3-22-2315/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.01.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2315

Haldusasi

X kaebus Justiitsministeeriumi kantsleri 28.09.2022

käskkirjale nr 14-d

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Äili Rodi

Vastustaja – Justiitsministeerium, esindaja AL

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 03.02.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Justiitsministeeriumi

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ning

Tallinna

Halduskohtu 03.02.2023 otsuse nr 3-22-2315 resolutsioon muutmata, kuid muuta

osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi.

2. Mõista Justiitsministeeriumilt X kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 1350

eurot. Muus osas jätta kulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.02.2024.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-22-2315

2(10)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Justiitsministeeriumi kantsler luges 28.09.2022 käskkirjaga nr 14-d tuvastatuks

kohtutäituri X poolt ametitegevuses täitemenetluse seadustiku (TMS) § 23 lg-st 1 tuleneva

kohustuse süülise täitmata jätmise, s.o kohtutäituri seaduse (KTS) § 56 p-s 1 sätestatud

distsiplinaarsüüteo toimepanemise (kohtutäitur algatas ja viis läbi täitemenetluse ilma kehtiva

täitedokumendita). Kantsler määras distsiplinaarkaristuseks rahatrahvi 2133 eurot. Käskkirja

põhjendused:

1) Justiitsministeeriumile laekunud pöördumise alusel viidi läbi erakorraline järelevalve

kohtutäituri tegevuse üle täiteasja 014/2020/2339 algatamisel ning menetlemisel.

Kontrollitav täitemenetlus toimus Harju Maakohtu 14.03.2020 määruse nr 2-19-3217

alusel. Sissenõudjaks oli Eesti Vabariik;

2) vastavalt TMS § 23 lg-le 1 viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse ja

täitedokumendi alusel. TMS § 2 lg 1 p 1 alusel kuuluvad sundtäitmisele jõustunud või

viivitamata täitmisele kuuluvad kohtuotsused ja -määrused tsiviilasjas. Avalik-õiguslike

rahaliste nõuete puhul on täiendavalt kehtestatud kohtutäiturimäärustiku (KTM) § 171,

mille kohaselt võib sissenõudja esitada täitmiseks täitedokumendist koopia või

täitedokumendi andmete väljavõtte sissenõudja infosüsteemist, mille õigsust eeldatakse.

Kohtutäitur võib nõuda sissenõudjalt täitedokumendi koopia või selle andmete väljavõtte

ametlikku kinnitamist;

3) kohtutäitur algatas 10.11.2020 täiteasja 014/2020/2339, mille aluseks oli Maksu- ja

Tolliameti 09.11.2020 täitmisavaldus. Täitmisavaldusele oli täitedokumendina lisatud

Harju Maakohtu 14.03.2020 määrus nr 2-19-3217. Kohtumäärus oli edastatud

digikonteineris, mis ei sisaldanud kohtuniku allkirja ega muid märkusi, mis oleks

kandunud digitaalallkirjade kinnituslehele. Järelevalvemenetluse käigus ei tuvastatud, et

kohtuniku allkirja või kohtu kantselei märke puudumisele vaatamata oleks kohtutäitur enne

täitemenetluse algatamist võtnud ette samme kohtumääruse kehtivuse kontrollimiseks;

4) Harju Maakohtu 30.12.2021 määruses nr 2-21-12260 (jõustunud 21.01.2022) leidis

kinnitust, et täitemenetlus oli algatatud dokumendi alusel, mis ei vastanud täitedokumendi

nõuetele. Kohtutäituril tuli enne täitemenetluse alustamist kontrollida, kas nõude aluseks

olev täitedokument on nõuetekohane. Olukorras, kus maakohtu 14.03.2020 määrus ei

olnud korrektselt digitaalselt allkirjastatud, ei saa lugeda määrust nõuetekohaseks

täitedokumendiks;

5) kohtutäituri rikkumine oli süüline. Süülisuse hindamisel kontrollitakse, kas rikkumine võis

olla vabandatav ehk kas rikkumine leidis aset hoolimata sellest, et kohtutäitur täielikult

järgis temalt nõutavat hoolsust. Samuti on rikkumine vabandatav, kui kohtutäitur ei

teadnud ega pidanudki teadma, et tema tegevus või tegevusetus on õigusvastane.

Kohtutäitur peab täitemenetlusi eeldusi kontrollima. See hõlmab ka kohtuniku allkirja

olemasolu tuvastamist. Õige pole täituri seisukoht, et tema rikkumist vabandab või välistab

see, et tegemist oli avalik-õigusliku nõudega ning sissenõudjaks oli Eesti Vabariik. KTM §

171 regulatsioon oli loodud mõeldes eelkõige nendele täitedokumentidele, mille andmed on

leitavad üksnes sissenõudja enda süsteemides, kuid praegusel juhul oli tegemist e-

toimikust pärineva kohtulahendiga;

6) KTS § 60 lg 1 alusel toimub distsiplinaarkaristuse määramine kaalutlusõiguse teel.

Karistuse määramisel tuleb lähtuda eelkõige süüteo raskusest, arvestades kaitstava

3-22-2315

3(10)

õigushüve olulisust, süüteo tagajärge või ohtu sellele ja kohtutäituri süü suurust. Lisaks

tuleb arvestada vastutust kergendavate asjaoludega ning karistuse eesmärkidega.

