töö või soodustada töötamist ja tagada sissetulek ning ühes

sellega toetada inimeste aktiivsust ja vähendada tööjõupuudust. Reformi tulemusena hakati

senise püsiva või osalise töövõimetuse asemel hindama inimese säilinud töövõimet ning

töövõimetuspensioni asemel maksma töövõimetoetust. Kui püsivat töövõimetust tuvastas SKA

RPKS-i ja selle rakendusaktide alusel, siis töövõimet hindab töötukassa TVTS-i ja selle

rakendusaktide alusel. Töövõime hindamise metoodika tugineb uutele alustele, võttes inimese

terviseseisundi

kõrval

arvesse

tema

funktsionaalset

ja

tööalast

võimekust.

Uus

hindamismetoodika ei ole seotud püsiva töövõimetuse protsentidega ning töövõime hindamisel

ei lähtuta inimesele varem määratud töövõime kaotuse ulatusest. See tähendab, et varem

määratud töövõimekaotuse protsendil ei ole töövõime ulatuse hindamisel tähtsust (vt XII

Riigikogu 678 SE seletuskiri, lk-d 1 ja 41). Kuna töövõimet hinnatakse uue metoodika alusel,

ei tulene varem tuvastatud töövõimekaotusest, et inimesel on töövõime hindamisel töövõime

säilinud pöördvõrdeliselt töövõimekaotusega. Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku

terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja

eeldatavat kestust (TVTS § 5 lg 2). Töövõime hindamise otsus põhineb ekspertarsti arvamusel,

mille koostamise aluseks on taotluses toodud andmed, sh taotleja enesehinnang oma

tegutsemisvõimele erinevates valdkondades ja võtmetegevustes, ja TIS-i kantud terviseandmed

ning vajadusel täiendavad terviseandmed (vt määruse nr 39 § 5 lg 1, § 8 lg 6). Seega ei tulene

kaebajal SKA 11.01.2017 otsusega tuvastatud osalisest töövõimekaotusest automaatselt, et

1 Leitav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/af07a9ca-c54e-4f05-a82b-841339be10cf.

3-22-1294

7(7)

töötukassal tuli kaebajal tuvastada osaline või puuduv töövõime. Töötukassa hinnang, et

kaebaja töövõime ei ole vähenenud, põhineb uuel metoodikal ega ole võrreldav varasema

hinnanguga kaebaja töövõimekaotusele ja töövõimele.

16. Halduskohus kontrollis töötukassa 03.03.2022 otsuse ja 13.05.2022 otsuste kooskõla

TVTS-i ja määrusega nr 39 ning jõudis õigele järeldusele, et vastustaja ei eksinud kaebaja

töövõime hindamisel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-des 43–46 toodud

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Töötukassa hindas kaebaja töövõimet

eksperdiarvamuse alusel. TTO ekspertarst NN lähtus arvamuse koostamisel kaebaja taotluses

ja TIS-s toodud andmetest. Selle eksperdiarvamuse õigsust kontrollis töötukassa ekspertarst

KR. Mõlemad ekspertarstid jõudsid kaebaja töövõime hindamisel ühesugusele järeldusele.

Kaebaja ei ole väitnud, et ekspertarstid oleks eksinud taotluses ja TIS-s toodud andmete

hindamisel, väitnud, et töötukassa oleks pidanud koguma täiendavat teavet, või esitanud

töötukassa seisukoha ümberlükkamiseks uusi tõendeid. Sellegipoolest hindas töötukassa

ekspertarst LA apellatsioonimenetluses veelkord kaebaja töövõimet ja jäi teiste

ekspertarstidega samale seisukohale. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda ekspertarstide

hinnangute õigsuses.

17. Töövõimetoetust on õigus saada inimesel, kellele on määratud osaline töövõime või kellel

töövõime puudub. Kuna kaebajal ei tuvastatud osalist ega puuduvat töövõimet, ei ole tal ka

õigust töövõimetoetusele (TVTS § 11). Seega on ka töötukassa 04.03.2022 otsus õiguspärane.

18. Kaebajale määrati töövõimekaotus SKA 31.01.2017 otsusega ehk pärast töövõimereformi

jõustumist. Eelnev ei tähenda, et kaebaja töövõimet oleks hinnatud 2017. a-l uue metoodika

alusel. Enne 01.01.2017 esitatud püsiva töövõimetuse ekspertiisi taotlusi vaadati läbi ja

tuvastati püsiv töövõimetus, lähtudes varem kehtinud RPKS-i redaktsioonist (vt TVTS § 57 p

34, RPKS § 6112).

19. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt

menetluskulude väljamõistmist ega esitanud kuludokumente, jäävad menetluskulud poolte endi

kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg-d 1 ja 11).

20. Vaidluse asjaolusid arvestades ning kaebaja õiguste kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel

asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)