2-22-11738/10 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Anu Talu

Otsuse tegemise aeg ja koht

08. jaanuar 2024, Pärnu

Tsiviilasja number

2-22-11738

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi K.K.i vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

8903,77 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

TF

Bank

AB

(publ.)

Eesti

filiaal

(registrikood: 14304235; asukoht: Vabaõhumuuseumi

tee 1, Haabersti linnaosa, Tallinn, Harju maakond)

lepinguline esindaja Agnes Zaure

Kostja: K.K. (isikukood: xxxxxxxxxxx; elukoht:

Xxxxxxxxxxx)

Menetlemise viis

Kirjalik menetlus (TsMS § 407 lg 3)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi K.K.i vastu.

2. Välja mõista K.K.ilt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks hageja ja kostja vahel

08.04.2019 sõlmitud laenulepingust nr xxxxxxxxxxx tulenev põhivõlgnevus 4684,33

eurot

3. Jätta rahuldamata TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi K.K.i vastu põhivõlgnevuse

1333,67 euro, intressi 446,12 euro, haldustasude 29,50 euro, sissenõudmiskulude 50,00

euro, sissenõutavaks muutunud viivise 1878,71 euro väljamõistmiseks.

4. Välja mõista K.K.ilt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks viivis VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud ulatuses arvestatuna võla põhiosalt (s.o 4684,33 eurot) alates

kohtulahendi tsiviilasjas 2-22-11738 jõustumisest kuni põhinõude tasumiseni.

5. Menetluskulud jätta 59,19% ulatuses K.K.i kanda ja 40,81% ulatuses TF Bank AB

(publ.) Eesti filiaali kanda.

6. Määrata TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali põhjendatud ja vajalike menetluskulude

suuruseks 850 eurot (hagi esitamisel tasutud riigilõiv 700 euro, ja 150 eurot hageja

lepingulise esindaja tasu), millest 503,12 eurot mõista K.K.ilt TF Bank AB (publ.) Eesti

filiaali kasuks välja.

7. Väljamõistetud menetluskuludelt on K.K.i kohustatud tasuma TF Bank AB (publ.)

Eesti filiaalile viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Tsiviilasi nr 2-22-11738

2 (7)

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist

istungil (TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7).

Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks

määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamisest õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2).

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

MENETLUSE KÄIK

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal esitas 10.08.2022 Pärnu Maakohtule hagiavalduse K.K.i

vastu põhivõlgnevuse 6018,00 euro, intresside 446,12 euro, haldustasude 29,50 euro,

sissenõudekulude 50,00 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 1878,71 euro ja täiendavate

viiviste väljamõistmiseks alates 11.08.2022 kuni põhinõude 6018,00 euro täitmiseni VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras. Samuti palus hageja välja mõista kostjalt tasutud riigilõiv

700,00 eurot ning õigusabikulud 480,00 eurot.

2. Kohtu nõudel hageja 22.06.2023 täpsustas, et hageja ja hageja on saatnud kostjale

maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud.

Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid lepingu kehtivuse ajal kooskõlas VÕS 1132

lg 1 ja lepingu p-st 3.7. Kostjale on edastatud 08.09.2020, 02.09.2021 ja 27.01.2022 tasulised

meeldetuletused. Lepingu järgne esialgne krediidikulukuse määr on 21,70%. Krediidi kulukuse

määra arvutamisel on arvesse võetud laenusumma, intressimäär, laenusumma tagastamise

lõpptähtpäev, maksete tähtpäevad, laenulepingu sõlmimise tasu, igakuine lepingu haldustasu.

Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 15,90% aastas/0,044 päeva, lepingu

kohaselt on kõigi tarbija poolt tehtavate maksete kogusumma 10296,63 eurot. Hageja on

isikutuvastust teostanud e-identimisega, kontrollinud kostja pangakonto väljavõtted ning kostja

poolt avaldatud andmeid. Maksehäireregistri kohaselt ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval

kostjal ühtegi aktiivset maksehäiret. Kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist,

et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Kostja märkis oma

sissetulekuks 15600 eurot. Kostja on sõlminud lepingu 5 aastaks, igakuise osamaksega 177,51

eurot. Kostja poolt edastatud andmete põhjal oli kostja laenuvõimeline lähtudes

vastutustundliku laenamise põhimõtetest. Hageja on hinnanud kostja krediidivõimelisust

põhjalikult ja jõudnud positiivsete otsuseni. Kui taotluste täitmisel esitas kostja hagejale

ebaõigeid andmeid, ei saa hagejale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist.

