3-22-2679/52 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.01.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2679

Haldusasi C.B kaebus Märjamaa Vallavalitsuse toimingu (te-

gevusetus) õigusvastasuse tuvastamiseks C.B poolt 30.12.1997

esitatud Põllu elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise

avalduse menetlemisel (eeltoimingute mitte tegemine mõistliku

aja jooksul) ja Märjamaa Vallavalitsuselt C.B kasuks

mittevaralise kahju välja mõistmiseks kohtu õiglasel

äranägemisel

Menetlusosalised Kaebaja – C.B , esindaja vandeadvokaat Kelli Ristal

Vastustaja – Märjamaa vald, esindajad Merilin Ojasaar ja

Epp Lumiste

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 26.09.2023

RESOLUTSIOON

1. Tuvastada, et Märjamaa Vallavalitsus on õigusvastaselt viivitanud C.B poolt 30.12.1997

esitatud Põllu elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise avalduse menetlemisel

(eeltoimingute tegemisel) perioodidel 10.11.2001 kuni 28.08.2003; 20.04.2004 kuni 01.10.2017;

02.11.2017 kuni 10.10.2022 ja 02.02.2023 kuni 25.09.2023.

2. Mõista Märjamaa Vallavalitsuselt kaebaja kasuks välja mittevaraline kahju summas 2000

eurot.

3. Mõista Märjamaa Vallavalitsuselt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 4505,07 eurot,

sh kulutused õigusabile summas 4092,75 eurot (koos käibemaksuga), tasutud riigilõiv summas

350 eurot ja tunnistajatasu summas 62,32 eurot. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 05.02.2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1(13)

1. C.B (kaebaja) esitas 30.12.1997 Loodna Vallavalitsusele avalduse Märjamaa vallas, Sipa külas

asuvate hoonete (elamu ja abihooned) juurde maa ostueesõigusega erastamiseks suurusega ca 3

ha. Põllu elamu asub endise 1940. a Karja A-39 talu (endine kinnistu nr 4666) maal.

2. Vabariigi Valitsuse 11.07.2002 määrusega nr 228 muutus haldusterritoriaalne korraldus, mille

järel ühinesid Loodna vald, Märjamaa alev ja Märjamaa vald ning moodustati uus

omavalitsusüksus Märjamaa vald.

3. Märjamaa Vallavalitsuse 29.10.2003 korraldusega nr 949 määrati Märjamaa vallas, Sipa külas

asuva Põllu elamu (endine Sipa elamu nr 42) teenindusmaaks 20 000 m2.

4. Märjamaa Vallavalitsuse (vastustaja) litsentseeritud maamõõtja M.T koostas

20.04.2004 Põllu katastriüksuse plaani, mille kohaselt on katastriüksuse suuruseks 2,93 ha.

5. 2017. aastal asus kaebaja uurima, miks tema maa erastamise menetlus seisab ning pöördus

septembris 2017. a Märjamaa Vallavalitsuse vanemmaakorraldaja P.H poole ning sellele

järgnevalt veel ka oktoobris ja novembris 2017. P.H vastas kaebajale 29.11.2017 e- kirjaga

järgmiselt: „Plaan on olemas, vormistamine uue valla tingimustes võtab aega. Katusega hooned

tuleks ehitisregistris arvele võtta, praegu ainult elamu arvel“.

6. OÜ HEK Maamõõdubüroo on teostanud uue Põllu katastriüksuse mõõdistamise 20.10.2017.

7. Kaebaja pöördus 15.02.2018 e- kirjaga taas P.H poole, kuid sai automaatvastaja vastuse, et

isiku teenistussuhe on lõppenud. Seetõttu pöördus kaebaja 15.02.2018 e- kirjaga uue

maakorraldaja K.K poole, kes vastas 15.02.2018, et uurib Põllu erastamise teemat, kuid sellele

järgnevalt ei edastanud keegi kaebajale infot.

8. Sellele järgnevalt halvenes kaebaja tervis oluliselt. 2022. aastal kaebaja tervis taastus niivõrd, et

kaebaja asus taas vastustajalt 3.10.2022 teabenõudega uurima, kui kaugel on Põllu maaüksuse

erastamise menetlus. 09.10.2022 täiendava teabenõudega palus kaebaja vastustajal esitada ka

kõik erastamisega seotud dokumendid.

9. Vastustaja 11.10.2022 e-kirjaga edastati kaebajale Põllu maa ostueesõigusega erastamise toimik

ning muud seotud materjalid. Sellele järgnevalt esitas vastustaja 09.11.2022 e-kirjaga kaebajale

teate maa ostueesõigusega erastamise menetluse lõpetamise kavatsuse kohta ning andis tähtaja

eelnõu osas seisukoha esitamiseks 30 päeva jooksul alates teate ja eelnõu kättesaamisest.

10.Tutvudes nimetatud eelnõuga sai kaebaja teadlikuks, et teda informeerimata oli märtsis 2020

moodustatud kaks uut katastriüksust Põllu ja Põlluriba (katastritunnused vastavalt

50301:001:0549 ja 50301:001:0538), pindalad 7001m2 ja 2,13 ha.

11.Kaebaja pöördus täiendava info saamiseks 22.11.2022 teabenõudega Maa-ameti poole.

Maaameti 25.11.2022 kirjast sai kaebaja teadlikuks, et maakatastris registreeriti 19.03.2020

Märjamaa vallas 330 katastriüksust, mis moodustati kohaliku omavalitsusega koostöös välja

selgitatud piiriandmetele tuginedes. Teise hulgas moodustati ka Põllu ja Põlluriba

katastriüksused esmakandena kaardimaterjalil Maa-ameti peadirektori 04.12.2019 korralduse nr

17/19/3147 alusel ja kanti 19.03.2020 katastrisse märkega, et pindala on ebatäpne ja omandi

ulatus on selgitamisel. Lisaks selgus Maa-ameti vastusest, et vastustaja on andnud 28.10.2020

korraldusega muuhulgas nõusoleku Sipa külas asuva Põlluriba jätmiseks riigi omandisse ning

teavitanud Maa-ametit 21.04.2021, et nimetatud maaüksuse osas puuduvad lahendamata

taotlused maaüksuse omandamiseks tagastamise või ostueesõigusega erastamise korras.

12. 22.12.2022 saabus Tallinna Halduskohtusse kaebaja poolt esitatud kaebus Märjamaa

Vallavalitsuse 28.10.2020 korralduse nr 2-1-1/482 punkti 1.33 tühistamiseks, Märjamaa

2(13)

Vallavalitsuse toimingu (tegevusetus) õigusvastasuse tuvastamiseks C.B poolt 30.12.1997 esitatud

Põllu elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise avalduse menetlemisel (eeltoimingute mitte

tegemine mõistliku aja jooksul), Märjamaa Vallavalitsuselt C.B kasuks mittevaralise kahju välja

mõistmiseks kohtu õiglasel äranägemisel seoses ebamõistliku viivitamisega C.B 30.12.21997

esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse osas eeltoimingute tegemisel ja Märjamaa

Vallavalitsuse kohustamiseks viima lõpule Põllu elamu ja abihoonete juurde maa erastamise

eeltoimingud kahe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest käesolevas haldusasjas.

