1-10-17283/23 · Tallinna Ringkonnakohus

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

Kohtuasja number

Kohtukoosseis

Kohtuistungi sekretär

Kohtuistungi aeg ja koht

Kriminaalasi

Apelleeritud kohtuotsus

Apellant

Prokurör

Tallinna Ringkonnakohus

06.05.2011. a, Tallinn

1-10-17283

Eesistuja Sten Lind, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla

Kea Lemming

26.04.2011.a., Tallinn

Meelis Liivi süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1, 2; § 201 lg 2 p 1; §

418 lg 1 ja § 4181 lg 1 järgi lühimenetluses

Harju Maakohtu 10.02.2011.a. otsus

kaitsja

Robert Laid

Süüdistatav

Kaitsja

Meelis Liiv

ik 37702204222, EV kodanik, keskeriharidus, töökoht:

xx xxxx xx xxxxx, elukoht: xx xxxxxxxx xx, xxxxxx xxxx, xxxxx

xxxxx, xxxxxxx,

Tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 20.07.2010, vahistatud

22.07.2010 Varasem karistatus:

1. Tallinna Linnakohtu 10.06.2002 otsusega KrK § 187 lg 1 ja §

17 lg 5 ja 6; § 143 lg 1; § 186 järgi rahatrahv 200 päevamäära;

2. Tallinna Linnakohtu 29.04.2005 otsusega KrK § 1411 lg 2 p 2

järgi vangistus 1 aasta KarS § 73 alusel tingimisi 3 aastase

katseajaga;

3. Tartu Maakohtu 08.05.2007 otsusega KarS § 209 lg 2 p 1 ja 4

järgi vangistus 1 aasta KarS § 73 alusel tingimisi 3 aastase

katseajaga; Tallinna Linnakohtu 29.04.2005 otsusega mõistetud

karistus jäetud iseseisvaks täitmiseks.

Vandeadvokaat Aivar Ennok

1 (7)

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 10.02.2011. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu

otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 10.02.2011. a otsusega mõisteti Meelis Liiv süüdi KarS § 209 lg 2 p 1, 2, § 201

lg 2 p 1 ning KarS § 418 lg 1 ja § 4181 lg 1 järgi, mille eest teda karistati vastavalt 2 aasta ja 8 kuu,

6 kuu ja 1 aasta 4 kuu (KarS § 418 lg 1 ja § 4181 lg 1 järgi kvalifitseeritud tegude eest mõistis

kohus KarS § 63 lg 1 alusel ühe karistuse) pikkuste vangistustega.

Mõistetud karistused liitis kohus KarS § 64 lg 1 alusel täies ulatuses ja mõistis liitkaristuseks 4

aastat 6 kuud vangistust.

Kuna kohus arutas kriminaalasja lühimenetluse korras, vähendas kohus KrMS § 238 lg 2 alusel

mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 (kolm)

aastat vangistust.

KarS § 65 lg 2 ja § 73 lg 4 alusel liitis maakohus mõistetud karistusele Tartu Maakohtu 08.05.2007

otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse 1 aasta vangistust ning lõplikuks karistuseks jäi seega

4 aastat vangistust.

M. Liiv mõisteti KarS § 209 lg 2 p 1, 2 järgi süüdi selles, et ta tegi 2007.a. alguses M. Mile

ettepaneku, et viimane finantseeriks tema äriprojekte. M. Milt saadava laenu tagatiseks pakkus

M. Liiv hüpoteegi seadmist Aet Sildveeri omandis olevatele kinnistutele. M. Liiv esitas M. Mile

Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ poolt 2006. a koostatud kinnistute hindamisaktid.

Tegelikkuses puudusid Meelis Liivil realiseeritavad äriplaanid. Oma tegevusega tekitas Meelis Liiv

M. Mile mulje oma maksevalmidusest ja maksmisvõimest, mis aga tegelikkuses puudus. Samuti ei

oleks M. Mi kasuks seatud ühishüpoteek olnud kohane kõrvalkohustus antud laenu tagamiseks.

