3-23-2562/5 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

24. jaanuar 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2562

Haldusasi

X

kaebus

Kaitseressursside

Ameti

keelamiseks

rakendada 5. aprilli 2023. a ettekirjutuse nr 11-

12.1/2023/2676 täitmata jätmise eest sunniraha ning

Kaitseressursside Ameti kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18. detsembri 2023. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Olga Väina-Kesler

Vastustaja – Kaitseressursside Amet

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 18. detsembri 2023. a

määruse peale haldusasjas nr 3-23-2562.

2. Rahuldada X määruskaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 18. detsembri 2023. a määrus haldusasjas nr 3-23-

2562 ja saata asi halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva kohtutäitur Tatjana Afanasieva saatis Xle 09.10.2023 täitmisteate (täiteasi nr

197/2023/2305), millest nähtuvalt on Kaitseressursside Amet (KRA) 29.09.2023 esitanud

kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi täitemenetluse läbiviimiseks. Teate kohaselt

on täitedokumendiks KRA 05.04.2023 ettekirjutus nr 11-12.1/2023/2676 ning nõude sisuks

sunniraha 600 eurot. Täitmisteates on märgitud, et täitedokumendi vabatahtliku täitmise

(tähtaeg 30 päeva) korral tuleb Xl tasuda koos täitekuludega 741 eurot ning pärast vabatahtliku

täitmise tähtaja möödumist on võlgnetav summa koos täitekuludega 846 eurot.

3-23-2562

2(4)

2. X esitas Tallinna Halduskohtule 13.11.2023 kaebuse, milles palus KRA 05.04.2023

ettekirjutus nr 11-12.1/2023/2676 tühistada, kohustada KRA-d esitama täiteasjas nr

197/2023/2305 täitemenetluse lõpetamise avaldus ning keelata KRA-l rakendada 05.04.2023

ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha. Kaebajale saadetud täitmisteatele ei olnud lisatud

KRA 05.04.2023 ettekirjutust ning KRA ei ole senini vastanud kaebaja 09.11.2023 taotlusele

edastada temale 05.04.2023 ettekirjutus. Kaebaja ei saanud ilmuda arstlikku komisjoni, sest ta

ei ole saanud kätte KRA kutset ja ei olnud seetõttu arstlikku komisjoni ilmumise kohustusest

teadlik. Kuigi kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 15 lg 2 annab KRA-le õiguse valida

kättetoimetamise viis, on KRA kättetoimetamisviisi valikul siiski seotud ka haldusmenetluse

seaduse (HMS) regulatsiooniga. KRA ei toimetanud kaebajale kutset kätte HMS § 25 lg 1 ning

§ 26 lg-te 1 ja 2 nõudeid järgides. Sunniraha määramine arstlikku komisjoni ilmumata jätmise

eest ei ole õiguspärane ega põhjendatud, sest kaebaja sai tema arstlikku komisjoni kutsumisest

ja sinna ilmumata jätmise eest sunniraha määramisest teada alles täitemenetluse raames. Kuna

kaebaja ettekirjutusest ei teadnud, siis ei saanud ta eeldada, et tema suhtes võidakse rakendada

sunniraha.

3. Tallinna Halduskohus jättis 22.11.2023 määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale

15-päevase tähtaja täpsustada kaebuse nõudeid ja kaebuse aluseks olevaid asjaolusid. Kaebus

ei vasta HKMS § 38 lg 1 p-le 5, kuna kaebuse alguses ja lõpus on sõnastatud erinevad nõuded.

Esmalt taotles kaebaja ettekirjutuse tühistamist, kuid hiljem on nõudnud sunniraha rakendamise

keelamist ja täitemenetluse lõpetamise avalduse esitamiseks kohustamist. Kaebaja ei ole toonud

välja ühtegi selget põhjendust, miks tuleks 05.04.2023 ettekirjutus tema hinnangul tühistada.