Kuna täitemenetlus sekkub ulatuslikult võlgniku ellu, on kaitstavaks õigushüveks

ennekõike omandiõigus (PS § 32). Kaitstav õigushüve tuleb lugeda väga oluliseks. Süüteo

tagajärje osas tuleb arvestada, et võlgnik kaotas alusetu täitemenetluse vältel töökoha. Selle

võis põhjustada ka võlgniku enda käitumine suhtluses tööandjaga, kuis siiski võib eeldada,

et seda poleks juhtunud, kui alusetu täitemenetlus oleks jäänud algatamata ning võlgniku

tööandjale poleks selle raames saadetud võlgniku sissetuleku arestimise akti. Võlgnik

esitas kohtutäiturile ja Justiitsministeeriumile kahjunõude 2600 euro hüvitamiseks seoses

sissetuleku kaotamisega ning nõude ravikulude kompenseerimiseks 1000 euro ulatuses.

Kahjunõude

perspektiivikust

pole

vaja

siinkohal

hinnata,

kuid

olukord,

kus

täitemenetlusest võrsub kahjunõue, ei ole üldse tavaline. Lisaks eelnevale olid

täitemenetluse läbiviimisel põhjendamatult piiratud võlgniku õigused. Negatiivsed

tagajärjed olid seega väga olulised. Kohtutäitur süüd tuleb käsitada raske hooletusena.

Kohtutäitur ei ole esitanud enda tegevuse õigustamiseks selliseid asjaolusid, mis

objektiivselt võinuks tema ametialast tegevust mõjutada. Arvestades kohtutäiturina

töötamise aega (22 aastat), pidi täitur olema hästi kursis ametitegevuse nõuetega. Kõike

eelnevat arvestades oli tegemist keskmise raskusega süüteoga. Tegemist oli esmakordse

rikkumisega.

Distsiplinaarkaristuse

valikul

tuleb

lähtuda

ka

kohtutäiturite

üle

teostatava

haldusjärelevalve eesmärkidest, milleks on tagada täitemenetluse läbiviimise kui olulise

avalik-õigusliku funktsiooni tõhus ja õigusriigi põhimõtetega kooskõlas olev toimimine.

Kohtutäituri distsiplinaarkorras karistamise eesmärgiks on esitada moraalne etteheide

kohtutäiturile tema õigusvastase käitumise pärast. Eesmärgiks on mõjutada süüteo toime

pannud kohtutäiturit ametitegevuse nõuetest kinni pidama ja vajadusel vaatama üle büroo

korraldus. Samuti on karistamise eesmärgiks anda täituritele ja avalikkusele märku, et riik

peab kohtutäituri ametitegevuse nõuete täitmist oluliseks ja hoolitseb kohtutäituri

ametitegevuse kõrge professionaalse taseme ja hea maine eest;

7) KTS § 60 lg 1 näeb distsiplinaarkaristusena ette noomituse, rahatrahvi 64–16 000 eurot ja

ametist tagandamise. Antud juhul ei saa kohtutäituri rikkumist pidada väheoluliseks ning

kohtutäituri süüd väikeseks, mistõttu on karistuse kohaldamata jätmine välistatud. Ka

noomitus ei ole piisav. Kuna distsiplinaarsüütegu leidis aset 2020. a-l, on asjakohane

kohaldada tol ajal kehtinud trahvimäärasid (64–6400 eurot). Kuna tegemist oli keskmise

raskusega rikkumisega, mis oli toime pandud raske hooletusega ning millel olid väga

olulised tagajärjed, on põhjendatud määrata karistuseks rahatrahv keskmises määras ehk

kuni 50% maksimummäärast (kuni 3200 eurot). Vastutust kergendava asjaoluna on

põhjendatud arvestada, et kohtutäituril puudub kehtiv distsiplinaarkaristus ning tegemist on

esmakordse rikkumisega. Seetõttu on põhjendatud vähendada sellise rikkumise eest ette

nähtud maksimaalset rahatrahvi 1/3 võrra summani 2133 eurot. Karistus ei ole

ebaproportsionaalne ega vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega.

2. X esitas 28.10.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Justiitsministeeriumi kantsleri

28.09.2022 käskkirja nr 14-d tühistamiseks.

KTM § 171 lg 4 võimaldas täitmisele võtta kohtumääruse digitaalallkirjastamata koopia. Kuna

tsiviilasjas nr 2-19-3217 tehtud määruse kohaselt jõustus see tegemise päeval, ei olnud eraldi

vajalik pöörata tähelepanu jõustumismärke olemasolule. Kohtumäärus oli sisestatud kohtute

infosüsteemi ning kohus oli selle edastanud nii võlgnikule kui ka Rahandusministeeriumile.

Allkirjastamata dokumendi sisestamine kohtute infosüsteemi oli kohtu viga, mida poleks

3-22-2315

4(10)

tohtinud juhtuda. Kaebaja ei olnud allkirja puudumisest teadlik, sest kohtulahend võis olla

allkirjastatud ka paberil.

