2-17-1725/193 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja

Peeter Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.01.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-1725

Tsiviilasi Pet

Food

Consulting

Baltic

OÜ

(pankrotis)

pankrotihalduri

Maire

Armi

hagi

X

vastu

kahjuhüvitise ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11.04.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

X apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

185 061,54 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis)

pankrotihaldur Maire Arm, lepingulised esindajad

vandeadvokaat Carri Ginter, advokaat Liisa-Maria Puur

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Kerli Kaasik

Kolmas isik kostja poolel Y (sünd. XX.XX.XXXX),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Carri Ginter,

advokaat Liisa-Maria Puur

Kohtuistungi toimumise aeg

29.11.2023

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 11.04.2023 otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi

suuremas summas kui põhivõlg 88 556,40 eurot ja sellelt arvestatav viivis, samuti

menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Muus osas jätta otsuse

resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt põhjendusi ja täiendada resolutsiooni

otsustusega otsuse täitmise korra kohta.

2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja jaotada

menetluskulud kõigis kohtuastmetes.

2-17-1725

3. Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

1) Hagi rahuldada osaliselt.

2) Mõista Xlt välja Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) pankrotivarasse

kahjuhüvitis 88 556,40 eurot.

3) Mõista Xlt välja Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) pankrotivarasse

26.01.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 52 659,79 eurot ja alates

27.01.2024 sissenõutavaks muutuv viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud määras kuni põhivõla 88 556,40 eurot täieliku tasumiseni.

4) Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) menetluskulud kõigis kolmes

kohtuastmes jätta 60% ulatuses X kanda, ülejäänud hageja kulud jäävad

menetlusosalise enda kanda.

5) X menetluskulud kõigis kolmes kohtuastmes jätta 40% ulatuses Pet Food

Consulting Baltic OÜ (pankrotis) kanda, ülejäänud kulud menetlusosalise enda

kanda.

6) Kostja poolel iseseisva nõudeta kaasatud kolmanda isiku menetluskulud kõigis

kolmes kohtuastmes jätta 40% ulatuses Pet Food Consulting Baltic OÜ

(pankrotis) kanda, ülejäänud kulud menetlusosalise enda kanda.

7) Rahuldada Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) pankrotihalduri taotlus

kohtuotsuse täitmise korra kindlaks määramiseks osaliselt.

8) Määrata tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 445 lõike 1 alusel kohtuotsuse

täitmise kord kindlaks selliselt, et käesolevas tsiviilasjas tehtud kohtuotsus

kuulub X suhtes täitmisele osas, milles Mr Haikala OÜ (registrikood 12060467)

suhtes ei ole võimalik täita kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-14-16399 (täidetavaks

tunnistatud tsiviilasjas nr 2-20-12095), kuid mitte rohkem kui Xlt käesolevas

tsiviilasjas väljamõistetud ulatuses. Määrata, et kohtuotsuse täitmist X suhtes

ulatuses, mida ei ole õnnestunud Mr Haikala OÜ-lt sisse nõuda, võib hageja

nõuda ajast, kui on selgunud Mr Haikala OÜ suhtes täitemenetluse

ebaõnnestumine.

Edasikaebamise kord ja tähtajad

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Selgitused

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse

kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Seaduses

sätestatud

alustel

võib

menetlusosaline

taotleda

riigipoolset

menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus

mõistliku aja jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

2-17-1725

Asjaolud ja hageja nõue

1. 01.02.2017 esitas hageja pankrotivõlgniku pankrotihaldurina maakohtule hagi kostjalt

kui pankrotivõlgniku juhatuse liikmelt pankrotivarasse varalise kahju hüvitise

147 761,08 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise ja lisanduva viivise

seadusjärgses määras väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) (edaspidi ka PFCB) pankrotimenetluses

ilmnes, et 09.04.–25.06.2013 tegi PFCB OÜ-le Drammofon (edaspidi ka Drammofon)

rahalisi ülekandeid õigusliku aluseta kokku 123 758,65 eurot, millega kahjustas

võlausaldajate huve. Jõustunud kohtuotsustega tsiviilasjas nr 2-14-16399 on

Drammofonilt mõistetud PFCB kasuks välja alusetult saadud 123 758,65 eurot,

sissenõutavaks muutunud ja edasiulatuv viivis, samuti menetluskulud 24 002,43 eurot

(19 145,70+4856,73).

Menetluskulud

tsiviilasjas

nr

2-14-16399

on

samuti

pankrotivõlgniku kahjuks, kuna kohtuotsused on täitmata.

3. 09.04.–25.06.2013 oli PFCB juhatuse ainsaks liikmeks kostja, kes esindas ainsa juhatuse

liikmena samaaegselt Drammofoni. Kostja rikkus juhatuse liikme hoolsus- ja

lojaalsuskohustust ning tekitas PFCB-le rahalise kahju.

Kostja vastuväited

4. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus PFCB juhatuse

liikme kohustusi ja et selle tulemusena tekkis äriühingule kahju. Tsiviilasjas nr 2-14-

16399 tuvastatud asjaolusid ja järeldusi ei saa lugeda tuvastatuks kostja suhtes.

5. PFCB ja Drammofoni vahel oli sõlmitud mõlema osaniku esindaja ja juhatuse liikme

kokkulepe, mille kohaselt pidi PFCB kasumisse jõudmisel hüvitama Drammofonile kõik

kulutused, mis olid kantud seoses sellega, et PFCB tegutses kontoriruumides, mille

ülalpidamiskulud kandis Drammofon. Samuti kandis Drammofon kõik PFCB tegevusega

seotud telefoni-, kütuse- jmt kulud. Ka osa töötajatest töötas PFCB huvides, täites

tööülesandeid osaliselt PFCB-le ning Drammofon kandis töötajate palga-, maksu-,

komandeeringu- jm kulud. Seega ei olnud vaidlusalused maksed tehtud alusetult, vaid

PFCB hüvitas pikema aja vältel tema huvides reaalselt kantud kulud. Kõik kulud olid

reaalselt tehtud, majanduslikult otstarbekad ja hädavajalikud. Kostjal oli juhatuse

liikmena õigus valida, kellelt ja millise hinnaga ta PFCB tegutsemiseks vajalikke

teenuseid ostab. Teenuste ostmine Drammofonilt, millega ühes kontoriruumis PFCB

asus, oli majanduslikult kõige mõistlikum ja otstarbekam. Kui PFCB-le oleks pidanud

muretsema eraldi kontoriruumid, soetama vajaliku tehnika ja telefoninumbrid, palkama

töötajad jmt, oleksid kulutused olnud märkimisväärselt suuremad kui kandmisel PFCB ja

Drammofoni poolt proportsionaalselt. Kostja ei saanud PFCB juhatuse liikmena maksete

tegemise ajal teada ega eeldada, et hilisemas kohtumenetluses leitakse, et need olid

alusetud.

6. Asjaolu, et teises tsiviilasjas on rahuldatud nõue Drammofoni vastu, ei tähenda, et

PFCB-le on tekkinud kahju, vaid et PFCB-l on nõue Drammofoni vastu. Hageja on

esitanud nõudeavalduse Drammofoni pankrotimenetluses. Nõuete kaitsmise koosolekul

tunnustati PFCB nõuet summas 186 962,29 eurot. Seega nõuab hageja kostjalt sisuliselt

sama võlgnevust, mida PFCB nõuab Drammofonilt ja hageja rikastub alusetult

Drammofoni arvel. Harju Maakohus kinnitas 02.02.2018 (tsiviilasi nr 2-16-17830)

Drammofoni võlausaldajate 19.01.2018 üldkoosolekul vastu võetud kompromissi, mille

kohaselt kõigi võlausaldajate nõuded rahuldatakse 1% ulatuses. Kohtumääruse

jõustumisel tekib olukord, kus PFCB-l on Drammofoni vastu nõue üksnes 1869.62 eurot.

2-17-1725

7. PFCB pankrotimenetluses teadaolevate võlausaldajate nõuete kogusumma on 65 324.80

eurot. Jääb arusaamatuks, millest tuleneb kostja poolt väidetavalt PFCB-le tekitatud

kahju ning kelle huvides on hagi esitatud.

Edasine menetlus

8. 21.03.2018 otsusega rahuldas maakohus hagi ja mõistis kostjalt PFCB pankrotivarasse

välja tekitatud kahju hüvitise 147 761,08 eurot, otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise ja edasiulatuva viivise seaduses sätestatud määras. Samuti jättis

menetluskulud kostja kanda.

9. Tallinna

Ringkonnakohus

rahuldas

20.03.2019

otsusega

osaliselt

kostja

apelatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse põhivõlgnevuse suuremas summas kui

123 758,65 eurot väljamõistmise osas ning muutis vastavalt viivisenõude rahuldamise

ulatust. Menetluskulud jäid mõlemas kohtuastmes 16% ulatuses hageja ja 84% ulatuses

kostja kanda. Ringkonankohtu lahendi vaidlustas kostja osas, milles hagi rahuldati.

10. Riigikohus

rahuldas

osaliselt

kostja

kassatsioonkaebuse,

tühistas

22.11.2019

ringkonnakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati, ja saatis tsiviilasja tühistatud osas

uueks lahendamiseks maakohtule.

Esimese astme kohtu otsus

11. Harju Maakohus rahuldas 11.04.2023 otsusega hageja nõude ja mõistis kostjalt PFCB

pankrotivarasse tekitatud kahju hüvitamiseks välja 123 758,65 eurot, otsuse tegemise

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 61 302,89 eurot ja seadusjärgses määras viivise

edasiulatuvalt kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.

12. Pankrotihaldur nõuab kostjalt kui pankrotivõlgniku juhatuse liikmelt võlgnikule

tekitatud kahju hüvitamist. Maakohus viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le

35, äriseadustiku (ÄS) § 187 lõigetele 1 ja 2 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lõikele

1 ja § 127 lõikele 4. Hagi rahuldamise eeldusteks on, et kostja rikkus äriühingu juhatuse

liikme kohustusi (hoolsus- ja lojaalsuskohustust), et osaühingule on tekkinud varaline

kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.

13. Maakohus viitas TsMS § 5 lõigetele 1 ja 2. Vaidluse lahendamise seisukohalt ei oma

tähendust, millise valiku pankrotivõlgniku ülekannetest ja millistel põhjustel või

missugustel motiividel otsustas hageja hagi esitada. Hagi on esitatud 2013. a sooritatud

kaheksa väidetavalt alusetu ülekande alusel. Hageja otsustuste kaudu ei saa anda

hinnanguid ega teha järeldusi teiste pankrotivõlgniku tehtud ülekannete kohta.

14. Maakohus viitas TsMS § 230 lõikele 1. Kohus peab vaidlust lahendades kontrollima

mh, kas kostja tegi pankrotivõlgniku juhatuse liikmena võlgniku arvel Drammafonile

makseid olukorras, kus: 1) pooled avaldasid tahet tehingute tegemiseks ning tehingud

kehtisid või 2) pooled avaldasid tahet tehingute tegemiseks, kuid tehingud olid tühised,

kostja arvas ekslikult, et tehingud on kehtivad ja pankrotivõlgnik on kohustatud makseid

tegema või 3) tahet tehingute tegemiseks ei avaldatud, kuid kostja arvas ekslikult, et

pankrotivõlgnik on seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud makseid tegema või

maksete tegemise alus tulenes käsundita asjaajamise sätetest (VÕS § 1018, § 1023 lõike

1 ja 2 või § 1018 lõige 2 ja § 1024 lõige 4), kuid kostja tegi makse suuremas ulatuses,

kui pankrotivõlgnik oli kohustatud. Kostja tõendamiskoormuseks on tõendada maksete

tegemise õiguslikku alust.