Asjaolu, et ettekirjutust ei toimetatud kaebajale nõuetekohaselt kätte, ei muuda ettekirjutust

iseenesest õigusvastaseks. Küll aga võib sellisel juhul olla õigusvastane ettekirjutuse täitmata

jätmise eest sunniraha rakendamine. Neil asjaoludel ei näi ettekirjutuse tühistamise nõue olevat

kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kuna kaebuse nõuded peab määrama kaebaja, tuleb tal selgelt

esile tuua, mida ta nõuab, eelkõige märkida, kas ta soovib tõepoolest ka ettekirjutuse tühistamist

või tuleb kaebust mõista nii, et selle nõuded on sõnastatud üksnes kaebuse lõpus. Kaebaja peab

lisaks täiendama kaebuse aluseks olevaid asjaolusid, eelkõige selgitama, kas käesolevaks ajaks

on kohtutäitur täitemenetluse raames vaidlusaluse sunniraha juba sisse nõudnud. Kui sunniraha

on sisse nõutud, ei ole täitemenetluse lõpetamise avalduse esitamise nõue enam kaebaja õiguste

kaitseks tõhus, vaid esitada tuleks hüvitamisnõue. Hüvitamisnõude saab esitada ka alternatiivse

nõudena juhuks, kui täitemenetlus kohtumenetluse ajal lõpetatakse põhjusel, et kohtutäituril

õnnestub kaebajalt vastavad summad sisse nõuda. Hüvitamisnõude esitamisel tuleb märkida

konkreetne summa, mille hüvitamist kaebaja nõuab, ning esitada tõendid, et kohtutäitur on selle

kaebajalt sisse nõudnud. Kaebuse nõuet võib muuta (täiendada) kuni kirjalikus menetluses

taotluste esitamise tähtaja lõppemiseni (HKMS § 49 lg 1).

4. X selgitas 08.12.2023 seisukohas, et kaebuse nõueteks on keelata sunniraha rakendamine

KRA 05.04.2023 ettekirjutuse nr 11-12.1/2023/2676 täitmata jätmise eest ning kohustada

KRA-d esitama täiteasjas nr 197/2023/2305 täitemenetluse lõpetamise avaldus ning tagastama

kaebajale sunniraha katteks täiteasjas välja mõistetud rahalised vahendid ja hüvitada kaebajale

temale täitemenetluses välja mõistetud täitekulud. Kaebajal ei ole võimalik esitada KRA

05.04.2023 ettekirjutust, sest KRA ei ole seda temale edastanud. Kaebaja üksnes oletab, et

sissenõutav sunniraha on seotud arstlikku komisjoni mitteilmumisega. KRA on rikkunud

sunniraha rakendamise korda, pöördudes sunniraha sissenõudmiseks kohtutäituri poole, ilma et

oleks kaebajat sunniraha rakendamisest teavitanud (vt Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-

72-14, p-d 18–19). KVTS ei näe sellest ette erandit. Kuna täitemenetlus alles käib ja kohtutäitur

teeb kõik endast oleneva sunniraha ja täitekulude sissenõudmiseks, siis ei saa kaebaja nimetada

temale tagastamisele kuuluvat täpset summat, kuivõrd summa muutub menetluse kestel.

3-23-2562

3(4)

5. Tallinna Halduskohus tagastas 18.12.2023 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 2

alusel läbivaatamatult. Kaebaja ei ole 08.12.2023 enam taotlenud KRA 05.04.2023 ettekirjutuse

tühistamist, kuid on sunniraha rakendamise keelamise ja täitemenetluse lõpetamise avalduse

esitamiseks kohustamise nõuetele lisanud nõude tagastada sisse nõutud sunniraha ja hüvitada

sisse nõutud täitekulud. Konkreetset summat, mida kaebaja taotleb, ei ole märgitud, selgitades,

et summa muutub menetluse kestel. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja kõrvaldanud 22.11.2023

määruses välja toodud kaebuse puudusi. Kaebaja ei ole selgitanud, kas kohtutäitur on asjaomase

sunniraha vähemalt mingis osas sisse nõudnud, vaid on andnud üksnes mõista, et täitemenetlus

käib. Lisaks oli 22.11.2023 määruses selgelt märgitud, et hüvitamisnõude esitamise korral tuleb

