3-21-3002/44 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. jaanuar 2024, Tartu

Haldusasja number

3-21-3002

Haldusasi

Xi kaebused Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise

saamiseks seoses vahistatuna kinnipidamisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2023. a

otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 26. veebruar 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vahistatuna Tartu Vanglas viibinud kaebaja esitas Tartu Vanglale 24. ja 29. septembril 2021

kokku viis taotlust kahju hüvitamiseks seoses kaebaja hoidmisega üksikvangistuses pooleteise

aasta jooksul, talle narkosõltuvuse programmis ja tegevusteraapias osalemise, samuti põhihariduse

omandamise mittevõimaldamise, tervise kahjustamisega ja olmetingimustega.

2. Tartu Vangla jättis kaebaja taotlused rahuldamata 24. novembri 2021 otsusega nr 1-13/282-2.

3. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaks eraldi menetlusdokumenti, milles ei nõustunud Tartu

Vangla 24. novembri 2021 otsusega nr 1-13/282-2 ning nõudis talle tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamist. Halduskohus registreeris kummagi menetlusdokumendi eraldi kaebusena (haldusasjad

nr 3-21-2976 ja 3-21-3002). Hiljem liitis halduskohus kaebused ühte menetlusse, mille haldusasja

numbriks jäi 3-21-3002.

Kaebuse lõplikuks nõudeks jäi mittevaralise kahju hüvitamine pikalt üksikvangistuses

hoidmisega, narkosõltlasele mõeldud teenuste ja kambriväliste tegevuste osutamata jätmisega

ning põhihariduse omandamise võimaldamata jätmisega ajavahemikul 5. jaanuarist 2021 kuni

kaebuse esitamiseni. Kaebaja hinnangul on vangla rikkunud kaebaja tervist ja teda piinanud.

Kaebajal on vaimse tervise häired.

4. Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et kaebajale ei pakutud narkosõltlastele mõeldud tegevusi põhjusel, et

kaebajale pole tema vahistatu staatusest tulenevalt koostatud individuaalset täitmiskava. Kaebajal

võimaldati pidevalt käia psühhiaatri vastuvõttudel, mistõttu ei ole ta pidanud oma

terviseprobleemidega üksi toime tulema. Kuivõrd kaebajale pole koostatud individuaalset

täitmiskava ja ta on täisealine, ei ole ta kantud ka koolinimekirja. Huvitegevuses osalemiseks ei

ole kaebaja saanud kooskõlastust, kuna sinna suunatakse vaid isikud, kel puuduvad

märkimisväärsed rikkumised. Kaebajale ei ole võimaldatud tegevusteraapiat, kuna tal ei ole

intellektipuuet. Kaebajale pakutud suhtlusprogrammi eesmärk oli pakkuda kaebajale inimlikku

kontakti.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus 28. veebruari 2023. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

6. Halduskohus sedastas, et pärast kaebaja kinnipidamist 20. aprillil 2020 on ta paiknenud Tartu

Vanglas 5. jaanuarist 23. märtsini 2021, 30. märtsist 11. maini 2021 ja alates 18. maist 2021 kuni

vangla otsuse tegemiseni, s.o kuni 24. novembrini 2021. Seega saab Tartu Vangla olla

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes vastustajaks üksnes 309 päeva osas, kuni kohustuslikus

kohtueelses menetluses otsuse tegemiseni. Rikkumise jätkumise tuvastamise korral kuni

käesolevas asjas kohtuotsuse tegemiseni.

7. Prokuratuuri 21. aprilli 2020 määrusega kohaldati kaebaja suhtes vahistamise ajal täiendavaid

piiranguid: piirati lühiajalisi ja pikaajalisi kokkusaamisi ning kaebaja kirjavahetust ja telefoni

kasutamist kuni vahistamise lõpuni; kohaldati kaebaja suhtes täielikku eraldatust teistest

vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest. Tartu Maakohus lõpetas kaebaja suhtes

lisapiirangute kohaldamise 10. märtsi 2021. a määrusega. Kriminaalmenetluses kehtestatud

lisapiirangute kehtivuse periood piirab veelgi Tartu Vangla võimalikku vastutuse ajalist ulatust.

