1-23-2525/21 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

1-23-2525

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. jaanuar 2024, Tallinn

Kriminaalasja number

1-23-2525 (22231700653)

Kohtukoosseis

Märt Toming

Kohtuistungi sekretär

Eda Loor

Kriminaalasi

Raino Halopi süüdistus KarS § 169 järgi

Üldmenetlus

Prokurör

Eve Soostar

Süüdistatav

Raino Halop

Ik: 38303110383, xxx kodanik, xxx haridus, emakeel: xxx

keel, töökoht: xxx, elukoht: xxx.

Tõkend: ei ole kohaldatud

Varasem karistatus: üks kehtiv kriminaalkaristus:

Harju Maakohtu 28.11.2017 otsusega nr 1-17-10824

karistatud KarS § 169 järgi vangistusega 6 kuud, mis jäeti

KarS § 73 lg 1, 3 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga

kohaldamata. Katseaeg 28.11.2017 kuni 27.11.2020.

Kaitsja

Riigi õigusabi korras määratud advokaat Eva Tibar ja

lepinguline kaitsja advokaat Raiko Paas

RESOLUTSIOON

1. Raino Halop süüdi tunnistada KarS § 169 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista

temale karistuseks tähtajaline vangistus 7 (seitse) kuud.

2. KarS § 65 lg 2 ja § 73 lg 4 alusel moodustada liitkaristus Harju Maakohtu Tallinna

kohtumaja 28.11.2017 otsusega nr 1-17-10824 mõistetud ja ärakandmata karistusega, s.o

vangistusega 6 (kuus) kuud, suurendades käesoleva otsusega mõistetud karistust Harju

Maakohtu 28.11.2017 otsusega nr 1-17-10824 mõistetud ja ärakandmata karistuse, s.o 6

(kuus) kuulise vangistuse võrra ja mõista kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks tähtajaline

vangistus 1 (üks) aasta ja 1 (üks) kuu.

3. Raino Halopile mõistetud ja ära kandmisele kuuluva 1 (üks) aasta ja 1 (üks) kuulise

vangistuse kandmist arvestada alates Raino Halopi karistuse kandmisele asumisest või

tema karistuse kandmisele toimetamisest.

4. Raino Halopilt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 4 ja 9; § 179 lg 1

p 2; § 180 lg-te 1 ja 3 alusel:

-

teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1230 (üks tuhat

kakssada kolmkümmend) eurot;

-

riigi õigusabi korras määratud kaitsjale Eva Tibar kohtueelsel menetlusel makstud

tasu 330 (kolmsada kolmkümmend) eurot ning kohtumenetlusel makstud tasu 374

(kolmsada seitsekümmend neli) eurot ja 40 (nelikümmend) senti, kokku määratud

kaitsjale makstud tasu 704 (seitsesada neli) eurot ja 40 (nelikümmend) senti;

s.o kokku menetluskulu 1934 (üks tuhat üheksasada kolmkümmend neli) eurot ja 40

(nelikümmend) senti, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 1 aasta jooksul tasuda

kohtuotsuse lisana koostatavas makseinfos märgitud Maksu- ja Tolliameti

arveldusarvele, märkides makseinfos näidatud kohustusliku viitenumbri ja selgituse:

„Raino Halop, 1-23-2525, menetluskulud, ositi tasumine“. Makseinfo koos

viitenumbriga edastatakse kohtuistungil kätteandmise võimatusel Raino Halopile tema

elukoha aadressile tavapostiga või elektrooniliselt e-toimiku kaudu. Menetluskulude

tähtaegse tasumata jätmise korral loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue

suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus

sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 lg 2 alusel kohtumenetluse pool, kui ta

esimese astme kohtu otsusega ei nõustu, esitada apellatsiooni. Apellatsioon esitatakse

ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Vahistatud

või

muul

alusel

kinnipidamisasutuses

viibiva

menetlusosalise

ja

kinnipidamisasutuses viibiva süüdistatava kaitsja puhul arvutatakse apellatsioonitähtaega

kohtuotsuse kättetoimetamisest kinnipidamiskohas viibivale isikule. KrMS § 319 lg 4 kohaselt

jäetakse

apellatsioon

läbi

vaatamata

ja

tagastatakse

kohtumääruse

alusel,

kui

apellatsioonitähtaeg on mööda lastud.

Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o

määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva

jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama,

vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

SÜÜDISTUSE SISU

Raino Halopit (Halop) süüdistatakse selles, et tema, kes ta on vastavalt Harju Maakohtu

16.06.2016 kohtuotsusele nr xxx (millega muudeti 28.03.2013 otsust nr xxx elatise suuruse

osas) kohustatud maksma elatist oma laste K H ja K H kasuks igakuiselt alates 10.01.2016 kuni

K H ja K H täisealiseks saamiseni Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast

pooles ulatuses (varasemalt 160 eurot kuus, alates 2017. aastast 235 eurot kuus, 2022. aastast

292 eurot kuus ja 2023. aastast 327 eurot kuus), pole seda teinud regulaarselt ja ettenähtud

summades alates 10.06.2020.

Raino Halop on töövõimeline, kuid on teadvalt, põhjendamatult ja süstemaatiliselt jätnud

täitmata lapse ülalpidamise kohustuse, nimelt ei ole maksnud pikema perioodi jooksul elatist

ettenähtud ajal ja ulatuses ega ole teinud mõistlikke jõupingutusi (otsinud piisava

intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekut) oma varalise seisundi parandamiseks

määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita.

Seega pani Raino Halop oma tahtliku tegevusega toime laste ülalpidamise kohustuse

rikkumise, hoidudes lapsevanema teadvalt kõrvale lastele kohtu poolt välja mõistetud

igakuise elatisraha maksmisest, s.o KarS § 169 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süüd mitte tunnistavad ja kannatanu ning

tunnistajate ütlused, kaitsja ja prokuröri seisukohad ning kontrollinud kriminaalasjas kogutud

ning kohtule esitatud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle

inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist

põhjendab kohus järgmiselt.

Kuriteokaebuse (kr. toimik, tl 1-3) kohaselt kohustati Raino Halopit Pärnu Maakohtu

28.10.2013 kohtumäärusega tsiviilasjas xxx maksma alates 13.09.2013 elatist alaealistele

lastele K H (sünd. xxx) ja K H (sünd. xxx) 160 eurot kuus kuni laste täisealiseks saamiseni.