Täiteasjas ei viidanud võlgnik, kes esitas muid pöördumisi ja kaebusi, kohtumääruse allkirja

puudumisele. Kaebaja sai sellest teada alles tsiviilasja nr 2-21-12260 menetluses 2021. a

augustis, samas kui võlgnik oli juba 10.03.2021 saanud Tallinna Ringkonnakohtu esimehelt

kirja, kus märgiti, et Harju Maakohtu 14.03.2020 kohtumääruse näol ei pruugi tegu olla

kehtiva kohtulahendiga. Veel 24.08.2021 väljastas maakohtu kantselei ametnik 14.03.2020

kohtumääruse koos jõustumismärkega kohtutäituri abile. Kohtutäitur ei saa olla vastutav

kohtusüsteemist väljunud vigaste dokumentide eest. Maksu- ja Tolliamet edastas kaebajale

kohtumääruse sellisel kujul nagu see oli e-toimikusse lisatud.

3. Justiitsministeerium palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud käskkirjas toodud

seisukohtade juurde.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 03.02.2023 otsusega kaebuse ning tühistas

Justiitsministeeriumi kantsleri 28.09.2022 käskkirja nr 14-d ja mõistis vastustajalt kaebaja

kasuks välja menetluskulud 3258,99 eurot.

Vastustajal on õigus selles, et TMS § 23 lg 1 kohustab kohtutäiturit enne täitemenetluse

alustamist veenduma täitemenetluse lubatavuses. Täitedokument peab olema kehtiv.

Praeguses asjas esitas sissenõudja täitedokumendina digitaalallkirja konteineri, kus sisaldus

tekstifail (kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-19-3217), ent kus puudus digitaalallkiri.

Kohtumääruse tekstifail nägi välja nagu harilik kohtumäärus ning selle lõpus oli märge, et see

on digitaalselt allkirjastatud. Vaidlust pole selles, et jõustumismärget dokumendil polnud.

Sisuliselt pole vaidlust ka selles, et kaebaja ei astunud ühtegi sammu, et kontrollida, kas

kohtumäärus on ehtne. Kaebaja eeldas täitedokumendi ehtsust ja jõustumist vastavalt KTM §

171 lg-le 4.

Kaebaja tõlgendas KTM § 171 lg-t 4 valesti. Normi tuleb mõista nii, et kohtutäitur ei pea

kahtluse alla seadma täitedokumendi koopia ja sellele tehtud märgete vastavust originaalile.

Seevastu ei saa sätet tõlgendada nii, et kohtutäitur võib sissenõudja poolt esitatud koopia

alusel lugeda täidetuks ka need täitemenetluse lubatavuse eeldused, mille kohta esitatud

koopia teavet ei anna. Norm lubab eelkõige menetlusökonoomia huvides eeldada, et avalik-

õiguslikud sissenõudjad ei võltsi dokumente, kuid see ei luba koopialt välja lugeda andmeid,

mida seal ei ole. Kohtulahendi kui täitedokumendi puhul on kehtivuse esmaseks eelduseks

selle allkirjastamine. TsMS ei võimalda allkirjastamist asendada dokumendi registreerimisega

kohtute infosüsteemis ega selle kätte toimetamisega menetlusosalistele. Nõustuda ei saa ka

kaebaja seisukohaga, et Maksu- ja Tolliameti poolt võlgnikule ja kaebajale 12.11.2020

saadetud e-kirjale lisatud dokumendid olid KTM § 171 lg 4 mõistes käsitatavad

täitedokumendi andmete väljavõttena sissenõudja infosüsteemist, mille pinnalt oleks kaebaja

võinud eeldada, et Harju Maakohus on 14.03.2020 teinud tsiviilasjas nr 2-19-3217 määruse,

millega on võlgnikult sissenõudja kasuks välja mõistetud 60 eurot.

Eelnevat arvestades ei täinud kaebaja TMS § 23 lg-st 1 tulenevat kohustust viia täitemenetlus

läbi täitedokumendi alusel.

Õige pole kaebaja seisukoht, et täitedokumendina esitatud kohtumäärusest nähtub, et see

jõustus määruse tegemise päeval. TsMS § 466 lg 3 kohaselt jõustub täitedokumendiks olev

määrus, mille peale ei saa edasi kaevata, kättetoimetamisest. Seega oli kaebajal igal juhul

kohustus veenduda, et kohtumäärus on jõustunud.

Eelnevale vaatamata on vastustaja käskkirjas ekslikult leidnud, et rikkumine ei ole

vabandatav. Ametikohustuse täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist tuleb pidada

vabandatavaks ning kohtutäituri distsiplinaarkorras karistamine ei ole lubatav, kui

3-22-2315

5(10)

ametikohustuse täitmata jätmine oli tingitud kohtutäituri poolt vastavat kohustust sätestavate

õigusnormide väärast tõlgendusest, mis pole samas aga ilmselgelt meelevaldne. Ilmselgelt

meelevaldseks tuleb pidada tõlgendust, mis on vastuolus selge õigusnormi sõnastusega või

õigusnormi kohaldamist puudutava väljakujunenud kohtupraktikaga. Praegusel juhul saab

asuda seisukohale, et TMS § 23 lg-d 1 ja 4 koosmõjus KTM § 171 lg-ga 4 ei reguleeri

kohtutäituril lasuvat täitedokumendi ehtsuse ja kehtivuse kontrollimise kohustuse sisu ja

ulatust piisavalt selgelt ning kaebaja poolt eelkõige KTM § 171 lg-le 4 antud tõlgendus on küll

väär, mitte aga selle sätte sõnastust ja asjassepuutuva väljakujunenud kohtupraktika

puudumist arvestades meelevaldne või mõeldamatu.

