1-21-5115/40 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

17. jaanuar 2024

Kohtuasja number

1-21-5115

Kohtukoosseis

eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Ingrid Kullerkann ja Aarne

Sarjas

Kohtuistungi sekretär

Aune Puusepp

Kohtuasi ja menetlusliik

kriminaalasi

üldmenetluses

A.V.

süüdistuses

karistusseadustiku (KarS) § 206 lg 1 – § 22 lg-te 2 ja 3 ning

KarS § 418 lg 1 järgi ning A.L. i süüdistuses KarS § 206 lg 1 –

§ 25 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 24. novembri 2022 otsus

Apellant

prokuratuur,

esindaja

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Kalmer Kask

Teised apellatsioonimenetluse

pooled

süüdistatav A.V. . Isikukood xxxxxx; elukoht: XXX; töökoht:

X; varem kriminaalkorras karistamata

süüdistatav A.L. . Isikukood xxxxxx; elukoht: XXX; töökoht:

X; varem kriminaalkorras karistamata

süüdistatavate lepinguline kaitsja vandeadvokaat Silver

Reinsaar

Menetluse vorm

suuline, kohtuistung 21. septembril 2023

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 24. novembri 2022 otsus osas, millega

1.1 A.L. mõisteti KarS § 206 lg 1 – § 25 lg 2 järgses süüdistuses õigeks;

1.2 A.V. mõisteti KarS § 206 lg 1 – § 22 lg-te 2 ja 3 järgses süüdistuses õigeks;

1.3 mõisteti riigilt A.L. i ja A.V. kasuks välja 112,86 eurone kahjuhüvitis nende

kahtlustatavana kinnipidamise eest;

1.4 tagastati A.V. le

a) 743 vintpüssipadrunit 7,62x39mm;

b) A.V. sõiduki kõrvalistuja istme alt panipaigast leitud püstol Makarov ЛA1310

koos salvega, milles on 3 padrunit;

c) kolm rohelist värvi purki kirjega „GRENADE HAND SIGNAL SMOKE

TURQUOISE L158A1 CCC“;

d) sinist värvi käsigranaat kirjega „treeninggranaat THG67“ ja rohelist värvi

granaati meenutav ese kirjega „suitsugranaat ASGV-460 partii nr 00904024“;

e) automaatrelv AK4 koos tulesuunajaga, automaatrelva AK4 laskemoon

(kaliiber 7,62 mm; 180 tk), kilepakend kirjaga „Mokate Carmen“ erinevat tüüpi

laskemoonaga, 8 pakki laskemoona (kaliiber 7,62 mm), A.V. sõiduki keskosa

käetoe seest leitud karp laskemoonaga (karbil kiri „SPCE 9,7 g 150 grs No.

2936/2“), padrunihoidja koos 8 padruniga, PM salv ja automaatrelva AK4 kuus

tühja salve;

f) puidust käepidemega tulirelv (numbriga 8828618) koos relvakotiga, puidust

käepidemega tulirelv (numbriga A427090; kirjaga „Made in Czech Republic“)

koos relvakotiga);

g) A.V. elumaja esimese korruse eraldiseisvast elutoast leitud 1 padrun, garaažist

leitud 3 erinevat tüüpi padrunit, tulirelva laskemoon 5 tk (1 karp), 6 padrunit

koos ümbrisega, musta värvi lukuga suletavas vutlaris leitud 4 padrunit, 2 lahtist

karpi erinevat tüüpi laskemoonaga ja üks suletud karp (kirjaga „20 st, 7,62 mm

skp“) laskemoonaga;

1.5 tagastati A.L. ile

a) püstol HK USP (seeria nr ESTMIL 2509), kolm tühja plastmassist salve

(relvakarbis), üks avamata karp padruneid (kaliiber 9,0 mm; 36 tk), 9 padrunit

metallrestil;

b) automaat AK4 (seeria nr 404365), millel on kaks Aimpointi sihikut, 8 salve,

millest 7 on tühjad ja ühe sees on 6 padrunit (padrunid pakendatud koos teiste

samaliigiliste padrunitega pakendisse ALLO 5);

c) pakend ALLO 5, milles on 9 avamata pakendit padrunitega (kaliiber 7,62 mm;

kokku 180 padrunit) ja automaadi AK4 ühest salvest ära võetud 6 padrunit);

d) püstol CZ-75 (seeria nr M0125) ja kaks salve, millest ühes on 14 padrunit;

e) pumppüss CBC (seeria nr 75285), kolm valget värvi haavlit ja üks musta värvi

signaalrakett;

f) üks karp Lugeri padruneid (kaliiber 9 mm; 50 tk), üks karp padrunitega (karp

kirjega „Black Hills“; kaliiber 9 mm; 50 tk), kollast värvi plekktops, mille

kaanele on omakäeliselt kirjutatud „CZ“ (topsis 32 padrunit),

g) kuulipilduja lindi osa, mille sees on 10 paukpadrunit.

1.6 jäeti riigi kanda kogu kohtueelses menetluses tekkinud A.V. määratud kaitsja

tasu (185,28 eurot);

1.7 jäeti riigi kanda kohtueelses menetluses tekkinud A.L. i määratud kaitsja tasu (90

eurot);

1.8 mõisteti riigilt välja kogu maakohtu menetluses tekkinud A.V. valitud kaitsja

tasu (6036 eurot);

1.9 mõisteti riigilt välja maakohtu menetluses tekkinud A.L. i valitud kaitsja tasu

(6036 eurot).

2. Mõista A.L. KarS § 206 lg 1 – § 25 lg 2 järgi süüdi arvutiandmetesse sekkumise

katses ja karistada teda selle eest 30 päevamäärase rahalise karistusega. Arvata selle

karistuse hulka 2 päeva, mil A.L. i peeti kahtlustatavana kinni ehk mõista ära

kandmisele kuuluvaks karistuseks 24 päevamäärane rahaline karistus, st 580,08 eurot.

3. Mõista A.V. KarS § 206 lg 1 – § 22 lg 2 – § 25 lg 2 järgi süüdi katsestaadiumisse

jäänud arvutiandmetesse sekkumisele kihutamises ja karistada teda selle eest 30

päevamäärase rahalise karistusega. Arvata selle karistuse hulka 2 päeva, mil A.V. t peeti

kahtlustatavana kinni ehk mõista ära kandmisele kuuluvaks karistuseks 24

päevamäärane rahaline karistus, st 1087,20 eurot.

4. Jätta rahuldamata prokuratuuri taotlus kustutada video videoregistraatorilt Wide.

5. Tagastada nende omanikule või seaduslikule valdajale

4.1 A.V. sõiduki kõrvalistuja istme alt panipaigast leitud püstol Makarov ЛA1310

koos salvega, milles on 3 padrunit;

4.2 kolm rohelist värvi purki kirjega „GRENADE HAND SIGNAL SMOKE

TURQUOISE L158A1 CCC“;

4.3 sinist värvi käsigranaat kirjega „treeninggranaat THG67“ ja rohelist värvi

granaati meenutav ese kirjega „suitsugranaat ASGV-460 partii nr 00904024“;

4.4 automaatrelv AK4 koos tulesuunajaga, automaatrelva AK4 laskemoon (kaliiber

7,62 mm; 180 tk), kilepakend kirjaga „Mokate Carmen“ erinevat tüüpi

laskemoonaga, 8 pakki laskemoona (kaliiber 7,62 mm), A.V. sõiduki keskosa käetoe

seest leitud karp laskemoonaga (karbil kiri „SPCE 9,7 g 150 grs No. 2936/2“),

padrunihoidja koos 8 padruniga, PM salv ja automaatrelva AK4 kuus tühja salve;

4.5 puidust käepidemega tulirelv (numbriga 8828618) koos relvakotiga, puidust

käepidemega tulirelv (numbriga A427090; kirjaga „Made in Czech Republic“) koos

relvakotiga);

4.6 A.V. elumaja esimese korruse eraldiseisvast elutoast leitud 1 padrun, garaažist

leitud 3 erinevat tüüpi padrunit, tulirelva laskemoon 5 tk (1 karp), 6 padrunit koos

ümbrisega, musta värvi lukuga suletavas vutlaris leitud 4 padrunit, 2 lahtist karpi

erinevat tüüpi laskemoonaga ja üks suletud karp (kirjaga „20 st, 7,62 mm skp“)

laskemoonaga;

4.7 püstol HK USP (seeria nr ESTMIL 2509), kolm tühja plastmassist salve

(relvakarbis), üks avamata karp padruneid (kaliiber 9,0 mm; 36 tk), 9 padrunit

metallrestil;

4.8 automaat AK4 (seeria nr 404365), millel on kaks Aimpointi sihikut, 8 salve,

millest 7 on tühjad ja ühe sees on 6 padrunit (padrunid pakendatud koos teiste

samaliigiliste padrunitega pakendisse ALLO 5);

4.9 pakend ALLO 5, milles on 9 avamata pakendit padrunitega (kaliiber 7,62 mm;

kokku 180 padrunit) ja automaadi AK4 ühest salvest ära võetud 6 padrunit);

4.10 püstol CZ-75 (seeria nr M0125) ja kaks salve, millest ühes on 14 padrunit;

4.11 pumppüss CBC (seeria nr 75285), kolm valget värvi haavlit ja üks musta värvi

signaalrakett;

4.12 üks karp Lugeri padruneid (kaliiber 9 mm; 50 tk), üks karp padrunitega (karp

kirjega „Black Hills“; kaliiber 9 mm; 50 tk), kollast värvi plekktops, mille kaanele on

omakäeliselt kirjutatud „CZ“ (topsis 32 padrunit),

4.13 kuulipilduja lindi osa, mille sees on 10 paukpadrunit.

6. Konfiskeerida A.V. lt 743 vintpüssipadrunit (7,62x39mm).

7. Kohustada A.V. t ja A.L. i tasuma 1230 eurone sundraha.

8. Jätta riigi kanda kohtueelses menetluses tekkinud A.V. määratud kaitsja tasu 92,64

euro ulatuses ja mõista see tasu samuti 92,64 euro ulatuses A.V. lt riigi kasuks välja.

9. Mõista kohtueelses menetluses tekkinud A.L. i määratud kaitsja tasu (90 eurot) A.L.

ilt riigi kasuks välja.

10. Jätta A.V. kanda maakohtu menetluses tekkinud A.V. valitud kaitsja tasu 3018

euro ulatuses ja mõista see tasu samuti 3018 euro ulatuses riigilt A.V. kasuks välja.

11. Jätta A.L. i kanda maakohtu menetluses tekkinud A.L. i valitud kaitsja tasu (6036

eurot).

12. Tasaarvestada punktis 8 nimetatud 92,64 eurone riigi nõue A.V. vastu ja punktis 10

nimetatud 3018 eurone A.V. nõue riigi vastu ning määrata, et A.V. ei pea riigile 92,64

eurot maksma ning riik peab maakohtu menetluses tekkinud kaitsjatasust hüvitama

A.V. le mitte 3018 eurot, vaid 2925,36 eurot.

13. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

14. Arvata menetluskulude hulka apellatsioonimenetluses tekkinud 2440 eurone

kaitsjatasu (sh käibemaks) ja

12.1 jätta see 813,33 euro ulatuses A.V. kanda;

12.2 mõista sellest 406,67 eurot riigilt A.V. kasuks välja ning

12.3 jätta see 1220 euro ulatuses A.L. i kanda.

15. Rahalised kohustused – rahalised karistused ja menetluskulu – tuleb tasuda 30

päeva jooksul alates otsuse jõustumisest otsusele lisatud makseinfolehel näidatud

kontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui raha jääb tähtajaks maksmata,

saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest

kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistatavatel ja kannatanul on kassatsiooni esitamise

õigus üksnes advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus

1. A.V. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 206 lg 1 – § 22 lg-te 2 ja 3 ning KarS § 418 lg 1

järgi.

2. Esmalt heidetakse A.V. le ette A.L. i kihutamist arvutiandmesse sekkumisele ning tema

poolt arvutiandmetesse sekkumisele kaasaaitamist. Niisugused teod seisnesid järgnevas.

3. A.V. ja S.A. võtsid A.S. a tahte vastaselt 26. detsembril 2018 Lääne-Virumaal Vinni

vallas XXX kinnistul asuvast Roela jahipiirkonna metsloomade söötmiskohast maha A.S. ale

kuuluva rajakaamera DÖRR SnapShot Mobil 5.1 Black ning viisid selle endaga kaasa. Sellest

oli teadlik ka A.L. .

4. 27. detsembril 2018 pöördus A.V. A.L. i poole palvega, et viimane kustutaks ja muudaks

ära rajakaamera sisu ning seadistused. Veel palus A.V. , et A.L. kustutaks ja muudaks ära

rajakaamera seadistused, mis võimaldaksid A.S. a poolt rajakaamerat edaspidiselt kasutada ja

selle asukoha kindlaks teha. Ühtlasi palus A.V. A.L. il muuta rajakaamera seadistusi selliselt,

et kaamerat saaks edaspidi kasutada hoopis A.V. . A.L. nõustus A.V. t aitama.

5. Arvutiandmete muutmiseks ja kustutamiseks viis A.V. koos S.A. iga rajakaamera 27.

detsembril 2018 A.L. i elukohta (XXX ). Samal päeval andis A.V. A.L. ile juhised, millised

andmed (telefoninumber) tuli rajakaamera seadistuste muutmisel A.L. il sisestada süsteemis

seniste sätete asemele, et A.V. l saaks edaspidi kaamerat kasutada. A.L. sisenes talle kuuluvat

sülearvutit HP kasutades oma elukohas 27. detsembril 2018 kell 20.00 rajakaamera süsteemi,

ühendades rajakaamera sülearvutiga USB juhtme abil, misjärel kustutas ta arvutisse

paigaldatud mälukaardilt seal asunud pildi- ja andmefailid. Seejärel käivitas A.L. kell 20.06

faili UOV Setup.exe, mis sisaldas rajakaamera seadistamistarkvara UOV Setup V3.02. Selle

tarkvara abil püüdis A.L. ajavahemikus kell 20.06-20.21 muuta kaamera seadistusi,

kustutades muu hulgas seadmest väljastatava teabe (piltide) edastamise viisiks varasemalt

seadistatud e-posti aadressid XXX @gmail.com ja XXX@esthunt.ee. Selle asemel sisestas

A.L. kaamera seadistustesse A.V. lt saadud mobiiltelefoni numbri. Pärast seda andis A.L.

rajakaamera ja selles oleva mälukaardi S.A. i kätte, misjärel viimane selle kaamerast

eemaldas.

6. Konkreetse kaamera tarkvara seadistuste muutmisel tekib seadme mälukaardile fail

’PROFILE.BIN’, mille pinnalt loeb rajakaamera uued seadistused. Ent selleks, et tarkvarasse

sisestatud või kustutatud andmed kanduksid üle rajakaamerasse, tuli rajakaamera pärast

andmete sisestamist, kustutamist või muutmist taas sisse lülitada, et kaamera saaks

mälukaardilt (failist ’PROFILE.BIN’) uued seadistused lugeda ning oma süsteemi salvestada.

Kui mälukaart eemaldada kaamerast pärast ’PROFILE.BIN’ salvestamist, kuid enne kaamera

taas sisselülitamist, ei salvestu muudatused kaamera mällu (süsteemi).

7. 13. veebruaril 2019 politsei poolt teostatud läbiotsimise käigus leiti rajakaamera ning

mälukaart S.A. i elukohast. Rajakaamera ja mälukaardi vaatluste käigus selgus, et kaamera

süsteemiseadistustes on seadmest väljastatava teabe (piltide) edastamise viisiks algupärased

seadistatud e-posti aadressid XXX @gmail.com ja XXX@esthunt.ee. Seega polnud A.L. i

poolt 27. detsembril 2018 tehtud muudatused kaamera mällu (süsteemi) salvestunud. Samuti

selgus, et seadmes olnud mälukaardilt kustutatud pildi- ja andmefailid olid spetsiaalse

tarkvara abil taastatavad, s.o. nad polnud muudetud täielikult ja lõplikult äratundmatuteks.