Harju Maakohtu 16.06.2016 otsusega nr xxx (kr. toimik, tl 36-39) muudeti elatise suurust 215

euro peale kuus lapse kohta. Alates 2017 aastast on elatis 235 eurot ja 2022 aasta algusest 292

eurot lapse kohta. Kuriteokaebuse esitamise hetkel 05.03.2022 on elatise võlgnevus kokku

34 977,04 eurot. Viimase elatise makse tegi Raino Halop 10.05.2020 ning alates juunist 2020

ei ole süüdistatav elatist maksnud. Asjas ei ole vaidlust, et Raino Halop on kohustatud viidatud

jõustunud kohtulahendite alusel temale pandud kohustust täitma ning samuti selles, et alates

2020 aasta juuni kuust ta seda kohustust täitnud ei ole.

Kohus juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et elatise maksmisest kõrvalehoidumine tähendab

elatise maksmata jätmist, kusjuures puuduvad mõjuvad põhjused, mis maksmist takistaksid.

Kõrvale hoidumine võib väljenduda ka nt keeldumises tööle asuda, tulude varjamises, vara teise

isiku nimele kirjutamises jne. Samuti kui kohustatu ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi oma

varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult

suures ulatuses täita, või kus ta on end ise asetanud maksejõuetuse seisundisse. Näiteks ei ole

otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat; jätnud müümata

vara, mis pole tarvilik tema enda ülalpidamiseks PKS §-st 102 tulenevas ulatuses; on lahkunud

vabatahtlikult töölt, ehkki tal pole uut töökohta ega vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks,

võõrandab oma vara moel, et selle tagajärjel muutub ülalpidamiskohustuse täitmine võimatuks

jms (RKKK 1-18-5813/52 p 24).

Kohtulikes vaidlustes leidis kaitsja, et esitatud süüdistusakt on ebaülevaatlik, kuna on viidatud

vaid sellele, et isik pole teinud jõupingutusi, kuid on ebaselge, mida prokuratuur selle all mõtleb

ning KrMS § 7 lg 2 kohaselt ei ole kriminaalmenetluses keegi kohustatud tõendama oma

süütust, mistõttu tuleks Raino Halop esitatud süüdistuses õigeks mõista. Samuti viitas kaitsja

Tallinna Ringkonnakohtu 16.01.2018 kohtuotsusele nr 1-15-8902, kus on tema hinnangul

toodud välja põhimõte KarS § 169 koosseisu tõendamise mõttes. Viidatud kohtulahendi p-s 6.3

leidis aga kohus, et süüdistuses oli toodud vaid üks faktiline asjaolu (töötuna arvele mitte

võtmine), mis ei ole asjakohane ning teisi asjaolusid selleks, et hinnata, kas süüdistatava poolt

elatise maksmata jätmine on käsitletav elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena, esitatud ei

ole ning teisi asjaolusid ei saa KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause kohaselt ka

kohtumenetluses tuvastada. Kohus on seisukohal, et antud kriminaalasjas sellise olukorraga

tegemist ei ole, kuivõrd süüdistusaktis on välja toodud, et Raino Halop kui töövõimeline

inimene ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi (otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud

legaalset sissetulekut) oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal

ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita. Seega on süüdistusaktis toodud välja

faktilised asjaolud, mis on asjakohased ja mida kohus saab kontrollida. Erinevalt kaitsja poolt

väljatoodule on Riigikohus on hoopis leidnud, et süüdistataval ja kaitsjal lasub kohustus

tõendada neid jõupingutusi, mis puuduliku maksevõime tõttu ülalpidamiskohustust rikkunud

süüdistatav oma varalise seisundi parandamiseks tegi, n.t et ta otsis tõemeeli, ehkki edutult,

(tasuvamat) tööd (RKKK 3-1-1-58-16 p-d 29, 43; 3-1-1-59-16 p 28).

Kaitsja ja süüdistatav on toonud välja, et enne 10.06.2020 süüdistatav maksis elatist. Kannatanu

S I ütluste (kohtutoimik, tl 14-16) kohaselt tekkis Raino Halopil elatise maksmisega pidevalt

probleeme pärast lahkuminekut 2013 aastal, maksed olid ebakorrapärased ja summad erinesid,

mistõttu pöördus 2016 aastal kohtusse elatise väljamõistmiseks. Elatise summat täies ulatuses

süüdistatav kunagi maksnud ei ole, viimane makse 200 eurot oli 2023 aasta mai kuus.

Süüteoteatele lisatud kannatanu koostatud tabelist (kr. toimik tl 17) nähtub, et elatise maksed ei

ole olnud järjepidevad, nt 2017 aastal vaid kaks makset, maksed ei ole igakuised ja summad on

väiksemad kui maksmisele kuuluvate elatiste summa. Tabelis toodud periood ei ole

süüdistusaktis etteheidetud periood, kuid ilmestab, et süüdistatav ei saa täpselt aru, mida

tähendab elatise maksmise kohustuse täitmine, kui väidab, et enne 10.06.2020 on seda täitnud.

Elatist ta vahel küll maksis, aga kohustus kui selline on tema poolt täitmata olnud, mille tõttu

on tekkinud ka elatise võlgnevus, mille suurus on kümnetes tuhandetes eurodes. Samuti

iseloomustab süüdistatavat see, et ta on varasemalt kahel korral kriminaalkorras samalaadse teo

eest karistatud, 11.06.2015 (arhiveeritud karistus) ja 28.11.2017 kohtuotsusetega KarS § 169

järgi. Seega süüdistatav ei ole elatise maksmise kohustust täitnud juba pikemat aega ja see aeg

ei ole arvutatav mitte kuudes, vaid aastates.

Süüdistatav on kohtuistungil selgitanud (kohtutoimik, tl 28-32), et ei ole alates 10.06.2020

lastele elatist tasunud kuna covidi tõttu jäi tööd vähemaks, just riigisiseste piirangute tõttu, mille

ajal ei tohtinud kodustki välja minna ega poes käia ja ei saanud enam klientide juures ehitustöid

teha, tegi üksikuid juhutöid. Selliseid äärmuslikke piiranguid Eestis eriolukorra

väljakuulutamisega ei kehtestatud (https://www.valitsus.ee/uudised/valitsus-kuulutas-eestis-

valja-eriolukorra-1-maini), elukorraldus muutus avalike kogunemiste, koolitöö ja reisimisega

jm seonduvalt. Kohus nõustub kaitsjaga, et koroonapandeemia olemasolu kui selline on KrMS

§ 60 lg 3 mõttes üldtuntud asjaolu aga sellega ei kaasnenud nii rangeid piiranguid, et

ehitusvaldkonnas elu seiskus, jäädi tööst ilma või tööd jäi oluliselt vähemaks.

Raino Halop on oma tööotsingute kohta selgitanud järgmist. Hetkel ta tööl ei käi ja otsib tööd

Rootsis erinevatest portaalidest ja on käinud proovipäevadel. Üks leitud koht ei sobinud, kuna

asus kaugel ja saadav palk oleks transpordi peale läinud. Ametlikult töötanud ei ole, kuna ei ole

selleks vajadust olnud, samuti seetõttu, et tal olid erinevad kohtutäiturid peal. Sel hetkel ei

tahtnud neid arveid maksta, kuna tähtsam oli elatist maksta. Ametlikult töötas B vist mingi aja.

