3-22-1382/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. jaanuar 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1382

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16. juuni 2022. a

lahkumisettekirjutuse nr 1052256606 tühistamiseks või

alternatiivselt

sissesõidukeelu

tühistamiseks

või

lühendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 5. oktoober 2022. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja UP

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja JN

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 2022. a otsuse haldusasjas nr 3-22-1382

resolutsiooni punkt 1 osas, milles halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt.

Teha tühistatud osas asjas uus otsus, millega jätta X kaebus Politsei- ja

Piirivalveameti 16. juuni 2022. a ettekirjutuse nr 1052256606 tühistamiseks

sissesõidukeeldu puudutavas osas rahuldamata.

Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 1 muutmata.

3. Muuta halduskohtu otsuse resolutsiooni punktis 2 toodud menetluskulude jaotust

ning jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 19. veebruaril 2024

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

3-22-1382

2(7)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X saabus turismi eesmärgil väljastatud Eesti C-viisa

(kehtivusega 13.08.2021–21.07.2023) alusel Narva piiripunkti kaudu 04.03.2022 Eestisse. Xle

oli lisaks väljastatud Läti Vabariigi D-viisa kehtivusega 16.05.2022–10.05.2023. Politsei- ja

Piirivalveamet (PPA) registreeris 18.05.2022 X lühiajalise Eestis töötamise AS-s Y. X pöördus

13.06.2022 PPA teenindusse, et taotleda Eesti D-viisat, kuid taotlust ei võetud vastu, sest isik

viibis Eestis alates 02.06.2022 seadusliku aluseta.

2. Politsei- ja Piirivalveamet kohustas 16.06.2022 ettekirjutusega Eestist lahkumiseks

nr 1052256606 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1, § 72 lg-te 11 ja

4, § 73 lg 1 ja § 11 lg 1 alusel X Eestist lahkuma 7 päeva jooksul, kuid hiljemalt 23.06.2022

(sundtäidetav alates 24.06.2022). Ühtlasi kohaldati ettekirjutusega X suhtes VSS § 74 lg 1 alusel

siseriiklikku sissesõidukeeldu 3 aastaks lahkumiskohustuse täitmise päevast alates.

Ettekirjutuse põhjenduste kohaselt viibib X alates 02.06.2022 Eestis seadusliku aluseta. Isik

selgitas 16.06.2022, et saabus Eestisse algselt turismi eesmärgil ning lahkus Venemaalt, sest ei

toeta sõjategevust Ukrainas ja kartis, et teda võidakse samuti sõtta mobiliseerida, samuti on ta

ajakirjanikuna olnud valitsuse suhtes kriitiline ja kardab seetõttu enda turvalisuse pärast. Isiku

sõnul ei soovinud ta viibida riigis ebaseaduslikult, kuid tööandja andis väärinformatsiooni, et

Läti viisa annab talle täiendava seadusliku aluse Eestis viibimiseks. Kuna X viibib Eestis

seadusliku aluseta, tuleb talle koostada lahkumisettekirjutus, määrates vabatahtliku täitmise

tähtajaks 7 päeva ja kohaldada siseriiklikku sissesõidukeeldu (kuna isikul on kehtiv Läti viisa)

kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast alates. Isikul puuduvad Eestis

peresidemed ja muud olulised kaitsmist väärivad elulised asjaolud, mis võiksid mõjutada tema

Eestist välja saatmist või sissesõidukeelu kohaldamist. Puuduvad ka humaansed kaalutlused,

mis annaksid aluse jätta sissesõidukeeld kohaldamata.

3. X lahkus Eestist 19.06.2022 Läti Vabariiki.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule 27.06.2022 kaebuse, milles palus PPA 16.06.2022

ettekirjutus nr 1052256606 tühistada või alternatiivselt tühistada ettekirjutusega kehtestatud

sissesõidukeeld või lühendada selle tähtaega. Kaebaja ei ole viibinud Eestis ebaseaduslikult,

mistõttu puudus ettekirjutuse koostamiseks alus. PPA ei arvestanud Läti D-viisast tulenevat

kaebaja õigust Eestis viibida. Sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne, sest kaebaja hinnangul

ja tööandja väitel viibis ta Eestis seaduslikult, samuti on PPA registreerinud kaebaja lühiajalise