15. Kohus loeb esitatud tõendite ja vaidlustamata asjaolude (TsMS § 231 lõiked 2, 4) alusel

tuvastatuks järgmised asjaolud: PFCB pangakontolt on tehtud 09.04.–25.06.2013

kaheksa ülekannet Drammofoni pangakontole kogusummas 123 758,65 eurot (I kd tl

10), mille alusetust hageja väidab; Harju Maakohtu 25.03.2014 määrusega kuulutati

2-17-1725

välja PFCB pankrot ja hageja nimetati pankrotihalduriks (I kd tl 6–9); Harju Maakohtu

15.12.2015 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-16399 rahuldati PFCB pankrotihalduri hagi ja

mõisteti Drammofonilt välja alusetult saadud 123 758,65 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivis 9478,25 eurot ja viivis põhivõlalt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras alates 17.04.2014 kuni põhivõla tasumiseni PFCB pankrotivarasse,

menetluskulud jäeti täies ulatuses Drammofoni kanda ja kulu 19 145,70 eurot mõisteti

välja PFCB kasuks (I kd tl 11–14); Tallinna Ringkonnakohtu 29.03.2016 otsusega jäi

maakohtu otsus muutmata ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 4856,73 eurot

Drammofoni kanda (I kd tl 15–21); Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused

jõustusid (II kd tl 22); 21.07.2017 esitas PFCB pankrotihaldur nõudeavalduse

Drammofoni pankrotimenetluses summas 157 239,33 eurot, lisandub viivis (II kd tl 31–

32); 02.02.2018 tegi Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-16-17830 määruse (ei ole

jõustunud), millega kinnitas Drammofoni (pankrotis) võlausaldajate 19.02.2018

üldkoosoleku otsuse kompromissi kinnitamise kohta, mille kohaselt kuulub

võlausaldajatele tasumisele 1% nõudest (II kd tl 33–35).

16. Hageja tugineb mh tsiviilasjas nr 2-14-16399 jõustunud kohtuotsustele. Maakohus

nõustub, et jõustunud kohtuotsused on käsitatavad dokumentaalsete tõenditena TsMS

§ 272 lõike 2 mõttes. Maakohus on kohtumenetluse käigus taganud pooltele võimaluse

esitada täiendavaid tõendeid ning kohus on kuulanud ära tunnistaja. Kostja hinnangul

tõendab PFCB osanike kokkulepet Drammofoni kulutuste hüvitamise kohta kostja ja Y

vaheline kirjavahetus 2011. a märtsis, mil kostja kirjutas „Siin teadmiseks Drammofoni

saadud 15% ostudest aastal 2010: Kokku võetult 324 394 EEK ehk 20 732,56 EUR ehk

iga kuu 1 727,71 EUR. Püsikulud – kõik Drammofoni makstud (rent, bensiin, telefon,

kontorikulud jne) + palgad (kes tööl mõlema juures) aastal 2010 kuus 6565,55. Ei ole

just väga palju, kuid 2010 selgelt üle selle 15 %, kui arvestada (nagu oleme ise

kalkuleerinud), et tööd tehakse praegu 60 % PFC asja edendamiseks (nädalast 3 päeva!)

ning 40 % jääb ainult Drammofonile aega. See nüüd vaid teadmiseks. Mõtleme, kuidas

saame sellele lahenduse!“. Sellele vastas Y „Ehk 2010 sinu hinnangu järgi kogu

kuludest u 4000 € / kuus (pea meeles seda Drammofoni ladu teie kontoris) kuuluks PFC-

le ning olete saanud sellest alla poole. Üritame saada selle tasakaalu tänavu ning

vaatame asja 2012 uuesti. Muidugi tuleb võlg ära maksta“(I kd tl 69, tõlge pöördel).

17. Maakohus, hinnates kirjavahetust kui väidetava kokkuleppe sisu, märgib, et viiel

erineval kuupäeval teostatud kaheksa vaidlusalust makset teostati 2013. a, kuid

kirjavahetus toimus ca 2 aastat enne ülekandeid. Kirjavahetuse sisust nähtub, et

arutatakse, st võetakse „teadmiseks“ teemad (vahendustasu 15% Drammafonile,

Drammafoni kohustuste maht) 2010. a kohta; lepitakse kokku, et teemat käsitatakse

uuesti 2011. a ja kirjavahetuses sõnaselgelt uuesti 2012. a, kuid midagi ei arutata ega

otsustata kaugema tuleviku, st 2013. a, kohta. Kohus leiab, et kirjavahetuse sisu hinnates

ei saa teha järeldust kokkulepetest tehingute tegemise kohta tulevikus, sh 2013. a kohta.

Kostja kirja viimase lause väljendit „teadmiseks“ ei saa käsitada kokkuleppena,

nõusolekuna tehingute tegemiseks. Samuti kostja enda kirja lõpus lause „mõtleme,

kuidas selle lahendame“ annab aluse teha järelduse, et 2011. a ei olnud midagi

otsustatud ega kokku lepitud ja kõik oli veel lahtine. Kohtu käsitus ühtib ka kostja enda

seletusega kohtuistungil selle kohta, et PFCB tegevus oli 2010. a alguse faasis ega olnud

teada, kuidas äri hakkab minema. Kohus leiab, et seda kirjavahetust ei saa käsitada

otsese ega kaudse tõendina kokkulepete olemasolu või sõlmimise kohta vaieldavate

2013. a tehingute kontekstis ega annud õiguslikku alust ülekannete tegemiseks. Kohus

nõustub ka ringkonnakohtu märgituga lahendis nr 2-14-16399 (I kd tl 19), et arvestades,

et kirjavahetus toimus 2 a enne vaidlusaluste ülekannete tegemist, ei saa Y vastusest

„muidugi tuleb võlg ära maksta“ tuletada kokkulepet, mille alusel võis võlgnik kanda

123 758,65 eurot üle 2013. a kevadel. Lisaks, hinnates Y e-kirjavahetuse sisu pärast

2-17-1725

07.06.2013 tehtud ülekannet summas 62 782,73 eurot, siis väljendas kolmas isik selgelt

tahet, et Drammofonil tuleb koheselt rahasumma tagastada, mis näitab, et ei olnud poolte

kokkulepet ega õigust 2013. a rahasummasid Drammofonile kanda. Poolte käitumist

hinnates saab lähtuda teadmisest, et kui pool oli mingi otsustuse teinud nagu Y tahet

avaldas, siis ta seda ka selgelt väljendas. Saab teha järelduse, et poolte vahel ei olnud

otsuste langetamise vajaduse korral ebamäärasust või mitmeti mõistetavust, st puudub

vajadus tahet tuletada.

18. Asjaolu, et tehtud maksetega ei tekitatud PFCB-le kahju, soovib kostja tõendada

Drammofoni poolt PFCB-le esitatud arvetega perioodil 01.01.2013–25.03.2014 ja PFCB

arvelduskonto väljavõttega perioodi 01.01.2013–25.03.2014 kohta. Nendest nähtuvalt on

PFCB pangakontolt tehtud 2013. a-l kuni 25.06.2013 makseid kokku 151 525,44 eurot,

millest vaidlusaluseid makseid summas 123 758,65 eurot. Kostja leiab, et hageja ei ole

pidanud vaidlusalusteks alates 01.01.2013 Drammofonile tehtud makseid summas 27

766,79 eurot, seega on hageja aktsepteerinud mitmeid kandeid, mis tehti PFCB poolt

juhtimiskonsultatsiooni ja raamatupidamisteenuse osutamise ja muude kulude

hüvitamiseks. Kostja on seisukohal, et hageja on valikuliselt ja põhjendamatult

otsustanud, millised kanded on alusetult tehtud, millised mitte. Kostja esitas mõnede

tema valduses säilinud Drammofoni arvete koopiad / fotod, milliseid hageja ei olnud

esitanud. Kostja soovib tõendada hageja pahatahtlust mitte esitada kohtumenetlusse

selliseid tõendeid, mis tõendaksid nõude alusetust (I kd tl 196–201). Kostja hinnangul

kinnitavad tema väidet, et PFCB tegevuskulusid kattis Drammofon mh äriregistri

väljavõtted, kus mõlema äriühingu aadressiks on märgitud Mustamäe tee 44, Tallinn

ning mõlemal äriühingul on sama telefoninumber 56641136 (I kd tl 202–204). Lisaks

nähtub nimetatud asjaolu ka Soomes trükitud voldikust ja selle järgi kujundatud PFCB

visiitkaartide skaneeringust (I kd tl 206). Samuti Mustamäe 44 ruumide üürileandja OÜ

Vispell KV kinnituskiri ja asjaolu, et üüri- ja kommunaalarved esitati Drammofonile

ning need arved on Drammofoni poolt tasutud (I kd tl 207–208).

19. Maakohus ei nõustu kostjaga, et nimetatud tõenditega on tõendatud vaidlusaluste

maksete õiguslik alus. Kohtu hinnangul ei saa ainuüksi arve esitamine olla ülekannete

õiguslikuks aluseks ega tõendada poolte kokkulepet. Kohtupraktika ei jaata tõendi

tähendust ülekandel märgitud selgitusel ülekande õigusliku aluse kohta ega tõenda

poolte kokkulepet. Kohtu hinnangut ei mõjuta kostja väide, et osade kannete puhul ei ole

hageja neid kahtluse alla seadnud. Kohus annab õigusliku hinnangu ülekannete kohta,

mida on hagis kahtluse alla seatud. Kohus on järeldusel, et kostja, olles mõlema

äriühingu juhatuse liikmeks, oleks pidanud sellises mahus, kui kulud tekkisid, sõlmima

kulude kandmise kohta äriühingute vahel selged kokkulepped, tagades sellega selguse ja

läbipaistvuse ja kontrollitavuse. Vaidlust ei ole, et kuni 2013. a-ni oli PFCB mitme aasta

jooksul edukas ettevõte. Menetluse käigus on tuvastatud, et PFCB kohustusi ei

kajastatud Drammafoni bilansis. Järelikult neid kohustusi ei olnud. Kohus ei nõustu

kostjaga, et juhatuse liige ei pidanud ette nägema vajadust tulevikus oma tegevuse kohta

selgitusi anda. Ettevõtte nõuetekohast raamatupidamist ei pea korraldama eesmärgiga, et

tulevikus võib tekkida vajadus midagi selgitada, põhjendada, kuid välistada seda

iseenesest ei saa. Kohus leiab, et kui juhatuse liige leidis, et kulud on tekkinud, tuli need

raamatupidamises nõuetekohaselt kajastada ja vormistada. Kostja on menetluse käigus

selgitanud,

et

on

tegutsenud

ettevõtluse

valdkonnas,

kus

mh

osutati

raamatupidamisteenust tasu eest teistele ettevõtetele, tema elukaaslane oli PFCB

raamatupidaja. Seega kostja enda teadmised või võimalused välja selgitada, kuidas

nõuetekohaselt korraldada, sh ka teostada järelevalvet, ettevõtte raamatupidamise üle,

olid tagatud. Kohus leiab, et kostja suhtes kehtis nn kõrgendatud ootus raamatupidamise

teostamise ja korraldamise nõuetekohasuse osas, sest ta on selle valdkonnaga ettevõtluse

kaudu detailideni tuttav. Seadusest tuleneb, et juhatuse liige korraldab ja vastutab

2-17-1725

ettevõtte raamatupidamise õigsuse eest. Kohus teeb eelnevast järelduse, et kuna kostjal

teadmised ja võimalused raamatupidamist korraldada olid olemas, kuid nimetatud

kulusid jooksvalt raamatupidamises ega bilansis kummagi ettevõtte raamatupidamises ei

kajastatud, siis neid kulusid ei olnud ega olnud kohustusi, mida hüvitada. Kui

hüpoteetiliselt kulutused olid, kuid kostja väitel oldi nn äraootaval seisukohal, kuna

puudusid koheselt tasumiseks vabad rahalised vahendid, oleks pidanud seda tasumise

kohustust ikkagi raamatupidamises kajastama täitmata kohustusena ja nt andma

kohustuste täitmiseks arvete tasumiseks tavapärasest pikemad täitmise tähtajad ja

kajastama neid kohustusi ka ettevõtte bilansis. Raamatupidamise reeglistik määrab,

kuidas olukorda nõuetekohaselt kajastada. Kuna seda ei tehtud, saab teha järelduse, et

kohustusi ja kulutusi ei olnud, kokkuleppeid ei olnud ja seega õiguslikku alust

ülekannete tegemiseks ei tekkinud. Kohus ei nõustu põhimõtteliselt kostja käsitusega, et

iga tegutsev äriettevõte peab alati igas olukorras omama tingimata oma tegevuse

teostamisel kontoripinda, töötajaid, eraldi telefoninumbrit ja eraldi aadressi. Kostja ei ole

tõendanud, et PFCB ja Drammofoni vahel oli sõlmitud ruumide kasutamise osas

rendileping või muu leping ega töötajatega töölepingud, mis sisaldasid kokkuleppeid

PFCB kasuks töötamiseks. Esitatud ei ole töötajate tööajaarvestust, kus oleks välja

toodud nt osaline tööaeg PFCB ja Drammofoni huvides või töötajate rendilepingud

(kohustuslik kirjalik vorm, registreerimine registris), et teatud mahus rentis Drammofon

töötajaid PFCB-le ega muud kokkulepet kulude kandmiseks / hüvitamiseks.

