2-21-2167/140 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-2167

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 22. jaanuar 2024

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke, Indrek

Parrest

Tsiviilasi

J.R. hagi T.M. vastu testamendi tühisuse

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. aprilli 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T.M. apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Kohtuistungi toimumise aeg

12. detsember 2023

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(vastustaja)

J.R.

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Mihkel

Nukka

Kostja

(apellant)

T.M.

(isikukood

XXXXXXXXXXXX),

esindaja

vandeadvokaat

Aivar Pilv

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tartu Maakohtu 10. aprilli 2023. a otsuse resolutsiooni punkti 2,

tuvastades K.M. (isikukood XXXXXXXXXXX, surn. 2. detsembril 2020)

25. juuni 2020. a koduse testamendi tühisus. Muus osas jätta maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta T.M. apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 10. aprilli 2023. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks alljärgnevalt:

2(12)

" 1. Rahuldada J.R. hagi T.M. vastu.

2. Tuvastada K.M. (isikukood XXXXXXXXXXX, surn. 2. detsembril 2020)

25. juunil 2020 tehtud koduse testamendi tühisus.

3. Jätta menetluskulud T.M. kanda."

4. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud T.M. kanda.

5. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. J.R. (hageja) esitas 10. veebruaril 2021 Tartu Maakohtule hagi T.M. (kostja) vastu 25.

juuni 2020. a koduse testamendi tühisuse tuvastamiseks.

Hagiavalduse kohaselt tegi K.M. (testaator) 6. mail 2013 notariaalse testamendi, millega

nimetas oma vara ainupärijaks hageja. Testaator on hageja onu. 2015. aastal oli testaatoril

raske insult ning ta kaotas kõne-, lugemis-, kirjutamis- ja arusaamisvõime. Haiglaravi

järgselt suunati testaator hooldekodusse, kuna vajas ööpäevaringset kõrvalabi. 2.

detsembril 2020 testaator suri. Notar teatas hagejale, et testaator on teinud 25. juunil 2020

tunnistajate juuresolekul allakirjutatud koduse testamendi kostja kasuks. Hageja leiab, et

testament on tühine, sest testamendi tegemisel on rikutud mitmeid olulisi vorminõudeid,

sh testamenti ei ole allkirjastanud testaator ning samuti puudus testaatoril testamendi

tegemise ajal testamendi tegemiseks vajalik teo- ja otsustusvõime. Hageja tõendab oma

väiteid käekirjaekspertiisiga, eestkoste seadmise menetluses tehtud kohtupsühhiaatria

ekspertiisi tulemustega ja käesolevas asjas tehtud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia

ekspertiisiga.

Tartu Maakohus rahuldas 11. veebruari 2021. a määrusega hageja hagi tagamise taotluse

ning keelas hagi tagamiseks Tartu notar Andres Oti (Ott) menetluses olevas testaatori

pärimisasjas pärimistunnistuse väljaandmine kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni

käesolevas tsiviilasjas.

2. Kostja hagi ei tunnistanud.

Vastuväidete kohaselt ei ole testamendi tegemisel rikutud vorminõudeid või ei too need

rikkumised kaasa testamendi tühisust. Hageja väited testaatori tervisliku seisundi kohta on

3(12)

ebaõiged ja eksitavad. Testaator oli 25. juuni 2020. a koduse testamendi koostamisel ja

oma tahte avaldamisel adekvaatne ning tervislikust seisundist tulenevalt võimeline oma

tegudest aru saama ja neid juhtima ning testamendis avaldatud tahet väljendama. Aastatel

2015–2020 koostatud haiguslugude epikriiside kohaselt taastus testaator insuldist jõudsalt

ning tema üldine tervislik seisund paranes märkimisväärselt. Kostja tõendab oma väiteid

tunnistajate ütlustega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 10. aprilli 2023. a otsusega hagi ning tuvastas, et testaator

ei ole 25. juunil 2020 kodust testamenti teinud. Menetluskulud jättis maakohus kostja

kanda.

3.1.

Testament on pärimisseaduse (PärS) § 19 lg 1 ja 2 kohaselt ühepoolne tehing,

millega pärandaja teeb oma surma puhuks isiklikult pärandi kohta korraldusi. Testament

kui kindlale isikule suunamata tahteavaldus muutub tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 69 lg 1 teise lause järgi kehtivaks tahte väljendamisega. Eeltoodust tulenevalt on

pärandaja tahteavalduse kaudu soovitud tagajärje saabumise esmaseks eelduseks asjaolu,

et pärandaja on teinud tahteavalduse pärandi kohta.

PärS § 20 lg 3 ja § 23 lg-d 1, 2, 3 ning TsÜS § 78 lg 1 sätestavad koduse testamendi

kehtivuse eeldusena kirjaliku vorminõude, st et pärandaja on testamendi oma käega

allkirjastanud, ning samuti nõude, et tunnistajatele peab testaator teatama, et nad on

kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset

tahet. Ei ole nõutav, et tunnistajad teaksid testamendi sisu. Kohe pärast seda, kui testaator

on testamendile alla kirjutanud, kirjutavad sellele alla tunnistajad. Tunnistajad kinnitavad

oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamise

kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline.

Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele PärS § 23 alusel. Vaidluse all on testaatori poolt

25. juunil 2020 tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testamendi kehtivus. Nimetatud

testamendi järgi jättis testaator oma vara kostja järgmises sõnastuses: "Pärandan oma

maise vara, kus iganes see asub, oma pojale T.M.le, isikukood XXXXXXXXXXXX".