8. Kaebaja kirjeldused, kuidas teda on üksikvangistusega piinatud, talle ei ole pakutud tegevusi ja

sobivaid programme, samuti ei ole võimaldatud õppida, tuleb kokkuvõtvalt kvalifitseerida

väärikuse alandamise eest mittevaralise kahju hüvitamise nõudena. Kaebaja viitab kaebuses küll

tervise kahjustamisele, kuid kaebajal on vaimse tervisega probleeme juba varasemalt ja ka

sõltuvusprobleem ei ole tekkinud vanglas viibides, ning kaebaja ei ole välja toonud, et vangla oleks

põhjustanud kaebajale uue terviserikke.

9. Kaebajat hoiti vaidlusalusel ajal vanglas vahistatuna ja vangla pidi kohaldama kaebaja suhtes

vangistusõigust ja kinnipidamistingimusi kaebaja vahistatu staatusest tulenevalt. VangS § 90 lg 3

kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab

või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas.

10. Kaebajale on võimaldatud seadusekohast suhtlust ja vahistatu staatusest tulenevaid tegevusi.

Arestialuste andmekogu andmete kohaselt on kaebajal 2021. aasta märtsist kuni septembrini

võimaldatud kokkusaamised kaitsjatega, lühi- ja pikaajalised kokkusaamised abikaasa ja lastega,

teda on toimetatud teise vanglasse ja Tartu kohtumajja, samuti perekondlikul põhjusel

ametiasutusse ning raviasutustesse, võimaldatud vestlusi vanglateenistuse ametnikega, samuti

psühholoogi ja sotsiaaltöötajaga suhtlusprogrammi raames. Sama perioodi osas on kaebaja

tervisekaardi andmetega tõendatud kaebajale tervishoiuteenuse osutamise käigus rohkem kui 20

korral erinevate meditsiiniteenuste osutamisel suhtlusvõimalus meditsiinitöötajatega. Samal

perioodil on kirjavahetuskaardi ja telefonikõnede väljavõtte kohaselt kaebajal olnud aktiivne

võimalus kirjavahetuse pidamiseks ning telefoni kasutamiseks. 2021. a jaanuaris ja sama aasta

septembris oli kaebajal kambris kaaslane. Samas on kaebaja esitanud vanglale taotlusi üksi

kambris hoidmise võimaldamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. Kaebaja esitas hiljem korduvalt täiendatud apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu

Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et üksikvangistuse kohaldamisega rikuti tema õigust tervise

kaitsele. Kaebajal esinesid vaimse tervise probleemid ning tänaseni esinevad üksikvangistusest

tekkinud terviseprobleemid nt. ärevus-ja paanikahood. Ametnikud ei teavita arste, et kinnipeetav

viibib pikemat aega üksikvangistuses, mistõttu ei ole arstil võimalik tervisekontrolli teha. Seega

ei saa kaebaja tõendada tekkinud tervisekahju.

Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult

raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Kaebajat hoiti

üksikvangistuses kokku kahe aasta ja viie kuu jooksul. Kaebajal esines kaebuses nimetatud aja

sees enesevigastamise episood lausa viiel korral. Lisaks üksikvangistuses viibimise kestusele on

oluline see, millised on kinnipidamistingimused ning missugused võimalused on inimesele tagatud

oma füüsilise ja vaimse tervise hoidmiseks. Juhul, kui eraldatud lukustatud kambris hoidmine on

juba iseenesest õigusvastane, võivad kinnipidamistingimused kogumis suurendada eraldatusega

põhjustatud kahju. Kaebajat ei lubatud kooli, et põhiharidust omandada. Kaebajale ei võimaldatud

kambrikaaslast, mida ta palju kordi Tartu vanglalt palus. Kaebaja üksikvangistus oli raskeimat

liiki, kuna kohtu poolsed suhtlemispiirangud välistasid igasuguse suhtlemise nii perega, kui ka

teiste kinnipeetavatega.