Kohtumenetluses ei ole kostja usaldusväärselt tõendanud PFCB vältimatut vajadust

kontoripinna järele. Avalikel infokandjatel märkida aadressiks teise äriühingu aadress ja

telefoninumber ei too kaasa vältimatult kulusid ega loo iseenesest õiguslikku alust selle

eest ülekannete tegemiseks. Kostjaga töösuhtes olev Drammofoni endine töötaja andis

tunnistajana ütlusi, et sai tööalaseid korraldusi ja allus ainult kostja antud korraldustele

Drammofoni töösuhte raames, tegutses Drammofoni ruumides, Drammofoni huvides,

töötasu sai Drammofonilt. Samas andis kostja tunnistajale tööülesandeid tegutseda ka

PFCB huvides, mis on iseenesest aktsepteeritav ja lubatud kokkulepe töötaja ja tööandja

vahel, kuid selline töösuhtest tulenev kokkulepe ei tekita iseenesest kulusid ega otsest

ega kaudset kokkulepet äriühingute vahel ega loonud õiguslikku alust PFCB ülekannete

tegemiseks. Eelnevat silmas pidades ei saa teha järeldust, et Drammofoni poolt PFCB

huvides reaalselt kulutusi oleks tehtud ja et kulutused olid majanduslikult otstarbekad ja

hädavajalikud ilma milleta ettevõte tegutseda ei oleks saanud. Lisaks märgib kohus, et

2013. a ei olnud enam tegemist alustava ettevõttega. Kostja vande all antud seletuse (II

kd tl 53) kohaselt loodi ühisettevõte juba 2006. a, ettevõttel läks loomisest alates hästi,

mõned aastad oldi isegi gasellettevõtete TOP-is. Seega 2013. a oldi tegutsetud seitse

edukat aastat, mille jooksul oleks selge tahte korral tahteavalduste ja raamatupidamise

reegleid järgides saanud äritegevust lepingute kaudu selgelt, arusaadavalt, läbipaistvalt,

igal ajal kontrollitavalt teostada. Osanikud oleksid saanud vastu võtta selgeid

tahtevaldusi, kas ja milliseid kulutusi PFCB vahenditest hüvitada kellele ja millises

mahus. Olukorras, kus ettevõte oli edukas ja rahalised vahendid olid olemas, oli vaja

vaid osanike tahet ja kokkuleppeid. Kohus arvestab, et kostjale ei saanud olla teadmata,

et ta on ÄS-i mõttes eriregulatsiooni kehtivuse mõjualal, tehes tehinguid ettevõttega,

mille ainuke juhatuse liige ja ainuosanik ta ise on. Seega ei saanud kostja olla eksimuses

ega saa olla kostja tegevus kaheksa vaidlusalust ülekandeid sooritades vabandatav.

Tähendust ei oma kostja arusaamine tulevikus toimuvate võimalike hinnangute kohta

ülekannete aluse olemasolu või puudumise kohta. PFCB omas 2013. a kevadel–suvel

pangaarvel märkimisväärseid summasid, kuid kostja ei tõendanud, kas PFCB huvides

toimus aktiivne äritegevus läbi Drammofoni. Kostja vande all antud seletusega on

tõendatud, et 2013. a kostja ja Y koostöö ei jätkunud, kogu PFCB äritegevus oli

varasemaga võrreldes kiiresti hääbumas, sest Y leidis teised koostööpartnerid ja PFCB-le

2-17-1725

lõpetati senised tarned, mõistlikult oli tajutav reaalne oht pankrotiolukorra tekkimiseks.

Kostja kogenud ettevõtjana pidi sellest aru saama ja mõistma. Kuna PFCB pangaarvetel

oli varasema äritegevuse tulemusena olemas rahalised vahendid, otsustas kostja

ühepoolselt teha ülekandeid endaga seotud Drammofonile, teades, et tõenäoliselt

lähitulevikus kuulutatakse välja pankrot. Sellist kostja tegevust saab hinnata kui endale

kuuluva äriettevõtte eelistamist tulevastele pankrotivõlausaldajatele. Kohtu hinnangul on

selles menetluses tegemist kostjapoolsete otsitud õigustustega ja püüdlusega erinevate

selgituste kaudu tagantjärgi õigusliku aluse leidmiseks.

20. Kohtu hinnangul on tegemist olukorraga, kus osanike tahet tehingute tegemiseks ei

avaldatud, kuid kostja arvas ekslikult, et PFCB on tehingust tulenevalt kohustatud

makseid tegema. Kohtu järeldus on, et PFCB tegi Drammofonile makseid õigusliku

aluseta. Kohtu järeldust kinnitavad kostja väited vande all (II kd tl 51–55) selle kohta, et

teise osaniku esindaja ja juhatuse liige väitis talle pidevalt, et kõik Drammofoni poolt

PFCB jaoks tehtud kulutused kuuluvad tasumisele, kuid kirjaliku lepingu sõlmimisest

keeldus. Seega osanike vahel kokkulepet arutati, kuid selle sõlmimisest üks osapool

keeldus. Vaidluse seisukohalt ei oma tähendust kostja selgitus, et PFCB juhatuse teine

liige oli isikuks, kes hakkas 2013. a veebruaris-märtsis läbi teise äriühingu PFCB-ga

konkureerima ja keelas klientidel PFCB-lt kaupu osta ning tarnijatel PFCB-le kaupu

müüa, samuti tarnides PFCB-le väärtusetuks muutunud kaupa, millise tegevuse

tulemusena muutuski PFCB maksejõuetuks. Sellest teeb kohus järelduse, et kogu PFCB

ärimudel oli tugevalt seotud PPP-ga ja kui koostöö enam ei toiminud, oli reaalne oht

pankroti olukorra tekkimiseks ning kostja asus teostama märkimisväärses summas

ülekandeid endaga seotud ettevõttele, tehes seda enda rahalisi huve silmas pidades ja

eelistades endaga seotud ettevõtet tulevikus võimalike teiste võlausaldajate huvidele.

21. Kohus asub seisukohale, et kostja vande all antud seletus ja tema poolt esitatud

kirjalikud tõendid ei kummuta tsiviilasjas nr 2-14-16399 jõustunud kohtuotsustega

tuvastatud asjaolusid ja järeldusi. Nii nähtub Harju Maakohtu 15.12.2015 otsuse

põhjendustest, et X ja Y vahelisest e-kirjavahetusest nähtub üksnes, et asja vaadatakse

uuesti 2012. a, kuid kokkuleppeid arvete tasumise kohta ei nähtu; arvete tasumise

kokkuleppe puudumist kinnitab ka asjaolu, et X poolt allkirjastatud PFCB bilansis

31.12.2013 Drammofoni nõuded ei kajastu; PFCB ajutise halduri aruande kohaselt

muutus PFCB püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 2013. a oktoobris; X seletuse kohaselt

oli ta 2013. a aprillis teada saanud, et ettevõtte tegevusele on kriips peale tõmmatud ning

senisele äripartnerile on tekkinud uus edasimüüja; kohtule ei ole esitatud tõendeid,

millest nähtuks PFCB ja Drammofoni vaheline kokkulepe Drammofonile kulude

hüvitamiseks; kohus nõustub PFCB pankrotihalduriga, et vaidlusalused maksed on

tegelikkuses seotud PFCB majandustegevuse lõppemisega ning ülekannete selgitused ei

ole kooskõlas nende tegeliku majandusliku sisuga; pankrotimenetluses tuvastatu põhjal

ei ole PFCB-l täitmata kohustusi Drammofoni ees; puuduvad dokumendid, mis

tõendaksid kostja poolt nimetatud side-, kütuse-, komandeeringu- ja palgakulusid; ajutise

halduri aruande kohaselt oli PFCB-l 12.03.2014 seisuga täitmata kohustusi

võlausaldajate ees 110 916,66 eurot; vaatamata sellele tegi juhatuse liige makseid kokku

123 758,65 eurot endaga seotud äriühingule; alusetu rikastumise institutsiooni

eesmärgiks on kõrvaldada ebaõiglus, mis tekib juhul, kui üks isik teeb midagi teise isiku

heaks, olemata selleks seadusest või tehingust kohustatud; kohtu hinnangul on

vaidlusalused ülekanded PFCB kontolt tehtud õigusliku aluseta ja Drammofon on

rikastunud PFCB arvel (I kd tl 11–14).

22. Maakohus nõustub ka samas menetluses Tallinna Ringkonnakohtu käsitusega, et

maakohus leidis õigesti, et puuduvad dokumendid, mis tõestaksid PFCB ja Drammofoni

vahelise suulise kokkuleppe olemasolu kulude tasumise kohta; Drammofon on

kokkuleppe tõendamiseks esitanud vaid 2010. a märtsis peetud e-kirjavahetuse X ja Y

2-17-1725

vahel; kirjast nähtuvalt võis jutt olla Drammofoni laokuludest, mitte 01.05.2013 arvel

nimetatud kuludest; kuivõrd mõlemad isikud olid erinevate äriühingutega seotud, siis

isegi kui Y möönis tol hetkel mingi võlgnevuse olemasolu, puudub kirjavahetuses

konkreetsus, milline äriühing kellele ja mille eest ning kui palju võlgu oli; ainuüksi arve

esitamine ei saa olla ülekannete õiguslikuks aluseks ega tõendada poolte kokkulepet;

puudub loogiline selgitus, miks ei olnud sellises mahus kulude kandmise kohta sõlmitud

äriühingute vahel kirjalikke kokkuleppeid või miks ei koostatud võlgnikule arveid

jooksvalt ega kajastatud võlgniku kohustuste täitmata jätmist Drammofoni bilansis;

asjaolust, et mõlema juriidilise isiku juhatuse liikmeks oli X, ei välista õigusliku aluse

puudumist; kui juhatuse liige sõlmib kokkuleppeid äriühinguga, mille seaduslikuks

esindajaks ja ainuosanikuks ta samaaegselt on, on tehingu tegemiseks suurema

tõenäosusega vajalik vormistada lisaks osanike nõusolek; Drammofon esitas ca seitme

aasta pikkuse perioodi eest tagantjärgi üldsõnalise selgitusega „kulude hüvitis 2007-

04.2013“ koondarve alles 01.05.2013, s.o samal päeval, mil lõppes osanike koostöö, mis

paneb kahtlema Drammofoni heas usus käitumises; Drammofon ei põhjendanud, miks

väidetav pikaajaline võlgnevus tasuti sisuliselt korraga olukorras, kus võlgnikul olid

tekkinud

makseraskused;

pelgalt

Drammofoni

raamatupidamise

väljatrükkide

kõrvutamine arvega ei anna juurde selgust võlgnevuse tekkimise osas; Drammofoni

dokumentidest ei nähtu, et kulud oleksid kantud seoses PFCB äritegevusega; ei ole

võimalik eristada Drammofoni ja PFCB kulusid.

23. Kuigi käesoleva vaidluse kostja ei olnud tsiviilasjas nr 2-14-16399 isiklikult pooleks ega

kolmandaks isikuks, oli ta PFCB juhatuse liige ning kostjaks olnud Drammofoni

ainuosanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks. Tema poolt PFCB ja Drammofoni nimel

tehtud otsused ja toimingud kajastusid vastavalt PFCB ja Drammofoni otsuste ja

toimingutena. Seega ei saa väita, et tsiviilasjas nr 2-14-16399 tuvastatu ei omaks

käesolevas tsiviilasjas tuvastamisele kuuluvate asjaolude suhtes mitte mingit tähendust.