Hageja leiab, et testament on tühine, sest testamendi tegemisel on rikutud vorminõudeid,

testamenti ei ole allkirjastanud testaator ning testaatoril puudus testamendi tegemise ajal

testamendi tegemiseks vajalik teo- ja otsustusvõime.

3.2.

Kohus hindas esmalt seda, kas testamendil on testaatori allkiri ning leidis, et hageja

väited on tõendatud käekirjaekspertiisi 22. detsembri 2021 ekspertiisiaktis nr 21E-DK0088

toodud eksperdiarvamusega (käekirjaekspertiis), milles eksperdid jõudsid järeldusele, et

suure tõenäosusega ei ole kodust testamenti allkirjastanud testaator (K. M.).

Kostja väide, et käekirjaekspertiis on puudulik piiratud võrdlusmaterjali tõttu, on

tõendamata. Eksperdid on pidanud ekspertiisi läbiviimiseks võrdlusmaterjali piisavaks.

Samuti on ekslik kostja väide, et eksperdid ei ole arvestanud testaatori tervisliku

seisundiga. Eksperdid on tuvastanud, et vaidlustatud allkirjas esineva värina iseloom ja

ühtlane suhteliselt nõrk rõhk ei ole omased ebaharilikus asendis või halvenenud tervislikus

seisundis kirjutamisele, vaid viitavad allkirja jäljendamisele. Testamendi tegemise juures

tunnistajatena viibinud M.T. ja E.S. andsid 5. jaanuari 2023 kohtuistungil tunnistajatena

ütlusi, et testaator andis allkirja omakäeliselt. Samas on nende tunnistajate ütlustes mitmed

olulisi vastuolud. Hinnates tõendeid kogumis ja igakülgselt, siis ei ole võimalik eelistada

vastuolulisi ja seetõttu ebausaldusväärseid tunnistaja ütlusi kui tõendiallikaid ekspertide

koostatud ekspertiisiaktile.

4(12)

Eeltoodut arvestades on 25. juuni 2020. a testament tühine PärS § 23 lg-s 1 ja § 24 lg 1

teises lauses toodud nõuete rikkumise tõttu.

3.3.

Käekirjaekspertiisiga on tõendatud ka see, et testamendi kuupäev ei ole kirjutatud

testaatori käekirjaga. Samas näeb PärS § 25 lg 2 kuupäeva ja aasta märkimata jätmise

korral ette testamendi tühisuse vaid juhul, kui koduses testamendis ei ole märgitud selle

tegemise kuupäeva ega aastat ning ka muul viisil ei ole võimalik selle tegemise aega

tuvastada. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Seega ei ole 25. juuni

2020. a kodune testament tühine seetõttu, et testamendile on kuupäeva märkinud teine isik

(mitte testaator).

3.4.

Kohus tuvastas lisaks mitmeid muid koduse testamendi vorminõuete olulisi

rikkumisi. Kohus luges tunnistajate M.T. ja E.S. ütlustega tõendatuks, et testaator ei

teavitanud ega hoiatanud tunnistajaid, et nad kutsuti tunnistajateks testamendi tegemise

juurde ning et testaator avaldab selles oma viimset tahet. Samuti ei ole vähemalt üks

tunnistajatest (M.T.) allkirjastanud testamenti pärast testaatori poolt testamendi

allkirjastamist. Maakohus leidis, et testament on tühine ka muude PärS § 23 lg-s 2 toodud

vorminõuete rikkumise tõttu.

3.5.

Samuti tuvastas maakohus, et testaatoril puudus testamendi tegemise ajal vajalik

teo- ja otsustusvõime TsÜS § 8 lg 2 ja § 13 lg 1 tähenduses.

Puudub vaidlus asjaolu üle, et testamendi tegemise ajaks oli testaatoril olnud eestkostja

pea neli ja pool aastat. Tartu Maakohtu 3. veebruari 2016. a määrusega oli seatud

testaatorile eestkoste tähtajaga viis aastat (s.o 3. veebruarini 2021). Eestkoste sisuks oli

viidatud kohtumääruse järgi testaatori esindamine kõigi õiguslike ja varaliste tehingute

sooritamisel, tema elu korraldamine, toimetulekuks vajaliku kõrvalabi, sotsiaalteenuste ja

ravi tagamine. Määruse kohaselt ei võinud testaator teha mingeid tehinguid ilma eestkostja

nõusolekuta. Testaatori eestkostjaks määrati kostja. Eestkoste sisu ja ulatuse otsustamiseks

psühhiaater K. Pedakmäe poolt kohtule esitatud 15. jaanuari 2016. a kohtupsühhiaatrilise

ekspertiisi akti kohaselt oli testaatoril ajuinfarkti tagajärjel välja kujunenud tugevate

kognitiivsete võimete alanemisega dementsus ja sensomotoorne afaasia, millest tingituna

ei osanud ta kasutada oma kõnet, polnud võimeline lugema ega kirjutama ning tal on suuri

raskusi enda teistele arusaadavaks tegemisega.