KTM § 171 lg-s 4 on ette nähtud täitedokumendi koopia või täitedokumendi andmete

väljavõtte õigsuse eeldus. Kaebaja tõlgendab seda sätet sisuliselt nii, et kui avaliku võimu

kandjaks olev sissenõudja esitab täitmisele koopia kohtulahendi tekstist ning see koopia näeb

välja nagu kohtulahend, ei ole kohtutäituril põhjust selle ehtsuses kahelda. Vastustaja on

vaidlustatud käskkirjas märkinud, et koopia käsitletava sätte tähenduses on originaaliga

täpselt ühtiv (identne) kirja, dokumendi vm kirjutise ärakiri või fotokoopia. On vähemalt

vaieldav, kuidas sisustada mõistet „digitaalselt allkirjastatud elektroonilise dokumendi

koopia“. Kaebaja tõlgendus, et digitaalallkirjaga dokumendi koopiaks KTM § 171 lg 4

mõistes saab lugeda digitaalallkirja konteineris oleva kohtulahendi tekstifaili väljatrükki, ei

ole ilmselgelt mõeldamatu. Sätte sõnastusest ei tulene otseselt, et dokumendile peaks olema

lisatud digitaalallkirja kinnitusleht, samuti ei sisalda KTM § 171 ühtki täpsustust

täitedokumendi jõustumismärke kohta, erinevalt näiteks KTM § 17 lg-st 3, kus seda küsimust

on käsitletud seoses avaldatud dokumentidega. Seega võis ka kogenud kohtutäiturile jääda

KTM § 171 lg-st 4 mulje, et usaldusväärse sissenõudja poolt täitmisele esitatud avalik-

õigusliku nõude aluseks oleva täitedokumendi ehtsust ja kehtivust saab eeldada ega ole vaja

tingimata üle kontrollida. Selline mulje on ekslik, ent sätte selline tõlgendus ei olnud

ilmselgelt

meelevaldne.

Samamoodi

näiteks

olukorras,

kus

sissenõudja

oleks

täitedokumendina esitanud sellesama kohtumääruse teksti pdf-vormingus failina. Ka sel juhul

oleks vähemalt mõeldav tõlgendus, et tegemist on koopiaga KTM § 171 lg 4 tähenduses.

Dokumendis olevas tekstis on märgitud, et see on allkirjastatud digitaalallkirjaga.

Digitaalallkiri ise sellisel koopial välja paista ei saa. Olukorras, kus KTM säte justkui lubab

esitada algdokumendi (TMS § 23 lg 4 esimene lause) asemel koopia ja sätestab, et selle

õigsust eeldatakse, ei olnud selle sätte ainus mõeldav tõlgendus see, et digitaalallkirja kandva

algdokumendi korral tuleb esitada koopia, kust nähtuvad selgelt ka digitaalallkirja tehnilised

andmed. Tõlgendus, et dokumendi tekstis olevast märkuselt „allkirjastatud digitaalselt//Enely

Sepp//Kohtunik“ saab eeldada, et nimetatud kohtunik on selle dokumendi digitaalselt

allkirjastanud, ei ole mõeldamatu. Segadust suurendab veelgi KTM § 171 lg-s 4 nimetatud

teine alternatiiv ehk võimalus esitada andmete väljavõte sissenõudja infosüsteemist. Kuigi

seda tuleb mõista eespool selgitatud viisil, tuleb siiski tõdeda, et selline tõlgendus ei ole

ainumõeldav. Seda eeskätt põhjusel, et KTM § 171 lg 4 sõnastus ei piira otseselt infosüsteemi

andmete

väljatrüki

esitamise

võimalust

üksnes

sissenõudja

enda

koostatud

täitedokumentidega ega välista üheselt mõistetavalt sellise lahenduse kasutamist ka näiteks

kohtulahendi puhul. Vastustaja seletus, et KTM § 171 lg 4 sõnastamisel peeti silmas eelkõige

erinevaid väärteoasjades tehtud kohtuvälise menetleja otsuseid, on ilmselt õige, ent sätte

sõnastusest see otseselt ei tulene.

TMS § 12 lg 1 kohaselt peab kohtumäärusel olema jõustumismärge. Juba eelpool esitatud

põhjendustel peab kohtutäitur veenduma, et täitedokumendina esitatud kohtulahend on

jõustunud ega või seda KTM § 171 lg 4 alusel eeldada. Tulenevalt aga KTM § 171 lg 4

sõnastusest ja eelkõige sellest, et seal on sõnaselgelt ja ilma täitedokumendi liigiti piiranguid

sätestamata nähtud ette võimalus jätta kohtutäiturile algdokument esitamata ja piirduda

koopia või lausa sissenõudja enda infosüsteemi väljavõttega, ei olnud ilmselgelt meelevaldne

3-22-2315

6(10)

ka kohtutäituri tõlgendus, et KTM § 171 lõikes 4 nimetatud eeldus hõlmab ka selle eeldamist,

et täitedokument on jõustunud.