Kostjal on intressi võlgnevus alates 12. osamaksest, s.o. alates 10.04.2020 kuni ülesütlemisele

eelnenud osamakseni, s.o. 10.08.2020 summas 446,12 eurot. Kostjal on lepingu haldustasu

võlgnevus alates 12. osamaksest, s.o. alates 10.04.2020 kuni ülesütlemisele eelnenud

osamakseni, s.o. kuni 10.08.2020 summas 29,50 eurot, kostja kohustus laenu tagastama

Tsiviilasi nr 2-22-11738

3 (7)

lepingus kokku lepitud graafiku alusel perioodil 10.05.2019-10.04.2024. Lepingu ülesütlemise

teatise kohaselt oli kostjal tasumata võlgnevus 786,80 eurot. Kostja oli võlgnevuses lepingu

ülesütlemise kuupäeva seisuga s.o 23.08.2020 5. osamaksega s.o. aprill 2020, mai 2020, juuni

2020, juuli 2020 ja august 2020.

3. Pärnu Maakohus võttis 29.06.2023 hagiavalduse menetlusse ning kostjale toimetati

hagimaterjalid ja kohtumäärus isiklikult kätte 20.10.2023.

4. Kohtu nõudel hageja 03.01.2024 selgitas, et kostja on saanud laenu 6500,00 eurot, millele

lisandus lepingutasu 325,00 eurot, s.o kokku maksegraafikus kajastuv põhiosa on 6825,00

eurot. Kostja on teostanud tagasimakseid hagejale kokku summas 1815,67 eurot. Põhiosa

katteks on kostja tasunud kokku 807,00 eurot, intressi katteks 943,77 eurot ja 64,90 eurot

haldustasu katteks.

Esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid

5. Hageja poolt esitatud asjaolud, seisukohad ja tõendid

5.1. Hagiavalduse kohaselt hageja ja kostja sõlmisid 08.04.2019 laenulepingu nr xxxxxxxxxxx

(tl 9). Kostja sai laenu summas 6500 eurot, mille kohustus osamaksetena maksma tagasi koos

lepingutasu, intressi ja haldustasuga. Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi

tähtaegselt. Laenuandja saatis 23.08.2020 kostjale teate laenulepingu ülesütlemise kohta (tl 19).

Hageja laenu andes järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kontrollis kostja konto

väljavõtet (tl 61).

5.2. Kostjal on põhiosa võlgnevus alates 12. osamaksest 10.04.2020. Kostja tasumised on

arvestatud põhiosa katteks 482,00 eurot, lepingutasu katteks 325,00 eurot, intressi katteks

943,77 eurot ja 64,90 eurot haldustasu katteks.

5.3. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 15,90% aastas. Kostjal on

intressivõlgnevus alates 12. osamaksest 10.04.2020 kuni ülesütlemisele eelnenud osamakseni,

s.o. 10.08.2020 summas 446,12 eurot.

5.4. Lepingus on pooled kokku leppinud lepingu haldustasus 5,90 eurot igakuiselt. Kostjal on

lepingu haldustasu võlgnevus alates 12. osamaksest, s.o. alates 10.04.2020 kuni ülesütlemisele

eelnenud osamakseni, s.o. kuni 10.08.2020 summas 29,50 eurot.

5.5. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid

vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla

sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes lepingu p-st 3.7. ja VÕS

§ 1132 lg-s 2 sätestatust. Hageja sissenõudekulude summa on 50,00 eurot mis koosneb: tasulise

kirja saatmine 25 eurot; tasulise kirja saatmine 5 eurot; tasulise kirja saatmine 5 eurot ning

muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise

kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud,

võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule

tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud).

5.6. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 6018 eurot (6500,00€ - 482,00€)

lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 24.08.2020 kuni hagiavalduse esitamise

kuupäevani 10.08.2022 lepingus toodud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras

s.o 15,9% summas 1878,71 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt 6018,00 eurot kuni

sellekohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras s.o. 8 % aastas alates

11.08.2022.