13.Tallinna Halduskohus võttis oma 02.01.2023 määrusega menetlusse kaebuse nõudes Märjamaa

Vallavalitsuse toimingu (tegevusetus) õigusvastasuse tuvastamiseks C.B poolt 30.12.1997

esitatud Põllu elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise avalduse menetlemisel

(eeltoimingute mitte tegemine mõistliku aja jooksul); Märjamaa Vallavalitsuselt C.B kasuks

mittevaralise kahju välja mõistmiseks kohtu õiglasel äranägemisel seoses ebamõistliku

viivitamisega C.B 30.12.21997 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse osas

eeltoimingute tegemisel ja Märjamaa Vallavalitsuse kohustamiseks viima lõpule Põllu elamu ja

abihoonete juurde maa erastamise eeltoimingud kahe kuu jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest käesolevas haldusasjas. Kohus tagastas kaebuse nõudes Märjamaa Vallavalitsuse

28.10.2020 korralduse nr 2-1.1/482 punkti 1.33 tühistamiseks.

14.Tallinna Halduskohus luges oma 24.07.2023 määrusega kaebuse nõudes Märjamaa

Vallavalitsuse kohustamiseks viima lõpule Põllu elamu ja abihoonete juurde maa erastamise

eeltoimingud kahe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest käesolevas haldusasjas esitatuks

tähtaja rikkumisega. Kohus otsustas jätta kaebaja avalduse kaebetähtaja ennistamiseks

rahuldamata ja lõpetada menetlus haldusasjas nr 3-22-2679 vastavas nõudes. Nimetatud määrus

jõustus 05.12.2023.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

15. Kaebaja seisukoht on kokkuvõtvalt järgmine.

15.1 29.10.2003 korraldus nr 949, millega määrati Põllu elamu teenindamiseks vajalikuks

maaks 20 000 m2 on kehtiv. Seega olid vastustajale reformimata riigimaa piirid teada, sest ta oli

tellinud kahel korral litsentseeritud maamõõtjatelt Põllu katastriüksuse plaani. Kuid ei 2004 ega

2017 ei esitatud kaebajale piiride kulgemise ettepanekut, et kaebaja saaks tellida katastriüksuse

moodustamise tööd vastavat litsentsi omavalt isikult kolme kuu jooksul. Sellele vaatamata

otsustas vastustaja mõõdistatud Põllu maaüksuse kaheks jagada. Maa-amet on kinnitanud oma

25.11.2022 vastuses, et kuna Põllu ja Põlluriba katastriüksustel maareformi läbiviimiseks

kogutud andmed on vastuolulised, ei ole Maa-ametil hetkel võimalik teha otsuseid sellel maa-alal

maareformi läbiviimiseks.

15.2 Avalduse esitamise hetkel oli elamu kasutuses ja selles elas 6 perekonda ning 2001

väljastati elamule ka kasutusluba. Kaebaja poolt esitatud maa ostueesõigusega erastamise

avaldus on tänaseks juba 25 aastat lahendamata, selleks vajalikke eeltoiminguid ei ole vastustaja

siiani lõpule viinud. Vastustaja ei teinud mistahes erastamise toiminguid, mistõttu ei saanud

kaebaja teha omalt poolt nõutavaid toiminguid. Samal ajal kui vastustaja lihtsalt viivitas

toimingute tegemisega, algas korduv Põllu elamu rüüstamine ja lõhkumine. Elamu on siiani

kujult ja mahult piiritletav, kuigi seal hetkel keegi ei ela ja seda on korduvalt kurjategijate poolt

rüüstatud ja lõhutud.

15.3 Kaebaja ei ole kunagi saanud täita maa ostueesõigusega erastamise korra p 131 teises lõigus

toodud kohustust ja tellida piiride kulgemise ettepanekut, sest vastustaja ei ole talle mitte kunagi

esitanud piiride kulgemise ettepanekut ega teinud ka teisi vajalikke eeltoiminguid.

3(13)

15.4 Märkimist väärib, et Maa-ameti 07.05.2020 kirjas kohustati vastustajat muuhulgas

teostama hindamist Põllu katastriüksusel asuvate ehitiste vastavuse osas MaaRS nõuetele kahe

kuu jooksul alates kirja saamisest. Maa-ameti 25.11.2022 kirjast selgub, et vastustaja ei vastanud

Maa-ameti kirjale ega teinud kahe kuu jooksul ka mistahes otsust. Vastustaja jätkas viivitamist

eeltoimingute tegemise läbi viimisel ka siis kui selleks kohustas teda ametliku kirjaga Maa-amet.

15.5 Ka Maa-amet ei ole ise talle pandud ülesandeid mõistliku aja jooksul täitnud ega ole

kontrollinud vastustaja tegevust maareformi läbiviimisel ega teinud sellekohaseid ettekirjutusi

olukorras kus kohaliku omavalitsuse üksus ei täida tähtaegselt talle õigusaktidega antud

ülesannet. Maa-amet ei ole ülesande täitmise õigust üle võtnud. Kui vastustaja ei kavatsenud ka

2020 aastal maa ostueesõigusega erastamise toiminguid teha, kuigi Maa-amet teda selleks

kohustas, siis millised võimalused said selleks olla kaebajal, kes korduvalt helistas ja kirjutas

vastustajale, et uurida, millal tema avaldus lahendatakse. Eeltoodust tulenevalt taotleb kaebaja

vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebamõistlikult pika haldusmenetlusega, mis

siiani kestab.

15.6 Ebamõistlikult pika haldusmenetlusega kaasneb nii isiku väärikuse alandamine kui ka tema

tervise kahjustamine. Kui kaebaja uuris intensiivselt 2017. a, miks tema ostueesõigusega

erastamise avaldus on lahendamata, siis anti talle teada, et katastriüksuse plaan on moodustatud,

kuid kohalikul omavalitsusel läheb veel aega, et talle piiride ettepanek teha ja muud

eeltoimingud lõpule viia. Kaebaja ootas, kuid mingit teavet vastustajalt ei tulnud. Kaebaja

haigestus raskelt. Välistada ei saa, et raske haiguse põhjustas või selle kulgu raskendas ka

närveerimine maa erastamise viibimise pärast, mistõttu võib kaebajale olla tekkinud RVastS § 9

lg 1 kohaselt hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju. Kaebaja leiab, et puuduvad mistahes

mõistlikud asjaolud, mis takistasid vastustajal tegemast maa ostueesõigusega erastamise

eeltoiminguid mõistliku aja jooksul.

15.7 Vastustaja on kaebaja maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisel olnud kas

raskelt hooletu või lausa tahtlikult viivitanud, mis lõppkokkuvõttes on põhjustanud ebamõistliku

viivituse asja otsustamisel. Keskmised Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt välja mõistetud

hüvitised haldusmenetluse läbiviimisega ebamõistlikult viivitamisel on jäänud vahemikku 6000-

25 000 eurot.

15.8 Vastustaja etteheited seoses kaebaja erastamise avalduses esinevate puudustega on otsitud

ja esitatud eesmärgiga õigustada oma 25 aastat kestnud viivitust ja haldussuutmatust.

