Legislator Case Law & Legislation
2-22-17512/30 AI generated

2-22-17512/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Case Number 2-22-17512/30
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)
Decision Date

Legislator summary

AI generated

Tühistada Harju Maakohtu 25. augusti 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-17512 osas, alates 21. novembrist 2022 kuni kohustuse täitmiseni, samuti osas, millega maakohus

Legislator headnote

AI generated

2-22-17512/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium: Tühistada Harju Maakohtu 25. augusti 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-17512 osas, alates 21. novembrist 2022 kuni kohustuse täitmiseni, samuti osas, millega maakohus

Keywords

AI generated
banking law finance house fraudulent bankruptcy bank charges bank guarantee claim event financial institutions
AI generated

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. jaanuar 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-17512

Kohtuasi

Osaühingu ALLESTPAC (pankrotis) pankrotihalduri

Maire Armi hagi X vastu 41 500 euro ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25. augusti 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

19 440 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühingu ALLESTPAC (registrikood 11028616,

pankrotis) pankrotihaldur Maire Arm

Kostja X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Lennart Oja

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 25. augusti 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-17512 osas,

millega maakohus mõistis Xlt Osaühingu ALLESTPAC (pankrotis) kasuks välja

18 000 eurot ja võlaõigusseaduse § 113 lg 1 esimeses lauses sätestatud määras viivise

alates 21. novembrist 2022 kuni kohustuse täitmiseni, samuti osas, millega maakohus

jaotas menetluskulud. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi nimetatud

osas rahuldamata ja maakohtus kantud menetluskulud Osaühingu ALLESTPAC

(pankrotis) kanda.

2. X apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Tühistada Harju Maakohtu 23. novembri 2022. a määrusega tsiviilasjas nr 2-22-

17512 seatud hagi tagamine.

4. Harju Maakohtu 25. augusti 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-17512 on jõustunud osas,

millega maakohus jättis Osaühingu ALLESTPAC (pankrotis) pankrotihalduri Maire

Armi hagi X vastu 23 500 euro ja sellelt viivise saamiseks rahuldamata.

5. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

5.1. Jätta Osaühingu ALLESTPAC (pankrotis) pankrotihalduri Maire Armi hagi X

vastu 41 500 euro ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata.

5.2. Tühistada Harju Maakohtu 23. novembri 2022. a määrusega tsiviilasjas nr 2-22-

17512 seatud hagi tagamine.

5.3. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Osaühingu ALLESTPAC

(pankrotis) kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühingu ALLESTPAC (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Maire Arm (hageja) esitas

21. novembril 2022 (täpsustatud 29. novembril 2022) Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu

41 500 euro ja viivise väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Koos

hagiavaldusega esitas hageja hagi tagamise taotluse.

1.1. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 26. mail 2022 välja võlgniku pankroti.

Kostja sai võlgniku ainuosanikuks 11. jaanuaril 2022. Alates 12. jaanuarist 2022 on kostja

võlgniku juhatuse liige. Kostja on ka varasemalt olnud võlgniku juhatuse liige (27. septembrist

2010 kuni 18. augustini 2017).

1.2. Kostja sõlmis 10. jaanuaril 2022 Stenberget OÜ-ga müügilepingu (müügileping) võlgniku

osa omandamiseks. Stenberget OÜ-d esindas Q, kes oli ühtlasi ka tolleaegne võlgniku juhatuse

liige. Müügilepingu kohaselt omandas kostja võlgniku 100%-lise osaluse nimiväärtusega

50 000 eurot, mille eest tuli tasuda kokku 45 000 eurot. Müügilepingu järgse tasu maksmise

kohustuse täitmiseks võõrandas kostja võlgnikule kuuluva sõiduki TOYOTA LAND CRUISER

150 (registreerimismärgiga XXXXXX, edaspidi sõiduk Cruiser) Stenberget OÜ-le.

1.3. Kostja, võlgnik ja BAB OÜ sõlmisid 13. jaanuaril 2022 lepingu nr 20220113-KP, mille

kohaselt asus kostja juhtima võlgnikku ning pidi tegema võlgniku esmase majandusanalüüsi

hinnaga 11 500 eurot. Võlgnik kohustus selle eest tasuma BAB OÜ-le rahas 9000 eurot

(käibemaksuga) ning üle andma sõiduki TOYOTA AURIS (registreerimismärgiga VVVVV,

edaspidi sõiduk Toyota). Sõiduki Toyota turuväärtus oli hinnanguliselt 9000 eurot, kuid

lepingus oli selle väärtuseks kokku lepitud 4000 eurot, mis on oluliselt alla turuhinna. Sõiduki

Toyota omanikuks on alates 31. jaanuarist 2022 BAB OÜ ning kasutajaks kostja. Samuti on

BAB OÜ esitanud võlgnikule juhtimisteenuse osutamise arved, mis on võlgniku arvelduskonto

väljavõttest nähtuvalt tasutud kokku 9000 euro ulatuses.