Olles M. Liivi poolt eksitusse viidud, kandis M. M 05.02.2007.a. sõlmitud laenulepingu alusel

M. Liivi elukaaslase L. M arveldusarvele üle laenulepingus kokku lepitud laenusumma 1 000 000

krooni. Meelis Liiv omas ligipääsu L. M arveldusarvele ning oli selle tegelik kasutaja. M. Mi poolt

L. M arveldusarvele üle kantud raha näol sai Meelis Liiv varalist kasu.

Tekkinud usaldusseisundit ära kasutades väitis M. Liiv M. Mile, et tal on äripartneriga tekkinud

probleemid ning vajalik on täiendav rahaline finantseering summas 200 000 krooni. Tegelikkuses

Meelis Liivil puudusid realiseeritavad äriplaanid ning nendega seotud äripartnerid. M. M kandis

13.02.2007.a. M. Liivi elukaaslane L. M arveldusarvele täiendava rahasumma 200 000 krooni.

Veel pakkus M. Liiv M. Mile äriplaani, mis seisnes Meelis Liivi vahendatava tsemenditehase

kaasfinantseerimises. Tegelikkuses Meelis Liivil realiseeritav äriplaan puudus. Meelis Liivi poolt

loodud ebaõigest ettekujutusest ajendatuna andis M. M 2007.a. märtsis M. Liivile sularahas

706 000 krooni.

Samuti pakkus M. Liiv M. Mile äriplaani, mis seisnes M. Mi poolt Meelis Liivi vahendatava

teerulli finantseerimises. Tegelikkuses Meelis Liivil puudusid realiseeritavad äriplaanid, kuna tal

puudusid selleks vastavad võimalused ja kontaktid. Oma tegevusega tekitas Meelis Liiv M. Mile

mulje oma maksevalmidusest ja maksmisvõimest, mis aga tegelikkuses puudus.

Meelis Liivi poolt loodud ebaõigest ettekujutusest ajendatuna kandis M. M03.04.2007.a. Meelis

2 (7)

Liivi elukaaslase L. M arveldusarvele 500 000 krooni.

Seega lõi Meelis Liiv varalise kasu saamise eesmärgil M. Mile tegelikest asjaoludest kestvalt

ebaõige ettekujutuse enda olemasolevate äriprojektide, nende kõrge kasumlikkuse kui ka M. Milt

laenatud rahasummade tagatuse osas, mille alusel on M. M teinud endale kahjulikke varalisi

käsutusi kogusummas 2 406 000 krooni ja millega vastavas ulatuses on Meelis Liiv saanud varalist

kasu. Arvestades 2007.a. kehtinud 3 600 krooni suurust kuupalga alammäära, moodustab 2 406 000

krooni suure varalise kahju, s.t tegemist on kelmusega suures ulatuses.

Lisaks lubas Meelis Liiv 2007.a. Ü. Saaremetsale muretseda soodsalt soovitud sõiduautosid.

Tegelikkuses Meelis Liivil puudus võimalus nimetatud äriplaani realiseerimiseks, kuna tal

puudusid selleks vastavad võimalused ja kontaktid. Sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi Ü. S

sõiduautode Audi A6 ja BMW M3 eest kandma Aet Sildveeri arveldusarvele 399 000 krooni.

Nimetatud kokkuleppe alusel kandsid A S arveldusarvele 02.10.2007.a. 73 000 krooni J S,

09.10.2007.a. 196 000 krooni Ü S ja 24.10.2007.a. 130 000 krooni M K.

Veel lubas M. Liiv K. M muretseda traktori Belarus 920.3 soodsamalt kui ametlikes esindustes,

väites, et tal on Valgevene Vabariigis asuva Belarus traktoreid tootva tehasega otsekontakt.