Eeltoodust tulenevalt polnud A.L. i poolt toimepandud tegu lõpule viidud, jäädes katse

staadiumisse. Siiski ei mõjuta see A.V. tegevusele antavat õiguslikku hinnangut – tema poolt

toimepandud osavõtuteod olid suunatud sellele, et A.L. viiks arvutiandmetesse sekkumise

lõpule ja selle tulemusel saabuks soovitud tagajärg, s.o. arvutiandmete muutmine ja

kustutamine. A.V. pani kihutamise ja kaasaaitamise toime kavatsetult, seades eesmärgiks

süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise, pidades selle saabumist vähemalt võimalikuks.

8. Teiseks heidetakse A.V. le ette tulirelva laskemoona ebaseaduslikku käitlemist, mis seisnes

järgnevas. A.V. soetas eeluurimisel tuvastamata asjaoludel 750 vintpüssipadrunit kaliibriga

7,62 x 39 mm, ehkki ta ei omanud vastavat relvasoetamis- ja relvaluba ega ka relvade või

laskemoona valmistamise, müügi, parandamise, ümbertegemise või hoidmise teenuse

osutamiseks kohast tegevusluba. Neid padruneid omas ja hoidis A.V. ebaseaduslikult enda

elukohas XXX s. Laskemoona ebaseaduslik käitlemine leidis aset vähemalt 2003. aasta lõpust

kuni 13. veebruarini 2019, mil padrunid politsei poolt teostatud läbiotsimise käigus leiti ja ära

võeti. Niisuguse tegevusega rikkus A.V. relvaseaduse (RelvS) § 32 lg-t 1 ja 2, § 34 lg-t 2 ja §

45 lg-t 1. A.V. oli teadlik, et tal puudub vastava kaliibriga laskemoona käitlemiseks kohane

relva-, relvasoetamis- ja tegevusluba. Kuritegu toime pannes tegutses ta otsese tahtlusega.

9. A.L. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 206 lg 1 – § 25 lg 2 järgi. Talle heidetakse ette

arvutiandmetesse sekkumise katse toimepanemist ülal kirjeldatud moel.

Maakohtu otsus

10. Viru Maakohtu 24. novembri 2022 otsusega mõisteti A.V. ja A.L. neile esitatud

süüdistustes õigeks. Ühtlasi lahendas maakohus asitõenditesse puutuvad küsimused.

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 181 lg 1 alusel jättis kohus süüdistatavate

kohtueelse menetluse kulud 695,28 eurot Eesti Vabariigi kanda. KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 181

lg 1 alusel mõistis kohus Eesti Vabariigilt kummagi süüdistatava kasuks välja kaitsjatasu

6036 eurot. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 5 lg 1 p 2 alusel

mõistis kohus Eesti Vabariigilt kummagi süüdistatava kasuks välja kahtlustatavana

kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitise summas 112,86 eurot. A.V. le mõistis kohus SKHS

§ 7 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt välja mittevaralise kahju hüvitise 3000 eurot. Viru Maakohtu

seisukohad olid kokkuvõetult järgmised.

11. A.V. end süüdi ei tunnistanud ning selgitas, et kaamera võttis maha S.A. . A.V. ei öelnud

A.L. ile, kust kaamera pärines. A.V. palus A.L. il vaadata, kas S.A. jäi kusagil kaamera

piltidele. Ühtegi pilti A.L. ei kustutanud. A.V. sõnul ei tahtnud ta meiliaadressi ega

telefoninumbrit vahetada, arvuteid ta ei tunne ja kaamerat seadistada ei oska. A.L. i poole

pöördus ta oma auto elektriprobleemi tõttu. S.A. sai sellest teada ja tuli koos kaameraga

kaasa. A.V. juurest leitud padrunid pärinevad aastatest 1994–1995. Need olid soetatud

Kaitseliidu raha eest. Padrunid olid väljastatud Viru maleva pealiku Jaak Lindpalu loaga,

noorkotkastega laskeharjutuste tegemiseks. Politsei on jahirelvade kontrolli käigus neid

padruneid alati näinud, samuti on süüdistatav need alati ette näidanud siis, kui Kaitseliidus

toimus varustuse ettenäitamine. Laskemoon väljastati ilma koguse kirjapanekuta – see lihtsalt

märgiti žurnaali. Aastal 2005 ei olnud veel dokumentatsioon korras.

12. Ka A.L. ei tunnistanud end süüdi, rääkides kohtuistungil järgmist. A.V. helistas talle ja

ütles, et ta saab S.A. iga rajakaamera. A.V. küsis A.L. ilt, kas viimane on nõus kaamerat

vaatama. Kuna A.L. ei olnud rajakaameratega varem kokku puutunud, nõustus ta seda

vaatama. A.V. ja S.A. tõidki kaamera tema juurde. A.L. ühendas kaamera arvutiga, misjärel

avanes seadistamise aken. Teised vaatasid fotosid. A.L. ei küsinud, kust rajakaamera saadi.

Tal ei tekkinud kahtlustki, et tegu võiks olla varastatud kaameraga. Süüdistatava sõnul

kopeerib ta tihti seadmelt andmed oma arvutisse juhuks, kui seadmega midagi juhtub –

niiviisi saab eelneva seadistuse taastada. Käesolevas asjas tegi ta samamoodi. Rajakaamerast

ta fotosid ei kustutanud. Kaamera jäi S.A. i kätte. Läbiotsimisel ära võetud relvi soovib ta

tagasi saada.

13. Kannatanu A.S. a ütlustest nähtub, et ulukite liikumiseks ja võõraste isikute jälgimiseks

kasutas ta rajakaamerat. See asus Vinni vallas Puka külas, kust see viidi ära 2018. aasta

jõulude ajal. Kaamera oli ostetud Rakverest kauplusest, kus tehti elementaarne seadistus.

14. Kaitseliidu esindaja K-G.K. i sõnul koostas tema politsei päringule Kaitseliidu vastuse.

Andmed pärinesid Viru maleva relvurilt, kes vaatas vanu andmeid paberilt, need olid arhiivis

ja säilinud osaliselt. Iga väljastatud relva kohta anti laskemoona – kui palju varasemalt lubati,

tunnistaja ei tea. Kuigi praegu on määrus olemas, võis varasemalt olla kogus suurem või

määratlemata. Varasemad relvad on Kaitseliidule tagastatud, aga märge selle kohta puudub.

Käesoleval ajal puuduvad Kaitseliidul andmed selle kohta, kas see laskemoon Kaitseliidu

poolt väljastati. Välistada seda ei saa. Tunnistaja ei tea, kuidas Viru malevas otsustati relvade

ja laskemoona tagastamist korraldada. On võimalik, et A.V. le on väljastatud veel

laskemoona. Kaitseliit ei saa seda kinnitada ega välistada. On võimalik, et see laskemoon pole

raamatusse kantud, see on antud niisama või on isik jätnud ülejääva moona pärast

laskeharjutust tagastamata.

15. Arvutiala asjatundja R.T. e kohtus antud ütlustest nähtub, et ta võttis osa rajakaamera

vaatlusest. A.L. i arvuti oli ühendatud rajakaameraga, fotod olid mälukaardilt kustutatud. Oma

programmiga sai asjatundja need failid kätte. Pildid taastati mälukaardilt ja arvutis, mida nad

vaatlesid. Peale vaatamise järgi olid pildid identsed. Kui pärast mälukaardile andmete

salvestamist kaamerat salvestamise režiimis ei käivitata, siis muudatused ei salvestu.

16. Ajavahemikul 28. novembrist 2018 kuni 26. jaanuarini 2019 teostati teises kriminaalasjas

(nr 18210000062) A.V. suhtes jälitustoiminguid. Neist saadud informatsioon tingis käesoleva

kriminaalasja alustamise ja menetlustoimingute tegemise. Nendeks menetlustoiminguteks olid

eelkõige läbiotsimised A.V. , S.A. i ja A.L. i elukohtades ning nende kasutuses olevates

sõidukites. Tõenditena esitati Viru Maakohtu 27. novembri 2018 kohtumäärus KM6733/2018,

millega anti luba kriminaalasjas nr 18210000062 A.V. suhtes jälitustoiminguid läbi viia; Viru

Ringkonnaprokuratuuri 12. veebruari 2019 läbiotsimismäärused, mille alusel toimetati A.V.

elukohas ja tema sõidukis, S.A. i elukohas ja selle juurde kuuluvates abihoonetes ja tema

sõidukis ning A.L. i elukohtades ja nende juurde kuuluvates abihoonetes läbiotsimisi;

läbiotsimisprotokollid koos fototabelitega; asitõendi vaatlusprotokollid, milles vaadeldi A.L.

ilt ja S.A. ilt äravõetud esemeid, sh rajakaamerat ning A.L. i süle- ja lauaarvutite

kõvaketastest tehtud koopiaid.

17. Maakohus tõi välja, et Viru Maakohtu 27. novembri 2018 kohtumäärus nr KM6733/2018

tunnistati Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 2021 määrusega õigusvastaseks. Esimese astme

kohus möönis, et iseenesest on jälitustoimingute käigus laekunud teabe kasutamine mõnes

muus kuriteos võimalik ja lubatav. Samas on Riigikohus rõhutanud, et kohtul tuleb

kontrollida, kas selliseid tõendeid oleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Käesolevas

kriminaalasjas on olukord just taoline ja seetõttu jättis maakohus ülal loetletud

dokumentaalsed tõendid tõendikogumist välja. Käesoleva kriminaalasja materjalidest ei nähtu

ühtegi sellist asjaolu või tõendit, mis oleksid hangitud kriminaalasjas nr 18210000062 saadud

jälitusinformatsioonist väljaspool asuval viisil.

18. Asitõendiks tunnistatud rajakaamera kuulub kannatanule ja see läks kaduma talle kuuluva

ulukite söödaplatsil asuva puu küljest. Nimetatud rajakaamera kaduma minek (vargus) ei ole

seostatav kummagi süüdistatavaga.

19. Ringkonnaprokurör viitas oma kohtukõnes tunnistaja A.A. u ütlustele. Esmalt tuleb

märkida, et selle tunnistajani jõuti ebaseaduslikuks tunnistatud telefonikõnede pealtkuulamise

tulemusena. Ringkonnaprokurör pole põhjendanud, kas ja kuidas oleks nimetatud tunnistajani

jõutud ilma A.V. telefoni pealt kuulamata.

20. Vaidlust ei ole selles, et kolmas isik tõi tema käes oleva rajakaamera A.L. i elukohta, kus

viibis ka A.V. . Tuvastatud on seegi, et A.L. ühendas selle rajakaamera oma arvuti külge.

Asjatundja ütlustest nähtub, et rajakaamera mälukaardil olevad fotod olid rajakaamerast

kustutatud, kuid need olid alles A.L. i arvutis. Samuti nähtub asjatundja ütlustest, et

muudatused rajakaamera seadistustes ei salvestunud. Arvestades eeltoodut ning seda, et A.L.

töötab aastaid arvutite ja arvutisüsteemidega seotud ametikohal, puudub A.L. i tegevuses ka

kuriteo subjektiivne külg. Kuigi A.L. il oli võimalik oma arvuti rajakaameraga seostatavatest

andmetest puhastada, ta seda ei teinud. On ebatõenäoline, et arvutite ja arvutisüsteemidega

aastaid töötav isik ei suuda vajadusel siseneda arvutisüsteemi ning teostada seal toiminguid

selliselt, et need jäädavalt salvestuksid. Pole tõendatud, et A.L. teadis, et tema elukohta

toodud rajakaamera on varastatud.

21. Ehkki prokurör leiab, et A.V. poolt kohtueelses menetluses antud ütlused erinevad tema

kohtus antud ütlustest ning A.L. i kohtus antud ütlused ei vasta tõele, pole süüdistaja neid

väiteid kuidagi põhjendanud. Kuna rajakaamerasse salvestatud fotod leiti ka S.A. i arvutist,

jääb arusaamatuks, mille põhjal järeldas süüdistaja, et mälukaardil oleva info kustutas just

A.L. .

22. Ülaltoodu alusel tuleb A.V. süüdistuses KarS § 206 lg 1 – § 22 lg-te 2 ja 3 ning A.L.

süüdistuses KarS § 206 lg 1 – § 25 lg 2 järgi õigeks mõista.

23. Nagu käesoleva otsuse p-s 16 välja toodud, teostati teise kriminaalasja raames A.V.

suhtes jälitustoiminguid. Neist jälitustoimingutest saadud informatsiooni tulemusena alustati

käesolevat kriminaalasja. Kohtule esitati tõenditena läbiotsimismäärus, mille alusel toimetati

A.V. elukohas ja sõidukis läbiotsimist, läbiotsimisprotokoll ning asitõendi vaatlusprotokoll,

milles vaadeldi A.V. elukohast leitud ja ära võetud laskemoona. Maakohus jäi sellegi

süüdistuspunkti osas oma varasema seisukoha juurde – nimetatud tõendid saadi õigusvastase

jälitustoimingu tulemusena.

24. Pooled ei vaidle selle üle, et 13. veebruaril 2019 leiti A.V. elukohas asuvast relvakapist

750 vintpüssipadrunit kaliibriga 7,62 x 39 mm. 31. mai 2019 ekspertiisiakti nr 19E-TB0042

kohaselt on vintpüssipadrunite näol tegemist laskemoonaga. Padrunite kogus vastab

metallkastil olevatele markeerimistähistele.

25. Kaitseliidu 4. jaanuari 2021 vastusest (Politsei- ja Piirvalveameti nõudekirjale) nähtub, et

A.V. le oli 22. septembril 1997 väljastatud kodusele hoiule 7,62 x 39 mm automaat AKS-47

ja 300 padrunit 7,62 x 39 mm; 8. märtsil 1998 aga 480 padrunit 7,62 x 39 mm ja 28. märtsil

2000 7,62 x 39 mm automaat AKMS-R. Mõlemad automaadid on Kaitseliidule tagastatud.

Laskemoona tagastamise kohta dokumente säilinud ei ole. Alates 2013 aastast peetakse

laskemoona üle Kaitseliidus arvestust partii numbri järgi. Samast vastusest nähtub, et kuigi

ajaperioodil 2002 – 2003 vahetati välja kõik Kaitseliidu 7.62 x 39 mm automaadid 7,62 x 51

automaatide vastu ning enamus 7,62 x 39 mm tüüpi relvastusest tagastati Kaitseväele, on

hetkel üksikud 7,62 x 39 mm kaliibriga automaadid väljaõppe eesmärgil Kaitseliidus siiski

kasutuses.

26. K-G.K. i ütlustest nähtub, et varasemad andmed on pärit paberkandjatelt – need on

arhiivis ja säilinud osaliselt. Kui palju varasemalt relva kohta laskemoona väljastati, tunnistaja

öelda ei osanud. Samuti ei välista K.-G. K. võimalust, et vaidlusalune laskemoon Kaitseliidu

poolt väljastati.

27. Eeltoodust tulenevalt ei lükka Kaitseliidu vastus ega K-G.K. i ütlused ümber A.V. väidet,

et laskemoon oli tal varasemalt soetatud seaduslikult ja hilisemalt kavatses ta seda

laskeharjutustel kasutada. Seega ei saa väita, et A.V. l puudus seaduslik alus ja õigus

nimetatud padrunite soetamiseks, omamiseks ja hoidmiseks. A.V. selgitas, et vaidlusalune

laskemoon on kogu aeg olnud tema relvakapis ja seda on korduvalt näinud jahirelvi

kontrollinud politseiametnik. Laskemoon on tal olnud kaasas Kaitseliidus toimunud relvade ja

laskemoona kontrollidel. Kuna KrMS § 7 lg 3 aluselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses

kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks, tuleb A.V. süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi

õigeks mõista.