1.4. Hageja leiab, et kostja on rikkunud juhatuse liikme kohustusi ning tekitanud sellega

võlgnikule kahju kokku 41 500 eurot. Kostja on juhatuse liikme hoolsuskohustust

(äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35) rikkudes

kasutanud võlgniku vara oma lepingulise kohustuse täitmiseks – kostja võõrandas alla

turuhinna võlgnikule kuulunud sõiduki Cruiser võlgniku osaluse eest tasumise kohustuse

täitmiseks. Sõiduki Cruiser turuhind on hinnanguliselt 46 000 eurot, mistõttu tekitas kostja

võlgnikule kahju vähemalt 23 500 eurot. Lisaks on kostja juhatuse liikme hoolsuskohustust

rikkunud sellega, et tasus teenuste eest, mida võlgnikule osutatud ei ole. BAB OÜ-le on

13. jaanuari 2022. a lepingu alusel kokku tasutud 18 000 eurot, millest 9000 eurot on tasutud

ülekandega ja 9000 eurot sõiduki Toyota võõrandamisega. Lepingu alusel koostatud esmast

majandusanalüüsi ei ole kostja hagejale esitanud ning seda ei olnud ka võlgniku dokumentide

seas. Isegi juhul, kui kostjaga seotud BAB OÜ on võlgnikule mingis ulatuses juhtimisteenust

osutanud, tuleb arvestada, et teenuse eest üle antud sõiduki Toyota tegelik väärtus ületas kostja

poolt lepingus märgitud väärtust vähemalt 5000 euro võrra. Samuti tuleb arvestada, et kostja

oli juba enne võlgniku osa omandamist tutvunud võlgniku kõikide dokumentidega, hindamaks

võlgniku kui ettevõtte väärtust. Seega ei olnud BAB OÜ-le üle kantud summad vastavuses

tegelikult saadud teenuse väärtusega. Hageja hinnangul ei tegelenud kostja võlgniku

juhtimisega, vaid alustas selle n-ö tühjakskantimisega, mille järel esitas võlgniku

pankrotiavalduse.

1.5. Hageja on seisukohal, et kostja, kes omandas võlgniku osa, kasutades selleks võlgnikule

kuuluvat vara, ning maksis kogu ülejäänud võlgniku arvelduskontol oleva raha iseendaga

seotud äriühingule, ei käitunud heauskselt. Seega ei ole kostja oma kohustusi täitnud korraliku

ettevõtja hoolsusega, mistõttu tuleb kostjal võlgnikule kahju hüvitada ÄS § 187 lg 2 ja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 alusel.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja ei rikkunud võlgniku osaluse eest tasumisel hoolsuskohustust. Kostja ei olnud osa

müügilepingu sõlmimise hetkel võlgniku juhatuse liige. Kostja vastutus on välistatud

TsÜS § 37 lg 1 teise lause alusel.

2.2. Ka ei rikkunud kostja juhtimisteenuse osutamisega hoolsuskohustust. 13. jaanuari 2022. a

lepingus ettenähtud tasu hõlmas peamiselt tasu võlgniku juhtimise eest. Kostja tegeles

igapäevaselt intensiivselt ja suures mahus võlgniku juhtimisega. Kostja tööülesanneteks olid

mh igapäevane juhtimine, sh toormaterjali hankimine ja hankijatega kokkulepete läbirääkimine,

tootmise planeerimine tootmisjuhiga, finantsasutustega suhtlemine arvelduskrediidi või laenu

saamise eesmärgil, olemasolevate võlausaldajatega läbirääkimiste pidamine, klienditeenindus,

hinnakalkulatsioonid, tarned transporditeenusega, arvete ja palkade maksmine, suhtlemine

töötajatega, sh nende koondamine. Seejuures mingeid muid tasusid kostjale võlgniku juhtimise

eest ette nähtud ei olnud. VÕS § 619 lg 1 ja ÄS § 1801 järgi eeldatakse, et juhatuse liikmele

makstakse tema ülesannete täitmise eest tasu.

2.3. Kõnealuse lepingu järgi pidi kostja teostama ka võlgniku esmase majandusanalüüsi.

Lepingust ei tulenenud kohustust seda kirjalikult vormistada. Kostja tutvus võlgniku

majandusliku olukorraga, mille tulemusena esitas ta pankrotiavalduse. Seejuures ei olnud kostja

müügilepingu sõlmimisel teadlik hageja kehvast majanduslikust olukorrast.

2.4. Kostja hinnangul on 13. jaanuari 2022. a lepingus kokkulepitud tasu mõistlik ning

juhtimisteenuse eest tasuks antud sõiduk Toyota võõrandati turuhinnaga.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 25. augusti 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt

ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 18 000 eurot ning sellele lisanduva viivise VÕS § 113

lg 1 esimeses lauses sätestatud määras alates 21. novembrist 2022 kuni kohustuse kohase

täitmiseni.

3.1. Kostja ei olnud 10. jaanuari 2022. a müügilepingu sõlmimise ajal võlgniku juhatuse liige.

Maakohtu hinnangul tegutses kostja isiklikest huvidest lähtuvalt, esindades tehingus vaid

iseennast, mistõttu ei saa kostja vastutada võlgniku juhatuse liikme kohustuste rikkumise eest.

Samuti nõustus kohus kostjaga, et kostja tegutses 16. veebruaril 2022 sõidukit Cruiser

võõrandades võlgniku 10. jaanuari 2022. a ainuosaniku otsuse kohaselt, mistõttu on tema

vastutus TsÜS § 37 lg 1 teise lause alusel välistatud.