Eestis töötamise (ajavahemikuks 18.05.2022–15.08.2023). PPA-le on teada, et kaebaja on

Eestit varem külastanud ja siit õigeaegselt lahkunud. Kaebaja lahkus Venemaalt võimaliku

tagakiusamise ohu tõttu. Eestis oli kaebajal plaanis asuda tööle meediaväljaandes. Kaebaja on

seaduskuulekas ja isegi kui ta rikkus riigis viibimise reegleid, tingis selle erinevate viisa liikide

ristkasutamise reeglite keerukus. Kaebajal ei olnud kavatsust viibida Eestis seadusliku aluseta

3-22-1382

3(7)

olukorras, kus tal oli teise Euroopa Liidu liikmesriigi poolt välja antud pikaajaline D-viisa.

Ettekirjutusest ei nähtu, et PPA oleks sissesõidukeelu kehtestamisel hinnanud kaebaja isiklikke

asjaolusid ja VSS § 74 lg-st 3 tulenevaid asjaolusid.

5. Politsei- ja Piirivalveamet palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja saabus

Eestisse 04.03.2022 turismi eesmärgil väljastatud lühiajalise viisa (lubatud viibimisaeg 90

päeva) alusel ning viibis 180-päevase perioodi (16.12.2021–13.06.2022) jooksul Eestis kokku

102 päeva (ajavahemikul 04.03.2022–17.05.2022 kokku 75 päeva ja 18.05.2022–13.06.2022

kokku 27 päeva), neist 12 päeva seadusliku aluseta. Viisaeeskirjast (Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 13.07.2009 määrus (EÜ) nr 810/2009) ning välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg-st 1

ja § 44 lg-st 3 tulenevalt ei andnud kahe viisa omamine õigust lühiajaliselt viibida Schengeni

alal rohkem kui 90 päeva 180-päevase perioodi jooksul. Kui kaebaja soovis viibida Eestis

pikemalt, tulnuks tal aegsasti taotleda Eesti pikaajalist viisat. Seetõttu viibis kaebaja Eestis

ebaseaduslikult ja vastustajal oli lahkumisettekirjutuse koostamiseks seaduslik alus. VSS § 7 lg

1 ei jäta lahkumisettekirjutuse tegemisel PPA-le kaalutlusõigust. Kaebajale anti võimalus

esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kaebaja on ettekirjutuse 19.06.2022 täitnud,

lahkudes Läti Vabariiki, mistõttu ei saa ettekirjutust enam tühistada.

PPA hinnangul ei esinenud asjaolusid, mis oleksid tinginud VSS § 74 lg 3 alusel sissesõidukeelu

lühendamise või sissesõidukeelu VSS § 74 lg 4 alusel kohaldamata jätmise. Kaebaja ei ole

viidanud asjaoludele, mida saaks käsitada humaansete kaalutlustena. Välismaalase hooletus või

eksimus ei ole selline asjaolu, mis tingiks sissesõidukeelu lühendamise. Kaebajal oli võimalik

pöörduda asjaolude selgitamiseks PPA poole, kuid ta ei ole seda teinud, vaid piirdus tööandja

selgitustega. Isikul puuduvad Eestis peresidemed ja muud olulised kaitsmist väärivad elulised

asjaolud, mis võiksid mõjutada tema väljasaatmist või sissesõidukeelu kohaldamist. PPA pidas

võimalikuks VSS § 74 lg 41 alusel piirata kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu kehtivust Eesti

Vabariigi territooriumiga, sest tal oli ettekirjutuse koostamise ajal kehtiv Läti pikaajaline viisa.

Seega ei pea kaebaja lahkuma päritoluriiki. Kohaldatud 3-aastane siseriiklik sissesõidukeeld on

asjakohane ja proportsionaalne.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 05.10.2022 otsusega X kaebuse osaliselt ja tühistas

PPA 16.06.2022 ettekirjutuse nr 1052256606 kehtestatud siseriikliku sisenemisekeelu osas.