Vastustaja viidatud kohtupraktikast ei saa järeldada, et kaebaja tõlgendus KTM § 171 lg-s 4

sätestatud täitedokumendi koopia või andmete väljavõtte õigsuse eelduse sisule või ulatusele

oleks ilmselgelt väär. Vastustaja viidatud kohtulahendites, mis puudutavad kohtutäituri

kohustust kontrollida jõustumismärke olemasolu ja täitedokumendi kättetoimetamist

adressaadile, ei käsitleta kummaski KTM § 171 lõike 4 kohaldamist. Kohtuasjas nr 3-2-1-1-14

oli vaidlusaluseks täitedokumendiks üldse eraõiguslik leping. Kohtuasi nr 3-2-1-138-13

puudutas küll avaliku võimu kandja nõuet, ent selleski kohtuotsuses ei ole käsitletud KTM §

171 lg-t 4.

Eeltoodud asjaoludel ei saa rääkida kaebaja süüst raske hooletuse vormis.

Käskkirja on vääralt tuginetud kaalutlusele, et alusetu täitemenetluse tõttu saabunud

negatiivseid tagajärgi tuleb lugeda väga oluliseks. Selline hinnang on käskkirjas esile toodud

asjaolusid arvestades ilmne liialdus. Isegi kui oleks tõendatud, et vaidlusaluses

täitemenetluses võlgnikuks olnud isik kaotas täitemenetluse ajal töökoha, ei ole käskkirjas

esitatud ühtki veenvat selgitust ega tõendit selle kohta, et töökoha kaotuse põhjuseks oli

täitemenetlus. Liialdusega on tegemist ka siis, kui arvestada vastustaja poolt kohtuistungil

antud selgitust, et töösuhte lõppemine oli tingitud võlgniku ning tema tööandja vahelisest

erimeelsusest, mis puudutas töötasu arestimise akti täitmist (mille kohta pole esitatud ühtegi

tõendit). Täitemenetluses täitmisele pööratud nõude summa oli 60 eurot ning täitemenetlusega

seotud tasud ja kohtutäituri tasu 84 eurot. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et vastustaja oleks

tegelikult tuvastanud mingisuguse tõsise kahju tekkimise võlgnikule. Tagajärje olulisust ei

kinnita ka käskkirjas nimetatud kahju hüvitamise nõuete esitamine võlgniku poolt. Käskkirjas

ei ole tuvastatud, kas need nõuded olid üldse põhjendatud. Lisaks on tagajärje olulisust

puudutavad vastustaja kaalutlused vastuolulised – loetledes üles tagajärje raskusele viitavad

asjaolud (töökoha kaotamine ja kahjunõude esitamine), teeb vastustaja samas kohe möönduse,

et need siiski ei pruugi olla väga kaalukad.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Justiitsministeerium palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 03.02.2023 otsus

tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

Õige pole halduskohtu järeldus, et TMS § 23 lg-d 1 ja 4 koosmõjus KTM § 171 lg-ga 4 ei

reguleeri kohtutäituril lasuvat täitedokumendi ehtsuse ja kehtivuse kontrollimise kohustuse

sisu ja ulatust piisavalt selgelt ning kaebaja poolt eelkõige KTM § 171 lg-le 4 antud tõlgendus

on küll väär, mitte aga selle sätte sõnastust ja asjassepuutuva väljakujunenud kohtupraktika

puudumist arvestades meelevaldne või mõeldamatu.

Täitemenetluse läbiviimise eelduste kontroll on rangelt formaalne menetlustoiming, kus

tõlgendamisruum praktiliselt puudub. Kui ei ole täidetud täitemenetluse algatamise eeldused,

ei saa täitemenetlust algatada. Seda keeldu ei ole võimalik ületada õigusnormide tõlgendamise

kaudu. Kohus lootis leida KTM § 171 regulatsioonist juhiseid absoluutselt iga stsenaariumi

kohta. On ilmne, et üks ministri määruse säte ei saa vastata kõigile menetluslikele

küsimustele. Iseäranis olukorras, kus kõik asjakohased juhised on antud TMS-is. KTM § 171

regulatsioon kehtestab üksnes tehnilised nõuded.

Halduskohtu otsus on selgelt vastuolus tsiviilasjas nr 2-12-12260 jõustunud kohtulahendiga,

mille järgi puudus kaebajal alus täitemenetluse alustamiseks. Seejuures ei tekkinud maakohtul

tunnetust, et kaebaja rikkumine võis olla vabandatav. Halduskohus jättis selle asjaolu

tähelepanuta.

3-22-2315

7(10)

Arusaamatud on otsuses väljendatud seisukohad, mille järgi ei tulene KTM § 171 sõnastusest

otseselt, et dokumendile peaks olema lisatud digitaalallkirjaga kinnitusleht. Selline

halduskohtu seisukoht on üllatav, pealiskaudne ja eluvõõras. Kuidas muidu oleks võimalik

tuvastada, et mingi dokument on tegelikult digitaalselt allkirjastatud, kui mitte digitaalkirja

kinnituslehega tutvumise kaudu. Kohtulahendi allkirjastamine ei ole tuvastatav märkusest

„allkirjastatud digitaalselt//Enely Sepp//Kohtunik“. Selline lähenemine ei ole tõsiseltvõetav.