3.2. Järgnevalt hindas maakohus hageja nõuet seonduvalt 13. jaanuari 2022. a lepinguga ning

asus seisukohale, et kostja ei ole täitnud oma tõendamiskoormist ega tõendanud, et ta täitis

juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega ning on põhjendatult tasunud

juhtimisteenuse eest arveid BAB OÜ-le. Kostja esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja mingil

määral võlgniku juhtimisega tegelenud, kuid tõenditest ei ilmne, millises ulatuses on ta seda

tehtud. Samuti ei ole kostja välja toonud ega tõendanud, millises proportsioonis nähti talle

kõnealuse lepinguga ette tasu võlgniku juhtimise ja võlgniku majandusliku analüüsi koostamise

eest. Tõendamata on ka täitmise väärtus. Ka ei ole kohtul võimalik hinnata, kas ja/või millises

ulatuses on kostja vaidlusalusest lepingust lähtuvaid kohustusi täitnud, kuivõrd lepingus ei ole

välja toodud täpsemaid tööülesandeid, tingimusi (sh tähtaegasid), ülesannete täitmise vormi ega

ulatust. Kohtul puuduvad eriteadmised, et hinnata kostja poolt teostatud toimingute (e-

kirjavahetused) väärtust, mistõttu ei arvesta kohus osutatud teenuse väärtust tekitatud kahju

summast maha.

3.3. Maakohus asus seisukohale, et kostja on 13. jaanuari 2022. a lepingu sõlmimisega

tekitanud võlgnikule varalist kahju. Kohtu hinnangul on lepingu tingimused teenuse osutamise

osas puudulikud ja tasumise osas vasturääkivad. Samuti asus maakohus seisukohale, et sõiduk

Toyota on BAB OÜ-le võõrandatud alla turuhinna. Kostja poolt lepingus viidatud hinnang

sõiduki turuväärtusele on paljasõnaline, sest kohtule ei ole esitatud lepingus viidatud hinnangut

ega muid tõendeid, et kohus saaks auto väärtust hinnata. Seega lähtus maakohus sõiduki Toyota

turuhinna tuvastamisel hageja esitatud tõendist, mille kohaselt oli sõiduki väärtus 9000 eurot.

Maakohus asus seisukohale, et kostjalt tuleb kahju hüvitisena välja mõista 18 000 eurot ja

sellelt viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus hagi rahuldas ja jättis kostja menetluskulud hagejalt välja mõistmata, ning teha

tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.1. Maakohus on tõendamiskoormise vääralt jaganud. Riigikohus on selgitanud, et esmalt peab

hageja tõendama, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud ja seejärel saab juhatuse liige

tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Praegusel juhul ei ole hageja kostja

rikkumist tõendanud ega kohus seda ka tuvastanud. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, milles kostja

rikkumine seisneb.

4.2. Ka on vaidlustatud otsus kostjale üllatuslik osas, milles maakohus ei tuvastanud, et kostja

juhtis võlgnikku igapäevaselt. Maakohus on menetluses varasemalt osundanud, et asjaolu, et

kostja juhtis võlgnikku igapäevaselt, ei ole vaidluse all. Vaidlustatud otsuses asus maakohus

aga seisukohale, et kostja ei ole tõendanud juhatuse liikme kohustuste täitmist. Tegemist võib

olla kohtu selgitamiskohustuse rikkumisega, kuna maakohus ei ole eelmenetluses suutnud

selgelt poolte tõendamiskoormise kohta juhiseid anda.

4.3. Kostja leiab jätkuvalt, et ta on täitnud 13. jaanuari 2022. a lepingust tulenevad kohustused.

Kostja on võlgnikku igapäevaselt juhtinud ning koostanud majandustegevuse ja majandusliku

olukorra esialgse analüüsi. Kostjal ei ole võimalik igat toimingut, mille ta võlgniku juhatuse

liikmena tegi, tõendada (nt mõttetöö, analüüsimine, planeerimine jne).

4.4. Kostja ei nõustu maakohtuga selles, et kostja sai võlgnikult rohkem, kui lepingus kokku

lepiti. Maakohus on 13. jaanuari 2022. a lepingut vääralt tõlgendanud. Lepingus lepiti kokku,

et kostja saab teenuste eest tasuks 7500 eurot, millele lisandub käibemaks, ning sõiduki Toyota.

Selleks, et lugeda kostja poolt võlgnikule kahju tekitatuks 4000-eurose sõiduki üleandmise

asemel 9000-eurose sõiduki üleandmisega, oleks hageja pidanud tõendama, et võlgnik sai vastu

vähem. Kostja tasu suuruseks oli 13 000 eurot, mitte 11 500 eurot. Arvestades, et kostja juhtis

keerulises majanduslikus seisus olevat ettevõtet, on tegevjuhi töötasu 3314,20 eurot kuus

mõistlik.

4.5. Maakohus tuvastas vääralt, et sõiduki Toyota väärtuseks oli 9000 eurot. Seejuures möönas

maakohus, et kõnealuse sõiduki väärtust tõendavaid tõendeid pooled kohtule ei esitanud.

Seejärel on aga maakohus väärtuse tuvastamisel lähtunud vaid hageja esitatud ühest

müügikuulutusest, mis kostja hinnangul sõiduki Toyota turuväärtust ei tõenda. Nii on maakohtu

otsus väär ja vastuoluline. Sellises olukorras oleks maakohus pidanud asuma seisukohale, et

hageja ei ole tõendanud, et sõiduki Toyota turuväärtus on 9000 eurot. Isegi, kui asuda

seisukohale, et sõiduki Toyota üleandmine on võlgnikule kahju tekitatud, ei olnud selline kahju

kostjale ettenähtav (VÕS § 127 lg 3).

