1-23-2368/26 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 18. jaanuaril 2024. a, Tallinn

Kriminaalasja number

1-23-2638

Kohtukoosseis

Janika Kallin, Pavel Gontšarov ja Inna Ombler

Kriminaalasi

Alexander Tarakanovi süüdistuses karistusseadustiku (KarS)

§-de 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning 141 lg 1 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja 7. septembri 2023. a

otsus

Apellant

Prokurör

süüdistatava Alexander Tarakanovi valitud kaitsja Peep

Rajavere

Indrek Kalda

Süüdistatav

Alexander Tarakanov (isikukood 35906284713, ülejäänud

isikuandmed maakohtu otsuses, kd I tlk 163)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 7. septembri 2023. a otsus kriminaalasjas nr 1-23-2368

osaliselt, s.o osas, millega maakohus tunnistas Alexander Tarakanovi süüdi

ajavahemikul 20.05.2022. a – 23.05.2022. a toime pandud ja KarS § 121 lg 2 p 2 ja

3 järgi kvalifitseeritud episoodis; tunnistas Alexander Tarakanovi süüdi KarS §

141 lg 1 ja KarS § 120 lg 1 järgi; mõistis Alexander Tarakanovile KarS §-de 121 lg

2 p 2 ja 3, 141 lg 1 ja 120 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest üksikkaristused,

KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse ning määras kindlaks menetluskulud. Teha uus

otsus, millega:

1.1 Mõista Alexander Tarakanov talle KarS § 120 lg 1 järgi esitatud süüdistuses

õigeks.

1.2 Tunnistada Alexander Tarakanov süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja

karistada teda vangistusega 2 aastat 6 kuud.

1.3 Jätta Alexander Tarakanovile mõistetud vangistus 2 aastat 6 kuud KarS § 73 lg 1

ja 3 alusel täielikult tingimisi kohaldamata, kui Alexander Tarakanov ei pane 2

aasta ja 10 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu.

1.4 Rahuldada

osaliselt

kaitsja

taotlus

maakohtu

menetluskulude

kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks. Mõista Eesti Vabariigilt Alexander

Tarakanovi kasuks välja 1/4 maakohtus kantud kaitsjakulust ehk 461,47 eurot.

Ülejäänud osa kaitsjatasust jääb Alexander Tarakanovi enda kanda. Määrata, et

Alexander Tarakanov peab kohtuotsuse jõustumisel maksma riigieelarve

tuludesse sundraha 1230 eurot.

2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. Rahuldada Alexander Tarakanovi kaitsja apellatsioon osaliselt.

4. Rahuldada kaitsja taotlus apellatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramiseks ja

hüvitamiseks. Mõista Eesti Vabariigilt Alexander Tarakanovi kasuks välja valitud

kaitsjale makstud tasu 756 eurot.

Edasikaebamise kord

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu

otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

Esitatud süüdistus ja maakohtu otsus vaidlustatud osas:

1. Prokuratuur esitas Alexander Tarakanovile süüdistuse, sest ta kägistas ja lõi korduvalt, 14.

juunil 2021.a, 12. märtsil 2022. a ja täpsustamata ajal 20. maist – 23. maini 2022. a oma

elukaaslast X nii, et kannatanu tundis füüsilist valu ja sai tervisekahjustusi. Lisaks astus

süüdistatav täpselt tuvastamata kellaajal, 23. mail vastu 24. maid 2022. a vägivalda kasutades

Xga vastu viimase tahtmist suguühtesse ning ähvardas 10. juunil 2022. a X sõbrannat Y

tapmisega.

2. Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja 7. septembri 2023. a otsuse alusel tunnistati Alexander

Tarakanov süüdi ja teda karistati: KarS § 120 lg 1 järgi vangistusega 6 kuud, KarS § 121 lg 2

p-de 2 ja 3 järgi vangistusega 2 aastat ja 6 kuud ning KarS § 141 lg 1 järgi vangistusega 2 aastat.

Mõistetud üksikkaristustest suurendati kooskõlas KarS § 64 lg 1 raskemat ning liitkaristuseks

mõisteti Alexander Tarakanovile 3 aasta pikkune vangistus. KarS § 73 lg 1 ja 3 järgi jäeti

vangistus täielikult tingimisi kohaldamata, kui süüdimõistetu ei pane 3 aasta ja 6 kuu pikkuse

katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu. Kohus määras, et katseaeg hakkab KarS § 78 p

1 alusel kulgema otsuse kuulutamist ja mõistis süüdistatavalt välja sundraha. Valitud kaitsjale

makstud tasu jäi Alexander Tarakanovi enda kanda.

3. Kohtu põhjendused, miks tuleb süüdistatav KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi tunnistada,

olid järgmised.

4. Kriminaalasjas on tõendatud, et süüdistatav ja kannatanu olid süüdistatavale etteheidetavate

kuritegude ajal elukaaslased. Kohtumenetluse ajal elavad Alexander Tarakanov ja X jätkuvalt

koos ning kannatanu ei soovinud kohtus ütlusi anda. Sel põhjusel võttis kohus prokuratuuri

taotlusel vastu X kohtueelses menetluses antud ütlused, milles kannatanu kirjeldab

süüdistatavast lähtunud vägivalda. Viimasel ülekuulamisel taganes X oma varasematest

ütlustest ning hakkas rääkima seda, et ta täpselt ei mäleta toimunut ja võis kõrge vererõhu tõttu

ka kukkuda. Ajaliselt kõige hiljem antud ütlused ei ole õiged, sest need on ilmselt antud

kannatanut majanduslikult toetava süüdistatava survel. Esialgselt räägitust taganemine ja

ütluste hilisem muutmine on lähisuhtevägivalla puhul tavapärane. Kannatanu kohtueelses

menetluses antud esmaste ütlustega on Alexander Tarakanovile süüks arvatud episoodid

tõendatud. Kaitsja seisukoht, et X ütlustele tuginemine on vastuolus KrMS § 15 lg 3, ei ole

põhjendatud. Kriminaalajas on lisaks kannatanu ütlustele kogutud teisi tõendeid, mis toetavad

X ütlusi ning annavad kogumis nendega põhjust öelda, et süüdistuses esitatud faktid on õiged.

Süüdistatava Alexander Tarakanovi ütlused on ennastõigustavad ja valed ning tuleb sel

põhjusel kõrvale jätta. Kaitseversioon, et kannatanu põeb paranoidset skisofreeniat ning

kannatab meelepetete all, ei ole õige. Kaitsja viidatud haigust kinnitab küll psühhiaatri

väljastatud tõend, kuid selle järgi võivad kannatanul esineda ainult mäluhäired, mida põhjustab

kas alkohol või selle kombineerimine talle välja kirjutatud ravimitega. Vaatamata sellele, et

süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate Y ning Q omavahelised suhted on keerulised (Yl oli

varem süüdistatavaga suhe), pole põhjust arvata, et tunnistajad kohtus valetasid. Lisaks ei ole

eluliselt usutav, et Q andis Y mõjutusel süüdistatava vastu valeütlusi.

5. 14. juuni 2021. a episoodis esitati kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused ja

ristküsitleti tunnistaja Q. Kohtuistungil taotleti Q varasemate ütluste avaldamist. Vaatamata

vastuoludele selgitas tunnistaja need adekvaatselt lahti ning järelikult on Q usaldusväärne

tõendiallikas. Vägivallaepisood on tõendatud kannatanu ütlustega, mille õigsust kinnitavad

tunnistaja ja tema tehtud pildid ema vigastustest. Seega on tõendatud prokuratuuri väide, et

Alexander Tarakanov lõi 14. juunil 2021. a X rusikaga näkku ja kägistas teda. Kannatanule

tekitati vähem kui 4 nädalat kestvad tervisekahjustused ning KarS § 121 sätestatud objektiivne

teokoosseis on täidetud.

6. 12. märtsi 2022. a episoodis esitati kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused, nende

õigsust kinnitav ambulatoorne epikriis ning ristküsitleti tunnistaja Y. Vaatamata sellele, et

tunnistaja ei rääkinud kohtueelses menetluses kõike seda, mida kohtus, on tema ütlused

usaldusväärsed. Y ütlused on KrMS § 66 lg 22 p 2 alusel iseseisvaks tõendiks. Normis sisalduva

mõiste vahetu sisustamisel tuleb arvesse võtta, et kannatanu oli sündmuse toimumise ajal

alkoholijoobes ning see võis takistada teiste inimeste teavitamist selle kohta, mis temaga juhtus.

Järelikult on tõendatud prokuratuuri väide, et Alexander Tarakanov kägistas 12. märtsil 2022.

a X kaelast nii, et kannatanu tundis valu. KarS § 121 sätestatud objektiivne teokoosseis on

täidetud.

7. Ajavahemikul 20. maist – 23. maini 2022. a toime pandud episoodis esitati kannatanu

kohtueelses menetluses antud ütlused, temast pärast ülekuulamist tehtud pildid, 25. mail 2022.

a tunnistaja Y häirekeskusesse tehtud kõne salvestis ning erakorralise meditsiini osakonna

patsiendikaart. Järelikult on tõendatud prokuratuuri väide, et Alexander Tarakanov lõi

ajavahemikul 20. mai – 23. mai 2022. a X rusikaga rinnapiirkonda. Kannatanule tekitati vähem

kui 4 nädalat kestvad tervisekahjustused ning KarS § 121 sätestatud objektiivne teokoosseis on

täidetud.