Peale Riigikohtu lahendit andis maakohus pooltele täiendava võimaluse esitada

seisukohti ja tõendeid. Kostja tõendamiskoormuseks oli lükata ümber hageja esitatud

dokumentaalne tõend (jõustunud kohtuotsus nr 2-14-16399), millega sisuliselt tuvastati

vaidlusaluste ülekannete õigusliku aluse puudumine. Kohus nõustub pankrotihalduri

tõendamise võimaluste piiratuse kohta, sh võimaluse kohta tõendada negatiivset asjaolu

(õigusliku aluse puudumist). Kostja ülesandeks on tõendada täidetud kohustuste

olemasolu. Puuduvad mõistlikud põhjused, miks pidi kostja enne dokumentide

üleandmist pankrotihaldurile raamatupidamise dokumente valikuliselt fotografeerima.

Selline käitumine annab alust kahelda kostja heausksuses ja hiljem esitatud arvete

usaldusväärsuses. Samas arved iseenesest ei loo õiguslikku alust ülekannete tegemiseks.

Teada on, et kostja ei ole pankrotihalduritele üle andnud kogu raamatupidamist.

Valikuline dokumentide üleandmine ja nende jäädvustamise eesmärk on ebaselge ja

annab alust kahelda korraldatud raamatupidamise usaldusvääruses. Kohus on ka eespool

esitanud seisukoha, et tõendeid, mis puudutavad Drammofoni tegevust ja kulusid, ei saa

omistada PFCB-le ja need ei tõendada PFCB kohustusi (III kd tl 10–12, 17–23, 24–28,

29–87, 132–146, 154–195) ega loo ülekannetele õiguslikku alust. Kostja keskendub

arvete põhjendamisele seletustes, mis ei ole tõendiks. Kohus kuulas üle tunnistaja, kel

aga puudus võlasuhe või töösuhe PFCB-ga. Kostja ei ole tõendanud, millist kohustust

või kokkulepet PFCB täitis konkreetseid ülekandeid Drammofonile sooritades.

24. Kostja ei ole ka peale käesolevas asjas tehtud Riigikohtu lahendit esitanud tõendeid,

milliseid kulusid, milliste konkreetsete lepingute / kokkulepete alusel, millistel

tingimustel ja milliste konkreetsete kaupade või teenuste eest on vaidlusalused maksed

PFCB nimel Drammofonile tehtud.

25. Hagi õiguslikuks aluseks on ÄS § 187 lõige 2. Vastavalt Riigikohtu 22.11.2019 lahendile

on selle alusel esitatud nõude eeldused täidetud mh juhul, kui juhatuse liige vastutab

2-17-1725

oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit

(ÄS § 187 lõige 2 teine lause). Maakohus leiab, et kostja on võlgniku juhatuse liikme

hoolsus- ja lojaalsuskohustust rikkudes teinud õigusliku aluseta rahaülekandeid temaga

seotud äriühingule, põhjustades sellega võlgnikule nimetatud summas varalise kahju.

Kostja rikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos. Ülekandeid tegemata ei oleks

PFDB-l kahju tekkinud. Kostja ei tõendanud, et oleks vaidlusaluste maksete osas

tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja oma tegevusega ülekannete

teostamisel ei täitnud nelja reeglit, mille kaudu kostja enda hinnangul on võimalik tema

hoolsuskohustuse täitmist hinnata.

26. Drammofoni pankrotiasjas vastuvõetud kompromiss ei ole jõustunud. Kohus ei nõustu

sellest

tuleneva

kostja

käsitusega

võimaliku

alusetu

rikastumise

kohta

ja

pankrotimenetluses esitatud nõuete vastuolu kohta käesoleva menetluse nõudega.

27. Kuna kohus rahuldab hagi, kuulub rahuldamisele ka viivisenõue. Viivisenõude õigusliku

aluse (VÕS § 113 lõiked 1 ja 2, TsMS § 367) ja arvestusliku suuruse kohta ei ole kostja

vastuväiteid esitanud. Kuivõrd kohus rahuldab põhihagi summas 123 758,65 eurot

rahuldab kohus viivisenõude seisuga 11.04.2023 sissenõutavaks muutunud viivise

61 302,89 eurot ja lisanduva viivise osas VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud

määras kuni põhivõla (123 758,65 eurot) tasumiseni.

28. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja

kanda.

29. TsMS § 174 lõigete 1 ja 2 alusel määras maakohus hüvitamisele kuuluvate

menetluskulude rahalise suuruse, viidates TsMS § 138 lõigetele 1 ja 2, § 143 punktile 2

ning § 175 lõikele 1 ja §-le 218. 21.02.2018 menetluskulude nimekirjas on hageja kuluna

välja toodud riigilõiv hagiavalduse esitamisel 1800 eurot, kulu 14 eurot (äriregistri

väljavõtted) ja lepingulise esindaja tasu 6526,80 eurot (käibemaksuta). 10.03.2023

nimekirja kohaselt on hagejale osutatud õigusabi teenust 143,6 t summas 33 623,80

eurot (käibemaksuta).

30. Kohus asub seisukohale, et hageja lepinguliste esindajate toiminguid saab pidada

põhjendatuks osaliselt, arvestades toimingute vajalikkust, esitatud dokumentide sisu ja

mahtu, nendes sisalduvaid õiguslikke probleeme ning esitatud lisasid. Vandeadvokaat A.

Mailendi õigusabikulu ei ole põhjendatud kokku 18,35 t ulatuses järgmiste kirjete osas.

Ülejäänud kirjete osas on tegemist põhjendatud ja vajaliku õigusabikuluga. Esindaja

tunnitasu 152,50 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ja vastab senisele kohtupraktikale.

Kohus mõistab 21.02.2018 nimekirja alusel kostjalt välja hageja põhjendatud

õigusabikulu 3728,58 eurot (24,45 t x 152,50 eurot). Kohtu infosüsteemi andmetest

nähtuvalt on hageja käesolevas kohtumenetluses tasunud riigilõivu 300+1500 eurot. 14

eurot äriregistri väljavõtete eest on põhjendatud kulu.

31. Järgnevalt analüüsib kohus 10.03.2023 menetluskulude nimekirjas välja toodud kulusid.

Hagejale on osutatud õigusabi teenust 143,6 t ulatuses summas 33 623,80 eurot

(käibemaksuta). Maakohus viitas TsMS § 175 lõikele 3 ja Riigikohtu määrusele nr

3-2-1-112-09 (punkt 17). Erinevad lepingulised esindajad on menetluses osalenud eri

aegadel. Sama toiminguga seotud dubleerivad kulud puuduvad. Seadus ei sätesta, et

pankrotihalduril on keelatud võtta lepingulise esindaja õigusabiteenust, mh siis, kui

haldur ise on juriidilise haridusega. Kohus leiab, et hagejate esindajate kulud on

põhjendatud 37 t 38 min ulatuses. Õigusabi osutati tunnihinnaga 170 eurot

(käibemaksuta) tund, v.a L-M. Puuri tunnihind 169,19 eurot (käibemaksuta). Kohus

leiab, et esindajate keskmine tunnitasu on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse. Kokku

on põhjendatud õigusabikulud 6378,54 eurot. Kohus mõistab kostjalt välja hageja

põhjendatud menetluskulu 11 921,12 eurot, millest 10 107,12 eurot on õigusabikulu,

1800 eurot riigilõiv ja 14 eurot kulu äriregistri väljavõtetele. Viivist tuleb tasuda 6378,54

euro tasumata jätmisel.

2-17-1725

Apellatsioonkaebus

32. Kostja palub tühistada maakohtu otsus ning saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks või alternatiivselt teha uus lahend, millega jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ja mõista hagejalt välja kostja kasuks

kulude hüvitis.

33. Maakohus kohaldas ebaõigesti nii materiaal- kui menetlusõiguse norme, mis viis ebaõige

lahendi tegemiseni.

34. Maakohus ei järginud Riigikohtu juhiseid ega kontrollinud ega hinnanud, kas tehingud

tehti pankrotivõlgniku igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna

alusel.

35. Maakohus ei ole järginud kohtuotsuse põhjendamise nõuet ja hindas tõendeid ebaõigesti,

rikkudes TsMS § 436 lõikeid 1–4 ja § 442 lõiget 8, kui jättis hindamata iga kostja poolt

esiletoodud teenuse ja arve sisu.

36. Hagiavalduse rahuldamise tõttu jaotas maakohus ebaõigesti menetluskulud.

37. Kostja tõi esile, et iga ülekande aluseks olid arved, mis olid esitatud pooltevahelise

kokkuleppe alusel. Kokkulepet tõendavad alates 2007. aastast esitatud arved ja nende

jooksev tasumine (nt raamatupidamine ja juhtimiskonsultatsioon). Hageja ei ole

vaidlustanud makseid, mis on tehtud: 16.01.2013 arve nr 802876 alusel 5859,05 eurot;

22.01.2013 arvete nr 802929, 802928-302179, 302177, 302178 alusel summas 5928,73

eurot; 20.03.2013 arvete nr 803176, 803177 alusel summas 8432,10 eurot; 07.06.2013

makset summas 700,36 eurot selgitusega „arvete eest osaline“ ja 25.06.2013 makset

summas 6846,55 eurot selgitusega „arvete eest osaline“. Seega ei ole hageja

vaidlustanud kannete tegemist ühegi konkreetse arvega seoses ja on aktsepteerinud

mitmeid kandeid, mis on tehtud samuti juhtimiskonsultatsiooni, raamatupidamisteenuse

ja kulude hüvitamise eest. Ei ole mõeldav olukord, kus hageja leiab osade maksete, mis

on tehtud sarnaste või isegi samasuguste selgitustega, kohta, et maksmine oli

põhjendatud ja osade maksetega seonduvalt, et maksed olid alusetud. Osade maksete

aktsepteerimine näitab, et tasumiseks oli alus olemas.

38. Kostja tõi 21.02.2022 seisukohas välja, et maksed sisaldasid erinevaid arveid ja

teenuseid, mille eest arveid koostati ja teenuseid osutati. Kostja esitas täiendavad tõendid

18.01.2023 arvete sisu kohta. Kohus ei hinnanud, kas PFCB Drammofonilt vastavaid

teenuseid (raamatupidamisteenus, juhtimisteenus, kaupade edasimüümine jne) sai.

Kohus lähtus tsiviilasja lahendamisel ülekannetest, mitte arvetest, mis olid esitatud

osundatud teenuste eest ja tõendasid teenuse osutamist.

39. Maakohus ei arvestanud, et äriühingul oli kaks juhatuse liiget, vaid leidis, et kokkulepete

sõlmimine sai toimuda vaid teise juhatuse liikme ja osanikuga.

40. Pooled ei vaidle, et PFCB-l ei olnud töötajaid. Samuti, et äriühingud olid registreeritud

samadesse ruumidesse. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et ta täitis PFCB-le

tööülesandeid jooksvalt, kuigi tööleping oli sõlmitud Drammofoniga ja töötasu sai

Drammofonilt. Kõik Drammofoni kulud olid reaalselt tehtud, majanduslikult otstarbekad

ja hädavajalikud ning kantud PFCB huvides. Kostjal juhatuse liikmena oli õigus valida,

kellelt ja millise hinnaga ta vajalikke teenuseid ostab ning teenuste ostmine

Drammofonilt oli kõige mõistlikum ning majanduslikult otstarbekam. Kui kostja oleks

otsustanud rentida PFCB-le eraldi kontoriruumid, soetada eraldi vajalik tehnika,

telefoninumbrid, palgata töötajad jmt, oleksid kulutused olnud märkimisväärselt

suuremad.

41. Poolte vahel oli kokkulepe, et PFCB hüvitab Drammofonile kõik kulutused. Drammofon

kandis kõik enda ja PFCB kontori-, telefoni-, kütuse-, töötajate palga- ja maksukulud,

komandeeringutega seotud jmt kulud. Kulude osakaal on leitud käibe järgi, kuigi

2-17-1725

proportsioon oleks pidanud olema suurem, sest PFCB kiirestiareneva ettevõttena vajas

palju suuremat tööd ja aega.

42. Drammofon tegi kulusid PFCB huvides ning kokkuleppe puudumisel oleks tal tekkinud

alusetu rikastumise nõue. Raamatupidamises ei saanud nõudeid kajastada, kuna need oli

kokkuleppeliselt ajatatud. Nõudeõigus tekkis arve esitamisest. Kostja möönab, et oleks

võidud sõlmida ka kirjalik kokkulepe, aga kuni 2013. a kevadeni oli usalduslik ja toimiv

partnerlussuhe.

