1-20-1503/105 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

25. jaanuar 2024, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-20-1503

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 13. detsembri 2023

määrus Vyacheslav Gulevichi (Gulevich; isikukood

36007060353) tingimisi ennetähtaegselt vangistusest

vabastamise ja KrMS § 426 lg 3 kohaldamise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

riigiprokurör Vahur Verte, määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 13. detsembri 2023 määrus.

2. Jätta Vyacheslav Gulevich tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Välja mõista Eesti Vabariigilt süüdimõistetu Vyacheslav Gulevichi kasuks

määruskaebemenetluses makstud menetluskulude katteks 1264,53 eurot ning

kanda

see

OÜ

Advokaadibüroo

Sven

Sillar

arveldusarvele

EE322200221034640503 (Swedbank).

Edasikaebamise kord

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates

päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Harju Maakohtu 28. mai 2020 otsusega kriminaalasjas nr 1-18-437 karistati Vyacheslav

Gulevichit KarS § 256 lg 1 järgi 8 aasta pikkuse vangistusega. Vaidlustamise tõttu see

kohtuotsus ei jõustunud.

Harju Maakohtu 7. augusti 2020 otsusega kriminaalasjas nr 1-20-1503 mõisteti V. Gulevich

KarS § 318 lg 1 järgi õigeks. Tallinna Ringkonnakohtu 9. septembri 2020 otsusega tühistati

Harju Maakohtu 7. augusti 2020 otsus, V. Gulevichit karistati KarS § 318 lg 1 järgi 6 kuu

vangistusega. KarS § 65 lg 1 alusel suurendati V. Gulevichile Harju Maakohtu 28. mai 2020

otsusega asjas nr 1-18-437 mõistetud 8 aasta pikkust vangistust 6 kuu võrra ja liitkaristuseks

mõisteti 8 aastat 6 kuud vangistust karistuse kandmise algusega 2. august 2017.

Ringkonnakohtu otsus jõustus 17. november 2020.

Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2021 otsusega tühistati maakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-

18-437 V. Gulevichile mõistetud karistuse osas ja ringkonnakohus mõistis talle karistuseks 12

aastat vangistust. Kohtuotsus jõustus V. Gulevichi osas 10. november 2021.

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

16. novembri

2021

otsusega

tühistati

Tallinna

Ringkonnakohtu 9. septembri 2020 otsus nr 1-20-1503 V. Gulevichile liitkaristuse mõistmise

osas.

Harju Maakohtu 26. augusti 2022 määrusega liideti V. Gulevichile Tallinna Ringkonnakohtu

9. septembri 2020 ja Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2021 otsustega mõistetud karistused.

V. Gulevichile Tallinna Ringkonnakohtu 9. septembri 2020 otsusega kriminaalasjas nr 1-20-

1503 mõistetud 6-kuuline vangistus loeti kaetuks Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2021

otsusega nr 1-18-437 mõistetud 12-aastase vangistusega ning liitkaristuseks mõisteti 12 aastat

vangistust, mille kandmise alguseks loeti 2. august 2017.

Karistuse kandmise aja lõpp 2. august 2029.

2. Viru Maakohtu 13. detsembri 2023 määrusega vabastati V. Gulevich mõistetud vangistusest

tingimisi enne tähtaega ning määrati V. Gulevichile katseaeg karistusaja lõpuni, s.o kuni

2. august 2029. KrMS § 426 lg 3 alusel jäeti V. Gulevichile KarS §-s 75 sätestatud

käitumiskontroll kohaldamata seoses V. Gulevichi riigist välja saatmisega.

2.1. Maakohtu hinnangul on täidetud formaalsed eeldused V. Gulevichi ennetähtaegseks

vabastamiseks. V. Gulevich on ära kandnud nõutud ulatuses karistuse KarS § 76 lg 2 p 1 mõttes

ning ta on andnud nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks. Küll asub tema

vabanemisjärgne elukoht Venemaa Föderatsioonis. Riigikohus on 12. septembri 2022 määruses

kriminaalasjas nr 1-15-2671 p-s 6 selgitanud, et olukorras, kus kohus otsustaks KrMS § 426

lg 3 alusel isiku suhtes, kes saadetakse riigist välja, loobuda käitumiskontrolli nõuete

kohaldamisest, ei ole nõutav vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks elukoht Eestis.

2.2. Materiaalsete eelduste täidetuse osas leidis maakohus, et hinnates V. Gulevichi käitumist

vangistuses, individuaalse täitmiskava läbimist, võimalusi vabaduses ja ohuprognoosi, on need

eeldused täidetud.

Vestlusi süüdimõistetuga ei toimunud temast sõltumatult, tal puuduvad distsiplinaarkaristused

ehk puuduvad etteheiteid V. Gulevichile käitumisele vanglas ja täitmiskava täitmisele.

Määratud vanaduspensioni tõttu ei ole süüdimõistetul kohustust vanglas töötada. Kinnipeetavat

on vangla andmetel rahaliselt toetanud vangistuse ajal isikud, kes on teinud ülekandeid

Valgevenest ja Venemaalt ning isik suhtleb ka vangistuse ajal kriminaalse taustaga isikutega.