Kambrikaaslased olid kaebajal kahel korral, esimesel korral kaks päeva, teisel korral kuusteist

päeva. Selline olukord üksikvangistust kuidagi ei mõjutanud. Seega üksikvangistus kestis

katkematult.

12. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et kaebaja viibis vanglas vahistatuna kohtumääruse alusel. Selline

määrus oli vanglale täitmiseks kohustuslik. Seetõttu puudus vanglal pädevus otsustada vahistatuse

ajalise kestvuse või selle põhjendatuse üle. Vastavalt ei ole õige kaebaja arusaam vahistatusest kui

võimalikust karistusest, tema mõjutamise eesmärgil.

Pärast suhtlemispiirangute lõpetamist kasutas kaebaja aktiivselt võimalust pidada kirjavahetust

ning suhelda telefoni teel. Samuti sai ta pakke ja käis nii lühi- kui ka pikaajalistel kokkusaamistel.

Vangla võimaldas kaebajale ka eraldi suhtlusprogrammi läbimist. Programmi sihtgrupiks olid

eelkõige kartseris või eraldatud lukustatud kambris pikemaajaliselt viibivad kinnipeetavad,

juhtumipõhiselt pakuti programmi läbimist ka vahistatutele. Suhtlusprogramm toimus 19. juulist

kuni 17. augustini 2021.

Kuivõrd kaebaja ei ole alaealine ning talle ei ole tema vahistatu staatusest tulenevalt koostatud

individuaalset täitmiskava, ei ole alust pidada hariduse omandamise mittevõimaldamist

õigusvastaseks. Kambrikaaslane oli kaebajal tõesti vaid viiendast seitsmenda jaanuarini 2021 ja

viieteistkümnendast kahekümne kolmanda septembrini 2021. Kambrikaaslaseks oli kaebaja

peretuttav, kellega tal oli hea läbisaamine. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses

nr 1-13/293-1 avaldas kaebaja, et võõrastega ei suuda ta koos elada. Ka 17. augustil 2021 esitatud

pöördumises nr 6-24/3562-1 märkis kaebaja, et ei suuda viibida ühes kambris talle võõra isikuga

ja ei vastuta oma tegude eest, kui ta pannakse kokku talle tundmatu isikuga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Halduskohus selgitas, miks kaebuse asjaoludel tuleb lugeda vastustaja tegevus õiguspäraseks.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused

kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

14. Kaebaja leiab apellatsioonimenetluses jätkuvalt, et tema vahistatuna kinnipidamise tingimused

Tartu vanglas olid inimväärikust alandavad ja põhjustasid kaebajale tervisekahju.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

15. Kaebaja nõue talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks puudutab Tartu Vanglas

viibimist 2021. aastal ajavahemikel 5. jaanuarist kuni 23. märtsini, 30. märtsist 11. maini ja alates

18. maist 24. novembrini. Vaidlust ei ole, et kaebaja viibis Tartu Vanglas vahistatuna ja talle

kohaldati kinnise vangla kinnipidamisrežiimi arvestades eelvangistuse kohta vangistusseaduse

5. peatükis sätestatud erisusi, s.h ööpäev läbi lukustatud kambris hoidmist ega võimaldatud

hariduse omandamist.

Kaebaja peeti kinni 20. aprillil 2020. Enne Tartu Vanglasse paigutamist viibis kaebaja vahistatuna

Tallinna Vanglas. Prokuröri määruse alusel kohaldati kaebaja suhtes kuni 10. märtsini 2021

kriminaalmenetluse seadustiku § 1431 lg-s 1 nimetatud lisapiirangutena täielikku eraldamist

teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest, lühi- ja pikaajalise

kokkusaamise ning kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õigust piiramist. Lisapiirangute kaudu

kohaldati kaebaja suhtes vangistusseaduse 5. peatükis sätestatuga võrreldes rangemat

kinnipidamisrežiimi.