Hageja taotlusel korraldas kohus käesolevas asjas postuumse kohtupsühhiaatria-

kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi (kompleksekspertiis). Ekspertiisi on läbi viinud

eksperdid A. Arold ja M. Zobel ning esitanud oma järeldused 22. juuni 2022. a

kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisiaktis. Nimetatud kompleksekspertiis

kinnitab, et testaatoril puudus testamendi tegemise ajal võime analüüsida põhjuslikke

seoseid ning hinnata oma otsuste ja tegude kaugemaid tagajärgi ning testaator ei saanud

õigesti ja adekvaatselt aru testamendi sisust ning selle õiguslikust tagajärjest.

Kompleksekspertiisiga on tõendatud, et testaator paranes teatud määral insuldist, misjärel

jäi ta tervis suhteliselt stabiilseks. Lisaks on meditsiinidokumentatsiooniga tõendatud, et

vahetult enne testamendi tegemist ehk juunis 2020 testaatori tervis nõrgenes.

Eksperdiarvamus on küll ainult üks tõenditest ning selles toodud järeldusi on võimalik

ümber lükata muude tõenditega, kuid eksperdiarvamuses ja meditsiinilistes dokumentides

tehtud sissekanded ning järeldused testaatori arusaamis- ja mäletamisvõime kohta ühtivad

üldjoontes tunnistajate ütlustega. Testaatori mäluprobleeme ja desorienteeritust ajas

kinnitasid tunnistajatena testaatori perearst V.A. ja M. M.. Tõenditest kogumis saab

järeldada, et testaatori arusaamis- ja analüüsivõime oli primitiivne, piirdudes lihtsamate

korralduste

täitmisega,

mis

on

võrreldav

väikelapsega,

aga

kindlasti

mitte

testeerimisvõimelise inimesega. Kohus ei nõustunud kostjaga, et 25. juuni 2020. a kodune

5(12)

testament ei sisaldanud ühtegi eluliselt või juriidiliselt raskesti mõistetavat

konstruktsiooni.

3.6.

Juhul kui pärandaja ei ole testamendi tegemiseks tahet avaldanud, ei ole testamenti

olemas, mistõttu ei saa tuvastada selle tühisust ega seda tühistada (vt RKTKo 25.04.2018,

2-14-53722/68, p 15). Arvestades, et hagejal on hagiavaldusest nähtuvalt tuvastushuvi

testamendi puudumise kindlakstegemiseks, tuvastas kohus, et testaator ei ole teinud

25. juunil 2020 kodust testamenti.

3.7.

Menetluskulude jaotamisel lähtus kohus TsMS § 162 lg-st 1 ning märkis, et määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras (TsMS § 174 lg 4 esimene lause).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses otsuse tühistada

ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Juhul kui ringkonnakohus ei pea uue

otsuse tegemist võimalikuks, palub kostja saata asja tagasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kostja tugineb apellatsioonkaebuses järgmistele põhilistele väidetele:

4.1.

Leides, et kodust testamenti ei ole allkirjastanud testaator, jättis kohus

põhjendamatult arvestamata tunnistajate ütlustega ja omistas arusaamatult suurt

tõendamisväärtust käekirjaekspertiisis antud arvamusele. Samas tugineb ekspertiis

äärmiselt puudulikule võrdlusmaterjalile ning ei arvesta insuldiga kaasnenud muutusi isiku

käekirjas, samuti testaatori kõrget iga ja selle mõju. Lahknevused tunnistajate M.T. ja E.S.

ütlustes on väheolulised ning ei muuda ütlusi tervikuna ebausaldusväärseteks. Kostja

esitatud põhjendused käekirjaekspertiisi akti puuduste kohta on asjakohased ning kohus on

need põhjendamatult hindamata ja arvestamata jätnud ning rikkunud sellega TsMS § 442

lg 8 nõudeid.

4.2.

Maakohus tuvastas ebaõigest PärS § 23 lg-s 2 sätestatud teatamiskohustuse

rikkumise. Selle kohustus täitmine testaatori poolt on tõendatud testamendis sisalduva

kinnituse ning tunnistajate ütlustega. Kohus jättis arvestamata, et testaator põdes afaasiat,

mistõttu ei olnud ta võimeline verbaalselt väljendama PärS § 23 lg-s 2 sätestatud teavitust,

testaatori tahteavaldused väljendusid teadolevalt toimingutes ja lühikestes "repliikides".

4.3.

Kohus asus ekslikult seisukohale, et testamendile alla kirjutamise järjekord on

PärS § 23 lg 3 mõttes oluline hindamaks testamendi kehtivust või tühisust. PärS § 23 lg 3

sätestab nõude kodusele testamendile allakirjutamise järjekorra osas, kuid vorminõude

eesmärgiks ei ole tuua selle rikkumisel kaasa tehingu tühisust. Kohus ei arvestanud, et

testament allkirjastati testaatori ja tunnistajate poolt üheaegselt. Sellega on täidetud PärS

§ 23 lg 3 sisuline eesmärk. Kostja seisukohta toetab ka kohtupraktika (TlnRgKo

2-13-49042), mida maakohus on käesolevas asjas eiranud.

4.4.