28. Käesoleva kriminaalasja kohtueelne menetlus oli läbi viidud kiirustades, ühekülgselt ning

kõiki võimalikke tõendeid kontrollimata. Prokuratuur ei ole teinud ühtegi pingutust selleks, et

koguda tõendeid ka väljaspool teisest kriminaalasjast saadud teavet. Samuti ei ole prokuratuur

kohtueelse menetluse juhtijana lähtunud proportsionaalsusest ja seadusest kahtlustatavate

kinnipidamisel ning arvutitesse sisenemisel. Selliseid vigu ei ole kohtulikus menetluses

võimalik kõrvaldada.

29. Ka lahendas maakohus asitõenditesse puutuvad küsimused, tagastades muu hulgas

rajakaamera ja selles olnud mälukaardi A.S. ale; läbiotsimise käigus leitud vintpüssipadrunid,

püstoli Makarov, automaatrelva AK4 ning selle laskemoona, puidust käepidemega tulirelva

ning muu laskemoona A.V. le; läbiotsimiselt leitud püstoli CZ-75, kaks salve, pumppüssi

CBC, püstoli HK USP, automaatrelva AK4, erinevad salved ning lasekmoona A.L. ile.

30. Kohtueelses menetluses oli A.V. kaitsjaks vandeadvokaat Sergei Politšev, kellele

makstava tasu suuruseks määrati 90 eurot, A.L. i kaitsjaks oli vandeadvokaat Ahto Sirendi,

kellele makstava tasu suuruseks määrati 185,28 eurot. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi

ekspertiisiakti maksumus oli 420 eurot. Kõik loetletud menetluskulud jättis kohus KrMS §

181 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

31. Süüdistatavate kokkuleppeline kaitsja vandeadvokaat S. Reinsaar esitas maakohtule

taotluse hüvitada kaitsekuludena kokku 12 882 eurot (sh käibemaks), s.o kummalegi

süüdistatavale 6441 eurot. Maakohus luges põhjendatuks kaitsekuludeks 12 072 eurot (sh

käibemaks). KrMS § 181 lg 1 alusel mõistis esimese astme kohus selle summa Eesti

Vabariigilt süüdistatavate kasuks välja.

32. Kaitsja esitas maakohtule taotluse hüvitada süüdistatavatele nende kahtlustatavatena

kinnipidamisega tekitatud kahju – kummalegi summas 112,86 eurot. Isiku kahtlustatavana

kinnipidamise protokollist nähtub, et A.L. peeti kahtlustatavana kinni 13. veebruaril 2019

kell 9.02 ja vabastati 14. veebruaril 2019 kell 17.20, A.V. peeti kahtlustatavana kinni 13.

veebruaril 2019 kell 8.40 ja vabastati 14. veebruaril 2019 kell 17.15. Seoses A.L. i ja A.V.

õigeksmõistmisega rahuldas kohus kaitsja taotluse.

33. Kaitsja taotluse hüvitada süüdistatavatele ebamõistlikult pika menetluse tõttu tekitatud

kahju jättis esimese astme kohus rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et kolme ja poole

aasta pikkust menetlusaega ei saa pidada ebamõistlikult pikaks, põhjendamatuid viivitusi

toimunud ei ole.

34. Küll aga rahuldas maakohus kaitsja taotluse hüvitada A.V. le SKHS § 7 lg 1 alusel

õigusvastaste jälitustoimignutega põhjustatud kahju summas 3000 eurot. A.V. seisund ei

võimaldanud tal pikaajaliselt osaleda jahipidamises ja Kaitseliidu tegevustes, mis olid seotud

relvadega. Pikaajaline kriminaalmenetlus mõjutab ka isiklikku elu ja toob kaasa stressi, mida

paratamatult näevad pealt ja võivad ka läbi elada lähedased. Kahjuhüvitis aitab heastada A.V.

le kriminaalmenetlusega tekkinud ebaõiglust.

Apellatsioon

35. Viru Maakohtu 24. novembri 2023 otsuse peale esitas apellatsiooni Viru

ringkonnaprokurör Kalmer Kask. Prokuratuur vaidlustab kohtuotsuse täielikult A.L. i ja A.V.

õigeksmõistmise osas, taotleb selles osas otsuse tühistamist ning apellatsioonis märgitud

mahus süüdimõistva otsuse tegemist. Ühtlasi taotleb apellant maakohtu otsuse tühistamist

menetluskulude riigi kanda jätmise ning kohtualustele kaitsekulude ja süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamisse puutuvas osas. Lisaks sellele taotleb prokuratuur kohtuotsuse

osalist tühistamist ka asitõenditega toimimist puudutavas osas. Apellatsioonis esitatud

seisukohad on lühidalt järgmised.

36. Maakohus on jätnud tõendite hulgast põhjendamatult välja enamiku prokuratuuri poolt

esitatud kirjalikest tõenditest, leides et need olid saadud ebaseaduslike jälitustoimingute

käigus kogutud tõendite alusel (neist tuletatult). Niisuguse seisukohaga nõus olla ei saa.

Hoolimata sellest, et jälitustoimingute aluseks olnud luba tunnistati õigusvastaseks, ei saa

toimingute käigus laekunud teavet mõne muu kuriteo kohta jätta tähelepanuta. Samuti on

mõeldamatu, et sel moel avastatud kuriteokahtluste kinnituseks alustatud menetluse käigus

kogutud tõendid tuleks hiljem ebaseaduslikeks lugeda. Taolist olukorda on Tartu

Ringkonnakohus käsitlenud ka oma 28. septembri 2021 lahendis nr 1-19-6293, milles

apellatsioonikohus leidis, et kriminaalmenetluse seadustikus pole otsest keeldu rajada mingit

menetlustoimingut sellisele infole, mis sai menetlejale teadlikuks mõne seaduserikkumise

tõttu. Veelgi enam, mõnikord võib ebaseaduslikult hangitud teavet kasutada suisa tõendina –

selleks tuleb hinnata rikkumise raskust ja iseloomu. Oleks ebaloogiline väita, et pelgalt

algteabe pärinemine seadusvastasest allikast muudab kõik hiljem kogutud tõendid

mittekasutatavaks.

37. Riigikohus on leidnud, et tõendi peaks kõrvale jätma siis, kui seaduse vastu on eksitud

raskelt või korduvalt ja tahtlikult (vt Riigikohtu 28. aprilli 2011 otsus nr 3-1-1-31-11, p 15).

Praegu midagi taolist esinenud ei ole. Menetlejad tuginesid jälitustoiminguid tehes tol hetkel

kehtivale jälitusloale ja neil polnud rikkumise osas tahtlust. Teostatud jälitustoimingu käigus

saadi teave rajakaamera varguse osas, mis tõi kaasa vajaduse sel moel saadud teavet

kontrollida ja teostada selle teabe pinnalt edasisi menetlustoiminguid.

38. Tõendeid lubamatuks tunnistades pole maakohus olnud järjekindel. Nii on esimese astme

kohus jätnud tõendite hulgast välja küll näiteks A.V. elukohas teostatud läbiotsimise

protokolli ning nimetatud läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud padrunite asitõendi vaatluse

protokolli. Samas polnud kohtul vähimatki probleemi eelnevalt viidatud laskemoonale

teostatud ekspertiisi tulemusi tõendina arvestada. Samuti pole alama astme kohus näinud

probleemi viitamaks kohtuotsuses S.A. i poolt antud selgitustele, mis olid fikseeritud 13.

veebruari 2019 läbiotsimisprotokollis. Taoline tõendite valikuline arvestamine kinnitab senise

kohtuliku uurimise ühekülgsust ja tõendite valikulist hindamist.

39. Kohus jättis tõendite juurde võtmata tunnistajate M.P. ja S.A. i kohtueelses menetluses

antud ütlused. Kuna mõlemad tunnistajad keeldusid kohtuistungil ütluste andmisest, tulnuks

tõendina vastu võtta nende kohtueelses menetluses antud ütlused. Nii S.A. i kui ka M.P.

ütlused on olulised kriminaalasja asjaolude tõendamiseks. Täidetud on ka KrMS § 291 lg 3 p-

des 1–4 toodud tingimused. M.P. ütlused kinnitavad A.V. kohtus antud ütluste

mittepaikapidavust, A.V. aktiivset rolli rajakaameraga toimetamisel ja sealt piltide

vaatamisel, samuti A.V. kindlat kavatsust viia rajakaamera A.L. ile. S.A. i ütlused kinnitavad

A.V. ja A.L. i kohtus antud ütluste mittepaikapidavust ja A.V. aktiivset rolli rajakaameraga

toimetamisel, samuti kaamera A.L. ile viimise asjaolusid. Seetõttu taotleb apellant

ringkonnakohtult eelnimetatud isikute eeluurimisel antud ütluste protokollide kriminaalasja

materjalide juurde võtmist ja nendega otsuse tegemisel arvestamist.

40. Maakohus on tõendeid hinnanud valikuliselt ja ühekülgselt, tuginedes põhjendamatult

süüdistatavate kohtus antud ütlustele ja jättes tähelepanuta süüdistatavate eri aegadel antud

ütlustes sisalduvad vastuolud. A.V. eeluurimisel antud ütlused A.L. i poole pöördumise

põhjuste ja A.L. i teadlikkuse osas erinevad oluliselt tema poolt kohtus antud ütlustest.

Nimetatud vastuolud sai välja toodud ja nendele tähelepanu juhitud ristküsitluse käigus. Kuna

A.V. kinnitas ristküsitlusel otsesõnu, et ta valetas kohtueelses menetluses toimunud

ülekuulamisel, puudub alus ka tema kohtus antud ütluste uskumiseks. Seda enam, et tema

kohtuistungil esitatud versioon on vastuolus teistegi kogutud tõenditega.

41. A.A. u ütlustel on A.V. ütluste usaldusväärsuse hindamise seisukohalt oluline roll.

Tunnistaja sõnul sai ta A.V. jutust aru, et kaamera on varastatud ning just seetõttu ei tahtnud

ta selle kaameraga tegemist teha. Seejärel pöörduti sama kaameraga juba A.L. i poole. On

üheselt selge, et antud pöördumine ei piirdunud üksnes sooviga kaamerast pilte vaadata –

sooviti ka kaamera puhtaks teha.

42. Maakohus jättis süüdistatavate ütlustes esinevad vastuolud täielikult tähelepanuta ja

usaldusväärsuse osas hinnangud andmata. Kohtu eelistus arvestada täiel määral A.V. ja A.L. i

kohtuistungil antud ütlusi on ekslik ja põhjendamatu.

43. A.V. kaitseversioon laskemoona päritolu ja laskemoona käitlemise seaduslikkuse osas

jääb paljasõnaliseks. Sellega tuli ta lagedale alles kohtumenetluse käigus. Varasema

menetluse jooksul pole ta Kaitseliidu kirjalikust eriloast kunagi rääkinud. Seetõttu ei saa

niisugust mittekontrollitava versiooni alusel tõstatatud kahtlust tema kasuks tõlgendada.

44. Maakohus on teinud ebaseadusliku ja põhjendamatu otsustuse ka terve rea asitõendite

A.V. le ja A.L. ile tagastamisega seonduvas osas: kohus määras, et A.V. lt ja A.L. ilt

läbiotsimiste käigus ära võetud esemed (sh faktiliselt Kaitseliidule kuuluvad ning 14.

veebruaril 2019 politsei poolt Kaitseliidule tagastatud esemed, aga samuti A.V. le KarS § 418

lg 1 järgi esitatud süüdistuse vahetuks esemeks olevad 743 vintpüssipadrunit koos

metallkastiga), tuleb KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada kohtuotsuse jõustumise järel

süüdistatavatele. Ühtlasi jättis esimese astme kohus vähimagi tähelepanuta prokuratuuri poolt

esitatud taotluse, milles paluti otsuse tegemisel määrata kustutamisele videoregistraatorisse

Wide talletatud videofailid enne selle videoregistraatori tagastamist A.V. le. Nimetatud

taotluse osas puudub otsuses märge, et taotlus oleks rahuldatud või selle rahuldamisest

keeldutud. Ühtlasi pole otsuses märgitud, kas videoregistraator tuleb tagastada koos sellesse

(selle mäluseadmele) salvestatud videofailidega või mitte.

45. Süüdistatava õigeksmõistmine laskemoona ebaseaduslikus käitlemises ei tähenda seda, et

süüdistusasja esemeks olevad 743 padrunit (kaliibriga 7,62 x 39 mm) tuleks A.V. le tagastada.

RelvS § 9 lg 1 kohaselt peab isik, kes on leidnud kaotatud, maetud, peidetud või mahajäetud

relva ja laskemoona ning need oma valdusse võtnud, sellest viivitamatult teatama politseile

ning andma talle leiu üle sama seaduse § 44 lg-tega 3 ja 4 kehtestatud korras. Viidatud

juhistest tuleb lähtuda ka olukorras, kus laskemoon leitakse läbiotsimise käigus (vt ka

Riigikohtu 13. oktoobri 2022 otsus asjas 1-21-4529, p 15). On oluline rõhutada, et hoolimata

A.V. õigeksmõistmisest pole tal käesoleval ajal luba vastava kaliibriga laskemoona

kasutatavate tulirelvade (ja sellest johtuvalt laskemoona) käitlemiseks. Tema kaitseväide

aastaid tagasi väljastatud loa olemasolust jääb paljasõnaliseks. Samuti pole A.V.

nõuetekohaselt tõendanud läbiotsimisel leitud eelviidatud 743 vintpüssipadruni päritolu, enda

staatust nende seadusliku valdajana ega omandiõigust. Seega puudub seaduslik alus talle

nimetatud 743 vintpüssipadruni tagastamiseks.

46. Nõustuda ei saa ka A.V. le kuuluvate isiklike relvade tagastamisega. Süüdimõistmine

relvade ja laskemoonaga seonduvas kuriteos toob kaasa aluse uue relvaloa

mitteväljastamiseks. Tuleb rõhutada, et A.V. le, aga ka A.L. ile väljastatud relvalubade

kehtivus peatati menetluse ajaks. Praeguseks on nende lubade tähtaeg lõppenud ja mõlemad

isikud peavad ka nende täieliku õigeksmõistmise korral taotlema uut relvaluba. Niisiis puudub

alus ka neile relvade ja laskemoona tagastamiseks.

47. Nõustuda ei saa läbiotsimiste käigus leitud Kaitseliidule kuuluva vara tagastamisega A.V.

le ning A.L. ile. Asitõendite tagastamine toimus faktiliselt KrMS § 124 lg 3 alusel. Selle

menetlusotsuse muutmiseks ning nimetatud asitõendite tagastamiseks A.L. ile ja A.V. le

puudub seaduslik alus. Seda enam, et kohtualuste kuulumine Kaitseliitu on nende endi

kinnitusel praeguseks peatatud.

Kaitsja seisukoht

48. 23. detsembril 2022 esitas vandeadvokaat Silver Reinsaar apellatsioonile vastuse,

taotledes prokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmist. Samuti palus kaitsja jätta rahuldamata

apellandi taotlus M.P. ja S.A. i kohtueelses menetluses antud ütluste kriminaalasja juurde

võtmiseks.

49. Kaitsja märkis, et maakohus on põhjendanud, miks ta enamiku tõenditest tõendikogumist

välja arvas. Kaitsja arvates tingib ebaseadusliku jälitustoimingu käigus saadud tõendusteabe

lubamatuse eelkõige see, et jälitustoiminguga seonduv rikkumine on seadusandja otsustuse

kohaselt alati oluline. A.V. privaatsusõigust rikuti erakordselt kergekäeliselt. Tartu

Ringkonnakohtu 31. märtsi 2021. a määruses on kirjutatud, et jälitustoiminguks loa andmise

määrusest pole võimalik sisuliselt kontrollida, kas kohus ka reaalselt asjaga tutvus.