8. Alexander Tarakanov pani toime oma elukaaslase füüsilise väärkohtlemise ja ta tegi seda

korduvalt. Kõik teod on toime pandud otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Süüdistatav

teadis ja sai väga hästi aru, et tema tegevus põhjustab teisele inimesele valu ning võib

põhjustada tervisekahjustusi.

9. Vägistamise kohta, mis toimus X ütluste järgi ööl vastu 24. maid 2022. a, esitati kannatanu

kohtueelses menetluses antud ütlused. Nende usaldusväärsust kinnitavad tunnistajate Q ja Y

ütlused, mis on KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel iseseisvaks tõendiks vaatamata sellele, et kannatanu

rääkis tunnistajatele vägistamisest poolteist kuni kaks päeva hiljem. X oli sündmusest rääkimise

ajal alles toimunu mõju all ning ta ei moonutanud tõde. Kannatanu tervisekahjustusi tõendab

erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaart. Tunnistaja Y kutsus politsei ning kohtule

esitati väljakutsele reageerinud politseiametniku rinnakaamera salvestis. Prokuratuuri väide, et

Alexander Tarakanov pani toime vägistamise KarS § 141 lg 1 järgi, on õige. Kannatanu

ütlustega on tõendatud, et toimus suguühe, mida ta ei soovinud ning tema tahte murdmiseks

kasutas süüdistatav füüsilist vägivalda. Teo pani süüdistatav toime kavatsetusega KarS § 16 lg

2 mõttes.

10. Y tapmisega ähvardamine 10. juunil 2022. a on tõendatud kannatanu ja tunnistaja X

ütlustega. Seda, et Y helistas häirekeskusesse, kinnitab kõnesalvestis koos mahakirjutusega.

Kuivõrd kõne aeg on piiratud, siis on loomulik, et Y ei rääkinud, et süüdistatav ähvardas ta ära

tappa ning ta tunneb sel põhjusel hirmu. Alexander Tarakanovi tegu tuleb kvalifitseerida KarS

§ 120 lg 1 järgi. Yl oli alust karta, et varem sõbrannat korduvalt löönud süüdistatav võib oma

tapmisähvarduse täide viia. Kaitsja väide, et Alexander Tarakanov lihtsalt praalis, pole õige.

Teo pani süüdistatav toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes.

11. Maakohus tegi motiveeritud kohtuotsuse teatavaks 29. septembril 2023. a. Eesti keelt

emakeelena mittevaldavale süüdistatavale tehti kohtuotsuse tõlge kättesaadavaks 26. oktoobril

2023. a.

Alexander Tarakanovi kaitsja apellatsioon:

12. Maakohtu otsuse vaidlustas tähtaegselt süüdimõistetu kaitsja. Apellant taotleb KrMS § 338

p-de 1, 2 ja 3 alusel maakohtu otsuse tühistamist kliendi süüdi mõistmises ja karistamises KarS

§-de 120 lg 1, 121 lg 2 p-de 2 ja 3, 141 lg 1 järgi ning Alexander Tarakanovi õigeks mõistmist.

Kaitsja soovib, et süüdistatavale hüvitataks maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud.

Lisaks leiab apellant, et asja võib lahendada kirjalikus menetluses ning taotleb, et

ringkonnakohus võtaks tõendina vastu tunnistaja Q kohtueelses menetluses antud ütlused.

Kokkuvõtlikult on apellatsioonis esitatud argumendid järgmised.

13. Maakohus tegi tõendite hindamisel vigu ja rikkus KrMS §-des 7 lg 3 ning 15 lg 3 sätestatud

põhimõtteid.

13.1 Süüdimõistev kohtuotsus tugineb valdavalt kannatanu kohtueelses menetluses antud

ütlustele, kuid need ei ole usaldusväärsed. Esiteks on X ütlused üldsõnalised ja need pole

ajaliselt järjepidevad. Põhjus, miks võis kannatanu oma ütlusi muuta, on kohtu oletus. Kuna X

keeldus kohtus kooskõlas KrMS § 71 lg 1 p 5 ütlusi andmast, ei olnud süüdistataval ja kaitsjal

võimalik ristküsitlusel vastuolusid selgitada. Teiseks ei ole kannatanu tõendiallikana

usaldusväärne, sest ta kuritarvitab alkoholi, põeb skisofreeniat ning psühhiaatri väljastatud

tõendi järgi esineb tal meelepetteid ja mäluhäireid. Haige, sõltlasest inimese ütluste

usaldusväärsus on eelduslikult madalama usaldusväärsusega, sest isiku võime sündmuse

üksikasju talletada ja neid hiljem taasesitada on oluliselt pärsitud. X deponeerimata ütlusi vastu

võttes rikkus maakohus KrMS § 291 lg 3 p-s 1 sätestatut.

13.2 Tunnistajad Q ja Y andsid kohtus valeütlusi. Kohus ei arvestanud süüdistatava usutavat

selgitust, mis neid selleks motiveeris. Mõlema tunnistaja ristküsitlemisel avaldati ütlustes

ilmnenud vastuolude tõttu nende varasemaid ütlusi. Maakohus jättis rahuldamata kaitsja

taotluse avaldada tunnistaja varasemad ütlused ning võimaldas neil selle asemel oma

varasemate ütlustega tutvuda. Kohus rikkus sellega KrMS § 289 lg 1 sätestatut. Kohtu

argumendid selle kohta, et nii Q kui ka Y ütlused on vaatamata ristküsitlusel ilmnenud

vastuoludele usaldusväärsed, ei ole veenvad ning ei põhine kohtupraktikal. Tunnistaja Q

moonutas tõde. Tunnistaja Y puhul jaatas maakohus seda, et tema ütlused on osaliselt

ebausaldusväärsed, kuid seejärel pidanuks maakohus kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga

(RKKKo 1-21-3307 p 18) kõrvaldama tõendite kogumist kõik tunnistaja ütlused. Tunnistaja Q

kohtueelses menetluses antud ütluste vastuvõtmine apellatsioonimenetluses on vajalik

maakohtu minetuse kõrvaldamiseks: kohus jättis kaitsja taotluse alusetult rahuldamata.

13.3 Tunnistajate Q ja Y ütlused ei ole iseseisvaks tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel. Norm

eeldab, et vahendlik tunnistaja saab midagi teada vahetult pärast sündmuse toimumist. Vahetu

tähendab kohe, mitte nt ööpäev või 1 ½ kuni 2 ½ päeva hiljem. Asjaolu, kas kannatanu oli

purjus või kaine, ei ole oluline, sest ainukene oluline tegur KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes on

ajafaktor. Mõistet vahetu ei saa pikendada määramatuks ajaks isegi juhul, kui edasirääkimise

võimalus puudus või isik magas või teda takistas muu terviseseisund sh joove. Juhul, kui

tunnistajate ütlused on iseseisvaks tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel, rikkus maakohus nende

najal süüdimõistvat kohtuotsust põhistades KrMS § 15 lg 3 sätestatud keeldu.

13.4 Kirjalikud tõendid (fotod, epikriisid, patsiendikaardid) milles on fikseeritud kannatanu

tervisekahjustused ei tõenda nende tekkepõhjust. Meditsiinidokumentides kajastatud kannatanu

selgitus ei ole asjas tõendiks. Ekspertiise pole kriminaalasjas tehtud, kannatanul tuvastatud

tömptraumad tekivad mh kukkumise tagajärjel. Asjaolu, et X sageli kukub, kinnitasid nii

süüdistatav kui ka kannatanu.

13.5 Maakohus jättis süüdistatava ütlused teenimatult tähelepanuta. Alexander Tarakanovi

ütlused on õiged, faktitäpsed ning riimuvad kannatanu kohtueelses menetluses antud viimaste

ütlustega. Süüdistatava ütlused jäeti kõrvale üksnes seetõttu, et need ei klapi kannatanu

(varasemate) ütlustega. Nii toimides rikkus maakohus KrMS § 61 lg 1 sätestatut.

14. KarS § 120 lg 1 järgi esitatud süüdistus ei ole põhjendatud. Tunnistaja X ja kannatanu Y

ütlused lahknevad väga olulistes detailides. Lisaks on X oma ütlusi selle kohta, mida A.

Tarakanov Yle ütles, hiljem oluliselt täiendanud. Maakohus on hakanud otsitud põhjenduste

najal õigustama seda, miks Y kõnes Häirekeskusele tapmisega ähvardamisest mitte midagi ei

räägi. Alexander Tarakanov tuleb õigeks mõista ka juhul, kui ta ütles kannatanule seda, mida

süüdistus väidab. Esiteks tõendab kõnesalvestis, et kannatanu ei võtnud süüdistatava sõnu

tõsiselt. Salvestiselt on kuulda, kuidas Y ütleb, et süüdistatav on tema kõrval. Teiseks on nii

tunnistaja kui ka kannatanu oma ütlustes viidanud Alexander Tarakanovi praalivale toonile.

Selliselt tuleks tõlgendada ka venekeelset lubadust tappa, sest vene keeles kasutatakse

tapmisähvardust sagedamini, kui eesti keeles ning sel põhjusel ei võeta seda sõna-sõnalt.

Avalduse tõsiseltvõetavus sõltub ka tehioludest ja kontekstist. Sündmus leidis aset reedesel

päeval, päise päeva ajal, pool 5 pärastlõunal, kui liigub inimesi. Sellisel ajal ei hakka keegi

kedagi tapma. Alexander Tarakamov oli kaine ja adekvaatne, järelikult ei olnud alust arvata, et

ta pöörab vaimuseisundi tõttu oma sõnad teoks.