Vabanemisel saadetakse V. Gulevich riigist välja Venemaa Föderatsiooni, kus tal on enda sõnul

kindel elukoht ning kus elavad tema ema ja õde, kellega isik on ka vangistuses suhelnud. Isik

on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning on Venemaa Föderatsiooni periooditi külastanud.

Seega on V. Gulevichil riigiga reaalsed seosed, mis ei piirdu ainult kodakondsuse omamisega.

V. Gulevich on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud ja ka vanglas viibinud. Kuritegelik

muster on kordunud, isik on pannud korduvalt toime etteplaneeritud kuritegusid varalise kasu

saamise eesmärgil ning grupis. Süüditunnistamine KarS § 256 lg 1 järgi näitab juurdunud

kuritegelikke hoiakuid ja käitumisstiili ning pikaajalist kogemust kuritegelikus maailmas.

Kuritegude toimepanemine materiaalse kasu saamise eesmärgil on V. Gulevichil suurimaks

riskiteguriks ka edaspidi. Samas tuleb uue kuriteo tõenäosuse hindamisel kaaluda toime pandud

kuritegude asjaolusid kogumis sellega, milline on olukord pärast rohkem kui 6 aastat vangistust

ning ka sellega, et süüdimõistetul ei ole vähemalt 10 aastat seaduslikku alust Eestisse pöörduda.

Kahtlemata eeldab süüditunnistamine kuritegeliku ühenduse organiseerimise eest seda, et isikul

on laialdane kriminaalne tutvusringkond ning teatav mõju, kuid kohus leiab, et seoses Venemaa

Föderatsiooni välja saatmisega on tema jätkuv mõju Eestis vähene.

Distsiplinaarkaristuste puudumine näitab, et isik on suuteline korrigeerima oma käitumist

vähemalt nii palju, et suudaks alluda vanglas kehtestatud korrale ja reeglitele. Vabastamist

pooldavad ka vabanemisjärgsed elutingimused (kaasa arvatud väljasaatmisele kaasnevad

asjaolud) ja vanglas käitumine kaaluvad üles toime pandud kuriteost ja tema varasemast elust

lähtuva ohuprognoosi. Arvestades, et vangla ei ole süüdimõistetuga planeerinud sisulist

kriminaalhoolduslikku tööd peale psühholoogi või kriminaalhooldusametniku poolt

läbiviidavate vestluste, leidis maakohus, et järelejäänud vangistus ei mõjuta oluliselt karistuse

üld- ja eripreventiivsete eesmärkide täidetust. Edasine vangistuse eesmärk oleks pigem seotud

vajadusega kaitsta õiguskorda ja hoida isik isolatsioonis, et isik ei jätkaks Eestis uute

kuritegudega. Arvestades ka isikut ja tema varasemat elukäiku (isik on pikaajaliselt seotud

kuritegeliku rühmitusega) oli maakohtul sügav kahtlus selliste vestluste sisulise mõju osas

süüdimõistetule, mistõttu nende läbimine ei peaks olema V. Gulevichi puhul vältimatu eeldus

tema ennetähtaegseks vabastamiseks.

2.3. V. Gulevichil ei ole seaduslikku alust Eestis viibimiseks, tema elamisloakaart aegub

jaanuaris 2024 ja selle pikendamist ei ole ta taotlenud. Pärast vanglast vabanemist saadetakse

ta Eestist välja. V. Gulevich on ka ise avaldanud soovi Venemaa Föderatsiooni lahkumiseks,

tal on seal sugulased ja kindel elukoht. Seega takistusi tema väljasaatmiseks ei ole.

2.4. Maakohtu hinnangul laieneb KrMS § 426 lg 3 võimalus ka elektroonilise valve

kohaldamisele. KarS § 76 lg 5 alusel määras maakohus isikule katseaja karistusaja lõpuni, s.o

kuni 2. august 2029. KrMS § 426 lg 3 alusel jättis maakohus V. Gulevichile KarS § 75

sätestatud käitumiskontrolli kohaldamata, kuna isik saadetakse riigist välja.

3. Viru Maakohtu 13. detsembri 2023 määruse peale esitas määruskaebuse riigiprokurör Vahur

Verte, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist.

3.1. Kaebaja hinnangul ei ole käesolevas asja kohaldatavad Riigikohtu 12. septembri 2022

määruses asjas nr 1-15-2671 toodud seisukohad. Kui Riigikohtu määrus käsitleb olukorda, kus

V. Bogoslovskiy tingimisi ennetähtaegset vabastamist arutati KarS § 76 lg 2 p 2 alusel, siis

käesolevas kohtuasjas on küsimus V. Gulevichi tingimisi ennetähtaegsest vabastamisest KarS

§ 76 lg 2 p 1 alusel. Erinevalt KarS § 76 lg 2 p-st 2 näeb KarS § 76 lg 2 p 1 obligatoorsena ette

elektroonilise valve kohaldamise. Kuivõrd KarS § 76 lg 2 p 1 alusel kinnipeetavat tingimisi

enne tähtaega vabastades on kohustuslik tema allutamine elektroonilisele valvele, siis

Riigikohtu määruses esitatud juhised nendeks juhtudeks, kus elektroonilise valve kohaldamine

on kohtu diskretsiooniotsus, käesoleval juhul ei kohaldu.