43. Kostja on tõendanud, et ülekanneteks oli õiguslik alus. Seega ta ei tekitanud kahju ega

rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust.

44. Kostja on seisukohal, et tehingud ei väljunud igapäevase majandustegevuse piiridest ja

olid tehtud turuhinna alusel. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks saanud teenused

kolmandatelt isikutelt soodsamalt või Drammofoni poolt pakutavad teenused olid

turuhinnast kallimad. Hageja ei ole menetluse jooksul tõendanud, et tal oleks olnud

töötajad, ruumid, töövahendid, raamatupidaja jne, mille majandustegevuse eest oleks

hageja ise kulusid kandnud. Hageja ei ole ka selgitanud ega põhjendanud kogu

menetluse vältel, kes korraldas ja tegi füüsiliselt raamatupidamist (arvestades, et nt 2010.

a oli müügikäive 3,77 milj krooni), kes tegi füüsiliselt (müügi)tööd, kui seda ei teinud

Drammofon.

45. Tasutud arved käsitasid perioodi enne seda, kui lõppes PFCB majandustegevus. Y teatas

05.04.2013 e-kirjas, et ei tarni enam kaupu ja laseb ettevõttel uppuda. Seega teine osanik

otsustas põhimõtteliselt päeva pealt tegevuse / tarned peatada ning valis uue

müügiesindaja, jättes Drammofonile tasumata 2006. a alates tehtud tegevuskulude eest,

mida oli aastaid lubatud ja kokku lepitud.

46. Juhtimiskonsultatsiooni eest esitati arveid alates aastast 2007. nii, et 15% tulu sai Pet

Food Consulting Finland Oy Ltd (oli lisatud müügiarvetele) ja Drammofon sai 15%

vastavalt juhtimiskonsultatsiooni arvetele. Arveid esitati äriühingu asutamisest alates

kvartaalselt vastavalt osanike vahelisele kokkuleppele. Maksejõuetust ei põhjustanud

kostja ettevõttega seotud maksed. Raamatupidamise ja juhtimiskonsultatsiooni arveid

maksti alates PFCB asutamisest. Alates 2007 lükkas teine osanik edasi ettevõtte

arendamise ja majandamisega seotud kulusid, samas kinnitades, et kulud tuleb maksta.

Ilmselgelt hoidis PFCB kulusid kokku ja püüdis Drammofoni arvel rikastuda. Maksete

tegemisel lähtus kostja ka Drammofoni juhatuse liikme hoolsuskohustusest, nõudes sisse

tasumata arved ja kulud. Siiski jäi PFCB võlgnevuseks Drammofoni ees 87 681,11 eurot.

47. Kuna hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele, tuleb kostja menetluskulud välja mõista

hagejalt ja hageja menetluskulud jätta tema enda kanda.

48. Alternatiivselt jääb kostja maakohtus hageja menetluskuludele esitatud vastuväidete,

millega maakohus ei nõustunud, juurde.

Vastustaja ja kolmanda isiku seisukohad

49. Hageja ja kolmas isik vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad menetluskulud

jätta kaebaja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

50. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud

tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus asja lahendades osaliselt

menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui rahuldas hagi

2-17-1725

suuremas ulatuses kui põhivõlg 88 556,40 eurot ja sellelt arvestatav viivis. Maakohtu

otsus tuleb osaliselt tühistada ja ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse,

millega jätab hagi osaliselt rahuldamata ning jaotab uuesti menetluskulud (TsMS § 657

lõike 1 punkt 2). Tühistamata osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, kuid muudab osaliselt otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21).

Samuti jaotab kolleegium menetluskulud kõigis kolmes kohtuastmes ja määrab hageja

taotlusel kindlaks kohtuotsuse täitmise korra.

51. Riigikohtu 22.11.2019 otsusega jäi jõusse ringkonnakohtu 20.03.2019 otsus osas, milles

apellatsioonikohus jättis hagiavalduse rahuldamata 24 002,43 euro ja sellelt arvestatud

viivise nõudes. Samuti osas, milles viivisenõue jäi rahuldamata perioodi eest enne

hagiavalduse esitamist. Seega selles osas on hageja nõue jäänud jõustunud

kohtuotsusega juba rahuldamata. Nimetatud asjaolu jättis maakohus ebaõigesti

tähelepanuta, deklareerides vaidlustatud otsuse resolutsiooni punktis 1, et hagi kuulub

rahuldamisele. Ringkonnakohtu 20.03.2019 osaliselt jõustunud otsuse järgselt on hageja

nõuded rahuldatud 86% ulatuses, mida tuleb igal juhul arvestada menetluskulude

jaotamisel.

52. Senini on kohtumenetluses hageja nõue kahjuhüvitise 123 758,65 eurot ja sellelt alates

hagi esitamisest 01.02.2017 arvestatava seadusjärgses suuruses viivise nõudes.

53. TsMS § 693 lõike 2 kohaselt on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud

Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Seega

olid maakohtule ja on ringkonnakohtule kohustuslikud järgmised Riigikohtu seisukohad:

tsiviilasjas nr 2-14-16399 jõustunud kohtuotsused võivad olla praeguses asjas

dokumentaalseteks tõenditeks, aga menetlusosalised võivad esitada täiendavaid

tõendeid; tuleb kontrollida, kas kostja tegi pankrotivõlgniku arvel Drammofonile

makseid olukorras, kus: 1) pooled avaldasid tahet tehingute tegemiseks ning tehingud

kehtisid; 2) pooled avaldasid tahet tehingute tegemiseks, kuid tehingud olid tühised,

kostja aga arvas ekslikult, et tehingud on kehtivad ja pankrotivõlgnik on kohustatud

makseid tegema; 3) tahet tehingute tegemiseks ei avaldatud, kuid kostja arvas ekslikult,

et pankrotivõlgnik on seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud makseid tegema; 4)

maksete tegemise alus tulenes käsundita asjaajamise sätetest (VÕS § 1018, § 1023

lõiked 1, 2 või § 1018 lõige 2 ja § 1024 lõige 4), kuid kostja tegi makseid suuremas

ulatuses, kui pankrotivõlgnik oli kohustatud. Kui tehingud kehtisid, tuleb kontrollida,

kas hagis esitatud asjaoludest tulenevalt oleks vaja hinnata ka tehingute võimalikku

kahjulikkust pankrotivõlgnikule. Kui makseid tehti tühise või olematu kohustuse

täitmiseks või kui tasuti käsundita asjaajamise sätetest tulenevate kohustuste täitmiseks

seadusega ettenähtust rohkem, on oluline, et pankrotivõlgniku kahjuks saab olla

rahasumma, mille osas on hageja VÕS § 1028jj tulenev nõue Drammofoni vastu

väärtusetu. Kui kostja tegi Drammofonile makseid tehingu täitmiseks, kohalduvad ÄS-i

sätted (§ 181 lõige 3) ning tuleb mh kontrollida, kas kostja tõi esile ja tõendas tehingute

puhul teise osaniku kirjalikku nõusolekut või heakskiitu või seda, et tehingud tehti

pankrotivõlgniku igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel.

Juhul kui tehingud kehtisid, tuleb juhatuse liikme vastutuse kontekstis maakohtul

kontrollida, kas hagis esitatud asjaoludest tulenevalt oleks vaja hinnata ka tehingute

võimalikku kahjulikkust pankrotivõlgnikule. Kui Drammofonile tehti makseid tühise või

olematu kohustuse täitmiseks või kui ta tasus käsundita asjaajamise sätetest tulenevate

kohustuste täitmiseks seadusega ettenähtust rohkem, siis on kostja kui pankrotivõlgniku

juhatuse liikme vastutuse kontekstis oluline, et pankrotivõlgniku kahjuks saab olla

rahasumma, mis osas on hageja VÕS § 1028 jj tulenev nõue Drammofoni vastu

väärtusetu (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-27-06, punkt 13; 3-2-1-49-07, punkt 16).

54. Käesolevas asjas on esitanud osaühingu pankrotihaldur ÄS § 187 lõike 1 alusel

pankrotivõlgniku juhatuse liikme vastu varalise kahju hüvitamise nõude. Sellise nõude

2-17-1725

rahuldamiseks peavad leidma tõendamist järgmised asjaolud: 1) kostja rikkus juhatuse

liikme kohustusi (ÄS § 187 lõige 1, TsÜS § 35); 2) pankrotivõlgnikule on tekkinud

varaline kahju (VÕS § 127 lõige 1, § 128); 3) kohustuse rikkumise ja kahju vahel on

põhjuslik seos (VÕS § 127 lõige 4); 4) kostja vastutab kohustuse rikkumise eest, st ta ei

järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lõike 2 teine lause). Ühe

eelduse tuvastamata jäämisel hagi rahuldamisele ei kuulu. Tõendamiskoormus jaguneb

selliselt, et hagejal tuleb esile tuua ja tõendada elulised asjaolud kostja poolt juhatuse

liikme kohustus(t)e rikkumise kohta ja rikkumise tagajärjel pankrotivõlgnikule varaline

kahju tekkimise kohta, kostjal tuleb esile tuua ja tõendada elulised asjaolud selle kohta,

et ta tegutses korraliku ettevõtja hoolsusega.

55. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuse põhjendustest ei ole selgelt aru saada,

milliste eluliste ja õiguslike asjaolude alusel tuvastas kohus juhatuse liikme tegevuses

konkreetsete ülekannete tegemisel õigusliku aluse puudumise, st esmalt kostja poolt

väidetud kokkulepete (seega lepingust tuleneva aluse) puudumise, seejärel käsundita

asjaajamise sätete kohaldamise eelduste puudumise. Ringkonnakohus on seisukohal, et

praegust vaidlust ei saa lahendada eristamata erinevate ülekannete aluseks olnud kostja

poolt väidetud õiguslikke aluseid ja iga vaidlustatud ülekannet tuleb eraldiseisvalt (või

grupis teise sama põhjendusega ülekandega) hinnata. Ringkonnakohus on seisukohal, et

osaliselt hindas maakohus ebaõigesti tõendite kogumit, mis annab kolleegiumile aluse

tõendite ümberhindamiseks (TsMS § 653).

56. Vastavalt ÄS § 187 lõike 2 teisele lausele vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui

tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Riigikohtu praktika

kohaselt tähendab hoolsuskohustus, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja

äriühingu huvides, olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta

ühingule põhjendamatuid riske; lojaalsuskohustus on mh kohustus vältida huvide

konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele (lahend nr 3-2-1-38-15,

punkt 15). Lisaks on kohtupraktikas selgitatud, et hoolsuskohustus on isiku või

organisatsiooni vastutus või õiguslik kohustus vältida tegevuse või tegevusetusega (mida

võib mõistlikult ette nähta) kahju ning jaguneb komponentideks: hoolsus, informeeritus

ja riskide hindamine (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-41-03, 3-2-1-45-03). TsÜS § 35

kohaselt juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjas

tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema

juriidilisele isikule lojaalsed.

57. Hageja on praeguses menetluses esitanud PFCB pankrotihaldurina kahju hüvitamise

nõude pankrotivõlgniku juhatuse liikme vastu, leides, et olukorras, kus kostja oli

samaaegselt PFCB juhatuse liige ning Drammofoni ainuosanik ja juhatuse liige ning oli

saanud teada PFCB teise osaniku poolt koostöö lõpetamisest, tegi ta PFCB

arveldusarvelt kaheksa makset Drammofonile, tekitades sellega PFCB-le varalist kahju.

Hageja on seisukohal, et maksete tegemiseks puudus õiguslik alus ja kostja rikkus

ülekannete tegemisega PFCB juhatuse liikme lojaalsus- ja hoolsuskohustust.

58. Kostja, tõendamaks ülekannete õiguslikku alust ja nende tegemisel tegutsemist korraliku

ettevõtja hoolsusega, tõi esile, et oli sõlmitud kokkulepe, et PFCB hüvitab

Drammofonile viimase poolt kantud PFCB tegevuskulud; kokkulepe oli aktsepteeritud

PFCB mõlema juhatuse liikme ja osaniku poolt; kostja kandis üle raha tegelikult kantud

kulude hüvitamiseks; kõik ülekanded olid tehtud PFCB huvides ega tekitanud

äriühingule kahju; iga makse aluseks oli arve; kostja oli teinud PFCB-lt ka varasemalt

samade teenuste eest esitatud arvete alusel ülekandeid Drammofonile, mida ei

vaidlustata; PFCB juhatuse liikmena oli tal õigus valida kellelt ja mis hinnaga vajalikke

teenuseid ostab; ostmine Drammofonilt oli majanduslikult kõige mõistlikum ja

otstarbekam; kui kostja ei oleks ülekandeid teinud, oleks Drammofon PCFB

2-17-1725

pankrotimenetluses võlausaldajaks; PCFB osanike vahel oli kokkulepe, et Drammofon

saab 15% müügist, sama sai äriühingu teine osanik.