Dokumendid toimikus ei ole nummerdatud, mistõttu puudub vähimgi teave selle kohta, kas

vastustaja esitas kõik dokumendid, mis toimikus on. Toimik pole 25 aastat tagasi koostatud

toimiku moodigi. Tegelik toimik on ilmselt kas varastatud või kadunud või seda varjatakse.

Kaebaja leiab seetõttu ka, et ehitiste omandiõigust tõendavad dokumendid esitati koos

avaldusega. Kui seda tehtud ei oleks, oleks Loodna Vallavalitsus avaldust vastu võttes sellele ka

kohe viidanud ja andnud tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks. Puuduvad mistahes tõendid

selle kohta, et Loodna Vallavalitsus või Märjamaa Vallavalitsus oleks kordagi nende aastate

jooksul pöördunud kaebaja poole põhjusel, et avaldus on puudulik või hoonete omandiõigus

lahtine või mingid muud dokumendid esitamata.

15.9 Vastustaja ei ole kordagi alates 1997 aastast kahtluse alla seadnud, et kaebaja ei ole

hoonete omanik. Isegi veel 9.11.2022 kaebajale arvamuse avaldamiseks esitatud eelnõus kinnitab

vastustaja, et kaebaja on Põllu elamu omanik.

15.10 Koos Põllu elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise avaldusega esitas kaebaja veel

kolm maa ostueesõigusega erastamise avaldust Loodna Vallavalitsusele. Nimetatud avaldustes on

märgitud kaebaja passi number, mistõttu pidi kaebaja esitama ka oma passi. Kolme maaüksuse

4(13)

puhul on kaebaja maa ostueesõigusega erastamise avaldused rahuldatud ja hoonete alune maa

kinnistatud.

15.11 Kui vastustaja on seisukohal, et kaebaja avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks ei ole

võimalik rahuldada, siis tekib küsimus, miks vastustaja ikkagi jätkuvalt viivitab eeltoimingute

tegemisega. Juhul, kui vastustaja leiab, et ehitiste seisukord ei võimalda maa ostueesõigusega

erastamise avaldust rahuldada, tuleb vastustajal menetlus lõpetada. Vastustaja aga viivitab

sellega.

15.12 Asjas menetluse ajal kogutud tõendid kinnitavad üheselt, et 2017.aastal ei liikunud Põllu

elamu maa ostueesõigusega erastamise toimik Märjamaa Vallavalitsuse poolt Rapla

Maavalitsusse ega tulnud sealt eitava vastusega ka tagasi.

Vastustaja seisukoht

16. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendused on kokkuvõtvalt

järgmised.

16.1 Kaebaja esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus ei vasta nõuetele, mistõttu tuleb

kaebaja tuvastamiskaebus jätta rahuldamata. Seega ei ole viivitus menetlustoimingu läbi viimisel

tingitud vastustajast. Nagu nähtub kaebuse lisaks 9 olevalt Põllu toimiku 1 pdf failist, siis on

esitatud avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks. Kaebaja on märkinud ehitiste omandamise

viisina „ostetud“. Muid dokumente esitatud ei ole. Lisatud ei ole ostu-müügilepingu koopiat, mis

peab olema varasem kui 1997. Seega ei vasta avaldus nõuetele. Seega ei ole kaebaja tõendanud, et

ta on Põllu elamu omanik nagu ta on 1997.a avalduses märkinud.

16.2 Kuigi dokumente, mida ei olnud võimalik avaldusele lisada võib lisada ka hiljem, siis

puuduvad käesoleval hetkel jätkuvalt toimikus omandiõigust tõendavad dokumendid. Ehitisele

on väljastatud kasutusluba 2001. aastal, mis tähendab, et kasutusluba ei saanud olla 1997. aastal.

Kasutusloal on viide, et tegemist on hoonestusõigusega. Kasutusluba ei tõenda omandiõigust.

16.3 Maa ostueesõigusega erastamise avalduse juures ei ole kaebaja passi koopiat. Lisatud on

ID kaardi koopia. Märjamaa vallasekretär on ID kaardi koopia kinnitanud alles 05.01.2006, ehk 8

aastat pärast maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist. Kuivõrd kaebaja 31.12.1997

esitatud avaldus oli puudustega, mis takistasid selle menetlemist siis esimesel 8 aastal ei olnud

vastustajal võimalik avaldust selles esinevate puuduste tõttu menetleda.

16.4 Kaebaja avaldust Põllu elamu ning abihoonete juurde maa ostueesõigusega erastamiseks ei

ole võimalik rahuldada. Ei saa olla vaidlust selles, et Põllu elamu ja abihooned on kasutusest

välja langenud. Ajaperioodil 2011-2017 (mil jõustus MaaRS § 6 lg 31) on hoone seisnud ja

lagunenud. Kaebaja ei ole elamut ja abihooneid parandanud. Ühtlasi ei ole kaebaja täitnud

vastustaja nõudeid kanda abihooned ehitisregistrisse. Seega ei ole kaebaja ise olnud piisavalt

hoolas. Tulenevalt seadusandja soovist ja eesmärgist, mis on kajastatud MaaRS seletuskirjas,

tuleb asuda seisukohale, et kaebaja on lõplikult minetanud võimaluse erastamise õiguse

taastamiseks. Vastustaja poolt tehtud fotodelt on näha, et abihooned on kokku kukkunud ning

elamu lagunenud. MaaRS § 6 lg 3 tähenduses, kui maaüksusel puuduvad ehitised, siis puudub

kaebajal igasugune õigus nimetatud maaüksuse ostueesõigusega erastamiseks. Arvestades nii

kaebuse lisas 10 olevat paikvaatluse protokolli, sellele lisatud fotosid ja vastustaja vastusele

lisatud fotosid, on selge, et Põllu elamu ja abihooned on kasutusest välja langenud ning tegemist

on lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitistega MaaRS § 6 lg 3 tähenduses. Seega ei asu

Põllu maaüksusel enam hooneid, mis annaksid õiguse maad ostueesõigusega erastada. Ainsaks

eeltoiminguks, mida vald teha saab teha on otsus lõpetada maa ostueesõigusega erastamise

menetlus.

5(13)

16.5 Kahju hüvitamise nõue on alusetu ja põhjendamata. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi

selgitust, milles tema raske haigestumine seisnes või tõendeid haigestumise kohta, rääkimata

seosest maa erastamise viibimise ja haiguse vahel. Isegi kui kaebajal tekkis stress ja unehäired,

siis ei õigusta need veel mittevaralise kahju rahas hüvitamist. Kaebaja ei ole ka esitanud

tõendeid, et tema haigestumine ei olnud põhjustatud tema tavapärasest eluriskist.

16.6 Mittevaralise kahju eest hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada, et kaebaja ei ole väga

pika aja jooksul tundnud huvi oma avalduse vastu. Avaldus on küll esitatud 1997. a, kuid kaebaja

asus alles 2017 uurima, mis seisus tema menetlus on. Seega on ca 20 aastat hoopiski kaebaja

tegevusetu olnud.