Juhul kui esimese astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetu soovib karistuse kandmiselt

vabaneda esimesel võimalusel, s.o poole karistusaja kandmise järel, peab ta vabanemisel KarS

§ 76 lg 2 p 1 alusel obligatoorselt nõustuma ka elektroonilise valve kohaldamisega.

3.2. Keskkriminaalpolitseist 21. detsembril 2023 laekunud teabe kohaselt ei plaani V. Gulevich

pärast vabanemist asuda elama Venemaa Föderatsiooni, vaid suunduda koheselt Hispaania

Kuningriiki ja jätkata seal enda kuritegeliku tegevusega nagu ta tegi seda varem, s.o jätkata

Kemerovo kuritegeliku ühenduse juhtimist Malaga provintsis. Keskkriminaalpolitseile

laekunud informatsiooni kohaselt on V. Gulevichil kokkulepe endiste kurjategijatest sõpradega

Venemaa Föderatsioonis ja Hispaanias, kes aitavad tal Hispaaniasse minna ning seal ennast

sisse seada. Isiku sõnade kohaselt määrati talle Eesti Vabariiki sissesõidukeeld aga Schengeni

sissesõidu keeldu üldiselt mitte. Isikule organiseeriti nii Venemaa Föderatsioonis Sankt-

Peterburis kui Hispaanias Malaga provintsis elamispind. Eestist on ta pidevas kontaktis olnud

Hispaanias elavate eestlastest ja venelastest kurjategijatega, kes on teda vanglas oleku ajal

rahaliselt toetanud ja tema sinna naasmist ootavad.

3.3. Laekunud informatsioon väärib tähelepanu kriminaalasjas nr 1-18-437 tõendamist leidnud

asjaolude valguses, ent ka Viru Vangla koostatud iseloomustuses toodu osas. V. Gulevich asus

2017 alguses alaliselt elama Hispaania Kuningriiki, kus ta jätkas Harju Maakohtu otsuse asja

nr 1-18-437 kohaselt nn Kemerovo kuritegeliku ühenduse juhtimist.

Samuti nähtub kinnipeetava iseloomustusest, et V. Gulevich järgib jätkuvalt kuritegeliku

ühiskonna reegleid ning ta ei ole valmis kuritegelikust subkultuursest käitumismustrist

loobuma. Vangla tõi välja, et V. Gulevichil on kinnipidamisasutuses säilinud kontaktid

kuritegeliku ühenduse liikmetega, tal on lai tutvusringkond nii Venemaa Föderatsioonis ja

Valgevenes, kus elavate isikutega on tal ka kinnipidamisasutuses viibides tihe kirjavahetus ning

teda on majanduslikult toetatud muuhulgas Valgevenes avatud kontodelt. Viru Vangla on

hinnanud V. Gulevichi puhul vabanedes uute kuritegude toimepanemise riski kõrgeks ning

hinnanud temast lähtuvat riski ühiskonnas üliohtlikuks. Eelnev osundab prokuröri hinnangul

võimalusele, et Keskkriminaalpolitseist laekunud teave võib vastata tõele, mis omakorda

tähendaks, et V. Gulevichi tingimisi enne tähtaega vabastamine Viru Maakohtu määruses

toodud tingimustel ei täidaks oma resotsialiseerivat eesmärki.

4. Tartu Ringkonnakohtu 9. jaanuari 2024 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti

aega esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 16. jaanuar 2024.

5. Nimetatud ajaks esitas oma seisukoha süüdimõistetu V. Gulevichi kaitsja, kes leiab, et

puudub seadusest tulenev põhjus maakohtu otsuse tühistamiseks, mistõttu ei saa prokuröri

määruskaebust rahuldada.

5.1. Määruskaebuses esitatu on vastuolus seadusega. Riigiprokuröri arvates ei ole võimalik

KrMS § 426 lg 3 alusel isikut vabastada, kui formaalselt saaks vabanemine toimuda ainult

elektroonilise valve alla – miks ei ole kohtul õigust ennetähtaegsel vabastamisel elektroonilise

valvet asendada riigist väljasaatmisega, kuigi kohtul on vaieldamatult õigus asendada

konkreetses elukohas elamise kohustus väljasaatmisega, seda kaebusest välja lugeda ei ole

võimalik. Prokuröri etteheide, et maakohus tugines põhjendamatult analoogia korras Riigikohtu

12. septembri 2022 määruses kriminaalasjas nr 1-15-2671 p-s 6 osundatule ei kannata