Testaatoril oli testamendi tegemiseks vajalik teo- ja otsusevõime. Kohus on

põhjendamatult ainult eestkostemäärusest lähtuvalt leidnud, et testaatoril ei olnud koduse

testamendi tegemise ajal vajalikku teo- ja otsusevõimet. Riigikohtu praktika kohaselt ei

saa eestkoste seadmine olla aluseks testeerimisvõime piiramisele (RKTKo 2-17-1453

p- d 11–16). Kohus on eiranud positiivseid arenguid testaatori tervislikus seisundis pärast

insulti. Kohus on teo- ja otsusevõime hindamisel jätnud arvestamata tunnistajate ütlused,

pidades neid ebaoluliste vastuolude tõttu ebausaldusväärseteks. Tunnistajad on kinnitanud,

et testaator sai aru tema ümber toimuvast ning oli võimeline väljendama oma soove ja

tahet, ning tegi seda korduvalt ka enne testamendi vormistamist. Tuginemine testaatori

6(12)

mäluprobleemidele kui isiku teo- või otsusevõimet välistavale asjaolule on ebaõige ja

tõendamata. Lisaks eeltoodule ei olnud kõnesoleva koduse testamendi näol tegemist

keerulise õigusliku küsimusega tahteavalduse avaldamiseks. Isegi piiratud kognitiivsete

võimete juures on isik võimeline aru saama ja mõistma toimingute tähendust enda surma

korral pärandvara jätmiseks oma pojale.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

5.1.

Maakohus on käekirjaekspertiisi ja kostja vastuväiteid sellele otsuses piisava

põhjalikkusega käsitelnud ning ekspertiisiaktiga otsuse tegemisel õiguspäraselt arvestanud

kogumis teiste tõenditega, asudes põhjendatud seisukohale, et testamendi dokumendil ei

ole testaatori allkirja.

Eksitav on kostja väide, et ekspertiisi aluseks on ainult insuldi eelselt antud allkirjad.

Ekspertiisi tegemisel on arvestatud muu hulgas testaatori 21. detsembri 2015. a allkirjaga,

mis on antud pärast insulti. Samuti on eksperdid allkirjade lahknevusi hinnates välistanud

võimaluse, et erineva allkirja võis põhjustada testaatori tervislik seisund. Testaatori vanus

oli ekspertarvamusest nähtuval ekspertidele teada ja eksperdid ei leidnud seoseid 25. juuni

2020. a allkirjas tuvastatud lahknevuste ning testaatori vanuse vahel.

5.2.

Maakohus on põhjendanud vastuolusid E.S. ja M.T. ütlustes ning nende

vastuoludega tõendite hindamisel õiguspäraselt arvestanud.

5.3.

Maakohus järeldas õigesti, et kui koduse testamendi tunnistajad allkirjastavad

testamendi enne testaatorit, siis on see PärS § 23 lg 3 teisest lausest tuleneva testamendi

vorminõude selline rikkumine, mis toob kaasa testamendi tühisuse. Kui tunnistaja

allkirjastab testamendi enne testaatorit, siis ei saa see kirjalik kinnitus puudutada testaatori

allkirja, kuna tunnistaja allkirjastamise hetkel puudub kinnitusobjekt (testaatori allkiri).

Kostja tõlgendused on selgelt vastuolus PärS § 23 vorminõuete eesmärgiga ja muudavad

tunnistajate kinnitusfunktsiooni täitmise küsitavaks.

5.4.

Maakohus leidis põhjendatult, et E. S. ei veendunud piisavalt testaatori arusaamis-

ja otsustusvõimes. M.T. ja E.S. ütluste põhjal on moonutatud kostja käsitlus, et E. S. ja

testaator puutusid järjepidevat kokku. E.S. selgitustest kohtule järeldub, et nende

kokkupuude oli väga pealiskaudne.

5.5.

Maakohus leidis põhjendatult, et koduse testamendi tegemisel rikuti PärS § 23 lg 2

vorminõuet ka sellega, et testaator ei olnud isik, kes kutsus tunnistajad viimse tahte

avaldamise juurde. Praeguses asjas tuleb testamendi kehtivuse hindamisel arvestada lisaks

vorminõuete kumulatiivse rikkumisega.

5.6.

Maakohus on piisavalt põhjendanud järeldust, et testaatoril ei olnud testamendi

tegemiseks vajalikku teo- ja otsustusvõimet. Kohtu seisukohad on jälgitavad ning

kontrollitavad kohtutoimiku materjalide alusel. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

asuda maakohtust erinevale seisukohale.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus muudab Tartu Maakohtu 10. aprilli 2023. a otsuse resolutsiooni

punkti 2, tuvastades testaatori 25. juuni 2020. a koduse testamendi tühisuse. Muus osas

jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt maakohtu

otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7(12)

7. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejal on hagiavalduse põhjendustest

nähtuvalt tuvastushuvi testaatori poolt väidetavalt 25. juunil 2020 tehtud testamendi

puudumise kindlakstegemiseks (TsMS § 368 lg 1). Koostatud testamendi teksti järgi jättis

testaator oma vara kostjale järgmises sõnastuses: "Pärandan oma maise vara, kus iganes

see asub, oma pojale T.M., isikukood XXXXXXXXXXXX" (I kd, tl 13). 25. juunil 2020

tehtud testamendi tühisuse korral oleks testaatori ainupärija 6. mai 2013. a notariaalse

testamendi alusel hageja. Hageja väidete kohaselt on 25. juunil 2020 tehtud testament

tühine, kuna testamendi tegemisel on rikutud vorminõudeid, testamenti ei ole

allkirjastanud testaator ning testaatoril puudus testamendi tegemise ajal testamendi

tegemiseks vajalik teo- ja otsustusvõime.

