2-22-144298/24 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-22-144298

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Andrus Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. jaanuar 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-144298

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ (endise nimega Osaühing

Aktiva Finants) hagi L. L. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

4285,56 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja L. L. (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Anne Tammer

Kohtuistungi toimumise aeg

18. september 2023, edasine kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda.

3. Määrata kindlaks L. L. menetluskulude rahaline suurus. Mõista Aktiva Finance

Group OÜ-lt välja L. L. kasuks menetluskulud 2880 eurot.

4. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest

alates kuni menetluskulude tasumiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

5. Toimetada otsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtuotsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Käesoleva tsiviilasja puhul on tegemist lihtmenetluse asjaga tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 405 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul,

kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on

selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS 637 lg 21).

Kohus ei anna pooltele luba otsuse edasikaebamiseks.

Kohus selgitab, et kui apellatsioonkaebuse esitaja taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel

menetlusabi, peab menetlusabi taotleja TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD

1. Aktiva Finance Group OÜ (endise nimega Osaühing Aktiva Finants; hageja) esitas 15.

novembril 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja 13. jaanuaril 2022 Tartu

Maakohtule L. L. (kostja) võla väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista

põhivõla 3146,41 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 392,67 eurot ja edasiulatuva viivise alates

13. jaanuarist 2023 kuni põhinõude summas 3146,41 eurot täitmiseni lepingujärgses määras

0,065% päevas.

Hageja tugineb nõude alusena poolte vahel 20. mail 2022 sõlmitud võlatunnistusele nr 270087 ja

maksekokkuleppele. Hageja leiab, et pooled sõlmisid konstitutiivse võlatunnistuse. Võlatunnistuse

sõlmimisega kaotas kostja võimaluse hiljem vaidlustada võlgnevuse olemasolu ja suurust ning

esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid. Hageja ei ole kohustatud

konstitutiivse võlatunnistuse alusel tunnustatud võla sissenõudmiseks esitama muid tõendeid ja

asjaolusid peale võlatunnistuse. Kostja on maksekokkulepet allkirjastades nõustunud selle

tingimustega ja neid aktsepteerinud. Peale maksekokkuleppe sõlmimist on kostja teinud ka

tagasimakseid, millega kinnitas taas oma soovi maksekokkuleppe sõlmimiseks. Hageja ei nõustu,

et võlatunnistuses toodud tingimused on tüüptingimused. Kokkulepe tingimuste suhtes paikneb

võlatunnistuse põhitingimustes, mida kostja sai võlatunnistuse sõlmimisel mõjutada ja mida ta

aktsepteeris.

2. Kostja palub jätta hagi rahuldamata.

Kostja vastuse kohaselt kostja sõlmis Bigbank AS-ga 2016. a lepingu nr SL16-01-1459142.

Lepingut muudeti ja 2017. a sõlmis kostja Bigbank AS-ga uue lepingu nr SL17-01-1488795.

Bigbank AS ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles 24. aprillil 2018. Julianus Inkasso OÜ on saatnud

kostjale e-kirju, väites et Bigbank AS on nõude loovutanud ja kostjal tuleb väidetav võlgnevus

tasuda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole. Hageja ei ole tõendanud nõude omandamist Bigbank

AS-lt. Hageja ja kostja ei ole hagi aluseks olevat kokkulepet sõlminud. Kostja nägi hagi aluseks

olevat kokkulepet esimest korda siis, kui sai kätte hagiavalduse. Kostja ei oska selgitada, mil viisil

on kostja allkiri sellele kokkuleppele saadud. Kostja ei ole kokkulepet sõlmida soovinud ega

teadlikult sellist dokumenti digitaalselt allkirjastanud. Kostja arvates on hageja pettusega saanud

kostja digiallkirja võlatunnistusele ja maksekokkuleppele ning selle tingimustele. Hageja keelitas

kostjat allkirjastama maksegraafikut, et saada kostja allkiri võla tunnistamisele ja

maksekokkuleppele. Kostjal ei olnud tahet ega eesmärki kinnitada hagejale õiguslikult siduvalt

väidetavat võlga ja selle suurust ning loobuda vastuväidete esitamise õigusest, ammugi ei olnud

kostjal soovi luua väidetavast senisest võlasuhtest hagejaga sõltumatu (abstraktne) kohustus.