Muus osas jättis kohus kaebuse rahuldamata ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja

menetluskulu 10 eurot ja jättis vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

Vaidlust ei ole, et kaebaja viibis 2022. a-l Eestis kokku 102 päeva ja täitis lahkumisettekirjutuse

19.06.2022. Kuna kaebaja on vaidlustanud ka ettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu, siis

on tühistamisnõude läbivaatamine jätkuvalt võimalik. Viisaeeskirjast ning VMS § 43 lg-st 1 ja

§ 44 lg-st 3 ei tulene, et kahe erineva viisa omamisel pikeneb Eestis või Schengeni alal viibimise

tähtaeg üle 90 päeva. Kuna kaebaja viibis alates 16.06.2022 Eestis ilma seadusliku aluseta, siis

oli PPA-l seaduslik alus koostada temale ettekirjutus Eestist lahkumiseks.

Kaebaja vaidlustas ka tema suhtes kohaldatud siseriikliku sissesõidukeelu. PPA registreeris

18.05.2022 kaebaja lühiajalise Eestis töötamise AS-s Y. Sellekohasel kinnitusel on viidatud

VMS § 106 lg-le 1 ning märgitud, et välismaalasel on lubatud töötada 365 päeva ajavahemikul

18.05.2022–15.08.2023. Registreering andis kaebajale loa Eestis töötada, kuid samas oli tal

üksnes lühiajaline viisa. Töötamise registreering ei anna seaduslikku alust Eestis viibimiseks.

Kui ilmneb, et kaebajal ei ole tagakiusuohu tõttu võimalik päritoluriiki naasta, on tal õigus

taotleda rahvusvahelist kaitset. Vastustajal ei olnud kohustust hinnata kaebaja väiteid seoses

võimaliku tagakiusuga. Samuti ei olnud PPA-l alust jätta sissesõidukeeld humaansetel

kaalutlustel kohaldamata. Õiguskirjanduses on humaanseks kaalutluseks peetud näiteks isiku

3-22-1382

4(7)

enda või tema lähedase haigust, haiglas viibimist või operatsioonijärgset ravi arsti järelevalve

all (vt lisaks Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2019 otsus nr 3-17-1928). Kaebaja hinnang, et ta on

poliitiline põgenik, ei ole VSS § 74 lg 4 kohaldamise aluseks. Vaidlustatud haldusakt ei kohusta

kaebajat naasma Venemaale.

Põhjendatud on etteheide, et PPA ei ole hinnanud VSS § 74 lg-st 3 tulenevaid asjaolusid. PPA

on välja toonud, et kaebajal puuduvad Eestis peresidemed ja muud olulised kaitsmist väärivad

elulised asjaolud, mis võiksid sissesõidukeelu kohaldamist mõjutada. Samas jättis vastustaja

hindamata mõju kaebaja võimalusele täita tööülesandeid AS-s Y. Kohtupraktika järgi ei saa

välismaalase soovi Eestis töötada pidada nii kaalukaks asjaoluks, mis võimaldaks hinnata

sissesõidukeelu kohaldamist ebahumaanseks või selle tähtaega ebaproportsionaalseks (vt Tartu

Ringkonnakohtu 10.09.2019 otsus nr 3-17-1926, p15). Samas ei nähtu, miks ei olnud võimalik

sissesõidukeelu kehtivust lühendada või milliste asjaolude tõttu on märkimisväärselt pikk

periood, mil kaebajal puudub võimalus Eestisse siseneda ajal, kui tal on kehtiv töötamise

registreering kuni 15.08.2023. Lisaks on kaebaja olnud seaduskuulekas. VSS § 7 lg 2 ja § 74

kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline kestus

on asjaolusid arvestades proportsionaalne (Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p-d 33–