16. Ringkonnakohus jagab arusaama, et kaebajale KrMS § 1431 lg 1 alusel lisapiirangute

kohaldamine toimus kriminaalmenetluse raames. Seega lisapiirangutega hõlmatud ajavahemikul

määrati kaebaja vahistatuna kinnipidamise režiim osas, milles kaebaja peab kinnipidamistingimusi

õigusvastaseks, suuresti kriminaalmenetluses toiminguga. Kriminaalmenetluse toimingute

õiguspärasuse kontrollimine ega kriminaalmenetluse toimingutega tekitatud kahju hüvitamise

nõuete lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Selleks on seadusandja vajadusel ette näinud

õiguskaitsevahendid vastavalt kriminaalmenetluse seadustikus ja süüteomenetlusega tekitatud

kahju hüvitamise seaduses. Seetõttu ei saa kohus praeguse kohtuasja lahendamisel kontrollida, kas

lisapiirangute rakendamine piiras ülemääraselt kaebaja õigusi ega määrata hüvitist kui piirangud

olid ebaproportsionaalsed. Kaebaja tavapärastest vahistatule kohaldatavatest kinnipidamis-

tingimustest rangem kinnipidamisrežiim ega sellest kaebajale tulenenud negatiivsed mõjud ei ole

etteheidetavad vastustajale, sest on tingitud kriminaalmenetluse toimingutest.

Vastustaja ja halduskohus leidsid põhjendatult, et kaebaja kahju hüvitamise taotlus saab puudutada

eelkõige ajavahemikku 11. märtsist kuni kohtueelses menetluses otsuse tegemiseni. Vastavalt ei

ole praeguses asjas asjakohased kaebaja väited tema täielikus isolatsioonis hoidmise, s.o

kirjavahetuse,

telefonikõnede

ja

kokkusaamiste

mittevõimaldamise

ja

vanglasisese

liikumisvabaduse piiramise kohta enne 11. märtsi 2021. Need väited seonduvad vahetult

KrMS § 1431 lg 1 alusel kehtestatud lisapiirangutega.

17. Kaebuse lahendamisel tuli seega anda hinnang, kas kaebaja õigusi piirati ülemääraselt, kui

kaebajale ei võimaldatud narkosõltlastele mõeldud tegevusi, põhihariduse omandamist,

tegevusteraapiat, kohtumist budistist vaimulikuga, psühhiaatri ega kliinilise psühholoogiga kogu

Tartu vanglas viibitud perioodi jooksul, samuti seoses kaebaja üksikvangistuses hoidmisega alates

11. märtsist kuni 29. septembrini 2021.

18. Halduskohus selgitas õigesti, et kaebaja õigusi sai kaebaja soovitud tegevuste võimaldamata

jätmine rikkuda juhul, kui kaebajal oli subjektiivne õigus sellisteks tegevusteks. Subjektiivne õigus

on vahistatul sellisteks tegevusteks, mis kehtiva õiguse järgi on talle ette nähtud või milleks on tal

vahetu vajadus.

19. Vastustaja osutas juba 24. novembri 2021. a otsuses nr 1-13/282-2, et VangS § 35 lg 1 ja § 93

lg 4 järgi võimaldatakse põhihariduse omandamist kinnipeetavale, kellel on see individuaalses

täitmiskavas ette nähtud, või vahistatule, kes on alaealine. Kaebaja ei ole aga kohtumenetluses

põhjendanud, miks talle siiski tulnuks võimaldada põhihariduse omandamine olukorras, kus

seaduses sätestatud tingimused selleks ei olnud täidetud. Ringkonnakohtule ei ole vastustaja

selline kohustus äratuntav. Vastavalt puudub põhjus pidada vastustaja tegevust selles osas

õigusvastaseks.