Käesolevas menetluses pole prokuratuur tõendanud, milliseid toiminguid oleks A.S. u

rajakaamera varguse uurimiseks hüpoteetiliselt tehtud siis, kui õigusvastaseid

jälitustoiminguid ei oleks teostatud. Arvestada tuleb sellegagi, et A.V. le ja A.L. ile ei heideta

ette rasket kuritegu.

50. Taotletud tõendite – M.P. ja S.A. i ütluste – asjakohasus selgus pealtkuulatud

telefonikõnedest. Seega ei oleks ilma pealtkuulamiseta nende tunnistajateni jõutud. Olukord,

kus õigusvastase jälitustoimingu käigus saadud teavet hakatakse „tõendama“ lihtsalt sama

toimingut läbivate isikute ülekuulamise kaudu, pole õiguskorraga kooskõlas. Sellisel juhul

kaob KrMS § 126¹ lõike 4 mõte. Olukord oleks teine, kui oleks tuvastatav, et sama

tunnistajani oleks jõutud ka muude menetlustoimingute tulemusena. Käesolevas asjas pole

seda prokuratuur tõendanud.

51. Ekslik on ka viide Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2021. a lahendile nr 1-19-6293.

Viidatud juhtumil oli tegemist olukorraga, kus sideandmete kasutamine tõendina oli küll

lubamatu, kuid kaasnev rikkumine polnud jälituse ebaseaduslikuks lugemiseks piisavalt

kaalukas. Käesoleval juhul on olukord aga vastupidine – tuvastatud on jälitustoimingu

ebaseaduslikkus ning küsimuse all on selle mõju jälitustoimingu käigus saadud teabe alusel

kogutud järgnevate toimingute seaduslikkusele.

52. Riigikohus leidis oma 14. detsembri 2015. a lahendis nr 3-1-1-89-15, et varasema loa

põhjendamatuse korral tuleb hinnata, kuivõrd selle alusel kogutud teabele tugineti hilisema

loa väljastamisel. Seda enam tuleb antud põhimõtet KrMS § 126¹ lõikest 4 tulenevalt

omistada jälitustoiminguga seonduvale rikkumisele tänasel päeval. Seetõttu omab

jälitustoimingu loa põhjendamatus oluliselt suuremat kaalu hilisemalt kogutud tõendusteabe

lubatavusele. Seepärast on asjakohane maakohtu otsuse rõhuasetus, et puuduvad andmed,

mille kohaselt ilma jälitustoimingute käigus kogutud teabeta oleks jõutud samade tõendite

kogumiseni.

53. KrMS § 291 lõike 3 alusel M.P. ja S.A. i ütluste kasutamiseks puudub alus. Tunnistajad

ei teadnud midagi sellest, mis toimus 27. detsembril 2018 A.L. i elukohas. M.P. ütlused

seisnesid üksnes vahendlikult kuuldud teabel. Tunnistajad võisid küll teada rajakaamera

vargusest, kuid seda käesolevas kriminaalasjas ei arutata – A.V. on selles õigeks mõistetud.

54. S.A. i puhul on alust kahelda ka tema ütluste usaldusväärsuses. Nimelt kuulati ta algselt

üle kahtlustatavana ajal, mil ta oli koos A.V. ja A.L. iga kinni peetud. Uurija T.P. e sidus

vahetult pärast kinnipidamist A.V. ga toimunud vestluses vahistamise küsimuse menetlejaga

tehtava koostööga ehk ütluste andmisega. Seega on alust kahelda ka S.A. i ütluste

usaldusväärsuses.

55. Kaitsja nõustub maakohtu otsuse põhjendustega. Prokuratuur taotleb KrMS § 15 lõikega 3

vastuolus oleva lahendi tegemist. Nimelt sisaldub apellatsioonis seisukoht, et A.A. u, M.P.

või S.A. i ütlused on asjas olulised. Kõigi nende tunnistajate puhul on teada, et neile ei saanud

kaitsepool menetluses küsimusi esitada – KrMS § 15 lõige 3 alusel ei või kohtulahend olulises

osas tugineda tõendile, mille vahetule allikale ei saanud kaitsja ega süüdistatav küsimusi

esitada.

56. A.V. andis kohtueelses menetluses valeütlusi seepärast, et mitte sattuda vahi alla.

Vahistamisega survestamise eesmärgile viitab seejuures A.V. kahtlustatavana kinnipidamine,

kuigi selleks puudus sisuline põhjus. Kaitsja on seisukohal, et A.V. peeti kahtlustatavana

kinni selleks, et teda vahi alla võtmise ähvarduse alusel survestada ütlusi andma. Selle

järgmiseks eesmärgiks oligi prokuratuurile anda argument, et A.V. süüd eitavad kohtus antud

ütlused on vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega.

57. Puutuvalt padrunite käitlemise süüdistusse väljendas kaitsja enda jätkuvat seisukohta, et

A.V. le etteheidetav teguviis on käsitletav väärteona. Enne 2003. aastat oli A.V. l vastava

laskemoona kasutamiseks sobiv relvaluba. Prokuratuur ei ole tõendanud, et kõnealuse

laskemoona omandas A.V. pärast 2003. aastat. Ka Kaitseliidu kirjast nähtuvalt on konkreetne

laskemoon olnud Kaitseliidus ja Kaitseväes laialdaselt kasutusel 1992–2002. aastatel. Isegi,

kui A.V. t kohustati laskemoona tagastama, pole selle tagastamata jätmine käsitletav mitte

KarS § 418 lõikes 1 toodud kuriteona, vaid hoopis RelvS § 89¹ lõikes 1 toodud väärteona, mis

on tänaseks aegunud.

Ringkonnakohtu istung

58. Istungil jäid pooled oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde ja vaidlesid vastaspoole

öeldule vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht

59. Kriminaalkolleegium ei nõustu sellega, et juhul, kui võimalikust kuriteost saadakse

teadlikuks sellise jälitustegevuse käigus, mis hiljem tunnistatakse ebaseaduslikuks, ei tohi

kriminaalmenetlust üldse alustada – ja kui seda ikkagi tehakse, ei saa ühelegi sellise

kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendile tugineda. Seesugust regulatsiooni seadusest ei

tulene. Veelgi enam: mõnikord tohib toetuda isegi ebaseaduslikult kogutud tõendile. Nimelt

tuleb hinnata rikkumise raskust ja iseloomu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendeid

nr 3-1-1-19-05, p 7.4; nr 3-1-1-31-11, p 15; nr 1-16-6179/111, p 58), kusjuures tõendi peaks

kõrvale jätma siis, kui seaduse vastu on eksitud raskelt või korduvalt ja tahtlikult (lahend nr 3-

1-1-31-11, p 15). Ka kehtib Eesti kriminaalmenetluses in dubio pro duriore-põhimõte, mille

kohaselt on menetluse alustamise lävend madal ja piisavalt tõsise kahtluse korral tuleb

menetlust toimetada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendeid nr 3-1-1-60-10, p 9; 3-1-

1-129-13, p 7; 3-1-1-34-16, p 29). Ringkonnakohtu hinnangul kehtib see põhimõte ka

olukordades, kus kahtlus baseerub mingil seaduslikkuse aspektist ebaselge päritoluga või

suisa selgelt seadusvastasel teabel.

60. Niisiis võiksid kriminaalmenetluses kogutud kõik tõendid osutuda kuriteokahtlusest teada

saamise aspektist lähtuvalt lubamatuks ehk vaid olukorras, kus sellest kahtlusest teada

saamiseni viinud menetlus(toiming) oli ilmselgelt ja n-ö rängalt ebaseaduslik. Seesugune on

eksimus (eelkõige) siis, kui ta külgneb mõne KrMS § 64 lg-s 1 märgitud alusega („Tõendeid

kogutakse viisil, mis ei riiva kogumises osaleja au ja väärikust, ei ohusta tema elu või tervist

ega tekita põhjendamatult varalist kahju. Keelatud on tõendeid koguda isikut piinates või tema

kallal muul viisil vägivalda kasutades või isiku mäluvõimet mõjutavaid vahendeid ja

inimväärikust alandavaid viise kasutades.“). Soostuda ei saa kaitsjaga, et jälitustegevuse

käigus aset leidnud igasugune eksimus on sellest aspektist automaatselt rasket laadi. Nagu iga

muugi eksimuse korral tuleb hinnata minetuse raskust sisuliselt. Sellist arusaama kinnitab ka

Riigikohtu seisukoht, et mingi konkreetne jälitustoimingu aluseks olnud teabe õigusvastaselt

saaduks osutumine ei tingi automaatselt järeldust, et ka kõnealusele teabele rajatud

jälitustoiminguks antud luba on õigusvastane (määrus nr 1-17-7077/14, p 60). Kui

ebaseaduslikult saadud info alusel võib põhimõtteliselt toimetada isegi jälitustegevust, siis

seda enam ei ole möödapääsmatult ebaseaduslikud seesuguse teabe alusel tehtavad muud

menetlustoimingud.

61. Praegu tunnistati jälitustegevus ebaseaduslikuks seetõttu, et maakohus polnud kohaselt

täitnud jälitusloa põhistamise kohustust: ringkonnakohus heitis esimese astme kohtule ette

seda, et „[ü]leüldiselt koosneb maakohtu määrus prokuratuuri taotluse kopeerimisest“ ja

„[p]ole sisuliselt võimalik kontrollida, kas ka maakohus reaalselt on nimetatuga tutvunud“.

Niisiis ei olnud jälitustegevus lubamatu mitte nt seetõttu, et menetlejal ei olnud üldse

jälitustegevuseks luba või et ta ületas loas antud volitusi. Veelgi enam: ebaseaduslikkust ei

tuletatud ka sellest, et jälitustegevuse eeldused polnud üldse täidetud. Probleemiks osutus vaid

see, et kohus kopeeris prokuratuuri taotluses esitatut. Hiljutise Riigikohtu lahendi kohaselt

polegi selliselt talitamine lubamatu – vähemalt mitte automaatselt. Nimelt pidas kõrgeim

kohus lubatavaks seda, et maakohus osutas jälitusloas prokuratuuri taotluse kuriteokahtlustuse

tuvastamist puudutavale osale, väljendades selles toodud seisukohtadega nõustumist ning

nende põhjenduste kordamise ebaotstarbekust (määrus nr 1-22-7792/21, p 14). Seda silmas

pidades ei saa jälitustegevust puudutavat menetlusõiguse rikkumist pidada sedavõrd

kaalukaks, et see n-ö nulliks kogu järgnenud menetluse. Niisiis ei saa praeguses asjas esitatud

tõendeid kõrvale jätta põhjendusega, et nendeni jõuti tänu jälitustegevusele, mis tunnistati

lubamatuks.

62. Maakohus jättis KrMS § 291 lg-le 3 viidates vastu võtmata S.A. i ja M.P. kohtueelses

menetluses antud ütluste kohta koostatud ülekuulamisprotokollid. Kaitsja meelest talitas

esimese astme kohus õigesti. Prokurör seevastu leiab, et maakohus tegi valesti ja seetõttu

palub süüdistaja apellatsioonikohtul kõnealused ülekuulamisprotokollid vastu võtta ja S.A. i

ning M.P. ütlustele tugineda. Kriminaalkolleegium nõnda talitabki.

63. Puutuvalt S.A. i ütlustesse tugines maakohus kaitsja seisukohtadest tõukuvalt sellele, et

S.A. andis ütlused mitte tunnistaja, vaid kahtlustatavana (kd 1, tl 74). Ringkonnakohtu

meelest see asjaolu neile ütlustele toetumist ei väära. KrMS § 291 lg 3 ei sätesta seda, et

kohtueelselt peavad ütlused olema antud samas rollis, milles isik on kutsutud kohtusse, st

tunnistajana. Ka pole seesugune tõlgendus põhjendatud teleoloogiliselt. Nt pole põhjust a

priori põhjust eeldada, et kahtlustatav niikuinii valetab. Tõsi on see, et kahtlustatavad tõesti

tihti valetavad, ent seda sugugi mitte alati ja sugugi mitte kõigi asjaolude osas. Ütluste

tõeväärtust tuleb analüüsida nende ütluste sisu ja teisi tõendeid silmas pidades. Seetõttu on

KrMS § 291 lg 3 järgi võimalik tugineda ka sellise kohtus üle kuulamata jääva tunnistaja

eelnevalt antud ütlustele, kes andis viidatud ütlused kahtlustatava rollis.

64. Ka viitas maakohus – jällegi kooskõlas kaitsja öelduga – nii seoses M.P. kui ka S.A. i

ütlustega sellele, et need ütlused ei ole asjasse puutuvad: ütlused olevat seotud vaid

rajakaamera vargusega ning see ei olevat oluline (kd 1, tl 73 pöördel ja 74). Kõigepealt jääb

võrdlemisi segaseks, kuidas oli kohtul võimalik leida, et need ütlused ei puutu üldse asjasse.

Esiteks ju ei olnud kohus nende inimeste ülekuulamisprotokolle lugenud. Teiseks kinnitas

tõendeid esitada soovinud pool – prokuratuur –, et M.P. ja S.A. räägivad asja lahendamise

jaoks olulist juttu. Polnud põhjust eeldada, et prokuratuur oleks selles osas valetanud – ei

olnud ju ei M.P. ega S.A. mingid täiesti suvalised inimesed, vaid eeldatavasti teadsid

kaameraga seonduvast omajagu. Väär on aga seisukoht, et kaamera vargus ei puutunud

kuidagi praegusesse asjasse. Kaamera päritolu on oluline kasvõi seoses sellega, kas A.V. l oli

õigust selle kaameraga mingeid toiminguid teha või kellelgi teisel teha lasta. Ka analüüsib

ringkonnakohus all seda, kas A.V. vastutuse kaameraga tehtud toimingute eest võiks

välistada see, et A.V. võis selle kaamera varastada.

65. Niisiis ei ole maakohtu põhjendused M.P. ja S.A. i ülekuulamisprotokollide vastu

võtmata jätmise osas korrektsed.

66. Kriminaalkolleegiumi meelest on KrMS § 291 lg 3 eeldused täidetud. Pole per se alust

eeldada seda, et S.A. või M.P. oma ütlusi andes valetasid (p 1). Mõlema inimese – eriti aga

S.A. i ütlused – olid olulised (p 2): allpool viitab ringkonnakohus faktilisi asjaolusid

tuvastades nende mõlema öeldule. Kaitsjal oli terve menetluse kestel võimalik esitada oma

vastuväiteid neile ütlustele (p 3). Kaitsja tegi seda maakohtus isegi niivõrd edukalt, et kohus

need ütlused suisa elimineeris. Mõlema isiku ülekuulamine oli vahetu (p 4).

67. Ringkonnakohtu meelest leidis puutuvalt arvutiandmetesse sekkumise süüdistusse aset

järgmine sündmus.