Tegelikult puudusid M. Liivil vastavad võimalused ja kontaktid. Samuti kasutas Meelis Liiv

ebaõige ettekujutuse loomisel valeidentiteeti ning lepingu sõlmimist osaühingu nimelt, millega tal

puudus seotus. Traktori ostuks kandis K. M Creative Arendus OÜ-le üle kokku 161 000 krooni.

KarS § 201 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo pani Meelis Liiv toime sellega, et ta 17.11.2007.a.

müüs M. Liiv ilma vastava volituseta OÜ Creative Arendus nimel tema valduses oleva, kuid

Swedbank Liising AS-le kuuluva roomikekskavaatori Komatsu Sumitomo S160F2U OÜ-le Sapsan.

Müügilepingu alusel maksis OÜ Sapsan 19.11.2007.a 365 800 krooni, selgitusega „Arve nr 04

(Kamatsu Sumitomo S160F2U)“. OÜ Creative Arendus arveldusarvele omas ligipääsu äriühingu

arveldusarve allkirjaõigusliku isiku A S kaudu Meelis Liiv, kes kasutas OÜ Creative Arendus

arveldusarvele laekunud rahasumma enda isiklikul otstarbel.

KarS § 418 lg 1 järgi mõisteti M. Liiv süüdi selles, et ta omandas, valdas ja toimetas edasi 67

automaatpadrunit, mille loovutas 20.07.2010 M. Liivi elukohas toimunud läbiotsimise käigus. KarS

§ 4181 lg 1 järgi mõisteti ta aga süüdi selles, et ta omandas, valdas ja toimetas edasi

automaattulirelva AKS74U, mille ta samuti läbiotsimise käigus loovutas.

Mõistetud karistusi põhjendas kohus järgnevalt.

KarS § 209 lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritud teo kohta märkis kohus, et kuna tegu oli korduv ja

sellega tekitati kahele kannatanule suur varaline kahju ja ühele kannatanule oluline varalise kahju,

esines kaks kvalifitseerivat tunnust. Kuna M. Liiv elatuski kuritegude toimepanemisel saadavast

tulust ning M. Mi ütlustest nähtuvalt soovis M. Liiv veelgi suurendada M. Mile juba tekitatud suurt

varalist kahju, leidis kohus, et süüdistatava süü on suur ja temale mõistetav karistus peab ületama

ettenähtud sanktsiooni keskmise määra.

KarS § 201 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud teo osas märkis kohus, et M. Liiv tekitas selle kuriteoga

olulise varaline kahju. Arvestades aga seda, et M. Liivi süüdistatakse vaid ühe kuriteo

toimepanemises, peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse oluliselt alla ettenähtud

sanktsiooni keskmist määra.

Süüdistatavale KarS § 418 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo kohta märkis kohus, et süüdistuse

kohaselt käitles süüdistatav tsiviilkäibes keelatud tulirelva laskemoona suhteliselt olulises koguses,

kuivõrd seda oleks piisanud laskmiseks automaattulirelvast nii üksiklaskude kui ka valangutena

ning sihtotstarbelisel kasutamisel olnuks sellise laskemoona koguse kasutamine äärmiselt ohtlik,

eriti olukorras, kus süüdistataval oli ka selle laskemoona jaoks vajalik automaattulirelv olemas.

3 (7)

Seetõttu pidas kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse alla ettenähtud sanktsiooni

keskmise määra.

KarS § 418¹ lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo kohta märkis kohus, et süüdistatava loovutatud

automaattulirelva puhul on tegemist tsiviilkäibes keelatud tulirelvaga, mis on oma tehnilistelt

andmetelt lahingrelv ja sellise relva käitlemine on kohtu arvates ohtlik, eriti olukorras, kui sellise

relvaga üheaegselt käideldakse ka selle relva jaoks ette nähtud laskemoona. Seetõttu leiab kohus, et

süüdistatava süü on suhteliselt suur ning karistus tuleks mõista ettenähtud sanktsiooni keskmises

määras. Samas pidas kohus oluliseks tulirelva vabatahtlikku loovutamist, mistõttu pidas kohus

võimalikuks mõista karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra.