4.6. Isegi, kui ringkonnakohus maakohtu otsust hagi rahuldamise osas ei tühista, tuleb see

tühistada menetluskulude jaotuse osas. Arvestades, et hagi rahuldati osaliselt, oleks maakohus

pidanud menetluskulud jaotama vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Kostja hinnangul tulnuks

jätta kostja menetluskuludest 53,63% hageja kanda.

Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

6. 15. novembri 2023. a määrusega lahendas ringkonnakohus kostja taotluse uute tõendite asja

juurde võtmiseks (kd II, tl-d 194–196). Ringkonnakohus, lähtudes TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud

eeldustest, jättis uued tõendid asja juurde võtmata. Samuti leidis ringkonnakohus, et olukorras,

kus kostja oli võlgniku juhatuse liige, kellel ÄS § 180 lg-st 1 tulenevalt oli seadusest tulenev

võlgniku juhtimise kohustus, ei ole vastavat asjaolu vajalik tõendada.

7. Sama määrusega selgitas ringkonnakohus pooltele õiguslikku olukorda ning andis kostjale

võimaluse täpsustada vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid. Asja materjalidest nähtuvalt ei

arutanud maakohus pooltega piisavas ulatuses 13. jaanuaril 2022 sõlmitud lepingu

nr 20220113-KP (edaspidi leping) sisu, jättes välja selgitamata millises summas nähti kostjale

lepinguga ette tasu võlgniku juhtimise eest ning millises summas majandusliku analüüsi

koostamise eest. Eelnevaga rikkus maakohus TsMS § 392 lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatud kohustusi

selgitada välja asjas tähtsad asjaolud ja menetlusosaliste seisukohad nende asjaolude kohta.

Selle rikkumise kõrvaldamiseks küsis ringkonnakohus kostjalt selgitusi, kas teenust pidi

osutama BAB OÜ või kostja füüsilise isikuna, miks maksti tasu BAB OÜ-le (ehk milline

õigussuhe oli BAB OÜ ja kostja vahel vaidlusaluse lepingu täitmise raames) ning millised olid

need täiendavad ülesanded, mida kostja täitis lepingu alusel lisaks seadusest tulenevatele

juhatuse liikme ülesannetele.

Teiseks pööras ringkonnakohus poolte tähelepanu asjaolule, et võlgnik (keda esindas lepingu

sõlmimisel juhatuse liikmena kostja) on lepingu sõlminud kostjaga ja äriühinguga, kelle

juhatuse liige ta samuti on. Pooled said esitada oma seisukoha tehingu kehtivuse kohta, sh kas

tehing tehti osaühingu igapäevases majandustegevuses teenuse turuhinna alusel või on

tehinguga nõustunud võlgniku osanikud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas,

millega maakohus hagi osaliselt rahuldas ning jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus saab teha

tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi vaidlustatud osas rahuldamata ja maakohtus

kantud menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

9. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi kostja vastu 18 000 euro ja sellelt

viivise väljamõistmiseks rahuldas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus

jättis hagi kostja vastu 23 500 euro ja sellelt viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Selles osas

on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

10. 29. novembri 2023. a seisukohas esitas kostja vastuväite kohtu tegevuse kohta seoses uute

tõendite asja juurde võtmata jätmisega. Kuna ringkonnakohus lahendas uute tõendite

vastuvõtmise taotluse põhjendatud määrusega, siis selle määruse peale ei ole TsMS § 333 järgi

kohtu tegevuse peale vastuväite esitamine kohaldatav. Pool saab TsMS § 696 lg 2 järgi

rikkumisele tugineda kassatsioonkaebuses (vt RKTKo 31.03.2020, 2-16-14152/67, p 12.2).

Lisaks märgib kostja oma seisukohas, et maakohus jättis 11. aprilli 2023. a määrusega kostja

tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata, leides, et asjaolu, et kostja juhtis võlgnikku

igapäevaselt, ei ole vaidlusalune (kd I, tl-d 110–111). Samas jõudis maakohus otsuse p-s 28

seisukohale, et kostja ei ole tõendanud juhatuse liikme kohustuste täitmist, ehk väidet, mille

osas maakohus tõendi kogumise taotlust rahuldamata jättes leidis, et see väide on hageja poolt

omaks võetud. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses ei ole kostja tuginenud sellele,

et maakohus rikkus tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisel menetlusõiguse

norme. Apellatsioonkaebuse p-des 18 ja 19 on kostja maakohtu sellekohasele toimingule küll

viidanud, kuid tuginenud üksnes sellele, et maakohtu otsuse põhjendus, et kostja ei ole oma

väidet tõendanud, oli üllatuslik ning maakohus võis rikkuda selgitamiskohustust. Eelnevast

tulenevalt asub kolleegium seisukohale, et kostja ei ole maakohtu menetlusõiguse normi

rikkumist tähtaegselt vaidlustanud (TsMS § 633 lg 3 ja § 634 lg 1).

11. Hageja on esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude tulenevalt sellest, et kostja on BAB

OÜ-le juhtimisteenuse eest tasumisega rikkunud juhatuse liikme kohustusi ja tekitanud sellega

võlgnikule kahju.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hagejal saab olla õigus nõuda kostjalt

kahju hüvitamist ÄS § 187 lg 2 alusel, mille esimese lause järgi vastutab juhatuse liige, kes on

oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitanud, tekitatud kahju hüvitamise eest.