68. A.V. otsustas võtta ära metsa paigutatud A.S. ale kuulunud rajakaamera. Miks ta seda

otsustas, jääb mõneti segaseks. On võimalik, et ta tegi seda vana vihavaenu tõttu A.S. a vastu:

ta lootis leida kaamerast mingeid selliseid pilte, mis viitaks A.S. a ebaseaduslikule

jahipidamisele – et toimetada need pildid Keskkonnainspektsioonile, et too A.S. a vastu

mingit menetlust alustaks. Samas on mõeldav seegi, et A.V. uskus, et kaamera oli kunagi

teda pildistanud ja ta tahtis millegipärast need temast tehtud pildid ära kustutada. Lisaks

sellele soovis A.V. , et aeg-ajalt pilte eelnevalt seadistatud meiliaadressile saatev kaamera ei

edastaks pilte mitte enam A.S. a e-posti aadressile, vaid temale, st A.V. le – ja seetõttu oli

tarvis A.V. meiliaadress kaamerasse sisestada. A.V. kaasas oma plaani elluviimisse oma

sõbra S.A. i, kellega koos ta 26. detsembril 2018 autoga metsa kaamera järele läks. S.A.

võttis kaamera selle asukohast maha ja koos sõideti kaameraga metsast minema. S.A. vaatas

sama päeva õhtul A.V. palvel kaameras olevaid pilte ja tegi kindlaks, et neil on vaid loomad

– A.V. t piltidele jäänud ei olnud. Kuivõrd A.V. tehnika-alased teadmised olid kaamera

ümber seadistamiseks puudulikud, oli tal tarvis pöörduda mõne paremate IT-teadmistega

inimese poole ja paluda tollel kaameraseadeid muuta. Selleks võttis ta kõigepealt ühendust

A.A. uga, ent too polnud nõus A.V. t aitama. Seejärel pöördus A.V. A.L. i poole ja viis 27.

detsembri 2018 õhtul koos S.A. iga kaamera A.L. i koju. A.L. võttis kaamerast mälukaardi

välja, pani selle oma arvutisse ja kustutas sellel olnud pildid A.V. palvel ära. Ka üritas A.L.

A.V. soovil ümber seadistada kaamerasätteid, et kaamera saadaks edaspidi tema tehtavaid

pilte mitte A.S. a meiliaadressile, vaid A.V. meiliaadressile. Selleks kustutas ta ära aadressid

XXX @gmail.com ja XXX@esthunt.ee ning sisestas nende asemele A.V. aadressi. Seejärel

andis A.L. kaamera ja mälukaardi S.A. ile ning viimane viis need enda juurde. Politsei sai

need kätte ja ilmnes, et õnnestunud polnud ei piltide kustutamine ega kaamera ümber

seadistamine. Pildid oli võimalik spetsiaalse tarkvaraga taastada ja A.S. a e-postiaadressid

olid endisel kujul olemas: A.L. oli need valesti ümber seadistanud, mistõttu polnud

muudatused salvestunud.

69. Need faktilised asjaolud tulenevad järgmistest tõenditest.

70. Et A.V. l tekkis kaamera ära võtmise plaan, ilmneb sellest, mis juhtus hiljem.

71. A.V. motiivi osas on kõigepealt asjasse puutuvad A.A. u ütlused (kd 2, tl 169–174).

Viimane rääkis sellest, et A.V. ja A.S. on juba aastaid olnud jahi ning jahimaadega seoses

vihavaenlased ja A.V. üritas kaameral olevate piltide abil saavutada seda, et

Keskkonnainspektsioon alustaks A.S. u suhtes jahipidamisreeglite rikkumise tõttu menetlust.

Et A.V. ja A.S. tunnevad teineteise suhtes vimma, kõneles ka S.A. (kd 1, tl 188–189).

Samas viitas S.A. ka sellele, et A.V. tegevuse tingis tema hirm, et rajakaamera on teda

pildistanud. Et A.V. t ajendas kirjeldatud moel tegutsema soov kaameras olnud meiliaadressid

ümber salvestada, kinnitab see, et ta hiljem palus A.L. il seda teha.

72. Et kaamera võtsid tema asukohast maha A.V. ja S.A. koos, nähtub eelkõige S.A. i

ütlustest. S.A. i seotusele kaamera ära võtmisega viitavad ka A.V. ütlused (kd 1, tl 102

pöördel ja 106 pöördel). Enda osalust kaamera ära võtmises A.V. ei kinnita. Ta ütles, et ta ei

mäleta, mis asjaoludel S.A. kaamera maha võttis (kd 1, tl 106 pöördel). See on vale, mille

A.V. esitas oma vastutuse vältimiseks või vähendamiseks. Esiteks on juba iseenesest

ebausutav, et A.V. ei mäletaks seda, mispärast tema sõber kusagil metsas mingit kaamerat ära

võtmas käis. Teiseks vähendab A.V. ütluste usaldusväärsust tema vaen A.S. a suhtes: on

vähetõenäoline, et S.A. oleks käinud A.V. vihavaenlase kaamerat ära võtmas ja seejärel

lihtsalt juhuslikult ses osas A.V. ga kõnelema hakanud. Kolmandaks lükkavad A.V. väited

ümber A.A. i ütlused: need on usutavad ja S.A. il polnud valetamiseks ja A.V. alusetuks

süüstamiseks mingit motiivi. Viimaks nähtub A.V. osalus kaude ka A.A. u öeldust: A.A. u

poole pöördus kaamera seadistamise sooviga just A.V. .

73. Et A.V. ja S.A. viisid kaamera A.L. i poole, tuleneb paljudest tõenditest: näiteks A.L. i ja

A.V. enda ütlustest, aga ka S.A. i ja M.P. öeldust.

74. Mida A.L. kaameraga tegi, näitavad eelkõige esiteks S.A. i ütlused ja teiseks 16. juuli

2020 vaatlusprotokoll (rajakaamera ja kaameras olnud mälukaardi koopia vaatlus) (kd 2, tl

136–140) ning 20. juuli 2020 vaatlusprotokoll (A.L. i arvuti kõvaketta koopia vaatlus) (kd 2,

tl 141–145) koostoimes vaatlustel osalenud IT-ala asjatundja R.T. e ütlustega (kd 1, tl 80

pöördel – 83 pöördel). Nimelt ütles S.A. , et A.L. i poole pöörduti kaamera ümber

seadistamiseks ja et A.L. ühendas kaamera oma arvutiga ja hakkas kaameral olevaid andmeid

vaatama. R.T. aga selgitas, et vaatluse tulemusena ilmnes, et kaamerasse salvestatud

meiliaadresse oli üritatud muuta, ent ebaõnnestunult. Need tõendid koostoimes annavadki

aluse öelda, et A.V. palus A.L. il kaamera ümber seadistada nii, et see hakkaks seal varem

olnud meiliaadresside asemel saatma fotosid A.V. soovitud e-postiaadressile. Viimaks

kinnitab kõnealust asjaolu ka M.P. öeldu: viimane kuulis, kuidas A.V. ja S.A. rääkisid

vajadusest viia kaamera A.L. i juurde, et too kaamera piltidest tühjaks teeks ja ära nulliks (kd

1, tl 191). Nõustuda ei saa maakohtu väitega, mille kohaselt ei saa tõenäoliseks pidada seda, et

pikka aega arvutitega töötanud A.L. ei olnud suuteline muudatusi korrektselt salvestama.

Arvutiala on sedavõrd lai ja nüansseeritud, et on kõigiti võimalik, et isegi arvutitega palju

kokku puutunud inimene ei saa mõne talle seni tundmatu seadme või süsteemi käitamisega

korrektselt hakkama.

75. Et ülal kirjeldatud moel tegutseda palus A.L. il just A.V. , nähtub esiteks S.A. i ütlustest.

Kaude ilmneb see ka M.P. öeldust. Esiteks on sellegagi seoses olulised M.P. need ütlused,

millele osundati käesoleva otsuse eelmises punktis. M.P. väitis sedagi, et tema meelest läks

kaameraga A.L. i juurde just A.V. ja et A.V. rääkis M.P. le ka kaamera omanikust ning

sellest, et ta (st A.V. ) tunneb seda omanikku. Viimaks on ka iseenesest loogiline, et A.L. ei

tegelenud kaameraga mitte enese või S.A. i initsiatiivil. A.L. i enda initsiatiivi välistab see, et

kaamera toodi ilma tema palveta tema juurde. S.A. il aga ei olnud põhjust A.S. a kaameras

olnud infot kustutama või muutma hakata: S.A. il ei olnud A.S. aga mingit seost.

76. A.L. sai aru, et ei A.V. l ega S.A. il ei olnud kaamera ega seal olnud failide üle mingit

õigust.

77. A.L. i väitel ei olnud ta kaamera päritolust teadlik – täpsemini ei mäletavat ta, mida A.V.

talle selle kohta ütles (kd 1, tl 95). Kriminaalkolleegium järgnevalt esitatavatel põhjustel seda

väidet ei usu ja loeb selle valetamiseks vastutusest pääsemise huvides.

78. Esiteks on selline mälulünk juba iseenesest võrdlemisi kummaline. Mitmeid muid

kõnealusel päeval toimunud asju A.L. mäletas, ent ta ei mäleta, mis ütles A.V. talle kaamera

tausta kohta. Arvestades seda, et A.L. ei puhastanud kaameraid kutsetegevuse raames (st

suurte hulkade kaupa) ja et A.V. oli A.L. i sõber, tunduks loogilisem see, et A.L. il oleks

A.V. selgitused vähemalt üldjoontes meelde jäänud.

79. A.V. väitis kohtus, et tema A.L. ile ei öelnud, et kaamera oli varastatud (kd 1, tl 107).

Kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamisel väitis A.V. aga seda, et ta oli

kaameravargusest A.L. ile kõnelnud (kd 1, tl 107). Oma ütluste sellist vastuolu põhjendas

A.V. hirmuga: kohtueelselt valetas ta uurija ähvarduse tõttu, et kui ta ei anna uurijale

vajalikke ütlusi, võetakse ta vahi alla. Seesugune selgitus pole veenev: ringkonnakohus ei usu,

et relvadega tegelev pikaajaline aktiivne kaitseliitlane ehk inimene, keda eeldatavasti „niisama

kergesti ei murta“, hakkab sedavõrd kartma oma vahistamist, et süüstab vale läbi oma süütut

sõpra. Asjasse ei puutu kaitsja väited selle kohta, kas A.V. kahtlustavana kinni pidamiseks oli

alus (kd 1, 129–130; kd 1, tl 178). Olgu öeldud vaid seda, et kui inimene valdab mitmeid

tulirelvi ja laskemoona ning saab eeldada, et vähemalt osa neist käitleb ta illegaalselt, on tema

puhul põhjendatud käituda märka jõulisemalt kui mõne teise inimese puhul – selline inimene

võib kujutada endast tõsist ohtu mitmel moel, sh politseiametnike elule ja tervisele. Niisiis ei

välista A.L. i teadmist kaamera n-ö saamisloost A.V. ütlused.

80. Õige ei pruugi siiski olla ka prokuratuuri seisukoht, et kuivõrd A.V. tunnistas A.A. ule, et

ta oli kaamera varastanud, tunnistas ta seda ka A.L. ile. A.A. keeldus A.V. t kaamera osas

aitamast. Seetõttu võis A.V. uskuda, et kui kaamera hankimise asjaoludest saab teadlikuks ka

A.L. , võib temagi A.V. le soovitud abi osutamata jätta – ja A.V. võis seepärast jätta A.L. ile

vastava info esitamata.

81. Küll aga mõistis A.L. seda, et A.V. ega S.A. ei oma kaamera üle mingisugust õigust

hiljemalt siis, kui ta sai teada, et ta peab asendama A.S. a meiliaadressid A.V. meiliaadressiga

– eriti veel pidades silmas seda, et A.L. oli ka oma sõnul teadlik sellest, et A.V. ja A.L. i

vahel oli jahimaade jagamise pärast probleeme olnud (kd 1, tl 95). Niisuguses olukorras ei

olnud A.L. il mingit adekvaatset alust eeldada seda, et A.V. oli saanud A.S. a kaamera enda

valdusse mingil õiguspärasel moel ja et A.V. soovis meiliaadresside muutmist A.S. a tahte

päraselt.

82. Eelöeldu kinnitab ühtlasi seda, et väär on kaitseväide (kd 1, tl 177 pöördel), et

süüdimõistva otsuse tegemise väärab KrMS § 15 lg 3: A.A. u, M.P. ja S.A. i ütlused on asjas

olulised, ent neile isikutele ei saanud kaitsepool menetluses küsimusi esitada ning KrMS § 15

lg 3 kohaselt ei või kohtulahend tugineda olulises osas tõendile, mille vahetule allikale ei

saanud kaitsja ega süüdistatav küsimusi esitada. Ülal toodust nähtuvalt tugines

ringkonnakohus asjaolude tuvastamisel ka mitmetele muudele tõenditele: süüdistatavate endi

ütlustele, R.T. e öeldule ja vaatlusprotokollidele.

83. Järgnevalt analüüsib kriminaalkolleegium, kas prokuratuuri materiaalõiguslik hinnang

juhtunule on korrektne.

84. Esiteks peatub ringkonnakohus A.L. i vastutusel, sest teda peab süüdistaja põhiteo

toimepanijaks. A.L. ile pannakse süüks KarS § 206 lg 1 – § 25 lg 2 järgset kuritegu:

arvutisüsteemis olevate andmete ebaseadusliku muutmise ja kustutamise katset. KarS § 25 lg

2 kohaselt peab isikul olema „ettekujutus teost“. Teisisõnu tähendab see, et kuriteo katse eest

saab kellegi vastutusele võtta vaid juhul, kui tal on karistusseadustiku eriosas ette nähtud

intensiivsusega tahtlus karistusnormi kõigi objektiivse koosseisu elementide osas.

85. KarS § 206 lg 1 puhul peab toimepanijal olema muu hulgas tahtlus kohase teoobjekti osas

– selleks on arvutisüsteemis olevad andmed. Hindamaks seda, kas A.L. il oli tahtlus

arvutisüsteemis olevate andmete osas, tuleb kõigepealt selgitada, kas käesoleva otsuse p-s 68

viidatud ja süüdistuses kajastatud pildid ning kaameraseadistused üldse on arvutisüsteemis

olevad andmed.

86. Nimetatud failid kujutavad endast teavet, st andmeid. Siiski ei ole kõik need andmed KarS

§ 206 lg 1 pärased teoobjektid, sest osa neist andmetest ei olnud arvutisüsteemis.

Arvutisüsteem on andmeid programmi järgi automaatselt töötlev seade (vt

arvutikuritegevusvastase konventsiooni art 1a). Automaattöötlus toimub nn IPO-printsiibil:

andmed sisestatakse (input) seadmesse (nt klahvistiku või mikrofoni abil), kus neid

töödeldakse (processing) ja lõpuks väljastatakse (output; nt ekraanil väljenduva pildina või

kõlaritest tuleneva helina) (Hirsnik – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 206, komm 8).

87. Rajakaamerat saab pidada arvutisüsteemiks, sest sellesse on võimalik mitmel moel teavet

sisestada (nt vastavate nuppudega või läbi kaameraobjektiivi), seda teavet töötleb

automaatselt vastav protsessor ja teave väljastatakse mitmel moel (nt kaameraekraanil

kuvades või üle interneti mõnesse teisesse seadmesse (nt arvutisse) saates) (vt IT-asjatundja

R.T. e ütlusi, kd 1, tl 80 pöördel – 83 pöördel). Ülal viidatud kaameraseadistused olid R.T. e

ütluste kohaselt salvestatud kaamera sisemällu, st nad olid arvutisüsteemis. A.L. oli sellest

teadlik ehk tal oli puutuvalt kaamerasätetesse tahtlus koosseisuelemendi „arvutisüsteemis

olevad andmed“ osas.