Kohus leidis, et kuivõrd varavastaste ja üldohtlike kuritegude toimepanemisel on rünnatavad

õigushüved erinevad ja neid kuritegusid on võimalik toime panna erineva tahtlusega ei ole võimalik

kergemat karistust kaetuks lugeda raskeima üksikkaristusega ning mõistetavad karistused tuleb liita

täies ulatuses.

Süüdistatavat on varem kahel korral karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Kuigi

viimase otsusega jäeti temale mõistetud vangistus tingimisi kohaldamata, jätkas süüdistatav

katseajal samalaadsete varavastaste kuritegude toimepanemist. Süüdistatava poolt toimepandud

kuritegude toimepanemisel üles näidatud järjekindlust arvestades asus kohus seisukohale, et

kavatsetult varavastaste kuritegude toimepanemine välistab objektiivselt kahetsuse olemasolu ning

kohus leidis, et avaldatud kahetsus ei ole siiras. Seetõttu ei pidanud kohus süüdistatava avaldatud

kahetsust võimalikuks karistust kergendava asjaoluna arvestada. Samas leidis kohus, et karistust

kergendava asjaoluna võib arvestada süüdistatava aktiivset kaasaaitamist kuritegude avastamisele.

Peale selle nähtub kriminaalasja materjalidest, et kannatanule Ü.S on pool varalisest kahjust

hüvitatud ning kannatanule M.M suhteliselt väike osa. Seetõttu arvestab kohus karistuse mõistmisel

kahe karistust kergendava asjaoluga, so kahju vabatahtliku osalise hüvitamise ja süüteo

avastamisele aktiivse kaasaaitamisega.

Maakohus märkis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on süüdistatav osa temale

inkrimineeritud kuritegudest toime pannud Tallinna Linnakohtu 29.04.2005 otsusega määratud

katseajal ja kõik kuriteod Tartu Maakohtu 08.05.2007 otsusega määratud katseajal. Kriminaalasjast

nähtuvalt on erinevate otsustega mõistetud karistused jäetud iseseisvaks täitmiseks ning kohus

peaks seejuures lähtuma põhimõttest, et liitmisele kuuluks raskem karistus. Samas on mõlema

otsusega mõistetud karistused ühesugused. Kohus leiab, et täitmisele tuleb pöörata hilisema

kohtuotsusega mõistetud karistus, so Tartu Maakohtu 08.05.2007 otsusega mõistetud ja täies

ulatuses ärakandmata karistus, so tähtajaline vangistus 1 aasta ning nimetatud karistus tuleb täies

ulatuses KarS § 65 lg 2 ja § 73 lg 4 alusel liita

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M.Liivi kaitsja vandeadvokaat A. Ennok, kes taotleb

maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja uue otsusega kergema karistuse mõistmist.

Kaitsja leiab, et kohus on alusetult asunud seisukohale, kergendava asjaoluna ei saa arvestada

avaldatud kahetsust. Kohtu seisukoht, et kavatsetult varavastaste kuritegude toimepanemine

välistab objektiivselt kahetsuse olemasolu, on väär. Kahetsus on süüdistatava subjektiivne hinnang

tema poolt toimepandusse. Kaitsja märgib, et käesoleval juhul ei väljendunud kahetsus

kohtuistungil väljaöelduga, vaid see avaldus juba kohtueelses menetluses, kus süüdistatav andis

üksikasjalikke ütlusi, ja selleski, et süüdistatav oli nõus lühimenetlusega.

Kaitsja leiab, et kohus oleks karistust mõistes enam pidanud arvestama prokuröri seisukohtadega,

kuna prokurör oli puutunud süüdistatavaga menetluse käigus rohkem kokku ja tal oli kujunenud

parem pilt süüdistatavast.