Apellatsioonimenetluse edasine käik:

15. Ringkonnakohus tegi kaitsja apellatsiooni ülejäänud osalistele nähtavaks ning KrMS § 322

lg 3 sätestatud tähtajaks laekus kirjalik seisukoht prokuratuurilt. Prokurör ei taotle suulist

menetlust, vaidleb apellatsioonile vastu ning leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja

seaduslik.

16. Ringkonnakohus määras 4. detsembril 2023. a, et kaitsja apellatsioon lahendatakse

kirjalikus menetluses ning kohustas prokuratuuri vastama apellandi taotlusele, mis puudutab Q

kohtueelses menetluses antud ütluste vastu võtmist. Apellatsioonimenetluse osalistele anti

tähtaeg taotluste ja seisukohtade esitamiseks.

17. Prokuratuur vastas tähtaegselt kaitsja taotlusele lisada asja juurde täiendav tõend. Prokurör

ei nõustu tõendi vastuvõtmisega. Maakohtu otsustus, lubada tunnistajal oma varasemate

ütlustega tutvuda, oli õige ja seaduslik. Tunnistaja mälu värskendamine oli vajalik, sest ta väitis,

et talle ei meenu küsitud asjaolu. Kaitsja viidatud KrMS § 289 lg 1 sõnastuse järgi ei pea kohus

tunnistaja varasemaid ütlusi avaldama, vaid kohus võib seda teha. Pärast seda, kui Q oli oma

kohtueelses menetluses antud ütlustega tutvunud, sai kaitsja tunnistajale küsimusi esitada.

18. Süüdistatava kaitsja esitas kirjaliku seisukoha koos taotlusega kliendi kantud

apellatsioonimenetluse kulude kindlaks määramiseks ja hüvitamiseks. Kaitsja märkis, et jääb

apellatsioonis esitatud argumentide ja taotluste juurde ning ei nõustu prokuröri

apellatsioonivastuses toodud seisukohtadega. KrMS § 15 lg 3 tagab kriminaalmenetluse

vahetuse põhimõtet ja inimese õigust küsitleda neid, kelle ütlused teda süüstavad. Prokurör oli

seisukohal, et kannatanu keeldus ütluste andmisest, sest ta kardab süüdistatavat. Samaväärselt

võib oletada, et kannatanu kartis kohtus küsitlemist ja vastutust kohtueelses menetluses antud

valeütluste eest.

Ringkonnakohtu seisukoht:

19. Kolleegiumi hinnangul väärivad nii mõnedki kaitsja apellatsioonis esitatud väited

tähelepanu. Esmalt vastab kolleegium kaitsja argumentidele, mis puudutavad tõendite

hindamise üldküsimusi ning lahendab selle käigus apellandi taotluse võtta vastu tõend, mille

täiemahulisest avaldamisest maakohus keeldus (I). Seejärel vaeb ringkonnakohus episoodide

kaupa, kas on põhjust nõustuda apellandiga, et maakohus rikkus KrMS §-des 7 lg 3 ja 15 lg 3

sätestatut ning hindab kaitsja väiteid, mis puudutavad Alexander Tarakanovile KarS § 120 lg 1

järgi esitatud süüdistust (II). Viimaks tuleb kokku võtta apellatsioonimenetluse tulemus,

revideerida süüdistatavale mõistetud karistust ning lahendada menetluskulud (III).

I

20. Alexander Tarakanovile lähisuhtevägivallas ja vägistamises esitatud süüdistuses oli

kannatanuks tema elukaaslane X. Viitega kestvale lähisuhtele keeldus kannatanu 31. mai 2023.

a istungil KrMS § 71 lg 1 p 5 alusel süüdistatava vastu ütlusi andmast. Sel põhjusel taotles

prokurör kooskõlas KrMS § 291 lg 1 p 2 X kohtueelses menetluses antud ütluste vastu võtmist.

Vaatamata kaitsja vastuväitele, et kannatanu pole tõendiallikana usaldusväärne ning seetõttu

tuleks prokuratuuri taotlus jätta KrMS § 291 lg 3 p 1 alusel rahuldamata, oli maakohus

prokuröriga päri (vt 31.05.2023. a kohtuistungi protokoll kd I tlk 100-101).

21. Kaitsja arvates rikkus maakohtus kannatanu varasemaid deponeerimata ütlusi vastu võttes

KrMS § 291 lg 3 p 1, sest X pole tõendiallikana usaldusväärne. Apellatsioonis toob kaitsja välja

järgmised põhjused: 1) kannatanu ütlused pole ajaliselt järjepidevad, kohus õigustab ütluste

muutmist oletustega; 2) kannatanu on alkoholisõltlasest skisofreenik ning nii alkohol, haigus

kui ka ravimid takistavad tal sündmusi õigesti tajuda, talletada ja taasesitada. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole kaitsja kriitika maakohtu ja kannatanu aadressil põhjendatud.

22. Õige on apellandi väide, et kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused pole ajaliselt

järjepidevad. Kui vaadata kannatanu ütlusi (kd I tlk 23-25, 31-33, 35-37, 42-44, 45-47), siis

esialgu kirjeldas X menetlejale, kuidas elukaaslane on teda korduvalt löönud, kägistanud ja ühe

korra vägistanud. Seejärel hakkab kannatanu positsioon leevenema ning 3. augustil 2022.a ütleb

X, et on Alexander Tarakanoviga leppinud, sõltub temast ning ei soovi süüdistatava karistamist.

Viimasel ülekuulamisel, mis leidis aset 23. novembril 2022. a, selgitas X, et ta ei mäleta enam

täpselt, mis võis toimuda 2021. aastal, ta kukub sageli ja hematoomid võisid tekkida selle

tagajärjel. Maakohus jättis otsust tehes kannatanu 23. novembril 2022. a antud ütlused

tõendikogumist välja, sest need ei ole õiged. Kohus leidis, et menetluse esemeks on tüüpiline

lähisuhtevägivalla juhtum, millele iseloomulikult on kannatanu esmalt tema vastu suunatud

vägivallast rääkinud ning siis nendest ütlustest süüdistatava mõjul loobunud. Erinevalt

apellandist leiab kolleegium, et maakohtu järeldus ei põhine oletusel. Ringkonnakohus möönab,

et kannatanu keeldumise tõttu ei olnud võimalik maakohus vahetult selgitada, mis põhjusel ta

oma

ütlusi

muutis.

Vaatamata

sellele

on

antud

juhul

võimalik

tugineda

kriminaalmenetluslikule kogemusele. Viimast silmas pidades saab üldistavalt öelda, et

lähisuhtevägivalla puhul tuleb praktikas väga sageli ette seda, et kohtueelses menetluses

vägivallaepisoodidest avatult rääkinud kannatanu kas distantseerib end varasematest ütlustest

või keeldub sootuks ütluste andmisest. Põhjused on sageli sisemised (sõltuvus süüdistatavast,

andestamine ja leppimine jne) või välised (hirm süüdistatava või häbi eraelu avalikuks tuleku

ees jpm). Sellest, et antud juhul saab rääkida n-ö tüüpilisest lähisuhtevägivalla juhtumist, kus

kannatanu on poole menetluse pealt ümber mõelnud, annavad tunnistust X enda ütlused.

Põhjus, miks kannatanu meelt muutis, on andestamine, leppimine ja kooselu jätkamine (vt

siinkohal ütlused kd I tlk 46, kuid ka nt kd I tlk 31, kus kannatanu menetlustoimingu

rakendamisel avaldab, et Alexander Tarakanov on endine elukaaslane) ning sõltuvus

süüdistatavast (vt kannatanu ütlused selle kohta, et Alexander Tarakanov aitab teda nii rahaliselt

kui ka kodustes töödes ning on ainuke, kes talle abiks on, kd I tlk 46). Järelikult ei ole maakohtu

seisukoht oletuslik, vaid see põhineb kriminaalmenetluslikul kogemusel, mida tegelikult

toetavad ka asjas kogutud tõendid. Ringkonnakohus nõustub eeltoodu tõttu maakohtuga, et

kohtupraktikas kinnistunud põhimõte, mille järgi võivad kohtus vahetult ristküsitletud inimese

ütlused olla osaliselt usaldusväärsed, kehtib ka kohtueelses menetluses antud ja KrMS § 291 lg

1 p 2 alusel vastu võetud ütluste kohta.

23. Tõele vastab apellandi seisukoht, et X kuritarvitab alkoholi ja põeb skisofreeniat.

Tunnismärke selle kohta, et kannatanu armastab alkoholi liigtarvitada, leidub pea kõikides

kohtule esitatud tõendites. Nii näiteks on X oma ütlustes läbivalt viidanud, et

vägivallaepisoodidele eelnevalt jõi ta koos süüdistatavaga alkoholi ning ta oli sel põhjusel

purjus (vt nt kd I tlk 24, 32, 36, 43, 46). Meditsiinidokumendis kajastatu järgi on kannatanu

anamneesis märgitud alkoholi liigtarvitamine (kd I tlk 38). Ema alkoholilembusel peatus

kannatanu tütar Q (kd I tlk 104 ja 107) ning 25. mail 2022. a ei olnud kannatanu oma joobe

tõttu võimeline puhuma alkomeetrisse (kd I tlk 76). Seda, et X põeb skisofreeniat, kinnitasid

tema pere- ja raviarst (kd I tlk 90 ja 93). Vaatamata eeltoodule ei nõustu kolleegium kaitsjaga,

et psüühilist haigust põdeva sõltlase ütlused on eelduslikult ebausaldusväärsed. Kaitsjaga

nõustumine tähendaks KrMS § 61 lg 1 sätestatud põhimõtte eiramist. Isikulise tõendiallika

ütlusi tuleb hinnata kohtupraktikas omaksvõetud pidepunktide järgi, sealjuures on tõendiallika

eripära üks paljudest teguritest, mis võib, kuid ei pruugi tema ütluste õigsust mõjutada.