16.7 Kaebaja väide, mille kohaselt peaks hüvitise suurus olema vähemalt 30 000 eurot, on

ilmselgelt ülepaisutatud ega vasta kohtupraktikas tunnustatud põhimõttele. Hüvitise suuruse

määramisel ei ole oluline EIK praktika. Eesti õigustraditsioonis on peetud pigem tavapäraseks

mittevaralise kahju suurust suurusjärgus 1000-2500 eurot. Ühelgi juhul ei ole õigustatud hüvitise

välja mõistmine suuremas ulatuses kui 2000 eurot.

16.8 Kaebaja on oma 11.08.2023 menetlusdokumendis sisuliselt vaidlustanud toimingut, mis

seisnes selles, et vastustaja on 02.02.2023 informeerinud kaebajat halduskohtu menetluse ajaks

maa ostueesõigusega erastamise lõppenuks lugemise menetluse peatamisest. Vastustaja

informeeris kaebajat, et ta ei võta enne halduskohtu menetluse lõppemiseni vastu otsust maa

ostueesõigusega erastamise menetluse lõppenuks lugemise osas, kuna vastustaja hinnangul ei ole

mõistlik menetlusega jätkata enne kui pole selgunud halduskohtu otsus käesolevas asjas.

16.9 Võttes arvesse, et 2004. a on maamõõtja mõõdistanud Põllu elamu juurde maa, siis pidi

selle mõõdistamise taotlema kaebaja. Mõõdistamist (mis on katastriüksuse moodustamise

eelduseks) sai kaebaja tellida üksnes siis kui kohalik omavalitsus oli talle esitanud piiride

kulgemise ettepaneku. Ainuüksi eelnev tõendab, et kaebaja väited selle kohta, et talle ei ole

piiride kulgemise ettepanekut esitatud, on ebaõiged. Kuna katastriüksuse mõõdistamise tööd pidi

tellima kaebaja, siis oli kaebaja kohustus veenduda, et maamõõtja annab tööd üle vallavalitsusele

katastriüksuse moodustamiseks. Vallavalitsusele ei ole maamõõtja 2004 ega ka 2017 töid üle

andnud, mistõttu moodustati katastriüksus 2020 masskande alusel.

KOHTU PÕHJENDUSED

17. Kohus leiab, et kaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.

18. Poolte vahel on vaidlus selles, kas vastustaja on õigusvastaselt viivitanud kaebaja poolt

30.12.1997 Loodna Vallavalitsusele esitatud Märjamaa vallas, Sipa külas asuvate hoonete

(elamu ja abihooned) juurde maa ostueesõigusega erastamisel. Juhul, kui menetluses leiab

tuvastamist, et vastustaja on menetluse läbi viimisega õigusvastaselt viivitanud, siis on vaidlus

selles, kas ja millises ulatuses on vastustaja kohustatud hüvitama kaebajale viivitusega

tekitatud mittevaralise kahju.

19. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja esitas 30.12.1997 Loodna Vallavalitsusele

avalduse Märjamaa vallas, Sipa külas asuvate hoonete (elamu ja abihooned) juurde maa

ostueesõigusega erastamiseks suurusega ca 3 ha. Puudub vaidlus ka selles, et vastustaja poolt

on avaldus lahendamata.

20. Kuivõrd kaebaja poolt esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus on lahendamata, tuleb

esmalt hinnata, kas vastustaja on põhjendamatult viivitanud maa ostueesõigusega erastamise

avalduse lahendamisel.

21. MaaRS § 22 lg 1 järgi saavad maad ostueesõigusega erastada mh isikud, kellel on õigus osta

maad ehitiste omanikuna vastavalt MaaRS-le. Maa ostueesõigusega erastamise täpsem

6(13)

korraldus on sätestatud Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 „Maa

ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine“ (määrus nr 267) ja Vabariigi Valitsuse 30. juuni

1998.a määruses nr 144 „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra kinnitamine“

(määrus nr 144).

22. Maa ostueesõigusega erastamise menetlus algab määruse nr 267 punkti 8 kohaselt avalduse

esitamisega maa asukohajärgsele omavalitsusele. Määruse punktis 9 on toodud teave, mida

taotluse esitaja peab avalduses märkima. Määruse nr 267 p 4 järgi teeb kohalik omavalitsus maa

ostueesõigusega erastamisel seaduses ja määruses nr 267 sätestatud eeltoiminguid, selgitades välja

kõik maa ostueesõigusega erastamise seisukohalt tähtsust omavad asjaolud. Seega on maa

ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemine vastustajale õigusaktidega pandud kohustus.

23. Kohus leiab, et olukorras, kus kohalik omavalitus leidis avalduse saamisel, et avalduses

esineb puuduseid või avalduses ei ole kajastatud kõik vajalikud andmed, tuli taotlejat sellest

informeerida ja anda taotlejale täiendav tähtaeg avalduses esinevate puuduste kõrvaldamiseks, sh

täiendavate dokumentide esitamiseks. Vastava kohustuse sätestab sõnaselgelt 01.01.2002

jõustunud haldusmenetluse seaduse §-s 6 sätestatud uurimispõhimõte ja § 15 lg 2. Samad

printsiibid kehtisid ka enne haldusmenetluse seaduse jõustumist. Vastustaja ei saa 2022 aastal, st

25 aastat peale maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist enam tugineda väitele, et maa

ostueesõigusega erastamise menetluse viibimine on tingitud kaebaja avalduses esinevatest

puudustest. Olukorras, kus vastustaja leidis, et omandiõigus on tõendamata või et lisatud ei ole

kõiki nõutavaid dokumente, oleks kohalik omavalitsus pidanud juhtima sellele kaebaja tähelepanu

ja nõudma täiendavate dokumentide esitamist. Nimetatust tulenevalt peab kohus kohatuks

vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud väidet, mille kohaselt takistasid kaebaja poolt maa

ostueesõigusega erastamise avalduse menetlemist avalduses esinenud puudused. Kohtu hinnangul

on väide otsitud ning esitatud vaid kohtumenetluses oma väidete õigustamise eesmärgil. Nimetatut

kinnitab ilmekalt asjaolu, et vastustaja ei ole 29.10.2003 korraldust nr 949 vastu võttes leidnud, et

avalduses esineks puuduseid ning on pidanud võimalikuks ehitiste teenindamiseks vajaliku maa

määramist. Samuti on maa ostueesõigusega erastamise toimikus ehitise kasutusluba, millel on

märkus, et ehitise omandiõiguse dokumendid on vallale üle antud 01.11.2001 (dtl 72). Seega on

väidetav puudus 01.11.2001 igal juhul kõrvaldatud. Toimikus on ka kaebaja ID kaardi koopia, mis

on vastustaja poolt kinnitatud 05.01.2006 (dtl 73). Vastustaja ei ole toimiku kohaselt nõudnud

kaebajalt passi esitamist.