Maakohus on hageja väidetest lähtuvalt kontrollinud põhjendatult esmalt seda, kas

testamendi on allkirjastanud testaator. Juhul kui pärandaja ei ole testamendi tegemiseks

tahet avaldanud, ei olegi testamenti olemas, mistõttu ei saa tuvastada selle tühisust ega

seda tühistada (vt RKTKo 25.04.2018, 2-14-53722/68, p 15).

7.1.

Maakohus jõudis järeldusele, et testament ei ole testaatori poolt allkirjastatud.

Maakohus rajas selle järelduse eelkõige asjas läbi viidud käekirjaekspertiisi tulemusetele.

Eksperdiarvamuse andnud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuekspertide L. Eskori ja

M. Vaikna ekspertiisiakti (I kd, tl 160 – 163) kohaselt ei ole vaidlustatud allkirja

tõenäoliselt kirjutanud testaator (arvamuste skaalal aste -2: TÕENÄOLISELT

ERINEVAD KIRJUTAJAD; I kd, tl 162 pöördel). Vaidlustatud allkirjas esineva värina

iseloom ja ühtlane suhteliselt nõrk rõhk ei ole ekspertide hinnangul omased ebaharilikus

asendis või halvenenud tervislikus seisundis kirjutamisele, vaid allkirja jäljendamisele

(I kd, tl 161). Maakohus hindas lisaks tunnistajate M.T. ja E.S. ütlusi, mille kohaselt andis

testaator allkirja omakäeliselt. Maakohus leidis tunnistajate ütlustes aga mitmeid olulisi ja

faktilisi vastuolusid, mistõttu ei olnud maakohtu arvates võimalik eelistada

ebausaldusväärseid

tunnistaja

ütlusi

kui

tõendiallikaid

ekspertide

koostatud

ekspertiisiaktile.

7.2.

Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuse väidetega, et maakohus eksis

selles osas tõendite hindamisel. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning sama paragrahvi lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil

üldjuhul kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.

7.3.

Maakohus andis ringkonnakohtu arvates liiga suure kaalu kohtuekspertide

arvamusele võrreldes tunnistajate M.T. ja E.S. ütlustega (II kd, tl 149 pöördel –tl 152

pöördel ja tl 153 pöördel – tl 154). Maakohtu otsuses osutatud faktilised vastuolud

tunnistajate ütlustes (testaatori riietus, testamendi koostamise kellaeg ning testamendile

alla kirjutamise järjekord) küll esinevad, kuid need ei ole sedavõrd olulised, et muudaksid

ütlused vaidluse lahendamise seisukohalt oluliste asjaolude kohta ebausaldusväärseks.

Testamendi allkirjastamise järjekorda ja kellaaega ei pruukinud tunnistajad suuta ütluste

andmisel täpselt meenutada, kuna ütluste andmise ajaks oli testamendi tegemisest

möödunud juba ligikaudu 2,5 aastat. Seejuures ei ole testamendi allkirjastamise kellaaja

osas kumbki tunnistaja midagi kindlat väitnud, vaid püüdnud seda kohtu palvel meenutada.

Testaatori riietusele testamenti koostamise ajal ei pruukinud tunnistajad ka lihtsalt

tähelepanu pöörata. Tunnistajate M.T. ja E.S. ütlused langevad kokku asjaolu osas, et

testaator allkirjastas nende nähes testamendi omakäeliselt.

7.4.

Seega saab tunnistajate M.T. ja E.S. ütlusest ringkonnakohtu hinnangul järeldada,

et 25. juuni 2020. a testament on testaatori poolt omakäeliselt allkirjastatud.

Kohtuekspertide arvamus kirjalikus ekspertiisiaktis ei välista kategooriliselt võimalust, et

testament on testaatori poolt allkirjastatud. Seega on peab ringkonnakohus tõendeid

kogumis hinnates pigem tõenäoliseks, et testaator testamendi 25. juunil 2020 omakäeliselt

8(12)

allkirjastas. Ringkonnakohus ei nõustu eelmärgitut arvestades maakohtu järeldusega, et

testament ei ole testaatori poolt allkirjastatud.

7.5.

Seonduvalt apellatsioonkaebuse väidetega lisab ringkonnakohus, et kostja väiteid

kohtuekspertide koostatud käekirjaekspertiisi akti puuduste kohta on maakohus otsuses

piisava põhjalikkusega käsitlenud (otsuse p-d 21–22) ega ole selles osas rikkunud TsMS

§ 442 lg 8 nõudeid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole iseenesest alust kahelda

käekirjaekspertide arvamuses. Ekspertiisiaktist nähtub, et eksperdid on arvamuse andmisel

arvestanud võrdlusmaterjali kvaliteediga, märkides, et esitatud käekirjanäidised on

aastatest 2009–2015, seega vähemalt viis aastat vaidlustatud allkirjast varasemad. Samuti

oli ekspertidele ekspertiisiaktist nähtuvalt teada testaatori vanus. Apellatsioonkaebuses

väidetud ekspertiisiakti ebaselgusi oleks eelduslikult olnud võimalik kõrvaldada ekspertide

küsitlemisega (TsMS § 303 lg 3). Kostja ei ole taotlenud menetluses ekspertide küsitlemist.

