2-23-122322/9 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Karin Mölder

Kohtujurist

Evelin Miggur

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2023.a., Tallinna kohtumajal

Tsiviilasja number

2-23-122322

Tsiviilasi

Aktiva Finants Group OÜ hagi R. S. vastu võlgnevuse ja viivise

nõudes

Tsiviilasja hind

437,57 eurot

Menetlusosalised

ja

esindajad

nende Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479;

asukoht A. Weizenbergi tn 20, 10150 Tallinn)

Hageja esindaja: Sigrid Rahkema (e-post: jurist@julianus.ee)

Kostja: R. S. (isikukood xxxx; elukoht xxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Aktiva Finants Group OÜ hagi R. S. vastu võlgnevuse nõudes.

2. Jätta menetluskulud Aktiva Finants Group OÜ kanda ning määrata, et rahaliselt

hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab

apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab

menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ esitas 30.05.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse võlgnikult 363,51 euro saamiseks. Kohus tegi 01.06.2023 võlgnikule

makseettepaneku, mida ei õnnestunud võlgnikule mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu

Maakohus lõpetas 26.09.2023 maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Harju Maakohus kohustas 27.09.2023 määrusega avaldajat esitama nõuetekohase

hagiavalduse. Hageja esitas hagiavalduse 12.10.2023.

3. Vastavalt hagiavaldusele nõuab hageja kostjalt Aktiva Finance Group OÜ ja kostja R. S. vahel

01.02.2023 sõlmitud võlatunnistuse ning võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud

maksekokkuleppe nr xxxx alusel võlgnevust summas 339,56 eurot, hagiavalduse esitamise

ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 38,78 eurot, viivist tasumata põhivõla jäägilt (249,65

eurot) alates hagiavalduse kohtule esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni

kokkuleppes sätestatud määras 0,065% iga tasumisega viivitatud päeva eest, menetluskulud:

riigilõiv 140 eurot ja esindustasu 527 eurot (ilma käibemaksuta) ning välja mõistetud

menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist VÕS §s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.

4. 18.10.2023 määrusega jättis kohus hagi käiguta ja selgitas hagejale kohalduvat õigust ja

selgitas, et kuivõrd vaidlusaluse võlatunnistusega on krediidiandja ühemõtteliselt soovinud

välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis algselt

tarbijakrediidilepingust tulenes, on hageja tüüptingimuste kasutajana soovinud oluliselt ümber

kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning

seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (VÕS § 421). Kohus

selgitas, et VÕS § 421 alusel kohaldub vaidlusalusele võlasuhtele tarbijakrediidi regulatsioon.

Kohus selgitas hagejale, et nõue ei ole selge ja andis võimaluse haginõude täpsustamiseks ja

krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7

sätestatuga esitamiseks.

5. 06.11.2023 esitas hageja kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, milles märkis, et jääb hagis

esitatud nõude ja seisukohtade juurde. Hageja leiab, et hagi aluseks on hageja ja kostja vahel

sõlmitud võlatunnistus ning võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppe.

Sealjuures on võlatunnistus hageja käsitluses konstitutiivne, sest pooled on võlatunnistuses

nii kokku leppinud. Hageja osundab, et võlatunnistuses on kokku lepitud, et võlgnik kaotab

õiguse esitada võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või tekkimise aluseks olevate

asjaolude kohta mistahes vastuväiteid, mida võlgnik võinuks esitada algse võlgnevuse suhtes

enne võlatunnistuse andmist, sõltumata mistahes varasematest asjaoludest. Hageja jäi oma

seisukoha juurde, et võlatunnistusega loodi iseseisev kokkulepe, mitte ei piirdutud

olemasoleva kohustuse tunnistamisega. Hageja asus ka seisukohale, et käesoleval juhul ei saa

hageja nõude menetlemisel võtta aluseks hageja ja kostja vahel sõlmitud varasemat võlasuhet

ega sellest lähtuvalt kohaldada hageja ja kostja vahelisele võlasuhtele tarbijakrediidilepingu

kohta sätestatut. Hageja on seisukohal, et hagi aluseks ei ole tarbijakrediidileping, vaid

võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes, ning hageja hinnangul vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimine ei kohaldu võlatunnistuse puhul.