59. TsMS § 230 lõikest 1 tulenevalt pidi kumbki pool enda esiletoodud elulisi asjaolusid

tõendama. TsMS § 5 lõikest 2 tulenevalt on pooltel hagimenetluses võrdne võimalus ja

õigus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Sama sätte teise lause kohaselt määrab pool ise, millised asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kuigi praeguses

asjas võivad pankrotihalduri võimalused nõude tõendamiseks ja kostja vastuväidete

ümberlükkamiseks olla mõnevõrra piiratud, arvestades, et talle ei ole kostja poolt üle

antud kogu PFCB raamatupidamisdokumentatsiooni (II kd tl 42–44), ei ole siiski alust

tõendamiskoormuse ümberpööramiseks, sest halduri kasutuses on mh PFCB

pangakontodelt nähtuvad rahalised liikumised ning halduriga teeb koostööd (samad

seisukohad, samad lepingulised esindajad) kohtumenetlusse kolmanda isikuna kaasatud

PFCB teise osaniku juhatuse liige, kes teatud perioodil oli ka PFCB teiseks juhatuse

liikmeks ning kellele peavad olema teada vähemalt osanikevahelise suhtlemisega seotud

elulised asjaolud.

60. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja tegi PFCB arvelduskontolt hageja poolt

etteheidetavad ülekanded järgmiselt (I kd tl 10): 1) 09.04.2013 makse nr 672 summas

8962,80 eurot selgitusega „arve nr 803217“; 2) 09.04.2013 makse nr 673 summas

213,90 eurot selgitusega „arve nr 803218“; 3) 09.04.2013 makse nr 677 summas 15 430

eurot selgitusega „vast. lep.“; 4) 09.04.2013 numbrita makse summas 17 108,15 eurot

selgitusega „ARVETE EEST“; 5) 07.06.2013 numbrita makse summas 62 782,73 eurot

selgitusega „ARVETE EEST OSALINE“; 6) 10.06.2013 makse nr 712 summas 2066

eurot selgitusega „arvete eest osaline“; 7) 11.06.2013 makse nr 713 summas 5713 eurot

selgitusega „Arvete eest osaline“; 8) 25.06.2013 makse nr 715 summas 11 482,07 eurot

selgitusega „arvete eest“.

61. Asjakohane on maakohtu ja hageja seisukoht, et ainult arve ei loo õiguslikku alust

ülekande tegemiseks. Selleks, et juhatuse liikmel oleks õiguslik alus arve tasumiseks,

pidi äriühingul olema tekkinud rahaline kohustus arve esitaja ees (võlasuhe VÕS § 2

lõike 1 mõttes). Vastavalt VÕS §-le 3 võib võlasuhe tekkida lepingust, kahju

õigusvastasest tekitamisest, alusetust rikastumisest, käsundita asjaajamisest, tasu

avalikust lubamisest või muust seadusest tulenevast alusest. Vastavalt tsiviilasja

materjalidele ja Riigikohtu lahendile saavad praeguses asjas olla võlasuhete tekkimise

aluseks leping ja / või käsundita asjaajamine.

62. Kostja tõi kohtumenetluses esile, milliseid arveid milliste ülekannetega ta täpsemalt

tasus (I kd tl 123–124, III kd tl 5–5 pöördel):

• 8962,80 eurot tasus 09.04.2013 arve nr 803217 09.04.2013 (I kd tl 197–198)

alusel; arve selgitus „Juhtimiskonsultatsioon“;

• 213,90 eurot tasus 09.04.2013 arve nr 803218 09.04.2013 (I kd tl 103) alusel;

arve selgitus „Igakuise raamatupidamisearuandluse koostamine apr 2013“;

• 15 430 eurot tasus 09.04.2013 arvete nr 802931 31.12.2012 (I kd tl 200; selgitus

„Juhtimiskonsultatsioon“), 803269 31.03.2013 (I kd tl 106 pöördel–107; selgitus

„Kaubad vastavalt lisale“), 803297 (ei esitatud kohtumenetluses), 130409/1

09.04.2013 (I kd tl 103 pöördel–104; selgitus „Tooted Prismale vastavalt lisale),

130409/2 09.04.2013 (I kd tl 104 pöördel; selgitus „Prima Pet Premium tõlge A,

B, C, D, E), 130409/3 09.04.2013 (I kd tl 105–106; selgitus „Riiulite rent,

paranduskulu, riiul“) ja 130409/4 09.04.2013 (I kd tl 196; selgitus „Oster

tasumata tooted“) alusel;

• 17 108,15 eurot tasus 09.04.2013 arvete nr 802931 (I kd tl 200), 803269 (I kd tl

106 pöördel–107), 803279 02.04.2013 (I kd tl 201; selgitus „2012. a ladustamine,

2-17-1725

kohalik transport, provisjon“), 130409/1 (I kd tl 103 pöördel–104), 130409/2 (I

kd tl 104 pöördel), 130409/3 (I kd tl 105–106) ja 130409/4 (I kd tl 196) alusel;

• 62 782,73 eurot tasus 07.06.2013 arvete nr 1052013 01.05.2013 (I kd tl 102–102

pöördel; selgitus „Kulude hüvitis 2007-04.2013, sis. Kontorikulud, sidekulud,

kütusekulud, komandeeringukulud, palgakulud“), 803386 08.05.2013 (I kd tl 101

pöördel; selgitus „200019 Woodshavings, 503886 Latex pinball, 505568 Puppy

trainingmat“) ja 130523/7 23.05.2013 (I kd tl 100 pöördel–101; selgitus

„Juhtimiskonsultatsioon vastavalt lisale“) alusel;

• 2066 eurot tasus 10.06.2013 arvete nr 1052013 (I kd tl 102–102 pöördel), 803386

(I kd tl 101 pöördel) ja 130523/7 (I kd tl 100 pöördel–101) alusel;

• 5713 eurot tasus 11.06.2013 arvete nr 1052013 (I kd tl 102–102 pöördel), 803386

(I kd tl 101 pöördel) ja 130523/7 (I kd tl 100 pöördel–101) alusel;

• 11 482,07 eurot tasus 25.06.2013 arvete nr 1052013 (I kd tl 102–102 pöördel),

803386 (I kd tl 101 pöördel) ja 130523/7 (I kd tl 100 pöördel–101) alusel.

63. Esiletoodud arvetelt nähtuvalt ja vastavalt kostja selgitustele said need olla Drammofoni

poolt esitatud nelja erineva võimaliku võlasuhte alusel: 1) juhtimisteenuse osutamine;

2) Drammofini poolt PFCB-le tarnitud kaupade eest; 3) kulude hüvitis 2007–04.2013;

4)

igakuise

raamatupidamise

teenuse

osutamise

eest.

Järgnevalt

analüüsib

ringkonnakohus iga võimaliku võlasuhte tõendatust. Seejuures võtab kohus arvesse, et

poolte vahel ei ole vaidlust mh selles, et PFCB asutajateks ja võrdses ulatuses osanikeks

olid kostja äriühing OÜ Drammofon, mille esindusõiguslikuks isikuks oli kostjast

juhatuse liige, ja Soome äriühing Pet Food Consulting Finland Oy Ltd, mille

esindusõiguslikuks isikuks oli juhatuse liikmena kohtumenetlusse kaasatud kolmas isik

Y. Seonduvalt ühe esitamata arvega (nr 803297) märgib kolleegium, et kõrvutades

15 430 ja 17 108,15 euro ülekannete põhjendustena esiletoodud arvete summasid, siis

esitamata arve alusel tegelikult ülekannet ei toiminud. Seega selle esitamata jätmine

kohtumenetluse tulemust ei mõjuta.

64. Kostja vande all antud seletuse (II kd tl 52 pöördel–54) kohaselt sai ta 1996. a tuttavaks

Yga, mõlemad tegelesid lemmikloomatoodetega; otsustati teha koostööd; 1998. a asutas

kostja Drammofoni, Yl oli Soomes ettevõte Prima Pet Premium (edaspidi PPP Oy);

Drammofon tegeles loomakliinikute ja -kauplustega, PPP tootis koerte ja kasside toitu;

2006 loodi ühine ettevõte PFCB; tegemist oli sisuliselt kostja juhtimistasuga, mille kohta

esitas Drammofon arveid jooksvalt. Kostja muude selgituste kohaselt oli tegemist

osanike 2007. a kokkuleppega; tasu suuruseks oli 15% müügist ja sarnaselt sai Soome

osanik 15%, mis oli lisatud Soome edasimüüja müügiarvetele. Sarnaselt on 11.03.2014

e-kirjas (III kd tl 17) selgitanud kostja lepinguline esindaja hagejale mh: „Jooksvalt on

Drammofon

OÜ-le

makstud

Pet

Food

Consulting

Baltic

OÜ

poolt:

juhtimiskonsultatsiooni tasu (15% arvutatuna imporditud kaupade, transpordikulude ja

ladustamiskulude summalt), sama suure 15% sisaldas Prima Pet Premium OY

müügihind Pet Food Consulting Baltic OÜ-le – ehk siis mõlemad ettevõtted said

jooksvalt 15% … Kõigest sellest on teine osanik kogu aeg olnud teadlik ning seda ka

aktsepeteerinud.“ 15.04.2013 e-kirjas (III kd tl 87, tõlge samas pöördel) on Y mh

heitnud kostjale ette ühise ettevõtte vähest kasumlikkust, kuid samas on selgelt teada

andnud, et „…Olen jälginud meie pangakontot ning infot Krediidiinfos, ma ei näe

valestitegemisi, lihtsalt liiga palju kulutusi võrreldes müügiga…“ Samas e-kirjas

kostjale ütles teise osaniku juhatuse liige mh:“…Sina oled tegevjuht ja mina olen

juhatuse esimees. Tegevjuht on kohustatud andma aru juhatus ees, mille esindajaks olen

mina.“ Samade isikute märtsis 2011 toimunud e-kirjavahetusest (I kd tl 69, tõlge

pöördel) nähtuvalt on kostja teavitanud Yt mh, et „Siin teadmiseks Drammofoni saadud

15% ostudest aastal 2010: kokku võetult 324 394 EEK ehk 20 732,56 EUR ehk iga kuu

1727,71 EUR…“ Kostja on esitanud valiku Drammofoni arvetest PFCB-le selgitusega

2-17-1725

„Juhtimiskonsultatsioon“ vastava märgitud perioodi eest ajavahemikul 07.06.2007–

28.12.2012 (dtl 1385–1404). Hageja esitas Drammofoni 20.03.2013 arve nr 803176

selgitusega „Juhtimiskonsultatsioon jaan-veebr 2013“ (I kd tl 107 pöördel–108), mille

tasumine on tõendatud PFCB konto väljavõttega 20.03.2013 (I kd tl 82), kuid seda

ülekannet ei ole hageja vaidlustanud. Tsiviilasjas on esitatud 2010. majandusaasta

aruanne (I kd tl 132–138), mille tegevusaruandes on deklareeritud, et juhatus koosnes

kahest liikmest, kellele eritasu ei makstud. 12.07.2013 e-kirjas (III kd tl 86 pöördel, tõlge

85 pöördel) palus Y koheselt tagastada Drammofonile ülekantud 62 782,73 eurot.