24. Määruse nr 267 p 4 järgi teeb kohalik omavalitsus maa ostueesõigusega erastamisel

seaduses ja määruses nr 267 sätestatud eeltoiminguid, selgitades välja kõik maa ostueesõigusega

erastamise seisukohalt tähtsust omavad asjaolud. Juhul, kui erastamisele kuulub ehitise

teenindamiseks vajalik maa, määratakse ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks

määruses nr 144 sätestatu kohaselt. Olukorras, kus kohalik omavalitsus on teinud teenindamiseks

vajaliku maa määramise ettepaneku ning taotleja on esitanud sellele vastuväited, näeb määruse nr

144 p 9 ette, et ettepaneku tegija koostab kas uue ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise

ettepaneku või informeerib taotlejat kirjalikult vastuväidetega mittearvestamisest, näidates ära

vastuväidete arvestamata jätmise põhjendused. Määruse nr 144 p 12 järgi määrab linna- või

vallavalitsus ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid ning otsus peab sisaldama

vähemalt ehitise nimetust, selle kasutamise otstarvet, pindala ja asukohta. Otsusele lisatakse

ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanek. Otsus koos lisaga lisatakse erastamise

toimikusse ning see on aluseks katastriüksuse moodustamisele. Ehitise teenindamiseks vajaliku

maa määramise säte võib sisalduda ka linna- või vallavalitsuse tehtavas maa ostueesõigusega

erastamise otsuses.

25. Märjamaa Vallavalitsuse 29.10.2003. a korraldusega nr 949 (dtl 75) on otsustatud määrata

Märjamaa vallas Sipa külas asuva Põllu elamu (end Sipa elamu nr 42) teenindusmaaks 20 000 m2.

7(13)

Maa ostueesõigusega erastamise toimikus on Põllu katastriüksuse plaan kuupäevaga 10.04.2004,

millel on Märjamaa Vallavalitsuse pitsat ja ilmselt maakorraldaja allkiri (dtl 76). Korralduses on

märgitud, et Põllu elamu asub endisel 1940. a Karja A-39 talu (endine kinnistu nr 4666) maal,

millele Märjamaa Vallavalitsuse andmetel õigustatud subjekte ei ole. Kaebaja poolt on koos

kaebusega esitatud aprillis 2004 mõõdistatud ja 20.04.2004 koostatud Põllu Katastriüksuse plaan,

mille kohaselt on katastriüksuse suuruseks 2,93 ha (dil 14). Samas on kaebaja kohtule selgitanud,

et vastava korralduse vastu võtmisest sai kaebaja teadlikuks alles 11.10.2022, mil Märjamaa

Vallavalitsuse maakorralduse spetsialist G.M 11.10.2022 vastas kaebaja teabenõudele ja edastas

kaebajale maa ostueesõigusega erastamise toimiku sisu ja muud materjalid. Vastustaja ei ole

tõendanud, et vastav korraldus ja plaan oleks kaebajale edastatud varem. Samuti ei ole aru saadav

nimetatud korralduse nagu ka aprillis 2004 mõõdistatud ja 20.04.2004 M.T poolt allkirjastatud

maaüksuse plaani õiguslik tähendus. Nimetatud dokumendid küll tõendavad, et vastustaja tegi

mingeid toiminguid kaebaja maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisel, kuid need ei

tõenda seda, et kaebajal tekkis nimetatud dokumentide alusel kohustus tellida katastriüksuse

mõõdistamine. Maaüksuse plaan ei ole vastustaja poolt allkirjastatud ning ka Maa-amet on oma

25.11.2022 vastuses kaebaja pöördumisele (dtl 43-44) selgitanud, et kohalik omavalitsus on Põllu

maaüksuse piiride väljaselgitamisel kaardirakendusse märkinud, et ehitise teenindamiseks vajalik

maa on määratud vallavalitsuse 29.10.2003 korraldusega nr 949, kuid Maa-ameti andmetel ei ole

korraldusele lisatud maa asendiplaani, mistõttu puudub Maa-ametil info, millised on kõnealuse

korraldusega ettenähtud ehitise teenindamiseks vajaliku maa piirid. Maa-amet selgitas, et neile ei

ole ka teada, mille alusel moodustati kaks eraldi katastriüksus. Maaamet selgitas, et katastriüksuste

lõplikud piirid selgivad pärast maareformi toimingute läbiviimist, mille käigus selgitatakse välja

ehitiste seisukord ja omandiõigus, vajadusel koostatakse piiride kulgemise ettepanek või

määratakse ehituse teenindamiseks vajalik maa. Nendesse toimingutesse kaasatakse õigustatud

isik (ehitise omanik, maa taotleja). Samuti selgitab Maa-amet, et pärast Märjamaa Vallavalitsuse

poolt maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute läbi viimist selgub, millistes piirides

praegustel reformimata Põllu ja Põlluriba maadel maareformi läbi viiakse. Seega ei vasta kohtu

hinnangul tegelikkusele vastustaja väide, mille kohaselt oli maaüksus mõõdistatud ja

katastriüksuse toimik jäänud esitamata kaebaja tegevusetuse tõttu. Kuivõrd plaan on

allkirjastamata ning puuduvad andmed selle edastamise kohta kaebajale, ei saa väita, et tegemist

oleks määruse nr 144 punktis 7 toodud ehituse teenindamiseks vajaliku maa määramise

ettepanekuga, mis oleks saadetud kaebajale arvamuse ja vastuväidete avaldamiseks. Samuti ei ole

kohtu hinnangul õiguslikult võimalik, et plaani koostamine järgneb hoonete teenindusmaa

määramisele. Pigem peaks see olema vastupidi. Kohtu jaoks ei ole aru saadav, milline plaan oli

29.10.2003. a korralduse aluseks, kuna maa ostueesõigusega erastamise toimikus vastav plaan

puudub. Praegusel juhul on kohtu jaoks pigem usutav, et 2004. aasta plaani puhul oli tegemist

projektiga, mida ei ole vastustaja ametnikud kunagi allkirjastanud ega ka kaebajale selle tegemise

järgselt edastanud. Puuduvad ka andmed, et vastav plaan oleks koostatud kaebaja taotlusel, nagu

on kohtumenetluses asunud väitma vastustaja. Kohus nõustub kaebajaga, et nimetatud plaani

puhul ei ole tegemist piiride kulgemise ettepanekuga määruse nr 267 p 13 tähenduses.

26. Kohus kuulas kohtuistungil üle aastatel 2009 kuni 2017 Loodna valla maakorraldajaks

olnud P.H. Isik ei teadnud midagi 2004 aastal koostatud plaanist ning oli teadmises, et 12 aasta

jooksul enne tema maakorraldajaks saamist ei olnud Põllu maaüksuse erastamisel midagi tehtud

ning asi seisis. Asi hakkas tunnistaja väidete kohaselt taas edasi liikuma alles 2017. Nimetatu

kinnitab omakorda, et 2004. aastal ei tehtud kaebajale piiride kulgemise ettepanekut ning maa

ostueesõigusega erastamine ei viibinud kaebajast tulenevate asjaolude tõttu.