20. Samuti ei ole kaebaja selgitanud, miks ta ei nõustu vastustaja põhjendusega, et narkosõltlastele

mõeldud tegevusi võimaldatakse kinnipeetavatele täitmiskava alusel. Kuna kaebaja oli vahistatu

staatuses, siis VangS § 16 lg 1 kohaselt ei kuulunud ta nende isikute hulka, kellele täitmiskava

koostatakse. Seetõttu ei ole kaebaja suhtes läbi viidud riskihindamist ega planeeritud

rehabilitatsiooniprogrammis osalemist ning tal puudus õigus nõuda narkosõltlastele mõeldud

tegevustes osalemist. Kaebaja enese hinnang selle kohta, kas ja millised sekkumised on vajalikud

sõltuvuse tõttu, ei pruugi kokku langeda valdkonna spetsialistide hinnanguga. Seetõttu ei ole selge,

kas kaebajale oli üldse näidustatud mõnes vastustaja korraldatud programmis osalemine. Igal juhul

ei saa aga jaatada vastustaja kohustust võimaldada kaebajale sõltlastele mõeldud tegevustes

osalemist, kui valdkonna spetsialistid ei olnud kaebajale ravi raames sellistes tegevustes osalemist

ette näinud. Kaebaja tervisekaardi andmetest (dtl 199) nähtub, et vaidlusalusel perioodil on kaebaja

kuuel korral viibinud psühhiaatri vastuvõtul, kaasa arvatud kohe Tartu Vanglasse saabumise järel.

Seega on põhjendatud vastustaja väide, et kaebajal oli võimalus esitada sõltuvust puudutavad

kaebused eriala spetsialistile ning vajadusel oleks talle määratud ravi või muud sekkumismeetmed.

Kuna neid ei määratud, siis ei pidanud vastustaja võimaldama suunatud tegevusi tema

narkosõltuvusega toimetulekuks. Psühhiaatri selgituse kohaselt (dtl 218) on kaebajale tema

sõltuvuse tõttu võimaldatud medikamentoosset ravi. Kohtumenetluses ei ole kaebaja sellele vastu

vaielnud ega püüdnud selgitada, miks tema hinnangul ravi ei olnud piisav ja/või milles seisnesid

kaebaja vaevused, mida ta soovinuks leevendada vanglas narkosõltlastele mõeldud tegevuste

kaudu.

21. Tegevusteraapia kohta selgitas vastustustaja, et selle sihtgrupiks on intellektipuudega

kinnipeetavad. Kaebajal aga ei ole diagnoositud intellektipuuet. Ka selles küsimuses ei ole kaebaja

suutnud apellatsioonkaebuses näidata, miks asjakohase diagnoosi puudumisel talle siiski tulnuks

tegevusteraapiat võimaldada. Muu hulgas ei ole kaebaja väitnud, et psühhiaater või muu

meditsiinitöötaja oleks määranud või soovitanud kaebajale tegevusteraapiat.

22. Kaebaja ei ole vastu vaielnud sellelegi, et huvitegevuses osalemist võimaldatakse

kinnipeetavatele, kellel puuduvad märkimisväärsed distsipliinirikkumised ning, et kaebaja oma

käitumise tõttu ei saanud luba huvitegevusteks. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et tema

distsipliinirikkumised olnuks väheolulised või vastustaja lubamatult oleks seostanud soodustuse

võimaldamise rikkumiste puudumisega. Kuna kehtiv õigus ei nõua huvitegevuste võimaldamist

vahistatutele, siis ei saa kaebuse asjaoludel järeldada, et vastustaja oleks kaebaja õigusvastaselt

huvitegevustest ilma jätnud.

23. Kaebaja peab õigusvastaseks sedagi, et vastustaja ei võimaldanud kaebajale kokkusaamisi

budistist vaimulikuga. Vastustaja selgitusel oli kaebajal võimalus kohtuda vangla kaplaniga.