Kokkulepe ei väljenda kostja tahet. Hageja ei ole kostjat teavitanud kokkuleppega seotud olulistest

asjaoludest, tagajärgedest ja ohtudest teavitanud. Neil asjaoludel esitas kostja 28. mail 2023 ka

avalduse võlatunnistuse ja maksekokkuleppe tühistamiseks. Kostja oli eksimuses kokkuleppe

sõlmimise, selle sisu ja tagajärgede tegelikest asjaoludest. Lisaks leiab kostja, et võlatunnistus ja

maksekokkulepe on sõlmitud tüüptingimustel ja need tüüptingimused ei ole kehtivad.

Kokkuleppega piiratakse ebamõistlikult kostja õigust vaidlustada väidetavat võlgnevust, sell

tekkimise aluseid, sisu, olemasolu, suurust ja koosseisu, esitada tõendeid.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole

mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo

04.05.2016 3-2-1-23-16, p 16).

5. Hageja tugineb nõude alusena poolte vahelisele võlatunnistusele. Kohus käsitleb esmalt kostja

väiteid, mille kohaselt ta ei ole nõude aluseks olevat võlatunnistust andnud.

Hageja on esitanud kohtule võlatunnistuse ja maksekokkuleppe, mis on kostja poolt 20. mail 2022

digitaalselt allkirjastatud (dtl 22-25). Hageja on selgitanud, et võlatunnistuse ja maksekokkuleppe

sõlmimine toimus Julianus Inkasso OÜ iseteeninduskeskkonnas, kuhu sisenemiseks pidi kostja end

kõigepealt autentima (kas läbi pangalingi, ID-kaardi, Smart-ID või Mobiil-ID vahendusel). Hageja

on esitanud illustratiivse materjali, näitamaks kuidas toimus ja kuidas toimub Julianus Inkasso OÜ

iseteeninduskeskkonnas kokkuleppe sõlmimine. Hageja esitatust nähtuvalt maksegraafiku

sõlmimiseks saadetud lingile vajutades avaneb kokkuleppe tekst, millega võlgnikul on enne

allkirjastamist võimalik tutvuda. Pärast kokkuleppe sõlmimist on võimalik kokkulepe ka

digitaalselt allkirjastatud kujul alla laadida (dtl 113-119). Kostja ei ole kohtu hinnangul põhistanud

asjaolusid, mille põhjal võib eeldada, et tema ei ole hageja nõude aluseks olevat võlatunnistust ja

maksekokkulepet allkirjastanud.

6. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja vastu konstitutiivse võlatunnistusega VÕS

§ 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul

eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 16.2 ja seal

viidatud kohtupraktika). Asja materjalidest nähtuvalt kostja pöördus hageja poole maksegraafiku

sõlmimise sooviga ja talle saadeti link maksegraafiku allkirjastamiseks; kostja soovis võlga tasuda,

ilma et see ei läheks kohtu menetlusse (dtl 48, 57). Kohus on seisukohal, et poolte ühiseks tahteks,

eelkõige kostja kui võlgniku tahteks ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtes sõltumatu

kohustus. Seega tuleb eeldada deklaratiivset võlatunnistust.

7. Kostja on teinud avalduse võlatunnistuse ja maksekokkuleppe tühistamiseks. Kostja leiab, et

tema allkiri võlatunnistusele ja maksekokkuleppele on saadud pettusega. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 94 lg 1 järgi on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine

temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema. TsÜS §

94 lg 3 järgi võib tehingu teinud isik pettuse mõjul tehtud tehingu tühistada. Kohtu hinnangul ei

kostja tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada kostja tahtlikku eksimusse viimist hageja poolt.

Kohus on eelnevalt lugenud tõendatuks, et kostja on nõude aluseks oleva võlatunnistuse andnud

(otsuse põhjendava osa p-s 5). Kostjal oli võimalik enne kokkuleppe allkirjastamist selle

tingimustega tutvuda ning otsustada, kas ta soovib pakutud tingimustel kokkulepet sõlmida või

mitte. Et kostjat oleks kokkuleppe tingimuste osas eksimusse viidud, asja materjalidest ei nähtu.