34). Kuna PPA ei ole hinnanud sissesõidukeelust tulenevat mõju kaebajale, tuleb ettekirjutus

selles osas tühistada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Politsei- ja Piirivalveamet palub 02.11.2022 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus

tühistada osas, milles kohus kaebuse rahuldas, ning uue otsusega jätta X kaebus tervikuna

rahuldamata. Vaidlustatud ettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeeld on õiguspärane ja

proportsionaalne ning selle tühistamiseks ei ole alust. Vaidlust ei ole, et PPA peab VSS § 74

kohaldamisel teostama kaalutlusõigust ja lähtuma igast üksikjuhtumist eraldi. PPA möönab, et

ettekirjutusest ei nähtu kaebaja töötamise võimalikkusega seotud kaalutlusi, kuid arvestades, et

kaebaja viibimisalus lõppes 02.06.2022, siis lõppes VMS § 1091 lg-st 1 tulenevalt ka lühiajalise

töötamise registreering. Kuna kaebaja Eestis töötamise õigus oli vahetult seadusest tulenevalt

alates 02.06.2022 lõppenud, siis ei pidanud PPA 16.06.2022 lahkumisettekirjutuse koostamisel

vajalikuks hinnata mõju kaebaja võimalusele täita tööülesandeid. Halduskohus lähtus ebaõigest

eeldusest, et kaebajal oli kehtiv töötamise registreering AS-s Y. Kaebajale tagati enne

ettekirjutuse tegemist õigus olla ära kuulatud ja PPA lähtus sissesõidukeelu kehtestamisel

teabest, mille kaebaja temale haldusmenetluse käigus andis. Kaebaja ei esitanud vastuväiteid

3-aastase sissesõidukeelu kohaldamisele. Ettekirjutuses on arusaadavalt selgitatud, et kaebajal

puuduvad Eestis ja Schengeni konventsiooni liikmesriikides kaitsmist väärivad isiklikud,

majanduslikud või muud sidemed ning asjaolu, et kaebaja soovib Eestis töötada ja sissetulekut

teenida, ei ole nii kaalukas, et see tingiks sissesõidukeelu lühendamise või kohaldamata jätmise.

Samuti ei ole selliseks asjaoluks kaebaja poolt kohtumenetluses väljendatud seisukoht, et ta ei

saanud aru vajadusest pöörduda PPA-sse, ei varjanud ennast ja ei rikkunud seadusi tahtlikult.

Võõrriiki tööle minnes tuleb isikul endale eelnevalt selgeks teha oma õigused ja kohustused.

Halduskohus ei ole arvestanud, et vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutuse tegemisel

kohaldatakse reeglina sissesõidukeeldu kolmeks aastaks ning seda võib vähendada, kui sellise

kestusega sissesõidukeeld ei oleks proportsionaalne (VSS § 74 lg 3). Praegusel juhul ei esinenud

asjaolusid, mis oleks tinginud üldreeglist kõrvale kaldumise vajaduse. Isiku hooletus ei saa olla

piisavaks põhjuseks kohaldada tema suhtes lühema tähtajaga sissesõidukeeldu. Kaebajal ei ole

Eestis peresidemeid ega muid olulisi kaitsmist väärivaid suhteid. Samuti puuduvad sellised

humaansed kaalutlused, mis annaksid aluse jätta sissesõidukeeld kohaldamata. Kuna kaebajal

oli kehtiv Läti viisa, kohaldati ettekirjutusega tema suhtes üksnes siseriiklikku sissesõidukeeldu

3-22-1382

5(7)

ja seega on sissesõidukeelu mõju kaebajale hinnatud. Halduskohus omistas ülemäära suure

kaalu kaebaja õigusele Eestis töötada ning jättis tähelepanuta, et kaebajal oli võimalus esitada

kohaldatava sissesõidukeelu suhtes oma arvamus ja vastuväited. Kaebaja saabus Eestisse

04.03.2022 turismi eesmärgil ja tema lühiajaline töötamine AS-s Y registreeriti alates

18.05.2022. Seejuures ei anna C-liiki viisa õigust Eestis töötada, mistõttu ei saa nõustuda, et

tegemist on seaduskuuleka isikuga. Asjaolu, et kaebaja pöördus D-liiki viisa taotlemiseks

13.06.2022 PPA-sse, ei tähenda, et temale ei saaks ette heita, et ta ei pöördunud PPA poole juba

varem. Kuigi asjaoludest nähtuvalt ei saa väita, et kaebaja olnuks pahauskne või viibis Eestis

tahtlikult ebaseaduslikult, on eelkõige välismaalasel endal kohustus jälgida välisriigis viibimise

seaduslikkust. Üksnes välismaalase soov Eestis töötada ei kaalu üles Eesti riigi õigust mitte

lubada mõne aja jooksul riiki välismaalasi, kes on siin viibinud ilma õigusliku aluseta (vt Tartu

Ringkonnakohtu 10.09.2019 otsus nr 3-17-1926, p 15). Halduskohus ületas otsuse tegemisel

enda pädevust, asudes haldusorgani asemel ise teostama kaalutlusõigust (HKMS § 158 lg 3).