Maakohus on viitega X raviarsti tõendile (vt uuesti kd I tlk 93) välistanud võimaluse, et

kannatanu kirjeldab oma ütlustes meelepetteid, sest raviarsti kinnituse järgi kaasuvad haiguse

ägenemisega kuulmispetted, mitte nägemused. Lisaks on õige maakohtu märkus, et kannatanu

kirjeldas sündmusi tunnistajatele. Mis puudutab alkoholi tarvitamist, siis kahtlemata eksisteerib

selle kuritarvitamise korral võimalus, et inimene ei mäleta sündmust üldse või suudab

meenutada üksikuid fragmente. Samas on isegi liigtarvitamise korral alati võimalik, et inimene

mäletab peaaegu kõike. Alkoholi kuritarvitamine ei tähenda seda, et absoluutselt iga kord

juuakse end osalise või täieliku mälukaotuseni. Kuigi kannatanu raviarst on märkinud, et

kannatanul esinenud mäluhäired on tingitud eeskätt alkoholist või selle koosmõjust ravimitega

ning kriminaalasjas on tõendatud, et X tarvitas alkoholi keskmisest tihedamini, ei saa X

ütlustest järeldada, et ta menetluse esemeks olevaid sündmusi üldse ei mäleta või mäletab neid

väga katkendlikult. Kannatanu kirjeldused tarvitatud vägivalla kohta ühtivad kehavigastuste

paiknemisega. Ütluste üldsõnalisust ehk kaasuvate detailide puudumist (mis apellandi

hinnangul on märk valetamisest) ei saa kolleegium erinevalt kaitsjast kannatanu sõnadele ette

heita. X ütlused on piisavalt konkreetsed ja võimaldavad mõista, kus, millal ja millist vägivalda

naine kirjeldab. Ütluste hindamisel ei saa mööda vaadata asjaolust, et teatud juhtudel kirjeldab

kannatanu sündmusi, mis leidsid aset mõnda aega tagasi ning lisaks mängib siiski rolli

tarvitatud alkohol. Joobes inimene võib mäletada sündmuste kulgemist ja tervikpilti, kuid

eksida samas detailides või need sootuks unustada.

24. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et apellandi argumendid, mis puudutavad kannatanu

ebausaldusväärsust tõendiallikana, pole põhjendatud. Maakohtul oli KrMS § 291 lg 2 p-st 1

tulenev seaduslik alus aktsepteerida kannatanu kohtueelses menetluses antud deponeerimata

ütlusi. Kolleegium ei saa märkimata jätta, et apellant pole kannatanu ütlusi kritiseerides

järjekindel. Ühest küljest soovib kaitsja, et X ütlustega lahendi tegemisel üldse ei arvestataks,

kuid teisest küljest tugineb apellant kannatanu 23. novembril 2022. a antud ütlustele selle kohta,

et ta kukub pidevalt. Kaitsja seisukoht pole asjakohane olukorras, kus ta on veendunud, et X on

oma vaimse tervise ja tarbimisharjumuste tõttu tõendiallikana absoluutselt ebausaldusväärne.

25. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et tunnistajad Q ja Y andsid kohtus valeütlusi.

Kaitsja märkis, et klient selgitas usutavalt, mis ajendas tunnistajaid valetama, kuid maakohus

sellega ei arvestanud. Kolleegium apellandiga ei nõustu. Esiteks tunnistas maakohus

süüdistatava ütlused tervikuna ebausaldusväärseks ning nende tõendite kogumist kõrvale

jätmise tõttu ei pidanudki maakohus hakkama eraldi kaaluma, kas Alexander Tarakanovi

versioon (mis on tegelikult arvamus ja oletus) selle kohta, miks tunnistajad teda süüstavad, on

õige või mitte. Teiseks, kui vaadata Alexander Tarakanovi ristküsitlust (kd I, tlk 116-121), siis

pole õige apellandi seisukoht, et süüdistatav esitas tunnistajate väidetava vihavaenu kohta

veenvad argumendid. Alexander Tarakanov on viidanud, et ta sai varem Qga normaalselt läbi,

suhted jahenesid, kui tunnistaja hakkas suhtlema Yga (kd I tlk 117). Seejärel rääkis süüdistatav,

kuidas tunnistajad läksid pärast tema ärasõitu 24. mail 2022. a X vigastusi pildistama, et teda

süüdi lavastada (kd I tlk 118). Siis märkis Alexander Tarakanov, et X ütles talle, et Y sunnib

teda süüdistatava vastu ütlusi andma ning järeldab samas, et ilmselt selleks, et neile mõlemale

kätte maksta (kd I tlk 119). Kättemaksu põhjuseks on süüdistatava arvates asjaolu, et ta elas

varem Yga koos, kuid viskas naise varguse tõttu välja (kd I tlk 119). Vastuseks prokuröri

küsimusele, miks tunnistajad kõik kuriteod välja mõtlesid, kostab süüdistatav, et „Y juhib seal

vägesid, et ta nagu hüpnotiseerib X. X ise on mulle rääkinud, et Y koguaeg sunnib teda niimoodi

ja niimoodi, neid ja neid asju rääkima. X ise ütles mulle, et Y õpetab teda valetama“.

Küsimusele, miks see peaks Yle kasulik olema, süüdistatav vastata ei osanud (kd I tlk 120).

Ringkonnakohus nendib, et süüdistatava põhjendus pole loogiline juba sellepärast, et miks

peaks X osalema kättemaksuaktsioonis, mis on Alexander Tarakanovi arusaama järgi suunatud

mh tema enda vastu. Lisaks oli kaitsjal ja süüdistataval õigus esitada ristküsitlusel tunnistajatele

küsimusi selleks, et kinnitada oma kaitseversiooni (tunnistajad valetavad selleks, et Y saaks

süüdistatavale ja kannatanule kätte maksta) paikapidavust. Seda ei tehtud. Kolleegiumi

hinnangul on süüdistataval iseenesest õigus, et tunnistajad (kannatanu tütar ja lähedane

sõbranna) tahavad väga seda, et Alexander Tarakanov oma tegude eest vastutaks (nii näiteks

on Y läbivalt soovitanud sõbrannal pöörduda kiirabisse, politseisse ning just tema on see, kes

helistab Häirekeskusesse ja nõuab piirkonnapolitseiniku kontakti). Kolleegiumi hinnangul on

see inimlik. Fakt, et kannatanu ei soovi süüdistatava vastutusele võtmist on tõenäoliselt tema

lähedaste silmis ebaõige ja tekitab frustratsiooni. Ilmselt on sellest tingitud teatud detailide ajas

värvikamaks muutumine, kuid see ei muuda tunnistajate ütlusi tervikuna ebausaldusväärseks.

26. Vaidlust pole selle üle, et maakohtus tõstatati nii Y kui ka Q puhul küsimus sellest, kas

tunnistajad räägivad kohtus sama, mida varem. Apellant heidab maakohtule ette, et kohus jättis

rahuldamata kaitsja taotluse avaldada tunnistaja varasemad ütlused ning võimaldas neil selle

asemel oma varasemate ütlustega tutvuda. Kaitsja hinnangul rikkus maakohus sellega KrMS §

289 lg 1 sätestatut. Kolleegium apellandiga ei nõustu. Lisaks tuleb jätta rahuldamata kaitsja

taotlus võtta asja juurde tõendina Q kohtueelses menetluses antud ütlused.

27. Kaitsja taotles kooskõlas KrMS § 289 lg 1 tunnistaja Q kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamist kolme vastuolu tõttu: 1) tunnistaja ei rääkinud varem midagi ema kätel olnud

vigastuste kohta; 2) tunnistaja ei rääkinud varem midagi selle kohta, et ema ja süüdistatav

võitlesid põrandal; 3) tunnistaja kirjeldas kohtus süüdistatava ähvardust teisiti kui varem.

Kaitsja soovis, et kohus avaldaks Q ülekuulamise protokolli tervikuna, sest üksnes nii saab

kohus veenduda, et tunnistaja on ebausaldusväärne. Maakohus palus kaitsjal täpsustada, mida

ja millise vastuolu selgitamiseks tuleks avaldada, kuid kaitsja jäi selle juurde, et vastuolu saab

esile tuua ainult tervet protokolli ette lugedes. Seejärel jättis maakohus kaitsja taotluse

rahuldamata ning võimaldas tunnistajal kooskõlas KrMS § 288 lg 9 p 3 oma varasemate

ütlustega tutvuda, sest Q väitis, et ei mäleta, kas ta kohtueelses menetluses ema kätel olnud

vigastuste kohta rääkis või mitte. Kolleegiumi hinnangul toimis maakohus õigesti.