88. Pildid seevastu ei olnud salvestatud mitte kaamerasse endasse, vaid mälukaardile.

Mälukaart aga pole arvutisüsteem, vaid pelk salvsetusseade (nagu nt CD-plaat), mis ei suuda

(iseseisevalt) temal olevaid andmeid töödelda – nende töötlemiseks on tarvis ühendada

mälukaart arvutisüsteemiga. Seda tõdemust ei saa väärata läbi argumendi, et hetkel, mil A.L.

pilte ära kustutada üritas, olid pildid arvutisüsteemis – A.L. i arvutis. On tõsi, et piltide

kustutamise käsu andis A.L. tõesti oma arvutiga, ent pildid polnud sellegipoolest A.L. i

arvutis – nad olid endiselt mälukaardil. Seda tõdemust ei muuda tõsiasi, et mälukaart ise oli

A.L. i arvutis. Ka ei ole võimalik tõlgendus, et pilte tuleb lugeda arvutisüsteemi olnuteks

seetõttu, et rajakaamera ongi disainitud selliselt, et kogu pildistatav/filmitav sisu salvestatakse

mitte kaamera enda mällu, vaid välisele andmekandjale (mälukaardile). See ei muuda ära

tõsiasja, et mälukaart ei ole kaameraga kuidagi kasvõi mõningal määral püsivalt integreeritud,

vaid äärmiselt kergesti kaamerast välja võetav ja teise mälukaardiga asendatav. Tuleb

möönda, et andmete üle õigustatud isiku seisukohast on seesugune olukord mitterahuldav: ei

ole ju tema jaoks vahet, kas sekkutakse andmetesse, mis on arvutisüsteemis või pelgal

andmekandjal. Seetõttu on tegemist õigusliku lüngaga. Sellele probleemile on juba aastaid või

õigemini isegi aastakümneid õiguskirjanduses tähelepanu juhitud – alates 1998. aastast,

seoses KarS § 206 n-ö eelkäijaga kriminaalkoodeksis (Vissak. Arvuti- ja andmetöötlusalastest

kuritegudest. Juridica, 1998/7, lk 345; Hirsnik. Arvutikuritegevuse regulatsioon Eestis.

Juridica, 2014/8, lk 617; Hirsnik – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 206, komm 14).

Seadusandja pole aga pidanud vajalikuks regulatsiooni muuta. Ka on seesugune olukord

vastuolus arvutikuritegevusvastase konventsiooni art-ga 4. Eelöeldust hoolimata pole

võimalik KarS § 206 seesugune tõlgendus, mis hõlmaks ka mälukaardil olevad andmed.

Nimelt nähtub Riigikohtu praktikast, et karistusseaduse grammatilistest piiridest väljuv

laiendav tõlgendamine süüdistatava kahjuks eksib põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatud

määratletuspõhimõtte vastu ka siis, kui nõnda talitatakse kaalukaid väärtusi või

õiguspoliitiliselt mõistetavaid eesmärke silmas pidades (vt nt kriminaalkolleegiumi määrus

asjas nr 3-1-1-117-16, p 27 või kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-17-6580/138, p 11). A.L.

teadis, et pildid on salvestatud mälukaardile ehk ta ei eeldanud ekslikult, et pildid on

salvestatud kaamerasse, mistõttu ei tule kõne alla A.L. i vastutus kuriteo kõlbmatu katse eest –

piltide osas langeb A.L. i vastutus niisiis sootuks ära.

89. A.L. il pidi olema tahtlus panna toime koosseisutegu: kaamerasätete muutmine,

kustutamine, rikkumine või sulustamine. Seesugune soov A.L. il oligi: ta tahtis pöördumatult

kõrvaldada kaamerast A.S. a meiliaadressid ehk need andmed kustutada.

90. Ebaseaduslik on KarS § 206 järgne tegu muu hulgas juhul, kui see pannakse toime

andmete üle õigustatud isiku nõusolekuta (Hirsnik – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 206,

komm 23). Praegu oli kaamerasätete üle õigustatud isik A.S. : esiteks oli kaamera tema oma

ja teiseks oli tema selle iseenda jaoks ära seadistada lasknud. A.L. il oli kaudne tahtlus nii

selle osas, et kaamera üle õigustatud isik on A.S. , kui ka selle osas, et A.S. ei olnud sätete

muutmisega päri – vt käesoleva otsuse p 81.

91. Niisiis täitis A.S. KarS § 206 lg 1 – § 25 lg 2 subjektiivse koosseisu.

92. Hakates andma meiliaadresside kustutamise käsku, alustas A.S. vastavalt oma

ettekujutusele vahetult KarS § 206 lg 1 pärase teo toime panemist ehk ta täitis ka KarS § 206

lg 1 – § 25 lg 2 objektiivse koosseisu.

93. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ilmne. Seetõttu tunnistab

ringkonnakohus A.L. i KarS § 206 lg 1 – § 25 lg 2 järgi arvutiandmetesse sekkumise katses

süüdi. Ühtlasi tähendab see, et maakohtu otsus on tarvis selles osas – A.L. i õigeks mõistmine

rajakaamera sätete muutmise üritamise tõttu – tühistada. Ringkonnakohtu hinnangul on

tühistamise aluseks KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2: maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust,

kuivõrd ta jättis vääralt kõrvale mitmed sobivad tõendid ning seetõttu ei saanud ta anda aset

leidnud sündmusele korrektset materiaalõiguslikku hinnangut.

94. A.V. vastutust analüüsides on kõigepealt vaja pöörata tähelepanu kaitseväitele, et rikutud

on topeltkaristamise ja -menetlemise keeldu – seda seetõttu, et A.V. osas toimetati kaamera

varguse tõttu väärteomenetlust (kd 1, tl 38). Kaitsja väide väärteomenetluse osas on õige:

Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) karistas A.V. t kaameravarguse eest KarS § 218 lg 1 järgi

väärteokorras, ent Viru Maakohtu 8. detsembri 2021 otsusega väärteomenetlus väärteo

tunnuste puudumise tõttu väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetati (kd 2, tl

203). Põhiseaduse § 23 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada

teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks (ne bis in

idem-põhimõte). Seega tuleb analüüsida, kas menetletava teo osas on varem juba menetlust

toimetatud. Riigikohus on selgitanud, et ne bis in idem-põhimõte keelab isiku suhtes

teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu

faktilisi asjaolusid ja et seda hinnates tuleb faktilisi asjaolusid võrrelda inimkäitumisele antava

tervikhinnanguga, mitte karistusseadustiku vastava paragrahvi dispositsiooniga

(kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-56-15, p 8). Ringkonnakohtu meelest ei saa

viidatud väärteomenetluse esemeks olnud tegu pidada samaks teoks sellega, mida

menetletakse praeguses asjas. Tegemist on erinevate faktiliste ajaoludega: kaamera metsast

ära võtmine 26. detsembril 2018 vs kaameraseadistuste kustutada üritamine 27. detsembril

2018 A.L. i juures. Niisiis ei takista A.V. vastutusele võtmist põhiseaduse § 23 lg 3.

95. Ka on kaitsja leidnud, et A.V. tegu võis õigustada enese mittesüüstamise privileeg (kd 1,

tl 122). Ilmselt soovib kaitsja väita, et A.V. sekkus arvutiandmetesse selleks, et varjata

kaamera vargust. Seega näib kaitsja olevat seisukohal, et põhiseaduse § 22 lg-s 2 sätestatud

enese mittesüüstamise privileeg annab kurjategijale (ja tõenäoliselt ka väärtegijale) õiguse

panna toime kuritegusid. Niisugusel juhul peaks ilmselt olema õigustatud muu hulgas see, kui

keegi tapab ära mõne tema kuritegu pealt näinud tunnistaja. Seesugune arusaam on väär. Tõsi,

Riigikohus on leidnud, et KarS § 316 järgi ei vastuta enese mittesüüstamise privileegi tõttu

kahtlustatav või süüdistatav, kes kõrvaldab tema süüle viitavaid tõendeid (lahend asjas nr 3-1-

1-39-05, p 15). Samas leidis ülemkohus viimati märgitud lahendis sedagi, et karistada saab

kurjategijat siis, kui ta tõendit hävitades rikub ka mõnda muud õigushüve kui see, mida

kaitseb KarS § 316. Niisiis ei õigusta enese mittesüüstamise privileeg ei tunnistaja tapmist

(inimelu kahjustamist) ega ka õigustatud isiku huvi rikkumist arvutiandmete puutumatuse

vastu, st KarS § 206 pärast tegu.

96. A.V. le on esitatud süüdistus KarS § 206 lg 1 – § 22 lg-te 2 ja 3 järgi. Selline süüdistus ei

saa juba iseenesest õige olla – ja seda tulenevalt suisa kahest aspektist.

97. Esiteks viitab süüdistus lõpule viidud teole, sest selles ei tooda välja KarS § 25 (katse).

Prokuratuur lähtus arusaamast, et osavõtja puhul pole oluline, kas täideviija tegu (põhitegu)

viiakse lõpule või jääb see üksnes katsestaadiumisse. See arusaam ei ole õige. Tõepoolest pole

põhiteo katsestaadiumisse jäämine oluline osavõtja vastutuse n-ö kas-küsimuse analüüsimisel:

kui põhitegu jõuab katsestaadiumisse, vastutab osavõtja igal juhul. Aga põhiteo lõpule viimise

fakt on tähtis puutuvalt sellesse, millisel alusel osavõtja vastutab. Kui põhitegu jääb üksnes

katsestaadiumisse, vastutab osavõtja katsestaadiumisse jäänud põhiteost osavõtu eest (osavõtu

eest sellisest teost, mis jäi katsestaadiumisse) – mitte lõpule viidud teost osavõtu eest.

Toodagu selle väite illustreerimiseks välja niisugune näide: A tahab tappa C-d ja ta palub selle

teo jaoks B-lt püstolit; B annabki A-le püstoli; A tulistab sellega C suunas, ent ei taba. B ei

vastuta mitte C lõpule viidud tapmisele kaasaaitamise eest KarS § 113 lg 1 – § 22 lg 3 järgi,

vaid kaasaaitamise eest katsestaadiumisse jäänud C tapmisele KarS § 113 lg 1 – § 22 lg 3 – §

25 lg 2 järgi. See annab ühtlasi võimaluse kergendada B karistust mitte üksnes KarS § 22 lg 5

alusel, aga ka KarS § 25 lg 6 alusel: ehk karistuse ülemmäärana tuleb kõne alla mitte kuni 10

aastane vangistus (KarS § 60 lg 2), vaid 6 aasta ja 8 kuu pikkune vangistus (kaks

kolmandikku 10 aastast).

98. Teiseks ei ole õige arusaam, nagu võiks isik vastutada samaaegselt nii kuriteole

kihutamise (praegu: A.L. i palumine meiliaadressid asendada) kui ka sellele teole

kaasaaitamise (praegu: A.L. ile kaamera üle andmine) eest. Tuleb möönda, et Riigikohus on

aastakümneid tagasi niisugust konstruktsiooni – kriminaalkoodeksi alusel – võimalikuks

pidanud: vt kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-34-03, p 14. Saab siiski nõustuda

õiguskirjanduses avaldatud arvamusega, et subsidiaarsuspõhimõtte alusel neeldub

kaasaaitamise kui nõrgema toimepanemisvormi (vt KarS § 22 lg 5) ebaõigus tugevamas

toimepanemisvormis, st kihutamises (Sootak – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 22, komm

17.2; Randma – Beteiligungsmodelle im neuen Estnischen Strafgesetzbuch. Juridica

International, 2008/15, joonealune märkus nr 57 (kriitika Riigikohtu viimasena osundatud

seisukoha kohta)).

99. Seega tuleb kontrollida, kas A.V. vastutab A.L. i kihutamise eest sellisele

arvutiandmetesse sekkumisele, mis jäi katsestaadiumisse – ehk KarS § 206 lg 1 – § 22 lg 2 – §

25 lg 2 järgi.

100. Eelnevast lähtuvalt leidis aset põhitegu: A.L. üritas ebaõnnestunult kustutada

rajakaameras olnud meiliaadresse. Selle teo sooritas A.L. A.V. palvel. Järelikult realiseeris

A.V. KarS § 206 lg 1 – § 22 lg 2 – § 25 lg 2 objektiivse koosseisu.

101. A.V. l oli tahtlus selle osas, et A.L. sooritab KarS § 206 lg 1 pärase teo. A.V. mõistis

vähemalt üldjoontes seda, et A.S. a e-postiaadressid on kuidagi rajakaamerasse salvestatud: ta

toimetas kaamera A.L. ile selleks, et too need aadressid kaamerast ära kustutaks. Seega oli

A.V. l tahtlus ka aadresside kustutamise osas: ta sai aru, et A.L. il on tarvis A.S. a

meiliaadressid kaamerast eemaldada (ja sisestada nende asemele tema enda meiliaadress).

Kuivõrd A.V. oli kõigiti kursis sellega, kust kaamera pärit oli, oli tal tahtlus ka selle osas, et

kaameras olevate andmete üle õigustatud isik on A.S. ning too ei ole andmetesse

sekkumisega päri – ehk A.V. l oli tahtlus ka A.L. i teo ebaseaduslikkuse osas.

102. Lisaks sellele oli A.V. l tahtlus oma kihutamisteo osas: ta sai aru, et ta palub A.L. il

tõsimeeli A.S. a meiliaadressid ära kustutada.

103. Niisiis täitis A.V. KarS § 206 lg 1 – § 22 lg 2 – § 25 lg 2 koosseisu. Tema tegu oli

õigusvastane ja süüline.

104. Järgnevalt on vaja küsida, kas A.V. süüdi tunnistamise väärab kogumiõpetus. Nimelt

leiab kaitsja, et kaamerasätete muutmise üritus oli varguse mittekaristatav järeltegu ja seetõttu

oma olemuselt karistatav varguse ühe osana – ei karistata ju jäätise varastanud inimest selle

eest, et ta pärast vargust selle jäätise ära sööb (kd 1, tl 38, 69 ja 122).

105. Tõepoolest on võimalik see, et süüteo A eest ei mõisteta isikut süüdi seetõttu, et ta

mõistetakse süüdi (varasema või hilisema) süüteo B eest (nn mittekaristatava (või:

kaaskaristatava) eel- või järelteo kontseptsioon – vt Sootak. KarS. Kommentaar. 5. trükk, §

63, komm 7.3). Kaitsja toob sellega seoses ka õige näite: kui keegi varastab asja (KarS § 199)

ja selle hiljem hävitab (KarS § 203) või nt müüki paneb (KarS § 201), karistatakse teda vaid

varguse, mitte aga hilisema asja hävitamise või omastamise eest. Niisugune konsumeerimine

on aga võimalik vaid siis, kui nn kaasdelikti (toodud näites: hävitamine või omastamine)

ebaõigus on väiksem kui põhidelikti (toodud näites: vargus) ebaõigus (Sootak. KarS.

Kommentaar. 5. trükk, § 63, komm 7.3). Seetõttu ei saa ringkonnakohtu meelest väärtegu

(praegu: väheväärtusliku asja vargus) konsumeerida hilisema kuriteo (praegu:

arvutiandmetesse sekkumine) ebaõigust – niisugusel juhul tuleks isikut igal juhul karistada

kuriteo eest (nii ka nt Saksa õigusdogmaatikas (puutuvalt sellesse, kui isik sooritab kõigepealt

kergemat liiki kuriteo (Vergehen; Eesti analoog: teise astme kuritegu)) ja seejärel

raskemaliigilise kuriteo (Verbrechen; Eesti analoog: esimese astme kuritegu)) – Sternberg-

Lieben/Bosch – Schönke/Schröder. Strafgesetzbuch. Kommentar. 30. Auflage, Vor 52, Rn

130).

106. Samas on olukord mõneti keerulisem. Nimelt on õiguskirjanduses leitud, et

arvutisüsteemi vargus kujutab endast reeglina KarS § 206 pärast kuritegu: Hirsnik.

Arvutikuritegevuse regulatsioon Eestis. Juridica, 2014/8, lk 616–617; Hirsnik – KarS.

Kommentaar. 5. trükk, § 206, komm 19 ja 32. Kaamera äravõtmise tõttu kaotas A.S.

võimaluse kaameraseadistusi (st arvutisüsteemis olevaid arvutiandmeid) muuta ehk kaamera

äravõtmise teel sulustati A.S. a jaoks kaameras olnud andmed. Sellises olukorras tuleks

konsumeerimine ka õigusdogmaatika kohaselt kõne alla: üks kuritegu (mitte väärtegu) võib

konsumeerida teise kuriteo. See oleks ka loogiline: ohver kaotab tema õigussfääris olnud

objekti (jäätis või arvutiandmed) üle igasuguse võimu juba esialgse asja äravõtmisega ja see,

mida asja äravõtja jäätise või arvutiandmetega edasi teeb, on ohvri seisukohast sekundaarne.