igal juhul märkida konkreetne summa, mida kaebaja nõuab, ning esitada tõendid selle kohta, et

kohtutäitur on vastava summa kaebajalt sisse nõudnud. Kaebaja ei ole seda teinud. Seetõttu on

kaebuse faktiline põhjendus (HKMS § 38 lg 1 p 7) jätkuvalt puudulik ja kohtul ei ole võimalik

võtta seisukohta, milliste kaebuses sõnastatud nõuete menetlusse võtmine on võimalik ning

kooskõlas kaebuse eesmärgiga. Küsimus, kas sunniraha on sisse nõutud või mitte, on olemuselt

lihtne ja määruses oli ka selgitatud, miks on see asjaolu kaebuse menetlusse võtmise seisukohalt

oluline. Seejuures on kaebajal esindaja, kelle jaoks ei saanud kaebuse puuduste kõrvaldamine

olla ülemäära keeruline. Kuna kaebaja ei ole vastanud 22.11.2023 määruses esitatud lihtsale

küsimusele, siis ei ole kaebuse puudust kõrvaldatud. Arvestades, et kaebuse käiguta jätmisel

esitatud küsimus oli lihtne ja sellele oli võimalik vastata konkreetselt, ei ole kaebuse teistkordne

käiguta jätmine põhjendatud, vaid see tuleb HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel tagastada.

6. X palub 02.01.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu 18.12.2023 määrus ja saata

asi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Halduskohus on rikkunud HKMS § 2 lg-

d 1 ja 4, jättes kaebaja õigused kaitseta. Kaebaja ei saanud hüvitise suurust nimetada, sest

täitemenetlus alles käis ning kaebaja ei teadnud, kui palju võttis kohtutäitur maha sunniraha

katteks ja kui palju täitekulude katteks. Kuna hüvitise täpse summa märkimine oli

ebamõistlikult keeruline, võis kaebaja jätta selle märkimata (HKMS § 38 lg 2 ls 2). Menetluse

kestel saanuks kaebaja andmeid täpsustada ning halduskohtul olnuks võimalik nõuda vajalikke

andmeid ka kohtutäiturilt. Kaebuse täienduse koostamise ajaks ei olnud raha veel sisse nõutud

ja sellel põhjusel esitas kaebaja ühtlasi nõude kohustada KRA-d võtma täitmisavaldus tagasi.

See nõue ei ole teiste nõuetega vastuolus, sest täitemenetluse lõpetamise avalduse saab esitada

täitemenetluse igas staadiumis. Kaebaja konto oli arestitud ja seega sai kohtutäitur võtta sealt

rahalisi vahendeid maha igal ajal. Kaebuse nõuded ja kaebaja eesmärk on selgelt arusaadavad.

Hüvitise täpse suuruse märkimata jätmine ei takistanud asja läbivaatamist ning ei saanud seega

olla kaebuse tagastamise aluseks. Praeguseks on kaebajale teada ka konkreetne hüvitise summa,

sest kohtutäitur on pidanud tema pangakontolt kinni 741 eurot. Asja tagasisaatmise korral saab

kaebaja nimetada kaebuses taotletava hüvitise täpse suuruse. Kaebus sisaldas ka muid nõudeid,

mida kohus oleks saanud menetleda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba

(HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 9).

8. Halduskohus tagastas 18.12.2023 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel, sest

kohtu hinnangul ei kõrvaldanud kaebaja 22.11.2023 määruses välja toodud puudusi ning need

takistasid asja läbivaatamist. Ringkonnakohus möönab, et kaebaja ei ole 08.12.2023 seisukohas

halduskohtu iseenesest lihtsatele küsimustele (juhistele) selgelt vastanud. Sellele vaatamata ei

saa nõustuda, et kaebus tuli puuduste tõttu tagastada ja selle teistkordne käiguta jätmine ei oleks

3-23-2562

4(4)

olnud põhjendatud. Kaebaja 08.12.2023 seisukohast nähtuvalt on ta püüdnud kaebuse nõudeid

22.11.2023 määruses antud juhistest lähtudes korrigeerida, mitte ei ole halduskohtu selgitusi

ignoreerinud. Kuigi HKMS § 2 lg 5 viitab halduskohtu ülesandele abistada oma selgitustega

(sh vajaduse korral korduvate selgitustega) eelkõige õiguslikult kogenematuid menetlusosalisi,

ei tähenda see, et õigusharidusega esindaja olemasolu korral kohtul selgitamiskohustus puudub.