Ametlikult ei ole tööle läinud ka sellepärast, et tal ei ole pangakontot ega pangakaarti olnud, ka

enne 2020 juunit ei olnud, kuna pangakaardi omamine ei ole Eesti Vabariigis kohustuslik.

Pangaarve on tal nüüd alates 2021. aasta aprillist. Mälu värskendamiseks avaldati prokuratuuris

18.01.2023 ülekuulamisel antud ütlustest osa, mille kohaselt selgitas süüdistatav, et ei ole

ametlikult tööle läinud, kuna see, mis kätte jääb, selle nimel ei ole mõtet tööle minna, võib

lihtsalt kodus ka istuda, kuna saaks kätte pool miinimumist ehk 370 eurot, oleks tööl käimise

kulu suurem kui see, mis teeniks. Kohtuistungil selgitas süüdistatav, et nüüd teab, et kätte jääks

725 eurot. Alates pankroti väljakuulutamisest on olnud kodus, koristanud ja teinud süüa.

Rootsis, kus elab alates 2023 aasta juuli lõpust, pangaarve avamisega tegeleb, selleks on vaja

kehtivat töölepingut. Küll aga kannatanu S I ütluste (kohtutoimik, tl 14-16) kohaselt on ta laste

ja R. Halopi vanemate käest kuulnud, et viimane käib tööl, poeg on käinud R. Halopi

töökohtades, ehitusobjektidel Eestis, millised ütlused annavad aluse arvata, et süüdistataval on

töökohti olnud, kuid seda mitteametlikult ja süüdistatava sissetuleku suurus ei ole tuvastatav.

Süüdistatava ütluseid tema mitte ametlikult töötamise kohta kinnitab Eesti Töötukassa vastus

(kr. toimik, tl 23-24), mille kohaselt ei ole R. Halop olnud mitte kunagi töötuna arvel ja temale

väljamakseid tehtud ei ole, samuti ei ole talle Sotsiaalkindlustusameti vastuse kohaselt (kr.

toimik tl 25-26) alates 01.06.2020 makstud töövõimetuspensioni. Maksu-ja Tolliametil

puuduvad andmed R. Halopi tulude kohta 2021 aastal (kr. toimik, tl 51). Töötamise registrist

nähtub (kr. toimik, tl 35), et R. Halop on 01.07.2016 kuni 01.06.2021 töötanud töölepingu alusel

BOÜ-s, mida süüdistatav ise väga täpselt ei mäletanud.

Süüdistatava sellistest ütlustest saab järeldada, et ta eelistab olla ametliku sissetulekuta selle

asemel, et tasuda temal lasuvaid kohustusi, s.t ta ei ole nõus nn ametlikult tööle minema, sest

siis kuluks suurem osa tema sissetulekust temal lasuvate rahaliste kohustuste ja võlgnevuste

tasumiseks ja kohtutäituritel oleks võimalus raha kohustuste ja täitemenetluse kulude katteks

ära võtta. Süüdistatav leiab ainult erinevaid põhjendusi, miks ta tööle minna ei saa, selle asemel,

et midagi ette võtta. Kord on pangakaardi omamine takistuseks tööle saamiseks, siis toob välja,

et selle omamine ei ole üldse kohustuslik ning seejärel, et on mõistlik Rootsis töölepingu

sõlmimisel pangakaart ikkagi teha. Süüdistatav on pangakaardi mitte omamises süüdistanud

palkrotihaldurit Ly Müürsood, kes on aga selgitanud (kohtutoimik tl 16-18), et pangakaardi

kasutamise õigusi saab anda vastavalt ametlikule sissetulekule, kuid R. Halop ühtegi

töölepingut esitanud ei ole. Jääbki arusaamatuks, et kui R. Halop soovis pangakontot kasutada,

siis millistest vahendistest, mille alusel ja kust oleks pidanud sinna raha laekuma. Samuti on

süüdistatava ütlused tööotsimise kohta olnud üldsõnalised, et ta otsib portaalidest ja on käinud

ühel proovipäeval ja teine proovipäev ühel hetkel ootas ning mingeid tõendeid, mis tema

jõupingutusi töö leidmiseks ilmestaks, kohtule esitatud ei ole. Samuti ei ole selge, miks on

Rootsis töö leidmine raskem samal ajal seal elades kui Eestis, nii nagu kaitsja on välja toonud.

On teada, et paljud Eesti ehitajad käivad nii Soomes kui Rootsis tööl. Samuti oli R. Halopil

võimalus Eestis töö leida alates 2020 aastast kuni 2023 aastal Rootsi kolimiseni, kuid seda ta

kolme aasta jooksul samuti ei suutnud teha. Selline suhtumine viitab kohtu arvates üheselt

sellele, et süüdistatav ei soovi temal lasuvat kohustust täita ega ka senist elatise võlgnevust

tasuda ning eelistab sissetulekut saada viisil, mis välistab tema sissetuleku saamise ja suuruse

tuvastamise ja kohustuste kohase täitmise. Seega ei ole süüdistatav ametlikult tööle läinud just

eesmärgiga vältida temal lasuva elatise maksmise kohustuse täitmist.

19.10.2020 kohtumäärusega nr 2-20-11259 (kr. toimik tl 27-29) kuulutati välja Raino Halopi

pankrot. Süüdistatav andis kohtuistungil ütlusi, et pankroti välja kuulutamisega seoses teadis,

et kõik nõuded tema vastu lõppesid, ka elatise maksmine, sellele järgnevalt ütles, et tal ei olnud

sellest mingit teadmist ja seejärel juba, et vist ikka luges 2020. aasta lõpu poole pankrotihalduri

aruandest (kr. toimik tl 30-34) elatise maksmise kohustuse välja. Pankrotihalduri aruande VI

alajaotuse viimases lõigus on võlgniku tähelepanu juhitud just sellele asjaolule, et lapsele elatise

maksmise kohustus ei lõpe, millist lauseosa on ka eraldi paksus kirjas rõhutatud. Seega

mõistliku ja kohusetundliku inimesena, tutvudes tema suhtes koostatud pankrotimenetlusega

seotud dokumentidega pidi R. Halop aru saama, et tal on jätkuvalt kohustus elatist maksta.

