4-23-3731/14 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

4-23-3731

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. jaanuar 2024, Pärnu, kirjalikus menetluses

Väärteoasja number

4-23-3731 (2670,23,006102)

Kohtunik

Indrek Nummert

Väärteoasi

D.V 09.11.2023. a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi

II eriasjade uurija Mari Tetsmanni 23.10.2023. a

üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2670,23,006102 LS

§ 227 lg 4 järgi

Kohtuvälise menetleja esindaja

PPA Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna

menetlusgrupi II eriasjade uurija Mari Tetsmann

Kaebuse esitaja

D.V (ik

RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku § 2, § 120 lg 1, §

132 p 1, § 133-135 kohus otsustas:

Jätta rahuldamata D.V 09.11.2023. a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lääne

prefektuuri Kesk-Eesti politseijaoskonna Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi II

eriasjade uurija Mari Tetsmanni 23.10.2023. a üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr

2670,23,006102 LS § 227 lg 4 järgi ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Kohtuotsuse lõpposa toimetada kätte kaebuse esitajale ja saata Lääne prefektuurile.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Pärnu Maakohtule 7 päeva

jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest, s.o hiljemalt 11.01.2024. a, ning kassatsiooni

võib esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele

kohtus tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi, sest Riigikohtusse

saab pöörduda isik vaid siis, kui teda esindab advokaat.

Kui kohtumenetluse pooled loobusid kassatsiooniõiguse kasutamisest vastavalt VTMS § 135 lg 4

p 2, jõustub otsus selle kuulutamisele järgnevast päevast.

Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele

tutvumiseks kättesaadav 26.01.2024. a päeva jooksul avaliku e-toimiku vahendusel või Pärnu

Kuninga tn 22 kohtumaja kantseleis.

Väärteo kirjeldus

1 (5)

4-23-3731

26.09.2023. a kell 14.17 XXX, D.V juhtis mootorsõidukit asulasisesel teelõigul, kus suurim

lubatud sõidukiirus on 50 km/h, kiirusega 136 ±5 km/h. Seega ületas suurimat lubatud

sõidukiirust mitte vähem kui 81 km/h.

Menetluse käik

Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi II eriasjade

uurija Mari Tetsmanni 23.10.2023. a üldmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2670,23,006102

karistati D.V-d LS § 227 lg 4 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega neljaks kuuks.

D.V esitas maakohtule 09.11.2023. a kaebuse koos lisadega (tl 1-61), milles kõrvaldas puudused

26.11.2023. a (tl 64-77). Kaebuse esitaja vaidlustab talle määratud karistust ning taotleb

karistusena talle rahatrahvi määramist. D.V avaldab kokkuvõtvalt, et tunnistab tegu ning saab

aru, et sellele järgneb karistus, mis tuleb kanda, samuti kahetseb toimepandut. Siiski mõjutab

määratud karistus mitte ainult teda, vaid kogu tema perekonda ning võib kaasa tuua ka töökoha

kaotuse. Ca 20 aasta jooksul ei ole D.V põhjustanud ühtki liiklusõnnetust ega liiklusohtlikku

olukorda. Igakuiselt on vaja teenindada laenud ning liisingud, igapäevaselt esineb vajadus laste

transportimiseks. Mõjus ning proportsionaalne karistus oleks olnud ka rahatrahv.

Kohtuvälise menetleja esindaja ei olnud oma kohtule esitatud seisukohas (tl 78-82) nõus

kaebusega ja karistuse muutmisega, leides, et menetleja on oma otsuses piisava põhjalikkusega

karistuse mõistmise motiive põhjendanud. Kuna varasemad rahatrahvid ei ole D.V puhul enda

eesmärki täitnud ning ta on jätkanud veelgi raskemate õigusrikkumiste toimpanemist, ei saanud

antud asjas karistuseks rahatrahvi määrata. Kohtuväline menetleja taotles tõendina D.V-ga samal

aadressil elava M D.V juhtimisõigust tõendava väljavõtte vastuvõtmist, avaldades, et ei saa

asuda seisukohale, et D.V ajutiselt liiklusest kõrvaldamine paneks tema laste

liiklemisvõimalused raskesse olukorda.