Asjaolu, et kohus vastustaja põhjendustega ei nõustu või kohtu hinnangul pidanuks kaalumise

tulemusel jõudma teistsugusele otsusele, ei muuda kohaldatud sissesõidukeeldu õigusvastaseks.

VSS § 32 alusel on kaebajal õigus taotleda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või selle

kehtivusaja lühendamist.

8. X palub 21.11.2022 vastuses jätta PPA apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata. Vastustaja positsioon jääb kaebajale arusaamatuks, sest ühest küljest nõustub

PPA, et vajalik on üksikjuhtumi põhine hindamine, kuid samas väidab, justkui on seadusandja

üldise kaalumise juba teostanud ja kolmeaastane sissesõidukeeld on üldjuhul automaatselt

põhjendatud. Sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja

määramisel tuleb arvestada VSS § 31 lg-s 3 märgitud asjaolusid, kuid PPA hindas ainult

peresidemete olemasolu. Halduskohus leidis õigesti, et PPA ei ole piisavalt hinnanud

sissesõidukeelust tulenevat mõju kaebajale ja seetõttu tuleb sissesõidukeeld tühistada. VSS § 74

kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline

sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt Riigikohtu 01.10.2019

otsus nr 3-18-1891, p 16). PPA-l on kaalumiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel

kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada (vt Riigikohtu 27.06.2019 otsus nr 3-

17-1927, p 21). Ehkki halduskohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas PPA kaalutlusotsus

on õiguspärane (HKMS § 158 lg 3), ei ole kohus praeguses asjas oma pädevust ületanud, vaid

kontrolliski ainult seda, kas PPA teostas kaalutlusõigust õigesti või mitte. Halduskohus ei ole

PPA eest ise kaalutlusõigust teostanud. PPA väide, et sissesõidukeelu kohaldamisel arvestati,

et kaebaja usaldusväärsus oli seatud kahtluse alla, on paljasõnaline. PPA ei ole varem seadnud

kahtluse alla kaebaja väidet, et ta on olnud seaduskuulekas. Kaebaja pöördus viisa taotlemiseks

ise PPA-sse ja oli kindel, et tal oli tekkinud Läti D-viisast tulenev alus Eestis viibida. Vastustaja

etteheide, et kaebaja on justkui rikkunud Eesti C-viisa nõudeid, jääb arusaamatuks, sest PPA

oli ise registreerinud kaebaja lühiajalise Eestis töötamise, mis vastustaja hinnangul kehtis kuni

viibimisaluse lõppemiseni. Sisuliselt oli PPA andnud kaebajale loa töötamiseks, kuid väidab

nüüd, et kaebaja ei oleks tohtinud seda kasutada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsiooniastmes on vaidluse all üksnes PPA 16.06.2022 ettekirjutuses nr 1052256606

kaebaja suhtes kohaldatud 3-aastase siseriikliku sissesõidukeelu õiguspärasus. Kuivõrd kaebaja

lahkus Eestist 19.06.2022, siis kehtib tema suhtes kohaldatud siseriiklik sissesõidukeeld kuni

19.06.2025. Halduskohus tühistas kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu, leides, et PPA ei

ole piisavalt hinnanud sissesõidukeelust tulenevat mõju kaebaja võimalusele täita tööülesandeid

AS-s Y. Halduskohus nõustus samas, et PPA ei pidanud hindama kaebaja neid väiteid, mis

seondusid tema Venemaalt lahkumise põhjustega ja võimaliku tagakiusamisega Venemaale

3-22-1382

6(7)

naasmise korral, ning soov Eestis töötada ei kvalifitseeru VSS § 74 lg 4 tähenduses humaanseks

kaalutluseks, mis oleks andnud PPA-le aluse jätta sissesõidukeeld kohaldamata.