Niisiis ei vajaks hilisem koosseisuline järeltegu enam täiendavat karistusetteheidet – piisaks

isiku karistamisest esimese teo (äravõtmise) eest. Selliselt talitamine ei eelda seda, et need

teod vastaksid erinevatele koosseisudele (vargus ja hävitamine; vargus ja omastamine). Ka nt

ühe objekti mitmekordsel omastamisel (nt paneb A B-le kuuluva asja kõigepealt internetti

müüki (1. omastamine) ja annab selle mõni aeg hiljem ostja C-le raha eest üle (2.

omastamine) ei karistata A-d mitte kahe omastamise, vaid ühe, esimese (müüki panemine)

omastamise eest (vt Tartu Ringkonnakohtu (jõustumata) otsus nr 1-20-3934/141, p 428).

Seega tuleks tõesti kõne alla väide, et A.V. pani KarS § 206 pärase teo toime juba kaamerat

metsast ära võttes ja hilisemad manipulatsioonid kaameras olnud andmetega olid üksnes

mittekaristatavad (kaaskaristatavad) järelteod.

107. Eelöeldu ei tähenda siiski, et A.V. tuleks õigeks mõista. Nimelt on Riigikohus leidnud,

et kui primaarkoosseisu ei kohaldata, tuleb kohaldamisele subsidiaarkoosseis

(kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-19-7453/106, p 39). Ringkonnakohtu meelest peaks sama

loogika kehtima ka siis, kui tegemist ei ole mitte primaarkoosseisu ja subsidiaarkoosseisuga,

vaid põhiteo ja (muidu) mittekaristatava (kaaskaristatava) järelteoga: kui esimese eest mingil

põhjusel vastutust ei järgne, ei takista miski isiku süüdi tunnistamist teise järgi. Seesugune

arusaam on esindatud – ilmselt valitseva seisukohana – ka Saksa õiguses

(Wessels/Beulke/Satzger. Strafrecht. Allgemeiner Teil. 50. Auflage, Rn 1279; Fischer.

Strafgesetzbuch. Kommentar. 68. Auflage, Vor § 52, Rn 66). Seesugusel juhul ei saa kõneleda

sellest, et järelteo ebaõigus saab piisava riikliku hukkamõistu põhiteo eest mõistetavas

karistuses (vt nt Puppe/Grosse-Wilde – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen/Saliger.

Strafgesetzbuch. Kommentar. 6. Auflage, Vor 52, Rn 34). Isegi kui leida, et põhimõtteliselt

võiks järeltegu jääda ikkagi mittekaristatavaks ka siis, kui isikut põhiteo eest ei karistata, ei

tohiks nõnda käituda vähemasti olukorras, kus järelteoga eelnevalt tekitatud kahju

suurendatakse (Fischer. Strafgesetzbuch. Kommentar. 68. Auflage, Vor § 52, Rn 66).

Andmete kustutamisega tekitatakse andmete üle õigustatud isikule suurem kahju kui andmete

sulustamisega: sulustatud andmeid on õigustatud isikul võimalik n-ö tagasi saada, ent

kustutatud andmed on n-ö igaveseks kadunud.

108. Seega ei muuda A.V. karistamist võimatuks ka kogumiõpetus, mistõttu tuleb A.V.

katsestaadiumisse jäänud arvutiandmetesse sekkumisele kihutamises süüdi tunnistada.

Selleski osas on maakohtu õigeks mõistev otsus tarvis tühistada. Jällegi toimub tühistamine

KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel: maakohus ei saanud osade tõendite vääralt kõrvale

jätmise tõttu kohaldada õigesti materiaalõigust.

109. Lisaks sellele esitati A.V. le KarS § 418 lg 1 järgi süüdistus selles, et ta käitles 750

vintpüssipadrunit: ta soetas need padrunid 2003. aasta lõpus ja omas ning hoidis neid kuni 13.

veebruarini 2019.

110. Need padrunid leiti 13. detsembril 2019 aset leidnud läbiotsimisel. Kaitsja meelest oli

läbiotsimine õigusvastane, sest läbiotsimismääruses toodi ära vaid üldsõnaline väide, et A.V.

võib enda juures hoida ebaseaduslikult relvi (kd 1, tl 131). Ringkonnakohus sellise

seisukohaga ei nõustu. Juba see, et A.V. juures oli palju relvi ja laskemoona ning et osade

padrunite seaduslikkus osutus küsitavaks, annab aluse öelda, et kahtlus mõne ebaseadusliku

relva olemasolu kohta oli KrMS § 91 lg 1 ls 2 mõttes põhjendatud. Lisaks sellele on

kaitseväide eksitav: A.V. juurde ei mindud otsima üksnes ebaseaduslikke relvi, vaid ka

rajakaamerat ja sellega seotud asju (kd 2, tl 1 jj.). Kahtlus selle kohta, et rajakaamera võib

A.V. juures olla, oli juba eelnevast tulenevalt kõigiti põhjendatud – ja seda kahtlust avati ka

läbiotsimismääruses.

111. Seega saab tuvastada, et A.V. tõesti püssipadruneid enda juures hoidis. A.V. väitel sai

ta need padrunid eelmise sajandi ühekskümnendate aastate keskpaigas Kaitseliidult

noorkotkaste väljaõppe jaoks; kuni 2003. aastani hoidis ta neid vastava relvaloa alusel; 2003.–

2005. aastani olid need tema käes aga Viru maleva pealiku J.L. eriloaga.

Kriminaalkolleegium möönab, et dokumentaalselt või mõne tunnistaja ütlustega tõendamata

väited Kaitseliidu eriloa kohta võivad olla valed, ent nad ei pruugi seda: esiteks on nad

küllaltki loogilised ja teiseks kinnitas ka Kaitseliidu esindaja K.-G. K. , et paar kümnendit

tagasi võis tõesti nõnda juhtuda ja et toona oli Kaitseliidu laskemoona üle arve pidamise

dokumentatsioon puudulik. Et selline stsenaarium on A.V. jaoks soodsam kui prokuratuuri

poolt välja pakutu (A.V. l mingit eriluba polnud), tulebki see KrMS § 7 lg 3 alusel tuvastada.

112. Kuivõrd A.V. l oli esialgu luba padrunite hoidmiseks, ei saa talle ette heita padrunite

käitlemist 2003.–2005. aastani. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks analüüsida prokuratuuri

väidet, et mingisugust eriluba malevapealik paarkümmend aastat tagasi kehtinud õiguse alusel

anda ei tohtinudki. Isegi kui see on nii ja A.V. täitis KarS § 418 lg 1 objektiivse koosseisu, ei

ole võimalik KrMS § 7 lg 3 jaoks vajaliku kindlusega jaatada seda, et A.V. l oli oma teo

ebaseaduslikkuse osas tahtlus (tahtlus teo ebaseaduslikkuse kohta seoses relva või

laskemoona käitlemiseks vajaliku loaga puudutab koosseisu-, mitte keelueksimust: vt

Riigikohtu otsus nr 1-21-697/63, p 62): on kõigiti võimalik, et tema lähtus sellest, et

malevapealik on pädev seesuguseid lubasid väljastama.

113. Pärast 2005. aastat aga A.V. l ühtegi asjakohast luba enam ei olnud. Seetõttu tuleb

analüüsida, kas ta vastutab KarS § 418 lg 1 järgi seetõttu, et ta käitles padruneid

ebaseaduslikult 2005.–2019. aastani. Kriminaalkolleegium leiab, et viidatud perioodil täitis

A.V. tõesti KarS § 418 lg 1 koosseisu ja tegi seda õigusvastasel ning süülisel moel. See aga ei

tähenda seda, et A.V. selle kuriteo eest vastutab – tema vastutuse välistab kogumiõpetus.

114. A.V. kaitsja on pidevalt viidanud sellele, et väärteokaristuse selle eest, kui padruneid loa

alusel käidelnud isik jätab padrunid loa lõppemise järgselt politseile üle andmata, näeb ette

RelvaS § 894. Nii see tõesti on. KarS § 3 lg 5 ls 1 alusel võiks öelda, et see ei ole oluline –

tuleneb ju sellest sättest, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule,

karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Seega võiks öelda, et RelvaS § 894 järgne

väärteokoosseis ei väära KarS § 418 pärast kriminaalvastutust. Ometigi on Riigikohus

leidnud, et KarS § 3 lg 5 ls 1 tingimata seesugust tagajärge kaasa ei too, st ta ikkagi võib

kriminaalkaristuse võimatuks teha – seda siis, kui väärteokoosseis on kuriteokoosseisu suhtes

erinorm (kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-28-11, p 13). Praegu nii ongi: KarS § 418

lg 1 hõlmab kõik RelvaS § 894 lg-s 1 kirjeldatud tegevused laskemoonaga – ja lisaks sellele

veel terve hulga selliseid tegevusi, mida RelvaS § 894 lg-s 1 ei kirjeldata. Seetõttu tuleb öelda,

et RelvaS § 894 on erinorm, mis muudab A.V. karistamise KarS § 418 lg 1 järgi võimatuks.

115. A.V. t ei saa siiski karistada ka RelvaS § 894 järgi. Nimelt ei saa KarS § 81 lg 1 kohaselt

kedagi süüdi mõista aegunud kuriteo toimepanemise eest. Väärtegu aegub siis, kui selle

lõpuleviimisest on möödas kaks aastat (KarS § 81 lg 3). A.V. viis oma võimaliku väärteo

lõpule 13. veebruaril 2019, mil padrunid temalt ära võeti. Tõsi, KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt

peatub väärteo tunnustega teo aegumine siis, kui selle teo osas alustatakse kriminaalmenetlust.

Praegu kriminaalmenetlust alustatigi. Siiski ei tähenda KarS § 81 lg 7 p-s 2 sätestatu seda, et

kriminaalmenetluse lõppemise korral saab igal juhul asuda toimetama väärteomenetlust.

Nimelt nähtub KarS § 81 lg 8 ls-st 2 koostoimes KarS § 81 lg-ga 3, et väärteo aegumine ei

uuene, kui väärteo lõpuleviimisest on möödunud kolm aastat. Praeguseks on 19. veebruarist

2019 möödunud enam kui kolm aastat. Niisiis on oletatav väärtegu aegunud. Sellisel juhul

tuleb süüdistatav õigeks mõista (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjas nr 3-1-1-

23-12, p 12 ja asjas nr 3-1-1-30-15, p 8). Seda maakohus tegigi, mistõttu jääb esimese astme

kohtu otsus selles osas muutmata.

116. KarS § 206 lg 1 võimaldab nii vangistuse kui ka rahalise karistuse mõistmist. On

küllaltki raske ette kujutada kuritegu, mille ebaõigussisu oleks praegusest väiksem. Esiteks jäi

tegu katsestaadiumisse ehk mingit reaalset kahju ei tekkinud. Teiseks oleks paari

meiliaadressi ära kustutamine olnud ülimalt hõlbus n-ö ümber pöörata – need meiliaadressid

uuesti kaamerasse sisestada. Kolmandaks oli see tegu A.S. a jaoks väga väheoluline tulenevalt

sellest, et tal niikuinii kaamerat enam polnud (ja kaamera ära võtmist ei saa käesolevas

menetluses kellelegi ette heita). A.V. süüd vähendab – neljandaks – seegi, et ta polnud mitte

täideviija, vaid osavõtja – ja karistusõigusdogmaatika kohaselt on kuriteost osavõtmisega

loodav ebaõigus väiksem kui on ebaõigus, mille loob kuriteo täideviija. A.S. a süü muudab

omakorda – viiendaks – väiksemaks see, et ta ei tegutsenud omaenda initsiatiivil, vaid oma

sõbra palvel. Neid asjaolusid silmas pidades karistab ringkonnakohus nii A.V. t kui ka A.S. a

minimaalse karistusega – 30 päevamäära suuruse rahalise karistusega. Kuivõrd mõlemat

meest peeti kaks päeva kahtlustatavana kinni (13.–14. veebruar 2019), tuleb nende karistuses

KarS § 68 lg 1 alusel maha arvata kuus päevamäära ehk järgi jääb 24 päevamäära. A.V.

puhul on päevamäära suurus 45,30 eurot (kd 2, tl 153) ehk A.V. karistuse suurus on 1087,20

eurot. A.S. a päevasissetulekuks on 24,17 eurot (kd 2, tl 156). Niisiis on A.S. a karistuseks

580,08 eurot. Rahalised karistused on vaja maksta ära 30 päeva jooksul alates käesoleva

otsuse jõustumisest (KrMS § 417 lg 1).

117. Otsustus arvestada karistusest maha kinnipidamisaeg tingib maakohtu otsuse tühistamise

ka selles osas, millega mõisteti A.V. le ja A.L. ile välja 112,86 eurone kahjuhüvitis nende

kinnipidamise eest. Vastasel juhul kompenseeritaks kinnipidamine A.V. le ja A.L. ile topelt:

läbi rahalise kahjuhüvitise ja läbi karistuse vähendamise. Et maakohus ise karistust ei

vähendanud ja mõistis selle asemel välja kahjuhüvitise, kohaldas ta ebaõigesti materiaalõigust

KrMS § 338 p 2 mõttes ja seetõttu ongi vaja esimese astme kohtu otsus tühistada.

118. Apellant taotleb, et ringkonnakohus kustutaks A.V.

auto pardakaameralt

(videoregistraatorilt Wide) video sellest, kuidas A.V. kinni peeti – ja annaks alles siis

pardakaamera A.V. le tagasi. Nõnda oleks prokuratuuri meelest vaja talitada seetõttu, et see

video kajastab politsei meetodeid ja taktikat (kd 1, tl 120). On mõeldav, et kinnipidamise

videote n-ö ringlusse sattumine ei ole riigi (politsei) seisukohalt tõesti hea. See aga pole

õigustus panemaks toime KarS § 206 pärast tegu (kustutada fail, mille üle õigustatud isik on

süüdistatav). Kriminaalkolleegiumi meelest puudub seaduslik alus (õigusnorm), mis sellist

kustutamist võimaldaks. Ühtegi asjakohast normi ei osanud nimetada ka prokurör

ringkonnakohtu istungil. Seetõttu jääb selle video kustutamise taotlus rahuldamata.