õiguslikku kriitikat. KrMS § 426 lg 3 reguleerib vabastamist KarS § 76 alusel ehk see hõlmab

ka sama sätte lõike 2 nii punkti 1 kui ka 2. Praegusel juhul on riigiprokuröri seisukohad

ilmselgelt väheveenvad, et piirata seaduses sätestatud võimalust välisriigi kodanikest

kurjategijate Eestist väljasaatmiseks, kuigi ka KarS § 76 lg 2 p 1 osas on väljakujunenud

arusaadav praktika. Käsitletava normi vaieldamatuks eesmärgiks (normi teleoloogiline

tõlgendamine) on vangide arvu vähendamine. Seadusandja tahe on seeläbi, et võõrriigi

kurjategija saadetakse pärast vähemalt poole karistuse kandmist sisuliselt jäädavalt Eestist

minema. Seda silmas pidades puudub võimalus tõlgendada KarS § 76 lg 2 p 1 ja p 2 sätestatut

teistmoodi, kui on KrMS § 426 lg 3 expressis verbis kirjas ehk siis mõlema sätte puhul on

kohtul seaduses tulenev pädevus saata võõrriigi kurjategija Eestist välja.

5.2. Asja lahendamiseks peaks olema nii maa- kui ka ringkonnakohtul sama tõendite baas ning

kehtima peaks KrMS § 321 lg 6 ehk apellant võib apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi

uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui

ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel.

Praegusel juhul ei ole määruskaebuses seda nõuet täidetud. Prokurör ei ole põhjendanud, miks

ei esitatud seda tõendit maakohtule või millisel prokuratuurist mitteoleneval mõjuval põhjusel

jäi see tõend varasemalt esitamata. Kuna vastavad põhjendused on kaebuses esitamata, siis

puudub ringkonnakohtul menetluslik võimalus lisatud tõendi sisuliseks hindamiseks. Lisaks ei

vasta esitatud dokument tõendi tunnustele ning tegemist on kontrollimatu infoga. Samas ei ole

kirjas kirjeldatud faktides midagi sellist, mis annaks põhjuse maakohtu lahendi seaduslikkuse

kahtluse alla seadmiseks. Süüdimõistetule saaks panna Schengeni viisa keelu, aga see ei

puuduta ennetähtaegse vabastamise küsimust.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

6. Kohtukolleegiumi hinnangul väärivad määruskaebuses toodud argumendid tähelepanu ning

toovad endaga kaasa maakohtu määruse tühistamise. V. Gulevichi ennetähtaegne vabastamine

ei ole põhjendatud.

Ringkonnakohus ei jaga kaitsja argumentatsiooni prokuratuuri täiendavalt esitatud

informatsiooni

osas.

Määruskaebemenetlus

ei

ole

võrdsustatav

täies

ulatuses

apellatsioonimenetlusega ning täiendatavale tõenditele ei esitata määruskaebemenetluses

sedavõrd rangeid nõudeid kui apellatsioonimenetluses. Samale seisukohale on asutud sisuliselt

kohtupraktikas näiteks erakorralise ettekande menetlemisel (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järjelevalve kolleegiumi määrus kohtuasjas nr 5-20-11), kus Riigikohus leidis, et PS §-st 20 ei

tulene kohustust reguleerida tõendite kogumist kriminaalhooldusametniku erakorralise

ettekande lahendamisel sarnase põhjalikkusega nagu menetluses, milles isik kuriteo

toimepanemises süüdi tunnistatakse ja teda vangistusega karistatakse. Vangistuse täitmisele

pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle,

vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja

kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse

täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Selle otsustamine on nii menetluslikult,

õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud

kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea

PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise

ja karistamise menetluses. Selles osas ei erine ennetähtaegse vabastamise küsimus erakorralise

ettekande lahendamisest.

7. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et seaduses on küll ettenähtud võimalus

ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel täitmiskohtunikul määruses loobuda KarS

§ 76, 761 või 77 alusel vabastatud süüdimõistetu suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest, kui

süüdimõistetu antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja, kuid see ei tähenda, et

ennetähtaegse vabastamise sisulised eeldused ei peaks olema täidetud. Nii on Riigikohtu

kriminaalkolleegium kriminaalasja nr 1-15-2671 määruse punktis 13 märkinud, et KrMS § 426

lg-s 3 sätestatu ei anna alust jätta KarS § 76 lg-t 4 kohaldamata. Teisisõnu tähendab see seda,

et juhul, kui ei ole täidetud KarS § 76 lg-st 4 tulenevad ennetähtaegse vabastamise eeldused, ei

saa isikut vabastada, hoolimata sellest, et ta saadetaks vabastamise korral Eestist välja või

antaks välja välisriigile.

8. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et V. Gulevichit ei ole võimalik käesoleval ajal

vabastada KarS § 76 lg 2 p 1 alusel koostoimes KrMS § 426 lg-ga 3. Ringkonnakohus on selles

osas ka varasemalt seisukoha kujundanud (Tartu Ringkonnakohtu määrused asjas nr 1-18-6106,

1-17-8828). Näiteks tõdeti Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2022 määruses asjas nr 1-18-6106

järgmist: KrMS § 426 lg 3 kohaselt võib täitmiskohtunik loobuda ennetähtaegselt vabastatu

suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest juhul, kui isik saadetakse riigist välja. Niisuguse

võimaluse välistab aga asjaolu, et antud juhul V. Gulevichi vabastamine võiks kõne alla tulla

üksnes tema allutamisega elektroonilisele valvele (st täidetud on üksnes elektroonilise valve

alla vabastamise formaalsed eeldused): kui seadusandja on pidanud vastuvõetavaks seda, et

lühema karistusaja ärakandmise järel saab kinnipeetava vabastada üksnes elektroonilise valve

kohaldamisega, aga riigist väljasaadetava isiku puhul ei saa sellist valvet kohaldada, siis

järelikult ei saa sellise isiku ennetähtaegne vabastamine KarS § 76 lg 2 p 1 (ja ka KarS § 76

lg 1 p 1) järgses olukorras üldse aktualiseeruda.

KarS § 76 lg 2 järgi saab tahtlikus esimese astme kuriteos süüdimõistetu katseajaga tingimisi

enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole

mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud, ning on nõustunud KarS § 75 lg 2 p-s

9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega (p 1) või kui ta on tegelikult ära kandnud

vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud (p 2). Kuna

V. Gulevich on ära kandnud vähem kui kaks kolmandikku temale mõistetud karistusajast, siis

tuleb tema ennetähtaegse vabastamise formaalsete eelduste kontrollimisel lähtuda KarS § 76

lg 2 p-st 1.

V. Gulevich on kandnud ära vähemalt poole temale mõistetud karistusajast, mis on rohkem kui

neli kuud, ja ta on nõus elektroonilise valve kohaldamisega. Samas leiab ringkonnakohus, et

sellega KarS § 76 lg 2 p 1 alusel vabastamise formaalsed eeldused veel ei piirdu, vaid

elektroonilise valve kohaldamine peab olema isiku suhtes ka reaalselt võimalik. Selleks peab

isikul olema esiteks kindel elukoht, mis vastab elektroonilise valve seadme paigaldamise

tingimustele. V. Gulevichil on see nõue ka täitmata, tema elukoht on Venemaa Föderatsioonis.

V. Gulevichil on küll pikaajalise elaniku elamisloakaart kuni 23.01.2024, kuid lisaks on talle

Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2021 otsusega asjas nr 1-18-437 kohaldatud KarS § 54

lisakaristusena riigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga 10 aastaks.

KrMS § 426 lg 3 kohaselt võib täitmiskohtunik loobuda ennetähtaegselt vabastatu suhtes

käitumiskontrolli kohaldamisest, kui isik saadetakse riigist välja. Ringkonnakohtu hinnangul ei

mõjuta selline võimalus aga hinnangut ennetähtaegse vabastamise eelduste täidetusele. Alles

siis, kui ennetähtaegse vabastamise kõik eeldused on täidetud ja süüdimõistetu saab

ennetähtaegselt vabastada, saab kohus asuda vaagima seda, kas loobuda süüdimõistetu suhtes

käitumiskontrolli

kohaldamisest

seoses

tema

riigist

välja

saatmisega

või

mitte.

Käitumiskontrolli kohaldamisest loobumine ei saa olla eeltingimuseks, millest võiks sõltuda

vabastamise eelduste täidetus. Kui seadusandja on pidanud vastuvõetavaks seda, et lühema

karistusaja ärakandmise järel saab kinnipeetavat vabastada vaid elektroonilise valve

kohaldamisega, aga riigist väljasaadetava isiku puhul ei saa sellist valvet kohaldada, siis

järelikult ei saa sellise isiku ennetähtaegne vabastamine KarS § 76 lg 2 p 1 (ja ka KarS § 76

lg 1 p 1) järgses olukorras üldse aktualiseeruda. Sellise isiku vabastamine on võimalik vaid

KarS § 76 lg 2 p 2 (ja KarS § 76 lg 1 p 2) järgi koostoimes KrMS § 426 lg-ga 3, mil kohus võib

pärast vabastamise formaalsete ja materiaalsete eelduste kaalumist otsustada, et loobub juba

vabastamisele kuuluva isiku suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest.

9. Vaatamata sellele, et eelnev tingimus ei ole täidetud ehk isikule ei ole võimalik elektroonilist

valvet kohaldada, ei oleks V. Gulevichi puhul täidetud ka materiaalsed eeldused

ennetähtaegseks vabastamiseks. V. Gulevich kannab karistust KarS § 256 lg 1 järgi

toimepandud kuriteo eest, millele lisandus vangistuses olles veel kuritegu KarS § 318 lg 1 järgi.