10. Riigikohus leidis 19.02.2019 otsuses nr 3-17-1545 (p 34), et arvestades VSS § 7 lg-s 2 (st

lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu „vajaduse korral“),

§ 74 lg-tes 3 ja 4 ning direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 2 esimeses lauses sätestatut, tuleb igal

üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on

asjaolusid arvestades proportsionaalne. Sama on korratud hilisemates lahendites (nt Riigikohtu

01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16; 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, p 13). Seetõttu ei välista

PPA kaalutlusõigust ja -kohustust iseenesest VSS § 74 lg-s 1 imperatiivses sõnastuses sätestatu,

et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks

lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Küll saab VSS § 74 lg-test 1, 3 ja 4 järeldada, et

kui välismaalase puhul ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid sissesõidukeelu

kohaldamata jätmise (VSS § 74 lg 4) või sissesõidukeeldu kohaldamise lühemaks ajaks (VSS §

74 lg 3), siis on seadusandja hinnanud proportsionaalseks kohaldada lahkumisettekirjutuses

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Täiendavalt

tuleneb VSS § 74 lg-st 41 (kuni 17.06.2022 kehtinud redaktsioonis) PPA-le õigus ja ka kohustus

kaaluda, kas piirata kohaldatava sissesõidukeelu kehtivust vaid Eesti Vabariigi territooriumiga,

kui välismaalasel on seaduslik alus teises Schengeni konventsiooni liikmesriigis elamiseks või

ajutiseks viibimiseks.

11. Kuigi vaidlustatud ettekirjutuses on sissesõidukeelu kohaldamist põhjendatud napilt, ei

nähtu sellest, et PPA oleks jätnud kaalutlusõiguse üldse teostamata. Vastupidist kinnitab seegi,

et kuna kaebajal oli kehtiv Läti D-liiki viisa, siis piirati kohaldatava sissesõidukeelu kehtivust

üksnes Eestiga. Samuti on ettekirjutuses selgelt välja toodud, et PPA hinnangul ei esine selliseid

humaanseid kaalutlusi, mis tingiksid sissesõidukeelu VSS § 74 lg 4 alusel kohaldamata jätmise.

Vaatamata sellele, et VSS § 27 järgi ei kohaldata VSS 5. ptk-s sätestatut lahkumisettekirjutuses

kohaldatava sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.02.2023

otsus nr 3-22-1166, p 9), saab VSS § 74 lg 3 rakendamisel arvestada VSS § 31 lg-s 3 märgitud

asjaolusid analoogia alusel, sest tegemist on olemuselt sarnaste olukordadega. Vaidlust ei ole,

et kaebajal puudusid Eestiga tihedad isiklikud, sotsiaalsed või majanduslikud sidemed. Kaebaja

saabus Eestisse turismi eesmärgil väljastatud lühiajalise viisa alusel ligikaudu 2,5 kuud enne

lahkumisettekirjutuse tegemist. Kaebaja lühiajaline töötamine Eestis registreeriti 18.05.2022

ehk ca kaks nädalat enne viisaga lubatud viibimisaja lõppemist.

12. VMS § 104 lg 1 ja § 106 lg 1 kohaselt võib lühiajaliselt Eestis töötada välismaalane, kellel

on seaduslik alus Eestis ajutiseks viibimiseks ja kelle töötamise on tööandja enne tööle asumist

registreeritud PPA-s. VMS § 1071 lg 2 järgi võib välismaalane Eestis tööle asuda alates sellest

kalendripäevast, kui PPA on teinud otsuse registreerida välismaalase lühiajaline töötamine.

VMS § 104 lg-st 3 ja § 1091 lg-st 1 tulenevalt lõpeb välismaalase lühiajalise Eestis töötamise

registreering mh siis, kui lõpeb tema ajutine viibimisalus ning tal puudub muu seaduslik alus

riigis viibimiseks ja töötamiseks. VMS §-st 108 ei tulene keeldu välismaalase lühiajalise Eestis

töötamise registreerimiseks, kui välismaalane viibib Eestis lühiajalise viisa alusel. Argument,

et C-liiki viisa ei anna õigust Eestis töötada, ei ole asjakohane, sest kaebaja lühiajalise Eestis

töötamise aluseks ei olnud lühiajaline viisa, vaid PPA 18.05.2022 registreering nr 1058966553.