Samuti leiab süüdistatav, et elatise maksmisel oli probleem selles, et pankrotihaldur ei vastanud

talle, kuidas ta pankroti korral elatise makseid tegema peaks, sest sularahas ta seda enam teha

ei tohtinud ning tema ei pea teadma, kuidas elatist pankroti korral maksma peab, kuna on

ehituspuusepp ja tal ei ole juuraharidust. Väidetavalt on süüdistatav pankrotihaldurile

kirjutanud alates 2020 aasta lõpust ja need kirjad on tema eelmise kaitsja advokaat Eva Tibari

käes, kuid neid tõendeid süüdistatav ja tema praegune kaitsja esitanud ei ole. Kohtule on

esitatud vaid R. Halopi kiri pankrotihaldurile 19.09.2022 ja nende vaheline kirjavahetus

kuupäevast 24.04.2023 (kr. toimik tl 52-54). Kohtuistungil selgitas pankrotihaldur Ly Müürsoo,

et pankrotimenetluses töötasu arestimisel arvestatakse, et võlgnikule jääb elatusmiinimum ning

iga ülalpeetava kohta 1/3 miinimumpalgast, mille peab üle kandma lapse kontole või lapse

teisele vanemale ning elatise maksmise eelduseks on sissetulek. Ühtegi sissetulekut tõendavat

dokumenti R. Halop esitanud ei ole ning ei ole selge kuidas ja mille arvelt R. Halop elatist

tasuda soovis. Kohtumenetluse käigus pidasid pooled ka läbirääkimisi kompromissi

sõlmimiseks, mille sõlmimise puhul oleks süüdistatav kannatanule andnud 20 000 eurot.

Millistest vahenditest selline summa oleks makstud, ei ole kohtule teada, aga on selge, et

süüdistataval oli võimalus selliseid rahalisi vahendeid leida. Esitatud tõendite kohaselt küsis

süüdistatav pangahaldurilt pangakonto avamise kohta alles 24.04.2023, varasemalt 19.09.2022

kirjas küsis ta elatise maksmise viisist ja võimaliku elatise summa vähendamise kohta. Seega

süüdistatava väited selle kohta, et ta on koguaeg tahtnud elatist maksta, kuid see ei ole olnud

võimalik, kuna pankrotihaldur temale ei vasta, ei ole millegagi tõendatud ega antud juhul ka

usutavad. Pankrotihaldur on ka ise kohtuistungil välja toonud, et võlgnik peab ise andma

haldurile teavet ja dokumente, mis on vajalikud pankrotimenetluse läbiviimiseks, s.h andmeid

töötamise kohta, ning pankrotihalduri ülesanne ei ole võlgnikult küsida tema tegevuse ja

töötamise kohta, selleks pankrotiseadus haldurit ei kohusta. Kohtu hinnangul on süüdistatav

kohtuistungil püüdnud jätta muljet, et tal oli suur soov elatise makseid teha, kuid tegelikkuses

soovis ta oma kohustuste täitmisest vabaneda nii pankrotihalduri aruande ositi lugemisega kui

teiste süüdistamisega võimalikes takistustes. Samuti ütles süüdistatav, et tööle ei läinud ka

põhjusel, et tal on pankrot ja ka pankrotihaldur ütles kohtuistungil, et ei pea otsima tulusat tööd.

Panktorihaldur selgitas kohtuistungil seda, et süüdistataval ei ole varasema regulatsiooni järgi

kohustust tööle minna pankrotimenetluse ajal, vaid seda peab tegema siis, kui algab

kohustustest vabastamise menetlus, millisel ajal peab isik töötama ja sissetulek olema

mõistlikult tulutoov. Töötamise kohustuse puudumine ei tähenda töötamise keeldu. Taas

tõlgendab süüdistatav kuuldut viisil, et ta ei peaks tööle minema ja mitte mingeid kohustusi

täitma, selle asemel, et täiskasvanud inimesena võtta mingi vastutus oma elu eest, omada

ametlikku sissetulekut ning maksta oma kahele lapsele neile seadusega ettenähtud ja kohtu

poolt määratud elatist.

Kannatanu S I on andnud ütlusi, et lapsed on temale rääkinud, et Raino Halop käib puhkustel

soojal maal, mida kinnitavad ka süüteoteatele lisatud pildid R. Halopi Instagrami konto piltidest

(kr. toimik tl 10-16). Esitatud on pildid 2020 aasta novembrist Tenerifel sportautoga sõitmisest

ja golfi mängimisest, 2021 aasta juulis pilt Küproselt. Samuti on 2020. aastal Rootsis Tesla

sõiduautoga sõidetud ning 2021 aastal käidud Rootsis Åre suusakuurordis. Antud luksuslikku

elustiili ilmestavad fotod ja informatsioon, mille R. Halop on ise kõigile huvilistele nähtavaks

teinud, annavad aluse arvamaks, et R. Halopi elustiil on vastupidine inimesele, kes on töötu ja

pankrotistunud. Puhkamiseks ja reisimiseks peavad inimesel olema piisavad rahalised vahendid

ning Raino Halopi kõigile nähtavaks tehtud elustiilist ei saa kuidagi teha järeldusi isiku

pankroti, püsiva sissetuleku puudumise ja kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatuva elatise

võlgnevuse kohta. Pigem saab järeldada, et isikul on teadmata allikast pärit sissetulek, mida

kulutab ta vaid enda peale, jättes temal lasuvad rahalised kohustused täitmata.

Kaitsja on kohtulikes vaidlustes leidnud, et pankroti väljakuulutamisega elatise kohtulahendi

täitmine lõppeb ja seega ei saa R. Halopile alates pankroti väljakuulutamisest kohtulahendi

täitmata jätmist ja lahendist tuleneva elatise mittemaksmist ette heita. Kaitsja viitab Riigikohtu

lahendi nr 2-20-3353 p-le 10.3, kus on tema hinnangul leitud, et pankroti väljakuulutamisel

varasema tsiviilkohtu lahendi täitmine lõppeb, mida kinnitab täitemenetluse seadustiku § 51.

Riigikohus ütleb viidatud lahendi punktis, et kui võlgniku suhtes on pankroti väljakuulutamise

ajal pooleli täitemenetlus elatise sissenõudmiseks, lõpeb see TMS § 51 lg 1 järgi võlgniku

pankroti väljakuulutamisega üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni

pankroti väljakuulutamiseni. Seega ei lõppe pankroti väljakuulutamisega mitte kohtulahendi

täitmine, millega mõisteti välja elatis, vaid pooleli olev täitemenetlus elatise sissenõudmiseks.

Pankrotihalduri aruandes on ka selgelt välja toodud, et pankrotiseaduse § 176 lg 2 kohaselt

võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe lapsele elatise

maksmise kohustus (nüüd füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 50 lg 2), mistõttu isegi kui

kohus vabastab võlgniku tulevikus tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, siis

ei vabane ta elatise maksmise kohustusest. Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja vastuses

(kohtutoimik tl 36-38) on öeldud, et elatist saama õigustatud lapsed ei tohi jääda kohustatud

isiku pankroti tõttu kaitseta ning on põhjalikult selgitatud, kuidas toimub elatisenõude

arvestamine ja täitmine pankrotimenetluses ning väljaspool seda, samuti kuidas ja mille alusel

saavad õigustatud isikud elatist nõuda. Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest

saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgniku vara arvel, mis ei kuulu

pankrotivara hulka ning millele ei saa seaduse järgi pöörata sissenõuet (PankrS § 108 lg 3).