Kaplan oleks saanud suunata ja aidata kaebajat tema usuliste vajaduste rahuldamisel.

Ringkonnakohus nõustub, et paratamatult ei ole vastustajal võimalik tagada maailma erinevate

usundite järgijatele võimalust vaimulikuga kohtumiseks. Kehtiv õigus ei sätesta vahistatule ka

sellekohast subjektiivset õigust. Seetõttu ei olnud kaebajal alust nõuda kohtumist just budistliku

vaimulikuga.

24. Kaebaja leiab veel, et talle on tekitatud mittevaralist kahju pikaajalise üksikvangistuses

hoidmisega. Nagu eelnevalt selgitatud, oli kaebaja teistest vahistatutest ja kinnipeetavatest

isoleerimine enne 11. märtsi 2021 otsustatud kriminaalmenetluses ega ole vastustajale

etteheidetav. Vaidlusalusel perioodil, s.o kuni 24. novembrini 2021 oli kaebaja valdavalt

paigutatud kambrisse üksinda ning tal oli võimalus liikuda väljaspool kambrit igapäevaselt ca ühe

tunni jooksul väljas jalutamise ajal (VangS § 55 lg 2). Kuna kaebaja ei õppinud ega töötanud, siis

ei olnud kaebajal muud regulaarset võimalust liikuda väljaspool kambrit või suhelda.

25. Vaidlust ei ole siiski selles, et kaebajal oli kambrikaaslane 15. kuni 23. septembrini 2021 ja

kaebaja viibis eemal Tartu Vanglast ühe nädala 2021. aasta aprillis ja samuti 2021. aasta mais.

Seega ei olnud kaebaja üksikvangistus katkematu. Kuigi katkestused ei olnud väga pikad, pakkusid

need siiski vaheldust kaebaja tavapärasele režiimile.

26. Nõustuda ei saa kaebajaga selles, nagu oleks ta muul ajal viibinud täielikus isolatsioonis.

Vastustaja ei esitanud andmeid selle kohta, et kriminaalmenetluses lisapiirangute kohaldamise

lõpetamise järel asus kaebaja aktiivselt kasutama nii helistamise, kirjavahetuse kui ka lühi- ja

pikaajaliste kokkusaamiste õigust (dtl 196-197, 200-217). Seejuures ei ole kaebaja väitnud, et

vastustaja esitatud andmed ei oleks õiged. Andmetest nähtub, et kaebaja viibis pikaajalisel

kokkusaamisel oma lähedastega igakuiselt alates 2021. aasta juunist, teda on korduvalt Tartu

Vanglast välja viidud perekondlikel põhjustel, samuti ravile väljaspoole vanglat. Alates 2021.

aasta juulist võimaldas vastustaja kaebajale osalemist suhtlusprogrammis. Kaebajal oli ka mitu

vestlust psühholoogiga ning väljavõte kaebaja tervisekaardi andmetest (dtl 199) kinnitab, et

kaebaja oli meditsiinitöötajate jätkuva järelevalve all.

Mööda ei saa vaadata sellestki, et kaebaja nõudis endale meelepärase isiku paigutamist kaebajaga

samasse kambrisse ning keeldus muude isikutega samasse kambrisse paigutamisest (dtl 107).

Kehtiv õigus ei näe kinnipeetavale ega vahistatule ette subjektiivset õigust valida endale

kambrikaaslast. Seega ei olnud ka kaebajal alust nõuda kokku paigutamist just enda taotluses

nimetatud kinnipeetavaga. Keeldudes teistest kinnipeetavatest kambrikaaslasena eelistas kaebaja

seega ise üksikvangistust vastustaja valitud võimalikule kambrikaaslasele. Samas puuduvad

andmed selle kohta, et kaebajaga korduvalt kohtunud psühhiaater, psühholoog või muu

meditsiinitöötaja oleks tuvastanud üksikvangistuse olulise negatiivse mõju kaebajale või pidanud

vajalikuks kaebaja paigutamist samasse kambrisse just kaebaja nimetatud teise kinnipeetavaga.