Maakohus võttis kohtuvälise menetleja taotletud tõendi vastu ning lasi selle osas oma seisukoha

avaldada ka D.V-l, mida viimane tegi kirjalikult, avaldades, et igapäevaselt toimub laste

transportimine abikaasade vahelise väljakujunenud praktika ja kokkulepete alusel. D.V abikaasal

M D.V-l puudub võimalus igapäevaselt ainuisikuliselt transportida lapsi, lähtuvalt enda

töögraafikust ja vabaaja sisustusest.

Pärnu Maakohtu seisukoht

VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid. VTMS §-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse

lahendamisel. VTMS §-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised.

Kohus, vaadanud läbi kaebuse ja selle lisad, kohtuvälise menetleja seisukoha, kohtule esitatud

väärteoasja toimiku ja poolte poolt taotletud tõendid, on seisukohal, et D.V kaebus rahuldamisele

ei kuulu.

1. Väärteo objektiivne ja subjektiivne koosseis

Asjas puudub vaidlus selle üle, et 26.09.2023. a kell 14.17 maakonnas, juhtis D.V

mootorsõidukit , asulasisesel teelõigul, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h, kiirusega

136 km/h +/- 5 km/h ning ületas seega suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 81 km/h.

Väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoprotokolliga (PPA toimik tl 2), menetlusaluse isiku

2 (5)

4-23-3731

ülekuulamise protokolliga (tl 3), tunnistaja RRi ülekuulamise protokolliga (tl 4-6) ning DVD-l

oleva videosalvestisega, mis asendab kiirusemõõturi protokolli. D.V on menetluse algusest peale

teo omaks võtnud ning läbivalt ka kahetsust avaldanud.

Seejuures on kohtuvälise menetleja poolt D.V poolt toime pandud väärtegu õigesti LS § 15 lg 1 p

2 rikkumise kaudu LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritud. Tuvastatav on, et D.V pani teo toime

kavatsetusega, kuivõrd ilmselgelt oli tegemist äärmiselt ebaproportsionaalse ja seejuures ka

täiesti teadliku sõidukiiruse valikuga, kui tal oli enda sõnade kohaselt vajalik mööduda

eesliikuvast sõidukist, kelle sõidukiiru oli üksnes ca 40 km/h. Järelikult pidi D.V seadma endale

vahendeid valimata eesmärgiks sellest sõidukist võimalikult kiiresti mööduda ning vajutas

selliseks ebaproportsionaalseks möödasõiduks gaasipedaali täiesti teadlikult n-ö põhja.

Muuhulgas väärib märkimist, et D.V pani väärteo toime oma kodukülas (elukoht XXX, väärteo

toimepanemise koht samuti XXX), seega oli nimetatud teelõigul kiiruse ületamise puhul igal

juhul tegemist täiesti teadliku ja kavatsetud tegevusega.

Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad, samuti väärteomenetlust välistavad

asjaolud. Kohus ei tuvasta ka VTMS §-s 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi.

2. Karistus

D.V vaidlustab kohtuvälise menetleja poolt talle mõistetud karistust, milleks on põhikaristusena

juhtimisõiguse äravõtmine neljaks kuuks. LS § 227 lg 4 karistusraamideks on rahatrahv kuni 300

trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kahekümne nelja kuuni.

Kohtuvälise menetleja poolt valitud karistusliiki peab maakohus igati põhjendatuks, kuivõrd

karistusregistri väljavõtte kohaselt (PPA toimik tl 9) oli D.V-d juba varasemalt 2023. aastal kahel

korral karistatud rahatrahviga – 12.01.2023. a rikkumise eest LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga

120 eurot ning 16.01.2023. a rikkumise eest LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 280 eurot.

Mõlemad rahatrahvid on D.V-l tasutud. Asjaolu, et D.V 2023. aasta algul kahel korral lubatud

suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h rahatrahvi tasuma pidi, ei ole aga avaldanud

D.V-le eripreventiivset mõju ning ta on jätkanud samaliigiliste väärtegude toimepanemist,

seejuures on 26.09.2023. a rikkumine raskeim koosseis, mille LS § 227 üldse ette näeb.