119. Prokuratuur vaidlustab ka seda, et maakohus otsustas tagastada A.V. le ja A.L. ile terve

hulga asitõenditeks olnud relvi ja muid sarnaseid asju:

a) 743 vintpüssipadrunit 7,62x39mm;

b) A.V. sõiduki kõrvalistuja istme alt panipaigast leitud püstol Makarov ЛA1310 koos

salvega, milles on 3 padrunit;

c) 3 rohelist värvi purki kirjega „GRENADE HAND SIGNAL SMOKE TURQUOISE

L158A1 CCC“;

d) sinist värvi käsigranaat kirjega „treeninggranaat THG67“ ja rohelist värvi granaati

meenutav ese kirjega „suitsugranaat ASGV-460 partii nr 00904024“;

e) automaatrelv AK4 koos tulesuunajaga, automaatrelva AK4 laskemoon (kaliiber 7,62

mm; 180 tk), kilepakend kirjaga „Mokate Carmen“ erinevat tüüpi laskemoonaga, 8

pakki laskemoona (kaliiber 7,62 mm), A.V. sõiduki keskosa käetoe seest leitud karp

laskemoonaga (karbil kiri „SPCE 9,7 g 150 grs No. 2936/2“), padrunihoidja koos 8

padruniga, PM salv ja automaatrelva AK4 kuus tühja salve;

f)

puidust käepidemega tulirelv (numbriga 8828618) koos relvakotiga, puidust

käepidemega tulirelv (numbriga A427090; kirjaga „Made in Czech Republic“) koos

relvakotiga);

g) A.V. elumaja esimese korruse eraldiseisvast elutoast leitud 1 padrun, garaažist leitud

3 erinevat tüüpi padrunit, tulirelva laskemoon 5 tk (1 karp), 6 padrunit koos

ümbrisega, musta värvi lukuga suletavas vutlaris leitud 4 padrunit, 2 lahtist karpi

erinevat tüüpi laskemoonaga ja üks suletud karp (kirjaga „20 st, 7,62 mm skp“)

laskemoonaga;

h) püstol HK USP (seeria nr ESTMIL 2509), kolm tühja plastmassist salve (relvakarbis),

üks avamata karp padruneid (kaliiber 9,0 mm; 36 tk), 9 padrunit metallrestil;

i)

automaat AK4 (seeria nr 404365), millel on kaks Aimpointi sihikut, 8 salve, millest 7

on tühjad ja ühe sees on 6 padrunit (padrunid pakendatud koos teiste samaliigiliste

padrunitega pakendisse ALLO 5);

j)

pakend ALLO 5, milles on 9 avamata pakendit padrunitega (kaliiber 7,62 mm; kokku

180 padrunit) ja automaadi AK4 ühest salvest ära võetud 6 padrunit);

k) püstol CZ-75 (seeria nr M0125) ja kaks salve, millest ühes on 14 padrunit;

l)

pumppüss CBC (seeria nr 75285), kolm valget värvi haavlit ja üks musta värvi

signaalrakett;

m) üks karp Lugeri padruneid (kaliiber 9 mm; 50 tk), üks karp padrunitega (karp kirjega

„Black Hills“; kaliiber 9 mm; 50 tk), kollast värvi plekktops, mille kaanele on

omakäeliselt kirjutatud „CZ“ (topsis 32 padrunit),

n) kuulipilduja lindi osa, mille sees on 10 paukpadrunit.

120. Asitõenditega toimimise primaarne moodus on ringkonnakohtu meelest sätestatud KrMS

§ 126 lg 3 p-s 2: asitõend tuleb tagastada omanikule või seaduslikule valdajale. Maakohus

esmapilgul nõnda toimiski: andis korralduse tagastada A.V. valdusest leitud asjad A.V. le ja

A.S. a valdusest leitud asjad A.S. ale. See ei pruugi siiski olla õige.

121. Nimelt on ringkonnakohtu meelest esiteks võimalik, et sugugi mitte kõik ülal märgitud

asjad ei kuulu A.V. le või A.S. ale. Sellele viitab kasvõi tõsiasi, et mitmed neist asjadest on

süüdistusakti kohaselt „tagastatud Kaitseliidule“. See võimaldab eeldada, et nende asjade

omanik pole mitte A.V. või A.L. , vaid Kaitseliit. Sellisel juhul oleks asjade A.V. le või A.S.

ale andmine vale – neil pole asjade üle omandist tulenevat õigust.

122. Tõsi on see, et mitte kõik viidatud asjadest pole süüdistusakti kohaselt „tagastatud

Kaitseliidule“ – osa asju on hoiul PPA relvalaos. Näib loogiline, et nende asjade omanikud on

(või vähemasti olid) tõesti A.V. või A.L. . See siiski ei tähenda automaatselt, et neil on õigus

need asjad tagasi saada. Seda seetõttu, et relvade jms näol ei ole tegemist tavaliste asjadega:

relvi vms võib relvaseaduse kohaselt omada või vallata vaid vastava eriõigusega (relvaloaga)

isik. Kas ja milline relvaluba A.V. l või A.S. al parajasti on, pole ringkonnakohtule teada. Ka

ei pea ringkonnakohus käesolevat menetlust kohaseks, et seda selgeks tegema hakata – see (ja

asjasse puutuvad relvad jms) ei seondu kuidagi praegu menetletavate tegudega. Seetõttu tuleb

PPA-l talitada nii, nagu nad üldiselt nende valdusse sattunud relvade jms talitavad: kui relva

vms väidetav omanik soovib PPA-lt relva vms tagasi saada, peab ta muu hulgas tõendama

seda, et tal on olemas vastav (relva)luba – ja siis annabki PPA talle relva üle. Sama kehtib

Kaitseliidu kohta.

123. Kokkuvõtvalt tuleb ringkonnakohtu meelest talitada järgmiselt. Kõnealused asjad tuleb

tõesti tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel nende omanikule või seaduslikule valdajale.

Kuivõrd aga pole kindel, et A.V. või A.L. nende asjade omanikud või seaduslikud valdajad

on, tuleb maakohtu otsus selles osas KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada. Kui A.V. või A.L. tõendavad

nende asjade praegusele valdajale – Kaitseliidule või PPA-le –, et nad on nende asjade

omanikud ja et neil on olemas ka nende asjade hoidmist õigustav (relva)luba, tuleb

Kaitseliidul või PPA-l need asjad A.V. le või A.L. ile üle anda. Kui A.V. või A.L. seda ei

tee, ei tähenda, et Kaitseliit või PPA peavad A.V. le või A.L. ile kuuluvaid asju n-ö igavesti

enda käes hoidma. Vastavalt KrMS § 126 lg-le 12 tekib Kaitseliidul või PPA-l kuue kuu

möödudes sellest hetkest, mil A.V. või A.L. said käesolevas otsuses tehtud relvade jms

tagastamise otsustusest teada, õigus need relvad jms võõrandada või hävitada. Seda ei saa nad

siiski teha enne käesoleva otsuse jõustumist, sest KrMS § 409 kohaselt tuleb täita just

jõustunud kohtuotsust.

124. Lisaks eelöeldule viitab apellant veel ühele asitõendile, mis ei ole ei Kaitseliidu ega PPA

valduses, vaid hoopiski Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis. Selleks on A.V. KarS § 418 järgse

süüdistuse esemeks olnud 743 vintpüssipadrunit (7,62x39mm). Kuivõrd A.V. t ei mõisteta

nende padrunite käitlemises süüdi, ei saa neid padruneid konfiskeerida kui kuriteo

toimepanemise vahetut objekti (KarS § 83 lg 2). Sellegipoolest tuleb padrunid konfiskeerida.

Esiteks võimaldab seda KarS § 83 lg 4, mille kohaselt konfiskeeritakse ese siis, kui selle

omamiseks puudub vajalik luba. Käesolevas menetluse sai selgeks, et A.V. l pole (enam)

luba, mis võimaldaks tal sellist liiki padruneid käidelda. Teiseks saab tugineda ka A.V.

nõusolekule: ringkonnakohtu istungil ütles A.V. kaitsja, et A.V. le ei soovi neid padruneid

tagasi saada.

125. Maakohtu otsuse osaline tühistamine tingib ka vajaduse vaadata üle esimese astme kohtu

menetluskulusid puudutavad otsustused.

126. Esiteks peavad A.V. ja A.L. maksma sundraha – sest sundraha kaasneb KrMS § 175 lg

1 p-st 1 tulenevalt süüdimõistva kohtuotsusega automaatselt. Sundraha teise astme kuriteos

süüdimõistmise korral on KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt 1,5 kuupalga alammäära. See

alammäär on Vabariigi Valitsuse 8. detsembri 2023 määruse nr 113 „Töötasu alammäära

kehtestamine“ § 1 kohaselt 820 eurot ehk A.V. ja A.L. i sundraha suurus on 1230 eurot

(820x1,5).

127. Kohtueelses menetluses arvati menetluskulude hulka A.V. määratud kaitsja tasu 90

eurot ja A.L. i määratud kaitsja tasu 185,28 eurot. Maakohus arvas menetluskulude hulka 12

072 euro suuruse A.V. ja A.L. i valitud kaitsja tasu. Kuivõrd maakohus tegi õigeksmõistva

otsuse, jättis ta kõik need kulud KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda. Et õigeksmõistev otsus oli

osaliselt väär, tuleb kulude riigi kanda jätmise otsustus osaliselt KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2

alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada. See otsustus jääb jõusse

üksnes puutuvalt A.V. süüdistusse padrunite käitlemises. Sellega seoses jätab

ringkonnakohus kõigepealt riigi kanda poole A.V. sellest määratud kaitsja tasust, mis tekkis

kohtueelses menetluses ehk 92,64 eurot (185,28:2). Teiseks mõistab kriminaalkolleegium

riigilt A.V. kasuks välja selle osa A.V. valitud kaitsja tasust, mis seondus A.V. kaitsmisega

padrunite käitlemise süüdistuse vastu. Kogu valitud kaitsja tasust pidi A.V. maksma ära

poole (kd 1, tl 138). Et maakohtu otsustuse järgi oli kogu tasu 12 072 eurot, oli pool sellest

6036 eurot. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tegi kaitsja kahe süüdistuspunkti osas tööd

umbes võrdselt ehk padrunite käitlemise süüdistusega seoses tekkis A.V. l kohustus tasuda

3018 eurot (6036:2), mis tuleb riigil A.V. le hüvitada. Küll aga tuleb süüdistatavatel endal

hüvitada KrMS § 180 lg 1 alusel see kaitsjatasu, mis on seotud nende süüdistamisega

arvutikuriteos – nad ongi selles kuriteos süüdi. A.V. puhul on see esiteks pool kohtueelses

menetluses tekkinud määratud kaitsja tasust ehk 92,64 eurot – selle peab ta riigile ära

maksma. Teiseks on see A.V. puhul teine pool kohtumenetluses tekkinud valitud kaitsja

tasust ehk A.V. kanda jääb sellega seoses 3018 eurot. A.L. il tuleb esiteks tasuda riigile

kohtueelses menetluses tekkinud määratud kaitsja tasu – 90 eurot. Teiseks peab A.L. kandma

tal kohtumenetluses tekkinud valitud kaitsja tasu, st 6036 eurot.

128. Kuivõrd maakohtu otsustus A.V. õigeks mõistmises padrunite käitlemises jääb jõusse, ei

muuda ringkonnakohus esimese astme kohtu otsustust jätta relvaekspertiisi tasu (420 eurot)

riigi kanda.

129. Viimaks on vaja otsustada ka apellatsioonimenetluse kulude üle.

130. Kaitsja soovib, et menetluskulude hulka arvataks 3307,40 eurone kaitsjatasu (ilma

käibemaksuta) – selle eest, et kaitsja valmistas end apellatsioonikohtu istungiks ette, koostas

teesid ja osales kohtuistungil. Ringkonnakohus rahuldab selle taotluse KrMS § 175 lg 1 p-le 1

tuginevalt osaliselt ja arvab menetluskulude hulka 2000 eurot. Seda seetõttu, et kaitsja on

korranud suuresti oma varasemas menetluses esitanud väiteid, esitanud teeside teksti tarbetult

ja mõnevõrra erineval kujul kahel korral (23. detsembril 2022 ka 21. septembril 2023) ning

kohtuistung kestis lühemalt kui on märgitud taotluses. Sellele 2000 eurosele tasule lisandub

22 protsendi suurune käibemaks ehk 440 eurot (2000x0,22). Niisiis on kaitsjatasu kokku 2440

eurot (2000+440).

131. Riigikohtu hinnangul

tuleb

KrMS § 185 (menetluskulude hüvitamine

apellatsioonimenetluses) rakendamisel arvesse võtta seda, kui suures ulatuses apellatsioon

rahuldatakse ja milline on apellatsiooni põhjendatud argumentide osakaal ning maht

(kriminaalkolleegiumi lahend nr 1-18-5815/389, p 60). Seda lähenemist on ringkonnakohtu

hinnangul vaja kasutada mitte üksnes puutuvalt apellatsiooni, aga ka seoses kuludega, mis

tekkisid apellatsioonile vastu vaidlemise tõttu. Suur osa kaitsja argumente polnud

ringkonnakohtu meelest õiged: seda eeskätt puutuvalt menetlusõigusse (eelkõige

jälitustegevuse ebaseaduslikuks osutumise mõju ülejäänud tõenditele ning S.A. i ja M.P.

ülekuulamisprotokollide vastu võtmine), aga ka arvutiandmetesse sekkumisega seotud

materiaalõigusse. Kriminaalkolleegium jagas kaitsja arusaama vaid puutuvalt padrunite

käitlemisse. Sellest lähtuvalt jääb A.V. apellatsioonimenetluses lisandunud kaitsjatasust riigi

kanda kolmandik (st riik peab selle A.V. le ära maksma) ja A.V. enda kanda kaks

kolmandikku. Et A.V. l tuli kaitsja taotluse kohaselt maksta ära pool kaitsjatasust (kd 1, tl

198), on kogu A.V. t puudutav apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu 1220 eurot

(2440:2) ehk kolmandik sellest on 406,67 ja kaks kolmandikku 813,33 eurot. A.L. i

puudutavatest kaitsja argumentidest ei pidanud ringkonnakohus põhjendatuks ühtegi, mistõttu

jääb A.L. i kanda kogu tema osas tekkinud apellatsioonimenetluse kulu, st 1220 eurot.

132. Kuivõrd riigil tekib võlg A.V. ees ja A.V. l riigi ees, tasaarvestab ringkonnakohus A.V.

ja riigi vastastikused menetluslikud nõuded. Sundraha siiski tasaarvestada ei saa (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-79-14, p-d 52–53). Seega tuleb arvesse võtta seda, et

A.V. võlgneb riigile 92,64 eurot ja riik A.V. le esiteks 3018 eurot ja teiseks 406,67 eurot.

Kriminaalkolleegium tasaarvestab 92,64 eurose ja 3018 eurose nõude ning määrab, et riik

peab esimese astme kohtus tekkinud kaitsjatasust hüvitama A.V. le mitte 3018 eurot, vaid

2925,36 eurot (3018–92,64) – ja lisaks sellele 406,67 eurot apellatsioonimenetluse kuludest.

133. Kõik menetluskulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest

(KrMS § 423 ja § 417 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

RIIGIKOHTU 9.12.2024.a. RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. jaanuari 2024. a otsus:

1.1.

A.L. i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 206 lg 1 – § 25 lg 2 järgi;

1.2.

A.V. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 206 lg 1 – § 22 lg 2 – § 25

lg 2 järgi;

1.3.

A.L. ilt ja A.V. lt sundraha ning kohtueelses menetluses tekkinud riigi

õigusabi tasu väljamõistmises;

1.4.

A.L. ile ja A.V. le kahtlustatavana kinnipidamise aja eest välja mõistetud

kahjuhüvitise tühistamises;

1.5.

maakohtus valitud kaitsjale makstud tasu osalises hüvitamises ja riigi ning

A.V. vastastikuste nõuete tasaarvestamises;

1.6.

apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu osalises

hüvitamises.

2. Mõista A.L. süüdistuses KarS § 206 lg 1 – § 25 lg 2 järgi õigeks.

3. Mõista A.V. süüdistuses KarS § 206 lg 1 – § 22 lg 2 – § 25 lg 2 järgi õigeks.

4. Jätta kohtueelses menetluses A.L. i ja A.V. kaitsmisega seotud riigi õigusabi tasu

riigi kanda.

5. Mõista Eesti Vabariigilt välja A.L. i kasuks 7256 eurot ja A.V. kasuks 7256 eurot

valitud kaitsjale maakohtus ning apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

6. Mõista Eesti Vabariigilt SKHS § 5 lg 1 p 2 alusel välja A.L. i kasuks 112 eurot 86

senti ja A.V. kasuks 112 eurot 86 senti kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud

kahju hüvitamiseks.

7. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

8. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

9. Mõista Eesti Vabariigilt välja A.L. i kasuks 1908 eurot 69 senti ja A.V. kasuks 1908

eurot 69 senti valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.