6. Harju Maakohus võttis hagi 08.11.2023 määrusega menetlusse ja kohustas kostjat 14 päeva

jooksul materjalide kättetoimetamisest hagile vastama.

7. Kostjale on hagimaterjalid posti kaudu (tema eluruumis elavale isikule) kätte toimetatud

29.11.2023, kuid kostja hagile õigeaegselt ei vastanud.

8. Hagiavalduse punktis 5.3 on hageja esitanud taotluse lahendada asi tagaseljaotsusega, kui

kostja ei vasta hagile kohtu poolt määratud tähtajaks.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

9. TsMS § 407 lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole

hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagiavaldus ei ole õiguslikult põhjendatud ja hagi

ei kuulu rahuldamisele, mistõttu jätab kohus TsMS § 407 lg-le 6 tuginedes hagi rahuldamata.

10. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993

Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes,

mis on Eesti õigusesse üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) §-dega 402-421. Euroopa Kohtu

praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez

Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal

algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti

on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada

ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18,

OPRFinance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad

ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja

asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

11. Kohus ei nõustu hagejaga, et tulenevalt asjaolust, et hageja väidab nõude aluseks olevat

konstitutiivse võlatunnistuse (dtl 47-49, 69-72), on tegemist konstitutiivse kokkuleppega, milline

välistab muuhulgas tarbijakrediidi sätete kohaldamise võlasuhtele.

12. Riigikohus on 03.06.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et tõendamaks, et

võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb

hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse

deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 02.05.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p

12.2; 02.04.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36; 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1124-

14, p 24). Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse

tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte

eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda

eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui

sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on

deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse

vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 02.05.2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 24.04.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15;

06.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20).

13. Samuti on Riigikohus 03.06.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et kui

võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist

teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu 18.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14613,

p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale

esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks.

Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja

selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte

huve ja lepingu sõlmimise eesmärki.

14. Riigikohus on 24.11.2023 otsuses tsiviilasjas 2-21-13098 selgitanud, et tarbija ei saa

mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse

võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist,

ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse,

sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel

tühine.

Seega,

kui

võlatunnistusega

tunnistatud

kohustuse

alusvõlasuhteks

on

tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus

ametiülesande korras hindama (vt Riigikohtu 24.11.2023 otsus tsiviilasjas 2-21-13098, p 27).

15. Samuti on Riigikohus on 24.11.2023 otsuses tsiviilasjas 2-21-13098 selgitanud, et kui

võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab

tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva

nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli

tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada

krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421.

Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel.

Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab

eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul,

kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa

see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt

tühised. Seetõttu ei ole kokkuvõttes vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude

korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on

sõlmitud

laenulepingu asendamiseks.

Mõlemal

juhul peab kohus

kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh

intressi kohta kehtivad (vt Riigikohtu 24.11.2023 otsus tsiviilasjas 2-21-13098, p 28-29).

16. Kohus hindab võlatunnistust (dtl 53-55) ning asub seisukohale, et poolte ühiseks tahteks,

eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu

kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud kostjale

kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni kaitsest. Ükski

mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse

olukorda.

17. Kohus arvestab võlatunnistuse tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1 alusel võlatunnistuse

sõlmimise asjaolusid, st seda, et võlatunnistus on ette valmistatud hageja poolt ning puudub alus

kahelda, et maksekokkulepe ja võlatunnistus (dtl 53-55) on tüüptingimustega leping VÕS § 35

tähenduses. Võlatunnistust allkirjastades on kostja olnud olukorras, kus tal oli juba tähtaegselt

tasumata võlgnevus summas 309,56 eurot (dtl 53). Seega on suure tõenäosusega võlatunnistus

sõlmitud olukorras, kus kostjale selgitati, et alternatiivina pöördutakse kostja vastu koheselt

nõudega kohtusse ning kostja, suure tõenäosusega väheste õigusalaste teadmise tõttu, on pidanud

võlatunnistuse sõlmimist soodsamaks ja mõistlikumaks lahenduseks, mõistmata võlausaldaja

kavatsusi.

18. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise

viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui

tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab

teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi

saavutamine muutub küsitavaks.

19. Vaidlusaluse võlatunnistusega

on

krediidiandja ühemõtteliselt

soovinud

välistada tarbijakrediidilepingute

regulatsiooni kohaldamise

võlasuhtele, mis

algselt tuleneb tarbijakrediidilepingust. Nimetatut kinnitab ka

hageja 06.11.2023 puuduste kõrvaldamise avalduses, et tulenevalt võlatunnistuse sõlmimisest ei

ole hagi aluseks tarbijakrediidileping.

20. Seega on hageja tüüptingimuste kasutajana soovinud oluliselt ümber kujundada

pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning seda olukorras,

kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (VÕS § 421).

21. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega, et kohtu tõlgendus muudab sisutühjaks VÕS § 30

toodud konstitutiivse võlatunnistuse kui sellise. Konstitutiivse võlatunnistuse regulatsiooni

eesmärk ei ole ega saanud kunagi olla välistada imperatiivsete sätete kohaldamist, kasutades ära

tarbija teadmatust. Seda eesmärki toetab üheselt VÕS § 421 teises lauses sätestatu, mille kohaselt

kohalduvad imperatiivsed tarbijakrediidisätted ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida

kokkulepete teistsuguse sõnastusega.

22. Seega hoolimata sellest, et võlatunnistuses on märgitud, et see on konstitutiivne, ei tuvasta

kohus, et poolte tegelik ühine tahe oli konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele suunatud. Samuti

ei tulene pelgalt võlatunnistuses märgitust, et võlgnik on kõikidest vastuväidetest loobunud. Kohus

asub seisukohale, et tüüptingimustega lepinguna vormistatud konstitutiivne võlatunnistus, mille

eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav VÕS § 421

teises lauses nimetatud kokkuleppena. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele

kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise kohustus. Kohus tuvastab samuti, et ülaltoodud asjaolusid arvestades ei ole kostja

loobunud vastuväidetest, millised on kostjale kui tarbijale VÕS § 421 alusel tagatud tulenevalt

sätete imperatiivsest iseloomust. Isegi kui lugeda, et kostja tahe oli suunatud vastuväidetest

loobumisele, on mistahes seadusest kostja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe, mida vastuväidetest

loobumine vaieldamatult on, VÕS § 421 alusel nii või teisiti tühine.

23. Kohus andis hagejale võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole kohtu määratud tähtajal esitanud andmeid

ega tõendeid (VÕS § 4034 lg 13), mille alusel saaks järeldada, et krediidiandja oleks järginud

vastustundliku laenamise põhimõtet.

24. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste

täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja ei ole tõendanud, et

krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud ning toimikust nähtuvad

tõendid kinnitavad, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud.

25. Seega, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise

põhimõtet järginud, tuvastab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet

rikkunud.

26. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus andis hagejale võimaluse ümber

arvestada oma nõue lähtuvalt VÕS 4034 lg-s 7 sätestatust, kuid hageja ei ole kohtu määratud ajaks

ümberarvestust esitanud.

27. Kohtu hinnangul ei ole nõue selge. Kohus andis 18.10.2023 kohtunõudega hagejale

võimaluse täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teabe krediidiandja poolt uuesti määratud

tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga. Hageja on kohtunõude kätte saanud,

kuid otsustatud oma nõuet mitte ümber arvestada ega teavet esitada.

28. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

29. Tallinna Ringkonnakohus on 12.07.2023 määruses tsiviilasjas 2-22-147995 selgitanud, et

kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et

krediidiandja oleks VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale

teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi

osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul

võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama

oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on

muutunud sissenõutavaks.

30. Kuivõrd hageja ei ole hoolimata kohtunõudest esitanud VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas

olevat tagasimaksete uuesti määramist, asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole õiguslikult

põhjendatud ja on ebaselged. Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

31. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab

hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus

jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

32. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd kostja ei ole kohtumenetluses sisuliselt osalenud (sh

lepingulise esindaja kaudu), määrab kohus, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad

menetluskulud puuduvad.

33. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS §

178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Mölder kohtunik