Ilmselgelt on tegemist kohtuniku isikliku arvamusega, mitte õiguslikult põhjendatud

seisukohaga. Seega ei saa eeldada, et üle 20 aasta ametit pidanud kohtutäitur oleks tohtinud

samale järeldusele jõuda.

Õige pole ka halduskohtu lähenemine, et kuna KTM § 171 ei sisalda ühtki täpsustust

täitedokumendi jõustumismärke kohta, võis kohtutäiturile jääda mulje justkui pole

täitedokumendi ehtsust ja kehtivust vaja tingimata üle kontrollida. Kohus eiras fakti, et kogu

asjakohane regulatsioon sundtäitmisele esitatava kohtulahendi vorminõuete kohta on leitav

TMS § 12 lg-st 1 ja § 23 lg-st 4. KTM ei pea TMS-i dubleerima.

KTM § 171 lg-s 4 nimetatud teine alternatiiv ehk võimalus esitada andmete väljavõte

sissenõudja infosüsteemist, ei suurenda ega tekita antud asjas segadust. Antud juhul ei ole

tegemist mingi abstraktse täitedokumendiga sissenõudja infosüsteemist, vaid kohtulahendiga.

Seega ei ole KTM § 171 lg-s 4 nimetatud teise alternatiivi analüüsimine antud juhul üldse

asjakohane.

Õige pole halduskohtu seisukoht, et vastustaja poolt viidatud kohtupraktika ei ole asjakohane.

Riigikohtu lahend nr 3-2-1-138-13 toetab kõiki vastustaja seisukohti. Sealhulgas ka

seisukohta, et kaebajal lasuv täitemenetluse eelduste kontrollkohustus on universaalne ning

kuulub rakendamisele ka autoriteetsete avalikõiguslike juriidiliste isikute nõuete puhul.

Lahendit ei muuda asjakohatuks viite puudumine KTM § 171 lg-le 4.

Tõendamist ei vaja, et ebaseadusliku täitemenetluse ja täitemenetluses võlgniku töökoha

kaotamise vahel on selge põhjuslik seos. Kui vastustaja poleks ebaseaduslikku täitemenetlust

alustanud ning võlgniku töötasu arestinud, ei oleks võlgnikul tekkinud tööandjaga erimeelsusi

aresti täitmise pinnalt. On ilmne, et ebaseaduslik täitemenetlus aitas kaasa võlgniku töösuhte

lõppemisele.

Õige pole ka halduskohtu etteheide, et vastustaja ei tuvastanud mingisuguse tõsise kahju

tekkimist võlgnikule. Riigikohus leidis asjas nr 3-19-1255, et KTS § 56 p 1 koosseis ei eelda

üldse tagajärje saabumist. Lisaks on oluline, et distsiplinaarkaristuse määramisel tuvastatav

kahju ei pea ilmtingimata olema tõsine, nagu halduskohus seda järeldas. Arvesse tuleb võtta

ka süüteo tagajärge, mis võis seisneda nii varalise või mittevaralise kahju põhjustamises kui

ka menetlusosalise õiguste rikkumises. Ei saa olla vaidlust, et alusetu täitemenetluse

algatamine ja läbiviimine viis võlgniku õiguste ebaseadusliku ja põhjendamatu piiramiseni.

Vastustaja ei ole käskkirjas esitanud vastuolulisi väiteid. Kohtupoolne vastustaja seisukohtade

moonutamine ei ole asjakohane ega lubatav. Nimelt leidis vastustaja võlgniku kahjunõuete

osas, et „Justiitsministeerium ei hakka nende nõuete perspektiivikust hindama, kuid olukord,

kus täitemenetlusest võrsub kahjunõue, ei ole üldse tavaline.“. Töökoha kaotamise osas

märkis vastustaja, et „sellesse võib sõltuda teatud reservatsiooniga, kuna seda võis põhjustada

ka tema enda käitumine suhtluses tööandjaga. Siiski võib eeldada, et seda poleks juhtunud, kui

alusetu täitemenetlus oleks jäänud algatamata ning võlgniku tööandjale poleks selle raames

saadetud võlgniku sissetuleku arestimise akti.“. Kohus väidab vääralt, et vastustaja ei

omistanud eelviidatud asjaoludele suuremat tähtsust. Vastupidiselt, vastustaja arvates omavad

need asjaolud negatiivse tagajärje tuvastamisel suurt kaalu.

3-22-2315

8(10)

Kaebaja menetluskulud olid põhjendamatult suured. Vähemalt kaebuse koostamise osas on

õigusabikulud ülepaisutatud. 11-leheküljelise kaebuse koostamiseks kulus kaebaja lepingulisel

esindajal 13 tundi. Arvestades kaebuse vormistust ja sisu, ei ole selline aeg eluliselt usutav.