27. Järgmine plaan, mis on asja materjalide juures on OÜ HEK Maamõõdubüroo poolt

22.10.2017. a mõõdistatud Põllu katastriüksuse plaan (dtl 15). Plaani joonestajana on märgitud

A.K. Maaüksuse pindalaks on kokku 28 930 m2 ning see ühtib välise vaatluse põhjal 2002. aastal

8(13)

koostatud plaaniga. Kohtu jaoks on usutav, et nimetatud plaan koostati põhjusel, et kaebaja oli

2017 aasta sügisel hakanud aktiivselt uurima, kui kaugel on Põllu maaüksuse maa ostueesõigusega

erastamise menetlus. Kaebaja on saatnud vastustajale mitmeid e- kirju ning saanud vastused valla

maakorraldajalt P.Hlt ja teistelt isikutelt (dtl 16-27). Kohus kuulas P.H tunnistajana üle

kohtuistungil. Tunnistaja selgitas, et kaebaja avalduse menetlemisel ei olnud enne 2017 aasta

pöördumisi tehtud tema teada midagi. Ta ise oli valla maakorraldaja ja isik, kellel oli ainsana õigus

teha piiride kulgemise ettepanekuid alates 2009. aastast kuni tema lahkumiseni nimetatud

ametikohalt 2017 (00:19:21). Tunnistaja selgitas, et erastamise menetlusega hakati edasi tegelema

alles 2017. aastal. Kohtu jaoks ei ole usutav tunnistaja väide, mille kohaselt tellis 2017. aasta

mõõdistamise kaebaja. Kaebaja on vastavat asjaolu üheselt eitanud. Tunnistaja väitis esmalt

sõnaselgelt et plaani tellis kaebaja maamõõtjalt (00:23:56). Plaanil on mõõdistamise kuupäevaks

märgitud 22.10.2017. Samas on kaebaja veel oma 30.10.2017 e- kirjas P.Hle (dtl 16) tundnud huvi,

et millal toimub maa mõõtmine ning palub infot maa mõõtmise ja mõõtmise tulemuste kohta.

Kuna 30.10.2017 kirjale vastust ei tulnud, siis 28.11.2017 pöördus kaebaja uuesti P.H poole ja

uuris uuesti, kus on maamõõtja poolt väljamõõdetud maa plaan, mida 02.11.2017 telefoni teel

lubati saata (dtl 17). Viimasele e-kirjale vastas P.H 29.11.2017 e-kirjaga, et plaan on olemas,

vormistamine uue valla tingimustes võtab aega. Katusega hooned tuleks ehitisregistris arvele

võtta, praegu ainult elamu arvel (dtl 19). Seega veel 28.11.2017 ei olnud kaebajale teada, kas ja

millistes piirides on katastriüksuse plaan Põllu maaüksuse juurde koostatud. Seega ei ole kohtu

jaoks usaldusväärne tunnistaja väide, mille kohaselt tellis kaebaja 2017. aastal katastriüksuse

plaani, mis mõõdistati 22.10.2017. Kaebaja on ka veel veebruaris 2018 tundnud huvi maa

erastamise toimingute vastu, kuid selgeid vastuseid saanud ei ole (dtl 21). Eelnevast järelduvalt

puuduvad asjas tõendid selle kohta, et kaebaja oleks tellinud 2017 aasta sügisel OÜ-lt HEK

Maamõõdubüroo katastriüksuse plaani koostamise ning et erastamise eeltoimingute tegemine

viibis alates 2017 aasta sügisest seetõttu, et kaebaja ei tellinud katastriüksuse moodustamist. Asja

materjalidest nähtub pigem, et kaebaja sai vastava plaani olemasolust teadlikuks alles peale seda,

kui talle edastati Märjamaa Vallavalitsuse 11.10.2022 kirjaga Põllu maaüksuse ostueesõigusega

erastamise toimik, mis muu hulgas sisaldab ka nimetatud 2017. aasta plaani.

28. Tunnistaja P.H selgitas istungil, et peale 22.10.2017 katastriüksuse mõõdistamise

teostamist edastati toimik Rapla Maavalitsusse, kust see aga tagastati vallale põhjusega, et

maatükk on liiga suur (00:23:34). Sellele järgnevalt tema tööl oleku ajal midagi edasi ei tehtud ja

asi jäi seisma. Samas ei kinnita asjas ükski esitatud tõend seda, et toimik oleks liikunud Rapla

Maavalitsusse ning saadetud sealt vastustajale tagasi ettepanekuga korrigeerida erastatava maa

piire. Kaebaja on püüdnud saada selle kohast teavet nii Rahvusarhiivilt kui Maa-ametilt, kuid

vastavat infot ei ole suudetud leida (dtl 463-471). Seega on kohtu jaoks pigem usutav, et toimikut

maavalitsusse ei saadetud, vaid asi jäi taas lihtsalt seisma. Seega on tunnistaja ütlustega üheselt

tuvastatud, et perioodil 2009 kuni oktoober 2017 ei teinud vastustaja mitte ühtegi erastamise

eeltoimingut. Vastustajale ei saa heita ette tegevusetust perioodil 04.09.2017 (kaebaja väidetav

pöördumine vastustaja poole) kuni 01.11.217 (plaani joonestamise kuupäev), mil ilmselt tegeldi

plaani koostamisega. Asjas ei ole aga ühtegi tõendit selle kohta, et vastustaja oleks teinud

toiminguid perioodil 02.11.2017 kuni 11.10.2022, mil vastustaja ametnikud viisid väidetavalt läbi

paikvaatluse Põllu katastriüksusel, et tuvastada ehituste seisukord. Viide paikvaatluse läbi

viimisele sisaldub vastustaja 09.11.2022 e-kirjas, milles vastustaja andis teada kavatsusest

lõpetada maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud. Kirjale on lisatud paikvaatluse protokoll

ja fotod (dtl 28-40). Vastustaja palus kaebajal esitada seisukoht ja ettepanekud 30 päeva jooksul

alates teate saamisest. Kaebaja on vastavat õigust kasutanud ning esitanud oma vastuväited

10.01.2023, millele järgnevalt teatas vastustaja oma 02.02.2023 kirjas, et ei võta vastu lõplikku

haldusakti ostueesõigusega erastamise lõppenuks lugemise ja ehituste kõrvaldamiseks tähtpäeva

määramise kohta enne kohtuvaidluse lõppemist käesolevas haldusasjas. Vastustaja ei ole peale

9(13)

nimetatud vastuse saatmist teinud sisulisi toiminguid maa ostueesõigusega erastamise menetluses

kuni kohus suunas pooli 25.09.2023 kohtuistungil astuma samme kompromissi sõlmimiseks.

Kompromissiläbirääkimiste käigus on vastustaja muu hulgas suhelnud aktiivselt Maa-ameti, kui

maa ostueesõigusega erastamise korraldajaga seonduvalt maa ostueesõigusega erastamise

võimalikkusega. Nimetatud suhtlus on osa maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingutest,

kuivõrd vastustajale ei saa ette heita, et ta soovib saada Maa-ameti eelhinnangut küsimuses, kas

fotodel kajastatud seisukorras ehitiste juurde on maa ostueesõigusega erastamine õiguslikult

võimalik. Seega leiab kohus, et viivitus maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemisel

algas 02.02.2023 ning lõppes 25.09.2023, kui vastustaja asus aktiivselt tegelema maa

ostueesõigusega erastamise eeltoimingutega seonduvate küsimustega.