8. Samas tuvastas maakohus ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult, et testaatoril

puudus testamendi tegemise ajal vajalik teovõime TsÜS § 8 lg 2 tähenduses. Selle järelduse

tegemisel ei ole maakohus menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Maakohtu otsus on

vastavas osas piisavalt põhjendanud (otsuse p-d 47–60). Ringkonnakohus järgib maakohtu

otsuse viidatud põhjendusi ning pea vajalikuks TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes neid kõiki

korrata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Maakohtu järelduste kohaselt ei olnud testaatoril testamendi tegemiseks ka vajalikku

otsustusvõimet TsÜS § 13 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus märgib, et testaatori puuduva

otsustusvõimega seonduvad maakohtu seisukohad ei ole asjakohased. Isiku otsusevõime

omab tähendust ainult sellise tehingu tegemisel, mille tegemiseks on isik teovõimeline.

Juhul kui piiratud teovõimega isik teeb tehingu otsusevõimetuna, ei oma otsusevõimetus

tähendust, kuna tehingu kehtivus tuleb määrata teovõime kohta käivate reeglite alusel (vt

ka TsÜS-Komm/Uusen-Nacke/Varul (2023), § 13, lk 123). Samuti jõudsid

kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi läbi viinud eksperdid järeldusele, et

testaatoril ei esinenud vaidlusaluse testamendi tegemise ajal vaimutegevuse ajutist häiret,

vaid 2015. a insuldi tagajärjel kestvalt välja kujunenud kognitiivne defitsiit ja

sensomootoorne afaasia (II kd, tl 34 pöördel). Muudest tõenditest samuti ei nähtu, et

testaatoril oleks esinenud vaimutegevuse ajutisi häireid (nt tarvitatavatest ravimitest

tingitult või muul põhjusel).

9. Vastusena

testaatori

testeerimisvõimet

puudutavatele

apellatsioonkaebuse

väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

9.1.

Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2. Kostja

arvates pidanuks kohus tegema tõenditest teistsugused järeldused, kuid see iseenesest ei

anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse

väitega, nagu oleks maakohus omistanud liiga suure kaalu asjaolule, et testaatorile oli

parast ajuinsulti määratud eestkostja. Maakohtu otsuses esitatud käsitlus langeb selles

küsimuses suures osas kokku kostja seisukohtadega. Sarnaselt apellatsioonkaebuses

märgitule on maakohus tuginenud Riigikohtu seisukohtadele, et kuna TsÜS § 8 lg-st 3

tulenev eeldus isiku teovõime piiratuse kohta ei kohaldu eestkostemääruses nimetamata

isiklikkuse vorminõuetega tehingutele, tuleb iga sellise tehingu kehtivust üksikjuhtumil

eraldi hinnata, sest tehingute maht ja sisu võivad suuresti erineda ning isiku

arusaamisvõime hindamine eeldab eriteadmisi. Eestkostetava arusaamise ja enda tegude

juhtimise võimet tuleb hinnata tehingu tegemise seisuga (vt RKTKo 17.12.2020,

2-17-1453, p-d 16–17). Maakohus on seda otsuses hinnanud. Vaidlustatud otsuses viidatud

kohtupraktika põhjal võis maakohus seejuures võtta lähtepunktiks eestkostja määramise

menetluses tehtud ja postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemused (vt RKTKo

02.12.2020, 2-17-5110, p 17).

9(12)

9.2.

Kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 on maakohus märkinud, et eksperdiarvamus

on ainult üks tõenditest, milles toodud järeldusi on võimalik ümber lükata muude

tõenditega, praegusel juhul eelkõige testamendi tegemise juures viibinud tunnistajate

ütlustega testaatori teovõime ja tahte osas. Samas leidis maakohus põhjendatult, et

tunnistajate ütlused ei lükka ümber ekspertide järeldusi testaatori arusaamis- ja

otsustamisvõime kohta testamendi tegemise hetkel.

9.3.

Kostja rõhub apellatsioonkaebuses eelkõige tunnistajate ütlustest nähtuvale.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa anda tunnistajate ütlustele kostja soovitud

tõendusväärtust. Tunnistaja V. A. (testaarori perearst) väitis oma ütlustes (II kd, tl 144

pöördel – tl 147) mitmel korral, et ei ole testaatoriga isiklikult kohtunud ning teab

testaatori tervisest eelkõige pereõelt saadud info ja meditsiinidokumentide alusel. Seetõttu

puudus V. A. testaatoriga vahetu kohtumise põhjal kujunenud mulje testaatori arusaamis-

ja mäletamisvõime kohta. Samuti hoidus V. A. ütlustes andmast kategoorilisi hinnanguid

testaatori mentaalsele ja vaimsele seisundile, märkides, et ta ei ole psühhiaatria spetsialist

(vaid perearst).

Tunnistajate ütluste puhul tuleb arvestada ka sellega, et isiku arusaamisvõime hindamine

eeldab eriteadmisi. Asja materjalidest ei nähtu, et tunnistajatel M.T. , E.S. või M. M.

oleksid sellised erietadmised, samuti kinnitas V. A. ütlustes enda selliste eriteadmiste

piiratust. Maakohus on ka põhjendatult märkinud, et eksperdiarvamuses ja meditsiinilistes

dokumentides tehtud sissekanded ning järeldused testaaroti arusaamis- ja mäletamisvõime

kohta

ühtivad

üldjoontes

tunnistajate

ütlustega.