6. X palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega.

Halduskohus leidis õigesti, et õiguslik regulatsioon ei ole vaidlusaluses küsimuses selge,

samuti puudub seadusandluse ebaselgust kõrvaldav väljakujunenud kohtupraktika. Päris

ühene pole vastustaja väide, et täitemenetluse eelduste kontroll on rangelt formaalne

menetlustoiming, kus tõlgendamisruum praktiliselt puudub. TMS § 23 lg-le 6 tuginev KTM §

171 lg 4 on võetud vastu selliselt, et annab avalik-õigusliku nõude esitamisele ja seeläbi ka

kohtutäituri poolt nõude vastuvõtmisele usalduskrediidist tuleneva erisuse. Halduskohus ei

andnud subjektiivset hinnangut KTM § 171 regulatsioonile, vaid normi tõlgenduse praeguse

vaidluse lahendamiseks.

Põhjendatud pole vastustaja väide, et halduskohtu otsus on vastuolus kohtulahendiga

tsiviilasjas nr 2-21-12260. Nimetatud asjas ei arutatud kohtutäituri distsiplinaarvastutuse

küsimust. Maakohus rahuldas MV kaebuse kohtutäituri 23.07.2021 otsusele, kuid otsusega ei

tühistatud täituri otsust.

Käskkirjas pole esitatud ühtegi veenvat selgitust või tõendit selle kohta, et võlgniku töökoha

kaotuse põhjuseks oli täitemenetluse läbiviimine. Kaebajale ei antud võimalust selle väite osas

oma seisukohta avaldada. Samuti ei teavitanud vastustaja kaebajat võimalikust kahjunõudest

kaebaja vastu. Kaebaja sai kahjunõudest teada Eesti Ekspressis 28.09.2022 avaldatud artiklist

„Ennekuulmatu: ministeerium pakkus piinliku ülekohtu kinni mätsimiseks 3600 eurot

vaikimisraha“. Samal päeval anti ka vaidlusalune käskkiri. Kõnealust kahjunõuet pole

kaebajale tutvustatud.

Menetluskulud ei ole ülepaisutatud. Kaebuse koostamine eeldas mitme seonduva

kohtuvaidluse materjalide läbivaatamist, asjakohaste materjalide leidmist ja analüüsimist,

milliste sisu on toodud kaebuses ja dokumendid tõenditena lisatud. Vaidlust 60-eurose

riigiõigusabi nõude ja ilma allkirjata kohtumääruse üle on arutanud tsiviilkohus ja

halduskohus Riigikohtuni välja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus nõustub vastustaja apellatsioonkaebusega osas, mis puudutab KTM § 171

lg 4 kohaldamist. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja on eelnimetatud normi valesti

tõlgendanud ning rikkunud seetõttu TMS § 23 lg-t 1, kuid asus seejärel väärale järeldusele, et

KTM § 171 lg 4 ebaselguse tõttu oli kaebaja rikkumine vabandatav.

7.1. Täitemenetluse läbiviimiseks peab olema kohtutäiturile esitatud nii täitmisavaldus kui ka

täitedokument (TMS § 23 lg 1). Täitmisele tohib kohtutäitur võtta üksnes jõustunud

kohtulahendi, millel on jõustumismärge (TMS § 12 lg 1). Erandiks on olukord, kui lahendi

jõustumist saab tehniliselt turvaliselt kontrollida muul viisil (TMS § 12 lg 3). TMS § 23 lg 6

lubab täitmisavalduse ja täitedokumendi esitada elektrooniliselt, täpsustades, et avaldus peab

olema varustatud saatja digitaalallkirjaga või edastatud muul tehniliselt turvalisel viisil. TMS

§ 23 lg 6 annab samuti pädevale ministrile volituse kehtestada täitmisavalduste ja

täitmisdokumentide elektroonilise esitamise tehnilisi nõudeid.

Ringkonnakohus märgib, et ministri määrusega ei ole võimalik leevendada nõudeid

täitedokumendile. Jätkuvalt peab tegemist olema jõustunud kohtulahendiga ning kohtutäitur

on kohustatud seda asjaolu kontrollima. Vaidlusalune Harju Maakohtu 14.03.2020 määrus nr

2-19-3217 lisati e-toimikusse viisil, kus digikonteineris puudusid nii kohtuniku allkiri kui ka

3-22-2315

9(10)

jõustumismärge. E-toimikusse tehti nn linnuke lahtrisse, mille järgi on tegemist koheselt

jõustuva määrusega, alles 24.08.2021. Eelnev poleks asendanud jõustumismärget ka siis, kui

see oleks tehtud juba 14.03.2020. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 458 lg 2

kohaselt võib jõustumismärke elektrooniliselt väljastada kohtu kodukorras selleks ette nähtud

isik, kes varustab selle oma digitaalallkirjaga. Eeltoodu ei saa olla kohtutäiturile teadmata.

Kuigi võib mõista kohtutäituri usaldust kohtu poolt e-toimikusse kantud kohtulahendite

nõuetekohasuse suhtes, ei vabasta see kohtutäiturit TMS-i nõuete järgimise kohustusest.

Nõuetekohaselt käitudes oleks kaebaja saanud allkirjastamata ja jõustumata kohtulahendi

täitmise ära hoida.