Seega saab võlgnik pidada pankrotimenetluse ajal oma ülalpeetavaid ülal eelkõige sissetuleku

arvel, mis ei muutu pankrotivaraks (Riigikohtu 23.04.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-12,

p 13). Seega ei ole asjakohane ka kaitsja väide, justkui kuni pankroti väljakuulutamiseni

tekkinud elatisnõue rahuldatakse pankrotivara arvelt. R. Halop ei ole endale ei enne ega

pankroti järgselt sissetulekut hankinud, mistõttu ta ei ole ka elatist maksnud. Pankroti

väljakuulutamisega ei lõppenud R. Halopi kohustus elatist edasi maksta, selline kohustus on tal

senini, kuid seda tema ei ole täitnud ega täida.

Samuti on kaitsja leidnud, et kuivõrd pankrotiseaduse kohaselt on pankrot võlgniku

kohtumäärusega väljakuulutatud maksejõuetus, siis ei ole seaduse loogikaga kooskõlas

olukord, kui maksejõuetu isik peaks ikkagi rahalisi kohustusi, s.h elatist, endisel viisil täitma.

Pankrotihalduri aruandes on maksejõuetuse põhjusena välja toodud vastutustundetu käitumine

kohustuste tekitamisel ja võtmisel, arvestamata olematut sissetulekut ja võimalusega tekkivaid

kohustusi tagasi maksta. Samuti on üheks põhjuseks kuriteo tunnusega tegu. Seega on tegemist

olukorraga, kus Raino Halop on end ise asetanud maksejõuetuse seisundisse ning ta ei võta ka

midagi ette, et oma olukorda parandada. Selline käitumine ei vabasta seaduse kohaselt kuidagi

oma lastele elatise maksmise kohustusest ja seega ei ole ka seaduse loogikaga vastuolus. Kohus

leiab, et isiku pankroti väljakuulutamisega ei muutu ülalpeetavad lapsed olematuks, lapsed on

endiselt olemas ja vajavad edasist ülalpidamist sõltumata sellest kuidas vastutustundetu vanem

end ülal peab või oma kohustuste täitmisest püüab kõrvale hiilida.

Kaitsja hinnangul on ka vale väita, et süüdistuses märgitud ajal pole elatist tasutud, kuivõrd

kohtule esitatud 27.06.2022 e-kirjas (kr. toimik tl 55) on kannatanu S I koos lastega R. Halopi

vanemate suvilas elamist sidunud elatisega. Kannatanu ütluste kohaselt pöördus ta abipalvega

R. Halopi vanemate poole, et ta saaks koos lastega nende Laulasmaal asuvas suvilas elada ja

elas seal 2021. aasta veebruari lõpust kuni 2022. aasta oktoobri keskpaigani. Jooksvad kulud

kandis kannatanu ise ja üüri ei maksnud. Suvilas elamise kohta ei olnud juttu, et see oleks

osaliselt elatise või selle võlgnevuse kate, samuti ei olnud kokkulepet, et elatise maksmise

asemel ostetakse lastele vajalikke esemeid ei R. Halopi ega tema vanematega. Tema jaoks oleks

olnud okei, kui R. Halop oleks teada andnud, mis esemeid on ostetud ja teha tasaarveldus. Seda,

et kannatanu lastega Laulasmaa suvilas elas, kinnitas ka R. Halopi isa tunnistaja E H, kes andis

kohtuistungil ütlusi, et suvila kasutamisest sai aru kui Raino panusest laste elatisena. Samas ei

olnud ettepanekut, et suvila kasutamine oleks elatise katteks, leidis, et sellega andsid võimaluse

kokkuhoiuks. Samuti ostsid vanavanemad lapselastele riideid ja andsid vahel taskuraha, mis oli

nende panus vanavanematena heast tahtest ja abiks. Ei olnud kokkulepet, et need panused peaks

elatise võlgnevust vähendama. Vanavanemad oleks lastele riideid ostnud ka siis kui nende pojal

ei oleks elatise võlgnevust. Vanavanemate poolt lastele taskuraha andmist kinnitavad ka e-

kirjad ja maksekorraldused (kr. toimik tl 56-59).

Kannatanu ja tunnistaja ütluste kohaselt on selge, et mitte mingit kokkulepet selle kohta ei

olnud, et vanavanemate poolt ostetud asjad või taskuraha ja ka suvilas ajutiselt elamise

võimaldamine peaks elatise võlgnevust vähendama või elatise maksmise kohustust asendama.

Kaitsja

viidatud

e-kirjas

on

vanavanemad

kannatanule

kirjutanud,

et

kui

ta

kompromissettepanekut vastu ei võta, paluvad nad temal suvilast välja kolida. Kannatanu leiab

oma vastuses, et Raino on neid mõjutanud sellist ettepanekut tegema ja tema poolt on

ultimaatum, et kui peab lastega suvilast välja kolima tulevad lapsed vanavanemate juurde elama

või annab ametliku käigu elatise maksmiseks. Kohus ei leia, et antud kirjavahetusest tuleks

välja, et suvilas elamine on poolte poolt käsitletav elatise võlgnevuse kattena. Vanavanemad

näevad väljakolimise nõudmisega võimalust kannatanut mõjutada ja kannatanu ise näeb, et

tegemist on süüdistatava poolse mõjutamisega läbi tema vanemate. Väljakolimise nõudmisega

kannatanu ja tema laste rahaline olukord raskeneks veelgi ning seetõttu oli kannatanu valmis ka

n.ö ametlikku käiku ette võtma, et R. Halop oma kohustust täidaks. Kohustus oma lapsi üleval

pidada tuleneb perekonnaseaduse 8. peatükist, mille kohaselt on ülalpidamiskohustus lapse

vanemal, mitte vanavanematel. Seega kõike eeltoodut arvesse võttes ei saa kaitsja väitega

nõustuda ning suvilas elamine ei ole käsitletav kui elatise maksmine, vanavanemad toetasid

heast tahtest oma lapselapsi, kuid oma laste ülalpidamise kohustus on ikkagi süüdistataval.