Sarnaselt

kohtupsühhiaatria-

kohtupsühholoogia ekspertiisiaktis (II kd, tl 30 – 35) märgituga, nähtub ka tunnistajate

M.T. , E.S. ja M. M. ütlustest (II kd, tl 149 pöördel – tl 152 pöördel; tl 153 pöördel–tl 154;

tl 148 – tl 149 pöördel), et testaator oli võimeline väljendama temasse puutuvates

konkreetsetes lihtsamates asjades oma nõusolekut või vastuseisu, samuti sai ta teatud

määral aru teiste inimeste jutust ja korraldustest ning väljendas tema poole pöördumisel

mõningal määral soove ja nõusolekut. Sellest ei saa siiski järeldada, et testaatoril oli

säilinud kehtivaks testeerimiseks vajalik võime analüüsida põhjuslikke seoseid ja hinnata

oma otsuste ja tegude kaugemaid tagajärgi.

9.4.

Lisaks on maakohus põhjendatult arvestanud meditsiinidokumentidest nähtuva

asjaoluga, et vahetult enne testamendi tegemist (juunis 2020) testaatori tervis nõrgenes –

raviloo anamneesis on kirjeldatud testaarori mälu- ja hooldusprobleeme, jutust arusaamise

piiratust jms (I kd, tl 56 pöördel – tl 57).

9.5.

Iseenesest põhjendatud on kostja etteheide, et maakohus jättis hindamata kostja

poolt tõendina esitatud füsioterapeut M. Mustimetsa 17. detsembri 2019. a videosalvestuse

testaatoriga toimunud kohtumisest. Ringkonnakohtu arvates ei saanud see siiski viia

maakohut ebaõigete lõppjäreldusteni. Sellest tõendist ei nähtu testaatori arusaamisvõime

hindamiseks olulist uut infot võrreldes tunnistajate ütlustega ning kohtupsühhiaatria-

kohtupsühholoogia ekspertiisiaktis ja meditsiinidokumentides märgituga. Videomaterjalist

nähtuvalt sai testaator kohtumisel füsioterapeudiga aru füsioterapeudi lihtsamatest

korraldustest ning väljendas tema poole pöördumisel mõningal määral oma suhtumist ja

soove, kuid testaatori omapoolne initsiatiiv suhtluses puudus.

9.6.

Sarnaselt maakohtuga ei nõustu ringkonnakohus kostja väitega, et 25. juuni 2020. a

kodune testament ei sisaldanud ühtegi eluliselt või juriidiliselt raskesti mõistetavat

konstruktsiooni. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega vaidlustatud otsuse

punktis 58.

10. Pooled on vaielnud menetluses ka selle üle, kas testaatori 25. juuni 2020. a

testament on tühine PärS §-s 23 sätestatud vorminõuete rikkumise tõttu. Pooled vaidlevad

selle üle ka apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus rõhutab esmalt, et kõnealusel

10(12)

vaidlusküsimusel ei ole praeguse asja lahendamise seisukohalt määravat tähtsust, kuna

testament on nii maa- kui ka ringkonnakohtu järelduste kohaselt tühine juba põhjusel, et

testaatoril puudus testamendi tegemise ajal vajalik teovõime TsÜS § 8 lg 2 tähenduses.

Samas on maakohus vorminõuete rikkumisi otsuses (p-des 33 ja 46) käsitlenud.

Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse kõnealuseid põhjendusi, vastates

ühtlasi apellatsioonkaebuse sellekohasetele väidetele.

10.1. PärS § 23 lg 1 kohaselt võib testaator teha koduse testamendi, millele ta kirjutab

alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi

tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures

üheaegselt. Sama paragrahvi lõike 2 järgi peab testaator tunnistajatele teatama, et nad on

kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset

tahet. Ei ole nõutav, et tunnistajad teaksid testamendi sisu. Paragrahvi kolmandast lõikest

tuleneb, et kohe pärast seda, kui testaator on testamendile alla kirjutanud, kirjutavad sellele

alla tunnistajad. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla

kirjutanud ja et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline. TsÜS §

83 lg 1 sätestab, et tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing

tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Samuti on seadusest

tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise

korral tuua kaasa tehingu tühisus (TsÜS § 87).

Tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi tegemisele PärS §-st 23 sätestatud

nõuded ei ole ringkonnakohtu hinnangul kõik sellised, mille järgimata jätmine tooks alati

vältimatult kaasa testamendi tühisuse. Seda järeldust kinnitab ka senine kohtupraktika (vt

nt RKTKo 02.12.2020, 2-17-5110/111, p 21).

10.2. Maakohus leidis esmalt, et kuigi testamendi kuupäev ei ole kirjutatud testaatori

poolt, ei ole testament selle vorminõude järgimata jätmise tõttu veel tühine.

Ringkonnakohus nõustub sellele maakohtu järeldusega.

10.3. Edasi jõudis maakohus järeldusele, et testament on tühine PärS § 23 lg-s 2

sätestatud vorminõuete rikkumise tõttu, kuna testaator ei teavitanud ega hoiatanud

tunnistajaid, et nad kutsuti tunnistajateks testamendi tegemise juurde ja et testaator avaldab

selles oma viimset tahet. Lisaks ei veendunud tunnisajaks kutsutud E. S. testaatori teo- ja

otsustusvõimes. Samuti ei ole vähemalt üks tunnistajatest (M.T.) allkirjastanud testamenti

pärast testaatori poolt testamendi allkirjastamist.