Riigikohus on oma hiljutises 12.12.2023. a sarnaste asjaoludega väärteokaebuse kohta tehtud

otsuses nr 4-23-1826 väga tabavalt avaldanud, et korduva rikkuja puhul on tõenäolisem

võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see ka üks alus,

mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Rahatrahvi

kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus

menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude

toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja

tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest

kõrvaldada. (Vt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-6-17, p-d 16-19.) Sarnaselt on Riigikohus leidnud,

et olukorras, kus isik ei taju kiirusepiirangu rikkumisest tulenevat ohtu ja teda on varem sarnase

rikkumise eest karistatud, õigustavad eripreventiivsed kaalutlused juhtimisõiguse äravõtmist

(RKKK 02.12.2014, nr 3-1-1-77-14, p 13).

Ka viidatud lahendi aluseks olevate asjaolude kohaselt piirati kohtuvälise menetleja poolt

menetlusaluse isiku juhtimisõigust, seejuures oli tegemist kolmanda lubatud piirkiiruse

ületamisega ning varasemalt oli karistusliigiks valitud rahatrahv. Oluline on märkida ka seda, et

viidatud Riigikohtu lahendi aluseks olevas asjas oli tegemist piirkiiruse ületamisega LS § 227 lg

2 alusel, D.V puhul on aga aasta jooksul tegemist juba kolmanda samaliigilise rikkumisega,

seejuures viimane neist juba raskeima LS § 227 koosseisu alusel.

D.V on menetluse algusest peale avaldanud, et vajab juhtimisõigust tööl käimiseks, mille kaotus

mõjuks laastavalt perekonna majanduslikule seisule, samuti vajab ta juhtimisõigust lastele

3 (5)

4-23-3731

vajaliku transpordi tagamiseks. Kohtuvälise menetleja poolt taotletud iseloomustava tõendi –

D.V abikaasa M D.V juhtimisõigust tõendava liiklusregistri väljatrüki (PPA toimik tl 10) – osas

avaldas D.V, et arusaadavalt on ka abikaasa tööga hõivatud ning samuti on tema vaba aeg

treeningutega sisustatud, mistõttu ei saa igapäevaselt laste transportimise kohustust ka

ainuisikuliselt abikaasa õlule panna.

Maakohus märgib eelneva osas, et D.V poolt kirjeldatud töö- ja pereelu korraldus on üsna

tavapärane ning arusaadavalt on ühises elukohas elavate abikaasade vahel võimalikult võrdselt

jagatud ka lastega seotud transpordiküsimused, eriti, kui ei elata keskuses, kus kogu elu ka

ühistranspordi abil korraldada saab. Siiski oli D.V-l olemas teadmine, et ta on lubatud piirkiiruse

ületamise eest juba kahel korral karistatud, samuti teadmine sellest, milline on tema töökorraldus

ning kui vajalik on talle tööülesannete täitmiseks juhtimisõigus, samuti pereelu korraldus eeskätt

transpordi küsimustes. Kahetsusväärselt ei hoidnud ka see teadmine D.V-d tagasi ning ta jätkas

raskete liiklusalaste rikkumiste toimepanemist.

Samuti on üsna tavapärane, et perel on laen(ud) ja liising(ud), mis vajavad teenindamist, ning

täiesti arusaadavalt on kohustuste täitmine raskendatud olukorras, kus esineb oht töö

kaotamiseks. Ka võetud kohustuste ja nende suuruse osas oli D.V-l teadmine enne rikkumise

toimepanemist olemas. Seega ei esine kohtu hinnangul ühtki erandlikku asjaolu, miks D.V puhul

üheksa kuu jooksul kolmandal korral Eesti Vabariigis lubatud piirkiiruse ületamise eest

juhtimisõiguse äravõtmine ebaproportsionaalne karistusliik oleks. Eesti Vabariigi õiguskorrast

tuleb kodanikul lugu pidada ja kuskilt läheb ka nn punane joon, kui süstemaatiliselt pannakse

rikkumisi toime tahtlikult.