28. Kehtiva kohtupraktika järgi tuleb KrMS §-de 288 lg 9 p 3 ja 289 lg 1 kohaldamisel teha

selgelt vahet sellel, kas kohtueelses menetluses antud ütlusi soovitakse kasutada ülekuulatavale

millegi meenutamiseks või tema ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Kui ülekuulatav ei

mäleta mõnda sündmust või asjaolu, mille kohta ta on varem kohtueelses menetluses ütlusi

andnud, võib kohtumenetluse pool KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel võimaldada ülekuulataval

tutvuda kohtueelses menetluses antud ütlusi sisaldava menetlustoimingu protokolliga (RKKKo

1-17-11773). Mis puudutab esimest kaitsja poolt välja toodud n-ö vastuolu, siis siin (vigastused

kätel) vastas tunnistaja kaitsja küsimusele, et just nendest kätest ma väga ei mäleta sellepärast,

et niigi on seal väga palju olulisi asju (kd I tlk 105). Juhul, kui tunnistaja avaldab selgelt, et ta

mingisugust asjaolu ei mäleta, on kehtiva kohtupraktika järgi mittemäletamise korral võimalik

tunnistaja mälu värskendada ainult nii, et ta tutvub oma varasemate ütlustega. Varem toimunud

ülekuulamise protokolli avaldamine mittemäletamise tõttu seeläbi, et tunnistaja varasemad

ütlused kõlavad kohtusaalis, ei ole kohtupraktika järgi lubatav (vt uuesti viidatud Riigikohtu

lahend). Teise kaitsja tõstatatud vastuolu puhul (rüselus põrandal) oli tunnistaja veendunud, et

seda, mida ma rääkisin, on paberi peal kirjas (kd I tlk 105), s.o et ta rääkis kohtueelses

menetluses sama, mida kohtus. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et uue faktiväite esitamine

on kehtiva kohtupraktika järgi vastuolu, mille selgitamiseks tuleks avaldada isiku varasemad

ütlused (RKKKo 1-21-3397 p 18), kuid ütluste avaldamine ei tähenda isiku varasemate ütluste

täiemahulist

ettekandmist.

Antud

juhul

pidanuks

kaitsja

piiritlema

tunnistaja

ülekuulamisprotokollist lõigu, mitte nõudma kogu protokolli avaldamist. Sama puudutab

viimast apellandi viidatud vastuolu, kus tunnistaja kirjeldas süüdistatava ähvardust teisiti. Kui

lugeda kohtuistungi protokolli, siis kaitsja ignoreeris siingi prokuröri ja kohtu ettepanekut

avaldada tunnistaja varasematest ütlustest üksnes vaidlusalune lõik. Kolleegium märgib, et

kohtupraktika on olnud järjepidev selles, et ütlustes tekkinud lahknevuste kõrvaldamiseks on

ristküsitlusel võimalik avaldada lõike nende varasematest ütlustest, mitte protokolli tervikuna

(vt nt RKKKo 3-1-1-52-09). Kuivõrd maakohus jättis kaitsja taotluse – avaldada täies mahus

tunnistaja Q ülekuulamise protokoll – põhjendatult rahuldamata, ei ole taotluse rahuldamiseks

põhjust ka apellatsioonimenetluses.

29. Vaatamata eeltoodule on võimalik hinnata apellandi väiteid, mis puudutavad tunnistaja Q

usaldusväärsust. Tunnistajal oli võimalik kaitsja tõstatatud vastuolusid selgitada, sest tal

võimaldati oma varasemate ütlustega tutvuda. Apellant on Q selgitust (rääkisin, kuid politsei ei

pannud kõike kirja) kritiseerinud ning leidnud, et tunnistaja põhjendus pole adekvaatne.

Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga. Esiteks on ülekuulamine menetlustoiming, mis tuleb KrMS

§ 74 alusel protokollida. Pole mingisugust mõistlikku põhjust arvata, et menetlustoimingut läbi

viiv politseiametnik paneb ülekuulatava ütlused oma suva järgi valikuliselt kirja. Isegi kui seda

eeldada, on kaitsjal õigus, et tunnistaja rääkis ülekuulamisel sellest, kuidas Alexander

Tarakanov teda ähvardas ning isegi kui see sisaldas ebatsensuurseid sõnu, pole alust arvata, et

ähvardus jäetakse nt viisakuse tõttu sõna-sõnalt protokollis kajastamata. Teiseks on tunnistajal

on pärast ülekuulamist võimalik menetleja poolt kirja panduga tutvuda ning veenduda, et

ütlused on sisult õiged ning kõik oluline sai kirja. Kuivõrd tunnistajale selgitatakse

menetlustoimingu rakendamisel mh ka teadvalt valeütluste andmisega kaasnevat vastutust, on

just sel põhjusel mõistlik eeldada, et täiskasvanud inimene loeb protokolli enne allkirjastamist

hoolikalt läbi. Eeltoodu tõttu ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga, et tunnistaja selgitas

ilmnenud vastuolusid adekvaatselt. Sel põhjusel tuleb Q ütlused osas, milles ilmnesid

vastuolud, jätta tõendite kogumist välja. Muus osas on tunnistaja ütlused riimuvad kannatanu

ütlustega ning nende õigsust kinnitavad ka X vigastustest tehtud fotod.

30. Tunnistaja Y puhul leidis apellant, et maakohus pidanuks siis, kui tunnistas tema ütlused

osaliselt ebausaldusväärseks, kõrvaldama kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga (RKKKo 1-21-

3307 p 18) tõendite kogumist kõik tunnistaja ütlused. Vastab tõele, et maakohtus tunnistas

ebausaldusväärseks Y ütlused selle kohta, et Alexander Tarakanov käis 25. mail 2022. a X ukse

taga lõhkumas. Ringkonnakohtu hinnangul võis maakohus tunnistaja ülejäänud ütlusi, kui

kohtu jaoks usaldusväärseid, kasutada. Seda, et isikulise tõendiallika ütluste osaline

ebausaldusväärsus ei too kaasa kõikide ütluste tõendite kogumist välja jätmist, on

kohtupraktikas jaatatud väga pikka aega (vt RKKKo 3-1-1-131-13).

31. Apellant vaidlustas maakohtu järelduse, et tunnistajate Y ja Q ütlused on kõikides

episoodides iseseisvaks tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 järgi. Kaitsja on seisukohal, et maakohus

on normis sisalduvat mõiste vahetu alla paigutanud liiga pika ajavahemiku; mõistet vahetu ei

saa pikendada määramatuks ajaks isegi juhul, kui edasirääkimise võimalus puudus või isik

magas või teda takistas muu terviseseisund sh joove. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Kõik

kaitsja viidatud asjaolud (unevajadus, terviseseisund, šokk jpm) võivad sündmuse ja

edasirääkimise vahelist aega pikendada. Lähisuhtevägivalla puhul võib näiteks üheks

takistavaks teguriks olla vägivallatseja juuresolek. Kolleegium nendib, et vahetu ei tähenda

viivitamatult ning seda, kas on täidetud KrMS § 66 lg 21 p 2 sätestatud tingimused, tuleb

kontrollida igal üksikjuhtumil eraldi. Ringkonnakohus annab tunnistajate ütlustele hinnangu

episoodide kaupa, kohtuotsuse järgmises osas. Mis puudutab kaitsja viidet selle kohta, et Q

puhul pole täidetud KrMS § 66 lg 21 p 2 sätestatud tingimus, sest tunnistaja moonutas tõde (nt

rääkis, kuidas ta nägi 14.06.2021, a episoodis ise pealt, kuidas süüdistatav ja kannatanu

koridoris rüselesid), siis normis sisalduv tingimus puudub alus arvata, et ta moonutas tõde,

käib selle isiku kohta, kelle sõnu vahendlik tunnistaja vahendab.

32. Apellant pole rahul, et maakohus jättis tõendite kogumist välja süüdistatava ütlused. Kaitsja

hinnangul eelistas maakohus kannatanu ütlusi süüdistatava omadele menetlusseisundi tõttu.

Tegelikult leidis maakohus, et Alexander Tarakanovi ütlused on ennastõigustavad ja neid ei

toeta teised tõendid (vt nt kohtuotsuse lk 6 keskmine lõik või kohtuotsuse lk 9 ülevalt lugedes

kolmas lõik jne). Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et süüdistatav selgitas kannatanu

vigastusi sellega, et naine kukub sageli. Lisaks põeb elukaaslane skisofreeniat ning selgitab

kukkumisel saadud tervisekahjustusi haiguse tõttu enda vastu suunatud rünnetega.

Ringkonnakohus märgib, et lähisuhtevägivalla puhul on tavapärane, et vägivallatseja ütleb, et

kaaslane vigastab ennast ise või sai tervisekahjustused õnnetu juhuse läbi. Fakt on, et

süüdistatava ütlusi ei kinnita asjas ükski tõend, need vastanduvad reljeefselt ülejäänud

tõendikogumile ning see oli põhjus, miks tema ütlused kõrvale jäeti. Maakohtu seisukoht on

kolleegiumi arvates põhjendatud ja õige.

II

33. KrMS § 15 lg 3 järgi ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku

ütlustele, kes on muudetud KrMS § 67 kohaselt anonüümseks, tõendile, mille vahetut allikat ei

olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega KrMS § 66 lg 21 nimetatud isiku

ütlustele. Kehtiva kohtupraktika alusel tugineb kohtuotsus KrMS § 15 lg 3 mõistes tõendile

valdavas ulatuses, kui tõend on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava

tähendusega (nt RKKK 1-21-7406). Järelikult tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas kaitsja

etteheide on õige, et maakohus rikkus KrMS § 15 lg 3 sätestatud keeldu. Seda tehes tuleb silmas

pidada, et kehtiva kohtupraktika järgi (RKKKo 1-16-7179) otsustatakse juhul, kui avaldatud

ütlusi kinnitavad muud tõendid, ütluste olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes.