Kaitsja leiab, et karm karistus ei täida eri- ega üldpreventiivset eesmärki. Aidates kaasa kuritegude

avastamisele ja osaliselt hüvitades tekkinud kahjud, näitas süüdistatav selget resotsialiseerumise

soovi. Tema koostöö aluseks uurimisorganitega, samuti tegevkahetsuseks oli õiguspärane ootus, et

seda arvestatakse karistuse mõistmisel ja talle mõistetakse keskmisest leebem karistus.

4 (7)

Lisaks leiab kaitsja, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada M. Liivi väga halva tervisliku

seisundiga.

3. Apellatsioonile esitas kirjaliku vastuse kannatanu M. M, kes leiab, et apellatsiooni väited on

põhjendamatud.

Kannatanu märgib, et väide kahju osalise hüvitamise kohta on eksitav, kuna ta on kogu summast

saanud tagasi 1,8%. M. Liiv ähvardas, et kui M. M annab asjale ametliku käigu, ei saa ta midagi

tagasi. Peale seda, kui pöördus võla tagasisaamiseks Hansa Inkasso poole, ei olegi ta M. Liivilt

enam midagi tagasi saanud.

M. Liivi koostöö politseiga oli tingitud vaid sellest, et tõendid olid tema vastu olemas ja tal ei

jäänud muud üle kui üles tunnistada. Lisaks avaldab kannatanu kahtlust, kas M. Liiv põeb rasket

haigust, nagu ta väidab.

4. Ringkonnakohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni. Prokurör palus

jätta maakohtu otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et maakohtu argumendid, miks ta ei pea M.Liivi

kahetsust siiraks, ei ole korrektsed. Juba puhtsüdamliku kahetsuse mõistest tuleneb, et kohus peab

hindama, kuidas isik tagantjärele oma toimepandud teosse suhtub. Sellest tulenevalt ei saa teo

kavatsetud toimepanemine hilisemat kahetsust välistada. Ka varem korduvalt samalaadseid

süütegusid toimepannud isik võib oma järjekordset süütegu siiralt kahetseda (analoogset seisukohta

on Riigikohtu kriminaalkolleegium avaldanud 11.09.2007. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-33-07).

Samas on KarS § 57 p 3 kohaselt karistust kergendavaks asjaoluks mitte lihtsalt kahetsuse

avaldamine, vaid puhtsüdamlik kahetsus. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus varem karistatud

isik on taas korduvalt pannud toime samalaadseid kuritegusid, peab esinema mingi konkreetne

asjaolu, millele tuginedes saab öelda, et isiku hoiakud on muutunud ja et ta tagasiulatuvalt

tõepoolest taunib toimepandud tegusid. Sellisteks asjaoludeks on kaitsja apellatsioonis pidanud

kohtueelses menetluses antud üksikasjalikke ütlusi ja seda, et süüdistatav oli nõus lühimenetlusega.

Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu.

Lühimenetluse taotlemine ei näita kuidagi seda, et süüdistatav talle süükspandavat tegu kahetseb.

Üldmenetlusest eristab lühimenetlust KrMS § 233 lg 1 kohaselt vaid see, et kohus lahendab

kriminaalasja tunnistajaid ja eksperte välja kutsumata kriminaaltoimiku materjali põhjal. Seega

sõltub lühimenetluse taotlemine sellest, kas süüdistatav peab vajalikuks, et kohtus uuesti küsitletaks

tunnistajaid või eksperte. Vastutasuks küsitlemisvõimalusest loobumise eest näeb aga KrMS § 238

lg 2 obligatoorselt ette, et lühimenetluses tuleb mõistetud karistust vähendada ühe kolmandiku

võrra. Seega ei eelda lühimenetluse taotlemine süüdistatava poolt süü omaksvõttu, vaid otsustus,

kas lühimenetlust taotleda, on seatud sõltuma sellest, kas tunnistajate või eksperdi vahetu

küsitlemine kohtus võiks anda sellist kasu, mis annaks põhjust loobuda võimalusest, et mõistetud