Erinevalt kaebajast ei näe ringkonnakohus, et kaebaja terviseseisundi hindamine olnuks takistatud,

sest vangla ei teatanud meditsiinitöötajale kaebaja pikaajalises üksikvangistuses viibimisest.

Kaebajal endal oli võimalus avaldada see fakt meditsiinitöötajale ja kirjeldada negatiivseid

mõjusid, mida ta ise tajus. Ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda selleski, et olulise

tervisekahjustuse oleks meditsiinitöötajad ära tundnud sõltumata vastustaja või kaebaja enda

viitest üksikvangistuses viibimisele.

27. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja tagas kaebajale vahendeid ja materjale kambris

ajaviitmiseks. Kaebaja on küll väitnud, et ta ei saanud uusi sudokusid ja soovitud värvipliiatseid.

Samas kinnitab kaebaja väide iseenesest, et vastustaja sedalaadi meelelahutust siiski pakkus.

28. Ringkonnakohus peab siinkohal oluliseks veel VangS § 12 lg 1 p-st 3 tulenevat vangla

kohustust hoida lahus vahistatuid ja kinnipeetavaid. Seega oli vastustajal seadusest tulenev

kohustus paigutada kaebaja eraldi kinnipeetavatest. Vastavalt VangS § 90 lg-le 3 oli vastustaja

kohustatud hoidma teisi samasse osakonda paigutatud vahistatuid lukustatud kambris. Lisaks pidi

vangla võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline

sidepidamine (VangS § 90 lg 5). Ringkonnakohtu hinnangul nähtub neist normidest, et ka juhul,

kui kaebajale oleks sarnaselt kinnipeetavatega tagatud võimalus liikuda eluosakonna piires mõne

tunni jooksul igal päeval, ei oleks see suurendanud kaebaja suhtlemisvõimalusi. Teised samasse

osakonda paigutatud vahistatud olnuks endiselt oma kambrites ja kaebajal olnuks keelatud

nendega suhelda.

29. Hinnates vahistatule kehtinud pikaajalise kokkusaamise piiranguid selgitas Riigikohus 11.

juuni 2019. a otsuses asjas nr 5-18-8, et vahistatu suhtlemisvõimaluste piiramine on sobiv abinõu

kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise, sh tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise ning

tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärgi saavutamiseks. Seda eesmärki ei ole võimalik

saavutada mõne teise vähemalt sama efektiivse abinõuga, mis ühtlasi isikut vähem koormaks.

Otsustamaks abinõu mõõdukuse üle tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja

intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb võtta

ennekõike arvesse kaebajale süüks arvatud teo raskust ja laadi ning vahistuse pikkust ja seda

tinginud tegureid.

Ringkonnakohus peab neid juhiseid asjakohaseks ka praeguse vaidluse lahendamisel, kuna

kaebaja suhtes kohaldatud piirangute toime isikule on suuresti sarnane pikaajaliste kokkusaamiste

mittevõimaldamisest tingitud suhtlemispiirangule.

30. Tartu Maakohtu 10. märtsi 2021. a määrusest nähtub, et kaebaja viibis vahi all süüdistatuna

karistusseadustiku KarS § 184 lg 2 p 1, 2; § 121 lg 2 p 2, 3; § 214 1g 2 p 1, 3; § 136 lg 1; § 25 lg

2 - § 209 lg 2 p 1; § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritavate tegude toimepanemises. Seega süüdistati

kaebajat narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest grupis;

valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest lähi- või sõltuvussuhtes, samuti korduvalt;

väljapressimise eest ühes raske tervisekahju tekitamisega; isiku vabaduse võtmise eest ning

kelmuse katse eest.