PärS § 23 lg-st 2 tulenev tunnistajate teavitamise eesmärk on see, et tunnistajad saaksid

aru ja teaksid kinnitada, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et ta on seejuures teo-

ja otsustusvõimeline (vt RKTKo 02.12.2020, 2-17-5110/111, p 19). Tunnistajate

teavitamine on testaatori tahteavaldus, mille testaator võib TsÜS § 68 lg-te 1 ja 3 kohaselt

teha ka muul viisil kui suuliselt või kirjalikult, sealhulgas teoga (vt RKTKo 10.04.2008, 3-

2-1-23-08, p-d 14 ja 15).

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus jättis piisava tähelepanuta asjaolu, et

testaator oli insuldi tagajärjel afaasiast tingitult puuduva või väga piiratud kõnevõimega.

Arvestades testaatori afaasiat, ei ole põhjendatud eeldada, et testaator pidi tunnistajatele

testamendi tegemise soovi suuliselt selgitama ja selle kohta n-ö avalduse tegema. M.T. ja

E. S. on andnud menetluses kattuvaid ütlusi selle kohta, et testaator oli juba eelnevalt

avaldanud neile korduvalt käitumisega testamendi tegemise soovi ning testamendi

vormistamise ajal ega pärast seda ei avaldanud testaator varasemaga vastupidist tahet

(II kd, tl 151 ja 151 pöördel; tl 153). Lisaks kinnitasid tunnistajad testamendile alla

kirjutades mh testamendi tekstis sisalduvat hoiatust, et tunnistajad on kutsutud testamendi

tegemise juurde ning veendunud testaatori teo ja otsusevõimes.

11(12)

Tunnistaja E. S. on kohtule antud ütlustes iseenesest kinnitanud, et vahetult enne

testamendile alla kirjutamist ta testaatoriga ei suhelnud ega teinud midagi, et veenduda

testaatori teo- ja otsustusvõimes (II kd, tl 153). Sarnaselt kostjaga leiab ringkonnakohus,

et praegusel juhul tuleb siiski arvestada, et E. S. oli enne testamendi koostamist testaatoriga

regulaarselt kokku puutunud ja suhelnud umbes pooleteise aasta vältel. Erinevalt M.T. st

ei olnud E.S. küll testaatoriga pidevat kokkupuudet, kuid tegu ei olnud ka juhusliku

tunnistajaks kutsutud isikuga. Kuna E. S. puutus niikuinii pea igapäevast testaatoriga

kokku, ei olnud tal põhjust asuda testamendi allkirjastamisel testaatori teo- ja

otsustusvõimet eraldi kontrollima. Juhul kui E.S. oleksid tekkinud kahtlused testaatori teo-

või otsustusvõimes, oleks ta neid testamendi tegemisel või hiljem kohtumenetluses ütlusi

andes väljendanud või jätnud testamendi üldse allkirjastamata.

Eelmärgitut arvestades said tunnistajad M.T. ja E. S. ringkonnakohtu hinnangul aru, et nad

viibisid tunnistajatena testamendi tegemise juures, samuti oli testaator tunnistajate

hinnangul teo- ja otsusevõimeline. Seega PärS § 23 lg-s 2 sätestatud nõudeid testamendi

tegemisel ei rikutud või vähemalt ei ole rikkumised sellised, mis tooksid kaasa testamendi

tühisuse.

10.4. Maakohus tuvastas iseenesest õigesti, et testamenti ei allkirjastatud sellises

järjekorras, nagu see on sätestatud PärS § 23 lg-s 3. Vähemalt üks tunnistajatest allkirjastas

testamendi enne testaatorit. Apellatsioonkaebuses kostja seda maakohtu järeldust ka ei

vaidlusta. Samas ei ole PärS § 23 lg 3 kohase allkirjastamise järjekorra rikkumine

ringkonnakohtu hinnangul selline, mis tooks alati kaasa testamendi tühisuse. Oluline on

see, et tunnistajad viibiksid testamendi tegemise juures üheaegselt ja tajuksid samaaegselt,

millele testaator alla kirjutab, ning saaksid kinnitada, et testaator otsustus- ja

teovõimelisena sai aru, et ta kirjutab alla oma testamendile (vt ka RKTKo 10.04.2008,

3-2-1-23-08, p 14). Praegusel juhul on need nõuded täidetud. M.T. ja E. S. on andnud

kattuvaid ütlusi selle koha, et nad viibisid testamendi tegemise ajal testaatoriga koos samas

ruumis (sama laua taga) ning kõik allkirjad testamendile anti sisuliselt üheaegselt (II kd, tl

150 ja 153). Seega ei saa ringkonnakohtu arvates asuda seisukohale, et testament on PärS

§ 23 lg 3 kohase allkirjastamise järjekorra rikkumise tõttu tühine.

10.5. Seega kokkuvõttes ringkonnakohus ei nõustu hageja ja maakohtu seisukohaga,

nagu oleks 25. juuni 2020. a testament tühine PärS §-s 23 sätestatud vorminõuete

rikkumise tõttu. Samas, nagu ringkonnakohus eespool märkis, on testament siiski tühine

põhjusel, et testaatoril puudus testamendi tegemise ajal vajalik teovõime TsÜS § 8 lg 2

tähenduses.

11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning kaebusega taotletud kostja

eesmärk saavutamata, jätab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulud TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

12. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt

kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab

menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes käesoleva otsuse peale edasi kaevates

(TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)