Mida enam on ütluste sisu toetavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda väiksem kaal on

avaldatud ütlustel. Eeltoodut silmas pidades leiab kolleegium, et kaitsja apellatsioonkaebus

tuleb osaliselt rahuldada. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus nii.

34. A. Tarakanovile esitati süüdistus X füüsilises väärkohtlemises. KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 4

järgi esitatud süüdistus toob välja kolm iseseisvat vägivallaepisoodi (14.06.2021. a, 12.03.2022.

a ja ajavahemikul 20.05.2022. a - 23.05.2022. a, mille kohta maakohus leidis, et need on

tõendatud.

35. A. Tarakanovit 14.06.2021. a episoodis süüdi mõistes tugines maakohus järgmistele

tõenditele: 1) kannatanu X kohtueelses menetluses antud ütlused selle kohta, et A. Tarakanov

lõi teda rusikaga näkku ja kägistas; 2) kannatanu tütre Q kohtus antud ütlused; 3) Q tehtud fotod

ema vigastustest. Kolleegium nendib, et maakohtu lõppjäreldus on õige. Vaatamata sellele, et

kannatanut ei õnnestunud küsitleda ning tuginemine ainult tema ütlustele pole A. Tarakanovi

süüdi tunnistamisel lubatav, tuleb antud juhul silmas pidada järgmist. Vaidlust ei saa olla, et

antud juhul vastab tunnistaja Q KrMS § 66 lg 21 p 2 sätestatud tingimustele. Erinevalt

kannatanust oli A. Tarakanovi kaitsjal ja süüdistataval võimalik Q kohtus ristküsitleda ning

tema ütluste õigsust kontrollida. Tunnistaja ütluste usaldusväärsusel on kolleegium juba

peatunud. Q ütlustega on tõendatud, et ta sisenes ema korterisse vahetult pärast seda, kui

väidetav vägivallaepisood aset leidis. Q kirjeldas, et ema oli endast väljas, sest A. Tarakanov

lõi ja kägistas. Q ütluste hindamisel tuleb arvestada sellega, et ta andis lisaks vahendatud infole

ka teavet selle kohta, mida ta ise vahetult nägi ja tajus. Tunnistaja selgitas, et ta nägi oma

silmaga ema vigastusi, mis olid värsked ja tegi nendest fotod. Pildid esitati kohtule ning nendelt

on näha vigastused, millest nii kannatanu kui ka Q oma ütlustes rääkisid. Lisaks mainis

tunnistaja, et mitte kumbki, ei süüdistatav ega kannatanu osanud teda oodata, A. Tarakanov oli

tema tulekust ilmselgelt häiritud ja pahane. Selleks poleks põhjust, kui jaatada A. Tarakanovi

esitatud versiooni, et kannatanu kukkus ise maha ja lõhkus tooli. Süüdistatava kirjeldatud

olukorras puudub vähimgi põhjus olla ootamatult külla tulnud elukaaslase tütre peale kuri.

Arvestades, et 14. juunil 2021. a tajus Q vahetult ema korteris valitsenud õhkkonda (X oli šokis

ja ehmunud, A. Tarakanov seevastu vihane) ja nägi oma silmaga ema värskeid vigastusi, on see

piisav väitmaks, et kannatanu ja tunnistaja Q ütlustel, mis seovad X vigastused A. Tarakanovi

vägivaldsusega, ei ole koosmõjus ülejäänud tõendusliku teabega (Q ütlustes sisalduv vahetu

info, fotod X vigastustest ja süüdistatava kaitseversiooni täielik ebausaldusväärsus) enam nii

suurt kaalu. Ringkonnakohus leiab maakohtuga nõustuvalt, et A. Tarakanovi süü 14.06.2021. a

episoodis on tõendatud. Kaitsja apellatsioon jääb selles osas tagajärjetuks.

36. A. Tarakanovit 12.03.2022. a episoodis süüdi tunnistades tugines maakohus järgmistele

tõenditele: 1) kannatanu X kohtueelses menetluses antud ütlused; 2) 15.03.2022. a

ambulatoorne epikriis; 3) Y ütlused. Selle episoodi kohta ütles X, et 2022. a naistepäeva paiku

kägistas A. Tarakanov teda selja tagant nii, et tal oli valus, ta ei saanud hingata ja ta kartis oma

elu pärast. Mõned päevad hiljem rääkis ta sündmusest Yle ja käis Läänemaa EMO-s oma tervist

kontrollimas. Sarnaselt eelmisele episoodile tuleb siingi kohtus ristküsitletud Y ütlustes teha

vahet vahendatud ja vahetul tõendusteabel. Käsiloleval juhul vastab Y ringkonnakohtu

hinnangul KrMS § 66 lg 21 p 2 sätestatud tingimustele. Kolleegium on seisukohal, et kuigi X

ei haaranud telefonitoru järele viivitamatult pärast seda, kui elukaaslane teda kägistas, oli

kannatanu veel päevi hiljem endiselt toimunu mõju all. Arvestades, et X sõnul kartis ta tõsiselt

oma elu pärast, sest tal oli kägistamisest hing kinni, pole mitte mingisugust alust öelda, et

kogetud surmahirm möödub pelgalt mõne tunniga ning inimene ei ole paar päeva hiljem veel

toimunu mõju all. Isegi olukorras, kus füüsiline vägivald on muutunud tavapäraseks, kulub

selliste intsidentide toime möödumiseks, kus kannatanul tajus ohtu oma elule, veidi enam aega.

Kannatanu ja Y ütlusi hinnates on sündmuse ja sellest tunnistajale rääkimise vahele jääv

ajavahemik määratletav päevades, mitte nädalates ning see pole juhtunu asjaolude valguses nii

pikk, mis võimaldaks väita, et kannatanu ilmselgelt ei olnud enam sündmusest mõjutatud.

Sarnaselt eelmise episoodiga tuleb Y ütlustes teha vahet selles, mida ta ise tajus ning mida

rääkis talle X. Fakt on, et tunnistaja kirjeldab seda, et X ei saanud hästi rääkida. Asjaolu, et see

võis olla tingitud kannatanu esitatud ja süüdistatava vahendatud põhjusest (intensiivne

kägistamine) on eluliselt usutav. Kui lisada siia asjaolu, et kukkumise tagajärjeks ei saa olla

hääle kähedus ja valu kaelapiirkonnas ning kannatanu rääkis 15.03.2022. a meditsiiniasutuses

sama, mida Yle (vt kd I tlk 38-39) ning A. Tarakanovi läbikukkunud kaitseversioon (joodikust

vaimuhaige kannatanu valetab ja põhjustab oma vigastused kukkudes), ei saa öelda, et

süüdistatava süüdi tunnistamine on vastuolus KrMS § 15 lg 3 sätestatud reeglitega.

37. Maakohus tugines A. Tarakanovit 20.05.2022.a - 23.05.2022.a episoodis süüdi mõistes

järgmistele tõenditele: 1) kannatanu X kohtueelses menetluses antud ütlused; 2) 26.05.2022. a

patsiendikaart; 3) asitõendi vaatlusprotokoll, milles vaadeldi Y 25.05.2022. a Häirekeskusesse

tehtud kahe telefonikõne salvestist (kd I tlk 55-56, tõlge 63-66). Vastab tõele, et X on

kohtueelses menetluses öelnud, et paar päeva enne seda, kui süüdistatav talle näpud silma surus,

lõi mees teda rusikas käega ja löögist jäi hematoom. Kannatanu ütlusi osas, mis puudutab

kehavigastust, kinnitab asjaolu, et X pöördus 26.05.2022. a erakorralise meditsiini osakonda,

kus mh tuvastati kannatanu rangluu piirkonnas hematoom. Rohkem tõendeid A. Tarakanovi

väidetava teo kohta ei ole. Maakohtule esitati tõend selle kohta, et Y helistas 25. mail 2022. a

kahel korral Häirekeskusesse, sest sõbranna X sai oma elukaaslaselt A. Tarakanov peksa.

Paraku tunnistaja Ylt kohtus selle sündmuse kohta mitte midagi ei küsitud. Seega pole võimalik

kontrollida, kas Y vastab KrMS § 66 lg 21 p 2 sätestatud kriteeriumitele või mitte. Vaidlusaluse

episoodi kohta on tõend selle kohta, et kannatanul oli kehavigastus, kuid arsti vastuvõtule

pöördumise ajendiks oli ajavahemikul 24.05.2022. a – 25.05.2022. a väidetavalt aset leidnud

vägivald. Järelikult mõistis maakohus A. Tarakanovi 20.05.2022.a – 23.05.2022. a episoodis

süüdi nii, et süüdistatava süüdi tunnistamine põhineb valdavalt X ütlustel selle kohta, mis

juhtus. Kuivõrd kaitsja ja süüdistatav X kohtus küsitleda ei saanud, läks maakohus vastuollu

KrMS § 15 lg 3 sätestatuga. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja apellatsioon selles osas

põhjendatud ning selles episoodis tuleb A. Tarakanov õigeks mõista.

38. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et A. Tarakanovile esitatud süüdistus KarS § 141 lg 1

järgi ei ole kohtule esitatud tõendeid silmas pidades põhjendatud. Kui vaadata maakohtu

põhistusi, miks A. Tarakanovile KarS § 141 lg 1 järgi esitatud süüdistus on tõendatud

(maakohtu otsuse lk-d 11-15), siis seda, et X ja A. Tarakanovi vahel oli süüdistuses näidatud

ajal ja kohas suguühe, kinnitavad maakohtu hinnangul järgmised tõendid: 1) kannatanu X

kohtueelses menetluses antud ütlused; 2) sündmusest Xlt käest teada saanud tunnistajate Q ja

Y ütlused; 3) 21.06.2022. a asitõendi (politsei rinnakaamera salvestis) protokoll. Muid tõendeid

selle kohta, et X ja A. Tarakanovi vahel oli suguühe, kohtule ei esitatud. Kohtus ristküsitletud

A. Tarakanov ei öelnud seksuaalvahekorra kohta mitte midagi. Süüdistatav nentis ainult seda,

et suhtes kannatanuga on seks alati konsensuslik. A. Tarakanovi ütlustest ei saa seega järeldada

isegi seda, et ta võtab omaks asjaolu, et oli kannatanuga süüdistuses näidatud ajavahemikul

ühtes. Mis puudutab asitõendi vaatlusprotokolli ehk politsei rinnakaamera salvestist, siis siin

tuleb tähele panna seda, et sellele ei ole talletatud kannatanu ütlused KrMS tähenduses.

Vaatlusprotokollis on teave, mida kehtiva kohtupraktika järgi saab kasutada üksnes X ütluste

usaldusväärsuse hindamiseks. Kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustele vahendlike

tunnistajate Q ja Y ütluste lisamine tõenduslikku olukorda KrMS § 15 lg 3 sõnastuse valguses

ei muuda. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohus on suguühte toimumise fakti

tuvastanud KrMS § 15 lg 3 sätestatud keeldu eirates. Vägistamises tuleb A. Tarakanov seega

tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Vaatamata eeltoodule leiab ringkonnakohus, et A. Tarakanov

tuleb selles episoodis süüdi mõista X kehalises väärkohtlemises. Seda võimaldavad A.

Tarakanovile KarS § 141 lg 1 järgi esitatud süüdistuses kajastatud faktilised asjaolud.

Süüdistuse kohaselt surus A. Tarakanov kannatanule oma pöidlad jõuga silmadesse, rebis suu

lahti ja põhjustas oma tegevusega Xle valu ja vähem, kui 4 nädalat kestvad tervisekahjustused.

Kvalifikatsiooni muutmine ei riku A. Tarakanovi kaitseõigust, sest süüdistus hõlmas ka

vägivallategusid, mille kohta oli süüdistataval ja tema kaitsjal võimalik esitada vastuväiteid.

Apellatsiooni piiridest ringkonnakohus A. Tarakanovi teole süüdistuses näidatust kergemat

õiguslikku hinnangut andes ei välju. Niisiis on selle kohta, et A. Tarakanov tarvitas X suhtes

süüdistuses näidatud ajavahemikul füüsilist vägivalda selles kirjeldatud moel, esiteks

kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused. X kirjeldab, kuidas süüdistatav surus oma

pöidlad talle silmakoobastesse ja rebis jõuga suu lahti. Tunnistajate Q ja Y ütlustest nähtub, et

kannatanu rääkis neile ööl vastu 24. maid 2022. a toimunud intsidendist 25. mail 2022. a.

Erinevalt kaitsjast leiab ringkonnakohus, et see ajavahemik mahub KrMS § 66 lg 21 p 2

sätestatud mõiste vahetu alla. Esiteks on sündmuse ja sellest edasi rääkimise vahele jääv aeg

mõõdetav päevades. Teiseks on mõlema tunnistaja ütlustega tõendatud, et X oli sündmusest

rääkimise ajal endast väljas, šokeeritud ja nuttis. Kolmandaks nähtub asjaolu, et kannatanu on

veel toimunu mõju all ka politsei rinnakaamera salvestiselt (kannatanu on küll silmnähtavalt

joobes, kuid sündmust kirjeldades silmnähtavalt häiritud) ning tähelepaneku, et X oli erutatud,

tegi ka kannatanu läbi vaadanud meditsiinitöötaja. Antud juhul on asjas vahetuks tõendiks Q ja

Y ütlused selle kohta, kus ja milliseid vigastusi nad kannatanu juures märkasid. Tunnistaja Q

jäädvustas nähtu fotodele, mis esitati menetlejale (kd I tlk 51-53). Kannatanu fikseeris

kehavigastused erakorralise meditsiini osakonnas (kd I tlk 30) ning kui võrrelda X ütlusi, Q ja

Y ütlusi ning arsti vastuvõtul avaldatut, on kannatanu kirjeldus vigastuste tekkepõhjuse kohta

läbivalt sama. Kui vaadata tuvastatud vigastusi: ulatuslik algav prillverevalum ja triipjas

hematoom otsmikul, siis on nende tekkimine X kirjeldatud viisil eluliselt usutav.

Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et antud juhul on lisaks kannatanu ja vahendlike

tunnistajate ütlustele tõendeid, mis kinnitavad, et Xl tõesti süüdistuses näidatud ajavahemikuga

külgneval ajal vigastused tuvastati, tunnistajad nägid vigastusi ja tajusid kannatanu seisundit

(šokk, soov alguses elukaaslast mitte süüstada – vt Q ütlused, et ema ei tahtnud kohe öelda, mis

juhtus; suutmatus avaldust teha – vt Y ütlused), vigastuste paiknemine ja iseloom riimub

kannatanu ütlustega ning süüdistatava üldine kaitseversioon (kannatanu kukub pidevalt) pole

leidnud kinnitust. Kolleegiumi hinnangul on KarS § 121 objektiivne teokoosseis täidetud. X

vigastused on sellised, mis ei võimalda öelda, et need ei põhjustanud tekitamise ajal ja isegi

pärast seda kannatanule füüsilist valu. Subjektiivne külg on samuti täidetud, ringkonnakohus

leiab, et A. Tarakanov pani teo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Arvestades, et

kriminaalasjas on tõendatud, et A. Tarakanov ja X olid lähisuhtes ning süüdistatav tarvitas

kannatanu suhtes vägivalda ka 12.03.2021. a ning 14.06.2022. a, tuleb süüdistatava tegu talle

ette heidetavas episoodis ümber kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.

39. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kaitsjaga on põhjust nõustuda ka selles, et

maakohtule esitatud tõendite põhjal pole võimalik A. Tarakanovit talle KarS § 120 lg 1 järgi

esitatud süüdistuses süüdi mõista.

40. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et X ja Y kirjeldavad sündmust erinevalt. Apellant toob

välja sellised vastuolud, mida tegelikult on võimalik seletada asjaoluga, et inimesed tajuvad ja

hindavad nähtut erinevalt. Nii näiteks on kiiresti liikumine ühe silmis jooksmine, kuid teise

arvates kiirkõnd, kaugust meetrites hindavad inimesed silma järgi ja seega ebatäpselt. Kaitsja

viidatud vahe (4-5 meetrit või 6-7 meetrit) ei ole nii oluline, et saaks rääkida ületamatust

vastuolust. Vaatamata eeltoodule väärib tähelepanu apellandi seisukoht, mis puudutab X ütlusi.

Esmapilgul on asi lihtne: nii Y kui ka X väidavad ähvarduse sisu kohta riimuvalt, et A.

Tarakanov ütles Yle lita, ma tapan su ära. Kui hakata kõrvutama X 10.06.2022. a kell 17.37

(s.o vahetult pärast samal päeval 16.30 paiku toimunud intsidenti) antud ütlusi ja tunnistaja

hilisemaid, 06.09.2022. a antud ütlusi, on kaitsja õigesti toonud välja kaks asjaolu. Esiteks on

06.09.2022. a tunnistaja ülekuulamise protokolli esmalt kopeeritud X 10.06.2022. a ütlused

ning siis on sinna lisatud lause selle kohta, mida A. Tarakanov Yle täpselt ütles. Kolleegium ei

pea sarnaselt kaitsjaga võimalikuks, et X rääkis mitu kuud hiljem toimunud ülekuulamisel sõna-

sõnalt sama, mida varem. Ei saa märkimata jätta, et ütluste kopeerimine kahandab 06.09.2022.

a nii menetlustoimingu kui ka selle fikseerimise tõsiseltvõetavust. Teiseks on ringkonnakohus

kaitsjaga päri, et X on oma ütlusi väga oluliselt täiendanud ning see täiendus sobib esmastest

ütlustest enam KarS § 120 lg 1 objektiivse teokoosseisu konteksti. Ajaliselt esimene

ülekuulamine viidi läbi praktiliselt kohe pärast väidetavat kuriteosündmust ning kolleegium ei

mõista, miks pidi siis sündmust eelduslikult paremini mäletav X nii olulisest detailist mööda

minema ja rääkima süüdistatava sõnalisest rünnakust väga üldiselt. Kui eeltoodule lisada fakt,

et sellises sõnastuses (lita, ma tapan su ära) tapmisega ähvardamisest ei räägi Y häirekeskusesse

tehtud kõnes sõnagi (vt asitõendi vaatlusprotokoll 13.06.2022. a (kd I tlk 58-59, kõne

mahakirjutuse tõlge kd I tlk 79-81), muutub järjest enam küsitavaks, mis siis 10.06.2022. a

tegelikult juhtus. Kaitsjaga nõustuvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on hakanud Y

käitumist õigustama. Kuna kannatanu helistas politseisse praktiliselt kohe pärast A. Tarakanovi

väidetavat tegu, on äärmiselt veider ja pole loogiline, et Y tapmisähvardusest telefonis ei räägi.

Vaatlusega tuvastati, et Y palus politseid, sest Tarakanov tungib jälle kallale. Y selgitab, et

praegu läheme poodi ja kohtusime temaga ja tema hakkab jälle lõugama. Kiirabi pole vaja, A.