5.7. Hageja soovib tsiviilasjas tagaseljaotsuse tegemist kui kostja hagiavaldusele määratud

tähtajaks ei vasta.

6. Kostja poolt esitatud asjaolud, vastuväited ja tõendid

Tsiviilasi nr 2-22-11738

4 (7)

6.1. Dokumendid toimetati kostjale isiklikult kätte 20.10.2023 ning kostjale vastamiseks

määratud 14-päevane tähtaeg lõppes 03.11.2023 kell 24:00. Kostja vastust hagile esitanud ei

ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus, tutvunud esitatud seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid

leiab, et hagi tuleb osaliselt jätta rahuldamata.

8. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas

esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust

tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel

võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud

õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid,

otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt RKTKm

24.11.2023 nr 2-21-13098, p 13; RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835, p 11; RKTKo 05.04.2017

nr 3-2-1-17-17, p 20). Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (vt RKTKm

03.05.2017 nr 3-2-1-21-17, p 16).

9. Hageja poolt hagiavalduses esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause kohaselt

omaksvõetud asjaoludel ei ole kostja kohaselt täitnud hagejaga 08.04.2019 sõlmitud

laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi, mistõttu on hageja laenulepingu üles öelnud.

Hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel tuleneb kostja vastu esitatud nõue tarbijakrediidilepingust

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5, § 396 lg 1 ja § 402 lg 1 mõistes. Laenulepingust tulenevaks

laenuandja põhikohustuseks on anda laenusaajale rahasumma, laenusaaja põhikohustus on

tagasi maksma sama rahasumma (VÕS § 396 lg 1). Tarbijakrediidileping on krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma

tarbijale krediiti või laenu (VÕS § 402 lg 1). Tarbija võlaõigusseaduse tähenduses on füüsiline

isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS

§ 1 lg 5).

10. Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale

üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1

lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles

sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui

asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka

Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel

analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija

krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C‑679/18, OPR-

Finance s. r. o. vs. GK, p 46; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 13).

11. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg-d 2–4

näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades

andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on

krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma

VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4.

Krediidiandjate ja- vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -

vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades

käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja

tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et

Tsiviilasi nr 2-22-11738

5 (7)

krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste

kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu

kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

12. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et seoses tarbijakrediidiga tuleb vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks krediidiandjal minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema

pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema

krediidivõimet ja et piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja

riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku

krediidivõimekuse

kohta.

Krediidiandja

kohustuseks

on

hinnata

krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et

ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo

31.01.2018 nr 2-14-21710/105, p 25.3; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 22).

13. Hageja poolt 22.06.2023 esitatud andmete ja tõendite, sh kostja pangaväljavõttest nähtuvate

andmete alusel ei saanud hagejal tekkida VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on

krediidivõimeline. Kohtu hinnangul jättis hageja kostja krediidivõimelisuse sisuliselt

hindamata. Kostja kontoväljavõttega tutvumisel on ilmne, et kostja maksekäitumine kostja

krediidivõimelisust ei kinnita. Kostja igakuiseks sissetulekuks oli töötasu vahemikus 482,84

eurot kuni 716,96 eurot ja Sotsiaalkindlustusametilt saadav peretoetus 148,36 eurot, alates 2019

aastast 158,36 eurot. Kuue kuu jooksul enne hagejaga laenulepingu sõlmimist oli kostja võtnud

uusi finantskohustusi (03.12.2018 AS-lt Bondora saadud 500 eurot, 18.12.2018 Coop Finants

AS-lt saadud 5504,66 eurot, 02.01.2019 Credit.ee OÜ-lt saadud 500 eurot, 12.03.2019 I-Makse

OÜ-lt saadud 151 eurot, 04.02.2019 Coop Finants AS-lt saadud 665,00 eurot, 27.02.2019

Omaraha OÜ-lt saadud 186,50 eurot, 12.03.2019 I-Makse OÜ-lt saadud 150 eurot). Samuti on

kostja regulaarselt kasutanud väljamakseid IPF Digital AS ja Placet Group OÜ

krediidikontodelt. Kostja on tasunud 2019 märtsis laenumakseid summas 682,34 eurot ja

aprillis (kuni 08.04) summas 340,75 eurot. Märgitud summadele lisandus igakuiselt korteri

üürimakse 180 eurot ja Elisa Eesti AS makse 120 eurot.