Kui esindaja on kohtu hinnangul asjatundmatu (nt ei suuda lihtsatele küsimustele konkreetselt

vastata), siis on kohtul võimalik esindaja menetlusest kõrvaldada (HKMS § 32 lg 4). Kaebuse

tagastamine ei tohiks olla sisuliselt karistuslik.

9. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud kaebuse eesmärk jääda halduskohtule arusaamatuks

ning isegi kui kohus ei pidanud täiendavate andmeteta (konkreetsete summadeta) võimalikuks

võtta menetlusse heastamis- ja hüvitamisnõudeid (sh alternatiivselt), nähtus kaebaja 08.12.2023

seisukohast, et täitemenetlus on alles pooleli ja järelikult ei olnud halduskohtul ühtegi takistust

võtta menetlusse nõue kohustada vastustajat esitama kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise

avaldus (vt ka Riigikohtu 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, p-d 11–12). Määruskaebuses on

täpsustatud, et 08.12.2023 seisuga ei olnudki sunniraha ega täitekulusid kaebajalt sisse nõutud,

kuid 02.01.2024 määruskaebuse esitamise ajaks on kohtutäitur kogu summa (741 eurot) kinni

pidanud (täitmisteatest järelduvalt hõlmab see sunniraha 600 eurot ja täitekulud 141 eurot).

10. Vastuseks kaebaja väitele, et täpse summa märkimine 08.12.2023 seisukohas oli temale

ebamõistlikult keeruline, selgitab ringkonnakohus, et tegemist ei saanud olla HKMS § 38 lg 2

teises lauses sätestatud olukorraga. Täitmisteatest nähtus kaebajalt maksimaalselt sisse nõutava

summa suurus (846 eurot) ja kaebajal oli igal ajal võimalik oma pangakontolt kontrollida, kui

suure summa on kohtutäitur täiteasjas nr 197/2023/2305 arestitud kontolt selleks hetkeks kinni

pidanud. Halduskohtu 22.11.2023 määruses viidatud puuduse kõrvaldamiseks tulnuks kaebajal

kohtule teatada, kas ja millises ulatuses on sissenõue kohtule esitatava seisukoha koostamise

seisuga rahuldatud. Tähtsust ei oma, et kõnealune summa täitemenetluse jätkumisel tõenäoliselt

muutub, sest seda saab menetluse käigus arvestad n-ö jooksvalt (vt HKMS § 49 lg 3 p 2).

11. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus X määruskaebuse, tühistab Tallinna

Halduskohtu 18.12.2023 määruse ning saadab asja halduskohtule ettevalmistava menetluse

jätkamiseks.

12. HKMS § 104 lg 1 ja RLS § 22 lg 1 p 9 kohaselt on haldusasjas määruskaebuse esitamine

lõivuvaba. Enam tasutud riigilõiv tuleb HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 alusel maksjale tagastada.

Määruskaebuses on viidatud 20 euro suuruse riigilõivu tasumisele ja lisatud maksekorraldusele,

kuid kohtute infosüsteemist ei nähtu, et määruskaebuse esitamisel oleks riigilõivu tasutud või

selle tasumist kinnitavat maksekorraldust kohtule esitatud. Kuna riigilõivu ekslik tasumine ei

ole tõendatud, siis ei ole ringkonnakohtul võimalik riigilõivu ka tagastada. Kui kaebaja on siiski

tasunud määruskaebuse esitamisel riigilõivu, saab ta taotleda selle tagastamist vastavalt HKMS

§ 104 lg-tes 8 ja 81 ning RLS §-s 12 sätestatule.

(allkirjastatud digitaalselt)