Tarakanov seisab kõrval ja ülbitseb. Ei löönud, lihtsalt ründab. Nad (Xga) läksid eemale.

Hetkel seisab, sõimab ebatsensuurselt. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et kui pöördumine

on tingitud tõsiseltvõetavast tapmisähvardusest, siis räägitaksegi sellest. Maakohus on

viidanud, et kõneaeg oli piiratud, kuid Y jõuab selle vestluse käigus piisavalt kirjeldada, kuidas

A. Tarakanov käitub, mida ta on teinud, anda A. Tarakanovi isikuandmed, vestelda Xga jpm.

Lisaks kuulati maakohtus toimunud kohtuistungil vahetult helisalvestist (kd I tlk 114). Kuigi Y

ja Häirekeskuse töötaja vestlevad vene keeles, võimaldab helisalvestis objektiivsel kõrvalseisjal

hinnata helistaja seisundit. Näiteks seda, kas kohe peale väidetavat kuriteosündmust (Y sõnul

on A. Tarakanov alles sündmuskohal ja tema vahetus läheduses) on kannatanu tajutavalt ärev,

hirmunud jpm. Kuna salvestist kuulati maakohtus ning apellandi hinnangul see Y hirmu ei

kinnita, tutvus kolleegium vaidlusaluse kõnesalvestisega ning veendus, et kaitsjal on õigus.

Helisalvestiselt on kuulda, et kannatanu on süüdistatava käitumise tõttu ilmselgelt ärritunud ja

tige, kuid see on ka kõik. Maakohtu hinnangul oli Yl põhjust A. Tarakanovit karta, sest

kannatanule oli teada süüdistatava vägivaldsus X vastu. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna see

asjaolu alust automaatselt väita, et järelikult oli Yl põhjust A. Tarakanovit karta. Kohtule

esitatud tõendid näitavad seda, et erinevalt Xst Y A. Tarakanovit ei peljanud. Tunnistaja on see,

kes õhutab pidevalt ja süüdistatava kättemaksu kartmata kannatanut esitama politseile avaldust,

fikseerima kehavigastusi ning andma asjale n.ö ametlikku käiku. Kokkuvõtlikult toetavad

tõendid kaitsja lõppjäreldust, et isegi kui lugeda tõendatuks, et A. Tarakanov ütles Yle seda,

mida väidab süüdistus, ei ole tõendatud, et Y tundis reaalselt hirmu ja ohtu oma elule. Kuivõrd

kehtivas kohtupraktikas on järjepidevalt märgitud, et KarS § 120 järgi karistatavast teost on

võimalik kõneleda ainult siis, kui ähvardus on adressaadi jaoks veenev, ei ole võimalik A.

Tarakanovit Y ähvardamises süüdi tunnistada. Kaitsjal on õigus, et süüdistatav tuleb KarS §

120 lg 1 järgi õigeks mõista.

III

41. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et kaitsja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt

rahuldada. Kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 4 leiab kolleegium, et Pärnu Maakohtu 7. septembri

2023. a otsus tuleb osaliselt tühistada. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse A. Tarakanovi süüdi tunnistamises KarS § 141 lg 1

järgi, kuid kvalifitseerib süüdistatava teo selles episoodis ümber KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.

Süüdistuses, mis oli esitatud KarS § 120 lg 1 järgi, tuleb A. Tarakanov õigeks mõista.

Süüdistatava süü ajavahemikul 20.05.2022. a – 23.06.2022. a toime pandud ja KarS § 121 lg 2

p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud episoodis tõendamist ei leidnud, kuid ühe episoodi tõendamatus ei

too endaga kaasa A. Tarankovi õigeks mõistmist KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi esitatud

süüdistuses, sest muus osas (ehk A. Tarakanovi süüdi tunnistamises 14.06.2021. a ja

12.03.2022. a episoodides, mis on kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi) tuleb maakohtu

otsus jätta muutmata.

42. Arvestades apellatsioonimenetluse tulemit, on ilmne, et revideerida tuleb ka A.

Tarakanovile mõistetud karistust. Maakohus mõistis A. Tarakanovile KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja

3 järgi 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse, KarS § 120 lg 1 järgi 6 kuu pikkuse vangistuse ja KarS

§ 141 lg 1 järgi 2 aasta pikkuse vangistuse ning KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuseks raskeimat

suurendades 3 aasta pikkuse vangistuse. Ringkonnakohtu järelduste tõttu kukub kaks liidetavat

(KarS §-de 120 lg 1 ja 141 lg 1 järgi mõistetud üksikkaristused) ära, kuid süüdistatava süü

suurus KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kolleegiumi hinnangul ei muutu. Vaatamata sellele, et

ühes episoodis ei leidnud A. Tarakanovi tegu tõendamist, kvalifitseeris kolleegium

süüdistatavale esitatud vägistamissüüdistuse ümber kehaliseks väärkohtlemiseks ning seda

tuleb arvestada talle KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud teo eest karistuse määramisel.

Tolles episoodis on Xle põhjustatud märkimisväärsed kehavigastused, mis tõenäolisemalt olid

valulikumad ja paranesid kauem, kui ajavahemikul 20.05.2022. a – 23.05.2022. a väidetavalt

tekitatud hematoom. Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et A. Tarakanovi karistust

raskendavad ja leevendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav tarvitas kannatanu vastu vägivalda

viimase kodus, mis peaks naise jaoks eelduslikult olema kõige turvalisem koht. Oma tegusid

A. Tarakanov ei tunnista, selle asemel hakkas süüdistatav temast sõltuvat elukaaslast mustama

(naine on valetajast vaimuhaige joodik). Kehaline väärkohtlemine ei piirdunud ainult valu

tekitamisega, vaid kannatanul tuvastati ka nähtavad ning paranemist vajavad kehavigastused.

Eeltoodut silmas pidades on A. Tarankovile KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava

kuriteo eest (s.o episoodid 14.06.2021. a, 12.03.2022. a ja vahemikus 23.05.2022. a –

24.05.2022. a) kohaseks karistuseks 2 aasta ja 6 kuu pikkune ehk sanktsiooni keskmäära jääv

vangistus. Varem karistamata A. Tarakanovi suhtes võib mõistetud vangistuse jätta tingimisi

kohaldamata. Mõistetud karistusest veidi pikem katseaeg on kohane meede, mis tagab

eelduslikult A. Tarakanovi õiguskuulekuse. Vaatamata sellele, et A. Tarakanov ennast süüdi ei

tunnistanud, on kriminaalmenetlus teda distsiplineerinud. Kannatanu tütar, tunnistaja Q selgitas

ristküsitlusel, et tema ema ja A. Tarakanov joovad koos ja pidevalt käib mingisugune möll, kuid

viimasel ajal A. Tarakanov emaga enam ei kakle, vaid toidab, söödab, ostab riideid ja istutab

lillekesi. Ringkonnakohus tunnistab A. Tarakanovi süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi,

karistab teda 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega ning jätab selle kooskõlas KarS § 73 lg 1 ja 3

täielikult tingimisi kohaldamata, kui süüdimõistetu ei pane 2 aasta ja 10 kuu pikkuse katseaja

jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu.

43. Kaitsja taotles maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulude riigi kanda jätmist.

Taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Esiteks tuleb korrigeerida sundraha suurust. Maakohus lähtus

KrMS §-dest 175 lg 1 p 9 ja 179 lg 1 p 1 alusel süüdistatavalt sundraha välja mõistes eeldusest,

et A. Tarakanov mõisteti süüdi I astme kuriteo toime panemises. See etteheide ei leidnud

apellatsioonimenetluses kinnitust. A. Tarakanov pani ringkonnakohtu hinnangul toime II astme

kuriteo. Järelikult tuleb tal KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel maksta sundraha 1,5 kordses kuupalga

alammääras, mis on 1230 eurot. A. Tarakanovi kaitsjatasu maakohtus oli 1845,90 eurot.

Arvestades, et maakohtu otsus süüdistatava süüdi tunnistamises ei olnud täiel määral

põhjendatud, tuleb osa maakohtu menetluskuludest A. Tarakanovile hüvitada. Süüdistatava süü

ei leidnud tõendamist ühes vägivallaepisoodis ja ähvardamises. Arvestades seda, et X vastu

suunatud vägivallaepisoodid moodustasid süüdistusest ja kohtus uuritud tõenditest valdava osa

ning nendes olid kaitsja argumendid valdavalt kattuvad, oli ähvardamisteo osakaal esitatud

süüdistusest hinnanguliselt ca ¼. Järelikult tuleb Eesti Vabariigilt A. Tarakanovi kasuks välja

mõista maakohtus kantud menetluskulu 461,47 eurot. Ülejäänud menetluskulu jääb A.

Tarakanovi enda kanda.

44. Apellatsioonimenetlusega kaasnes A. Tarakanovil kulu, mis oli valitud kaitsjale makstud

tasu 756 eurot (summa sisaldab käibemaksu). Menetluskuluks loetakse KrMS § 175 lg 1 p 1

alusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsja osutas kliendile

õigusabiteenust hinnaga 105 eurot (summa käibemaksuta) ning esitas A. Tarakanovile arve 6

töötunni eest. Kolleegiumi hinnangul on nii teenuse tunnihind kui ka kaebuse koostamisele

kulunud aeg (vähem kui üks tööpäev) mõistlik. KrMS § 185 lg 1 järgi kannab menetluskulud

riik, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 nimetatud lahend.

Käsilolevas asjas tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ja tegi uue otsuse,

järelikult tuleb Eesti Vabariigilt A. Tarakanovi kasuks välja mõista 756 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/