karistust vähendatakse ühe kolmandiku võrra. Mis puutub kuriteo avastamisele kaasaaitamisse, siis

arvestas maakohus seda iseseisva karistust kergendava asjaoluna. Samuti on kohus arvestanud

kergendava asjaoluna kahju osalist hüvitamist. Seda, et kohus on nimetatud kergendavaid

asjaolusid tõepoolest arvesse võtnud, kinnitavad ringkonnakohtu hinnangul konkreetsete tegude

eest mõistetud üksikkaristused, mis jäävad kõikidel juhtudel alla sanktsiooni keskmise määra.

Seega jääb arusaamatuks kaitsja etteheide, mille kohaselt oli M. Liivil kergendavatest asjaoludest

tulenevalt õiguspärane ootus, et karistus tuleb keskmisest leebem. Arvestades toimepandud

kuritegude hulka ja iseloomu – ja neile vastavaid üksikkaristusi – ei saanud olla alust oodata, et

liitkaristus jääb alla poole raskeima karistuse ülemmäärast, mis on KarS § 64 lg 3 kohaselt ühtlasi

liitkaristuse ülemmääraks. Lisaks tuleb märkida, et kuna karistust kergendavate asjaolude puhul

5 (7)

pole seaduses ette kirjutatud, kui palju peaks kohus karistust kergendama, ei saanud süüdistataval

esineda õiguspärast ootust mingi konkreetse karistuse määra suhtes. Ka tuleb arvestada, et ainsaks

menetluse liigiks, kus kohus on rangelt seotud prokuröri poolt küsitava karistusega, on

kokkuleppemenetlus.

Eespool kirjeldatud ootuseks ei andnud alust ka prokuröri poolt taotletud karistused. Maakohtu

poolt mõistetud liitkaristus ei erine oluliselt prokuröri poolt taotletust – prokurör taotles

liitkaristuseks 4 aastat vangistust, maakohus mõistis karistuseks 4 aastat 6 kuud vangistust.

Seejuures väärib tähelepanu, et üksikkaristused, millest maakohus liitkaristuse moodustas, olid

tunduvalt leebemad kui taotles prokurör. Prokurör taotles KarS § 209 lg 2 p 1, 2 järgi M. Liivile

karistuseks 4 aastat vangistust, kohus mõistis karistuseks 2 aastat ja 8 kuud vangistust (seejuures on

kohus mõistnud karistuse alla sanktsiooni alam- ja ülemmäära aritmeetilise keskmise, kuigi otsuse

põhiosas märgitu kohaselt pidas kohus põhjendatuks üle sanktsiooni keskmist määra ületavat

karistust); KarS § 201 lg 2 p 1 järgi taotles prokurör M. Liivi karistamist 2 aasta pikkuse

vangistusega, kohus mõistis aga 6-kuulise vangistuse. KarS § 418 lg 1 ja § 4181 lg 1 järgi taotles

prokurör M. Liivile karistuseks vastavalt 6 kuu ja 2 aasta pikkusi vangistusi, kohus mõistis nende

tegude eest KarS § 63 lg-le 1 tuginedes ühe karistuse, milleks oli 1 aasta 4 kuud vangistust. Põhjus,

miks maakohtu poolt mõistetud lõplik karistus oli prokuröri poolt taotletust raskem, oli see, et

liitkaristust mõistes maakohus liitis kõik üksikkaristused täies ulatuses, prokurör aga taotles

kergemate karistuste raskeimaga kaetuks lugemist; samuti liitis maakohus mõistetud karistusele

varasema kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse. Karistusseadustik ei näe ette

kriteeriume, mille järgi peaks kohus liitkaristuse mõistmisel otsustama, kas lugeda kergemad

karistused raskeimaga kaetuks või liita üksikkaristused osaliselt või täielikult. Kohtukolleegium

leiab, et kergemate karistuste raskeimaga kaetuks lugemine on eelkõige põhjendatud juhul, kui

tegemist on sama õigushüve vastu suunatud või mingil muul moel omavahel seotud tegudega või

kui kaetuks loetavad karistused on raskeimast oluliselt kergeimad. Nagu ka maakohtu otsuses

märgitud, pani M. Liiv käesoleval juhul toime erinevate õigushüvede vastu suunatud kuriteod, ka ei