65. Eeltoodud tõendite kogumiga tõendamist leidnud eluliste asjaolude alusel on

ringkonnakohus seisukohal, et tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava elulise veenvusega

(TsMS § 232 lõige 1) suutis kostja tõendada, et PFCB ja Drammofoni vahel oli sõlmitud

suuline käsundusleping juhtimisteenuse osutamiseks juhatuse liikme / tegevjuhi

igapäevaste ülesannete täitmiseks ning see tehing on kehtiv, kuna PFCB teise osaniku

esindusõiguslik esindaja (juhatuse liige) on sellega nõustunud. Käsunduslepinguga

kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule

(käsundiandjale) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest

tasu, kui selles on kokku lepitud (VÕS § 619). Praegusel juhul on teise osaniku juhatuse

liige tunnustanud kostja äriühingu tegevjuhina ja poolte vahel puudub vaidlus, et alates

asutamisest täitis kostja PFCB juhatuse liikme ülesandeid, juhtides igapäevaselt

äriühingu tegevust. Kohtule ei ole väidetud ega esitatud tõendeid, et kostja oleks

sõlminud füüsilise isikuna PFCB-ga käsundulepingut juhatuse liikme ülesannete

täitmiseks ja saanud tasu oma tegevuse eest. Majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud

leping on eelduslikult tasuline (VÕS § 28 lõige 1). Vastavalt Riigikohtu praktikale ei pea

ÄS § 181 lõike 1 kohane osanike nõusolek olema osanike otsuse vormis, vaid võib olla

antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena või heakskiiduna (praeguses asjas tehtud

lahendi punkt 15.2 ja selles viidatud varasemad lahendid). Praeguses asjas saab asuda

seisukohale, et Y oli PFCB teise juhatuse liikmena ja teise osaniku juhatuse liikmena

juba enne 2010. a märtsi teadlik, et Drammofon saab 15% arvutatuna kaupadest,

transpordist ja ladustamiskuludest, kuna 02.03.2011 e-kirjast nähtuvalt teavitas kostja

teda Drammofoni poolt juba saadud 15%-st ja vastuskirjas Y seda teavet ei vaidlustanud.

Vastuskirjast nähtuvalt pidid osapooled vaatama järgmisel aastal üle Drammofonile

kulude hüvitamise (sellest täpsemalt allpool). Hageja ei ole vaidlustanud kostja seletust

selle kohta, et osanikel oligi lepitud algusest peale kokku, et kumbki saab jooksvalt 15%

arvutatuna mh kaupadest ja Soome pool sai oma osa sellega, et lisas 15% PFCB-le

imporditud kaupadest. Teine osanik ei vaidlustanud ka koostöö lõppemisest teatamisel

ega hilisemalt juhtimiskonsultatsiooni eest summade tasumist, kuigi väitis, et on jälginud

äriühing pangakontot. Hageja poolt mitte kõikide juhtimisteenuse eest tasutud

ülekannete vaidlustamisest saab järeldada, et sisuliselt on ka haldur aktsepteerinud

vastava teenuse Drammofoni poolt osutamist.

66. Kuna juhtimisteenuse osutamiseks sõlmitud käsundusleping PFCB ja Drammofoni vahel

on kehtiv, oli seega käsundiandjal kohustus saadud teenuse eest tasuda kokkulepitud

tasu. Hageja ei ole (alternatiivselt) vaidlustanud arvetel nr 803217, 802931 ja 130523/7

juhtimisteenuse eest näidatud tasude suurust.

67. Riigikohus on 22.11.2019 lahendi punktis 14 selgitanud, et kui tehingud kehtisid, tuleb

juhatuse liikme vastutuse kontekstis kontrollida, kas hagis esitatud asjaoludest tulenevalt

oleks vaja hinnata ka tehingute võimalikku kahjulikkust pankrotivõlgnikule.

Ringkonnakohus on seisukohal, et juhtimisteenuse eest esitatud arvete tasumine ei

saanud olla äriühingule kahjulik, kuna tõendatud on, et perioodidel, mille eest arved olid

esitatud (detsember 2012, märts – mai 2013), täitis kostja juhatuse liikme ülesandeid,

seega oli käsundiandja saanud tellitud teenuse. Samuti ei olnud sel ajal veel

pankrotiolukorda, kuigi Soome osanik oli 15.04.2013 teatanud koostöö lõpetamisest.

2-17-1725

Kostja selgitas ringkonnakohtu istungil, et äriühing tegutses esialgu edasi, kaubad olid

laos ja osad kliendid alles. Tegevuse jätkumine nähtub mh PFCB arvelduskontode

väljavõtetelt (I kd tl 84 pöördel–94). Poolte vahel puudub vaidlus, et püsiv maksejõuetus

kujunes välja alles 2013. a oktoobrikuuks.

68. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kostjale ei ole alust heita ette

juhtimisteenuse eest 8962,80+4323,60+4260 euro tasumist vastavalt 09.04.2013 ja

07.06.2013 kokku summas 17 546,40 eurot. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et kostja

oleks vastavate toimingute tegemisega rikkunud PFCB juhatuse liikme hoolsus- või

lojaalsuskohustust.

69. Sarnasele seisukohale jõudis ringkonnakohus ka seonduvalt 09.04.2013 tasutud arvega

igakuise raamatupidamisaruandluse koostamise eest. Kostja vande all antud seletuse

kohaselt esitas Drammofon PFCB-le regulaarselt arveid raamatupidamise eest. Kostja

selgituste

kohaselt

osutas

Drammofon

PFCB-le

kogu

tegutsemise

aja

raamatupidamisteenust. Kostja esitas väite tõendamiseks lisaks vaidlusalusele aprill

2013 eest esitatud arvele valiku arveid perioodi 2007–2012 kohta (dtl 1406–1421) ning

arved 2013. a mai–juuli teenuse eest ja augusti–novembri ning 2012. majandusaasta

aruande koostamise eest (I kd tl 100, 108 pöördel). Hageja ei ole väitnud, et tegelikult oli

PFCB

raamatupidamine

korraldamata

ega

ole

toonud

esile

mõnda

teist

raamatupidamisteenuse osutajat. Raamatupidamise seaduse § 2 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt

on Eesti Vabariigis raamatupidamiskohustuslaseks mh iga Eestis registreeritud

eraõiguslik juriidiline isik. ÄS § 183 järgi on raamatupidamise korraldamine juhatuse

ülesanne. Ka peale vaidlusaluse ülekande tegemist ei väljendanud teine osanik

15.04.2013 ega 12.07.2013 e-kirjades mittenõustumist raamatupidamisteenuse eest

ülekantud summaga. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja suutis piisava elulise

veenvusega tõendada, et PFCB ja Drammofoni vahel oli sõlmitud suuline

käsundusleping raamatupidamisteenuse osutamiseks ning see tehing on kehtiv, kuna

PFCB teise osaniku esindusõiguslik esindaja oli selle heaks kiitnud. Eeltoodust

tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kostjale ei ole alust heita ette

raamatupidamisteenuse eest 09.04.2013 213,90 euro tasumist. Ringkonnakohus ei

tuvastanud, et kostja oleks vastavate toimingute tegemisega rikkunud PFCB juhatuse

liikme hoolsus- või lojaalsuskohustust. Raamatupidamisteenuse saamine oli PFCB

huvides kuni äriühingu lõppemiseni.

70. Kostja selgitas kohtumenetluses mh, et Drammofon tarnis lemmikloomakaupu, mida

PFCB müüs edasi klientidele. Vaidlusalustelt arvetelt nr 803269 31.03.2013, 130409/1

09.04.2013 ja 803386 08.05.2013 nähtub 09.04.2013 ja 07.06.2013 sarnaste selgitustega

arvete alusel kokku 12 743,95 euro ülekandmine. Kostja on selgitanud, et sarnaselt

kolmenda isikuga seotud Soome äriühingu PPP Oy poolt tarnitud kaubaga tarnis

Drammofon PFCB-le igapäevases majandustegevuses erinevaid lemmikloomakaupu,

mis müüdi kasumiga edasi jaemüüki ning et selline tegevus oli PFCB igapäevases

majandustegevuses tavaline. Kostja esitas valiku PPP Oy arvetest (dtl 1236–1285),

edasimüügil jaekauplustele esitatud arvetest (dtl 1288–1337, 1340–1382, 1602–2435).

Seonduvalt arvega nr 130409/3 „Riiulite rent, paranduskulu, riiul“ on kostja toonud

esile, et riiulid olid renditud Drammofoni poolt PFCB kasuks ja neil kasutati vaid PFCB

müüdud kaubamärkide Hau-Hau ja Primacat eksponeerimiseks. Oma väidete

tõendamiseks esitas kostja fotod riiulitest ja toodetest nendel (dtl 1231–1233) ja Soome

edasimüüja PPP OY arved ja hinnakirja (dtl 1236–1285). Samuti Meediagrupi OÜ

kinnituse riiulite ostmise kohta Drammofoni poolt Tallinki laevadele (III kd tl 10, 11).

71. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades esitatud tõendeid ja vaidluse all mitte

olevat PFCB igapäevast majandustegevust (lemmikloomakaupade hulgimüük) saab

tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava elulise veenvusega lugeda PFCB igapäevases

majandustegevuses tehtuks nii Drammofonilt edasimüügiks lemmikloomakaupade

2-17-1725

ostmise kui nende müügiks Tallinki laevadel riiulite rentimise. Selles osas saab lugeda

piisavalt eluliselt usutavalt tõendatuks kostja vande all antud seletusega ka asjaolu, et nii

kaubad kui teenus olid ostetud / osutatud turuhinna alusel. Hageja vastupidiseid väited ei

esitanud. Seega ei olnud selliste tehingute jaoks ÄS § 183 lõike 1 teisest lausest

tulenevalt nõutav teise osaniku nõusolek. Ka siinkohal on asjakohane kolleegiumi

eelnevalt väljendatud seisukoht, et viidatud arvete vastavalt 09.04.2013 ja 07.06.2013

tasumine ei olnud äriühingule kahjulik, kuna tõendatud on, et perioodidel, mille eest

arved olid esitatud (märts, mai 2013) ei olnud PFCB veel pankrotiolukorras, kuigi

Soome osanik oli 15.04.2013 teatanud koostöö lõpetamisest. Kostja selgitas

ringkonnakohtu istungil, et äriühing tegutses esialgu edasi, kaubad olid laos ja osad

kliendid alles. Tegevuse jätkumine nähtub mh PFCB arvelduskontode väljavõtetelt (I kd

tl 84 pöördel–94). Poolte vahel puudub vaidlus, et püsiv maksejõuetus kujunes välja

alles 2013. a oktoobrikuuks.

72. Küll aga ei saa kohus nõustuda kostjaga selles, et ta suutis tõendada arvete nr 130409/2

(selgitus „Prima Pet Premium tõlge A, B, C, D, E“), 130409/4 (selgitus „Oster tasumata

tooted“) ja 803279 selgitus „2012. a ladustamine, kohalik transport, provisjon“) alusel

tehtud maksete ning arve nr 130409/3 (selgitus „Riiulite rent, paranduskulu, riiul“) alusel

paranduskulu ja riiuli ostmise kulu eest tasumise õigusliku aluse. Kostja ei toonud

seonduvalt Drammofoni ja PFCB vahelise rendilepingu tingimustega esile mh milliseid

riiuleid, millal ja miks pidi Drammofon parandama, samuti seda, et tegemist oli VÕS §

280 mõttes pisipuuduste kõrvaldamisega või § 334 kohase üürniku vastutusega, mistõttu

tuli üürnikul parandamiskulud üürileandjale hüvitada. Arvelt selgitusega „Oster tasumata

tooted“ ei nähtu, milliseid tooteid ja millal PFCB Drammofonilt ostis, et saata need edasi

Soome kliendile. Täpsemaid selgitusi selle arve kohta kostja ei esitanud. Samale

seisukohale tuleb asuda arve nr 803279 kohta – ka sellele ei ole lisatud lisa selgitustega

arve kujunemise kohta, arve ise on nii üldsõnaline, et selle väljastamise õiguslikku alust

ei ole võimalik tuvastada. Sama tuvastas kolleegium ka tõlgetega seotud arve kohta – sel

on märgitud teatud arvu tõlgete tellimine, kuid millisel perioodil ja kokkuleppel kellega,

samuti milline seos oli tõlgetel PFCB igapäevase majandustegevusega, lisatud tõenditest

ei nähtu.

73. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga osas, milles kohus leidis, et kostja rikkus juhatuse

liikme kohustusi perioodi 2007–04.2013 eest arvestatud tegevuskulude (01.05.2013 arve

nr 1052013 alusel) väljamaksmisega Drammofonile. Ringkonnakohus nõustub, et kostja

ei suutnud tõendada äriühingute vahelist vastavasisulist kehtivat kokkulepet

käsunduslepingu sõlmimiseks. Kostja vande all antud seletuse (II kd tl 52 pöördel–54)

kohaselt oli kohe alguses Yga kokkulepe, et kui kunagi tulevikus tekib ühisel ettevõttel

kasum, hakkab PFCB Drammofonile kulusid tagasi maksma, sest kogu tegevus käis

Drammofoni vahendite arvel; vähemalt kaks korda aastas sai ta Yga kokku ja iga kord

lubas Y kulutused Drammofonile tasuda, kuid lükkas seda erinevatel põhjustel edasi ja

keeldus kirjaliku lepingu sõlmimisest, lubadus kajastus juhatuse koosolekute memodes

ja e-kirjades; PFCB kujunes hulgimüügiettevõtteks, millel oli 2012–2013 käivet üle

300 000 euro, kuid tegutses ilma kuludeta; Drammofoni majandusaasta aruannetes ei

olnud seda võlgnevust kirjas, kuna äriühing käsitles neid finantsinvesteerinuna PFCB-

sse. Kostja esitas 01.05.2013 arve põhejndatuse tõendamiseks lisaks osanikevahelise e-

kirjavahetuse märtsis 2011 (I kd tl 69, tõlge pöördel), millest nähtub, et kostja teavitas Yt

2010. aasta püsikuludest (rent, bensiin, telefon, kontorikulud jne + palgad), kuid märkis

juurde, et „See vaid teadmiseks. Mõtleme, kuidas saame sellele lahenduse!“, millele Y

vastas mh, et „…Üritame saada selle taskaalu tänavu ning vaatame asja 2012 uuesti.

Muidugi tuleb võlg ära maksta…“ Kostja ei esitanud seletuses esiletoodud juhatuse

koosolekute memosid ega muid tõendeid, mille alusel saaks tuvastada kehtiva

Drammofoni ja PFCB kokkuleppe püsikulude hüvitamiseks, mis vastaks ÄS § 181 lõike

2-17-1725

3 tingimustele, s.t mille oleks heaks kiitnud PFCB teine osanik. Ka 12.07.2013 e-kirjas

(III kd tl 86 pöördel, tõlge 85 pöördel) palus Y koheselt tagastada Drammofonile

01.05.2013 arve alusel üle kantud 62 782,73 eurot. Nõustuda ei saa, et tegemist oleks ka

tehinguga, mis tehti PFCB igapäevases majandustegevuses ja kostja ei esitanud

tõendeid, et tema poolt Drammofoni nimel esitatud arvelt nähtuvad numbris oleksid

kujunenud vastavate teenuste turuhinna alusel (VÕS § 181 lõike 3 teine lause). Ainuüksi

kostja vande all esitatud väide turuhinna kohta ei ole piisavalt usaldusväärseks tõendiks

olukorras, kus muud tõendid seda ei toeta.

74. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et kostjale ei olnud PFCB juhatuse

liikmena õiguslikku alust teha 01.05.2013 arve alusel väljamakset seetõttu, et tõendatud

ei ole Drammofonil arve esitamiseks käsundita asjaajamise õigusest tulenevad alused.

VÕS § 1018 lõike 1 kohaselt võib olla käsundita asjaajamisega tegemiset olukorras, kus

isik teeb teise isiku kasuks midagi, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha

või kohustanud teda tegu tegema. Sama sätte punkti 2 kohaselt on tegemist õigustatud

käsundita asjaajamisega mh juhul, kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvidele

ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Praeguses asjas saab nii kostja vande all antud

seletuse kui Y 07.03.2011 vastuskirjast järeldada, et PFCB teine osanik oli teadlik, et

Drammofon kannab osa PFCB tegevuse kuludest ja oli sellega (asjaajamisele asumisega)

nõus, kuid poolte vahel ei olnud kokkulepet, millal ja kui palju hüvitab DFCB asjaajajale

viimase poolt tehtud kulutustest. Y vastuskirjast nähtuvalt ei olnud PFCB-l alust eeldada,

et kulutuste tasumist ei nõuta (VÕS § 1023 lõige 3). VÕS § 1023 lõikest 1 tulevalt võib

käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tekkinud kulutused

ulatuses, milles asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks.

75. Seega tuli kostjal praeguses asjas tõendada, et Drammofoni esitatud arvelt nähtusid

mõistlikud kulutused, mida ta tegi PFCB asja ajamiseks. Kostja esitas 133 339,68 euro

suuruse arve (I kd tl 102), millele on lisatud koond (samas lk 102 pöördel) iga-aastaste

kulude kohta alates 2007–2013. 21.02.2022 menetlusdokumendi punktis 2.13.3 viitab

kostja 11.12.2017 menetlusdokumendi lisa 10 lisale 1, kuid nimetatud dokumenti

(väidetavalt kõik kulud tabelina) ei ole tsiviilasja materjalides, kuna tsiviilasja esimesel

läbivaatamisel maakohus keeldus selle lisa vastu võtmisest (21.01.2018 istungi

protokolli lk 2; II kd tl 51 pöördel) ja selle uuesti esitamist hilisemas menetlusstaadiumis

tsiviilasja materjalidest ei nähtu. Kostja esitatud muudest tõenditest (Drammofoni

pearaamatust väljavõtted üüriarvete jmt tasumise kohta) ei ole võimalik eraldada PFCB

huvides tehtud kulutusi Drammofoni enda huvides tehtud kulutustest. Eeltoodust

tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kostja ei suutnud tõendada, et temaga seotud

äriühing esitas 01.05.2013 arve PFCB asjajamise kulude kohta mõistlikus suuruses,

mistõttu ei olnud PFCB-l kohustust arvet tasuda ning olukorras, kus kostjale oli teada

teise osaniku 15.04.2013 seisukoht äriühingu tegevuse lõpetamise kohta, ei käitunud

kostja PFCB juhatuse liikmena korraliku ettevõtja hoolsusega. Seejuures ei oma tähtsust,

kas kostja Drammofoni juhatuse liikmena oli õigustatud arvet esitama või mitte.

Praeguses vaidluses on tähtis, kas kostja käitus PFCB juhatuse liikmena selle äriühingu

suhtes hoolsalt ja lojaalselt.

76. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus veendumusel, et hagi ei ole põhjendatud

järgmiste summade osas (st nende ülekandmiseks oli kostjal õiguslik alus): 8962,80

(tasutud 09.04.2013 arve 803217) + 213,90 (tasutud 09.04.2013 arve 803218) + 5388,37

(tasutud 09.04.2013 arve 803269) + 6353,51 (tasutud 09.04.2013 kahes osas arve

130409/1) + 4698 (tasutud 09.04.2013 kahes osas osaliselt arve 130409/3) + 4323,60

(tasutud 09.04.2013 arve 802931) + 1002,07 (tasutud osadena 10.06, 11.06 ja

25.06.2013 arve 803386) + 4260 (tasutud osadena 07.06, 10.06, 11.06 ja 25.06.2013

arve 130523/7) = 35 202,25 eurot. Arvestades, et jõustunud ringkonnakohtu otsusega on

varasemalt hagi juba jäänud rahuldamata 24 002,43 euro ulatuses, kuulub hagi seega

2-17-1725

rahuldamisele kostja suhtes 147 761,08 - 24 002,43 - 35 202,25 = 88 556,40 euro

ulatuses.

77. Vastavalt põhivõla vähenemisele tuleb vähendada ka viivisvõlgnevust. Hageja

viivisenõude õiguslikku alust kostja apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud. Kuivõrd

põhinõue kuulub rahuldamisele 88 556,40 euro ulatuses, tuleb kostjal tasuda viivist VÕS

§ 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest 01.02.2017 (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.2019 otsus jõustundu osas). Praeguse otsuse kuupäeva

seisuga moodustab sissenõutavaks muutunud viivise nõue 55 659,79 eurot (vt

www.viivisekalkulaator.ee). Hageja ei vaidlustanud maakohtu poolt viivisnõude

piiramist põhivõlgnevusega. Seega piirab ka ringkonnakohus TsMS § 367 korras

lisanduva viivise suuruse põhivõla suurusega 88 556,40 eurot.

78. Riigikohus selgitas praeguses tsiviilasjas tehtud otsuses (punktis 14), et kostja kui

pankrotivõlgniku juhatuse liikme vastutuse kontekstis on oluline, et pankrotivõlgniku

kahjuks saab olla rahasumma, mille osas on hageja nõue Drammofoni vastu väärtusetu.

Drammofoni pankrotimaterjalidest nähtuvalt on hageja kasuks tsiviilasjas nr 2-14-16399

Drammofonilt väljamõistetud rahasumma saamine lootusetu, kuna Drammofoni

pankrotimenetlus rauges PFCB-le väljamakseid tegemata. Seega hageja nõue

Drammofoni vastu on väärtusetu, kuid ringkonnakohtu istungil sai kohtule teatavaks, et

hageja on esitanud nõude kohtuotsuse nr 2-14-16399 täitmiseks ettevõtte ülemineku

alusel Mr Haikal OÜ vastu (tsiviilasi nr 2-20-12095). Kohtute infosüsteemist nähtuvalt

on selles asjas hagi rahuldatud, kuid kohtuotsus ei ole veel jõustunud. Sellises olukorras

ei ole täpsemalt võimalik määrata hageja algselt Drammofoni vastu suunatud nõude

väärtust, kuid hageja alusetu rikastumise vältimiseks on võimalik praeguse lahendi

täitmine siduda tsiviilasja nr 2-20-12095 tehtava lahendi täitmise võimatusega, määrates

kindlaks kohtuotsuse täitmise korra TsMS § 445 lõike 1 alusel. Vastava taotluse hageja

esitas.

79. Kolleegium on seisukohal, et hageja 08.01.2024 taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Nimelt taotleb hageja siduda praeguses asjas kostja vastu otsuse täitmine Mr Haikala OÜ

vastu tehtava kohtulahendi jõustumisega ja määrata, et kostja suhtes kuulub otsus

täitmisele osas, milles otsust asjas 2-20-12095 (selle kaudu asjas 2-14-16399) ei ole

õnnestunud täita kolme kuu jooksul, arvates Mr Haikala OÜ vastu tehtava otsuse

jõustumisest. Kostja vaidleb taotlusele vastu osaliselt, leides viidetega Riigikohtu

lahenditele nr 2-16-3785 (punkt 26.2), 3-2-1-74-16 (punkt 15.2) ja 2-18-4482 (punkt

17.2), et täitmise võimalikkust Mr Haikala OÜ suhtes ei määra kohtulahendi jõustumine,

vaid lähtuda tuleb mõistlikust ajast, mil kohtuotsust ei suudeta tema suhtes täita.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga ja leiab praeguses asjas ei ole võimalik täpsemalt

määrata ajalist piiri, mille jooksul saab kohtutäitur eelduslikult kinnitada täitemenetluse

ebaõnnestumist (Riigikohtu otsus nr 2-16-3785, punkt 26.2) Mr Haikala OÜ suhtes,

mistõttu tuleb otsuse täitmise kord määrata ajamääruseta ning seostada täitemenetluse

ebaõnnestumisega.

Täitemenetluse

ebaõnnestumise

kohta

väljastab

kohtutäitur

vastavasisulise õiendi (Riigikohtu otsus nr 2-16-3785, punkt 26.2).

80. Otsuses käsitama poolte väited kolleegiumi hinnangul asja õigel lahendamisel tähtsust ei

oma.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

81. Hagi osalise rahuldamisele tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude

jaotuse osas. TsMS § 163 lõike 1 alusel jäävad poolte menetluskulud kõigis

kohtuastmetes 40% ulatuses Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) ja 60% ulatuses

kostja kanda. Kolmanda isiku menetluskulud jäävad TsMS § 167 lõike 1 alusel kõigis

2-17-1725

kohtuastmetes 40% ulatuses Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) kanda ja

ülejäänud ulatuses menetlusosalise enda kanda.

82. Kuna maakohus ei määranud kindlaks kostjale hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid,

ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4). Hüvitamisele kuuluvad

menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja

jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Menetluskulude uuel kindlaksmääramisel saab maakohus võtta seisukoha hageja kulude

rahalisele kindlaksmääramisele esitatud vastuväidete kohta.

(allkirjastatud digitaalselt)