Tulenevalt ÄS § 187 lg-st 4 võib osaühingu pankroti väljakuulutamise korral esitada juhatuse

liikme kohustuste rikkumisega osaühingule tekitatud kahju hüvitamise nõude ÄS § 187 lg 2

alusel üksnes pankrotihaldur. Juriidilise isiku juhatuse liikmetel on TsÜS §-st 35 tulenev üldine

kohustus täita oma ülesandeid juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olla juriidilisele

isikule lojaalne. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab juhatuse liikme hoolsuskohustus seda,

et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste

vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske.

Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada

isiklikke huve äriühingu omadele (vt nt RKTKo 06.05.2015, 3-2-1-38-15, p 14).

Maakohus tõi otsuse p-des 12 ja 13 õigesti esile, et ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused

on järgmised: juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35);

osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju

vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise

eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause).

Hageja peab nõude maksmapanekul tõendama (TsMS § 230 lg 1), et juhatuse liige on rikkunud

oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on osaühingule tekkinud kahju, mille

hüvitamist hageja nõuab. Seejärel on kostjal omakorda võimalus tõendada, et juhatuse liige on

tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt RKTKo 24.11.2015, 3-2-1-129-15, p 13).

12. Maakohus on oma otsuse p-s 10 loetlenud vaidlustamata asjaolud, mille üle pooled

apellatsioonimenetluses ei vaidle. Ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi asja

lahendamisel aluseks:

-

Kostja oli võlgniku ainuosanik alates 11. jaanuarist 2022 ja võlgniku juhatuse liige

alates 12. jaanuarist 2022;

-

Kostja oli võlgniku juhatuse liige 27. septembrist 2010 kuni 18. augustini 2017;

-

Kostja oli BAB OÜ ainuosanik ja juhatuse liige;

-

13. jaanuaril 2022 sõlmisid võlgnik, BAB OÜ ja kostja lepingu, mille kohaselt kostja

„asub juhtima ettevõtet Allestpac OÜ ning teeb esialgse analüüsi majandustegevusest ja

ettevõtte majanduslikust olukorrast“, lepiti kokku tasus 11 500 eurot järgmiselt: rahas

7500 eurot, millele lisandub käibemaks, ja andma üle sõiduki Toyota omandi;

-

Võlgnikule kuulus sõiduk Toyota kuni 31. jaanuarini 2022 ning pärast seda on sõiduki

omanikuks BAB OÜ, kasutajaks on kostja;

-

Võlgnik on tasunud BAB OÜ-le juhtimisteenuse osutamise eest 9000 eurot.

13. Ringkonnakohtu

hinnangul

rikkus

maakohus

asjaolude

tuvastamisel

oluliselt

menetlusõiguse norme, mis mõjutas vaidlustatud osas asja lahendust. Kolleegium saab

maakohtu rikkumised kõrvaldada.

14. Kolleegium saab hagiavalduse aluseks toodud asjaoludest aru nii, et hageja nõuab kostjalt

kahju hüvitamist seetõttu, et: sõiduk Toyota võõrandati oluliselt alla turuväärtuse; võlgnik tasus

teenuse eest, mida BAB OÜ võlgnikule ei osutanud (majandusanalüüsi ei ole teostatud); isegi,

kui juhtimisteenust osutati ja majandusanalüüs tehti, siis ei olnud selle eest tasumine mõistlik

ning see oli kostja huvides (osa omandamise eesmärgil).

14.1. Asja lahendamisel tuli hageja esitatud nõude põhjendatuse üle otsustamisel hinnata, kas

täidetud on kostja vastu VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2 alusel kahju hüvitamise nõude

esitamise eeldused, sh kas kostja rikkus juhatuse liikme kohustust ja kas ta vastutab kohustuse

rikkumise eest. Maakohtu otsuses märgitud üldine tõendamiskoormise jaotus on õige (vt

maakohtu otsuse p-d 12 ja 13), kuid ringkonnakohus täpsustab seda järgnevaga.

TsMS § 230 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldise tõendamiskoormise reeglite kohaselt pidi

kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja vastuväited.

Lojaalsuskohustuse rikkumise korral, näiteks olukorras, kus pankrotihaldur tugineb hagejana

sellele, et kostja omastas äriühingu raha, on omastamise tõendamine hageja kohustus (vt ka

RKTKo 30.04.2003, 3-2-1-41-03, p 12). Kui hageja tõendab, et kostja kasutas võlgniku vara

(9000 eurot ja sõiduk Toyota) olematu kohustuse eest tasumiseks ja kostja väidab, et seda raha

kasutati võlgniku huvides, peab kostja eelnimetatud väidet ka tõendama. Praegusel juhul on

hageja tõendanud, et BAB OÜ-le tasuti esitatud arvete alusel 9000 eurot ning anti üle sõiduki

Toyota omandiõigus (kd I, tl-d 40 ja 32). Vaatamata sellele, et BAB OÜ-le tehti makseid ja anti

sõiduki Toyota omandiõigus üle lepingu alusel, leidis hageja siiski, et võlgnik tasus teenuste

eest, mida talle ei osutatud või oli tasu ebamõistlikult suur. Kostjal tuli omakorda tõendada, et

ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Praegusel juhul tähendas see seda, et kostjal

tuli esile tuua ja tõendada, et BAB OÜ-le on maksed tehtud õiguslikul alusel ja võlgniku

huvides.