Üldpreventiivses mõttes ehk õiguskorra kaitsmise huvides tuleb märkida sedagi, et igal aastal

ebaõige kiiruse valiku tõttu saadakse vigastusi või kaotatakse elusid, mis tähendab samuti ohvrite

perekondadele raskusi (märksõnad siingi: laenud, laste huviringid ja palju palju muud), mida on

toonud kaasa ootamatu sündmus (nende jaoks tahtmatu, mida ei saanud nemad ära hoida). Seda

kõike veel lisaks neile osaks saanud moraalsetele üleelamistele. Kohtuotsus peab olema

kooskõlas ka üldpreventiivsete huvidega, et iga õiguskuulekas Eesti Vabariigis liikleja peab

tundma avalikkuses piisavat ohutust ja kindlust, et Riigikogu poolt vastuvõetud õigusaktid ka

reaalselt toimivad ja vajadusel võimuga pannakse toimima. Seega ohu taset tuleb hoida liikluses

madalal ja karistus peab olema piisavalt range ning seda kindlasti olukorras, kus süstemaatiliselt

liiklusnormi rikutakse.

Ka karistuse määr – neljaks kuuks juhtimisõiguse äravõtmine – ei ole D.V süü suurust arvesse

võttes ebaproportsionaalne. Pigem vastupidi – maakohtu hinnangul ei oleks antud asjaoludel ka

pikemaks perioodiks juhtimisõiguse piiramine põhjendamatu olnud, kuid maakohus ei saa

menetlusaluse isiku olukorda kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsusega võrreldes raskendada.

Seejuures märgib maakohus, et kui D.V-le oleks määratud juhtimisõiguse äravõtmine

lisakaristuse, mitte põhikaristusena, olnuks LS § 227 lg 5 p 3 järgi minimaalne juhtimisõiguse

piiramise periood kuus kuud, s.o suurem kui D.V-le määratud põhikaristuse määr.

D.V süü suuruse puhul arvestab maakohus esmalt asjaolu, et LS § 227 lg 4 sätestab sisuliselt

kõrgeima võimaliku lubatud piirkiiruse ületamise miinimumi, milleks on piirkiiruse ületamine 60

km/h. D.V aga ületas ka seda lõike 4 minimaalset määra 21 km/h. Samuti võtab maakohus

arvesse asjaolu, et D.V ületas piirkiirust teelõigul, kus lubatud suurimaks sõidukiiruseks oli 50

km/h, enam kui selle teelõigu lubatud piirkiiruse maksimum üldse on. Märkimist väärib seegi, et

ka maanteel 90 km/h alas liigeldes oleks D.V piirkiirust 41 km/h ületanud ning pannud sellega

toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava süüteo, s.o samuti raskusastmelt raskema, kui tema

varasemad rikkumised on olnud.

D.V süü suurust ilmestab maakohtu jaoks ka asjaolu, et tegelikult on D.V-l menetluse algusest

peale olnud ka mõnetine ennast õigustav hoiak, vabandades piirkiiruse ületamist möödasõidu

4 (5)

4-23-3731

vajadusega sõidukist, kelle kiirus oli ca 40 km/h (PPA toimik tl 3, tl 11), kui ka leidnud

maakohtule esitatud kaebuses, et sisuliselt oli tegemist asulavälise teega, kus ei liikle

kergliiklustee tõttu jalakäijaid. Kahtlemata ei õigusta sellisel määral lubatud piirkiiruse ületamist

ei ees 40 km/h liikuv sõiduk ega ka D.V subjektiivne hinnang sellele, et sisuliselt oli tegemist

asulavälise teega ning ta kellelegi ohtu ei kujutanud. See, et nimetatud teelõik oli asulasisene tee,

kus suurim lubatud piirkiirus oli 50 km/h, on üheselt väärteoprotokolliga tõendatud, ning D.V

nägemus selles rolli ei mängi. Seega D.V oma rikkumise raskust ise täiel määral ei hooma.

Eelneva tõttu on mõnevõrra kaheldav ka D.V poolt avaldatud kahetsus kui karistust kergendav

asjaolu – maakohtu jaoks tundub pigem, et D.V kahetseb n-ö vahelejäämist ja sellega kaasnevaid

tagajärgi, kuid mitte teo toimepanemist ennast ja sellega võimalikke kaasnevaid tagajärgi. Antud

kergendav asjaolu, ei ole käesoleval juhul tugev ja määrav argument süstemaatilise

õigusrikkumise kontekstis.

Seega tuleb eelnevatel kaalutlustel jätta D.V kaebus kohtuvälise menetleja otsusele rahuldamata

ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Maakohus selgitab juhtimisõiguse äravõtmise osas

täiendavalt, et LS § 127 kohaselt on D.V kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest

arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile.

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Nummert

Kohtunik

5 (5)