8. Asjaolud viitavad sellele, et võlatunnistusega kostja tunnistas tarbijakrediidilepingust tulenevat

võlga. Kostjale 20. mail 2022 saadetud maksegraafikust nr 3316655 (viitenumber 249094288)

nähtub, et võlgnevus tuleneb algselt Bigbank AS-i ja kostja vahelistest tehingutest (dtl 99-101).

Hageja on ise märkinud, et maksegraafiku sisu, st nõude suuruse, maksetähtaegade ja osamaksete

osas identne hageja nõude aluseks olevas kokkuleppes sisalduva maksegraafikuga (dtl 113).

Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 järgi krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Vaidlust ei saa olla selles, et Bigbank AS tegutses kostjale laenu või krediiti andes oma majandus-

või kutsetegevuses. Riigikohus on selgitanud, et kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik

annab füüsilisele isikule krediiti või laenu, tuleb eeldada tarbijakrediidilepingut (RKTKo

11.10.2023, 2-21-20479, p 11). Seega võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on

eelduslikult tarbijakrediidileping. Hageja ei ole vastupidist tõendanud.

9. Riigikohus on selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja

lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo

28.01.2015,

3-2-1-141-14,

p 18;

RKTKo

08.06.2010,

3-2-1-40-10,

p 14).

Kuivõrd

tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele

lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4),

millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (liigkõrge krediidi kulukuse määra tõttu

VÕS § 4062 lg 1 alusel) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral VÕS § 4034 lg 7 alusel) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui

asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa

Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on

rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu

5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C‑679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46). Seega peab

krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma,

milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed

selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik lepingu kehtivust kontrollida ja see

muudab hagi õiguslikult põhjendamatuks. Samuti peab hageja välja tooma ja tõendama, mida ta

tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks. Kui

krediidiandja seda ei tee, siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks

muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses (v.a VÕS § 4034

lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Sealjuures tuleb silmas pidada, et kui tarbija on tühise

intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale raha, siis tuleb see lugeda tasutuks

laenusumma tagasimaksmiseks. (vt RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13-16, 24-26)

10. VÕS § 421 järgi on võlaõigusseaduse 22. peatüki 2. jaos (st VÕS §-des 402-421) sätestatust

tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Nimetatud jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul,

kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige

krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel. Riigikohus on selgitanud, et tarbija ei saa mistahes

lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega,

millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija

loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu

tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui

võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline

võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama. Kui

võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab

tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude

asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu

krediidi kulukuse määr ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui

võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid,

siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib

olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel. Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus-

või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud

lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob

tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta

kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised. Seetõttu ei ole kokkuvõttes vahet, kas

(algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena

laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul

peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude,

sh intressi kohta kehtivad. (vt RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 27-29)

11. Kohus osundab, et laenu andmine on risk ja raha teenimine pole meie riigi ettevõtlust soosivas

keskkonnas veel keelatud. Jälgida tuleb seda, et tarbijal on ajalooliselt neli põhiõigust: „õigus

turvalisusele, õigus saada teavet, õigus valida ja õigus olla ära kuulatud.“ Võlatunnistuse

andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele oma vastuväiteid, seega on

hageja nõude aluseks olev võlatunnistus ja maksekokkulepe tühine VÕS § 421 alusel. Samuti ei

nõustu kohus hagejaga, et võlatunnistus ja maksekokkulepe ei ole sõlmitud tüüptingimustel.

Kokkuleppe tingimused on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks (VÕS § 35).

Hageja ei ole väitnud, et kokkuleppe tingimusi oleks muus osas kui nõude suuruse, osamakse

summa, tasumise algus- ja lõppkuupäeva osas kostjaga eelnevalt läbi räägitud. Hageja nõude

aluseks olev võlatunnistus ja maksekokkulepe on tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel,

kuna sellega piiratakse ebamõistlikult tarbija õigust kasutada tõendeid ja pannakse talle

tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal.