14.2. Kohtul on eelmenetluses kohustus välja selgitada menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud

väited esitatud nõuete ja väidete kohta (TsMS § 392 lg 1 p 3). Kohus teeb otsuse, kui asja on

kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis (TsMS § 435

lg 1), samuti peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1).

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jääb ebaselgeks, kas lepingu alusel pidi võlgnikule

teenust osutama BAB OÜ või kostja füüsilise isikuna, milles teenuse osutamine seisnes ning

miks maksti tasu BAB OÜ-le (ehk milline õigussuhe oli BAB OÜ ja kostja vahel vaidlusaluse

lepingu täitmise raames). Kuigi maakohus viitas oma otsuse p-s 25, et kostja ei ole esile toonud

ega tõendanud, millises mahus nähti talle kõnealuse lepinguga ette tasu võlgniku juhtimise eest

ja majandusliku analüüsi koostamise eest, siis asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks

neid asjaolusid pooltega arutanud või nendele poolte tähelepanu juhtinud. Eelneva tõttu andis

ringkonnakohus pooltele võimaluse avaldada arvamust lepingust tulenevate õiguste ja

kohustuste kohta.

14.3. Lepingus kokkulepitu („X asub juhtima ettevõtet Allestpac OÜ ning teeb esialgse

analüüsi majandustegevusest ja ettevõtte majanduslikust olukorrast“) langes kokku juhatuse

liikme kohustusliku ülesandega – juhtida osaühingut. Juhatuse liige ei pea, kuid võib täita ka

muid ülesandeid, kui ÄS § 180 lg-st 1 ja §-st 183 (korraldama osaühingu raamatupidamist)

tuleneb, sh osutada klientidele teenust ja olla töösuhtes osaühinguga (RKTKo 26.11.2002, 3-2-

1-134-02, p 10). Muude ülesannete täitmine on käsitatav töö iseloomule vastava õigussuhtena

(nt töölepinguna, töövõtuna, käsundina). Kuna juhatuse liikmel pole õiguslikku kohustust täita

juhatuse liikmena muid ülesandeid, kui ÄS § 180 lg-st 1 ja §-st 183 tuleneb, siis on oluline välja

selgitada, milliste teenuste eest on kostjale ja/või BAB OÜ-le tasu määratud ning kas sõlmitud

leping on oma majandusliku sisu järgi juhatuse liikme leping. Tulenevalt kostja 29. novembri

2023. a menetlusdokumendis esile toodud asjaoludest hindab ringkonnakohus kõnealust

lepingut järgmisel viisil.

Kostja tõi esile, et tegemist oli juhatuse liikme lepinguga ning tasu, mida kostja selle lepingu

alusel sai, oli juhatuse liikme tasu (muud õigussuhet kostjal võlgnikuga ei olnud). Kostja

täpsustatud asjaolude kohaselt ei osutanud BAB OÜ võlgnikule teenust, vaid lepinguga lepiti

kokku, et juhatuse liikme tasu makstakse BAB OÜ-le. Kolleegium märgib, et iseenesest ei ole

vaidlusaluse lepingu puhul tegu õigusvastase tegevusega, kuid vormistades teenuse osutamise

äriühingu kaudu, võis võlgnik säästa tööjõumaksudele vastava summa (maksueelis) (vt RKHKo

04.03.2020, 3-18-1740/36, 17.5). Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis

annaksid alust tõlgendada kõnealuse lepingu tingimusi selle sõnastusest ja sinna juurde antud

kostja selgitustest erinevalt.

15. Eelnevat arvestades tuleb kostja juhatuse liikme kohustuse rikkumist hinnata olukorras, kus

leping reguleeris juhatuse liikmele tasu maksmist.

15.1. Juhatuse liikmeks olek on käsundilaadne õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel,

millele kohaldatakse lisaks äriseadustiku sätetele ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut

reguleerivaid sätteid (VÕS §-d 619–634) (vt nt RKTKo 03.10.2018, 2-15-18186/83, p 14).

Juhatuse liikme tasu suurus ja tasu maksmise kord määratakse ÄS § 180¹ lg 1 järgi osanike

otsusega, nõukogu olemasolul aga nõukogu otsusega.

Kostja selgitas, et vaidlusalune leping reguleeris võlgniku ja juhatuse liikme vahelist

õigussuhet, leppides kokku juhatuse liikmele tasu maksmise korra ja suuruse. Kostja tõi esile,

et juhatuse liikme tasuks kujunes 3314,20 eurot (neto) kuus. Maakohus tuvastas oma otsuse p-

s 21, et juhatuse liikme tasu määramise osas oli osanike otsus olemas. Seda asjaolu ei ole pooled

apellatsiooniastmes vaidlustanud, mistõttu võtab ringkonnakohus maakohtu tuvastatud asjaolu

apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks. Juhatuse liikmega tehingu

tegemise otsustamine on samuti osanike pädevuses (ÄS § 168 lg 1 p 10). Ringkonnakohus

leiab, et ka lepingu sõlmimiseks oli võlgniku osaniku nõusolek olemas. Kostja oli vaidlusaluse

lepingu sõlmimise ajal võlgniku ainuosanik. Seega, allkirjastades lepingu, andis ta tehingu

tegemiseks nõusoleku.