28. Tallinna Ringkonnakohus on oma otsuses haldusasjas nr 3-18-600 selgitanud, et

ebamõistlikult pika haldusmenetlusega võib kaasneda nii isiku väärikuse alandamine (nt isikut

koheldakse kui menetluse objekti, mitte selle subjekti) kui ka tema tervise kahjustamine (nt

pikaajalisest närveerimisest ja muretsemisest tingitud stress, väsimus, unehäired jmt). Kaebaja on

praeguses asjas toonud välja, et aastatepikkune närveerimine maa erastamise viibimise pärast on

põhjustanud tema tervise halvenemise. Kaebaja ei ole küll tõendanud, et esineb seos kaebaja

haigestumise ja haiguse kulu ning vastustaja tegevuse vahel, kuid kohtu hinnangul ei saa selliste

kannatuste esinemist välistada, mistõttu võib kaebajale olla tekkinud RVastS § 9 lg 1 kohaselt

hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju.

29. Puudub vaidlus selles, et kaebaja poolt 30.12.1997. a esitatud maa ostueesõigusega

erastamise avaldus on käesoleva hetkeni lahendamata. Kohtu hinnangul ei saa vastustajale ette

heita õigusvastast viivitust kaebaja avalduse lahendamisel perioodil 30.12.1997 kuni 09.11.2001.

a, kuivõrd nimetatud perioodil võis tõepoolest esineda takistusi erastamise avalduse menetlemisel

seonduvalt ehitiste omandiõiguse tõendamisega. Vastavad takistused on aga kõrvaldatud

09.11.2001, mil vastavad dokumendid on kohalikule omavalitsusele üle antud. Asja materjalidest

ei nähtu, et vastustaja oleks teinud mingeid toiminguid perioodil 10.11.2001 kuni 29.10.2003

korralduse vastu võtmiseni. Kui eeldada, et korralduse ette valmistamine võis võtta aega 2 kuud

(maksimaalselt), siis on viivitus kestnud 10.11.2001 kuni 28.08.2003. Sellele järgnevalt on ilmselt

toimunud maa mõõdistamise korraldamine, aprillis 2004 selle mõõdistamine ja 20.04.2004 Põllu

katastriüksuse plaani koostamine, millele järgnevalt ei teostanud vastustaja enne 2017. aasta

oktoobrit ühtegi maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingut. Samuti ei ole teostatud toiminguid

alates uue 01.11.2017 plaani koostamisest kuni 11.10.2022, mil maaüksusel viidi läbi paikvaatlus

ehitiste seisukorra tuvastamiseks. Seega viivitus kestis 02.11.2017 kuni 10.10.2022. Sellele

järgnevalt oli vastustaja viivituses maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemisel

02.02.2023 kuni 25.09.2023. Seega on vastustaja õigusvastaselt viivitanud kaebaja poolt esitatud

maa ostieesõigusega erastamise avalduse menetlemisel ca 21 aastat. Kohus tuvastas eelnevalt, et

selline viivitus ei ole tingitud kaebajast. Tunnistaja P.H selgitas kohtuistungil üheselt, et kaebaja

avalduse menetlemine seisis väga pikka aega ning vastustaja üldine praktika oli see, et isikut taga

ei otsitud ning menetleti isiku avaldust, kes ise asja vastu rohkem huvi tundis. Kohtu hinnangul ei

saa praegusel juhul panna vastutust vastustaja tegevusetuse eest kaebajale, kuivõrd kaebaja on

perioodiliselt tundnud huvi oma avalduse menetlemise vastu. Vastustaja on aga olnud tegevusetu

ilma igasuguse mõjuva põhjuseta. Kohus juhtis ka kohtuistungil tähelepanu asjaolule, et

vastustajal on kohustus kaebaja avaldus lahendada sõltumata sellest, milline on menetluse tulemus,

st menetlus võib lõppeda ka haldusaktiga, millega jäetakse kaebaja poolt esitatud avaldus

rahuldamata põhjusel, et maatükil ei asu selliseid ehitisi, mis annaksid õiguse maad

ostueesõigusega erastada. Vastustaja ei ole aga teinud ei kaebaja jaoks positiivset ega negatiivset

otsust. Kuivõrd kaebaja taotles vastustaja tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamist alates kolme

10(13)

kuu möödumisest maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamisest kuni kohtuotsuse

tegemiseni, siis kuulub kaebaja poolt esitatud tuvastamisnõue rahuldamisele osaliselt.

30. Mittevaralist kahju saab hüvitada isikule, kelle õigusi on kahju tekitamisel rikutud (nt

Riigikohtu 06.06.2002 otsus nr 3-3-1-27-02, p 14). Kaebaja õigusi on rikutud perioodi jooksul,

mille osas kohus eelnevalt tuvastas, et vastustaja on õigusvastaselt viivitanud kaebaja poolt

esitatud avalduse menetlemisega. Kuna toimiku materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks perioodil

15.02.2018 kuni 09.10.2022 tundnud mingit huvi maa erastamise avalduse lahendamise vastu, ei

saa seetõttu pidada usutavaks, et Tallinna linna viivitus oleks sellel perioodil põhjustanud

kaebajale märkimisväärseid (st rahalise hüvitise väljamõistmist õigustavaid) kannatusi. Nimetatut

kinnitab ka asjaolu, et kaebaja ei ole teinud midagi selleks, et ehitiste lagunemist takistada.

Ülejäänud õigusvastase viivituse perioodi osas on selliste üleelamiste esinemine tõenäoline.

31. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades

süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb

kohtul teha kõiki asjaolusid arvestades ja oma siseveendumuse kohaselt individuaalne otsus, mis

tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud

kriteeriume (nt Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Kohtu hinnangul on vastustaja

olnud kaebaja avalduse lahendamisel raskelt hooletu (VÕS § 104 lg 4), mis on põhjustanud

ebamõistliku viivituse asja otsustamisel. Maa erastamise toimiku aastateks seisma jätmise sai

põhjustada üksnes avalike ülesannete täitmisel vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine.

Asjaolu, et vastustaja asjaga ei tegelenud kinnitas üheselt ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja

P.H. Hea halduse põhimõttega ei ole kooskõlas avaldusele tähelepanu päramine vaid olukorras,

kus isik kohalikule omavalitsusele n.ö peale käib ja avalduse lahendamise osas korduvaid

järelepärimisi teeb. Toimiku materjalidest nähtub, et vastustaja tegi minimaalsed toimingud vaid

olukorras, kus kaebaja vastavad päringud esitas ning ka sellisel juhul ei edastatud menetluse

käigus vastu võetud otsuseid ja plaane kaebajale. Esitatud andmete põhjal ei ole kohtul alust

pidada vastustaja käitumist tahtlikuks, kuivõrd ilmselt vastustajal ilmselt puudus kavatsus

kaebajale tahtlikult ebameeldivusi valmistada. Tunnistaja ütlustest ilmnes, et taolisel viisil käitus

vastustaja kõigi isikutega, kelle erastamise avalduste menetlus oli pooleli. Kohus leiab, et RVastS §

13 lg-tes 1 ja 3 sätestatud vastutuse piiramise aluseid ei esine.

32. Kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist ning palub kohtul mõista vastustajalt välja

mittevaraline kahju kohtu õiglasel äranägemisel. Samas leiab kaebaja, et välja mõistetav

hüvitis ei tohiks kindlasti jääda alla 30 000 euro. Vastustaja leiab, et nõue ei ole põhjendatud.