Vastavalt süüdistati kaebajat mitme raske kuriteo toimepanemises, mille iseloom osutab sellele, et

süüdistava jaoks ei ole teiste isikute tervis ja heaolu oluline väärtus ning ta on isikliku kasu saamise

nimel valmis seadma ohtu isikute tervise ja eirama nii seadusandja poolt kehtestatud kui ka

inimühiskonna üldiselt tunnustatud käitumisnorme. Seetõttu esines kaalukas põhjus kaebaja suhtes

vahistatule kehtestatud kinnipidamisrežiimi järgimiseks – võib pidada tõenäoliseks, et juhuse

avanemisel oli kaebaja valmis kasutama võimalusi kriminaalmenetluse mõjutamiseks endale

soodsas suunas.

31. Teisalt tuleb aga hinnata kaebaja põhiõigustesse sekkumise ulatust. Nagu ringkonnakohus

eelnevalt tuvastas, viibis kaebaja vahi all küll pikaajaliselt, ent suures osas olid piirangud, s.h

üksikvangistuses viibimine ja suhtlemisvõimaluste puudumine, tingitud kriminaalmenetluses

kohaldatud lisapiirangutest. Pärast lisapiirangute tühistamist kuni kohtueelses menetluses kaebaja

kahju hüvitamise taotluse kohta otsuse tegemiseni viibis kaebaja Tartu Vanglas ca üheksa ja pool

kuud. Selle aja jooksul oli kaebajale tagatud võimalus suhelda lähedastega nii telefoni kui ka kirja

teel, samuti kohtuda lähedastega, kaasa arvatud pikaajalistel kokkusaamistel. Kaebajat viidi

vanglast välja perekondlikel põhjustel ja ka tervisehoiuteenuse võimaldamiseks, talle võimaldati

kokkusaamisi psühholoogiga ja osalemist suhtlusprogrammis. Samuti oli kinnipidamine

katkestatud kahel korral ühenädalase ümberpaigutamise tõttu. Kaebajale võimaldati ka vahendeid

ajaviitmiseks kambris. Vaatamata kaebaja väidetele, et üksikvangistus kahjustas oluliselt tema

tervist, puuduvad andmed selliste oluliste mõjude kohta. Kaebaja ei ole ka väitnud, et arst oleks

tuvastanud

tal

konkreetse

tervisekahjustuse

või

näinud

ette

leebema

režiimi

või

leevendusmeetmete rakendamise vajaduse või, et hiljem oleks tuvastatud kaebajal

üksikvangistusest tingutud tervisekahjustus. Kambrikaaslaseta üksikvangistuses viibimine oli

vähemalt osaliselt kaebaja enda valik. Eluosakonna piires igapäevase liikumisvõimaluse andmine

ei oleks suurendanud kaebaja võimalusi suhelda teiste vahistatutega.

Seega oli kaebaja õiguste piiramise mõju tavapärasest mõnevõrra leebem vastustaja poolt

rakendatud leevendusmeetmete ja kaebaja enda aktiivsuse tõttu lähedastega suhtlemisel.

32. Kokkuvõttes ei olnud vahistatule kohaldatava kinnipidamisrežiimist tingitud kaebaja

põhiõiguste piiramine ringkonnakohtu hinnangul ülemäärane. Kaebajat süüdistati raskete

kuritegude toimepanemises. Seda silmas pidades ei olnud Tartu Vanglas vahistatuna viibimise

periood sedavõrd pikk, et kaebaja suhtes kohaldatud piirangud, arvestades tema tegelikke

võimalusi suhelda ja liikuda väljaspool kambrit, olnuks ebaproportsionaalsed.

33. Eeltoodu alusel jagab ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et kaebaja

vahistatuna Tartu Vanglas viibimisega ei tekitatud kaebajale õigusvastaselt mittevaralist kahju.

34. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

35. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole

esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4

vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulu

(riigilõiv) jääb tema enda kanda.

36. Kaebaja terviseandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)