15.2. Maakohus leidis, et kostja võis täita võlgniku juhatuse liikmena juhtimiskohustusi, kuid

kostja ei ole täitnud oma väidete tõendamiskoormist ning kohtul ei ole võimalik hinnata

üksikute toimingute eest makstava tasu suurust. Kolleegium maakohtu sellise seisukohaga ei

nõustu. Kuigi maakohus jaotas juhatuse liikme vastutuse hindamisel üldise tõendamiskoormise

õigesti, pani ta kostjale kohustuse tõendada juhtimiskohustuse täitmist, mida kostja ei pidanud

hagi alusest tulenevalt tõendama.

Osaühingu juhtimine tähendab tema organite tegutsemist osaühingu eesmärkide saavutamiseks

osaühingu sisesuhtes. See hõlmab endas nii juhatuse faktilist tegutsemist sisesuhtes, samuti

õigusliku tähendusega toimingute tegemist. Praegusel juhul asus maakohus põhjendamatult

hindama olukorras, kus kostja oli juhatuse liige, kas kostja oli faktiliselt võlgniku juhatuse liige.

Vaidluse lahendamisel tuli aga lähtuda sellest, mis asjaolud on hageja kahju hüvitamise nõude

aluseks olevate asjaoludena esile toonud (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2): sõiduk Toyota võõrandati

oluliselt alla turuväärtuse; võlgnik tasus teenuse eest, mida BAB OÜ võlgnikule ei osutanud

(majandusanalüüsi ei ole teostatud); isegi, kui juhtimisteenust osutati ja majandusanalüüs tehti,

siis ei olnud selle eest tasumine mõistlik ning see oli kostja huvides (osa omandamise

eesmärgil). Seega ei vaielnud pooled juhatuse liikme peamiste ja spetsiifiliste kohustuste

täitmise üle, vaid vaieldi kohustuste täitmise standardi, eelkõige juhatuse liikme hoolsus- ja

lojaalsuskohustuse rikkumise üle. Seetõttu ei oma asja lahendamisel tähtsust kostja esitatud e-

kirjavahetus ega ka Y kinnitus (kd I, tl-d 97–102). Kuna need tõendid ei saa asjas tähtsust

omada ega otsuse sisu mõjutada, siis menetlusökonoomia kaalutlustel ei hinda kolleegium

kostja apellatsioonkaebuse väidet tõendite valesti hindamise kohta.

15.3. Eelduslikult on juhatuse liikmel õigus saada oma ülesannete täitmise eest osaühingult

tasu. Kuigi kostja oli ka võlgniku osanik, oli tal õigus saada tasu, sest selles oli kokku lepitud.

Kolleegiumi hinnangul on tasu maksmise formaalsed ja materiaalsed eeldused täidetud.

Kolleegium leiab, et tegemist ei olnud kahe äriühingu samaaegse juhatuse liikmena tehingu

tegemise korraldamisega. Lepinguga nähakse ette kohustuse täitmise viis, et juhatuse liikme

tasu makstakse BAB OÜ arvelduskontole ja samuti antakse juhatuse liikme tasuna BAB OÜ-

le üle sõiduki Toyota omandiõigus.

15.4. Hageja osadest väidetest võib aru saada nii, et hageja arvates jättis kostja võlgniku

majanduslikud huvid kaitseta ja tekitas võlgnikule kahju sellega, et määras juhtimisteenuse ja

majandustegevuse analüüsi eest liiga suure tasu. Samuti tõi hageja esile, et kostja oli ka varem

olnud võlgniku juhatuse liige ning oli seetõttu teadlik võlgniku majanduslikust olukorrast. Ka

on hageja seisukohal, et kostja võlgniku igapäevase juhtimisega ei tegelenud.

Kolleegium leiab, et neid väiteid saab hinnata ÄS § 180¹ lg 2 alusel, mille kohaselt peavad

osanikud või nõukogu juhatuse liikme tasustamise korra ning tasude ja muude hüvede suuruse

määramisel ning juhatuse liikmega lepingu sõlmimisel tagama, et juhatuse liikmele osaühingu

poolt tehtavate maksete kogusumma oleks mõistlikus vastavuses juhatuse liikme ülesannete ja

osaühingu majandusliku olukorraga. Isegi, kui viidatud sättes seda sisulist nõuet rikuti, ei too

see rikkumine kaasa osaniku poolt otsustatud tasu suuruse tühisust. Kolleegiumi hinnangul ei

ole hageja oma väiteid ebamõistliku tasu kohta tõendanud, samuti on need sidumata kostja vastu

esitatud kahju hüvitamise nõudega. Hageja väited on üldsõnalised ja tõendamata, et pidada

nende põhjal rikkumiseks lepingu sõlmimist või täitmist seetõttu, et lepingu eesmärgiks oligi

võlgniku varatuks muutmine. Kui hageja leiab, et esinevad alused tehingu kehtetuks

tunnistamiseks, on kohaseks õiguskaitsevahendiks tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistamise hagi pankrotiseaduse (PankrS) § 3 lg 2 ja § 118 lg 1 kohaselt.

16. Hageja tugineb kostjalt kahju hüvitamise nõudmisel ka asjaolule, et lepinguga üle antud

sõiduki Toyota turuväärtus oli 4000 euro asemel 9000 eurot. Seega tuleb kohtul hinnata, kas

kostja on tekitanud võlgnikule 5000 euro suuruse kahju sellega, et on lepingu alusel

võõrandanud asja alla oma turuväärtuse.