Kaitsja on esitanud 2022 ja 2023 aastatest tšekid (kr. toimik tl 60-64) R. Halopi poolt lastele

ostetud asjade kohta, mis ei kata küll kogu elatist aga väidetavalt näitavad süüdistatava head

tahet. Ostutšekkide kohaselt on lastele riideid, jalanõusid jms kahe aasta jooksul ostetud kokku

umbes 640 euro eest. Selline summa ületab veidi neil aastatel ühes kuus kahele lapsele kokku

makstava elatise summat ja seega ei ole tegemist märkimisväärse panusega laste elatise

maksmisesse. Samas ei ole esitatud ühtegi tõendit, et R. Halop oleks varasemal perioodil lastele

riideid ja teisi vajalikke esemeid ostnud ning ka esitatud kviitungitest ei ole võimalik teha

järeldust, et need kulud kandis just R. Halop. Kohtule esitatud kviitungitest on näha, et kõikide

ostude eest on tasutud pangakaardiga ning R. Halop on korduvalt selgitanud, et tal ei ole aastaid

olnud pangakontot ega pangakaarti ning pärast konto avamist on ta soovinud pankrotihaldurilt

ka pangakaarti, kuid ei ole seda saanud. Seega kuna R. Halopi kontol ei olnud rahalisi vahendeid

ja tal ei olnud ka pangakaarti, millega ostude eest tasuda, saab makseviisist teha järelduse, et

neid kulusid kandis keegi teine, kuid mitte R. Halop. Sellest saab teha järelduse, et kviitungite

esitamisega on tahetud kohut eksitusse viia sellest, et R. Halop on täitnud oma

ülalpidamiskohustust muul viisil.

Samuti on kaitsja kohtuvaidlustes leidnud, et Raino Halopil puudub KarS § 39 lg 1 kohaselt

süü, kuna ta on tegutsenud teadmises, et töö kaotamise ja pankroti väljakuulutamise järgselt ei

saa ta elatist tasuda ja seda tasutakse pankrotivarast.

Süüdistatav on aga ise tunnistanud, et luges 2020. aastal pankrotihalduri aruande läbi, kus oli

selgelt kirjutatud, et pankroti korral ei lõpe lapsele elatise maksmise kohustus. See, et

süüdistatav soovis ja lootis elatise maksmise kohustusest pankroti järgselt vabaneda, ei muuda

fakti, et tulenevalt seadusest ja kohtuotsusest temal vastav kohustus on, s.h mitte ainult

seadusest tulenev, vaid ka moraalne. Ka üldisest elatise maksmise kohustusest oli R. Halop

vägagi teadlik, olles varasemalt kahel korral KarS § 169 järgi karistatud. Seega R. Halop sai

aru oma teo keelatusest, mistõttu ei saanud see ka tema jaoks olla vältimatu ja KarS § 39 lg 1

sätestatu tema suhtes ei kohaldu.

Kaitsja on viidanud ka Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokoll 4

artiklile 1, mille kohaselt on keelatud võlavangistus tsiviilsuhtes. Täpsemalt ütleb viidatud

artikkel, et kelleltki ei või võtta vabadust üksnes sel alusel, et ta ei suuda täita oma

lepingujärgseid kohustusi.

Kohus asub seisukohale, et elatise maksmise kohustus ei ole lepingujärgne kohustus, vaid

tuleneb seadusest. Süüdistataval ei tekkinud lapsed tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise

tulemusena ning sellise asjaolu kohta ei ole kohtule ka tõendeid esitatud. Seega on kaitsja viide

EIÕK lisaprotokoll 4 artiklile 1 asjakohatu. Süüdistataval on perekonnaseaduse kohaselt

kohustus oma lapsi üleval pidada ning temale on elatise maksmise kohustus pandud

kohtuotsusega, kuivõrd ta ei soovinud oma kohustust vabatahtlikult täita.

Kohus leiab, et kohtule esitatud ja kohtulikul arutamisel vahetult uuritud tõenditega on

tuvastatud, et kohustatud isik rikkus elatise maksmise kohustust süstemaatiliselt ja pikema aja

vältel. Antud juhul on süüdistuse kohaselt tegemist perioodiga alates 10. juunist 2020 kuni

tänaseni, s.o perioodiga rohkem kui 3 ja pool aastat, mis on kohtu hinnangul piisavalt pikk

periood KarS § 169 sätestatud rikkumise mõttes näitamaks süüdistatava käitumismustrit.

Siinkohal on tähtis ka see, et elatise maksmata jätmine peab viima summaarselt olulise

võlgnevuseni ning kuriteokaebuse esitamise hetkel 05.03.2022 on elatise võlgnevus kokku

34 977,04 eurot, viimase elatise makse tegi Raino Halop 10.05.2020 ning alates juunist 2020 ei

ole süüdistatav elatist maksnud. Seega on võlgnevus kasvanud veel 3 ja poole aasta maksmata

elatiste võrra, mis on kohtu hinnangul märkimisväärselt suur summa. Kohus leiab, et

eelnimetatu iseloomustab süüdistatavat kui isikut, kes oma käitumisega näitab oma süsteemset

allumatust kehtestatud korrale ja jõustunud kohtulahendiga pandud kohustustesse ning oma

järjekindlat õigusvastast suhtumist lapsevanema kohustusse oma lapsi ülal pidada.

Samuti on tuvastatud, et Raino Halop tegutses etteplaneeritult ja eesmärgipäraselt, s.t tegi kõik

endast oleneva, et mitte oma ülalpidamiskohustust täita. Süüdistataval ei ole pangakontot, mida

ta kasutaks ja tal puudub ametlik sissetulek, aastaid ei ole ta saanud maksustatavat tulu, ehk

süüdistatav varjab oma sissetulekuid ja rahalisi vahendeid. Samal ajal on olnud süüdistataval

piisavalt rahalisi vahendeid, et kohtumenetluses võtta endale lepinguline kaitsja loobudes

riigiõigusabi korras määratud kaitsjast. Kohtus leidis süüdistatav pidevalt vabandusi, miks ta ei

saa või ei ole nõus tööle minema, tuues põhjuseks küll liiga väikese palga, töö leidmise

raskused, rohkem kui kolm ja pool aastat tagasi olnud koroonapandeemia ja selle, et tal on

kohtutäituri käes täitemenetlusi ning kohtutäitur võtaks teenitud palgast suure osa käest ära,

mistõttu ei ole töötamisel mõtet. Kohtutäitur aga täidab kohtuotsust, mille kohaselt on

süüdistataval täitmata kohustusi ning süüdistatava selline käitumine näitab otseselt tahtmatust

oma võlgnevuste likvideerimisega tegeleda ning ülalpidamiskohustust täita. Süüdistatav on ka

leidnud, et ta ei saa elatist maksta kuna on pankrotistunud, aga ometi on süüdistataval piisavalt

vahendeid, et reisida ja rentida sõidukeid. Kohtuotsuses on ka mitmeid kordi välja toodud, et

pankrotiga ei kao kohustus elatist maksta ning süüdistatav ei ole selle kohustuse täitmiseks

midagi ette võtnud, vastupidiselt on süüdistatav leidnud, et tööle mineku asemel on mõistlikum