13. PPA on õigesti märkinud, et VMS § 104 lg-st 3 ja § 1091 lg-st 1 tulenevalt lõppes kaebaja

lühiajaline Eestis töötamise õigus koos tema viibimisaluse lõppemisega 02.06.2022. Tegemist

on seaduses ettenähtud tagajärjega, mis kaasnes Eestis ajutiseks viibimiseks seadusliku aluse

äralangemisega automaatselt, ning see tagajärg oli PPA 18.05.2022 kinnituses ka selgelt välja

toodud: „Lühiajalise töötamise registreerimine annab välismaalasele õiguse Eestis töötada

3-22-1382

7(7)

registreeritud perioodil juhul, kui välismaalasel on seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kui

seaduslik alus Eestis viibimiseks lõppeb varem, siis puudub isikul ka õigus Eestis töötada.“ Kui

kaebaja õigus lühiajaliselt Eestis töötada oli 02.06.2022 seisuga lõppenud, siis ei pidanud PPA

16.06.2022 lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kohaldamise ja selle kehtivusaja määramise

otsustamisel võtma mh arvesse sissesõidukeelu mõju kaebaja võimalusele täita tööülesandeid

AS-s Y. Halduskohus on lähtunud ekslikust hinnangust, et lühiajalise töötamise registreering

oli lahkumisettekirjutuse koostamise seisuga kehtiv.

14. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seadusliku aluseta Eestis viibinud välismaalasele tehtud

lahkumisettekirjutuses kolmeaastase siseriikliku sissesõidukeelu kohaldamist pidada iseenesest

ebaproportsionaalseks. Kaebaja on küll selgitanud, et ta oli tööandja poolt antud informatsiooni

põhjal eksimuses, et kehtiva Läti D-liiki viisa tõttu võib ta viibida Eestis kauem kui 90 päeva,

kuid sellisel juhul jääb arusaamatuks, miks pidas ta vajalikuks pöörduda 10 päeva pärast Eesti

lühiajalise viisaga lubatud viibimisaja lõppemist PPA teenindusse, et taotleda pikaajalise viisa

väljastamist. Samuti ei ole kaebaja viidanud objektiivsetele takistustele pöörduda PPA poole

juba enne viibimisaluse lõppemist või vahetult pärast seda. Pigem on usutav, et kaebaja ei olnud

lihtsalt piisavalt hoolikas, et veenduda enda Eestis viibimise seaduslikkuses. Kuna VSS § 74 lg

1 ei eelda, et kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamiseks peaks välismaalane olema tahtlikult

viibinud Eestis ebaseaduslikult, siis ei tingi sissesõidukeelu lühendamist argument, ei kaebaja

oli pelgalt hooletu. Kaebaja võib küll soovida ka edaspidi Eestis reisida või töötada, kuid see ei

ole nii kaalukas argument, et muudaks tema suhtes kohaldatud ja üksnes Eesti territooriumiga

piirduva sissesõidukeelu ebaproportsionaalseks (vrd Tartu Ringkonnakohtu 10.09.2019 otsus

nr 3-17-1926, p 15). Vajaduse korral saab kaebaja VSS § 32 alusel taotleda ka sissesõidukeelu

kehtetuks tunnistamist või selle kehtivusaja lühendamist.

15. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb PPA apellatsioonkaebus rahuldada ning

Tallinna Halduskohtu 05.10.2022 otsus apellatsioonkaebuses vaidlustatud ulatuses tühistada.

Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab X kaebuse tervikuna rahuldamata.

16. HKMS § 109 lg 4 alusel tuleb asjas muuta ka menetluskulude jaotust. X tasus kaebuse

esitamisel riigilõivu 20 eurot ja PPA on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu

tasumisest vabastatud. Kumbki menetlusosaline ei ole esimese ega teise astme kohtus esitanud

andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna ringkonnakohus rahuldab vastustaja

apellatsioonkaebuse ja jätab kaebuse tervikuna rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud

esimese ja teise astme kohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Kuivõrd PPA ei ole

esitanud kohtutele andmeid menetluskulude kandmise kohta, siis jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)