16.1. Juhatuse liikme poolt temale ametisuhtest tuleneva kohustuse rikkumine võib seisneda

juhatuse liikme tegevuses ehk aktiivses käitumises, nt tehingu tegemises osaühingu nimel

osaühingu jaoks ebasoodsatel tingimustel. Selline kahju on juhatuse liikme kohustuse

rikkumise korral hüvitatav ja ÄS § 187 lg 2 kaitsealas. Kui on kahtlus, et juhatuse liige on teinud

osaühingu jaoks majanduslikult ebavajaliku või ebaotstarbeka tehingu, tuleb kahju kindlaks

tegemiseks hinnata eelkõige, kas tehtud tehingu tagajärjel vähenes osaühingu vara väärtus.

Selleks tuleb välja selgitada osaühingu poolt tehingu alusel sooritatu (nt üleantu) ja teiselt

poolelt saadud vastusoorituse väärtus. Just vastusoorituse väärtuse hindamise kaudu on

võimalik kindlaks teha, kas juhatuse liige on tekitanud osaühingule tehtud tehinguga kahju või

mitte (RKTKo 30.04.2014, 3-2-1-20-14, p 12).

16.2. Kolleegiumi hinnangul ei ole võlgnikule sõiduki Toyota mitterahalise tasuna üleandmise

tõttu kahju tekkinud. Maakohus leidis, et sõiduki Toyota turuväärtus oli 9000 eurot. Kolleegium

nõustub kostja väitega, et maakohus on sõiduki turuväärtuse tuvastamisel rikkunud oluliselt

menetlusõiguse norme.

TsÜS § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei

ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind).

Lepingus on pooled kokku leppinud, et sõiduki Toyota turuväärtus on 4000 eurot.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kostja pidi tõendama, et lepingus kokkulepitud

väärtus on eseme harilik väärtus. Kuna tegelikult toimunud eseme võõrandamise hind võib olla

asjaolu, mille abil saab põhjendada eseme harilikku väärtust, siis pidi esmalt hageja tõendama

oma väidet, et kokkulepitud hind ei vastanud turuhinnale.

16.3. Maakohus tuvastas sõiduki Toyota turuväärtuse www.auto24.ee portaali väljavõtte põhjal

(kd I, tl-d 43–44). Riigikohus on leidnud, et portaalis www.auto24.ee avaldatud samalaadsete

autode müügipakkumiste väljatrükid võivad olla tõenditeks TsMS § 229 lg 1 mõttes ja vastata

dokumentaalse tõendi tunnustele TsMS § 272 lg 1 mõttes (vt RKTKo 06.02.2013, 3-2-1-184-

12, 28). Riigikohus on liisingulepingu lõpetamise kontekstis leidnud, et müügipakkumised on

põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures

tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid

defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid (vt RKTKo 09.12.2008, 3-2-1-118-08, p 20).

Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevat tõendite

hindamise kohustust ja andnud hageja tõendile eelise, mis TsMS § 232 lg 2 järgi ei ole

kokkuleppe puudumisel lubatud. Lisaks ei ole hageja poolt tõendit esitades esile toodud, kas

konkreetne müügipakkumine arvestab vaidlusaluse sõiduki seisundit (sõiduk ei ole olnud

kasutuses viis aastat, seisnud parklas, vajab põhjalikku hooldust ja remonti). Erinevalt

maakohtust leiab ringkonnakohus, et portaali www.auto24.ee väljavõttes kajastatud ühe sõiduki

kuulutuses märgitud hind ei tõenda sõiduki Toyota turuväärtust.

16.4. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra

võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra

võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise

tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei

oleks toimunud (vt RKTKo 03.03.2014, 3-2-1-197-13, p 22). Kuna ringkonnakohtu tuvastatud

asjaolu kohaselt oli lepingus sätestatud sõiduki Toyota turuväärtus, ei saanud võlgnikul varalist

kahju tekkida.

17. Maakohtu 23. novembri 2022. a määrusega hagi tagati ja seati kostja kinnisasjale kohtulik

hüpoteek 45 000 eurot võlgniku kasuks (kd I, tl-d 51–53). Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb

hagi tagamine TsMS § 386 lg 4 järgi tühistada. Kohtuliku hüpoteegi seadmist ette nägeva

nõude tagamise tühistamise korral omandab hüpoteegi TsMS § 388 lg 6 kohaselt kinnisasja

omanik, st seda ei saa automaatselt kustutada. Kohtulik hüpoteek kustutatakse

kinnistusraamatust üksnes kinnisasja omaniku taotlusel nõude tagamist tühistava kohtulahendi

alusel.

Menetluskulude jaotus

18. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu tehtud lahendit, tuleb TsMS § 173 lg 3 järgi muuta

vastavalt ka menetluskulude jaotust. Samuti tuleb jaotada apellatsioonimenetluse kulud (TsMS

§ 173 lg 1).

19. Olukorras, kus hagi jäetakse rahuldamata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb

nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1

alusel pankrotihalduri kanda. Menetluskulud kantakse PankrS § 54¹ lg 1 teise lause alusel

võlgniku pankrotivara arvel. Asja materjalidest ei nähtu ja ka hageja ei ole esile toonud

asjaolusid, mis annaksid aluse kalduda üldisest menetluskulude jaotuse põhimõttest kõrvale.

20. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas ja maakohus

ei ole kostja menetluskulusid kindlaks määranud, määrab menetluskulude rahalise suuruse

TsMS § 177 lg 1 p 2 järgi kindlaks maakohus pärast praeguse otsuse või menetlust lõpetava

lahendi jõustumist.

21. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)