14. Seega rikkus krediidiandja VÕS § 4034 lg-t 6 ja selle tagajärjena loeb kohus VÕS § 4034 lg

7 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 4034 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude

nõudmise

ka

kahjuhüvitisena.

Ajavahemikul

alates

lepingu

sõlmimisest

kuni

ülesütlemisavalduse tegemiseni oli intressimäär 0% aastas. Eeltoodust tulenevalt on kostjal

üksnes laenusumma tagasimaksmise kohustus, mistõttu jätab kohus rahuldamata hageja

intressi-, sissenõudmiskulud ja haldustasude nõude. Kostja sai laenulepingu alusel 6500 eurot

ja on tasunud põhivõlgnevuse katteks 807,00 eurot (sh lepingutasu 325,00 eurot), intressi

katteks 943,77 eurot ja haldustasude katteks 64,90 eurot. Seetõttu mõistab kohus kostjalt hageja

kasuks välja põhivõlgnevuse 4684,33 eurot (6500€-807€-943,77€-64,90€).

15. VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär

kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kohtupraktika kohaselt on viivist vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti

määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu

27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut

Tsiviilasi nr 2-22-11738

6 (7)

tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja

sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Samas

mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude. Võlgnevus muutub selles osas

sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas

jõustumisest.

16. TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka kulude

rahalise suuruse. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud

ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon

ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1 juhul, kui menetlusosaline peab

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses.

Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõivu 700 eurot,

kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus.

17. TsMS § 144 p 1 ja § 175 lg 1 kohaselt on hüvitatavaks kuluks lepingulise esindaja kulud.

Hageja taotleb lisaks riigilõivule kostjalt välja mõista hageja õigusabikulud summas 480 eurot

(ilma käibemaksuta). Hagiavaldusele lisatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja

maksnud esindajale tasu 480 eurot (ilma käibemaksuta). Julianus Inkasso OÜ osutab teenust

120 eur/h ilma käibemaksuta.

Riigikohus on 06.05.2015 lahendi p-s 14 asjas 3-2-1-4-15 asunud seisukohale, et kohus teeb

kaalutlusotsuse lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta, hinnates

eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust. Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu

suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi hinnangul peaksid

avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus

proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul

olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu

ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise

menetlusosalise

menetluskulu.

Tsiviilasja

hinnast

suuremas

ulatuses

menetluskulu

väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure

mahu puhul.

Kohus leiab, et esindaja ajakulu 4 tundi ei ole selles asjas põhjendatud. Tegemist on trafaretse

hagiga, hagist ei nähtu analüüsi, asjas puudub keeruline õiguslik vaidlus ja kohtuistungeid ei

ole toimunud. Kohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ajakulu selles asjas 1,5 tundi. Kohus

leiab, et hagejaga mitte-advokaadist esindaja tasumäär 120 eurot/tunnis on põhjendamatu.

Riigikohus on küll varasemates lahendites pidanud põhjendatuks advokaadi tunnitasuks 120

eurot nii koos käibemaksuga kui ka ilma ja ka 147,49 eurot, kuid kohus võtab siinjuures arvesse,

et advokaadi tunnitasu on kõrgem muuhulgas põhjusel, et ta peab täitma mitmeid

advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitte-

advokaadist esindajate puhul nii ei ole. Samuti ei olnud käesolev vaidlus õiguslikult keerukas.

Arvestades asja sisu peab kohus põhjendatud tasumääraks 100 eurot/tunnis, mistõttu peab

kohus põhjendatuks ja vajalikud hageja lepingulise esindaja kulud kokku 150 eurot (1,5h x 100

eurot) ilma käibemaksuta.

18. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldas hagi osaliselt, 59,19% ulatuses, mistõttu jätab kohus hageja menetluskuludest

503,12 eurot kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud hageja enda kanda. Kohus jätab kostja

Tsiviilasi nr 2-22-11738

7 (7)

kanda tema enda võimalikud kulud, kostja ei ole faktiliselt menetluses osalenud ning

eelduslikult ei ole tal kulusid tekkinud.

19. TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotlusel kohus kohustab kostjat tasuma väljamõistetud

menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anu Talu

Kohtunik