kodus olla, süüa teha ja koristada. Samuti ei ole süüdistataval mitte ühtegi tervisest tulenevat

takistust tööle minemiseks. Eelmärgitust tulenevalt, arvestades nii süüdistatava objektiivset

käitumist, süüdistatava ütlustest tulenevaid asjaolusid ja süüdistatavale omaseks saanud

põhimõtteid ning suutmatust ja tahtmatust tööd leida, saab tulla järeldusele, et süüdistatav on

eesmärgipäraselt ja kindla teadmisega käitunud süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise

suunas ja teadmises, et see ka saabub, mistõttu asub kohus seisukohale, et süütegu on toime

pandud kavatsetult. Seejuures on süüdistatav teadlik nii oma kahe lapse olemasolust, vanusest,

nende ülalpidamise vajadusest, kohtu poolt välja mõistetud igakuise elatisraha suurusest, oma

kohustusest seda maksta, kui ka elatisraha teadvalt maksmata jätmisest tekkinud võlgnevuse

suurusest, aga ka karistusõiguslikest tagajärgedest.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises ei

tuvastanud.

Seega Raino Halop, hoidudes teadvalt kõrvale oma kahele nooremale kui

kaheksateistaastasele lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest,

pani toime KarS § 169 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

KARISTUSE MÕISTMINE

Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt

arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Seadusandja on KarS § 169 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest karistusena ette näinud

rahalise karistuse 30 kuni 500 päevamäära või vangistuse kuni 1 aasta.

Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne

süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik

kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol.

Süüdistatava kohtuistungil antud ütluste kohaselt puudub tal töine ja regulaarne sissetulek,

samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et süüdistataval oleks mõnd muud legaalset,

kontrollitavat ja püsivat sissetulekuallikat. Samuti on süüdistatava suhtes välja kuulutatud

pankrot ning tal on ulatuslikult tasumata kohustusi. Seejuures ulatub tema elatise võlgnevus

kümnetesse tuhandetesse eurodesse. Seega on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse

mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Kuivõrd käesoleva kohtuotsusega

inkrimineeritava teo toimepanemine seisneb suhteliselt suurte rahaliste kohustuste täitmata

jätmises ning elatise maksmise kohustus lasub süüdistataval veel aastaid, siis asub kohus

seisukohale, et süüdistatava suhtes ei ole võimalik rahalist karistust kohaldada. Rahalise

karistuse mõistmine tähendaks seda, et kannatanu langeb varasemast veelgi halvemasse

olukorda, sest süüdistataval tekiks tema rahalise karistusega karistamisega konkureeriv rahaline

kohustus ning elatise maksmise väljavaated väheneksid oluliselt. Lisaks tuleb arvestada sellega,

et kuna kõrvalehoidumine elatise tasumisest tähendab enamasti pikaajalist elatise tasumata

jätmist, on süüdistataval ka suured võlgnevused. Sellest tulenevalt jääks ka rahalise karistuse

mõju väheseks ega oleks ka täidetav ning karistuse eesmärki poleks võimalik saavutada.

Seetõttu tuleb süüdistatava suhtes rahalise karistuse kohaldamisest loobuda ja kohaldada

karistust, mis on seotud isiku vabaduse piiramisega.

Edasi juhib kohus tähelepanu kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb karistuse

mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr.

Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad

asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele

järgnevalt arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude

toimepanemisest. Sellise võimaluse arvestamine eeldab süüdlase isikuandmetest tulenevaid

asjaolusid, s.o süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist, misjärel tuleb arvestada

ka õiguskorra kaitsmise huvisid.

Käesolevas kohtumenetluses on kohus tuvastatud, et Raino Halop on teadlikult jätnud elatise

maksmise kohustuse täitmata pikema aja vältel. Selline süüdistatava käitumine väljendab kohtu

veendumuse kohaselt süüdistatava üleolevat suhtumist oma kohustustesse ja õiguskorda ning

oma laste heaolusse, mis on kogumis süüd suurendavaks asjaoluks õiguskorra kaitsmise huvisid

silmas pidades. Samas on R. Halop esitatud tõendite kohaselt lastele 2022-2023 aastatel riideid

ja jalanõusid ostnud, milliste väärtus aga ei ole võrreldav igakuise kohustuse täitmisega aastate

jooksul ning selline kohustuse täitmine viitab sellele, et süüdistatav on püüdnud alates

kriminaalasja prokuratuuri jõudmisest ja kohtuliku menetluse kestel ennast näidata paremast

küljest. Samas moodustab makstud summa tühise osa aastate jooksul kogunenud võlgnevusest.

Seejuures on kohus juba ülalpool asunud seisukohal, et Raino Halop ei ole neid kulusid ise

kandnud, kuna tal puuduvad rahalised vahendid ja pangakaart, millega on ostude eest tasutud.

Sellisest asjaolust saab järeldada, et süüdistatava kohustuse on täitnud keegi teine ja seda ei ole

tehtud süüdistatava rahaliste vahendite arvelt. Kuivõrd süüdistatav on temale süüks arvatud

süüteo toime pannud ajal, mil tal oli kehtiv karistus samalaadse süüteo toimepanemise eest,

asub kohus seisukohale, et süüdistatava süü on hinnatav keskmisest suuremana.

Süüdistusakti kohaselt kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kaitsja

hinnangul on kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 4 järgi süüteo toimepanemine raske

isikliku olukorra mõjul. Raino Halopi suhtes on küll välja kuulutatud pankrot ja on tuvastatud

maksejõuetus, kuid nii pankrotihalduri aruandes kui 19.10.2020 kohtumääruses on välja

toodud, et tema maksejõuetuses on süüdi tema enda vastutustundetu käitumine. Süüdistataval

on väga suured võlgnevused, kuid ta ei ole mitte midagi ette võtnud, et oma majanduslikku

olukorda parandada ja kohustusi täita ning rahaliste vahendite olemasolul varjab ta oma rahalisi

vahendeid, vältimaks nende äravõtmist temal lasuvate rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks.

Samuti on süüdistatav kahel korral juba KarS § 169 järgi karistatud (vastavalt RKKK nr 4-22-

4139 ei ole välistatud võimalus võtta karistatavat iseloomustava teabena arvesse ka juba selleks

ajaks arhiveeritud karistusandmeid), mis kogumis näitab, et süüdistataval ei ole mitte mingit

tahtlust oma kohustusi täita ja ning ta on end kohustuste täitmisest vabanemiseks ise pannud

olukorda, kus tema suhtes on välja kuulutatud pankrot. Süüdistatav oma süüd täielikult ei

tunnista, leides erinevaid vabandusi, miks tal piisavalt sissetulekuid kohustuste täitmiseks ei

ole. Kohus ei ole tuvastanud mitte ühtegi kergendavat ega raskendavat asjaolu.