Kohtupraktikas on ka varasemalt asutud seisukohale (Tartu Ringkonnakohtu 15. aprilli 2019

määrus kriminaalasjas nr 1-16-9898), et isikute puhul nagu V. Gulevich annavad esmase aluse

rääkida kõrgendatud retsidiivsusriskist tema kuritegude asjaolud. Küsimus ei ole mitte

V. Gulevichi kuritegude raskuses, vaid nende kriminoloogilises eripäras. Kuritegelike

ühenduste juhid on väga valdavalt inimesed, kelle jaoks on kuritegevus eluviisi lahutamatu osa

ja kes on omaks võtnud n-ö kriminaalse maailma subkultuurilised hoiakud, millest loobumine

on nii sisemistel kui ka välistel põhjustel väga ebatõenäoline. Nii tuleneb ka esitatud

süüdistusest ning süüdimõistvast kohtuotsusest, et V. Gulevich täpselt tuvastamata ajast alates,

ent vähemalt 2015 aprillist, juhtis ühiselt ja kooskõlastatult enda n-ö parema käe Aleksandr

Kozloviga esimese astme kuritegude (sh KarS § 184 ja KarS § 214 järgi kvalifitseeritavate

kuritegude) toimepanemisele suunatud nn „Kemerovo“ kuritegelikku ühendust, kuhu lisaks

V. Gulevichile ja A. Kozlovile kuulusid vähemalt alates 2015 aprillist ka rohkem kui 10 teist

isikut.

V. Gulevichi loodud ja juhitud kuritegelik ühendus oli loodud eeskätt karistusseadustiku

12. peatükis 1. jaos sätestatud rahvatervisevastaste kuritegude toimepanemiseks, et seeläbi

teenida kriminaaltulu. Kriminaalmenetluse käigus on tuvastatud, et kuritegeliku ühenduse

liikmed ja ka üks kuritegeliku ühenduse juhtidest A. Kozlov käitlesid kuritegeliku ühendusse

kuulumise vältel kuritegeliku ühenduse huvides suuri koguseid narkootilisi aineid kriminaaltulu

teenimiseks ning üks osa teenitud kriminaaltulust maksti kuritegeliku ühenduse nn

„ühiskassasse“.

Sedavõrd mastaapse kuritegeliku ühenduse pikaaegne juhtimine eeldab seda, et süüdimõistetus

on sügavalt juurdunud kuritegelik mentaliteet ja tal on erakordselt tihedad sidemed kriminaalse

maailmaga. Ühtlasi on tõsiseltvõetava kuritegeliku ühenduse liikmetele – aga iseäranis selle

juhtidele – kriminaalne elulaad osa nende mentaliteedist, millest niisama lihtsalt ei loobuta.

Ilmselt töötab sellele vastu ka väline surve. Nn kuritegelikus maailmas ei ole võimalik jõuda

V. Gulevichiga võrreldavale positsioonile, ilma et inimene võtaks omaks hoopis teistsuguse

väärtussüsteemi kui see, mida esindab õiguskord. Aastate pikku välja kujunenud suhted ja

seosed nn kriminaalse taustaga isikute ja suhtevõrgustikega ning inimese roll nn allmaailmas

muudavad õiguskuulekale teele naasmise kuritegeliku ühenduse liidri puhul märkimisväärselt

vähemtõenäoliseks kui see on n-ö tavakurjategija puhul. Kuritegelik ühendus muutub selle

liikmete – aga eriti juhtfiguuride – jaoks välise identiteedi ja sisemise minapildi osaks, mistõttu

eeldab kuritegudest loobumine radikaalset muudatust inimese mõttemaailmas ja sotsiaalses

võrgustikus. Sellise muudatuse puudumisele viitab selgelt ka vangla koostatud kinnipeetava

iseloomustuses väljatoodu, et K-Raha andmetel toetavad süüdimõistetut jätkuvalt kuritegeliku

ühendusega soetud liikmed. Nii tuleneb iseloomustusest, et ülekandeid on tehtud Z.K. ja P.G.

nimelt (seos V.G., kes kuulub samuti Kemerovo kuritegelikku ühendusse). Samuti on raha

kandnud A.G., A.M. (Valgevene konto, väidab, et tegemist on Valgevenes elava sõbra

tuttavaga, kelle vahendusel tegeles mitteametlikult kalaäriga), S.I. (Valgevene konto, isiku

sõnul ei tea ta isikut) ning Aurelia Grupp OÜ. Aurelia Grupp OÜ taga on isik N.G., kes oli

varasemalt selle ettevõtte juhatuse liige. N.G. oli V. Gulevichi pikaaegne tuttav ning samuti on

olnud ta seotud organiseeritud kuritegevusega. Eespool mainitud isik A.G. on N.G. tütar.

Samuti on laekunud raha ka isikutelt T.K. ja J.S. ning kaaskinnipeetavatega seotud isikutelt (sh

kaaskinnipeetava K.K. abikaasa). Vanglale teadaolevalt T.K. on Tallinna Vanglas viibinud I.K.

isa, kellega V. Gulevich on olnud ka kirjavahetuses. J.S. on varasemalt kriminaalkorras

karistatud.