12. Kohus selgitas 15. juuni 2023 kirjas hagejale, et tal tuleb välja tuua kõik asjaolud, mille põhjal

saaks kohus hinnata, kas võlatunnistus on kooskõlas seaduses tulenevate imperatiivsete sätetega.

Hagejal tuli välja tuua algse lepinguga seonduvad asjaolud ja võlatunnistuses toodud nõude

kujunemine. Muuhulgas tuli hagejal välja tuua ja tõendada asjaolud, millest nähtub, et laenuandja

on täitnud enne algse lepingu sõlmimist vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalikud kohustused ja veendunud, et laenusaaja on krediidivõimeline. Samuti tuli hagejal

muuhulgas esitada andmed krediidi kulukuse määra kohta. Hagejal tuli muuhulgas märkida ka,

millises summas sai kostja laenu kätte või hakkas krediiti kasutama ja millises summas on kostja

teinud tagasimakseid ja mille katteks need on arvestatud. Kohus selgitas, et kui hageja küsitud

täpsustusi ei esita, võib kohus hagi sisulisel lahendamisel jätta hagiavalduse põhjendamata osas

rahuldamata. Hageja on eelnimetatud asjaolude väljatoomisest keeldunud, olles seisukohal, et

pooled on sõlminud konstitutiivse võlatunnistuse, mistõttu hagejal ei ole vaja esitada tunnustatud

võla sissenõudmiseks muid tõendeid peale võlatunnistuse. Hageja leidis, et võlatunnistusest

tulenevale nõudele ei saa esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest,

mh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele. Hageja leidis ka, et hagejale ei

tulene kohustust tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste

täitmist. Hageja jäi ka kohtuistungil seisukohale, et ta ei pea nõude kohta muid tõendeid peale

võlatunnistuse esitama. Kuna hageja ei ole toonud välja eeltoodud andmeid ja tõendanud

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist, ei ole kohtul

võimalik hinnata, kas ja millises ulatuses on hageja nõue põhjendatud. Seetõttu jätab kohus hagi

tervikuna rahuldamata.

Menetluskulud

13. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega

jätab kohus menetluskulud hageja kanda.

14. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuluks lepingulise esindaja kulu

4320 eurot. Lepinguline esindaja osutas kostjale õigusabi kokku 24 tunni ulatuses. Kostja

lepingulise esindaja tunnitasu oli 180 eurot (sh käibemaks). Hageja peab mõistlikuks kostja

esindaja tunnitasu määra, kuid leiab, et esindaja kulutatud aeg ei ole vastavuses asja keerukuse ega

esitatud menetlusdokumentidega. Hageja leiab, et kostja esindaja ajakulu 10,5 tundi toimingute

eest seoses hagile vastuse koostamise ja kohtule esitamisega ei ole reaalne ega põhjendatud. Hageja

hinnangul sai nimetatud toimingutele kuluda maksimaalselt 3 tundi. Hageja palub kostja

menetluskulud välja mõista mõistlikus ulatuses.

Kohus mõistab kostja lepingulise esindaja kulud hagejalt välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses

(TsMS § 175 lg 1). Kohus nõustub hagejaga, et kostja menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu

seoses hagile vastuse koostamise ja kohtule esitamisega on ülemäärane. Kohus peab ajakulu

põhjendatuks ja vajalikuks 4 tunni ulatuses. Samuti on kohtu hinnangul ülemäärane kostja

menetluskulude nimekirjas märgitud tühistamisavalduse koostamise ajakulu 2,5 tundi. Selles

korratakse suures osas juba kostja vastuses esitatud seisukohti, mida arvestades põhjendatud ja

vajalik ajakulu on 1 tund.

Kokku on kostja lepingulise esindaja ajakulu kohtu hinnangul põhjendatud 16 tunni ulatuses.

Kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr ei ületa oluliselt tavapärast sarnase õigusabiteenuse eest

makstavat tasu ja on seega põhjendatud. Kostja ei ole käibemaksukohuslane ega saa tekkinud

kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega kuuluvad lepingulise esindaja kulud hüvitamisele

koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Eeltoodud põhjendustel määrab kohus kostja

menetluskulude rahaliseks suuruseks ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja 2880 eurot.

15. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus kostja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andrus Miilaste

kohtunik