Seega arvestades süü suurust, samuti kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ja teo

toimepanemise asjaolusid ning süüteo kestuse pikaajalisust, tuleb süüdistatavale mõista karistus

ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra mõningal määral ületavas määras. Sellisele

seisukohale asumist toetab ka omaksvõetud kohtupraktika, mille kohaselt juhul, kui isiku

käitumisele ei ole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida

rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni

keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine. Käesoleval juhul on tegemist nii

üle keskmise süüga kui ka vajadusega kinnistada süüdistatavas arusaama keelunormi jätkuvast

kehtivusest, mistõttu tuleb karistus mõista sanktsiooni keskmist määra ületavas määras.

Seejuures tuleb arvestada ka sellega, et eelmise otsusega mõisteti süüdistatavale samalaadse

süüteo eest karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras, kuid selline määr jäi tagajärjetuks

ja süüdistatavat õiguskuulekusele ei suunanud.

Lisaks sellele ilmneb kriminaalasja materjalidest, et süüdistatavat on karistatud Harju

Maakohtu 28.11.2017 otsusega nr 1-17-10824 KarS § 169 ettenähtud kuriteo toimepanemise

eest vangistusega 6 kuud, mis jäeti KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täielikult täitmisele

pööramata 3 aasta pikkuse katseajaga, mille algust arvestati otsuse kuulutamisest, s.o alates

28.11.2017 ning katseaeg kestis kuni 27.11.2020. Seega pani süüdistatav alates 10.06.2020

kuupäevast uue samalaadse tahtliku kuriteo toime temale määratud katseajal teadmises, et KarS

§ 73 lg 1 kohaselt on ainsaks karistuse kohaldamata jätmise tingimuseks katseajal uue tahtliku

kuriteo toimepanemisest hoidumine. Süüdistatav seda tingimust täita ei suutnud.

KarS § 73 lg 4 kohaselt, kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda

karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lg 2 sätestatule. KarS §

65 lg 2 kohaselt kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse

täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust

eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides KarS § 64

lõigetes 2, 4 ja 5 sätestatut. Seega kuna süüdistataval on eelmise, s.o Harju Maakohtu otsusega

28.11.2017 mõistetud karistus täies ulatuses ära kandmata, tuleb käesoleva otsusega

mõistetavat karistust suurendada eelmise otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa võrra,

liites eelmise otsusega mõistetud ja ära kandmata karistuse käesoleva otsusega mõistetavale

karistusele täies ulatuses.

KarS § 73 lg 4 kohaselt on võimalik jätta mõistetav liitkaristus tingimisi kohaldamata,

vabastades süüdistatava liitkaristuse kandmisest, kuid selline karistuse kohaldamata jätmine

eeldab liitkaristusest vabastamist koos käitumiskontrolliga ühes elektroonilise valvega ning

karistuse täitmisele pööramisel on võimalik liitkaristust asendada ka üldkasuliku tööga KarS §

69 lg 1 alusel. Nii KarS § 74 sätete kohaldamisega kaasnev käitumiskontroll kui ka KarS § 75

lg 2 p 9 või 10 alusel kohaldatav elektrooniline valve, samuti KarS § 69 lg 4 kohaselt

üldkasuliku tööga kaasnev käitumiskontroll eeldavad aga süüdimõistetul püsiva elukoha

olemasolu Eesti Vabariigis. Süüdistatava enda ütluste kohaselt elab ta aga püsivalt Rootsis.

Seetõttu ei ole tema suhtes võimalik ka käitumiskontrolli ja elektroonilise valve kohaldamine,

samuti vangistuse üldkasuliku tööga asendamine, s.t puuduvad igasugused võimalused

mõistetava liitkaristuse kohaldamata jätmiseks või asendamiseks ning mõistetav liitkaristus

tuleb pöörata täitmisele ja karistus tuleb reaalselt ära kanda.

MENETLUSKULUD

KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas

on süüdistatava menetluskuludeks teise astme kuriteos süüdimõistva otsusega kaasnev

sundraha ning määratud kaitsjatele makstud tasud kohtueelses ja kohtumenetluses.

Sundraha puhul on tegemist üldise kuluga, mille süüdistatavalt väljamõistmise eesmärgiks on

see, et menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kandis seoses oma

üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja sellel on

kompensatoorne eesmärk.

Määratud kaitsjale määratud tasu puhul on tegemist tasuga, milline on välja arvestatav määratud

kaitsja esitatud tasu taotlustest ja taotlustes märgitud toimingutest ning ajakulu põhjendustest.

Kuivõrd kohtulikus menetluses osalemine on tuvastatav ka kohtuistungi protokollist ning

kohtueelses menetluses on kohtu arvates tasu taotlustes märgitud tasu suurused vastavuses

menetluse ajakuluga, siis on tekkinud kulu mõistlik ja põhjendatud. Seega on olnud määratud

kaitsja osalemine enne lepingulise kaitsja osavõttu menetluses kohustuslik ja vajalik, mistõttu

saab asuda seisukohale, et määratud kaitsjale makstud tasu on põhjendatud kogu määratud

ulatuses.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetavate summade

tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Pigem saab kohtule esitatud tõenditest järeldada,

et süüdistataval on tuvastamata päritoluga sissetulekuid, milliste suurus ja allikad ei ole kohtule

teada. Seaduse kohaselt ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku

faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine

kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones

arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud

süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab

täiendava positiivse tõuke isiku edasisele seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte

rakendamiseks.

Antud süüteo puhul ei saa rääkida juhuslikust episoodist süüdistatava elus. Tegemist on

korduva ja pikema perioodi, s.o aastate vältel elatise maksmise kohustuse rikkumisega.

Kuivõrd süüdistatavat on varem juba samalaadse kuriteo toimepanemise eest karistatud ja

temalt on välja mõistetud ka menetluskulu, on süüdistatav üheselt teadlik ka sellest, et ka

järgmine kord jäävad menetluskulud tema kanda. Samuti on inkrimineeritud süüteo

toimepanemine olnud süüdistatava vaba ja taaskord teadlik valik. Kohus ei tuvastanud

kohtulikul arutamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolusid või takistusi, mis

tingiksid või annaksid aluse kaaluda menetluskulude vähendamist. Seega leiab kohus, et

menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja

menetluskulud tuleb täies ulatuses jätta süüdistatava kanda.

Samas leiab kohus, et arvestades väljamõistetavate menetluskulude summa suurust,

kriminaaltoimikust nähtuvalt elatise võlgnevuse suurust ja jätkuvat elatise maksmise kohustust,

esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda välja mõistetavad menetluskulud

kohtuotsuse jõustumisest osade kaupa 1 aasta jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d

7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 1-aastase tähtaja ületamisel loetakse

maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Märt Toming

kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/