Lisaks arvestades ka muid KarS § 76 lg 4 asjaolusid kogumis, jõuab ringkonnakohus

järeldusele, et uute kuritegude risk ei ole viidud süüdimõistetu puhul veel miinimumini ja see

ei oleks saavutatav ka siis, kui V. Gulevichil oleks Eestis garanteeritud elukoht.

On küll positiivne, et süüdimõistetul puuduvad praegusel ajal kehtivad distsiplinaarkaristused,

kuid raske on teha ka järeldusi selle kohta, kas süüdimõistetu suhtumine ja käitumine oleks

vangistuses muutunud, kuna isik ei ole läbinud individuaalses täitmiskava ettenähtut. Vestlused

elustiili, mõtlemise, käitumise ja kuritegelike hoiakute teemal ei toimunud kinnipeetavast

mitteolenevatel põhjustel, samas on isik keeldunud töötamisest ning riigikeele omandamisest.

Kuna isik on riigist väljasaadetav, siis pigem nähtub, et tema suhtes ei ole ka nii intensiivselt

määratud taasühiskonnastavaid tegevusi, kuid sellises olukorras ei ole võimalik kujundada ka

seisukohta, kuidas on mõjutanud isikut kantud karistus ja ei nähtu, millised muutused on

toimunud isikus, et tema käitumine muutuks õiguskuulekaks.

Arvestades ka muid KarS § 76 lg 4 asjaolusid lisaks kuriteo toimepanemise asjaoludele ja

käitumisele vangistuses, s.o süüdlase isikut, varasemat elukäiku, tema elutingimusi ja neid

tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine, ei

saa asuda seisukohale, et süüdimõistetu vabastamine on põhjendatud. Siinkohal tuleb veel

seoses süüdlase isiku ning varasema elukäiguga ära märkida, et V. Gulevichit on varasemalt

korduvalt karistatud, teda iseloomustavad etteplaneeritud kuriteod ning tegude toimepanemine

grupis. Ei ole vähetähtis, et V. Gulevich kannab karistust ka KarS § 318 lg 1 järgi selle eest, et

tema 17. juunil 2019 ajavahemikul kella 13.07 kuni kella 13.17 kriminaalmenetluses

19922500027 kannatanuna ülekuulamisel Harjumaal Rae vallas Soodevahe külas Linnaaru tee

5 asuvas Tallinna vanglas, olles tutvustatud kannatanu õiguste ja kohustustega ning hoiatatud

KrMS § 68 lg 2 kohaselt vastutusest ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise eest KarS

§ 318 järgi, keeldus kannatanuna kriminaalmenetluses seadusliku aluseta ütluste andmisest,

vaikides sihilikult talle teadaolevatest asjaoludest E.K. poolt talle 14. juunil 2019 kella 11.45

paiku Tallinna vanglas tervisekahjustuste tekitamise kohta, jättes vastamata kõigile menetleja

poolt talle nimetatud KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo kohta esitatud küsimustele.

Seega on ka vangistuses süüdimõistetu kuritegelikult aktiivne.

Lisaks võib eeldada, et V. Gulevichi võimalikud uued kuriteod oleksid võrdlemisi varjatud.

Arvestades süüdimõistetu sidemeid, teadmisi, oskusi ja autoriteeti kuritegelikus maailmas, on

tal tõenäoliselt väga lihtne leida inimesi, kelle abil ja kelle varju jäädes panna toime uusi

kuritegusid ja teenida senise elustandardi säilitamiseks vajalikku kriminaaltulu. Sellisele

asjaolule viitab kaudselt ka prokuröri lisana esitatud teave, et süüdimõistetul ei ole plaanis

elama jääda Venemaa Föderatsiooni, vaid lahkuda Hispaaniasse ning jätkata kuritegeliku

ühenduse juhtimist. Maakohtu hinnangul oleks V. Gulevichiga seotud riskide mõju Eestile

vähene seoses Vene Föderatsiooni välja saatmisega. Samas on prokuratuuri esitatud lisa

tõstatanud kahtluse maakohtu seisukohas, kuna isiku sõnade kohaselt määrati talle Eesti

Vabariiki sissesõidukeeld aga Schengeni sissesõidu keeldu üldiselt mitte.

Mida raskemaid kuritegusid on süüdimõistetult tema varasema käitumise põhjal karta, seda

väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema uute kuritegude toimepanemise

tõenäosus. Need kuriteod, mida võib vabaduses toime panna V. Gulevich, on väga rasked. Kui

süüdimõistetu peaks kasutama oma teadmisi, oskusi ja sidemeid kuritegeliku ühenduse

taastamiseks, loomiseks või selle tegevuse jätkamiseks, kujutaks see endast olulist ohtu

avalikule julgeolekule, samuti nendele õigushüvedele, mille vastu kuritegeliku ühenduse

tegevus oleks suunatud. Seetõttu peaks V. Gulevichi ennetähtaegseks vabastamiseks olema

praegusest palju kindlam alus loota, et süüdimõistetu on oma käitumist tõesti muutnud ja tahab

ning suudab elada vabaduses seadusekuulekalt. Selliseid aluseid käesolevalt ei esine.