7.2. KTM § 171 lg 4 lubab avalik-õiguslike rahaliste nõuete puhul esitada täitmiseks

täitedokumendist koopia või täitedokumendi andmete väljavõtte sissenõudja infosüsteemist

ning nende õigsust eeldatakse.

Sissenõudja esitas täitmisavalduse 09.11.2020 (dtl 25) ning sellele oli lisatud Harju Maakohtu

14.03.2020 määrus nr 2-19-3217 digikonteineris. Seega ei saa väita, et sissenõudja esitas

täitmiseks täitedokumendist koopia või väljavõtte sissenõudja infosüsteemist. KTM § 171 lg 4

pole praeguses vaidluses järelikult üldse asjakohane. Kohtutäitur pidi nägema, et

täitedokumendil puudub allkiri ja jõustumismärge. Neid ei saa asendada sissenõudja poolt

täitmisavaldusse märgitud andmed.

8. Nähtuvalt eelnevast oli kaebaja toime pannud KTS § 56 p-s 1 nimetatud distsiplinaarsüüteo.

Eeltoodule vaatamata jätab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, sest

nõustub halduskohtuga, et vastustaja on karistuse määramisel lähtunud asjakohatutest

kaalutlustest.

8.1. Vaidlustatud käskkirja p-s 5 on välja toodud distsiplinaarkaristuse kohaldamisel arvesse

võetud asjaolud. Muu hulgas on hinnatud süüteo tagajärge ning esile toodud, et võlgnik kaotas

alusetu täitemenetluse vältel töökoha. Kuigi vastustaja on käskkirjas möönnud, et sellesse

tuleb suhtuda teatud reservatsiooniga, on ta siiski märkinud, et võib eeldada, et võlgnik poleks

töökohta kaotanud, kui alusetu täitemenetlus oleks jäänud algatamata ning võlgniku

tööandjale poleks selle raames saadetud võlgniku sissetuleku arestimise akti.

Ringkonnakohus leiab, et kuigi täitemenetlus võis aidata võlgniku töösuhte lõppemisele kaasa,

ei ole sellega karistuse määramisel põhjendatud arvestada. Täitemenetlus võis olla

ebaseaduslik, kuid töökoha kaotuse tõi asjaoludest nähtuvalt kaasa siiski võlgniku käitumine.

Seejuures tuleb muu hulgas silmas pidada, et täitemenetluses esitatud nõue on kaebaja suhtes

olemas ning täitemenetluse alguses ei teadnud võlgnik, et kohtumäärusel puudub allkiri.

Sellele vaatamata käitus ta viisil, mis tõi kaasa töösuhte lõppemise. Ei ole usutav, et tööandja

lõpetas kaebaja töösuhte üksnes põhjusel, et sai teada, et kaebajal on mingi võlgnevus, mida

kohtutäitur on asunud sisse nõudma.

8.2. Samuti on asjakohatu käskkirja kaalutlus, et võlgnik esitas Justiitsministeeriumile

kahjunõude seoses sissetuleku kaotamisega ja ravikulude kompenseerimiseks. Asumata nõude

perspektiivikust hindama, leidis vastustaja käskkirjas, et „olukord, kus täitemenetlusest võrsub

kahjunõue, ei ole üldse tavaline“. Eelnevast nähtub, et vastustaja käsitas kahjunõude esitamist

negatiivse asjaoluna. Ringkonnakohus märgib, et võimaliku kahjunõude sisule igasuguse

hinnangu andmata jätmisel ei saa seda kaebaja kahjuks arvestada.

8.3. Vastustaja luges alusetu täitemenetluse tõttu saabunud negatiivsed tagajärjed väga

oluliseks, tuginedes kolmele näitajale: võlgniku töökoha kaotus, kahjunõude esitamine ning

võlgniku õiguste põhjendamatu piiramine. Kahe esimese puhul asus ringkonnakohus aga

seisukohale, et need ei olnud asjassepuutuvad. Kaebaja eksimusel olid kahtlemata negatiivsed

tagajärjed, kuid mitte vastustaja poolt hinnatud määral.

3-22-2315

10(10)

Kuna vastustaja arvestas kaebajale karistuse määramisel muu hulgas sellega, et kaebaja

rikkumisel olid väga olulised tagajärjed, lähtus ta asjakohatust kaalutlusest. Ringkonnakohus

ei saa asuda vastustaja asemel hindama, kas kaalutlusvea tegemata jätmisel oleks vastustaja

määranud kaebajale samuti karistuseks rahatrahvi 2133 eurot (HKMS § 158 lg 3). Seetõttu on

halduskohus vaidlusaluse käskkirja õigesti tühistanud.

9. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et halduskohtu poolt välja mõistetud menetluskulu

3258,99 eurot on põhjendamatult suur. Esindajakulu 3195 eurot pole alust pidada

ülemääraseks ega kaebuse koostamiseks kulunud 13 h liiga suureks. Nimetatud ajakulu ei

hõlma vaid puhast kaebuse vormistamise aega, vaid tavapäraselt ka asjassepuutuvate

materjalide läbitöötamist, kohtupraktika uurimist jms.

10. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastustaja

kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja taotleb esindajakulu hüvitamist kokku 1350 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et kulu on vajalik ja põhjendatud (HKMS § 109 lg 6) ning tuleb

vastustajalt välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)