Samuti toob vastustaja välja, et kaebaja märgitud hüvitis 30 000 eurot on ilmselgelt

ülepaisutatud ega vasta kohtupraktikas tunnustatud nõuetele. Vastustaja hinnangul võiks

hüvitis jääda 1000-2500 euro vahele.

33. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse Riigikohtu 06.06.2002 otsuses nr 3-3-1-27-

02 antud juhiseid, mille puhul mõistis Tallinna Ringkonnakohus 31.10.2002 otsusega nr 23/529/02

vara tagastamise õigustatud subjekti kasuks Tallinna linnalt välja 40 000 krooni (2556,47 euro)

suuruse hüvitise ebamõistliku viivitusega tekitatud mittevaralise kahju eest. Kõnealuses vaidluses

oli õigustatud subjektiks tunnistamise otsusest möödunud üle seitsme aasta ning kuigi selle aja

jooksul oli tehtud viiel korral otsused vara tagastamise kohta, tunnistati need kõik kohtute poolt

seadusevastaseks ja seetõttu oli avaldus endiselt lahendamata. Kuigi viidatud asjas ei kuulunud

kohaldamisele RVastS § 9, vaid kahjunõue lahendati PS § 25 alusel ning praegusel juhul ei ole

tegemist vara tagastamise, vaid ostueesõigusega erastamisega, on iseenesest tegemist analoogse

vaidlusega. Praeguses asjas oli viivitus kokkuvõttes küll oluliselt pikem, kuid suure osa sellest

moodustas ajavahemik, mil mittevaralise kahju rahas hüvitamist tingivate kannatuste esinemine ei

ole tuvastatav. Samuti võtab kohus hüvitise suuruse määramisel arvesse asjaolu, et ehitised on

11(13)

esitatud fotode põhjal lagunenud. Olukorras, kus kaebaja hingelised üleelamised oleksid olnud

väga suured, oleks ta ilmselt tundnud huvi ka ehitiste seisukorra vastu ning taganud, et nende

seisund ei oleks ajas halvenenud. Kohus peab asjaolusid arvestades kohaseks hüvitiseks 2000

eurot. Ehkki kaebaja on viidanud, et keskmised Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt välja mõistetud

hüvitised kohtuotsuste täitmisega viivitamise eest jäävad vahemikku 6000–25 000 eurot, tuleb

arvestada üksikjuhtumi asjaoludega ja hüvitise suurus ei ole kaebaja viidatuga võrreldes

ebamõistlikult väike (vrd Riigikohtu 15.04.2020 otsus nr 3-18-360, p 16).

MENETLUSKULUD

34. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 sätestab,

et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega.

35. Praeguses asjas jäid kohtu menetlusse tuvastamisnõue ja hüvitamisnõue. Mõlemad nõuded on

võrdse kaaluga. Kohus tagastas 02.01.2023 määrusega kaebuse nõudes Märjamaa Vallavalitsuse

28.10.2020 korralduse nr 2-1.1/482 punkti 1.33 tühistamise nõudes; luges oma 24.07.2023

määrusega, et kaebaja poolt esitatud kohustamisnõue on esitatud kaebetähtaega rikkudes ja jättis

kaebaja poolt esitatud tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata; otsustas 08.12.2023 määrusega

mitte anda kaebajale luba kaebuse muutmiseks selle täiendamise teel täiendavate nõuetega

vastavalt kaebaja 11.08.2023 avaldusele.

36. Kuivõrd kaebaja nõudis kahju hüvitamist, jättes hüvitise suuruse kohtu otsustada, siis ei

mõjuta välja mõistetava hüvitise suurus kaebaja kasuks välja mõistetava riigilõivu suurust. Seega

tuleb vastustajalt mõista kaebaja kasuks välja kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 350

eurot.

37. Kaebaja õigusabi kulud on vastavalt 26.09.2023 esitatud menetluskulude nimekirjale 4905

eurot ja vastavalt 21.12.2023 menetluskulude nimekirjale 2520 eurot, st kokku on kaebaja

õigusabi kulud 7425 eurot (koos käibemaksuga). Kohtu hinnangul vastavad kaebaja poolt esitatud

dokumendid HKMS § 109 lg 1 nõuetele. Samas nõustub kohus vastustajaga, et kulutused

õigusabile ei ole kogu ulatuses põhjendatud. HKMS § 108 lg 4 kohaselt ei saa kaebaja nõuda

menetluskulude hüvitamist osas, milles kohus kaebuse tagastas või lõpetas menetluse. Arve nr

20220528 kohaselt kulus kaebajal kaebuse koostamisele kokku aega 6 tundi. Kuivõrd kohus

tagastas kaebuse ühe nõude osas ja lõpetas oma 24.07.2023 määrusega menetluse

kohustamisnõude osas, siis ei ole põhjendatud jätta vastustaja kanda kulutusi 4 tunni ulatuses.

HKMS § 108 lg 1 kohaselt jäävad kaebaja kanda ka kulutused, mis on seotud määruskaebuste

koostamisega ja mille koostamise kuludeks on arvel nr 20230303 märgitud 2 tundi, arvel nr

20230372 2 tundi ja arvel 20230463 3 tundi. Viimase puhul ei ole ringkonnakohus lahendit veel

teinud, mistõttu ei saa kohus nimetatud kuludega hetkel arvestada. Samuti jättis kohus

rahuldamata kaebaja taotluse seonduvalt arvel nr 20230313 sisalduva nõudega kaebuse

muutmiseks. Seega ei ole põhjendatud vastava taotluse koostamisele kulunud aeg 3,3 tundi. Seega

tuleb kaebaja menetluskulusid nimetatud põhjusel vähendada 2610 euro võrra (14,5 x 150 +20%).

Lisaks eeltoodule jättis kohus osaliselt rahuldamata kaebaja poolt esitatud tuvastamisnõude.

Kaebaja hinnangul oli vastustaja viivituses ca 26 aastat, kuid kohus leidis, et viivitus kestis ca 21

aastat. Nimetatust tulenevalt tuleb menetluskulusid vähendada lisaks 15 % võrra, st (7425-2610-

15%) kohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja kulutused õigusabile summas 4092,75 eurot

(koos käibemaksuga). Kaebaja kasuks tuleb välja mõista ka riigilõiv summas 350 eurot ja kaebaja

poolt ette tasutud tunnistajatasu summas 62,32 eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebaja

menetluskulud HKMS § 108 lg-te 2 ja 4 alusel tema enda kanda.

38. Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Maa

ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemine kuulub kohaliku omavalitsuse otseste

12(13)

kohustuste hulka, mistõttu ei ole nimetatud kohustuse täitmata jätmisest tekkinud vaidluse puhul

tegemist vaidlusega, mis väljuks haldusorgani igapäevase tegevuse raamidest. Samuti on oluline

märkida, et käesolevas asjas olid asja lahendamisel olulised faktilised asjaolud ning nimetatud

asjaolude esitamiseks ei olnud vastustajal hädavajalik kasutada välist õigusabi.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

kohtunik

OSALISELT JÕUSTUNUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 14.08.2025 KOHTUOTSUSEGA.

13(13)