Kaitsja seisukoht maakohtu istungil, et kui kohus ei nõustu vangla arvamusega isik vabastada,

siis tuleks leida kaalukad argumendid, miks süüdimõistetut mitte vabastada, ei päde. Kohus ei

ole seotud ühegi menetlusosalise subjektiivse seisukohaga, kas isik vabastada või mitte

vabastada. Lisaks on juba materiaalõiguslikult ebaõige vangla seisukoht, et vangla toetab

V. Gulevichi tingimisi ennetähtaega vabastamist ainult juhul, kui tema suhtes kohaldatakse

Eesti Vabariigist väljasaatmist. Väljasaatmine ei ole vabastamise materiaalne eeldus, seega

väljasaatmine ehk KrMS § 426 lg 3 rakendumine aktualiseerub alles siis, kui kohus on

seisukohal, et isiku vabastamine formaalsete eelduste täidetusel on põhjendatud ka KarS § 76

lg 4 mõttes.

10. Koos vastuväidetega prokuratuuri määruskaebusele esitas kaitsja ka taotluse

õigusabikulude ja sõidukulude väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt tekkisid V. Gulevichile

kuludena õigusabi- ja sõidukulud arve nr 240101 alusel kokku 8,25 tunni ja 330 kilomeetri

ulatuses summas 1509,75 eurot. Tunnihinnaks on märgitud 150 eurot, millele lisandub

käibemaks. Sõidukuludena on arvestatud, et 1 kilomeetri hind on 0,30 eurot, millele lisandub

käibemaks. Nimetatud kulud palutakse välja mõista Eesti Vabariigilt V. Gulevichi kasuks ning

kanda OÜ Advokaadibüroo Sven Sillar arveldusarvele. Õigusabikulud ja sõidukulud 1 509,75

eurot on vajalikud ning mõistlikus suuruses. (Ringkonnakohtu hinnangul on arve koostamisel

eksitud käibemaksu arvutamisega).

Õigusabi seisnes selgituste kohaselt järgmises: Viru Maakohtu 13. detsembri 2023 määruse

analüüs ja Riigiprokuröri 22. detsembri 2023 määruskaebuse analüüs (2 tundi); nõupidamine

süüdistatavaga Viru Vanglas (45 minutit); kohtupraktika analüüs, määruskaebusele kirjalike

vastuväidete koostamine (5,5 tundi); sõidukulud Tallinn – Viru Vangla (Jõhvi) – Tallinn 330

kilomeetrit.

Kohtukolleegiumil ei ole etteheiteid kaitsja tunnitasule ning sõidukulude tasule, mille loeb

põhjendatuks. Töö sisulise poole osas ei ole kohtul etteheiteid maakohtu määruse ning

prokuratuuri määruskaebuse analüüsile ning nõupidamisele süüdimõistetuga, s.o vastavalt 2

tundi ja 45 minutit. Küll ei nõustu kohus, et kohtupraktika analüüsile ja määruskaebuse kirjalike

vastuväidetele on põhjendatuks lugeda aeg 5,5 tundi. Määruskaebuses korratakse ka olulises

osas eelnevalt toimunut ning on tsiteeritud paljuski seadust. Samuti ei saa asuda seisukohale, et

see sisaldaks ulatuslikult kohtupraktika analüüsi. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud

tasu määruskaebuse koostamise eest kokku 3,5 tundi. Seega on tasu kokku põhjendatud

maakohtu määruse ja prokuratuuri määruskaebuse analüüsi osas 2 tundi, nõupidamise osas 45

minutit ning määruskaebuse koostamise eest 3,5 tundi ehk kokku 6,25 tundi summas 1143,75

eurot, sh käibemaks 206,25 eurot.

Ringkonnakohtul ei ole etteheiteid sõidukuludele. Tallinn-Jõhvi-Tallinn distants on ligikaudu

330 kilomeetrit ning kohtu hinnangul on sõidukulude arvutamisel põhjendatud lähtuda riigi

õigusabi korras kaitsjale selles osas makstavast, s.o 0,30 senti kilomeeter ehk 120,78 eurot, sh

käibemaks 21,78 eurot.

Kokku loeb ringkonnakohus õigusteenuse ja sõidukulud põhjendatuks summas 1264,53 eurot,

sh käibemaks 228,03 eurot.

Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, siis menetluskulud jäävad

KrMS § 187 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda, st need tuleb hüvitada V. Gulevichile. Vastavalt

kaitsja esitatud lisale on V. Gulevich esitanud 15.01.2024 taotluse kanda Eesti Vabariigilt välja

mõistetud õigusabi kulud Advokaadibüroo Sven Sillar arveldusarvele.

11. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 4 tühistab

ringkonnakohus Viru Maakohtu 13. detsembri 2023 määruse ja jätab V. Gulevichi tingimisi

ennetähtaegselt vabastamata. Määruskaebus rahuldada.

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

(allkirjastatud digitaalselt)