ületanud ükski kohtu poolt mõistetud üksikkaristustest teisi märkimisväärselt. Sellest tulenevalt

leiab kohtukolleegium, et maakohus on põhjendatult liitnud karistused täies ulatuses. Mõistetud

karistusele liitis maakohus KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu 08.05.2007. a otsusega mõistetud

ärakandmata 1-aastase vangistuse. Prokurör on süüdistuskõnes küll märkinud, et M. Liiv pani

kuriteod toime katseajal (kd VII; tl 231 pöördel), kuid taotletavaid karistusi nimetades ei ole KarS §

65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmist käsitlenud (kd VII; tl 232). Ringkonnakohtu istungil selgitas

prokurör, et tema hinnangul oli varasema karistuse täitmine aegunud, mistõttu ta ei taotlenud KarS

§ 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmist. Maakohus on otsuses selgitanud, miks ta leiab, et Tartu

Maakohtu mõistetud karistuse täitmine ei ole aegunud. Neid seisukohti kaitsja esitatud

apellatsioonis vaidlustanud ei ole.

Kuigi apellatsioonis ei ole taotletud mõistetud karistuse osaliselt täitmisele pööramata jätmist,

selgitas kaitsja ringkonnakohtu istungil kohtuvaidluste raames, et eelkõige pidas ta kergemat

karistust taotledes silmas hoopis seda, et karistust ei pöörataks täies ulatuses täitmisele. Seoses

sellega märgib ringkonnakohus, et kuna M. Liiv pani katseajal toime uued kuriteod, mille eest teda

karistati vangistusega, on karistuse osaliselt täitmisele pööramata jätmine KarS 73 lg-st 4 tulenevalt

välistatud. Nimelt näeb KarS § 73 lg 4 ette, et kui süüdistatav paneb katseajal toime uue kuriteo,

mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lg 2

sätestatule. S.t kohus on kohustatud suurendama karistust varasema karistuse ärakandmata osa

võrra. KarS § 73 lg 4 teine lause lisab, et uuesti võib kohaldada karistusest tingimisi vabastamist

juhul, kui uus kuritegu pandi toime ettevaatamatusest. Sellest tuleneb ühtlasi, et kui süüdimõistetu

paneb uued kuriteod toime tahtlikult, ei saa jätta mõistetud vangistust – täielikult ega osaliselt –

täitmisele pööramata.

Eelnevast tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus apellandiga, et mõistetud karistus on M. Liivi süüd

ja preventiivseid kaalutlusi arvestades liiga karm.

6 (7)

6. Apellatsioonis viidatakse ka M. Liivi raskele haigusele ja märgitakse, et võimalikult kiire

karistuse kandmiselt vabanemine võimaldaks asuda haigust efektiivselt ravima. Nimetatud väite

tõendamiseks olid lisatud apellatsioonile 4 dokumendikoopiat, mille aga ringkonnakohus tagastas

apellandile põhjusel, et kriminaalasja lahendatakse lühimenetluses ja seega KrMS § 233 lg 1

kohaselt kriminaaltoimiku materjalide pinnalt (vt ka Riigikohtu 12.02.2008. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-91-07; p 7). Seega ei tohtinud ringkonnakohus nimetatud tõendeid sisuliselt hinnata. Muid

tõendeid, mis kinnitaks M. Liivi väiteid tema halva tervisliku seisundi kohta, kriminaaltoimikus ei

ole. Seega ei anna ka nimetatud väide alust mõistetud karistuse tühistamiseks.

7. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni

rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Sten Lind

Meelika Aava

Ivi Kesküla

7 (7)